23. veebruaril 2024 esitatud hagi – Lattanzio KIBS jt versus komisjon
(kohtuasi T-113/24)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Hagejad: Lattanzio KIBS SpA (Milano, Itaalia) CY, CV ja CW (esindajad: advokaadid B. O’Connor ja M. Hommé)
Kostja: Euroopa Komisjon
Nõuded
Hagejad paluvad Üldkohtul:
tühistada komisjoni 13. detsembri 2023. aasta otsus, mis käsitleb esimese hageja kõrvalejätmist väljavalimismenetlusest ja toetuste andmise menetlustest, mida reguleeritakse määrusega (EL, Euratom) 2018/1046 (edaspidi „finantsmäärus“)1 ja määrusega (EL) 2018/18772 , või võimalusest olla valitud haldama vahendeid, mida nende määrustega reguleeritakse (ref. Ares (2023)8545235);
mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt (ja igalt võimalikult menetlusse astujalt).
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitavad hagejad kaheksa väidet.
Esimene väide, et komisjon on fakte ja õigust ilmselgelt vääralt hinnanud, kui ta klassifitseeris Milano kriminaalkohtu 13. juuli 2021. aasta kohtuotsuse (edaspidi „Milano kohtuotsus“) lõpliku süüdimõistva kohtuotsusena, milles mõisteti teine ja kolmas hageja süüdi korruptsioonis.
hagejad väidavad, et komisjon tegi ilmseid hindamisvigu, mille põhjal tehti väär järeldus, et Milano kohtuotsus kujutas endast lõplikku süüdimõistvat otsust.
hagejad väidavad veel, et komisjon tegi põhilised hindamisvead seoses Itaalia õigusega.
Teine väide, et komisjon rikkus finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti d alapunkti ii, kui ta ilmse hindamisvea põhjal järeldas, et Milano kohtuotsus on kehtiv alus hageja kõrvalejätmiseks väljavalimismenetlustest, mida reguleeritakse määrusega 2018/1046 ja määrusega 2018/1877.
Kõnealuse artikli 136 lõike 1 punkti d alapunktis ii on ette nähtud, et The said Article 136(1)(d)(ii) menetlusest kõrvalejätmiseks on vaja, et lõpliku kohtuotsusega oleks tõendatud, et isik või üksus on süüdi korruptsioonis.
hagejad väidavad, et Milano kohtuotsust ei saa pidada lõplikuks süüdimõistvaks kohtuotsuseks ning et sellega ei mõistetud teist ja kolmandat hagejat süüdi korruptsioonis; sellest tulenevalt ei saanud komisjon esimest hagejat õigusäraselt kõrvale jätta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti d alapunkti ii alusel.
Kolmas väide, et komisjon ei täitnud oma kohustust võtta arvesse riikliku õiguse sisu ja laadi.
komisjon väitis vaidlustatud otsuses, et mõistel „lõplik süüdimõistev kohtuotsus“ on liidu õiguses autonoomne tähendus, kuid hagejad väidavad siiski, et ta ei sisustanud seda mõistet ega esitanud õiguslikku alust sellele hinnangule.
lisaks väidavad hagejad, et komisjon ei võtnud arvesse Milano kohtuotsuse klassifitseerimist Itaalia õiguses.
Neljas väide, et komisjon rikkus finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti d alapunkti ii, kui ta jättis esimese hageja kõrvale selle ilmse hindamisvea tulemusel tehtud järelduse põhjal, et teisel ja kolmandal hagejal oli otsustusõigus ja kontroll esimese hageja üle.
tõendid, mida komisjon hindas finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti d alapunkti ii alusel, olid hagejate arvates ebapiisavad selleks, et tuvastada selles sättes ette nähtud tingmustele vastamine, ning neid tõendeid kahjustas komisjoni väär tõlgendus Milano kohtuotsusele.
Viies väide, et komisjon ei põhjendanud vaidlustatud otsuses tehtud järeldusi.
hagejad on sellega seoses seisukohal, et komisjon rikkus ELTL artiklit 296 ja Euroopa Liidu põhiguste harta artiklit 47.
hagejad väidavad veel, et komisjon ei põhjendanud kahte järeldust, millel oli otsustav mõju lõplikule otsusele.
Kuues väide, et komisjon rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, mida on tunnustatud finantsmääruse artikli 136 lõikes 3 ja mis on EL lepingu artikli 5 lõike 4 kohaselt liidu õiguse üldpõhimõte, kui ta võttis vastu vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 3.
otsus avaldada kõvalejätmise otsus naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste peadirektoraadi (DG NEAR) veebilehel ning registreerida teise ja kolmanda hageja nimed ja isikuandmed varajase avastamise ja menetlusest kõrvalejätmise süsteemi andmebaasisoli hagejate arvates ilmselgelt ebaproportsionaalne.
hagejad väidavad veel, et komisjon ei võtnud arvesse finantsmääruse artikli 136 lõikes 3 sisalduvaid tegureid.
Seitsmes väide, et komisjon rikkus finantsmääruse artikli 136 lõiget 6, kui ta jättis arvesse võtmata esimese hageja esitatud parandusmeetmeid.
hagejad väidavad, et komisjon ei võtnud võistlevas menetluses arvesse hagejate taotlusi selgituste saamiseks neile kättesaadavate võmalike parandusmeetmete kohta.
komisjon ei võtnud arvesse hagejate esitatud piisavaid tõendeid, mida oleks saanud käsitada parandusmeetmetena.
Kaheksas väide, et komisjon rikkus neljanda hageja õigust olla ära kuulatud, mis on tagatud ELi põhiõiguste harta artikliga 41.
hagejad väidavad, et komisjon rikkus põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 2, kui ta ei teavitanud neljandat hagejat tema suhtes hindamise läbiviimisest ja ei andnud talle võimalust ennast kaitsta.
____________
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT 2018, L 193, lk 1).
1 Nõukogu 26. novembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1877, mis käsitleb 11. Euroopa Arengufondi suhtes kohaldatavat finantsmäärust ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) 2015/323 (ELT 2018, L 307, lk 1).