ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

17. märts 2010

Kohtuasi T‑78/09 P

Euroopa Parlament

versus

Laurent Collée

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Edutamine – 2004. aasta edutamine – Teenetepunktide andmise menetlus – Tõendite moonutamine – Põhjendamine – Aruannete komitee arvamuse tõenduslik kaal – Diskrimineerimiskeelu põhimõte

Ese:      Apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu (kolmas koda) 11. detsembri 2008. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑148/06: Collée vs. parlament (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑455 ja II‑A‑1‑2527), milles taotletakse selle kohtuotsuse tühistamist.

Otsus: Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Mõista Laurent Collée käesoleva kohtuastme kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Apellatsioonkaebus – Väited – Avaliku Teenistuse Kohtus esitatud väidete ja argumentide pelk kordamine – Vastuvõetamatus – Selle vaidlustamine, kuidas Avaliku Teenistuse Kohus on ühenduse õigust tõlgendanud või kohaldanud – Vastuvõetavus

(Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikli 11 lõige 1; Üldkohtu kodukord, artikli 138 lõige 1)

2.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Haldusorgani kaalutlusõigus

(Personalieeskirjade artikkel 45)

1.      Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 11 lõikest 1 ilmneb, et Üldkohtusse saab edasi kaevata ainult õigusküsimustes ning et apellatsioonkaebuse aluseks võib olla üksnes Avaliku Teenistuse Kohtu pädevuse puudumine, menetlusnormide rikkumine, mis kahjustab kaebaja huve, või õiguse rikkumine Avaliku Teenistuse Kohtu poolt. Lisaks näeb Üldkohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 esimese lõigu punkt c ette, et apellatsioonkaebusesse tuleb märkida apellatsioonkaebuse esitaja õigusväited ja argumendid.

Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuses tuleb selgelt märkida selle kohtuotsuse, mille tühistamist taotletakse, vaidlustatud osad ning õiguslikud argumendid, mis konkreetselt seda nõuet toetavad.

Neile nõuetele ei vasta apellatsioonkaebus, milles on piirdutud Avaliku Teenistuse Kohtus juba esitatud, sh nimetatud kohtu poolt sõnaselgelt kõrvalejäetud asjaoludele tuginevate väidete ja argumentide kordamise või sõnasõnalise taasesitamisega; niisugune apellatsioonkaebus kujutab tegelikkuses endast taotlust Avaliku Teenistuse Kohtu otsus lihtsalt uuesti läbi vaadata, see aga ei ole Üldkohtu pädevuses. Siiski, kui apellatsioonkaebuse esitaja vaidlustab oma apellatsioonkaebuses selle, kuidas Avaliku Teenistuse Kohus on ühenduse õigust tõlgendanud või kohaldanud, võib esimeses kohtuastmes kontrollitud õiguslikke asjaolusid apellatsioonkaebuse alusel uuesti arutada. Kui apellant ei saaks oma apellatsioonkaebust selliselt Avaliku Teenistuse Kohtus juba kasutatud väidete ja argumentidega põhistada, kaotaks apellatsioonimenetlus osa oma mõttest.

(vt punktid 20–22)

Viited:

Euroopa Kohus: 17. september 1996, kohtuasi C‑19/95 P: San Marco vs. komisjon (EKL 1996, lk I‑4435, punktid 37 ja 38); 6. märts 2003, kohtuasi C‑41/00 P: Interporc vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑2125, punkt 17); 22. jaanuar 2004, kohtuasi C‑353/01 P: Mattila vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2004, lk I‑1073, punkt 27).

2.      Ühenduse kohtu pädevuses ei ole erinevate edutamiseks kõlblike ametnike teenete võrdlemine. Arvestades institutsioonide kaalutlusõiguse ulatuslikkust teenistuse huvide hindamisel, piirdub kohus selle kontrollimisega, kas ametisse nimetav asutus on jäänud mõistlikesse piiridesse ega ole oma kaalutlusõigust ilmselgelt vääralt kasutanud.

(vt punkt 61)

Viited:

Euroopa Kohus: 3. aprill 2003, kohtuasi C‑277/01 P: parlament vs. Samper (EKL 2003, lk I‑3019, punkt 35).

Üldkohus: 6. juuni 1996, kohtuasi T‑262/94: Baiwir vs. komisjon (EKL AT 1996, lk I‑A‑257 ja II‑739, punkt 66); 13. aprill 2005, kohtuasi T‑353/03: Nielsen vs. nõukogu (EKL AT 2005, lk I‑A‑95 ja II‑443, punkt 58).