ESIMESE ASTME KOHTU PRESIDENDI MÄÄRUS
23. mai 2005(*)
Ajutiste meetmete kohaldamise menetlus – Ühtekuuluvusfond – Kaasfinantseerimisotsus – Olmejäätmete hügieenilise ladestamise projekt – Vastuvõetavus – Fumus boni iuris – Kiireloomulisus – Puudumine
Kohtuasjas T‑85/05 R,
Dimos Ano Liosion (Kreeka),
Theodora Goula, Argyris Argyropoulos, Ioannis Manis, Eleni Dalipi, Vasilis Papagrigoriou ja Giorgos Fragkalexis, elukoht Ano Liosia (Kreeka),
esindaja: advokaat G. Kalavros,
hagejad,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: D. Triantafyllou ja L. Flynn, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
mille esemeks on taotlus peatada komisjoni 21. detsembri 2004. aasta otsuse E(2004) 5522, mis käsitleb Ühtekuuluvusfondist rahalise abi andmist Lääne-Atika teise olmejäätmete prügila I etapi väljaehitamiseks (XYTA) Skalistiri piirkonda, Fyli valda, Atikasse (Kreeka), täitmine,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHTU PRESIDENT
on andnud järgmise
määruse
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
1 Atika (Kreeka) jäätmehooldus on reguleeritud Kreeka seadusega nr 3164/2003 (FEK A’ 176, 2.7.2003) kehtestatud piirkondliku jäätmehoolduskavaga (edaspidi „piirkondlik kava”). Piirkondliku kava aluseks on nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiiv 75/442/EMÜ jäätmete kohta (EÜT 1975 L 194, lk 39; ELT eriväljaanne 15/01, lk 23), muudetud nõukogu 18. märtsi 1991. aasta direktiiviga 91/156/EMÜ (EÜT 1991 L 78, lk 32; ELT eriväljaanne 15/02, lk 3).
2 Ano Liosia olmejäätmete prügila (edaspidi „Ano Liosia prügila”) on tegutsenud alates 1950. aastast. Selle praegune tegevus on kinnitatud Kreeka valitsuse keskkonnatingimuste heakskiitmist käsitleva 21. märtsi 1997. aasta otsusega.
3 Ernst & Young on koostanud hinnangu selle prügila tegevuse kohta. Nimetatud audiitorühingu 26. aprilli 2004. aasta uuringust pealkirjaga „Ano Liosia prügila tahkete jäätmete hooldamise projektide ekspertarvamus, lõplik aruanne” (edaspidi „Ernst & Young uuring”) nähtub, et alates 2000. aastast on Ano Liosia prügila võtnud vastu keskmiselt 5200 tonni jäätmeid päevas, kuigi planeeritud oli, et alates oma kuuendast tegutsemisaastast ei võta ta vastu rohkem kui 500 tonni jäätmeid päevas (Ernst & Young uuring, lk 6).
4 Sellise olukorra tõttu on Kreeka valitsus töötanud välja uue piirkondliku jäätmehoolduskava. Jäätmekäitluseks sobivate kohtade hulgas mainitakse Kreeka seaduses nr 3164/2003 Kirde-Atika osas Grammatiko ja Polidendri, Kagu-Atika osas Keratea ja Kropia, Lääne-Atika osas Skalistiri ja Meletani-Mandra piirkondi.
5 Sellega seoses esitas Kreeka Vabariik 27. novembril 2003 komisjonile nõukogu 16. mai 1994. aasta määruse (EÜ) nr 1164/94, millega asutatakse Ühtekuuluvusfond (EÜT 1994 L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 9), alusel taotluse saada Skalistiri prügila I etapi väljaehitamise projektile Ühtekuuluvusfondilt kaasfinantseering (edaspidi „kaasfinantseerimistaotlus”).
6 Keskkonnamõjude hindamise uuringu (ESDKNA (Atika maakonna kohalike omavalitsusüksuste ühendus) uuring Lääne-Atika teise olmejäätmete hügieenilise ladestamiskoha keskkonnamõjude kohta; edaspidi „ESDKNA uuring”), milles kinnitati, et Skalistiri piirkond täidab prügilana tegutsemise tingimused, tagajärjel kiitis Kreeka valitsus 3. detsembri 2003. aasta ministeeriumidevahelise otsusega heaks Ano Liosia prügilat asendava Atika teise Skalistiri piirkonnas asuva olmejäätmete ladestamiskoha (edaspidi „Skalistiri prügila”) väljaehitus-, kasutus- ja hooldusprojekti keskkonnatingimused (edaspidi „heakskiiduotsus”).
7 Kreeka Vabariik täiendas kaasfinantseerimistaotlust lisainformatsiooniga 6. oktoobril, 4. novembril ja 15. novembril 2004.
8 Komisjon võttis 21. detsembril 2004 määruse nr 1164/94 ja eelkõige selle artikli 10 lõike 6 alusel vastu otsuse E (2004) 5522, mis käsitleb Ühtekuuluvusfondist rahalise abi andmist Lääne-Atika teise olmejäätmete prügila I etapi väljaehitamiseks (XYTA) Skalistiri piirkonda (edaspidi „vaidlusalune otsus”).
9 Vaidlusaluse otsuse kohaselt kaasfinantseerib Ühtekuuluvusfond projekti 40 008 750 euroga ehk 75% ulatuses ettenähtud kogukuludest.
Menetlus
10 Ano Liosia vald ühelt poolt ja mitmed füüsilised isikud elukohaga Ano Liosias teiselt poolt (edaspidi koos „hagejad”) esitasid EÜ artikli 230 alusel vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 16. veebruaril 2005.
11 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 104 ja EÜ artikli 242 alusel esitasid hagejad Esimese Astme Kohtu kantseleisse 24. veebruaril 2005 saabunud eraldi dokumendina ajutiste meetmete kohaldamise taotluse vaidlusaluse otsuse täitmise peatamiseks kuni Esimese Astme Kohtu poolt põhinõudes otsuse tegemiseni.
12 Komisjon esitas 11. märtsil 2005 ajutiste meetmete kohaldamise taotluse suhtes kirjalikud märkused, milles leidis, et taotlus tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või, teise võimalusena, jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
13 Kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel esitas komisjon põhinõude suhtes Esimese Astme Kohtu kantseleisse 31. märtsil 2005 saabunud eraldi dokumendina vastuvõetamatuse vastuväite, milles palus Esimese Astme Kohtul jätta ilmselgelt vastuvõetamatu tühistamishagi läbi vaatamata ja mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
14 Esimese Astme Kohus võib ühelt poolt EÜ artikli 242 ja EÜ artikli 243 koosmõju ning teiselt poolt EÜ artikli 225 lõike 1 alusel, kui tema arvates asjaolud seda nõuavad, otsustada vaidlustatud akti täitmise peatamise või kohaldada vajalikke ajutisi meetmeid.
15 Kodukorra artikli 104 lõige 2 näeb ette, et ajutiste meetmete kohaldamise taotluses tuleb nimetada hagi ese, kiireloomulisust põhjendavad asjaolud ning fakti- ja õigusväited, mis esmapilgul õigustavad (fumus boni iuris) taotletavate ajutiste meetmete kohaldamist. Need tingimused on kumulatiivsed, seega tuleb ajutiste meetmete kohaldamise taotlus jätta rahuldamata, kui üks nendest tingimustest on täitmata (Euroopa Kohtu presidendi 14. oktoobri 1996. aasta määrus kohtuasjas C‑268/96 P(R): SCK ja FNK v. komisjon, EKL 1996, lk I‑4971, punkt 30).
16 Lähtudes toimiku materjalidest, leiab ajutisi meetmeid kohaldav kohtunik, et talle on esitatud kõik nõutavad asjaolud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse suhtes otsuse tegemiseks, ilma et oleks vajalik ära kuulata poolte suulised selgitused.
Poolte argumendid
Vastuvõetavus
17 Hagejad väidavad, et nende ajutiste meetmete kohaldamise taotlus vastab kõikidele kodukorra artikli 104 lõikes 2 ette nähtud tingimustele ja et põhinõue on vastuvõetav. Selles osas väidavad hagejad, et vaidlusalune otsus puudutab neid otseselt ja isiklikult, kuigi see on adresseeritud Kreeka Vabariigile.
18 Selle väite toetuseks leiavad hagejad Ano Liosia valla osas, et see kuulub Skalistiri prügila väljaehitusprojekti tõttu „kahju kannatajate” „kinnisesse ringi” ning et ta kannab ainulaadset ja erandlikku kahju. Ano Liosia prügila tegevus, mis algas 1950, on juba toonud kaasa ulatuslikud kahjulikud tagajärjed, eelkõige keskkonna-, majandus- ja sotsiaalsete tingimuste halvenemise. Eriti on Ano Liosia prügila tegevuse tõttu langenud selle piirkonna maade väärtus. Ano Liosia ja Skalistiri prügilad takistavad maa väärtuse kasvu üle 15 000 hektari suurusel maa-alal, mida võiks kasutada mitmesuguseks arendustegevuseks. Need maa-alad, mis hagejate väitel on muutunud või muutuvad Skalistiri prügila väljaehituse tõttu kasutuskõlbmatuks, hõlmavad eelkõige maa-alasid, mis on ette nähtud kohaliku omavalitsusüksuse pargi, rohealade ja spordirajatiste rajamiseks.
19 Füüsilisi isikuid puudutab vaidlusalune otsus samuti otseselt ja isiklikult. Need hagejad elavad Skalistiri prügila ehitusplatsist kilomeetri kaugusel asuvates sotsiaaleluruumides. Hagejad väidavad, et nende eluviis, mis on hetkel talutav ja mis võimaldab neil nautida looduskeskkonda, muutuks kõnealuse projekti tulemusel täielikult.
20 Komisjon väidab, et kõnealune taotlus tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, kuna esiteks ei vasta see kodukorra artikli 104 lõikes 2 ette nähtud tingimustele, nii nagu neid on tõlgendatud kohtupraktikas, ja teiseks on vaidlusaluse otsuse tühistamiseks esitatud hagi, millega käesolev taotlus on seotud, ise ilmselgelt vastuvõetamatu. Mis puudutab teist väidet, siis toetub komisjon Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsusele kohtuasjas C‑321/95: Greenpeace Council jt v. komisjon (EKL 1998, lk I‑1651; edaspidi „Greenpeace otsus”) ja rõhutab, et vaidlusalune otsus ei puuduta hagejaid EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes ei isiklikult ega otseselt. Mis puudutab täpsemalt Ano Liosia valla poolt esitatud hagi vastuvõetavust, siis komisjon väidab, et kui vaidlusalune otsus ka puudutab viimati nimetatut isiklikult, siis ei puuduta see teda otseselt. Komisjoni väitel vaidlusalune otsus, millega kiidetakse heaks siseriiklikul tasemel juba vastu võetud projekti rahastamine, on oma olemuselt puhtrahanduslik ning puudutab valda ja teisi hagejaid vaid kaudselt ega muuda nende õiguslikku seisundit.
Fumus boni iuris
21 Hagejad väidavad, et vaidlusalune otsus on vastuolus keskkonnakvaliteedi säilitamise, kaitsmise ja parandamise, inimeste tervise kaitsmise ja loodusressursside kaalutletud ja mõistliku kasutamise eesmärkidega ning rikub seetõttu ühenduse esmast õigust (EÜ artikkel 2, EÜ artikkel 4 ja EÜ artikkel 174), ühenduse teisese õiguse mitmeid sätteid, eriti neid, mis näevad ette Kreeka Vabariigi kohustused jäätmete tekkimise ja nende ohtlikkuse vältimiseks ja vähendamiseks, jäätmete töötlemist ja taaskasutamist viisil, mis ei sea ohtu inimese tervist ega kahjusta keskkonda (direktiivi 75/442 artiklitest 3, 4 ja 6 ning direktiivi 91/156 artiklitest 3 ja 4 tulenevad kohustused), sätteid, mis näevad ette kohustuse võtta saastuse tekkimise vältimiseks meetmed (nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiivi 96/61/EÜ saastatuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (EÜT 1996 L 257, lk 26; ELT eriväljaanne 15/03, lk 80) artikkel 3) ja koostada keskkonnamõju uuring (nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiiv 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eratööde keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT 1985 L 175, lk 40; ELT eriväljaanne 15/01, lk 248) artikkel 1, muudetud nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiiviga 97/11/EÜ (EÜT 1997 L 73, lk 5; ELT eriväljaanne 15/03, lk 151)), ning Kreeka siseriikliku õiguse sätteid.
22 Nende argumentide toetuseks rõhutavad hagejad, et praktikas tähendab Skalistiri prügila rajamine Ano Liosia prügila laiendamist, kuna viimane asub selle kõrval ja tal on sama sissepääs ning ta kasutab samu rajatisi ja samasugust infiltratsiooni bioloogilist töötlemist. Ano Liosia piirkond võtab hagejate väitel praeguse koormuse juures sinna rajatud jäätmetöötlemistehases vastu 1 300 tonni jäätmeid ja 300 tonni Psytalleia bioloogilisest jäätmetöötlemistehasest pärit töötlemata reoveesetteid, samuti võtab Ano Liosia piirkonda rajatud jäätmepõletustehas vastu märkimisväärsel määral meditsiinilisi jäätmeid, mis kokku moodustavad kogu prügila osas 6 500 tonni jäätmeid päevas, ning tulevikus peab Ano Liosia piirkond võtma vastu 1 072 500 tonni jäätmeid aastas (3 000 tonni päevas), lisaks tehases mehhaaniliselt töödeldud jäätmeid 1 300 tonni päevas, 300 kuni 800 tonni reovett ning 25 tonni ohtlikke ja nakkusttekitavaid jäätmeid, kuigi piirkondlik kava näeb ette üksnes 330 000 tonni jäätmeid aastas. Hagejad rõhutavad, et Kreeka seaduse nr 2742 (FEK A’ 207, 7.10.1999) artiklis 21 määratletakse Skalistiri piirkond täielikult looduskaitsealana ja alana, mille abil püütakse parandada looduskeskkonna olukorda. Hagejad märgivad, et piirkond on osaliselt kaetud metsaga ja tuleb osas, mis ei ole metsaga kaetud, taasmetsastada, et see hõlmab eramaad, mille kasutamine vaidlustatakse ja ei ole seega tagatud ning järelikult ei ole see prügilale sobivaim asukoht ESDKNA selgituste kohaselt, milles leiti, et Meletani-Mandra piirkond oleks sobivam. Skalistiri prügila tegevusel oleksid katastroofilised tagajärjed Ano Liosia keskkonnale, hagejate tervisele, selle valla maa-alade väärtusele ja kõnealuse valla arengule (vt eespool punkt 18).
23 Komisjon leiab, et hagejate väidetud õigusvastasus ei ole kuidagi seotud täitmise peatamise taotlusega ja et taotlus ei ole seega esmapilgul põhjendatud (fumus boni iuris).
24 Eelkõige ei ole taotluses kuidagi selgitatud, mis osas rikutakse vaidlusaluse otsusega neis sätetes kehtestatud kohustusi, millele hagejad toetuvad. Komisjon väidab vastupidi, et vaidlusalune otsus on näide keskkonnamõju arvesse võtvast hoiakust ja et selles tagatakse kõikide keskkonna ja tervise kaitseks kehtestatud tingimuste täitmine ning nähakse keskkonnatingimuste suhtes ette erilised hindamiskriteeriumid, mille eesmärk on parandada jäätmetöötlust Kreekas ja teha kõnealune rahastamine sõltuvaks nimetatud kohustuste täitmisest ettenähtud tähtaja jooksul.
Kiireloomulisus
25 Hagejad väidavad, et vaidlusaluse otsuse täitmine tekitab loodukeskkonnale, piirkonna majandusele, sealhulgas maa-alade väärtusele ja nende kasutamisele, samuti hagejate tervisele tõsise ja korvamatu kahju. Mis puudutab looduskeskkonda, siis hagejad leiavad, et otsus tekitab neile kahju eeltoodud põhjustel (vt punkt 22). Kiireloomulisus tuleneb asjaolust, et Kreeka valitsus on allkirjastanud projekti käsitleva lepingu juba 2. novembril 2004, et leping on jõustunud, et kõnealuse projektiga seotud uurimismenetlused ja selle täideviimine on juba käimas ja edenevad väga kiiresti ning et sellega seotud kulud on juba tekkinud. Aja möödumine tooks kaasa kulud ja menetlused, mis mõjutavad isikute õigusi. Skalistiri prügila rajamine mõjuks selle valla aladel asuva kinnisomandi väärtust alandavalt ja takistaks valda ja selle elanikke, sealhulgas hagejaid, kasutamast märkimisväärset hulka hektareid maad spordi- ja kultuurirajatiste rajamiseks (vt eespool punkt 18).
26 Hagejad väidavad, et eelnenud olukorra taastamine oleks eriti keeruline, isegi rahaliselt koormav. Ohu tekkimine on vältimatu ja seetõttu on olukord kiireloomuline.
27 Komisjon leiab, et kiireloomulisust puudutav tingimus ei ole täidetud.
28 Esmalt ei ole vaidlusaluse otsuse täitmise peatamine vajalik väidetava kahju tekkimise vältimiseks. Esiteks on Ano Liosia prügila tegutsenud alates 1950. aastast ja kaasfinantseeringu andmist projektile selle prügila asendamiseks uuega, eriti väljapoole valla piire, ei saa lugeda praegust olukorda raskendavaks, veel vähem kiireloomulisust kaasa toovaks.
29 Teiseks ei teki väidetav kahju mitte vaidlusaluse otsuse tõttu, millega otsustati kaasfinantseerimine, vaid Kreeka siseriiklike otsuste tõttu, nimelt piirkondliku kava ja Kreeka ametiasutuste lõpliku otsuse tõttu valida Skalistiri piirkond. Vaidlusaluse otsuse täitmise peatamine ei aitaks seega vältida väidetava kahju tekkimist.
30 Kolmandaks oli hagejatel võimalus vaidlustada need siseriiklikud aktid siseriiklikus kohtus. See võimalus, mida komisjonile teadaolevalt on kasutatud, välistab käesoleva ajutiste meetmete kohaldamise menetluse igasuguse kiireloomulisuse.
31 Neljandaks ei saa väidetavat kahju pidada vältimatuks, kuna väidetavad majandusele, tervisele ja keskkonnale tekkivad tagajärjed on komisjoni väitel ebamäärased, põhjendamata ja seotud määratlemata tulevikuga. Kiireloomulisuse puudumine on see-eest selge, kuna vaidlusaluses otsuses nähakse ette kõikide keskkonna kaitsmiseks vajalike tingimuste täitmine ja antakse komisjonile õigus teostada järelevalvet, sealhulgas õigus peatada rahastamine kõnealuste kohustuste rikkumise korral.
32 Lisaks väidab komisjon, et tõsine ja korvamatu kahju ei ole tõendatud.
33 Väidetav kahju, nimelt keskkonna-, majandus- ja sotsiaalsete tingimuste halvenemine, sealhulgas nende asjaolude mõju maa-alade väärtusele, on ebamäärane ja oletuslik.
34 Kahju, mis seisneb selle piirkonna maa-alade väärtuse alanemises, ei ole kohtupraktika kohaselt oluline ega korvamatu. Igal juhul oleks see olemasoleva olukorra tõttu juhtunud juba alates 1950. aastast. Kahju, mis seisneb valla maa-alade, mida oleks saanud kasutada meelelahutus- ja sporditegevuseks, ärakasutamise takistamises, on puhtalt oletuslik. Lisaks oleks valitsev olukord juba takistanud maa-alade kasutamise sellistel eesmärkidel.
35 Kahju, mis tuleneb vaidlusaluse otsuse negatiivsetest tagajärgedest keskkonnale ja füüsiliste isikute, sealhulgas hagejate, tervisele, on ebamäärane, oletuslik ja tõendamata. Hagejad ei ole selgitanud, kuidas vaidlusalune otsus soodustab olemasoleva olukorra halvenemist, mis on äärmiselt problemaatiline praeguse prügila ülekoormatuse tõttu. Komisjon väidab, et vaidlusalune otsus aitab vastupidi lahendada olemasolevaid probleeme ja võimaldab tagada kõikide keskkonna kaitsmiseks vajalike tingimuste täitmise.
Huvide kaalumine
36 Komisjon rõhutab igal juhul, et kõikide Atika elanike huvide tagamine ja regiooni keskkonna kaitsmine on ühenduse õiguse, eelkõige direktiivi 75/442 ja piirkondliku kava kohaselt selgelt olulisem mõne tuhande elanikuga valla huvidest. Täitmise peatamine tooks kaasa täiendavad tähtajad ja uputuse praeguses prügilas, millel oleksid katastroofilised tagajärjed. Komisjon väidab, et praegune olukord on nii problemaatiline, et ta on juba esitanud hagi, milles palub tuvastada, et Kreeka Vabariik on rikkunud keskkonnaalaseid kohustusi (menetluses olev kohtuasi C‑502/03: komisjon v. Kreeka, ELT 2004, C 47, lk 15), mille täitmisel taastataks õiguspärane olukord, mida Kreeka ametiasutused püüavad tagada siseriikliku kava täitmise kaudu, mis näeb ette uue prügila rajamise Skalistiri, mida vaidlusaluse otsuse alusel kaasfinantseerib Ühtekuuluvusfond.
Ajutisi meetmeid kohaldava kohtuniku hinnang
Esialgsed märkused vastuvõetavuse kohta
37 Esiteks tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt näevad kodukorra artikli 104 lõikes 2 sätestatud tingimused ette, et põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele ajutiste meetmete kohaldamise taotlus toetub, peavad selguma ühtselt ja arusaadavalt ajutiste meetmete kohaldamise taotluse tekstist endast (vt Esimese Astme Kohtu presidendi 7. mai 2002. aasta määrus kohtuasjas T‑306/01 R: Aden jt v. nõukogu ja komisjon, EKL 2002, lk II‑2387, punkt 52, ja Esimese Astme Kohtu presidendi 10. novembri 2004. aasta määrus kohtuasjas T‑303/04 R: European Dynamics v. komisjon, EKL 2004, lk II‑3889, punktid 63 ja 64).
38 Käesolevas asjas tuleb sedastada, nagu komisjon on õigustatult rõhutanud, et taotlus sisaldab vähe asjaolusid, mis annaksid ajutisi meetmeid kohaldavale kohtunikule alust uurida, kas taotletud meetmete kohaldamine on esmapilgul õigustatud. Siiski sisaldab taotlus, hoolimata oma lühidusest ja segasest esitusviisist, rea väiteid ja argumente, millega püütakse tõendada, et fumus boni iurise ja kiireloomulisuse tingimused on täidetud, mistõttu komisjon võis esitada oma märkused ja ajutisi meetmeid kohaldav kohtunik võis neid uurida. Neil asjaoludel ei saa sedastada, et taotlus tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna ta ei vasta kodukorra artikli 104 lõikes 2 ette nähtud tingimustele.
39 Mis puudutab komisjoni argumente esitatud taotluse vastuvõetamatuse kohta põhjusel, et põhinõue on ilmselgelt vastuvõetamatu, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kontrollita hagi vastuvõetavust ajutiste meetmete kohaldamise menetluses põhimõtteliselt, et vältida põhinõude ette ära otsustamist. Kui aga väidetakse, nagu käesoleval juhul, et ajutiste meetmete kohaldamise taotlusega seotud hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu, siis võib osutuda vajalikuks kontrollida, kas esinevad teatud asjaolud, mis võimaldavad hagi vastuvõetavust esmapilgul hinnata (Esimese Astme Kohtu presidendi 15. veebruari 2000. aasta määrus kohtuasjas T‑1/00 R: Hölzl jt v. komisjon, EKL 2000, lk II‑251, punkt 21, ja Esimese Astme Kohtu presidendi 10. veebruari 2005. aasta määrus kohtuasjas T‑291/04 R: Enviro Tech Europe ja Enviro Tech International v. komisjon, EKL 2005, lk II‑475, punkt 61).
40 Käesolevas asjas tuleb ajutisi meetmeid kohaldavale kohtunikule esitatud asjaolude põhjal tõsiselt kahelda võimalikkuses, et vaidlusalune otsus puudutab hagejaid otseselt ja isiklikult.
41 Esiteks peavad füüsilistest isikutest hagejad, kes ei ole vaidlusaluse otsuse adressaadid, tõendama, et nimetatud otsus puudutab neid isiklikult põhjusel, et otsus mõjutab neid nende eriliste omaduste tõttu või nende erilise olukorra tõttu, mis neid kõigi teiste isikute suhtes iseloomustab ja selle tõttu teistest eristab analoogiliselt selle otsuse adressaatidega (Euroopa Kohtu 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann v. komisjon, EKL 1963, lk 197, 223, ja Euroopa Kohtu 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores v. nõukogu, EKL 2002, lk I‑6677, punkt 36).
42 Nagu komisjon rõhutab, meenutab hagejate olukord esmapilgul hagejate olukorda kohtuasjas Greenpeace. Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et otsus, mis oli adresseeritud ühele liikmesriigile ja mis puudutas Euroopa Regionaalarengu Fondist rahalise abi andmist kahe elektrijaama ehitamiseks, ei puudutanud isiklikult füüsilisi isikud, kelle erilist olukorda ei võetud otsuse tegemisel arvesse (kohtuotsus Greenpeace, punkt 28).
43 Ka Ano Liosia vald peab konkreetsete faktiliste asjaolude põhjal tõendama, et vaidlusalune otsus puudutab teda kõigist teistest isikutest – käesolevas asjas sealhulgas teistest Atika omavalitsusüksustest, eriti Fyli vallast, mille territooriumil asub uus prügila –, eristava olukorra tõttu (vt selles osas Esimese Astme Kohtu presidendi 7. juuli 2004. aasta määrus kohtuasjas T‑37/04 R: Região Autónoma dos Açores v. nõukogu, EKL 2004, lk II‑2153, punktid 112 ja 120 ning viidatud kohtupraktika).
44 Lisaks tuleb kõnealuse taotluse vastuvõetavuse küsimuse lahendamisel kontrollida nii valla kui ka füüsilistest isikutest hagejate otsest puutumust. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ühenduse vaidlustatud meede mõjutama otseselt isiku õiguslikku seisundit ega tohi jätta meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust, kuna akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (Euroopa Kohtu 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑386/96 P: Dreyfus v. komisjon, EKL 1998, lk I‑2309, punkt 43 ja viidatud kohtupraktika, ning Esimese Astme Kohtu 15. märtsi 2004. aasta määrus kohtuasjas T‑139/02: Instiouto N. Avgerinopoulou jt v. komisjon, EKL 2004, lk II‑875, punkt 62 ja viidatud kohtupraktika).
45 Käesolevas asjas on vaidlusalune otsus sellise projekti kaasfinantseerimise otsus, mille Kreeka ametiasutused on seaduse ja siseriiklike haldusotsustega välja valinud. Nagu komisjon rõhutab, on selge, et Skalistiri uue prügila ehitamiseks antud ühenduse finantseering mõjutab projekti teostamist vaid kaudselt. Toimiku materjalidest nähtub, et kui võtta arvesse Ano Liosia prügila tegutsemisega seonduv problemaatiline olukord, siis tulnuks Kreeka ametiasutustel suure tõenäosusega rajada uus prügila ühenduse kaasfinantseerimisest sõltumata. Igal juhul olid Kreeka ametiasutused valinud Skalistiri piirkonna juba enne, kui komisjon otsustas seda projekti kaasfinantseerida. Lõpuks tuleb sedastada, et toimiku materjalidest ei nähtu esmapilgul, et vaidlusalune otsus ei jäta projekti täideviimise eest vastutavatele Kreeka ametiasutustele mingit kaalutlusõigust (vt eespool viidatud määrus kohtuasjas Instiouto N. Avgerinopoulou jt v. komisjon, punktid 68‑70).
46 Sellises olukorras ei saa välistada, et põhinõuet arutavad kohtunikud jõuavad järeldusele, et Kreeka ametiasutuste otsus võib ainult mõjutada keskkonnaga seotud õigusi, millele hagejad toetuvad, ja et seega vaidlusalune otsus, mis puudutab selle projekti kaasfinantseerimist, võib puudutada nende õigusi üksnes kaudselt (vt selles osas kohtuotsus Greenpeace, punktid 30 ja 31, ning eespool viidatud määrus kohtuasjas Instiouto N. Avgerinopoulou jt v. komisjon, punkt 70).
47 Isegi kui võtta asja käesolevas staadiumis arvesse poolte argumendid, tuleb tõsiselt kahelda võimaluses, et vaidlusalune otsus puudutaks hagejaid otseselt ja isiklikult; ajutisi meetmeid kohaldav kohtunik leiab käesolevas asjas, et ei ole vajalik jätkata uurimist, kas tühistamishagi on esmapilgul vastuvõetav. Igal juhul on hagejad jätnud tõendamata, et ajutiste meetmete kohaldamine oleks alljärgnevatel põhjustel kiireloomuline.
Kiireloomulisus
48 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hinnatakse ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kiireloomulisust selle alusel, kas on vaja teha eelnev otsus, vältimaks ajutisi meetmeid taotleval poolel tõsise ja korvamatu kahju tekkimist (Euroopa Kohtu presidendi 6. veebruari 1986. aasta määrus kohtuasjas 310/85 R: Deufil v. komisjon, EKL 1986, lk 537, punkt 15, ja Esimese Astme Kohtu presidendi 30. juuni 1999. aasta määrus kohtuasjas T‑13/99 R: Pfizer Animal Health v. nõukogu, EKL 1999, lk II‑1961, punkt 134).
49 Vaidlustatud otsuse täitmise peatamise taotluse esitanud pool peab tõendama, et ta ei saa oodata põhinõude lahendamist, ilma et talle tekiks selline kahju (Euroopa Kohtu presidendi 8. mai 1991. aasta määrus kohtuasjas C‑356/90 R: Belgia v. komisjon, EKL 1991, lk I‑2423, punkt 23, ja Esimese Astme Kohtu presidendi 15. novembri 2001. aasta määrus kohtuasjas T‑151/01 R: Duales System Deutschland v. komisjon, EKL 2001, lk II‑3295, punkt 187).
50 Kahju vältimatus ei pea olema tõendatud absoluutse kindlusega, piisab, eriti kui kahju tekkimine sõltub mitme asjaolu ilmnemisest, kui kahju tekkimise tõenäosus on piisavalt ette nähtav. Hageja peab siiski suutma tõendada asjaolusid, mis annavad alust pidada sellist kahju oluliseks ja korvamatuks (Euroopa Kohtu presidendi 14. detsembri 1999. aasta määrus kohtuasjas C‑335/99 P(R): HFB jt v. komisjon, EKL 1999, lk I‑8705, punkt 67, ja Euroopa Kohtu presidendi 12. oktoobri 2000. aasta määrus kohtuasjas C‑278/00 R: Kreeka v. komisjon, EKL 2000, lk I‑8787, punkt 15).
51 Selles osas tuleb nõustuda, nagu komisjon on õigesti rõhutanud, et hagejate väidetud kahju, mis hõlmab keskkonnatingimuste halvenemist ja sellest tulenevaid kahjulikke tagajärgi tervisele, valla maa-alade väärtuse alanemist, valla teatud maa-alade erinevatel sotsiaalse tegevuse eesmärkidel kasutamise takistamist, on ebamäärane ja oletuslik ning tõendamata. Nii ebakindel kahju ei õigusta täitmise peatamist (vt Euroopa Kohtu presidendi 15. juuni 1987. aasta määrus kohtuasjas 142/87 R: Belgia v. komisjon, EKL 1987, lk 2589, punkt 25, ja Euroopa Kohtu presidendi 16. juuli 1993. aasta määrus kohtuasjas C‑296/93 R: Prantsusmaa v. komisjon, EKL 1993, lk I‑4181, punkt 26, ning Esimese Astme Kohtu presidendi 10. novembri 2004. aasta määrus kohtuasjas T‑316/04 R: Wam v. Komisjon, EKL 2004, lk II‑3917, punkt 31).
52 Taotlus ei sisalda mingeid erilisi tõendeid tagajärgede kohta, mida vaidlusaluse otsuse täitmine võiks kaasa tuua hagejate, üldisemalt Ano Liosia elanike, tervisele. Samuti piisab, kui märkida, et keskkonnatingimuste halvenemisega seotud väited on ebamäärased ja tõendamata. Hagejad esitavad üldise sisuga kaebusi, mis nähtub väidetest, milles sedastatakse, et Skalistiri piirkond on täieliku looduskaitse ala või metsaala, või väidetest, mille kohaselt Ano Liosia piirkond peab võtma vastu suurema tonnide arvu jäätmeid, kui on piirkondlikus kavas ette nähtud, ning need väited on kõik tõendamata või täpsemalt selgitamata. Hagejad piirduvad seega kaebustega prügila rajamise kohta Ano Liosia lähedale, aga nad ei selgita põhjusi, miks sellest tulenevad konkreetsed tagajärjed oleksid keskkonnale kahjulikud ja eelkõige, miks need tooksid kaasa olulise ja korvamatu kahju. Kuna vaidlusaluses otsuses viidatakse asjaolule, et uue prügila rajamisel tuleb täita rangeid keskkonnaalaseid tingimusi (vt eelkõige vaidlusaluse otsuse I lisa punkt 12 ja heakskiiduotsus) ja võttes arvesse asjaolu, et ESDKNA uuringus on jõutud seisukohale, et Skalistiri piirkond on selleks eesmärgiks sobiv (ESDKNA uuringu punktid 16‑18 ja punkt 23), peavad hagejad esitama seda hinnangut ümber lükkavad tõendid ja selgitama, kuidas kõnealune otsus tekitab neile väidetud kahju, mida nad ei ole aga teinud.
53 Vastupidi, kuigi hagejad möönavad, et Ano Liosia prügila on juba mitmeid aastakümneid tegutsenud problemaatilistes oludes ja on juba tekitanud vallale ja selle elanikele probleeme, ei selgita nad taotluses, kuidas praegune olukord halveneb või kuidas olukord, mis on eksisteerinud juba mitmeid aastaid, võib luua kiireloomulise olukorra, mis annaks aluse vaidlusaluse otsuse täitmise viivitamatuks peatamiseks.
54 Mis puudutab seda, et vallal ei ole võimalik kasutada teatud maa-alasid meelelahutus-, sotsiaalseks, kultuurialaseks ja sporditegevuseks, siis need hagejate väited on oletuslikud. Nagu hagejad isegi rõhutavad, on tegu tulevikuga seotud arenguplaanidega. Lisaks ei esitata taotluses neid konkreetseid plaane ega selgitata, miks on nendega seotud kahju hagejate arvates oluline ja korvamatu. Sellistel asjaoludel ei ole tegemist tegeliku kahju ohuga, vaid tulevikus tekkida võiva kahju ohuga, mis on ebakindel ja juhuslik (vt Esimese Astme Kohtu presidendi 13. mai 1993. aasta määrus kohtuasjas T‑24/93 R: CMBT v. komisjon, EKL 1993, lk II‑543, punkt 34 ja viidatud kohtupraktika).
55 Mis puudutab maa-alade väärtuse alanemist, siis lisaks sellele, et majanduslikku kahju ei peeta korvamatuks ega isegi raskesti korvatavaks (eespool viidatud määrus kohtuasjas Enviro Tech Europe ja Enviro Tech International v. komisjon, punkt 74 ja viidatud kohtupraktika), ei ole hagejad selgitanud, kuidas vaidlusalune otsus mõjutab sellise kahju tekkimist. Vastupidi, hagejad möönavad, et praegune olukord on põhjustanud kohaliku omavalitsusüksuse maa-alade väärtuse alanemist juba alates aastast 1950.
56 Lõpetuseks tuleb tingimata märkida, mis puudutab väidetava kahju korvamatust, et hagejad sedastavad vaid üldiselt, et endise olukorra taastamine on eriti keeruline ja rahaliselt koormav, aga ei põhjenda seda väidet kuidagi.
57 Eeltoodust tuleneb, et hagejad ei ole esitanud tõendeid, mille alusel ajutisi meetmeid kohaldav kohtunik võiks teha järelduse, et väidetav kahju on olemuselt oluline ja korvamatu, või leida, et väidetav kahju on kohtupraktika mõttes kindlakstehtav ja vältimatu.
58 Lisaks tuleb rõhutada, et hagejad ei ole absoluutselt tõendanud, et vaidlusaluse otsuse täitmise peatamine oleks vajalik väidetava kahju ärahoidmiseks.
59 Asjaolu, et Kreeka valitsus on juba 2. novembril 2004 allkirjastanud kõnealust projekti käsitleva lepingu, et see leping on juba jõustunud, et kõnealuse projektiga seotud uurimismenetlused ja selle täideviimine on juba käimas ja edenevad väga kiiresti ning et sellega seotud kulud on juba tekkinud, on sellised asjaolud, mis iseenesest ei tõenda kiireloomulisuse olemasolu, mis annaks aluse vaidlusaluse otsuse täitmise peatamiseks.
60 Esiteks, nagu komisjon õigesti rõhutab, on sobivam ja asjakohasem viis hagejate huvide kaitsmiseks võimalus vaidlustada need siseriiklikud aktid. Seetõttu võib asuda seisukohale, et see võtab käsitletavalt taotluselt kiireloomulisuse (vt selles osas eespool viidatud määrus kohtuasjas Região Autónoma dos Açores v. nõukogu, punkt 162 ja viidatud kohtupraktika, ning Esimese Astme Kohtu presidendi 25. juuni 2002. aasta määrus kohtuasjas T‑34/02 R: B v. komisjon, EKL 2002, lk II‑2803, punkt 93).
61 Teiseks tuleb märkida, et vaidlusalune otsus annab komisjonile õiguse peatada rahastamine, kui projekti keskkonnakaitsetingimusi ei täideta (vaidlusaluse otsuse I lisa, punkt 12). Sellises olukorras, kui komisjonil on võimalus või isegi kohustus kontrollida, et projekti ellu viies ei ole tekkinud keskkonnakahju, ja vajadusel peatada viimasel juhul rahastamine (vaidlusaluse otsuse III lisa, punkt 4), tuleb asuda seisukohale, et keskkonna kaitsmise huviga seonduda võiv kiireloomulisus puudub (vt selles osas eespool viidatud määrus kohtuasjas Região Autónoma dos Açores v. nõukogu, punktid 183 ja 184 ning viidatud kohtupraktika).
62 Lõpetuseks tuleb kahelda vaidlusaluse otsuse täitmise peatamise vajalikkuses, kuna hagejad ei ole tõendanud – kui võtta arvesse see asjaolu, et Kreeka ametiasutused olid juba valinud Skalistiri piirkonna uue prügila rajamiseks ja et nad on teinud kõik otsused, mis võimaldavad projekti täideviimist alustada, mida ka hagejad möönavad –, et selle finantseerimisotsuse, mis on kaasfinantseerimist käsitlev otsus, peatamine muudaks kindlasti praegust olukorda ja väldiks neile väidetava kahju tekkimist (vt selles osas eespool viidatud määrus kohtuasjas European Dynamics v. komisjon, punktid 66, 69 ja 70).
63 Sellistel asjaoludel ei anna kohtuasja toimikus olevad dokumendid alust järeldada, et hagejatel tekib taotletud ajutise meetme kohaldamata jätmisel oluline ja korvamatu kahju.
64 Eeltoodust tuleneb, et hagejad ei ole tõendanud kiireloomulisuse olemasolu. Seetõttu tuleb ajutiste meetmete kohaldamise taotlus jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja hinnata taotluse vastuvõetavust või seda, kas teised ajutiste meetmete kohaldamise tingimused on täidetud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHTU PRESIDENT
teeb määruse, millega otsustab:
1. Jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata.
2. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.
23. mail 2005 Luxembourgis.