KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NIILO JÄÄSKINEN
esitatud 4. septembril 2014(1)
Liidetud kohtuasjad C‑400/13 ja C‑408/13
Sophia Marie Nicole Sanders,
keda esindas Marianne Sanders,
versus
David Verhaegen
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Düsseldorf (Saksamaa))
ja
Barbara Huber
versus
Manfred Huber
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Karlsruhe (Saksamaa))
Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ülalpidamiskohustuste küsimustes – Määruse (EÜ) nr 4/2009 artikli 3 punkt b – Hagi isiku vastu, kelle alaline elukoht on teises riigis – Liikmesriigi õigusaktid, millega on ainupädevus niisugusel juhul antud selles liikmesriigis elava poole alalise elukoha järgse apellatsioonikohtu asukohas olevale esimese astme kohtule – Niisuguse ainupädevuse välistamine
I. Sissejuhatus
1. Käesolevates liidetud kohtuasjades palutakse eelotsusetaotlustes, mille on esitanud Amtsgericht Düsseldorf (Düsseldorfi esimese astme kohus, Saksamaa) ja Amtsgericht Karlsruhe (Karlsruhe esimese astme kohus, Saksamaa), sisuliselt tõlgendada nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes(2) artikli 3 punkte a ja b.
2. Selle artikli 3 punktid a ja b reguleerivad koos selle määruse teiste sätetega liikmesriikide kohtute territoriaalset pädevust(3) selles valdkonnas, tunnistades pädevaks kas „selle riigi kohtud, kus on kostja alaline elukoht”, või „selle riigi kohtud, kus on õigustatud isiku alaline elukoht”, kusjuures tuleb täpsustada, et hageja võib nende kohtualluvuse aluste vahel vabalt valida.
3. Need kohtuasjad algatati kahe vaidluse tõttu, mis käsitlevad elatisenõudeid ning mille pooled on ühes kohtuasjas alaealine laps ja tema isa ja teises kohtuasjas abielus naine ja tema abikaasa. Need nõuded esitati vastavalt nende Saksamaa linnade Amtsgerichtidele (esimese astme kohus), kus on kõnesolevate elatist saama õigustatud isikute alaline elukoht. Kohaldades aga õigusnormi, millega Saksamaa õigusesse võeti üle määruse nr 4/2009 artikli 3 punktides a ja b nimetatud juhtumid, kuulutasid mõlemad kohtud end ebapädevaks selle linna Amtsgerichti kasuks, kus asub kostjate alalise elukoha järgne Oberlandesgericht (liidumaa apellatsioonikohus).
4. Seega peab Euroopa Kohus kindlaks tegema, kas selle määruse artiklit 3 – mis on liikmesriikide õiguskordades otse kohaldatav – tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusaktid nagu põhikohtuasjas, mis annavad ülalpidamiskohustuse valdkonnas ainupädevuse kohtule, mis ei ole kohus, mille tööpiirkonnas asub asula, kus on selle liikmesriigi territooriumil elava poole alaline elukoht.
5. Kuigi määrust nr 4/2009 kohaldatakse alates 18. juunist 2011,(4) ei ole Euroopa Kohtul veel kordagi olnud võimalust teha otsust selle sätete tõlgendamise kohta.(5) Seega tuleb eelkõige kindlaks teha, kas on võimalik või isegi vajalik võtta arvesse juhiseid Euroopa Kohtu praktikas, mis käsitleb kõikides liikmesriikides kohtualluvuse alal tsiviilasjades kohaldatavaid muid õigusakte, ning kui jah, siis selgitada välja, mil määral on arutluskäik analoogia alusel määruse nr 4/2009 artikli 3 tõlgendamisel asjakohane.
6. Need küsimused kerkivad eelkõige sarnasuste tõttu selle artikli sõnastuse ja nende kohtualluvust ülalpidamiskohustuse puhul käsitlevate õigusnormide sõnastuse vahel, mis on toodud 27. septembri 1968. aasta konventsioonis kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades(6) (edaspidi „Brüsseli konventsioon”) ja nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruses (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades(7) (edaspidi „määrus Brüssel I”), mis anti selle konventsiooni alusel.(8)
II. Õiguslik raamistik
A. Määrus nr 4/2009
7. Määruse nr 4/2009 põhjenduses 3 on muude õigusaktide hulgas sõnaselgelt viidatud määrusele Brüssel I. Selle põhjenduses 44 on täpsustatud, et selle määrusega muudetakse määrust Brüssel I, „asendades selle määruse ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatavad sätted”. Selle põhjenduses 15 on lisatud: „Et kaitsta elatist saama õigustatud isikute huve ja edendada Euroopa Liidus tõrgeteta õigusemõistmist, tuleks määrusest [Brüssel I] tulenevaid kohtualluvuseeskirju kohandada[, eriti selles mõttes, et] nüüdsest ei tohiks enam kavandada ühtegi viitamist siseriiklikule õigusele [...]”.
8. Määruse nr 4/2009 artikli 3 punktides a ja b on nähtud ette, et „[l]iikmesriikides on ülalpidamiskohustuste küsimustes pädevad otsustama:
a) selle [koha] kohtud, kus on kostja alaline elukoht; või
b) selle [koha] kohtud, kus on õigustatud isiku alaline elukoht[...]”.
[Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna määruse eestikeelne tõlge on ekslik.]
B. Saksamaa õigus
9. Määrus nr 4/2009 võeti Saksamaa õigusesse üle 23. mai 2011. aasta elatise välisriigis sissenõudmise seadusega (Auslandsunterhaltsgesetz, edaspidi „AUG”)(9).
10. Selle seaduse faktiliste asjaolude asetleidmise hetkel kohaldatava redaktsiooni § 28 „Ainupädevus” lõike 1 esimeses lauses on nähtud ette: „Kui ühe poole alaline elukoht ei ole Saksamaa territooriumil, lahendab ülalpidamiskohustusi puudutavaid vaidlusi [määruse nr 4/2009] artikli 3 punktides a ja b nimetatud juhtudel Amtsgericht, kellel on ainupädevus selle Oberlandesgericht’i tööpiirkonnas, kus asub kostja või õigustatud isiku alaline elukoht”.
III. Põhikohtuasja faktilised asjaolud, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
A. Kohtuasi Sanders (C‑400/13)
11. Alaealine laps Sophia Marie Nicole Sanders, keda esindab tema ema, pöördus 29. mail 2013 oma alalise elukoha linnas Mettmannis (Saksamaa) asuva Amtsgerichti poole, et saada oma Belgias elavalt isalt D. Verhaegenilt elatist.
12. Olles pooled ära kuulanud, suunas Amtsgericht Mettmann AUG § 28 lõike 1 alusel kohtuasja edasi Amtsgericht Düsseldorfile (Saksamaa) kui elatist saama õigustatud isiku alalise elukohta järgse apellatsioonikohtu, st Oberlandesgericht Düsseldorfi asukohas asuvale esimese astme kohtule.
13. Amtsgericht Düsseldorf seadis aga omaenese territoriaalse pädevuse kahtluse alla, leides et määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti b kohaselt peaks liikmesriigis pädev olema hageja alalise elukoha järgne kohus, st käesoleval juhul Amtsgericht Mettmann. Seega otsustas Amtsgericht Düsseldorf 16. juuli 2013. aasta otsusega menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [AUG] § 28 lõige 1 on vastuolus [määruse nr 4/2009] artikli 3 punktidega a ja b? ”
B. Kohtuasi Huber (C‑408/13)
14. B. Huber algatas menetluse Amtsgerichtis, mis asub Kehlis (Saksamaa) – linnas, kus on tema alaline elukoht, et tema abikaasalt M. Huberilt, kes elab Barbadosel, mõistetaks nende lahkumineku järel tema kasuks välja elatis.
15. Eelmenetluse raames, mille ese oli tasuta õigusabi andmine, suunas Amtsgericht Kehl asja edasi Amtsgericht Karlsruhele põhjendusel, et ainult viimane on AUG § 28 lõike 1 alusel pädev, sest hageja alaline elukoht asub Oberlandesgericht Karlsruhe tööpiirkonnas.
16. Et mõlemad põhikohtuasja pooled avaldasid kahtlust, kas see § 28 on kooskõlas määruse nr 4/2009 artikli 3 punktidega a ja b, nõustus Amtsgericht Karlsruhe 18. juuli 2013 aasta otsusega menetluse peatama ja esitama Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [määruse nr 4/2009] artikli 3 punktidega a ja b on kooskõlas [AUG] § 28 lõike 1 esimene lause, mis sätestab, et juhul kui ühe poole alaline elukoht ei ole Saksamaa territooriumil, lahendab ülalpidamiskohustusi puudutavaid vaidlusi [määruse nr 4/2009] artikli 3 punktides a ja b nimetatud juhtudel üksnes Amtsgericht, kellel on ainupädevus Oberlandesgericht’i tööpiirkonnas, kus asub kostja või õigustatud isiku alaline elukoht?”
C. Menetlus Euroopa Kohtus
17. Euroopa Kohtu presidendi 25. juuli 2013. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑400/13 ja C‑408/13 kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.
18. Kirjalikke märkusi esitasid Saksamaa valitsus ja Euroopa Komisjon. Suulist menetlust ei toimunud.
IV. Õiguslik analüüs
A. Käesolevate eelotsusetaotluste sisu
19. Raskuste tõttu, mida käesolevates kohtuasjades Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotluste sõnastus võib tekitada, tuleb kõigepealt teha kindlaks Euroopa Kohtu pädevuse piirid selles valdkonnas ja siis täpsustada õigusnorme, mida peab nii määruse nr 4/2009 artiklit 3 kui ka teisi artikleid arvestades tõlgendama.
20. Esiteks teen Saksamaa valitsuse eeskujul ettepaneku, et Euroopa Kohus sõnastaks eelotsusetaotluse esitanud kohtute küsimused vastavalt oma kohtupraktikale ümber, st et nende ese ei peaks olema mitte nendes küsimustes nimetatud Saksamaa õigusnormide tõlgendamine ja selle hindamine, kas nendega on rikutud liidu õigust – sest see ei kuulu ELTL artikli 267 alusel esitatud taotluste raames tema pädevusse −(10), vaid määruse nr 4/2009 artikli 3 analüüsimine, et anda siseriiklikele kohtutele kõik juhised liidu õiguse tõlgendamiseks, mis on neile lahendamiseks esitatud vaidluste lahendamisel vajalikud.(11)
21. Teiseks tuleb märkida, et mõlemad eelotsusetaotluse esitanud kohtud paluvad Euroopa Kohtul tõlgendada nii määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti a kui ka punkti b, kusjuures tuleb meenutada, et AUG § 28 lõiget 1 kohaldatakse „[selle määruse] artikli 3 punktides a ja b nimetatud juhtudel” (kohtujuristi kursiiv).
22. Komisjon väidab siiski, et need eelotsusetaotlused on ilmselgelt vastuvõetamatud osas, milles need puudutavad selle määruse artikli 3 punkti a, sest põhikohtuasja asjaolusid arvestades on nende vaidluste sisu ja esemega seotud ainult punkt b ja käesoleval juhul on niisiis asjakohane see punkt.
23. Nendes kahes pooleliolevas põhikohtuasjas on hagejaks tõesti elatist saama õigustatud isikud, kes otsustasid pöörduda kohtu poole, mis asub Saksamaa territooriumil, kus on nende alaline elukoht, ning selline olukord kuulub tõepoolest määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti b kohaldamisalasse. Seepärast esitavadki eelotsusetaotluse esitanud kohtud küsimuse, missugust Saksamaa kohut tuleb selle õigusnormi alusel pidada territoriaalselt pädevaks sellepärast, et see on „selle [koha] kohus, kus on õigustatud isiku alaline elukoht”, ning nad esitavad selle küsimuse kahtluste tõttu, mida tekitab üks säte Saksamaa õiguses.
24. Seevastu selle määruse artikli 3 punkt a, mille kohaselt on pädevad „selle [koha] kohtud, kus on kostja alaline elukoht”, ei tekita käesolevates põhikohtuasjades konkreetseid kohaldamisprobleeme. Kohtupraktika kohaselt, mille järgi ei saa Euroopa Kohus otsust teha eelotsuse küsimuse või küsimuse osa kohta, mis ei vasta ilmselgelt eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva kohtuvaidluse lahendamisega seotud objektiivsele vajadusele,(12) arvan niisiis, et käesolevates kohtuasjades antav vastus peaks piirduma määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti b tõlgendamisega.
25. Enne selle tõlgendamist tuleb siiski arvesse võtta üldisemat süsteemi, millesse see õigusnorm asetub,(13) ning eelkõige märkida asjaolu, et selle artikli 3 punktid a ja b on sõnastatud samamoodi väljendi osas, mis küsimusi tekitab,(14) ja et kas ühte või teist nendest punktidest kohaldatakse ühel ja samal juhtumil, st juhtumil, mil elatisenõue esitatakse esimese võimalusena.(15)
26. Kolmandaks võib märkida, et Amtsgericht Karlsruhe märgib kohtuasjas Huber (C‑408/13) esitatud eelotsusetaotluses võimalust, et see, et AUG § 28 lõike 1 esimeses lauses ette nähtud kohtualluvus on ainupädevus, on vastuolus mitte ainult määruse nr 4/2009 artikliga 3, vaid ka selle artiklitega 4 ja 5,(16) viitamata neile artiklitele oma eelotsusetaotluses siiski sõnaselgelt. Komisjon teeb ettepaneku, et Euroopa Kohus tõlgendaks neid artikleid 4 ja 5 juhtudeks, mil eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib peale esitatud küsimuse teada, kas kõnesolev ainupädevus on vastuolus ka nende artiklitega.
27. Ma arvan, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale(17) ei ole vaja, et viimane teeks selle kohta otsuse, sest Amstgericht Karlsruhe on piiranud küsimust, millega ta Euroopa Kohtu poole pöördus, määruse nr 4/2009 artikli 3 ulatuse kindlaksmääramisega, samas kui selle määruse artiklitele 4 ja 5 on kahtlemata viidatud, kuid need ei ole selle küsimuse esemeks, kuna ta ei võtnud selle kohtu hinnangu kohaselt otsustavat seisukohta oma pädevuse küsimuses.(18)
B. Teave, mida annab kõrvutamine teiste õigusaktidega
28. Et Euroopa Kohus peab käesolevates kohtuasjades määrust nr 4/2009 tõlgendama esmakordselt, tuleb selgitada välja, kas mõtteainet ja isegi teatava vastuse võib leida lähedastest õigusaktidest. Selles küsimuses tuleb kõigepealt analüüsida, kas võiks läbi viia kõrvutamise rahvusvaheliste konventsioonide või muude õigusaktidega, mis käsitlevad kohtualluvust tsiviilasjades ja millest mõned sisaldavad sätteid, millel on reaalne sarnasus määruse nr 4/2009 artikli 3 punktiga b (1). Jaatava vastuse korral tuleb seejärel selle viimase õigusakti eripära arvestades kindlaks teha, mil määral võimaldab niisugune kõrvutamine läbi viia tõlgendamise analoogia alusel ja eelkõige arvesse võtta neid teisi õigusakte käsitlevat Euroopa Kohtu praktikat (2).
1. Teiste õigusaktidega kõrvutamise võimalus
29. Määruse nr 4/2009 artikli 3 punkt b on sõnastatud samamoodi nagu „[valikulise] kohtualluvuse” reeglid ülalpidamiskohustusega seotud asjade puhul, mis on toodud Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktis 2(19) ja määruse Brüssel I artikli 5 punktis 2, milles on märgitud, et selles valdkonnas pädev kohus on „selle paiga kohus, kus on ülalpeetava alaline või peamine elukoht”.(20)
30. Hoolimata sellest, et ülalpidamiskohustused on nüüd määruse Brüssel I kohaldamisalast välja arvatud,(21) on Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb Brüsseli konventsiooni ja selle määruse sätteid, minu arvates ikka asjakohane, kui analüüsitakse määruse nr 4/2009 vastavaid sätteid. Seega isegi juhul, kui niisugust lähenemist analoogia alusel on vaja veidi nüansseerida, näib mulle sobiv, et mõisteid, mille kohta käesolevad eelotsusetaotlused on esitatud, tõlgendataks alljärgnevalt esitatud põhjustel sellest kohtupraktikast lähtudes.
31. Esiteks ilmnevad sisulised seosed määruse Brüssel I ja määruse nr 4/2009 vahel viimase lugemisel, sest selle preambulis on sellele mitu korda viidatud(22) ning artikli 68 lõikes 1 on sõnaselgelt märgitud, et selle määrusega asendatakse määruse Brüssel I ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatavad sätted.
32. Mis puudutab teiseks konkreetsemalt määruse nr 4/2009 artiklis 3 toodud kohtualluvusreegleid, siis selle õigusnormi tekkelugu kinnitab nende seoste olemasolu. Komisjoni esialgses ettepanekus rõhutatakse vajadust parandada võimalusi, mis on elatist saama õigustatud isikule määruses Brüssel I toodud kohtualluvusreeglitega juba antud.(23) Teatis, milles seda ettepanekut kommenteeritakse,(24) kinnitab, et sellesse artiklisse 3 on üldjoontes üle võetud määruse Brüssel I vastavad sätted,(25) milles on siiski tehtud mõned muudatused mitmetimõistetavuste kõrvaldamiseks,(26) selle sätete perekonnaõiguse eripärale kohandamiseks(27) ja nende kohaldamisala laiendamiseks.(28)
33. Eelneva põhjal arvan, et võib nõustuda eeldusega, et selle artikli sätteid tuleb tõlgendada kooskõlas kohtupraktikaga, mis käsitleb Brüsseli konventsiooni ja määruse Brüssel I sätteid, kui need on samaväärsed,(29) kuid siiski mõne mööndusega, mis on seotud tagapool kirjeldatud määrusele nr 4/2009 omaste eesmärkidega.(30)
34. Põhjalikkuse huvides tuleb analüüsida, kas on asjakohane viia läbi kõrvutamine peale selle konventsiooni ja selle määruse veel teistegi õigusaktidega, mida samuti kohaldatakse kohtualluvuse suhtes tsiviilasjades ja konkreetsemalt perekonnaasjades.(31)
35. Mis puudutab laste ja teiste pereliikmete elatise rahvusvahelise sissenõudmise 23. novembri 2007. aasta Haagi konventsiooni,(32) siis määruse nr 4/2009 põhjenduses 8 on märgitud, et selle määruse raames tuleks seda konventsiooni arvesse võtta.(33) Selles konventsioonis ei ole otsese kohtualluvuse reegleid,(34) kuid sellega seotud ettevalmistavad materjalid annavad kasuliku juhise, mis võimaldab käesoleval juhul otsuse teha, sest nendes on täpsustatud, et sätted, milles on nähtud ette elatist saama õigustatud isiku elukohaga seotud pädevus, „kehtestati sooviga kaitsta (tavaliselt) nõrgemat poolt (st elatist saama õigustatud isikut), andes talle mugava kohtualluvuse, kus oma hagi esitada, st omas kodus”.(35)
36. Mis puudutab määrust, mida tavaliselt nimetatakse „Brüssel IIa”(36), siis ülalpidamiskohustused on mõistagi selle kohaldamisalast välja jäetud(37) erinormide tõttu, mis olid selle vastuvõtmise ajal sätestatud määruses Brüssel I ja praegu on toodud määruses nr 4/2009. Võrreldes võib siiski märgata, et selles sätestatud kohtualluvusreeglitel on see ühine omadus, et pädevaks tunnistatakse „selle liikmesriigi kohtud”,(38) mitte „selle [koha] kohtud”, nagu määruse nr 4/2009 artikli 3 punktis b.(39)
2. Teiste õigusaktidega seotuse ulatus
37. Täpsustan kohe, et kuigi määruses nr 4/2009 sätestatud kohtualluvusreegleid tuleb minu arvates tõlgendada, lähtudes Euroopa Kohtu praktikast, mis käsitleb Brüsseli konventsiooni ja määruse Brüssel I vastavaid sätteid, ei saa sellest kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid üle võtta mehaaniliselt.
38. Niisugune tõlgendamine analoogia alusel on piiratud määruse nr 4/2009 konkreetse esemega, mille tõttu oli vaja kohandusi võrreldes määruses Brüssel I sätestatud kohtualluvusreeglitega,(40) kuigi – vastupidi sellele, mida võis märkida määruse Brüssel IIa kohta(41) − määrus nr 4/2009 puudutab mittevaralisi küsimusi, aga ka varalisi küsimusi. Ma rõhutan, et selle hübriidõigusakti kohaldamisala nähti ette laiem kui eelkõige määruse Brüssel I kohaldamisala, nii varalises plaanis(42) kui ka geograafiliselt.(43)
39. Minu arvates on vähe kahtlust, kas käesoleval juhul on üle võetud põhimõte, mida Euroopa Kohus Brüsseli konventsiooni ja määruse Brüssel I sätete tõlgendamisel järjepidevalt kohaldab(44) ning mille kohaselt tuleb niisuguseid mõisteid, nagu on kasutatud määruses nr 4/2009, määratleda autonoomselt, st eraldi tähendustest, mis neil on ühes või teises liikmesriigis, et tagada nii palju kui võimalik nende õiguste ja kohustuste võrdne käsitamine ja ühtsus, mis tulenevad sellest õigusaktist liikmesriikidele ja asjaomastele isikutele. Selles osas on määruse nr 4/2009 põhjenduses 11 täpsustatud, et mõistet „ülalpidamiskohustus” tuleks selle määruse kohaldamisel „tõlgendada iseseisva mõistena”,(45) millega kinnitatakse meetodit, mida Euroopa Kohus on järginud oma Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 2 käsitlevas kohtupraktikas,(46) milles on sõnaselgelt nõustutud, et mõiste „elatist saama õigustatud isik” on autonoomne.(47) Ma arvan seega, et käesolevates kohtuasjades esitatud küsimustele vastamiseks tuleb lähtuda kõnesoleva määruse ülesehitusest ja eesmärkidest.(48)
40. Lisaks tuleb märkida, et kuigi selle viimase preambul ei näita seda selgelt, näib mulle vaieldamatu, et määruse Brüssel I põhjenduses 15 nimetatud üldeesmärgid(49) kujutavad endast ka määruses nr 4/2009 sätestatud kohtualluvusreeglite alust.(50) Euroopa Kohtu tõlgenduse puhul tuleb käesoleval juhul siiski lähtuda sellele määrusele omastest eesmärkidest, milleks on „kaitsta elatist saama õigustatud isikute huve” ja „edendada Euroopa Liidus tõrgeteta õigusemõistmist”.(51) Ei tohi unustada, et kõikide elatist saama õigustatud isikute õiguspäraste huvide kaitse tugevdamine(52) oli tõesti üks peamisi põhjuseid, miks liidu seadusandja otsustas jätta ülalpidamiskohustused määruse Brüssel I puhul, mis käsitleb rahalisi kohustusi üldiselt, selle kohaldamisalast välja ja vastu võtta eraldi õigusakti, milleks on määrus nr 4/2009(53). See soov ilmneb muide selgelt ka viimase sätetest.(54)
41. Olen seega arvamusel, et käesolevates kohtuasjades tuleb võtta nii palju kui võimalik arvesse Euroopa Kohtu varasemat praktikat, mis käsitleb Brüsseli konventsiooni ja määruse Brüssel I samaväärsete sätete tõlgendamist, kuid kohandustega, mis võivad olla vajalikud määruse nr 4/2009 eripära tõttu.
C. Väljendi „selle [koha] kohtud, kus on õigustatud isiku alaline elukoht” määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti b tähenduses tõlgendamine
42. Eelotsuse küsimused, mille on esitanud vastavalt Amtsgericht Düsseldorf ja Amtsgericht Karlsruhe, on sisuliselt identsed. Võttes arvesse eelpool toodud täpsustusi,(55) tuleb neid mõista nii, et nendega püütakse välja selgitada, kas määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti b tuleb tõlgendada autonoomselt(56) selles mõttes, et on lubatud, et niisugused liikmesriigi õigusaktid, nagu on kõne all põhikohtuasjas(57), näevad piiriüleste vaidluste puhul ette esimese astme kohtu piirkondliku ainupädevuse, kusjuures tegemist ei ole tingimata sama esimese astme kohtuga, kelle tööpiirkonnas on elatist saama õigustatud isiku alaline elukoht, vaid kes tunnistatakse territoriaalselt pädevaks selle apellatsioonikohtu asukoha järgi, mille tööpiirkonnas on viimase alaline elukoht.
43. Saksamaa valitsus ja komisjon teevad mõlemad oma seisukohtades ettepaneku vastata, et niisugune kohtualluvusreegel, nagu tuleneb kõnesolevast Saksamaa õigusnormist, ei ole liidu õigusega vastuolus. Seevastu eelotsusetaotluse esitanud kohtud on nii kohtuasjas Sanders (C‑400/13)(58) kui ka kohtuasjas Huber (C‑408/13)(59) väljendanud vastupidist seisukohta.
44. See viimane lähenemine näib põhjendatum ja seda põhjustel, mis on seotud nii määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti b eesmärgi (1) kui ka selle õigusnormi sõnastuse ja selle õigusakti laadi endaga, milles see õigusnorm asub (2), samuti süsteemiga, millesse see õigusnorm asetub (3). Kõikide nende kaalutluste tõttu tuleb asuda seisukohale, mida ei saa minu arvates tõsiselt kahtluse alla seada argumendid, millega kõnesolevat Saksamaa reeglit on põhjendatud (4).
1. Teleoloogiline tõlgendamine
45. Saksamaa valitsus ja komisjon nõustuvad, et määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti b eesmärk on reguleerida nii liikmesriigi kohtute piiriülest pädevust kui ka territoriaalset pädevust iga liikmesriigi piires.(60)
46. Nagu ma juba märkisin,(61) on määruse nr 4/2009 üks peamisi eesmärke − mis on viidud ellu selle artikliga 3 – kaitsta elatist saama õigustatud isikut, keda peetakse ülalpidamiskohustusest tekkinud suhtes ja võimalikus algatatavas menetluses haavatavamaks pooleks – kaitse.(62) Selle kaalutluse on esitanud ka Euroopa Kohus oma kohtupraktikas, mis käsitleb Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 2.(63)
47. Selles küsimuses on määruse nr 4/2009 põhjendustes 5 ja 9 meenutatud, et üks selle määruse vastuvõtmise eesmärke oli lihtsustada elatist saama õigustatud isikutele – veelgi enam kui seda lihtsustasid Brüsseli konventsioon ja määrus Brüssel I – nende käsutuses olevaid elatise saamise ja sissenõudmise vahendeid, eelkõige nii, et selles valdkonnas tehtavate otsuste puhul tühistatakse välisriigi kohtuotsuste täitmine, tingimusel et need tehti, järgides teatavaid selles määruses ette nähtud minimaalseid menetlustagatisi.(64)
48. Saksamaa valitsuse ja komisjoni sõnul ei ole põhikohtuasjas kõne all olevad Saksamaa õigusaktid vastuolus määruse nr 4/2009 artikli 3 punktiga b ja eelkõige elatist saama õigustatud isiku kaitse otstarbega, millega nad selle õigusnormi puhul nõustuvad.
49. See tundub mulle vaieldav, eriti võttes arvesse täiendavat eesmärki, mis sellel õigusnormil on ja milleks on tagada, et kohus, mille poole tuleb pöörduda, asub elatist saama õigustatud isiku läheduses. Need kaks eesmärki – kaitse ja lähedus – olid juba kohtualluvusreeglil, mis on sätestatud Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktis 2(65), millega määruse nr 4/2009 artikli 3 punkt b on ilmselgelt samaväärne ja mida on viimases tugevdatud.(66) Komisjoni esitatud selle määruse ettepaneku seletuskirja kohaselt on „Brüsseli I määruses sätestatud rahvusvahelise kohtualluvuse alusel [...] õigustatud isikul juba võimalik võtta ühendust elukohajärgse ametiasutusega, kuid neid eeskirju võiks veelgi parandada”.(67) Niisugune kaalutlus eeldab seda, et konkreetselt tagataks, et elatist saama õigustatud isik saaks esitada hagi ilma liiga suurte praktiliste raskusteta, mis on seotud teise kohta minemisega, kuid ka seda, et ta saaks kaitsta oma õigusi kohtus, kes tunneb kõige paremini kohaliku majanduse eripära, et teha kindlaks elatist saama õigustatud isiku vahendid ja vajadused ning samal ajal elatist maksma kohustatud isiku võime neid vajadusi rahuldada.(68)
50. Ma arvan, et määrusega nr 4/2009 loodud kohtualluvusreeglite ühtlustatud süsteem ja sellest tulenevad eelised võivad kaotada oma kasuliku mõju, eelkõige õiguskindluse seisukohast, kui Euroopa Kohus valib käesoleval juhul selle määruse artikli 3 punkti b tõlgenduse, mis võimaldab liikmesriikidel siseriiklikul tasandil taas kehtestada niisugused piiriülestele vaidlustele omased kohtualluvusreeglid, millega on tegemist põhikohtuasjas ja millega pädevaks tunnistatakse elatist saama õigustatud isiku alalise elukoha järgse apellatsioonikohtu asukohas asuv esimese astme kohus, isegi juhul, kui see alaline elukoht ei asu selle esimese astme kohtu tavalises tööpiirkonnas.
51. Niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas elab elatist saama õigustatud isik tõesti asjaomase apellatsioonikohtu tööpiirkonnas, kuid mitte selle esimese astme kohtu tööpiirkonnas, millele on Saksamaa õigusnormiga territoriaalne pädevus antud. Ei ole mingit kahtlust, et käesoleval juhul on selle koha kohtuteks, kus on elatist saama õigustatud isikute vastavad alalised elukohad, Amtsgericht Mettmann ja Amtsgericht Kehl. Teiste sõnadega ei ole AUG § 28 lõike 1 esimeses lauses piirdutud mõiste „selle [koha] kohtud, kus on õigustatud isiku alaline elukoht” määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti b tähenduses siseriikliku määratluse esitamisega, vaid see on pigem õigusnorm, millega jaotatakse ära esimese astme kohtute pädevus nende asukoha apellatsioonikohtute tööpiirkonnas paiknemise põhjal, kusjuures viimased ise ei ole pädevad tegema esimese kohtuastmena otsust ülalpidamiskohustust käsitlevas vaidluses.
52. Määruses nr 4/2009 ette nähtud ühtlustatud süsteemi teine, üldisem eesmärk on Brüsseli konventsiooni ja seejärel määrusega Brüssel I kehtestatud süsteemi eeskujul vältida nii palju kui võimalik viitamist siseriiklikus õiguses sätestatud kohtualluvusreeglitele.(69) Nagu on rõhutatud Brüsseli konventsiooni käsitlevates aruannetes, on selles sätestatud valikulist kohtualluvust käsitlevate reeglite eesmärk teha võimalikuks see, et asjaomaste riikide kohtute pädevuse saaks kindlaks määrata nii, et ei peaks viitama kohtu asukoha õigusele.(70) See siseriiklike või erandlike kohtualluvusreeglite kohaldamise välistamine hõlbustab seejärel otsuste tunnustamist kõikides liikmesriikides, mis on Euroopa tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö süsteemi nurgakivi. Nende valikulise kohtualluvuse reeglite hulgas on aga selle konventsiooni artikli 5 punkt 2, mis on ülalpidamiskohustuste valdkonnas kohaldatav ja millest määruse nr 4/2009 artikli 3 punkt b on tuletatud.
53. Siseriiklikust õigusest tulenevate kohtualluvusreeglite kohaldamise niisugust välistamist kinnitab määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti b sõnastus, kui seda kõrvutada teiste lähedalasuvate õigusnormide sõnastusega.
2. Grammatiline tõlgendamine
54. Kohe alguses tahan rõhutada, et mulle näib ebamõistlik asuda seisukohale – nagu soovitab Saksamaa valitsus –, et kui järgida eelotsusetaotluse esitanud kohtute soovitatud lähenemist, viib see selleni, et väljendit „selle [koha] kohtud, kus” määruse nr 4/2009 artikli 3 punktis b tõlgendatakse sõna-sõnalt ning elatist saama õigustatud isik peaks oma hagi esitama samas linnas, kus ta elab, ning seega on vaja, et kohus oleks olemas „igas kujutletavas geograafilises punktis või liikmesriigi igas omavalitsusüksuses”.
55. Kahtlemata kehtib tava, et liikmesriikide kohtukorraldus rajaneb põhimõttel, et igal kohtul on geograafiline tööpiirkond, mis vastab riigi territooriumi teatavale osale, mille piires ta oma volitusi kasutab ja mis võib hõlmata mitte ainult ühte, vaid mitut asulat, linna või omavalitsusüksust.(71)
56. Seda väljendit tuleb minu arvates mõista pigem nii, et see tähendab lihtsalt, et kõnesoleva kohtualluvusreegliga tunnistatakse pädevaks kohus, mille tavalises tööpiirkonnas asub elatist saama õigustatud isiku alaline elukoht, ilma et ükski elluviimismeede oleks siseriiklikus õiguses kasulik või isegi mõeldav.(72)
57. Selles küsimuses meenutan, et ELTL artikli 288 kohaselt kohaldatakse määrust üldiselt, see on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.(73) Klassikalise kohtupraktika kohaselt on välistatud kõik siseriiklikud meetmed, millega lisatakse või võetakse siseriiklikku õigusesse üle määruse sätted, sest liikmesriikidel ei ole õigusloomepädevust. Ainult siis, kui määruses endas on viidatud siseriiklikele õigusnormidele, millega see määrus ellu viiakse, või kui selle kohaldamise tagamiseks on vaja siseriiklikul tasandil vastu võtta üksikasjalikumad sätted, on liikmesriigid kohustatud seda täiendama siseriiklike meetmetega.(74) Minu arvates ületab AUG § 28 lõike 1 esimene lause selle, mis on siseriiklikule seadusandjale lubatud, sest määruse nr 4/2009 artikli 3 punktis b ette nähtud kohtualluvusreeglit – mis on otseselt kohaldatav – ei ole sugugi vaja siseriiklikul tasandil eriliselt täpsustada.
58. Määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti b sõnastus on nimelt eripärane selles mõttes, et kuna selles on osundatud „selle [koha] kohtuid, kus”, on sellega sätestatud valikulise kohtualluvuse reegel, mis võimaldab kohtu otse kindlaks teha, ilma et oleks vaja lähtuda liikmesriikide siseriiklikust õigusest.(75) Nagu tunnistab komisjon, erineb see õigusnorm sätetest, milles ei ole viidatud ainult ühele kohtule, vaid vastupidi liikmesriigi kõikidele kohtutele, näiteks selle määruse artikkel 6(76) või määruse Brüssel I artikli 2 lõige 1(77). Lisaks on määruse nr 4/2009 koostajad valinud artikli 3 punktides a ja b väljendi „selle [koha] kohtud, kus”, mis erineb märkimisväärselt väljendist „liikmesriik”, kus on ühe poole alaline elukoht, mis valiti näiteks artikli 4 punktis a.
59. Selle sõnastuse eripära tõttu tuleb minu meelest välistada käesoleval juhul selle seisukoha ülevõtmine, millele Euroopa Kohus jõudis kohtuasjas Apostolides(78) ja mille kohaselt ei piira pädevate kohtute kindlaksmääramine määruse Brüssel I tähenduses selle liikmesriigi pädevust määrata kindlaks oma kohtukorraldus ja jaotada ära kohtualluvus oma territooriumil.(79) Selle artikli 22 punktis 1 − mida selles kohtuotsuses tõlgendati − on viidatud „selle liikmesriigi kohtutele, kus asub asjaomane vara”, samas kui määruse nr 4/2009 artikli 3 punktis b on tunnistatud pädevaks „selle [koha] kohtud, kus on õigustatud isiku alaline elukoht” (kohtujuristi kursiiv). Erinev sõnastus võimaldab minu meelest neid kahte õigusnormi tõlgendada erinevalt ja isegi vastandlikult.
60. Hoolimata eripärast, ei ole määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti b sõnastus siiski uuenduslik, sest samaväärne sõnastus esineb siiski Brüsseli konventsiooni ja määruse Brüssel I terves reas sätetes,(80) mille puhul ei ole Euroopa Kohus minu teada kunagi leidnud, et liikmesriikidel oleks õigus muuta nende ulatust siseriiklikust õigusest tulenevate kohtualluvusreeglitega.(81) Seega ei ole minu arvates põhjust sellega käesolevates kohtuasjades nõustuda.
3. Süstemaatiline tõlgendamine
61. Vastavalt lähenemisele, mille Euroopa Kohus on valinud eelkõige teiste õigusaktide puhul, mis käsitlevad õigusalast koostööd tsiviilasjades,(82) tuleb määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti b tõlgendada, võttes arvesse selle määrusega seotud sätteid, sest selles sätestatud kohtualluvusreegel ei ole eraldi reegel, vaid kuulub üksteist täiendavate õigusnormide kogumisse.
62. Kõigepealt võib märkida, et selle määruse artiklis 3 on nimetatud neli kohtualluvuse alust, mida kohaldatakse alternatiivselt ja ilma hierarhiata – vastupidi üldise kohtualluvuse reegli ja valikulise kohtualluvuse reeglite omavahelisele suhtele, mis on toodud nii Brüsseli konventsioonis kui ka määruses Brüssel I.(83) Lisaks näib valikuvõimalus, mille konkreetselt selle artikli 3 punktid a ja b hagejale jätavad, neutraalsem kui nendes kahes teises õigusaktis, sest ei ole vahet, kas seda valikut kasutab elatist saama õigustatud isik või elatist maksma pidav isik, isegi kui praktikas asetab määrus nr 4/2009 viimase siiski halvemasse olukorda kui elatist saama õigustatud isiku.(84)
63. Määruse nr 4/2009 artikli 3 eriline ülesehitus annab minu arvates väga palju teavet, mis võimaldab vastata käesolevates kohtuasjades esitatud küsimustele. Selles osas piisab, kui märkida, et selle artikli punktid a ja b reguleerivad mõlemad olukordi, mil elatisenõue esitatakse esimese võimalusena. Seevastu sama artikli punkte c ja d kohaldatakse juhtudel, mil niisugune nõue ei ole eraldi nõue, vaid „seotud” teise asjaga, mis käsitleb vastavalt kas perekonnaseisu või vanemlikku vastutust. Ainult nendel viimastel juhtudel on pädeva kohtu kindlaksmääramisel sõnaselgelt ette nähtud lähtumine kohtu asukoha seadusest.(85) Vastupidisel juhul ei ole nendes punktides a ja b jäetud – minu arvates teadlikult – mingit ruumi siseriiklike reeglite kohaldamisele.
64. Seda seisukohta kinnitab võrdlus määruse nr 4/2009 teiste sätetega. Eelkõige näeb artikli 71 lõige 1 ette, et liikmesriigid edastavad teabe, milleks on eelkõige selliste kohtute nimed, kes on pädevad menetlema kohtuotsuse täidetavaks tunnistamise taotlusi vastavalt sama määruse artikli 27 lõikele 1.(86) Ainult sellel alusel sai Saksamaa Liitvabariik nagu teised liikmesriigidki otsustada, et tema territooriumil „teeb otsuse selle liidumaa ülemkohtu (Oberlandesgericht) asukohajärgse esimese astme kohtu perekonnaasjade kolleegium, kelle tööpiirkonnas kostja alaliselt elab või kelle tööpiirkonnas täitmist taotletakse (pädevuse koondumine) [...]”.(87) Seevastu selle määruse artikli 3 punkt b niisugust võimalust ei anna.
65. Sellest analüüsist, mille puhul on lähtutud kõnesoleva määruse üldisest ülesehitusest, ilmneb, et viisiga, kuidas liidu seadusandja sõnastas selle viimase õigusnormi, piiras liidu seadusandja teadlikult liikmesriikide tegevusvabadust nende siseriiklike kohtute kindlaksmääramisel, kes on ülalpidamiskohustuste alal pädevad.
4. Ainupädevusest tulenevad õigustused
66. Siin vaidlustatud Saksamaa reegli õigustamiseks esitavad Saksamaa valitsus ja komisjon argumendid, mis minu arvates ei ole veenvad.
67. Nende arvates ja kohtutoimikus oleva teabe põhjal näib, et Saksamaa seadusandja leidis, et AUG §‑s 28 ette nähtud ainupädevus rahvusvaheliste ülalpidamiskohustuste valdkonnas avaldab positiivset mõju kohtukorraldusele, sest teeb võimalikuks erikohtu, st kohtu, millel on suuremad teadmised seda liiki kohtuvaidluste alal ja mis tegutseb Saksamaa territooriumi igas osas.
68. Kohtuasjas Huber (C‑408/13) märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tema arvates sisaldab AUG § 28 lõige 1 sisuliselt territoriaalset pädevust käsitlevaid õigusnorme, kuigi Saksamaa seadusandja seostas selle sätte kohtumenetluse korraldamise ja lihtsustamisega. Seega võivad kõnesolevad õigusaktid niisuguste menetluslike eeliste – mis on selle kohtu arvates muide küsitavad(88) − kattevarjus mõjutada liidu õiguses ette nähtud piiriülese kohtualluvuse reegleid.
69. Hea õigusemõistmise soodustamine, eelkõige kõige keerukamate kohtuasjade koondamisega samasse kohtusse, on tõesti määruse nr 4/2009 üks eesmärke, mida on nimetatud selle põhjenduses 15. Seda eesmärki tuleb siiski mõista mitte üksnes nii, et see tähendab nii mõistuspärast kohtukorraldust kui võimalik, vaid ka võttes arvesse menetlusosaliste − olgu siis tegemist hageja või kostjaga – huvisid, milleks on eelkõige lihtsam kohtusse pöördumise võimalus ja kohtualluvuse ennustatavus tänu tihedale seosele kohtu ja vaidluse vahel.(89)
70. Selles küsimuses võib viidata mõnele Euroopa Kohtu otsusele, mis käsitlevad liikmesriigi vastu võetud siseriiklikke kohtualluvust reguleerivaid õigusnorme, kuid minu meelest on väga kahtlane, kas selle kohtupraktika saab üle kanda liikmesriikidevahelisele õigusalasele koostööle tsiviilasjades, millega on tegemist käesoleval juhul.
71. Euroopa Kohus on juba leidnud, et kui asjaomast valdkonda ei ole liidu õigusega reguleeritud, määratakse kohtuastmete arv kindlaks või reguleeritakse menetluskorda ja määratakse pädevad kohtud siseriiklike õiguskaitsevahendite kasutamisel kindlaks iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras, täpsustades et niisugused reeglid, millega taotletakse avalikul huvil põhinevat hea õigusemõistmise eesmärki, peavad olema tähtsamad erahuvidest, kuid siiski tingimusel, et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid.(90)
72. Nende põhimõtete kohaselt on liikmesriigil lubatud niisuguseid menetlusnorme ja kohtualluvusreegleid vastu võtta ainult siis, kui esiteks ei ole õiguskaitsevahendid nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikute liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, ebasoodsamad kui samalaadsete siseriikliku õigusega õiguste kaitseks ette nähtud õiguskaitsevahendid, ja teiseks ei tekita need reeglid isikutele menetlusest tulenevaid ebamugavusi, mis võivad muuta liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamise ülemäära raskeks.(91)
73. Olen siiski arvamusel, et see liikmesriikide menetlusautonoomiat käsitlev kohtupraktika ei ole käesoleval juhul asjakohane, võttes arvesse märkimisväärseid erinevusi kõnesolevate kohtuotsuste tegemise konteksti ja käesolevate kohtuasjade konteksti vahel. Käesoleval juhul esitatakse Euroopa Kohtule küsimusi mitte üheainsa liikmesriigi siseriiklike menetlusnormide kohta, vaid kõikide liikmesriikide tasandil tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö alal ühtlustatud kohtualluvusreeglite tõlgendamise kohta.(92) Pealegi ei ole siin tegemist liidu õigusega antud varaliste õiguste kasutamise kohtuliku kaitsega siseriiklikul tasandil.
74. Igatahes juhul, kui võtta see kohtupraktika siiski üle niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjades, piiravad hea õigusemõistmise eesmärgiga seotud õigustust Euroopa Kohtu sedastatud tingimused, mis reguleerivad liikmesriikide sekkumist kohtumenetluste alal, st eelkõige tingimus mitte muuta liidu õigusest tulenevate eesõiguste kasutamist õigussubjektidele ebasoodsamaks. Käesoleval juhul näib mulle aga, et Saksamaa õigusnormidega võetakse piiriüleste ülalpidamiskohustuste vallas kohtult, mis on elatist saama õigustatud isikute alalise elukoha alusel, st tiheda seose tõttu kohtu ja vaidluse vahel tavaliselt pädev, tema pädevus ära, samas kui samasuguste taotluste puhul, mis ei ole seotud välisriikidega, jääb see pädevus alles.
75. Ma arvan seega, et väljendit „selle [koha] kohtud, kus on õigustatud isiku alaline elukoht”, tuleb tõlgendada nii, et määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti b alusel on pädev kohus, kelle tavalises tööpiirkonnas asub asjaomase elatist saama õigustatud isiku alaline elukoht. Sellest tuleneb, et niisugused liikmesriigi õigusaktid nagu põhikohtuasjades ei ole nende sätetega kooskõlas, sest need võivad piiriüleste olukordade puhul viia selleni, et territoriaalne pädevus kandub üle mõnele teisele esimese astme kohtule kui kohus, millele asjaomane isik oma elukoha tõttu põhimõtteliselt allub.
V. Ettepanek
76. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Amstgericht Düsseldorfi (kohtuasi C‑400/13) ja Amstgericht Karlsruhe (kohtuasi C‑408/13) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes artikli 3 punkti b tuleb tõlgendada nii, et väljend „selle [koha] kohtud, kus on õigustatud isiku alaline elukoht”, tähendab, et territoriaalselt pädev on kohus, kelle tavalises tööpiirkonnas on asjaomase isiku alaline elukoht, ning et seega on niisugused liikmesriigi õigusaktid nagu põhikohtuasjades, millega on ainupädevus piiriüleste vaidluste puhul antud selles liikmesriigis elava poole alalise elukoha järgse apellatsioonikohtu asukohas olevale esimese astme kohtule, selle artikliga vastuolus.