Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Najwyższy (Poola) 21. juulil 2023 – E. S.A. versus W. sp. z o.o., Bank S.A.
(kohtuasi C-459/23, E.)
Kohtumenetluse keel: poola
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Sąd Najwyższy
Põhikohtuasja pooled
Kaebaja: E. S.A.
Vastustajad: W. sp. z o.o., Bank S.A.
Eelotsuse küsimused
1. Kas ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgenduse raames, mille Euroopa Kohus esitas otsuses W.Ż., C-487/19, tõlgendada nii, et Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) kohtuniku tähtajaline määramine mõistma kohut teise Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) kolleegiumisse ilma tema nõusolekuta rikub ametist tagandamise keelu põhimõtet ja kohtunike sõltumatuse põhimõtet analoogiliselt üldkohtu kohtuniku üleviimisega ühe ja sama kohtu ühest üksusest teise, kui
– kohtunik määratakse lahendama kohtuasju, mille ese ei kattu selle koja materiaalse pädevusega, millesse Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kohtunik on määratud;
– kohtunikul ei ole sellise määramise kohta tehtud otsuse edasikaebamiseks õiguskaitsevahendit, mis vastaks kohtuotsuse W.Ż., C-487/19 punktis 118 määratletud nõuetele;
– Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) esimehe määruse teise kolleegiumisse määramise kohta ja Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) tsiviilkolleegiumi tööd juhtiva esimehe määruse konkreetsete kohtuasjade teatavale kohtunikule määramise kohta tegid isikud, kes määrati Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kohtunike ametikohale samadel asjaoludel kui kohtuasjas W.Ż., C-487/19, ja senise kohtupraktika kohaselt on selliste isikute osalusel toimunud kohtumenetlused tühised või rikuvad poole õigust õiglasele kohtumõistmisele, mis on ette nähtud EIÕK artiklis 6;
– kohtuniku tähtajalisel määramisel ilma tema nõusolekuta õigust mõistma mõistma teises Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kolleegiumis olukorras, kus kohtunik on jätkuvalt kohustatud täitma töökohustusi oma kodukolleegiumis, puudub alus liikmesriigi õiguses;
– kohtuniku tähtajaline määramine ilma tema nõusolekuta mõistma kohut teises Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) kolleegiumis kui see, kuhu ta on ametisse nimetatud, toob kaasa Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja1 korralduse teatavate aspektide kohta artikli 6b rikkumise?
2. Kas sõltumata vastusest esimesele küsimusele tuleb ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et „seaduse alusel moodustatud kohus“ ei ole kohus, mille kohtukoosseisu moodustamise aluseks olnud Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) esimehe määruse teise kolleegiumisse määramise kohta ja Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) tsiviilkolleegiumi tööd juhtiva esimehe määruse konkreetsete kohtuasjade kohtunikule määramise kohta tegid isikud, kes nimetati Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kohtuniku ametikohale samadel asjaoludel kui kohtuasjas W.Ż., C-487/19, ja senise kohtupraktika kohaselt on selliste isikute osalusel toimunud kohtumenetlused õigustühised või rikuvad poole õigust õiglasele kohtumõistmisele EIÕK artikli 6 kohaselt?
3. Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav või kui teisele küsimusele antakse vastus, mille kohaselt ei ole nii moodustatud kohus „seaduse alusel moodustatud kohus“, tuleb ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku ja liidu õiguse esimuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et kohtunikud, kes on määratud esimeses ja teises küsimuses kirjeldatud viisil moodustatud kohtukoosseisu, võivad keelduda neile määratud kohtuasjas toimingute tegemisest, sh kohtuotsuse tegemisest, käsitades algusest peale kehtetutena määrusi nende määramise kohta õigust mõistma teises Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kolleegiumis ja neile konkreetsete kohtuasjade lahendamiseks määramise kohta, või peavad nad tegema kohtuotsuse, jättes poolte otsustada selle kohtuotsuse võimaliku edasikaebamise sel alusel, et rikutud on poole õigust asja arutamisele kohtus, mis vastab ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust ja põhiõiguste harta artiklist 47 tulenevatele nõuetele?
4. Kas juhul, kui eelmistele küsimustele antakse vastus, mille kohaselt on need küsimused esitanud kohus seaduse alusel moodustatud kohus ELTL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tähenduses, tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/17/EÜ, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste1 sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused artikli 3 lõike 3 punkti b koostoimes artikliga 20 ja artikli 1 lõike 2 punktiga c tuleb tõlgendada nii, et avaliku sektori ettevõtja, kes on nimetatud selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis b ning kes tegeleb elektrienergia hulgi- ja jaemüügiga, on kohustatud ostma riigihanke korras rohelisi sertifikaate, mis on nimetatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ2 muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta artikli 2 punktides k–l?
5. Kas juhul, kui vastus neljandale küsimusele on jaatav, tuleb direktiivi 2004/17 artiklit 14 koostoimes artikli 1 lõikega 4 tõlgendada nii, et riigihangete korra kohaselt tuleb sõlmida raamleping sellise ettevõtja ja taastuvatest energiaallikatest energiat tootva ettevõtja vahel, kui selle lepingu täitmise raames omandatavate roheliste sertifikaatide hinnanguline (kuigi lepingus määratlemata) väärtus ületab direktiivi artikli 16 punktis a määratud künnise, kuigi selle lepingu täitmisel tehtud üksiktehingute väärtus seda künnist ei ületa?
6. Kas juhul, kui vastus neljandale ja viiendale küsimusele on jaatav, on lepingu sõlmimine riigihankeid käsitlevaid õigusnorme täielikult eirates käsitatav juhtumina, mis on nimetatud nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiivi 92/13/EMÜ veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris1 tegutsevate üksuste hankemenetlusi käsitlevate ühenduse eeskirjade kohaldamisega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta artikli 2d lõike 1 punktis a, või on tegemist muu riigihankeid käsitleva liidu õiguse rikkumise juhtumiga, mis võimaldab tunnistada lepingu tühiseks väljaspool korda, mis on ette nähtud liikmesriigi õigusnormides, millega nimetatud direktiivi rakendatakse?
7. Kas juhul, kui vastused neljandale kuni kuuendale küsimusele on jaatavad, tuleb õiguse kuritarvitamise keelu üldpõhimõtet tõlgendada nii, et telliv ettevõtja, keda on nimetatud direktiivi 2004/17 artikli 2 lõike 1 punktis b, ei saa nõuda, et tühiseks tunnistataks leping, mille ta on sõlminud tarnijaga, rikkudes liikmesriigi õigusnorme, millega rakendatakse riigihanget käsitlevaid liidu direktiive, kui lepingu tühiseks tunnistamise nõude tegelik põhjus ei ole mitte liidu õiguse järgimine, vaid nende lepingute täitmise tasuvuse vähenemine tellija jaoks?
____________
1 EÜT 2003, L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381.
1 ELT 2004, L 134, lk 1; ELT eriväljaanne 06/07, lk 19.
1 ELT 2009, L 140, lk 16.
1 EÜT 1992, L 76, lk 14; ELT eriväljaanne 06/01, lk 315.