14. märtsil 2014 esitatud hagi – Front Polisario versus nõukogu

(kohtuasi T-180/14)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Front populaire pour la libération de la saguia-el-hamra et du rio de oro (Front Polisario) (Laâyoune) (esindaja: advokaat G. Devers)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tunnistada tühistamishagi vastuvõetavaks;

tühistada nõukogu otsus;

mõista kohtukulud välja nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Hageja esitab oma nõude tühistada nõukogu 16. detsembri 2013. aasta otsus Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise protokolli (millega määratakse kindlaks Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelises kalandusalases partnerluslepingus sätestatud kalapüügivõimalused ja rahaline toetus) Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta¹ põhjenduseks kaksteist väidet.

Vaidlusalune akt puudutab hagejat kui läänesaharalaste esindajat otseselt ja isiklikult.

Esimene väide, et on rikutud põhjendamiskohustust, kuna vaidlustatud otsus ei võimalda saada aru, kuidas nõukogu kaasas otsustusprotsessi asjaolu, et Lääne-Sahara on autonoomne ala, okupeeritud Maroko Kuningriigi poolt.

Teine väide, et on rikutud konsulteerimise põhimõtet, kuna nõukogu võttis vaidlustatud otsuse vastu ilma hagejaga konsulteerimata, samas kui rahvusvaheline õigus kohustab, et sellise ala loodusvarade kasutamisel, mis ei ole autonoomne, tuleb konsulteerida kohaliku rahva esindajatega. Hageja väidab, et ta on läänesaharalaste ainus esindaja.

Kolmas väide, et on rikutud ühtsuse põhimõtet, kuivõrd vaidlustatud otsus võimaldab jõustada rahvusvahelise kokkuleppe, mis on kohaldatav Lääne-Sahara alale, olgugi et ükski liikmesriik ei ole tunnustanud Maroko Kuningriigi suveräänsust Lääne-Sahara üle. Vaidlustatud otsus tugevdab Maroko Kuningriigi survet läänesaharalaste alale, mis on vastuolus komisjoni osutatud abiga läänesaharalastest põgenikele. Pealegi ei ole vaidlustatud otsus kooskõlas Euroopa Liidu tavapärase reaktsiooniga rahvusvahelise õiguse kohustuslikest normidest tulenevate kohustuste rikkumistele ning see oleks vastuolus ühise kalanduspoliitika eesmärkidega.

Neljas väide, et on eiratud jätkusuutliku arengu eesmärki.

Viies väide, et on rikutud õiguspärase ootuse põhimõtet, kuna vaidlustatud otsus on vastuolus ootusega, mis hagejal on tekkinud seoses Euroopa Liidu institutsioonide mitmete kinnitustega selle kohta, et Maroko Kuningriigiga sõlmitavad kokkulepped on rahvusvahelise õigusega kooskõlas.

Kuues väide, et vaidlustatud otsusega on rikutud Euroopa Liidu ja Maroko kuningriigi assotsieerimislepingu artiklit 2, kuna see otsus rikub enesemääramisõigust.

Seitsmes väide, et on rikutud ÜRO mereõiguse konventsiooni, kuna vaidlustatud otsus võimaldab jõustada protokolli, millega Euroopa Liit ja Maroko Kuningriik määravad kindlaks kalapüügikvoodid nende suveräänsete õiguste alla mittekuuluvates vetes ning millega lubatakse liidu laevadel kasutada üksnes läänesaharalaste ise otsustamise alla kuuluvaid kalavarusid.

Kaheksas väide, et on rikutud enesemääramisõigust, kuna vaidlustatud otsus tugevdab Maroko Kuningriigi survet Lääne-Saharale.

Üheksas väide, et on rikutud alalise loodusressursside üle ise otsustamise põhimõtet ja ÜRO harta artiklit 73, kuna hagejaga ei konsulteeritud vaidlustatud otsuse vastu võtmisel, millega lubati ainult läänesaharalaste ise otsustamise alla kuuluvate loodusvarade kasutamist.

Kümnes väide, et on rikutud lepingute suhtelise toime põhimõtet, kuna vaidlustatud otsus näeb hageja suhtes ette rahvusvahelised kohustused ilma tema nõusolekuta.

Üheteistkümnes väide, et on rikutud rahvusvahelist humanitaarõigust, kuna vaidlustatud otsus tähendab rahalist toetust Maroko Kuningriigi poliitikale Lääne-Sahara koloniseerimisel.

Kaheteistkümnes väide, et on rikutud rahvusvahelise vastutuse õigust, kuna vaidlustatud otsus toob kaasa Euroopa Liidu rahvusvahelise vastutuse.

____________

____________

¹ ELT L 349, lk 1.