ÜLDKOHTU MÄÄRUS (kuues koda)
26. jaanuar 2017 (*)
Menetlus – Kohtukulude kindlaksmääramine
Kohtuasjas T‑181/14 DEP,
Nürburgring GmbH, asukoht Nürburg (Saksamaa), esindajad: advokaadid M. Viefhues ja C. Giersdorf,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO),
kostja,
teine menetluspool EUIPO apellatsioonikojas ja menetlusse astuja Üldkohtus oli
Lutz Biedermann, elukoht Villingen-Schwenningen (Saksamaa), esindajad: advokaadid A. Jacob ja M. Ziliox,
mille ese on kohtukulude kindlaksmääramine pärast 26. novembri 2015. aasta kohtuotsust Nürburgring vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Biedermann (Nordschleife) (T‑181/14, ei avaldata, EU:T:2015:889),
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: president G. Berardis, kohtunikud S. Papasavvas ja O. Spineanu-Matei (ettekandja),
kohtusekretär: E. Coulon,
on teinud järgmise
määruse
Asjaolud, menetlus ja poolte nõuded
1 Hageja Nürburgring GmbH esitas 20. märtsil 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavalduse Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) neljanda apellatsioonikoja 20. jaanuari 2014. aasta otsuse peale (asi R 163/2013-4), mis käsitleb Lutz Biedermanni ja tema vahelist vastulausemenetlust.
2 Menetlusse astuja Lutz Biedermann toetas põhikohtuasjas EUIPO nõudeid. Ta palus Üldkohtul jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejalt.
3 Üldkohus jättis 26. novembri 2015. aasta otsuses Nürburgring vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Biedermann (Nordschleife) (T‑181/14, ei avaldata, EU:T:2015:889) hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja mõistis Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel hagejalt välja kohtukulud, sealhulgas menetlusse astuja kohtukulud.
4 Menetlusse astuja esindaja palus 21. aprilli ja 3. mai 2016. aasta kirjas hageja esindajale tasuda menetlusse astujale hüvitamisele kuuluvad kulud. Hageja esindaja vastas 4. mai 2016. aasta kirjas järgmiselt:
„[P]ankrotihaldur ei saa teha makset ilma formaalse otsuseta, olenemata Teie poolt soovitud summa suurusest. Seega ei ole meil võimalik jõuda kokkuleppele ega hüvitada lepingu alusel Teie poolt soovitud kohtukulud.“
5 Menetlusse astuja palus 27. juunil 2016 Üldkohtu kantseleisse saabunud taotluses määrata kodukorra artikli 170 lõike 1 alusel kindlaks hageja poolt hüvitamisele kuuluvad kulud summas 11 885,87 eurot menetluses, milles tehti 26. novembril 2015 kohtuotsus Nordschleife (T‑181/14, ei avaldata, EU:T:2015:889).
6 Hageja ei esitanud kohtukulude kindlaksmääramise taotluse suhtes oma seisukohta.
Õiguslik käsitlus
7 Kodukorra artikli 170 lõikest 3 tuleneb, et kui hüvitatavate kulude üle tekib vaidlus, lahendab Üldkohus selle huvitatud poole taotluse alusel määrusega, mis ei kuulu edasikaebamisele, andes enne seda poolele, keda taotlus puudutab, võimaluse esitada enda seisukoht.
8 Selle kohta tuleb meenutada, et käesolevas asjas oli hageja enne kohtukulude kindlaksmääramise taotluse esitamist teatanud menetlusse astujale, et tal ei ole võimalik nõustuda ükskõik millise hüvitamisele kuuluvate kulude summaga ja teha makset ilma Üldkohtu formaalse otsuseta. Käesoleva kohtuasja erilisi asjaolusid arvestades tuleb seda pidada vaidluseks hüvitatavate kulude tasumise üle kodukorra artikli 170 lõike 1 tähenduses. Ühtlasi ei saa tuletada asjaolust, et pärast kohtukulude kindlaksmääramise taotluse esitamist teavitas hageja Üldkohut sellest, et ta ei soovi selle taotluse kohta enda seisukohta esitada, et ta on nõus taotletud kohtukulude summaga või hüvitatavate kulude tasumisega.
9 Kodukorra artikli 140 punkti b kohaselt kuuluvad hüvitamisele menetlusega seotud vältimatud poolte kulud, eelkõige sõidu- ja elamiskulud ning esindaja-, nõustaja- või advokaaditasud. Sellest sättest tuleneb, et hüvitamisele kuuluvad kulud on piiratud ühelt poolt Üldkohtu menetlusega seotud kuludega ja teiselt poolt kuludega, mis olid sel eesmärgil vältimatud (vt kohtumäärus, 17.3.2016, Norma Lebensmittelfilialbetrieb vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Yorma’s (Yorma Eberl), T‑229/14 DEP, ei avaldata, EU:T:2016:177, punkt 9 ja seal viidatud kohtupraktika).
10 Advokaadi tasude osas tuleb meenutada, et järjepidevast kohtupraktikast tulenevalt ei ole Euroopa Liidu kohus pädev määrama kindlaks tasusid, mida pooled maksavad oma advokaatidele, küll aga võib ta kindlaks määrata, millises summas peab pool, kellelt on kohtukulud välja mõistetud, need hüvitama. Kohtukulude kindlaksmääramise taotluse üle otsustamisel ei pea Üldkohus arvestama siseriiklikke kehtivaid advokaadi tasumäärasid ega mis tahes selle kohta sõlmitud kokkulepet huvitatud poole ja tema esindajate või nõustajate vahel (vt kohtumäärused, 11.12.2014, Ecoceane vs. EMSA, T‑518/09 DEP, ei avaldata, EU:T:2014:1109, punkt 12 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 17.3.2016, Yorma Eberl, T‑229/14 DEP, ei avaldata, EU:T:2016:177, punkt 10 ja seal viidatud kohtupraktika).
11 Samuti nähtub järjepidevast kohtupraktikast, et tasumäärasid reguleerivate õigusnormide puudumisel peab Üldkohus vabalt hindama juhtumi asjaolusid, arvestades kohtuvaidluse eset ja olemust, selle olulisust liidu õiguse seisukohalt, selle keerukust, töömahtu, mida kohtumenetlus võis eeldada menetluses osalenud esindajatelt või nõustajatelt, ja majanduslikke huve, mis pooltel selles kohtuasjas olid (vt kohtumäärused, 11.12.2014, Ecoceane vs. EMSA, T‑518/09 DEP, ei avaldata, EU:T:2014:1109, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 17.3.2016, Yorma Eberl, T‑229/14 DEP, ei avaldata, EU:T:2016:177, punkt 11 ja seal viidatud kohtupraktika).
12 Lõpuks tuleb märkida, et kui füüsiline või juriidiline isik on käibemaksukohustuslane, on tal õigus saada maksuhaldurilt tagasi tema poolt ostetud kaupadelt ja teenustelt makstud käibemaks. Järelikult ei ole käibemaks tema jaoks kulu, mistõttu ei saa selle maksuna tasutud summasid arvestada hüvitamisele kuuluvate kulude arvutamisel (vt selle kohta analoogia alusel kohtumäärus, 19.1.2016, Copernicus-Trademarks vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Blue Coat Systems (BLUECO), T‑685/13 DEP, ei avaldata, EU:T:2016:31, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult on käibemaksu summa hüvitamise kuuluv kulu üksnes siis, kui füüsiline või juriidiline isik, kes selle summa hüvitamist taotleb, tõendab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane (vt analoogia alusel kohtumäärus, 21.5.2014, Esge vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – De’Longhi Benelux (KMIX), T‑444/10 DEP, ei avaldata, EU:T:2014:356, punkt 42).
13 Käesolevas kohtuasjas hüvitamisele kuuluvate kulude summa tuleb kindlaks määrata nende kriteeriumide põhjal.
14 Kõigepealt, kuna menetlusse astuja, kes on kaubamärgi omanikuna füüsiline isik, kes tegeleb majandustegevusega ja on seetõttu käibemaksukohustuslane, ning võttes arvesse asjaolu, et ta ei ole tõendanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane (vt selle kohta kohtumäärus, 29.6.2015, Reber vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Klusmeier (Wolfgang Amadeus Mozart PREMIUM), T‑530/10 DEP, ei avaldata, EU:T:2015:482, punkt 51), ei saa vastavalt eespool punktis 12 viidatud kohtupraktikale pidada hüvitamisele kuuluvaks kuluks tema esindajate kuludelt ja tasudelt arvestatud käibemaksu. Järelikult tuleb arvesse võtta arvetel toodud summad ilma käibemaksuta.
15 Nende kohtukulude summa, mille hüvitamist menetlusse astuja taotleb, on ilma käibemaksuta 9988,13 eurot. Selle kohta on menetlusse astuja esitanud enda advokaatide kaks arvet, 24. juuni 2014. aasta ja 28. septembri 2015. aasta arve, mis puudutavad vastavalt ajavahemikul 4. aprillist kuni 24. juunini 2014 (edaspidi „esimene ajavahemik“) ja 6. augustist 28. septembrini 2015 (edaspidi „teine ajavahemik“) tekkinud tasusid ja kulusid. Menetlusse astuja taotletud kohtukulud koosnevad järgmistest osadest:
– advokaadi tasud summas 5445 eurot esimesel ajavahemikul ja 2648,50 eurot teisel ajavahemikul;
– tema ühe esindaja sõidu- ja elamiskulud seoses 16. septembri 2015. aasta kohtuistungil osalemisega summas 1121,65 eurot teisel ajavahemikul;
– kulud „kirjatarvetele“, fotokoopiatele ja frankeerimisele summas 506,38 eurot esimesel ajavahemikul ja 266,60 eurot teisel ajavahemikul.
Advokaadi tasud
16 Menetlusse astuja dokumentidest nähtub, et ta taotleb hüvitamist kogusummas 8093,50 eurot, mis vastab 29,431 töötunnile, mis tema advokaadi selgitusel kulus põhikohtuasjaga seotud tööülesannetele ja mis arvestati 275eurose tunnitasu alusel; selle hulgas on 5445 eurot 19,8 töötunni eest esimesel ajavahemikul ja 2648,50 eurot 9,631 töötunni eest teisel ajavahemikul.
17 Esiteks tuleb nentida, et põhikohtuasi ei ole eseme ja olemuse poolest eriliselt keeruline. Nimelt on tegemist küsimusega seoses kaubamärgiõiguses tavalise vaidlusega selle üle, kas esineb segiajamise tõenäosus nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses ja see küsimus tõstatus vastulausemenetluses seoses Euroopa Liidu kaubamärgi taotlusega. Hageja esitas enda hagi põhjendamiseks ainult ühe väite, tuginedes segiajamise tõenäosuse puudumisele. Vaidlusalune kohtuasi ei puuduta mingit uut õigusküsimust ega raskesti hoomatavaid asjaolusid, mistõttu ei saa seda pidada eriliselt keerukaks. Samuti tuleb nentida, et kohtuasi ei oma ka erilist olulisust liidu õiguse seisukohalt, sest 26. novembri 2015. aasta kohtuotsus Nordschleife (T‑181/14, ei avaldata, EU:T:2015:889) sisaldab juba välja kujunenud kohtupraktikat. Ka ei ole menetlusse astuja väitnud kohtukulude kindlaksmääramise taotluses, et kohtuasi oleks eriliselt keerukas või oluline.
18 Teiseks tuleb märkida, et kuigi kohtuasi puudutab ilmselt menetlusse astuja teatud majanduslikku huvi, ei ole viimane esitanud Üldkohtule mingeid tõendeid selle kohta, et see huvi oleks käesolevas asjas oma olemuselt ebaharilik või oluliselt erinev sellest, mis on tavaliselt aluseks Euroopa Liidu kaubamärgi taotlusele esitatud vastulausele (vt selle kohta kohtumäärused, 19.3.2009, House of Donuts vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Panrico (House of donuts), T‑333/04 DEP ja T‑334/04 DEP, ei avaldata, EU:T:2009:73, punkt 15, ja 12.1.2016, Boehringer Ingelheim International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Lehning entreprise (ANGIPAX), T‑368/13 DEP, ei avaldata, EU:T:2016:9, punkt 19).
19 Kolmandaks, mis puudutab töömahtu, mida menetlus võis menetlusse astujale tekitada, siis tuleb meenutada, et kohus peab eelkõige arvesse võtma töötundide koguarvu, mida saab pidada objektiivselt vältimatuks Üldkohtu menetluses. Siinkohal sõltub liidu kohtu võimalus anda hinnang tehtud tööle sellest, kui täpne on talle esitatud teave (vt kohtumäärus, 12.1.2016, ANGIPAX, T‑368/13 DEP, ei avaldata, EU:T:2016:9, punktid 15 ja 20 ning seal viidatud kohtupraktika).
20 Mis puudutab tunnitasu käesolevas kohtuasjas, siis Üldkohus leiab, et menetlusse astuja advokaadi tunnitasu 275 eurot on liiga kõrge ning seda tuleb vähendada 250 eurole, sellist tunnitasu on peetud mõistlikuks põhikohtuasjaga sama liiki vaidlustes (vt selle kohta kohtumäärus, 5.9.2016, Giuntoli vs. EUIPO – Société des produits Nestlé (CREMERIA TOSCANA), T‑256/14 DEP, ei avaldata, EU:T:2016:549, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika). Siiski tuleb täpsustada, et selline tunnitasu määr on sobiv üksnes eriti kogenud ning tõhusalt ja kiiresti töötava professionaali teenuste eest tasumiseks. Sellises suurusjärgus tunnitasu korral tuleb vastukaaluks hinnata väga rangelt menetlusega seotud vältimatute töötundide arvu (vt selle kohta kohtumäärus, 18.9.2015, Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra/Latvijas Autoru apvienība jt vs. komisjon, T‑414/08 DEP–T‑420/08 DEP ja T‑442/08 DEP, ei avaldata, EU:T:2015:726, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Järelikult peab Üldkohus kindlaks tegema, kas toimingute tegemiseks ja aktide koostamiseks oli menetlusse astuja advokaadil objektiivselt vaja töötada 19,8 tundi esimesel ajavahemikul ja 9,631 tundi teisel ajavahemikul.
22 Siinkohal on menetlusse astuja üles lugenud tema esindaja poolt põhikohtuasjas tehtud toimingud ja koostatud aktid, nimelt hagiavalduse analüüs, 20. juuni 2014. aasta vastuse ettevalmistamine, EUIPO 13. juuni 2014. aasta vastuse analüüs, 8. oktoobril 2014 esitatud kohtuistungi korraldamise taotluse koostamine, Üldkohtu menetlust korraldavale meetmele 6. augusti 2015. aasta vastuse ettevalmistamine, sellele menetlust korraldavale meetmele esitatud hageja ja EUIPO vastuste analüüs, mis esitati vastavalt 29. juulil ja 3. augustil 2015, 16. septembri 2015. aasta kohtuistungiks ettevalmistamine ja lõpuks ka sellel osalemine.
23 Menetlusse astuja esitatud kahest arvest, nimelt 24. juuni 2014. aasta ja 28. septembri 2015. aasta arvest ei ole aga võimalik eraldi välja lugeda nende teenuste osutamiseks kulunud aega. Sellise täpsema teabe puudumine raskendab aga oluliselt Üldkohtu menetlusega seotud kulude kontrollimist ning nende vältimatuse kindlakstegemist. Sellises olukorras tuleb hüvitamisele kuuluvaid kulusid hinnata rangelt (vt selle kohta kohtumäärus, 1.8.2014, Phonebook of the World vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Seat Pagine Gialle (PAGINE GIALLE), T‑589/11 DEP, ei avaldata, EU:T:2014:731, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).
24 Põhikohtuasja menetluse kohta tuleb märkida, et kirjalikus menetluses vahetati seisukohti ning 16. septembril 2015 toimus kohtuistung. Tuleb märkida, et menetlusse astuja osavõtt Üldkohtu menetlusest seisnes praktikas selles, et ta esitas kahe lehekülje pikkused seisukohad menetluskeeles, kümne lehekülje pikkuse vastuse, kahe lehekülje pikkuse seisukoha kohtuistungi korraldamise kohta, koostas kahe lehekülje pikkuse vastuse Üldkohtu menetlust korraldava meetme kohta ning osales kohtuistungil.
25 Esiteks tuleb märkida, et menetlusse astuja vastus sisaldas samu vastuargumente hageja argumentidele, mis puudutasid juba apellatsioonikojas arutatud küsimust, nimelt vastandatud kaubamärkide võrdlust. Tuleb nentida, et selle vastuse ettevalmistamine ei olnud eriti keeruline. Tuleb ka märkida, et menetlusse astuja esindaja tundis kohtuasja juba hästi, sest ta esindas teda ka haldusmenetluses. See kergendas osaliselt tema tööd ja vähendas vastuse koostamiseks kulunud aega. Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et apellatsioonikojas toimunud menetluses tehtud töö vähendab töömahtu Üldkohtus ja seega ka selles menetluses hüvitamisele kuuluvat summat (kohtumäärus, 19.1.2016, BLUECO, T‑685/13 DEP, ei avaldata, EU:T:2016:31, punkt 21).
26 Teiseks tuleb tõdeda, et seisukohad, mille ese oli menetluskeel ja milles seda ei vaidlustatud, kohtuistungi korraldamise suhtes esitatud seisukoha põhjendamine ja vastus Üldkohtu menetlust korraldavale meetmele on lühikesed dokumendid.
27 Kolmandaks tuleb märkida, et kohtuistung, millel menetlusse astuja osales, kestis ühe tunni ja kolm minutit.
28 Neljandaks, mis puudutab 28. septembri 2015. aasta arvet teise ajavahemiku kohta, siis sellel on toodud ka pärast 16. septembrit 2015, mil toimus kohtuistung, tekkivad kulud seoses kohtuistungi 18. septembri 2015. aasta protokolliga, ilma et neid kulusid oleks võimalik täpsemalt mõõta, sest arvel ei ole neid eraldi lahti kirjutatud (vt eespool punkt 23). Kuid vastavalt kohtupraktikale tuleb jätta rahuldamata taotlus pärast suulist menetlust tekkinud kohtukulude hüvitamiseks, kui – nagu käesolevas asjas – pärast kohtuistungit ei ole tehtud ühtegi menetlustoimingut (vt selle kohta kohtumäärus, 17.3.2016, Yorma Eberl, T‑229/14 DEP, ei avaldata, EU:T:2016:177, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Eeltoodust nähtuvalt näib menetlusse astuja esindaja poolt arvel toodud töötundide arv suurem sellest, mida tuleb pidada vältimatuks põhikohtuasjas toimunud Üldkohtu menetluses, seda enam et menetlusse astuja esitatud tasuarvestusel ei ole esitatud piisavalt täpsustusi, mis võimaldaksid hinnata, kas selline tundide arv oli põhjendatud.
30 Järelikult määrab Üldkohus menetlusse astuja advokaadi töötundide koguarvuks, mis oli objektiivselt vajalik menetlusse astuja esindamiseks kohtumenetluses, 18 tundi.
31 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb õiglase hinnangu põhjal määrata menetlusse astujale hüvitamisele kuuluva kuluna advokaaditasu eest kindlaks summa 4500 eurot.
Kulud
32 Mis puudutab menetlusse astuja esindaja sõidu- ja elamiskulusid, et osaleda 16. septembri 2015. aasta kohtuistungil, ning kulusid „kirjatarvetele“, fotokoopiatele ja frankeerimisele, siis menetlusse astuja esindaja on need hinnanud vastavalt esiteks 1121,65 eurole ja teiseks 506,38 eurole esimesel ajavahemikul ja 266,60 eurole teisel ajavahemikul.
33 Menetlusse astuja esindaja sõidu- ja elamiskulude kohta tuleb märkida, et viimane esitas arve summas 1121,65 eurot lennureisi ning takso kasutamise ja hotellis ööbimise eest. Tuleb aga tõdeda, et need erinevad kulud ei ole arvel eraldi esitatud ning menetlusse astuja ei ole esitanud ühtegi muud tõendit peale 28. septembri 2015. aasta arve, mille talle on väljastanud tema esindaja, et tõendada nende kulude summat.
34 Kuid just taotleja peab esitama tõendid, mis näitavad, et need sõidu- ja elamiskulud, mille hüvitamist ta taotleb, on tegelikult kantud vastavas summas. Pool, kellelt on kohtukulud välja mõistetud, ja ka Üldkohus ei saa anda sellistele kuludele hinnangut üksnes taotleja esitatud numbrite alusel, nagu sellega on tegemist käesolevas asjas. Järelikult pidi menetlusse astuja käesolevas asjas esitama eelkõige lennupileti ostmise arve ja ka pardakaardid, hotelli arve ja ka tõendi hotelli broneerimise kohta ning ühe või mitu taksoarvet.
35 Järelikult leiab Üldkohus, et kuna puuduvad igasugused tõendid, mis näitaksid, et need menetlusse astuja esindaja erinevad sõidu- ja elamiskulud on tegelikult kantud vastavas summas, ei ole võimalik hagejalt neid kulusid menetlusse astuja kasuks välja mõista ja tuleb asuda seisukohale, et selles osas hüvitamisele kuuluvad kulud puuduvad.
36 Mis puudutab kulusid „kirjatarvetele“, fotokoopiatele ja frankeerimisele, mis on hinnatud 506,38 eurole esimesel ajavahemikul ja 266,60 eurole teisel ajavahemikul, siis Üldkohus peab neid liiga suureks ning leiab seega, et käesolevat asja iseloomustavatel asjaoludel tuleb nende hüvitamisele kuuluvate kulude summana kindlaks määrata paušaalselt 100 eurot.
37 Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades leiab Üldkohus, et õiglase hinnangu põhjal tuleb menetlusse astuja hüvitamisele kuuluvad kulud Üldkohtus toimunud menetluses kindlaks määrata summas 4600 eurot; selles summas võetakse arvesse kõiki kuni käesoleva kohtumääruse tegemise ajani ilmnenud kohtuasja asjaolusid.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
määrab:
Määrata Lutz Biedermannile Nürburgring GmbH poolt hüvitamisele kuuluvate kulude kogusummana kindlaks 4600 eurot.
Luxembourg, 26. jaanuar 2017