KOHTUJURISTI ETTEPANEK
TAMARA ĆAPETA
esitatud 8. juunil 2023(1)
Kohtuasi C‑218/22
BU
versus
Comune di Copertino
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale di Lecce (Lecce kohus, Itaalia))
Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Tööaja korraldus – Direktiiv 2003/88/EÜ – Artikkel 7 – Õigus saada rahalist hüvitist tasustatud põhipuhkuse asemel, mida ei ole enne töösuhte lõppu kasutatud – Rahalise hüvitisega asendamise risk – Riigisisene eeskiri, mis keelab puhkuse asemel rahalise hüvitise maksmise, et hoida kokku avaliku sektori kulutusi – Tõendamiskoormis seoses sellega, et töötaja ei saanud võtta töösuhte käigus puhkust
I. Sissejuhatus
1. Kas töötajatel on õigus sellele, et neile hüvitatakse kasutamata jäänud puhkus? Teisisõnu, kas nad võivad otsustada, et nad ei kasuta oma õigust tööst puhata, ja selle asemel võtta töösuhte lõppedes välja selle puhkuse väärtuse rahas? Kas liidu õigus keelab liikmesriikidel võtta meetmeid, mille eesmärk on töötajate niisugust valikut takistada?
2. Just niisugused küsimused on tekkinud kohtuasjas, mida menetleb Tribunale di Lecce (Lecce kohus, Itaalia), käesolevas asjas eelotsusetaotluse esitanud kohus. Sisuliselt soovib see kohus teada, mil määral on tööaja direktiiviga(2) keelatud tasustatud põhipuhkuse „rahas hüvitamine“, s.o see, kui kasutamata õigus(ed) tasustatud põhipuhkusele konverteeritakse teatavaks rahasummaks.
3. See küsimus tuleneb vaidlusest, mille pooled on BU, kes töötas ametnikuna, ja tema tööandja, Comune di Copertino (Copertino omavalitsusüksus, Itaalia).(3) BU palub tunnustada enda õigust saada hüvitist tasustatud põhipuhkuse asemel, mida ta töösuhte kestel ei kasutanud.
II. Põhikohtuasjas käsitletava vaidluse taust, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
4. BU, kes on põhikohtuasjas kaebaja, töötas alates veebruarist 1992 kuni oktoobrini 2016 Copertino omavalitsusüksuses istruttore direttivo tecnico (avaliku sektori ehitustööde tehniline juht) ametikohal.
5. BU ütles Copertino omavalitsusüksusele saadetud 24. märtsi 2016. aasta kirjaga töölepingu omal soovil üles, et minna eelpensionile,(4) ja tema töösuhe lõppes sellest tulenevalt alates 1. oktoobrist 2016.
6. Põhikohtuasja kontekstis väidab BU, et ajavahemikul 2013–2016 jäi tal saamata 79 päeva tasustatud põhipuhkust. Seetõttu palub ta nende päevade eest rahalist hüvitist, olles seisukohal, et ta ei saanud töösuhte kestel seda tasustatud põhipuhkust kasutada.(5)
7. Copertino omavalitsusüksus vastas, et BU oli teadlik oma kohustusest kasutada ära järelejäänud puhkusepäevad ja et ta ei võinud nende asemel rahalist hüvitist nõuda.(6) Seejuures tugineb Copertino omavalitsusüksus õigusnormile dekreetseaduse nr 95 artikli 5 lõikes 8,(7) milles on sätestatud, et avaliku sektori töötajad peavad kasutama tasustatud põhipuhkust kooskõlas selle ametiasutuse eeskirjadega, kus nad töötavad, ning neil ei ole mingil juhul õigust saada rahalist hüvitist tasustatud põhipuhkuse asemel. See säte on niisamuti kohaldatav juhul, kui töösuhe lõpeb töökoha muutumisega seotud põhjustel, töölepingu töötajapoolse ülesütlemise, töölepingu lõpetamise või pensionile mineku korral.
8. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et vaidlusalune seadus oli osa paketist, mis võeti vastu 2008. aasta ülemaailmse finantskriisi järel, et paremini juhtida eelarvet ja rahalist kokkuhoidu avalikus sektoris. Seda eesmärki kinnitab ka asjaomase sätte, s.o dekreetseaduse nr 95 artikli 5 pealkiri „Avaliku sektori kulude vähendamine“.
9. Samuti selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et oma kohtuotsuses nr 95/2016(8) jättis Corte costituzionale (konstitutsioonikohus, Itaalia) nõuded, milles vaidlustati dekreetseaduse nr 95 artikli 5 lõike 8 vastavus põhiseadusele, põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) esitas kõnealuse sätte omapoolse tõlgenduse ning asus seisukohale, et niisuguse tõlgenduse korral ei teki vastuolu Itaalia põhiseaduse ega Euroopa Liidu õigusega. Nimetatud kohus leidis, et puhkuste kontrollimatu rahaks konverteerimise takistamisel on teisigi eesmärke peale avaliku sektori kulude kärpimise. Nende eesmärkide hulka kuulub põhipuhkuse tegeliku kasutamise olulisuse allakriipsutamine ja tasustatud põhipuhkuse ratsionaalseks planeerimiseks julgustamine. Seda arvesse võttes tõlgendati vaidlusalust õigusnormi kui niisugust, mis keelab puhkuse asemel hüvitise maksmise juhtudel, mil on võimalik aegsasti puhkust planeerida, ja hõlmab eri olukordi, sealhulgas töölepingu ülesütlemist töötaja poolt.
10. See tõlgendus on Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) arvates kooskõlas ka Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) ja Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) lahenditega, mille kohaselt on töötajal õigus saada hüvitist puhkuse eest, mis on jäänud kasutamata temast sõltumatul põhjusel.
11. Kuna eelotsusetaotluse konteksti mõistmisel on asjakohane Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) viidatud kohtupraktika, tutvustan seda lühidalt.
12. Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) asus kõigepealt seisukohale, et puhkuse asemel rahalise hüvitise saamise tingimus on see, kui töötaja tõendab, et ta ei ole saanud kasutada oma õigust tasustatud põhipuhkusele „erakorraliste ja põhjendatud teenistusvajaduste või vääramatu jõu tõttu“.(9) Seejärel otsustas ta, et töötajal on õigus saada puhkuse asemel rahalist hüvitist, välja arvatud juhul, kui tööandja suudab tõendada, et ta on andnud töötajale võimaluse tegelikult kasutada õigust puhkusele enne töösuhte lõppemist ning et ta on töötajat niisugusest tagajärjest piisavalt teavitanud, sealhulgas sõnaselgelt teatanud selle võimaluse kaotamisest.(10) Veel konkreetsemalt tunnustas nimetatud kohus õigust saada hüvitist juhul, kui töötaja ütles töölepingu üles rasedus‑ ja sünnituspuhkuse lõppedes, sest kuigi töösuhe sõlmiti tegelikult töötaja vabatahtliku valiku põhjal, ei oleks see töötaja saanud kuidagi kasutada tasustatud põhipuhkust sel ajal, kui tööleping oli kohustuslikult peatatud.(11)
13. Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) otsustes, mis puudutavad dekreetseaduse nr 95 artikli 5 lõiget 8, on rõhutatud, et sellised meditsiinilised põhjused nagu need, mis tulenevad töövõimetusest, ei muuda õigust saada kasutamata tasustatud põhipuhkuse eest hüvitist.(12)
14. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et asjaomasele dekreetseaduse nr 95 sättele antud tõlgendus võimaldab rahalist hüvitamist põhipuhkuse asemel vaid juhul, kui puhkus jäi tegelikult kasutamata põhjustel, mis ei olenenud töötajast (nt haiguse tõttu). Siiski kinnitab ta, et töötaja võidakse jätta puhkust asendava rahalise hüvitiseta olukorras, kus töö lõpetamine oli ettearvatav, sealhulgas olukorras, kus töötaja töölepingu üles ütleb.
15. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et sellisegi tõlgenduse korral võib siiski esineda vastuolu dekreetseaduse 95 artikli 5 lõike 8 ja tööaja direktiivi vahel, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud. Sellega seoses viitab ta kohtuotsusele job-medium.(13)
16. Kaheldes, kas Itaalia õigus on tööaja direktiiviga kooskõlas, otsustas Tribunale di Lecce (Lecce kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [tööaja direktiivi] artiklit 7 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta [(edaspidi „harta“)] artikli 31 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas […], milles on avaliku sektori kulude piiramise ning avaliku sektori tööandja organisatoorsete vajaduste huvides ette nähtud, et kui avaliku sektori töötaja on töölepingu ise üles öelnud, on keelatud tema saamata jäänud puhkust rahaliselt hüvitada?
2. Lisaks, […] kas jaatava vastuse korral tuleb [tööaja direktiivi] artiklit 7 ja [harta] artikli 31 lõiget 2 tõlgendada nii, et nende kohaselt tuleb avaliku sektori töötajal tõendada, et tal ei olnud töösuhte ajal võimalik oma puhkust kasutada?“
17. BU, Copertino omavalitsusüksus, Itaalia valitsus ja Euroopa Komisjon on esitanud Euroopa Kohtule kirjalikud seisukohad. Kohtuistungit ei peetud.
III. Analüüs
18. Eelotsusetaotlus tuleneb Itaalia õigusest ja seda tõlgendavast asjakohasest kohtupraktikast, sealhulgas Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) praktikast. Näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei nõustu Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) järeldusega, et vaidlusalune Itaalia seadus on tööaja direktiiviga kooskõlas.
19. Itaalias ei ole üheski kõnesolevaid norme käsitlevas varasemas kohtuvaidluses taotletud eelotsust. Seega on tegu esimese korraga, mil Euroopa Kohtul palutakse selgitada, kas liikmesriik võib otsustada takistada tasustatud põhipuhkuse õiguse rahalist hüvitamist viisil, nagu Itaalia on seda avalikus sektoris teinud.
20. Enne kui analüüsiga edasi lähen, on asjakohane üks sissejuhatav selgitus. Kooskõlas Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise pädevuse jaotusega eelotsusemenetluses ei saa Euroopa Kohus tõlgendada riigisisest õigust: ta peab arvestama eelotsuse küsimuste faktilist ja õiguslikku konteksti nii, nagu need on eelotsusetaotluses määratletud.(14)
21. Seepärast, võttes arvesse selgitusi eelotsusetaotluses, lähtun järgmisest Itaalia õiguse käsitusest. Selleks et hoida ära tasustatud põhipuhkuse õigust asendavaid rahalisi hüvitisi avalikus sektoris, aga ka selleks, et julgustada töötajaid ka tegelikult seda puhkust kasutama, keelati kõnealuse Itaalia seadusega asendada kasutamata õigust tasustatud põhipuhkusele rahaga. Näib, et see seadus, nii nagu seda on tõlgendatud kohtupraktikas, sealhulgas Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) praktikas, ei keela puhkuse asendamist rahaga kõikides olukordades, vaid ainult siis, kui töötajatel oli võimalus planeerida tasustatud põhipuhkuse kasutamist.
22. Sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kahe küsimusega teada, kas niisugune riigisisene seadus on vastuolus tööaja direktiivi artikliga 7, ja kui on, siis kes – kas töötaja või tööandja – peab tõendama, et töötajal oli tegelikult võimalus kasutada tasustatud põhipuhkust. Käsitlen neid küsimusi järgemööda.
A. Esimene küsimus
23. Sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma esimese küsimusega teada, kas tööaja direktiivi artikliga 7 on vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm, mis ei luba töösuhte lõppedes kasutamata tasustatud põhipuhkust rahalise hüvitisega asendada.
24. Käsitlen seda küsimust järgmiselt. Esiteks hindan, millistel tingimustel on tööaja direktiivis ette nähtud õigus kasutamata tasustatud põhipuhkus rahalise hüvitisega asendada. Seejärel selgitan, et direktiiviga on eelistatud tasustatud põhipuhkuse tegelikku kasutamist, mis on kooskõlas sellest tuleneva kasuga töötajate tervisele. Lõpuks hindan, kas selliseid riigisiseseid õigusnorme nagu põhikohtuasjas saab kehtestada selleks, et julgustada töötajaid tegelikult kasutama tasustatud põhipuhkust.
1. Millal on olemas õigus saada puhkuse asemel rahalist hüvitist?
25. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab kohtuotsusele job-medium viidates oma kahtlusi seoses vaidlusaluse Itaalia seaduse kooskõlaga tööaja direktiiviga. Ta viitab selle kohtuotsuse järgmisele punktile: „Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub samuti, et [tööaja direktiivi] artikli 7 lõige 2 ei sea hüvitise saamise õiguse tekkimisele muid tingimusi kui see, et ühelt poolt on töösuhe lõppenud ning teiselt poolt ei ole töötaja kasutanud kogu põhipuhkust, mida tal oli õigus saada töösuhte lõppemise kuupäeva seisuga […].“(15)
26. Sellest järeldusest tuleneb, et liikmesriigid ei saa kehtestada lisatingimusi, et tekiks õigus saada puhkuse asemel rahalist hüvitist.
27. Mis puudutab esimest tingimust, mis seob puhkuse asemel antava rahalise hüvitise töösuhte lõppemisega, siis kohtupraktika kinnitab, et kui tasustatud põhipuhkust antakse puhkuseaasta põhjal (milleks on harilikult 12 kuud), ei saa maksta puhkuse asemel rahalist hüvitist selle puhkuseaasta kestel ega lõpul.(16) Euroopa Kohus selgitas, et kui puhkust ei ole selle perioodi lõppedes kasutatud põhjustel, mis töötajast ei olene, peab olema ette nähtud puhkuse üleviimise tähtaeg.(17) Kui töötaja on siiski töösuhtes, ei saa ta nõuda puhkuse asemel rahalist makset.
28. Seega ei ole rahalise hüvitise saamine puhkuse asemel eraldiseisev õigus, mille tööaja direktiiv töötajatele annab: töötaja ei saa valida tasustatud põhipuhkuse kasutamise asemel rahalist hüvitist. Tööaja direktiivi artikli 7 lõige 2 võimaldab maksta tasustatud põhipuhkuse asemel rahalist hüvitist ainult töösuhte lõpetamise korral.(18)
29. Pealegi on rahaline hüvitis puhkuse asemel kõigest erand(19) ja sõltub – nagu on väljendatud kohtuotsuses job-medium märgitud teises tingimuses(20) – sellest, kas puhkust asendava rahalise hüvitise taotlemise ajal on olemas õigus tasustatud põhipuhkusele: see õigus tekib, kui töötaja ei ole kasutanud kogu põhipuhkust, milleks tal oli õigus kuupäeval, mil töösuhe lõppes.
30. Seega on õigus saada puhkuse asemel rahalist hüvitist olemas vaid juhul, kui on ikka veel olemas õigus tasustatud põhipuhkusele.
31. Õigus tasustatud põhipuhkusele tuleneb otseselt tööaja direktiivist töösuhte olemasolu alusel ning liikmesriigid ei saa kehtestada lisatingimusi selle õiguse tekkimiseks.(21) Siiski võivad liikmesriigid kehtestada tingimusi, mille kohaselt saab kasutada õigust põhipuhkusele.(22) Sellega seoses võivad nad ette näha, et omandatud õigus aegub, kui seda teatava aja jooksul ei kasutata. Niisiis võivad liikmesriigid seada piiranguid kasutamata tasustatud põhipuhkuse üleviimise tähtaja suhtes.(23)
32. Kohtuasjas Max‑Planck‑Gesellschaft on Euroopa Kohus märkinud, et „[tööaja direktiivi] artikli 7 lõikega 1 ei ole põhimõtteliselt vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette sellest direktiivist sõnaselgelt tuleneva tasustatud põhipuhkuse õiguse kasutamise korra, sealhulgas ka kõnealuse õiguse kaotamise arvestusperioodi lõppedes, kuid seda tingimusel, et tasustatud põhipuhkuse õiguse kaotanud töötajal oli tegelikult võimalus seda õigust kasutada“.(24)
33. Eeltoodust tuleneb, et töösuhte lõppemisel ei ole kasutamata tasustatud põhipuhkuse kaotus alati tööaja direktiiviga keelatud.
34. Kui õigus kasutamata tasustatud põhipuhkusele oli töösuhte lõppemise hetkel aegunud, puudub teisene õigus saada puhkuse asemel rahalist hüvitist.
35. Kohtuasjas job-medium märkis Euroopa Kohus, et töösuhte vabatahtlik ülesütlemine ei saa iseenesest olla põhjus keelduda puhkuse asemel rahalise hüvitise maksmisest. Nimetatud kohtuasi puudutas aga olukorda, kus oli olemas õigus tasustatud põhipuhkusele.(25) Kui õigus tasustatud põhipuhkusele olnuks mis tahes põhjusel aegunud või lakanud, ei oleks töötaja saanud nõuda töösuhte lõppedes puhkuse asemel rahalist hüvitist.
36. Otsustamaks, kas niisugune puhkuse asemel makstava rahalise hüvitise kaotus on sallitav, tuleb kontrollida, kas töötajale anti tegelikult võimalus kasutada õigust tasustatud põhipuhkusele. See on põhjus, miks niisugune kaotus ei saa olla automaatne.(26)
37. Nagu Euroopa Kohus on selgitanud, ei ole juhul, kui töötaja jätab tasustatud põhipuhkuse tahtlikult ja kõiki kaasneda võivaid tagajärgi teades kasutamata, olles varem saanud võimaluse oma õigust tasustatud põhipuhkusele tegelikult kasutada, aga ilma, et tööandja oleks olnud kohustatud sundima seda töötajat nimetatud õigust tegelikult kasutama, tööaja direktiivi artikli 7 lõigetega 1 ja 2 ning harta artikli 31 lõikega 2 vastuolus selle õiguse kaotus ega töösuhte lõppemise korral kasutamata põhipuhkuse eest vastava rahalise hüvitise puudumine, ilma et tööandja peaks sundima töötajat kõnealust õigust tegelikult kasutama.(27)
38. Lisaks nõudele, et töötajale peab olema antud tegelik võimalus tasustatud põhipuhkust kasutada, on Euroopa Kohus samuti toonitanud vajadust, et tööandja teavitaks asjaomast töötajat tema õiguse võimalikust kaotamisest.(28)
39. Seega ei ole õigus saada puhkuse asemel rahalist hüvitist eraldiseisev õigus, mis annab töötajale võimaluse valida, kas võtta tasustatud põhipuhkus või rahaline hüvitis või jätta see võtmata. See on hoopis õigus, mis oleneb sellest, kas õigus – mille kestust liikmesriigid võivad piirata – kasutamata tasustatud põhipuhkusele on jätkuvalt alles.
40. Puhkuse asemel makstava rahalise hüvitise täiendav laad tuleneb loogiliselt põhipuhkuse eesmärgist, milleks on kaitsta töötajate tervist, luues võimaluse tööst puhata. Seega tuleb tasustatud põhipuhkust tööaja direktiivi artikli 7 lõikest 1 tulenevalt põhimõtteliselt tegelikult kasutada.(29) Järgnevas jaos näitan põgusalt, et põhipuhkusest on tõepoolest kasu, kui seda tegelikult kasutada, ning vastan seejärel, kas liikmesriigid võivad võtta niisuguseid meetmeid nagu käesoleval juhul, et julgustada põhipuhkust tegelikult kasutama.
2. Tasustatud põhipuhkuse kasulikkus
41. Seda, et tasustatud puhkuse asendamisele rahalise hüvitisega eelistatakse selle puhkuse tegelikku kasutamist, mis kajastub ka tööaja direktiivi(30) artikli 7 ülesehituses, põhjendab tasustatud põhipuhkuse eesmärk. Nagu kohtupraktikas on selgitatud, on tasustatud põhipuhkuse eesmärk võimaldada töötajale puhkust tema töölepingust tulenevate ülesannete täitmisest ning aega lõõgastumiseks ja huvialadega tegelemiseks.(31)
42. Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et tasutatud põhipuhkusel on täielikult kasulik mõju töötaja ohutusele ja tervisele, kui puhkust kasutatakse selleks ette nähtud aastal.
43. Samuti on Euroopa Kohus otsustanud, et see puhkeaeg on oluline ka siis, kui puhkust kasutatakse hilisemal perioodil.(32) Kohtuasjas KHS aga leidis Euroopa Kohus, et pärast teatava ajavahemiku möödumist „ei avalda põhipuhkus […] enam töötajale positiivset mõju puhkamise seisukohast, vaid üksnes lõõgastumise ja huvialadega tegelemise seisukohast“.(33) See järeldus põhjendab liikmesriikide võimalust piirata kasutamata tasustatud põhipuhkuse üleviimise tähtaja kestust.(34)
44. Euroopa Kohtu seisukohta toetavad selles aspektis empiirilised uuringud.
45. Kirjanduses näib väljenduvat üldine nõusolek, et igapäevastest ja iganädalastest puhkeaegadest pikem puhkus avaldab kasulikku mõju töötajate tervisele ja heaolule.(35) See mõju on seotud nii lühiajaliste(36) kui ka pikaajaliste puhkustega(37).
46. Vahest vähem teada või vähem oletatud on see, et see kasulik mõju on lühikese kestusega.(38) Mõned kasulikest tagajärgedest „vaibuvad ühe kuu jooksul pärast tööle naasmist“.(39)
47. Nendest uuringutest võib järeldada, et tasustatud põhipuhkus on kõige kasulikum siis, kui seda kasutatakse sageli, kombineerides aasta jooksul mõned lühemad ja mõned pikemad pausid tööst. Igal juhul kinnitavad uuringud, et on oluline kasutada tasustatud põhipuhkust puhkuseaasta jooksul.
48. Isegi kui keegi võib ühel või teisel isiklikul põhjusel (oluline reis, kaugel asuv pere jne) otsustada tasustatud põhipuhkust kumuleerida, on tema isiklikku valikut kahtluse alla seadmata vaieldav, kas see on tööjõu taastumise seisukohast kasulik.
49. Samuti siis, kui tasustatud põhipuhkuse täielikult kasutamata jätmine võib suurendada sissetulekut, on seda ikkagi seostatud elukvaliteedi halvenemisega (rahulolu puhkeaja ja tervisega väheneb ulatuslikult koosmõjus sellega, et suureneb töölt puudumine haiguse tõttu).(40)
50. Seega on tasustatud põhipuhkuse õiguse tegelik kasutamine oluline viis, kuidas töötajad taastavad oma vaimset ja füüsilist energiat, ning see aitab üldisemalt kaasa nende heale tervisele töökohal ja väljaspool tööd.
51. Need järeldused toetavad kohtupraktikat, mille kohaselt ei avalda põhipuhkus pärast teatava üleviimistähtaja möödumist enam töötajale positiivset mõju puhkamise seisukohast, vaid üksnes lõõgastumise ja huvialadega tegelemise seisukohast.(41) Samuti põhjendab see kohtupraktikat, milles Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, et minimaalset tasustatud põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral. Samuti on tööaja direktiivi artikli 7 lõike 2 eesmärk tagada töötajale tegelik puhkeaeg, et kaitsta tõhusalt tema ohutust ja tervist.(42)
3. Kas liikmesriigid saavad piirata õigust saada puhkuse asemel hüvitist?
52. Niisiis on liikmesriikidel lubatud soodustada tasustatud põhipuhkuse tegelikku kasutamist selle puhkuse rahalise hüvitisega asendamise asemel, kehtestades ajalised piirangud omandatud õigusele saada tasustatud põhipuhkust (piirates puhkuse üleviimise tähtaja kestust). Kas liikmesriigid võiksid püüda saavutada sama eesmärki teisiti, sealhulgas võttes vastu niisuguse seaduse, nagu on käesolevas asjas vaidluse all?
53. Üks Euroopa Kohtu võimalustest on otsustada, et ainus aktsepteeritav viis, kuidas liikmesriigid võivad innustada töötajaid tasustatud põhipuhkust tegelikult kasutama, on puhkuse üleviimise tähtaegade suhtes piirangute seadmine, mille järel õigus kasutamata puhkusepäevadele aegub.
54. Siiski otsustas liidu seadusandja jagatud pädevuse valdkonnas, nagu see, milles võeti vastu tööaja direktiiv, mitte reguleerida erisusi, mille kaudu võib ajendada töötajaid tasustatud põhipuhkust tegelikult kasutama. Ta on üksnes selgelt eelistanud tasustatud põhipuhkuse tegelikku kasutamist, lugedes puhkuse asemel rahalise hüvitise maksmise teiseseks õiguseks. Nendel asjaoludel on liikmesriikidele jäänud pädevus valida asjakohased eeskirjad, millega ajendada töötajaid tegelikult kasutama nendele antud iga-aastast puhkust. See tähendab, et puhkuse üleviimise tähtaegade piiramist ei saa pidada ainsaks võimaluseks soodustada tasustatud põhipuhkuse tegelikku kasutamist puhkuseaastal, mille jooksul kasutamiseks see on ette nähtud. Sellegipoolest on vaja, et iga seadusandlik võimalus, mille liikmesriigid valivad, oleks kooskõlas tööaja direktiiviga, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud.
55. Kas niisugune riigisisene õigusnorm nagu dekreetseaduse nr 95 artikli 5 lõige 8 vastab tööaja direktiivi artikli 7 nõuetele?
56. Selle Itaalia õigusnormi eesmärk, vähemalt nii, nagu Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) on seda tõlgendanud, näib olevat soodustada tasustatud põhipuhkuse tegelikku kasutamist. Sel põhjusel ja ka selleks, et säästa avaliku sektori raha, on ta kehtestanud reegli, mille kohaselt ei saa kasutamata tasustatud põhipuhkuse perioode rahalise hüvitisega asendada.
57. Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) tõlgenduse kohaselt ei võimalda Itaalia õigus töötajatel taotleda rahalist hüvitist kasutamata põhipuhkuse asemel, kui nad teadsid, millal nende töösuhe tulevikus lõpeb, ja said seega planeerida põhipuhkuse kasutamist enne seda hetke. Niisugune õigusnorm ajendab töötajaid kasutama põhipuhkust puhkuseaasta jooksul.(43)
58. Kui võtta arvesse Euroopa Kohtu praktikat,(44) võib Itaalia õigus olla tööaja direktiivi artikliga 7 kooskõlas, kui on täidetud järgmised tingimused. Esiteks ei saa puhkuse asemel rahalise hüvitise taotlemise keeld hõlmata töösuhte lõppemisega samal puhkuseaastal omandatud õigust põhipuhkusele. Teiseks peab töötajal olema olnud tegelik võimalus kasutada põhipuhkust eelnenud puhkuseaastatel, sealhulgas puhkuse üleviimise miinimumtähtaja jooksul. Kolmandaks peab tööandja olema julgustanud töötajat kasutama põhipuhkust. Neljandaks peab tööandja olema töötajat teavitanud, et kasutamata tasustatud põhipuhkust ei saa kumuleerida eesmärgiga asendada see töösuhte lõppemise hetkel rahalise hüvitisega.
59. On liikmesriigi kohtu hinnata, kas asjaomaseid Itaalia õigusnorme saab sel viisil tõlgendada ja kas kõnealuses kohtuasjas on loetletud tingimused täidetud.
60. Seepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele nii, et tööaja direktiivi artikliga 7 ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei luba töösuhte lõppedes kasutamata tasustatud põhipuhkust rahalise hüvitisega asendada, kui
– puhkuse asemel rahalise hüvitise nõudmise keeld ei hõlma töösuhte lõppemisega samal puhkuseaastal omandatud õigust põhipuhkusele;
– töötajal oli tegelik võimalus kasutada tasustatud põhipuhkust eelnenud puhkuseaastatel, sealhulgas puhkuse üleviimise miinimumtähtaja jooksul;
– tööandja on julgustanud töötajat võtma põhipuhkust;
– tööandja on töötajat teavitanud, et kasutamata tasustatud põhipuhkust ei saa kumuleerida eesmärgiga asendada see töösuhte lõppemise hetkel rahalise hüvitisega.
B. Teine küsimus
61. Sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma teise küsimusega teada, kellel – kas töötajal või tööandjal – tuleb tõendada, et eelmises punktis loetletud tingimused on täidetud.
62. Euroopa Kohtu praktika, milles on tõlgendatud tööaja direktiivi artiklit 7, sisaldab teatavaid elemente, millest sellele küsimusele vastates juhinduda. Näiteks on Euroopa Kohus asunud oma otsuses Fraport seisukohale, et liikmesriigi kohtu ülesanne on kontrollida, kas tööandja täitis õigel ajal oma kohustust teatada töötajale puhkusest ja kutsuda teda üles seda kasutama.(45) Niisiis on tööandja tõendada, et ta täitis omapoolseid kohustusi.
63. Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui tööandja ei suuda tõendada, et ta näitas üles nõutavat hoolsust, et töötajal oleks tegelikult võimalik kasutada tasustatud põhipuhkust, millele tal on õigus, on nimetatud puhkuse saamise õiguse lõppemine töösuhte lõppemise korral ja sellele vastav rahalise hüvitise puudumine kasutamata põhipuhkuse eest vastuolus tööaja direktiivi artikli 7 lõikega 2.(46)
64. Teisisõnu lasub tõendamiskoormis tööandjal, mitte töötajal.
65. Seepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele nii, et tööaja direktiivi artikli 7 lõige 2 kohustab tööandjat tõendama, et ta on võimaldanud töötajal võtta puhkust ja julgustanud teda seda tegema, teatanud talle, et rahaline hüvitis puhkuse asemel ei ole töösuhte lõppemise hetkel võimalik, ning et töötaja otsustas sellest hoolimata põhipuhkuse võtmata jätta. Kui tööandja seda ei tõenda, tuleb maksta töötajale hüvitist.
IV. Ettepanek
66. Eeltoodu alusel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunale di Lecce (Lecce kohus, Itaalia) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikliga 7
ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei luba töösuhte lõppedes kasutamata tasustatud põhipuhkust rahalise hüvitisega asendada, kui
– puhkuse asemel rahalise hüvitise nõudmise keeld ei hõlma töösuhte lõppemisega samal puhkuseaastal omandatud õigust põhipuhkusele;
– töötajal oli tegelik võimalus kasutada põhipuhkust eelnenud puhkuseaastatel, sealhulgas puhkuse üleviimise miinimumtähtaja kestel;
– tööandja on julgustanud töötajat võtma põhipuhkust;
– tööandja on töötajat teavitanud, et kasutamata tasustatud põhipuhkust ei saa kumuleerida eesmärgiga asendada see töösuhte lõppemise hetkel rahalise hüvitisega.
2. Direktiivi 2003/88 artikli 7 lõige 2
kohustab tööandjat tõendama, et ta on võimaldanud töötajal võtta puhkust ja julgustanud teda seda tegema, teatanud talle, et rahaline hüvitis puhkuse asemel ei ole töösuhte lõppemise hetkel võimalik, ning et töötaja otsustas sellest hoolimata põhipuhkuse võtmata jätta.
Kui tööandja seda ei tõenda, tuleb maksta töötajale hüvitist.