Kohtuasi T‑411/12
Dexia
versus
Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB)
Üldkohtu (kaheksas koda laiendatud koosseisus) 10. aprilli 2024. aasta otsus
Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus 2022. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta – Määruse (EL) nr 806/2014 artikli 70 lõige 2 – Õigusnormi rikkumine – Kohtuotsuse tagajärgede ajaline piiramine
1. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed – Ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate individuaalsete osamaksete kogusumma aasta ülempiir 12,5% lõplikust sihttasemest – Kohaldamisala – Kohaldamine esialgsel perioodil
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikli 70 lõike 2 punktid 1 ja 4)
(vt punktid 30 ja 38)
2. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed – Ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate individuaalsete osamaksete kogusumma aasta ülempiir 12,5% lõplikust sihttasemest – Ulatus – Selle ülempiiri mitteületamine Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) poolt – Hindamiskriteeriumid – Dünaamiline lähenemine lõplikule sihttasemele
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikli 69 lõige 1 ning artikli 70 lõike 2 punktid 1 ja 4)
(vt punktid 41 ja 45–48)
Kokkuvõte
Üldkohus, kellele esitati tühistamishagi, rahuldas selle ja tühistas Ühtse Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) otsuse, millega kehtestatakse ühtsesse kriisilahendusfondi (edaspidi „kriisilahendusfond“) krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute tehtavad ex ante osamaksed 2022. aastaks(1). Üldkohus tegi esimest korda otsuse määruse nr 806/2014(2) artikli 70 lõike 2 esimese ja neljanda lõigu kohta, mille kohaselt ei ületa kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tasutavad osamaksed 12,5% kriisilahendusfondi lõplikust sihttasemest (edaspidi „12,5% ülempiir“).
Hageja Dexia oli Prantsusmaal asutatud krediidiasutus. Kriisilahendusnõukogu määras vaidlustatud otsusega 11. aprillil 2022 määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 kohaselt kindlaks krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute, sealhulgas hageja, 2022. aasta ex ante osamaksed kriisilahendusfondi. Hageja palus tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas.
Üldkohtu hinnang
Kõigepealt meenutas Üldkohus, et määruse nr 806/2014 artikli 69 lõige 1 näeb ette, et esialgse kaheksa-aastase perioodi lõpuks alates 1. jaanuarist 2016 (edaspidi „esialgne periood“) peavad kriisilahendusfondi kasutatavad rahalised vahendid saavutama lõpliku sihttaseme, mis on vähemalt 1% kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide (edaspidi „asjaomased finantsinstitutsioonid“) tagatud hoiuste summast. Määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 2 kohaselt jaotatakse ex ante osamaksed kõnealusel perioodil ajaliselt võimalikult ühtlaselt, kuni saavutatakse lõplik sihttase, kuid võttes nõuetekohaselt arvesse majandustsükli faasi ja mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsioonide finantsseisundile. Lisaks arvutab kriisilahendusnõukogu määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimese ja neljanda lõigu kohaselt igal aastal individuaalsed osamaksed tagamaks, et kõigi asjaomaste finantsinstitutsioonide tasutavad osamaksed ei ületa 12,5% kriisilahendusfondi lõplikust sihttasemest.
Esimesena, mis puudutab 12,5% ülempiiri nõude ajalist kohaldamist, siis meenutas Üldkohus, et see on esialgsel perioodil kohaldatav. Nimelt tuleneb määruse nr 806/2014 sätetest selgelt, et kriisilahendusnõukogu peab järgima 12,5% ülempiiri nõuet igal aastal, piiramata selle ajalist kohaldamist ajavahemikuga, mis järgneb esialgsele perioodile(3). Samuti ei ole üheski muus selle määruse sättes märgitud, et 12,5% ülempiiri nõue ei ole esialgsel perioodil kohaldatav või et kriisilahendusnõukogu võib sellest sellel ajavahemikul kõrvale kalduda. Seda tõlgendust kinnitab selle määruse tekkelugu, millest nähtub, et komisjoni määruse ettepanekus(4) oli kriisilahendusfondi moodustamise esialgne periood kümme aastat. Seejärel leppisid parlament ja nõukogu kokku selle perioodi lühendamises kaheksale aastale ja otsustasid samal ajal suurendada kõnealust ülempiiri 12,5%-ni. Sellest järeldub, et liidu seadusandja on loonud seose esialgse perioodi aastate arvu ja ülempiiri protsendimäära vahel. Seetõttu on 12,5% ülempiir esialgsel perioodil kohaldatav.
Teisena, mis puudutab 12,5% ülempiiri nõude sisu, siis rõhutas Üldkohus, et kriisilahendusnõukogu peab tagama, et kõigi asjaomaste finantsinstitutsioonide tasutavad osamaksed ei ületa 12,5% lõplikust sihttasemest(5). Kõnealune määrus(6) põhineb dünaamilisel lähenemisel lõplikule sihttasemele selles mõttes, et viimane tuleb kindlaks määrata esialgse perioodi lõpus tagatud hoiuste summa alusel. 12,5% ülempiiri nõue on kohaldatav just seda lõplikku sihttaset arvestades.
Samas, kuna ex ante osamaksete arvutamine on iga-aastane tegevus, mis põhineb esialgse perioodi lõpus saavutatava lõpliku sihttaseme ja seejärel finantsinstitutsioonide vahel jaotatava aasta sihttaseme kindlaksmääramisel, peab kriisilahendusnõukogu andma iga osamakseperioodi kohta lõpliku sihttaseme võimalikult täpse hinnangu, võttes arvesse selle hinnangu andmise ajal kättesaadavaid andmeid (edaspidi „prognoositud lõplik sihttase“). Seega on 12,5% ülempiiri kohaldamisel määrava tähtsusega prognoositud lõplik sihttase.
Kui kriisilahendusnõukogu arvutab konkreetsel osamakseperioodil ex ante osamaksed, peab ta seega kindlaks tegema, et kõigi asjaomaste finantsinstitutsioonide tasutavate ex ante osamaksete summa ei ületa 12,5% prognoositud lõplikust sihttasemest.
Üldkohus leidis, et seda järeldust ei sea kahtluse alla kriisilahendusnõukogu argument, et 12,5% ülempiiri nõue tuleb kas kõrvale jätta või tõlgendada seda paindlikult. Nimelt märkis ta esiteks, et asjakohaste sätete mõte ilmneb üheselt nende sõnastusest endast(7). Teiseks ei võimalda sätted, mis näevad muu hulgas ette, et ex ante osamaksed tuleb jaotada ajaliselt võimalikult ühtlaselt, kuni saavutatakse lõplik sihttase(8), tõlgendada 12,5% ülempiiri nii, et see ei ole siduv või on puhtalt soovituslik.
Lõpuks analüüsis Üldkohus, kas kriisilahendusnõukogu järgis vaidlustatud otsuses 12,5% ülempiiri nõuet. Sellega seoses ilmneb kõigepealt vaidlustatud otsusest, et prognoositud lõplikuks sihttasemeks hinnati 79 987 450 580 eurot. Seega oli kriisilahendusnõukogu kohustatud kindlaks tegema, et ex ante osamaksete summa ei ületa 9 998 431 322,50 eurot. Ent nagu nähtub vaidlustatud otsusest, määras kriisilahendusnõukogu 2022. aasta osamakseperioodi aasta sihttasemeks 14 253 573 821,46 eurot, mida vähendati 13 675 366 302,18 eurole.
Seetõttu tuvastas Üldkohus, et vaidlustatud otsusega määrati kõigi asjaomaste finantsinstitutsioonide poolt tasumisele kuuluvate ex ante osamaksete summa kindlaks suuruses, mis ületas 12,5% ülempiiri prognoositud lõplikust sihttasemest, ja järeldas sellest, et kriisilahendusnõukogu on rikkunud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimest ja neljandat lõiku. Üldkohus leidis, et ainuüksi selle õigusnormi rikkumise tõttu on vaidlustatud otsuse tühistamine hagejat puudutavas osas põhjendatud.
Selle kohtuasja asjaolusid arvestades jättis aga Üldkohus vaidlustatud otsuse tagajärjed hagejat puudutavas osas kehtima seni, kuni kriisilahendusnõukogu on võtnud sellest tühistamisest tulenevad vajalikud meetmed mõistliku aja jooksul, mis ei tohi ületada kuut kuud alates kõnealuse kohtuotsuse jõustumise päevast.