ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

9. november 2022(*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Sarrusevarraste turg – ST artikli 65 rikkumise tuvastamise otsus pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist määruse (EÜ) nr 1/2003 alusel – Hindade kindlaksmääramine – Müügi- või tootmismahtude piiramine või kontrollimine – Otsus, mis on vastu võetud pärast varasemate otsuste tühistamist – Uue ärakuulamise korraldamine liikmesriikide konkurentsiasutuste kohalolekul – Kaitseõigused – Hea halduse põhimõte – Mõistlik aeg – Põhjendamiskohustus

Kohtuasjas T‑655/19,

Ferriera Valsabbia SpA, asukoht Odolo (Itaalia),

Valsabbia Investimenti SpA, asukoht Odolo,

esindajad: advokaadid D. Fosselard, D. Slater ja G. Carnazza,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Rossi, G. Conte ja C. Sjödin, keda abistas advokaat P. Manzini,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 4. juuli 2019. aasta otsus C(2019) 4969 final ESTÜ asutamislepingu artikli 65 kohase menetluse kohta (juhtum AT.37956 – sarrusevardad) osas, milles tuvastatakse selle artikli rikkumine hagejate poolt ning määratakse hagejatele solidaarselt tasumisele kuuluv trahv summas 5,125 miljonit eurot,

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),

nõupidamise ajal koosseisus: koja president S. Gervasoni ning kohtunikud L. Madise, P. Nihoul (ettekandja), R. Frendo ja J. Martín y Pérez de Nanclares,

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 2. juuni 2021. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hagejad Ferriera Valsabbia SpA ja Valsabbia Investimenti SpA on Itaalia äriühingud, mis asutati seoses alates 1954. aastast sarrusevarraste sektoris tegutseva Itaalia äriühingu Ferriera Valsabbia SpA jagunemisega 1. märtsil 2000. Ferriera Valsabbia SpA majandustegevusega tegelev käitis võõrandati äriühingule Enifer Srl, kelle ärinimeks sai Ferriera Valsabbia. Valsabbia Investimenti esindab 100% praeguse Ferriera Valsabbia kapitalist.

 Komisjoni esimene otsus (2002)

2        2000. aasta oktoobrist detsembrini viis Euroopa Liidu Komisjon ST artikli 47 alusel läbi kontrolle Itaalia betoonisarruste tootjate, sealhulgas hagejate, ja ühe ettevõtjate ühenduse, Federazione imprese siderurgiche italiane (Itaalia terasetootmisettevõtjate ühendus, edaspidi „Federacciai“) ruumides. Ta esitas neile ka selle sätte alusel teabenõuded.

3        Komisjon alustas 26. märtsil 2002 ST artikli 65 kohaldamise menetlust ja esitas ST artikli 36 alusel vastuväiteteatise (edaspidi „vastuväiteteatis“), mille ta saatis teiste seas ka hagejatele. Viimased vastasid vastuväiteteatisele 14. mail 2002.

4        13. juunil 2002 toimus haldusmenetluses isikute ärakuulamine.

5        Komisjon saatis samadele adressaatidele 12. augustil 2002 nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 1), artikli 19 lõike 1 alusel täiendava vastuväiteteatise (edaspidi „täiendav vastuväiteteatis“). Ta selgitas oma seisukohta seoses menetluse jätkamisega pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist 23. juulil 2002. Hagejad vastasid täiendavale vastuväiteteatisele 20. septembril 2002.

6        30. septembril 2002 toimus haldusmenetluses isikute uus ärakuulamine liikmesriikide konkurentsiasutuste kohalolekul. Ärakuulamisel käsitleti täiendava vastuväiteteatise eset, st ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise õiguslikke tagajärgi menetluse jätkamisele.

7        Haldusmenetluse lõpus võttis komisjon 17. detsembril 2002 vastu otsuse K(2002) 5087 (lõplik), ESTÜ asutamislepingu artikli 65 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/37.956 – sarrusevardad) (edaspidi „2002. aasta otsus“), mille adressaadid olid Federacciai ja kaheksa ettevõtjat, nende seas hagejad. Komisjon tegi selles otsuses kindlaks, et ajavahemikul 1989. aasta detsembrist kuni 2000. aasta juulini olid otsuse adressaadid tegutsenud ühe, mitmeosalise ja vältava kartellina Itaalia sarrusevarraste või ‑rullide (edaspidi „sarrusevardad“) turul, mille eesmärk või tagajärg oli hindade kindlaksmääramine ning tootmis- või müügimahtude piiramine või kontrollimine vastuolus ST artikli 65 lõikega 1. Ta määras hagejatele selle eest solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi 10,25 miljonit eurot.

8        Hagejad esitasid 5. märtsil 2003 Üldkohtule 2002. aasta otsuse peale hagi. Üldkohus tühistas selle otsuse hagejaid puudutavas osas (25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus SP jt vs. komisjon, T‑27/03, T‑46/03, T‑58/03, T‑79/03, T‑80/03, T‑97/03 ja T‑98/03, EU:T:2007:317) ja teisi adressaate puudutavas osas põhjusel, et otsuse õiguslik alus ehk ST artikli 65 lõiked 4 ja 5 ei olnud selle vastuvõtmise ajal enam jõus. Seetõttu ei olnud komisjon pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist nende sätete alusel pädev ST artikli 65 lõike 1 rikkumisi tuvastama ja nende eest karistusi määrama. Üldkohus ei uurinud selle otsuse teisi aspekte.

9        2002. aasta otsus jõustus Federacciai suhtes, kes Üldkohtule hagi ei esitanud.

 Komisjoni teine otsus (2009)

10      Komisjon teatas 30. juuni 2008. aasta kirjas hagejatele ja teistele asjasse puutuvatele ettevõtjatele oma kavatsusest võtta vastu uus otsus, et korrigeerida kasutatavat õiguslikku alust. Lisaks täpsustas ta, et see uus otsus hakkab põhinema vastuväiteteatises ja täiendavas vastuväiteteatises esitatud tõenditel. Hagejad esitasid 4. septembril 2008 komisjoni palvel selle kohta oma kirjalikud seisukohad.

11      Komisjon võttis 30. septembril 2009 vastu uue otsuse K(2009) 7492 (lõplik) ESTÜ asutamislepingu artikli 65 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/37.956 – sarrusevardad raudbetooni jaoks, otsuse uuesti vastuvõtmine), mille ta adresseeris samadele ettevõtjatele, kellele oli adresseeritud 2002. aasta otsus ja kelle seas olid ka hagejad. See otsus võeti vastu EÜ asutamislepingus ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruses nr 1/2003 [ELTL artiklites 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) ette nähtud menetlusnormide alusel. Selles otsuses tugineti vastuväiteteatises ja täiendavas vastuväiteteatises esitatud asjaoludele ning korrati sisuliselt 2002. aasta otsuse sisu ja järeldusi. Eelkõige jäi muutumatuks hagejatele solidaarselt tasumisele kuuluv trahv summas 10,25 miljonit eurot.

12      Komisjon võttis 8. detsembril 2009 vastu muutmisotsuse, mille lisas olid hinnamuutusi näitavad tabelid, mis olid 30. septembri 2009. aasta otsusest välja jäetud, ja milles kaheksas joonealuses märkuses parandati viitenumbrid nendele tabelitele.

13      Hagejad esitasid 17. veebruaril 2010 Üldkohtule hagi komisjoni 30. septembri 2009. aasta otsuse (muudetud kujul) (edaspidi „2009. aasta otsus“) peale. Üldkohus jättis 9. detsembril 2014 selle hagi rahuldamata (9. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Ferriera Valsabbia ja Valsabbia Investimenti vs. komisjon, T‑92/10, ei avaldata, EU:T:2014:1032). Üldkohus tühistas 2009. aasta otsuse osaliselt seoses otsuse ühe teise adressaadiga, vähendas kahele muule adressaadile määratud trahvisummat ja jättis ülejäänud hagid rahuldamata.

14      20. veebruaril 2015 esitasid hagejad 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsuse Ferriera Valsabbia ja Valsabbia Investimenti vs. komisjon (T‑92/10, ei avaldata, EU:T:2014:1032) peale apellatsioonkaebuse. Euroopa Kohus tühistas Üldkohtu selle otsuse ja 2009. aasta otsuse muu hulgas hagejate suhtes 21. septembri 2017. aasta kohtuotsusega Ferriera Valsabbia jt vs. komisjon (C‑86/15 P ja C‑87/15 P, EU:C:2017:717).

15      Euroopa Kohus otsustas 21. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Ferriera Valsabbia jt vs. komisjon (C‑86/15 P ja C‑87/15 P, EU:C:2017:717), et kui otsus võetakse vastu määruse nr 1/2003 alusel, siis peab menetlus, milles lõpus see otsus tehakse, olema kooskõlas selles määruses ja komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruses (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), ette nähtud menetlusnormidega, isegi kui menetlus algas enne nende aktide jõustumist.

16      Euroopa Kohus tuvastas aga, et käesolevas asjas ei saa 13. juuni 2002. aasta ärakuulamist – ainsat, mis puudutas menetluse sisu – pidada määruse nr 1/2003 alusel otsuse vastuvõtmise menetlusnõuetega kooskõlas olevaks, kuna liikmesriikide konkurentsiasutused ei võtnud sellest osa.

17      Euroopa Kohus järeldas, et Üldkohus rikkus õigusnormi, otsustades, et komisjonil ei olnud enne 2009. aasta otsuse vastuvõtmist kohustust korraldada uut ärakuulamist, kuna asjasse puutuvad ettevõtjad kuulati juba ära 13. juuni ja 30. septembri 2002. aasta ärakuulamistel.

18      Euroopa Kohus tuletas 21. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Ferriera Valsabbia jt vs. komisjon (C‑86/15 P ja C‑87/15 P, EU:C:2017:717) meelde, kui tähtis on korraldada asjasse puutuvate isikute taotlusel ärakuulamine, kuhu kutsutakse liikmesriikide konkurentsiasutused, ning selle korraldamata jätmine kujutab endast oluliste menetlusnormide rikkumist.

19      Euroopa Kohus otsustas, et kui sellest nõudest, mis on selgelt ette nähtud määruses nr 773/2004, kinni ei peeta, ei pea ettevõtja, kelle õigusi on sel viisil rikutud, tõendama, et see rikkumine võis tema jaoks kahjulikult mõjutada menetluse kulgu ja vaidlusaluse otsuse sisu.

20      Euroopa Kohus tühistas samadel põhjustel muud Üldkohtu 9. detsembri 2014. aasta otsused, otsustades 2009. aasta otsuse õiguspärasuse üle, ja ka selle otsuse nelja muu ettevõtja suhtes. 2009. aasta otsus on aga jõustunud selle adressaadiks olevate ettevõtjate suhtes, kes nimetatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebust ei esitanud.

 Komisjoni kolmas otsus (2019)

21      Komisjon teatas 15. detsembri 2017. aasta kirjas hagejatele oma kavatsusest haldusmenetlus uuendada ja korraldada nimetatud menetluses isikute uus ärakuulamine liikmesriikide konkurentsiasutuste osavõtul.

22      Hagejad esitasid 1. veebruari 2018. aasta kirjas oma seisukohad, milles nad vaidlesid vastu komisjoni õigusele haldusmenetlus uuendada ning palusid seetõttu tal menetlust mitte uuendada.

23      Komisjon korraldas menetluse sisulistes küsimustes 23. aprillil 2018 uue ärakuulamise, millest võtsid osa liikmesriikide konkurentsiasutused ja ärakuulamise eest vastutav ametnik, hagejad ja veel kolm ettevõtjat, kes olid 2009. aasta otsuse adressaadid.

24      Komisjon saatis 2018. aasta 19. novembri ning 2019. aasta 18. jaanuari ja 6. mai kirjadega hagejatele kolm teabenõuet nende käibe kohta.

25      4. juulil 2019 võttis komisjon vastu otsuse C(2019) 4969 final ESTÜ asutamislepingu artikli 65 kohase menetluse kohta (juhtum AT.37956 – sarrusevardad) (edaspidi „vaidlustatud otsus“), mis adresseeriti viiele ettevõtjale, kelle suhtes 2009. aasta otsus oli tühistatud ning kes olid peale hagejate Alfa Acciai SpA, Feralpi Holding SpA (varem Feralpi Siderurgica SpA ja Federalpi Siderurgica SRL), Partecipazioni Industriali SpA (varem Riva Acciaio SpA ja seejärel Riva Fire SpA, edaspidi „Riva“) ja Ferriere Nord SpA.

26      Vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon sama rikkumise, mis oli 2009. aasta otsuse ese, vähendades samas adressaatidest ettevõtjate trahve 50% võrra menetluse kestuse tõttu. Vaidlustatud otsuse artiklis 2 määras komisjon seega hagejatele solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi summas 5,125 miljonit eurot.

27      8. juulil 2019 edastati hagejatele mittetäielik vaidlustatud otsus, kuivõrd see sisaldas vaid lehekülgi, millel olid paaritud leheküljenumbrid.

28      18. juulil 2019 tehti hagejatele teatavaks vaidlustatud otsus tervikuna.

 Menetlus ja poolte nõuded

29      Hagejad esitasid käesolevas kohtuasjas hagiavalduse Üldkohtu kantseleile 27. septembril 2019.

30      Üldkohtu kodukorra artikli 28 kohaselt otsustas Üldkohus neljanda koja ettepanekul anda kohtuasi lahendamiseks laiendatud koosseisule.

31      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul alusel otsustas Üldkohus (neljas koda laiendatud koosseisus) alustada menetluse suulist osa ning esitas kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikke küsimusi ja palus neil esitada dokumente. Pooled vastasid nendele küsimustele ja esitasid nõutud dokumendid selleks ette nähtud tähtaja jooksul.

32      Üldkohtu neljanda koja presidendi 16. aprill 2021. aasta otsusega liideti kohtuasjad T‑655/19 ja T‑656/19 suulise menetluse huvides vastavalt kodukorra artiklile 68.

33      Poolte kohtukõned ja nende vastused Üldkohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele kuulati ära 2. juuni 2021. aasta kohtuistungil.

34      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus neid puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

35      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

36      Hagejad põhjendavad oma hagi nelja väitega, mis on järgmised:

–        esimene väide, et 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisel rikuti menetlusnorme, mistõttu rikuti kaitseõigusi;

–        teine väide, et komisjon keeldus õigusvastaselt enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist kontrollimast, kas see otsus on kooskõlas mõistliku menetlusaja põhimõttega;

–        kolmandas väites ja neljanda väite ühes osas leitakse, et rikutud on mõistliku menetlusaja põhimõtet;

–        neljanda väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust ja tehtud ilmseid hindamisvigu.

 Esimene väide, et 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisel rikuti kaitseõigusi ja menetlusnorme

37      Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsus võeti vastu niisuguse menetluse lõpus, mille käigus rikuti menetlusnorme seoses ärakuulamisega, mis leidis aset pärast 21. septembri 2017. aasta kohtuotsust Ferriera Valsabbia jt vs. komisjon (C‑86/15 P ja C‑87/15 P, EU:C:2017:717).

38      Täpsemalt esitavad hagejad kolm etteheidet, mis puudutavad nõuandekomitee erapooletust, oluliste isikute puudumist 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamiselt ja komisjoni võimatust kõrvaldada menetluslikku puudust, mida Euroopa Kohus kritiseeris; komisjon vaidleb kõigile etteheidele vastu.

 Pärast haldusmenetluse uuendamist korraldatud ärakuulamine

39      Kõigepealt tuleb meenutada, et 21. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Ferriera Valsabbia jt vs. komisjon (C‑86/15 P ja C‑87/15 P, EU:C:2017:717, punktid 42–47) heitis Euroopa Kohus komisjonile ette, et viimane ei andnud hagejatele võimalust esitada oma argumente ärakuulamisel, kus oleks käsitletud juhtumi sisu ja millest oleks osa võtnud liikmesriikide konkurentsiasutused.

40      Euroopa Kohus otsustas seejärel, et niisugust puudust tuleb pidada oluliseks menetlusnormide rikkumiseks, mis muudab menetluse õigusvastaseks olenemata sellest, millised kahjulikud tagajärjed võisid sellest hagejatele tekkida (21. septembri 2017. aasta kohtuotsus Ferriera Valsabbia jt vs. komisjon, C‑86/15 P ja C‑87/15 P, EU:C:2017:717, punktid 48–50).

41      Analüüsides 21. septembri 2017. aasta kohtuotsust Ferriera Valsabbia jt vs. komisjon (C‑86/15 P ja C‑87/15 P, EU:C:2017:717), leidis komisjon, et kui see puudus kõrvaldada, võib haldusmenetluse puudutatud ettevõtjate suhtes uuendada (vaidlustatud otsuse põhjendus 15).

42      Komisjon teatas 15. detsembri 2017. aasta kirjas puudutatud ettevõtjatele, et ta soovib haldusmenetluse uuendada hetkest, mil ilmnes Euroopa Kohtu tuvastatud puudus, st alates ärakuulamisest.

43      Komisjon palus 15. detsembri 2017. aasta kirjas puudutatud ettevõtjatel kirjalikult teatada, kas nad soovivad osaleda uuel ärakuulamisel, millel käsitletaks toimikut sisuliselt ja mis korraldataks liikmesriikide konkurentsiasutuste osavõtul vastavalt kohaldatavatele õigusnormidele.

44      Pärast asjasse puutuvatelt ettevõtjatelt vastuste saamist korraldas komisjon 23. aprillil 2018 uue ärakuulamise liikmesriikide konkurentsiasutuste osavõtul.

 Tühistavate kohtuotsuste täitmine

45      Oluline on meenutada, et ELTL artikli 266 esimesest lõigust tuleneb, et institutsioon, kelle õigusakt on tühiseks tunnistatud, peab võtma vajalikud meetmed Euroopa Kohtu kohtuotsuse täitmiseks.

46      Tühistava kohtuotsuse järgmiseks ja selle täielikuks täitmiseks ei pea institutsioonid järgima mitte ainult kohtuotsuse resolutsiooni, vaid ka põhjendusi, mis on selle vajalik alus selles mõttes, et need on hädavajalikud resolutsiooni täpse tähenduse mõistmiseks (vt selle kohta 6. juuli 2017. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, T‑74/14, ei avaldata, EU:T:2017:471, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

47      Haldusmenetluse lõpetava akti tühistamine ei mõjuta kõiki menetluse staadiume enne selle vastuvõtmist, vaid üksnes neid, milles käsitleti tühistamise aluseks olevaid sisulisi või menetluslikke põhjendusi (vt selle kohta 6. juuli 2017. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, T‑74/14, ei avaldata, EU:T:2017:471, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

48      Seega võib tühistatud akti asendamise menetluse põhimõtteliselt uuendada alates staadiumist, mida õigusvastasus mõjutab (vt selle kohta 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 73, ja 6. juuli 2017. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, T‑74/14, ei avaldata, EU:T:2017:471, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

49      Kuna käesoleval juhul tühistati akt olulise menetlusnormi rikkumise tõttu ärakuulamise korraldamisel (21. septembri 2017. aasta kohtuotsus Ferriera Valsabbia jt vs. komisjon, C‑86/15 P ja C‑87/15 P, EU:C:2017:717), võis komisjon menetluse uuendada alates sellest staadiumist, nagu ta seda tegi.

50      Esimese väite toetuseks esitatud hagejate etteheiteid tuleb analüüsida selles kontekstis.

 Esimene etteheide, mis puudutab nõuandekomitee erapooletust

51      Hagejad väidavad, et nõuandekomiteega ei konsulteeritud nõuetekohaselt, kuna ärakuulamise – kuhu tuli kutsuda liikmesriikide konkurentsiasutused, kelle esindajatest see komitee koosneb – korraldamise kord ei võimaldanud tagada nende esindajate erapooletust hetkel, mil see komitee pidi õigusnorme järgides oma arvamuse andma.

52      Sellega seoses tuleb meenutada, et ELTL artiklite 101 ja 102 alusel tehtavate otsuste vastuvõtmise menetlust reguleerib käesoleva vaidlusega seotud aspektides määrus nr 1/2003:

–        selle määruse artikli 14 lõigete 1 ja 2 kohaselt konsulteerib komisjon enne otsuse tegemist liikmesriikide konkurentsiasutuste esindajatest koosneva komiteega;

–        nimetatud määruse artikli 14 lõige 3 täpsustab, et komitee esitab kirjaliku arvamuse komisjoni esialgse otsuse eelnõu kohta;

–        sama määruse artikli 14 lõikes 5 on täpsustatud, et komisjon võtab komitee arvamust võimalikult suurel määral arvesse, teavitades komiteed sellest, kuidas ta on selle kohustuse täitnud.

53      Ärakuulamiste korraldamiseks on määruses nr 773/2004 kehtestatud järgmised eeskirjad:

–        selle määruse artikkel 12 nõuab, et kui pooled oma kirjalikes seisukohtades seda taotlevad, annab komisjon pooltele, kellele ta vastuväited adresseerib, võimaluse väljendada oma arvamusi suulise ärakuulamise käigus;

–        nimetatud määruse artikli 14 lõige 3 näeb ette, et liikmesriikide konkurentsiasutused kutsutakse ärakuulamisel osalema.

54      Vastavalt kohtupraktikale on nõuandekomiteega konsulteerimine oluline menetlusnõue, mille rikkumine mõjutab komisjoni lõppotsuse õiguspärasust ja toob kaasa selle tühiseks tunnistamise, kui tuvastatakse, et normide rikkumise tõttu ei olnud nõuandekomiteel võimalik anda oma arvamust kõigist asjaoludest teadlik olles (vt selle kohta 12. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Servier jt vs. komisjon, T‑691/14, edasi kaevatud, EU:T:2018:922, punkt 148 ja seal viidatud kohtupraktika).

55      Hagejad ei väida, et eespool punktides 52 ja 53 viidatud norme iseenesest ei järgitud. Nad leiavad aga, et 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisel osaledes ja seejärel oma arvamuse esitamisel ei olnud liikmesriikide konkurentsiasutused olukorras, mis oleks taganud nende erapooletuse. Hagejate sõnul olid need ametiasutused nimelt oma arvamuse andmise ajal teadlikud komisjoni ja Euroopa Liidu kohtute seisukohast, mida nad olid väljendanud oma otsustes ja kohtuotsustes, mis menetluse määratlesid. Nad märgivad, et esiteks oli komisjon enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist juba kahel korral (2002. ja 2009. aastal) teinud karistuse määramise otsuse, ilma et ta oleks juhtumi sisu nende asutustega konsulteerinud, ja teiseks, et Üldkohus oli 2014. aastal teinud komisjoni seisukohta kinnitava kohtuotsuse. Nad leiavad, et nende otsuste ja kohtuotsuse olemasolu kontekst mõjutas paratamatult neid samu asutusi viisil, mis muudab täiesti erapooletu arvamuse andmise võimatuks.

56      Sellega seoses tuleb meenutada, et kui akt tühistatakse, kaob see õiguskorrast ning loetakse, et seda ei ole kunagi olemas olnud (vt selle kohta 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Crédit mutuel Arkéa vs. EKP, T‑712/15, EU:T:2017:900, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika), isegi kui üksikakti puhul saavad tühistamisest kasu üksnes menetluse pooled, v.a teatud erandid (vt 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Lucchini vs. komisjon, T‑185/18, ei avaldata, EU:T:2019:298, punktid 33–37 ja seal viidatud kohtupraktika).

57      Seega kaovad Üldkohtu otsused – mis on liidu institutsiooni vastu võetud aktid – tagasiulatuvalt õiguskorrast, kui need apellatsioonimenetluses tühistatakse.

58      Seega, kuigi nõuandekomitee esitas oma arvamuse esiteks pärast seda, kui komisjon oli vastu võtnud 2002. aasta otsuse ja seejärel 2009. aasta otsuse, ja teiseks pärast seda, kui Üldkohus oli 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsuses Ferriera Valsabbia ja Valsabbia Investimenti vs. komisjon (T‑92/10, ei avaldata, EU:T:2014:1032) oma seisukoha esitanud, on asjasse puutuvat kohtupraktikat järgides siiski nii, et kuna nii need komisjoni otsused kui ka kohtuotsus tühistati, kadusid need liidu õiguskorrast, nagu neid ei oleks kunagi eksisteerinud.

59      Mis puudutab liikmesriikide konkurentsiasutuste väidetavat erapooletuse puudumist, mistõttu ei ole võimalik, et nõuandekomitee koostaks täiesti erapooletu arvamuse, siis tuleb märkida, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 kohaselt on igal isikul õigus muu hulgas sellele, et liidu institutsioonid käsitleksid tema küsimusi erapooletult.

60      Harta artiklis 41 ette nähtud erapooletuse nõue hõlmab esiteks subjektiivset erapooletust, mis tähendab, et asjasse puutuva institutsiooni ükski liige, kes küsimusega tegeleb, ei tohi väljendada oma erapoolikust või isiklikke eelarvamusi, ning teiseks objektiivset erapooletust, mis tähendab, et institutsioon peab pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada selle suhtes igasugused põhjendatud kahtlused (vt 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 155 ja seal viidatud kohtupraktika).

61      Käesolevas asjas on hagejate arvates nõuandekomitee erapooletus selle arvamuse esitamise ajal kaheldav, kuna komitee moodustavate asutuste esindajate hoiakut võis mõjutada see, et need asutused olid teadlikud seisukohast, mida oli juhtumi kohta väljendanud esiteks komisjon oma 2002. aasta ja 2009. aasta otsustes ja teiseks Üldkohus oma 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsuses Ferriera Valsabbia ja Valsabbiamenti vs. komisjon (T‑92/10, ei avaldata, EU:T:2014:1032).

62      Niisugusest teadlikkusest – isegi kui eeldada, et see on tõendatud – ei saa siiski järeldada erapooletuse puudumist, mis võiks mõjutada vaidlustatud otsuse õiguspärasust, kuna vastasel korral seataks kahtluse alla aluslepingu sätted, mis lubavad õigusvastaseks tunnistatud akte asendada, ning puudub vajadus kindlaks teha, kas hagejad seavad kahtluse alla subjektiivse või objektiivse erapooletuse.

63      Nimelt on võimalik teadlikkus varem tehtud lahendusest, mida Üldkohus võib olla kinnitanud oma otsuses, mille Euroopa Kohus on hiljem apellatsiooniastmes tühistanud, lahutamatult seotud kohustusega teha sellest tühistamisest vajalikud järeldused. Kui otsustataks, et niisugusest olukorrast teadlik olemine võib juba iseenesest takistada menetluse uuendamist, mõjutaks see tühistamismehhanismi ennast, viidates sellele, et selles mehhanismis ei kao mitte ainult tühistatud akt tagasiulatuvalt, vaid et ka menetluse uuendamine on keelatud. Selline olukord oleks aga vastuolus ELTL artikliga 266, mis paneb ELTL artikli 263 alusel tühistamise korral liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele kohustuse võtta meetmed nende suhtes tehtud kohtuotsuste täitmiseks, vabastamata neid siiski kohustusest tagada nende pädevusse kuuluvates valdkondades liidu õiguse kohaldamine.

64      Seega tuleb nimetatud etteheide tagasi lükata.

 Teine etteheide, mille kohaselt puudusid 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamiselt olulised isikud

65      Hagejad väidavad, et komisjon rikkus esiteks erinevaid ärakuulamise korraldamist käsitlevaid norme ja teiseks tegi vea, jättes kutsumata 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisele mitu üksust, kuigi arvestades, et neil üksustel oli toimikust nähtuvalt olnud oluline roll, oleksid nad võinud edastada liikmesriikide konkurentsiasutustele teavet, mis võimaldanuks neil kujundada oma seisukoht kõikidest asjaoludest teadlikuna. Hagejad leiavad, et kuna need ametiasutused ei koostanud arvamust kõikidest asjaoludest teadlikuna, on rikutud hagejate kaitseõigusi järgmistel põhjustel:

–        ärakuulamisel oleksid pidanud osalema Federacciai ja ka Leali SpA, kes oli vahepeal pankrotistunud, arvestades nende mõlema keskset rolli kõigis uuritud asjaoludes;

–        sel ärakuulamisel oleks pidanud osalema ka Lucchini SpA, kelle suhtes oli samuti pankrot välja kuulutatud, ja Riva, kelle suhtes oli algatatud saneerimismenetlus, kuivõrd nad olid turuliidrid;

–        sel ärakuulamisel oleks pidanud osalema ka Industrie Riunite Odolesi SpA (edaspidi „IRO“), kes ei vaidlustanud 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsust IRO vs. komisjon (T‑69/10, ei avaldata, EU:T:2014:1030);

–        Associazione Nazionale Sagomatori Ferro (rauatöötlemise ettevõtjate riiklik ühendus, edaspidi „Ansfer“) oleks tulnud osalema kutsuda, kuna see ühendus, kes esindas puudutatud ettevõtjate kliente, osales kolmanda isikuna 13. juuni 2002. aasta ärakuulamisel ja teatas sellel, et turul ei olnud kunagi konkurentsi piiravaid kokkuleppeid tunda.

66      Seega tuleb analüüsida, kas komisjon rikkus ärakuulamise korraldamisel talle kohustuslikku normi ja kas ta seetõttu või mingil muul viisil rikkus 23. aprilli 2018 ärakuulamisel hagejate kaitseõigusi.

67      Esimesena tuleb märkida, et ärakuulamisel osalemine on üks niisugustest menetlusõigustest, mille rikkumisele saab nende subjektiivse laadi tõttu tugineda üksnes ettevõtja või kolmas isik, kellel see õigus on (vt selle kohta 1. juuli 2010. aasta kohtuotsus ThyssenKrupp Acciai Speciali Terni vs. komisjon, T‑62/08, EU:T:2010:268, punkt 186; 12. mai 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑267/08 ja T‑279/08: Nord-Pas-de-Calais ja Communauté d’agglomération du Douaisis vs. komisjon, T‑267/08 ja T‑279/08, EU:T:2011:209, punkt 77, ja 19. septembri 2019. aasta kohtuotsus Zhejiang Jndia Pipeline Industry vs. komisjon, T‑228/17, EU:T:2019:619, punkt 36).

68      Seega ei saa hagejad tulemuslikult nõuda otsuse tühistamist üksnes põhjusel, et käesoleval juhul rikuti menetlusõigusi, mis on kolmandatel isikutel või muudel menetluse pooltel.

69      Lisaks tuleb märkida, et isegi kui keelatud kokkuleppeid puudutavas menetluses toimuvad komisjoni praktikas ärakuulamised enamasti kollektiivses vormis, ei anna õigusnormid ettevõtjatele, kellele on saadetud vastuväiteteatis, õigust kollektiivsele ärakuulamisele.

70      Vastupidi, määruse artikli 14 lõige 6 täpsustab, et iga isiku võib ära kuulata eraldi või teiste ärakuulamisel osalema kutsutud isikute juuresolekul, võttes arvesse ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi ja muid konfidentsiaalseid andmeid (vt selle kohta 15. märtsi 2000. aasta kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95, EU:T:2000:77, punkt 697).

71      Teisena tuleb lisaks teiste isikute ja üksuste õiguste järgimisele analüüsida, kas komisjon rikkus ärakuulamiste korraldamist käsitlevaid norme viisil, mis võis takistada hagejate kaitset.

72      Sellega seoses tuleb märkida, et kaitseõigused on põhiõigused, mis on lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagab liidu kohus. Kaitseõiguste tagamiseks komisjoni menetluses, mille eesmärk on ettevõtjale konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvi määramine, on nõutav, et puudutatud ettevõtjale antaks võimalus esitada tõhusalt oma seisukoht nende väidetavate faktide, asjaolude ja dokumentide tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, millele komisjon viitab selleks, et põhjendada oma väidet aluslepingu rikkumise toimepanemise kohta. Need õigused on kehtestatud harta artikli 41 lõike 2 punktides a ja b (vt 25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Solvay vs. komisjon, C‑109/10 P, EU:C:2011:686, punktid 52 ja 53 ning seal viidatud kohtupraktika).

73      Käesolevas asjas rõhutasid hagejad asjaolu, et teatavate üksuste puudumise tõttu ei saanud nõuandekomitee oma arvamust anda kõiki asjaolusid teades. Nad leiavad, et kui need üksused oleks ära kuulatud, oleks selle komitee arvamus ja järelikult ka vaidlustatud otsus võinud olla sisult teistsugune. Pooled käsitlesid seda problemaatikat palju nii kirjalikult kui ka kohtuistungil.

74      Selles küsimuses tuleb eristada vastuväiteteatise ja vaidlustatud otsuse adressaatidest ettevõtjate olukorda, piisavat huvi omavate kolmandate isikute ja muude kolmandate isikute olukorda.

–       Vastuväiteteatise ja vaidlustatud otsuse adressaatidest ettevõtjate olukord

75      Määruse nr 1/2003 artikli 27 lõike 1 kohaselt peab ettevõtjatel ja ettevõtjate ühendustel, kelle suhtes on menetlus algatatud, olema võimalus esitada oma seisukoht nende vastu esitatud vastuväidete kohta enne, kui nende suhtes tehakse ELTL artikli 101 või 102 kohaldamise otsus. Komisjoni poolt nende suhtes tehtavad otsused võivad põhineda üksnes sellistel vastuväidetel, mille kohta puudutatud isikutel on olnud võimalik esitada oma seisukoht.

76      Määruse nr 773/2004 artikkel 12 täpsustab, et kui pooled on oma kirjalikes arvamustes seda taotlenud, annab komisjon pooltele, kellele ta on vastuväited adresseerinud, võimaluse väljendada oma arvamusi suulise ärakuulamise käigus.

77      Käesolevas asjas olid määruse nr 1/2003 artikli 27 lõige 1 ja määruse nr 773/2004 artikkel 12 seega kohaldatavad kõigile kartellis osalenud ettevõtjatele, kelle suhtes 2002. aasta või 2009. aasta otsus ei olnud jõustunud ja kelle hulka kuulus ka Riva.

78      Hagejate sõnul võis see, et Riva ei osalenud 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisel, kaasa aidata menetluse õigusvastasusele, mõjutades hagejate kaitse tagamise tingimusi.

79      Sellega seoses tuleb viidata vaidlustatud otsuse põhjendustest 45 ja 46 tulenevatele järgmistele asjaoludele, millele pooled ei ole vastu vaielnud:

–        komisjon teavitas Rivat 15. detsembri 2017. aasta kirjaga menetluse uuendamisest;

–        vastuseks sellele kirjale esitas Riva kirjalikud seisukohad, palumata siiski osaleda ärakuulamisel;

–        kuna Riva vastavat taotlust ei esitanud, ei palunud komisjon tal osaleda 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisel.

80      Neid asjaolusid arvestades ei saa asuda seisukohale, et jättes Riva kutsumata 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisele, rikkus komisjon määruse nr 1/2003 artikli 27 lõiget 1 ja määruse nr 773/2004 artiklit 12. Kuna Riva ei taotlenud ärakuulamisel osalemist, ei kutsunud komisjon teda sellel osalema. Hagejad ei saa seega õiguspäraselt tugineda eespool viidatud sätete rikkumisele, mis võis mõjutada nende kaitset.

–       Piisavat huvi omavate kolmandate isikute olukord

81      Huvitatud kolmandate isikute ärakuulamist reguleerib määruse nr 1/2003 artikli 27 lõige 3. See säte näeb ette, et füüsilise või juriidilise isiku taotlus olla ära kuulatud rahuldatakse, kui ta tõendab piisavat huvi.

82      Määruse nr 773/2004 artikli 13 lõiked 1 ja 2 näevad ette, et:

–        kui füüsilised või juriidilised isikud taotlevad ärakuulamist ja tõendavad piisavat huvi, teavitab komisjon neid kirjalikult menetluse laadist ja esemest;

–        ta annab nimetatud isikutele võimaluse esitada teatud tähtaja jooksul kirjalikult oma seisukohad;

–        komisjon võib paluda neil esitada oma argumendid ärakuulamisel, kui need isikud seda oma kirjalikes seisukohtades taotlevad.

83      Käesolevas asjas olid määruse nr 1/2003 artikli 27 lõige 3 ja määruse nr 773/2004 artikli 13 lõiked 1 ja 2 seega kohaldatavad teiste seas viiele üksusele – esiteks Federacciai, Leali, IRO ja Lucchini ning teiseks Ansfer –, kelle kohalolek oli hagejate hinnangul vajalik selleks, et 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamine oleks olnud nõuetekohaselt korraldatud.

84      Esimesena, mis puudutab eespool punktis 83 nimetatud nelja esimest üksust, siis tuleb märkida, et nad loobusid menetluse varasemas staadiumis neile adresseeritud otsuse vaidlustamisest:

–        Federacciai ei esitanud 2002. aasta otsuse peale tühistamishagi;

–        Leali, IRO ja Lucchini ei esitanud apellatsioonkaebust 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsuse Leali ja Acciaierie e Ferriere Leali Luigi vs. komisjon (T‑489/09, T‑490/09 ja T‑56/10, ei avaldata, EU:T:2014:1039), 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsuse IRO vs. komisjon (T‑69/10, ei avaldata, EU:T:2014:1030) ega 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsuse Lucchini vs. komisjon (T‑91/10, EU:T:2014:1033) peale, millega jäeti rahuldamata nende hagid 2009. aasta otsuse peale.

85      Seega on kohtupraktika kohaselt nende ettevõtjate suhtes tehtud komisjoni otsus muutunud nende osas lõplikuks ja kuna menetlus oli nende jaoks lõppenud, ei osalenud need üksused enam ka 15. detsembril 2017 uuendatud menetluses (vt selle kohta 14. septembri 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt, C‑310/97 P, EU:C:1999:407, punkt 63).

86      Neil asjaoludel ei olnud eespool punktis 83 nimetatud neljal esimesel üksusel õigust osaleda menetlusosalisena 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisel.

87      On tõsi, et eespool punktis 83 nimetatud neljal esimesel üksusel oli võimalus oma piisavat huvi tõendades komisjonilt taotleda osalemist 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisel huvitatud kolmanda isikuna vastavalt eespool punktides 81 ja 82 meenutatud sätetele.

88      Kuid Federacciai, Leali ja IRO seda ei teinud ja seega ei saa väita, et komisjon võis selles suhtes hagejate kaitseõiguste teostamist mõjutaval viisil mõnda normi rikkuda.

89      Ent tuleb siiski märkida, et Lucchini leidis, et temale laienevad Euroopa Kohtu 21. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Feralpi vs. komisjon (C‑85/15 P, EU:C:2017:709), 21. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Ferriera Valsabbia jt vs. komisjon (C‑86/15 P ja C‑87/15 P, EU:C:2017:717), 21. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Ferriere Nord vs. komisjon (C‑88/15 P, EU:C:2017:716) ja 21. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Riva Fire vs. komisjon (C‑89/15 P, EU:C:2017:713) tehtud tühistamisotsused, kuigi ta 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsuse Lucchini vs. komisjon (T‑91/10, EU:T:2014:1033) peale apellatsioonkaebust ei esitanud. Selle argumendi alusel palus ta komisjonilt luba osaleda 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisel. Ent Lucchini esitas selle taotluse 15. detsembril 2017 uuendatud menetluse poolena – kelleks olid ka hagejad –, mitte aga huvitatud kolmanda isikuna. Komisjon jättis selle taotluse põhjendatult rahuldamata eespool punktides 84 ja 85 märgitud põhjustel (8. mai 2019. aasta kohtuotsus Lucchini vs. komisjon, T‑185/18, ei avaldata, EU:T:2019:298, punktid 41 ja 42). Kuigi seda võimalust Lucchinile menetluse poolena ei antud, ei väitnud ta seejärel, et teda võinuks kutsuda ärakuulamisele piisava huviga kolmanda isikuna.

90      Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et jättes esiteks Federacciai ja teiseks Leali, IRO ja Lucchini ärakuulamisele kutsumata, rikkus komisjon menetlusnormi, mis võis mõjutada hagejate poolt nende kaitseõiguste teostamist.

91      Teisena, mis puudutab viiendat üksust, kellele viidatakse eespool punktis 83, nimelt Ansferi, siis leiavad hagejad, et ta oleks tulnud 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisele kutsuda, arvestades teavet, mis tal oli ja mis võis mõjutada liikmesriikide konkurentsiasutusi seoses nende teadmistega toimikumaterjalidest.

92      Oma seisukoha põhjendamiseks esitavad hagejad kolm argumenti.

93      Esiteks väidavad hagejad, et kui komisjon oleks Ansferi menetluse uuendamisest teavitanud, oleks viimane suure tõenäosusega 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisel osalenud, nagu ta osales ka 13. juuni 2002. aasta ärakuulamisel.

94      Sellega seoses tuleb meenutada, kuidas algatati 2002. aastal menetlus hagejate ja teiste sel ajal uurimise all olnud ettevõtjate suhtes.

95      Nagu märkis komisjon oma vastuses Üldkohtu küsimustele ja kohtuistungil, ilma et hagejad oleksid talle vastu vaielnud, alustati kõnealust menetlust 26. märtsil 2002, millele järgnes puudutatud isikutele vastuväiteteatise esitamine vastavalt ST artiklile 36.

96      Seega ei võetud menetluse algatamisel ühtegi avaldamise meedet, sest õigusnormid ei nõua komisjonilt, et ta avalikustaks haldusmenetluse algatamise otsuse, vastuväiteteatise või – nagu käesolevas asjas – täiendava vastuväiteteatise vastuvõtmise.

97      Teistmoodi ei tegutsetud ka pärast seda, kui Üldkohus oli teinud 25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsuse SP jt vs. komisjon (T‑27/03, T‑46/03, T‑58/03, T‑79/03, T‑80/03, T‑97/03 ja T‑98/03, EU:T:2007:317) ja Euroopa Kohus 21. septembri 2017. aasta kohtuotsuse Ferriera Valsabbia jt vs. komisjon (C‑86/15 P ja C‑87/15 P, EU:C:2017:717).

98      Pärast eespool punktis 97 viidatud kohtuotsuste analüüsimist teavitas komisjon hagejaid esimest korda 30. juuni 2008. aasta kirjaga ja teist korda 15. detsembri 2017. aasta kirjaga oma kavatsusest menetlust „uuendada“.

99      Täpsemalt, teine kiri tehti teatavaks vaidlustatud otsuse adressaatidest ettevõtjatele, kuid seda ei edastatud ühelegi teisele isikule ega üksusele ning seda ka ei avaldatud.

100    Hagejate hinnangul oli komisjon pärast 2009. aasta otsuse tühistamist kohustatud teavitama üldsust menetluse uuendamisest, ja kui seda kohustust oleks käesoleval juhul täidetud, oleks Ansfer olnud informeeritud ja võinud taotleda uuel ärakuulamisel osalemist.

101    Sellega seoses tuleb märkida, et ükski norm ei nõua komisjonilt, et ta teataks avalikult menetluse uuendamisest pärast seda, kui Euroopa Kohtu või Üldkohtu otsusega on mõni tema otsus tühistatud.

102    Nimelt toimub selline menetluse uuendamine tühistava kohtuotsuse täitmiseks.

103    ELTL artikkel 266 näeb aga tühistatud akti vastu võtnud institutsioonile kohustuse ette vaid ulatuses, mis on vajalik selleks, et tagada tühistamisotsuse täitmine. Nii kohustab see säte asjasse puutuvat institutsiooni vältima, et tühistatud akti asendav akt sisaldaks samu puudusi, mis tuvastati selles kohtuotsuses. Institutsioonidel on siiski lai kaalutlusruum otsustamaks, milliseid meetmeid tühistava või kehtetuks tunnistava kohtuotsuse täitmiseks rakendada, kusjuures need meetmed peavad olema kooskõlas kohtuotsuse resolutsiooni ja resolutsiooni nende põhjendustega, mis on selle vajalik alus. Välja arvatud juhul, kui tuvastatud rikkumise tõttu tuvastati kogu menetluse õigusvastasus, võivad institutsioonid tühistatud või kehtetuks tunnistatud varasemat õigusakti asendava uue akti vastuvõtmiseks uuendada menetluse selles staadiumis, milles rikkumine aset leidis (vt selle kohta 11. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Léon Van Parys vs. komisjon, T‑125/16, EU:T:2017:884, punktid 49 ja 52 ning seal viidatud kohtupraktika).

104    Selles küsimuses võib komisjon oma hinnangus seega otsustada menetluse uuendada, nagu ta tegi käesolevas asjas, menetlusest loobuda, kui ta leiab, et juhtumi võib lõpetada, või ka algatada uue menetluse, kui tema arvates on vaja võtta uurimismeetmeid, millisel juhul võidakse adressaatidest ettevõtjatele saata uus vastuväiteteatis vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 27 lõikele 1.

105    Käesolevas asjas otsustas komisjon selle hindamise tulemusena, et menetlust tuleb uuendada staadiumist, milles see katkestati, nagu seda võimaldab eespool punktides 47 ja 48 viidatud kohtupraktika.

106    Kohtuistungil vaidlesid pooled komisjoni 20. oktoobri 2011. aasta teatise üle, mis käsitleb ELTL artiklitega 101 ja 102 seotud menetluste läbiviimise parimaid tavasid (ELT 2011, C 308, lk 6) (vt eriti selle punkti 20) ja milles komisjon on võtnud endale esiteks kohustuse teatada iga nende sätete kohaldamise menetluse algatamisest konkurentsi peadirektoraadi veebilehel ja teiseks avaldada selle kohta pressiteade, välja arvatud juhul, kui sellised avalikustamise meetmed võivad kahjustada uurimise käiku.

107    Viidatud teatis ei kohustanud siiski komisjoni käesolevas asjas täitma eespool punktis 106 nimetatud kohustusi. Nimelt, kuna asjakohane sõnaselge säte puudub, ei tule komisjoni vastavaid kohustusi käsitada sellist olukorda hõlmavana, kus ta uuendab menetluse ärakuulamise staadiumis, mis toimus varem õigusvastaselt, st staadiumis, millest alates see menetlus katkestati, nagu komisjon käesolevas asjas seda otsustas, et täita Euroopa Kohtu tühistavat kohtuotsust; niisugune olukord erineb aga selles teatises viidatud menetluse algatamise olukorrast.

108    See argument tuleb seega tagasi lükata.

109    Teiseks väidavad hagejad, et ärakuulamisele kutsutavate kolmandate isikute kindlaks määramisel ei saanud Ansferi käsitada lihtsalt igaühena, vaid tal oli „piisavat huvi tõendanud kolmanda isiku“ staatus määruse nr 1/2003 artikli 27 lõike 3 ja määruse nr 773/2004 artikli 13 lõigete 1 ja 2 tähenduses.

110    Oma seisukoha toetuseks meenutavad hagejad, et ärakuulamise eest vastutav ametnik tunnustas 2002. aastal Ansferi staatust „piisavat huvi tõendanud kolmanda isikuna“, mis võimaldas sellel ühendusel osaleda 13. juuni 2002. aasta ärakuulamisel.

111    Kuna Ansferil oli siis „piisavat huvi tõendanud kolmanda isiku“ staatus, ei saanud ta seda vahepeal kaotada ning ta oleks tulnud sellise isikuna kutsuda osalema 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisel.

112    Sellega seoses tuleb märkida, et hagejate argumendid, mis puudutavad „piisavat huvi tõendanud kolmanda isiku“ staatuse säilitamist, on kooskõlas komisjoni seisukohaga seoses haldusmenetluse staadiumide vahelise sidususega, kuigi selle katkestasid kohtumenetlused, milles tehti tühistamisotsused.

113    Seda silmas pidades on õiguspärane asuda seisukohale, et üksusel, kellele on menetluse varasemas staadiumis antud „piisavat huvi tõendanud kolmanda isiku“ staatus, säilib see kogu menetluse kestel, isegi kui menetluse võib katkestada kohtumenetlus, milles liidu kohus teeb tühistava otsuse.

114    Seega on oluline kindlaks teha, kas käesolevas asjas võis Ansferil, kellel oli menetluse teatud staadiumis „piisavat huvi tõendanud kolmanda isiku“ staatus, säilida see staatus kogu menetluse kestel ja kas ta oleks tulnud kutsuda 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisele või kas teda oleks tulnud vähemalt teavitada menetluse uuendamisest, et ta oleks saanud väljendada oma huvi ja et vajaduse korral oleks teda saanud ärakuulamisele kutsuda.

115    Tuleb aga tõdeda, et nagu nähtub toimikust, ei säilinud Ansferi väljendatud huvi menetluses osaleda kogu menetluse kestel, ning hagejad ei vaidle sellele ka vastu.

116    Nimelt tegi komisjon Üldkohtu küsimustele vastates kokkuvõtte üksteisele järgnenud menetlusstaadiumidest ja täpsustas kohtuistungil, ilma et hagejad oleksid talle vastu vaielnud, järgmist:

–        Ansfer sai 2002. aastal menetluse algatamisest teada Itaalia ajakirjanduses ilmunu põhjal;

–        selle teabe alusel palus Ansfer komisjonilt luba osaleda 13. juuni 2002. aasta ärakuulamisel, väites, et ta suudab tõendada, et tal on selleks piisav huvi;

–        Ansfer paluti osalema sel ärakuulamisel, kus tema esindaja sõna ei võtnud, vaid esitas kirjalikud seisukohad;

–        sellest lähtuvalt kutsuti teda osalema 30. septembri 2002. aasta teisel ärakuulamisel, mis puudutas ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise tagajärgi menetlusele;

–        sellele kutsele Ansfer siiski ei vastanud ega ilmunud ka ärakuulamisele;

–        kuna Ansfer ei vastanud talle saadetud uue ärakuulamise kutsele ega sellele kohale ka ei ilmunud, järeldas komisjon sellest, et ta ei soovi enam edasises menetluses osaleda ning teda ei tule seega 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisele kutsuda;

–        sellega seoses võttis komisjon arvesse asjaolu, et esiteks ei võtnud Ansfer 13. juuni 2002. aasta ärakuulamisel sõna ja piirdus kirjalike seisukohtade esitamisega ning teiseks lisati need seisukohad toimikusse.

117    Kohaldatavate õigusnormide kohaselt võivad kolmandad isikud küll osaleda konkurentsieeskirjade kohaldamise menetluses korraldatud ärakuulamisel, kuid selleks, et neil lubataks sellel osaleda, peavad nad komisjoni poole pöörduma ja talle tõendama, et neil on asjakohane piisav huvi (vt eespool punktid 81 ja 82).

118    Lisaks tuleb asuda seisukohale, et kui kolmandale isikule on antud „piisavat huvi tõendanud kolmanda isiku“ staatus haldusmenetluses, mille katkestas kohtulik kontroll, mille tulemusel tegi liidu kohus tühistamisotsuse, on komisjonil kaalutlusõigus otsustada, kas sel kolmandal isikul on oma seisukoha esitamiseks endiselt piisav huvi. Nimelt ei ole kaitseõiguste tagamiseks nõutav, et komisjon menetluse uuendamisel korraldaks nende kolmandate isikute ärakuulamise, kellel enam piisavat huvi ei ole (vt analoogia alusel 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus FSL jt vs. komisjon, T‑655/11, EU:T:2015:383, punkt 406, ja 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus Silver Plastics ja Johannes Reifenhäuser vs. komisjon, T‑582/15, ei avaldata, EU:T:2019:497, punkt 202 ja seal viidatud kohtupraktika).

119    Hea halduse huvides tuleb nimelt vältida liigset arvu menetlusse astujaid, tagades samas nende menetlusse astujate osalemise, kes reaalselt võivad toimiku analüüsimisele ja kaitseõiguste järgimisele süüstavalt või süüst vabastavalt kaasa aidata, tagades nõuandekomitee arvamuse esitamise ja komisjoni otsuse tegemise kõiki asjaolusid teades ja menetluslikke tagatisi järgides.

120    Sellise hinnangu alusel kutsuti Ansfer käesolevas asjas „piisavat huvi tõendanud kolmanda isikuna“ 13. juuni 2002. aasta ärakuulamisele ja 30. septembri 2002. aasta ärakuulamisele.

121    Seejärel, arvestades seda, et Ansfer teisel, 30. septembri 2002. aasta ärakuulamisel osalemise kutsele ei vastanud ja et ta sel ärakuulamisel ei osalenud, võis komisjon õigusnormi rikkumata asuda seisukohale, et Ansfer on loobunud edasisest menetlusest osalemast või vähemalt ei soovinud esitada rohkem argumente 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisel, ning et tema seisukohad – mis olid juba toimikusse lisatud ja kajastusid vaidlustatud otsuse eelnõus – ei olnud kaaluga, mis õigustaks tema teavitamist menetluse uuendamisest, et ta saaks uuesti oma huvi üles näidata, ja et teda kutsutaks vajaduse korral sellel ärakuulamisel osalema.

122    See argument tuleb seega tagasi lükata.

123    Kolmandaks väidavad hagejad, et nad juhtisid oma 1. veebruari 2018. aasta kirjas komisjoni tähelepanu sellele, et menetlust ei saa õiguspäraselt uuendada, kuna kõik 2002. aastal osalenud isikud ei saa uuel ärakuulamisel osaleda, mille tõttu antakse liikmesriikide konkurentsiasutustele – kelle esindajatel tuleb väljendada oma arvamust, et nõuandekomitee saaks vastavalt õigusnormidele oma arvamuse esitada – juhtumist vaid osaline ülevaade.

124    Selle kohta tuleb märkida, et niisuguses sõnastuses märkust ei saa käsitada komisjonile esitatud taotlusena, milles talt palutakse Ansferi või teiste kolmandate isikute ärakuulamisele kutsumist vastavalt määruse nr 773/2004 artikli 10 lõikele 3, mis võimaldab pooltel esitada oma kirjalikes seisukohtades ettepanek, „et komisjon kuulaks ära isikud, kes võivad kinnitada nende esitatud teabes sedastatud asjaolusid“.

125    Nagu märgib komisjon, oleks juhul, kui hagejate arvates oli Ansferi menetlusse astumine nende argumentide kaitseks vajalik või kas või ainult soodne, tulnud neil seda ühendust menetluse uuendamisest teavitada, et viimane oleks saanud komisjoni poole pöörduda, või komisjonilt konkreetselt selle üksuse ärakuulamisele kutsumist taotleda.

126    Hagejad aga möönsid oma kirjalikes vastustes Üldkohtu küsimustele, et nad ei teavitanud sellest ei komisjoni ega Ansferi.

127    Tuleb lisada, et määruse nr 1/2003 artikli 27 lõike 3 kohaselt võivad liikmesriikide konkurentsiasutused paluda komisjonil kuulata ära kolmandad isikud, kui nad peavad seda vajalikuks.

128    Miski ei takistanud hagejatel soovitada liikmesriikide konkurentsiasutustel 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisel või enne seda paluda komisjonil Ansferi ära kuulata.

129    Hagejad sellist soovitust liikmesriikide konkurentsiasutustele ei esitanud, samuti ei palunud viimased komisjonil Ansferi ära kuulata.

130    Järelikult kuna Ansferil ei olnud enam piisavat huvi uuendatud menetluses oma seisukoha esitamiseks (vt eespool punktid 112–122) ja komisjon ühtegi taotlust tema ärakuulamiseks ei saanud, ei saa komisjonile põhjendatult ette heita seda, et ta Ansferi 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisele ei kutsunud.

131    See argument tuleb niisiis tagasi lükata.

–       Muude kolmandate isikute olukord

132    Õigusnormid näevad ärakuulamiste korraldamiseks ette ka kolmandaid isikuid puudutava kolmanda olukorra – millele viitavana võib hagejate argumente tõlgendada –, milles nendel kolmandatel isikutel puudub piisav huvi eespool punktides 81 ja 82 kirjeldatud tähenduses.

133    Määruse nr 773/2004 artikli 13 lõige 3 näeb ette võimaluse kutsuda iga füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole ei menetluses uurimise all olev ettevõtja ega piisavat huvi tõendanud kolmas isik, oma seisukohta kirjalikult väljendama ja vajaduse korral ka ärakuulamisel osalema. Lisaks sellele, et neid võib lubada ärakuulamisel osaleda, võidakse neil paluda ka sellel esitada oma seisukoht.

134    Just selles olukorras oligi Ansfer, kuna on tõendatud, et komisjon võis õiguspäraselt olla seisukohal, et sellel ühendusel ei olnud menetluse uuendamise ajal oma seisukoha esitamiseks enam piisavat huvi (vt eespool punktid 112–122).

135    Komisjonil on aga kaalutlusruum, et teha kindlaks, kas kolmandate mittehuvitatud isikute osalemine võib uurimisele kasulik olla, kusjuures olgu täpsustatud, et hagejate kaitseõiguste tagamiseks ei ole igal juhul nõutav, et komisjon taotletud ärakuulamise korraldaks (vt selle kohta eespool punktis 118 viidatud kohtupraktika).

136    Seega võis komisjon eespool punktides 112–122 esitatud põhjustel käesolevas asjas õigusnormi rikkumata asuda seisukohale, et Ansferi kutsumine 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisele ei lisaks asja uurimisse uusi asjaolusid.

137    Neil asjaoludel ei saa komisjonile põhjendatult ette heita menetlusnormi rikkumist hagejate kaitseõiguste teostamist mõjutaval viisil, kui ta 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisele muid kolmandaid isikuid ei kutsunud.

138    See argument tuleb seega tagasi lükata.

139    Eeltoodud asjaolusid arvestades võib järeldada, et komisjon ei rikkunud kolmandate isikute või üksuste ärakuulamist puudutavaid menetlusnorme, nii et nende normide rikkumine ei saanud kuidagi takistada hagejate kaitseõiguste teostamist, nagu seda väidavad hagejad.

140    Ammendavuse huvides tuleb märkida, et hagejad ei ole tõendanud, et olenemata õigusnormi rikkumisest takistati neil oma kaitseõigusi teostada seetõttu, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks korraldatud ärakuulamiselt puudus teatud ettevõtja või kolmas isik.

141    Seega tuleb nimetatud etteheide tagasi lükata.

 Kolmas etteheide, mille kohaselt ei ole komisjonil võimalik Euroopa Kohtu kritiseeritud menetlusnormi rikkumist heastada

142    Hagejad väidavad sisuliselt, et Euroopa Kohtu kritiseeritud menetlusnormi rikkumist oli võimatu heastada. Aja möödudes on puudutatud ettevõtjate isikud ja turustruktuurid nende hinnangul muutunud nii, et ühtegi ärakuulamist ei ole võimalik korraldada samades või võrdväärsetest tingimustes võrreldes nendega, mis valitsesid 2002. aastal.

143    Sellega seoses tuleb märkida, et arvestades konkurentsimenetlustes teostatavate toimingute ulatust, muutub nende menetluste läbiviimise kontekst aja möödudes paratamatult.

144    Kontekstis, kus konkurents toob pidevalt kaasa ettevõtjate, toodete ja turuosade muutusi, mõjutaks võimalus, et sellised muutused juba iseenesest muudavad uue otsuse vastuvõtmise võimatuks, põhimõtteliselt komisjoni õigust menetlust uuendada, et talle aluslepingutega pandud ülesande täitmiseks konkurentsieeskirju kohaldada.

145    Kui Euroopa Kohtu või Üldkohtu otsusega komisjoni mõni otsus tühistatakse ja ta otsustab juhtumi menetluse uuendada, peab ta siiski hindama ja kindlaks tegema, kas menetluse uuendamisel esinevaid asjaolusid, eriti aja möödumise võimalikku mõju arvestades tundub menetluse jätkamine veel antud olukorras sobiv lahendus, nagu ta seda käesolevas asjas ka tegi, ja seda selgitatakse hagejate hagi teise väite esimesele etteheitele antud vastuses (vt tagapool punktid 149–173).

146    See etteheide ja seega esimene väide tervikuna tuleb tagasi lükata.

 Teine väide, et komisjon keeldus õigusvastaselt enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist kontrollima, kas see on kooskõlas mõistliku menetlusaja põhimõttega

147    Hagejad väidavad, et komisjon ei kontrollinud õiguslikult piisavalt, kas vaidlustatud otsuse võib vastu võtta – nimelt oli hagejate arvates see vastuolus harta artiklis 41 sätestatud mõistliku aja põhimõttega. Esiteks heidavad nad komisjonile selles suhtes ette õigusnormi rikkumist. Teiseks heidavad nad komisjonile ette põhjendamiskohustuse täitmata jätmist.

148    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

 Esimene etteheide, et rikutud on õigusnormi

149    Hagejad väidavad, et komisjon rikkus harta artiklit 41, kui ta keeldus hindamast enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist selle otsuse vastuvõtmise kooskõla mõistliku aja põhimõttega.

150    Selle kohta tuleb märkida, nagu teevad ka hagejad, et komisjon on kohustatud järgima harta artiklis 41 sätestatud mõistliku aja põhimõtet (vt selle kohta 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 179, ja 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon, T‑214/06, EU:T:2012:275, punkt 285).

151    Seega tuleb aja möödumist arvesse võtta, kui komisjon talle liidu õigusega antud kaalutlusõiguse teostamisel hindab, kas konkurentsieeskirjade kohaldamisel tuleb algatada menetlus ja võtta vastu otsus.

152    Vaidlustatud otsusest nähtub, et vastupidi hagejate väidetule ei ole komisjon rikkunud kohustust võtta arvesse aja möödumist selle hindamisel, kas niisugune menetlus tuleb algatada ja karistust määrav otsus teha. Nimelt on vaidlustatud otsuses märgitud, et see institutsioon analüüsis enne otsuse tegemist, kas käesolevas asjas võib menetluse uuendada ja kas selle menetluse lõpus võib vastu võtta otsuse, millega määratakse trahv.

153    Nii analüüsis komisjon vaidlustatud otsuse mitmes lõigus esiteks seda, kas menetlus, mille lõpus see otsus vastu võeti, oli ajalises mõttes rahuldavalt läbi viidud, ja teiseks, millised olid selle vastuvõtmiseni viinud menetlusstaadiumide kestuse tagajärjed.

154    Näiteks märkis komisjon, et tema analüüsi kohaselt oli esiteks uurimine läbi viidud hoolikalt ja teiseks olid haldusmenetluses tekkinud katkestused põhjustanud kohtulik kontroll (vaidlustatud otsuse põhjendused 528 ja 555).

155    Sellega seoses tunnistas komisjon, et nagu leidsid Üldkohus ja Euroopa Kohus 25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsuses SP jt vs. komisjon (T‑27/03, T‑46/03, T‑58/03, T‑79/03, T‑80/03, T‑97/03 ja T‑98/03, EU:T:2007:317) ja 21. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Ferriera Valsabbia jt vs. komisjon (C‑86/15 P ja C‑87/15 P, EU:C:2017:717), oli ta rikkunud menetlusnorme. Siiski väitis ta, et need rikkumised, mis võisid menetluse kestust pikendada, olid tingitud ebakindlast õiguslikust olukorrast, mis oli tekkinud ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise tõttu (vaidlustatud otsuse põhjendus 555).

156    Samuti möönis komisjon, et arvestades, et pärast toime pandud menetlusnormide rikkumisi võisid üksteisele järgnenud erinevad menetlusstaadiumid – kui vaadelda nii haldusmenetluse staadiumidest ja kohtuliku kontrolli tõttu tekkinud katkestustest mõjutatud menetlust tervikuna – kokku toimuda „objektiivselt“ pika ajavahemiku jooksul (vaidlustatud otsuse põhjendus 528).

157    Komisjon lisas selle hindamise raames, et tema arvates ei ületa see kestus aega, mida kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetakse (vaidlustatud otsuse põhjendus 528).

158    Täiendavalt märkis komisjon, et kohtupraktika kohaselt ei saa mõistliku aja põhimõttega vastuolus olev menetluse kestus üksi olla otsuse tühistamise alus. Euroopa Kohus on nimelt leidnud, et selline tagajärg on võimalik vaid juhul, kui ebamõistlikult pikk menetluse kestus mõjutas kaitseõigusi, kahjustades puudutatud ettevõtjate õigust koguda tõendeid ja esitada oma argumente. Komisjoni sõnul ei ole hagejad aga tõendanud, et käesolevas asjas oli see nii (vaidlustatud otsuse põhjendused 556 ja 557).

159    Samuti märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 536, et kohaldatavatest õigusnormidest lähtudes ja vastavalt selles valdkonnas väljakujunenud kohtupraktikale on tal õigus vastu võtta uus otsus.

160    Komisjon möönis, et uue otsuse vastuvõtmisele peab eelnema analüüs, mille eesmärk on talle konkurentsiõiguse rikkumiste menetlemise valdkonnas antud kaalutlusõiguse raames kaaluda ühelt poolt üldist huvi tagada konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine ning teiselt poolt poolte huvi saada otsus mõistliku aja jooksul ja kujul, milles on menetluse käigus tehtud rikkumiste võimalikke tagajärgi leevendatud (vaidlustatud otsuse põhjendused 536 ja 559).

161    Käesolevas asjas kaalus komisjon neid kahte aspekti ja järeldas tuvastatud rikkumise raskust arvestades, et esiteks oli otsuse vastuvõtmine vajalik ja teiseks tuli adressaatidest ettevõtjatele määrata karistus (vaidlustatud otsuse põhjendused 560–568).

162    Lõpuks vähendas komisjon trahvisummat vastavalt ärakuulamise eest vastutava ametniku ettepanekule, leevendades teatud ulatuses (50%) negatiivseid tagajärgi, mis võisid olla puudutatud ettevõtjatele tekkinud menetluse pikkuse ja menetlusnormide rikkumiste tõttu (vaidlustatud otsuse põhjendused 570–573).

163    Nii nähtub vaidlustatud otsusest, et vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, kontrollis komisjon enne selle otsuse vastuvõtmist, kas mõistliku menetlusaja põhimõtet on järgitud, analüüsides selleks haldusmenetluse pikkust, mille hulka ta arvas nii haldusotsustuse staadiumid kui ka kohtulikust kontrollist tingitud katkestused – mis võivad selgitada menetluse kestust ja selle tagajärgi.

164    Hagejad vaidlevad sellele järeldusele vastu ja leiavad, et komisjon keeldus vaidlustatud otsuses menetluse ebamõistliku pikkuse kohta seisukoha võtmisest põhjusel, et selle hinnangu peab andma liidu kohus, ilma et ta saaks selle kohta arvamust avaldada.

165    Sellega seoses tuleb märkida, et menetluse kestuse küsimustes on lubatud liidu kohtu poole pöörduda. Liidu vastutuse vaidlustes tuleb liidu kohtul süüdi mõista liidu institutsioonid, organid või asutused, kes on tekitanud kahju mõistliku aja põhimõtet rikkudes (26. novembri 2013. aasta kohtuotsus Kendrion vs. komisjon, C‑50/12 P, EU:C:2013:771, punkt 94, ja 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus Italmobiliare jt vs. komisjon, T‑523/15, ei avaldata, EU:T:2019:499, punkt 159). Vaidluses, milles on esitatud tühistamishagi, võib menetluse pikkuse tõttu vaidlustatud otsuse tühistada siis, kui kumulatiivselt on täidetud kaks tingimust: esiteks on näha, et see kestus oli ebamõistlik, ja teiseks takistas mõistliku aja ületamine kaitseõiguste teostamist (21. septembri 2006. aasta kohtuotsus Technische Unie vs. komisjon, C‑113/04 P, EU:C:2006:593, punktid 47 ja 48; 8. mai 2014. aasta kohtuotsus Bolloré vs. komisjon, C‑414/12 P, ei avaldata, EU:C:2014:301, punktid 84 ja 85, ning 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus PROAS vs. komisjon, C‑616/13 P, EU:C:2016:415, punktid 74–76).

166    Apellandid märgivad õigesti, et liidu kohtule antud selline pädevus ei saa vabastada komisjoni hinnangust, mille ta peab andma tühistava kohtuotsuse täitmiseks võetavate meetmete kindlaksmääramisel vastavalt ELTL artiklile 266.

167    Nagu täheldatud, peab komisjon sellise hinnangu andmisel võtma arvesse kõiki juhtumi asjaolusid, muu hulgas võimalust võtta vastu uus otsus, määrata karistus või kergendada kavandatavat karistust, kui muu hulgas selgub, et menetluse kestus, ilma et see ise kujutaks endast süülist rikkumist, kuid hõlmates nii haldusmenetluse staadiume kui ka võimalikke katkestusi tulenevalt kohtulikust kontrollist, võib mõjutada trahvi kindlaksmääramisel arvestatavaid asjaolusid, eriti trahvi hoiatava laadi aspektist, kui otsus tehakse kaua aega pärast rikkumisena kvalifitseeritud tegude toimepanemist.

168    See hinnang just menetluse kogukestusele, hõlmates kohtumenetlusi, anti peamiselt vaidlustatud otsuse põhjenduses 528.

169    Sellest järeldub, et vastupidi hagejate väidetule kontrollis komisjon vaidlustatud otsuses, kas menetluse kestus võis menetluse uuendamist takistada, kusjuures ta tunnistas seejuures, et tema hinnangut võib liidu kohus kontrollida õiguspärasust või ka vastutust puudutavat vaidlust lahendades.

170    Hagiavalduses viitavad hagejad Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklile 6, mis puudutab komisjoni kohustust kontrollida enne uue otsuse vastuvõtmist, kas see otsus on kooskõlas mõistliku aja põhimõttega.

171    Selle kohta tuleb märkida, et nagu ka harta artikkel 47, millele hagejad samuti viitavad, sätestab EIÕK artikkel 6 kohustuse järgida kohtumenetluses mõistliku aja põhimõtet.

172    Käesoleval juhul ei saa aga EIÕK artikkel 6 ja harta artikkel 47 igal juhul mõjutada vaidluses tehtavat lahendit siin analüüsitava väite seisukohast, kuna nagu nähtub vaidlustatud otsusest, viis komisjon vastupidi hagejate väidetule reaalselt läbi kontrolli, mida nende esitatud argumentides käsitletakse.

173    Seega tuleb nimetatud etteheide tagasi lükata.

 Teine etteheide, et rikutud on põhjendamiskohustust

174    Hagejad heidavad komisjonile ette põhjendamiskohustuse rikkumist, kuna ta ei selgitanud õiguslikult piisavalt, miks ta leidis, et ta ei ole kohustatud hindama mõistliku aja põhimõtte järgimist.

175    Sellega seoses tuleb märkida, et hagejate etteheide ei ole faktiliselt õige.

176    Nimelt nagu otsustati vastuses käesoleva väite esimesele etteheitele, ei keeldunud komisjon vaidlustatud otsuses kontrollimast, kas selle otsuse vastuvõtmine on kooskõlas mõistliku aja põhimõttega.

177    Vastupidi, esimesele etteheitele antud vastusest nähtub, et komisjon viis selle kontrolli läbi õiguslikult piisavalt, järeldades, et ükski kaalutlus ei ole selline, mis takistaks menetluse uuendamist, uue otsuse vastuvõtmist ja trahvi määramist.

178    Seega tuleb teine etteheide ja seega teine väide tervikuna tagasi lükata.

 Kolmas väide ja osa neljandast väitest, mis mõlemad käsitlevad mõistliku menetlusaja põhimõtte rikkumist

179    Kolmanda väite põhjenduseks märgivad hagejad, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada, kuna see võeti vastu mõistlikku aega ületava menetluse lõpus. Nende hinnangul tõi menetluse liiga pikk kestus kaasa komisjoni karistamispädevuse lõppemise, mistõttu on asjasse puutuv otsus ka võimu kuritarvitamise tõttu õigusvastane. Kolmanda väite põhjenduseks esitatud argumendid on osaliselt esitatud ka neljandas väites. Hagejad esitavad sisuliselt kolm etteheidet, millele kõigile komisjon vastu vaidleb ja mis puudutavad vastavalt haldusmenetluse staadiumide kestust, menetluse kogukestust ja menetluse kestuse mõju kaitseõigustele.

180    Enne nende etteheidete analüüsimise juurde asumist tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu hinnangul võib menetluse kestuse tõttu vaidlustatud otsuse tühistada siis, kui täidetud on kaks kumulatiivset tingimust: esiteks on näha, et see kestus on ebamõistlik, ja teiseks takistas mõistliku aja ületamine kaitseõiguste teostamist (vt eespool punkt 165).

181    Sellest tuleneb, et komisjoni otsust ei saa tühistada ainuüksi mõistliku aja ületamise tõttu, kui see ei riiva hagejate kaitseõigusi. Seega tuleb kohe tagasi lükata hagejate argument, et komisjon oleks pidanud lihtsalt mõistliku aja ületamise tõttu loobuma vaidlustatud otsuse vastuvõtmisest.

182    Väite analüüsimiseks uurib Üldkohus kõigepealt esimest tingimust, käsitledes järjest haldusmenetluse staadiumide kestust (esimene etteheide) ja haldusmenetluse kogukestust, mis hõlmab katkestusi kohtuliku kontrolli tõttu (teine argument). Seejärel analüüsib Üldkohus teist tingimust, nimelt kas takistati hagejate kaitseõiguste teostamist (kolmas argument).

 Esimene etteheide, mis puudutab haldusmenetluse staadiumide kestust

183    Hagejad väidavad, et üle kuue aasta kestev haldusmenetlus on mõistliku menetlusaja põhimõttega vastuolus. Nad kritiseerivad eelkõige seda, kui aeglaselt komisjon reageeris Üldkohtu ja Euroopa Kohtu järjestikustele tühistamistele:

–        25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsuse SP jt vs. komisjon (T‑27/03, T‑46/03, T‑58/03, T‑79/03, T‑80/03, T‑97/03 ja T‑98/03, EU:T:2007:317) kuulutamise ja 2009. aasta otsuse vastuvõtmise vahelisel ajal, s.o enam kui kahe aasta jooksul piirdus komisjon sellega, et ta saatis eespool punktis 10 mainitud 30. juuni 2008. aasta kirja, milles teatati menetluse uuendamisest, ja ka teabenõudeid, esitamata selle perioodi jooksul uut vastuväiteteatist ega korraldamata uut ärakuulamist, kuigi komisjonil oli kerge otsuse tühistamise põhjuseid kõrvaldada, sest Üldkohus oli need selgelt välja toonud;

–        samuti piirdus komisjoni tegevus 21. septembri 2017. aasta kohtuotsuse Ferriera Valsabbia jt vs. komisjon (C‑86/15 P ja C‑87/15 P, EU:C:2017:717) ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmise vahelisel perioodil, st aasta ja üheksa kuu vältel, sellega, et ta saatis 15. detsembri 2017. aasta kirja menetluse uuendamise teatega, kirjad, milles tehti teatavaks ja selgitati 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamist, ning teabenõuded, milles vaid uuriti hagejate käibe kohta.

184    Hagejate hinnangul kestsid need menetlusstaadiumid põhjendamatult kaua arvestades järgmist kohtupraktikat:

–        kohtuasjas, milles tehti 16. juuni 2011. aasta kohtuotsus Bavaria vs. komisjon (T‑235/07, EU:T:2011:283, punkt 323), peeti ebamõistlikuks haldusmenetluse teist staadiumit – selles asjas vastuväiteteatise kättesaamisest kuni vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseni –, mis kestis 20 kuud;

–        kohtuasjas, milles tehti 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582), kestis otsuse uuesti vastuvõtmise menetlus vaid kümme kuud;

–        lisaks kestis otsuse uuesti vastuvõtmise menetlus kohtuasja Solvay vs. komisjon (kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas Solvay vs. komisjon, C‑109/10 P, EU:C:2011:256, punkt 242) esemeks olevas juhtumis vähem kui kaheksa kuud, üheksa kuud juhtumis, mida käsitleti 8. mai 2014. aasta kohtuotsuses Bolloré vs. komisjon (C‑414/12 P, EU:C:2014:301), kolm kuud juhtumis, mida käsitleti 12. veebruari 2019. aasta kohtuotsuses Printeos vs. komisjon (T‑201/17, EU:T:2019:81), ning neli kuud juhtumis, mida käsitles 18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus GEA vs. komisjon (T‑640/16, EU:T:2018:700).

185    Selle kohta olgu märgitud, et liidu õigus nõuab institutsioonidelt, et nad vaataksid haldusmenetlustes käsitletavaid asju läbi mõistliku aja jooksul (vt selle kohta 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon, T‑214/06, EU:T:2012:275, punkt 284).

186    Haldusmenetluse läbiviimisel mõistliku aja järgimise kohustus kujutab endast nimelt õiguse üldpõhimõtet, mida kordab ka harta artikli 41 lõige 1 (15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 167; 11. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Angeletti vs. komisjon, T‑394/03, EU:T:2006:111, punkt 162, ja 7. juuni 2013. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑267/07, EU:T:2013:305, punkt 61).

187    Käesolevas asjas nähtub toimikust, et juhtumi käsitlemisel komisjonis järgnesid üksteisele neli alljärgnevat staadiumit, mis kestsid kokku kuus aastat ja üks kuu:

–        esimene staadium, mis kestis aasta ja viis kuud, algas esimeste uurimistoimingutega ja lõppes vastuväiteteatise saatmisega Federacciaile ja puudutatud ettevõtjatele;

–        kolm järgmist staadiumi on need, mis lõppesid vastavalt 2002. aasta otsuse vastuvõtmisega, 2009. aasta otsuse vastuvõtmisega ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega, ning mis kestsid vastavalt üheksa kuud, kaks aastat ja üks kuu ning aasta ja üheksa kuud.

188    Kohtupraktikast tuleneb, et menetluse kestuse mõistlikkust tuleb hinnata iga juhtumi eripäraste asjaolude alusel, võttes eelkõige arvesse vaidluse tähtsust huvitatud isiku jaoks, asja keerukust ning hageja ja pädevate asutuste käitumist (vt selle kohta 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punktid 187 ja 188).

189    Seega, isegi kui oletada, et teistes asjades kestis pärast liidu kohtu poolt komisjoni otsuse tühistamist uue otsuse vastuvõtmiseks uuendatud haldusmenetlus vähem aega kui käesolevas asjas, nagu väidavad hagejad, ei võimalda see iseenesest järeldada, et mõistliku aja põhimõtet on rikutud.

190    Nimelt tuleb menetluse kestuse mõistliku aja analüüsimisel võtta arvesse iga juhtumi eripäraseid asjaolusid, pidades eelkõige silmas eespool punktis 188 mainitud kriteeriume.

191    Esimesena, mis puudutab vaidluse tähtsust huvitatud isiku jaoks, siis olgu meenutatud, et konkurentsieeskirjade rikkumist käsitlevas kohtuasjas kujutavad alustingimusena õiguskindlus, mis peab ettevõtjatele olema garanteeritud, ning eesmärk tagada, et siseturul ei kahjustataks konkurentsi, endast märkimisväärset huvi mitte üksnes hagejatele endile ja nende konkurentidele, vaid ka kolmandatele isikutele, ja seda suure hulga puudutatud isikute ja mängus oleva rahalise huvi tõttu (vt 1. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Aalberts Industries vs. Euroopa Liit, T 725/14, EU:T:2017:47, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

192    Käesolevas asjas tuvastas komisjon vaidlustatud otsuses, et hagejad on rikkunud ST artikli 65 lõiget 1, kuna nad osalesid 6. detsembrist 1989 kuni 27. juunini 2000 betoonisarruseid puudutavas vältavas kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk ja/või tagajärg oli hindade kindlaksmääramine ja tootmise või müügi piiramine ja/või kontroll ühisturul.

193    Selle järelduse põhjal määras komisjon hagejatele solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi 5,125 miljonit eurot.

194    Neid asjaolusid arvestades võib asuda seisukohale, et asjas tehtav otsus oli hagejate jaoks oluline.

195    Teisena, mis puudutab juhtumi keerukust, siis tuleb märkida, et komisjoni vead puudutavad ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise tagajärgi menetluse jaoks.

196    Tuleb aga meenutada, et nii sisulised kui ka menetlusküsimused, mis on seotud ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise tõttu faktiliste asjaolude suhtes kohaldatavate eeskirjadega, on suhteliselt keerukad, nagu märkis komisjon.

197    Lisaks toimis kartell suhteliselt pika perioodi jooksul (10 aastat ja 7 kuud), puudutas suurt hulka ettevõtjaid (8 ettevõtjat, kuhu kuulusid kokku 11 äriühingut ja üks kutseühendus) ja hõlmas suurt hulka dokumente, mis esitati või saadi kontrollide käigus (ligikaudu 20 000 lehekülge).

198    Neid asjaolusid arvestades tuleb asja pidada keerukaks.

199    Kolmandana, mis puudutab poolte käitumist, siis tuleb märkida, et komisjon oli pidevalt tegev suure hulga nõudmiste tõttu, mille talle esitasid haldusmenetluses osalevad isikud.

200    Nii pidi komisjon vaidlustatud otsuse vastuvõtmise menetluses käsitlema arvukaid kirju, valmistades samal ajal ette 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamist ja uurides haldusmenetluse teatud poolte 4. detsembril 2018 esitatud kokkuleppe sõlmimise taotlust.

201    Nende asjaolude kogumist nähtub, et haldusmenetluse staadiumide kestus ei ole ebamõistlik, arvestades juhtumi eripärasid ja eelkõige selle keerukust kontekstis, kus komisjonile ei saa ette heita ühtegi seletamatut tegevusetuse perioodi läbi viidud haldusmenetluse eri staadiumides.

202    Seega tuleb nimetatud etteheide tagasi lükata.

 Teine etteheide, mis puudutab menetluse kogukestust

203    Hagejad kritiseerivad juhtumi menetlemise kogukestust – st aega esimestest menetlustoimingutest kuni vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni. Nad leiavad, et asjaolu, et selle otsuse vastuvõtmise ajaks oli menetlus kestnud kokku ligi 19 aastat ja et see puudutas tegusid, millest mõned olid toime pandud enam kui 30 aastat tagasi, muutis menetluse kestuse mõistliku aja põhimõttega vastuolus olevaks.

204    Sellega seoses tuleb meenutada, et haldusmenetluste läbiviimisel mõistliku aja järgimise kohustus on õiguse üldpõhimõte, mida on korratud eelkõige harta artikli 41 lõikes 1. Samuti on kohtuotsuse mõistliku aja jooksul tegemata jätmine käsitatav menetlusnormi rikkumisena (16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland vs. komisjon, C‑385/07 P, EU:C:2009:456, punkt 191). Nimelt on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse põhjendatuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus vastavalt harta artiklile 47 ja EIÕK artiklile 6 (vt selle kohta 16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland vs. komisjon, C‑385/07 P, EU:C:2009:456, punktid 177–179, ning 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon, T‑214/06, EU:T:2012:275, punktid 282 ja 283).

205    Nimelt nõuab liidu õigus, et liidu institutsioonid, organid ja asutused menetleksid nende läbi viidavates haldusmenetlustes asju mõistliku ajaga (vt selle kohta 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon, T‑214/06, EU:T:2012:275, punkt 284).

206    Mõistliku aja nõuet tuleb järgida nii menetluse iga staadiumi kui ka menetluse kui terviku läbiviimisel (vt selle kohta 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punktid 230 ja 231, ja kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasja Solvay vs. komisjon, C‑109/10 P, EU:C:2011:256, punkt 239).

207    Tuleb tõdeda, et käesolevas asjas oli ajavahemik, mille jooksul haldusmenetlus tervikuna läbi viidi, erakordselt pikk, mistõttu komisjon vähendaski hagejatele lõpuks määratud trahvi (vt eespool punkt 162).

208    Haldusmenetluse kogukestust võib käesolevas asjas siiski selgitada toimiku keerukusega, arvestades, et teatud aspektides on see seletatav juhtumi enda asjaoludega, ja teisalt põhjustas selle toimiku eriline kontekst, nimelt ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemine (vt eespool punktid 195–198).

209    On tõsi, et komisjon tegi vigu ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise tagajärgede hindamisel ning need vead tõid kaasa tühistamisi üksteise järel Üldkohtu ja Euroopa Kohtu poolt.

210    Siiski tuleb neid vigu ning nende võimalikku mõju haldusmenetluse kestusele hinnata esitatud küsimuste keerukust arvestades.

211    Lisaks on haldusmenetluse kogukestus osaliselt seotud kohtulikust kontrollist tingitud katkestustega ja seega seotud liidu kohtule juhtumi erinevate aspektide kohta esitatud hagide arvuga.

212    Selle kohta tuleb märkida, et võimalus, mis on antud niisuguses olukorras olevatele ettevõtjatele, nagu hagejad, kus nende juhtumit vaatavad rohkem kui üks kord läbi liidu haldusasutused ja olenevalt asjaoludest ka kohtuasutused, on loomulik osa süsteemist, mille aluslepingute koostajad on kehtestanud seoses kontrolliga tegevuse ja tehingute üle konkurentsi valdkonnas. Nii ei saa ettevõtjad kogu protsessi lõpus kasutada argumendina haldusasutuse kohustust täita erinevaid formaalsusi ja teha erinevaid toiminguid enne konkurentsi valdkonnas lõpliku otsuse vastuvõtmist, ja ka õigust need formaalsused või toimingud edasi kaevata, et toetada oma väidet, et mõistlik aeg on ületatud (vt selle kohta kohtujurist Wahli ettepanek kohtuasjas Feralpi jt vs. komisjon, C‑85/15 P, C‑86/15 P ja C‑87/15 P, C‑88/15 P ja C‑89/15 P, EU:C:2016:940, punkt 70).

213    Eeltoodut arvestades ei saa asuda seisukohale, et haldusmenetlus tervikuna oli ebamõistlikult pikk ja võis seega takistada komisjoni poolt uue trahvi määramise otsuse vastuvõtmist.

214    Seega tuleb nimetatud etteheide tagasi lükata.

 Kolmas etteheide, mis puudutab menetluse pikkuse mõju kaitseõigustele

215    Hagejad leiavad, et kaua kestnud haldusmenetluse tõttu rikuti nende kaitseõigusi. Nende hinnangul ei võimaldanud 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamine selle pikkuse tõttu liikmesriikide konkurentsiasutustel ära kuulata kõiki isikuid, kelle arvamused võisid mõjutada hagejate võimet ennast kaitsta.

216    Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu on märgitud eespool punktis 180, peavad selleks, et kohus tühistaks otsuse, mille komisjon on teinud mõistliku aja põhimõtet rikkudes, olema täidetud kaks tingimust. Kuna esimene neist (ebamõistlikult pikk menetlus) ei ole täidetud, ei ole kolmandale etteheitele vastates põhimõtteliselt vaja kontrollida, kas haldusmenetluse pikkus takistas kaitseõiguste teostamist. Selle tingimuse täidetust tuleb siiski analüüsida ammendavuse huvides, et anda hagejate tõstatatud küsimustele täielik vastus.

217    Esiteks tuleb tõdeda, et kogu vaadeldava menetluse jooksul oli hagejatel vähemalt seitsmel korral võimalik väljendada oma seisukohta ja esitada oma argumendid (vt eespool punktid 3–6, 10, 22 ja 23).

218    Eelkõige ei saanud hagejad väljendada oma arvamust kolmandas haldusmenetluse staadiumis ei oma 1. veebruari 2018. aasta seisukohtades ega 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisel (vt eespool punktid 22 ja 23).

219    Teiseks võimaldas esimese väite analüüs kindlaks teha, et hagejate kaitseõigusi ei mõjutanud asjaolu, et kõik eelnevatel ärakuulamistel osalenud isikud ei olnud kohal 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisel, ega asjaolu, et liikmesriikide konkurentsiasutuste esindajad teadsid nõuandekomitees oma arvamuse avaldamise ajal, et asjasse puutuvate ettevõtjate suhtes oli varem tehtud kaks otsust, millest ühe õiguspärasust oli Üldkohus kinnitanud (vt eespool punktid 66–146).

220    Nendest asjaoludest tuleneb, et isegi kui eeldada, et haldusmenetluse kestust võib pidada mõistliku menetlusaja põhimõttega vastuolus olevaks, ei ole täidetud tingimused, mis peavad olema täidetud vaidlustatud otsuse tühistamiseks, kuna hagejad ei ole tõendanud sellest kestusest tulenevat kaitseõiguste rikkumist.

221    Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et täidetud ei ole kumbki nõue, mis peavad olema täidetud selleks, et Üldkohus saaks vaidlustatud otsuse tühistada mõistliku aja põhimõtte rikkumise tõttu.

222    See etteheide ning järelikult väide tervikuna tuleb seega tagasi lükata.

 Neljas väide, et rikutud on põhjendamiskohustust ja tehtud ilmseid hindamisvigu

223    Neljandas väites esitavad hagejad kolm etteheidet, mis puudutavad esiteks piisava selgituse puudumist põhjuste kohta, miks komisjon võttis vastu uue trahvi määramise otsuse, teiseks komisjoni ilmset hindamisviga hoiatava mõju osas, mis sellise otsuse vastuvõtmisel võib olla, ning kolmandaks komisjoni viga, kui ta hindas kolmandate isikute õigust esitada riigisisestele kohtutele vastutuse tuvastamise hagi; nad esitavad ka muid argumente, millele kõigile komisjon vastu vaidleb.

 Esimene etteheide, mis puudutab piisavate selgituste puudumist põhjuste kohta, miks komisjon võttis vastu uue trahvi määramise otsuse

224    Hagejad väidavad, et komisjon ei selgitanud piisavalt põhjuseid, mille tõttu ta otsustas menetluse uuendada:

–        esiteks ei ole põhjenduses märgitud, miks lisaks rikkumise tuvastamisele otsustati ka trahv määrata;

–        teiseks ei ole komisjon selgitanud oma seisukohta, et trahv on vajalik, et tagada asjaomasel turul hoiatav mõju, kuigi turg on oluliselt muutunud.

225    Esimesena tuleb märkida, et komisjonile on ELTL artikli 105 lõikega 1 antud ülesanne tagada ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamine.

226    Vastavalt kohtupraktikale tuleb komisjonil selleks määratleda liidu konkurentsipoliitika ja seda rakendada (vt selle kohta 16. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Vivendi vs. komisjon, T‑432/10, ei avaldata, EU:T:2013:538, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

227    Selles raamistikus on komisjonil ulatuslik kaalutlusõigus, mida kinnitab määrus nr 1/2003, mille kohaselt juhul, kui komisjon tuvastab rikkumise esinemise, „võib“ ta esiteks kohustada ettevõtjaid rikkumist lõpetama (artikli 7 lõige 1) ja teiseks määrata rikkumise toime pannud ettevõtjatele trahve (artikli 23 lõige 2).

228    Konkurentsi valdkonnas anti seega komisjonile olenemata sellest, mis alusel ta juhtumit uurima hakkab – kas talle esitati näiteks kaebus või ta algatas uurimise ise –, pädevus otsustada, kas tegevust tuleb uurida või teha selle kohta otsus või määrata trahv, juhindudes prioriteetidest, mille ta määratleb oma konkurentsipoliitika raames.

229    Kuid komisjoni selline pädevus ei vabasta teda põhjendamiskohustusest (vt selle kohta 12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus LL-Carpenter vs. komisjon, T‑531/18, ei avaldata, EU:T:2020:91, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika).

230    Olukorras, kus esiteks – nagu käesolevas asjas – tühistati komisjoni otsus kahel korral ja teiseks oli esimeste uurimistoimingute ja otsuse vastuvõtmise vaheline aeg erakordselt pikk, peab see institutsioon hea halduse põhimõtet järgides võtma arvesse menetluse kestust ja tagajärgi, mis sellel kestusel võisid olla tema otsusele asjasse puutuvate ettevõtjate suhtes menetlus uuendada, ning seega peab vastav hinnang kajastuma otsuse põhjenduses.

231    Komisjon aga just seda tegigi, esitades esiteks vaidlustatud otsuse põhjendustes 526–529 ja teiseks selle otsuse põhjendustes 536–573 üksikasjalikult põhjused, miks tema hinnangul tuli vastu võtta uus otsus, milles tuvastatakse rikkumine ja määratakse ettevõtjatele trahv. Täpsemalt märkis ta, et trahvi määramine võimaldab tagada, et otsuse adressaatidest ettevõtjad, kes osalesid pikaajalises kartellis, ei jääks karistamata, lisades, et tema arvates tagab üksnes trahvi määramine konkurentsieeskirjade järjepideva kohaldamise ja avaldab ettevõtjatele hoiatavat mõju (nimetatud otsuse põhjendus 565).

232    Esimene argument tuleb seega tagasi lükata.

233    Teisena tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 505 märkis komisjon, et ta teavitas adressaatidest ettevõtjaid pärast seda, kui ta oli lõpetanud oma hinnangu otsusega, et ta soovib menetluse uuendada, et pärast juhtumi sisu puudutavat ärakuulamist kooskõlas määrustega nr 1/2003 ja nr 773/2004 kindlaks teha, kas nende ettevõtjate osalemine rikkumises, mida neile vastuväiteteatises ja täiendavas vastuväiteteatises ette heideti, oli piisavalt selge või mitte.

234    Mis puudutab karistust, siis nagu on märgitud eespool punktis 231, märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 565, et trahvi määramine võimaldab vältida asjaomaste ettevõtjate karistamata jätmist ning et ainult selline trahvi määramine tagab liidu konkurentsieeskirjade järjepideva kohaldamise ja hoiatava mõju.

235    Lõpuks, mis puudutab turul toimunud muutusi, mille tõttu pidi hagejate hinnangul komisjon trahvi määramisel olema leebem, siis seda küsimust käsitletakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 567, milles ta märkis, et isegi kui rikkumine lõppes suhteliselt kaua aega tagasi, oli trahvi määramise otsuse vastuvõtmine ikkagi tähtis, eriti sarrusevarraste turu jaoks Itaalias, et pärssida puudutatud ettevõtjate tahet panna toime uusi nii raskeid rikkumisi.

236    Neist kaalutlustest võib järeldada, et vaidlustatud otsuses esitatud põhjendustest nähtus selgelt ja üheselt komisjoni arutluskäik, millega ta õigustas uue trahviotsuse vastuvõtmist vaatamata varasematele tühistamistele ning millest ilmnes muu hulgas komisjoni soov tagada vaidlustatud otsuse hoiatav mõju.

237    Teine argument ja seega etteheide tervikuna tuleb seega tagasi lükata.

 Teine etteheide, mis puudutab komisjoni ilmset hindamisviga hoiatava mõju osas, mis uue trahviotsuse vastuvõtmisel võib olla

238    Hagejad väidavad, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et vaatamata sarrusevarraste turul aset leidnud muutustele oli otsuse tegemine ja karistuse määramine veel vajalik, et hoiatada adressaatidest ettevõtjaid tulevikus sellise käitumise eest ja et pärssida kõigi võimalike asjasse puutuvate ettevõtjate tahet panna tulevikus toime sarnaseid rikkumisi.

239    Selle kohta tuleb märkida, et tuvastatud rikkumise raskust arvestades võis komisjon asuda seisukohale, et otsuse tegemine ja karistuse määramine oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal endiselt õigustatud, arvestades hoiatavat mõju, mida see otsus ja karistus võisid turule avaldada.

240    Nimelt on reaalselt ELTL artiklites 101 ja 102 ette nähtud konkurentsieeskirjade rikkumise tahet pärssiv mõju ettevõtjale ja üldisemalt turul tegutsevatele ettevõtjatele just karistusel, st asjaolul, et tasuda tuli trahv.

241    Tõsi, hagejatele määrati menetluse jooksul karistus kaks korda: esimest korda 2002. aasta otsusega ja teist korda 2009. aasta otsusega. Kuid liidu kohus tühistas need otsused vastavalt 25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsusega SP jt vs. komisjon (T‑27/03, T‑46/03, T‑58/03, T‑79/03, T‑80/03, T‑97/03 ja T‑98/03, EU:T:2007:317) ja 21. septembri 2017. aasta kohtuotsusega Ferriera Valsabbia jt vs. komisjon (C‑86/15 P ja C‑87/15 P, EU:C:2017:717). Neil asjaoludel võis otsustada, et karistuse määramine vaidlustatud otsuses oli põhjendatud vajadusega tagada hoiatav mõju.

242    Võib lisada, et käesolevas asjas ei olnud komisjoni poolt trahvi määramise ainus eesmärk anda vaidlustatud otsusele teatav hoiatav mõju, vaid ka vältida, et puudutatud ettevõtjad jääksid täielikult karistamata, mis oleks juhtunud siis, kui vaidlustatud otsuses neile karistust ei oleks määratud (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 527).

243    Viimati nimetatud eesmärgist üksi aga piisas – arvestades vaidlustatud otsuses mainitud asjaolusid, eriti esiteks komisjoni tuvastatud rikkumise raskust ja teiseks selle rikkumise kestust, nagu need selle institutsiooni poolt määratleti –, et käesolevas asjas põhjendada karistuse määramise otsuse vastuvõtmist.

244    Seega tuleb nimetatud etteheide tagasi lükata.

 Kolmas etteheide, mis puudutab komisjoni viga, kui ta hindas kolmandate isikute õigust esitada riigisisestele kohtutele kahju hüvitamise hagi

245    Hagejad vaidlevad vastu ühele komisjoni poolt haldusmenetluse uuendamise põhjendamiseks esitatud argumentidest, nimelt argumendile, et tagada tuli kolmandate isikute õigus esitada pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist veel kahju hüvitamise hagisid. Nende hinnangul ei olnud selle otsuse vastuvõtmise ajal enam võimalik ühtegi eraõiguslikku hagi esitada, kuna Itaalias aegub see nõue viie aasta möödudes ning tegevus, mis on käesoleva menetluse ese, pärineb osade tegude puhul üle 30 aasta vanusest perioodist.

246    Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 564 selgitas komisjon, et tema arvates võivad menetluse uuendamine ja uue otsuse tegemine lihtsustada nende kolmandate isikute tegevust, kes võivad tahta esitada riigisisestele kohtutele kahju hüvitamise hagisid.

247    See hinnang on põhjendatud. Nimelt ei saanud komisjon vaidlustatud otsust vastu võttes välistada võimalust, et teatud kannatanud võisid olla nõude aegumise katkestanud ja et see otsus võis kergendada viimaste poolt võimaliku kahju hüvitamise hagi esitamist.

248    Lisaks tuleb märkida, et hagejad keskenduvad oma argumentides aegumistähtajale tsiviilasjades Itaalias.

249    Kuid kartelli tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks võidi hagisid esitada ka muudes riikides kui Itaalia, sest kartelli esemeks olevaid kaupu võisid osta ka välismaal asuvad kliendid.

250    Selles kontekstis ei saanud komisjon välistada muude riikide niisuguste õigusnormide kohaldatavust, milles nähakse ette erinevad aegumistähtajad või nende tähtaegade peatumise või ka katkestamise alused.

251    Seega ei ole hagejad oma argumentidega viga tõendanud, kuna nende seisukoht piirdub märkusega, et nad ei ole asjasse puutuvas küsimuses – nimelt selles, kas esineb veel huvi komisjoni otsuse vastu, selleks et kolmandad isikud, kellele on kahju tekitatud, saaksid esitada kahju hüvitamise hagisid riigisisestele kohtutele – komisjoniga samal arvamusel.

252    Seega tuleb nimetatud etteheide tagasi lükata.

 Muud argumendid

253    Neljanda väite põhjenduseks esitavad hagejad veel kaks argumenti, mida on vähemalt osaliselt vaadeldud eespool analüüsitud teistele väidetele antud vastuses.

254    Esimeses argumendis väidavad hagejad, et vaidlustatud otsuses ei analüüsinud komisjon õiguslikult piisavalt, kas haldusmenetluse kestus ületas mõistliku aja.

255    Täpsemalt heidavad hagejad komisjonile ette seda, et ta ei selgitanud õiguslikult piisavalt, miks ta pidi oma analüüsis uurima üksnes haldusmenetluse kestust.

256    Sellega seoses tuleb märkida, et nagu on märgitud eespool punktides 152–169 vastuseks teise väite esimesele etteheitele, kontrollis komisjon vastupidi hagejate väidetule haldusmenetluse – mis hõlmas nii haldusmenetluse staadiume kui ka katkestusi seoses kohtuliku kontrolliga – kogukestust, ning uuris, kas sellel kestusel võisid olla või pidid olema tagajärjed menetluse uuendamise võimalusele ja asjaomaste ettevõtjate olukorrale.

257    Sellega seoses möönis komisjon, et pärast toime pandud menetlusnormide rikkumisi võisid üksteisele järgnenud erinevad menetlusstaadiumid – kui vaadelda nii haldusmenetluse staadiumidest ja kohtuliku kontrolli tõttu tekkinud katkestustest mõjutatud menetlust tervikuna – kokku toimuda „objektiivselt“ pika ajavahemiku jooksul, nagu märgitud eespool punktides 156 ja 157.

258    Kaaludes seejärel avalikku huvi konkurentsieeskirjade tõhusa kohaldamise vastu ja poolte huvi, et menetlusnormide rikkumiste võimalikke tagajärgi arvesse võetaks, otsustas komisjon võtta vastu otsuse, milles tuvastati konkurentsieeskirjade rikkumine, kuid vähendati määratud trahvi 50% võrra.

259    Esimene argument tuleb seega tagasi lükata.

260    Teises argumendis väidavad hagejad, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, asudes seisukohale, et mõistlikku aega ei ole ületatud.

261    Täpsemalt väidavad hagejad, et komisjon ei saanud kinnitada, nagu ta seda tegi, et haldusmenetlus toimus kiiresti.

262    Arvestades kolmanda väite vastuses mainitud asjaolusid (vt eespool punktid 183–214), tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei teinud hindamisviga, kui ta järeldas, et haldusmenetluse kestus ei olnud ebamõistlik.

263    Nendest kaalutlustest, eriti eespool punktidest 185–202 tuleneb samuti, et hindamisviga ei ole tehtud vaidlustatud otsuse põhjenduses 555 sisalduvas komisjoni kinnituses, mille kohaselt „leiab [ta] käesolevas asjas haldusmenetluse staadiumide kohta, et ta on uurimist läbi viinud kiiresti ja põhjendamatute katkestusteta“.

264    Teine argument tuleb seega tagasi lükata.

265    Arvestades eespool esitatud põhjendusi, tuleb jätta neljas väide tervikuna põhjendatuse tõttu rahuldamata.

 Hagejate poolt kohtuistungil esitatud nõue muuta trahvisummat

266    Hagejad märkisid kohtuistungil, et nad vaidlustasid oma hagis vaidlustatud otsuse õiguspärasuse, kuid kaudselt ka trahvisumma, mistõttu on Üldkohtule esitatud ka nõue, et ta oma täielikku pädevust teostades muudaks trahvisummat.

267    Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu komisjon kohtuistungil märkis, ei saa kohtupraktika kohaselt liidu kohus teostada ELTL artiklis 261 ja määruse nr 1/2003 artiklis 31 ette nähtud täielikku pädevust omal algatusel.

268    Nimelt, kuna menetlus liidu kohtutes on võistlev, tuleb hagejal esitada nii nõue vaidlustatud otsuse vastu, väited, mis seda nõuet põhjendavad, kui ka tõendid, mis neid väiteid toetavad (vt selle kohta 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Siemens jt vs. komisjon, C‑239/11 P, C‑489/11 P ja C‑498/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:866, punkt 335).

269    Tuleb aga tõdeda, et käesolevas asjas hagiavaldus trahvisumma muutmise nõuet ei sisalda. Hagejad väitsid küll kohtuistungil, et selline nõue tuleneb hagiavalduse ülesehitusest. Kuid nad ei ole selle väite kinnituseks esitanud ühtegi tõendit. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et kodukorra artikli 76 punktis e ette nähtud tingimus, et hageja peab esitama oma nõuded hagiavalduses, ei ole täidetud. Selle sätte kohaselt võib arvesse võtta üksnes hagiavalduses esitatud nõudeid ning hagi põhjendatust saab analüüsida üksnes hagimenetluse algatusdokumendis sisalduvate nõuete alusel (18. novembri 2020. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu, T‑271/10 RENV II, EU:T:2020:548, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

270    Seega tuleb asuda seisukohale, et trahvi muutmise nõue esitati menetluse käigus ja hilinemisega ning selle hilinemise tõttu on see kodukorra artikli 84 lõike 1 kohaselt vastuvõetamatu.

271    Igal juhul, kuna hagi põhjendamiseks esitatud argumendid on täies ulatuses tagasi lükatud, ei saa hagi põhjendamiseks esitatud väidete alusel trahvi vähendada või veelgi enam seda tühistada.

 Järeldus

272    Kõikidel eespool esitatud kaalutlustel tuleb hagi rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

273    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna käsitletaval juhul on kohtuvaidluse kaotanud hagejad, tuleb nende kohtukulud jätta nende endi kanda ja mõista neilt välja komisjoni kohtukulud, nagu viimane on nõudnud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Ferriera Valsabbia SpA-lt ja Valsabbia Investimenti SpA-lt.

Gervasoni Madise Nihoul

Frendo       Martín y Pérez de Nanclares

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. novembril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: itaalia.