Kohtuasjad T-227/01–T-229/01, T-265/01, T-266/01 ja T-270/01
Territorio Histórico de Álava – Diputación Foral de Álava jt
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Riigiabi – Liikmesriigi territoriaalüksuse poolt antud maksusoodustused – Maksu ümberarvutus 45% ulatuses investeeringusummast – Otsused, millega abikavad tunnistatakse ühisturuga kokkusobimatuks ja määratakse väljamakstud abi tagastamine – Kutseühing – Vastuvõetavus – Kvalifitseerimine olemasolevaks abiks või uueks abiks – Õiguspärase ootuse kaitse põhimõte – Õiguskindluse põhimõte – Proportsionaalsuse põhimõte
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Menetlus – Menetlusse astumine – Vastuvõetavus – Vastuvõetavuse uuesti läbivaatamine pärast varasemat vastuvõetavaks tunnistamise määrust
(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 40 teine lõik)
2. Menetlus – Menetlusse astumine – Huvitatud isikud – Oma liikmeid kaitsev esindusühendus – Vastuvõetavus kohtuasjades, milles tekivad nimetatud liikmeid puudutada võivad põhimõttelised küsimused
(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 40 teine lõik ja artikli 53 esimene lõik)
3. Menetlus – Menetlusse astumise avaldus – Vorminõuded
(Esimese Astme Kohtu kodukord, artikli 116 lõike 4 teine lõik)
4. Tühistamishagi – Füüsilised ja juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Komisjoni otsus, millega tunnistatakse abikava ühisturuga kokkusobimatuks – Oma liikmete huve kaitsva ja neid esindava kutseühenduse hagi
(EÜ artikli 230 neljas lõik)
5. Riigiabi – Mõiste – Ametiasutuste poolt maksuvabastuse andmine teatavatele ettevõtjatele – Hõlmamine
(EÜ artikli 87 lõige 1)
6. Riigiabi – Kaebuste läbivaatamine – Komisjoni kohustused – Põhjendused
(EÜ artikli 87 lõige 2 ja EÜ artikkel 253)
7. Riigiabi – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine – Konkurentsi kahjustamine – Hindamiskriteeriumid – Abikava tervikuna läbivaatamine
(EÜ artikkel 87)
8. Riigiabi – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine – Konkurentsi kahjustamine – Vähese tähtsusega abi – Ajutine abi – Mõju puudumine
(EÜ artikli 87 lõige 1)
9. Riigiabi – Mõiste – Meetme valikulisus – Maksu ümberarvutuse kehtestavad siseriiklikud õigusnormid
(EÜ artikli 87 lõige 1)
10. Riigiabi – Mõiste – Piirkondlike või kohalike üksuste antud abi – Hõlmamine
(EÜ artikli 87 lõige 1)
11. Riigiabi – Mõiste – Maksualane erimeede – Meetme valikulisus – Maksusüsteemi olemusest või ülesehitusest tulenev põhjendus –Välistamine
(EÜ artikli 87 lõige 1)
12. Riigiabi – Keeld – Erandid – Abi, mida võib pidada ühisturuga kokkusobivaks – Komisjoni kaalutlusõigus
(EÜ artikli 87 lõige 3)
13. Riigiabi – Olemasolev abi ja uus abi – Kvalifitseerimine olemasolevaks abiks – Kriteeriumid – Meede, mis muudab olemasoleva abikava olemust – Välistamine
(EÜ artiklid 87 ja 88; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 1 punkti b alapunkt ii)
14. Riigiabi – Olemasolev abi ja uus abi – Kvalifitseerimine olemasolevaks abiks – Kriteeriumid – Ühisturu areng
(EÜ artiklid 87 ja 88; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 1 punkti b alapunkt v)
15. Riigiabi – Haldusmenetlus – Asjassepuutuvate isikute õigus esitada oma märkused
(EÜ artikkel 88; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 6 lõige 1)
16. Menetlus – Menetlusse astumine – Menetlusse astumise avaldus ühe poole nõuete toetuseks
(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 40 neljas lõik; Esimese Astme Kohtu kodukord, artikli 116 lõige 3)
17. Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Uurimismenetlus enne määruse nr 659/1999 jõustumist – Konkreetsete tähtaegade puudumine – Piir – Õiguskindluse nõuete järgimine – Kohustus viia kaebuse alusel algatatud esialgne uurimine lõpule mõistliku tähtaja jooksul
(EÜ artikkel 88; nõukogu määrus nr 659/1999)
18. Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmine – Abi andmine EÜ artiklis 88 sätestatud menetlusnõudeid rikkudes – Abisaajatel tekkida võiv õiguspärane ootus – Kaitse – Tingimused ja piirid
(EÜ artikli 88 lõike 2 esimene lõik)
19. Riigiabi – Abiprojektid – Komisjonipoolne läbivaatamine – Esialgse uurimise etapp ja ametliku uurimismenetluse etapp – Mõistliku tähtaja järgimine
(EÜ artikli 88 lõiked 2 ja 3)
20. Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmine – Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine – Puudumine
(EÜ artikli 88 lõike 2 esimene lõik)
1. Asjaolu, et Esimese Astme Kohus andis varasema määrusega isikule loa astuda menetlusse ühe poole nõuete toetuseks, ei takista tema menetlusse astumise vastuvõetavuse uut kontrollimist.
(vt punkt 81)
2. Esindusühenduste puhul, mille eesmärk on oma liikmete õiguste kaitse kohtuasjades, milles kerkivad nende liikmeid puudutada võivad põhimõttelised küsimused, on nende menetlusse astumise õiguse laia tõlgendamise mõte võimaldada kohtuasjade tausta paremat hindamist, vältides samas liiga suurt hulka üksikuid menetlusse astujaid, mis võib ohustada menetluse tõhusust ja ladusat kulgu.
Sektoriülene kutseühingute keskliit, mille ülesanne on muu hulgas selliste ettevõtjate huvide esindamine ja kaitse, kes tegelikult said maksueeskirjade alusel antud abi, ja kes pealegi võttis osa haldusmenetlusest, mille tulemusena vaidlusalused otsused vastu võeti, on tõendanud, et tal on huvi astuda menetlusse, milles on arutusel tühistamishagi komisjoni otsuste peale, millega maksuvabastuse eeskirjad tunnistatakse ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks ning määratakse väljamakstud abi tagastamine.
(vt punktid 83–90)
3. Menetlusse astumise avaldus, mis Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 116 lõike 4 teise lõigu kohaselt peab sisaldama lühikest ülevaadet menetlusse astuja väidetest ja argumentidest, peab nagu hagiavalduski olema piisavalt selge ja täpne, et kostja saaks ette valmistada oma kaitse ja et Esimese Astme Kohus saaks hagi vajaduse korral lahendada ilma täiendavate materjalideta.
Selleks et tagada õiguskindlus ja hea õigusemõistmine, peavad põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele menetlusse astumise avaldus tugineb, nagu hagiavalduse puhulgi vähemalt kokkuvõtlikult, kuid järjekindlalt ja arusaadavalt nähtuma avaldusest endast. Kuigi teatavate punktide osas saab hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide osadele, ei saa üldine viide teistele dokumentidele korvata õigusliku argumentatsiooni selliste peamiste elementide puudumist, mis peavad olema märgitud hagiavalduses endas. Pealegi ei ole Esimese Astme Kohtu ülesanne lisasid uurida ja nendest kindlaks teha need väited ja argumendid, mida võib lugeda hagi aluseks olevaks, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav ülesanne.
Neile nõuetele ei vasta menetlusse astumise avaldus, milles on tehtud üldine viide teistes kohtuasjades esitatud hagiavaldustele, mis on seotud kohtuasjaga, milles menetlusse astutakse, kui menetlusse astumise avaldusest endast ei nähtu kas kokkuvõtlikult või põhijoontes ühtki põhilist faktilist ja õiguslikku asjaolu, millele see tugineb.
(vt punktid 94–97, 100 ja 101)
4. Selline ühendus, kelle ülesanne on ettevõtjate kollektiivsete huvide kaitse, saab põhimõtteliselt esitada hagi, et tühistataks komisjoni lõplik otsus riigiabi valdkonnas, üksnes siis, kui need ettevõtjad või mõned nende hulgast võivad ka individuaalselt hagi esitada või kui ühendus võib viidata isiklikule huvile hagi esitada.
Füüsiline või juriidiline isik saab väita, et vaidlusalune akt puudutab teda isiklikult, ainult siis, kui see mõjutab teda mingi talle omase tunnuse või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab ning seega individualiseerib teda sarnaselt otsuse adressaadiga. Kuigi ei saa järeldada, et abi ühisturuga kokkusobimatuks tunnistav komisjoni otsus puudutab abikava võimalikku abisaajat isiklikult üksnes tema sellise seisundi tõttu, on siiski teistsuguses seisundis see ettevõtja, keda otsus puudutab mitte ainult kui võimalikku abisaajat vaidlusaluse abikava alusel, vaid ka seetõttu, et ta on tegelikult saanud selle kava alusel antud individuaalset abi, mille kohta komisjon on andnud tagasinõudmise korralduse. Niipea kui otsus kohustab liikmesriiki võtma kõik vajalikud meetmed, et saada abisaajatelt asjaomane abi tagasi, tuleb järeldada, et see puudutab otseselt ettevõtjaid, kes seda abi on saanud.
Seega on komisjoni otsuste peale, millega abikavad tunnistatakse ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks ning väljamakstud abi tühistatakse ja määratakse selle tagastamine, õigus hagi esitada sellisel ühendusel, kelle ülesanne on nende ettevõtjate huvide kaitse, kelle suhtes on kas või suulises menetluses tõendatud, et nad on tegelikult saanud nende eeskirjade alusel antud individuaalset abi ja et neil endil on hagi esitamise õigus.
(vt punktid 107–118)
5. Abi mõiste EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses hõlmab mitte üksnes toetust positiivses tähenduses, nagu subsiidiumid, vaid ka erinevas vormis sekkumisi, mis leevendavad äriühingu eelarvet tavaliselt koormavaid kohustusi ja mis seetõttu ei ole küll subsiidiumid selle sõna kitsamas tähenduses, ent on siiski samalaadsed ja neil on samasugused tagajärjed.
Meede, millega liikmesriigi ametiasutused annavad teatavatele ettevõtjatele maksuvabastuse, mis küll ei kanna üle riigi ressursse, kuid mille saajad on soodsamas olukorras teiste maksukohustuslastega võrreldes, kujutab endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.
Sellega on tegu juhul, kui investeeringute soodustamiseks mõeldud maksu ümberarvutus, mis vähendab soodustatud ettevõtjate maksukoormust teatud protsendi võrra abikõlblike investeeringute summast, mistõttu nad ei pea maksma kogu lõplikku tasumisele kuuluvat maksusummat, asetab nad soodsamasse olukorda kui teised maksumaksjad. Asjaolu, et maksu ümberarvutuste mõte on investeeringute soodustamine eesmärgiga tekitada lõppkokkuvõttes maksutulu, ei oma selles suhtes tähtsust, kuna meetmega taotletav eesmärk ei anna alust jätta meede EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses riigiabiks kvalifitseerimata.
(vt punktid 124–126, 130, 184)
6. EÜ artikli 253 alusel nõutav põhjendus peab vastama asjaomase akti laadile, sellest peab selgelt ja üheselt mõistetavalt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjendusi ja pädeval kohtuasutusel teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata arvestades juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste laadi ja selgituste saamise huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab.
Komisjoni otsus, millega maksu ümberarvutuse kehtestanud abikavad tunnistatakse ühisturuga kokkusobimatuks, on selles osas, mis puudutab nimetatud abi mõju kaubandusele ja konkurentsile, piisavalt põhjendatud, juhul kui selles on nenditud, et kuna asjaomase liikmesriigi majandus oli väga avatud välissuhetega majandus ja suur osa selle toodangust läks ekspordiks, siis tulenevalt nendest erisustest tugevdas asjaomane abi esiteks soodustatud ettevõtjate seisu võrreldes teiste ühendusesiseses kaubanduses konkureerivate ettevõtjatega ja kahjustas seega seda kaubandust ning teiseks parandas abi saanud ettevõtjate tasuvust, kuna nende puhastulu (kasum pärast maksude mahaarvamist) kasvas, ja et nii võisid nad konkureerida ettevõtjatega, kes ei saanud seda maksu ümberarvutust teha.
(vt punktid 136–138)
7. Kui liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest antud finantsabi tugevdab ettevõtja olukorda ühendusesiseses kaubanduses teiste konkureerivate ettevõtjatega võrreldes, tuleb lugeda, et abi mõjutab viimaseid ka siis, kui abi saanud ettevõtja ise ekspordiga ei tegelenudki. Peale selle ei ole komisjonil kohustust tõendada meetme tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ega tegelikku konkurentsimoonutust, vaid üksnes uurida, kas abi võib mõjutada seda kaubandust ja kahjustada konkurentsi.
Abikavade puhul võib komisjon piirduda kava üldiste omaduste uurimisega, ilma et ta peaks kontrollima iga konkreetset kohaldamisjuhtu, ning olgu täpsustatud, et juhul kui neist eeskirjadest ei ole teatatud, ei pea vastavad põhjendused sisaldama ajakohastatud hinnangut selle kohta, kuidas eeskirjad mõjutavad konkurentsi ja kahjustavad liikmesriikidevahelist kaubandust.
(vt punktid 142 ja 143)
8. Asjaolu, et maksusoodustused on ajutised, et nende mõju on piiratud ega ole määrava tähtsusega või et need ei ole ainus tegur, mida tuleb arvesse võtta, ei saa muuta küsitavaks nende kvalifitseerimist riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kuna kohtupraktikast ei tulene nõuet, et konkurentsi kahjustamine või kahjustamise oht ja ühendusesisese kaubanduse kahjustamine oleks tuntav või oluline.
(vt punkt 148)
9. Riiklikule meetmele iseloomulik valikulisus on üks riigiabi tunnuseid EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. Seetõttu on oluline kontrollida, kas meede soodustab üksnes teatud ettevõtjaid või teatud tegevusvaldkondi.
Valikulise eelisega, mis „soodustab teatud ettevõtjaid” EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, on tegemist siis, kui maksueeskirjad annavad maksu ümberarvutuse kujul soodustusi ainult neile ettevõtjatele, kelle investeeringud ületavad teatava künnise ja kelle käsutuses on seega suured rahalised ressursid, jättes välja kõik teised ettevõtjad, isegi kui nad investeerivad, ning kui need eeskirjad lisaks sellele annavad haldusasutusele kaalutlusõiguse, mis lubab tal kujundada maksusoodustuste summa suurust või andmise tingimusi sõltuvalt talle hindamiseks esitatud investeerimisprojektide omadustest.
(vt punktid 158–162, 166–168)
10. Kuigi riigisisesel üksusel on liikmesriigi põhiseadusega tunnustatud ja kaitstud maksuautonoomia, ei vabasta see tõsiasi seda üksust siiski kohustusest järgida riigiabi käsitlevaid asutamislepingu sätteid. EÜ artikli 87 lõikes 1, kus on mainitud „liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul” antud abi, peetakse silmas igasugust avalikest ressurssidest rahastatud abi. Sellest tulenevalt kuuluvad liikmesriikidesiseste üksuste (detsentraliseeritud, föderaalsete, piirkondlike või muude üksuste) võetud meetmed sõltumata nende õiguslikust seisundist ja nimetusest – samadel alustel nagu föderaal- või keskvõimu võetud meetmed – EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse, kui selle sätte tingimused on täidetud.
(vt punkt 178)
11. Riikliku meetme hindamisel riigiabi seisukohast võib meetme valikulisus teatud asjaoludel osutuda põhjendatuks „maksusüsteemi olemuse või ülesehitusega”. Sellisel juhul ei ole EÜ artikli 87 lõige 1 meetme suhtes kohaldatav. Niisiis maksualasele erimeetmele, mis on õigustatud maksusüsteemi sisemise loogikaga – nagu astmeline maksustamine, mis on õigustatud ümberjagamise loogikaga –, ei kohaldata EÜ artikli 87 lõiget 1.
Kuigi maksumeetmed põhinevad objektiivsetel kriteeriumidel ja on horisontaalsed, ei ole see asjaolu piisav, et muuta küsitavaks nende valikulisus ja et saaks järeldada, et meetmed on õigustatud asjaomase maksusüsteemi sisemise loogikaga, kui need annavad soodustusi ainult neile ettevõtjatele, kelle investeeringud ületavad teatava künnise ja kelle käsutuses on seega suured rahalised ressursid, jättes välja kõik teised ettevõtjad, isegi kui nad investeerivad. Samamoodi ei saa meetmega taotletav eesmärk anda alust jätta meede EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses riigiabiks kvalifitseerimata, vastasel korral piisaks ametiasutustel tuginemisest abimeetme võtmisega taotletavate eesmärkide legitiimsusele, et meedet võiks pidada üldmeetmeks, millele ei kohaldata EÜ artikli 87 lõiget 1. See säte ei tee ju vahet riigi sekkumise põhjuste või eesmärkide järgi, vaid määratleb sekkumise selle toime alusel.
(vt punktid 179, 180, 184 ja 185)
12. Komisjonil on EÜ artikli 87 lõike 3 valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus. Seega peab ühenduste kohtu teostatav kontroll piirduma selle kontrollimisega, kas on järgitud menetlusnorme ja põhjendamiskohustust, kas esitatud faktid on sisuliselt õiged ning kas ei esine ilmselget kaalutlusviga või võimu kuritarvitamist. Ühenduste kohus ei saa asendada komisjoni majanduslikku hinnangut enda omaga.
Riigiabi küsimustes võib komisjon piirduda abikava üldiste omaduste uurimisega, ilma et ta oleks kohustatud kontrollima iga konkreetset kohaldamisjuhtu.
(vt punktid 198 ja 199)
13. Asutamisleping näeb ette erinevad menetlused vastavalt sellele, kas tegu on olemasoleva või uue abiga. Kui EÜ artikli 88 lõike 3 alusel tuleb uuest abist komisjoni eelnevalt teavitada ja seda ei tohi rakendada enne, kui nimetatud menetluse järgi on tehtud lõplik otsus, siis olemasolevat abi võib vastavalt EÜ artikli 88 lõikele 1 kehtivas korras anda seni, kuni komisjon ei ole seda tunnistanud ühisturuga kokkusobimatuks. Olemasoleva abi kohta võib seega vajaduse korral teha vaid sellise kokkusobimatuks tunnistamise otsuse, millel on õiguslikud tagajärjed tulevikus.
Määruse nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ artikli 88 kohaldamiseks, artikli 1 punkti b alapunkt i näeb ette, et olemasolev abi on eeskätt „igasugune abi, mis enne asutamislepingu jõustumist oli olemas vastavates liikmesriikides, see tähendab abikavad ja individuaalne abi, mis kehtisid enne ja mida kohaldatakse ka pärast asutamislepingu jõustumist”.
Seega ei saa lugeda olemasolevaks abiks nende sätete tähenduses maksu ümberarvutuse eeskirju, mis on kehtestatud pärast asutamislepingu jõustumist asjaomases liikmesriigis, kui ümberarvutuse kohaldamise tingimustes ja seega abisaajate ringis, aluseks olevas summas ja protsendimääras, samuti kehtivusajas ilmnevad olulised muudatused võrreldes enne seda jõustumist kehtinud eeskirjadega.
(vt punktid 228–234)
14. Määruse nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ artikli 88 kohaldamiseks, artikli 1 punkti b alapunktis v sisalduvat mõistet „ühisturu areng” võib mõista kui asjaomase meetmega hõlmatud sektori majandusliku ja õigusliku konteksti muutust. Selline muutus võib olla tingitud algselt konkurentsile suletud turu avamisest.
See mõiste ei hõlma seevastu juhtumit, kui komisjon muudab oma hinnangut üksnes riigiabi käsitlevate asutamislepingu nõuete rangemaks kohaldamiseks.
Sellest järeldub, et isegi kui eeldada, et on tõendatud, et komisjon on pärast asjaomase meetme vastuvõtmist muutnud oma käsitlust valikulisuse kriteeriumide osas, millest lähtudes ta seda meedet hindas EÜ artikli 87 lõike 1 alusel, ei võimalda see tõendada „ühisturu arengut” määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v tähenduses.
(vt punktid 245, 247 ja 250)
15. Määruse nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ artikli 88 kohaldamiseks, artikli 6 lõikest 1 nähtub, et huvitatud pooltel on võimalus esitada ametliku uurimismenetluse käigus oma märkused komisjonile. Sama säte täpsustab, et märkused peavad olema esitatud ettenähtud aja jooksul, mida võib nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel pikendada, kuid ei näe ette huvitatud poole võimalust esitada omal algatusel ja pärast selleks ette nähtud tähtaja möödumist komisjonile uusi märkusi.
Sellest järeldub, et kui komisjon ei võtnud arvesse huvitatud poole täiendavaid märkusi põhjusel, et need saabusid väljaspool tähtaega ja see pool ei ole kunagi esitanud määratud tähtaja pikendamise taotlust määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 alusel, ei saa see asjaolu juhul, kui ei ole antud konkreetseid tagatisi, et täiendavad märkused võetakse isegi hilinemisega esitamise korral arvesse, kuigi tähtaja pikendamise taotlust ei ole esitatud, tähendada õiguspärase ootuse kaitse või hea halduse põhimõtete rikkumist.
Õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset laieneb ju igale eraõiguslikule isikule, kellel ühenduse institutsioon on tekitanud põhjendatud ootusi, ning isik ei saa nimetatud põhimõtte rikkumisele tugineda, kui haldusasutus ei ole talle konkreetseid tagatisi andnud.
Ühtlasi kuulub ühenduse õiguskorras haldusmenetluses antud tagatiste hulka eelkõige hea halduse tava, millega on seotud pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki antud asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Määruse nr 659/1999 artikli 6 lõige 1 väljendab neid põhimõtteid riigiabi järelevalvemenetluse raames. Riigiabi järelevalvemenetluses ei saa asjassepuutuvad isikud ise nõuda, et komisjon astuks nendega samasugusesse võistlevasse vaidlusse, nagu tal on abi andmise eest vastutava liikmesriigiga, ja nad ei saa kasutada sama laialdasi õigusi nagu kaitseõigused kui sellised. Õiguse üldpõhimõtted, nagu hea halduse tava, ei võimalda ühenduste kohtul laiendada menetluslikke õigusi, mis on asutamislepingu ja teisese õigusega antud huvitatud isikutele riigiabi järelevalvemenetluse raames.
(vt punktid 259–272)
16. Kuigi vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 neljandale lõigule, mida kohaldatakse kõnealuse põhikirja artiklist 53 tulenevalt Esimese Astme Kohtu suhtes, ja vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 116 lõikele 3 ei ole menetlusse astujal keelatud esitada argumente, mis erinevad selle menetluspoole argumentidest, kelle toetuseks ta on menetlusse astunud, siis vähemalt kehtib tingimus, et need ei tohi muuta kohtuvaidluse piire ning et menetlusse astumine toimub ikkagi selle menetluspoole nõuete toetuseks.
Kui menetlusse astuja väide – kuigi see erineb hageja väidetest – on seotud vaidlusesemega, nagu hageja selle on määratlenud, ega muuda seega kohtuvaidluse piire, on see vastuvõetav.
(vt punktid 292–294)
17. Kuigi kuni määruse nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ artikli 88 kohaldamiseks, jõustumiseni ei olnud komisjonile ette nähtud konkreetseid abimeetmete läbivaatamise tähtaegu, pidi ta sellegipoolest vältima oma ülesannete täitmise lõputut edasilükkamist, järgimaks õiguskindluse tagamise põhinõuet.
Selles osas, milles komisjonil on ainupädevus hinnata riigiabi kokkusobivust ühisturuga, peab komisjon riigiabi käsitlevate asutamislepingu alussätete hea haldamise huvides hoolikalt ja erapooletult kontrollima kaebust, milles teatatakse ühisturuga kokkusobimatust riigiabist. Sellest järeldub, et komisjon ei saa lõputult pikendada kaebuse esemeks olevate riiklike meetmete esialgset uurimist. Haldusmenetluse kestuse mõistlikkust tuleb hinnata iga konkreetse juhtumi asjaolude põhjal, arvestades eelkõige juhtumi konteksti, menetluse erinevaid etappe, mida komisjon peab järgima, ning juhtumi keerukust.
38 kuu pikkune ajavahemik alates hetkest, mil komisjon abikavadest teada sai kuni EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse algatamiseni, ei ole nende kavadega seonduvaid olusid arvestades ebamõistlikult pikk tähtaeg ega tähenda seda, et rikkumise esialgse uurimise menetluses oleks rikutud õiguskindluse põhimõtet või sellest tulenevalt hea halduse tava, kuna esiteks oli seoses arutusel olevate meetmetega vaja põhjalikult uurida siseriiklikke õigusakte ja teiseks sõltus menetluse kestus vähemalt osaliselt siseriiklikest ametiasutustest, kes palusid nimelt korduvalt pikendada komisjoni teabetaotlusele vastamiseks määratud tähtaega.
(vt punktid 296–309)
18. Abi lubatavuse osas tekkinud õiguspärasele ootusele saab tugineda üksnes siis, kui see abi on antud EÜ artiklis 88 ette nähtud menetlust järgides. Piirkondlik ametiasutus ja hoolas ettevõtja peavad ju suutma üldjuhul kindlaks teha, kas seda menetlust on järgitud. Kuna EÜ artiklis 88 ei ole tehtud vahet sel alusel, kas tegu on abikavade või individuaalse abiga, siis kohaldatakse neid põhimõtteid muu hulgas ka abikavade korral.
Ei saa siiski välistada teatamata jätmise tõttu ebaseadusliku abi saajate võimalust tugineda abi tagastamise vaidlustamiseks erakorralistele asjaoludele, mis võisid põhjendatult tekitada õiguspärase ootuse, et abi on õiguspärane.
(vt punktid 310–314)
19. Riigiabi kontrollimenetluse mõistlikku kestust, olgu siis tegu esialgse uurimise või ametliku uurimismenetlusega, tuleb hinnata iga juhtumi konkreetsete asjaolude põhjal, arvestades eelkõige asja tausta, menetluse erinevaid etappe, mida komisjon peab järgima, poolte käitumist menetluse ajal, asja keerukust ning selle tähendust erinevatele osapooltele.
Uurimismenetlus, mis kestis kokku 5 aastat ja 1 kuu, millest esialgne uurimine võttis 38 kuud ja ametlik uurimismenetlus 23 kuud, arvestades asja tausta, asjaomaste meetmete keerukust ja selle tähendust ning tõsiasja, et uurimismenetluse pikenemine oli vähemalt osaliselt tingitud siseriiklike ametiasutuste käitumisest, ei olnud ebamõistlikult pikk. Menetluse selline kestus ei ole erakorraline asjaolu, mis võiks tekitada õiguspärase ootuse, et abi on lubatav.
(vt punktid 336–342, 347)
20. Ebaseadusliku abi kõrvaldamine selle tagasinõudmise teel on abi ebaseaduslikkuse tuvastamise loogiline tagajärg. Seega ei saa ebaseaduslikult antud riigiabi tagasinõudmist eelneva olukorra taastamiseks pidada ebaproportsionaalseks, pidades silmas riigiabi käsitlevate asutamislepingu sätete eesmärke.
Abi tagastamisega kaotab abisaaja eelise, mis tal oma konkurentide ees turul oli, ning abi andmisele eelnenud olukord on taastatud. Tagasinõudmise ülesandest tuleneb ka see, et üldjuhul, kui ei esine erakorralisi asjaolusid, ei saa komisjon vääralt kasutada oma kaalutlusõigust, kui ta nõuab, et liikmesriik ebaseadusliku abi tagasi nõuaks, kuna abi tagastamise eesmärk on üksnes taastada endine olukord.
Kahtlemata nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et ühenduse institutsioonide võetud meetmed ei ületaks määra, mis on sobiv ja vajalik taotletavate eesmärkide saavutamiseks, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb võtta kõige vähem koormav meede.
Igatahes ei saa ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmist – kuna selle eesmärk on endise olukorra taastamine – üldjuhul pidada riigiabi käsitlevate asutamislepingu sätete eesmärkide suhtes ebaproportsionaalseks meetmeks. Isegi kui sellist meedet kohaldatakse tükk aega pärast kõnealuse abi andmist, ei saa see kujutada endast sanktsiooni, mida ei ole ühenduse õiguses ette nähtud.
(vt punktid 372–375)