Kohtuasi T‑304/11

Alumina d.o.o.

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Dumping – Bosniast ja Hertsegoviinast pärit tseoliit A pulbri import – Normaalväärtus – Omamaise müügi tüüpilisus – Kasumimarginaal – Tavapärane kaubandustegevus

Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (teine koda), 30. aprill 2013

1.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpingumarginaal – Normaalväärtuse määramine – Arvestuslik väärtus – Arvesse võetavad tegurid – Tavapärase kaubandustegevuse käigus kasutatud hind – Siseturul toimuva müügi tüüpilisuse alammäär – Kahe teguri vastastikune mõju

(Nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõiked 2, 3 ja 6)

2.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpingumarginaal – Normaalväärtuse määramine – Arvestuslik väärtus – Arvesse võetavad tegurid – Tavapärase kaubandustegevuse käigus kasutatud hind – Sellises kaubandustegevuses toimunud müük – Mõiste

(1994 . aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping, „1994. aasta dumpinguvastane leping”, artikkel 2.1; nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõiked 1, 3, 4 ja 6)

3.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpingumarginaal – Normaalväärtuse määramine – Arvestuslik väärtus – Sellise riskitasu arvessevõtmine, mis suurendab müügihinda teatud kliendi osas – Müügihinna kunstlik moonutamine – Puuduv parandus – Normaalväärtuse arvutamise ja dumpingu olemasolu kindlaksmääramise kehtetus

(Nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõiked 2, 3, 6 ja lõike 10 punkt k)

1.      Põhimõtteliselt tuleb toote normaalväärtuse kindlaksmääramisel küsimust omamaise müügi tüüpilisusest dumpinguvastase algmääruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 2 tähenduses, mis seab kvantitatiivse kriteeriumi, eristada küsimusest, kas müük on toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus selle määruse artikli 2 lõigete 3 ja 6 tähenduses, mis seavad asjaomase müügi enda iseloomuga seotud kvalitatiivse kriteeriumi. Siiski on omamaise müügi maht üheks hinna kujunemist mõjutada võivaks teguriks, nii et need kaks kriteeriumi võivad omada vastastikku mõju juhul, kui siseturg on nii piiratud, et hind ei kujune pakkumuse ja nõudluse vahekorra alusel. Siiski, selline vastastikuse mõju omamise võimalus ei tähenda, et kui tüüpilisusele seatud 5-protsendilist alammäära ei ole saavutatud, ei saa omamaist müüki pidada toimunuks tavapärase kaubandustegevuse käigus. Nimelt ei ole täielikult välistatud, et hoolimata omamaise müügi vähesest mahust on see toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus, kui see kajastab siiski asjaomaste ettevõtjate tavalist käitumist.

(vt punktid 24 ja 25)

2.      Toote normaalväärtuse kindlaksmääramise raames on tavapärase kaubandustegevuse mõiste eesmärk välistada sellised olukorrad, kus toodet müüakse tootmiskuludest madalama hinnaga või kui lepingud on sõlminud partnerid, kes teevad koostööd või kes on sõlminud kompensatsioonilepingu. Nagu tuleneb dumpinguvastase algmääruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 1 kolmandast lõigust ja artikli 2 lõikest 4, on need asjaolud näited müügi kohta, mida saab pidada müügiks, mis ei ole toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus.

Sellises olukorras on tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müügi mõistel objektiivne ulatus ja sellele ei saa tugineda mitte ainult institutsioonid – et neutraliseerida praktikat, mis võib dumpingut või selle ulatust varjata − vaid ka asjaomased ettevõtjad selliste asjaolude esinemisel, mis mõjutavad vaidlusaluse müügi tavapärasust.

Järelikult peavad institutsioonid normaalväärtuse arvutamisel jätma kõrvale sellise müügi, mis ei toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus, sõltumata sellest, kas müügihind on kõrgem või madalam tavapärase kaubandustegevuse raames kasutatud hinnast, olenemata sellest, mis põhjusel see tehing ei toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus ja milline on sellise välistamise mõju dumpingu olemasolu ja selle ulatuse järeldamisele, nagu on tõdenud Maailma Kaubandusorganisatsiooni apellatsioonikogu 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise lepingu artikli 2.1 kohta.

(vt punktid 27–30)

3.      Toote normaalväärtuse kindlaksmääramise raames kujutab riskitasu, mis suurendab müügihinda teatud kodumaisele kliendile, endast tegelikkuses vastutasu riski eest, mille tarnija võtab toodete müümisel teatud kliendile ja talle tasumiseks aega andes. See tasu ei kujuta endast seega osa müüdud toote väärtusest ega ole seotud toote omadustega, kuid see on ette nähtud ja selle ulatus sõltub kliendist ja tarnija hinnangust tema finantssuutlikkusele. Järelikult tähendab sellise tasu arvessevõtmine normaalväärtuse arvutamisel, et arvutusse lisatakse üks faktor, mida ei võeta aluseks selle hinna kujundamisel, millega seda toodet müüakse päritoluriigis, vaid see puudutab üksnes teatud kodumaise ostja finantssuutlikkust.

Seega tähendab sellise riskitasuga arvestamine normaalväärtuse arvutamiseks aluseks võetava kasumimarginaali kindlaksmääramisel, et arvesse võetakse selline tegur, mis ei kajasta osa müüdud toote väärtusest, kuid suurendab kunstlikult normaalväärtuse arvutamise tulemust, nii et see tulemus ei kajasta võimalikult täpselt − välja arvatud siis, kui seda kohandatakse hiljem vastavalt dumpinguvastase algmääruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 10 punkti k alusel – toote müügihinda, millega oleks tegemist juhul, kui vaidlusalust toodet oleks müüdud päritoluriigis tavapärase kaubandustegevuse käigus. Viga, mis tehti riskitasu arvessevõtmisel, mõjutab dumpingu olemasolu hindamiseks vajaliku normaalväärtuse arvutamist, mis toimub juba enne sellise praktika olemasolu kohta järelduse tegemist, mistõttu võib see mõjutada ka dumpingu olemasolu kohta tehtud järelduse enda kehtivust.

(vt punktid 36, 38 ja 39)