Language of document :

Gesamtverbands Verkehrsgewerbe Niedersachsen eV (GVN) 7. detsembril 2020 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 5. oktoobri 2020. aasta otsuse peale kohtuasjas T-583/18: Gesamtverband Verkehrsgewerbe Niedersachsen eV (GVN) versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-666/20 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Gesamtverband Verkehrsgewerbe Niedersachsen eV (GVN) (esindaja: advokaat C. Antweiler)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Saksamaa Liitvabariik, Land Niedersachsen

Apellandi nõuded

tühistada Üldkohtu 5. oktoobri 2020. aasta kohtuotsuse GVN vs. komisjon (T-583/18, EU:T:2020:466) resolutsiooni punktid 1 ja 2;

Kui apellatsioonkaebus tunnistatakse vastuvõetavaks, rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud nõue, milles paluti tühistada Euroopa Komisjoni 12. juuli 2018. aasta otsus C(2018) 4385 final1 .

Väited ja peamised argumendid

Apellant väidab esiteks, et Üldkohus rikkus põhiõiguste harta artikli 47 lõiget 2 ja menetlusnormi, kuna jättis täielikult tähelepanuta apellandi olulise argumentatsiooni tingimuste kohta, millistel on liidumaadel Saksamaa reisijatevedu käsitleva seaduse (Personenbeförderungsgesetz; edaspidi „PBefG“) § 64a kohaselt õigus kohaldada selle seaduse § 45a asemel liidumaa seadust.

Teiseks viitab apellant mitmele liidu õiguse rikkumisele.

Kõigepealt on liidu õigust rikutud sellega, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36, et poolte vahel pole vaidlust selles, et Saksa seadusandja välistas PBefG §-ga 45a ja § 8 lõike 4 kolmanda lausega selliste isikute vedamise hüvitamise, kellel on õpilase/üliõpilase ajutine ühistranspordikaart, määruse (EÜ) nr 1370/20072 kohaldamisalast. Nii toimides jättis Üldkohus arvestamata asjaoluga, et Saksamaa Liitvabariik ei ole Euroopa Komisjonile määruse nr 1370/2007 artikli 3 lõike 3 teise lause alusel teatanud ei PBefG §-st 45a ega § 8 lõike 4 kolmandast lausest.

Lisaks on liidu õigust rikutud sellega, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 40 vääralt, et seadusandja võib määruse nr 1370/2007 artikli 3 lõike 3 kohaselt mitte ainult jätta määruse kohaldamisalast välja õpilaste ja üliõpilaste veo avaliku teenindamise kohustuse täitmise rahalisi hüvitisi käsitlevad üldeeskirjad, vaid piirata ka selle erandi ulatust, muutes sellist otsust nii, et sellised hüvitised lisatakse uuesti määruse nr 1370/2007 kohaldamisalasse. Tegelikult on muutmine, mille Üldkohus tunnistas lubatavaks, vastuolus määruse nr  artikli 3 lõike 3 teise lausega; sellele kohalduvad seega samad formaalsed kehtivustingimused, mis käesoleval juhul ei olnud muutmisest komisjonile teatamata jätmise tõttu täidetud.

Lõpuks on liidu õigust – nimelt ELTL artiklit 107 ja artikli 108 lõiget 3 – rikutud sellega, et Üldkohus leidis seoses teise väitega, et Alam-Saksimaa kohaliku transpordi seaduse (Niedersächsisches Nahverkehrsgesetz (NNVG)) § 7 kohaselt ei andnud Alam-Saksi Liidumaa ettevõtjatele riigiabi, kuigi kõik munitsipaalettevõtjad said kõik rahalised vahendid, mille Alam-Saksi Liidumaa kohaliku omavalitsuse tasemel ametiasutuste käsutusse andis, just temalt. Vastupidi selle, mida leidis Üldkohus, ei ole võimalik teha vahet ühelt poolt ametiasutuse avaliku võimu teostamise ja teiselt poolt tema kui transpordiettevõtja – kes on tema enese järelevalve all – majandusliku tegevuse vahel.

____________

1     Komisjoni otsus mitte esitada vastuväiteid Alam-Saksi liidumaa poolt ühistranspordiseaduse § 7a võetud meetme kohta (juhtum SA.46538 (2017/NN)) (ELT 2018, L 292, lk 1).

2     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrus, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70 (ELT 2007, L 315, lk 1).