AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

29. märts 2007

Kohtuasi F‑31/05

Michael Cwik

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne – 2003. aasta hindamine – Tühistamishagi – Õigusvastasuse väide – Ilmne hindamisviga

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles M. Cwik nõuab esiteks, et tühistataks tema kohta ajavahemikul 1. jaanuar kuni 31. detsember 2003 koostatud karjääriarengu aruanne ja vajalikus ulatuses 24. jaanuari 2005. aasta otsus, millega jäeti tema kaebus eelnevalt nimetatud aruande peale rahuldamata, ning teiseks mõista komisjonilt välja ühe euro suurune sümboolne kahjuhüvitis.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

2.      Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

3.      Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste

1.      Karjääriarengu aruande koostamisel ei saa soovitava keskmise olemasolu korral asuda seisukohale, et see piirab hindajate otsustusvabadust konkreetsel juhul ametnike hindamisel.

Esiteks ei piira selline keskmine hindajatele antud võimalust eristada individuaalsetes hinnangutes iga ametniku ülesannete täitmist vastavalt tasemele, mille võrra nende sooritus kaldub sellest keskmisest kas üles- või allapoole kõrvale.

Teiseks ei ole hindajad soovitava keskmise järgmiseks kohustatud sellest keskmisest kõrgemaid hindeid madalamate hinnetega kompenseerima. Soovitava keskmise süsteem arvestab valdava tegelikkusega, nimelt hinnatud ametnike ühtlase jaotusega teenete keskmise taseme ümber, mida väljendatakse soovitava keskmise kaudu. Lisaks lubab personalieeskirjade artikli 45 üldiste rakendussätetega, mille on vastu võtnud komisjon, kehtestatud süsteem hindajatel tingimustes, kus teenistuse konkreetne olukord erineb valdavast tegelikkusest, ka soovitavast keskmisest kõrvale kalduda. Tõepoolest, nagu see nähtub osutatud üldiste rakendussätete artikli 4 lõikest 3, ei too soovitava keskmise ühe punkti võrra ületamine kaasa mingeid tagajärgi. Kõnealuste üldiste rakendussätete artikli 4 lõigetest 4 ja 5 nähtub veel, et ühe punkti võrra ületamise korral võib asjassepuutuv peadirektoraat, kui ta on võimeline vastavat ületamist kohaselt põhjendama, pöörduda eranditaotlusi läbivaatava ühiskomitee poole, kes võib otsustada sanktsiooni täieliku või osalise vähendamise.

On küll selge, et soovitav keskmine paneb hindamissüsteemile teatava piirangu, kehtestades hindajatele piiri võimaluse osas hinnata iga isikut in abstracto eraldi temaga võrreldavate teiste ametnike teenetest. Seesugune piirang, mis on kehtestatud ühenduse personalijuhtimise poliitika raames ametnike tulemuslikkust näitava hindamiseni jõudmiseks, ei ole siiski personalieeskirjade artikli 43 sätetega vastuolus. Soovitava keskmise taseme näit 14 punktiskaalal 0−20 võimaldab ära hoida keskmise hinde inflatsiooni riski, mille tagajärjeks võib olla hindajate poolt tegelikult kasutatud punktide ulatuse vähendamine, ja seetõttu saaks kahjustatud hindamise eesmärk, milleks on kajastada nii tõetruult kui võimalik hinnatavate ametnike teeneid ja võimaldada nende tõhusat võrdlust. Peale selle võimaldab soovitava keskmise määramine ka vähendada ohtu, et komisjoni erinevate peadirektoraatide keskmised hinded, mis võivad mitte tugineda hinnatud ametnike teenetega seotud objektiivsetele kaalutlustele, üksteisest erinevad.

(vt punktid 45–49)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 18. oktoober 2005, kohtuasi T‑51/04: Leite Mateus vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 56); 25. oktoober 2005, kohtuasi T‑43/04: Fardoom ja Reinard vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑329 ja II‑1465, punktid 51, 54 ja 55); 19. oktoober 2006, kohtuasi T‑311/04: Buendía Sierra vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑4137, punkt 183).

2.      Karjääriarengu aruande koostamisel on aruandes sisalduvate kirjeldavate märkuste eesmärk põhjendada punktidena esitatud hinnanguid. Need kirjeldavad märkused on arvuliselt väljendatud hinnangu koostamise aluseks ning võimaldavad ametnikul saadud hinnet mõista. Järelikult peavad kirjeldavad märkused olema punktidena esitatud hinnangutena aruandes kooskõlas. Võttes arvesse, et hindajatel on nende hinnata olevate isikute töö üle otsustamisel väga lai otsustuspädevus, saab võimalik vastuolu karjääriarengu aruandes õigustada aruande tühistamist vaid siis, kui vastuolu on ilmne.

(vt punkt 62)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 25. oktoober 2006, kohtuasi T‑173/04: Carius vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑243 ja II‑A‑2‑1269, punkt 106).

3.      Ametnikul, kes väidab end olevat kannatanud psühholoogilise ahistamise all, tuleb sõltumata sellest subjektiivsest käsitlusest, mis tal väidetavatest asjaoludest võis tekkida, esitada tõendid, mille alusel saab tuvastada, et tema suhtes rakendati käitumist, mille eesmärk oli – objektiivselt võttes – tema alandamine või tema töötingimuste tahtlik halvendamine.

Siinjuures juhul, kui ametnik väidab, et tema karjääriarengu aruanne on veel üks näide psühholoogilisest ahistamisest, mille all ta on väidetavalt mitu aastat kannatanud, siis need konfliktid ülemustega, mis asjaomane isik on maininud ning mis puudutavad muu hulgas tema varasemaid hindamisaruandeid, tema edutamata jätmist pika aja jooksul ja tema tööalast isoleerimist, ei ole sellised asjaolud, mis tõendaksid, et vaidlustatud karjääriarengu aruanne on koostatud tema psühholoogiliseks ahistamiseks.

(vt punktid 94 ja 95)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 23. veebruar 2001, liidetud kohtuasjad T‑7/98, T‑208/98 ja T‑109/99: De Nicola vs. EIP (EKL AT 2001, lk I‑A‑49 ja II‑185, punkt 286); 8. juuli 2004, kohtuasi T‑136/03: Schochaert vs. nõukogu (EKL AT 2004, lk I‑A‑215 ja II‑957, punkt 41); 4. mai 2005, kohtuasi T‑144/03: Schmit vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑101 ja II‑465, punkt 64).