ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)

6. märts 2002(*)

Riigiabi – Riigiabi mõiste – Maksumeetmed – Valikulisus – Õigustatus maksusüsteemi olemuse või ülesehituse tõttu – Abi kokkusobivus ühisturuga

Liidetud kohtuasjades T‑127/99, T‑129/99 ja T‑148/99,

Territorio Histórico de Álava ─ Diputación Foral de Álava, esindajad: advokaat A. Creus Carreras ja advokaat B. Uriarte Valiente,

         hageja kohtuasjas T‑127/99,

Comunidad Autónoma del País Vasco,

Gasteizko Industria Lurra, SA, asukoht Vitoria (Hispaania),

esindajad: advokaat F. Pombo García, advokaat E. Garayar Gutiérrez ja advokaat J. Alonso Berberena, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

         hagejad kohtuasjas T‑129/99,

Daewoo Electronics Manufacturing España, SA, asukoht Vitoria, esindajad: advokaat A. Creus Carreras ja advokaat B. Uriarte Valiente,

hageja kohtuasjas T‑148/99,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: F. Santaolalla, G. Rozet ja G. Valero Jordana, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

keda toetab

Asociación Nacional de Fabricantes de Electrodomésticos de Línea Blanca (ANFEL), asukoht Madrid (Hispaania), esindajad: advokaat M. Muñiz ja advokaat M. Cortés Muleiro, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

         menetlusse astuja,

ja

Conseil européen de la construction d’appareils domestiques (CECED), esindaja: advokaat A. González Martínez, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

menetlusse astuja kohtuasjas T‑148/99,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 24. veebruari 1999. aasta otsus 1999/718/EÜ, mis käsitleb Hispaania poolt Daewoo Electronics Manufacturing España SA‑le (Demesa) riigiabi andmist (EÜT L 292, lk 1),

EUROOPA ÜHENDUSTE

ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja esimees J. Azizi, kohtunikud K. Lenaerts, V. Tiili, R. M. Moura Ramos ja M. Jaeger,

kohtusekretär: ametnik J. Plingers,

arvestades kirjalikus menetluses ja 26. juuni 2001. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

 Baskimaal lubatud maksimaalne abimäär

1        Komisjoni ettepanekus sisalduva Hispaania abikõlblike piirkondade kaardi (EÜT 1996, C 25, lk 3) kohaselt on Baskimaale antava regionaalabi netoosatähtsuse ülemmäär 25%.

 Baski autonoomse piirkonna regionaalabi kava Ekimen

2        Komisjon kiitis 12. detsembri 1996. aasta otsusega (SG (96) D/11028 (riigiabi N 529/96)), mille kohta on avaldatud teadaanne (EÜT 1997, C 189, lk 7), heaks Baski autonoomse piirkonna regionaalabi kava Ekimen, mille Hispaania oli talle ettevalmistusjärgus teatavaks teinud 28. juunil 1996. Kava on kinnitatud 17. detsembri 1996. aasta dekreediga nr 289/1996 (edaspidi „Ekimeni dekreet”), mis on avaldatud väljaandes Boletin Oficial del País Vasco nr 246, 23.12.1996, lk 20138.

3        Kava hõlmas aastaid 1996–1998. Selle eesmärk oli edendada regionaalarengut ja luua töökohti Baski autonoomses piirkonnas (Ekimeni dekreedi artikkel 1). Abi oli lubatud anda toetuse või vähendatud intressimääraga laenu kujul uute rajatiste ehitamiseks või olemasoleva infrastruktuuri laiendamiseks või ajakohastamiseks (Ekimeni dekreedi artikkel 9). Abikõlblikud olid kulud, mis seonduvad maatükkide, hoonete ja rajatistega (Ekimeni dekreedi artikli 7 punkt a).

4        Abi saajate hulgas võisid olla ka tööstusettevõtjad (Ekimeni dekreedi artikkel 3). Seoses sellega nägi Ekimeni dekreedi artikkel 5 ette, et investeeringud peavad vastama järgmistele tingimustele:

–        investeerimisprojekt on tehniliselt, majanduslikult ja rahaliselt teostatav ning viiakse ellu kolme aasta jooksul abi andmise kuupäevast arvates;

–        investeeritav summa on üle 360 miljoni Hispaania peseeta (ESP);

–        projekt võimaldab luua vähemalt 30 uut töökohta;

–        asjaomase investeeringu teeb ja uued töökohad loob üks ja sama juriidiline üksus ning ettevõtjate puhul, kellel on mitu tootmiskeskust, toimub see ainult ühes nendest keskustest, välja arvatud juhul, kui on nõuetekohaselt kindlaks tehtud, et tegu on üheainsa investeerimisprojektiga;

–        vähemalt 30% investeeringust rahastatakse abi saava ettevõtja omavahenditest.

5        Ekimeni dekreedi artikli 10 kohaselt tohi selle kava alusel antav abi ületada 25% investeeringust (vt tagapool punkt 112).

 Araba ajaloolisel alal kehtivad maksusoodustused

6        Baskimaa maksukorraldust reguleerib majanduskokkulepe, mis on vastu võetud Hispaania 13. mai 1981. aasta seadusega nr 12/1981, mida on hiljem muudetud 4. augusti 1997. aasta seadusega nr 38/1997. Selle õigusakti kohaselt võib Diputación Foral de Álava teatavatel tingimustel korraldada maksusüsteemi oma territooriumil.

7        Selle alusel võttis Diputación Foral de Álava erinevaid maksualaseid abimeetmeid, eelkõige maksu ümberarvutuse 45% ulatuses ja ettevõtte tulumaksuga maksustatava summa vähendamise.

 Maksu ümberarvutus 45% ulatuses

8        Territorio Histórico de Álava 1995. aasta eelarve täitmist käsitleva 20. detsembri 1994. aasta Norma Forali nr 22/1994 (Boletín Oficial del Territorio Histórico de Álava (edaspidi „BOTHA”) nr 5, 13.1.1995) kuues lisasäte näeb ette järgmist:

„Diputación Foral de Álava’ga sõlmitud kokkuleppe kohaselt uude põhivarasse tehtud investeeringute puhul, mis ületavad 2,5 miljardit Hispaania peseetat ja on tehtud ajavahemikus 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 1995, on tasumisele kuuluva maksu lõppsumma suhtes lubatud teha maksu ümberarvutus 45% ulatuses Diputación Foral de Álava määratud investeeringusummast.

Liiga väikese maksusumma tõttu kasutamata jäänud maksu ümberarvutuse võib teha Diputación Foral de Álava’ga kokkuleppe sõlmimisele järgneva üheksa aasta jooksul.

Diputación Foral de Álava’ga sõlmitud kokkuleppes määratakse kindlaks konkreetsel juhul kohaldatavad tähtajad ja piirangud.

Käesoleva sätte alusel antavad soodustused ei ole ühildatavad muude maksusoodustustega sama investeeringu puhul.

Diputación Foral de Álava määrab kindlaks ka investeerimisprotsessi kestuse, mis võib hõlmata investeeringute aluseks oleva projekti ettevalmistamisel tehtud investeeringuid.”

9        Selle sätte kehtivust pikendati 1996. aastaks 20. detsembri 1995. aasta Norma Forali nr 33/1995 (BOTHA nr 4, 10.1.1996) – mida on muudetud 5. juuli 1996. aasta Norma Forali nr 24/1996 (BOTHA nr 90, 9.8.1996) ainsa erandsätte punktiga 2.11 – viienda lisasättega. 1997. aastaks pikendati maksumeetme kehtivust 18. detsembri 1996. aasta Norma Forali nr 31/1996 (BOTHA nr 148, 30.12.1996) seitsmenda lisasättega. Maksu ümberarvutus 45% ulatuses investeeringusummast jäeti muudetud kujul kehtima ka 1998. ja 1999. aastaks, vastavalt 19. detsembri 1997. aasta Norma Forali nr 33/1997 (BOTHA nr 150, 31.12.1997) üheteistkümnenda lisasättega ja 17. detsembri 1998. aasta Norma Forali nr 36/1998 (BOTHA nr 149, 30.12.1998) seitsmenda lisasättega.

 Ettevõtte tulumaksuga maksustatava summa vähendamine

10      Eelmises punktis viidatud 5. juuli 1996. aasta Norma Forali nr 24/1996 artikkel 26 sätestab:

„1.      Majandustegevust alustavatel ettevõtetel on õigus vähendada vastavalt 99, 75, 50 ja 25% võrra nende majandustulemustele vastavat positiivset maksustatavat summat, enne kui see tasaarvestatakse eelnevast maksustamisperioodist tuleneva negatiivse maksustatava summaga, nelja järjestikuse maksustamisperioodi jooksul alates esimesest maksustamisperioodist, mil nad esimese nelja tegevusaasta jooksul saavutavad positiivse maksustatava summa.

[...]

2.      Kõnealuse vähenduse saamiseks peavad maksukohustuslased täitma neli järgmist tingimust:

a)      alustama tegevust vähemalt 20 miljoni Hispaania peseeta suuruse sissemakstud kapitaliga;

b)      [...]

c)      [...]

d)      uus majandustegevus ei tohi olla selline, millega oleks varem otseselt või kaudselt muu nime all tegeldud;

e)      uue majandustegevusega tegeldakse paigas või ruumides, kus ükski teine füüsiline ega juriidiline isik muu majandustegevusega ei tegele;

f)      kahe esimese tegevusaasta jooksul investeeritakse materiaalsesse põhivarasse vähemalt 80 miljonit Hispaania peseetat, kusjuures kogu see põhivara peab olema seotud kõnealuse majandustegevusega ning seda ei või rentida ega üle anda kolmandatele isikutele. Selle nõude kohaldamisel loetakse investeeringuks materiaalsesse põhivarasse ka liisitud vara, tingimusel et ettevõte on kohustunud liisingueseme omandama;

g)      kuue kuu jooksul majandustegevuse algusest luuakse vähemalt 10 töökohta ning selline keskmine töötajate arv säilitatakse igal aastal alates kõnealusest ajahetkest kuni aastani, mil lõpeb õigus vähendada maksustatavat summat;

h)      [...]

i)      ettevõttel on vähemalt viit aastat hõlmav äriplaan.

3.      [...]

4.      Lõike 2 punktis f osutatud investeeringu miinimumsumma ja lõike 2 punktis g osutatud töökohtade arv ei ole ühildatavad ühegi muu kõnealusele investeeringule või töökohtade loomisele ette nähtud maksusoodustusega.

5.      Käesolevas artiklis ette nähtud vähendust saab taotleda maksuametilt, kes pärast lähtetingimuste täitmise kontrollimist annab taotlevale ettevõttele oma esialgse loa, mille Diputación Foral de Álava ametlikult kinnitab.

[...]”

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

11      Baskimaa ametiasutused ja Daewoo Electronics Co. Ltd (edaspidi „Daewoo Electronics”) sõlmisid 13. märtsil 1996 koostööleppe, milles Daewoo Electronics võttis kohustuse asutada Baskimaal külmikute tootmistehas. Baskimaa ametiasutused kohustusid omakorda nimetatud projekti toetuste andmisega toetama.

12      Kokkuleppe kohaselt võis eelmainitud projekt saada toetusi kuni 25% ulatuses investeeringutest materiaalsesse põhivarasse ja asutamiskuludesse, samuti muud riigiabi, mida Baskimaal antakse ettevõtjatele, kes soovivad investeerida keskkonnakaitse, uuringute ja arendamise ning energiasäästu valdkondadesse.

13      Daewoo Electronicsi asutatud ettevõte pidi koostama äriplaani, mille heakskiitmine Baskimaa ametiasutuste poolt oli üheks kõnealuse kokkuleppe rakendamise eeltingimuseks. Aastaid 1996–2001 hõlmav äriplaan esitati Baskimaa ametiasutustele 1996. aasta septembris. Selles nähti ette 11 835 600 000 Hispaania peseeta suurune investeering ja 745 töökoha loomine. Müük pidi algama 1997. aastal peamiselt Hispaania, Prantsuse ja Itaalia turgudel ning laienema 1998. aastal Saksamaa ja Ühendkuningriigi turgudele. Alguses pidi Hispaania turg andma põhiosa käibest. Eksport pidi suurenema igal aastal ja moodustama kolme või nelja aasta pärast 60% kogukäibest.

14      7. oktoobril 1996 asutati Hispaania õiguse alusel Daewoo Electronics Manufacturing España, SA (edaspidi „Demesa”), mille ainuomanik oli Daewoo Electronics.

15      Avaliku sektori ettevõte Gasteizko Industria Lurra, SA (edaspidi „Gasteizko Industria”) pakkus 10. oktoobri 1996. aasta kirjaga Demesale müügiks Júndizi tööstuspiirkonnas Vitoria-Gasteizis asuvat tehnovõrkudega varustatud 100 000 m² suurust maatükki hinnaga 4125 peseetat/m². Demesa võttis selle pakkumise vastu 1996. aasta novembris.

16      Demesa alustas 1996. aasta novembris oma külmkapitehase ehitustöid.

17      Baskimaa valitsus otsustas 24. detsembril 1996 anda Ekimeni dekreedi alusel (vt eespool punktid 2–5) Demesale abi, mille brutoosatähtsus on 25% kavandatava investeeringu kogusummast, st summas 2 958 900 000 Hispaania peseetat.

18      Diputación Foral de Álava 21. oktoobri 1997. aasta otsusega nr 737/1997 lubati hagejal teha eespool punktides 8 ja 9 osutatud maksu ümberarvutus 45% ulatuses.

19      Demesa kandis 30. detsembril 1997 ehk päeval, mil kirjutati alla ametlikule müügilepingule, Gasteizko Industriale üle maatüki müügihinna, mis oli kindlaks määratud 10. oktoobri 1996. aasta pakkumuses (vt eespool punkt 15).

20      Ka maatüki ametlik müügileping vormistati 30. detsembril 1997.

 Haldusmenetlus

21      Komisjon sai 11. juuni 1996. aasta kirjaga Asociacíon Nacional de Fabricantes de Electrodomésticos de Línea Blanca (edaspidi „ANFEL”) kaebuse, mille kohaselt Hispaania andis Demesale toetuste ja maksuvabastuste kujul abi, mis ületab Baskimaal kehtivat regionaalabi ülemmäära. Komisjon sai samasisulised kaebused ka Conseil européen de la construction d’appareils domestiques’ilt (edaspidi „CECED”) ja Associazione Nazionale Industria Elettrotecniche ed Elettroniche’lt (edaspidi „ANIE”).

22      Komisjon nõudis 26. juuni 1996. aasta kirjaga Hispaania ametiasutustelt teavet.

23      Hispaania ametiasutused edastasid 16. septembri 1996. aasta kirjaga komisjonile teatud hulga andmeid. Baskimaa ametiasutused andsid 11. veebruari 1997. aasta kirjaga komisjonile täiendavat teavet.

24      Komisjon tegi 16. detsembri 1997. aasta kirjaga Hispaania ametiasutustele teatavaks oma otsuse „algatada asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 ette nähtud menetlus piirkonnas kehtiva abi netoosatähtsuse 25%‑lise ülemmäära võimaliku ületamise asjas, kui Demesale anti [...] abi järgmisel kujul:

–        Araba provintsi maksusüsteemis ette nähtud maksumeetmed (5. juuli 1996. aasta Norma Foral nr 24/1996 ettevõtte tulumaksu kohta),

–        maksu ümberarvutus, mis seisneb tasumisele kuuluva ettevõtte tulumaksu summa vähendamises 45% võrra (Araba provintsi 1995. aasta eelarve täitmist käsitleva 20. detsembri 1994. aasta Norma Forali nr 22/1994 kuues lisasäte, mille kehtivust on pikendatud 20. detsembri 1995. aasta Norma Foraliga nr 33/1995 (viies lisasäte), 5. juuli 1996. aasta Norma Foraliga nr 24/1996 (erandsätte punkt 2.11) ja 18. detsembri 1996. aasta Norma Foraliga nr 31/1996 (seitsmes lisasäte)),

–        Demesa õigus kasutada alates 1996. aastast tasuta 500 000 m² suurust maatükki Júndizi tööstuspiirkonnas, samuti müügihind, mis väidetavalt ei vasta turuhinnale”.

25      Komisjon palus asjassepuutuvatel isikutel esitada oma märkused väidetava abi kohta (EÜT 1998, C 103, lk 3). Hispaania ametiasutused esitasid oma märkused 23. jaanuari ja 6. märtsi 1998. aasta kirjadega. Komisjon sai asjassepuutuvate isikute märkused ja edastas need Hispaania ametiasutustele, kes esitasid nende märkuste kohta talle oma kommentaarid 20. oktoobri 1998. aasta kirjaga.

26      Komisjon tegi 4. juuni 1998. aasta kirjaga Hispaania ametiasutustele teatavaks oma otsuse laiendada käimasolevat menetlust Ekimeni kava alusel Demesale antud abi sellele osale, mille suhtes ei ole kohaldatav Ekimeni dekreedi artikli 10 lõikes 1 sätestatud üldreegel, mille kohaselt on lubatud abimäär 10% tegelikest abikõlblikest kuludest (vt tagapool punkt 112).

27      Ta palus asjassepuutuvatel isikutel esitada selle kohta oma märkused (EÜT 1998, C 266, lk 6). Hispaania ametiasutused esitasid oma märkused 22. ja 24. juuli 1998. aasta kirjadega. Komisjon edastas teiste asjassepuutuvate isikute märkused Hispaania ametiasutustele, kes reageerisid neile 3. detsembri 1998. aasta kirjaga.

28      Komisjoni teenistuste ja Baski ametiasutuste esindajate kaks nõupidamist toimusid Brüsselis ja Vitoria-Gasteizis vastavalt 29. oktoobril ja 15. detsembril 1998.

29      Komisjon võttis 24. veebruaril 1999 vastu otsuse 1999/718/EÜ, mis käsitleb Hispaania poolt Daewoo Electronics Manufacturing España SA‑le (Demesa) riigiabi andmist (EÜT L 292, lk 1, edaspidi „vaidlustatud otsus”).

30      Otsuses sisalduvad järgmised sätted:

„Artikkel 1

Hispaania on andnud [Demesale] järgmist riigiabi:

a)      eelis summas 184 075,79 eurot, mis tuleneb maatüki hinna tasumise edasilükkamisest üheksa kuu võrra alates hetkest, mil [Demesa] võttis Júndizi tööstuspiirkonnas (Vitoria-Gasteiz) asuva maatüki kasutusele, et alustada projekteeritud ehitist, kuni hinna tasumiseni;

b)      eelis summas 213 960,31 eurot, mis tuleneb Júndizi tööstuspiirkonnas (Vitoria-Gasteiz) asuva maatüki turuhinna ja [Demesa] tasutud hinna vahest;

c)      abi andmine viie protsendipunkti võrra rohkem, kui lubab Ekimeni abikava alusel antava abi ülemmäär 20% abikõlblikest kuludest, st jättes nimetatud kulude hulgast välja sisseseadele tehtud kulud, mis on hinnatud Hispaania 24. juuli 1998. aasta kirjale lisatud piirkondlike ametiasutuste läbiviidud auditi aruandes 1 803 036,31 eurole;

d)      maksu ümberarvutuse lubamine 45% ulatuses määratud investeeringusummast vastavalt Diputación Foral de Álava 21. oktoobri 1997. aasta otsusele (nõusolek) 737/1997;

e)      maksustatava summa vähendamine uutel ettevõtetel 5. juuli 1996. aasta Norma Forali nr 24/1996 artikli 26 alusel,

mis on ühisturuga kokkusobimatu.

Artikkel 2

1. Hispaania võtab kõik vajalikud meetmed, et:

a)      nõuda abisaajalt tagasi artikli 1 punktides a, b ja c märgitud abi, mis on ebaseaduslikult tema käsutusse antud;

b)      kaotada eelised, mis on saadud seoses artikli 1 punktides d ja e osutatud riigiabiga ja antud ebaseaduslikult abisaaja käsutusse.

2. Abi tagastamine toimub siseriikliku õigusega sätestatud korras. Tagastatavad summad kannavad intressi alates abi kättesaamise kuupäevast kuni selle tegeliku tagastamiseni. Intress arvutatakse regionaalabi osatähtsuse arvutamisel kasutatava viivisemäära põhjal.

Artikkel 3

Kahe kuu jooksul alates käesolevast otsusest teatamise kuupäevast teavitab Hispaania komisjoni otsuse täitmiseks võetud meetmetest.

Artikkel 4

Käesolev otsus on adresseeritud Hispaania Kuningriigile.”

 Menetlus

31      Hagejad kohtuasjades T‑127/99, T‑129/99 ja T‑148/99 esitasid vaidlustatud otsuse tühistamise nõuded vastavalt 25. mail, 26. mail ja 18. juunil 1999 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud hagiavaldustega.

32      ANFEL esitas 17. novembril 1999 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud dokumendiga taotluse menetlusse astumiseks kohtuasjades T‑127/99 ja T‑129/99 komisjoni nõuete toetuseks.

33      ANFEL ja CECED esitasid 13. detsembril 1999 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud dokumentidega taotluse menetlusse astumiseks kohtuasjas T‑148/99 komisjoni nõuete toetuseks.

34      Esimese Astme Kohtu kolmanda koja (laiendatud koosseisus) esimees rahuldas need menetlusse astumise taotlused 25. veebruari 2000. aasta määrusega.

35      ANFEL ja CECED esitasid 12. aprillil 2000 menetlusse astuja kirjalikud seisukohad, mille kohta põhikohtuasjade menetlusosalised esitasid oma märkused.

36      Kohtuasjad T‑127/99, T‑129/99 ja T‑148/99 on suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides liidetud 5. juuni 2001. aasta määrusega.

37      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus alustada suulist menetlust.

38      Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 26. juuni 2001. aasta kohtuistungil.

 Poolte nõuded

39      Kohtuasjas T‑127/99 palub hageja Esimese Astme Kohtul:

–        tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks ning tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 punktid d ja e ning artikli 2 lõike 1 punkt b ja lõige 2;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

40      Kohtuasjas T‑129/99 paluvad hagejad Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt;

–        mõista menetlusse astumisega seotud kohtukulud välja ANFEL‑ilt.

41      Kohtuasjas T‑148/99 palub hageja Esimese Astme Kohtul:

–        tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

42      Kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 paluvad hagejad Esimese Astme Kohtul ühtlasi kohustada komisjoni esitama vaidlustatud otsuse vastuvõtmist puudutavad sisedokumendid. Kohtuasjas T‑129/99 paluvad hagejad nõuda välja vaidlustatud otsusega seonduv haldustoimik tervikuna.

43      Kohtuasjas T‑127/99 ja kohtuasjas T‑148/99 palub komisjon Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

44      Kohtuasjas T‑129/99 palub komisjon Esimese Astme Kohtul:

–        tunnistada hagi vastuvõetamatuks selles osas, mis puudutab vaidlustatud otsuse artikli 1 punkte d ja e, ja teise võimalusena jätta hagi selles osas põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        jätta hagi rahuldamata selles osas, mis puudutab vaidlustatud otsuse artikli 1 punkte a–c;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

45      Lisaks leiab komisjon, et kohtuasjades T‑127/99, T‑129/99 ja T‑148/99 esitatud hagejate taotlused teatud dokumentide või terve toimiku esitamise kohta tuleb jätta rahuldamata.

46      Kohtuistungil täpsustatud nõuete kohaselt palub ANFEL kolmes kohtuasjas ja CECED kohtuasjas T‑148/99 Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Hagi osaline vastuvõetamatus kohtuasjas T‑129/99

47      Komisjon väidab, et kohtuasjas T‑129/99 on hagi vastuvõetamatu selles osas, millega hagejad taotlevad vaidlustatud otsuse artikli 1 punktide d ja e tühistamist. Need sätted ei puuduta hagejaid otseselt ja isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses.

48      Kohtuasjas T‑129/99 esitavad hagejad vastuväite, et vaidlustatud otsust tuleb käsitada kui jagamatut tervikut. Lisaks väidavad nad, et komisjon käsitles artikli 1 punktides d ja e ning artikli 1 punktides a–c sätestatud abi koosmõjus ja tegi sel alusel järelduse, et Demesale antud abi kogusumma ületab suuresti Baskimaal lubatud maksimaalset abimäära. Lõpuks märgivad nad, et maksuküsimused, mida käsitlevad vaidlustatud otsuse artikli 1 punktid d ja e, on Hispaania õiguse alusel Baski autonoomse piirkonna pädevuses. Seega tuleb tunnustada tema kaebeõigust seoses otsuse nende sätetega.

49      Esimese Astme Kohus nendib kõigepealt, et kohtuasjas T‑129/99 ei ole hagejad, st Baski autonoomne piirkond ja Gasteizko Industria, vaidlustatud otsuse adressaadid. Seega tuleb kontrollida, kas neid pooli saab pidada isikuteks, keda vaidlustatud otsus EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses otseselt ja isiklikult puudutab.

50      Seoses sellega tuleb esiteks toonitada, et vaidlustatud otsuse artikli 1 punktid a ja b käsitlevad abi, mida Gasteizko Industria väidetavalt andis Demesale, ja teiseks, et vaidlustatud otsuse artikli 1 punkt c puudutab abi, mida Baski autonoomne piirkond väidetavalt andis samale ettevõttele. Vaidlustatud otsuse kõnealused sätted ei puuduta ainult akte, mille on vastu võtnud kohtuasja T‑129/99 hagejad, vaid need sätted ühtlasi takistavad pooltel neile otseselt Hispaania siseriikliku õigusega antud pädevuse teostamist soovitud viisil (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 30. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑214/95: Vlaams Gewest vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑717, punktid 29 ja 30, ning 15. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑288/97: Regione Autonoma Friuli-Venezia Giulia vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑1871, punkt 31).

51      Sellest järeldub, et vaidlustatud otsuse artikli 1 punktid a ja b puudutavad Gasteizko Industriat otseselt ja isiklikult ning et vaidlustatud otsuse artikli 1 punkt c puudutab Baski autonoomset piirkonda otseselt ja isiklikult.

52      Kuna on tegu ühe ja sama hagiga, võib seega kohe tuvastada, et hagi on kohtuasjas T‑129/99 vastuvõetav ka selles osas, milles nõutakse vaidlustatud otsuse artikli 1 punktide a–c tühistamist (vt selle kohta Euroopa Kohtu 24. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑313/90: CIRFS jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1125, punkt 31).

53      Vaidlustatud otsuse artikli 1 punktides d ja e osutatud meetmete ehk maksu ümberarvutuse ja maksustatava summa vähendamise osas on poolte jaoks selge, et neid meetmeid ei ole kehtestanud ükski kohtuasja T‑129/99 hagejatest.

54      Mainitud kohtuasja hagejad väidavad siiski, et ka need vaidlustatud otsuse sätted puudutavad neid otseselt ja isiklikult. Nad viitavad selles osas eeskätt Baski autonoomse piirkonna maksualasele pädevusele.

55      See argument ei ole siiski toimiv, kuna Baski autonoomne piirkond ei ole tõendanud, et vaidlustatud otsuse artikli 1 punktid d ja e takistavad tal tema maksualase pädevuse teostamist, nagu ta on väitnud (eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus Vlaams Gewest vs. komisjon, punkt 29).

56      Hagejad ei saa ka tugineda argumendile, mis tuleneb vaidlustatud otsuse väidetavast jagamatusest. Vaidlustatud otsust saab analüüsida kui otsuste paketti, mis käsitleb ühele ja samale ettevõttele eri avalik-õiguslike üksuste poolt antud erinevat abi.

57      Lisaks ei ole komisjon vaidlustatud otsuses vastupidi hagejate väitele arvesse võtnud vaidlustatud otsuse artikli 1 punktides d ja e viidatud väidetavat abi, kui ta hindas, kas Demesale Ekimeni kava alusel antud eelised ületavad 12. detsembri 1996. aasta otsusega kinnitatud lubatud ülemmäära (vt eespool punkt 2). Vaidlustatud otsuses antud hinnangut, et vaidlustatud otsuses viidatud väidetav abi on ühisturuga kokkusobimatu, ei ole komisjon rajanud tõdemusele, et Demesa saadud erinevate eeliste kogum ületab Baskimaa kohta kinnitatud abi netoosatähtsuse 25% ülemmäära (vt eespool punkt 1).

58      Seega tuleb teha järeldus, et kohtuasjas T‑129/99 on hagi vastuvõetamatu selles osas, milles nõutakse vaidlustatud otsuse artikli 1 punktide d ja e tühistamist, ning järelikult ka selles osas, milles nõutakse vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 punkti b tühistamist.

 Põhiküsimus

59      Käsitletavates menetlustes esitatud hagiavaldustest saab välja tuua kolm ühist väidet. Esimene väide seisneb selles, et on rikutud EÜ asutamislepingu artikli 92 lõiget 1 (muudetuna EÜ artikli 87 lõige 1). Teine väide käsitleb õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtete rikkumist ning kolmas väide EÜ asutamislepingu artikli 190 (nüüd EÜ artikkel 253) rikkumist.

60      Kohtuasjades T‑129/99 ja T‑148/99 tuginevad hagejad veel ka väitele, et on rikutud kaitseõigusi. Lõpuks tuginevad hagejad kohtuasjas T‑129/99 ühtlasi väitele, et on rikutud asutamislepingu artikli 92 lõiget 3.

I –  Esimene väide, et on rikutud asutamislepingu artikli 92 lõiget 1

61      See väide koosneb kuuest osast. Esimesed viis osa on seotud vaidlustatud otsuse resolutiivosas kirjeldatud väidetava abi eri koostisosadega (artikli 1 punktid a–e). Kuues osa käsitleb konkurentsi võimalikku moonutamist ja liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamist asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses.

62      Esimese Astme Kohus peab vajalikuks käsitleda kõigepealt väite seda osa, mis puudutab vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis b nimetatud väidetavat abi, enne kui asuda hindama vaidlustatud otsuse artikli 1 ülejäänud punktide seaduslikkust.

 Esimene osa, mis puudutab vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis b viidatud 100 000 m² suuruse maatüki müügihinda

63      Vaidlustatud otsuses hindas komisjon Gasteizko Industria poolt Demesale müüdud 100 000 m² suuruse maatüki turuhinnaks 4481 peseetat/m² (vaidlustatud otsus, punkti V.2.2 viimane lõik). Tegu on tehnovõrkudega varustatud krundiga, millel on toite- või liitumispunktid vee-, gaasi- ja elektrivõrgu ning kanalisatsiooniga ühendamiseks.

64      Komisjon võttis aluseks hinna 4481 peseetat/m², mida on mainitud Price Waterhouse’i 1997. aasta jaanuaris koostatud aruandes (vaidlustatud otsus, punkti V.2.2 seitsmes lõik). „Selle dokumendi kohaselt on samas piirkonnas, kus asub Demesa kasutuses olev maatükk, 50 000 m² suuruste tehnovõrkudega varustatud maatükkide hind 4481 peseetat/m²” (vaidlustatud otsus, punkti III.2.1 neljas lõik).

65      Vaidlustatud otsusest ilmneb, et komisjon kontrollis Price Waterhouse’i hinnangu usaldusväärsust kolme muu ettekande põhjal.

66      Komisjon viitab eelkõige kahe kinnisvaraeksperdi hinnangutele, mis on antud Baski piirkonna ametiasutuste haldusmenetluse käigus 13. jaanuaril ja 6. veebruaril 1998. Vaidlustatud otsuses on selle kohta selgitatud:

„Esimeses hinnangus on märgitud [...], et üle 10 000 m² suuruse tehnovõrkudega varustatud maatüki müügihind peaks jääma vahemikku 4000–4500 peseetat/m². Teises hinnangus, mis põhineb tegelikel andmetel, st eelnevatel kuudel müüdud sarnaste omadustega tehnovõrkudega varustatud maatükkide müügihinnal, on näidatud kahe, 10 000 m²‑st oluliselt suurema pindalaga maatüki, nimelt 33 000 m² ja 50 000 m² suuruste maatükkide hinnaks 5000 peseetat/m² ja tehtud järeldus, et kuigi puuduvad võrdlusandmed 100 000 m² suuruste tehnovõrkudega varustatud maatükkidega tehtud tehingute kohta, võib neis oludes suurte kruntide tehnovõrkude rajamise võimalikke kulusid arvestades pidada põhjendatuks hinda vahemikus 4000–4800 peseetat/m², rõhutades samas, et sedalaadi müük on poliitilise iseloomuga, paratamatult mõjutatud mittemajanduslikest kaalutlustest.” (Vaidlustatud otsus, punkti V.2.2 viies lõik.)

67      Komisjon tugineb ka IDOM‑i auditi aruandele, mis on koostatud 1998. aasta juulis. Vaidlustatud otsuses on selgitatud, et sellest auditist „ilmneb, et samas piirkonnas asuva tehnovõrkudeta maatüki hind oli ligikaudu 5000 peseetat/m². Demesa tasutud hinda on põhjendatud hinnaalandusega, mis võimaldati maatüki suuruse tõttu. Audiitor jääb oma järeldustes siiski hinna 5000 peseetat/m² juurde ja juhib tähelepanu sellele, et tema hinnang erineb piirkondlike ametiasutuste kinnitatud hinnast, mis on 4125 peseetat/m²” (vaidlustatud otsus, punkti V.2.2 kuues lõik).

68      Komisjon järeldab, et „neis [kolmes eespool viidatud aruandes antud] hinnangute keskmine ei kaldu oluliselt kõrvale Price Waterhouse’i 1997. aasta jaanuaris antud hinnangust, mille kohaselt tehnovõrkudega varustatud maa keskmine hind on 4481 peseetat/m², mille sisse on arvatud tehnovõrkude rajamise kulud” (vaidlustatud otsus, punkti V.2.2 seitsmes lõik). Komisjon leiab, et seda hinda tulebki siis pidada turuhinnaks.

69      Komisjon lisab:

„Kuna Demesa tasus ruutmeetri eest 4125 peseetat, sai see äriühing eelise, mis vastab nende kahe hinna vahele (356 peseetat/m²) ja on kokku 213 960,31 eurot (35 600 000 Hispaania peseetat).” (Vaidlustatud otsus, punkti V.2.2 viimane lõik.)

70      Neil asjaoludel luges komisjon vaidlustatud otsuse artikli 1 punktiga b riigiabiks „eelis[e] summas 213 960,31 eurot, mis tuleneb Júndizi tööstuspiirkonnas (Vitoria-Gasteiz) asuva maatüki turuhinna ja [Demesa] tasutud hinna vahest”.

71      Kohtuasjades T‑129/99 ja T‑148/99 väidavad hagejad, et komisjon rikkus asutamislepingu artikli 92 lõiget 1, kui ta leidis, et müügihind 4125 peseetat/m² ei vasta turuhinnale. Nad leiavad, et komisjon määras vaidlustatud otsuses turuhinna meelevaldselt. Komisjon võttis aluseks hinna 4481 peseetat/m², mille audiitorfirma Price Waterhouse tegi kindlaks 50 000 m² suuruse maatüki puhul, samas kui kõigis haldusmenetluse käigus komisjonile saadetud sõltumatute ekspertide aruannetes jääb tegelik müügihind 4125 peseetat/m² turuhindade kõikumise vahemikku.

72      Esimese Astme Kohus meenutab selle kohta, et vara selline soodustingimustel müük avalik-õigusliku asutuse poolt, nagu toimus Gasteizko Industria kaudu, võib osutuda riigiabiks (Euroopa Kohtu 11. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑39/94: SFEI jt, EKL 1996, lk I‑3547, punkt 59).

73      Et hinnata, kas Demesa sai antud juhul 100 000 m² suuruse maatüki soetamisel riigiabi, tuleb kontrollida, kas see ettevõtja ostis kõnealuse maatüki hinnaga, mida ta ei oleks võinud saada harilikes turutingimustes (Euroopa Kohtu 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑342/96: Hispaania vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑2459, punkt 41, ja 29. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑256/97: DM Transport, EKL 1999, lk I‑3913, punkt 22).

74      Vaidlustatud otsusest nähtub (vt eespool punktid 63–70), et komisjoni arvates oli määrava tähtsusega Price Waterhouse’i aruandes esitatud hind 4481 peseetat/m². Andmaks hinnangut sellele, kas Demesa 100 000 m² suuruse maatüki eest tegelikult tasutud hind tähendas riigiabi, võrdles komisjon müügihinda üksnes Price Waterhouse’i aruandest nähtuva hinnaga. Vaidlustatud otsuses mainitud kolmes ülejäänud aruandes, st 13. jaanuari ja 6. veebruari 1998. aasta aruannetes ning IDOM‑i 1998. aasta juulikuu aruandes näidatud hindu on kasutatud vaid selleks, et kontrollida Price Waterhouse’i esitatud hinna usaldusväärsust.

75      Seega on vaidlustatud otsuse artikli 1 punkti b õiguspärasuse hindamiseks vaja kontrollida, kas see, et komisjon omistas Price Waterhouse’i aruandele niivõrd määrava tähtsuse, võis olla mõistlik.

76      Selles osas tuleb nentida, et komisjon selgitas vaidlustatud otsuses, „et hind, mis on leitud tagantjärele kahe hindamise (13. jaanuari ja 6. veebruari 1998. aasta aruanded) ja [IDOM‑i] auditi tulemusena, ei saa olla samaväärne hinnaga, mis on saadud enne müüki läbiviidud hindamisel” (vaidlustatud otsus, punkti V.2.2 kolmas lõik).

77      Esimese Astme Kohus meenutab siiski, et Gasteizko Industria pakkus 10. oktoobri 1996. aasta kirjaga Demesale müügiks Júndizi tööstuspiirkonnas asuvat 100 000 m² suurust maatükki hinnaga 4125 peseetat/m². Kohtutoimikust nähtub veel, et Demesa võttis selle pakkumise suulises vormis vastu 1996. aasta novembris. Seega tuleb tõdeda, et kõik neli vaidlustatud otsuses mainitud hindamist, kaasa arvatud Price Waterhouse’i oma, on läbi viidud pärast müügikokkulepet. Niisiis, kuigi komisjoni teatisest ametivõimude korraldatavas maa ja hoonete müügis sisalduvate riigiabi elementide kohta (EÜT 1997 C 209, lk 3) nähtub, et müügihind, mis vastab sõltumatu eksperdi enne müüki antud hinnangule, ei sisalda riigiabi, ei olnud komisjonil mõistlik tugineda Price Waterhouse’i aruande koostamise ajale (jaanuar 1997), et anda sellele määrav tähtsus.

78      Esimese Astme Kohtu küsimuse põhjal selgitas komisjon, et Price Waterhouse’i kui kinnisvaraga tegeleva müüjast äriühingu audiitori hinnang on ainus arvestatav hinnang, kuna see on antud eesmärgiga teha kindlaks selle äriühingu kinnisomandi rahaline väärtus. Pealegi on see ainus hinnang, mis on antud enne EÜ asutamislepingu artikli 93 lõike 2 (nüüd EÜ artikli 88 lõige 2) alusel menetluse alustamise otsust. Lisaks seab komisjon kahtluse alla 13. jaanuari ja 6. veebruari 1998. aasta aruannete usaldusväärsuse, kuna esimene aruanne ei põhine tegelikel tehinguandmetel ja teine toob hinna alla poliitilistest kriteeriumidest lähtudes.

79      Esimese Astme Kohus leiab kõigepealt, et Price Waterhouse’i 1997. aasta jaanuari aruandele ei saa omistada käesolevas kohtuasjas ülekaalukat tähtsust tulenevalt asjaolust, et 13. jaanuari ja 6. veebruari 1998. aasta hinnangud ning IDOM‑i auditi aruanne on koostatud alles pärast menetluse alustamist. Need neli aruannet, kaasa arvatud Price Waterhouse’i oma, on koostatud ajal, mil komisjon oli juba alustanud menetlust Demesale antud väidetava abi uurimiseks. Vastavast toimikust nähtub, et esimest korda on teavet küsitud 1996. aasta juunis.

80      Seejärel tuleb sedastada, et ükski vaidlustatud otsuses mainitud neljast aruandest ei põhine otseselt just 100 000 m² pindalaga maatükkide müügitehingutel. Nagu vaidlustatud otsuses on märgitud, „puuduvad võrdlusandmed 100 000 m² suuruste tehnovõrkudega varustatud maatükkidega tehtud tehingute kohta” (punkti V.2.2 viies lõik).

81      Siiski on eksperdid, kes koostasid 6. veebruari 1998. aasta aruande ja IDOM‑i auditi aruande, püüdnud olemasolevate andmete põhjal välja selgitada just sellise pindalaga maatüki müügihinda. 13. jaanuari 1998. aasta aruanne sisaldab üldist hinnangut kõigi üle 10 000 m² suuruste maatükkide kohta.

82      Price Waterhouse’i aruandes on seevastu antud hinnang 55 481 m² suuruse maatüki hinna kohta ega ole arvestatud Demesa ostetud maatüki tegelikku pindala.

83      Neil asjaoludel tuleb järeldada, et komisjon toimis meelevaldselt, kui ta vaidlustatud otsuses lähtus Price Waterhouse’i aruandes esitatud hinnast kui määravast võrdlushinnast.

84      Seda järeldust ei saa kõigutada asjaolu, et komisjon kontrollis Price Waterhouse’i esitatud hinda, võrreldes seda ülejäänud kolmes aruandes, nimelt 13. jaanuari ja 6. veebruari 1998. aasta aruannetes ning IDOM‑i auditi aruandes esitatud hindade keskmisega.

85      Esiteks pidi komisjon kontrollima, kas Demesa tasutud müügihind vastas turuhinnale. Seega oleks ta pidanud haldusmenetluses tema käsutuses olevates erinevates ekspertaruannetes esitatud hindadega võrdlema Demesa poolt tegelikult tasutud müügihinda, mitte Price Waterhouse’i määratud hinda, et välja selgitada, kas Demesa tasutud hind kaldub neis aruannetes esitatud hindadest kõrvale sel määral, et tuleb järeldada, et on antud riigiabi.

86      Teiseks tuleb nentida, et 13. jaanuari ja 6. veebruari 1998. aasta aruannetes ning IDOM‑i auditi aruandes esitatud väärtuste keskmise arvutamine vaidlustatud otsuses (punkti V.2.2 seitsmes lõik) põhineb nende aruannete vääral tõlgendamisel.

87      Seoses sellega tuleb juhtida tähelepanu komisjoni selgitusele seoses Esimese Astme Kohtu kirjaliku küsimusega, et ta arvutas vaidlustatud otsuses (punkti V.2.2 seitsmes lõik) aluseks võetud hinnangute keskmise järgmiselt:

„Kõige madalamad väärtused olid [...]: 4000 peseetat/m² (Agence Luis Perales [13. jaanuari 1998. aasta aruanne]), 4000 peseetat/m² (Agence Juan Calvo [6. veebruari 1998. aasta aruanne]) ja 5000 peseetat/m² (IDOM). Sellest tulenevalt on keskmine miinimumväärtus 4333 peseetat/m². Kõige kõrgemad väärtused olid: 4500 peseetat/m² (Agence Luis Perales [13. jaanuari 1998. aasta aruanne]) ja 4800 peseetat/m² (Agence Juan Calvo [6. veebruari 1998. aasta aruanne]). Sellest tulenevalt on keskmine maksimumväärtus 4650 peseetat/m². Kolmest hinnangust tulenev keskmine väärtus on seega 4491 peseetat/m².”

88      Seega tuleb esiteks tuvastada, et kui komisjon leidis, et IDOM‑i audit tõi esile Demesa ostetud maatüki miinimumväärtuse 5000 peseetat/m², tegi ta faktivea. IDOM‑i audit toob esile arvu „ligikaudu 5000 peseetat/m²” („entorno a las 5000 pesetas”) tehnovõrkudeta maatüki kohta. Audit annab ka kinnitust, et Demesa saavutatud lõplik hind ehk 4125 peseetat/m² vastab turuhinnale, millest on tehtud tavapärane allahindlus maatüki suurt pindala arvestades („el precio final obtenido por Demesa es un precio de mercado con un descuento normal, teniendo en cuenta el tamaño de la superficie comprada”). Lisaks tuleb märkida, et kuigi lõppjäreldustes on veel kord esitatud hind 5000 peseetat/m², on samas ka kinnitatud, et IDOM‑i läbiviidud kontrolli kohaselt on Demesa investeering tehtud kehtiva turuhinnaga („la inversión realizada por Demesa se ajusta a los precios de mercado actuales, tras las comprobaciones efectuadas por IDOM”). Seega nähtub IDOM‑i auditist, et kuigi harilikuks hinnaks võib pidada 5000 peseetat/m², vastab Demesa tasutud hind ikkagi turuhinnale, kui arvestada maatüki pindala.

89      Teiseks tuleb sedastada, et ka 13. jaanuari ja 6. veebruari 1998. aasta aruannetest nähtuvalt vastab hind 4125 peseetat/m² turuhinnale. Esimeses aruandes on kinnitatud, et üle 10 000 m² suuruse maatüki turuhind jääb vahemikku 4000–4500 peseetat/m². Teise aruande kohaselt on turuhind vahemikus 4000–4800 peseetat/m². Erinevates aruannetes esitatud väärtuste keskmist arvutades tõlgendas komisjon 13. jaanuari ja 6. veebruari 1998. aasta aruandeid siiski vääralt. Kuna Demesa tasutud hind 4125 peseetat/m² läheneb igal juhul 13. jaanuari ja 6. veebruari 1998. aasta aruannetes näidatud vahemiku miinimumväärtusele, võttis komisjon 13. jaanuari ja 6. veebruari 1998. aasta aruannete põhjal väärtuste keskmist arvutades paratamatult aluseks oletatava turuhinna, mis on Demesa tasutud hinnast suurem, kuigi samades aruannetes on kinnitatud, et hind 4125 peseetat/m² vastab turuhinnale.

90      Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et kui komisjon hindas, kas Demesa 100 000 m² suuruse maatüki eest tasutud hind 4125 peseetat/m² tähendab riigiabi, kasutas ta vaidlustatud otsuses meelevaldset lähenemisviisi. Lisaks on komisjon teinud neis arvutustes faktivigu.

91      Neil asjaoludel rikkus komisjon asutamislepingu artikli 92 lõiget 1, kui ta vaidlustatud otsuses leidis, et Price Waterhouse’i esitatud hinna 4481 peseetat/m² ja hinna 4125 peseetat/m² vaheline hinnavahe on riigiabi.

92      Seega on käesoleva väite esimene osa põhjendatud. Järelikult tuleb kohtuasjades T‑129/99 ja T‑148/99 tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 punkt b. Samades kohtuasjades tuleb tühistada ka vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 punkt a selles osas, millega kohustatakse Hispaania Kuningriiki nõudma Demesalt tagasi vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis b osutatud väidetav abi.

 Teine osa, mis puudutab vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis a viidatud maatüki müügihinna tasumise edasilükkamist

93      Vaidlustatud otsuse artikli 1 punktiga a liigitab komisjon riigiabiks „eelise summas 184 075,79 eurot, mis tuleneb maatüki hinna tasumise edasilükkamisest üheksa kuu võrra alates hetkest, mil [Demesa] võttis Júndizi tööstuspiirkonnas (Vitoria-Gasteiz) asuva [100 000 m² suuruse] maatüki [, mille talle müüs avaliku sektori ettevõte Gasteizko Industria,] kasutusele, et alustada projekteeritud ehitist, kuni hinna tasumiseni”.

94      Kuna õigusakti resolutiivosa ja põhjendused on omavahel lahutamatult seotud, tuleb seda tõlgendada akti vastuvõtmise aluseks olnud põhjusi arvesse võttes (Euroopa Kohtu 15. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑355/95 P: TWD vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑2549, punkt 21).

95      Vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtub, et vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis a osutatud abi seisneb eelises, mille Demesa sai seetõttu, et ta kasutas 100 000 m² suurust maatükki tasuta vähemalt üheksa kuud tulenevalt tõsiasjast, et ametliku müügilepingu vormistamine ja koos sellega ka maatüki müügihinna tasumine lükkus edasi.

96      Vaidlustatud otsuse resolutiivosa artikli 1 punktiga a seotud punkti V.2.1 pealkiri on „100 000 m² suuruse maatüki tasuta kasutamine”. Komisjon selgitab selles punktis, et „ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et Demesa oleks teinud vähimaidki kulutusi ajavahemikul, mil [...] maatükk oli tehase ehitamise alustamiseks selle ettevõtja kasutuses kuni müügihinna tegeliku tasumiseni” (punkti V.2.1 teine lõik). Komisjon lisab, et „vähemalt ajavahemikul 1997. aasta veebruarist kuni 1997. aasta oktoobrini kasutas Demesa [100 000 m² suurust] maatükki [, mille talle müüs avaliku sektori ettevõte Gasteizko Industria,] kavatsusega ehitada või lasta ehitada tehas, tasumata maatüki hinda ja tegemata vähimaidki kulutusi seoses selle kasutamisega” (punkti V.2.1 viies lõik). Ta selgitab ühtlasi:

„Demesa kasutas maatükki ega olnud kohustatud maksma rahalist tasu, mida müüjast äriühingul oli õigus nõuda.” (Punkti V.2.1 seitsmes lõik.)

97      Esimese Astme Kohus meenutab, et Gasteizko Industria pakkus 10. oktoobri 1996. aasta kirjaga Demesale müügiks Júndizi tööstuspiirkonnas asuvat 100 000 m² suurust maatükki hinnaga 4125 peseetat/m² ja Demesa võttis selle pakkumise suulises vormis vastu 1996. aasta novembris. Kokkulepitud müügihind on maatüki eest tasutud 30. detsembril 1997, mil kirjutati alla ametlik müügileping.

98      Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele vastates möönis Demesa, et ta alustas asjaomasel maatükil tehase ehitustöid 1996. aasta novembrikuu paiku.

99      Kuna müügihind on tasutud alles 30. detsembril 1997, oli komisjonil õigus vaidlustatud otsuses nentida, et Demesa kasutas 100 000 m² suurust maatükki tasuta vähemalt üheksa kuud.

100    Selle kasutuse põhjal ei saa komisjon siiski automaatselt järeldada, et Gasteizko Industria andis Demesale riigiabi. Nii oleks see vaid juhul, kui Gasteizko Industria käitumine ei vasta eraettevõtja tavapärasele käitumisele (vt selle kohta Euroopa Kohtu 3. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑261/89: Itaalia vs. komisjon, EKL 1991, lk I‑4437, punkt 8).

101    Seoses sellega põhjendavad hagejad kohtuasjades T‑129/99 ja T‑148/99 viitega Hispaania tsiviilseadustiku artiklile 1502, miks ametliku müügilepingu vormistamine ja seetõttu ka müügihinna tasumine edasi lükkus:

„Kui ostjal on takistusi omandatud vara valduse või omandiõiguse ülevõtmisel või on põhjendatud kahtlus, et selline takistus võib tekkida vindikatsioonihagi või hüpoteegil põhineva hagi tõttu, on tal õigus peatada hinna tasumine, kuni müüja on kõrvaldanud takistuse või selle tekkimise ohu [...]”

102    Hagejad väidavad, et Hispaania tsiviilseadustiku artikli 1502 kohaldamise tingimused olid antud juhul täidetud. Esiteks pidi Gasteizko Industria moodustama 100 000 m² suuruse maaüksuse kahest suuremast kinnistust. Teiseks nõudis rühm põllumajandustootjaid Gasteizko Industriaga sõlmitud suulise kokkuleppe täitmist, mis andis neile õiguse maa põllumajanduslikuks kasutamiseks. Põllumajandustootjad olid pöördunud Vitoria-Gasteizi kohtu poole ja see menetlus lõppes alles 4. novembril 1997. Eelist, mis seisneb maatüki kasutamises enne müügihinna tasumist, ei saa seega lugeda riigiabiks, kuna see tuleneb Hispaania tsiviilõiguse üldnormide kohaldamisest.

103    Vastuseks neile argumentidele, mida Baski ametiasutused ka haldusmenetluse käigus esitasid, selgitab komisjon vaidlustatud otsuses, et „ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et Demesa oleks teinud vähimaidki kulutusi ajavahemikul, mil [...] maatükk oli tehase ehitamise alustamiseks selle ettevõtja kasutuses kuni müügihinna tegeliku tasumiseni” (punkti V.2.1 teine lõik; vt ka punkti V.2.1 seitsmes lõik).

104    Vaidlustatud otsusest tuleneb seega, et kui komisjon tuvastas, et Demesa kasutas 100 000 m² suurust maatükki tasuta üheksa kuud, järeldas ta sellest vahetult, et tegu on riigiabiga asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses, ega kontrollinud, kas Gasteizko Industria käitumine võis vastata eraettevõtja käitumisele.

105    Haldusmenetluse käigus esitatud selgituste põhjal, mis käsitlesid põhjusi, miks ametliku müügilepingu vormistamine ja müügihinna tasumine lükkusid edasi kuni 30. detsembrini 1997, oleks komisjon pidanud kontrollima, kas eraettevõtja oleks saanud nõuda müügihinna tasumist enne nimetatud kuupäeva ja kui mitte, siis kas ta oleks sel juhul saanud nõuda tasu maatüki kasutamise eest müügihinna tasumisele eelnenud ajavahemikul.

106    Kuna seda ei ole kontrollitud, siis tuleb tuvastada, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et Demesa sai riigiabi asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses selle asjaolu tõttu, et ta kasutas 100 000 m² suurust maatükki tasuta enne müügihinna tasumist, mis toimus 30. detsembril 1997.

107    Sellest tulenevalt on käsitletava väite teine osa põhjendatud.

108    Neil asjaoludel tuleb kohtuasjades T‑129/99 ja T‑148/99 tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 punkt a. Samades kohtuasjades tuleb tühistada ka vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 punkt a selles osas, millega kohustatakse Hispaania Kuningriiki nõudma Demesalt tagasi vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis a osutatud abi.

 Kolmas osa, mis puudutab vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis c viidatud Ekimeni dekreediga kehtestatud ülemmäära väidetavat ületamist

109    Vaidlustatud otsuse artikli 1 punktiga c liigitab komisjon ühisturuga kokkusobimatuks riigiabiks „abi andmise viie protsendipunkti võrra rohkem, kui lubab Ekimeni abikava alusel antava abi ülemmäär 20% abikõlblikest kuludest, st jättes nimetatud kulude hulgast välja sisseseadele tehtud kulud, mis on hinnatud Hispaania 24. juuli 1998. aasta kirjale lisatud piirkondlike ametiasutuste läbiviidud auditi aruandes 1 803 036,31 eurole”.

110    Hagejad tuginevad kohtuasjades T‑129/99 ja T‑148/99 argumentidele, mis käsitlevad esiteks Ekimeni kava kohaselt lubatud abi ülemmäära ja teiseks teatud sisseseadele tehtud kulude väljajätmist Ekimeni abikava alusel abikõlblike kulude hulgast.

 Ekimeni kava kohaselt lubatud abi ülemmäär

111    Baski autonoomse piirkonna valitsuse 24. detsembri 1996. aasta otsuse kohaselt antakse Demesale Ekimeni kava alusel abi 25% ulatuses investeeringutest materiaalsesse põhivarasse.

112    Tol ajal oli Ekimeni dekreedi artikkel 10 sõnastatud järgmiselt:

„Tagastamatu toetusena, mis ei tohi ületada 25% abikõlblikust investeeringust, antakse abi järgmistest kriteeriumidest lähtudes.

1.      Üldreeglina antakse toetust 10% abikõlblikuks loetud investeeringust.

2.      Strateegiliste projektide ja selliste projektide puhul, millega luuakse märkimisväärselt palju uusi töökohti, st vähemalt 50 töökohta vähemalt 750 miljoni [Hispaania peseeta] suuruse investeeringu kohta, suurendatakse eelnimetatud protsendimäära viie protsendipunkti võrra.

3.      Ettevõtjad, kelle projekt rakendatakse käesoleva dekreedi artiklis 4 sätestatud prioriteetsetes piirkondades, saavad täiendavat toetust 5% abikõlblikuks loetud investeeringutest.

4.      Lisaks võib protsendimäära täiendavalt suurendada kuni viie protsendipunkti võrra järgmiste kriteeriumide alusel:

–        projekti Baskimaa tööstuskeskkonnaga integreerituse tase,

–        investeeringu paigutamine Baskimaa strateegilisse sektorisse,

–        loodud töökohtade arv.”

113    Komisjon märkis 12. detsembri 1996. aasta otsuses, millega on kiidetud heaks Ekimeni kava alusel antav riigiabi (vt eespool punkt 2), järgmist:

„Komisjon sedastab, et tagastamatut toetust, mille ülemmäär abi brutoosatähtsuses väljendatuna on 25%, antakse järgmistes osades: a) üldjuhul 10%; b) strateegilistele või uusi töökohti loovatele projektidele 5%; c) prioriteetsetes piirkondades rakendatavatele projektidele 5% ja d) projektidele, mille panus regionaalarengusse või uute töökohtade loomisse on märkimisväärne, 5%.”

114    Komisjon asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et Demesale Ekimeni dekreedi alusel antud toetus, mis vastab 25%‑le põhivarasse tehtud investeeringute maksumusest, ei ole kooskõlas Ekimeni kava tingimustega, nagu komisjon on need heaks kiitnud. Ta selgitab, et „Ekimeni kava õige rakendamise korral oleks antud tagastamatut toetust abi brutoosatähtsusega mitte üle 20%, mis on arvutatud abikõlblike kulude kogusumma põhjal” (vaidlustatud otsus, punkti V.2.3 kolmas lõik). „Komisjon leiab, et Demesa investeerimisprojekt vastab dekreedi artiklis 10.1 sätestatud tingimusele (üldjuhul 10%), samuti artikli 10.4 tingimusele (täiendav toetus 5%)” (vaidlustatud otsus, punkti V.2.3 kaheksas lõik). Ekimeni dekreedi artikli 10.3 tingimus ei ole aga täidetud, kuna „Vitoria-Gasteizi linn, kuhu Demesa investeering tehakse, ei asu „prioriteetses piirkonnas” Ekimeni kava tähenduses” (vaidlustatud otsus, punkti V.2.3 üheksas lõik). Lõpuks „leiab komisjon dekreedi artiklis 10.2 sätestatud tingimuse osas, et nimetatud artikli alusel kahe täiendava 5% toetuse andmisega on vääralt rakendatud Ekimeni kava nõudeid, nagu komisjon need [12. detsembri 1996. aasta otsusega] heaks kiitis” (vaidlustatud otsus, punkti V.2.3 kümnes lõik). Ühele projektile ei saa anda kahte täiendavat 5% toetust kui „strateegiaprojektile” ja kui „projektile, millega luuakse märkimisväärselt palju uusi töökohti”. Komisjoni arvates saab Ekimeni dekreedi artikli 10 punkti 2 alusel anda vaid ühe täiendava 5% toetuse.

115    Kohtuasjades T‑129/99 ja T‑148/99 väidavad hagejad, et Demesal oli õigus saada Baskimaa valitsuse poolt talle antud toetust abi brutoosatähtsusega 25%: Ekimeni dekreedi artikli 10 punkti 1 alusel 10%; artikli 10 punkti 2 alusel 5% kui strateegilisele projektile ja 5% kui uusi töökohti loovale projektile; artikli 10 punktis 4 sätestatud kriteeriumide kohaselt 5%. Demesal on seega Ekimeni dekreedi artikli 10 punkti 2 alusel õigus kahele täiendavale 5% toetusele, ühele tänu sellele, et investeering on strateegiline projekt, ja teisele tulenevalt asjaolust, et on tegu projektiga, millega luuakse olulisel määral uusi töökohti, ehk projektiga, mis hõlmab vähemalt 50 töökoha loomist ja 750 miljoni Hispaania peseeta suurust investeeringut. Komisjon on 12. detsembri 1996. aasta otsuses Ekimeni kava heakskiitmise kohta ekslikult leidnud, et Ekimeni dekreedi artikli 10 punkt 2 lubab anda täiendavat 5% toetust strateegilistele projektidele „või” töökohti loovatele projektidele.

116    Hagejad väidavad, et 12. detsembri 1996. aasta otsuses Ekimeni kava heakskiitmise kohta tegi komisjon kirjavea. Tuleks järeldada, et komisjon kiitis kava heaks sellisena, nagu see talle teatavaks tehti. Igal juhul ei ole komisjonil õigust talle teatavaks tehtud abikava ühepoolselt muuta. Kui ta nägi Ekimeni kavas probleeme, oleks ta võinud alustada asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 ette nähtud uurimismenetlust ja seada heakskiitmise otsuses teatud tingimusi, mida ta aga ei ole teinud.

117    Esimese Astme Kohus sedastab kõigepealt, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Demesa sai Ekimeni kava alusel toetust abi brutoosatähtsusega 25%, täpsemalt 10% dekreedi artikli 10 punkti 1 alusel, kaks korda 5% dekreedi artikli 10 punkti 2 alusel ja 5% dekreedi artikli 10 punkti 4 alusel. Komisjon on vaidlustatud otsusega siiski keelanud dekreedi artikli 10 punkti 2 kahe aluse üheaegse kohaldamise.

118    Esimese Astme Kohus nendib seejärel, et vastavalt Ekimeni dekreedi artikli 10 punktile 2 võib investeerimisprojekt asjaomase abi andmise aluse kohaselt saada vaid ühe täiendava 5% toetuse.

119    Selle kohta tuleb märkida, et Ekimeni dekreedi artikkel 10, mis sätestab põhimõtte, et maksimaalne toetus on 25%, sisaldab nelja punkti, millest esimene näeb ette 10% toetuse ja ülejäänud kolm näevad igaüks ette täiendava 5% toetuse (vt eespool punkt 112). Et toetuse ülemmäära mitte ületada, saavad dekreedi artikli 10 punktid 2–4 anda igaüks õiguse ainult ühele 5% toetusele.

120    Lisaks tuleb sedastada, et Hispaania alalise esinduse poolt 23. jaanuaril 1998 komisjonile esitatud märkustes selgitas Baskimaa valitsus, et investeerimisprojektile, mis vastab kõigile Ekimeni dekreedi artikli 10 punktides 1, 2 ja 3 osutatud kriteeriumidele, on kohustuslik anda brutotoetust 20% ulatuses. Kui Ekimeni dekreedi artikli 10 punkti 2 tõlgendus, mille esitasid hagejad, oleks õige, siis peaks projekt, mis vastab kõigile artikli 10 punktides 1–3 sätestatud kriteeriumidele, saama brutotoetust 25% ulatuses, mis läheb vastuollu just esitatud seisukohaga.

121    Kuna Ekimeni dekreedi artikli 10 punkt 2 lubab ainult ühe täiendava 5% toetuse, tuleb järeldada, et see, kuidas komisjon mõistis seda sätet oma 12. detsembri 1996. aasta otsuses („strateegilistele või uusi töökohti loovatele projektidele [täiendavalt] 5%” (rõhuasetus lisatud)) ja vaidlustatud otsuses, rajaneb selle sätte õigel tõlgendusel.

122    Järelikult sai Demesa investeerimisprojekti puhul tekkida õigus ainult ühele täiendavale 5% toetusele Ekimeni dekreedi artikli 10 punkti 2 alusel, nagu see on heaks kiidetud komisjoni 12. detsembri 1996. aasta otsusega.

123    Kohtuasjades T‑129/99 ja T‑148/99 väidavad hagejad ühtlasi, et Baski autonoomne piirkond on ainus asutus, kes saab anda oma õigusaktide autentse tõlgenduse.

124    Selle argumendiga ei saa nõustuda. Komisjon on ainsana pädev kiitma heaks asutamislepingu artikli 92 lõike 1 kohaldamisalasse jäävat riigiabi. Kuna selle sättega on riigiabi üldreeglina keelatud, siis on abi elemente sisaldavad siseriiklikud õigusaktid õiguspärased vaid niivõrd, kuivõrd komisjon on abi elemendid heaks kiitnud. 12. detsembri 1996. aasta otsusest nähtub (vt eespool punkt 113), et see, kuidas Baski autonoomne piirkond mõistab Ekimeni dekreedi artikli 10 punkti 2, ei ole selles otsuses antud loaga hõlmatud. Lisaks ilmneb eespool esitatud analüüsist, et Ekimeni dekreedi tõlgendus, millest lähtub komisjon 12. detsembri 1996. aasta otsuses ja vaidlustatud otsuses, on igati kooskõlas Ekimeni dekreedi sätte ja mõttega.

125    Lõpuks toovad hagejad kohtuasjades T‑129/99 ja T‑148/99 esile, et komisjon kiitis 1999. aasta juulis heaks uue Ekimeni dekreedi (8. juuni 1999. aasta dekreet nr 241/1999, millega muudetakse Ekimeni abikava uusi töökohti loovatele tootlikele tööstusinvesteeringutele finantsabi andmise kohta), mis näeb ette, et „strateegiliste projektide ja selliste investeerimisprojektide puhul, millega luuakse olulisel määral uusi töökohti, st luuakse vähemalt 50 töökohta ja investeeritakse vähemalt 750 miljonit Hispaania peseetat, suurendatakse eelnimetatud protsendimäära mõlemal juhul viie protsendipunkti võrra”.

126    See argument ei ole vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel siiski asjassepuutuv, kuna 1999. aasta juulis saadud komisjoni heakskiit on antud pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, ja pealegi on heaks kiidetud õigusakti uus sõnastus (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑296/97: Alitalia vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3871, punkt 86).

127    Eeltoodust ilmneb, et komisjon leidis vaidlustatud otsuses õigesti, et vastavalt Ekimeni kava nõuetele ─ nagu need on heaks kiidetud 12. detsembri 1996. aasta otsusega ─ on lubatud abi brutoosatähtsuse ülemmäär 20%. Seega leidis ta õigesti, et seda piirmäära ületav 5% toetus, mille Demesa sai, on uus abi asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses (vaidlustatud otsus, punkti V.2.3 neljateistkümnes lõik).

128    Väide, mis puudutab Ekimeni kava kohaselt lubatud abi ülemmäära, tuleb seega tagasi lükata.

 Ekimeni kava alusel abikõlblikud kulud

129    Komisjon nendib vaidlustatud otsuses, et „[Ekimeni dekreedi] artikli 7 kohaselt ei ole kolmandatele isikutele loovutatud põhivara abikõlblik. [Baskimaa valitsuse esitatud] auditiaruande põhjal on osa Demesa soetatud tootmisvahenditest (väärtusega 300 miljonit Hispaania peseetat = 1 803 036,31 eurot) paigaldatud muudesse ettevõtetesse. Selle sisseseade tarbeks ei saa anda abi Ekimeni kava alusel ja selle rahastamine on seega samuti abi asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses” (punkti V.2.3 viimane lõik).

130    Kohtuasjades T‑129/99 ja T‑148/99 juhivad hagejad tähelepanu, et Ekimeni dekreedi artikkel 7 ei keela abi andmist kolmandatele isikutele loovutatud vara tarbeks, vaid seal on üksnes märgitud, et „[abi võib] üldreeglina [anda vaid sellise vara tarbeks], mida ei ole tasu eest või tasuta loovutatud kolmandatele isikutele”. Igal juhul on tootmisvahendid (valuvormid ja templid), mille väärtuse on komisjon vaidlustatud otsuse punkti V.2.3 viimases lõigus hinnanud 300 miljonile Hispaania peseetale (1 803 036,31 eurot), paigaldatud neljas äriühingus, kellele hageja on tõhususe huvides teinud ülesandeks lõpptoodangu teatud osa valmistamise. Omandiõigus sellele varale kuulub siiski ainuüksi Demesale ja Demesal on ainuõigus otsustada selle vara kasutamise üle. Seega ei ole seda vara „loovutatud”.

131    Esimese Astme Kohus nendib kõigepealt, et 12. detsembri 1996. aasta otsuses Ekimeni kava heakskiitmise kohta (vt eespool punkt 2) ei ole vastavat viidet Ekimeni dekreedi artikli 7 punktile d.

132    Pooled on üksmeelselt seisukohal, et seda sätet, mis automaatselt ei välista abi andmist kolmandatele isikutele loovutatud vara tarbeks, tuleb tõlgendada nii, et selle eesmärk on kuritarvituste vältimine. Ekimeni dekreedi artikli 7 punkt d peab takistama Ekimeni dekreedi alusel ettevõtjatele antud abi üleandmist ettevõtjatele, kes ei vasta selle dekreedi nõuetele. Kuritarvituse oht võib ilmneda mitte üksnes siis, kui Ekimeni dekreedi alusel abi saanud ettevõtja loovutab omandiõiguse varale, mille soetamiskulud on võetud arvesse abi kogusumma määramisel, vaid ka juhul, kui kõnealune vara antakse teise ettevõtja käsutusse soodustingimustel. Majanduslikust seisukohast ei ole üleandmise õiguslik kord määrava tähtsusega hinnangu andmiseks sellele, kas osa abist on ühelt ettevõtjalt teisele üle antud.

133    Ekimeni dekreedi artikli 7 punkti d eesmärki silmas pidades tuleb siiski asuda seisukohale, et kui puudub kuritarvituse oht seoses asjaomase abi üleandmisega, siis jäävad vara soetamiskulud, isegi kui need on hiljem „loovutatud”, ikkagi abikõlblikeks kuludeks Ekimeni regionaalabi kava alusel, nagu komisjon on selle heaks kiitnud 12. detsembri 1996. aasta otsusega (vt eespool punkt 2).

134    Seega tuleb kontrollida, kas komisjon on vaidlustatud otsuses piisavalt tõendanud, et antud juhul toob teatud vara üleandmine neljale äriühingule, mida ei ole vaidlustatud, kaasa kuritarvituse ohu seoses asjaomase abi osalise üleandmisega.

135    Selles osas tuleb tõdeda, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses üldse analüüsinud küsimust, kas teatud selliste varade üleandmine, mille tarbeks Demesa sai abi Ekimeni kava alusel, andis neljale asjaomasele äriühingule eelise, mida nad ei oleks saanud harilikes turutingimustes (vt selle kohta eespool punktis 72 viidatud kohtuotsus SFEI jt, punkt 60, ja eespool punktis 73 viidatud kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, punkt 41).

136    Lisaks tuleb nentida, et komisjon ei ole seda küsimust haldusmenetluse käigus kunagi uurinud. Käesoleva asja kohta 25. augusti 1998. aasta Euroopa Ühenduste Teatajas avaldatud teadaandes (C 266, lk 6) ei ole komisjon isegi märku andnud, et tal oleks kavas jätta abikõlblike kuludena arvestamata teatud kulud, mis on seotud kolmandatele isikutele loovutatud varaga.

137    Kuna abi osalise üleandmisega seotud kuritarvituse ohu kohta tõendid täielikult puuduvad, siis tuleb järeldada, et komisjon ei ole tõendanud, et kolmandatele isikutele „loovutatud” vara, mis on hinnatud 1 803 036,31 eurole, ei saanud olla Ekimeni dekreedi alusel toetuse andmise aluseks. Võttes arvesse, et toetus, mille Demesa sai kõnealuse vara rahastamiseks, on uus abi, mis ei ole hõlmatud 12. detsembri 1996. aasta otsusega Ekimeni dekreedi heakskiitmise kohta, on komisjon järelikult rikkunud asutamislepingu artikli 92 lõiget 1.

138    Seega tuleb kohtuasjades T‑129/99 ja T‑148/99 tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 punkt c selles osas, millega 1 803 036,31 eurole hinnatud sisseseade on välja jäetud Ekimeni abikava alusel abikõlblike kulude hulgast. Samades kohtuasjades tuleb tühistada ka vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 punkt a selles osas, millega Hispaania Kuningriiki kohustati nõudma Demesalt tagasi abi, mille ta sai 1 803 036,31 eurole hinnatud vara rahastamiseks, mis on „loovutatud” kolmandatele isikutele.

 Neljas osa, mis puudutab vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis d osutatud maksu ümberarvutust

139    Vaidlustatud otsuse artikli 1 punktiga d liigitab komisjon riigiabiks „maksu ümberarvutuse lubamise 45% ulatuses määratud investeeringusummast vastavalt Diputación Foral de Álava 21. oktoobri 1997. aasta otsusele (nõusolek) 737/1997”.

140    Väite selles osas viitavad hagejad kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 kõigepealt Territorio Histórico de Álava ajaloolistele õigustele maksuküsimustes. Seejärel vaidlustavad nad seisukoha, et asjassepuutuv maksumeede on spetsiifiline meede. Nad väidavad, et 20. detsembri 1994. aasta Norma Forali nr 22/1994 kuues lisasäte, mida Diputación Foral kohaldas, on üldine maksumeede, mis on ühtviisi soodus kõigile maksumaksjatele, kes investeerivad 2,5 miljardit Hispaania peseetat. Samad hagejad juhivad veel tähelepanu sellele, et maksumeede on juhul, kui see peakski olema spetsiifiline, õigustatud asjaomase maksusüsteemi olemuse ja ülesehitusega. Lõpuks rõhutavad nad, et kui maksumeede tuleb liigitada riigiabiks asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses, siis tuleb seda pidada olemasolevaks abiks.

 Territorio Histórico de Álava ajaloolised õigused maksuküsimustes

141    Kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 väidavad hagejad, et komisjon jättis arvestamata Territorio Histórico de Álava ajaloolised õigused maksuküsimustes, kui ta andis maksu ümberarvutusele hinnangu asutamislepingu artikli 92 lõikest 1 lähtudes. Nad meenutavad seoses sellega, et Territorio Histórico de Álaval on juba mitusada aastat olnud Hispaania riigi põhiseadusega tunnustatud ja kaitstud maksuautonoomia.

142    Esimese Astme Kohus toonitab, et asutamislepingu artikli 92 lõike 1 kohaldamisel ei oma tähtsust asjaolu, et käesolevas asjas on maksu ümberarvutus lubatud Territorio Histórico de Álava, mitte Hispaania riigi õigusaktide alusel. Selles sättes, kus on mainitud „liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul” antud abi, peetakse silmas igasugust avalikest ressurssidest rahastatud abi. Sellest tulenevalt kuuluvad liikmesriikidesiseste üksuste (detsentraliseeritud, föderaalsete, piirkondlike või muude üksuste) võetud meetmed sõltumata nende õiguslikust seisundist ja nimetusest asutamislepingu artikli 92 lõike 1 kohaldamisalasse, kui selle sätte tingimused on täidetud (Euroopa Kohtu 14. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 248/84: Saksamaa vs. komisjon, EKL 1987, lk 4013, punkt 17).

143    Seega ei saa argumendid, milles hagejad lähtuvad Territorio Histórico de Álava ajaloolistest õigustest maksuküsimustes, mõjutada vaidlustatud otsuse õiguspärasust.

 Maksu ümberarvutuse spetsiifilisus

–       Sissejuhatavad märkused

144    Tuleb meenutada, et asutamislepingu artikli 92 lõige 1 nõuete kohaselt võib meetme liigitada riigiabiks, kui see soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist”. Meetme spetsiifilisus või valikulisus on seega üks riigiabi mõistet iseloomustavaid tunnuseid (Euroopa Kohtu 1. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑200/97: Ecotrade, EKL 1998, lk I‑7907, punkt 40; Esimese Astme Kohtu 29. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑55/99: CETM vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3207, punkt 39).

145    Komisjon selgitas vaidlustatud otsuses (punkt V.2.4.1), et selle Norma Forali nr 22/1994 spetsiifiline olemus, milles on ette nähtud maksu ümberarvutus 45% ulatuses investeeringusummast, ilmneb neljast asjaolust, nimelt Diputación Forali kaalutlusõigusest „määrata kindlaks, millised põhivarasse tehtud investeeringud summas üle 2,5 miljardi Hispaania peseeta võivad anda õiguse maksu ümberarvutusele, otsustada, millisele investeeringuosale võib kohaldada 45% vähendamist ja määrata igal konkreetsel juhul kohaldatavad tähtajad ja piirmäärad” (punkti V.2.4.1 neljateistkümnes lõik); investeeringu miinimumsummast (2,5 miljardit Hispaania peseetat), mis de facto piirab maksu ümberarvutuse kohaldamist suurinvesteerijate ringiga, ilma et see piirang oleks õigustatud selle maksusüsteemi olemuse või ülesehitusega, mille suhtes see erand on tehtud (punkti V.2.4.1 kuueteistkümnes lõik); maksu ümberarvutuse ajutisusest, mis jätab „ametiasutustele otsustusõiguse lubada seda teha vaid teatud ettevõtjatel” (punkti V.2.4.1 seitsmeteistkümnes lõik) ning „[maksumeetme] ja Ekimeni kava ühtelangevusest nii taotletavate eesmärkide (uute investeeringute rahastamine) kui ka geograafilise ulatuse osas (ühel juhul autonoomne piirkond ja teisel juhul provints), kusjuures Hispaania ametiasutused pidasid Ekimeni kava ikkagi regionaalabiks ja sellisena on see ka teatavaks tehtud” (punkti V.2.4.1 kaheksateistkümnes lõik).

146    Erinevalt sellest, mida väidavad hagejad, ei ole komisjon vaidlustatud otsuses seega lähtunud seisukohast, et asjassepuutuv maksumeede on kohaldatav ainult Hispaania territooriumi teatud osas, nimelt Arabas, et jõuda järeldusele, et meede on selektiivne. Hagejad ei saa seega väita, et vaidlustatud otsus seab kahtluse alla Territorio Histórico de Álava õiguse võtta vastu normatiivse sisuga üldisi maksumeetmeid.

147    Hagejate esitatud argumente silmas pidades tuleb kontrollida, kas asjaolud, millele komisjon vaidlustatud otsuse tegelikult rajas, võimaldavad järeldada, et Norma Foraliga nr 22/1994 ette nähtud maksu ümberarvutus soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist” asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses.

–       Diputación Forali väidetav kaalutlusõigus

148    Kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 väidavad hagejad, et Diputación Foral de Álaval ei ole mingit kaalutlusõigust, et valida ettevõtjaid, kellel on lubatud teha maksu ümberarvutus, muuta soodustuse astet või maksumeetme kohaldamise ajavahemikku. Diputación Foral on kohustatud maksu ümberarvutust ühetaoliselt ja automaatselt kohaldama, kui ta on kindlaks teinud, et soodustust saav ettevõtja vastab õigusakti alusel nõutavatele tingimustele. Araba rahanduse peadirektori õiendile viidates rõhutavad nad, et õigust vaidlusalusele meetmele ei ole keelatud kasutada ühelgi ettevõtjal, kes täitis õigusaktiga seatud tingimused.

149    Esimese Astme Kohus meenutab, et puhtalt üldkohaldatavad meetmed ei kuulu asutamislepingu artikli 92 lõike 1 alla. Siiski on kohtupraktikas juba täpsustatud, et isegi esmapilgul kõigile ettevõtjatele kohaldatavad meetmed võivad olla valikulised ja seetõttu võib neid pidada teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist soodustavaks. Olukord on selline eeskätt siis, kui üldnormi kohaldamiseks pädeval haldusorganil on kaalutlusõigus akti kohaldamise osas (Euroopa Kohtu 26. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑241/94: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1996, lk I-4551, punktid 23 ja 24; eespool punktis 144 viidatud Ecotrade’i kohtuotsus, punkt 40, ja 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑295/97: Piaggio, EKL 1999, lk I-3735, punkt 39; kohtujurist La Pergola ettepanek eespool punktis 73 viidatud kohtuasjas Hispaania vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑2461, ettepaneku punkt 8). Euroopa Kohus on ka eespool viidatud kohtuotsuses Prantsusmaa vs. komisjon (punktid 23 ja 24) leidnud, et Prantsuse tööhõivefondi osalusega süsteem raskustes olevate ettevõtete töötajaid puudutavate sotsiaalkavade rakendamiseks „võib asetada teatud ettevõtjad teistest halvemasse seisu ja vastata seega abi tingimustele” asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses, kuna kõnesoleval fondil „on [vastavalt õigusnormidele, mis reguleerivad riigi osalemist sotsiaalkavade rakendamisel], kaalutlusõigus, mis lubab tal erinevatest kaalutlustest lähtudes rahalist sekkumist kohandada, eeskätt mis puudutab abi saajate valimist, finantsabi summat ja selle andmise tingimusi”.

150    Seega tuleb nentida, et Norma Forali nr 22/1994 sätete alusel on Diputación Foral de Álaval teatav kaalutlusõigus maksu ümberarvutuse kohaldamisel. Norma Foral nr 22/1994 põhjal (vt eespool punkt 8) ilmneb, et maksu ümberarvutus võrdub 45%‑ga „Diputación Foral de Álava määratud investeeringusummast”. Norma Foral nr 22/1994, mis annab Diputación Foralile õiguse määrata abikõlblik investeeringusumma, annab talle samas ka õiguse kohandada finantsabi summat. Lisaks tuleb sedastada, et Norma Forali nr 22/1994 kohaselt on Diputación Foral volitatud määrama „igal konkreetsel juhul kohaldatavad tähtajad ja piirangud”.

151    Diputación Foral de Álavale kaalutlusõigust andes võivad Norma Forali nr 22/1994 maksu ümberarvutust käsitlevad sätted asetada teatud ettevõtjad teistest ettevõtjatest paremasse seisu. Järelikult tuleb tuvastada, et asjassepuutuv maksumeede vastab spetsiifilisuse tingimusele.

152    Kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 ei saa hagejate argument põhineda tõsiasjal, et õigust maksu ümberarvutusele ei ole keelatud kasutada ühelgi ettevõtjal, kes täitis õigusaktiga seatud tingimused. Selle kinnitusega ei ole tõendatud, et Diputación Foral kiitis kõik taotlused heaks samadel tingimustel.

153    Asjaomased hagejad lisavad veel, et Diputación Foral de Álava kaalutlusõigust ei saa mingil juhul pidada õiguseks teha meelevaldseid otsuseid. Avaliku võimu meelevaldne teostamine on Hispaania põhiseaduse artikliga 9 keelatud.

154    Nagu rõhutab komisjon, ei ole üldmeetmeks kvalifitseerimisest loobumiseks siiski vaja kontrollida, kas maksuasutuse tegevus on meelevaldne. Piisab sellest, nagu tehti käesolevas asjas, et tehakse kindlaks, et asutusel on avatud kaalutlusõigus kõnealuse maksusoodustuse summa või selle andmise tingimuste kujundamiseks sõltuvalt talle hindamiseks esitatud investeerimisprojekti omadustest.

–       Investeeringu miinimumsumma

155    Vaidlustatud otsuses (punkti V.2.4.1 kuueteistkümnes lõik) on selgitatud järgmist:

„Komisjon leiab, et investeeringu miinimumsumma (2,5 miljardit Hispaania peseetat), mille puhul tekib õigus maksu ümberarvutusele, on piisavalt suur selleks, et ümberarvutuse kohaldamine oleks de facto piiratud vaid nende investeeringutega, millega on kaasatud suur finantsressurss, mis aga ei ole õigustatud selle maksusüsteemi olemuse või ülesehitusega, mille suhtes see erand on tehtud. Asjaolu, et maksu ümberarvutus on kättesaadav ainult suurinvestorile, annab meetmele spetsiifilise iseloomu, mistõttu see loetakse riigiabiks asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses.”

156    Kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 väidavad hagejad, et 2,5 miljardi Hispaania peseeta suuruse miinimuminvesteeringu nõue on objektiivne tingimus, mis ei põhjusta mingit diskrimineerimist ettevõtjate ega majandusharude vahel. Nad meenutavad, et üldiselt on maksusurve Baskimaal suurem kui ülejäänud Hispaanias. Kõik maksusüsteemid sisaldavad meetmeid, mille andmine või järgimine sõltub kvantitatiivsest kriteeriumist. Pealegi on ka komisjon ise paljudes maksualastes direktiivides, soovitustes või teatistes kvantitatiivseid kriteeriume kasutanud. Kvantitatiivne kriteerium on kõige objektiivsem vahend antud maksumeetme kohaldamisala piiritlemiseks. Antud juhul ei anna investeeringusumma suuruse nõue eeliseid ühelegi ettevõtjale ega ühelegi konkreetsele sektorile. Pealegi ei ole komisjon osutanud, millisest piirist madalamal ei saa sedalaadi nõuet pidada valikuliseks teguriks. Lisaks, kui vaidlustatud meedet tuleks vaadelda kui suurettevõtjat eelistavat, tuleks võtta arvesse arvukaid ühenduse abikavasid väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele, samuti paindlikumaid kohaldamistingimusi, mida riigiabi käsitlevad õigusaktid viimastele pakuvad.

157    Esimese Astme Kohus tuvastab, et kuna Baski ametiasutused kohaldasid maksu ümberarvutust ainult neile põhivarasse tehtud investeeringutele, mis ületavad 2,5 miljardit Hispaania peseetat, on nad de facto hoidnud kõnealust maksusoodustust vaid ettevõtjate jaoks, kelle käsutuses on suured finantsressursid. Komisjon on seega õigesti järeldanud, et Norma Foraliga nr 22/1994 ette nähtud maksu ümberarvutust võidakse kohaldada valikuliselt „teatud ettevõtjatele” asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses.

158    Isegi kui möönda, et Baskimaal on maksusurve üldiselt suurem kui mujal Hispaanias, tuleb ikkagi märkida, et Norma Foral nr 22/1994 hoiab asjassepuutuva maksusoodustuse vaid teatud ettevõtjate jaoks, kelle suhtes kehtib Baski maksusüsteem.

159    Pealegi ei saa ka asjaolust, et maksusüsteemid sisaldavad sageli eeliseid väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele või et komisjon kasutab kvantitatiivseid kriteeriume paljudes direktiivides, soovitustes või teatistes, teha järeldust, et Norma Foralile nr 22/1994, mis kehtestab maksusoodustuse ainult suuri finantsressursse käsutavate ettevõtjate jaoks, ei kohaldata asutamislepingu artikli 92 lõiget 1. Seoses sellega tuleb rõhutada, et ka väikese ja keskmise suurusega ettevõtjaid soodustavad valikulised meetmed ei pääse riigiabiks kvalifitseerimisest (vt väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele antavat riigiabi käsitlevad suunised, EÜT 1996, C 213, lk 4).

160    Eeltoodust järeldub, et Norma Foral nr 22/1994, mis sätestab maksu ümberarvutuse, loob eelise, mis soodustab „teatud ettevõtjaid” asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses. Neil asjaoludel ei ole enam tarvis kontrollida, kas ka Norma Forali nr 22/1994 ajutisus ning maksu ümberarvutuse ja Ekimeni kava väidetav ühtelangevus võivad tähendada seda, et kontrollitav meede on olemuselt spetsiifiline.

161    Kui meede ei ole õigustatud maksusüsteemi olemuse või ülesehituse tõttu, mida kontrollitakse järgnevalt punktides 162–170, tuleb seega järeldada, et Norma Foraliga nr 22/1994 ette nähtud maksusoodustus on riigiabi asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses.

 Maksusüsteemi olemus või ülesehitus

162    Kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 väidavad hagejad, et Norma Foraliga nr 22/1994 kehtestatud maksu ümberarvutus on õigustatud maksusüsteemi olemuse ja ülesehituse tõttu, kuna see lähtub ühetaoliselt kohaldatavatest objektiivsetest kriteeriumidest ja teenib eesmärki, mille saavutamist taotlevad seda kehtestavad maksusätted. Seoses sellega viitavad hagejad Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu praktikale (Euroopa Kohtu 2. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 173/73: Itaalia vs. komisjon, EKL 1974, lk 709, punkt 27, ja 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑75/97: Belgia vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑3671, punkt 34; eespool punktis 144 viidatud kohtuotsus CETM vs. komisjon, punkt 52) ning komisjoni 13. märtsi 1996. aasta otsusele 96/369/EÜ Saksa lennuettevõtjatele amortisatsioonina antava maksualase abi kohta (EÜT L 146, lk 42).

163    Esimese Astme Kohus meenutab, et kuigi asjassepuutuva maksumeetme kohaldamisala on määratletud objektiivsete kriteeriumide alusel, on meede oma olemuselt siiski valikuline (vt eespool punktid 144–161). Nagu osutavad hagejad, võib meetme valikulisus olla teatud asjaoludel õigustatud „süsteemi olemuse või ülesehituse tõttu”. Kui see on nii, ei kohaldata meetme suhtes asutamislepingu artikli 92 lõiget 1 (eespool punktis 162 viidatud 2. juuli 1974. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 27; eespool punktis 162 viidatud kohtuotsus Belgia vs. komisjon, punkt 34, ja eespool punktis 144 viidatud kohtuotsus CETM vs. komisjon, punkt 52).

164    Tuleb siiski rõhutada, et maksusüsteemi olemusele või ülesehitusele tuginev õigustus puudutab küsimust, kas spetsiifiline maksumeede on seotud maksusüsteemi üldise sisemise loogikaga (vt selle kohta eespool punktis 162 viidatud kohtuotsus Belgia vs. komisjon, punkt 39, ja kohtujurist La Pergola ettepanek samas kohtuasjas, EKL 1999, lk I‑3675, punkt 8; vt ka kohtujurist Ruiz‑Jarabo Colomeri ettepanek kohtuasjas C‑6/97: Itaalia vs. komisjon, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 19. mail 1999, EKL 1999, lk I‑2981, I‑2983, ettepaneku punkt 27). Seega spetsiifilise maksumeetme suhtes, mida õigustab maksusüsteemi sisemine loogika – nagu maksu progressiivsus, mis on põhjendatud ümberjaotamise loogikaga – ei kohaldata asutamislepingu artikli 92 lõiget 1.

165    Kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 väidavad hagejad, et vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis d osutatud maksu ümberarvutus vastab Hispaania maksusüsteemi olemusele ja ülesehitusele. Maksu ümberarvutus on ajendatud maksu progressiivsuse ja tõhusa sissenõudmise põhimõtetest.

166    Kuna investeeringu miinimumsummaks on määratud 2,5 miljardit Hispaania peseetat, soodustab Norma Foraliga nr 22/1994 kehtestatud maksu ümberarvutus siiski ainult neid ettevõtjaid, kelle käsutuses on suured finantsressursid. Meede läheb seega vastuollu progressiivsuse ja ümberjaotamise põhimõtetega, mis on Hispaania maksusüsteemist lahutamatud. Pealegi ei ole asjaomased hagejad üldse näidanud, kuidas kõnealune meede võib tõsta maksu sissenõudmise tõhusust.

167    Ülejäänud osas piirduvad hagejad kinnitusega, et maksu ümberarvutuse eesmärk on soodustada Euroopa Liidu kõige kõrgema töötuse määraga liikmesriigis asuva Baskimaa majandusarengut. Sellega viitavad nad asjaomase maksusüsteemi välistele majanduspoliitilistele eesmärkidele.

168    Kui tuleks siiski asuda seisukohale, et tulenevalt töökohtade loomise või säilitamisega seotud põhjustest võib spetsiifiliste meetmete suhtes jätta kohaldamata asutamislepingu artikli 92 lõike 1, minetaks see säte oma kasuliku mõju. Suurel osal juhtudest on riigiabi antud töökohtade loomist või säilitamist silmas pidades. Kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga tuleb seega nentida, et asjassepuutuvat meedet ei saa jätta kvalifitseerimata riigiabiks asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses, lähtudes sellega taotletavast eesmärgist (eespool punktis 149 viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 20, eespool punktis 162 viidatud kohtuotsus Belgia vs. komisjon, punkt 25, ja eespool punktis 144 viidatud kohtuotsus CETM vs. komisjon, punkt 53).

169    Sellest järeldub, et kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 tuleb hagejate argumendid, mis põhinevad Hispaania maksusüsteemi olemusel ja ülesehitusel, tagasi lükata.

170    Eeltoodust ilmneb, et komisjon võis vaidlustatud otsuses põhjendatult asuda seisukohale, et maksu ümberarvutus, mis vastab 45%‑le investeeringusummast, on riigiabi asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses.

 Väide, et asjassepuutuv abi on olemasolev abi

171    Hagejad väidavad, et kui oletada, et Norma Foraliga nr 22/1994 ette nähtud maksu ümberarvutus on riigiabi asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses, siis tuleb seda pidada olemasolevaks abiks, kuna asjassepuutuv maksusoodustus pärineb Hispaania Euroopa Ühendusega ühinemisele eelnenud ajast. Maksu ümberarvutus on tegelikult kehtestatud Juntas Generales de Álava 30. juuli 1984. aasta otsusega ja seda on pikendatud hilisemate Norma Foralidega, täpsemalt 18. juuli 1988. aasta Norma Foraliga nr 28/1988, 14. veebruari 1990. aasta Norma Foraliga nr 9/1990, 5. juuli 1993. aasta Norma Foraliga nr 18/1993 ja 20. detsembri 1994. aasta Norma Foraliga nr 22/1994.

172    Esimese Astme Kohus meenutab, et asutamisleping sätestab erineva menetluse vastavalt sellele, kas abi on olemasolev või uus. Kui asutamislepingu artikli 93 lõike 3 kohaselt tuleb komisjoni uuest abist eelnevalt teavitada ja seda ei tohi rakendada enne, kui nimetatud menetluse järgi on tehtud lõplik otsus, siis olemasolevat abi võib asutamislepingu artikli 93 lõike 1 kohaselt kehtivas korras anda, kuni komisjon ei ole tuvastanud selle kokkusobimatust (Euroopa Kohtu 15. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑387/92: Banco Exterior de España, EKL 1994, lk I‑877, punkt 20). Olemasoleva abi kokkusobimatuse kohta võib seega vajaduse korral teha otsuse, mis tekitab õiguslikke tagajärgi tulevikus.

173    Kindlalt väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on olemasolev see abi, mis on kehtestatud enne asutamislepingu jõustumist või asjaomase liikmesriigi ühinemist Euroopa ühendustega ja mida on kehtivas korras rakendatud asutamislepingu artikli 93 lõikes 3 sätestatud tingimustel (eespool punktis 149 viidatud kohtuotsus Piaggio, punkt 48). Uue abina, mille suhtes kehtib asutamislepingu artikli 93 lõikes 3 sätestatud teavitamiskohustus, tuleb seevastu käsitada meetmeid, millega kehtestatakse või muudetakse abimeetmeid, kusjuures muudatused võivad puudutada nii olemasolevat abi kui ka komisjonile teatatud uusi abikavasid (Euroopa Kohtu 9. oktoobri 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 91/83 ja 127/83: Heineken Brouwerijen, EKL 1984, lk 3435, punktid 17 ja 18, ning 9. augusti 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑44/93: Namur-Les assurances du crédit, EKL 1994, lk I‑3829, punkt 13).

174    Seega ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis d osutatud abi on antud õigusakti alusel, mille vastuvõtmise ajal oli Hispaania juba liikmesriik, nimelt 20. detsembri 1994. aasta Norma Forali nr 22/1994 alusel.

175    Lisaks tuleb rõhutada, et Araba ajaloolisel alal on maksu ümberarvutust reguleerivateks õigusaktideks piiratud kehtivusajaga seadused. Seega isegi juhul, kui Norma Foraliga nr 22/1994 ette nähtud maksusoodustus on üksnes juba 1984. aastal kehtestatud maksumeetme „pikendus”, nagu väidavad hagejad, tuleb asjassepuutuvat abi selle kehtivusaja muutmise tõttu ikkagi pidada uueks abiks.

176    Seega tuleb järeldada, et vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis d osutatud abi on uus abi, millest oleks tulnud komisjoni teavitada asutamislepingu artikli 93 lõike 3 kohaselt ja mida ei tohtinud rakendada enne, kui komisjon oli teinud asjaomase meetme kohta lõpliku otsuse.

177    Eeltoodust järeldub, et käsitletava väite neljanda osaga ei saa nõustuda.

 Viies osa, mis puudutab vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis e osutatud maksustatava summa vähendamist

178    Vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis e sedastab komisjon, et Hispaania on Demesa suhtes rakendanud „maksustatava summa vähendami[st] uutel ettevõtetel 5. juuli 1996. aasta Norma Forali nr 24/1996 artikli 26 alusel” ja see eelis tuleb liigitada ühisturuga kokkusobimatuks riigiabiks.

179    Kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 väidavad hagejad, et vaidlustatud otsuse artikli 1 punkt e põhineb faktiliste asjaolude ekslikul hindamisel. Hagejate sõnul ei ole Demesa kunagi saanud maksustatavat summat vähendada vastavalt Norma Forali nr 24/1996 artiklile 26.

180    Komisjon väidab vastu, et Norma Forali nr 24/1996 artiklis 26 sätestatud maksustatava summa vähendamise liigitamine abi hulka ei sõltu sellest, kas meetme adressaat sai seda tegelikult kasutada või mitte, vaid hoopis sellest, kas asutamislepingu artiklis 92 määratletud tingimused on täidetud.

181    Komisjoni väitel tuleb riigiabi rakendamist mõista mitte kui selle andmist abi saajatele, vaid kui seadusandliku mehhanismi vastuvõtmist, mis võimaldab seda anda ilma muude formaalsusteta. Vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis e osutatud maksumeede on seega õigusvastane abi.

182    Asjaolu, et hageja ei ole veel kasutanud õigust maksu vähendamisele, ei saa ühelgi põhjusel varjutada tõsiasja, et tal oli see õigus oma tegevuse alustamisest arvates.

183    Esimese Astme Kohus meenutab, et asutamislepingu artikli 93 lõike 3 kohaselt tuleb komisjoni uuest abist teavitada. Sama sätte põhjal ei tohi seda rakendada enne, kui komisjon on teinud abi ühisturuga kokkusobivuse kohta lõpliku otsuse.

184    Asutamislepingu artikli 93 lõige 3 ei tee mingit vahet individuaalse abi ja üldiste abikavade vahel.

185    Sellest järeldub, et kui liikmesriik või liikmesriigi piirkondlik või kohalik asutus võtab kasutusele seadusandliku ja/või haldusmehhanismi, mis sisaldab üldist abikava, tuleb sellest tingimata teavitada komisjoni.

186    Sellises olukorras, kui käesoleva menetluse esemeks olev otsus puudutab üldiselt Norma Forali nr 24/1996 artikliga 26 kehtestatud väidetavat abikava, ei ole küsimus, kas Demesa või teised ettevõtjad on tegelikult selle sätte kohaldamisest kasu saanud, otsuse õiguspärasuse hindamisel asjassepuutuv.

187    Kuid vaidlustatud otsus ei puuduta siiski üldiselt Norma Forali nr 24/1996 artikliga 26 kehtestatud väidetavat abikava. Tegelikult käsitleb see ainuüksi individuaalset abi, mille on saanud Demesa.

188    Komisjon nendib vaidlustatud otsuse resolutiivosas, et Hispaania on „andnud [Demesale]” eri meetmeid kasutades abi (vaidlustatud otsuse artikkel 1), milleks on „maksustatava summa vähendamine uutel ettevõtetel 5. juuli 1996. aasta Norma Forali [nr] 24/1996 artikli 26 alusel” (artikli 1 punkt e). Artikli 2 punktiga b kohustab vaidlustatud otsus Hispaaniat võtma kõik vajalikud meetmed, et „kaotada eelised, mis on saadud [maksustatava summa vähendamisega] ja antud ebaseaduslikult abisaaja käsutusse”.

189    Seega on vaidlustatud otsuses konstateeritud, et Norma Forali nr 24/1996 artiklis 26 ette nähtud maksustatava summa vähendamist on Demesa kasuks rakendatud. See konstateering arvustab nii Hispaania ametiasutusi, kes andsid individuaalset abi asutamislepingu sätteid rikkudes, kui ka Demesat, kes sai õigusvastast abi, mida on ühtlasi mainitud vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 punktis b Hispaaniale adresseeritud tagasinõudmise ettekirjutuses.

190    Kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 vaidlustavad hagejad selle konstateeringu faktilise täpsuse.

191    Tuleb sedastada, et vaidlustatud otsus ei sisalda ainsatki tõika, mis võiks tõendada, et Araba ametiasutused on Norma Forali nr 24/1996 artiklis 26 ette nähtud eelist Demesa kasuks rakendanud.

192    Seoses sellega tuleb märkida, et Norma Forali nr 24/1996 artikli 26 lõikest 5 ilmneb (vt eespool punkt 10), et selleks, et ettevõtja maksustatavat summat saaks vähendada, peab ettevõtja eelnevalt esitama taotluse maksuametile. Viimane annab mainitud sätte alusel „oma […] loa, mille Diputación Foral de Álava ametlikult kinnitab”.

193    Baskimaa valitsus kinnitas haldusmenetluse käigus kirjaga, mille Hispaania alaline esindus komisjoni juures 6. märtsil 1998 komisjonile edastas, et „kui Demesa oleks esitanud vastava taotluse, oleks maksu käsitleva Norma Forali artiklis 26 ette nähtud maksustatava summa vähendamist tema suhtes kohaldatud kooskõlas nimetatud sättega” (kursiiv lisatud).

194    Komisjon ei ole siiski uurinud, kas Demesa on tegelikult esitanud taotluse Norma Forali nr 24/1996 artikli 26 lõike 5 tähenduses. Samuti ei ole ta kontrollinud, kas Araba ametiasutused on andnud samas sättes ette nähtud loa.

195    Lisaks on hagejad kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 Esimese Astme Kohtu menetluses selgitanud, ilma et komisjon oleks sellele vastu vaielnud, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal ei olnud Demesal Norma Forali nr 24/1996 artiklis 26 ette nähtud maksustatava summa vähendamist enam võimalik saada. Selles osas viitavad nad ettevõtte tulumaksu määruse (Reglamento del Impuesto sobre Sociedades) artiklile 25, mille alusel peab ettevõtja, kes soovib maksustatava summa vähendamist, esitama taotluse kolme kuu jooksul tegevuse alustamisest arvates.

196    Eelneva põhjal selgub, et komisjon tegi faktivea, kui ta vaidlustatud otsuses konstateeris, et Norma Forali nr 24/1996 artiklis 26 ette nähtud maksustatava summa vähendamist on Demesa kasuks rakendatud.

197    Sellest järeldub, et kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 tuleb tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 punkt e. Samades kohtuasjades tuleb tühistada ka vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 punkt b selles osas, millega Hispaania Kuningriiki kohustatakse kaotama eelised, mille Demesa on saanud vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis e osutatud väidetava abiga.

 Kuues osa, mille kohaselt ei ole moonutatud konkurentsi ega mõjutatud ühendusesisest kaubandust, samuti ei ole esitatud põhjendusi neis punktides

198    Väite see osa on esitatud kohtuasjas T‑148/99 ning asutamislepingu artikli 190 rikkumisele viidates ka kohtuasjas T‑127/99.

199    Kohtuasjas T‑148/99 väidab hageja, et meede, mis ei kahjusta konkurentsi tegelikult ega oluliselt, ei ole asutamislepingu artikli 92 lõikega 1 keelatud riigiabi. Seoses sellega viitab ta Euroopa Kohtu praktikale (Euroopa Kohtu 25. juuni 1970. aasta otsus kohtuasjas 47/69: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1970, lk 487, punkt 16, eespool punktis 142 viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punkt 18, ja 2. veebruari 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 67/85, 68/85 ja 70/85: Van der Kooy jt, EKL 1988, lk 219, punkt 58), komisjoni teatisele vähese tähtsusega abi kohta (EÜT 1996, C 68, lk 9) ja komisjoni väljaandele „Explication des règles applicables aux aides d’État, Situation en décembre 1996”, Droit de la concurrence dans les Communautés européennes, II B osa. Komisjon ei ole piisavalt uurinud küsimust, kas Demesale soodsad meetmed tõid kaasa konkurentsi olulise moonutamise, mis kahjustas ühendusesisest kaubandust asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses. Kohtuasjas T‑127/99 leiab hageja, et komisjon jättis kontrollimata, millised olid vaidlusaluste meetmete konkreetsed tagajärjed konkurentsis ja ühendusesiseses kaubanduses.

200    Kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 väidavad hagejad, et neis punktides ei ole vaidlustatud otsus piisavalt põhjendatud.

201    Esimese Astme Kohus meenutab, et asutamislepingu artikli 92 lõike 1 kohaselt on vaid selline riigiabi, mis „kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust” ja mis „kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi”, ühisturuga kokkusobimatu. Kui teatud juhtudel võib juba abi andmise asjaoludest lähtudes järeldada, et abi võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust ja kahjustada või ähvardada kahjustada konkurentsi, peab komisjon oma otsuse põhjendustes vähemalt need asjaolud ära tooma (Euroopa Kohtu 19. oktoobri 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑15/98 ja C‑105/99: Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑8855, punkt 66 ja viidatud kohtupraktika).

202    Komisjon selgitab vaidlustatud otsuse punktis V.1, miks ta leiab, et abi, mille Demesa sai, kahjustab konkurentsi ja liikmesriikidevahelist kaubandust. Kõigepealt toob ta esile, et Demesa äriplaani kohaselt toodab see äriühing aastas 600 000 sügavkülmikuga külmikut (punkti V.1 esimene lõik). Ta selgitab, et külmikute ja sügavkülmikute turg on Lääne-Euroopas küllastunud (vaidlustatud otsus, punkti V.1 neljas lõik). Selle turu liigne tootmisvõimsus oli 1997. aastal hinnanguliselt ligikaudu 5 000 000 ühikut (punkti V.1 kuues lõik). Arvestades asjaolu, et Demesa „saavutab hiljemalt 1999. aastal aastase tootmisvõimsuse 600 000 ühikut, millest 30% müüakse Hispaania turul ja 70% muudel turgudel (esialgu Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis)” (vaidlustatud otsus, punkti V.1 esimene lõik), ja et „ühendusesisene kaubandus on vilgas”, teeb komisjon järelduse, et „iga abimeede kahjustab paratamatult kaubandust ja konkurentsi” (vaidlustatud otsus, punkti V.1 viimane lõik).

203    Seega ilmneb, et vaidlustatud otsuses on piisavalt põhjendusi, millest lähtudes komisjon leiab, et vaidlustatud meetmed kahjustavad või ähvardavad kahjustada konkurentsi ja kahjustavad ühendusesisest kaubandust. Selles osas vastab vaidlustatud otsus niisiis asutamislepingu artikli 190 nõuetele.

204    Seoses komisjoni selle hinnangu põhjendatusega, mille kohaselt abi, mille Demesa sai, kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi ja kahjustab ühendusesisest kaubandust asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses, tuleb meenutada, et kohtupraktikast nähtub (Euroopa Kohtu 17. septembri 1980. aasta otsus kohtuasjas 730/79: Philip Morris vs. komisjon, EKL 1980, lk 2671, punktid 11 ja 12; 13. märtsi 1985. aasta otsus liidetud kohtuasjades 296/82 ja 318/82: Madalmaad ja Leeuwarder Papierwarenfabriek vs. komisjon, EKL 1985, lk 809, ja eespool punktis 162 viidatud kohtuotsus Belgia vs. komisjon, punktid 47 ja 48; eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus Vlaams Gewest vs. komisjon, punktid 48–50), et mis tahes abi andmine ettevõtjale, kes tegutseb ühenduse turul, võib põhjustada konkurentsimoonutusi ja kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust.

205    On juba tuvastatud, et komisjon võis õigustatult järeldada, et Demesa sai erinevas vormis riigiabi. Pealegi ei ole vaidlustatud, et Demesa kavatses oma äriplaani järgi toota 600 000 sügavkülmikuga külmikut aastas. Samuti ei ole vaidlustatud, et ühenduse turul tegutsevad teisedki külmikute ja sügavkülmikute tootjad ning et vastavalt Demesa äriplaanile ekspordib ta suure osa oma toodangust teistesse liikmesriikidesse, nimelt Prantsusmaale ja Ühendkuningriiki.

206    Lisaks on Demesa äriplaanis rõhutatud, et „siseturul on ületoodang”.

207    Neil asjaoludel võis komisjon põhjendatult järeldada, et Demesale antud abi „kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust” ja „kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi” asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses.

208    Kuigi komisjon möönis eespool punktis 199 viidatud väljaandes „Explication des règles applicables aux aides d’État”, et „abi peab avaldama konkurentsile olulist mõju”, vaid siis on asutamislepingu artikli 92 lõige 1 sellele kohaldatav, tuleb siiski märkida, et tuginedes eespool punktis 199 viidatud teatisele vähese tähtsusega abi kohta, määras komisjon abi künniseks 100 000 eurot, mida antud juhul on ilmselgelt ületatud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑156/98: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑6857, punktid 39–41).

209    Kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 hagejate esitatud argumendi kohta, et uue külmikute ja sügavkülmikute tootja ilmumisega Hispaania turule on konkurents tugevnenud, tuleb märkida, et uue ettevõtte asutamine mõjutab alati konkurentsi struktuuri. Antud juhul võib see, et Baski ametiasutused andsid uuele turuletulijale erinevat abi, siiski moonutada konkurentsisuhteid asjaomasel turul.

210    Kohtuasjas T‑148/99 selgitas hageja kirjalikus menetluses, et tema toodang on üldiselt mõeldud kolmandate riikide jaoks, nimelt Põhja-Aafrikale ja Araabia maadele. Eelised, mis talle anti, ei saa seega kahjustada kaubandust ega moonutada konkurentsi ühenduse turul.

211    Demesa 1996. aasta septembris esitatud äriplaanist nähtub siiski, et tol ajal oli ettevõtjal kavas eksportida 60–65% oma toodangust eeskätt Prantsusmaale ja Ühendkuningriiki. Kohtuistungil selgitas hageja kohtuasjas T‑148/99, et eksport arenes teisiti, kui tema äriplaanis oli esialgu ette nähtud.

212    Selles osas meenutab Esimese Astme Kohus, et EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagi raames tuleb ühenduse õigusakti seaduslikkust hinnata akti vastuvõtmise ajal olemasolevate faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel (eespool punktis 126 viidatud kohtuotsus Alitalia vs. komisjon, punkt 86).

213    Kuna Demesa ei võtnud osa haldusmenetlusest, siis võis komisjon vaidlustatud otsuses mõistlikult tugineda Demesa äriplaanile, et hinnata Demesale antud abi mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja konkurentsile.

214    Igal juhul ei vaidlusta hageja kohtuasjas T‑148/99 seda, et suur osa tema toodangust on müüdud Hispaania turul. Kohtuistungil nimetas ta arvu 50–60%. Kuna külmikute ja sügavkülmikute impordi osakaal Hispaania turul on 30% (Demesa äriplaani andmetel), siis kahjustas Demesa toodang paratamatult teistes liikmesriikides asutatud konkureerivate ettevõtjate võimalusi oma toodete eksportimiseks Hispaania turule. Kui suur osa Demesa toodangust ongi mõeldud kolmandate riikide jaoks, konkureerib Demesa otseselt teiste ühenduses asutatud äriühingutega kolmandatesse riikidesse suunatud ekspordi osas.

215    Seega võivad Demesale antud eelised kahjustada kaubandust ja moonutada konkurentsi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. märtsi 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 62/87 ja 72/87: Exécutif régional wallon ja Glaverbel vs. komisjon, EKL 1988, lk 1573, punkt 13; 13. juuli 1988. aasta otsus kohtuasjas 102/87: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1988, lk 4067, punkt 19, ja eespool punktis 162 viidatud kohtuotsus Belgia vs. komisjon, punkt 47).

216    Kohtuasjas T‑148/99 toob hageja esile veel asjaolu, et komisjon uuris vaidlustatud meetmete mõju konkurentsile eranditult vaid sellele teabele tuginedes, mille ta oli saanud kaebuse esitajatelt haldusmenetluse käigus. Nende andmete alusel leidis komisjon vaidlustatud otsuses ekslikult, et Hispaania külmikuturul on liigseid tootmisvõimsusi. Viidates Master Cadena 1. juuli 1998. aasta aruandele, väidab hageja kohtuasjas T‑148/99, et turg oli tegelikult pärast kodumasinate turu üldist kriisi jõudnud laienemisjärku.

217    Esimese Astme Kohus meenutab, et komisjon alustas käesolevas asjas uurimist pärast mitme kaebuse saamist Demesale antud abi kohta. Kuna komisjon tõsiselt kahtles selle abi ühisturuga kokkusobivuses, alustas ta asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 ette nähtud menetlust eesmärgiga hankida kogu vajalik teave lõpliku otsuse tegemiseks selles asjas. Demesa, kes ei näinud vajadust märkuste esitamiseks haldusmenetluse kestel, ei saa komisjonile ette heita, et too tugines vaidlustatud otsuses neis kaebustes sisalduvatele andmetele, mis ei sisaldanud vasturääkivusi asutamislepingu artikli 93 lõike 2 alusel menetluse alustamise otsuse tulemusena kogutud teabega.

218    Mis puudutab Master Cadena aruannet, siis tuleb sedastada, et see sisaldab üksnes müügiandmeid Hispaania kohta ega sisalda andmeid tootmisvõimsuse kohta. Lisaks tuleb nentida, et Demesa äriplaanis on „nõrga punktina” mainitud, et „siseturul on ületoodang”.

219    Isegi kui Master Cadena aruanne tõendaks, et turul, millel tegutseb Demesa, ei ole liigseid tootmisvõimsusi – antud juhul see nii ei ole –, ei saaks see olukord mingil juhul muuta komisjoni järeldust, et Demesale antud abi kahjustab kaubandust ja konkurentsi. Selles osas tuleb meenutada, et sellise olulise abi tagajärg konkurentsile avatud turul – nagu on ettevõtjale antud käesolevas asjas teatud kauba tootmise alustamise võimaldamiseks liikmesriigis – seisneb selles, et vähenevad teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjate võimalused eksportida oma kaupa selle liikmesriigi turule. Selline abi võib seega kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust ja moonutada konkurentsi (vt selle kohta eespool punktis 215 viidatud kohtuotsus Exécutif régional wallon ja Glaverbel vs. komisjon, punkt 13, eespool punktis 215 viidatud 13. juuli 1988. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 19, ja eespool punktis 162 viidatud kohtuotsus Belgia vs. komisjon, punkt 47).

220    Kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 kinnitavad hagejad, et Demesa on ainus ettevõtja, kes on otsustanud valmistada ainult automaatsulatusega külmikuid. Komisjon oleks pidanud seda tõika vaidlustatud otsuses arvestama. Kohtuasjas T‑129/99 väidavad hagejad, et sügavkülmikute turg erineb külmikute turust.

221    Isegi kui eeldada, et sügavkülmikute turg erineb külmikute turust ja et Demesa valmistab ainult automaatsulatusega külmikuid, ei selgita hagejad, kuidas need asjaolud saavad muuta küsitavaks komisjoni järeldust, et Demesale antud abi kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust ja moonutab konkurentsi. Argumendiga ei saa seega nõustuda.

222    Kohtuasjas T‑148/99 leiab hageja, et komisjon jättis täielikult tegemata turuülevaate vertikaalses perspektiivis. Komisjon ei ole uurinud, milliseid tagajärgi põhjustavad vaidlustatud meetmed tarnijatele ja alltöövõtjatele, ega ka nende meetmete tagajärgi kodumasinate tarbijatele.

223    Nagu rõhutab komisjon, ei hõlma riigiabi ühisturuga kokkusobivuse kontroll siiski nende põhjuste hindamist, millest lähtudes võib teatud üksikjuhtudel olla õigustatud erandi tegemine konkurentsivastasele kokkuleppele, tegevusele või otsusele vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 85 lõikele 3 (nüüd EÜ artikli 81 lõige 3). Kuna komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud, et Demesale antud abi kahjustab või ähvardab kahjustada (horisontaalset) konkurentsi asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses ja et kõnealune abi võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust, on see abi ühisturuga kokkusobimatu, kui erandid kõrvale jätta.

224    Lõpuks juhivad hagejad kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 tähelepanu sellele, et vaidlustatud meetmete tagajärgede hindamiseks oleks komisjon pidanud uurima, kuidas reageeris turg Demesa turuletulekule, mitte kuidas toimis turg enne seda.

225    Ka selle argumendiga ei saa nõustuda. Kui komisjon peaks oma otsuses tõendama juba antud abi tegelikku mõju, siis viiks see nõue olukorrani, kus soodustataks liikmesriike, kes rikuvad abi väljamaksmisel asutamislepingu artikli 93 lõikes 3 ette nähtud teatamiskohustust, ning kahjustataks neid, kes teatavad abimeetmetest nende ettevalmistamise etapis (Euroopa Kohtu 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑301/87: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑307, punkt 33). Niisiis ei ole komisjon kohustatud andma ajakohastatud hinnangut selle kohta, kuidas teatamata jäetud ja rakendatud abi mõjutab konkurentsi ja kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust (eespool viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 33, ja eespool punktis 162 viidatud kohtuotsus Belgia vs. komisjon, punkt 48).

226    Eeltoodu põhjal tuleb ka esimese väite viimane osa tagasi lükata.

II –  Teine väide, et on rikutud õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtteid

227    Esmalt väidavad hagejad kohtuasjades T‑129/99 ja T‑148/99 seoses vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis c osutatud abiga, et 12. detsembri 1996. aasta otsus, millega kiideti heaks üldine Ekimeni abikava – sõnastuses, milles riigiasutused selle komisjonile teatavaks tegid, st väljaandes Boletin Oficial del País Vasco avaldatud dekreedi sõnastuses –, on eriline tagatis selle kohta, et kogu kava raames kooskõlastatud abi on kokkusobiv ühisturuga. Hagejad rõhutavad eriti tõsiasja, et komisjon kiitis Ekimeni kava heaks vahetult enne Demesa asutamist Araba territooriumil.

228    Esimese Astme Kohus meenutab, et kui komisjoni menetluses on individuaalne abi, mis väidetavalt on antud eelnevalt heakskiidetud kava alusel, ei saa komisjon kohe asuda seda uurima vahetult asutamislepingule toetudes. Enne menetluse alustamist peab ta piirduma selle kontrollimisega, kas abi on üldise kavaga hõlmatud ja vastab kava heakskiitmise otsuses määratud tingimustele. Kui komisjon nii ei toimiks, võiks ta iga kord individuaalse abi uurimise käigus tulla tagasi abikava heakskiitmise otsuse juurde, mille vastuvõtmise eelduseks on see, et uurimine asutamislepingu artiklist 92 lähtudes on juba toimunud. See seab nii liikmesriikide kui ka ettevõtjate jaoks ohtu õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtetest kinnipidamise, kuna komisjon võiks igal ajal uuesti küsitavaks muuta individuaalse abi, mis on rangelt kooskõlas abikava heakskiitmise otsusega (Euroopa Kohtu 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑47/91: Itaalia vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑4635, punkt 24; Esimese Astme Kohtu 27. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑442/93: AAC jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1329, punkt 86).

229    Komisjon on siiski õigesti tuvastanud, et Ekimeni kava alusel antud individuaalne abi ei olnud täielikult hõlmatud tema 12. detsembri 1996. aasta otsusega üldise abikava heakskiitmise kohta (vt eespool punkt 127). Neil asjaoludel võis ta õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtteid rikkumata järeldada, et Ekimeni kava alusel antud abi on uus abi selles osas, mis ületab heakskiitmise otsusega kinnitatud ülemmäära (vt selle kohta eespool punktis 228 viidatud 5. oktoobri 1994. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 26).

230    Hagejad ei saa väita, et 12. detsembri 1996. aasta otsus Ekimeni kava heakskiitmise kohta ja vaidlustatud otsus põhinevad Ekimeni dekreedi ekslikul tõlgendamisel. See, kuidas komisjon oma kahes otsuses dekreeti tõlgendab, on kooskõlas dekreedi sätte ja mõttega (vt eespool punktid 118–124).

231    Lõpetuseks tuleb nentida, et hagejad ei esita ühtki asjaolu, mis võiks tõendada, et komisjon andis neile täpseid tagatisi, millest lähtudes neil oleks võinud tekkida põhjendatud lootus, et abi, mis ei ole hõlmatud 12. detsembri 1996. aasta otsusega Ekimeni kava heakskiitmise kohta, on ühisturuga kokkusobiv (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 31. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑129/96: Preussag Stahl vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑609, punkt 78).

232    Eeltoodu põhjal tuleb esimene argument tagasi lükata.

233    Teiseks selgitavad hagejad kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 seoses maksu ümberarvutusega, et komisjon võttis 10. mail 1993 vastu otsuse 93/337/EMÜ, mis käsitleb Baskimaal tehtavatele investeeringutele maksusoodustuste andmise kava (EÜT L 134, lk 25), täpsemalt Norma Forali nr 28/1988, millega ta tunnistab mõned selles Norma Foralis ette nähtud maksusoodustused, nimelt maksu ümberarvutuse tehtud investeeringute puhul, ühisturuga kokkusobimatuks abiks põhjendusel, et need on vastuolus EÜ asutamislepingu artikliga 52 (muudetuna EÜ artikkel 43). Sätted, mis on vajalikud piirkondlike õigusnormide kooskõlla viimiseks otsusega 93/337, on vastu võetud ja komisjon on 3. veebruari 1995. aasta kirjas Hispaania ametiasutustele ametlikult väljendanud oma nõusolekut vastuvõetud lahenduse suhtes. Kuna vastuolud said kõrvaldatud, olid nii Hispaania ametiasutused kui ka komisjon ise arvamusel, et selle riigiabiga seonduv probleem on lahendatud. Asjaomased hagejad väidavad, et seetõttu ei ole komisjon alustanud riigiabiga seonduvat menetlust ega esitanud vastuväiteid hiljem vastuvõetud sarnaste maksusätete kohta. Mainitud hagejate sõnul järeldub sellest, et komisjon tekitas nii Demesal kui ka kõikidel teistel ettevõtjatel, kellele laienevad asjassepuutuvad piirkondlikud õigusaktid, õiguspärase ootuse, et komisjon on andnud loa rakendada Diputación Foral de Álava võetud maksumeetmeid, kuna need ei sisalda vastuolu asutamislepingu artikliga 52.

234    Esimese Astme Kohus sedastab siiski, et isegi kui komisjoni 3. veebruari 1995. aasta kirja tuleks tõlgendada nii, et sellega on Norma Foral nr 28/1988 tunnistatud sellest ajast peale ühisturuga kooskõlas olevaks, ei ole vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis d osutatud maksu ümberarvutus kehtestatud selle Norma Foraliga ega ole seega hõlmatud ei otsusega 93/337 ega 3. veebruari 1995. aasta kirjaga. Vaidlustatud otsuses käsitletav maksu ümberarvutus on tegelikult kehtestatud Norma Foraliga nr 22/1994. See maksu ümberarvutus on niisiis uus abi, millest oleks pidanud teavitama komisjoni vastavalt asutamislepingu artikli 93 lõikele 3 (vt selle kohta eespool punktis 173 viidatud kohtuotsus Namur-Les assurances du crédit, punkt 13).

235    Asjas ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud otsuses osutatud maksu ümberarvutus on kehtestatud ilma eelneva teavitamiseta, rikkudes asutamislepingu artikli 93 lõiget 3.

236    Need asjaolud annavad piisava aluse käsitletava argumendi tagasilükkamiseks. Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et õiguspärase ootuse tunnustamise eelduseks on reeglina see, et abi anti asutamislepingu artiklis 93 sätestatud menetlust järgides, kuid käesolevas asjas ei olnud see nii. Lähtutakse sellest, et hoolas ettevõtja ja piirkondlik ametiasutus suudavad tavaliselt kindlustada, et seda menetlust järgitakse (Euroopa Kohtu 20. septembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑5/89: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1990, lk I‑3437, punkt 17; Esimese Astme Kohtu 15. septembri 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑126/96 ja T‑127/96: BFM ja EFIM vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑3437, punkt 69).

237    Lisaks eelnevale tuleb veel nentida, et käsitletava argumendi esitanud hagejad tõlgendavad otsust 93/337 vääralt. Selles otsuses käsitletava abi liigitas komisjon ühisturuga kokkusobimatuks mitte ainult seepärast, et abi oli vastuolus asutamislepingu artikliga 52, vaid ka seepärast, et see ei olnud kooskõlas eri liiki abi – regionaalabi, valdkondliku abi ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele antava abi – andmise ja kumuleerumise alustega (otsus 93/337, punkt V). Komisjoni 3. veebruari 1995. aasta kirja kohta tuleb märkida, et komisjon on seal vaid sedastanud, et käsitletav maksusüsteem ei ole enam vastuolus asutamislepingu artikliga 52, võtmata seisukohta küsimuses, kas see süsteem on kooskõlas otsuses 93/337 nimetatud eri liiki abi andmise alustega.

238    Sellest järeldub, et komisjon ei saanud tekitada hagejatel õiguspärast ootust, et Norma Foraliga nr 22/1994 kehtestatud maksu ümberarvutus loetakse ühisturuga kokkusobivaks, isegi kui peaks selguma, et see on analoogne maksu ümberarvutusega, mis on kehtestatud komisjoni otsuse 93/337 ja tema 3. veebruari 1995. aasta kirja esemeks oleva maksumeetmega.

239    Niisiis ei saa nõustuda ka teise väitega.

III –  Kolmas väide, et on rikutud asutamislepingu artiklit 190

240    Kohtuasjades T‑127/99, T‑129/99 ja T‑148/99 väidavad hagejad, et vaidlustatud otsuse resolutiivosas osutatud eri meetmetele asutamislepingu artikli 92 lõike 1 alusel antud hinnang ei ole piisavalt põhistatud.

241    Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et asutamislepingu artikliga 190 nõutav põhjendus peab vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt mõistetavalt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjusi, et nad saaksid kaitsta oma õigusi, ning et ühenduste kohus saaks teostada kontrolli. Lisaks ilmneb kohtupraktikast, et ei ole nõutav, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna akti põhjenduste vastavust asutamislepingu artikli 190 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt Euroopa Kohtu 29. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑56/93: Belgia vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑723, punkt 86 ja viidatud kohtupraktika).

242    Abimeetme kvalifitseerimise puhul tuleneb põhjendamiskohustusest nõue, et oleks näidatud põhjused, miks komisjon leiab, et asjaomane meede kuulub asutamislepingu artikli 92 lõike 1 kohaldamisalasse (eespool punktis 50 viidatud Esimese Astme Kohtu otsus Vlaams Gewest vs. komisjon, punkt 64; 30. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑16/96: Cityflyer Express vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑757, punkt 66, ja eespool punktis 144 viidatud kohtuotsus CETM vs. komisjon, punkt 59).

243    Kohtuasjades T‑129/99 ja T‑148/99 juhivad hagejad esmalt tähelepanu sellele, et vaidlustatud otsuses ei ole määratletud turgu, mida Demesale väidetavalt antud riigiabi puudutab. Vaidlustatud otsuses ei ole selgitatud, kas asjaomane turg on kodumasinate üldine turg, köögiseadmete, külmikute või muu turg. Kohtuasjas T‑148/99 lisab hageja, et asjaomase turu määratlus on möödapääsmatu tingimus, milleta ei saa hinnata, millist mõju võib konkurentsile avaldada meede, mida võib liigitada riigiabiks.

244    Kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 kinnitavad hagejad, et Demesa on ainus ettevõtja, kes on otsustanud valmistada eranditult vaid automaatsulatusega külmikuid. Vaidlustatud otsuses ei ole seda seika arvestatud. Kohtuasjas T‑129/99 väidavad hagejad, et sügavkülmikute turg erineb külmikute turust.

245    Esimese Astme Kohus sedastab, et vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtuvalt (punkt V.1) määratles komisjon asjassepuutuva turuna külmikute ja sügavkülmikute turu Euroopas. Jutt on ühestainsast turust, kuna „majapidamistes on suund asendada eraldi külmikud ja sügavkülmikud kombineeritud mudelitega (sügavkülmikuga külmikud)” (vaidlustatud otsus, punkti V.1. neljas lõik). Vaidlustatud otsuse punkt V.1 sisaldab asjassepuutuva turu üksikasjalikku kirjeldust ja seega on asutamislepingu artikli 190 nõuded täidetud.

246    Teiseks väidab hageja kohtuasjas T‑127/99, et komisjon esitab vaidlustatud otsuses asjaolud, millest lähtudes ta leidis, et artikli 1 punktides d ja e osutatud maksumeetmed on valikulised. Vaidlustatud otsuses ei ole aga täpsustatud, kas kõik maksu ümberarvutuse ja maksustatava summa vähendamise mehhanismi kohta esile toodud asjaolud kogumis osutavad sellele, et meetmed on valikulised, või annab neist vaid üks asjaolu piisavalt alust, et liigitada meetmed riigiabiks asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses.

247    Ka see argument tuleb tagasi lükata. Vaidlustatud otsusest (punkti V.2.4.1 kaheteistkümnes ja kaheksateistkümnes lõik ning punkti V.2.4.2 kuueteistkümnes ja seitsmeteistkümnes lõik) nähtub, et piisab ühest valikulisust kinnitavast asjaolust ja meedet ei saa enam liigitada üldiste meetmete hulka.

248    Kolmandaks väidavad hagejad kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99, et komisjoni seisukoht, et vaidlusalused maksumeetmed ei ole põhjendatud süsteemi olemuse ega ülesehitusega, ei ole piisavalt põhistatud. Komisjon ei ole seda küsimust tegelikult üldse uurinud.

249    Selles osas täheldab Esimese Astme Kohus, et komisjon on vaidlustatud otsuse punkti V.2.4.2 seitsmeteistkümnendas lõigus selgitanud, et kui valikulise maksumeetmega taotletakse tööstuspoliitika eesmärki, ei saa meedet pidada asjaomase maksusüsteemi olemuse või ülesehitusega kooskõlas olevaks. Seega oli hagejatel võimalik otsuse põhjendustest aru saada, miks komisjon leidis, et vaidlustatud otsuses osutatud maksumeetmed ei ole põhjendatud asjaomase maksusüsteemi olemuse või ülesehitusega.

250    Lisaks, nagu rõhutab komisjon, teeb asjaomase maksusüsteemi olemusest või ülesehitusest tuletatud põhjendus erandi põhimõttest, mille kohaselt on riigiabi keelatud, ja seda tuleb järelikult tõlgendada kitsalt. Kuna Hispaania ametiasutused ei ole haldusmenetluse käigus esitanud ühtki argumenti vaidlusaluste meetmete vastavuse kohta asjaomase maksusüsteemi aluspõhimõtetele, ei pidanudki komisjon oma otsust selles punktis põhistama (vt selle kohta eespool punktis 164 viidatud kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanek kohtuasjas Itaalia vs. komisjon, milles kohtuotsus on tehtud 19. mail 1999, ettepaneku punkt 27).

251    Viimasena käsitletud argument tuleb seega samuti tagasi lükata.

252    Eeltoodust tulenevalt ei saa ka kolmanda väitega nõustuda.

IV –  Neljas väide, et on rikutud kaitseõigusi

253    Kohtuasjas T‑148/99 juhib hageja tähelepanu sellele, et kuigi asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 sätestatud menetluse tulemusena ei rakendata sanktsioone, võib see asjaomast abi saanud ettevõtjatele ikkagi kaasa tuua kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Kohtupraktikale viidates (Euroopa Kohtu 13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 85/76: Hoffmann-La Roche vs. komisjon, EKL 1979, lk 461, ja 29. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑135/92: Fiskano vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑2885; Esimese Astme Kohtu 6. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑450/93: Lisrestal jt vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑1177, ja 19. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑260/94: Air Inter vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑997) väidab ta, et komisjon oleks pidanud talle teatama menetluse alustamisest asutamislepingu artikli 93 lõike 2 alusel ja et komisjon oleks pidanud andma talle selle menetluse käigus tähtaja, et ta saaks õigeaegselt esitada oma seisukoha nende faktiliste asjaolude ja tingimuste tegelikkusele vastavuse kohta, millele tuginetakse, samuti dokumentide kohta, millest lähtudes komisjon põhjendas ja kinnitas oma argumente, mis puudutavad ühenduse õiguse rikkumist. Ta leiab ühtlasi, et talle oleks tulnud anda spetsiaalselt võimalus olla ära kuulatud.

254    Esimese Astme Kohus meenutab seoses sellega, et riigiabi asjas alustatakse menetlust ainuüksi asjassepuutuva liikmesriigi suhtes. Antud juhul on vaidlustatud otsuse adressaat Hispaania ja ei ole vaidlustatud, et tema kaitseõigusi on haldusmenetluses järgitud.

255    Abi saaja, nagu on kohtuasja T‑148/99 hageja, loetakse riigiabi asjade haldusmenetluses „asjassepuutuvaks isikuks” asutamislepingu artikli 93 lõike 2 tähenduses. „Asjassepuutuval isikul” ei ole neid õigusi, millele tuginetakse käesoleva väite raames. Asjassepuutuvad isikud, kellel ei ole kaugeltki neid kaitseõigusi, mida tunnustatakse isikute puhul, kelle vastu on menetlust alustatud, omavad vaid õigust olla haldusmenetlusse kaasatud (Esimese Astme Kohtu 25. juuni 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑371/94 ja T‑394/94: British Airways jt ning British Midland Airways vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑2405, punktid 60 ja 61). Seoses sellega on neil asutamislepingu artikli 93 lõike 2 alusel õigus esitada märkusi nimetatud sättes osutatud uurimisetapil.

256    On ilmselge, et komisjon palus „asjassepuutuvatel isikutel” vaidlustatud otsuses osutatud meetmete kohta märkusi esitada kahe teatisega, mis on avaldatud Euroopa Ühenduste Teatajas (vt eespool punktid 25 ja 27).

257    Kuigi kohtuasja T‑148/99 hageja neile teatistele ei reageerinud, tuleb tõdeda, et tal paluti nagu kõigil teistel asjassepuutuvatel isikutel esitada haldusmenetluses oma märkused. Menetluslikke õigusi, mis kohtuasja T‑148/99 hagejal on asutamislepingu artikli 93 lõike 2 alusel, on seega järgitud.

258    Kohtuasjas T‑129/99 viitavad hagejad oma kaitseõiguste rikkumisele seoses asjaoluga, et komisjon ei ole haldusmenetluse käigus andnud märku Ekimeni dekreedi artikli 7 punkti d võimalikust eiramisest.

259    Tuleb meenutada, et komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et Ekimeni dekreedi artikli 7 punkti d kohaselt ei saanud selle dekreedi alusel anda abi sisseseade tarbeks, mille Demesa loovutas kolmandatele isikutele (vaidlustatud otsus, punkti V.2.3 viimane lõik).

260    Kuna on juba tuvastatud, et vaidlustatud otsuse artikli 1 punkt c tuleb tühistada selles osas, millega see sisseseade on välja jäetud Ekimeni abikava alusel abikõlblike kulude hulgast (vt eespool punkt 138), siis on selle argumendi ese ära langenud.

261    Eeltoodust järeldub, et neljas väide ei ole põhjendatud.

V –  Viies väide, et on rikutud asutamislepingu artikli 92 lõiget 3

262    Esiteks väidavad hagejad kohtuasjas T‑129/99, et komisjon keeldus ekslikult käsitamast vaidlustatud otsuse artikli 1 punktides a–c osutatud abi regionaalabina asutamislepingu artikli 92 lõike 3 punkti c tähenduses. Nad toonitavad, et Baskimaal lubatud maksimaalne abimäär ehk abi netoosatähtsuse ülemmäär on 25% (vaidlustatud otsus, punkti II.3 kolmas lõik). Demesale antud abi brutoosatähtsusele 25% vastab abi netoosatähtsuse määr 18,76% (vaidlustatud otsus, punkti II.4 kuues lõik). Neil asjaoludel vastab 20% brutoosatähtsusega abi, mille komisjon Ekimeni kava raames heaks kiitis, 15% netoosatähtsusega abile, mistõttu asutamislepingu artikli 92 lõike 3 punkti c kohaselt oleks tulnud lubada täiendavat abi netoosatähtsusega 10%.

263    Tuleb sedastada, et komisjon möönis vaidlustatud otsuses, et „Vitoria Gasteiz asub piirkonnas, millele on lubatud anda regionaalabi [asutamislepingu artikli 92 lõike 3 punkti c] alusel. Baskimaal lubatud maksimaalne abimäär vastab [abi netoosatähtsusele] 25% (väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate puhul 35%)” (vaidlustatud otsus, lk 20, teine lõik).

264    Abi netoosatähtsuse ülemmäär 25%, mille komisjon on Baskimaa jaoks kinnitanud, tähendab vaid seda, et komisjon võtab vastu lubava otsuse Baskimaa regionaalabi kohta, mis jääb asutamislepingu artikli 92 lõike 3 punktide a või c kohaldamisalasse ja mahub selle ülemmäära piiridesse. See ei tähenda aga, et iga individuaalne abi, mis jääb alla selle ülemmäära, on automaatselt ühisturuga kokkusobiv.

265    Tuleb märkida, et ainus komisjoni poolt heakskiidetud regionaalabi kava, mille alusel Demesa käesolevas asjas on abi saanud, on Ekimeni dekreediga kehtestatud abikava. Igal juhul üks osa selle dekreedi alusel Demesale antud abist „on uus abi, kuna see ei ole hõlmatud eelnevalt vastuvõetud kavaga” (vaidlustatud otsus, punkti V.2.3 neljateistkümnes lõik). Vaidlustatud otsuses osutatud muu abi ei ole hõlmatud ühegi komisjoni poolt heakskiidetud üldise regionaalabi kavaga.

266    Neil asjaoludel tuleb tuvastada, et komisjon võis vaidlustatud otsuses (lk 20, kolmas ja neljas lõik) põhjendatult nentida, et abi, mille kokkusobivust ühisturuga ta on kontrollinud, on oma olemuselt ad hoc abi.

267    Ad hoc abi puhul ei ole välistatud selle abi liigitamine regionaalabi hulka asutamislepingu artikli 92 lõike 3 punktide a või c alusel (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. septembri 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑278/92–C‑280/92: Hispaania vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑4103, punkt 49).

268    Seoses sellega tuleb märkida, et kohtuasjas T‑129/99 ei ole hagejad väitnud, et Demesale antud abi suhtes oleks pidanud kohaldama asutamislepingu artikli 92 lõike 3 punktis a sätestatud erandit. Nende hagejate sõnul keeldus komisjon aga ekslikult käsitlemast kõnealust abi asutamislepingu artikli 92 lõike 3 punkti c kohaldamisalasse kuuluva regionaalabina.

269    Komisjon on vaidlustatud otsuses mitmel erineval põhjusel leidnud, et Demesale antud abi ei saa pidada regionaalabiks, mille puhul on täidetud kõik asutamislepingu artikli 92 lõike 3 punktis c sätestatud tingimused. Kõigepealt sedastas ta, et ühenduse tasandil oli sügavkülmikuga külmikute turul liigne tootmisvõimsus, mis on toonud kaasa restruktureerimisi, mis omakorda põhjustasid võimsuse kärpimist või tootmise üleviimist, millega kaasnes suure hulga töökohtade kaotamine ühenduse sees. Demesale antud abi halvendas seega olukorda (vaidlustatud otsus, lk 20, viies lõik). Sellisel majanduslikul taustal leidis komisjon, et asjassepuutuv abi ei ava võimalusi töökohtade arvu suurendamiseks ühenduse tasandil, Hispaanias ega isegi Baskimaal, ega anna ka muid majanduslikke eeliseid (vaidlustatud otsus, lk 20, kuues lõik). Komisjon lisab, et „kuigi ühenduse turul on sedastatud nõudluse teatud soodus areng aastal 1998, ei muuda see seik tõsiasja, et see sektor kohandab ent jätkuvalt ühenduse liigse tootmisvõimsusega, koondades väga suurel arvul töökohti” (vaidlustatud otsus, lk 20, kuues lõik). Ta viitab Baskimaal asutatud MCC kontserni külmikutootmisega seotud 120 töökohta koondamisele ebasoodsa konjunktuuri tõttu (vaidlustatud otsus, lk 20, kuues lõik).

270    Kohtuasjas T‑129/99 vaidlustavad hagejad komisjoni vaidlustatud otsuses selles küsimuses tehtud analüüsi, millel põhineb otsus tunnistada abi ühisturuga kokkusobimatuks. Ühest küljest näitab selle valdkonna juhtiva edasimüüja Master Cadena aruandes esitatud Hispaania kodumasinate sektori analüüs, et kestvuskaupade turg on 1997. aastal 5% võrra kasvanud 1996. aastaga võrreldes. Nii on köögiseadmete turg kasvanud 5,1% ja sügavkülmikuga külmikute turg 3,8% võrra. Demesa tulek Hispaania turule võis seega kulgeda raskusteta. Teisalt nähtub hulgast andmetest, mis komisjonile külmikusektori kohta saadeti, et Euroopa turg, välja arvatud Saksamaa ja Austria, on aastatel 1996 ja 1997 oluliselt kasvanud, enamikus Euroopa riikides oli kasv ligikaudu 10%, Madalmaades, Ühendkuningriigis, Hispaanias ja Norras suuremgi. Külmikuturu aastakasv on keskmiselt 1,7%. Turg laieneb võimsalt Skandinaavias ja Ida-Euroopas. Hispaanias on külmikutoodang aastatel 1995–1997 kasvanud 10%.

271    Need andmed ühtivad Eurostati esitatud andmetega ja kinnitavad, et sügavkülmikuga külmikute tootmine on Hispaanias tunduvalt kasvanud. Lisaks on vastavuses ajakirja „Consumer Europe” prognoosidega aastatel 1996–2001 külmikute müük ühikutes kasvanud 10%.

272    Nende eri allikate andmete põhjal teevad hagejad kohtuasjas T‑129/99 järelduse, et Demesa investeering toob tulu Baskimaale, kus on suuri probleeme tööhõive struktuuri ja ettevõtjate konkurentsivõimega, ja et sellele äriühingule antud eelised ei mõjuta ebasoovitavalt ühendusesisest kaubandust määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega asutamislepingu artikli 92 lõike 3 punkti c tähenduses. Demesale antud abi tuleb seega nimetatud sätte kohaselt tunnistada ühisturuga kokkusobivaks.

273    Selles osas meenutab Esimese Astme Kohus, et abi ühisturuga kokkusobivust käsitleva otsuse puhul, mis eeldab keerukat majanduslikku hinnangut, peab kohtulik kontroll piirduma menetlusnormide ja põhjendamisnõuete järgimise, vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olevate faktiliste asjaolude sisulise õigsuse, nende faktiliste asjaolude hindamisel ilmsete hindamisvigade puudumise või võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega. Eelkõige ei ole Esimese Astme Kohus pädev asendama otsuse vastuvõtnud organi majandushinnangut iseenda omaga (eespool punktis 241 viidatud 29. veebruari 1996. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, punkt 11; Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑380/94: AIUFFASS ja AKT vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑2169, punkt 56).

274    Tuleb nentida, et komisjon võttis eespool punktis 269 taasesitatud seisukohtade aluseks dokumendid, mis on kõik vaidlustatud otsuses täpselt viidatud (punkt V.1). Hagejad ei ole väitnud, et komisjon oleks moonutanud nende dokumentide sisu.

275    Lisaks tuleb nentida, et ükski kohtuasjas T‑129/99 hagejate esitatud asjaolu ei lükka ümber komisjoni väidet, et ühenduse sügavkülmikuga külmikute turul on liigne tootmisvõimsus. Ühest küljest tuleb meenutada, et turu liigset tootmisvõimsust kinnitab Demesa äriplaan (vt eespool punkt 218). Teisalt ei tähenda tõsiasi, et turul on müük kasvanud, tingimata seda, et liigsed tootmisvõimsused Euroopas on kõrvaldatud. Komisjon märgib juba vaidlustatud otsuses, et „kuigi ühenduse turul on sedastatud nõudluse teatud soodus areng aastal 1998, ei muuda see seik tõsiasja, et see sektor kohandab end jätkuvalt ühenduse liigse tootmisvõimsusega, koondades väga suurel arvul töökohti” (vaidlustatud otsus, lk 20, kuues lõik).

276    Mainitud hagejad ei ole vaidlustanud seika, et kõnealuses sektoris koondatakse töökohti.

277    Seega tuleb järeldada, et hagejate väited kohtuasjas T‑129/99 ei ole millegagi tõendanud, et komisjon oleks teinud ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et Demesale antud oluline abi on sügavkülmikuga külmkappide turule uute tootmisvõimsuste lisandumise tõttu ühisturuga kokkusobimatu.

278    Seega ei ole ka kuues väide põhjendatud.

 Vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega seotud dokumentide väljanõudmise taotlus

279    Kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 paluvad hagejad kohustada komisjoni esitama vaidlustatud otsuse vastuvõtmist puudutavad sisedokumendid. Kohtuasjas T‑129/99 paluvad hagejad nõuda välja vaidlustatud otsusega seonduv haldustoimik tervikuna.

280    Tuleb aga nentida, et hagejad ei ole esitanud ühtki asjaolu, mille põhjal oleks võimalik kindlaks teha, et dokumente, mille edastamist taotletakse, on tarvis nende argumentide juurde või vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrollimiseks.

281    Neil asjaoludel tuleb dokumentide väljanõudmise taotlused jätta rahuldamata (vt selle kohta eespool punktis 242 viidatud kohtuotsus Cityflyer Express vs. komisjon, punktid 102–106).

 Kohtukulud

282    Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib Esimese Astme Kohus otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kuna osa hagejate ja komisjoni nõuetest on jäetud rahuldamata, siis tuleb poolte kohtukulud jätta nende endi kanda.

283    Kodukorra artikli 87 lõike 4 viimase lõigu kohaselt tuleb määrata, et menetlusse astujad kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Kohtuasjas T‑129/99 on hagi vastuvõetamatu selles osas, milles nõutakse komisjoni 24. veebruari 1999. aasta otsuse 1999/718/EÜ, mis käsitleb Hispaania poolt Daewoo Electronics Manufacturing España SA‑le (Demesa) riigiabi andmist, artikli 1 punktide d ja e ning sama otsuse artikli 2 lõike 1 punkti b tühistamist.

2.      Kohtuasjades T‑129/99 ja T‑148/99 on tühistatud otsuse 1999/718 artikli 1 punkt a.

3.      Kohtuasjades T‑129/99 ja T‑ 148/99 on tühistatud otsuse 1999/718 artikli 1 punkt b.

4.      Kohtuasjades T‑129/99 ja T‑148/99 on otsuse 1999/718 artikli 1 punkt c tühistatud selles osas, millega 1 803 036,31 eurole hinnatud sisseseade on välja jäetud Ekimeni abikava alusel abikõlblike kulude hulgast.

5.      Kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 on tühistatud otsuse 1999/718 artikli 1 punkt e.

6.      Kohtuasjades T‑129/99 ja T‑148/99 on otsuse 1999/718 artikli 2 lõike 1 punkt a tühistatud selles osas, milles on viidatud sama otsuse artikli 1 punktidele a ja b, ning selles osas, millega kohustatakse Hispaania Kuningriiki nõudma Demesalt tagasi sama otsuse artikli 1 punkti c tühistatud osas osutatud abi.

7.      Kohtuasjades T‑127/99 ja T‑148/99 on otsuse 1999/718 artikli 2 lõike 1 punkt b tühistatud selles osas, milles on viidatud sama otsuse artikli 1 punktile e.

8.      Jätta hagid ülejäänud osas rahuldamata.

9.      Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Azizi Lenaerts Tiili

Moura Ramos       Jaeger

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. märtsil 2002 Luxembourgis.

Kohtusekretär       Koja esimees

H. Jung        M. Jaeger

* Kohtumenetluse keel: hispaania