EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(kolmas koda)
5. detsember 2012
Kohtuasi F‑110/11
Giorgio Lebedef jt
versus
Euroopa Komisjon
Avalik teenistus – Ametnikud – Töötasu – Personalieeskirjade artikkel 64 – Personalieeskirjade XI lisa artikli 3 lõike 5 esimene lõik – Paranduskoefitsient – Isikut kahjustav meede – Võrdne kohtlemine
Ese: ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega G. Lebedef, T. Jones, J. Gonzales Gonzales ja M. Lebedef‑Caponi paluvad tühistada nende 2010. aasta detsembri ja järgnevate kuude töötasu teatised.
Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta hagejate kohtukulud nende enda kanda ja mõista neilt välja komisjoni kohtukulud. Jätta menetlusse astuja nõukogu kohtukulud tema enda kanda.
Kokkuvõte
1. Ametnike hagid – Taotlus personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses – Mõiste – Taotlus kehtestada Luksemburgi jaoks eraldi paranduskoefitsient – Välistamine
(Personalieeskirjad, artikli 90 lõige 1; XI lisa artikli 3 lõike 5 esimene lõik)
2. Ametnike hagid – Väited – Väide, et seadusandja on jätnud jõusse akti, mis on kaotanud igasuguse põhjendatuse – Vastuvõetavus
(Nõukogu määrus nr 1239/2010; personalieeskirjad, XI lisa artikli 3 lõike 5 esimene lõik)
3. Ametnikud – Töötasu – Paranduskoefitsiendid – Kindlaksmääramine – Nõukogu pädevus – Kaalutlusruum – Piirid – Võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine – Kohtulik kontroll – Piirid
(Personalieeskirjad, artiklid 64 ja 65)
4. Ametnikud – Töötasu – Paranduskoefitsiendid – Paranduskoefitsiendi puudumine Belgias ja Luksemburgis – Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine – Tõendamiskoormis – Ulatus
(Personalieeskirjad, XI lisa artikli 3 lõike 5 esimene lõik)
5. Ametnikud – Personalieeskirjad – Personalieeskirjade normide ja lisade vaheline hierarhia – Puudumine – Personalieeskirjade normide vaheline hierarhia – Ulatus
(Personalieeskirjad)
1. Komisjoni ametnikul ei ole õigust esitada ametisse nimetavale asutusele personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel taotlust, millega palutakse eelkõige seda, et ametisse nimetav asutus teostaks uuringu ostujõu võimaliku erinevuse kohta Brüsselis ja Luxembourgis või isegi teeks ettepaneku Luxembourgi suhtes paranduskoefitsiendi vastuvõtmiseks. Nimelt lubab personalieeskirjade artikli 90 lõige 1 ametnikel üksnes nõuda ametisse nimetava asutuse staatuses olevalt administratsioonilt neid käsitleva otsuse tegemist. Kuigi sellega seoses on tõsi, et komisjonil on neis asjus algatuspädevus, on tal see pädevus liidu seadusandlikus menetluses osaleva institutsioonina, mitte tööandjana.
Pealegi ei saa võimalust, et töötasu teatisest ilmneb, et institutsioon ei ole teostanud uuringut ja kehtestanud Luxembourgi jaoks paranduskoefitsienti, igal juhul ette näha ametniku puhul, kes on küll Luxembourgi ametisse määratud, kuid kes on muu institutsiooni kui komisjoni teenistuses. Võrdse kohtlemise põhimõttega oleks vastuolus see, kui ametnikud, kellele kohaldataks sama paranduskoefitsienti seetõttu, et nende teenistuskoht on sama, omaksid hagi esitamise õigust või mitte vastavalt sellele, kas nende tööandja osaleb personalieeskirjade normide vastuvõtmise menetluses või mitte.
(vt punktid 28–30)
Viide:
Avaliku Teenistuse Kohus: 30. september 2010, kohtuasi F‑29/09: Lebedef ja Jones vs. komisjon (punkt 40).
2. Iga norme andev asutus peab ühelt poolt kontrollima – kui mitte just kogu aeg, siis vähemalt regulaarselt ‑, kas tema kehtestatud normid vastavad veel vajadustele, milleks need mõeldud on, ja teiselt poolt muutma või kehtetuks tunnistama normid, mis on kaotanud igasuguse põhjendatuse ja ei vasta enam uuele kontekstile, milles need normid peavad tagajärgi tekitama. Selline kontroll on kohustuslik eriti paranduskoefitsientide ajakohastamisel.
Seega võib ametnik esitada õigusvastasuse väite personalieeskirjade XI lisa artikli 3 lõike 5 esimese lõigu vastu ‑ mis näeb ette, et Belgias ja Luksemburgis paranduskoefitsienti ei kohaldata ‑ väites, et arvestades majanduslike asjaolude muutumist alates vastuvõtmisest 2004. aastal, oleks seadusandja pidanud pigem selle sätte uuesti läbi vaatama või kehtetuks tunnistama enne, kui ta võttis ametnike võrdse kohtlemise tagamiseks vastu määruse nr 1239/2010, millega alates 1. juulist 2010 kohandatakse liidu ametnike ja muude teenistujate töötasusid ja pensione, selle asemel, et kohaldada taolisel kohandamisel automaatselt seda sätet.
(vt punktid 39–41)
Viited:
Euroopa Kohus: 17. juuli 1997, liidetud kohtuasjad C‑248/95 ja C‑249/95: SAM Schiffahrt ja Stapf (punkt 38); 22. oktoober 2002, kohtuasi C‑241/01: National Farmers’ Union (punkt 51).
3. Personalieeskirjade artiklites 64 ja 65 sätestatud ametnike töötasu puudutavate paranduskoefitsientide eesmärk vastavalt võrdse kohtlemise põhimõttele on tagada kõigi ametnike samaväärne ostujõud nende teenistuskohast sõltumata. Personalieeskirjade artikli 65 lõike 2 kohaselt tuleb nõukogul elukalliduse olulise muutumise korral otsustada, kuidas paranduskoefitsiente kohandada. Kui selgub, et elukallidus teenistuskoha, milleks ei ole asjaomase liikmesriigi pealinn, ja viimati nimetatu vahel on märkimisväärselt erinev, ei ole nõukogul teenistuskoha jaoks eraldi paranduskoefitsiendi kehtestamise vajalikkuse üle mingit kaalutlusõigust. Nimelt on võrdse kohtlemise põhimõte, mille eesmärk on tagada paranduskoefitsientide kehtestamine, kohustuslik ka liidu seadusandjale.
Sellega seoses nähtub personalieeskirjade artikli 65 lõikest 2, et üksnes märkimisväärne elukalliduse tõus Luxembourgis võrreldes Brüsseliga saab õigustada kohandamismeetmete võtmist, et tagada Luxembourgis töötavate ametnike ja nende Brüsselis töötavate kolleegide samaväärne ostujõud. Võrdse kohtlemise põhimõte ei saa nimelt kaasa tuua nõuet, et ametnike ostujõud oleks täielikult identne nende teenistuskohast sõltumata, vaid selle, et elukallidus asjaomaste teenistuskohtade vahel on sisuliselt vastavuses. Antud teema keerulisust arvestades on seadusandjal siinjuures ulatuslik kaalutlusruum ning liidu kohus võib sekkuda vaid selle väljaselgitamiseks, kas institutsioonid on aluseks võetud kaalutlustega võrreldes oma tegevuses jäänud mõistlikkuse piiridesse ega ole oma võimu ilmselgelt kuritarvitanud.
(vt punktid 55, 56 ja 60)
Viited:
Euroopa Kohus: 23. jaanuar 1992, kohtuasi C‑301/90: komisjon vs. nõukogu (punkt 25).
Esimese Astme Kohus: 7. detsember 1995, liidetud kohtuasjad T‑544/93 ja T‑566/93: Abello jt vs. komisjon (punkt 76).
Avaliku Teenistuse Kohus: eespool viidatud kohtuasi Lebedef ja Jones vs. komisjon (punktid 62 ja 67).
4. Seoses hagiga, mille on esitanud Luxembourgis töötavad ametnikud, kes väidavad, et neid on väidetavalt diskrimineeritud, kuna selles liikmesriigis personalieeskirjade XI lisa artikli 3 lõike 5 esimese lõigu kohaselt eraldi paranduskoefitsient puudub, ei saa neilt ametnikelt nõuda, et nad liidu kohtus õiguslikult piisavalt tõendaksid, et Luxembourgi elukallidus on Brüsseliga võrreldes märkimisväärselt ja püsivalt tõusnud, selleks et tuvastada ametnike ebavõrdne kohtlemine nende teenistuskohast sõltuvalt. Nad on tõendamisega seoses eriti raskes olukorras nende tehniliste raskuste tõttu, mis on seotud piisavalt usaldusväärsete statistiliste andmete väljatoomise ja koostamisega.
Sellega seoses peavad nad esitama üksnes piisavalt mõjuvaid tõendeid, millest ilmneb võimalik ostujõu erinevus, nii et tõendamiskoormus langeb komisjonile ja vajaduse korral on põhjendatud haldusjuurdluse algatamine Eurostati poolt.
(vt punktid 57 ja 59)
Viide:
Avaliku Teenistuse Kohus: eespool viidatud kohtuasi Lebedef ja Jones vs. komisjon (punktid 64 ja 66).
5. Kuigi personalieeskirjade põhinormide ja lisade vahel sõna otseses mõttes formaalset hierarhiat ei esine, kuna mõlemasse kategooriasse kuuluvad normid võtab vastu nõukogu, võib olenevalt asjaoludest esineda nende vahel sisuline hierarhia, kuna lisasid tuleb tõlgendada Euroopa Liidu avaliku teenistuse aluseid ja süsteemi silmas pidades, nagu need on otseselt personalieeskirjades kindlaks määratud.
(vt punkt 69)
Viide:
Avaliku Teenistuse Kohus: eespool viidatud kohtuasi Lebedef ja Jones vs. komisjon (punkt 83).