ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
16. oktoober 2019(*)
Avalik teenistus – Ajutised teenistujad – Pensionid – Pensioniskeemi tingimused – Lahkumistoetus – Personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõige 2 – Võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtted – Õiguspärane ootus – Hea halduse põhimõte – Hoolitsemiskohustus
Kohtuasjas T‑432/18,
Peeter Palo, endine Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ajutine teenistuja, elukoht: Tallinn (Eesti); esindajad: advokaadid L. Levi ja A. Blot,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: B. Mongin ja D. Milanowska,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 270 aluse esitatud nõue, millega palutakse esiteks tühistada komisjoni 5. oktoobri 2017. aasta otsus mitte maksta hagejale Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määrusega nr 1023/2013, millega muudetakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimusi (ELT 2013, L 287, lk 15), muudetud redaktsioonis) VIII lisa artikli 12 lõikes 2 ette nähtud lahkumistoetust ning komisjoni 10. aprilli 2018. aasta otsus jätta hageja kaebus esimesena nimetatud otsuse peale rahuldamata, ja teiseks mõista välja hüvitis varalise ja mittevaralise kahju eest, mis nimetatud otsustega hagejale väidetavalt tekitati,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: kohtunik F. Schalin koja presidendi ülesannetes, kohtunikud B. Berke ja M. J. Costeira (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik P. Cullen,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 6. mai 2019. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Peeter Palo oli Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ajutine teenistuja 1. detsembrist 2010 kuni 31. augustini 2017.
2 Hageja esitas 19. juunil 2017 taotluse lahkumistoetuse saamiseks Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määrusega nr 1023/2013, millega muudetakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimusi (ELT 2013, L 287, lk 15), muudetud redaktsioonis; edaspidi „personalieeskirjad“) VIII lisa artikli 12 lõike 2 alusel. Selleks täitis ta vormi „Taotleja avaldus – [personalieeskirjade] VIII lisa artikli 12 lõikes 2 ette nähtud erand“, milles ta esiteks teatas, et on alates Europolis tööle asumisest teinud pensioniõiguste saamiseks või säilitamiseks sissemakseid eraõiguslikku kindlustusskeemi, ja teiseks palus, et tema poolt Euroopa Liidu institutsioonide pensioniskeemis (edaspidi „liidu pensioniskeem“) omandatud pensioniõiguste kindlustusmatemaatilisele väärtusele vastav summa kantaks otse üle tema pangakontole. Hageja lisas sellele vormile asjaomase eraõigusliku kindlustusseltsi väljastatud tõendi, mis kinnitas, et hageja oli talle ajavahemikul 1. novembrist 2010 kuni 31. augustini 2017 maksnud 14 200 eurot. 19. septembril 2017 andis hageja Euroopa Komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametile teada, et oli 1. detsembril 2014 sõlminud selle kindlustusseltsiga veel teisegi kindlustuslepingu, mille alusel on tehtud sissemakseid summas 87 460 eurot.
3 Individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet jättis 5. oktoobril 2017 hageja taotluse rahuldamata. Selles otsuses märkis nimetatud amet eelkõige, et personalieeskirjade VIII lisa artikliga 12 kehtestatud süsteemi eesmärk on soodustada pensioni kui tulevase regulaarse sissetuleku kogumist ja vältida olukordi, kus isikutel ei ole pensionieas piisavat sissetulekut ja nad peavad pöörduma liikmesriikide sotsiaalabisüsteemi poole. Individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet täpsustas lisaks, et seda silmas pidades peavad „pensioniõiguste saamiseks või säilitamiseks“ personalieeskirjade kõnealuse lisa artikli 12 lõike 2 alusel riiklikku või eraõiguslikku pensioniskeemi tehtud sissemaksed vastama nende sissemaksete summale, mis oleksid kuulunud maksmisele riiklikus pensioniskeemis või mis sellel ajavahemikul liidu pensioniskeemi tegelikult tehti, mistõttu nende maksetega tagatud tulevane sissetulek oleks vastavuses liidu pensioniskeemis omandatud õiguste ülekandmise korral tagatud sissetulekuga. Individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet rõhutas sellega seoses, et eraõiguslikku pensioniskeemi tehtud sissemaksete summa (14 200 eurot) ilmselgelt ei ole vastavuses liidu pensioniskeemi tehtud sissmaksete summaga (65 334,95 eurot), mistõttu ei saa see mingil juhul tagada sissetulekut, mis oleks vastavuses sellega, mis ta saaks liidu pensioniskeemis omandatud õiguste kindlustusmatemaatilise väärtuse alusel. Viimaseks märkis individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet, et hageja puhul on siiski täidetud nimetatud lisa artikli 12 lõike 1 punktis b ette nähtud tingimused sissemaksete teise pensioniskeemi ülekandmiseks, mis tähendab, et tema poolt Europolis töötamise ajal liidu pensioniskeemis omandatud õigused kantakse üle kas riiklikku pensioniskeemi või tema valitud eraõiguslikku kindlustusseltsi või pensionifondi vastavalt mainitud sättes ette nähtud tingimustele.
4 Hageja esitas selle otsuse peale 11. detsembril 2017 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse.
5 Komisjoni teenistuslepingute sõlmimise pädevust omav asutus jättis selle kaebuse 10. aprilli 2018. aasta otsusega rahuldamata. Sisuliselt kinnitas teenistuslepingute sõlmimise pädevust omav asutus selles otsuses vaidlustatud otsust, korrates põhimõtteliselt samu põhjendusi, millele oli tuginenud individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet. Peale selle leidis teenistuslepingute sõlmimise pädevust omav asutus, et hageja poolt 1. detsembril 2014 sõlmitud teist kindlustuslepingut ei saa personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 2 kohaldamisel arvesse võtta, sest ta ei sõlminud seda Europoli „teenistusse asumisest alates“. Viimaseks lükkas teenistuslepingute sõlmimise pädevust omav asutus tagasi hageja väited, mis puudutavad võrdse kohtlemise põhimõtet, hea halduse põhimõtet ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.
Menetlus ja poolte nõuded
6 Hageja esitas käesoleva asja algatamiseks 13. juulil 2018 Üldkohtu kantseleisse hagiavalduse.
7 Komisjoni esitatud kostja vastus saabus Üldkohtu kantseleisse 2. oktoobril 2018.
8 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus;
– mõista komisjonilt välja hüvitis tekitatud varalise kahju eest;
– mõista komisjonilt välja hüvitis tekitatud mittevaralise kahju eest;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
9 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Vaidlustatud otsuse tühistamise nõuded
10 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et hageja palub vaidlustatud otsus ja kaebuse rahuldamata jätmise otsus tühistada. Sellega seoses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toovad tühistamisnõuded, mis vormiliselt on esitatud kaebuse tagasilükkamise otsuse peale, kaasa Üldkohtu poole pöördumise otsuse suhtes, mille peale kaebus esitati, kui kaebuse tagasilükkamise otsusel kui niisugusel ei ole iseseisvat sisu (17. jaanuari 1989. aasta kohtuotsus Vainker vs. parlament, 293/87, EU:C:1989:8, punkt 8). Kuna kaebuse rahuldamata jätmise otsusel ei ole käesoleval juhul iseseisvat sisu, tuleb hagi käsitada nii, et see on esitatud vaidlustatud otsuse peale.
11 Hageja on vaidlustatud otsuse peale esitatud nõuete põhjendamiseks esitanud neli väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõiget 2. Teise väite kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet. Kolmas väide puudutab õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist. Neljas väide tuleneb hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse rikkumisest.
Esimene väide, mille kohaselt on rikutud personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõiget 2
12 Hageja väidab, et ta tugines põhjendatult personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 2 rikkumisele, sest tema puhul on täidetud kõik selles sättes loetletud kohaldamise tingimused. Sellest järeldub, et kuna vaidlustatud otsusega keelduti talle lahkumistoetust maksmast, rikuti sellega nimetatud sätet.
13 Täpsemalt ei ole hageja nõus „vastavuse kriteeriumiga“, mida komisjon kasutas ja mille kohaselt peab kindlustuskaitse, mida pakub varasem pensioniskeem, olema vähemalt võrreldav liidu pensioniskeemis pakutava kaitsega. See kriteerium ei tulene personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõikest 2, kusjuures Europoli tegevdirektor kinnitas sama järeldust 26. veebruari 2018. aasta kirjas, mis oli adresseeritud eelkõige komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektorile. Lisaks ei ole komisjon seda kriteeriumi täpsustanud ega seda arvuliselt väljendanud, mistõttu ei saa seda järgida.
14 Peale selle rõhutab hageja, et isegi kui möönda, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõikest 2 saab tuletada „vastavuse kriteeriumi“ ja kui selle sätte teleoloogiline tõlgendus nõuaks, et eraõiguslikku pensioniskeemi tehtud sissemaksed peavad olema „vastavuses“ maksetega, mis on tehtud liidu pensioniskeemi „pensioniõiguste saamiseks või säilitamiseks“ – kuigi see nii ei ole –, ei ole vaidlustatud otsuses täpsustatud, millisel tasemel peaks see vastavus olema, mistõttu on rikutud õiguskindluse nõudeid. Seejuures ei tähenda „vastavuses“ olemine, et tegemist on „ekvivalendiga“. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et hageja poolt erakindlustusskeemi tehtud sissemaksed on vastavuses.
15 Hageja väitel peab see järeldus paika seda enam, et ta sõlmis 2014. aastal sama eraõigusliku kindlustusseltsiga teise kindlustuslepingu, mille alusel on tasutud sissemakseid summas 87 460 eurot. Sellega seoses heidab hageja komisjonile ette, et viimane ei võtnud personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 2 kohaldamisel arvesse seda teist lepingut, põhjendusega et seda ei sõlmitud „teenistusse asumisest alates“. Hageja ei ole sellise tõlgendusega nõus ja väidab, et väljend „teenistusse asumisest alates“ ei tähenda tingimata, et sissemaksete tegemine peab algama „teenistusse asumise kuupäeval“, vaid see võib alata ka pärast teenistusse asumist. Hageja leiab, et komisjon oleks tema poolt selle kindlustusseltsi eraõiguslikku skeemi tehtud kahekordseid sissemakseid kogusummas 101 660 eurot pidanud tervikuna arvesse võtma, ning seega oleks need sissemaksed tulnud lugeda „vähemalt võrreldavaks“ liidu pensioniskeemi tehtud sissemaksetega.
16 Komisjon ei nõustu hageja argumentidega ja palub esimese väite tagasi lükata.
17 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 1 on sätestatud järgmist:
„Ametnikul, kes lahkub liidu teenistusest, et:
– asuda sellise valitsusasutuse või riikliku või rahvusvahelise organisatsiooni teenistusse, kes on sõlminud liiduga kokkuleppe,
– tegutseda töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana, millega seoses ta omandab pensioniõigusi skeemi järgi, mille haldusorganid on sõlminud liiduga kokkuleppe,
on õigus lasta oma liidu teenistuses kogutud pensioniõiguste tegeliku ülekandekuupäeva kohane kindlustusmatemaatiline ekvivalent kanda üle selle [valitsusasutuse] või organisatsiooni hallatud pensionifondi või sellesse pensionifondi, milles ta kogub pensioniõigusi seoses oma tegevusega töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana.“
18 Personalieeskirjade VIII lisa artikkel 12 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Pensioniikka mittejõudnud ametnikul, kelle teenistus lõpeb muul põhjusel kui surma või invaliidsuse tõttu ja kellel ei ole õigust saada kohest või edasilükatud vanaduspensioni, on teenistusest lahkudes õigus saada:
a) lahkumistoetust, mis võrdub tema põhipalgast pensionimakseteks kinnipeetud summa kolmekordse väärtusega pärast muude teenistujate teenistustingimuste artiklite 42 ja 112 kohaselt tasutud summade mahaarvamist, kui ta on olnud teenistuses vähem kui üks aasta ja tema suhtes ei ole kohaldatud [personalieeskirjade VIII lisa] artikli 11 lõikes 2 kehtestatud korda;
b) muudel juhtudel [personalieeskirjade VIII lisa] artikli 11 [lõike 1 sätete kohaldamisele tema suhtes] või [kindlustusmatemaatilise ekvivalendi kandmisele tema valitud eraõiguslikku kindlustusseltsi või pensionifondi], tingimusel et kindlustusselts või fond tagab, et:
i) kapitali ei maksta tagasi;
ii) igakuist [pensioni] makstakse kõige varem alates 60. eluaastast ja kõige hiljem alates 66. eluaastast;
iii) nähakse ette perepension või toitjakaotuspensionid;
iv) üleminekut teise kindlustusseltsi või muusse fondi lubatakse üksnes juhul, kui selline fond täidab punktides i, ii ja iii kehtestatud tingimusi.“
2. Erandina lõike 1 punktist b on pensioniikka mittejõudnud ametnikul, kes on teenistusse asumisest alates pensioniõiguste saamiseks või säilitamiseks teinud sissemakseid riiklikusse pensioniskeemi või omal valikul eraõiguslikku kindlustusskeemi või pensionifondi, mis vastab lõikes 1 sätestatud nõuetele, ja kelle teenistus lõpeb muul põhjusel kui surma või invaliidsuse tõttu, ilma et tal oleks õigus saada kohest või edasilükatud vanaduspensioni, teenistusest lahkudes õigus saada lahkumistoetust, mis võrdub tema institutsioonide teenistuses olles omandatud pensioniõiguste kindlustusmatemaatilise väärtusega. Sellistel juhtudel arvatakse lahkumistoetusest maha muude teenistujate teenistustingimuste artikli 42 või 112 kohaselt pensioniõiguste saamiseks või säilitamiseks riiklikusse pensioniskeemi tehtud sissemaksed.
[…]“. [täpsustatud sõnastus]
19 Tuleb märkida, et neid personalieeskirjade VIII lisa artiklite 11 ja 12 sätteid muudeti põhjalikult personalieeskirjade 2004. aasta reformi käigus. Nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi (ELT 2004, L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130), vastuvõtmisega soovis liidu seadusandja nähtuvalt selle määruse põhjendusest 32 muuta eeskätt „lahkumistoetuse andmise eeskirju […], et võtta arvesse pensioniõiguste ülekantavust käsitlevaid [liidu] eeskirju[, ja jõuda s]elleni paljude vastuolude kõrvaldamise ja paindlikkuse suurendamise teel.“
20 Personalieeskirjade VIII lisa artiklid 11 ja 12 on saanud liidu seadusandja selle tahte väljenduseks. Liidu seadusandja on niisiis piiranud juhud, mil teenistujatel, kellel ei ole õigust saada liidu pensioniskeemist vanaduspensioni, s.o teenistujatel, kellel ei ole täitunud kümmet teenistusaastat, on võimalik saada lahkumistoetust, ja on laiendanud võimalust kanda pensioniõigused üle teise pensioniskeemi. Nendest sätetest tuleneb nimelt, et pensioniõiguste ülekantavus on kehtestatud reeglina ning lahkumistoetusest on saanud erandmehhanism, mille suhtes kehtivad ranged tingimused.
21 Selle personalieeskirjade VIII lisa artiklites 11 ja 12 ette nähtud pensioniõiguste ülekantavust soodustava süsteemi eesmärk on edendada vanaduspensioni kogumist, s.o võimalust saada hiljemalt pensionieas korrapärast sissetulekut või igakuist pensioni. Seeläbi välditakse olukordi, kus endised teenistujad jäävad pensionieas ilma piisava sissetulekuta ja on sunnitud pöörduma liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi poole, ja seda olenemata asjaolust, et nad on selles pensioniskeemis kindlustatuse ajal omandanud pensioniõigusi.
22 Lisaks püütakse niisuguse pensioniõiguste ülekandmise süsteemiga, nagu on ette nähtud eespool mainitud sätetes ning mis teeb võimalikuks kooskõlastamise liidu pensioniskeemi ja liikmesriikide või eraõiguslike pensioniskeemide vahel, hõlbustada töötajate liikumist liidu avaliku teenistuse ning liikmesriigi avaliku või erasektori töökohtade vahel (vt selle kohta 13. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verile ja Gjergji, T‑104/14 P, EU:T:2015:776, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika). Samuti teeb personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõige 2 erandi sama lisa artikli 12 lõike 1 punktist b, pakkudes liidu institutsioonide atraktiivsuse tõstmiseks tulevase tööandjana teenistujale võimalust teatavatel rangetel tingimustel saada või säilitada pensioniõigused teises riiklikus või eraõiguslikus olemasolevas või varasemas pensioniskeemis, s.o liituda sellega või jääda sellega liitunuks ja alustada või jätkata sellesse sissemaksete tegemist, ja võimaldades tal teenistusest lahkudes saada lahkumistoetust rahalise väljamaksena summas, mis vastab tema poolt liidu pensioniskeemis omandatud pensioniõiguste kindlustusmatemaatilisele väärtusele.
23 Sellega seoses tuleb märkida, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõikes 2 ette nähtud lahkumistoetus ei kujuta endast teenistussuhte lõppemise hüvitist, mida asjasse puutuval ametnikul oleks automaatselt õigus saada tema lepingu ülesütlemise või lõppemise korral, vaid rahalist meedet, mis kuulub sotsiaalkindlustust käsitlevate personalieeskirjade sätete hulka (2. märtsi 2016. aasta kohtuotsus FX vs. komisjon, F‑59/15, EU:F:2016:27, punkt 32). Kuna see säte kuulub selliste liidu õiguse sätete hulka, mis näevad ette õiguse saada rahalisi hüvitisi, tuleb seda sätet tõlgendada kitsalt (vt 22. mai 2012. aasta kohtuotsus AU vs. komisjon, F‑109/10, EU:F:2012:66, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks ilmneb selle sätte sõnastusest, mille kohaselt on see kohaldatav „erandina“ sama lisa artikli 12 lõike 1 punktist b, et seda tuleb tõlgendada kitsalt.
24 Personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 2 sõnastusest ilmneb, et sissemakseid teenistuja valitud riiklikku või eraõiguslikku pensioniskeemi tuleb teha „pensioniõiguste saamiseks või säilitamiseks“. See säte nõuab seega, et vältimaks olukordi, kus teenistuja jääb pensionieas piisava sissetulekuta ja peab pöörduma liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi poole, kuigi ta on omandanud liidu pensioniskeemis pensioniõigused, mille saab teise skeemi üle kanda, peavad need maksed tagama teenistujale vanaduspensioni, s.o igakuise pensioni alates pensionieast.
25 Sellest järeldub, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 2 kitsas tõlgendus nõuab, et teenistuja valitud riiklikku või eraõiguslikku pensioniskeemi tehtavad sissemaksed oleksid sellised, et need suudaksid tagada piisavad pensioniõigused pensionieas. Kui need sissemaksed on sellised, et need ei suuda tagada asjasse puutuvale teenistujale pensionieas piisavat sissetulekut ja teenistuja on talle varem selle sätte alusel makstud lahkumistoetuse selleks ajaks ära kulutanud, on ta tõenäoliselt sunnitud pöörduma liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi poole, see aga oleks vastuolus sättega, mis nõuab, et neid sissemakseid tehtaks „pensioniõiguste saamiseks või säilitamiseks“.
26 Kui aga asjasse puutuv teenistuja otsustab tema poolt liidu pensioniskeemis omandatud pensioniõigused üle kanda tema valitud teise riiklikku pensioniskeemi või eraõiguslikku pensioniskeemi personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 1 punkti b alusel, on tal pensionieas piisavad pensioniõigused. See ülekandmine tagab talle selles vanuses nimelt sellise igakuise pensioni, mis võimaldab vältida liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi poole pöördumist.
27 Seega eeldab personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõige 2 tingimata, et selle sätte alusel asjasse puutuvasse riiklikku või eraõiguslikku pensioniskeemi tehtud sissemaksed on sellised, et need pakuvad teenistujale pensionieas piisavat kaitset, tagades talle vanaduspensioni, mis täielikult välistab liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi poole pöördumise vajaduse.
28 Seda, kas personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 2 alusel tehtavad sissemaksed suudavad tagada sellise vanaduspensioni, mis täielikult välistab liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi poole pöördumise vajaduse, tuleb hinnata juhtumipõhiselt. Selle hindamise raames tuleb arvesse võtta konkreetset juhtumit iseloomustavaid asjakohaseid faktilisi asjaolusid, sealhulgas kõnealuse pensionikindlustuse laadi, teenistuja poolt sel otstarbel alates teenistusse asumisest tehtud sissemaksete summat või selliste sissemaksete tegemisel mõistlikult ettenähtavat sissetulekut, mida pensionieas on võimalik saada.
29 Käesoleval juhul ilmneb toimikust (hagiavalduse lisa A.2), et 31. augusti 2017. aasta seisuga ehk teenistusest lahkumise kuupäeval oli hageja Europoli teenistusse asumisest alates teinud asjasse puutuvale eraõiguslikule kindlustusseltsile sissemakseid kokku 14 200 euro suuruses summas. Lisaks tuleb märkida, et nähtuvalt hageja poolt kohtuistungil antud selgitustest, mille kinnitamiseks hageja tõendeid ei esitanud, moodustas see summa nimetatud kohtuistungi toimumise kuupäeva seisuga 22 000 euro suuruse kapitali, millele peaksid järjest lisanduma sellelt kapitalilt teenitavad intressid vähemalt kuni vanuseni, mil hageja hakkab saama igakuist pensioni personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 1 punkti b tähenduses, ehk vähemalt veel kümne aasta jooksul.
30 Arvestades aga toimikumaterjale, eelkõige eespool punktis 28 minituid, tuleb tõdeda, et asjasse puutuvale eraõiguslikule kindlustusseltsile hageja poolt teenistusse asumisest saadik tehtud sissemaksed ilmselgelt ei ole sellised, mis suudaks talle tagada rahuldava vanaduspensioni, välistades täielikult liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi poole pöördumise vajaduse. 14 200 euro suurune kogusumma, mille hageja on maksnud selle kindlustusseltsiga sõlmitud esimese lepingu alusel, ei suuda kindlasti talle sellist vanaduspensioni tagada. Igal juhul ei ole hageja tõendanud, et need maksed tagavad talle sellise vanaduspensioni.
31 Mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt oleks komisjon personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 2 kohaldamiseks pidanud arvesse võtma selle kindlustusseltsiga 2014. aastal sõlmitud teist lepingut, siis tuleb märkida, et see säte nõuab sõnaselgelt, et teenistuja peab kõnealuseid sissemakseid tegema „teenistusse asumisest alates“. Käesolevas asjas tuleb aga tõdeda, et hageja asus Europoli teenistusse 1. detsembril 2010, kuid kõnealuse teise lepingu alusel tehti sissemakseid alates detsembrist 2014 ehk ligi neli aastat pärast seda teenistusse asumist, kusjuures hageja töötas Europolis kokku kuus aastat ja üheksa kuud. Järelikult ei saa neid sissemakseid mingil juhul käsitada nii, nagu need oleksid tehtud „teenistusse asumisest alates“.
32 Seetõttu järeldub kõigist eeltoodud kaalutlustest, et vaidlustatud otsus, millega keelduti maksmast lahkumistoetust, ei riku personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõiget 2. Seega tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet
33 Hageja väidab, et vaidlustatud otsusega on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet. Ta viitab sellega seoses liidu väljakujunenud kohtupraktikale ja personalieeskirjade artiklile 1d, mis ühest küljest sisaldab põhireeglit, mis on Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga kaitstud õiguse üldpõhimõtte väljendus, ja teisest küljest menetluslikku tagatist, mis näeb ette, et prima facie tõendid esitanud isikul ei ole tõendite esitamise kohustust.
34 Täpsemalt rõhutab hageja reale dokumentidele tuginedes (hagiavalduse lisa A.8), et paljud Europoli endised teenistujad on saanud lahkumistoetuse personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 2 alusel pärast nende ja Europoli vahelise lepingu lõppemist, olgugi et nad on teinud kõigest piiratud sissemakseid eraõiguslikku pensioniskeemi. Hageja märgib, et talle on teada konkreetsed juhtumid, mil endistele teenistujatele on seda toetust makstud, samas kui nad olid temaga võrreldavas olukorras ehk olukorras, kus sissemakseid sellisesse skeemi ei saa vaidlustatud otsuses komisjoni kasutatud tõlgenduse kohaselt lugeda „vastavaks“ liidu pensioniskeemis omandatud õigustele.
35 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu ja palub teine väide tagasi lükata.
36 Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et personalieeskirjade artikkel 1d ei ole käesolevas asjas kohaldatav. See säte keelab nimelt igasuguse diskrimineerimise soo, rassi, nahavärvi, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste eripärade, keeleoskuse, usu või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varanduse, sünni, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse põhjal. Käesoleval juhul aga ei ole ilmselgelt sellega tegu, sest hageja ei tugine sellisele diskrimineerimisele, vaid lahkumistoetust saanud paljude Europoli endiste teenistujate juhtumitele, kes aga olid väidetavalt hagejaga võrreldavas olukorras.
37 Teiseks tuleb märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale nõuab võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõte, et võrreldavaid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (9. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Chetcuti vs. komisjon, C‑16/07 P, EU:C:2008:549, punkt 40, ning 9. veebruari 1994. aasta kohtuotsus Lacruz Bassols vs. Euroopa Kohus, T‑109/92, EU:T:1994:16, punkt 87).
38 Sellegipoolest tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisel tuleb järgida ka seaduslikkuse põhimõtet, mille kohaselt ei saa keegi oma huvides tugineda rikkumisele, mis on toime pandud teise isiku kasuks (vt 4. juuli 1985. aasta kohtuotsus Williams vs. kontrollikoda, 134/84, EU:C:1985:297, punkt 14 ja seal viidatud kohtupraktika). Õigusvastasus, mis võib olla toime pandud teise teenistuja suhtes, kes ei ole käesoleva menetluse pool, ei saa nimelt olla aluseks liidu kohtu järeldusele, et tegemist on diskrimineerimisega ja seetõttu ka õigusvastasusega hageja suhtes. Selline lähenemisviis tähendaks põhimõtte „võrdne kohtlemine õigusvastasuse kaudu“ tunnustamist (vt selle kohta 16. novembri 2006. aasta kohtuotsus Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, T‑120/04, EU:T:2006:350, punkt 77).
39 Sellest järeldub, et hageja ei saa nõuda, et talle lahkumistoetuse andmisel lähtutaks samasugusest kohtlemisest, mis on juba osaks saanud temaga võrreldavas olukorras olnud teistele teenistujatele, kui see kohtlemine ei ole kooskõlas asjakohaste personalieeskirjade sätetega, milleks käesoleval juhul on nähtuvalt esimese väite raames tehtud analüüsist personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 2 sätted.
40 Seetõttu tuleb teine väide, mille kohaselt on rikutud teiste teenistujatega võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtteid, tagasi lükata.
Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet
41 Hageja väidab, et vaidlustatud otsus rikub õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Ta leiab, et volitatud allikad andsid talle korduvalt seadusliku aluse arvata, et ta saab Europolist lahkudes tugineda personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõikele 2.
42 Täpsemalt selgitab hageja, et vastavalt kohtupraktikale sai ta konkreetseid kinnitusi täpse, tingimusteta ja kooskõlalise teabe näol, mis pärines volitatud ja usaldusväärsetest allikatest ning mille kohaselt saaks ta juhul, kui ta omandab eraõigusliku pensionikindlustuse, tehes iga kuu vähemalt 50‑euroseid sissemakseid, teenistusest lahkudes lahkumistoetuse. Hageja osundab sellega seoses 16. juuli 2014. aasta kuupäeva kandvat Europoli siseteatist (hagiavalduse lisa A.7), milles Europol andis oma teenistujatele teada, et kui nad teevad eraõigusliku kindlustusseltsi pensionifondi iga kuu vähemalt 50‑euroseid sissemakseid, on see piisav lahkumistoetuse saamiseks. Sama teave edastati ka selle kindlustusseltsi poolt Europoli töötajatele 30. augustil 2010 Europoli ruumides tehtud Powerpointi esitluses (hagiavalduse lisa A.9). Ka 2010. aastal Europoli ja selle kindlustusseltsi vahel toimunud muu teabevahetus näitab, et Europoli teenistujad sõlmisid eraõigusliku pensionikindlustuslepingu, selleks et saada oma teenistuslepingu lõppemisel lahkumistoetust (hagiavalduse lisa A.10), ning et 600 euro suuruse summa maksmine aastas või 50 euro maksmine kuus pidi olema selle toetuse saamiseks piisav (hagiavalduse lisa A.11).
43 Peale selle mainib hageja Europoli tegevdirektori 26. veebruari 2018. aasta kirja (hagiavalduse lisa A.6). Hageja väitel selgitab Europoli tegevdirektor selles kirjas, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 2 kohaldamine on alates 2017. aasta septembrist muutunud, kuid leiab, et töötajate õiguspärast ootust tuleb võimaluse piires austada ja et selle sätte kohaldamise tingimusi ei tohi muuta tagasiulatuvalt.
44 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu ja palub kolmas väide tagasi lükata.
45 Sellega seoses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähendab Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõtete hulka kuuluv õiguspärase ootuse kaitse põhimõte (vt 5. mai 1981. aasta kohtuotsus Dürbeck, 112/80, EU:C:1981:94, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika), et sellele põhimõttele on õigus tugineda igal ametnikul või teenistujal, kes on olukorras, millest ilmneb, et liidu haldusorgan on talle konkreetseid kinnitusi andes tekitanud põhjendatud lootuse (vt 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Kahla Thüringen Porzellan vs. komisjon, C‑537/08 P, EU:C:2010:769, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitsele seda, et täidetud on kolm tingimust. Esiteks peavad liidu haldusorganid olema andnud huvitatud isikule volitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärinevaid täpseid, tingimusteta ja järjepidevaid kinnitusi. Teiseks peavad need kinnitused olema sellised, et isikul, kellele need on antud, tekib õiguspärane ootus. Kolmandaks peavad antud kinnitused olema kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega (vt 27. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Montagut Viladot vs. komisjon, T‑696/14 P, EU:T:2016:30, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Käesoleval juhul tuleb esiteks seoses Europoli 16. juuli 2014. aasta siseteatisega, mis on hagiavalduse lisas A.7, märkida, et see Europoli üksuses „G 14 Public Relations & Events“ („G 14 avalikud suhted ja üritused“) töötava teenistuja poolt allkirjastatud teade saadeti Europoli nimel e‑posti teel kõigile Europoli ajutistele teenistujatele ja lepingulistele töötajatele, kelle hulka tol ajal kuulus ka hageja.
48 Sellele vaatamata tuleb tõdeda, et Europoli 16. juuli 2014. aasta siseteatis ei saanud tekitada hagejas põhjendatud lootust, mis võimaldaks tal nõuda õiguspärase ootuse kaitset. See teatis ei sisalda nimelt sugugi täpseid ja tingimusteta ning ammugi mitte kooskõlalisi kinnitusi. Samuti ei pärine see teatis täiesti usaldusväärsest allikast. Pigem tundub, et seda levitati asjasse puutuva eraõigusliku kindlustusseltsi ettepanekul, nagu nähtub selle mitmest lõigust, näiteks sellest, kus on paksus kirjas sõnad „[asjasse puutuv eraõiguslik kindlustusselts] on mulle teada andnud“, allpool olevas lõigus sisalduvatest sõnadest „tahaksin ka juhtida tähelepanu asjaolule, et „[asjasse puutuv eraõiguslik kindlustusselts] on selle teate kõigile praegustele või tulevastele klientidele edastamiseks mulle teada andnud, et“ ja viimaseks teatise lõpus olevast lõigust, kus tehakse ettepanek võtta selle teatisega seotud küsimuste esitamiseks otse ühendust asjasse puutuva eraõigusliku kindlustusseltsiga, kelle e-posti aadress on märgitud sealsamas. Hagejale ei saanud ka teadmata olla, et iga kuu minimaalselt 50 euro maksmine ei saa luua tingimusi nõuetekohaste pensioniõiguste tekkeks; sellest annab tunnistust ka asjaolu, et hageja pidas vajalikuks täiendada esialgseid makseid teise, 2014. aastal sõlmitud lepinguga. Lootus saada lahkumistoetust ei saanud talle seega tunduda „põhjendatud“.
49 Peale selle tuleb ka märkida, et Europoli 16. juuli 2014. aasta siseteatises sisalduvad võimalikud kinnitused ei ole kooskõlas asjasse puutuvale teenistujale kohaldatavate normidega. Esimese väite käsitlemisel esitatud kaalutlustest ilmneb nimelt, et võimalikud kinnitused, mis hageja sai seoses lahkumistoetuse maksmisega, ei olnud igal juhul kooskõlas personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 2 sätte ja mõttega. Sellega seoses tuleb rõhutada, et hageja ei saa tulemuslikult nõuda selle sätte kohaldamisest tulenevast tulemusest teistsuguse tulemuse saavutamist (vt selle kohta 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus Winkler vs. komisjon, T‑369/17, ei avaldata, EU:T:2018:334, punkt 71).
50 Mis teiseks puudutab asjasse puutuva eraõigusliku kindlustusseltsi poolt 30. augustil 2010 tehtud Powerpointi esitlust, siis tuleb tõdeda, et kuigi see tehti Europoli töötajatele Europoli ruumides, ei pärine see volitatud ja usaldusväärsest allikast. Selleks et tugineda õiguspärase ootuse kaitsele, peavad väidetavad kinnitused huvitatud isikule olema esitatud vähemalt liidu haldusorgani poolt. Kõnealuse esitluse puhul ei ole see aga nii, mistõttu hagejal ei saa olla tekkinud põhjendatud lootust eespool viidatud kohtupraktika tähenduses.
51 Kolmandaks tuleb 2010. aasta aprillist juulini Europoli ja asjaomase kindlustusseltsi vahel toimunud muu teabevahetuse (hagiavalduse lisad A.10 ja A.11) kohta tõdeda, et see ei olnud mõeldud hagejale. See teabevahetus, mis koosnes pensioniõiguste eest vastutavate Europoli töötajate ja asjasse puutuva eraõigusliku kindlustusseltsi töötajate vahel saadetud meilisõnumitest, ei olnud nimelt adresseeritud hagejale. Igal juhul tuleb tõdeda, et hageja ei ole esitanud tõendeid, et ta teadis sellest teabevahetusest vähemalt enne, kui tehti vaidlustatud otsus.
52 Mis neljandaks puudutab Europoli tegevdirektori 26. veebruari 2018. aasta kirja, mis on hagiavalduse lisas A.6, siis see kiri ei saanud kuidagi tekitada hagejas põhjendatud lootust, et tal on võimalik saada taotletud lahkumistoetust. See kiri on koostatud pärast vaidlustatud otsuse tegemist ega pärine käesoleval juhul volitatud ja usaldusväärsest allikast, vaid hageja ülemuselt, kes pöördub just isikute poole, kelle ülesanne komisjonis on personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 2 kohaldamine, ehk individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti direktori ning personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektori poole.
53 Eeltoodust tuleneb, et kolmas väide, mille kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, tuleb tagasi lükata.
Neljas väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet ja hoolitsemiskohustust
54 Hageja väidab, et komisjon rikkus hea halduse põhimõtet ja hoolitsemiskohustust.
55 Esiteks leiab hageja, et kui ta oleks nõuetekohaselt ära kuulatud, oleks vaidlustatud otsus olnud teistsugune. Ta oleks nimelt saanud selgitada, et talle kinnitati, et igakuiste 50‑euroste maksete tegemisest eraõiguslikku pensioniskeemi piisab lahkumistoetuse saamiseks.
56 Teiseks heidab hageja individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametile ette, et ta ei edastanud Europoli endistele teenistujatele, sealhulgas temale personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 2 kohaldamist käsitlevat teatist, mis saadeti Europoli teenistujatele 2017. aasta novembris. Ka keeldumine teha talle teatavaks põhjus, miks seda ei tehtud, kujutab endast täiendavat tõendit hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse rikkumise kohta.
57 Kolmandaks annab hoolitsemiskohustuse rikkumisest tunnistust asjaolu, et individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet jättis vaidlustatud otsuses üldse kindlaks määramata pensioniõigused või muu sissetuleku, mida hageja pensionieas saama hakkab. See rikkumine nähtub ka komisjoni 30. aprilli 2018. aasta otsusest keelduda maksmast lahkumistoetust teisele Europoli endisele teenistujale; see otsus oli sõnastatud peaaegu samamoodi kui hagejat puudutav otsus, kuid komisjon möönis selles selgelt, et see teenistuja hakkab saama liikmesriigi vanaduspensioni.
58 Neljandaks heidab hageja individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametile ette, et viimane teavitas teda otsusest keelduda maksmast lahkumistoetust – tingimustel, mille hageja oli samas heauskselt täitnud – alles 5. oktoobril 2017, st kui tema leping oli juba lõppenud. Isegi kui hageja oleks otsustanud individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti seatud uusi tingimusi täita, oleks tal selle kuupäeva seisuga olnud võimatu oma isiklikku olukorda tagasiulatuvalt muuta.
59 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu ja palub neljas väide tagasi lükata.
60 Sellega seoses tuleb märkida, et hoolitsemiskohustus väljendab personalieeskirjadega kehtestatud vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu ametiasutuse ja avalike teenistujate vahel. Eelkõige nõuab see tasakaal seda, et ametiasutus võtab konkreetset ametnikku puudutava otsuse tegemisel arvesse kõiki otsust mõjutavaid asjaolusid, arvestades sealjuures nii teenistuse kui ka asjaomase ametniku huvidega. Viimati nimetatud kohustus on haldusorganil ka vastavalt harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõttele (vt selle kohta 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus UP vs. komisjon, T‑706/17, ei avaldata, EU:T:2018:924, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).
61 Ametnike õigusi ja huve kaitstakse aga siiski vaid sedavõrd, kui see on kooskõlas kehtivate normidega (vt 5. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Angelidis vs. parlament, T‑416/03, EU:T:2006:375, punkt 117 ja seal viidatud kohtupraktika).
62 Sellest järeldub, et hageja ei saa tulemuslikult tugineda hea halduse põhimõttele ja hoolitsemiskohustusele, et vältida personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 2 sätete järgimist. Esimese väite analüüsist ilmneb, et komisjon võttis need sätted vaidlustatud otsuse aluseks õiguspäraselt.
63 Mis lisaks puudutab hageja poolt neljanda väite raames esitatud argumente, siis neile tuleb vastata järgmiselt.
64 Esiteks tuleb tõdeda, et komisjonis järgiti asjakohast haldusmenetlust täielikult ja nõuetekohaselt. Hageja esitas nimelt kõigepealt lahkumistoetuse taotluse personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 2 alusel. Seejuures oli hagejal võimalus esitada kogu teave, mida ta vajalikuks pidas. Seejärel tegi individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel oma otsuse kõikide hageja esitatud asjaolude põhjal. Pärast seda esitas hageja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel teenistuslepingute sõlmimise pädevust omavale asutusele kaebuse, milles tal oli võimalik selgitada põhjusi, mille tõttu ta leiab, et ta peab seda toetust saama, ning samuti esitada kõik tõendid, mida ta vajalikuks pidas. Lõpuks võttis komisjon oma otsust tehes arvesse kõiki tema otsust mõjutada võivaid asjaolusid, sealhulgas neid, mis hageja oli selles menetluses esitanud. Seetõttu ei saa hageja komisjonile ette heita, et teda ei kuulatud nõuetekohaselt ära.
65 Teiseks tuleb tõdeda, et individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet saatis personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 2 kohaldamist käsitleva 2017. aasta novembri teatise Europolile, et viimane edastaks selle asjasse puutuvatele isikutele. Europol edastas seejärel selle teatise oma teenistuses olevatele teenistujatele. Tuleb märkida, et komisjon ei pidanud seda teatist saatma endistele teenistujatele, kes on teenistusest lõplikult lahkunud, sest see ei oleks nende olukorda kuidagi muutnud. Samadel põhjustel ei olnud komisjon ka kohustatud andma hagejale teada põhjust, miks eespool mainitud teatist ei saadetud Europoli endistele teenistujatele. Igal juhul tuleb rõhutada, et see halduslik tegevus ei saa mõjutada vaidlustatud otsuse seaduslikkust, sest kõnealune otsus tehti enne seda teatist ja kooskõlas personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 2 sätetega, nagu ilmneb esimese väite analüüsist. Seega ei saa hageja selles suhtes tugineda hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse võimalikule rikkumisele.
66 Mis kolmandaks puudutab hoolitsemiskohustuse väidetavat rikkumist, siis tuleb tõdeda, et hageja ei tõenda, et komisjon ei võtnud arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid, mis võivad tema otsust mõjutada. Samuti ei ole hageja tõendanud, et komisjon jättis tema lahkumistoetuse saamise taotluse menetlemisel tema huvid arvesse võtmata. Igal juhul tuleb tõdeda, et komisjon tegi oma otsuse kõikide asjakohaste asjaolude põhjal, mis võisid mõjutada tema otsuse sisu, ja järgis seejuures vajadust kaitsta nii teenistuse huve kui ka hageja huve. Seetõttu ei saa hageja komisjonile ette heita hoolitsemiskohustuse rikkumist.
67 Neljandaks tuleb seoses hageja etteheitega, et lahkumistoetuse andmisest keeldumisest teatati talle alles pärast Europoli teenistusest lahkumist, märkida, et komisjonil ei olnud võimalik teisiti toimida ja talle ei saa sellega seoses mingit rikkumist ette heita. Komisjon sai nimelt hageja isiklikust olukorrast ehk sellest, et ta oli 2010. aastal teenistusse asumisel sõlminud eraõigusliku pensionikindlustuse lepingu, mille sissemaksed olid piiratud, teada alles siis, kui hageja esitas 19. juunil 2017 taotluse saada lahkumistoetust personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 2 alusel. Sellega seoses olgu toonitatud, nagu seda tegi ka komisjon, et hagejale ei ole tekkinud mingit kahju, sest liidu pensioniskeemi tehtud sissemaksed saab personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 1 punkti b alusel hageja pensioniskeemi üle kanda. Seega tuleb nimetatud etteheide tagasi lükata.
68 Järelikult tuleb hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse rikkumist käsitlev neljas väide tagasi lükata ja seetõttu tuleb tagasi lükata ka tühistamisnõuded tervikuna.
Kahju hüvitamise nõue
69 Hageja palub Üldkohtul mõista komisjonilt välja hüvitis talle käesolevas asjas esitatud tühistamisnõuetes kirjeldatud varalise ja mittevaralise kahju eest. Hageja nõuab sellega seoses ühelt poolt 42 737 euro suuruse hüvitise väljamõistmist varalise kahju eest ja teiselt poolt esialgu ex æquo et bono 10 000 eurole hinnatud hüvitise väljamõistmist mittevaralise kahju eest.
70 Täpsemalt väidab hageja seoses varalise kahjuga, et see tuleks põhimõtteliselt hüvitada vaidlustatud otsuse tühistamise ja personalieeskirjade VIII lisa artikli 12 lõike 2 kohaldamise teel. Kui peaks leitama, et see säte ei ole kohaldatav – kuigi hageja nii ei arva –, seisneb tema kahju võimatuses kasutada oma raha asjasse puutuvas eraõiguslikus kindlustusseltsis või liidu pensioniskeemis, ehk 213 687 euro suurust summat, mis vastab viimati nimetatud pensioniskeemis tema poolt omandatud pensioniõiguste kindlustusmatemaatilisele väärtusele. Kuna hagejal on soov see summa kuni pensioniea saabumiseni eraviisil taasinvesteerida, vastab tema rahaline kahju teatavale protsendile sellest summast. Kuna hageja erainvesteeringud toodavad talle aastas keskmiselt 15–25% tulu, võib tema aastas saamata jäävaks tuluks hinnata ligikaudu 20% 213 687 eurost ehk 42 737 eurot.
71 Seoses mittevaralise kahjuga selgitab hageja, et see tuleneb korduvast ebaõiglasest kohtlemisest, mis tekitas talle suure stressi, mis väljendus arvukates unetutes öödes ja nördimuses. Ebakindlus, mida hageja tundis, tekitas tema sügava ebaõigluse tunde, sest eeskirjad olid selged ning samuti oli selge Europoli, individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti ning asjasse puutuva eraõigusliku kindlustusseltsi varasem, korduvalt väljendatud seisukoht. Kuna hageja ei olnud pärast Europoliga sõlmitud lepingu lõppemist võimeline uue töökoha otsimisele täielikult keskenduma, jäi hageja esimest korda töötuks, see aga suurendas tema mittevaralist kahju veelgi. Mittevaralise kahju suurus on esialgse ex æquo et bono hinnangu kohaselt 10 000 eurot.
72 Komisjon ei nõustu hageja argumentidega ja palub kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätta.
73 Sellega seoses tuleneb avaliku teenistuse valdkonnas välja kujunenud kohtupraktikast, et kui kahju hüvitamise nõudel on otsene seos tühistamisnõudega, siis toob tühistamisnõude vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmine või põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätmine kaasa ka hüvitisenõude läbi vaatamata või rahuldamata jätmise (vt 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Martínez Valls vs. parlament, T‑214/02, EU:T:2003:254, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
74 Käesoleval juhul on tühistamisnõuetel otsene seos kahju hüvitamise nõudega.
75 Kuna tühistamisnõuded on jäetud rahuldamata, siis tuleb rahuldamata jätta ka kahju hüvitamise nõue.
76 Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
77 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele hageja kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Peeter Palolt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. oktoobril 2019 Luxembourgis.
Allkirjad