Kohtuasi T‑193/04

Hans-Martin Tillack

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlus, mis puudutas konfidentsiaalse teabe avalikuks tulekut – Kahtlused korruptsioonis ja ametisaladuse rikkumises – Siseriiklikele õigusasutustele teabe esitamine asjaolude osas, mis võivad kaasa tuua kriminaalvastutuse – Ajakirjaniku elu- ja töökohas läbi viidud läbiotsimine – Tühistamishagi – Vastuvõetavus – Kahju hüvitamise hagi – Põhjuslik seos – Piisavalt selge rikkumine

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Mõiste – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid

(EÜ artikkel 230; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1073/1999, artikli 10 lõige 2)

2.      Kahju hüvitamise hagi – Tühistamis- ja tegevusetushagist sõltumatus

(EÜ artikli 230 neljas lõik, EÜ artikkel 235 ja EÜ artikli 288 teine lõik)

3.      Lepinguväline vastutus – Tingimused – Ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumine

(EÜ artikli 288 teine lõik)

1.      Tühistamishagi EÜ artikli 230 tähenduses saab esitada selliste aktide ja otsuste peale, mis tekitavad hagejale siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis puudutavad hageja huve, tuues kaasa selge muudatuse tema õiguslikus seisundis.

Niisuguse olukorraga ei ole tegemist akti puhul, millega Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) edastab OLAF-i juurdlusi käsitleva määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõikele 2 tuginedes riigi õigusasutustele teavet, mis puudutab ametisaladuse rikkumise ja korruptsiooniga seonduvaid kahtlusi.

Kõnealuse määruse artikli 10 lõige 2 näeb ette üksnes teabe edastamise riigi õigusasutustele, kel on vastavalt oma pädevusele vabadus hinnata selle teabe sisu ja tähtsust ning vajadusel seda, milliseid meetmeid võtta. Järelikult on OLAF-i poolt saadetud teabe alusel kohtumenetluse algatamine ning edasiste meetmete võtmine täielikult riigi ametiasutuste ainupädevuses.

Riigi õigusasutuste niisugust vabadust ei piira lojaalse koostöö põhimõte, mis paneb kõnealustele asutustele juhul, kui OLAF on neile määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 kohaselt teavet saatnud, kohustuse seda hoolikalt uurida ning teha sellest vajalikud järeldused, et tagada ühenduse õigusest kinnipidamine. Niisugune hoolika uurimise kohustus ei tähenda siiski seda, et lähtuda tuleks tõlgendusest, mille kohaselt edastatud teave on siduv selles mõttes, et riigi ametiasutused on konkreetsete meetmete võtmiseks kohustatud, kuna selline tõlgendus muudaks ülesannete ja vastutuse jaotust määruse nr 1073/1999 kohaldamisel.

(vt punktid 67, 68, 70 ja 72)

2.      Vastutuse tuvastamise hagi on iseseisev hagi, millel on muude õiguskaitsevahendite hulgas konkreetne eesmärk ja mille kasutamine sõltub tema eripärast tulenevatest tingimustest. Kui tühistamishagi ja tegevusetushagi on mõeldud selleks, et sanktsioneerida õiguslikult siduva akti ebaseaduslikkust või seda, et akti pole vastu võetud, siis vastutuse tuvastamise hagi esemeks on nõue hüvitada kahju, mis tuleneb sellisest õigusvastasest meetmest või käitumisest, mida saab omistada ühenduse institutsioonile või organile.

Seega on isikutel, kes ei saa EÜ artikli 230 neljandas lõigus sätestatud vastuvõetavust puudutavate tingimuste tõttu teatavaid ühenduse akte või meetmeid otse vaidlustada, seeläbi siiski võimalus vaidlustada käitumist, millel ei ole otsuse iseloomu ja mille peale ei saa seetõttu tühistamishagi esitada, esitades EÜ artikli 235 ja EÜ artikli 288 teise lõigu alusel lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi osas, milles selline käitumine võib kaasa tuua ühenduse vastutuse.

(vt punktid 97 ja 98)

3.      Ühenduse lepinguväline vastutus tema organite õigusvastaste toimingute eest EÜ artikli 288 teise lõigu mõttes sõltub teatud tingimuste kogumist, nimelt: institutsioonidele etteheidetava käitumise õigusvastasus, kahju tekkimine ning väidetava käitumise ja kahju vahelise põhjusliku seose olemasolu. Esimese tingimuse osas on kohtupraktika kohaselt nõutav, et tõendatud oleks üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine.

Hea halduse põhimõte ei anna üksikisikutele iseenesest õigusi, välja arvatud juhul, kui ta on konkreetsete õiguste väljendusvormiks, nt õigus asja menetlemisele erapooletult, õiglaselt ja mõistliku tähtaja jooksul, õigus olla ära kuulatud, õigus tutvuda toimikuga ja otsuste põhjendamise kohustus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 mõttes.

Pealegi ei tähenda asjaolu, et Euroopa ombudsman on ühenduse institutsiooni käitumist määratlenud „haldusomavoli juhtumina”, iseenesest veel seda, et kõnealune käitumine kujutaks endast piisavalt selget õigusnormi rikkumist. Asutamisleping annab ombudsmani institutsiooniga Euroopa Liidu kodanikele ning eelkõige ühenduste ametnikele ja muudele teenistujatele ühenduse kohtusse pöördumise kõrval oma huvide kaitsmiseks alternatiivse võimaluse. Sellise kohtuvälise alternatiivi osas kehtivad eritingimused ning selle eesmärk ei lange ilmtingimata kokku kohtumenetluses taotletava eesmärgiga.

(vt punktid 116, 117, 127 ja 128)