Language of document : ECLI:EU:C:2020:188

Kohtuasi C511/17

Györgyné Lintner

versus

UniCredit Bank Hungary Zrt.

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Fővárosi Törvényszék)

 Euroopa Kohtu (kolmas koda) 11. märtsi 2020. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 93/13/EMÜ – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Nomineeritud laenuleping – Artikli 4 lõige 1 – Vaidlustatud lepingutingimuse ebaõigluse hindamise eesmärgil lepingu kõigi muude tingimuste arvessevõtmine – Artikli 6 lõige 1 – Liikmesriigi kohtu omal algatusel läbiviidav lepingutingimuste ebaõigluse kontroll – Ulatus

1.        Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Liikmesriigi kohtu kohustus kontrollida omal algatusel, kas talle hindamiseks esitatud lepingus sisalduv tingimus on ebaõiglane – Mõiste – Kohustus kontrollida omal algatusel kõigi sellise lepingu tingimuste ebaõiglast laadi, kaasa arvatud neid tingimusi, mida asjaomane tarbija ei ole vaidlustanud –Väljajätmine – Kohustus kontrollida omal algatusel vaid neid tingimusi, mis on seotud vaidluse esemega – Hõlmamine

(Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 6 lõige 1)

(vt punktid 27, 28, 30–34, 44 ja resolutsiooni punkt 1)

2.        Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Liikmesriigi kohtu kohustus kontrollida omal algatusel, kas talle hindamiseks esitatud lepingus sisalduv tingimus on ebaõiglane – Kohustus võtta arvesse üksnes poolte viidatud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid – Puudumine – Kohustus teha nende asjaolude täiendamiseks omal algatusel menetlustoiminguid

(Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 6 lõige 1)

(vt punktid 35, 37, 38, 44 ja resolutsiooni punkt 1)

3.        Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Liikmesriigi kohtu kohustus kontrollida omal algatusel, kas talle hindamiseks esitatud lepingus sisalduv tingimus on ebaõiglane – Sellise lepingu kõigi tingimuste arvessevõtmine – Ulatus – Kohustus kontrollida omal algatusel kõigi tingimuste ebaõiglust – Puudumine

(Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 4 lõige 1 ja artikli 6 lõige 1)

(vt punktid 46–49 ja resolutsiooni punkt 2)


Kokkuvõte

Euroopa Kohus käsitles 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsuses Lintner (C‑511/17) küsimust, milline ulatus on liikmesriigi kohtu kohustusel esiteks omal algatusel kontrollida, kas tarbija ja müüja või teenuse osutaja vahel sõlmitud välisvääringus nomineeritud tarbijalaenulepingu tingimused on ebaõiglased, ja teiseks teha ebaõiglaste tingimuste direktiivi(1) tähenduses läbiviidava kontrolli raames omal algatusel menetlustoiminguid.

Kohtuotsuse alus on eelotsusetaotlus, mille esitas Fővárosi Törvényszék (Pealinna Budapesti kohus, Ungari)(2) (edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus“). G. Lintner (edaspidi „hageja“) esitas nimetatud kohtule hagi seoses väidetavalt ebaõiglaste tingimustega välisvääringus nomineeritud hüpoteeklaenulepingus, mille ta oli sõlminud teatava pangaga. Nende tingimuste kohaselt oli pangal õigus laenulepingut ühepoolselt muuta. Eelotsusetaotluse esitanud kohus jättis hagi rahuldamata, kuid pädev apellatsioonikohus saatis hageja esitatud apellatsioonkaebuse põhjal asja sellele kohtule tagasi ning kohustas eelotsusetaotluse esitanud kohut omal algatusel kontrollima lepingu tingimusi, mida hageja esialgses hagis ei vaidlustanud ja mis puudutavad eelkõige notariaalset kinnitamist, lepingu ülesütlemise aluseid ja teatavaid hagejal lasuvaid kulusid.

Mis puutub esiteks küsimusse, milline ulatus eelnimetatud direktiivi raames on liikmesriigi kohtu kohustusel kontrollida lepingutingimuse võimalikku ebaõiglust omal algatusel, siis otsustas Euroopa Kohus, et liikmesriigi kohus ei ole kohustatud omal algatusel ja eraldi kontrollima kõiki teisi lepingutingimusi, mida asjaomane tarbija ei ole vaidlustanud, et teha kindlaks, kas neid võib pidada ebaõiglaseks, vaid peab kontrollima üksnes neid, mis on seotud vaidluse esemega, nagu pooled on selle kindlaks määranud. Seejuures täpsustas Euroopa Kohus, et vastaval kontrollimisel peab järgima vaidluse eseme piire, mida tuleb mõista kui tulemust, mida pool oma nõuetega taotleb, arvestades sel eesmärgil esitatud poolte nõudeid ja väiteid. Seega peab liikmesriigi kohus neis piires kontrollima omal algatusel lepingutingimust, selleks et vältida tarbija nõuete rahuldamata jätmist – potentsiaalselt jõustunud kohtulahendiga –, samas kui need oleks saanud rahuldada siis, kui tarbija ei oleks teadmatuse tõttu jätnud selle lepingutingimuse ebaõiglusele tuginemata. Samuti rõhutas Euroopa Kohus, et selleks, et ei kahjustataks kõnealuse direktiiviga tarbijale antud kaitse soovitavat toimet, ei tohi liikmesriigi kohus talle esitatud nõudeid tõlgendada formaalselt, vaid peab hoopis aru saama nende sisust, lähtudes nende toetuseks esitatud väidetest.

Teiseks märkis Euroopa Kohus tingimuse ebaõiglase laadi omal algatusel kontrollimise kohustuse täitmise kohta, et kui liikmesriigi kohtule esitatud toimikus sisalduvad õiguslikud ja faktilised asjaolud tekitavad tõsiseid kahtlusi teatavate tingimuste ebaõigluse suhtes, millele tarbija ei ole osutanud, kuid mis on seotud vaidluse esemega, peab liikmesriigi kohus tegema omal algatusel toimiku täiendamiseks menetlustoiminguid, paludes võistlevuse põhimõtet järgides pooltel esitada talle selleks vajalikke selgitusi ja dokumente.

Kolmandaks märkis Euroopa Kohus, et kuigi tarbija nõuete aluseks oleva lepingutingimuse ebaõigluse hindamisel tuleb tõesti arvesse võtta kõiki teisi müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu tingimusi, ei tähenda see arvessevõtmine iseenesest, et asja menetleval liikmesriigi kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel, kas kõik need tingimused võivad olla ebaõiglased.


1      Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).


2      See on üks mitmest Euroopa Kohtule esitatud kohtuasjast, mis käsitlevad välisvääringus nomineeritud tarbijalaenulepinguid puudutavaid Ungari õigusnorme. Vt eelkõige Euroopa Kohtu 31. mai 2018. aasta kohtuotsus Sziber (C‑483/16, EU:C:2018:367), 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus OTP Bank ja OTP Faktoring (C‑51/17, EU:C:2018:750), ja 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Dunai (C‑118/17, EU:C:2019:207).