Kohtuasi T‑68/04

SGL Carbon AG

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Konkurents − Kartellikokkulepped − Elektriliste ja mehaaniliste süsinikust ja grafiidist toodete turg − Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta − Rikkumise raskus ja mõju − Proportsionaalsuse põhimõte − Võrdse kohtlemise põhimõte − 10% käibe ülempiir − Viivitusintress

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Konkurents – Trahvid – Otsus trahvide määramise kohta – Põhjendamiskohustus

(EÜ artikkel 253; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)

2.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Hoiatav mõju – Komisjoni kaalutlusõigus

(EÜ artikli 81 lõige 1 ja artikkel 82; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)

3.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Asjaomaste ettevõtjate jagamine kategooriatesse tulenevalt konkreetsest lähtepunktist

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 A)

4.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Rikkumise laadi alusel kindlaksmääratud absoluutne lähtesumma, mida siis kohandatakse igale ettevõtjale

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)

5.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Arvessevõetud käive

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)

6.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise kestus – Pikaajalised rikkumised

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 B)

7.      Konkurents – Trahvid – Summa – Määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 kehtestatud piir

(EÜ artikli 81 lõige 1; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)

8.      Konkurents – Trahvid – Komisjoni kaalutlusõigus – Ulatus – Trahvide maksmise üksikasjalike eeskirjade kindlaksmääramise pädevus

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni määrus nr 2342/2002, artikkel 86)

1.      Mis puudutab trahvide määramist konkurentsiõiguse rikkumise tõttu, siis komisjon täidab oma põhjendamiskohustust, kui ta märgib oma otsuses hindamise alused, mis võimaldasid tal mõõta rikkumise raskusastet ja kestust, ilma et tal oleks kohustust esitada üksikasjalikumat selgitust või arvandmeid trahvide arvutamise viisi kohta. Arvandmed trahvide arvutamise viisi kohta, isegi kui sellised andmed on kasulikud, ei ole põhjendamiskohustuse osas hädavajalikud.

Mis puutub trahvi lähtesummade absoluutväärtuses kehtestamise põhjendamisse, siis trahvid on komisjoni konkurentsipoliitika üks instrument ja komisjonil peab olema kaalutlusruum nende summade kindlaksmääramisel, et suunata ettevõtjate tegevust konkurentsieeskirjadest kinnipidamisele. Lisaks tuleb vältida seda, et trahvid oleksid ettevõtjatele liiga ootuspärased. Seega ei nõuta, et komisjon esitaks selles osas muid kui rikkumise raskusastet ja kestust puudutavaid põhjendusi.

(vt punktid 31 ja 32)

2.      Komisjoni pädevus määrata trahve ettevõtjatele, kes tahtlikult või hooletusest on pannud toime EÜ artikli 81 lõike 1 või artikli 82 rikkumise, kujutab ühte komisjonile antud vahenditest talle ühenduse õigusega pandud järelevalveülesande täitmiseks. See ülesanne hõlmab nii kohustust uurida ja karistada üksikuid rikkumisi kui ka kohustust järgida üldist poliitikat konkurentsiõiguses asutamislepingus kehtestatud normide kohaldamiseks ning sellesse suunda suunata ka ettevõtjate käitumist. Sellest tuleneb, et komisjonil on pädevus otsustada trahvisummade taseme suurus nende hoiatava mõju tugevdamiseks, kui teatavat tüüpi rikkumised on vaatamata asjaolule, et ühenduse konkurentsipoliitika on need algusest peale ebaseaduslikuks kuulutanud, suhteliselt sagedased kasumi tõttu, mida teatavad ettevõtjad võivad nendest saada.

Juhul kui ettevõtja on samaaegselt toime pannud mitu eraldiseisvat EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist, mille puhul on tegemist klassikalise konkurentsiõiguse rikkumisega ja mille õigusvastasust on komisjon kinnitanud arvukatel kordadel, on komisjonil lubatud kehtestada trahvisumma määruse nr 17 seatud raamides piisavalt hoiataval tasemel.

(vt punktid 52–54, 56)

3.      Meetodiga, millest tulenevalt jagatakse kartelli osalisi trahvide lähtesummade määramise staadiumis ettevõtjate erinevaks kohtlemiseks kategooriatesse, ja mille põhimõtte õigsust on Esimese Astme Kohus oma praktikas ka kinnitanud, olgugi et see ei arvesta seda, et samasse kategooriasse paigutatud ettevõtjate suurus üksteisest erineb, määratakse samasse kategooriasse paigutatud ettevõtjatele ühesugune kindla suurusega trahvi lähtesumma.

Kuigi komisjon võib asjaomased ettevõtjad jagada kolme kategooriasse turuosade jagamisel 5% kaupa, ei ole selline jagamise viis ainuke, mis võimaldab erinevate turuosade proportsionaalsuse arvestamist ilma hindamisveata menetluses, mille komisjon viib läbi sanktsioonide rakendamiseks kartelli suhtes. Komisjon võib oma ulatuslikku kaalutlusõigust kasutades samuti moodustada kolm kategooriat turuosade jagamisel 10% kaupa.

Siiski tuleb kategooriatesse jagamisel järgida võrdse kohtlemise põhimõtet ja trahvisumma peab olema vähemalt proportsionaalne nende asjaolude osas, mida võeti rikkumise raskusastme hindamisel arvesse; ühenduse kohtu kontroll piirdub sellega, kas see jagamine on ühtne ja objektiivselt õigustatud.

Selles osas on ettevõtjate jagamine kolme kategooriasse – suurettevõtjad, keskmise suurusega ettevõtjad ja väikese suurusega ettevõtjad – mõistlik viis võtmaks trahvi lähtesumma määramisel arvesse nende suhtelist tähtsust turul, välja arvatud juhul, kui see toob kaasa asjaomaste turgude esindatuse olulise moonutamise. Lisaks ei saa a priori leida, et komisjoni meetodil, millega ta määras kategooriate künnisteks 10 ja 20%, puuduks sisemine ühtsus.

Muu hulgas ei kohusta miski komisjoni kartellikokkuleppe liikmete kategooriatesse jagamise raames trahvi lähtesummade vahelist seost kindlaks tegema kõrgeima kategooria „kõige suurema” ettevõtja turuosa ning kõige madalama kategooria „kõige väiksema” ettevõtja turuosa suhte alusel.

Isegi kui kategooriatesse jagamise tõttu määratakse teatavatele erineva suurusega ettevõtjatele identne põhisumma, on nimetatud erinev kohtlemine objektiivselt õigustatav rikkumise raskusastme kindlaksmääramisel rikkumise laadile omistatud suurema tähtsusega võrreldes ettevõtjate suurusega.

(vt punktid 62, 65, 66, 68–70, 79, 92)

4.      Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta piirduvad nende rikkumiste osas, mida tuleb lugeda „väga raskeks”, märkusega, et võimalik trahvisumma on „üle 20 miljoni euro”. Ainsad nimetatud suunistes mainitud ülempiirid, mida kohaldatakse nimetatud rikkumiste suhtes, on määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 sätestatud üldine 10% piirmäär kogukäibest ja rikkumise kestuse alusel määratavat lisasummat puudutavad ülempiirid. Kui tegemist on „väga raske” rikkumisega, siis suunistes ei takista mitte miski trahvi lähtesumma absoluutväärtuse suurt tõusu.

(vt punkt 73)

5.      Konkurentsiõiguse rikkumise tõttu trahvide määramisel annab rikkumisega seotud kauba käive täpse pildi rikkumise ulatusest asjaomasel turul. Konkurentsi piirava tegevusega seotud toodete müügist tekkinud käive on objektiivne asjaolu, mis täpselt näitab selle tegevuse kahjulikkust normaalsetele konkurentsitingimustele.

Mis puudutab rikkumise ulatust turul ja iga kartellikokkuleppe osalise vastutuse osa selles rikkumises, siis komisjon võtab seega õigesti sellel puhul arvesse asjaomaste toodete müügist tekkinud käivet ning asjaomasel turul tegutsenud ettevõtjate turuosa rikkumise viimasel tervel kalendriaastal ning mitte nimetatud ettevõtjate olukorda otsuse vastuvõtmise päeval.

(vt punktid 99 ja 100)

6.      Isegi kui eeldada, et hinnakartellid on põhiolemuselt pikaajalised, ei saa siiski komisjoni keelata arvesse võtmast nende tegelikku kestust igas konkreetses asjas. Teatud kartellikokkulepped, mis on mõeldud tegutsema pikaajaliselt, avastatakse komisjoni poolt pärast lühikest tegevusaega või tunnistab mõni osaline need üles. Nende kahjulik mõju on tingimata väiksem kui olukorras, kus neid oleks tegelikult pikaajaliselt ellu viidud. Seetõttu tuleb määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 kohaldamisel igas asjas eristada rikkumiste tegelikku kestust ja raskust, mis tuleneb rikkumise laadist.

Muu hulgas ei näe suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 1 B esimese lõigu kolmas taane pikaajaliste rikkumiste eest ette automaatset suurendamist 10% aasta kohta, vaid jätab selles osas komisjonile kaalutlusruumi. Komisjon võib seega otsustada trahvide lähtesummat suurendada 10% iga pikaajalise rikkumise täisaasta kohta ja veel 5% iga üle kuue kuu, kuid alla aastase perioodi eest, ning seda rikkumise perioodi pikkust arvestades. Asjaolu, et komisjon rakendab suurendamist 10% aasta kohta sellises rikkumises, mis kvalifitseeriti pikaajaliseks rikkumiseks, osalenud kõikide ettevõtjate suhtes, ei ole mingil viisil seega suunistega vastuolus. Pealegi ei ole tõendatud, et ühenduse õiguses on pikaajaliste rikkumiste korral olemas „karistuste kahanevalt suurendamise põhimõte”.

Suuniste punkti 1 B sätetest ei tulene, et esimest rikkumise aastat ei pea arvesse võtma. Selles osas on tegelikult lihtsalt ette nähtud, et lühiajalistele rikkumistele, mis üldiselt on lühemad kui üks aasta, suurendamist ei kohaldata. Suurendamist kohaldatakse vastupidi pikemalt kestvatele rikkumistele ning trahvisummat võib suurendada kuni 10% iga aasta kohta, kui rikkumine on kestnud rohkem kui viis aastat

(vt punktid 109, 111, 112, 120)

7.      Kuigi komisjonil on iga juhtumi asjaolusid arvestades vabadus otsustada teatise, mis puudutab trahvide määramata jätmist või nende summa vähendamist kartelliasjades, alusel trahvi vähendamise üle, peab ta kinni pidama määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 kehtestatud 10% ülempiirist. Komisjonil ei ole kaalutlusõigust selle ülempiiri kohaldamisel, mis on seotud üksnes eespool viidatud sättes sätestatud käibe suurusega.

Mis puudutab sõnaselget viidet ettevõtja käibele, siis sätestatud 10% ülempiiri eesmärk on vältida seda, et trahvid oleksid ettevõtja suurusega võrreldes ebaproportsionaalsed ning kuna üksnes kogukäive võib selle kohta ligikaudse pildi anda, tuleb seda protsendimäära mõista nii, et sellega viidatakse kogukäibele. Selline 10% ülempiiri eesmärgi määratlus on siiski lahutamatu määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 sõnastusest ning ulatusest ja selle eesmärgiga ei saa põhjendada eespool viidatud artikli tõlgendust, mis on selle sõnastusega vastuolus.

Komisjonil on õigus määrata ettevõtjale mitu eraldiseisvat trahvi, millest igaüks on määruse nr 17 artikli 15 lõikega 2 määratud piires, tingimusel, et ta pani toime vastava arvu EÜ artikli 81 lõike 1 sätete eraldiseisvat rikkumist. Komisjon võib selle jaoks algatada ühe menetluse, mis viib ühe otsuse vastuvõtmiseni, milles sedastatakse mitme eraldiseisva rikkumise olemasolu ning millega määratakse ettevõtjale mitu eraldiseisvat trahvi, või eraldiseisvad menetlused; tegemist ei ole „õigusvastase kõrvalehoidmisega” määruse nr 17 artikli 15 lõikega 2 ette nähtud ülempiirist. Nimetatud ülempiiri kohaldamisel ei ole tegelikult tähtsust sellel, kas konkurentsieeskirjade erinevaid rikkumisi karistatakse ühesainsas menetluses või eri aegadel toiminud eraldiseisvates menetlustes, sest 10% ülempiir kehtib igale EÜ artikli 81 rikkumisele, mida komisjon karistab.

(vt punktid 124, 127, 131 ja 132)

8.      Komisjonile määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel antud pädevus sisaldab õigust kindlaks määrata, millal trahvid maksmisele kuuluvad, millal hakkab viivitusintress jooksma ja milline on intressimäär ning kehtestada oma otsuse rakendussätted, nõudes vajadusel pangagarantii esitamist, mis kataks määratud trahvi põhisumma ning intressid. Sellise pädevuse puudumisel nõrgestaks kasu, mida ettevõtjad võiksid makseviivitusest saada, komisjoni poolt konkurentsieeskirjade kohaldamisest kinnipidamise kontrollimise raames määratavaid sanktsioone. Seega on viivitusintresside kohaldamine trahvidele õigustatud, et vältida asutamislepingu kasuliku mõju kadumist trahvide maksmisega viivitavate ettevõtjate ühepoolse tegevuse läbi ning et välistada seda, et need ettevõtjad oleksid paremal positsioonil võrreldes nendega, kes maksid oma trahvid neile määratud tähtaja jooksul.

Komisjonil on õigus määrata viivitusintress turukursi alusel, millele lisandub 3,5 protsendipunkti, ning juhul, kui esitatakse pangagarantii, siis turukursi alusel, millele lisandub 1,5 protsendipunkti.

Komisjonil on õigus võtta lähtepunktiks kõrgem kui turul keskmisele laenajale pakutav määr, kui see on vajalik viivitamise ärahoidmiseks, ilma ühenduse õiguse üldpõhimõtteks olevat õigust tõhusale kohtulikule kaitsele eiramata.

Kui ettevõtja soovib vältida kohtumenetluse ebamäärasest kestusest tulenevat mõju intressisummale, võib ta esitada taotluse komisjoni otsuse, millega talle trahv määratakse, kohaldamise peatamiseks või võtta pangagarantii, mis võimaldab 5,5% intressimäära alandamist 3,5% intressimäärani.

Tasustades EKP refinantseerimistehingutele kohaldatud minimaalsest rakendatavast intressimäärast 0,1% võrra kõrgema intressiga trahvi tasumiseks ettevõtjate poolt tehtud esialgsed maksed, annab komisjon asjaomastele ettevõtjatele eesõiguse, mis ei tulene ei asutamislepingu, määruse nr 17 ega määruse nr 2342/2002, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad, sätetest. Komisjoni poolt trahvidele, mille puhul tuleb lõpuks välja, et need on makstud alusetult, kohaldatud intressimääral on hoopis teine eesmärk sellest, mis on viivitusintressidel: esimese intressimäära eesmärk on takistada ühenduste alusetut rikastumist ettevõtja kahjuks, kelle hagi trahvi tühistamiseks on rahuldatud, samas kui teise intressimäära eesmärk on takistada seadusevastast viivitamist trahvi maksmisel.

(vt punktid 143–144, 146, 148, 149, 152)