ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)
16. juuli 2014(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Süüria vastu võetud piiravad meetmed – Rahaliste vahendite külmutamine – Tühistamishagi – Nõuete muutmine – Hilinemine – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Ilmne hindamisviga – Omandiõigus – Proportsionaalsus – Kahju hüvitamise nõue
Kohtuasjas T‑572/11,
Samir Hassan, elukoht Damas (Süüria), esindajad: advokaadid É. Morgan de Rivery ja E. Lagathu,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: S. Kyriakopoulou ja M. Vitsentzatos,
kostja,
mille ese on esiteks nõue tühistada nõukogu 23. augusti 2011. aasta rakendusotsus 2011/515/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2011/273/ÜVJP Süüria vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT L 218, lk 20), nõukogu 23. augusti 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 843/2011, millega rakendatakse määrust (EL) nr 442/2011 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Süürias (ELT L 218, lk 1), nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsus 2011/782/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/273/ÜVJP (ELT L 319, lk 56), nõukogu 18. jaanuari 2012. aasta määrus (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 442/2011 (ELT L 16, lk 1), nõukogu 29. novembri 2012. aasta otsus 2012/739/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/782 (ELT L 330, lk 21), nõukogu 22. aprilli 2013. aasta rakendusotsus 2013/185/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2012/739 (ELT L 111, lk 77), nõukogu 22. aprilli 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 363/2013, millega rakendatakse määrust (EL) nr 36/2012 (ELT L 111, lk 1), ja nõukogu 31. mai 2013. aasta otsus 2013/255/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 147, lk 14) selles osas, milles need aktid puudutavad hagejat, ja teiseks nõue hüvitada väidetavalt tekkinud kahju,
ÜLDKOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: president M. van der Woude, kohtunikud I. Wiszniewska‑Białecka ja I. Ulloa Rubio (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik J. Weychert,
arvestades kirjalikus menetluses ja 28. veebruari 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja, Samir Hassan, on Süüria kodakondsusega ettevõtja.
Otsus 2011/273 ja määrus nr 442/2011
2 Mõistes rangelt hukka rahumeelsete meeleavalduste vägivaldse mahasurumise erinevates kohtades kogu Süürias ja kutsudes Süüria julgeolekujõude üles hoiduma jõu kasutamisest, võttis Euroopa Liidu Nõukogu 9. mail 2011 vastu otsuse 2011/273/ÜVJP Süüria vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT L 121, lk 11). Olukorra tõsidust arvestades kehtestas nõukogu relvaembargo, siserepressioonideks kasutada võidava varustuse ekspordi keelu, samuti Euroopa Liitu lubamise piirangud ning teatavate selliste isikute ja üksuste rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise, kes on seotud tsiviilelanike meeleavalduste vägivaldse mahasurumisega Süürias.
3 Nende isikute nimed, kes vastutavad tsiviilelanike meeleavalduste vägivaldse mahasurumise eest Süürias, ja nendega seotud füüsiliste või juriidiliste isikute ja üksuste nimed on toodud otsuse 2011/273 lisas. Selle otsuse artikli 5 lõike 1 kohaselt võib nõukogu liikmesriigi või liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ettepanekul kõnealusesse lisasse muudatusi teha. Hageja nime seal ei ole.
4 Kuna osa Süüria vastu võetud piiravatest meetmetest kuuluvad Euroopa Liidu lepingu reguleerimisalasse, võttis nõukogu vastu 9. mai 2011. aasta määruse (EL) nr 442/2011 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Süürias (ELT L 121, lk 1). See määrus on põhiosas identne otsusega 2011/273, kuid näeb ette võimalused külmutatud rahaliste vahendite vabastamiseks. Nimetatud määruse II lisas toodud loetelu neist isikutest, üksustest ja asutustest, keda peetakse asjaomaste repressioonide eest kas vastutavaks või seotuks nendega, kes nende eest vastutavad, on identne otsuse 2011/273 lisas toodud loeteluga. Hageja nime seal ei ole. Määruse nr 442/2011 artikli 14 lõigete 1 ja 4 kohaselt, kui nõukogu otsustab füüsilise või juriidilise isiku, üksuse või asutuse suhtes kohaldada osutatud meetmeid, muudab ta vastavalt II lisa ja vaatab lisaks lisas sisalduva loetelu vähemalt iga 12 kuu järel korrapäraselt läbi.
5 Nõukogu muutis otsust 2011/273 oma 23. augusti 2011. aasta rakendusotsusega 2011/515/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2011/273 (ELT L 218, lk 20), eelkõige selleks, et kohaldada asjaomaseid piiravaid meetmeid muudele isikutele ja üksustele. Nimetatud rakendusotsuse artikli 1 kohaselt lisati viieteistkümne füüsilise isiku ja viie üksuse, kes on loetletud selle otsuse lisas, nimi otsuse 2011/273 lisas toodud loetelusse. Hageja nimi on nende hulgas; lisaks on märgitud tema nime sellesse loetelusse kandmise kuupäev, milleks on „23.8.2011”, ja järgmised põhjendused:
„Maher Al‑Assadi lähedane äripartner. Teadaolevalt toetab majanduslikult Süüria režiimi.”
6 Samal päeval võttis nõukogu ELTL artikli 215 lõike 2 ja otsuse 2011/273 alusel vastu rakendusmääruse (EL) nr 843/2011, millega rakendatakse määrust nr 442/2011, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias (ELT L 218, lk 1). See sisaldab hageja nime koos samade andmete ja põhjendustega, mis on toodud rakendusotsuse 2011/515 lisas.
7 Nõukogu avaldas 24. augustil 2011 Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud nõukogu otsuses 2011/273, mida rakendatakse nõukogu rakendusotsusega 2011/515, ja määruses nr 442/2011, mida rakendatakse rakendusmäärusega nr 843/2011 (ELT C 245, lk 2).
8 Nõukogu nägi 2. septembri 2011. aasta otsuses 2011/522/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2011/273 (ELT L 228, lk 16), ette, et selle kohaldamisala, sealhulgas selle lisa osas, peab hõlmama ka „lisas loetletud […] režiimist kasu saava[id] või seda toetava[id] isiku[id] ja nendega seotud isiku[id]”.
9 Nõukogu muutis 2. septembri 2011. aasta määrusega (EL) nr 878/2011, millega muudetakse määrust nr 442/2011 (ELT L 228, lk 1), viimati nimetatud määrust selliselt, et selle II lisa kohaldatakse „isiku[tele] ja üksus[tele], [kes] režiimilt kasu saavad või režiimi abistavad või nendega seotud isiku[tele] või üksus[tele]”.
Otsus 2011/782 ja määrus nr 36/2012
10 Otsus 2011/782 näeb artiklis 18 ette liidu territooriumile lubamise piirangud ja artiklis 19 nende isikute ja üksuste rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise, kelle nimed on toodud selle I lisas. Hageja nimi on toodud nimetatud loetelu sisaldava tabeli 50. real pealkirja all „A. Isikud” koos samade andmete ja põhjendustega, mis on toodud rakendusotsuse 2011/515 lisas.
11 Nõukogu avaldas 2. detsembril 2011 Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud otsuses 2011/782 ja määruses (EL) nr 442/2011, mida rakendatakse nõukogu rakendusmäärusega (EL) nr 1244/2011, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias (ELT C 351, lk 14).
12 Määrus nr 442/2011 asendati nõukogu 18. jaanuari 2012. aasta määrusega (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 442/2011 (ELT L 16, lk 1). Hageja nimi on toodud määruse nr 36/2012 II lisa loetelus koos samade andmete ja põhjendustega, mis on toodud rakendusotsuse 2011/515 ja rakendusmääruse nr 843/2011 lisas.
13 Nõukogu avaldas 24. jaanuaril 2012 Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele, kelle suhtes kohaldatakse nõukogu otsuses 2011/782 ja nõukogu määruses nr 36/2012 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Süürias sätestatud piiravaid meetmeid (ELT C 19, lk 5).
Otsus 2012/739
14 Nõukogu 29. novembri 2012. aasta otsusega 2012/739/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/782 (ELT L 330, lk 21), koondati asjaomased piiravad meetmed ühte õigusakti. Hageja nimi on otsuse 2012/739 I lisa 48. real koos samade andmete ja põhjendustega nagu otsuse 2011/515 lisas.
15 Nõukogu avaldas 30. novembril 2012 Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud nõukogu otsuses 2012/739/ÜVJP ja nõukogu määruses (EL) nr 36/2012, mida rakendatakse nõukogu rakendusmäärusega (EL) nr 1117/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias (ELT C 370, lk 6). Nõukogu 29. novembri 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1117/2012, millega rakendatakse määruse (EL) nr 36/2012 artikli 32 lõiget 1 (ELT L 330, lk 9), ei muuda hagejat puudutavaid andmeid.
16 Nõukogu 22. aprilli 2013. aasta rakendusotsusega 2013/185/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2012/739 (ELT L 111, lk 77), ajakohastatakse otsuse 2012/739 I lisas toodud nende isikute ja üksuste loetelu, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid. Hageja nimi on toodud otsuse 2012/739 I lisa tabeli 48. real koos samade andmete ja põhjendustega nagu eespool nimetatud aktide lisas.
17 Nõukogu 22. aprilli 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 363/2013, millega rakendatakse määrust nr 36/2012 (ELT L 111, lk 1), sisaldab samu andmeid ja põhjendusi, mis on toodud eespool nimetatud aktide lisas.
18 Nõukogu avaldas 23. aprillil 2013 Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud otsuses 2012/739, mida rakendatakse rakendusotsusega 2013/185, ja rakendusmääruses nr 36/2012, mida rakendatakse rakendusmäärusega nr 363/2013 (ELT C 115, lk 5).
Otsus 2013/255
19 Nõukogu võttis 31. mail 2013 vastu otsuse 2013/255ÜVJP Süüria vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT L 147, lk 14). Hageja nimi on toodud nimetatud otsuse I lisa tabeli 48. real koos samade andmete ja põhjendustega nagu eespool nimetatud aktide lisas.
20 Nõukogu avaldas 1. juunil 2013 Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse nõukogu otsuses 2013/255 ja määruses nr 36/2012 sätestatud piiravaid meetmeid (ELT C 155, lk 1).
Menetlus ja poolte nõuded
21 Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 4. novembril 2011 saabunud hagiavaldusega tühistamishagi rakendusotsuse 2011/515 ja rakendusmääruse nr 843/2011 tühistamiseks selles osas, milles need aktid teda puudutavad, ja kahju hüvitamise nõude.
22 Hageja esitas 3. veebruaril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles palus peatada rakendusotsuse 2011/515 ja rakendusmääruse nr 843/2011 kohaldamine teda puudutavas osas kuni Üldkohus teeb põhimenetluses otsuse. See taotlus jäeti Üldkohtu presidendi 17. veebruari ja 23. aprilli 2012. aasta määrustega kohtuasjades T‑572/11 R ja T‑572/11 R II: Hassan vs. nõukogu (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) rahuldamata.
23 Hageja muutis Üldkohtu kantseleisse 11. aprillil 2012 saabunud repliigis oma nõudeid ja palus samuti tühistada ka otsus 2011/782 ja määrus nr 36/2012 teda puudutavas osas. Nõukogu võttis Üldkohtu kantseleisse 13. juunil 2012 saabunud vasturepliigis hageja taotluse teadmiseks.
24 Hageja muutis Üldkohtu kantseleisse 8. juulil 2013 saabunud menetlusdokumendis oma nõudeid ja palus samuti tühistada ka otsus 2012/739, rakendusotsus 2013/185, rakendusmäärus nr 363/2013 ja otsus 2013/255 teda puudutavas osas. Nõukogu loobus selle kohta oma seisukoha esitamisest.
25 Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja‑kohtunik nüüd seitsmenda koja koosseisu, mistõttu määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.
26 Ettekandja‑kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus alustada menetluse suulist osa ning palus Üldkohtu kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel vastata ühele küsimusele ning esitada teatavad dokumendid. Nõukogu ei täitnud kohtu seda korraldust.
27 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 28. veebruari 2014. aasta kohtuistungil.
28 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada rakendusotsus 2011/515, rakendusmäärus nr 843/2011, otsus nr 2011/782, määrus nr 36/2012, otsus 2012/739, rakendusotsus 2013/185, rakendusmäärus nr 363/2013 ja otsus 2013/255 teda puudutavas osas;
– tuvastada nõukogu lepinguväline vastutus seoses piiravate meetmete võtmisega tema vastu; mõista hageja kasuks välja 250 000 eurot iga kuu eest alates 1. septembrist 2011 varalise kahju hüvitamiseks ja sümboolne 1 euro mittevaralise kahju hüvitamiseks ning kohustada nõukogu, et ta hüvitaks hilisema varalise kahju;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
29 Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– jätta kahju hüvitamise nõue vastuvõetamatuse tõttu läbivaatamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Nõuete muutmist käsitlevate taotluste vastuvõetavus
30 Nagu nähtub eespool punktidest 23 ja 24, muutis või tunnistas nõukogu alates käesolevas asjas hagiavalduse esitamisest korduvalt kehtetuks akte, mille tühistamist taotletakse ja mille lisad sisaldavad nende isikute ja üksuste loetelu, kellele kohaldatakse asjaomaseid piiravaid meetmeid ja milles on toodud hageja nimi.
31 Kohtupraktikast tuleneb, et juhul, kui isikut otseselt ja isiklikult puudutav otsus või määrus asendatakse menetluse käigus samasuguse esemega aktiga, tuleb seda akti käsitada uue asjaoluna, mis võimaldab hagejal oma nõudeid ja väiteid muuta. See, kui hagejat kohustataks esitama uue hagi, oleks nimelt vastuolus korrakohase õigusemõistmise ja menetlusökonoomia põhimõttega. Lisaks oleks ebaõiglane, kui asjaomane institutsioon saaks õigusakti peale liidu kohtule esitatud hagiavalduses sisalduvale kriitikale vastamiseks muuta vaidlustatud akti või asendada selle teise aktiga ning kohtumenetluses tugineda muudetud või asendatud aktile, võttes teiselt poolelt võimaluse laiendada oma algseid nõudeid ja väiteid nii, et need puudutaksid hilisemat akti, või esitada selle vastu täiendavaid nõudeid ja väiteid (vaata Üldkohtu 23. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑256/07: People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, EKL 2008, lk II‑3019, punkt 46, ja 6. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑110/12: Iranian Offshore Engineering & Construction vs. nõukogu, punkt 16).
32 Selleks et nõuete muutmise taotlus oleks vastuvõetav, peab see siiski olema esitatud ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud hagi esitamise tähtaja jooksul. Nimelt põhineb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hagi esitamise tähtaeg avalikul huvil ning liidu kohus peab seda kohaldama viisil, mis tagab õiguskindluse ning isikute võrdsuse seaduse ees (vaata selle kohta Euroopa Kohtu 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑229/05 P: PKK ja KNK vs. nõukogu, EKL 2007, lk I‑439, punkt 101). Seega on kohtu ülesanne kontrollida vajaduse korral omal algatusel, kas seda tähtaega on järgitud (eespool viidatud kohtuotsus Iranian Offshore Engineering & Construction vs. nõukogu, punkt 17).
33 Liaks tuleb meelde tuletada, et ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud isiku või üksuse suhtes piiravaid meetmeid kehtestava akti peale tühistamishagi esitamise kahekuuline tähtaeg hakkab kulgema alles kas alates selle akti huvitatud isikule isiklikult edastamise kuupäevast, juhul kui tema aadress on teada, või vastasel juhul alates teatise avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas (vaata selle kohta Euroopa Kohtu 23. aprilli 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑478/11 P‑C‑482/11 P: Gbagbo jt vs. nõukogu, punktid 59–62).
34 Vastavalt kodukorra artikli 102 lõikele 1, kui institutsiooni õigusakti peale hagi esitamiseks ette nähtud tähtaega arvutatakse selle õigusakti avaldamisest, hakkab see tähtaeg kulgema alates ajast, mil on möödunud neliteist päeva õigusakti avaldamise päevast Euroopa Liidu Teatajas. Kodukorra artikli 102 lõike 2 kohaselt pikendatakse seda tähtaega seoses suurte vahemaadega kümne päeva võrra.
35 Käesolevas asjas tuleb märkida, mis puutub nõuete muutmisse esiteks seoses otsuse 2011/782 ja määrusega nr 36/2012, et hageja esitas nimetatud muutmise taotluse repliigis, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. aprillil 2012, samas kui nimetatud aktid võeti vastu vastavalt 1. detsembril 2011 ja 18. jaanuaril 2012.
36 Ei käesoleva asja toimikust ega nõukogu poolt kohtuistungil selle küsimuse kohta antud vastustest ei tulene, et need aktid oleks isiklikult teatavaks tehtud, samas kui nõukogule oli hageja aadress alates 22. novembrist 2011 teada. Nimelt kinnitas nõukogu sel kuupäeval, et on kätte saanud kirja, mille hageja advokaadid talle 17. novembril 2011 saatsid ja milles nad palusid saata endale sel aadressil kogu informatsiooni, millega põhjendatakse hageja vastu võetud piiravaid meetmeid.
37 Seoses sellega tuleb märkida, et nõukogul ei ole õigust valida meelevaldselt, mil viisil ta oma otsustest huvitatud isikutele teada annab. Eespool viidatud kohtuotsuse Gbagbo jt vs. nõukogu punktist 61 nähtub nimelt, et Euroopa Kohus nõustus neist aktidest, mille tühistamist taotletakse, kaudselt teada andmisega teatise avaldamise teel Euroopa Liidu Teatajas ainult neil juhtudel, kui nõukogul ei ole võimalik neist teatada. Teistsugune järeldus võimaldaks nõukogul de facto oma teatamise kohustusest kergesti kõrvale hoida.
38 Kohtupraktikast tuleneb, et kui nõuete muutmise taotlus puudutab isiku või üksuse suhtes selliste piiravate meetmete kehtestamist, mida ei ole hagejale isiklikult teatavaks tehtud, kuigi institutsioon teab tema aadressi, ei hakka hageja nõuete muutmise tähtaeg selle akti osas kulgema, mistõttu hageja taotlust ei saa pidada hilinenuks (vaata selle kohta Üldkohtu 6. septembri 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑35/10 ja T‑7/11: Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 59, ja 16. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑8/11: Bank Kargoshaei jt vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 44). Kuna otsust 2011/782 ja määrust nr 36/2011 ei tehtud hagejale isiklikult teatavaks, kuigi nõukogule oli tema aadress teada, tuleb seega käesolevas asjas neid akte puudutav nõuete muutmise taotlus lugeda vastuvõetavaks.
39 Teiseks, seoses nõuete muutmise taotlusega, mis puudutab otsust 2012/739, rakendusotsust 2013/185, rakendusmäärust nr 363/2013 ja otsust 2013/255, tuleb märkida, et hageja esitas nimetatud taotluse menetlusdokumendis, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. juulil 2013.
40 Seoses sellega nähtub nõukogu poolt menetlust korraldavate meetmete raames esitatud dokumentidest, et otsusest 2012/739 teatati hagejale 30. novembril 2012. Kuna nimetatud otsuse tühistamise nõude esitamiseks ette nähtud tähtaeg möödus 11. veebruaril 2013, tuleb see nõuete muutmise taotlus vastuvõetamatuse tõttu, tagasi lükata, kuna see on esitatud hilinenult.
41 Nõuete muutmise taotluse kohta, mis puudutab rakendusotsust 2013/185, rakendusmäärust nr 363/2013 ja otsust 2013/255, tuleb märkida, et pärast nende aktide vastuvõtmist anti neist hagejale isiklikult teada 13. mail ja 3. juunil 2013. Neil asjaoludel esitati hageja nõuete muutmise taotlus kaks kuud ja kümme päeva pärast isiklikult teada andmist ELTL artikli 263 kuuenda lõigu ja kodukorra artikli 102 lõike 2 tähenduses. Seega tuleb hageja nõuete muutmise taotlus lugeda neid akte puudutavas osas vastuvõetavaks.
42 Eespool esitatud kaalutlusi arvestades tuleb käesolevas asjas esitatud tühistamisnõuded lugeda vastuvõetavaks selles osas, milles need puudutavad rakendusotsuse 2011/515, rakendusmääruse nr 843/2011, otsuse 2011/782, määruse nr 36/2012, rakendusotsuse 2013/185, rakendusmääruse nr 363/2013 ja otsuse 2013/255 (edaspidi koos „vaidlustatud aktid”) tühistamist hagejat puudutavas osas.
Tühistamisnõue
43 Hageja esitab oma hagi põhjenduseks kuus väidet, milles ta väidab esiteks, et esineb ilmne hindamisviga, teiseks, et on rikutud kaitseõigusi, õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja põhjendamiskohustust, kolmandaks, et on rikutud omandiõigust ja proportsionaalsuse põhimõtet, neljandaks, et on rikutud süütuse presumptsiooni, viiendaks, et on rikutud nõukogu 2. detsembri 2005. aasta suuniseid piiravate meetmete (sanktsioonide) rakendamiseks ja hindamiseks Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika raames, ja kuuendaks, et võimu on kuritarvitatud.
44 Üldkohus on seisukohal, et esmalt tuleb analüüsida teist ja seejärel esimest väidet.
Teine väide, et on rikutud kaitseõigusi, õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja põhjendamiskohustust
45 Teine väide koosneb sisuliselt kahest osast, milles väidetakse, et on rikutud esiteks kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ning teiseks põhjendamiskohustust.
– Väite see osa, et on rikutud kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
46 Hageja väidab sisuliselt, et talle ei teatatud õigel ajal nõukogu poolt tema vastu võetud meetmetest ja et nõukogu ei saatnud talle ühtegi ametlikku teatist, millest tal oleks olnud võimalik teada saada tema nime vaidlustatud aktides toodud loeteludesse kandmise põhjendusi. Tema seisukohal kätkeb õigus tõhusale kohtulikule kaitsele endas nimelt, et nõukogul on kohustus teatada piiravatest meetmetest puudutatud isikule või üksusele põhjused, mis viisid tema nime nimetatud loeteludesse kandmiseni. Ta väidab lisaks, et väide, mille kohaselt nõukogule ei olnud tema aadress teada, on vastuolus sellega, mille kohaselt ta on Süüria majanduseliidi seas laialdaselt tuntud isik. Lõpetuseks jättis nõukogu hageja vaidlusaluste meetmete vastuvõtmisel väidetavalt ilma võimalusest tõhusalt kasutada oma kaitseõigusi.
47 Nõukogu vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse.
48 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab kaitseõiguste austamine, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 2, õigust olla ära kuulatud ja õigust tutvuda andmetega, võttes arvesse konfidentsiaalsusega seotud õigustatud huve (Euroopa Kohtu 18. juuli 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P: komisjon jt vs. Kadi, edaspidi: „kohtuotsus Kadi II”, punkt 99).
49 Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, mis on sätestatud harta artiklis 47, nõuab, et puudutatud isik saab tutvuda tema suhtes tehtud otsuse põhjendustega, lugedes kas otsust ennast või saades oma sellekohase taotluse põhjal teada selle põhjendused, kusjuures pädev kohus võib asjaomaselt ametiasutuselt nõuda kõnealuste põhjenduste teatavaks tegemist, et võimaldada puudutatud isikul kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on tarvis pädevasse kohtusse pöörduda, kui ka täielikult võimaldada viimati nimetatul kontrollida käsitletava otsuse seaduslikkust (vaata selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Kadi II, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Põhiõiguste harta artikli 52 lõige 1 lubab siiski hartas sätestatud õiguste teostamise piiramist, tingimusel et piirang arvestab asjassepuutuva põhiõiguse olemust ning on proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt vajalik ja vastab tegelikult liidu tunnustatud üldise huvi eesmärkidele (vaata eespool viidatud kohtuotsus Kadi II, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).
51 Pealegi tuleb kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumise olemasolu analüüsida iga juhtumi konkreetsete asjaolude alusel, eelkõige asjassepuutuva õigusakti laadi, selle vastuvõtmise konteksti ja asjaomast valdkonda reguleerivate õigusnormide põhjal (eespool viidatud kohtuotsus Kadi II, punkt 102).
52 Mis puutub sellise isiku kaitseõigustesse, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, siis liidu kohus teeb vahet ühelt poolt isiku või üksuse nime esialgsel kandmisel loetelusse, millega kehtestatakse piiravad meetmed, ja teiselt poolt selle isiku või üksuse nime nimetatud loetelusse jätmisel hilisemate otsustega.
53 Liidu ametiasutustelt ei saa nimelt nõuda, et nad teataksid nimetatud põhjendustest enne isiku või üksuse esmakordset loetellu kandmist, kuna selline eelnev teatamine seaks ohtu nende otsustega kehtestatud rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise meetmete tõhususe (vaata Üldkohtu 13. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑383/11: Makhlouf vs. nõukogu, punktid 38 ja 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
54 Seevastu otsuse puhul säilitada isiku nimi selles loetelus peab liidu pädev asutus enne selle otsuse vastuvõtmist tegema sellele isikule teatavaks tema käsutuses oleva teabe, mida see asutus on puudutatud isiku vastu kasutanud oma otsuse põhjendamiseks, et isik saaks oma õigusi kaitsta (vaata selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Kadi II, punktid 111 ja 112).
55 Käesolevas asjas on otsuse 2011/273 artiklis 5 ja määruse nr 442/2011 artikli 14 lõigetes 2 ja 3, mille sisu on põhiosas üle võetud otsuse 2011/782 artiklis 21, määruse nr 36/2012 artikli 15 lõikes 3 ja otsuse 2013/255 artikli 30 lõikes 2, et nõukogu edastab oma otsuse, sealhulgas loetelusse kandmise põhjused, füüsilisele või juriidilisele isikule, üksusele või asutusele kas otse, juhul kui aadress on teada, või teatise avaldamise kaudu, ning annab asjaomasele füüsilisele või juriidilisele isikule, üksusele või asutusele võimaluse esitada oma märkused.
56 Seoses sellega tuleb esmalt märkida, et nagu nähtub eespool punktist 36, oli hageja aadress nõukogule teada alles alates 22. novembrist 2011. Ta ei saanud seega enne seda kuupäeva neist aktidest isiklikult teada anda.
57 Hagiavalduses vaidlustatud aktide kohta, see on rakendusotsuse 2011/515 ja rakendusmääruse nr 843/2011 kohta tuleb märkida, et nõukogu väitis põhjendatult, et hageja sai nimetatud aktide vastuvõtmisest teada 24. augusti 2011. aasta teatisest isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud otsuses 2011/273 ja määruses nr 442/2011, mida rakendatakse kahe eespool nimetatud aktiga (vaata eespool punkt 7). Nimelt, kuna nõukogule ei olnud nimetatud aktide vastuvõtmise ajal hageja aadress teada, ei saa temale ette heita, et ta rikkus hageja kaitseõigusi seeläbi, et ta ei andnud talle neist aktidest isiklikult teada.
58 Lisaks ei saa lugeda vasturääkivaks, kui väita esiteks, et hageja on Maher Al‑Assadi lähedane äripartner, ja samas mitte teada tema aadressi. Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et nagu väitis nõukogu, on liidu institutsioonidel Süürias – eriti meeleavalduste ajal – ainult piiratud ressursid, et leida kõikide piiravate meetmetega kaetud füüsiliste isikute era-aadresse. Lisaks on põhjendatud nõukogu praktika saata teatis puudutatud füüsilisele isikule ainult konkreetsele aadressile, kui see on teada, mitte aga ühele ligikaudsele aadressile Süürias, nagu hageja näib väitvat, kuna vastasel juhul võivad teatise avada ja läbi lugeda muud isikud kui hageja, samas kui piiravate meetmete puhul on tegemist tundliku valdkonnaga. Lõpuks, hageja ja Maher Al‑Assadi vaheliste sidemete olemasolu võib tuletada muudest andmetest kui tema aadress.
59 Nende aktide, mille tühistamist nõuti 11. aprilli 2012. aasta repliigis ja 8. juuli 2013. aasta nõuete muutmise taotluses, see on otsuse 2011/782, määruse nr 36/2012, rakendusotsuse 2013/185, rakendusmääruse nr 363/2013 ja otsuse 2013/255, kohta tuleb märkida, et eespool punktis 54 mainitud kohtupraktika kohaselt ja arvestades, et nõukogule oli hageja aadress alates 22. novembrist 2011 teada, oli ta kohustatud nende aktide vastuvõtmisest hagejale isiklikult teada andma. Kuigi ta tegi seda eespool nimetatud kolme viimase akti puhul, ei andnud ta kahest esimesest aktist isiklikult teada. Seoses sellega oleks ta pidanud hagejale tema nime neis aktides toodud loetellu jätmise põhjendustest isiklikult teada andma.
60 Kohtupraktika kohaselt ei too isiklikult teada andmata jätmine siiski tingimata kaasa akti tühistamist, kui hageja õigused on tagatud. Kui nõukogu on nimelt rikkunud oma kohustust teatada aktist isiklikult, aga kui hageja oli asjaomasest aktist teadlik ja esitas selle peale tähtaja jooksul hagi, ei puuduta see tema kaitseõigusi, kuna tal oli võimalus ennast kaitsta (vaata selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
61 Käesolevas asjas ei kahjustanud isiklikult teada andmata jätmine vastupidi hageja väitele ei tema kaitseõigusi ega tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kuna esiteks ei takistanud see tal teada saada tema vastu piiravate meetmete kehtestamise isiklikest ja konkreetsetest põhjustest ega sellele reageerida. Järgmisena tuleb märkida, et hageja ei ole esitanud ühtegi argumenti põhjendamaks, et see puudus muutis tal keerulisemaks ennast haldusmenetluses või Üldkohtu menetluses nõukogu vastu kaitsta (vaata analoogia alusel Üldkohtu 21. märtsi 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑439/10 ja T‑440/10: Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu, punkt 68). Lõpetuseks tuleb märkida, et hageja nõuete muutmise taotluses esitatud väited, mis pudutavad otsust 2011/782 ja määrust nr 36/2012, on igal juhul tunnistatud vastuvõetavaks (vaata eespool punkt 37) ja et tal oli seega võimalus esitada ELTL artikli 275 teise lõigu alusel koostoimes ELTL artikli 263 neljanda ja kuuenda lõiguga liidu kohtule hagi.
62 Seega ei ole käesolevas asjas hagejale teatavatest aktidest teatamata jätmine piisav, põhjendamaks nende aktide tühistamist.
63 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et kaitseõigused ja õigus tõhusale kohtulikule kaitsele olid piisavalt tagatud.
64 Teise väite esimene osa tuleb seega tagasi lükata.
– Väite see osa, et on rikutud põhjendamiskohustust
65 Hageja väidab, et nõukogu piirdus käesolevas asjas ainult ebamääraste ja üldiste kaalutluste esitamisega, põhjendamaks tema nime kandmist vaidlustatud aktides sisalduvatesse loeteludesse. Ta tuletab seoses sellega meelde, et kohtupraktika kohaselt, võttes arvesse asjaolu, et isikutel ja üksustel, kellele kohaldatakse rahaliste vahendite külmutamist, puudub õigus olla eelnevalt ära kuulatud, on põhjendamiskohustuse täitmine seda olulisem. See põhjendus peab käsitlema mitte ainult asjaomase akti kohaldamise õiguslikku alust, vaid ka spetsiifilisi ja konkreetseid põhjusi, miks nõukogu on oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et asjaomastele isikutele või üksustele tuleb kohaldada piiravaid meetmeid.
66 Nõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.
67 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse, mis kujutab endast kaitseõiguste tagamise põhimõtet, eesmärk esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet selle kohta, kas otsus on piisavalt põhjendatud või on selle puhul tegemist veaga, mis võimaldab selle kehtivuse liidu kohtus vaidlustada, ja teiseks võimaldada viimati nimetatud kohtul teostada kontrolli selle akti õiguspärasuse üle (vaata Euroopa Kohtu 15. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑417/11 P: nõukogu vs. Bamba, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
68 Samuti tuleb meelde tuletada, et ELTL artikli 296 kohane põhjendus peab vastama asjaomase akti laadile ning sellest peab selgelt ja üheselt nähtuma institutsiooni arutluskäik, et huvitatud isikud mõistaksid võetud meetme põhjendust ja et pädev kohus saaks teostada oma kontrolli (eespool viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
69 Ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames võetud piiravate meetmete kohta tuleb rõhutada, et kuna asjaomasel isikul puudub õigus olla enne rahaliste vahendite külmutamise algse otsuse vastuvõtmist ära kuulatud, on põhjendamiskohustuse täitmine seda olulisem, sest see on ainus tagatis, mis võimaldab huvitatud isikul – vähemalt pärast selle otsuse vastuvõtmist – tõhusalt kasutada tema käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid kõnealuse otsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks (eespool viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).
70 Seetõttu peab nõukogu sellise õigusakti põhjendustes, millega on kehtestatud rahaliste vahendite külmutamise meetmed, määratlema spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millest lähtudes ta on oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et huvitatud isiku suhtes tuleb võtta sellised meetmed (vaata eespool viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).
71 Põhjendamise nõuet tuleb siiski hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, esitatud põhjenduste laadi ning seda huvi arvestades, mis akti adressaatidel võib olla selgituste saamiseks (eespool viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).
72 Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna kontrollides akti põhjenduse vastavust EÜ artikli 296 nõuetele, tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada akti konteksti ja kõiki asjassepuutuvaid õigusnorme (vaata eespool viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).
73 Huve kahjustav akt on piisavalt põhjendatud eelkõige siis, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vaata eespool viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).
74 Käesolevas asjas tuleb seoses üldiste kaalutlustega, millega põhjendatakse piiravate meetmete võtmist liidu poolt Süüria vastu, esiteks ära märkida otsuse 2011/273 kolm esimest põhjendust, mis on samuti toodud hilisemates vaidlustatud aktides ja milles on esitatud järgmised põhjused:
„(1) Euroopa Liit väljendas 29. aprillil 2011 sügavat muret Süürias areneva olukorra pärast ning sõjaväe ja julgeolekujõudude kasutamise pärast mitmes Süüria linnas.
(2) Liit mõistis rangelt hukka rahumeelsete meeleavalduste vägivaldse mahasurumise, mille käigus kasutati ka lahinglaskemoona, erinevates kohtades kogu Süürias, mille tulemusel mitu meeleavaldajad hukkusid ja said haavata ning neid peeti meelevaldselt kinni, ning kutsus Süüria julgeolekujõude üles repressioonide asemel tegutsema vaoshoitult.
(3) Olukorra tõsidust arvestades tuleks kehtestada piiravad meetmed Süüria suhtes ning isikute suhtes, kes vastutavad tsiviilelanike vastu suunatud vägivaldsete repressioonide eest Süürias.”
75 Lisaks on otsuse 2011/273 artikli 4 lõikes 1 märgitud, et „[k]ülmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad lisas loetletud isikutele, kes vastutavad tsiviilelanike suhtes rakendatud vägivaldsete repressioonide eest Süürias, ning nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele ning üksustele, või mis on nende omanduses, valduses või kontrolli all”.
76 Rakendusotsusest 2011/515 ja rakendusmäärusest nr 843/2011 hilisemate aktide kohta tuleb esmalt märkida, et otsuse 2011/273 artiklit 4 muudeti otsusega 2011/522 järgmiselt:
„Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad lisas loetletud isikutele, kes vastutavad tsiviilelanike suhtes rakendatud vägivaldsete repressioonide eest Süürias, režiimist kasu saavatele või seda toetavatele isikutele ja üksustele ning nendega seotud isikutele ja üksustele, või mis on nende omanduses, valduses või kontrolli all.”
77 Selle muudatuse põhjused on esitatud eelkõige otsuse 2011/522 põhjenduses 4, mis on sõnastatud järgmiselt:
„Liitu sisenemise piiranguid ning rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist tuleks kohaldada režiimist kasu saavate või seda toetavate täiendavate isikute ja üksuste suhtes, eelkõige nende isikute ja üksuste suhtes, kes režiimi rahastavad või annavad režiimile ja eelkõige julgeolekuaparaadile logistilist toetust või nurjavad jõupingutusi, mida tehakse Süürias eesmärgiga saavutada rahumeelne üleminek demokraatiale.”
78 Eespool viidatud kohtuotsuses Makhlouf vs. nõukogu esitatud kohtupraktikast tuleneb, et eeldatavalt oli Süüria tähtsatele ühiskonnategelastele otsuses 2011/273 viidatud üldine kontekst teada. Käesolevas asjas, nagu nähtub toimikust, on Samir Hassan Süürias tuntud ja teada ettevõtja, kellel oli oma professionaalse tegevuse kaudu võimalus saada tema vastu võetud rahaliste vahendite külmutamise otsustest teada.
79 Lisaks, vastupidi hageja väidetele on asjaomased üldised kriteeriumid selged ja puudutavad ainult konkreetseid isikuid või üksusi. Isegi kui need kriteeriumid jätavad nimelt nõukogule nende rakendamise osas laia kaalutlusruumi, ei ole need meelevaldsed, kuna neis on kehtestatud teatavad piirid. Seoses sellega tuleb märkida, et nimetatud kriteeriume kohaldatakse ainult Süüria tsiviilelanikkonna vastaste repressioonide eest vastutavatele isikutele ja nendega seotud isikutele ja üksustele ning pärast otsuse 2011/522 vastuvõtmist isikutele ja üksustele, kes saavad kasu Süüria režiimi elluviidavast poliitikast, ja isikutele ja üksustele, kes nimetatud režiimi rahaliselt ja logistiliselt toetavad. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et vastupidi hageja väidetele võimaldavad asjaomased üldised kriteeriumid teha vahet isikutel ja üksustel, keda vaidlustatud aktidega silmas peetakse.
80 Teiseks tuleb hageja nime rakendusotsuses 2011/515 ja hilisemates aktides sisalduvasse loetellu kandmise põhjenduste kohta märkida, et need on ühelt poolt seotud sellega, et hageja on Maher Al‑Assadi lähedane äripartner ja teiselt poolt asjaoluga, et teda tuntakse kui isikut, kes toetab majanduslikult Süüria režiimi.
81 Mis puutub esiteks põhjendusse, et hageja on Maher Al‑Assadi lähedane äripartner, siis Üldkohus märgib, et see põhjendus on kohtupraktika tähenduses selge ja täpne, kuna hagejal oli võimalus vaidlustada tema ja Maher Al‑Assadi vaheliste sidemete olemasolu. Lisaks tuleb Maher Al‑Assadiga seotud põhjendusi arvesse võtta, et analüüsida, kas põhjendamiskohustus on täidetud. Sellest põhjendusest nähtub selgelt, et Maher Al‑Assad on nõukogu arvates üks Süüria tsiviilelanikkonna vastaste repressioonide eest vastutav isik. Otsuses 2011/273 on teda eelkõige nimetatud kui „4. sõjaväeüksuse juhataja, Baathi keskjuhatuse liige, üks Vabariikliku kaardiväe juhtidest; meeleavalduste mahasurumise peamine elluviija”.
82 Mis puutub järgmisena põhjendusse, mille kohaselt hagejat tuntakse kui isikut, kes toetab rahaliselt Süüria režiimi, siis asjaolu, et hageja esitas mitu dokumenti tõendamaks, et ta ei osalenud kuidagi majandustegevuses, mille eesmärk oleks olnud režiimi toetamine, kinnitab, et nõukogu esitatud põhjendused võimaldasid tal mõista talle etteheidetavaid tegusid ning vaidlustada kas nende tegude tegelik toimumine või nende asjakohasus.
83 Järelikult vastavad põhjendused eespool punktides 67–73 meelde tuletatud nõuetele. Need võimaldasid nimelt hagejal mõista tema nime asjaomasesse loetellu kandmise põhjusi, milleks olid tema sidemed ühe Süüria tsiviilelanikkonna vastaste vägivaldsete repressioonide eest vastutava isikuga. Lisaks võimaldasid need tal vaidlustada nende tegelikkus, nagu nähtub esimese väite raames esitatud argumentidest ja tõenditest.
84 Järelikult on nõukogu esitatud põhjendused piisavad, et ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenev põhjendamiskohustus oleks täidetud.
85 Teise väite teine osa ning seega teine väide tervikuna tuleb tagasi lükata.
Esimene väide, et esineb ilmne hindamisviga
86 Hageja väidab, et nõukogu ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud põhjuseid, mis õigustasid tema nime vaidlusalustesse loeteludesse kandmist, ja heidab nõukogule ette, et ta ei ole täpsustanud ei selle teabe allikaid ega tõendeid, mis tõendavad, et ta toetab majanduslikult Süüria režiimi. Ta väidab eelkõige esiteks, et neil viieteistkümnel äriühingul, mida ta Süürias juhib, on sotsiaalne eesmärk, ja et need tegelevad rangelt äri- ja finantstegevusega ning et kahel pangal, milles tal on osalus, puudub igasugune seos Süüria režiimiga. Lisaks ei ole ta kunagi olnud poliitilises ega isegi mitte avalikus ametis, mis näitaks sidemeid Süüria avaliku võimuga, ega olnud augustis 2011 äriühingu Cham Holding nõukogu liige. Ta kinnitab, et ta on tegelikult ainult nimetatud äriühingu vähemusaktsionär, kuna tema osalus on üksnes 1,714%. Hageja väidab teiseks, et asjaolu, et tema nimi kanti vaidlusalustesse loeteludesse ühe liikmesriigi ettepanekul, ei ole piisav põhjendus tema nime kandmisele nimetatud loeteludesse, mida vaidlustatud aktid sisaldavad. Hageja väidab kolmandaks, et vaidlustatud aktide sisu on vastuolus diskrimineerimise keelu ja võrdse kohtlemise üldpõhimõtetega, mis on liidu õiguses tagatud, kuna nõukogu kustutas ühe teise aktsionäri, kellel oli äriühingus Cham Holding samasugune osalus, nime vaidlusalustest loeteludest.
87 Nõukogu väidab esiteks, et Üldkohtu kontroll sellise kolmanda riigi režiimile surve avaldamiseks võetud piiravate meetmete üle, kes ei austa ei õigusriigi põhimõtet ega inimõigusi, on üksnes piiratud. Ta väidab lisaks, et hageja nime kandmine vaidlusalustesse loeteludesse on õigustatud, kuna ta kuulub nimelt Süüria majanduseliiti. Ta loeb seoses sellega piisavaks, et hageja on nõukogu liige ja aktsionär äriühingus Cham Holding, mida kontrollib Rami Makhlouf, kellele kohaldatakse samuti piiravaid meetmeid. Nõukogu leiab lõpetuseks, et argument, mille kohaselt ta olevat rikkunud diskrimineerimise keelu põhimõtet, ei kehti, kuna ta hindab iga üksiku juhtumi asjaolusid eraldi, võttes arvesse keerulisi poliitilisi kaalutlusi ja paljusid faktoreid, mis ei ole mõnikord üldsusele teada.
88 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab põhiõiguste harta artiklis 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus eelkõige, et nende põhjenduste õiguspärasuse hindamisel, mis põhjendavad otsust kanda või jätta konkreetse isiku nimi nende isikute loetelusse, kellele kohaldatakse sanktsioone, veenduks liidu kohus, et sellel otsusel on piisavalt tugev faktiline alus. See hõlmab nimetatud otsuse aluseks olevates põhjendustes väidetud asjaolude kontrollimist, nii et kohtulik kontroll ei ole piiratud esitatud põhjuste abstraktse tõepärasuse hindamisega, vaid see käsitleb küsimust, kas need põhjused või vähemalt üks neist, mida on peetud iseenesest selle otsuse argumenteerimiseks piisavaks, on tõendatud (eespool viidatud kohtuotsus Kadi II, punkt 119).
89 Nimelt peab vaidlustamise korral puudutatud isiku vastu kasutatud põhjuste põhjendatust tõendama liidu pädev asutus, mitte puudutatud isik ise ei pea vastupidi tõendama nende põhjuste alusetust. Tähtis on aga see, et esitatud teave või tõendid toetavad puudutatud isiku vastu kasutatud põhjendusi. Kui need andmed ei võimalda tuvastada konkreetse põhjenduse põhjendatust, ei võta liidu kohus seda loetellu kande tegemise või asjassepuutuva kande säilitamise otsuse põhjendusena arvesse (eespool viidatud kohtuotsus Kadi II, punktid 121–123).
90 Nõukogu väidab käesolevas asjas, et hageja on ettevõtja, kes kuulub Süüria majanduseliiti. Siiski, kuigi on tõsi, et see, et ta on ettevõtja, on vaieldamatu asjaolu, mida hageja on ka ise tunnistanud, ei ole see sellegipoolest vaidlustatud aktide aluseks. Seega tuleb nõukogu otsuse põhjendatuse kindlakstegemiseks kontrollida, kas hageja sidemed Maher Al‑Assadiga ja tema (rahaline ja logistiline) toetus repressioonide eest vastutavale Süüria režiimile, on õiguslikult piisavalt tõendatud.
91 Seega tuleb esmalt märkida, et nõukogu esitas selle põhjendamiseks ainult väljavõtted 16. augusti 2011. aasta kuupäevaga dokumentidest märkega „Coreu ÜVJP/0060/11” (nõukogu dokumendid 5048/12 ja 5710/14) ja 21. jaanuari 2012. aasta dokumentidest (nõukogu dokument 5711/14), mis sisaldavad samu konkreetseid põhjendusi, mis on üle võetud vaidlustatud aktides, see on eelkõige asjaolu, et hageja on Maher Al‑Assadi lähedane äripartner. Neil asjaoludel ei ole nõukogu esitanud ühtegi tõendit, mis võiks tõendada, et hagejal on sidemed Maher Al‑Assadiga, või mis viitaks sellele.
92 Seejärel esitas nõukogu Üldkohtule ajakirjandusartiklid, mis puudutasid Süüria eliiti, mille oli saatnud US Department of the Treasury (Ameerika Ühendriikide rahandusministeerium) ja milles Rami Makhloufi iseloomustati kui isikut, kes saab kasu korruptsioonist Süürias, ja ühe väljavõtte 21. jaanuari 2012. aasta dokumendist viitega „Coreu ÜVJP/0060/11” (nõukogu dokument 5711/14), mis sisaldas põhjendust, et „Samir Hassan on äriühingu Cham Holding üks peamine aktsionär ja juhib selle teatavaid tütarettevõtjaid”, et „[m]itu Rami Makloufi […] omandis olevat kinnisasja on registreeritud tema nimele” ja et „[t]ema omandis on laod, mis on muudetud kinnipidamislaagriteks”. Nõukogu ei suutnud siiski kohtuistungil, vastuseks ühele Üldkohtu küsimusele esitada ühtegi tõendit, mis oleks tema väiteid toetanud.
93 Järelikult ei ole nõukogu esitatud tõendusmaterjalis ühtegi tõendit, mis võiks toetada tema väiteid, et hagejal on sidemed Maher Al‑Assadiga või et ta toetab majanduslikult Süüria režiimi.
94 Sellest järeldub, et nõukogu ei ole täitnud põhiõiguste harta artiklist 47 tulenevat tõendamiskohustust vastavalt Euroopa Kohtu tõlgendusele eespool viidatud kohtuotsuses Kadi II.
95 Seega tuleb esimese väitega nõustuda ja tühistada vaidlustatud aktid hagejat puudutavas osas, ilma et oleks vaja kontrollida teisi käesoleva hagi toetuseks esitatud väiteid.
Vaidlustatud aktide tühistamise ajaline mõju
96 ELTL artikli 264 teise lõigu kohaselt võib Üldkohus, kui ta seda vajalikuks peab, märkida, millised tühistatud õigusakti tagajärjed loetakse kehtivaks. Kohtupraktikast tuleneb, et see säte lubab liidu kohtul otsustada, millal tema tühistavad kohtuotsused jõustuvad (vaata Üldkohtu 12. detsembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑58/12: Nabipour jt vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 250 ja 251 ning seal viidatud kohtupraktika).
97 Üldkohus on käesolevas asjas allpool märgitud põhjendustel seisukohal, et vaidlustatud aktide tagajärjed tuleb lugeda kehtivaks kuni Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 esimeses lõigus ette nähtud vaidlustamise tähtaja möödumiseni või kui selle tähtaja jooksul on otsus edasi kaevatud, siis selle kaebuse läbivaatamata jätmiseni.
98 Seega tuleb leida tasakaal käesoleva tühistava kohtuotsuse kohest jõustumist puudutava hageja huvi ja üldisest huvist tuleneva eesmärgi vahel, mida edendatakse Süüria vastu võetavaid piiravaid meetmeid puudutava liidu poliitika raames. Piirava meetme tühistamise mõju ajalist piiramist võib seega õigustada vajadus tagada rahaliste vahendite külmutamise meetmete tõhusus ja kindlasti ülekaalukad kaalutlused, mis puudutavad liidu ja tema liikmesriikide rahvusvaheliste suhete kindlust või toimimist (vaata analoogia alusel kohustuse puudumisega teatada puudutatud isikule enne tema esialgset loeteludesse kandmist selle põhjused Euroopa Kohtu 21. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑27/09 P: Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, EKL, lk I‑13427, punkt 67).
99 Nimelt võimaldab vaidlustatud aktide kohese mõjuga tühistamine hagejat puudutavas osas viimasel viia kõik või osa oma varast liidust välja, ilma et nõukogu saaks vajadusel kohaldada õigel ajal ELTL artiklit 266, et parandada käesolevas kohtuotsuses välja toodud vead, nii et on oht, et võidakse tõsiselt ja pöördumatult kahjustada nende rahaliste vahendite külmutamise meetmete tõhusust, mida nõukogu tulevikus hageja vastu võib otsustada.
100 ELTL artikli 266 kohaldamise kohta käesolevas asjas tuleb nimelt märkida, et hageja nime loeteludesse kandmise tühistamine käesoleva kohtuotsusega tuleneb asjaolust, et selle loeteludesse kandmise põhjused ei ole piisavate tõenditega põhjendatud (vaata eespool punkt 94). Kuigi käesoleva kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed otsustab nõukogu, ei saa kohe välistada, et hageja nimi kantakse uuesti loeteludesse. Nõukogul on nimelt selle uuesti läbivaatamise käigus võimalus õiguslikult piisavalt põhjendatud põhjustel hageja nimi uuesti loeteludesse kanda.
101 Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsustest ja määrustest tulenevad tagajärjed peavad jääma hageja suhtes kehtima kuni apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja möödumiseni või kui selle tähtaja jooksul on otsus edasi kaevatud, siis selle kaebuse läbivaatamata jätmiseni.
Kahju hüvitamise nõue
102 Hageja väidab, et tema vastu kehtestatud meetmete tõttu on ta kandnud olulist kahju. Ta tugineb kolmele kumulatiivsele tingimusele, mis lubavad liidu lepinguvälist vastutust tuvastada, ja nõuab hüvitist summas 250 000 eurot iga kuu eest alates 1. septembrist 2011, tekkinud varalise kahju hüvitamiseks, ja sümboolset 1 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks, samuti tulevikus tekkiva kahju hüvitamist.
103 Nõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu ja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et sellise nõude esitamise aluseks olevad tingimused on täidetud.
104 ELTL artikli 340 teine lõik sätestab, et lepinguvälise vastutuse korral heastab liit kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele.
105 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liidu lepinguvälise vastutuse tekkimine ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses, liidu organite õigusvastase tegevuse tõttu, eeldab, et samal ajal on täidetud teatud tingimused: institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos väidetava tegevuse ja viidatud kahju vahel (Euroopa Kohtu 29. septembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 26/81: Oleifici Mediterranei vs. EMÜ, EKL 1982, lk 3057, punkt 16, ning Üldkohtu 14. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑383/00: Beamglow vs. parlament jt, EKL 2005, lk II‑5459, punkt 95, ja 23. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑341/07: Sison vs. nõukogu, EKL 2011, lk II‑7915, punkt 28).
106 Kui üks kolmest liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimusest ei ole täidetud, tuleb kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja uurida, kas ülejäänud kaks tingimust on täidetud (vaata selle kohta Euroopa Kohtu 15. septembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑146/91: KYDEP vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1994, lk I‑4199, punkt 81, ning Üldkohtu otsus eespool viidatud kohtuasjas Sison vs. nõukogu, punkt 29, ja 20. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑170/00: Förde-Reederei vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2002, lk II‑515, punkt 37). Lisaks ei pea liidu kohus neid tingimusi uurima kindlaksmääratud järjekorras (Euroopa Kohtu 9. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑257/98 P: Lucaccioni vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑5251, punkt 13).
107 Lõpetuseks tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb sümboolses või tegeliku hüvitise saamiseks esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes täpsustada väidetava kahju olemus seoses süüks pandud käitumisega ning hinnata kasvõi ligikaudu selle kahju ulatust (vaata Üldkohtu 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑47/03: Sison vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 250 ja seal viidatud kohtupraktika).
108 Käesolevas asjas tuleb hageja kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata, kuna ei ole tõendatud, et talle on kahju tekitatud. Hageja piirdus nimelt ainult selliste arvuliste näitajate esitamisega, mis puudutavad tema majandustulemuse kahjumit, esitamata ühtegi tõendit selle suuruse kohta enne ja pärast tema nime asjaomastesse loeteludesse kandmist, ega ole seega tõendanud, et kahju tuleneb sellest, et tema rahalised vahendid ei ole kättesaadavad. Seoses sellega ei saa ei pankade kirjasid, millega hagejale teatati, et tema vahendid on külmutatud, ega tema pangakaartide tühistamist lugeda piisavaks, et põhjendada tema kahju hüvitamise nõude summat. Hageja ei ole lisaks selgitanud ka seda, kuidas tema väidetavate varustajatega sõlmitud lepinguliste suhete peatamise avalikustamine võimaldas hüvitisena nõutud summat kindlaks määrata. Peale selle küsiti hagejalt kohtuistungil tõendeid, mis võiks põhjendada hüvitisena nõutud summat; hageja ei esitanud ühtegi sellist tõendit. Lisaks võib hageja väidetavat kahjumit pidada Süüria majandusliku olukorra halvenemise otseseks tulemuseks alates seda riiki mõjutavate sündmuste algusest.
109 Eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes tuleb hageja kahju hüvitamise nõue jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
Kohtukulud
110 Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib Üldkohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.
111 Kuna käesolevas kohtuasjas ei rahuldatud nõukogu tühistamisnõuet ja hageja kahju hüvitamise nõuet, siis on õiglane kohaldada eelnimetatud sätet nii, et nõukogu kannab oma kohtukulud ja pool hageja kohtukuludest käesolevas menetluses. Seoses ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega kannab hageja oma kohtukulud ja nõukogu kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (seitsmes koda)
otsustab:
1. Jätta nõukogu 29. novembri 2012. aasta otsus 2012/739/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/782/ÜVJP, tühistamise nõue vastuvõetamatuse tõttu läbivaatamata.
2. Tühistada järgmised õigusaktid Samir Hassani puudutavas osas:
– nõukogu 23. augusti 2011. aasta rakendusotsus 2011/515/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2011/273/ÜVJP Süüria vastu suunatud piiravate meetmete kohta;
– nõukogu 23. augusti 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 843/2011, millega rakendatakse määrust (EL) nr 442/2011 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Süürias;
– nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsus 2011/782/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/273/ÜVJP;
– nõukogu 18. jaanuari 2012. aasta määrus (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 442/2011;
– nõukogu 22. aprilli 2013. aasta rakendusotsus 2013/185/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2012/739/ÜVJP;
– nõukogu 22. aprilli 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 363/2013, millega rakendatakse määrust (EL) nr 36/2012;
– nõukogu 31. mai 2013. aasta otsus 2013/255/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid.
3. Jätta vaidlustatud otsustest ja määrustest tulenevad tagajärjed Samir Hassani suhtes kehtima kuni apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja möödumiseni või kui selle tähtaja jooksul on otsus edasi kaevatud, siis selle kaebuse võimaliku läbivaatamata jätmiseni.
4. Jätta kahju hüvitamise nõue rahuldamata.
5. Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja pool Samir Hassani käesoleva menetlusega seotud kohtukuludest.
6. Jätta pool Samir Hassani käesoleva menetlusega seotud kohtukuludest tema enda kanda. Jätta seoses ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega Samir Hassani kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja nõukogu kohtukulud.
van der Woude | Wiszniewska‑Białecka | Ulloa Rubio |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. juulil 2014 Luxembourgis.
Allkirjad