ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)
14. september 2017(*)
Avalik teenistus – EIP töötajad – Töötasu – Põhipalkade astmestiku iga‑aastane kohandamine – Arvutusmeetod – Majandus- ja rahanduskriis
Liidetud kohtuasjades T‑504/16 ja T‑505/16,
Jean‑Pierre Bodson, Euroopa Investeerimispanga töötaja, elukoht Luksemburg (Luxembourg), ja teised Euroopa Investeerimispanga töötajad, kes on nimetatud lisas(1), esindaja: advokaat L. Levi
hagejad kohtuasjas T‑504/16,
Esther Badiola, Euroopa Investeerimispanga töötaja, elukoht Luksemburg, ja teised Euroopa Investeerimispanga töötajad, kes on nimetatud lisas1, esindaja: advokaat L. Levi,
hagejad kohtuasjas T‑505/16,
versus
Euroopa Investeerimispank (EIP), esindajad: T. Gilliams ja G. Nuvoli, hiljem G. Faedo ja M. Gilliams, keda abistas advokaat A. Dal Ferro,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud hagi nõudega esiteks tühistada otsused, mis sisalduvad 2013. aasta veebruarikuu ja sellele järgnevate kuude töötasu teatistes, millega hagejatele kohaldati EIP direktorite nõukogu 18. detsembri 2012. aasta otsust ja EIP halduskomitee 29. jaanuari 2013 otsust, samuti 5. veebruaril 2013 veebi üles pandud artiklit ja 15. veebruari 2013. aasta teatist, milles teatatakse töötajatele nende kahe otsuse vastuvõtmisest, ja teiseks mõista EIP‑lt hagejate kasuks välja summa, mis vastab erinevusele eelnimetatud otsuste kohaldamisel makstud töötasude ja EIP direktorite nõukogu 22. septembri 2009. aasta otsusest tuleneva korraga ette nähtud töötasude vahel, samuti hüvitis kahju eest, mis hagejad on väidetavalt kandnud nende ostujõu vähenemise ja nende töötasu muutumisest tingitud ebakindluse tõttu,
ÜLDKOHUS (üheksas koda),
koosseisus: koja president S. Gervasoni, kohtunikud R. da Silva Passos ja K. Kowalik‑Bańczyk (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik G. Predonzani,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 4. mai 2017. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hagejad, esiteks Jean‑Pierre Bodson ja teised füüsilised isikud, kes on nimetatud kohtuasja T‑504/16 lisas, ning teiseks Esther Badiola ja teised füüsilised isikud, kes on nimetatud kohtuasja T‑505/16 lisas, on Euroopa Investeerimispanga (EIP) töötajad.
2 EIP töötajate töötasude süsteem näeb ette põhipalga ning erinevate hüvitiste ja toetuste maksmise ning põhipalkade astmestiku regulaarse kohandamise.
Põhipalga astmestiku iga-aastase kohandamise meetodi vastuvõtmine
3 EIP personaliosakond esitas 29. juunil 2009 EIP halduskomiteele (edaspidi „halduskomitee“) ettepaneku kavatsusega kehtestada alates 2010. aastast uue iga‑aastase põhipalga astmestiku kohandamise meetod, mis põhineb inflatsioonil. Ettepaneku kohaselt pidi põhipalkade astmestiku teataval aastal kohandamise meetod põhinema selle aasta jaoks ennustataval Luksemburgi keskmisel inflatsioonimääral ja kahel varasemal aastal täheldatud inflatsioonimääral.
4 Halduskomitee kiitis selle ettepaneku 30. juunil 2009 heaks ja edastas selle EIP direktorite nõukogule (edaspidi „direktorite nõukogu“) ning nõukogu alakomiteele, mis vastutab töötasude eest (edaspidi „töötasude alamkomitee“).
5 Pärast mitut koosolekut, millest esimene toimus 21. septembril 2009, võttis töötasude alamkomitee vastu soovituse sellise meetodi vastuvõtmiseks. Soovitus on sõnastatud järgmiselt:
„[töötasude alamkomitee] toetab sellist uut lähenemisviisi [põhipalkade astmestiku] iga‑aastase kohandamise määrale, mis põhineb inflatsioonil Luxembourgis viimase kolme aasta jooksul. Seda lähenemisviisi tuleks järgida seitsme aasta jooksul. Seejärel otsustatakse, kas see tuleb alles jätta või tuleb seda muuta. Lisaks tuleks uurida, kas selline mehhanism, mis põhineb kolmel viimasel aastal, järgib tegelikku inflatsioonimäära. Juhul kui see ei ole nii, viiakse [põhipalkade astmestiku] kohandamise määr vastavusse inflatsioonimääraga. Esimene uuring ja sellele järgnev kohandamine toimub 2012. aastal 2013. aasta [põhipalkade astmestiku] kohandamise jaoks. Alates sellest hetkest toimub kohandamine iga-aastaselt.“
6 Direktorite nõukogu võttis 22. septembril 2009 vastu otsuse (edaspidi „22. septembri 2009. aasta otsus“), millega kiideti heaks töötasude alamkomitee soovitus. Otsusega võttis EIP selliselt vastu oma töötajate põhipalkade iga‑aastase kohandamise, mis põhineb inflatsioonil (edaspidi „2009. aasta meetod“) seitsmeaastaseks ajavahemikuks.
7 EIP president teavitas 25. septembri 2009. aasta teatises töötajaid 22. septembri 2009. aasta otsuse vastuvõtmisest. Teatis selgitab, et selle otsuse ese on [seotud põhipalkade astmestiku kohandamise] lihtsama ja läbipaistvama meetodi“ vastuvõtmine, võttes arvesse kahte konjunktuurilist asjaolu, mis esiteks puuduvad „[EIP‑lt] ja tema töötajatelt nõutavaid pingutusi, vastamaks majanduskriisile [EIP] tegevuse ulatusliku laienemisega“ ning teiseks „valitsuste ja üldsuse tähelepanu pankade töötajate töö- ja lisatasude vastu“.
Põhipalkade astmestiku kohandamine 2012. aastal iga-aastase kohandamise raames
8 Direktorite nõukogu kiitis 13. detsembril 2011 heaks 2012. aasta jaoks personalikulude eelarve, mis võimaldab tõsta põhipalkade astmestikku 2,8%-ni, vastavalt 2009. aasta meetodile kogu personali jaoks, s.o töötajatele ametikohtadel C‑K, kuid ainult 1,8% teiste töötajate jaoks, s.o juhatuse jaoks.
Põhipalkade astmestiku kohandamine 2013. aastal iga-aastase kohandamise raames
9 Halduskomitee esitas 2012. aasta sügisel EIP töötasude komiteele (edaspidi „töötasude komitee“), millega asendati 2010. aastal töötasude alamkomitee, arvamuse saamiseks ettepaneku tõsta tegevtöötajate personalikulusid 2013. aastal 5,1% võrra. Tõstmise eesmärk oli rahastada esiteks 1,5% ulatuses kulusid, mis olid seotud palgajärgus tänu teenetele edasijõudmisega, edutamistega ja teisele ametikohale üleviimisega, ning teiseks põhipalkade astmestiku 3,6% tõusuga vastavalt 2009. aasta meetodile, milles oli 2013. aasta puhul arvesse võetud 0,9% suurust tõusu, et võtta arvesse inflatsioonimäära, mida varasematel aastatel on tõepoolest täheldatud.
10 Pärast 22. oktoobri, 19. novembri ja 17. detsembri 2012. aasta teatist (edaspidi „2012. aasta detsembrikuu teatis“) leidis töötasude komitee liikmesriikides valitsevaid majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi ning poliitilisi olusid arvesse võttes, et ta ei saa heaks kiita personalikulude eelarve 5,1% tõstmist halduskomitee soovitataval määral. Seetõttu tegi töötasude komitee esiteks direktorite nõukogule ettepaneku piirduda selle eelarve 2,3% suuruse tõstmisega ning kutsus teiseks halduskomiteed üles määrama ära selle tõusu jagunemine ning sisemiste ressursside tase, mis nimetatud eelarve täitmiseks vajaduse korral mobiliseerida tuleb. Ta tegi samas arvamuses ka ettepaneku, et 2009. aasta meetodit muudetaks nii, et see sisaldaks sätteid, mis võimaldavad suuremat paindlikkust majanduskriisi tingimustes.
11 Direktorite nõukogu kiitis 18. detsembril 2012 heaks EIP tegevusplaani aastateks 2013‑2015, mis nägi ette 2013. aastal tegevtöötajate personalikulude eelarve 2,3% suuruse tõusu (edaspidi „18. detsembri 2012. aasta otsus“).
12 Siseteatis, mis käsitleb EIP tegevusplaani aastateks 2013‑2015, täpsustab:
„Arvestades tegelikku majanduslikku ja poliitilist kliimat ja mitmes liikmesriigis kehtestatud kokkuhoiumeetmeid, peavad meie aktsionärid […] jätma mulje riigisiseste ja Euroopa küsimuste võrdsest kohtlemisest. EIP eelarve võtab seega arvesse liikmesriikide eelarvete vähendamist, tõstes 2013. aastal kulude eelarvet [tegevtöötajate jaoks] 2,3% võrra […]“.
13 18. detsembri 2012. aasta nõupidamisel ei olnud direktorite nõukogu siiski vastu tegevtöötajate personalikulude eelarve tõstmisele täiendava 1% ulatuses, juhul kui kasutatakse sisemisi ressursse, mis tulenevad „noria efektist“, mis poolte määratluse kohaselt kujutab endast kokkuhoidu, mis saavutatakse teatavate töötajate pensionileminekul, mille järel nad asendatakse uute, nooremate töötajatega, kellel on madalam töötasu, või mille järel asendamist ei toimu, mistõttu on võimalik tõsta töötasusid erinevas vormis kokku 3,3%.
14 23. jaanuaril 2013 saatis EIP personali peadirektoraat halduskomiteele teatise, paludes tal heaks kiita 18. detsembri 2012. aasta otsuse rakendusmeetmed. Teatises oli muu hulgas täpsustatud, et tegevtöötajate personalikulude eelarve tõstmine 3,3% võrra ei võimalda kohaldada põhipalkade astmestikku 3,6% võrra, nagu näeb ette 2009. aasta meetod. Võttes arvesse, et tegevtöötajate personalikulude eelarvest pidi 1,5% ulatuses rahastatama ka palgajärgus tänu teenetele edasijõudmisi, edutamisi ja teisele ametikohale üleviimisi, tegi personali peadirektoraat ettepaneku kohandada põhipalkade astmestikku üksnes 1,8% võrra, see tähendab kohandada seda astmestikku määras, mis on vähem kui pool 2009. aasta meetodiga ette nähtud määrast.
15 Halduskomitee kiitis 29. jaanuaril 2013 EIP personali peadirektoraadi soovitatud 18. detsembri 2012. aasta otsuse rakendusmeetmed heaks (edaspidi „29. jaanuari 2013. aasta otsus“).
16 5. veebruaril 2013 pandi EIP siseveebi artikkel (edaspidi „5. veebruari 2013. aasta artikkel“), milles teavitati töötajaid sellest, et halduskomitee kiitis 29. jaanuaril 2013 heaks personalikulude eelarve, ning täpsemalt et 2013. aasta põhipalkade astmestikku kohandatakse 1,8% võrra.
17 15. veebruaril 2013 edastas EIP personali peadirektoraat EIP töötajatele ka teatise, milles teavitas neid põhipalkade astmestiku kohandamisest 2013. aastal töötasude iga-aastase kohandamise raames (edaspidi „15 veebruari 2013. aasta teabekiri).
18 18. detsembri 2012. aasta ja 29. jaanuari 2013. aasta otsusest tulenevat töötasude iga-aastase kohandamise raames 2013. aasta põhipalkade astmestiku kohandamine kajastus hagejate töötasu teatistel esimest korda 2013. aasta veebruaris.
Menetlus ja poolte nõuded
19 Hagejad ja veel kaks EIP töötajat esitasid 8. mail 2013 Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse hagiavaldused, mis registreeriti vastavalt numbritega F‑41/13 ja F‑43/13.
20 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 13. novembril 2013 saabunud kirjaga teavitasid kohtuasja F‑41/13 hagejad Avaliku Teenistuse Kohut sellest, et eespool punktis 19 mainitud kaks ülejäänud hagejad loobuvad hagist.
21 Avaliku Teenistuse Kohtu kolmanda koja presidendi 9. detsembri 2013. aasta määrusega kustutati eespool punktides 19 ja 20 mainitud kahe isiku nimed hagejate loetelust.
22 Avaliku Teenistuse Kohus palus 13. veebruaril 2014 vastavalt oma kodukorra artikli 55 lõike 2 punktile b menetlust korraldavate meetmete raames kohtuasjade F‑41/13 ja F‑43/13 pooltel esitada oma märkused selle kohta, millised tagajärjed peaks tulenema 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsusest Bodson jt vs. EIP (F‑83/12, EU:F:2014:15), 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsusest Bodson jt vs. EIP (F‑73/12, EU:F:2014:16). Pooled täitsid selle nõude selleks ette nähtud tähtaja jooksul.
23 16. juuni 2014. aasta määrustega peatas Avaliku Teenistuse Kohtu kolmanda koja president menetluse kohtuasjades F‑41/13 ja F‑43/13 kuni kohtuotsuse kuulutamiseni kohtuasjades, millega lõpetatakse menetlus kohtuasjades T‑240/14 P ja T‑241/14 P, Bodson jt vs. EIP, seoses apellatsioonkaebustega, mis on esitatud 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsuse Bodson jt vs. EIP (F‑83/12, EU:F:2014:15), ja 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsuse Bodson jt vs. EIP (F‑73/12, EU:F:2014:16) peale, põhjusel et hagejad esitasid käesolevas kahes kohtuasjas sellise väite, mis põhineb nende töölepingute üldtingimuste rikkumisel, sarnaselt hagejatele kohtuasjades T‑240/14 P ja T‑241/14 P.
24 Pärast 26. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse Bodson jt vs. EIP (T‑241/14 P, EU:T:2016:103) ja 26. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse Bodson jt vs. EIP (T‑240/14 P, EU:T:2016:104) kuulutamist alustas Avaliku Teenistuse Kohus uuesti menetlust ja palus 3. märtsil 2016 vastavalt oma kodukorra artikli 55 lõike 2 punktile b menetlust korraldavate meetmete raames pooltel esitada oma märkused selle kohta, millised tagajärjed peaks tulenema eelnimetatud kohtuotsustest. Pooled täitsid selle nõude selleks ettenähtud tähtaja jooksul.
25 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta määruse (EL, Euratom) 2016/1192 Euroopa Liidu ja tema teenistujate vaheliste vaidluste esimeses kohtuastmes lahendamise pädevuse Üldkohtule üleandmise kohta (ELT 2016, L 200, lk 137) artikli 3 alusel anti kohtuasjad F‑41/13 ja F‑43/13 Üldkohtule üle staadiumis, milles need olid 31. augustil 2016. Need registreeriti vastavalt numbritega T‑504/16 ja T‑505/16.
26 Üldkohtu kodukorra artikli 89 lõike 3 punkti d alusel võetud menetlust korraldava meetmega palus Üldkohus 3. veebruaril 2017 EIP‑l esitada mitu käesoleva kohtuasja õiguslikuks raamistikuks olevat akti, mida ei ole Euroopa Liidu Teatajas esitatud, täpsemalt direktorite nõukogu 22. septembri 2009. aasta protokolli PV/09/09 lisa 3, millega vormistati 22. septembri 2009. aasta otsus. EIP täitis selle nõude selleks ette nähtud tähtaja jooksul.
27 Üldkohtu üheksanda koja president liitis 7. märtsi 2017. aasta otsusega vastavalt kodukorra artiklile 68 pärast poolte ärakuulamist kohtuasjad T‑504/16 ja T‑505/16 menetluse suulise osa ja kohtuotsuse huvides.
28 Hagejad paluvad kumbki Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada:
– nende 2013. aasta veebruari töötasu teatistes sisalduvad otsused, millega kohaldatakse 18. detsembri 2012. aasta ja 29. jaanuari 2013. aasta otsuseid;
– kõik nende hilisemates töötasu teatistes sisalduvad otsused, millega kohaldatakse eelnimetatud otsuseid;
– ja vajaduse korral 5. veebruari 2013. aasta artikkel ja 15. veebruari 2013. aasta teabekiri;
– mõista EIP-lt välja:
– hüvitisena varalise kahju eest summa, mis esialgselt hinnatuna on 30 000 eurot hageja kohta lähtuvalt esiteks erinevusest, mis on ülalmainitud otsuste kohaldamise ja 2009. aasta meetodist tuleneva korra vahel alates 1. jaanuarist 2013, koos viivitusintressiga, mida arvutatakse Euroopa Keskpanga (EKP) poolt põhiliste refinantseerimistehingute jaoks kehtestatud määras, mida on suurendatud kolme protsendipunkti võrra, ja teiseks lähtuvalt kahjust, mis hagejatel on tekkinud nende ostuvõime vähenemise tõttu;
– mittevaralise kahju eest 1000 eurot hageja kohta;
– vajaduse korral ehk juhul, kui EIP neid dokumente ei esita, kohustada menetlust korraldavate meetmete raames EIPd esitama järgmised dokumendid:
– direktorite nõukogu 18. detsembri 2012. aasta koosoleku protokoll;
– halduskomitee 29. jaanuari 2013. aasta koosoleku protokoll;
– EIP personaliosakonna 26. juuni 2009. aasta teatis RH/P&O/2009-0083 ja 23. jaanuari 2013. aasta teatis personnel/ASP/2013-5;
– direktorite nõukogu 22. septembri 2009. aasta koosoleku protokolli PV/09/09 lisa 3;
– EIP tegevusplaan aastateks 2013–2015;
– mõista kohtukulud välja EIP-lt.
29 EIP palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
Hagejate taotletud menetlust korraldavad meetmed
30 Hagejad paluvad Üldkohtul võtta menetlust korraldavaid meetmeid, nii et EIPd kohustataks esitama teatud dokumente juhul, kui EIP neid vabatahtlikult ei esita.
31 Tuleb siiski tõdeda, et esiteks on hagejale teada, et EIP esitas kostja vastuse lisas taotletud dokumendid, märkides sellegipoolest, et 22. septembri 2009. aasta otsust ei esitatud.
32 Teiseks palus Üldkohus eespool punktis 26 mainitud menetlust korraldavate meetmete raames EIP‑l esitada 22. septembri 2009. aasta otsuse. EIP täitis selle nõude ettenähtud tähtaja jooksul.
33 Järelikult ei ole vaja teha otsust hagejate palutud menetlust korraldavate meetmete taotluse kohta.
Tühistamisnõuded
34 Üldkohus leiab, et tuleb eraldi analüüsida tühistamisnõudeid vastavalt sellele, kas need on esitatud esiteks 5. veebruari 2013. aasta artikli ja 15. veebruari 2013. aasta teabekirja peale ning teiseks hagejate 2013. aasta veebruari ja järgnevate kuude töötasu teatistes sisalduvate otsuste peale.
Nõuded, mis on esitatud 5. veebruari 2013. aasta artikli ja 15. veebruari 2013. aasta teabekirja peale
35 Sissejuhatuseks tuleb esiteks meenutada, et EIP ja tema teenistujate vahelistele puhtalt institutsioonisisestele vaidlustele kohaldatakse erikorda. Nendele vaidlustele, mis oma olemuselt kuuluvad Euroopa Liidu institutsioonide ja nende ametnike või teenistujate vaheliste vaidluste hulka, kohaldatakse vastavalt ELTL artiklile 270 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 50a kohtulikku kontrolli (vt selle kohta kohtuotsused, 15.6.1976, Mills vs. EIP, 110/75, EU:C:1976:88, punktid 5–18, ja 23.2.2001, De Nicola vs. EIP, T‑7/98, T‑208/98 ja T‑109/99, EU:T:2001:69, punktid 93, 94 ja 100).
36 Lisaks võttis direktorite nõukogu 20. aprillil 1960 vastu personalieeskirjad, mida kohaldatakse EIP töötajatele ning mida viimati muudeti käesolevale vaidlusele kohaldatavas osas 1. jaanuaril 2009 (edaspidi „EIP personalieeskirjad“). EIP personalieeskirjade artikli 41 esimeses lõigus on sätestatud, et „igat liiki individuaalseid vaidlusi [EIP] ja tema töötajate vahel lahendab [Euroopa Liidu] [K]ohus“. [Siin ja edaspidi on osundatud eeskirju tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
37 Niisiis võib Üldkohtus lahendada ainult EIP ja tema töötajate vahelisi individuaalseid vaidlusi. Sellest järeldub, et kuigi EP töötajad saavad teatud tingimustel individuaalsete vaidluste raames vaidlustada üldkohaldatavate meetmete õigusvastasuse, ei ole neil seevastu õigust otse nõuda nende tühistamist (vt selle kohta kohtuotsus, 28.9.2011, De Nicola vs. EIP, F‑13/10, EU:F:2011:161,punkt 54).
38 Teiseks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et puhtalt informatiivse akti peale ei saa esitada tühistamishagi, kuna see ei saa mõjutada adressaadi huve ega muuta tema õiguslikku olukorda võrreldes selle akti vastuvõtmisele eelnenud olukorraga (vt selle kohta kohtuotsus, 11.12.2012, Sina Bank vs. nõukogu, T‑15/11, EU:T:2012:661, punktid 30 ja 31 ning seal viidatud kohtupraktika).
39 Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, piirduvad 5. veebruari 2013. aasta artikkel ja 15. veebruari 2013. aasta teabekiri käesolevas asjas sellega, et nendega teavitatakse EIP töötajaid 29. jaanuari 2013. aasta otsuse vastuvõtmisest, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi teatud kategooria isikute ehk EIP töötajate suhtes, kusjuures see on mõeldud üldiselt ja abstraktselt ning järelikult on tegemist üldkohaldatava meetmega. Sellest tuleneb, et nimetatud artikkel ja teabekiri esiteks ei ole üksikaktid ning teiseks on need puhtalt informatiivsed ning seega ei ole tegemist huve kahjustavate aktidega.
40 Järelikult on nõuded tühistada 5. veebruari 2013. aasta artikkel ja 15. veebruari 2013. aasta teabekiri kahel põhjusel vastuvõetamatud.
Nõuded, mis on esitatud hageja 2013. aasta veebruari ja järgnevate kuude töötasu teatistes sisalduvate otsuste peale
41 Hagejad esitavad õigusvastasuse väite, et 18. detsembri 2012. aasta ja 29. jaanuari 2013. aasta otsused, mida kohaldati nende 2013. aasta veebruari ja järgnevate kuude töötasu teatistes sisalduvate otsustega, on õigusvastased.
42 Hagejad esitavad selle õigusvastasuse väite põhjenduseks kolm väidet, millest esimene puudutab 22. septembri 2009. aasta otsuse rikkumist, teine õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist ning kolmas nende töölepingu põhitingimuste rikkumist.
43 Oma esimeses väites väidavad hagejad, et 18. detsembri 2012. aasta ja 29. jaanuari 2013. aasta otsused on õigusvastased, kuna need on 2013. aasta põhipalkade astmestiku osas tehtud nii, et on rikutud 2009. aasta meetodit, mis on vastu võetud 22. septembri 2009. aasta otsusega.
44 EIP ei vaidle seoses sellega vastu, et 2009. aasta meetodi kohaldamise tulemus oleks põhipalkade astmestiku puhul pidanud olema 3,6% tõus 2013. aastal ning et seejärel viis 18. detsembri 2012. aasta ja 29. jaanuari 2013. aasta otsustest tulenev tõus 1,8% selleni, et ta kaldus nimetatud meetodist 2013. aastal kõrvale.
45 EIP väidab siiski, et ta ei ole 2013. aasta suhtes 2009. aasta meetodit kohustatud kohaldama. Ta selgitab esiteks, et meetodi puhul oli tegemist pelga sisejuhisega, mis ei olnud siduv. Teiseks muutis direktorite nõukogu seda meetodit pealegi 18. detsembri 2012. aasta otsusega. Teiseks oleks majanduskriisi konteksti puhul igal juhul tegemist vääramatu jõuga, mis õigustab sellest meetodit kõrvalekaldumist.
46 Sissejuhatuseks tuleb meelde tuletada, et hagejate ja EIP vahelised suhted, isegi kui need on lepingulised, on peamiselt regulatiivsed (vt selle kohta kohtuotsused, 12.2.2014, Bodson jt vs. EIP, F‑83/12, EU:F:2014:15, punkt 107, ja 12.2.2014, Bodson jt vs. EIP, F‑73/12, EU:F:2014:16, punkt 55). Nimelt näeb EIP kodukorra artikkel 29, millest aprillis 2012 sai artikkel 31 ette, et EIP töötajaid puudutavad eeskirjad kehtestab direktorite nõukogu ja et halduskomitee kehtestab nende rakendamise eeskirjad.
47 EIP personalieeskirjade artikli 20 esimeses lõigus on niisiis ette nähtud, et „[a]rtiklis 14 määratletud ülesannete kategooriatega seotud põhipalkade astmestik sisaldub [nimetatud] [personalieeskirjade] lisas“. EIP personalieeskirjade I lisas on omalt poolt ette nähtud, et „[p]õhipalkade astmestikku regulaarselt kohandatakse“.
48 Tuleb täpsustada, et EIP‑l on nende sätete kohaselt kaalutlusõigus kehtestada ja muuta ühepoolselt oma töötajate tasustamiskorra koostisosi (vt selle kohta kohtuotsused, 26.2.2016, Bodson jt vs. EIP, T‑241/14 P, EU:T:2016:103, punktid 51 ja 57, ning 26.2.2016, Bodson jt vs. EIP, T‑240/14 P, EU:T:2016:104, punktid 39 ja 44) ning seega vastu võtta ja ajakohastada oma töötajate põhipalkade astmestikku.
49 EIP võib selle kaalutlusõiguse kasutamise käigus siiski otsustada määrata kõigepealt ette kindlaks teatava ajavahemiku jaoks kriteeriumid, mis piiritlevad seejärel tema töötajate põhipalkade astmestiku regulaarse ajakohastamiste kehtestamise, ning panna seega endale kohustuse järgida neid kriteeriume, kui ta selle ajavahemiku jooksul seda astmestikku iga‑aastaselt kohandab (vt selle kohta kohtuotsused, 5.6.1973, komisjon vs. nõukogu, 81/72, EU:C:1973:60, punkt 11; 26.6.1975, komisjon vs. nõukogu, 70/74, EU:C:1975:93, punktid 20 ja 21, ja 24.11.2010, komisjon vs. nõukogu, C‑40/10, EU:C:2010:713, punktid 64 ja 71).
50 Käesolevas asjas on selge, et direktorite nõukogu võttis 22. septembri 2009. aasta otsusega vastu sellise põhipalkade astmestiku iga-aastase kohandamise meetodi, mida kohaldatakse seitse aastat.
51 Neil asjaoludel tuleb esiteks kindlaks teha, kas, nagu väidavad hagejad, see meetod on kohustuslik, või, nagu väidab EIP, see on ainult sisejuhis.
52 Seoses sellega tuleb esmalt märkida, et 22. septembri 2009. aasta otsus on vastu võetud halduskomitee ettepanekul ning töötasude alamkomitee arvamuse saamise järel direktorite nõukogu poolt, kes oli pädev organ kehtestama eeskirju panga töötajate kohta vastavalt tol ajal kehtinud EIP kodukorra artiklile 29.
53 Järgmiseks, vaidlust ei ole selle üle, et 2009. aasta meetod, mida on kirjeldatud eespool punktides 3 ja 5, määrab täpselt ja ammendavalt kindlaks kriteeriumid, mis võimaldavad arvutada igal aastal põhipalkade astmestiku kohandamise ulatuse, ja seda seitsmeks aastaks. Seega, võttes vastu selle meetodi, võttis direktorite nõukogu vastu konkreetsed sätted, mille eesmärk oli rakendada EIP personalieeskirjade artikli 20 esimest lõiku ning nende eeskirjade I lisa, ning mille ese on piiritleda ja seega piirata EIP kaalutlusruumi põhipalkade astmestiku iga‑aastasel kohandamisel (vt selle kohta kohtuotsus, 24.11.2010, komisjon vs. nõukogu, C‑40/10, EU:C:2010:713, punktid 67 ja 68).
54 Lõpetuseks, 22. septembri 2009. aasta otsuse sõnastusest ja selle vastuvõtmisele eelnenud kontekstist selgub vastupidi sellele, mida EIP väidab, et ta kavatses sellele otsusele anda siduva mõju, mistõttu nimetatud otsust ei saa samastada tavaliste sisejuhisega, millest EIP oleks saanud kõrvale kalduda, kui ta oleks seda põhjendanud (vt selle kohta kohtuotsus, 5.6.1973, komisjon vs. nõukogu, 81/72, EU:C:1973:60, punkt 8).
55 Seda järeldust ei sea kahtluse alla EIP argumendid, mis ta tuletas esiteks asjaolust, et 2009. aasta meetod nägi ette kohandamise 2013. aastal, teiseks sellest, et see meetod ei sisalda ühtegi erandkorda, vastupidi Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjadele ja muude teenistujate teenistustingimustele, kolmandaks sellest, et 2012. aasta detsembri arvamuses tegi töötasude komitee ettepaneku võtta vastu väga paindlik kord majanduskriisi aastatel ning neljandaks sellest, et 2009. aasta meetodit kohaldati ainult teatavatele töötajate kategooriatele 2012. aastal, kui selle kohaldamine 2011. aastal oli seotud raskustega.
56 Esiteks, 2013. aastal ette nähtud kohandamise mehhanism, mis on täpselt määratletud 2009. aasta meetodiga, on osa selle meetodi kohaldamise korrast. Selle kohandamise ainus eesmärk oli korrigeerida 2013. aasta põhipalkade astmestikku juhul, kui 2009. aasta meetodi kohaldamine aastatel 2010‑2012 ei oleks viinud selle piirmäära indekseerimiseni inflatsioonimääraga, mida nendel aastatel täheldati. Lisaks tuleb rõhutada, nagu on märgitud eespool punktis 9, et selline 3,6% tõus põhipalkade astmestiku puhul, mis tuleneb 2009. aastal 2013. aasta meetodi kohaldamisest, võtab just nimelt arvesse 2013. aastal ette nähtud kohandamist. Kohandamine ei kujuta endast seega ei erandit, mis lubaks EIP‑l sellest meetodist kõrvale kalduda, ega asjaolu, mille abil saaks tõendada 2009. aasta meetodi mittesiduvust, vaid see kujutab endast vastupidi täiendavat asjaolu, mis rõhutab selle siduvust.
57 Teiseks on küll kindel, et vastupidi Euroopa Liidu personalieeskirjade, mis algselt kehtestati nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määrusega nr 259/68 (EMÜ, Euratom, ESTÜ), millega kehtestatakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused ning komisjoni ametnike suhtes ajutiselt kohaldatavad erimeetmed (EÜT 1968, L 56, lk 1), XI lisale, ei sisalda 22. septembri 2009. aasta otsus ühtegi sätet, mis võimaldaks kõrvale kalduda 2009. aasta meetodist, kui selgub, et majanduslik ja sotsiaalne olukord liidus on halvenenud. Erandkorra olemasolu või selle puudumine on iseenesest siiski tähtsusetu selle kindlakstegemisel, kas 2009. aasta meetod on siduv või mitte.
58 Kolmandaks tegi töötasude komitee 2012. aasta arvamuses sõnaselgelt ettepaneku, et 2009. aasta meetodit muudetaks nii, et see hõlmaks ka selliseid sätteid, millega lubatakse suuremat paindlikkust majanduskriisi olukorras, mis kinnitab, et kui sellist muudatust ei tehta, siis tuleb 2009. aasta meetodit kohaldada ka 2013. aastal.
59 Neljandaks ei mõjuta asjaolu, et 2009. aasta meetodit kohaldati 2012. aastal ainult osaliselt, kuna ühe osa töötajate, s.o juhatuse, põhipalkade astmestiku iga‑aastane kohandamine toimus tol aastal vähemal määral kui selles meetodis ette nähtu, järeldust, et see meetod, mida pealegi kohaldati 2010. ja 2011. aastal kõikidele töötajatele õigesti, on siduv.
60 Sellest tuleneb, et 22. septembri 2009. aasta otsust vastu võttes võttis EIP eraldiseisva otsusega selle kehtivuse ajaks, s.o seitsmeks aastaks, endale kohustuse järgida 2009. aasta meetodit, juhul kui ta kasutab EIP personalieeskirjadest kaalutlusõigust. Järelikult ei saa EIP oma töötajate põhipalkade astmestiku iga-aastasel kohandamisel tugineda kaalutlusruumile, mis väljub selles meetodis kehtestatud kriteeriumitest (vt selle kohta kohtuotsus, 24.11.2010, komisjon vs. nõukogu, C‑40/10, EU:C:2010:713, punkt 71).
61 Lisaks tuleb sedastada, et 2009. aasta meetodiga kehtestatud kriteeriumid, mis võimaldavad täpselt kindlaks määrata põhipalkade astmestiku iga-aastase kohandamise summa, mistõttu see meetod ei jäta EIP-le mingit hindamisruumi nende otsuste vastuvõtmisel, millega seda astmestikku igal aastal kohandatakse. Seda direktorite nõukogu sooviski, kui ta selle meetodi vastu võttis. Nimelt nähtub EIP presidendi 25. septembri 2009. aasta teatisest, mida on mainitud eespool punktis 7, et direktorite nõukogu soovis, et põhipalkade astmestiku regulaarne ajakohastamine sõltuks „lihtsamast ja läbipaistvamast“ meetodist.
62 Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata EIP argument, et 2009. aasta meetod ei ole siduv või et see on väidetavalt paindlik.
63 Teiseks tuleb kontrollida, kas 2009. aasta meetod on jätkuvalt kohaldatav 2013. aastal, nagu väidavad hagejad, või on seda selleks kuupäevaks muudetud 18. detsembri 2012. aasta otsusega, nagu väidab EIP.
64 Seoses sellega tuleb ühest küljest märkida, et 18. detsembri 2012. aasta otsus mitte ainult ei sisalda ühtegi sätet, millega tunnistatakse kehtetuks, tühistatakse või muudetakse 22. septembri 2009. aasta otsust, vaid see isegi ei sisalda ühtegi viidet sellele otsusele.
65 Teisest küljest tuleb märkida, et need otsused, mis on küll mõlemad vastu võetud sama organi poolt ja sama menetlust järgides, on erinevad ning neil on erinev ese. Nimelt on 22. septembri 2009. aasta otsus, mis on küll vastu võetud 2010. aasta eelarve vastuvõtmise kontekstis, regulatiivne ja mitmeaastane, kuna selles on ette nähtud meetod, mis hõlmab mitme aasta kohta töötajate tasustamise iga-aastase kohandamise ühte elementi, s.o põhipalkade astmestikku. Seevastu 18. detsembri 2012. otsus on selline akt, mis on peamiselt eelarvelist laadi ja millega võetakse vastu EIP tegevusplaan aastateks 2013‑2015, millega muu hulgas kehtestatakse tegevtöötajate personalikulude eelarve konkreetse aasta, käesoleval juhul 2013. aasta jaoks, ja mille kohta ei ole väidetud, et see sisaldas reguleerivaid sätteid, mis on seotud EIP töötajate tasustamisega.
66 Neil tingimustel ei saa 18. detsembri 2012. aasta otsust lugeda selliseks, mis oleks muutnud 2009. aasta meetodit. Lisaks sellele tuleb märkida, et sama kehtib samadel põhjustel ja a fortiori seetõttu, et selle on vastu võtnud halduskomitee, mitte direktorite nõukogu, ka 29. jaanuari 2013. aasta otsuse kohta.
67 Kolmandaks tuleb analüüsida EIP argumenti, et 2012. aasta sügise majandusliku konteksti puhul oli tegemist vääramatu jõuga, mis õigustas 2013. aastal 2009. aasta meetodi kohaldamata jätmist.
68 Seoses sellega tuleb meenutada, et vastavalt kohtupraktikale, kuigi vääramatu jõu mõiste ei eelda, et miski on absoluutselt võimatu, nõuab see siiski, et teatava asjaolu toimumata jäämine oleks tingitud vääramatule jõule tugineva isiku tahtest sõltumatutest ebatavalistest ja ettenägematutest asjaoludest, mille tagajärgi ei oleks kogu rakendatavale hoolsusele vaatamata olnud võimalik vältida (kohtuotsus, 8.3.1988, McNicholl, 296/86, EU:C:1988:125, punkt 11; 4.3.2010, komisjon vs. Itaalia, C‑297/08, EU:C:2010:115, punkt 85, ja 30.6.2016, Jinan Meide Casting vs. nõukogu, T‑424/13, EU:T:2016:378, punkt 76).
69 Käesoleval juhul nähtub eespool punktis 10 meelde tuletatud 2012. aasta detsembri siseteatise põhjendustest ja sõnastusest, mida on mainitud eespool punktis 12, et EIP ei kaldunud 18. detsembri 2012. aasta ja 29. jaanuari 2013. aasta otsustes kõrvale 2009. aasta meetodist, et võtta arvesse liikmesriikide majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist konteksti ja jätta muljet, et riigisiseseid ja Euroopa küsimusi koheldakse võrdselt.
70 Ühest küljest tuleb siiski sedastada, et kuigi EIP tugineb majanduskriisi olukorrale, ei esita ta ühtegi tõendatud või arvulist näitajat kriisi tõsiduse ja selle mõju kohta tema enda majanduslikule olukorrale. Eelkõige ei tõenda ega isegi väida EIP, et tal oli võimatu või vähemasti ülemäära keeruline rahastada kulusid, mis tulenevad 2009. aasta meetodi kohaldamisest kujul, nagu personali peadirektoraat ja seejärel halduskomitee esialgu välja pakkusid.
71 Teisest küljest tuleneb eespool punktis 7 kokku võetud EIP presidendil poolt 25. septembril 2009 töötajatele saadetud teatise sõnastusest, et selles on 2009. aastameetodi vastuvõtmisel arvesse võetud majanduskriisi konteksti. Neil asjaoludel ja kuna selles ei ole mingil moel viidatud majandusliku olukorra halvenemisele 2009. aasta septembri ja 2012. aasta sügise vahelisel ajavahemikul, ei ole EIP ka tõendanud, et 18. detsembri 2012. aasta ja 29. jaanuari 2013. aasta otsuste vastuvõtmise ajal valitsenud majanduskontekst oleks olnud 22. septembri 2009. aasta otsuse vastuvõtmise ajal ettenägematu.
72 Sellest tuleneb, et EIP ei ole tõendanud, et tema väidetavad majanduslik või sotsiaalne kontekst või poliitilised nõudmised oleks olnud ebatavalised ja ettenägematud, mille tagajärgi ei oleks kogu rakendatavale hoolsusele vaatamata olnud võimalik vältida ning mille puhul on seetõttu tegemist vääramatu jõuga.
73 Neil asjaoludel ja arvestades eespool punktides 57 ja 61 viidatud asjaolu, et 2009. aasta meetod ei sisalda mingit erandkorda ega jäta EIP-le mingit kaalutlusruumi, tuleb asuda seisukohale, et EIP viidatud majanduskriisi olukord ei õigustanud, et 2013. aastal kohandati tema töötajate põhipalkade astmestikku määral, mis on 2009. aasta meetodist tulenevast madalam.
74 Seega tuleneb eelnevast – ilma, et oleks vaja analüüsida teist ja kolmandat hagejate esitatud väidet −, et 18. detsembri 2012. aasta ja 29. jaanuari 2013. aasta otsustega on rikutud 22. septembri 2009. aasta otsust ja et need on seega õigusvastased.
75 Järelikult on otsused, mis sisalduvad hagejate 2013. aasta veebruari ja järgnevate kuude töötasu teatistes ning mis on tehtud 18. detsembri 2012. aasta ja 29. jaanuari 2013. aasta otsuste põhjal, et hagejate põhipalkade astmestiku puhul on tõus ainult 1,8%, samuti õigusvastased ning tuleb seega tühistada.
Kahju hüvitamise nõuded
76 Esiteks, mis puutub hagejate poolt väidetavalt kantud varalisse kahjusse, siis selle kohta tuleb meelde tuletada, et kui kohaldada ELTL artiklit 266, siis EIP võib võtta meetmeid, mida on vaja käesoleva kohtuotsuse täitmiseks ning eelkõige võtta seaduslikkuse põhimõtet silmas pidades vastu sellise otsuse, millega saab õiglaselt hüvitada hagejatele tühistatud otsustest tulenenud kahju (vt kohtuotsus, 15.9.2005, Casini vs. komisjon, T‑132/03, EU:T:2005:324, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika), ilma et see mõjutaks hagejate võimalust esitada seejärel EIP poolt käesoleva kohtuotsuse täitmiseks võetud meetmete vastu hagi. Neil asjaoludel tuleb leida, et hagejate nõuded varalise kahju hüvitamiseks on esitatud ennatlikult (vt selle kohta kohtuotsused, 7.6.2011, Larue ja Seigneur vs. EKP, F‑84/09, EU:F:2011:71, punkt 64, ja 29.9.2011, Bowles jt vs. EKP, F‑114/10, EU:F:2011:173, punktid 79 ja 80).
77 Teiseks, mis puudutab hagejate poolt väidetavalt kantud mittevaralist kahju, siis selle kohta tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib õigusvastase akti tühistamine ise olla kohane hüvitis ja see võib põhimõtteliselt olla piisav, et hüvitada selle aktiga tekitatud mittevaralist kahju, vähemasti siis, kui hageja ei tõenda, et ta on kandnud mittevaralist kahju, mida on võimalik lahutada õigusvastasusest, mis on tühistamise põhjuseks, ja mida ei saa tühistamisega täielikult heastada (vt selle kohta kohtuotsused, 7.2.1990, Culin vs. komisjon, C‑343/87, EU:C:1990:49, punktid 27‑29, ja 9.12.2010, komisjon vs. Strack, T‑526/08 P, EU:T:2010:506, punkt 58).
78 Käesolevas asjas piirduvad hagejad ainult sellega, et väidavad, et on tekitatud mittevaralist kahju sellega, et nad on jäetud ebakindlasse olukorda, mis puudutab nende töötasude muutumist, ilma et oleks vähemalgi määral selgitatud selle ebakindluse tõsidust ja tagajärgi nende jaoks. Lisaks sellele tuleneb 5. veebruari 2013. aasta artiklist ja 15. veebruari 2013. aasta teabekirjast, et juba enne seda, kui nad said kätte oma 2013. aasta veebruari töötasu teatised, milles esimest korda kohaldati põhipalkade astmestikku 1,8% suurust kohandamist 2013. aastal, oli hagejaid kohandamise ulatusest teavitatud, mistõttu väidetavat ebakindlust ei ole tõendatud. Neil tingimustel tuleb asuda seisukohale, et hagiavaldusest ei selgu vähimalgi määral, milline on hagejate kantud mittevaralise kahju ulatus, ega − mis veel olulisem − see, kas selle kahju saab vaidlustatud otsuste tühistamise teel täielikult hüvitada või mitte.
79 Kõike eelnevat arvesse võttes tuleb hagejate kahju hüvitamise nõuded rahuldamata jätta.
Kohtukulud
80 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
81 Kuna EIP on kohtuvaidluse peamises osas kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hagejate nõuetele välja mõista EIP-lt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (üheksas koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Investeerimispanga (EIP) otsused, millega kohaldatakse EIP direktorite nõukogu 18. detsembri 2012. aasta otsust ja EIP halduskomitee 29. jaanuari 2013. aasta otsust ja mis sisalduvad esiteks Jean-Pierre Bodsoni ja teiste EIP töötajate, kelle nimed on toodud kohtuasja T‑504/16 lisas, ja teiseks Esther Badiola ja teiste EIP töötajate, kelle nimed on toodud kohtuasja T‑505/16 lisas, 2013. aasta veebruari ja järgnevate kuude töötasu teatistes.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Mõista kohtukulud välja EIP‑lt.
Gervasoni | da Silva Passos | Kowalik‑Bańczyk |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. septembril 2017 Luxembourgis.
Allkirjad