Kohtuasi T‑502/16

(avaldamine väljavõtetena)

Stefano Missir Mamachi di Lusignano
kui Livio Missir Mamachi di Lusignano pärija jt

versus

Euroopa Komisjon

 Üldkohtu (kaheksas koda) 20. novembri 2019. aasta otsus

Avalik teenistus – Ametnikud – Ametniku ja tema abikaasa mõrv – Kohustus tagada liidu teenistujate turvalisus – Institutsiooni vastutus surnud ametniku õigusjärglaste mittevaralise kahju eest – Ametniku ema, vend ja õde – Kahju hüvitamise nõue – Vastuvõetavus – Õigus ELTL artikli 270 alusel hagi esitada – Personalieeskirjadega hõlmatud isik – Mõistlik aeg

1.      Ametnike hagid – Kahju hüvitamise hagi – Nõue tühistada kohtueelses menetluses tehtud otsus, millega jäeti kahju hüvitamise nõue rahuldamata – Nõue, mis ei ole kahju hüvitamise nõudest eraldiseisev

(Ametnike personalieeskirjad, artikkel 91)

(vt punkt 29)

2.      Ametnike hagid – Õigus esitada hagi – Personalieeskirjadega hõlmatud isikud – Mõiste – Kahju hüvitamise hagi, mille on esitanud surnud ametniku vennad ja õed – Vastuvõetavus – Tingimused

(ELTL artikkel 270; Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikkel 1; ametnike personalieeskirjad, artiklid 40, 42b, 55a, 73, 90 ja 91)

(vt punktid 42 ja 50–57)

3.      Ametnike hagid – Institutsioonile esitatud hüvitisnõue – Aegumistähtaeg – Aegumine, mis ei kujuta endast asja läbivaatamist takistavat avalikul huvil põhinevat asjaolu

(ELTL artikli 340 teine lõik; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 46 lõige 1; ametnike personalieeskirjad, artikli 90 lõige 1)

(vt punktid 68 ja 69)

4.      Ametnike hagid – Tähtaeg – Institutsioonile esitatud hüvitisnõue – Mõistliku aja nõude järgimine – Hindamiskriteeriumid

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 46; ametnike personalieeskirjad, artikkel 90)

(vt punktid 77–79)

5.      Lepinguväline vastutus – Kahju – Hüvitatav kahju – Lähedase isiku surma tõttu tekkinud mittevaraline kahju – Hõlmamine – Ex æquo et bono hindamine

(ELTL artikli 340 teine lõik)

(vt punktid 146, 147, 167, 168, 171 ja 172)

Kokkuvõte

Tapetud Euroopa ametniku vendadel ja õdedel on õigus saada hüvitist mittevaralise kahju eest, mis neile on tekkinud kui „personalieeskirjadega hõlmatud isikutele“

20. novembri 2019. aasta kohtuotsuses Missir Mamachi di Lusignano jt vs. komisjon (T‑502/16, EU:T:2019:795) rahuldas Üldkohus kahju hüvitamise hagi, mille esitasid Euroopa ametniku Alessandro Missir Mamachi di Lusignano – kes tapeti Rabatis (Maroko) – ema, vend ja õde (edaspidi „hagejad“).

Alessandro Missir Mamachi di Lusignano (edaspidi „Alessandro Missir“ või „surnud ametnik“) ja tema abikaasa tapeti 18. septembril 2006 Rabatis (Maroko), kus ta pidi asuma tööle Euroopa Komisjoni delegatsiooni poliitilise ja diplomaatilise nõunikuna. Mõrv pandi toime ühes selle delegatsiooni poolt Alessandro Missirile, tema abikaasale ja nende neljale lapsele üüritud möbleeritud majas. Hagi, mille hagejad käesolevas asjas esitasid, on järg Üldkohtu 7. detsembri 2017. aasta kohtuotsusele Missir Mamachi di Lusignano jt vs. komisjon (T‑401/11 P RENV RX, EU:T:2017:874), milles Üldkohus lahendas surnud ametniku isa ja laste esitatud hüvitisnõude. Hagejad leidsid oma seisukohtades, et kuigi juba tehtud lahendite tulemusel on teatud kahju hüvitatud, jääb käesolevas menetluses veel hinnata muud kahju, nimelt surnud ametniku ema, venna ja õe mittevaralist kahju. Komisjon väitis vastu, et mis puudutab surnud ametniku ema väidetavat mittevaralist kahju, siis on hüvitisnõue vastuvõetamatu, kuna see on esitatud hilinenult. Mis puudutab Alessandro Missiri venna ja õe väidetavat mittevaralist kahju, siis vastas komisjon, et lisaks sellele, et nende nõue on esitatud hilinenult, ei saa neid hagejaid pidada Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjadega (edaspidi „personalieeskirjad“) hõlmatud isikuteks.

Sellega seoses võttis Üldkohus esiteks seisukoha küsimuses, kas surnud ametniku vendadel ja õdedel on õigus ELTL artikli 270 alusel kahju hüvitamise hagi esitada. Üldkohus märkis, et kriteerium, mille alusel kindlaks teha, kas tuleb kasutada seda menetluslikku võimalust, on „personalieeskirjadega hõlmatud isiku“ kriteerium (personalieeskirjade artikli 91 lõige 1). Personalieeskirjade artiklis 73 on aga ette nähtud, et kindlustatud ametniku surma korral makstakse tagatud hüvitisi tema abikaasale ja lastele, kui nad on olemas, ning nende puudumise korral teistele ametniku alanejatele sugulastele, ja kui neid ei ole, siis ülenejatele sugulastele, ning kui ka need puuduvad, siis institutsioonile. Kuna külgjoones sugulasi ei ole selles artiklis mainitud, väitis komisjon, et neil ei ole õigust saada tekkinud kahju eest hüvitist. Ta lisas, et kuigi külgjoones sugulasi on nimetatud personalieeskirjade artiklites 40, 42b ja 55a, ei ole see käesoleval juhul asjakohane, kuna need artiklid ei ole kohaldatavad juhul, kui ametnik kaotab elu seetõttu, et institutsioon on jätnud oma kaitsekohustuse täitmata. Üldkohus märkis, et „personalieeskirjadega hõlmatud isiku“ kriteeriumi ei saa pidada täidetuks pelgalt seetõttu, et hageja on personalieeskirjadega mis tahes alusel hõlmatud. Ta peab olema hõlmatud alusel, mis kajastab asjakohast seost tema ja tema vaidlustatava akti vahel või kajastab sellist seost tema ja selle ametniku vahel, kelle huvide kahjustamine väidetavalt tekitab kahju ka isiklikult talle. Üldkohus tõdes, et see on nii mitte ainult ametniku ülenejate sugulaste, alanejate sugulaste ja abikaasa puhul, vaid ka tema vendade ja õdede puhul. Nimelt on neid isikuid „personalieeskirjades“ – olgu siis personalieeskirjade artiklis 73 või artiklites 40, 42b ja 55a – nimetatud just seetõttu, et seadusandja soovis personalieeskirjade konkreetsete sätetega ära fikseerida nende isikute lähedase suhte ametnikuga. Seega tuleb vendi ja õdesid käsitada „personalieeskirjadega hõlmatud“ isikutena selle kindlaksmääramisel, millist õiguskaitsevahendit kasutada, kui nad soovivad nõuda hüvitist mittevaralise kahju eest, mis on neile tekkinud nende ametnikust venna või õe surma tõttu, mille eest institutsioon on nende arvates vastutav.

Teiseks võttis Üldkohus seisukoha hüvitisnõuete hilinenult esitamise suhtes, millele komisjon viitas, kuivõrd neid nõudeid ei esitatud mõistliku aja jooksul, ning hagejate vastuväite suhtes, mille kohaselt komisjon esitas vastuvõetamatuse vastuväite hilinenult. Üldkohus märkis, et Euroopa Kohtu praktika, mille kohaselt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 lõikes 1 ette nähtud aegumistähtaja järgimist ei analüüsi kohus omal algatusel, kehtib mutatis mutandis ka aegumise kohta, mis leiab aset, kui möödub mõistlik aeg, mille jooksul peab kohtupraktika kohaselt olema esitatud personalieeskirjadel põhinev hüvitisnõue. Seega ei olnud komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide avalikul huvil põhinev küsimus, mida Üldkohus oleks pidanud kontrollima omal algatusel. Seetõttu analüüsis Üldkohus hagejate vastuväidet, et vastuvõetamatuse vastuväide on esitatud hilinenult, ja lükkas hagejate vastuväite põhjendamatuse tõttu tagasi. Analüüsides seejärel hagiavalduse hilinenult esitamisel põhinevat vastuvõetamatuse vastuväidet, lükkas Üldkohus ka selle tagasi, täpsustades, et kuigi Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 46 lepinguvälise vastutuse hagi suhtes ette nähtud viieaastast aegumistähtaega ei kohaldata liidu ja tema teenistujate vahelistes vaidlustes, tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt siiski arvesse võtta võrdlusalust, mille see tähtaeg pakub, et hinnata, kas nõue on esitatud mõistliku aja jooksul.

Mis puudutab kolmandaks kohtuasja sisu, siis rahuldas Üldkohus vastavalt kohtuotsuses Missir Mamachi di Lusignano jt vs. komisjon (T‑401/11 P RENV RX) kohaldatud põhimõtetele mittevaralise kahju hüvitamise nõude, mille oli esitanud surnud ametniku ema. Surnud ametniku venna ja õe hüvitisnõude ja hüvitamise tingimuste, st süü, põhjusliku seose ja mittevaralise kahju kohta märkis Üldkohus, et Alessandro Missiri tapmise eest komisjonil lasuv vastutus, mis tuvastati jõustunud kohtuotsuses, ja põhimõte, mille kohaselt komisjon vastutab in solidum kahju eest, mis tuleneb sellest tapmisest, on käesolevale asjale täielikult ülekantavad. Mis puudutab surnud ametniku venna ja õe mittevaralist kahju, siis märkis Üldkohus, et personalieeskirjade artikkel 73, nagu seda on tõlgendatud kohtupraktikas, ei välista liidu süül surnud ametniku vendade ja õdede võimalust saada sel juhul hüvitist selle surma tõttu neile tekkinud mittevaralise kahju eest. Üldkohus leidis, et kuna seda küsimust ei ole liidu õiguses lahendatud, tuleneb liikmesriikide õigusest ühine üldpõhimõte, et sarnastel asjaoludel, nagu on kõne all käesolevas asjas, tunnustab liikmesriigi kohus surnud töötaja vendade ja õdede õigust nõuda sel juhul hüvitist selle surma tõttu neile tekkinud mittevaralise kahju eest.