Language of document : ECLI:EU:T:2019:217

ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

4. aprill 2019(*)

Avalik teenistus – Ametnikud – Kohtuasi „Eurostat“ – Liikmesriigi kriminaalmenetlus – Äralangemine – Abitaotlus – Rikkumisest teataja – Süütuse presumptsioon – Kahju hüvitamise nõue ja tühistamishagi

Kohtuasjas T‑61/18,

Amador Rodriguez Prieto, Euroopa Komisjoni endine ametnik, elukoht Steinsel (Luksemburg), esindajad: advokaadid S. Orlandi, T. Martin ja R. García-Valdecasas y Fernández,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Mongin ja R. Striani,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue, millega esimese võimalusena palutakse hüvitada hagejale väidetavalt tekitatud varaline ja mittevaraline kahju, ning teise võimalusena tühistada komisjoni 28. märtsi 2017. aasta otsus hageja abitaotluse rahuldamata jätmise kohta,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja president A. M. Collins, kohtunikud R. Barents ja J. Passer (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik R. Ramette,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 17. jaanuari 2019. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1        Hageja Amador Rodriguez Prieto oli aastatel 1987–2003 Euroopa Komisjoni ametnik.

2        1. märtsil 1998 nimetati ta Eurostati (Euroopa Liidu Statistikaamet) C direktoraadi „Teave ja levitamine, transport, tehniline koostöö kolmandate riikidega; ühenduseväline ja ühendusesisene kaubandusstatistika“ C1 üksuse juhatajaks.

3        Alates 1996. aastast kasutas Eurostat kogutud statistiliste andmete üldsusele kättesaadavaks tegemiseks Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talituse (OPOCE) abi: viimasel oli loodud müügipunktide võrgustik (edaspidi „datashops“). Kolmepoolsed lepingud, mille Eurostat, OPOCE ja datashops 1996. aastal sõlmisid, nägid arveldamiseks ette keeruka ringsüsteemi, mis võimaldas Eurostatil nende turule viidud andmete eest saada kuni 55% arvel märgitud hinnast.

4        Hageja ülemus B tegi talle ülesandeks kolmepoolsetest lepingutest – mis muu hulgas olid sõlmitud äriühinguga Planistat – tulenevate kulude heakskiitmise.

5        Hageja taotles 27. oktoobri 1998. aasta teatisega siseauditi läbiviimist Eurostatis nende lepingute haldamise kontrollimiseks. Lisaks taotles ta, et temalt võetaks kulude kinnitamise õigus, ja seda tehti 27. novembri 1998. aasta teatega.

6        1999. aasta septembris tuvastas siseaudit, et Eurocosti, Eurogramme’i, Datashopi, Planistati ja CESD Communautaire’iga sõlmitud kolmepoolsete lepingute finantshaldamisel esinevad rikkumised, mis on võimaldanud kanda vahendeid finantspaketti, mille suhtes ei kohaldata komisjoni eelarve-eeskirju.

7        3. jaanuaril 2000 esitati siseauditi aruanne komisjoni finantskontrolli eest vastutavale peadirektoraadile.

8        Komisjoni finantskontrolli eest vastutav peadirektoraat pöördus 17. märtsil 2000 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) poole. OLAF algatas mitu juurdlust, sealhulgas Eurostati poolt äriühingute Eurocost, Eurogramme, Datashop, Planistat ja CESD Communautaire sõlmitud lepingute, nendele äriühingutele antud toetuste ja loodud arveldamissüsteemi kohta.

9        19. märtsil 2003 andis OLAF Planistatiga sõlmitud lepingut puudutava toimiku üle Procureur de République de Paris’le (Pariisi riigiprokurör, Prantsusmaa), kes alustas 4. aprillil 2003 kriminaaluurimist tulu varjamise ja usalduse kuritarvitamisele kaasaaitamise eest.

10      Komisjon andis 11. juunil 2003 uurimisülesande ka oma siseauditi talitusele, kes koostas kolm aruannet: 7. juulil ja 24. septembril 2003 koostatud aruanded ja 22. oktoobri 2003. aasta lõpparuande.

11      Komisjon tegi OLAFi 22. aprilli 2003. aasta aruande põhjal oma õigustalitusele ülesandeks esitada X‑i suhtes kuriteokaebus, mispeale esitas nimetatud talitus 10. juulil 2003 Pariisi riigiprokurörile kaebuse seoses kuritegelikul teel saadud tulu varjamise ja usalduse kuritarvitamisele kaasaaitamisega. Kaebus käsitles võimalikku rahaliste vahendite omastamist Euroopa Liidu ametnike või teenistujate poolt, mis on kahjustanud liidu finantshuve. Pariisi riigiprokurör alustas kriminaalmenetlust 4. augusti 2003. aasta lisasüüdistusaktiga, mis puudutas usalduse kaotust.

12      Hageja andis 11. juunil 2008 komisjonile teada, et Prantsuse politsei kutsus ta välja, et ta selles kriminaalmenetluses tunnistajana üle kuulata. Sellest tulenevalt palus ta ametisse nimetavat asutust vabastada ta konfidentsiaalsuskohustusest vastavalt Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artiklile 19, ning hüvitada talle sõidukulud Luxembourgist (Luksemburg) Pariisi.

13      Ametisse nimetav asutus vabastas hageja 30. juunil 2008 konfidentsiaalsuskohustusest, kuid jättis sõidukulude hüvitamise taotluse rahuldamata. Selle otsuse peale 21. juulil 2008 esitatud kaebus lükati tagasi 20. novembril 2008.

14      Prantsuse politsei kuulas hageja üle 7. oktoobril 2008.

15      Hageja esitas 22. oktoobril 2008 esimese abitaotluse (registreeritud numbriga D/505/08), mis põhines personalieeskirjade artiklil 24. Ta rõhutas eelkõige, et 1998. aasta oktoobris siseauditi läbiviimist taotledes oli ta tegutsenud rikkumisest teatajana ning tema ja asjasse puutuva institutsiooniga ühiste huvide tõttu peab institutsioon talle abi osutama. Tema hinnangul oleks komisjon seetõttu pidanud enda kanda võtma advokaaditasu, mis ta pidi maksma, kui Prantsuse politsei ta tunnistajana ülekuulamisele kutsus.

16      See esimene abitaotlus jäeti rahuldamata 17. detsembril 2008. Komisjon märkis, et talle oli teatavaks saanud, et hageja suhtes alustati 7. oktoobri 2008. aasta ülekuulamisel eeluurimist. Ta leidis, et täidetud ei olnud personalieeskirjade artikli 24 kohaldamise kaks eeldust ehk ähvarduste, solvangute jne esitamine ametniku isiku või tema omandi vastu, ning põhjusliku seose esinemine nende tegude ja ametniku ametiseisundi või ametikohustuste vahel. Komisjoni otsust ei vaidlustatud.

17      9. septembril 2013 tegi Tribunal de grande instance de Paris’ (Pariisi esimese astme kohus, Prantsusmaa) eeluurimiskohtunik kõigi antud kriminaalasjas uurimise all olnud isikute, sealhulgas hageja suhtes menetluse lõpetamise määruse (edaspidi „kriminaalmenetluse lõpetamise määrus“).

18      Komisjon esitas kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale 17. septembril 2013 apellatsioonkaebuse.

19      Cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa) jättis 23. juuni 2014. aasta otsusega kriminaalmenetluse lõpetamise määruse muutmata.

20      Komisjon esitas kriminaalmenetluse lõpetamise määruse muutmata jätnud Cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus) 23. juuni 2014. aasta otsuse peale 27. juunil 2014 kassatsioonkaebuse.

21      Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus) jättis 15. juuni 2016. aasta kohtuotsusega komisjoni kassatsioonkaebuse kriminaalmenetluse lõpetamise määruse muutmata jätnud Cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus) 23. juuni 2014. aasta otsuse peale rahuldamata, lõpetades seega kriminaalmenetluse.

22      Hageja esitas 28. novembril 2016 eelkõige 9. septembri 2016. aasta kohtuotsusele De Esteban Alonso vs. komisjon (T‑557/15 P, ei avaldata, EU:T:2016:456, punkt 59) ja Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonikohus) 15. juuni 2016. aasta kohtuotsusele viidates personalieeskirjade artikli 24 alusel teise abitaotluse, paludes, et komisjon võtaks enda kanda advokaaditasud, mis hageja pidi maksma seoses vajadusega kaitsta ennast Prantsuse kohtutes. Ta palus ka, et tema staatust rikkumisest teatajana tunnustataks vastava märkuse lisamisega tema isikutoimikusse, et taastada tema ametialane maine. Teise võimalusena palus ta hüvitada kahju, mille tekitas institutsiooni ametialane eksimus keelduda tunnustamast tema staatust rikkumisest teatajana ja andmast talle kaitset.

23      Ametisse nimetav asutus tunnistas 28. märtsi 2017. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) teise abitaotluse vastuvõetamatuks peamiselt põhjusel, et hageja ei tõendanud ühegi uue faktilise asjaolu esinemist alates esimese abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse tegemisest 17. detsembril 2008. Ühtlasi leidis ta, et nii teine abitaotlus kui ka kahju hüvitamise nõue olid põhjendamatud.

24      Komisjoni 10. aprilli 2017. aasta kirjaga (viide: CMS 16/056) teavitati hagejat tema suhtes komisjoni sõnul seoses Eurostati asjaga avatud distsiplinaarmenetluse „toimiku“ olemasolust ja sulgemisest.

25      Hageja esitas vaidlustatud otsuse peale 28. juunil 2017 eelneva halduskaebuse.

26      See kaebus jäeti 30. oktoobril 2017 rahuldamata.

 Menetlus ja poolte nõuded

27      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 5. veebruaril 2018.

28      Hageja andis Üldkohtu kantseleisse 4. juunil 2018 saabunud kirjaga teada, et ei soovi repliiki esitada.

29      Hageja palub Üldkohtul sisuliselt:

–        esimese võimalusena mõista komisjonilt tema kasuks välja 68 831 eurot varalise kahju eest ja 100 000 eurot mittevaralise kahju eest;

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

30      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse või igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

31      Hageja väidab hagi põhjendamiseks esiteks, et tema poolt personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotlus oli vastuvõetav, ja samuti on vastuvõetav tema tühistamishagi selle taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale. Järgmiseks palub hageja esimese võimalusena tuvastada liidu lepinguväline vastutus selle eest, et komisjon ei tunnusta hageja kui rikkumisest teataja staatust, ja teise võimalusena palub ta vaidlustatud otsus tühistada.

 Abitaotluse ja vaidlustatud otsuse tühistamise taotluse vastuvõetavus

32      Hageja vaidleb hagis vastu komisjoni seisukohale, mis on väljendatud vaidlustatud otsuses ja mille kohaselt oli teine abitaotlus vastuvõetamatu.

33      Hageja väidab, et kuigi on tõsi, et ametisse nimetav asutus ei pea abistama ametnikku, keda kahtlustatakse ametialaste kohustuste rikkumises, ei olnud asjaolu, et komisjon osales selles menetluses tsiviilhagejana, lõplikuks takistuseks, mis ei võimaldanud tal edaspidi käesoleva kohtuasja hagejat abistada. Käesoleval juhul olid ametisse nimetava asutuse käsutuses andmed, mis tõendasid, et hageja tegutses rikkumisest teatajana.

34      Hageja väidab, et asjaolu, et talle tekitatud kahju tuleneb Prantsuse ametiasutuste tegevusest, ei takista personalieeskirjade artikli 24 kohaldamist. Ta kinnitab, et tugines rikkumisest teataja staatusele, näitamaks, et tema suhtes eeluurimise alustamine ja kriminaalmenetluse läbiviimine oli ebaseaduslik.

35      Viimaseks rõhutab hageja, et ta on alati väitnud, et ei osalenud eelarvereegleid eiravas juhtimissüsteemis teadlikult, ja seda kinnitab ka tema taotlus, et temalt võetaks kulude kinnitamise õigus. Tema hinnangul oleks need asjaolud pidanud viima ametisse nimetava asutuse arusaamisele, et hageja ei järginud tema huvidega vastandlikke huve ja tema juhtumit tuleb eristada teistest asjasse puutuvate ametnike juhtumitest, sealhulgas seoses tema kaitsele Prantsuse kohtutes kulunud summade hüvitamisega.

36      Komisjon väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsuse tühistamise nõue on vastuvõetamatu, sest ka teine abitaotlus oli vastuvõetamatu, kuna esiteks hageja ainult kordas varasemat abitaotlust ilma uusi faktilisi asjaolusid esitamata, ja teiseks esitas ta selle uue abitaotluse, ilma et ta oleks ammendanud riigisiseseid õiguskaitsevahendeid.

37      Mis esiteks puudutab komisjoni argumenti, et teine abitaotlus oli vastuvõetamatu põhjusel, et hageja ei esitanud uusi faktilisi asjaolusid, siis tuleb tõdeda, et selles abitaotluses (vt eespool punkt 22) on välja toodud üks uus faktiline asjaolu võrreldes esimese abitaotlusega (vt eespool punkt 15), mis esitati veidi aega pärast seda, kui Tribunal de grande instance de Paris’ (Pariisi esimese astme kohus, Prantsusmaa) eeluurimiskohtunik oli hageja suhtes eeluurimist alustanud.

38      See uus asjaolu on kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, mille eeluurimiskohtunik tegi 9. detsembril 2013 ja mis komisjoni poolt edasi kaevatuna kaks korda, neist viimasena lõplikult Cour de cassationi (kassatsioonikohus) poolt 15. juunil 2016 muutmata jäeti.

39      Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ja selle muutmata jätmine apellatsioonimenetluses ning kassatsioonkaebuse tagasilükkamine, mis näitab, et kohtud ei nõustunud komisjoni arusaamaga, mida ta väljendas apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses esitatud seisukohtades ja mille kohaselt oli hageja toime pannud süüteo, kujutavadki endast üheskoos uut faktilist asjaolu.

40      On tõsi, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruses märkis Prantsuse eeluurimiskohtunik, et „Eurostati heakskiidul sõlmitud kolmepoolsete [lepingute] täitmisest tulenev mehhanism [oli] vastuolus Euroopa ühenduste üldeelarvele kohaldatava [21. detsembri 1977. aasta] finantsmääruse [(ELT 1977, L 356, lk 1; edaspidi „finantsmäärus“)] artikliga 4.1“, ja Cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) asus oma 23. juuni 2014. aasta kohtuotsuses seisukohale, et „eirati finantsmääruses ette nähtud uusi kasutuselevõtu eeskirju“.

41      Need järeldused on aga umbisikulised ega maini hagejat mingil viisil.

42      Lisaks tõdes Prantsuse kriminaalkohtunik ühtlasi, et puudus pettuse toimepanemise kavatsus ja varade omastamine, ning ta tegi veel teisi tähelepanekuid, mille kohaselt esiteks oli datashops-süsteem, mis ei vastanud küll finantsmäärusele, Euroopa Liidu Kontrollikoja hinnangul „vajalik finantsmääruse puudulikkuse tõttu“, ja selle puhul oli tegemist „OPOCE poolt juba õiguspäraselt kasutatud süsteemi pelga ülevõtmisega“, teiseks „ei võimaldanud olemasolevad ühenduse menetlused tagada Eurostati loodud andmete turustamist paindlikus ja toimivas raamistikus ning sobiva menetluse puudumisel oli vaja leida lahendused, mis võimaldaks Eurostatil oma ülesandeid täita“, ja kolmandaks „ei tundnud finantskontroll, mis kaasati datashops-võrgustiku loomise algusse ja mis ei pooldanud selle võrgustiku loomist kolmepoolsete lepingute abil, mingit huvi selle võrgustiku toimimisviiside vastu, pannes Eurostati vastutavad töötajad olukorda, kus neil tuli ja nad said tegutseda „nii hästi kui võimalik“, samas kui komisjoni strateegia oli suurendada statistika pakkumist, et vastata sellekohasele väga suurele nõudlusele (kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, Cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus) 23. juuni 2014. aasta otsus).

43      Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et hageja tugineb Prantsuse kriminaalkohtute otsustele viidates õigesti uue faktilise asjaolu olemasolule.

44      Mis teiseks puudutab teise abitaotluse vastuvõetamatust põhjusel, et hageja ei olnud ammendanud riigisiseseid õiguskaitsevahendeid, siis tuleb märkida, et see argument põhineb eeldusel, et abistamiskohustust käsitlev personalieeskirjade artikkel 24 on käesolevas asjas kohaldatav ja et seega on administratsiooni mittesüülise vastutuse teke selle sätte alusel seotud riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamisega kahju põhjustanud kolmanda isiku vastu.

45      Nagu aga tagapool punktides 46–59 selgitatud, on see eeldus ekslik.

46      Personalieeskirjade artiklis 24 on sätestatud:

„Liit aitab iga ametnikku, eelkõige menetluses sellise isiku vastu, kes esineb ähvarduste, solvavate või laimavate tegude või rünnakutega isiku või omandi vastu, mille all ametnik või tema pereliige kannatab ametniku ametiseisundi ja kohustuste tõttu.

Liit kompenseerib ametnikule sellistel juhtudel kantud kahju niivõrd, kuivõrd töötaja ise ei ole teadlikult ega tõsise hooletuse tõttu kahju tekitanud ega ole saanud hüvitist kahju põhjustanud isikult.“

47      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on artikli 24 eesmärk anda ametnikele ja teenistujatele nii oleviku kui ka mineku suhtes kindlustunne, et nad saaksid oma töökohustusi teenistuse huvides paremini täita (12. juuni 1986. aasta kohtuotsus Sommerlatte vs. komisjon, 229/84, EU:C:1986:241, punkt 19; 27. juuni 2000. aasta kohtuotsus K vs. komisjon, T‑67/99, EU:T:2000:169, punkt 35, ja 20. juuli 2011. aasta kohtuotsus Gozi vs. komisjon, F‑116/10, EU:F:2011:124, punkt 12). Institutsiooni abistamiskohustusega peetakse seega silmas nii tema töötajate kaitset kui ka tema enda huvide kaitsmist ning see tugineb järelikult eeldusele, et neil on ühised huvid. Nii on otsustatud, et administratsioon ei pea aitama ametnikku, keda kahtlustatakse oma ametikohustuste tõsises rikkumises, mille eest võib algatada distsiplinaarmenetluse (23. novembri 2010. aasta kohtuotsus Wenig vs. komisjon, F‑75/09, EU:F:2010:150, punkt 49).

48      Veelgi täpsemalt on väljakujunenud kohtupraktikas leitud, et personalieeskirjade artiklis 24 sätestatud abistamiskohustuse eesmärk on tagada ametnikele institutsiooni kaitse kolmandate isikute tegude eest, mitte aga institutsiooni enda toimingute eest, mille kontrollimine on reguleeritud personalieeskirjade muude sätetega (9. septembri 2016. aasta kohtuotsus De Esteban Alonso vs. komisjon, T‑557/15 P, ei avaldata, EU:T:2016:456, punkt 45, ja 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Curto vs. parlament, T‑275/17, EU:T:2018:479, punkt 111; vt selle kohta ka 12. juuli 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Q, T‑80/09 P, EU:T:2011:347, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

49      Käesoleval juhul tegid Prantsuse õigusasutused hageja suhtes eeluurimise alustamise otsuse 7. oktoobril 2008. See otsus tehti eeluurimismenetluses, mida need õigusasutused olid alustanud 4. aprillil 2003 neile OLAFi poolt 19. märtsil 2003 edastatud teabe raames ja komisjoni poolt 10. juulil 2003 X‑i suhtes esitatud kaebust arvestades.

50      Pärast kõigi uurimisaluste isikute, sealhulgas hageja suhtes tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määrust Prantsuse kriminaalmenetlus jätkus, sest komisjon esitas selle määruse peale apellatsioonkaebuse, mille Cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) 23. juuni 2014. aasta otsusega rahuldamata jättis, mispeale komisjon esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse, mille Cour de cassation (kassatsioonikohus) 15. juuni 2016. aasta otsusega rahuldamata jättis.

51      Olgu märgitud, et nagu Üldkohus juba otsustas F. De Esteban Alonso kohta kohtuasjas, milles tehti 9. septembri 2016. aasta otsus De Esteban Alonso vs. komisjon (T‑557/15 P, ei avaldata, EU:T:2016:456, punkt 49), ei ole Prantsuse õigusasutuste tehtud toimingud, sealhulgas hageja suhtes eeluurimise alustamine, personalieeskirjade artiklis 24 nimetatud teod. Lisaks sellele, et need toimingud kuuluvad kriminaalmenetluse tavalise käigu juurde, ei ole hageja kordagi tõsiselt väitnud, et nende puhul on tegemist Prantsuse õigusasutuste õigusvastaste rünnakutega tema suhtes, mis seetõttu annaks alust taotleda komisjonilt abi personalieeskirjade artikli 24 alusel.

52      Kohtupraktikast ilmneb aga sisuliselt, et kuigi personalieeskirjade artikli 24 esimeses lõigus sätestatud abistamiskohustus on ametnikule oluline personalieeskirjadest tulenev tagatis ning selle tingimus ei ole see, et eelnevalt oleks tuvastatud sellise tegevuse õigusvastasus, mille tõttu ametnik abi palub, peab ametnik lisaks esitama andmeid, mis esmapilgul lubaks arvata, et see tegevus on ametniku vastu suunatud tema staatuse ja ametikohustuste tõttu ning on kohaldatava riigisisese õiguse kohaselt õigusvastane (23. novembri 2010. aasta kohtuotsus Wenig vs. komisjon, F‑75/09, EU:F:2010:150, punkt 48).

53      Käesoleval juhul ei ole see nii, sest hageja ei väida tõsiselt, et Prantsuse õigusasutused tegutsesid tema suhtes õigusvastaselt, ja samuti ei ole ta esitanud sellekohaseid tõendeid.

54      Peale selle tuleb tõdeda, et tegelikult ei palu hageja komisjonilt abi mitte seoses kolmandate isikute toimingutega, vaid seoses selle sama institutsiooni tegudega ehk tegudega, mille tõttu alustati tema suhtes eeluurimist ja eelkõige mille tõttu kriminaalmenetlus pikenes kuni Cour de cassationi (kassatsioonikohus) 15. juuni 2016. aasta otsuse tegemiseni.

55      Kuigi on tõsi, et hageja suhtes alustasid eeluurimist Prantsuse õigusasutused, on kriminaalmenetluse alustamise taga siiski komisjon, kes edastas neile õigusasutustele teavet ja esitas kuriteokaebuse. Lisaks ja ennekõike oli aga just komisjon see, kes põhjustas selle menetluse jätkumise pärast seda, kui oli tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus.

56      Nii selgitab hageja hagiavalduses, et „kuigi komisjoni jaoks võis tunduda vajalik osaleda menetluses tsiviilhagejana, et tagada liidu finantshuvide kaitse, ei õigustanud siiski miski [hageja] suhtes kriminaalmenetluse jätkamist […], sest komisjon teadis, et talle ei saanud ette heita teadlikku osalemist tema ülemuste poolt loodud mittenõuetekohases datashops-võrgustiku haldamissüsteemis“.

57      Eeltoodud järeldustest tuleneb, et kuna tegusid, millega seoses hageja personalieeskirjade artikli 24 alusel abi taotleb, ei pannud toime Prantsuse õigusasutused (seejuures ei ole nende tegude õigusvastasust tõsiselt väidetud, vt eespool punktid 51–53), vaid komisjon ise, ei ole see säte eespool punktis 48 osundatud kohtupraktika kohaselt käesolevas asjas kohaldatav.

58      Järelikult ei saa nõustuda komisjoni argumendiga, et teine abitaotlus on vastuvõetamatu põhjusel, et hageja ei ammendanud riigisiseseid õiguskaitsevahendeid.

59      Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et komisjoni argumendid, mille kohaselt hagi on vastuvõetamatu, sest esitatud ei ole uusi faktilisi asjaolusid ja järgitud ei ole ühte personalieeskirjade artikli 24 kohaldamise tingimustest, tuleb tagasi lükata.

 Sisulised küsimused

60      Teise võimalusena juhuks, kui abitaotlust puudutav nõue jäetakse rahuldamata, väidab hageja oma taotluses ja eelnevas halduskaebuses, et komisjon tegi vea, kui ta eiras asjaolu, et hageja tegutses rikkumisest teatajana. Hageja viitas selles osas personalieeskirjade artiklile 22a. Tema väitel sai komisjon hiljemalt oma siseauditi talituse 2003. aastal koostatud lõpparuandest teada hageja rollist faktiliste asjaolude avaldamisel. Ta märkis, et kui tema suhtes oleks läbi viidud distsiplinaarmenetlus, oleks tema suhtes olnud kohaldatav personalieeskirjade IX lisa artikkel 21, mis käsitleb ametniku kaitsekulude hüvitamist juhul, kui distsiplinaarmenetlus lõpeb ilma karistust määramata.

61      Hageja eitab tahtlikku osalemist problemaatilises haldussüsteemis. Ta jagas kiiresti oma kahtlusi selle süsteemi kohta. Ta ei teadnud, et datashops-võrgustiku käivitamisel ei kaasatud finantskontrolli. Ta nõudis siseauditi läbiviimist ja endalt allkirjaõiguse äravõtmist. Ta seati selles asjas lõksu. Lisaks sai ta tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusest teada alles 10. aprillil 2017.

62      Hageja leidis seega, et komisjon eiras kohustust kaitsta rikkumisest teatajat, ja seda viga süvendas tsiviilhagi esitamine, apellatsioonkaebuse esitamine kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale ja seejärel kassatsioonkaebuse esitamine selle määruse muutmata jätnud Cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus) 23. juuni 2014. aasta kohtuotsuse peale, kuivõrd need toimingud kujutavad endast samuti ebaõiglasi süüdistusi, mille kohaselt hageja osales teadlikult süsteemis, mis rikub finantsmäärust.

63      Hageja leidis seetõttu, et tema kahju seisneb osaliselt varalises kahjus tulenevalt Prantsuse kriminaalmenetluses kantud kaitsekuludest 68 331 euro suuruses summas ja osaliselt mittevaralises kahjus 90 000 euro suuruses summas tulenevalt talle osaks saanud ebaõigluse tunnetamisest, kuivõrd tema suhtes viidi läbi kriminaalmenetlus tegude eest, mis tulid ilmsiks tänu temale. Lisaks palus ta komisjonil, et tema isikutoimikusse lisataks märkus, milles tunnustatakse tema staatust rikkumisest teatajana Eurostati asjas, et taastada tema ametialane maine.

64      Hagis jääb hageja põhiosas oma seisukohtade juurde. Tema kui rikkumisest teataja staatuse eiramine kujutab endast personalieeskirjade artikli 22a ja hoolitsemiskohustuse rikkumist. Asjaolu, et see säte lisati personalieeskirjadesse alles aastal 2004 ei saanud komisjoni takistada tunnustamast aastal 2016 tema rolli rikkumisest teatajana, mida ta toona täitis vastavalt personalieeskirjade artiklitest 11 ja 12 tulenevatele kohustustele. Nii hoolitsemiskohustus kui ka võrdse kohtlemise põhimõte nõudsid, et komisjon eristaks tema juhtumit teiste Eurostati asjas kahtlustuse saanud isikute omast.

65      Kuid komisjon, kes sai hiljemalt 22. oktoobril 2003 teada rollist, mida hageja täitis, jättis Prantsuse õigusasutused sellest teavitamata ja pikendas ebaõiglaselt hageja suhtes toimunud kriminaalmenetlust, olgugi et talle ei saanud teadmata olla, et hageja ei osalenud datashops-süsteemis teadlikult. See, et komisjon ei kaitsnud hagejat kogu tekitatud kahju eest üksnes asjaolu tõttu, et ta oli Eurostati asja ilmsikstuleku ajal osakonnajuhataja, kujutab hageja väitel endast ametialast eksimust. Viimaks märgib hageja seoses komisjoni poolt tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusega, et põhjendused, mis komisjon selle menetluse lõpetamiseks esitas, ei taasta tema ametialast mainet, vaid jätavad püsima kahtluse küsimuses, kuidas ta oma ametiülesandeid täitis.

66      Seoses personalieeskirjade artikliga 24 märgib hageja, et komisjon väidab vääralt, et järgib isegi pärast Cour de cassationi (kassatsioonikohus) 15. juuni 2016. aasta otsust huve, mis on hageja huvidega vastandlikud, mistõttu on mis tahes abistamine välistatud.

67      Komisjon vaidleb hageja seisukohale vastu. Personalieeskirjade artikkel 22a lisati nendesse eeskirjadesse alles 1. mail 2004. Hageja ei saa komisjonile ette heita, et viimane ei andnud talle staatust, mida auditi tegemise taotluse esitamise kuupäeval ei olnud olemas. Seoses hoolitsemiskohustuse väidetava rikkumisega tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et see kohustus ei saa anda eeliseid, mida personalieeskirjadest ei tulene. Mis puudutab kahju väidetavat süvendamist õiguskaitsevahendite kasutamise teel, siis komisjon kasutas ainult õigust, mis tal on. Distsiplinaarmenetluse algatamises seisneva väidetava vea kohta märgib komisjon, et on selge, et selles menetluses ei võetud vastu ühtegi akti, mis puudutaks hagejat, ja see selgitab, miks hagejat sellest menetlusest ei teavitatud. Asjaolu, et algatati puhtalt formaalne distsiplinaarmenetlus, mida ei ole kunagi avalikustatud ja milles ei tehtud mitte ühtegi uurimistoimingut, ei saanud hagejale kahju tekitada.

68      Seoses personalieeskirjade artikli 24 väidetava rikkumisega viitab komisjon oma seisukohale seoses selle sätte alusel esitatud teise abitaotluse vastuvõetamatusega ja väidab, et see nõue on igal juhul alusetu, sest see puudutab selliste kulude hüvitamist, mida hageja pidi kandma selleks, et tõendada oma süütust olukorras, kus komisjoni ja hageja huvid olid läbivalt vastandlikud, mitte aga selliste kulude hüvitamist, mida hageja pidi kandma, et kaitsta end kolmandate isikute rünnakute või õigusvastaste tegude eest.

 Kahju hüvitamise nõuded

69      Personalieeskirjade artiklis 22a on sätestatud:

„1.      Ametnik, kellele saavad tema ametikohustuste täitmise käigus või sellega seoses teatavaks asjaolud, mille alusel võib eeldada võimaliku ebaseadusliku tegevuse olemasolu, sealhulgas pettuse- või korruptsioonijuhtumid, mis kahjustavad liidu huvisid, või raskeid olukordi seoses ametikohustuste täitmisega, mis võivad endast kujutada liidu ametnike kohustuste täitmata jätmist, teatab sellest viivitamata oma vahetule ülemusele või peadirektorile või juhul, kui ta peab seda vajalikuks, peasekretärile või samaväärsetel ametikohtadel olevatele isikutele või otse Euroopa Pettustevastasele Ametile.

[…]

3.      Institutsioon ei tee ametnikule kahju lõigetes 1 ja 2 nimetatud teabe edastamise tõttu, tingimusel et ametnik tegutses põhjendatult ja ausalt.“

70      Personalieeskirjade artikkel 22, mis pani kõigile ametnikele kohustuse teatada asjaoludest, mille alusel võib eeldada liidu ametnike võimaliku ebaseadusliku tegevuse olemasolu või raskeid olukordi seoses ametikohustuste täitmisega (vt selle kohta 8. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Bermejo Garde vs. EMSK, T‑530/12 P, EU:T:2014:860, punktid 103–106), jõustus 1. mail 2004.

71      Siinkohal tuleb märkida, et juhul kui ametnik oleks juba enne 1. maid 2004 omal algatusel teatanud oma ülemusele talle teada olnud õigusvastasest tegevusest või rikkumisest personalieeskirjadest tulenevate kohustuste täitmisel, mis võisid kahjustada liidu finantshuve, oleks tal juba olnud õigus tema tööandjaks oleva institutsiooni kaitsele selle teavitamise tõttu talle osaks saada võiva kättemaksu eest, ning samuti õigus sellele, et institutsioon ei kohtle teda ebasoodsalt, tingimusel et ta tegutses heauskselt.

72      Tuleb siiski lisada, et kuigi see ametnikule ette nähtud kaitse on tagatud institutsioonist lähtuva ebasoodsa kohtlemise puhul, ei saa selle eesmärk olla kaitsta ametnikku uurimise eest, milles soovitakse välja selgitada, kas ja millises ulatuses võttis ametnik ise osa õigusvastasest tegevusest, millest ta teatab. Äärmisel juhul võib ametniku omaalgatuslik teatamine sellistest asjaoludest olla juhul, kui uurimine kinnitab ametniku osavõttu õigusvastasest tegevusest, millest ta teatas, kergendav asjaolu võimalikus karistuse määramise menetluses, mille institutsioon algatab sellise uurimise järel, nagu muu hulgas on märgitud asepresident Šefčoviči 6. detsembri 2012. aasta teatises komisjonile SEC(12012) 679 final rasketest rikkumisest teatamist käsitlevate eeskirjade kohta (whistleblowing) (punkti 3 lõpuosa).

73      Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et igal juhul ei saanud rikkumisest teataja staatus, mida hageja nõudis, anda talle kaitset menetluse eest, mille eesmärk oli välja selgitada tema võimalik osavõtt tegudest, millest ta teatas.

74      Käesoleval juhul ei ole küsimus seega mitte niivõrd selles, kas hagejale tuli omistada rikkumisest teataja staatus, kui selles, kas käesoleva kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades tegutses komisjon õigusvastaselt, tingides kriminaalmenetluse jätkumise pärast seda, kui kriminaalmenetluse lõpetamise määrus oli tehtud.

75      Mis puudutab kriminaalmenetluse jätkumist pärast menetluse lõpetamise määruse tegemist tulenevalt apellatsioonkaebuse esitamisest kriminaalasja lõpetamise määruse peale ja seejärel kassatsioonkaebuse esitamisest selle määruse muutmata jätnud Cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus) 23. juuni 2014. aasta kohtuotsuse peale, siis tuleb meelde tuletada, et võimalus panna oma õigused maksma kohtulikult ehk seega kohtuliku kontrolli kaudu, on liikmesriikide ühesugustel riigiõiguslikel tavadel rajaneva üldise õiguspõhimõtte väljendus, mis on ühtlasi kirjas Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13 (15. mai 1986. aasta kohtuotsus Johnston, 222/84, EU:C:1986:206, punktid 17 ja 18, ning 17. juuli 1998. aasta kohtuotsus Promedia vs. komisjon, T‑111/96, EU:T:1998:183, punkt 60), ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47. Kuna õigus pöörduda kohtusse on põhiõigus ja üldpõhimõte, mis tagab õiguse järgimise, saab asjaolu, et institutsioon esitab kohtule kaebuse, üksnes täiesti erandlike asjaolude korral endast kujutada ametialast eksimust (vt selle kohta 28. septembri 1999. aasta kohtuotsus Frederiksen vs. parlament, T‑48/97, EU:T:1999:175, punkt 97).

76      Käesoleval juhul tuleb asuda seisukohale, et olenemata sellest, mis põhjustel leidsid Prantsuse kriminaalkohtud menetluse lõpetamise määruses ja selle määruse muutmata jätnud Cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus) 23. juuni 2014. aasta kohtuotsuses sisuliselt, et tuvastatud rikkumised olid tingitud pigem liidu kehtestatud õigusliku raamistiku puudulikkusest kui uurimise all olnud ametnikest, kes otsisid ainult lahendusi Eurostati huvides ja sellises puudulikus õigusraamistikus, ei tundu juhtumi asjaolud olevat sedavõrd erandlikud, et tuleks teha järeldus, et selle määruse peale esitatud apellatsioonkaebus ja selle kohtuotsuse peale esitatud kassatsioonkaebus kujutavad endast komisjoni ametialast eksimust. Sellest järeldub, et hagejal ei ole alust nõuda varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et tema suhtes toimus aastatel 2003–2016 kriminaalmenetlus.

 Tühistamisnõuded

77      Mis puudutab komisjoni keeldumist võtta enda kanda hageja kaitsekulud liikmesriigi kriminaalmenetluses pärast seda, kui hageja suhtes toimunud kriminaalmenetlus Cour de cassationi 15. juuni 2016. aasta otsusega lõppes, siis tuleb märkida, et selle keeldumise põhjendused, mis komisjon esitas taotluse rahuldamata jätmise otsuses ja seejärel eelneva halduskaebuse rahuldamata jätmise otsuses, ei vasta küll selgelt teatavatele mureküsimustele, mis hageja haldusmenetluse käigus tõstatas, kuid võimaldavad teada saada tegeliku põhjuse, mille tõttu komisjon teise abitaotluse rahuldamata jättis.

78      Seoses hageja mureküsimustega näib, et läbi viidete personalieeskirjade artiklitele 22a ja 24, millest teise kohta on eespool tõdetud, et see ei ole käesolevas asjas kohaldatav (vt eespool punkt 57), ja teise kohta, et see ei anna hagejale kaitset võimalike kriminaal- või distsiplinaarmenetluste eest (vt eespool punkt 73), väitis hageja sisuliselt, et teda ei tunnistatud Eurostati kohtuasjas süüdi.

79      Nii väitis hageja haldusmenetluse algusest peale, et datashops-süsteemi esitleti talle veenvalt kui nõuetekohast ja heakskiidetut, et ta tegutses heauskselt, ta ei osalenud vaidlusaluses korralduses kunagi teadlikult, ta teavitas rikkumisest kiiresti, ja lõpuks, et talle seati lõks. Selle veendumuse tõttu, mida toetasid Prantsuse kriminaalkohtute positiivsed otsused, taotles ta komisjonilt, et viimane võtaks enda kanda tema kaitsekulud liikmesriigi kriminaalmenetluses ning samuti hüvitaks mittevaralise kahju, mis tuleneb ebaõiglusest, mida ta tundis komisjoni kaitse puudumisel, olgugi et oli tegutsenud Eurostati asjas rikkumisest teatajana. See oli ka põhjus, miks ta palus, et tema toimikusse tehtaks märkus, millega tunnustataks tema rolli rikkumisest teatajana, et taastada tema ametialane maine.

80      Pärast seda, kui tema suhtes toimunud kriminaalmenetlus oli lõpetatud, märkis hageja lisaks oma teises abitaotluses ja seejärel eelnevas halduskaebuses, et kui sellisele tulemusele oleks jõutud distsiplinaarmenetluses, oleks tema kaitsekulud hüvitatud vastavalt personalieeskirjade XI lisa artiklile 21.

81      Komisjon aga jättis abitaotlust ja seejärel eelnevat halduskaebust tagasi lükates hageja mureküsimused selge vastuseta. Ta lükkas tehnilistele põhjendustele tuginedes tagasi hageja argumendid personalieeskirjade artiklite 22a ja 24 kohta.

82      Seejuures esitas komisjon aga väiteid, millest ilmneb, et tema keeldumine haldusmenetluses võtta hageja kulud enda kanda põhines lõppastmes mitte niivõrd nende sätete tehnilisel kohaldamatusel, kuivõrd põhiliselt arvamusel, et hageja oli süüdi personalieeskirjadest tulenevate kohustuste rikkumises.

83      Seetõttu viitas komisjon hageja abitaotluse ja seejärel eelneva halduskaebuse rahuldamata jätmisel kaks korda ja rasvases kirjas asjaolule, et Cour de cassation (kassatsioonikohus) tuvastas oma 15. juuni 2016. aasta otsuses „Euroopa Liidu eelarve‑eeskirjade eiramise“, kuid leidis, et puuduvad „piisavad“ tõendid, mis võimaldaks uurimisalused isikud kohtu alla anda.

84      Lisaks andis komisjon eelneva halduskaebuse rahuldamata jätmise otsuses hinnangud, mille kohaselt „[ta] järgis kriminaalmenetluses [hagejaga] vastandlikke huve, mille tõttu ei saa personalieeskirjade artikkel 24 isegi juhul, kui tehakse [kriminaalmenetluse lõpetamise määrust kinnitav] kohtuotsus, olla aluseks abitaotlusele, milles nõutakse kriminaalmenetluse kui sellise või selle toimumise tõttu kantud kahju hüvitamist“.

85      Tuleb tõdeda, et kuigi peab tõesti paika ja on seejuures ilmne, et komisjon järgis huve, mis kriminaalmenetluse käigus olid hageja huvidega vastandlikud, ei saanud see huvide vastandlikkus loogiliselt edasi kesta pärast Cour de cassationi (kassatsioonikohus) otsust, millega kriminaalmenetluse lõpetamise määrus muutmata jäeti, välja arvatud juhul, kui komisjon jäi arvamusele, et hageja oli personalieeskirjadest tulenevaid kohustusi rikkunud, olenemata asjaolust, et kriminaalmenetlus tema suhtes lõpetati.

86      Komisjoni sellise hagejat süüdimõistva avamuse püsimajäämine ka pärast Cour de cassationi (kassatsioonikohus) 15. juuni 2016. aasta otsust leiab muu hulgas kinnitust kostja vastusest.

87      Nii selgitab komisjon kostja vastuses, et „kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemise asjaolud (see määrus jätab lahtiseks finantsmahhinatsioonide võimaluse küsimuse) ja kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlustel ei kaotanud poolte huvide vastandlikkust ja need asjaolud annavad komisjonile alust jätta abi andmisest keeldumise otsus muutmata“.

88      Kokkuvõttes ilmneb seega, et komisjoni otsus mitte võtta enda kanda hageja kaitsekulusid liikmesriigi kohtumenetluses ei põhine niivõrd personalieeskirjade artikli 24 tehnilisel kohaldamatusel, mille kohta komisjon küll väidab, et see ei oleks osutunud ületamatuks takistuseks nende kulude enda kanda võtmisel, kuivõrd „huvide vastandlikkuse“ püsimajäämisel ehk komisjoni jätkuval arvamusel, et hageja rikkus personalieeskirjadest tulenevaid kohustusi.

89      Sellegipoolest, kuna hageja ei ole enam liikmesriigi kriminaalmenetluses uurimise all, Prantsuse kohtutes ei esitatud isiklikult tema vastu kordagi süüdistust finantseeskirjade rikkumises, ja lisaks ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel tema suhtes tehtud ühtegi distsiplinaarotsust personalieeskirjadest tulenevate kohustuste rikkumise kohta, ei olnud mitte ainult kriminaalmenetlus Prantsusmaal tema suhtes lõppenud, vaid tema suhtes kehtis endiselt ka süütuse presumptsioon personalieeskirjadest tulenevate kohustuste täitmise osas.

90      Tõsi, hageja ei ole esitanud sõnaselget väidet süütuse presumptsiooni rikkumise kohta. Selle põhjus on, et kuna hageja on oma süütuses veendunud, siis tugineb ta otse sellele oma nõuetes vaidlustatud otsuse vastu. Selline seisukoht sisaldab üldiselt üksikule arutluskäigu kohaselt – ja nagu hageja kohtuistungil muu hulgas kinnitas – tuginemist süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumisele, eelkõige siis, kui hageja rõhutas pärast kinnitamist, et ta ei ole süüdi (vt punkt 79 eespool), et komisjon jättis oma tegevusega „püsima kahtluse küsimuses, kuidas ta oma ametiülesandeid täitis, [ja] tema ametialases maines“.

91      Olgu märgitud, et süütuse presumptsiooni põhimõte, mis on inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikes 2 ja põhiõiguste harta artikli 48 lõikes 1 väljendatud põhiõigus, annab õigussubjektidele õigusi, mille järgimise tagab liidu kohus (4. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Tillack vs. komisjon, T‑193/04, EU:T:2006:292, punkt 121; 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑48/05, EU:T:2008:257, punkt 209, ja 12. juuli 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Nanopoulos, T‑308/10 P, EU:T:2012:370, punkt 90).

92      See põhimõte, mis kuulub põhiõiguste hulka (8. juuli 1999. aasta kohtuotsus Montecatini vs. komisjon, C‑235/92 P, EU:C:1999:362, punkt 175, ja 4. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Tillack vs. komisjon, T‑193/04, EU:T:2006:292, punkt 121), mis omakorda on kohtupraktika kohaselt liidu õiguse üldpõhimõtted (27. septembri 2006. aasta kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, T‑44/02 OP, T‑54/05 OP, T‑56/02 OP, T‑60/02 OP ja T‑61/02 OP, EU:T:2006:271, punkt 61), on kohaldatav haldusmenetlustele, arvestades asjaomaste rikkumiste olemust ning nendega seotud meetmete laadi ja raskusastet (vt konkurentsi valdkonnas 8. juuli 2004. aasta kohtuotsus JFE Engineering vs. komisjon, T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00, EU:T:2004:221, punkt 178, 27. septembri 2006. aasta kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, T‑44/02 OP, T‑54/05 OP, T‑56/02 OP, T‑60/02 OP ja T‑61/02 OP, EU:T:2006:271, punkt 61, ja 5. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Romana Tabacchi vs. komisjon, T‑11/06, EU:T:2011:560, punkt 129). Sellest tuleneb, et isegi siis, kui kriminaalmenetlust ei toimu, on õigus süütuse presumptsioonile kohaldatav ametniku suhtes, keda süüdistatakse personalieeskirjadest tulenevate kohustuste rikkumises, mis on piisavalt rasked, et õigustada OLAFi juurdluse algatamist, millest lähtudes võib administratsioon võtta vajaduse korral rangeid ettenähtud meetmeid (28. märtsi 2012. aasta kohtuotsus BD vs. komisjon, F‑36/11, EU:F:2012:49, punkt 51, ja 29. aprilli 2015. aasta kohtuotsus CJ vs. ECDC, F‑159/12 ja F‑161/12, EU:F:2015:38, punkt 154).

93      Kui komisjon jättis käesoleval juhul rahuldamata hageja taotluse võtta enda kanda liikmesriigi kriminaalmenetluses kantud kaitsekulud, põhjendades seda sisuliselt sellega, et tal on hagejaga endiselt vastandlikud huvid, siis rikkus ta hageja süütuse presumptsiooni.

94      Mis puudutab komisjoni poolt kohtuistungil esitatud argumenti, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal püsis huvide vastuolu õiguslikult tõepoolest endiselt, sest distsiplinaarmenetluse „toimiku“ sulgemise otsus tehti alles mõned päevad hiljem, 10. aprillil 2017, siis see argument tuleb tagasi lükata järgmistel põhjustel.

95      Esiteks ei ole – komisjoni ebamääraseid sõnu kasutades – hageja suhtes vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval avatud olnud distsiplinaarmenetluse „toimiku“ olemasolu mitte ainult tõendamata, vaid näib olevat ümber lükatud. Ei ole nimelt andmeid, et toimiku CMS 04/002 avamine jaanuaris 2004, pärast taotlust võtta hagejalt kohtulik puutumatus, kujutaks endast distsiplinaarmenetluse või haldusuurimise algatamist hageja suhtes. Peale selle eemaldati toimik CMS 04/002 igal juhul 2010. aastal CMS („Case Management System“ – toimikute haldamise süsteem) loetelust ja seejärel hävitati 2012. aastal pärast arhiividokumentide säilitamise tähtaja möödumist.

96      Järgmiseks, ja igal juhul – isegi kui vaidlustatud otsuse tegemise ajal oleks hageja suhtes toimunud menetlus – ei oleks komisjon ilma viga tegemata saanud jätta teist abitaotlust oma süüdimõistva arvamuse põhjal rahuldamata ja seejärel mõned päevad hiljem kõnealust väidetavat menetlust lõpetada, sest menetluse eesmärk oli just nimelt selle arvamuse kinnitamine või ümberlükkamine.

97      Viimaseks ja osas, milles komisjoni argumendist tuleneb, et süütuse presumptsioon hakkas hageja suhtes kehtima alles alates selle väidetava menetluse lõpetamisest, tuleb lisaks märkida, et esiteks kehtib süütuse presumptsioon ametniku suhtes kõikides menetluse etappides, mis eelnevad tema süü tuvastava otsuse tegemisele, ja teiseks jätkas komisjon Üldkohtu hagimenetluses tegelikult hageja süütuse presumptsiooni eiramist, kui ta leidis kostja vastuses, et „kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlustel ei kaotanud poolte huvide vastandlikkust“.

98      Kuna eeltoodud kaalutlustest tuleneb kokkuvõttes, et vaidlustatud otsus põhineb süütuse presumptsiooni rikkumisel, siis tuleb see otsus tühistada, kusjuures komisjon on kohustatud võtma meetmed, mida on vaja käesoleva kohtuotsuse täitmiseks.

 Kohtukulud

99      Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama kodukorra artikli 134 lõike 2 kohaselt otsustab Üldkohus kohtukulud jagada, kui kaotanud poolel on mitu isikut.

100    Kuna komisjon on kohtuvaidluse põhiosas kaotanud, siis tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta kahju hüvitamise nõuded rahuldamata.

2.      Tühistada Euroopa Komisjoni 28. märtsi 2017. aasta otsus Amador Rodriguez Prieto abitaotluse rahuldamata jätmise kohta.

3.      Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja A. Rodriguez Prieto kohtukulud.

Collins

Barents

Passer

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 4. aprillil 2019 Luxembourgis.

Kohtusekretär

 

Kohtu president

E. Coulon

 

      A. M. Collins


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.