ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
18. oktoober 2023(*)
Kaubanduspoliitika – Määrus (EL) 2020/502 – Ameerika Ühendriikide meetmed teatavate alumiiniumi- ja terasederivaatidest toodete impordi suhtes – Liidu otsus kaubanduskontsessioonide ja muude samaväärsete kohustuste peatamise kohta – Täiendavad tollimaksud Ameerika Ühendriikidest pärit toodete impordi suhtes – Tühistamishagi – Õigus esitada hagi – Vastuvõetavus – Hea halduse põhimõte – Õigus olla ära kuulatud
Kohtuasjas T‑402/20,
Zippo Manufacturing Co., asukoht Bradford, Pennsylvania (Ameerika Ühendriigid),
Zippo GmbH, asukoht Emmerich (Saksamaa),
Zippo SAS, asukoht Pariis (Prantsusmaa),
esindajad: advokaadid R. MacLean ja D. Sevilla Pascual,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Flett, G.-D. Balan ja M. Mataija,
kostja,
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
nõupidamiste ajal koosseisus: koja president G. De Baere, kohtunikud G. Steinfatt ja K. Kecsmár (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik M. Zwozdziak-Carbonne,
arvestades kirjalikku menetlust, eelkõige:
– 6. mai 2021. aasta kohtumäärust, millega liideti põhikohtuasjaga vastuvõetamatuse vastuväide, mille komisjon esitas dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. septembril 2020;
– 12. juuli 2022. aasta menetlust korraldavat meedet ning poolte vastuseid, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 9. ja 10. augustil 2022;
– 21. septembri 2022. aasta menetlustoimingut ja komisjoni vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 26. septembril 2022,
arvestades 29. septembri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis paluvad hagejad Zippo Manufacturing Co. (edaspidi „ZMC“), Zippo GmbH ja Zippo SAS tühistada neid puudutavas osas komisjoni 6. aprilli 2020. aasta rakendusmääruse (EL) 2020/502, milles käsitletakse teatavaid kaubanduspoliitika meetmeid, mida kohaldatakse Ameerika Ühendriikidest pärit teatavate toodete suhtes (ELT 2020, L 109, lk 10; edaspidi „vaidlustatud määrus“).
Vaidluse taust ja pärast hagi esitamist aset leidnud asjaolud
2 Hagejad kuuluvad samasse kontserni. Nad tegelevad kaubamärgi Zippo all mehaaniliste metallist tuulekindlate tulemasinate tootmise, turustamise ja müügiga ning nende toodete müügijärgse teenindusega. Neid tooteid valmistab ZMC, kes väidab, et ta on ainus teadaolev seda tüüpi toodete tootja Ameerika Ühendriikides.
3 Äriühing ZMC ekspordib osa oma toodetest Euroopa Liitu. Nende toodete suhtes kohaldatakse liidu tolliterritooriumile sisenemisel nõukogu 23. juuli 1987. aasta määrusega (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta (EÜT 1987, L 256, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 382) kehtestatud kombineeritud nomenklatuuri alamrubriigi 9613 80 00 (edaspidi „KN-kood 9613 80 00“) suhtes ette nähtud tollimaksu. KN-kood 9613 80 00 puudutab „muid välgumihkleid ja tulemasinaid“ rubriigist „[v]älgumihklid jm süütajad, mehaanilised või elektrilised; nende osad, v.a tulekivid ja taht“.
4 ZMC müüb kõnealuseid tooteid oma tütarettevõtjatele Zippo GmbH-le ja Zippo SASile ning sõltumatutele volitatud turustajatele liidu territooriumil turustamiseks. Neid tooteid müüakse franko laeva pardal (FOB) klausli alusel, nii et nendega seotud risk läheb seotud või sõltumatutele turustajatele üle nende ekspordiks üleandmisel Ameerika Ühendriikide sadamas või lennujaamas. ZMC ja nimetatud turustajate vahelistes turustuskokkulepetes on samuti täpsustatud, et viimased tasuvad kõik tollimaksud.
5 Ameerika Ühendriigid võtsid 24. jaanuaril 2020 tähtajatud meetmed, mis jõustusid 8. veebruaril 2020 ja millega suurendati teatavate alumiiniumi- ja terasederivaatidest toodete imporditollimakse.
6 Ameerika Ühendriigid käsitavad kõnealuseid meetmeid turvameetmetena, kuid Euroopa Komisjon on seisukohal, et tegemist on kaitsemeetmetega, mis võeti impordi piiramiseks, et kaitsta omamaist tootmisharu välismaise konkurentsi eest ja tagada nii selle tootmisharu äriline edu. Seetõttu leidis komisjon, et tuleb võtta meetmed vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrusele (EL) nr 654/2014, milles käsitletakse liidu õiguste rakendamist rahvusvaheliste kaubanduseeskirjade kohaldamisel ja jõustamisel ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 3286/94, millega kehtestatakse ühenduse meetmed ühise kaubanduspoliitika vallas, et tagada rahvusvahelistest kaubanduseeskirjadest, eeskätt Maailma Kaubandusorganisatsiooni egiidi all kehtestatud eeskirjadest tulenevate ühenduse õiguste kasutamine (ELT 2014, L 189, lk 50).
7 Komisjon küsis 6. märtsil 2020 määruse nr 654/2014 artikli 9 alusel huvitatud isikute arvamust komisjoni kaubanduse peadirektoraadi veebisaidil kättesaadavaks tehtud vormi abil. Teabe kogumine lõppes 13. märtsil 2020. Teabe kogumise tulemusel välja pakutud meetmete hulgas nimetas komisjon võimalust kohaldada teatavate Ameerika Ühendriikidest pärit toodete ja esimeses etapis eeskätt KN-koodi 9613 80 00 alla kuuluvate toodete suhtes täiendavat tollimaksu. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hagejad teabe kogumises ei osalenud.
8 Komisjon võttis 6. aprillil 2020 vastu vaidlustatud määruse, mis jõustus selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval, st 7. aprillil 2020.
9 Nimetatud määruse artikkel 1 näeb ette:
„1. Komisjon saadab WTO kaubavahetuse nõukogule viivitamata ja mitte hiljem kui 7. aprillil 2020 kirjaliku teate selle kohta, et kui kaubavahetuse nõukogu seda ei tauni, peatab liit alates 8. maist 2020 lõikes 2 loetletud toodete puhul [1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe] kohaste imporditollimaksukontsessioonide kohaldamise liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelises kaubanduses.
2. Seetõttu kohaldab liit allpool loetletud toodete Ameerika Ühendriikidest liitu impordi suhtes täiendavaid tollimakse järgmiselt:
(a) esimeses etapis kohaldatakse alates 8. maist 2020 täiendavat väärtuselist tollimaksu 20% ja 7% järgmiste toodete impordi suhtes:
CN-kood […] | Täiendav väärtuseline tollimaks |
9613 80 00 | 20% |
3926 30 00 | 7% |
[…]“.
10 Sama määruse artiklis 2 on ette nähtud:
„Liit kohaldab artiklis 1 sätestatud täiendavat tollimaksu nii kaua ja samal määral, kui Ameerika Ühendriigid kohaldavad kaitsemeetmeid või hakkavad neid uuesti kohaldama viisil, mis mõjutab liidust pärit tooteid. Komisjon avaldab Euroopa Liidu Teatajas teate, kus on märgitud kuupäev, mil Ameerika Ühendriigid lõpetavad oma kaitsemeetmete kohaldamise.“
11 Hagejad palusid 22. mai 2020. aasta kirjas komisjonilt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artikli 7 lõike 2 alusel võimalust tutvuda kõigi ettevalmistavate teadete ja töödokumentidega, mis puudutavad vaidlustatud määruse vastuvõtmist. Komisjon vastas sellele taotlusele 24. juulil 2020, hagejad esitasid 14. augustil 2020 kordustaotluse ja komisjon andis 27. novembril 2020 võimaluse tutvuda osade dokumentidega täies ulatuses ja osadega osaliselt ning keeldus andmast võimalust tutvuda ülejäänud dokumentidega.
12 Vahepeal olid hagejad palunud oma 2. juuni 2020. aasta kirjas komisjonil jätta nende tooted vaidlustatud määruse kohaldamisalast välja määruse põhjenduse 19 alusel. Komisjon jättis selle taotluse 16. juuni 2020. aasta kirjaga rahuldamata.
13 Pärast seda, kui Ameerika Ühendriigid olid teatanud oma kaitsemeetmete muutmisest alates 1. jaanuarist 2022, võttis komisjon vastu 26. novembri 2021. aasta rakendusmääruse (EL) 2021/2083, millega peatatakse rakendusmäärustega (EL) 2018/886 ja (EL) 2020/502 kehtestatud kaubanduspoliitika meetmed, mida kohaldatakse teatavate Ameerika Ühendriikidest pärit toodete suhtes (ELT 2021, L 426, lk 41). Nimetatud rakendusmäärusega peatatakse eelkõige vaidlustatud määruses ette nähtud täiendav väärtuselise tollimaksu kohaldamine KN-koodi 9613 80 00 alla kuuluvate toodete suhtes 1. jaanuarist 2022 kuni 31. detsembrini 2023.
Poolte nõuded
14 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud määrus, eelkõige selle artikli 1 lõike 2 punkt a ja artikkel 2 osas, milles need on hagejate suhtes kohaldatavad;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
15 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
16 Üldkohtu kodukorra artikli 130 alusel esitatud vastuväites väidab komisjon, et vaidlustatud määrus ei puuduta hagejaid isiklikult. Nimetatud määrus on tema sõnul vastu võetud liidu üldkohaldatava akti vormis, mida kohaldatakse hagejate suhtes seetõttu, et nad on olukorras, mille akt on objektiivselt kindlaks määranud, lähtudes oma eesmärgist, milleks on kaubandusliku tasakaalu taastamine Ameerika Ühendriikidega pärast seda, kui viimane laiendas oma kaitsemeetmeid teatavatele alumiiniumi- ja terasederivaatidest toodetele. Seetõttu leiab ta, et hagi on vastuvõetamatu.
17 Kohtuistungil väitis komisjon jätkuvalt vastu sellele, et hagejad kuulusid vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal ettevõtjate piiratud ringi. Ta märkis siiski, et ta teadis vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal, et suurt osa selles määruses KN-koodi 9613 80 00 alla kuuluvate toodete suhtes ette nähtud meetmest kohaldatakse hagejate toodete suhtes. Seevastu vaidles ta vastu sellele, et ta teadis selle protsessi käigus, et meedet kohaldatakse vaid hagejate suhtes. Lisaks rõhutas komisjon, et vastupidi sellele, mida hagejad oma menetlusdokumentides väitsid, on nende eksport liitu pärast kõnealuste täiendavate tollimaksude kehtestamist suurenenud.
18 Hagejad väidavad, et vaidlustatud määrus puudutab neid isiklikult ja otseselt nii, nagu on puudutatud akti adressaat, ning seega tuleb hagi tunnistada vastuvõetavaks.
19 Tuleb märkida, et füüsilise või juriidilise isiku poolt ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel niisuguse akti peale esitatud hagi vastuvõetavus, mille adressaat ta ei ole, eeldab, et isikul on hagi esitamise õigus; see õigus on olemas kahel juhul. Ühelt poolt võib niisuguse hagi esitada juhul, kui akt puudutab isikut otseselt ja isiklikult. Teiselt poolt võib isik esitada hagi üldkohaldatava akti peale, mis ei vaja rakendusmeetmeid, juhul, kui see akt puudutab teda otseselt (vt 3. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. Distillerie Bonollo jt, C‑461/18 P, EU:C:2020:979, punkt 54 ning seal viidatud kohtupraktika).
20 Selles sättes ette nähtud vastuvõetavuse tingimusi tõlgendades tuleb arvestada põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 47, ilma et see viiks siiski selleni, et need EL toimimise lepingus sõnaselgelt ette nähtud tingimused jäetaks kohaldamata (vt 3. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. Distillerie Bonollo jt, C‑461/18 P, EU:C:2020:979, punkt 55 ning seal viidatud kohtupraktika).
21 Lisaks tuleb märkida, et vaidlustatud akti normatiivne laad ei välista võimalust, et see puudutab teatavaid huvitatud juriidilisi või füüsilisi isikuid otseselt ja isiklikult (18. mai 1994. aasta kohtuotsus Codorniu vs. nõukogu, C‑309/89, EU:C:1994:197, punkt 19; vt ka 28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Growth Energy ja Renewable Fuels Association, C‑465/16 P, EU:C:2019:155, punkt 72 ja seal viidatud kohtuprkatika, ning 14. septembri 1995. aasta kohtuotsus Antillean Rice Mills jt vs. komisjon, T‑480/93 ja T‑483/93, EU:T:1995:162, punkt 66).
Isikliku puutumuse tingimus
22 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võimaldab ELTL artikli 263 neljas lõik füüsilistel ja juriidilistel isikutel esitada hagi niisuguse üldkohaldatava akti peale nagu määrus ainult siis, kui akt lisaks sellele, et see puudutab neid otseselt, mõjutab neid mingi neile eriomase tunnuse või neid kõigist teistest isikutest eristava faktilise olukorra tõttu, individualiseerides nad seeläbi samamoodi nagu otsuse adressaadi. Teisisõnu peavad rikkumised, millele hageja osutab, individualiseerima teda samamoodi nagu akti adressaadi (vt 18. mai 2022. aasta kohtuotsus Uzina Metalurgica Moldoveneasca vs. komisjon, T‑245/19, EU:T:2022:295, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Kõigepealt tuleb tagasi lükata komisjoni vastuväited, mis põhinevad vaidlustatud määruse laadil.
24 Nimelt ei välista asjaolu, et vaidlustatud määrusel on selle laadist tulenevalt erga omnes mõju, võimalust, et see sisaldab meetmeid, mida kohaldatakse teatavatele majandustegevuses osalejatele isiklikult (vt selle kohta 30. aprilli 2003. aasta kohtumäärus VVG International jt vs. komisjon, T‑155/02, EU:T:2003:125, punktid 40–42). Seega, kuigi vaidlustatud määrust kohaldatakse objektiivselt kindlaks määratud olukorra põhjal, võivad hagejad siiski tugineda asjaoludele, mis individualiseerivad nad samamoodi nagu akti adressaadi.
25 Järgmiseks kinnitavad hagejad, et ZMC on ainus teadaolev niisuguste toodete tootja-eksportija Ameerika Ühendriikides, mille suhtes kohaldatakse kõnealust täiendavat maksu. Tuginedes samadele Eurostati andmetele, mida komisjon kasutas vaidlustatud määruse vastuvõtmisel, väidavad hagejad nimelt, et pärast õhu- ja maanteeveokulude ning kindlustus- ja muude seotud lähetuskulude lisamist ja asjakohase vahetuskursi kohaldamist on ZMC poolt liitu eksporditud asjaomaste toodete väärtus väga lähedane KN-koodi 9613 80 00 all Ameerika Ühendriikidest toimunud impordi koguväärtusele 2019. aastal.
26 Sellega seoses tuleb juhtida tähelepanu sellele, et kuigi asjaolust üksi, et ZMC on kõnealuste meetmete kohaldamisalasse kuuluvate toodete kõige suurem tootja-eksportija, tema individualiseerimiseks ei piisa, ei ole see tõik siiski tähtsusetu, sest kuulub selliste asjaolude kogumisse, mis moodustavad spetsiifilise olukorra, mis hagejat seoses kõnesoleva meetmega kõigist teistest ettevõtjatest eristab (vt selle kohta 18. mai 2022. aasta kohtuotsus Uzina Metalurgica Moldoveneasca vs. komisjon, T‑245/19, EU:T:2022:295, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Käesoleval juhul paluti komisjonil kohtuistungil esitada oma seisukoht hagejate esitatud arvandmete kohta. Kuigi komisjon väljendas kahtlust, kas ZMC on kõnealuste toodete ainus tootja-eksportija, möönis ta siiski, et hagejate esitatud andmed ja Eurostati andmed olid lähedased. Sellest tuleb järeldada, et komisjon ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber tõendid, millele hagejad on selles osas tuginenud.
28 Lisaks, mis puudutab komisjoni vastuväidet, et puudub ettevõtjate piiratud ring, sest vaidlustatud määrus puudutab kõiki KN-koodi 9613 80 00 alla kuuluvate toodete tegelikke või potentsiaalseid eksportijaid, kes asuvad Ameerika Ühendriikide territooriumil, siis tuleb kindlaks teha, kas esineb asjaolude kogum, mis näitavad, et hageja on individualiseeritav asjasse puutuva kohtupraktika tähenduses (vt selle kohta 16. mai 1991. aasta kohtuotsus Extramet Industrie vs. nõukogu, C‑358/89, EU:C:1991:214, punkt 17, ja 18. mai 2022. aasta kohtuotsus Uzina Metalurgica Moldoveneasca vs. komisjon, T‑245/19, EU:T:2022:295, punkt 66).
29 Selles kontekstis tuleb esiteks märkida, et vaidlustatud määrus kehtestab Ameerika Ühendriikidest pärit KN-koodi 9613 80 00 alla kuuluvate toodete suhtes täiendavad tollimaksud ja need on tooted, mis on hagejate majandustegevuse esemeks. Teiseks on kõik ZMC poolt liitu eksporditud tooted pärit Ameerika Ühendriikide territooriumilt. Kolmandaks esitasid hagejad dokumentaalsed tõendid – eelkõige kaks kutseorganisatsiooni väljastatud tõendit – ning arvandmed tõendamaks, et ZMC on ainus KN-koodi 9613 80 00 alla kuuluvate toodete tootja Ameerika Ühendriikides, kes neid ekspordib Ameerika Ühendriikidest liitu; komisjon neile tõenditele arvesse võetavalt vastu ei vaielnud. Neljandaks on Eurostati andmed, mida komisjon kasutas vaidlustatud määruse vastuvõtmisel, lähedased hagejate poolt esitatud ZMDd puudutavate andmetega. Viiendaks tuleb märkida, et ehkki komisjon väitis kohtuistungil, et tasakaalustavate meetmete võtmise menetlus ei näe ette sellist ametlikku staadiumit, milles tehtaks kindlaks tootjad või eksportijad, keda need meetmed võivad puudutada, möönis ta siiski, et vaidlustatud määruse vastuvõtmise menetluse ajal oli ta teadlik „Zippo“ – kelle ta määratleb kui KN-koodi 9613 80 00 alla kuuluvate toodete „olulise Ameerika eksportija“ – olemasolust ning asjaolust, et suure osa selle vaidlustatud määruses silmas peetud tariifirea all toimuvast ekspordist moodustab „Zippo“ eksport. Kuuendaks selgitas komisjon kohtuistungil lisaks, et tasakaalustavate meetmete esemeks olevad tooted valiti välja eelkõige eesmärgiga „sundida teist poolt, konkreetselt Ameerika Ühendriike, loobuma WTOga vastuolus olevate kaitsemeetmete kohaldamisest“ ning seejuures võttis ta arvesse Ameerika Ühendriikide osariiki, kust on pärit kõnealused tooted. Seitsmendaks väidavad hagejad, ilma et komisjon neile selles osas vastu vaidleks, et Pennsylvania osariik, kus ZMC asub, on üks neist Ameerika Ühendriikide osariikidest, mida toodete väljavalimisel arvesse võeti.
30 Neil asjaoludel ja eespool punktis 20 viidatud kohtupraktikat arvestades tuleb asuda seisukohale, et toimiku materjalidest, mille kohta pooled kohtuistungil seisukoha võtsid, nähtub, et on olemas selliste faktiliste ja õiguslike asjaolude kogum, mis moodustavad spetsiifilise olukorra, mis ühte hagejat, st ZMCd, seoses vaidlustatud määrusega kõigist teistest ettevõtjatest eristab ja mis seega tõendab tema isiklikku puutumust ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.
31 Seetõttu tuleb järeldada, et vaidlustatud määrus puudutab ZMCd isiklikult.
Otsese puutumuse tingimus
32 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud tingimus, et hagi esemeks olev otsus peab füüsilist või juriidilist isikut otseselt puudutama, kahe kumulatiivse tingimuse täidetust, nimelt esiteks, et vaidlustatud meede avaldaks otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale, ja teiseks, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust: meetme rakendamine peab olema puhtautomaatne ja tulenema vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 42, ning 3. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. Distillerie Bonollo jt, C‑461/18 P, EU:C:2020:979, punkt 58).
33 Lisaks tuleb märkida ühelt poolt, et nõuet, mille kohaselt ei tohi akt vajada rakendusmeetmeid, ei tohi ajada segi otsese puutumuse tingimusega, ning teiselt poolt, et otsese puutumuse analüüsi raames ei piisa selle puutumuse välistamiseks pelgast rakendusmeetmete olemasolust, kuna asjakohane õiguslik kriteerium on see, et asjaomast akti rakendama kohustatud adressaatidele ei ole jäetud mingit kaalutlusõigust (vt 18. mai 2022. aasta kohtuotsus Uzina Metalurgica Moldoveneasca vs. komisjon, T‑245/19, EU:T:2022:295, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Käesoleval juhul tuleb uurida, kas lisaks sellele, et vaidlustatud määrus puudutab ZMCd isiklikult, puudutab see teda ka otseselt.
35 Kõigepealt tuleb märkida, et eelkõige vaidlustatud määruse artikli 1 lõikest 1 ja lõike 2 punktist a tuleneb, et kui Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) kaubavahetuse nõukogu seda ei tauni, peatab liit alates 8. maist 2020 KN‑koodi 9613 80 00 alla kuuluvate toodete puhul 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (EÜT 1994, L 336, lk 11; ELT eriväljaanne 11/21, lk 91; edaspidi „GATT 1994“) kohaste imporditollimaksukontsessioonide kohaldamise liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelises kaubanduses ning kohaldab nende toodete impordi suhtes täiendavat väärtuselist tollimaksu 20%. Lisaks on nimetatud määruse artiklis 2 sätestatud, et liit kohaldab täiendavat tollimaksu nii kaua ja samal määral, kui Ameerika Ühendriigid kohaldavad kaitsemeetmeid või hakkavad neid uuesti kohaldama viisil, mis mõjutab liidust pärit tooteid.
36 Seega tuleb asuda seisukohale, et liikmesriikidel, kes on kohustatud vaidlustatud määrust rakendama, ei ole mingit kaalutlusõigust seoses kõnealuse täiendava tollimaksu määraga liitu importimisel ja selle maksu kohaldamisega kõnealustele toodetele; seega on eespool punktis 32 nimetatud teine tingimus täidetud (vt selle kohta 12. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Crown Equipment (Suzhou) ja Crown Gabelstapler vs. nõukogu, T‑643/11, EU:T:2014:1076, punkt 28 (ei avaldata); 3. mai 2018. aasta kohtuotsus Distillerie Bonollo jt vs. nõukogu, T‑431/12, EU:T:2018:251, punkt 50, ning 10. septembri 2020. aasta kohtumäärus Kambodža ja CRF vs. komisjon, T‑246/19, EU:T:2020:415, punktid 66, 68 ja 108).
37 Järgmiseks, mis puudutab eespool punktis 32 viidatud kohtupraktikas mainitud esimest tingimust, siis tuleb alustuseks märkida, et ZMC ei tasu asjaomast täiendavat tollimaksu, nagu on meenutatud eespool punktis 4.
38 Kohtupraktikast tuleneb siiski, et asjaolu, et hageja asjaomast maksu ei tasu, ei ole määrav ja et otsese puutumuse võib tuvastada muude asjaolude alusel (vt selle kohta 10. septembri 2020. aasta kohtumäärus Kambodža ja CRF vs. komisjon, T‑246/19, EU:T:2020:415, punkt 107).
39 Käesolevas asjas tuleb esiteks arvesse võtta asjaolu, et enne vaidlustatud määruse jõustumist kohaldati KN-koodi 9613 80 00 alla kuuluvatele toodetele konsolideeritud maksumäära 2,7%, mis tulenes eelkõige mitmepoolsete kontsessioonide kohaldamisest GATT 1994 alusel. Teiseks peatati vaidlustatud määrusega ajutiselt need kontsessioonid ja kohaldati nendele toodetele täiendavat väärtuselist tollimaksu 20%. Kolmandaks, vastavalt vaidlustatud määruse artiklile 2 ja kuni selle kohaldamise peatamiseni rakendusmäärusega 2021/2083 kohaldas liit kõnealust tollimaksu nii kaua ja samal määral, kui Ameerika Ühendriigid kohaldasid oma kaitsemeetmeid või hakkasid neid uuesti kohaldama viisil, mis mõjutas liidust pärit tooteid. Neljandaks, nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendustest 9 ja 11, leidis komisjon, et sobivad tasakaalustavad meetmed peavad olema kaubanduspoliitika meetmed, mis seisnevad eelkõige selliste täiendavate tollimaksude kehtestamises, mis on proportsionaalsed Ameerika Ühendriikide kaitsemeetmete mõjuga ja mitte liiga suured. Viiendaks vastas kõnealune maks Ameerika Ühendriikide kaitsemeetmetele, millel võis olla märkimisväärne negatiivne majanduslik mõju asjaomastele liidu tööstussektoritele, nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendustest 7 ja 8. Kuuendaks, nagu on märgitud eespool punktis 29, väidavad hagejad, et ZMC on ainus teadaolev selliste toodete tootja-eksportija Ameerika Ühendriikides, mis kuuluvad KN‑koodi 9613 80 00 alla ja mille suhtes kohaldatakse kõnealust täiendavat tollimaksu. Seitsmendaks impordivad neid tooteid liitu eelkõige ZMC tütarettevõtjad, kes on kohustatud nimetatud maksu tasuma. Kaheksandaks nähtub tõenditest, mille hagejad esitasid vastuseks menetlust korraldavale meetmele, et 2021. aastal, mil seda tollimaksu kohaldati, moodustas nende tütarettevõtjate poolt liitu imporditud toodete osakaal enam kui 80% liitu imporditud ZMC toodete mahust.
40 Seega tuleb ühelt poolt asuda seisukohale, et samamoodi Ameerika Ühendriikide kaitsemeetmetega on vaidlustatud määruse kohaselt sellega kehtestatud tasakaalustavad meetmed, st täiendava tollimaksu kohaldamine proportsionaalselt nimetatud kaitsemeetmete mõjuga, mõeldud negatiivse majandusliku mõju avaldamiseks nende Ameerika Ühendriikide ettevõtjate tegevusele, kes ekspordivad liitu tooteid, mille suhtes neid meetmeid kohaldatakse; nende ettevõtjate hulka kuulub eespool punktis 29 selgitatud põhjustel ZMC kui KN‑koodi 9613 80 00 alla kuuluvate toodete ainus tootja-eksportija. Lisaks on see mõju käesolevas asjas ZMC suhtes seda suurem, et ta on selliste äriühingute emaettevõtja, kes impordivad Ameerika Ühendriikidest liitu enam kui 80% nende toodete mahust ja kes seega tasuvad suurema osa vaidlustatud määrusega kehtestatud täiendavast tollimaksust. Seega tuleb KN‑koodi 9613 80 00 alla kuuluvate toodete osas asuda seisukohale, et negatiivne mõju, mida komisjon vaidlustatud määruse vastuvõtmisel taotles, puudutas ZMCd otseselt.
41 Teiselt poolt, kuivõrd vaidlustatud määrusega peatatakse kombineeritud maksumäära 2,7% kohaldamine KN koodi 9613 80 00 alla kuuluvate toodete impordi suhtes ja kohaldatakse nendele toodetele täiendavat väärtuselist tollimaksu 20%, mõjutab see liidu turule pääsemise õigust, mis neil toodetel oli kuni nende meetmete jõustumiseni (vt analoogia alusel 10. septembri 2020. aasta kohtumäärus Kambodža ja CRF vs. komisjon, T‑246/19, EU:T:2020:415, punktid 60 ning 61). Kuna aga komisjon ei ole ümber lükanud väidet, et ZMC on ainus nende toodete Ameerika Ühendriikides asuv eksportija-tootja, tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud määrus mõjutab ka ZMC toodete liidu turule pääsemise õigust ja et järelikult tekitab see määrus talle otseseid õiguslikke tagajärgi.
42 Seda järeldust ei muuda komisjoni viidatud asjaolu, et pärast vaidlustatud määruse jõustumist suurenes ZMC poolt liidu territooriumile eksporditud toodete maht. Nimelt väidavad hagejad esiteks, et see suurenemine tuleneb eelkõige nende toodete turustamise ümberkorraldamisest ja müügikohtade arvu tõusust liidu turul. Lisaks oleks see suurenemine võinud olla suurem vaidlustatud määrusega kehtestatud tollimaksu puudumisel. Täiendavalt tuleb märkida, et kõnealust tollimaksu kohaldati suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul, st 8. maist 2020 kuni 31. detsembrini 2021. Teiseks ei ole otsese puutumuse tingimuse hindamisel määrava tähtsusega asjaolu, et ei ole täheldatav negatiivne mõju, mida sooviti saavutada määrusega, millega kehtestatakse tasakaalustavad meetmed – nagu vaidlustatud määrus –, kuna piisab sellest, kui kõnealune akt muudab automaatselt ja kohe hageja õiguslikku olukorda. Eespool punktides 40 ja 41 esitatud põhjustel avaldas vaidlustatud määrus aga ZMC õiguslikule olukorrale automaatselt ja kohe otsest mõju.
43 Seega tuleb järeldada, et vaidlustatud määrus puudutab ZMCd otseselt ja tal on seega õigus esitada hagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.
44 Väljakujunenud kohtupraktikast, mis põhineb menetlusökonoomia kaalutlustel, tuleneb aga, et kui sama akti on vaidlustanud mitu hagejat ja kui on tõendatud, et ühel neist on õigus esitada hagi, siis ei ole vaja analüüsida teiste hagejate õigust hagi esitada (vt selle kohta 9. juuni 2011. aasta kohtuotsus Comitato „Venezia vuole vivere“ jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368, punkt 37, ning 24. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus EPSU ja Goudriaan vs. komisjon, T‑310/18, EU:T:2019:757, punkt 38 ning seal viidatud kohtupraktika).
45 Arvestades järeldust, et ZMC‑l on õigus esitada hagi vaidlustatud määruse tühistamise nõudes, ei ole käesoleval juhul vaja uurida, kas Zippo GmbH‑l ja Zippo SASil on vajalik kaebeõigus selle määruse peale ELTL artikli 263 alusel hagi esitamiseks.
46 Lisaks tuleb märkida, et hagejatel on õigus esitada hagi vaidlustatud määruse peale, millele komisjon pealegi vastu ei vaidle.
47 Sellega seoses ei mõjuta asjaolu, et pärast vaidlustatud määruse jõustumist ja hagi esitamist peatati täiendava väärtuselise tollimaksu kohaldamine rakendusmäärusega 2021/2083, hagejate hagi esitamise õigust hagi eseme seisukohast. Nimelt ei tunnistatud selle rakendusmäärusega vaidlustatud määrust kehtetuks ega kõrvaldatud liidu õiguskorrast, mille osa see seega endiselt on. Lisaks on rakendusmääruses 2021/2083 ette nähtud, et peatamine lõppeb 31. detsembril 2023. Hagejatel säilib hagi esitamise õigus ka selleks, et vältida etteheidetavate rikkumiste kordumist tulevikus, eelkõige kõnealuse täiendava tollimaksu võimaliku säilitamise kontekstis (vt selle kohta 23. detsembri 2015. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu, C‑595/14, EU:C:2015:847, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 3. mai 2018. aasta kohtuotsus Distillerie Bonollo jt vs. nõukogu, T‑431/12, EU:T:2018:251, punkt 108 ning seal viidatud kohtupraktika).
48 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb hagi tunnistada vastuvõetavaks.
Sisulised küsimused
49 Oma hagi põhjendamiseks esitavad hagejad viis väidet.
50 Üldkohus peab otstarbekaks analüüsida kõigepealt viiendat väidet, et on rikutud hea halduse põhimõtet.
51 Hagejad väidavad, et komisjoni teabe kogumise protsess, millele viidatakse vaidlustatud määruse põhjenduses 10, ei olnud kooskõlas hea halduse põhimõttega. Kõigepealt ei olnud see protsess nende sõnul läbipaistev, kuna see korraldati komisjoni kaubanduse peadirektoraadi veebisaidi sellises osas, mis oli peaaegu nähtamatu ja millele oli raske juurde pääseda. Nad väidavad järgmiseks, et ehkki komisjon ei olnud kohustatud avaldama Euroopa Liidu Teatajas teavet selle protsessi kohta, oleks selline avaldamine olnud hea halduse põhimõttega kooskõlas. Lõpuks leiavad hagejad, et see protsess ei võimaldanud neil olla ära kuulatud enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist ega – arvestades nende huve riivavate kavandatud meetmete tõsisust – järgitud harta artikli 41 lõiget 2 rikkudes nende õigust olla ära kuulatud.
52 Komisjon väidab, et vaidlustatud määruse ettevalmistamise käigus läbi viidud teabe kogumise protsess vastas täielikult määruse nr 654/2014 artikli 9 nõuetele. Komisjon märgib, et ta sai asjaomastelt isikutelt teavet, mis kinnitab, et sellest protsessist teavitati tõhusalt. Lisaks ei kohusta õigus olla ära kuulatud komisjoni võtma individuaalselt ühendust iga ettevõtjaga, kelle majandustegevust tasakaalustavad meetmed võivad mõjutada. Seda õigust kaitstakse nõuetekohaselt avaliku teate avaldamisega veebis, mis võimaldab asjaomastel isikutel saada teavet ja väljendada oma huvi, sealhulgas küsides teavet või nõu või taotledes arupidamist.
53 Esiteks tuleb tagasi lükata hagejate etteheited, mis puudutavad seda, millisel moel otsustas komisjon viia enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist läbi määruse nr 654/2014 artikli 9 lõikes 1 ette nähtud teabe kogumine, ning selle läbipaistmatust.
54 Juhuks, kui komisjon kavatseb määruse nr 654/2014 artikli 4 lõike 1 alusel võtta vastu rakendusakti, et eelkõige tasakaalustada kontsessioone kaubandussuhetes kolmandate riikidega vastavalt selle määruse artikli 3 punktile c, on selle määruse artikli 9 lõikes 1 nimelt ette nähtud, et komisjon kogub teavet ja arvamusi liidu majandushuvide kohta seoses konkreetsete kaupade, teenuste või sektoritega, avaldades selleks teateid Euroopa Liidu Teatajas või kasutades muid sobivaid üldkasutatavaid kommunikatsioonivahendeid, täpsustades sealjuures esiteks ajavahemiku, mille jooksul teave tuleb esitada, ning teiseks võtab esitatud teabe arvesse.
55 Ent, nagu hagejad ise möönavad, tuleb märkida, et määruse nr 654/2014 artikli 9 lõike 1 kohaselt ei olnud komisjon kohustatud teavitama huvitatud isikuid teabe kogumisest üksnes teate avaldamise teel Euroopa Liidu Teatajas ja võis tagada selle kogumisest teavitamise ka „muid sobivaid üldkasutatavaid kommunikatsioonivahendeid“ kasutades.
56 Käesolevas asjas nähtub toimiku materjalidest, et vaidlustatud määruse puhul teavitati selle vastuvõtmisele eelnenud teabe kogumisest määruse nr 654/2014 artikli 9 lõike 1 kohaselt komisjoni kaubanduse peadirektoraadi veebilehel „Konsultatsioonid“. Sellel veebilehel sai üldsus tutvuda teabega komisjoni talituste poolt kaubanduspoliitika valdkonnas läbi viidavate konsultatsioonide kohta, eelkõige selleks, et neis osaleda.
57 Lisaks tuleb toimiku materjale arvestades tõdeda, et enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist palus komisjon huvitatud isikutelt teavet, kasutades selleks nende poolt täidetavat vormi, mis oli kättesaadav samal komisjoni kaubanduse peadirektoraadi veebilehel. Tutvustavas dokumendis, millele nimetatud vorm oli lisatud, oli eeskätt täpsustatud kõnealuse teabe kogumise kontekst, komisjoni poolt selle järel kavandatud meetmed ja tähtaeg, mille jooksul huvitatud isikud võisid talle e-posti teel esitada teavet ja arvamusi; see tähtaeg möödus 13. märtsil 2020 kell 12.00 Brüsseli (Belgia) aja järgi. Kuigi poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hagejad selles konsultatsioonis ei osalenud, kinnitas komisjon seevastu kohtuistungil Üldkohtu küsimustele vastates, et teavet esitasid kuus huvitatud isikut; esitatud teave ei käsitlenud siiski KN-koodi 9613 80 00 alla kuuluvaid tooteid.
58 Seega tuleb asuda seisukohale, et toimides eespool punktides 56 ja 57 kirjeldatud viisil, ei rikkunud komisjon määruse nr 654/2014 artiklit 9.
59 Teiseks, mis puudutab hagejate õiguse olla ära kuulatud väidetavat rikkumist, siis tuleb meenutada, et kõik liidu õigusaktid peavad austama põhiõigusi, kusjuures see austamine on üks nende seaduslikkuse tingimustest, mida liidu kohus peab EL toimimise lepinguga kehtestatud täieliku õiguskaitsevahendite süsteemi raames kontrollima (3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punkt 285).
60 Samuti tuleb märkida, et komisjon on haldusmenetluses, mis puudutab kaitset kaubanduspoliitiliste meetmete vastu riikides, mis ei ole liidu liikmed, kohustatud järgima liidu põhiõigusi, mille hulka kuulub harta artiklis 41 sätestatud õigus heale haldusele. Hea halduse põhimõtet puudutavast kohtupraktikast tuleneb, et kui liidu institutsioonidel on kaalutlusõigus, siis on liidu õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatiste järgimine veelgi tähtsam (vt selle kohta 24. mai 2012. aasta kohtuotsus JBF RAK vs. nõukogu, T‑555/10, ei avaldata, EU:T:2012:262, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika; 25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Rusal Armenal vs. nõukogu, T‑512/09 RENV, EU:T:2017:26, punkt 189 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Eurofer vs. komisjon, T‑835/17, EU:T:2020:96, punkt 143).
61 Lisaks tuleb meenutada, et harta artikli 41 lõike 2 punktis a on ette nähtud, et õigus heale haldusele kätkeb igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada (5. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mukarubega, C‑166/13, EU:C:2014:2336, punkt 43).
62 Õigus olla ära kuulatud tagab igaühele võimaluse teha haldusmenetluses ning enne tema huve kahjustada võiva otsuse tegemist tõhusalt ja tegelikult teatavaks oma seisukoha. Lisaks olgu täpsustatud, et õigus olla ära kuulatud täidab kahte ülesannet. Ühelt poolt aitab see asjas uurimist edasi viia ja tuvastada faktilised asjaolud nii täpselt ja õigesti kui võimalik ning teiselt poolt tagada huvitatud isiku tegeliku kaitse. Õiguse olla ära kuulatud eesmärk on eeskätt tagada, et iga kahjustav otsus tehtaks kõikidest asjaoludest täielikult teadlikuna, ning eelkõige on selle eesmärk võimaldada pädeval asutusel parandada viga või asjaomasel isikul esitada oma isikliku olukorra kohta asjaolud, mis räägivad selle kasuks, kas otsus teha või mitte, või siis selle kasuks, kas otsusel on pigem niisugune kui teistsugune sisu (vt 4. juuni 2020. aasta kohtuotsus Euroopa välisteenistus vs. De Loecker, C‑187/19 P, EU:C:2020:444, punktid 68 ja 69 ning seal viidatud kohtupraktika).
63 Tuleb märkida, et Euroopa Kohus on kinnitanud õiguse olla ära kuulatud olulisust ja väga suurt ulatust liidu õiguskorras, leides, et see õigus peab olema tagatud kõigis menetlustes, mis võivad lõppeda kahjustava akti vastuvõtmisega. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb õigust olla ära kuulatud järgida ka siis, kui kohaldatavad õigusaktid niisugust formaalsust sõnaselgelt ette ei näe (vt 1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Algebris (UK) ja Anchorage Capital Group vs. komisjon, T‑570/17, EU:T:2022:314, punkt 326 ning seal viidatud kohtupraktika).
64 Seetõttu ja arvestades, et kaitseõiguste põhimõte – mille osaks on õigus olla ära kuulatud – on liidu õiguse oluline üldpõhimõte, ei saa selle kohaldamist õigusnormiga välistada ega piirata ja selle järgimine tuleb seega tagada nii olukorras, kus erinormid täielikult puuduvad, kui ka olukorras, kus olemasolevad õigusnormid selle põhimõttega ei arvesta (vt 1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Algebris (UK) ja Anchorage Capital Group vs. komisjon, T‑570/17, EU:T:2022:314, punkt 327 ning seal viidatud kohtupraktika).
65 Järelikult kuulub liidu õiguskorra üldpõhimõtteks ja põhiõiguseks oleva õiguse olla ära kuulatud kohaldamisalasse see, kui administratsioon kavatseb vastu võtta kahjustava akti, st akti, mis võib eraõigusliku isiku või asjaomase liikmesriigi huve kahjustada, kuna selle põhimõtte kohaldamine ei sõltu sellest, kas mõnes teisese õiguse normis on see sõnaselgelt sätestatud või mitte (18. juuni 2014. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon T‑260/11, EU:T:2014:555, punkt 64).
66 Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et ükski määruse nr 654/2014 säte ei välista ega piira sõnaselgelt nende ettevõtjate õigust olla ära kuulatud, kelle toodete suhtes kohaldatakse tasakaalustavaid meetmeid, mis on ette nähtud komisjoni poolt selle määruse artikli 4 lõike 1 alusel vastu võetud rakendusaktis.
67 Määruse nr 654/2014 artikli 9 lõige 1 ei kujuta endast osas, mis näeb ette komisjoni kohustuse koguda teavet ja arvamusi liidu majandushuvide kohta seoses konkreetsete kaupade, teenuste või sektoritega, nende ettevõtjate õiguse olla ära kuulatud rakendamist. Nimelt ei lange ettevõtjate erahuvid kokku liidu majandushuvidega, eriti kui tegemist on kolmanda riigi ettevõtjaga. On tõsi, et kui ettevõtja on osalenud sellises teabe kogumises, ei saa välistada, et tema esitatud teabe või arvamuste tõttu on ta tegelikult ja tõhusalt väljendanud oma huve või esitanud tema isiklikku olukorda puudutavad asjaolud. Kui aga ettevõtja, kelle huve võivad kahjustada komisjoni poolt selle määruse artikli 4 lõike 1 alusel vastu võetud rakendusaktis ette nähtud meetmed, ei ole osalenud teabe kogumises, ei saa asuda seisukohale, et tema õigust olla ära kuulatud, mis on tagatud harta artikli 41 lõike 2 punktiga a, ei ole rikutud juba ainuüksi seetõttu, et komisjon täitis selle määruse artikli 9 lõikest 1 tuleneva teabe kogumise kohustuse.
68 Teiseks tuleb arvesse võtta asjaolu, et vaidlustatud määruses ette nähtud meetmete eesmärk on määruse nr 654/2014 artikli 3 punkti c ja artikli 4 lõike 1 alusel tasakaalustada kontsessioone kaubandussuhetes Ameerika Ühendriikidega kaubanduspoliitiliste meetmete abil, mis seisnevad kontsessioonide peatamises ja täiendavate tollimaksude kehtestamises eelkõige KN-koodi 9613 80 00 alla kuuluvate toodete suhtes.
69 Seega ei ole nende toodete tootjad, mille suhtes neid suuremaid tollimakse kohaldatakse ja mida eksporditakse sellest kolmandast riigist liitu, kõnealuste tasakaalustavate meetmete adressaadid: need meetmed kuuluvad põhimõtteliselt liidu ja selle kolmanda riigi vaheliste kaubandussuhete raamidesse.
70 Siiski tuleb märkida, et määruse nr 654/2014 artikli 4 lõike 1 alusel võib komisjon vastavalt selle määruse artikli 4 lõike 2 punktile c kasutada tasakaalustamisõigust kaubanduspoliitika meetmete kaudu, mis on sisuliselt samaväärsed nende kontsessioonide tasemega, mida kõnealuse kolmanda riigi võetud kaitsemeetmed mõjutavad.
71 Ent, nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 7, leidis komisjon käesolevas asjas, et Ameerika Ühendriikide võetud kaitsemeetmetel võis olla märkimisväärne negatiivne majanduslik mõju liidu asjaomastele tööstussektoritele. Neil asjaoludel, nagu on märgitud eespool punktis 40, tuleb asuda seisukohale, et samamoodi Ameerika Ühendriikide kaitsemeetmetega on vaidlustatud määruse kohaselt sellega kehtestatud tasakaalustavad meetmed, st täiendava tollimaksu kohaldamine proportsionaalselt nimetatud kaitsemeetmete mõjuga, mõeldud negatiivse majandusliku mõju avaldamiseks nende Ameerika Ühendriikide ettevõtjate tegevusele, kes ekspordivad liitu tooteid, mille suhtes neid meetmeid kohaldatakse.
72 Seega võib määruse nr 654/2014 artikli 4 lõike 1 alusel vastu võetud rakendusaktis ette nähtud tasakaalustav meede – isegi kui seda ei võeta selle esemeks olevaid tooteid eksportivate ettevõtjate suhtes läbi viidava eraldi menetluse tulemusel – kujutada endast meedet, mis võib kahjustada nende ettevõtjate huve.
73 Eespool punktis 63 osundatud Euroopa Kohtu praktikas on aga valitud õiguse olla ära kuulatud lai tõlgendus, mille kohaselt on see õigus tagatud igaühele menetluses, mille tulemusel võidakse teha teda kahjustav akt. Seega ei saa välistada võimalust, et ettevõtjad, kes ekspordivad tooteid, mille suhtes kohaldatakse määruse nr 654/2014 artikli 4 lõike 1 alusel vastu võetud määruses ette nähtud tasakaalustavaid meetmeid, eelkõige täiendavate tollimaksude vormis, saavad nende meetmete võtmise menetluses tugineda harta artikli 41 lõike 2 punktiga a tagatud õigusele olla ära kuulatud.
74 Komisjon väitis kostja vastuses ja kohtuistungil, et rakendusakti vastuvõtmise menetlus määruse nr 654/2014 artikli 4 lõike 1 alusel ei näe ette tootjate või eksportijate kindlakstegemist, kelle toodete suhtes võidakse kohaldada tasakaalustavaid meetmeid. Kuid vastavalt harta artikli 41 lõike 2 punktile a ja arvestades eespool punktides 62 ja 63 meenutatud kohtupraktikat, tuleb juhul, kui komisjon teeb akti vastuvõtmise menetluses kindlaks füüsilise või juriidilise isiku, kelle huve võivad selles aktis ette nähtud meetmed kahjustada, asuda seisukohale, et see isik peab saama esitada oma isikliku olukorra asjaolud, mis räägivad selle kasuks, kas otsus teha või mitte, või siis selle kasuks, kas otsusel on pigem niisugune kui teistsugune sisu.
75 Käesoleval juhul kinnitas komisjon kohtuistungil Üldkohtu küsimustele vastates, et ta teadis vaidlustatud määruse vastuvõtmise menetluse ajal mitte üksnes seda, et hagejate tooted kuuluvad nende toodete hulka, mille suhtes kavatseti kohaldada kõnealust täiendavat tollimaksu, vaid ka seda, et nimetatud tollimaksu kohaldatakse suures osas just nende toodete suhtes.
76 Lisaks tuleb märkida, et Zippo kaubamärgiga toodete kindlakstegemine vaidlustatud määruse vastuvõtmise menetluses ei johtu sellest, et komisjon kogus teavet vastavalt määruse nr 654/2014 artikli 9 lõikele 1. Nagu on märgitud eespool punktis 57, täpsustas komisjon nimelt kohtuistungil, et ta ei saanud teavet KN-koodi 9613 80 00 kuuluvate toodete kohta. Seega tuleb asuda seisukohale, et komisjon tegi omal algatusel kindlaks, et hagejate toodete suhtes hakatakse kohaldama vaidlustatud määruses ette nähtud tasakaalustavaid meetmeid.
77 Eeltoodust tuleneb, et käesoleva kohtuasja asjaoludel oli hagejatel õigus olla ära kuulatud vaidlustatud määruse vastuvõtmise menetluses.
78 Õigust olla ära kuulatud võib siiski piirata kooskõlas harta artikli 52 lõikega 1, kus on sätestatud:
„Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.“
79 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole põhiõigused, nt kaitseõiguse tagamine, absoluutsed õigused, vaid neile võib seada piiranguid, tingimusel et need piirangud vastavad tõepoolest kõnealuse meetmega taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta endast selle eesmärgiga arvestades ülemäärast ega talumatut sekkumist, mis kahjustaks sedasi tagatud õiguste olemust (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 207 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Algebris (UK) ja Anchorage Capital Group vs. komisjon, T‑570/17, EU:T:2022:314, punkt 337 ja seal viidatud kohtupraktika).
80 Kuna käesolevas asjas vaidleb komisjon vastu hagejate õiguse olla ära kuulatud olemasolu üldse, ei väida ta, et käesoleva kohtuasja asjaoludel õigustasid selle õiguse piiramist üldise huvi eesmärkide taotlemisel põhinevad kaalutlused. Seevastu väidab ta sisuliselt, et kogu vaidlustatud määruse vastuvõtmise menetluse suhtes kohaldati WTO kaitsemeetmete lepingu artikli 8 lõike 2 sätetest tulenevaid tähtaegu ning et teabe kogumine pidi tingimata toimuma selles raamistikus. Seda tuleb mõista nii, et komisjon väidab, et nendes sätetes ette nähtud menetluse kontekstis ei olnud tal tegelikult aega, mis oli vajalik hagejate ära kuulamiseks vaidlustatud määruse vastuvõtmise menetluses, arvestades aega, mis kulus selle menetluse erinevatele etappidele, eelkõige määruse nr 654/2014 artikli 9 lõikes 1 ette nähtud teabe kogumisele, ja WTO kaitsemeetmete lepingu kohaldatavate sätetega kehtestatud tähtaegu. Kohtuistungil väitis ta samuti, et kõnealused tasakaalustavad meetmed tuli võtta 1. aprilliks 2020, et järgida WTO kaitsemeetmete lepingu sätteid, ning et teabe kogumine ühe nädala vältel 2020. aasta märtsis oli maksimum, mida ta teha sai.
81 Nagu täheldas komisjon, tuleb sellega seoses märkida, et vaidlustatud määruse vastuvõtmise menetlus pidi toimuma tähtaegade jooksul, mis tulenevad WTO kaitsemeetmete lepingu artikli 8 lõike 2 sätetest, mis näevad eeskätt ette, et kaitsemeetmed võtnud kolmanda riigi kaubanduskontsessioonide peatamine peab toimuma 90 päeva jooksul alates nende meetmete kohaldamisest ja 30 päeva jooksul alates päevast, mil WTO kaubavahetuse nõukogu sai kirjaliku teate, milles teda sellest peatamisest teavitatakse. Vastavalt nendele sätetele ja võttes arvesse asjaolu, et Ameerika Ühendriikide võetud meetmed, millele vastati vaidlustatud määrusega, jõustusid 8. veebruaril 2020, pidid komisjoni võetud tasakaalustavad meetmed seega jõustuma 90 päeva jooksul ehk hiljemalt 8. mail 2020. Lisaks pidi komisjon teavitama WTO kaubavahetuse nõukogu vähemalt 30 päeva enne seda kuupäeva, st hiljemalt 7. aprillil 2020.
82 Tuleb aga märkida, et nendest tähtaegadest kinnipidamiseks võeti vaidlustatud määrus vastu 6. aprillil 2020.
83 Lisaks, nagu nähtub eespool punktidest 75 ja 76, tegi komisjon omal algatusel kindlaks, et vastuvõtmisel olevas vaidlustatud määruses ette nähtud tasakaalustavad meetmed puudutasid kaubamärgi Zippo tooteid.
84 Neil asjaoludel oli komisjoni ülesanne esiteks tagada WTO kaitsemeetmete lepingu 8 lõike 2 sätetest tulenevate tähtaegade järgimine ja teiseks kuulata ära hagejad, kellel oli õigus olla vaidlustatud määruse vastuvõtmise menetluses ära kuulatud, nagu on järeldatud eespool punktis 77.
85 Käesolevas asjas piirdub komisjon aga selliste sätete ära nimetamisega, seletamata seejuures, kuidas takistas neist tulenevate tähtaegade järgimine tal hagejaid ära kuulamast. Sellega seoses tuleb esiteks arvesse võtta asjaolu, et nimetatud tähtajad ja kuupäev, mil vaidlustatud määrus pidi olema vastu võetud, olid komisjonile teada. Teiseks tegi komisjon valiku vastata Ameerika Ühendriikide võetud kaitsemeetmetele määruse nr 654/2014 alusel võetud tasakaalustavate meetmetega formaalselt 6. märtsil 2020, mil ta esitas WTO kaitsemeetmete lepingu alusel WTO‑le taotluse konsultatsioonide pidamiseks, nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjenduse 4 kohta käivast joonealusest märkusest. Kolmandaks, kuigi komisjon kinnitas kohtuistungil, et teabe kogumine määruse nr 654/2014 artikli 9 alusel „ühe nädala vältel 2020. aasta märtsis oli maksimum, mida ta teha sai“, ei selgita ta, miks oleks hagejate ära kuulamine nende õiguse alusel olla ära kuulatud vajanud rohkem aega, ega ka seda, miks ei oleks nende märkuste kogumist saanud korraldada teabe kogumisega paralleelselt või pärast seda ajavahemikul 6. märtsist 2020, mil ta esitas WTO‑le taotluse konsultatsioonide pidamiseks, kuni 1. aprillini 2020, mil komisjon teatas, et asjaomased tasakaalustavad meetmed tuleb võtta. Neljandaks, nagu on märgitud eespool punktis 57, sai komisjon teabe kogumise käigus teavet üksnes kuuelt huvitatud isikult ning tuleb märkida, et ta ei esita ühtegi argumenti selgitamaks, miks sellele kuuelt isikult 6.–13. märtsil 2020 saadud teabele lisaks hagejate märkuste arvesse võtmine oleks toonud kaasa selle, et ta ei oleks saanud vaidlustatud määrust vastu võtta WTO kaitsemeetmete lepingu sätetest tulenevaid tähtaegu järgides, tagades samas hagejate õiguse olla ära kuulatud vastavalt harta artikli 41 lõike 2 punktile a.
86 Järelikult, kuna komisjon ei tõendanud, et tal oli võimatu vaidlustatud määruse vastuvõtmise menetluses hagejaid tõhusalt ära kuulata, kuigi ta tunnistas, et ta oli nad selles menetluses omal algatusel kindlaks teinud, tuleb asuda seisukohale, et tal oli piisavalt aega, et anda hagejatele võimalus teostada oma õigust olla ära kuulatud.
87 Hea halduse põhimõtte väidetav rikkumine saab viia kõnealuse määruse tühistamiseni küll üksnes siis, kui on võimalik, et see eeskirjade eiramine mõjutas menetluse tulemust, mõjutades nii konkreetselt hageja kaitseõigusi (vt selle kohta 20. mai 2015. aasta kohtuotsus Yuanping Changyuan Chemicals vs. nõukogu, T‑310/12, ei avaldata, EU:T:2015:295, punktid 224 ja 225 ning seal viidatud kohtupraktika). Sellisel juhul ei saa aga nõuda, et hageja tõendaks, et komisjoni otsuse sisu oleks olnud teistsugune, vaid üksnes seda, et selline võimalus ei ole täielikult välistatud, kuna ta oleks saanud end paremini kaitsta, kui menetluses ei oleks esinenud puudusi (vt 20. mai 2015. aasta kohtuotsus Yuanping Changyuan Chemicals vs. nõukogu, T‑310/12, ei avaldata, EU:T:2015:295, punkt 214 ja seal viidatud kohtupraktika).
88 Sellega seoses väidavad hagejad hagiavalduses eeskätt, et vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal kujutasid nende toodete suhtes kavandatud tasakaalustavad meetmed endast nii ulatuselt kui ka summalt kõige karmimat võimalike tasakaalustavate meetmete vormi võrreldes meetmetega, mida kavandati seoses Ameerika Ühendriikide teiste tööstussektoritega. Nad juhivad tähelepanu ka sellise üheleainsale ettevõtjale suunatud meetme eriti rangele laadile, mis jätab kogu asjaomase tasakaalustava meetme mõju selle ettevõtja kanda, ning ka asjaolule, et nende toodetel ei ole mingit seost Ameerika Ühendriikide võetud kaitsemeetmete esemeks olevate toodetega, mistõttu ei saa komisjoni meetmed nimetatud kaitsemeetmete mõju kompenseerida. Nad väidavad lisaks, et neid konkreetselt sihile võttes kehtestas komisjon diskrimineeriva meetme, kuigi tal oli võimalus valida välja muud tooted, mis oleksid puudutanud mitut ettevõtjat, ja jagada õiglasemalt kõnealused tasakaalustavad meetmed.
89 Käesoleval juhul tuleb asuda seisukohale, et kui hagejad oleksid saanud vaidlustatud määruse vastuvõtmise menetluses teostada oma õigust olla ära kuulatud, oleksid nad saanud eeskätt tugineda eespool punktis 88 ära toodud argumentidele.
90 Kuna ZMC on ainus asjaomaste toodete tootja-eksportija, ei saa eespool punktis 29 esitatud põhjustel aga välistada, et vaidlustatud määruse sisu oleks olnud teistsugune, kui komisjon oleks hagejad enne selle vastuvõtmist ära kuulanud.
91 Seega tuleneb eeltoodust, et komisjon eiras vaidlustatud määruse vastuvõtmise menetluses hagejate õigust olla ära kuulatud, rikkudes seega ka hea halduse põhimõtet, ning et see rikkumine võis mõjutada menetluse tulemust.
92 Neil asjaoludel tuleb viienda väitega nõustuda ja seega tühistada vaidlustatud määrus osas, milles see puudutab KN-koodi 9613 80 00 alla kuuluvaid tooteid, ilma et oleks vaja analüüsida hagi muid väiteid või teha otsust hagejate 10. jaanuari 2023. aasta kirjas esitatud tõendite vastuvõetavuse kohta.
Kohtukulud
93 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hagejate nõudele kohtukulud temalt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 6. aprilli 2020. aasta rakendusmäärus (EL) 2020/502, milles käsitletakse teatavaid kaubanduspoliitika meetmeid, mida kohaldatakse Ameerika Ühendriikidest pärit teatavate toodete suhtes, KN-koodi 9613 80 00 alla kuuluvaid tooteid puudutavas osas.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 18. oktoobril 2023 Luxembourgis.
Allkirjad