KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 19. novembril 20091(1)
Liidetud kohtuasjad C‑317/08–C‑320/08
Rosalba Alassini jt
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Giudice di pace di Ischia (Itaalia))
Lõpptarbijate ja teenusepakkujate vahelised vaidlused elektroonilise side valdkonnas – Direktiiv 2002/22/EÜ – Hagi vastuvõetavuse tingimuseks olev kohustuslik kohtuväline vaidluste lahendamine – Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte
I. Sissejuhatus
1. Kas ühenduse õigusega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis seab telekommunikatsiooniteenustega seotud teatavate hagide vastuvõetavuse tingimuseks kohtuvälise lepitusmenetluse läbiviimise?
2. Selle küsimuse esitas Euroopa Kohtule käesolevas asjas Giudice di pace di Ischia (Ischia rahukohus). See annab Euroopa Kohtule võimaluse selgitada lisaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivile 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv)(2), ka tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet.
II. Õiguslik raamistik
A. Ühenduse õigus
3. Direktiiv 2002/22/EÜ käsitleb elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumist lõppkasutajatele. Artikli 1 kohaselt on selle direktiivi eesmärk tagada kogu ühenduses hea kvaliteediga üldkasutatavate teenuste kättesaadavus. Seejuures kehtestatakse direktiiviga lõppkasutajate õigused ja teenusepakkujate vastavad kohustused. Seoses universaalteenuse pakkumise tagamisega määratletakse direktiivis kindlaksmääratud kvaliteediga teenuste miinimumkogum, millele peab olema juurdepääs kõigil lõppkasutajatel teatavale riigile iseloomulike tingimuste seisukohast vastuvõetava hinnaga, ilma et see moonutaks konkurentsi.
4. Direktiivi 2002/22 põhjendus 47 reguleerib vaidluste lahendamist:
„[…] Tõhusad menetlused peaksid olemas olema nii tarbijate kui ka üldkasutatavaid sideteenuseid osutavate ettevõtjate vaheliste vaidlusküsimuste lahendamiseks. Liikmesriigid peaksid täielikult arvestama komisjoni 30. märtsi 1998. aasta soovitust 98/257/EÜ tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavate asutuste suhtes kohaldatavate põhimõtete kohta.”
5. Direktiivi 2002/22 artikkel 34 pealkirjaga „Vaidluste kohtuväline lahendamine” sätestab:
„(1) Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiiviga reguleeritud küsimustega seotud tarbijaid hõlmavate lahendamata vaidlustega tegelemiseks on olemas läbipaistvad, lihtsad ja odavad kohtuvälised menetlused. Liikmesriigid võtavad meetmeid tagamaks, et sellised menetlused võimaldavad vaidlusküsimusi lahendada õiglaselt ja kiiresti, ning kehtestavad vajaduse korral kulude hüvitamise ja/või kompenseerimise süsteemi. Liikmesriigid võivad laiendada nimetatud kohustuste ulatust, et see hõlmaks vaidlusküsimusi, millesse on kaasatud teised lõppkasutajad.
(2) Liikmesriigid tagavad, et nende õigusnormid ei sega kaebustega tegelevate asutuste loomist ega sidusteenuste pakkumist asjakohasel territoriaalsel tasandil, et soodustada tarbijate ja lõppkasutajate juurdepääsu vaidlusküsimuste lahendamise menetlustele.
[…]
(4) Käesoleva artikli sätted ei piira siseriiklike kohtumenetluste järgimist.”
B. Siseriiklik õigus
6. Vastavalt 31. juuli 1997. aasta seadusele nr 249 on Autorità per le garanzie nelle comunicazioni (telekommunikatsioonisektori tegevust reguleeriv amet, edaspidi „AGC”) pädev lahendama lõppkasutajate ja teenusepakkujate vahelisi telekommunikatsiooni valdkonda kuuluvaid vaidlusi, mis puudutavad universaalteenuseid ja lõppkasutajate õigusi reguleerivate sätete rikkumisi.
7. AGC sätestas otsusega nr 173/07/CONS(3) telekommunikatsiooniteenuste pakkujate ja lõppkasutajate vaheliste vaidluste lahendamise menetluse.
8. Selle otsuse A lisa artiklid 3 ja 13 sätestavad:
Artikkel 3
„Artikli 2 lõikes 1 silmas peetud vaidlustes ei või kohtule esitatud hagi läbi vaadata enne, kui asjas on tehtud kohustuslik lepituskatse vastava territoriaalse pädevusega ning lepitusfunktsiooni täitmise volitusega maakondlikus kommunikatsioonikomitees või artiklis 13 silmas peetud vaidluste kohtuvälise lahendamise organis.
Kui vastava territoriaalse pädevusega maakondlikul kommunikatsioonikomiteel puudub esimeses lõikes nimetatud volitus, tuleb kohustuslik lepituskatse teha artiklis 13 nimetatud organites.
Lepitusmenetluse lõpetamise tähtaeg on 30 päeva alates taotluse esitamisest; pärast selle tähtaja möödumist võivad pooled esitada kohtule hagi ka juhul, kui lepitusmenetlus ei ole lõppenud.”
Artikkel 13
„1. Maakondlikus kommunikatsioonikomitees toimuva lepitusmenetluse asemel võivad pooled teha kohustusliku lepituskatse ka elektrooniliselt käesoleva otsuse artikli 1 punktis o nimetatud tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise organites.
2. Sel eesmärgil on kasutajal õigus pöörduda ettevõtjate ja tarbijaid riiklikul tasandil esindavate ühingute vaheliste lepingute alusel loodud organite poole, kui viimased tegutsevad tasuta ja järgivad soovituses 2001/310/EÜ sätestatud läbipaistvuse, õigluse ja tõhususe põhimõtteid.”
9. Sama otsuse artikkel 5 pealkirjaga „Ülemineku- ja lõppsätted” sätestab:
„1. Kuni 6. septembri 2005. aasta seadusandliku dekreedi nr 206 artikli 141 lõike 2 täieliku rakendamiseni võivad pooled kohustusliku lepituskatse tegemiseks pöörduda lisaks kaubanduskoja, tööstuskoja, põllumajandus- ja käsitöökoja lepituskodadele ka 17. jaanuari 2003. aasta seadusandliku dekreedi nr 5 artiklis 38 sätestatud registrisse kantud organite poole.
2. Kuni käesoleva otsuse jõustumise kuupäevani alguse saanud vaidlustele kohaldatakse jätkuvalt artikli 4 lõikes 1 sätestatud endist korda ka juhul, kui need on lepitusstaadiumis. […]”
III. Asjaolud, eelotsuse küsimus ja menetlus
10. Põhikohtuasja hagejad on telekommunikatsiooniteenuste kasutajad. Oma hagidega nõuavad nad, et Telecom Italia SpA(4) ja Wind SpA(5) hüvitaksid kahju, mis tekkis neile nende ettevõtjate osutatud telefoniteenuseid puudutavate lepingute rikkumise tõttu. Kohtuasja C‑319/08 hageja palub lisaks tuvastada, et ta ei võlgne Telecom Italia S.P.A-le teatavaid summasid, mille tasumist viimane temalt nõuab.
11. Kostjaks olevad telefoniteenuse pakkujad väidavad seevastu, et hagid on vastuvõetamatud, kuna hagejad ei teinud eelnevalt katset kasutada otsuse nr 173/07/CONS artiklites 3 ja 13 sätestatud lepitusmenetlust.
12. Eelotsusetaotluse esitanud kohus juhib tähelepanu sellele, et siseriiklike sätetega ettenähtud piirkondlikku kommunikatsioonikomiteed ei olnud asjaomases Campania maakonnas veel loodud. Seetõttu peab kohustuslik vaidluste lahendamise menetlus toimuma otsuse nr 173/07/CONS A lisa artiklis 13 nimetatud asutustes. Eelnevalt ei ole aga kontrollitud, kas need otsuse nr 173/07/CONS A lisa artiklis 13 sätestatud alternatiivsed lepitajad vastavad soovituses 2001/310/EÜ ette nähtud kriteeriumidele, eelkõige menetluskulude osas.
13. Isegi juhul, kui Campanias oleks olemas maakondlik kommunikatsioonikomitee, näeb eelotsusetaotluse esitanud kohus lepitusmenetluse kohustuslikkuses kohtu poole pöördumise õiguse lubamatut takistust.
14. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb Itaalia õigusnormide kooskõlas ühenduse õigusega. Seetõttu peatas ta 4. aprilli 2008. aasta määrustega menetluse kõigis neljas kohtuasjas ning esitas Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
Kas eespool viidatud ühenduse õigusnormid (Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6, direktiiv 2002/22/EÜ, direktiiv 1999/44/EÜ, komisjoni soovitused 2001/310/EÜ ja 1998/257/EÜ) omavad vahetut siduvat mõju ning kas neid tuleb tõlgendada nii, et vaidlustele, mis leiavad aset „elektroonilise side valdkonnas, lõpptarbija ja teenusepakkuja vahel, puudutades universaalteenust käsitlevate sätete ning lõpptarbijale õigusnormidest, AGC otsustest, lepingutingimustest ja teenuse eeskirjadest tulenevate õiguste eiramist (vaidlused, mis on sätestatud AGC otsuse nr 173/07/CONS A lisa artiklis 2), ei tule kohaldada kohustuslikku lepituskatset, mis on ette nähtud kohtus hagi läbi vaatamata jätmise ähvardusel, kuna need sätted on ülimuslikud eelmainitud otsuse A lisa artikli 3 lõike 1 suhtes?
15. Euroopa Kohtu presidendi 16. septembri 2008. aasta määrusega on need neli kohtuasja C‑317/08, C‑318/08, C‑319/08 ja C‑320/08 kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides liidetud.
16. Euroopa Kohtu menetluses esitasid kohtuasja C‑318/08 kostja Wind SpA, Saksamaa valitsus ning komisjon suulisi ja kirjalikke märkusi. Lisaks esitas Poola valitsus kirjalikke ja Itaalia valitsus suulisi märkusi.
IV. Õiguslik hinnang
A. Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
17. Itaalia valitsus asus kohtuistungil seisukohale, et eelotsusetaotlused tuleb vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata jätta. Käesolevas menetluses on küsimus selles, kas kohtuväline vaidluste lahendamine on ühenduse õigusest tulenevate õiguste jõustamise lubamatu takistus. Eelotsusetaotlusest ei nähtu aga, milliste õiguste üle käib vaidlus põhikohtuasjas. Seega on esitatud küsimused hüpoteetilised.
18. Itaaliaga tuleb nõustuda selles osas, et kohustusliku kohtuvälise vaidluste lahendamise menetluse kehtestamist tuleb ühenduse õiguse seisukohast hinnata üksnes siis, kui põhikohtuasja vaidluse ese kuulub ühenduse õiguse kohaldamisalasse.(6)
19. Käesoleval juhul ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus esitanud täpsemaid andmeid tema menetluses olevate kohtuasjade eseme kohta. Eelotsusetaotlusest nähtub üksnes, et põhikohtuasjas nõudsid lõppkasutajad oma telefoniteenuste pakkujatelt kahju hüvitamist, mis oli neile tekkinud nende ettevõtjate osutatud telefoniteenuseid puudutava lepingu rikkumise tõttu. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei täpsusta, milliste konkreetsete õiguste ja kohustuste üle pooled vaidlevad.
20. Siiski ei saa järeldada, et eelotsuse küsimused on vastuvõetamatud.
21. Siinkohal tuleb meenutada, et põhimõtteliselt on ainult siseriiklik kohus, kelle lahendada on õiguslik vaidlus, pädev tema menetluses oleva kohtuasja eripära arvestades hindama eelotsuse vajalikkust. Eelotsusetaotluse esitanud kohus vastutab siiski langetatava kohtuotsuse eest. Seega on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud vastama ühenduse õiguse tõlgendamise kohta esitatud eelotsuse küsimustele.(7)
22. Üksnes erandjuhtudel peab Euroopa Kohus kindlaks tegema need asjaolud, mille tõttu siseriiklik kohus talle eelotsusetaotluse esitas.(8) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab Euroopa Kohus eelotsusetaotluse jätta rahuldamata vaid siis, kui ühenduse õiguse tõlgendamine, mida siseriiklik kohus on palunud, ei ole ilmselgelt kuidagi seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või kui kõnealune probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtul puudub teave nende faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta, mida tal on tarvis, andmaks kasulikku vastust talle esitatud küsimustele.(9)
23. Käesolevates põhikohtuasjades on tegemist lõpptarbijate hagidega telefoniteenuse pakkujate vastu. Direktiiv 2002/22 kehtestab artikli 1 lõike 2 kohaselt lõppkasutajate õigused ja elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid pakkuvate ettevõtjate vastavad kohustused. Eelotsusetaotluses selgitab kohus ise, et põhikohtuasjades on tegemist lõppkasutajate ja teenusepakkujate vaheliste telekommunikatsiooni valdkonda kuuluvate vaidlustega, mis puudutavad universaalteenuseid ja lõppkasutajate õigusi reguleerivate sätete rikkumist. Vastuvõetavuse kontrolli raames ei saa seega lähtuda sellest, et tegemist ei ole ühenduse õiguse kohaldamisalaga ning et ühenduse õiguse tõlgendamine ei ole kuidagi seotud põhikohtuasja esemega.
24. Järelikult on eelotsusetaotlused vastuvõetavad.
B. Sisuline hinnang eelotsuse küsimustele
25. Sisuliselt on käesolevas asjas küsimus selles, kas ühenduse õigusega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis seab direktiivist 2002/22 tulenevate nõuetega seotud hagide vastuvõetavuse tingimuseks kohtuvälise lepitusmenetluse läbimise.
26. Eelotsuse küsimus viitab mitmele ühenduse õiguse sättele. Esmalt nimetatakse selles Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiivi 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta.(10) Selle direktiivi artikli 1 lõike 2 punkti b kohaselt on tarbekaup materiaalne vallasvara. Kuna käesolevates põhikohtuasjades ei ole tegemist materiaalse varaga, vaid telefoniteenustega, siis ei saa direktiivi 1999/44 siin kohaldada.
27. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab ka soovitustele 98/257/EÜ(11) ja 2001/310/EÜ(12), kuid selles osas tuleb märkida, et vastavalt EÜ artikli 249 lõikele 5 ei ole need õiguslikult siduvad. Need ei saa seega olla liikmesriikide kohustuste tekkimise iseseisvaks aluseks. Samas tuleb nendega arvestada ühenduse õiguse muude sätete ning liikmesriikide õigusnormide tõlgendamise raames.
28. Käesoleval juhul on seega määravad eelkõige direktiivi 2002/22 artikkel 34 ning tõhusa kohtuliku kaitse õigus.
1. Direktiivi 2002/22 artikkel 34
29. Direktiivi 2002/22 artikkel 34 kohustab liikmesriike tagama vaidluste lahendamiseks kohtuväliste menetluste olemasolu. Need menetlused peavad olema läbipaistvad, lihtsad ja odavad. Liikmesriigid peavad tagama, et sellised menetlused võimaldavad vaidlusküsimusi lahendada õiglaselt ja kiiresti.
30. Seega määrab artikkel 34 kindlaks kvaliteedinõuded, millele peab vastama kohtuväline vaidluste lahendamine. Samas ei anna see sõnaselget vastust küsimusele, kas kohtuvälist vaidluste lahendamist saab muuta kohustuslikuks ning seada selle läbimine hagi esitamise eeltingimuseks. Artikli 34 lõige 4 sätestab hoopis, et selle artikli sätted ei piira siseriiklike kohtumenetluste järgimist. Kuna lepituskatse nõue hagi vastuvõetavuse tingimusena kuulub liikmesriikide menetlusõiguse reguleerimisalasse, siis ei ole see küsimus direktiiviga 2002/22 ammendavalt lahendatud.
31. Kui kohtuväline vaidluste lahendamine vastab direktiivi 2002/22 artikli 34 nõuetele, olles läbipaistev, lihtne ja odav, siis ei ole isegi kohustuslik vaidluste lahendamine direktiiviga vastuolus.
32. Järgnevalt tuleb lühidalt käsitleda kahte vaidluste lahendamise menetlusele direktiivis esitatud nõuet, nimelt läbipaistvust ja odavust.
33. Otsuse 173/07/CONS A lisa artikli 13 lõikest 2 nähtub, et vaidluste lahendamine asutustes, mis tegelevad tarbijakaitsealaste vaidlustega, on reeglina tasuta. Kohtuasja C‑318/08 kostja juhtis tähelepanu sellele, et ka maakondlikus kommunikatsioonikomitees toimuv menetlus on tasuta ning et ülejäänud pädevad asutused võtavad väga väikest tasu.
34. Lisaks sellele peab menetlus olema läbipaistev. Selleks peab asjaomase isiku jaoks olema selge, millise asutuse pädevusse kuulub vaidluste lahendamine. Itaalia õiguse kohaselt on nendeks esmajoones maakondlikud kommunikatsioonikomiteed. Piirkondades, kus neid ei ole loodud, on vaidluste lahendamine alternatiivsete asutuste pädevuses. Näib, et hagejatel on seaduse abil võimalik suurema vaevata tuvastada, millised alternatiivsed asutused on selleks pädevad.
35. Seega näib, et Itaalia õigusnormid vastavad direktiivi 2002/22 sisulistele nõuetele. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on seda lõplikult hinnata.
36. Kokkuvõtteks tuleb märkida, et direktiivist 2002/22 ei ole võimalik leida vastust küsimusele, kas kohustuslik kohtuväline vaidluste lahendamine on lubatav. Seda tuleb seega hinnata üksnes tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttest lähtudes.
2. Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte
37. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte ühenduse õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest ja on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13.(13) Seda põhimõtet kinnitab ka 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47.(14)
38. Kõigepealt tuleb märkida, et siseriiklikke sätteid tuleb ühenduse õiguse üldpõhimõtete seisukohast hinnata üksnes siis, kui nad kuuluvad ühenduse õiguse kohaldamisalasse.(15)
39. Direktiiv 2002/22 annab telefoniteenuste lõppkasutajatele materiaalsed õigused. Kuna kohustuslik vaidluste lahendamise menetlus puudutab selle direktiiviga antud materiaalõiguste kaitsmist kohtus, siis on käesolevas asjas tegemist ühenduse õiguse kohaldamisalaga.
40. Põhimõtteliselt on iga liikmesriik pädev sätestama oma siseriiklikus õiguses ühenduse õiguse jõustamise menetluse ja hagide menetlemise tingimused. Samas ei saa liikmesriigid oma suva järgi sätestada ühenduse õiguse kohaldamist reguleerivaid menetlusnorme.
41. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas on rõhutatud, et menetlused, mille eesmärk on tagada isikute ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitse, ei tohi olla ebasoodsamad kui samalaadsete siseriiklike asjaolude puhul (võrdväärsuse põhimõte). Lisaks ei tohi need muuta ühenduse õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte).(16)
42. Ühenduse õiguse kohtuliku kaitse kontekstis on tõhususe põhimõte tõhusa kohtuliku kaitse üldpõhimõtte väljendus. Seega analüüsin ma käesolevat asja vahetult tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttest lähtuvalt. Seejärel selgitan ma võrdväärsuse põhimõtet.
43. Itaalia õigusnormid seavad eelneva kohtuvälise vaidluste lahendamise menetluse kohtusse hagi esitamise tingimuseks. Kui eelnevat lepituskatset ei ole toimunud, siis on kohtusse esitatud hagi vastuvõetamatu. Sellega seatakse kohtusse pöördumisele lisatakistus. Sarnaselt seadusega ettenähtud muudele vastuvõetavuse tingimustele piirab lepituskatse läbiviimise sund kohtusse pöördumise õigust. Järelikult on tegemist tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte rikkumisega.
44. Tõhusa kohtuliku kaitse õigust ei tagata piiranguteta. Juurdepääsu kohtulikule kaitsele võib pigem piirata. Igasugust kohtumenetlust peab seadusega reguleerima ning selleks on vaja sätestada vastuvõetavuse tingimused. Siinkohal on liikmesriikidel ulatuslik kaalutlusõigus. Euroopa Kohus on aga kaitseõiguste tagamisega seoses tõdenud, et piirangud peavad vastama tõepoolest kõnealuse meetmega taotletud üldise huvi eesmärkidele ega tohi kujutada seda eesmärki arvestades ülisuurt ja talumatut sekkumist, mis kahjustaks niimoodi tagatud õiguste olemust.(17)
45. Itaalia valitsus juhtis kohtuistungil tähelepanu sellele, et kohustusliku lepituskatse eesmärk on lahendada vaidlused kiiremini ja odavamalt. Kiirem ja odavam vaidluste lahendamine on küll asjaomaste poolte huvides. Lisaks vähendab see kohtute üldist koormust ning aitab seega tõhustada riiklikku õigusemõistmist.(18) Pealegi aitab püsivat õigusrahu saavutada pigem kohtuväline pooltevaheline kokkulepe, kui vaieldav kohtuotsus.(19) Itaalia õigusnormid järgivad seega üldise huvi lubatud eesmärke.
46. Kohustusliku kohtuvälise lepituskatse sätestamine on nende eesmärkide saavutamiseks ka sobiv.
47. Kohustusliku vaidluste lahendamise menetluse sätestamine on vajalik siiski ainult siis, kui pelgalt vabatahtlik vaidluste lahendamine ei oleks sama sobiv, kuid leebem meede eelnimetatud eesmärgi saavutamiseks. Siinkohal tuleb aga nõustuda Itaalia valitsusega, kes väidab, et pelgalt vabatahtlik kohtuväline vaidluste lahendamine ei ole sama tõhus kui kohustuslik menetlus, mis peab eelnema igale kohtuvaidlusele. Ka Saksa valitsus juhib õigusega tähelepanu sellele, et isegi siis, kui üks pool või koguni mõlemad pooled keelduvad lepitusmenetlusest, näitavad kogemused, et lepitusmenetluse käigus võivad ilmneda lahendusvariandid, mida pooled ei olnud eelnevalt näinud.
48. Kiire, odav ja poolte huvisid arvestav lahendus kui järgitav eesmärk ja kohustusliku vaidluste lahendamise menetluse läbimise sund ei ole omavahel ka ilmselgelt ebaproportsionaalses suhtes. Kohtuvälise vaidluste lahendamisega seotud kohtuliku kaitse rikkumine on minimaalne, nii et selle menetlusega seotud eelised on selgelt ülekaalus.
49. Esiteks viibib vaidluste lahendamise eelneva menetluse tõttu hagi esitamine kohtusse üksnes minimaalselt. Otsuse 173/07/CONS A lisa artikkel 3 sätestab nimelt, et kohtuväline menetlus peab olema lõppenud 30 päeva jooksul pärast lepitusmenetluse taotluse esitamist. Isegi kui menetlus ei ole veel lõppenud, võivad pooled selle tähtaja möödumisel hagi esitada.
50. Pealegi on kohtuvälise menetluse läbiviimine odav, nagu juba eelnevalt selgitatud.(20)
51. Lisaks peatub lepitusmenetluse ajal nõuete aegumine. Seega ei kahjusta selle menetluse läbiviimine ka õiguste kaitset.
52. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kritiseerib oma eelotsusetaotluses aga ühte vaidluste lahendamise menetluse vormilist elementi, mis võib olla menetluse kui terviku klassifitseerimise alus ebaproportsionaalse riivena. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et lepituskatset saab taotleda üksnes AGC koduleheküljel olevate taotlusevormidega. See takistab neid hagejaid, kellel ei ole arvuti kasutamise võimalust. Kui vaidluste lahendamise menetlust saab tõepoolest taotleda üksnes teatavate vormidega, mis on kättesaadavad ainult Internetis, siis tuleb nõustuda eelotsusetaotluse esitanud kohtuga, et see muudab vaidluste lahendamise menetluse kasutamise ning seega ka hagi esitamise oluliselt raskemaks nende inimeste jaoks, kellel puudub Internetiühendus. Seega oleks minu arvates tegemist kohtuliku kaitse ebaproportsionaalse riivega.
53. Otsuse 173/07/CONS A lisa artikli 13 lõikest 1 nähtub aga, et taotluse võib esitada ka elektrooniliselt. Euroopa Kohtu käsutuses olevatest õigusnormidest ei tulene seega, et vajalikke vorme saab ainult Internetist. Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne lõplikult välja selgitada, kas vaidlust lahendada soovival isikul on võimalik saada menetluse taotlemiseks vajalikke vorme ka muul moel ilma suurema vaevata.
54. Lõpetuseks tuleb veel käsitleda kahte soovitust, mida eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus puudutas. Vastupidi eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja Poola valitsuse arvamusele ei tulene nendest soovitustest vastupidist hinnangut. Nii soovitus 98/257 kui ka soovitus 2001/310 viitavad vastavalt oma põhjenduses 21 ja 14 sellele, et kohtuvälised menetlused ei tohi asendada kohtumenetlust, mistõttu neilt, kes kasutavad kohtuvälist menetlust, ei või ära võtta õigust pöörduda kohtu poole. Itaalia õigusnormid ei ole nende väidetega vastuolus. Nende kohaselt ei asenda kohtuväline menetlus kohtumenetlust ning kohtu poole pöördumise õigus ei kao, vaid selle kasutamine viibib maksimaalselt 30 päeva.
55. Pealegi toetab seda järeldust direktiiv 2008/52 vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades.(21) See direktiiv ei ole küll siin kohaldatav, kuid sisaldab hinnangut, mida on võimalik käesolevale asjale üle kanda. Direktiivi 2008/52 artikli 5 lõige 2 sätestab, et see direktiiv ei piira siseriiklike õigusaktide sätteid, mille alusel on vahendusmenetluse kasutamine kas enne kohtumenetlust või selle ajal kohustuslik või mille alusel kehtestatakse selle suhtes ergutusi või karistusi eeldusel, et nimetatud õigusaktid ei takista pooli kasutamast oma õigust kohtusüsteemi poole pöörduda. Nagu näha, on Itaalia õigusnormide puhul need tingimused täidetud, kohtu poole pöördumise õigust saab kasutada üksnes veidi hiljem.
56. Vaidlusalused sätted ei riku ka võrdväärsuse põhimõtet. Selle kohaselt ei tohi hagide menetlused, mille eesmärk on tagada isikute ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitse, olla ebasoodsamad kui samalaadsete olukordade puhul, mis puudutavad üksnes siseriiklikku õigust.(22) Euroopa Kohtu järelepärimise peale väitis Itaalia valitsus kohtuistungil, et Itaalias on kohustuslik vaidluste lahendamine ette nähtud küll üksnes telekommunikatsiooni valdkonnas. Alustuseks viidi see menetlus sisse selles valdkonnas ning kavas on kohustuslik lepitusmenetlus juurutada ka teistes valdkondades, näiteks energiasektoris. See ei tähenda minu arvates aga võrdväärsuse põhimõtte rikkumist. Tegemist ei ole ebasoodsama olukorraga võrreldes siseriiklike asjaoludega. Esiteks ei ole kindel, et teiste valdkondadega nagu energiamajandus seotud hagide puhul on tegemist „samalaadsete asjaoludega”. Teiseks tuleb lähtuda sellest, et vaidlusalused sätted ei kehti üksnes ühenduse õigusest tulenevatele õigustele universaalteenuste valdkonnas, vaid ka siseriiklikust õigusest tulenevatele nõuetele.
57. Kokkuvõtteks tuleb seega märkida, et enne kohtumenetlust toimuv kohustuslik vaidluste lahendamise menetlus ei kujuta endast põhimõtteliselt tõhusa kohtuliku kaitse õiguse ebaproportsionaalset riivet. Vaidlusaluste sätete puhul on tegemist õiguste kohtuliku jõustamise õiguse minimaalse riivega, mida kompenseerib vaidluse kiire ja odava lõpetamise võimalus.
V. Ettepanek
58. Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Giudice di pace di Ischia neljale eelotsusetaotlusele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuste direktiiv) artikkel 34 nõuab, et kohtuvälised vaidluste lahendamise menetlused oleksid läbipaistvad, lihtsad ja odavad. Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega ei ole vastuolus selliste kohtuväliste vaidluste lahendamise menetluste kohustuslikkus, kui nendega järgitakse üldise huvi lubatavat eesmärki ning need ei kujuta endast seda eesmärki arvestades ebaproportsionaalset riivet.