KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 12. mail 2011(1)
Liidetud kohtuasjad C‑483/09 ja C‑1/10
Magatte Gueye
ja
Valentín Salmerón Sánchez
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Audiencia Provincial de Tarragona (Hispaania))
Raamotsus 2001/220/JSK – Ohvrite seisund kriminaalmenetluses – Ohvrite kaitse – Karistuse kohaldamine – Kuriteo toimepanijale lisakaristusena kohustuslikus korras määratav ohvrile lähenemise keeld – Ohvri tahte arvessevõtmine – Lepitusmenetlus kriminaalmenetluses
I. Sissejuhatus
1. Käesolev eelotsusetaotlus keskendub küsimusele, kas nõukogu 15. märtsi 2001. aasta raamotsusega 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses(2) on kooskõlas siseriiklik õigusnorm, mille alusel keelatakse perevägivalla toimepanijal igal juhul ja kohustuslikus korras lisakaristusena ohvriga suhelda, ja seda isegi juhtudel, kui ohver ise soovib kuriteo toimepanijaga suhtlemist taasalustada.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
2. Raamotsuse 2001/220 artikli 2 lõige 1 „Austus ja tunnustamine” näeb ette:
„Liikmesriigid tagavad, et ohvritel on nende kriminaalõigussüsteemis tegelik ja asjakohane osa. Liikmesriigid püüavad igati tagada, et ohvreid koheldakse menetluse ajal üksikisiku väärikust austavalt, ja tunnustavad ohvrite õigusi ja õigustatud huvisid eriti kriminaalmenetluse raames.”
3. Artikkel 3 kannab pealkirja „Seletuste ja tõendusmaterjali esitamine” ja selle lõige 1 sätestab:
„Iga liikmesriik kaitseb ohvrite võimalust esitada menetluse ajal oma seletused ja tõendusmaterjal.”
4. Raamotsuse 2001/220 artikkel 8 kannab pealkirja „Õigus kaitsele”. Selle artikli lõige 1 näeb ette:
„Iga liikmesriik tagab ohvritele ja vajaduse korral nende perekondadele või samalaadses olukorras isikutele sobival tasemel kaitse, eelkõige nende ohutuse ja eraelu puutumatuse osas, kui pädevad asutused arvavad, et on tõsine surveavalduste oht või kindlaid tõendeid tõsise kavatsuse kohta sekkuda ohvrite eraellu.”
5. Raamotsuse 2001/220 artikli 10 lõige 1 käsitleb lepitusmenetlust kriminaalmenetlusõiguses:
„Iga liikmesriik otsib võimalusi lepitusmenetluse soodustamiseks kriminaalasjade puhul, mida riik käsitleb seda tüüpi abinõu jaoks kohasena.”
B. Siseriiklik õigus
6. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Hispaania on karistusõigust perekonnasiseselt toime pandud süütegude osas viimastel aastatel märkimisväärselt karmistanud. Niisuguse toimimise karistuspoliitiline põhjus tuleneb kohtu andmetel tõsiasjast, et sellised süüteod on suure ulatusega, mis tähendab ühiskonnaprobleemi ning on meeste ja naiste traditsiooniliselt ebavõrdsete võimusuhete üks avaldumisvorm.
7. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu märkustest ilmneb, et vastavalt Hispaania Código Penal’i (karistusseadustik; edaspidi „CP”) artikli 57 lõikele 2 koostoimes artikli 48 lõikega 2 peavad kohtud kõikidel perevägivalla juhtudel määrama kohustuslikus korras teo toimepanijale ohvri kaitseks mõeldud lisakaristusena lähenemiskeelu või suhtlemiskeelu. Lähenemiskeeld määratakse ajaks, mis ületab teo toimepanijale mõistetud vangistuse kestust ühe kuni viie aasta võrra, või teist liiki karistuse puhul perioodiks kuuest kuust kuni viie aastani. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et lähenemiskeeld tuleb määrata isegi vähem rasketel perevägivalla juhtudel, nagu kõrvakiil, küünistamine, tõukamine või „kerge sõnaline relvata ähvardus”.
8. Nagu rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, nõuavad karistusõiguse normid, et kohus määraks selle lisakaristuse kõikidel juhtudel, ilma et kohtul oleks kaalutlusõigust – välja arvatud lähenemiskeelu kestuse osas – hinnata kohtuasja asjaolusid, näiteks kaalul olevaid perekondlikke huve, ohvri tahet või tema otsust kooselu taastada.
9. CP artikli 468 lõige 2 näeb lähenemiskeelu rikkumise kui kohtulahendi täitmise vastase süüteo eest omakorda ette karistuse. Tribunal Supremo kohtumääruse kohaselt ei välista ka ohvri nõusolek kooselu taasalustada kohtulahendi täitmise vastase süüteo toimepanekut. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et teatavatel juhtudel, mil ohver ühisel kokkuleppel teo toimepanijaga viimasega kooselu taasalustab, oleks perevägivalla ohvrit teoreetiliselt isegi võimalik pidada asjaomasele süüteole kihutajaks või kaastäideviijaks.
10. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et CP artikli 84 lõike 3 alusel tuleb karistus, mille kandmisest süüdimõistetu tingimisi vabastati, pöörata täitmisele, kui lisakaristusena mõistetud lähenemiskeeldu rikutakse, ja seda isegi juhul, kui suhtlemine taastati ohvri nõusolekul.
11. Lõpuks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Ley Orgánica del Poder Judicial’i (kohtute seadus) artikli 87 punkti b lõige 5 keelab lepitamise kõikidel perekonnasiseselt toime pandud süütegude või väärtegude (sealhulgas pelgalt solvangute) juhtudel.
III. Asjaolud ja põhikohtuasi
12. Juzgado de lo Penal Nº 23 de Barcelona mõistis M. Gueye süüdi eelotsusetaotluses täpsemalt kirjeldamata perevägivalla süüteo eest, mille M. Gueye pani toime oma elukaaslase suhtes, kellega ta oli elanud koos eelnenud neli aastat. Kohus määras seetõttu muu hulgas lisakaristusena keelu läheneda ohvrile 17 kuu jooksul lähemale kui 1000 meetrit ja temaga suhelda.
13. Kui süüdimõistmisest oli möödunud vaid mõni päev, hakkas M. Gueye ohvriga viimase palvel uuesti koos elama. Kõnealuse lähenemiskeelu rikkumise kui kohtulahendi täitmise vastase süüteo eest mõistis Juzgado de lo Penal Nº 1 Tarragona M. Gueye CP artikli 468 lõike 2 alusel süüdi. M. Gueye esitas selle otsuse peale Audiencia Provincial de Tarragona ehk eelotsusetaotluse esitanud kohtu neljandale kolleegiumile apellatsioonkaebuse.
14. Lisaks eeltoodule on Audiencia Provincial de Tarragona kui apellatsioonikohtu menetluses veel kohtuasi Valentín Salmerón Sánchez’i süüdistuses kohtulahendi täitmise vastase süüteo toimepanemises CP artikli 468 lõike 2 alusel. V. S. Sánchezile heidetakse ette, et ta rikkus Juzgado de Instrucción Nº 7, de Violencia Sobre la Mujer, de El Vendrelli 6. novembri 2006. aasta kohtuotsusega lisakaristusena kohaldatud lähenemiskeeldu, mis keelas tal 16 kuu jooksul läheneda ohvrile lähemale kui 500 meetrit ja temaga suhelda.
15. Juzgado de Instrucción Nº 7 de Violencia Sobre la Mujer, de El Vendrell määras lisakaristuse eelotsusetaotluses täpsemalt kirjeldamata perevägivalla süüteo eest, mille V. S. Sánchez pani toime oma elukaaslase suhtes, kellega ta oli elanud koos eelnenud kuus aastat.
16. Kohtud on tuvastanud, et mõlemal juhul asusid süüdistatavad lähenemiskeelust olenemata juba mõni päev pärast karistuse mõistmist ohvriga taas koos elama. Mõlemad ohvrid väitsid eelotsusetaotluse esitanud kohtule, et nad jätkasid kooselu toimepanijaga vabatahtlikult, vähimagi surveta ja majanduslikult sõltumatult, avaldades selleks ise soovi. Seetõttu peavad nad ennast kaudselt Hispaanias kehtivate karistusõigusnormide ohvriteks, seda enam, et kooselu sujus nende sõnul probleemideta päevani, mil süüdistatavad kohtulahendi täitmise vastase süüteo toimepanemise tõttu kinni peeti.
17. Apellatsioonikohus kahtleb, kas Hispaania kõnealused õigusnormid on raamotsusega kooskõlas. Võib küll ette tulla, et ohvri kaitseks on vaja kohaldada lähenemiskeeldu vastu ohvri tahtmist. Siiski ei ole kohtu arvates proportsionaalne see, et Hispaania õigus ei jäta võimalust võtta arvesse konkreetse juhtumi asjaolusid ega ohvri tahet isegi väheoluliste süütegude korral ning nõuab eranditult lisakaristusena lähenemiskeelu määramist vähemalt kuueks kuuks.
IV. Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus
18. Eespool esitatu alusel otsustas apellatsioonikohus Audiencia Provincial de Tarragona esitada Euroopa Kohtule 15. septembri 2009. aasta määrusega M. Gueye kohtuasjas ja 18. detsembri 2009. aasta määrusega V. S. Sánchezi kohtuasjas järgmised – mõlemal juhul identsed – eelotsuse küsimused:
„1. Kas raamotsuse 2001/220/JSK põhjenduses 8 sätestatud ohvri õigust olla arusaadav tuleb tõlgendada kui vägivaldse käitumise vastutusele võtmise ja karistamise eest vastutavate riigivõimude positiivset kohustust lubada ohvril väljendada oma hinnangut, kaalutlusi ja arvamust otsese mõju kohta, mida võib tema elule avaldada karistuste mõistmine vägivalla põhjustajale, kellega tal on perekondlik või väga lähedane suhe?
2. Kas raamotsuse artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et riikide kohustus tunnustada ohvri seaduslikke õigusi ja huve kohustab võtma arvesse ohvri arvamust, kui menetluse karistusõiguslikud tagajärjed võivad sisuliselt ja otseselt ohustada tema õigust eneseteostusele ning era- ja perekonnaelule?
3. Kas raamotsuse 2001/220 artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et riigivõimud ei või jätta arvesse võtmata ohvri vaba tahet, kui ta on lähenemiskeelu määramise või säilitamise vastu, kui vägivallatseja on tema pereliige ja ei tuvastata õigusrikkumise kordumise riski objektiivset võimalust ja kui hinnatakse, et isikliku, sotsiaalse, kultuurilise ja emotsionaalse teovõime tase välistab võimaluse, et ohver on vägivalla põhjustaja mõjuvõimu all, või tuleb nende süütegude eriliiki arvestades kehtestada kõnealune abinõu pigem igal juhul?
4. Kas raamotsuse 2001/220 artiklit 8, mis sätestab, et riigid tagavad ohvrile sobiva kaitse taseme, tuleb tõlgendada nii, et see lubab üldiselt ja kohustuslikus korras kehtestada lisakaristusena lähenemiskeelu või suhtlemiskeelu kõikidel juhtudel, kus ohver on perekonnas toime pandud süütegude ohver, arvestades nende õigusrikkumiste eriliiki, või nõuab artikkel 8 igal üksikjuhul pigem individuaalset kaalumist, mis võimaldaks asjassepuutuvaid huve arvestades kindlaks määrata sobiva kaitsetaseme?
5. Kas raamotsuse 2001/220 artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab üldiselt välistada lepitamise kriminaalmenetlustes seoses perekonnas toime pandud süütegudega nende süütegude eriliiki arvestades, või tuleb lepitamist pigem võimaldada ka seda tüüpi menetlustes, kaaludes asjassepuutuvaid huve igal üksikjuhul eraldi?”
19. Euroopa Kohtu presidendi 24. septembri 2010. aasta määrusega ühendati mõlemad kohtuasjad ühise menetluse ja ühise otsuse tegemise eesmärgil.
20. Euroopa Kohtu mõlemas menetluses esitasid kirjalikud märkused Itaalia, Madalmaade, Austria, Poola, Rootsi ja Hispaania valitsus ning Euroopa Komisjon; Saksamaa valitsus esitas kirjalikud märkused kohtuasjas C‑483/09. Kohtuistungil, mis toimus 3. märtsil 2011, osalesid Saksamaa, Hispaania ja Ühendkuningriigi valitsus ning komisjon.
V. Õiguslik hinnang
A. Eelotsusetaotluse esitamise õigus ja eelotsusetaotluse vastuvõetavus
21. Audiencia Provincial de Tarragona õiguses esitada kõnealune eelotsusetaotlus ei ole kahtlust. Käesoleva kohtuasja raames tõlgendamist vajav raamotsus 2001/220 võeti vastu EL lepingu artikli 31 ja artikli 34 lõike 2 teise lause punkti b alusel. EL lepingu artikli 35 kohaselt on viidatud õiguslikul alusel vastu võetud õigusakti kohta eelotsusetaotluse esitamise tingimus, et asjaomane liikmesriik aktsepteerib Euroopa Kohtu pädevust. Eelotsusetaotluse esitamise õiguse piiramise võimalus on olemas ka teataval üleminekuajal pärast Lissaboni lepingu jõustumist.(3) Hispaania on esitanud EL lepingu artikli 35 lõike 3 punktile a vastava deklaratsiooni(4), mille kohaselt võib eelotsusetaotluse esitada iga Hispaania kohus, kelle otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata.
22. Komisjon märgib – ja keegi ei väida vastupidist –, et Juzgado de lo Penal’i otsuse peale esitatud apellatsioonkaebust lahendava Audiencia Provinciali otsuse peale ei saa Hispaania õiguse alusel enam edasi kaevata. Audiencia Provincial on käesoleval juhul seega viimase instantsi kohus EL lepingu artikli 35 lõike 3 punkti a tähenduses ja seega pädev esitama eelotsusetaotlust.
23. Hispaania ja Itaalia valitsus ei pea eelotsusetaotlust vastuvõetavaks põhjusel, et esitatud küsimused ei ole otsuse tegemiseks määrava tähtsusega.
24. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö raames ainult siseriiklikul kohtul, kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädevus kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud neile vastama(5), ning seega tuleb eeldada, et siseriiklike kohtute esitatud eelotsuse küsimused on asjakohased.(6)
25. Eelotsusetaotluse vastuvõetamatusest saab lähtuda vaid erandjuhtudel, eeskätt siis, kui taotletud liidu õiguse tõlgendusega seotud probleem on ilmselgelt hüpoteetiline.(7) Seetõttu ei ole nimetatud riikide valitsuste väited veenvad.
26. Hispaania valitsus väidab, et esitatud küsimused on hüpoteetilised, sest põhikohtuasja ese ei ole enam lähenemiskeeld, vaid karistamine lähenemiskeelu rikkumise eest, see tähendab kohtulahendi täitmise vastane süütegu. Kõnealused eelotsuse küsimused käsitlevad aga ainult lähenemiskeeldu, mitte kohtulahendi täitmise vastast süütegu.
27. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on ise pädev otsustama, kas ta kohtulahendi täitmise vastase süüteo kohta otsuse tegemisel peab, saab või soovib arvesse võtta praegu arutatava süüteo aluseks oleva lähenemiskeelu kohaldamise lubatavust. Seetõttu võib ta seoses asjaomase lähenemiskeeluga paluda tõlgendada raamotsust 2001/220.
28. Itaalia valitsus leiab, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, sest – kui lähtuda sellest, et siseriiklik õigus ei ole raamotsusega kooskõlas – siis ei ole võimalik seda ka tõlgendada kooskõlas raamotsusega. Tõlgendamine oleks võimalik vaid contra legem. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib nimelt ise, et CP artikli 57 lõike 2 tingimuste täidetuse korral tuleb lähenemiskeeldu kui lisakaristust kohaldada kohustuslikus korras.
29. Euroopa Kohus on korduvalt sedastanud, et kooskõlalise tõlgendamise kohustusest ei tohi saada alust siseriikliku õiguse contra legem-tõlgendusele siseriiklikus kohtus.(8) Siiski ei ole minu arvates veel täiesti selge, kas contra legem-tõlgendamise keeld tuleneb liidu õigusest endast(9) või ei ole contra legem-tõlgendamist keelav siseriiklik õigusnorm lihtsalt liidu õigusega vastuolus.(10) Vastuolu liidu õigusega ei ole igal juhul ilmne sellises olukorras, kus siseriiklik õigus kõnealust tõlgendamist lubab ja see ei ole asjaomasele isikule koormav – nagu käesoleval juhul, mil see tooks kaasa karistuse kohaldamata jätmise, mitte aga täiendava karistamise aluse või karistuse karmistamise.
30. Käesolevas kohtuasjas ei saa aga seda küsimust ammendavalt käsitleda. Seda seetõttu, et praegusel juhul ei ole vastuvõetavuse uurimise raames ilmselge, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks olukorras, kus siseriiklik õigus oleks raamotsusega vastuolus, teha raamotsusega kooskõlas oleva lahendi ainult contra legem-tõlgendamise tulemusel. Igatahes peab liikmesriigi kohus kaaluma võimaluse korral siseriiklikku õigust kui tervikut, et hinnata, mil määral saab seda kohaldada nii, et see ei annaks raamotsuses sätestatud eesmärgile vastupidist tulemust.(11)
31. Hispaania valitsus tõdes oma kirjalikes märkustes, et Hispaania kohtupraktikas ei ole sugugi selge, mil määral võimaldab Hispaania õigus siiski arvestada ohvri tahtega. Hispaania valitsus viitas sellele, et Tribunal Supremo märkustel, mis puudutavad kohtulahendi täitmise vastase süüteo eest karistamist, millest tuleneb lähenemiskeelu rikkumise puhul ohvri tahte arvestamata jätmine, puudub „imperatiivne olemus”. Eeltoodud kaalutlustel ei ole siiski ilmne, et raamotsusega kooskõlas olev tõlgendamine on võimatu ja et Euroopa Kohtu antaval vastusel ei oleks põhikohtuasja seisukohast mingit tähtsust.
32. Seega on eelotsusetaotlused vastuvõetavad.
B. Raamotsuse 2001/220 tõlgendamine
33. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma taotlusega sisuliselt selgitada, kas kõnealuse raamotsusega on kooskõlas siseriiklik õigusnorm, mis näeb perekonnas toime pandud süütegude puhul igal juhul ette teo toimepanija ja ohvri vahelise suhtlemiskeelu kohaldamise, andmata isegi erandkorras võimalust jätta lähenemiskeeld kohaldamata, võttes arvesse konkreetse juhtumi asjaolusid ja eeskätt ohvri tahet taastada suhe teo toimepanijaga.
1. Sissejuhatav märkus
34. Kord, mis näeb perevägivalla kõigil juhtudel – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, ka suusõnalise ähvardamise puhul – lisakaristusena kohustuslikus korras ette lähenemiskeelu, mis on vähemalt aasta võrra pikem kui mõistetud vangistus või juhul kui vangistust ei kohaldata, vähemalt kuue kuu pikkune(12), on väga range.
35. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb tõsiselt sellise lähenemiskeelu proportsionaalsuses olukorras, kus ohver soovib iseseisvalt ja vähimagi surveta kooselu süüteo toimepanijaga taastada. Siseriiklik kohus küsib, kas ei või esineda erandeid, mille puhul võib selline karistus riivata ohvri enda huve ja õigusi, kuigi sanktsioon on ette nähtud kohaldamiseks tema kaitsmise eesmärgil. Selles osas on ohvril õigus tugineda põhiõiguseks olevale era- ja perekonnaelu puutumatusele. Saksamaa valitsus tõi kohtuistungil näiteks sellise paari olukorra, kellel on ühine ettevõte. Sellisel juhul võib lähenemiskeeld tuua kaasa ettevõtte laostumise ja seeläbi koguni ohvri toimetulekuks vajaliku majandusliku aluse kadumise.
36. Hispaania valitsus rõhutas seevastu, et range kord on vajalik tõhusaks võitluseks perevägivalla vastu. Tuleb meenutada ka seda, et seadusandja kohustus on ohvrit kaitsta. Seda kohustust rõhutas hiljuti ka Euroopa Inimõiguste Kohus.(13) Just nimelt perevägivalla juhtudel võib lähenemiskeeld olla asjakohane vahend, mis annab ohvrile võimaluse korraldada oma elu ümber, tundmata vahetut survet. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab sellele, et mõlemas põhikohtuasjas avaldasid ohvrid soovi kooselu teo toimepanijaga taasalustada täiesti iseseisvalt. Perevägivalla juhtudel ei ole aga alati lihtne välja selgitada, kas ohvrile ei avaldata tõepoolest survet, sest tavaliselt ei tehta seda avalikkuse silme all.
37. Selgub, et kohustuslikus korras kohaldatav lähenemiskeeld asub ühelt poolt perevägivalla vastu tõhusa võitlemise kohustuse ning teiselt poolt era- ja perekonnaelu puutumatuse ja enesemääramise õiguse tunnustamise mõjualas. Käesoleval juhul vaid napilt kirjeldatud probleemistiku tõttu on vaja erinevaid õigushüvesid tõsiselt kaaluda.
38. Uurimise tulemusest ette rutates märgin juba, et minu arvates ei kuulu see keerukas õigushüvede kaalumise küsimus raamotsuse 2001/220 esemelisse kohaldamisalasse, vaid pigem on see siseriikliku põhiseadusõiguse(14) ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni(15) valdkonna küsimus.
39. Nagu järgnevalt selgitan, on raamotsuse ese üksnes ohvri seisund kriminaalmenetluses, isegi kui seda käsitada laialt. Raamotsusest ei tulene mingeid ettekirjutusi karistusõiguse kui materiaalõiguse osas, eelkõige aga karistuse liikide ja määrade kohta. Seetõttu ei kuulu raamotsuse esemelisesse kohaldamisalasse küsimus, kas Hispaania karistusõigusega ette nähtud kohustuslikus korras lähenemiskeelu kohaldamine on kohane meede.
40. Järgnevalt selgitan kõigepealt raamotsuse 2001/220 üldist eesmärki, seejärel uurin koos kahte esimest küsimust, seejärel koos kolmandat ja neljandat küsimust. Lõpuks vastan viiendale küsimusele.
2. Raamotsuse 2001/220 üldine eesmärk
41. Raamotsuse 2001/220 eesmärk oli koostada kuriteoohvrite kaitseks miinimumstandardid.(16) Raamotsuse üldine eesmärk on seista kuriteoohvrite huvide eest kriminaalmenetluse eri etappidel ja pakkuda neile liidu territooriumil tervikuna võrdväärset kõrgetasemelist kaitset, olenemata sellest, millises liikmesriigis nad asuvad.(17) Liikmesriigid peavad võtma sobivaid meetmeid ohvrite abistamiseks ja kaitseks, et aidata kuriteo mõjusid leevendada.(18)
42. Raamotsuse põhjendus 8 näeb ette, et eeskirjad ohvrite seisundi ja põhiõiguste kohta on vaja ühtlustada, pidades silmas eelkõige õigust väärikale kohtlemisele, õigust anda ja saada teavet, õigust aru saada ja olla arusaadav, õigust saada kaitset menetluse eri etappidel ja õigust saada toetust juhul, kui tuleb elada väljaspool liikmesriiki, kus kuritegu toime pandi. Teisisõnu ei peaks kuriteo ohver olema pelgalt menetluse ese. Pigem on õige järgida põhjenduses 5 märgitud põhimõtet, et „ohvrite vajadusi tuleks käsitleda ja nendesse suhtuda terviklikul ja kooskõlastatud viisil, vältides osalisi või ebajärjekindlaid lahendusi, mis võivad põhjustada sekundaarset ohvristamist.”
3. Esimene ja teine eelotsuse küsimus
43. Kahe esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas raamotsuse põhjendus 8 kohustab liikmesriike kuulama ohvrit ära seoses mõjuga, mida võib tema elule avaldada karistuste mõistmine kuriteo toimepanijale, kellega tal on perekondlik suhe, samuti kas raamotsuse artiklist 2 tuleneb, et kohtud peavad ohvri arvamust arvesse võtma.
44. Esimese küsimuse puhul tuleb esmalt selgitada, et raamotsuste põhjendustel ei ole liikmesriikidele siduvat õigusjõudu.(19) Neid võib võtta vaid aluseks asjaomaste sätete tõlgendamisel.
45. Raamotsuse artikkel 3 sätestab ohvri õiguse esitada seletusi. Viidatud säte näeb ette, et iga liikmesriik kaitseb ohvrite võimalust esitada menetluse ajal oma seletused ja tõendusmaterjal. Kuna artikkel 3 sätestab konkreetselt õiguse esitada seletusi, siis tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastamisel uurida seda sätet enne artikli 2 lõiget 1. Raamotsuse põhjendus 8 on seega parimal juhul oluline vaid artikli 3 täpsustamisel.
a) Raamotsuse artikkel 3
46. Euroopa Kohus on seoses artiklis 3 sätestatud ohvri õigusega esitada tõendusmaterjali juba sedastanud, et liikmesriikidele on asjaomase kohustuse rakendamisel jäetud lai kaalutlusõigus.(20) Raamotsuse põhjendus 9 rõhutab seetõttu, et liikmesriigid ei ole kohustatud tagama, et ohvreid koheldakse võrdselt menetlusosalistega. Nii võivad liikmesriigid ise kindlaks määrata, millisel viisil ohvrite asjaomase õiguse teostamine toimub.
47. Saksamaa ja Poola valitsus märgivad õigustatult, et kuna ohvri huve tuleb kohaselt arvesse võtta ja ohvrit ei tohi suruda passiivsesse rolli, siis ei või ohvri õigust olla ära kuulatud mõista kitsalt. Ohvri õigus olla ära kuulatud peab lisaks teo toimepanemise kirjeldamise võimalusele hõlmama ka võimalust väljendada ohvri subjektiivset hinnangut ja ootusi kriminaalmenetluse kulgemise suhtes. Vähemasti olukorras, kus ohvril on teo toimepanijaga väga lähedane isiklik suhe, mistõttu mõjutab lähenemiskeeld kaudselt tema era- ja perekonnaelu, peab ohvril olema õigus avaldada arvamust ka mõistetava karistuse kohta.
48. Selleks et õigus olla ära kuulatud ei jääks ilma oma kasulikust mõjust,(21) peab esinema ka võimalus võtta karistuse mõistmisel arvesse ohvri seisukohta. Euroopa Kohus on raamotsuse artiklit 3 tõlgendades viidanud artikli 2 lõikes 1 sätestatule.(22) Viidatud sätte kohaselt tagavad liikmesriigid, et ohvritel on nende kriminaalõigussüsteemis tegelik ja asjakohane osa. Selle nõude täitmiseks peab kohus saama ohvri ütlusi uurida ja neid karistuse mõistmisel arvesse võtta. Ohvri osa menetluses ei oleks tegelik, kui tema ütlusi ei tuleks arvesse võtta.
49. Nagu ka Austria valitsus õigustatult märgib, ei järeldu ohvri õigusest olla ära kuulatud siiski tema võimalus karistuse kohaldamisel otsustavalt kaasa rääkida. Karistuse kohaldamise küsimus nõuab pigem erinevaid aspekte arvesse võtvat terviklikku hindamist ega saa tugineda ainult ohvri soovile. Seepärast ei olegi ohvri arvamus pädeva kohtu jaoks siduv. Rootsi valitsus tõi ohvri tahte arvessevõtmise vastu täiendava argumendina esile ohu, et teo toimepanija võib sellisel juhul avaldada ohvrile survet eesmärgiga saada leebem karistus.
50. Nagu selgitan kolmandale ja neljandale küsimusele vastates, ei takista karistuse alammäära kehtestamine siseriiklikus õiguses ohvri ärakuulamisõiguse tõhusust. Raamotsuse artiklis 3 sätestatud võimalust võtta arvesse ohvri arvamust tuleb järgida ainult siseriiklikus õiguses ette nähtud karistusmäärade piires.
b) Vahejäreldus
51. Vahejäreldusena tuleb seega tõdeda, et raamotsuse artikli 3 lõige 1 paneb liikmesriikidele kohustuse anda ohvrile võimalus avaldada oma arvamust seoses karistuse määramisega teo toimepanijale, kellega tal on perekondlik või lähedane suhe. Kohtule peab jääma ka võimalus võtta ohvri arvamust karistuse määramisel arvesse. Öeldu kehtib siiski vaid siseriiklikus õiguses ette nähtud karistusmäärade piires. Siinkohal tuleb aga selgitada, et kohus ei pea ohvri tahet arvesse võtma. Ohvri asjaomane arvamus ei ole kohtule karistuse määramisel siduv.
4. Kolmas ja neljas eelotsuse küsimus
52. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub nende kahe küsimusega sisuliselt selgitada, kas raamotsusega on vastuolus lähenemiskeeld, mida tuleb kohustuslikus korras kohaldada perevägivalla kõigil juhtudel, kaalumata konkreetse juhtumi asjaolusid, ja ka ohvri tahte vastaselt.
53. Raamotsuse artikli 3 senist tõlgendamist jätkates tuleb kõigepealt käsitleda õigust olla ära kuulatud.
a) Raamotsuse artikkel 3
54. Jätkates kahele esimesele küsimusele vastamise raames käsitletud ohvri ärakuulamisõiguse teemat, võiks väita, et asjaomane õigus on tõhus ainult siis, kui ohvri ärakuulamine toob teatavatel juhtudel kaasa lähenemiskeelu kohaldamata jätmise. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul määratakse lähenemiskeeld vangistuse kestusest vähemalt ühe aasta võrra pikemaks ajaks, muudel juhtudel vähemalt kuueks kuuks. Vastuseks Euroopa Kohtu küsimusele selgitas Hispaania valitsus kohtuistungil täiendavalt, et teatavatel juhtudel on võimalik lühendada lähenemiskeelu minimaalset kestust isegi ühele kuule.
55. Lähenemiskeelu minimaalsest kuuekuusest kestusest lähtudes kahtles ka Ühendkuningriigi valitsus kohtuistungil, kas Hispaania asjaomased õigusnormid on raamotsusega kooskõlas. Kõnealuse kuue kuu tõttu muutub ohvri õigus olla ära kuulatud kohaldatavat karistust silmas pidades sisutuks. Seda seetõttu, et ohvri ütlustest olenemata ei saaks kohus kohaldada lühemat kui kuuekuulist lähenemiskeeldu. See ei vasta aga tõhusa ärakuulamisõiguse nõudele.
56. Minu arvates ei saa aga ärakuulamisõigusel olla sellist mõju siseriiklikus õiguses ette nähtud karistuse määrale. Kui ohver saab väljendada oma seisukohta kohaldatava lähenemiskeelu suhtes ja tema ütlusi saab siseriiklikus õiguses sätestatud karistuse alam- ja ülemmäära piires põhimõtteliselt arvesse võtta, siis on raamotsuse artikli 3 nõuded täidetud.
57. Täiendavad tingimused läheksid raamotsuse esemeks olevast menetlusõigusest kaugemale. Raamotsuse eesmärk on anda kuriteo ohvrile kriminaalmenetluses teatavad menetluslikud tagatised. Raamotsuse 2001/220 ese ei hõlma küsimusi, kas ja milliseid lisakaristusi asjaomane liikmesriik perevägivalla juhtudel ette näeb. Raamotsuse eesmärk ei ole reguleerida üldiselt ja ammendavalt kõiki ohvri kaitse aspekte, vaid konkreetselt menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses. Seega ei saa artiklis 3 sätestatud ohvri ärakuulamisõigust mõista nii laialt, et see mõjutaks kaudselt isegi siseriiklikus õiguses ette nähtud karistusmäärasid.
58. Põhimõtteliselt oli isegi Ühendkuningriigi valitsus seisukohal, et karistusõigus kui materiaalõigus ja seega ka karistuste liik ja kestus ei kuulu raamotsuse kohaldamisalasse.
b) Raamotsuse 2001/220 artikkel 8
59. Saksamaa valitsus järeldab raamotsuse 2001/220 artikli 8 sõnastuse „ohvritele […] sobival tasemel kaitse” põhjal, et lähenemiskeelu kohaldamine eranditult kohustuslikus korras on raamotsusega vastuolus. Ohvritele sobival tasemel kaitse kohaldamise nõue viitab liikmesriikide kohustusele kaaluda lähenemiskeelu kohaldamise vajadust igal konkreetsel juhul.
60. See tõlgendus ei ole minu arvates veenev. Ühenduse seadusandja ei pidanud raamotsuse artikli 8 lõikes 1 ette nähtud sobiva kaitse all kindlasti silmas liiga ulatuslikku kaitset. Käesoleval juhul võib Hispaania õiguses ette nähtud lähenemiskeelust tulenev kaitse olla ebasobiv ainult siis, kui seda kohaldatakse ohvri tahte vastaselt ja see on olenevalt olukorrast liiga ulatuslik. Ohvritele sobiva kaitse tagamise nõue lisati raamotsuse artiklisse 8 pigem liiga madala kaitsetaseme vältimise eesmärgil.
61. Sellest olenemata tuleneb raamotsuse artikli 8 kontekstist, et selle ese on ohvrite kaitse menetluse kestel, kui esineb „tõsine surveavalduste oht või kindlaid tõendeid tõsise kavatsuse kohta sekkuda ohvrite eraellu”. Nagu Rootsi valitsus õigustatult märgib, peavad need kaitsemeetmed ohvrit menetluse kestel kaitsma teo toimepanija või temaga seotud isikute rünnakute ja mõjutamise eest. Raamotsuse artikli 8 lõige 1 ei käsitle ohvrite kaitset teo toimepanijale mõistetavast karistusest tulenevate negatiivsete tagajärgede eest.
62. Madalmaade valitsus viitab oma märkustes sellele, et eeltoodud seisukohta kinnitab lisaks seos raamotsuse 2001/220 artikli 8 teiste lõigetega. Nii tagab iga liikmesriik lõike 3 kohaselt, et kohturuumides on võimalik vältida kokkupuuteid ohvrite ja teo toimepannud isikute vahel, pakkudes selleks võimaluse korral kohturuumides ohvritele eraldi ooteruume. Samal eesmärgil tuleb raamotsuse 2001/220 artikli 8 lõike 4 kohaselt takistada ohvril sattumast kohtuistungil silmitsi teo toimepanijaga ja andmast sellises olukorras tunnistusi. Kõik need aspektid puudutavad kriminaalmenetlust.
63. Raamotsuse 2001/220 artiklis 8 ette nähtud kaitsetagatisel on teisisõnu kindlustav funktsioon: see peab võimaldama ohvril teostada talle tagatud menetlusõigusi hirmu tundmata ja tõhusalt. Niisiis käsitleb raamotsuse artikkel 8 ohvri õigusi menetluses ja mitte ammendavalt ohvri kõikmõeldavaid huve.
64. Eeltoodu põhjal ei tulene raamotsuse artiklist 8, et siseriikliku karistusõiguse alusel kohustuslikus korras kohaldatav lähenemiskeeld oleks sellega vastuolus.
c) Raamotsuse artikkel 2
65. Vastavalt raamotsuse 2001/220 artikli 2 lõikele 1 tagavad liikmesriigid, et ohvritel on nende kriminaalõigussüsteemis tegelik ja asjakohane osa ning et nad tunnustavad ohvrite õigusi ja õigustatud huvisid eriti kriminaalmenetluse raames.
66. Artikkel 2 ei sätesta konkreetseid tagatisi, vaid on äärmiselt üldsõnaline. Seepärast on Euroopa Kohus käsitlenud kõnealust sätet seni ainult raamotsuse ülejäänud artiklitega ette nähtud konkreetseid tagatisi tõlgendades.(23) Artikkel 2 piiritleb enne järgnevates artiklites liikmesriikide konkreetsete kohustuste sõnastamist pigem üldjoontes raamotsuse sisu.
67. Igal juhul ei saa artiklist 2 tuletada lähenemiskeelu kohustuslikus korras ja eranditult kohaldamise keeldu. Kohustuslikus korras määratava lähenemiskeelu proportsionaalsuse küsimus puudutab karistusõiguses kui materiaalõiguses ette nähtud karistusi. Artiklis 2 sisalduv üldsõnaline viide ohvri austamisele ja tunnustamisele ei saa panna liikmesriikidele kohustust järgida ohvri huve süüteoõiguses tervikuna, sealhulgas materiaalõiguslikus karistusõiguses, vaid piirdub pigem ohvri õigustega kriminaalmenetluse valdkonnas.
68. Eelöeldu järeldub ilma pikemata raamotsuse 2001/220 pealkirjast ja sätete üldisest ülesehitusest. Kõik raamotsuse artiklile 2 järgnevad sätted määratlevad ja täpsustavad nimelt ohvri seisundit kriminaalmenetluses. Muu hulgas käsitlevad need selliseid valdkondi nagu „seletuste ja tõendusmaterjali esitamine”, „õigus saada teavet”, „teabevahetuse kaitsemeetmed” ja „ohvrite kulutused seoses kriminaalmenetlusega”. Seevastu ei esine raamotsuses konkreetselt karistusõigust kui materiaalõigust puudutavaid ohvri kaitse aspekte.
69. Raamotsus ei käsitle liikmesriikide materiaalõiguslikku karistusõigust üldiselt ega ka sellega seonduvaid kuriteo toimepanijate karistamise küsimusi. Ka raamotsuse artiklis 1 sisalduvast ohvri määratlusest võib välja lugeda, et raamotsus ei sea eesmärgiks käsitleda materiaalõiguslikku karistusõigust, vaid võtab selle ohvri menetluslike õiguste lähtekohaks. Viidatud artikli sõnastuse kohaselt on ohver nimelt vaid füüsiline isik, kes on kannatanud kahju, mille on otseselt põhjustanud tegevus või tegevusetus, mis on vastuolus liikmesriigi kriminaalõigusega.
70. Vastupidist ei saa väita ka raamotsuse artiklis 1 sisalduva ja artikli 2 lõikes 1 kasutatud mõiste „menetlus” määratluse alusel. Menetlusena mõistetakse artiklis 1 „üldiselt” lisaks kriminaalmenetlusele kõiki kontakte ohvritega, mis hõlmavad ohvrite kohtuasjadega seoses kontakte ka teiste asutustega enne kriminaalmenetlust, kriminaalmenetluse ajal ja pärast kriminaalmenetlust. Kõnealuse määratluse alusel ei saa väita, et see hõlmab ka materiaalõigusega ette nähtud karistusi. Raamotsuse põhjendused 6 ja 10 osutavad ohvrite abistamise meetmete ja ohvrite tugirühmade vajalikkusele enne ja pärast kriminaalmenetlust.
71. Menetluse mõiste lai määratlemine raamotsuses on loogiline, sest vastavalt raamotsuse artiklile 1 on kriminaalmenetlus kohaldatava siseriikliku õiguse kohane menetlus. Kuna siseriiklikud õiguskorrad võivad kriminaalmenetlust piiritleda erinevalt, siis on ohvrite kaitse tagamiseks liidu tasandil vaja arvesse võtta ka neid aspekte, mis on kriminaalmenetlusega vahetult seotud, kuid sellele eelnevad või järgnevad. Ohvrite kaitse võib ka nõuda, et meetmed nende abistamiseks ei lõpe järsult koos kohtuotsuse kuulutamisega, vaid kestavad veel teatavat aega edasi.
72. Isegi menetluse mõiste lai määratlemine ei võimalda käsitleda teo toimepanijale mõistetud karistust menetlusliku aspektina. Raamotsus ei reguleeri nimelt üldiselt ja ammendavalt kõiki ohvrite kaitse aspekte, vaid ainult neid, mis seonduvad menetluslike tagatistega kriminaalmenetluses. Järelikult ei ole raamotsuse ese kaitsta ohvreid teo toimepanijale kohtuotsusega mõistetud karistuse kaudsete menetlusväliste tagajärgede eest.
73. Raamotsuse tõlgendus, millel oleks kaudne mõju siseriiklikus õiguses ette nähtud karistuste kohaldamisele, tõstataks muu hulgas küsimuse, kas Euroopa Liidul on selleks üldse seadusandlik pädevus.
74. Olen juba oma varasemates ettepanekutes(24) juhtinud tähelepanu sellele, et esineb kahtlus küsimuses, kas raamotsuses 2001/220 nimetatud õiguslik alus (EL lepingu artikli 34 lõike 2 teise lause punkt b) tõepoolest hõlmab ohvrite kaitset kriminaalmenetluses. Veelgi enam on selline kahtlus põhjendatud karistust ette nägevate materiaalõigusnormide ja karistuse kohaldamisega seotud aspektide puhul, millele viidatakse käesolevas kohtuasjas. Ka esmase õigusega kooskõlas oleva tõlgendamise põhimõte ei toeta raamotsuse sellist tõlgendamist, mille kohaselt hõlmab raamotsus karistuse sobivust.
75. Lõpuks tuleb uurida Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, millele tugineb eelkõige komisjon. Komisjon leiab, et raamotsuse artikli 2 lõikes 1 sisalduv liikmesriikide kohustus tunnustada ohvrite õigusi kriminaalmenetluses paneb ühtlasi liikmesriikidele kohustuse tagada kõik põhiõiguste hartas ette nähtud õigused. Seetõttu kontrollib komisjon, kas on rikutud põhiõiguste harta artiklis 7 sätestatud õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele.
76. Selles osas tuleb meenutada, et raamotsust tuleb tõlgendada, järgides põhiõigusi.(25) Öeldu kehtib siiski ainult raamotsuse esemelise kohaldamisala piires. Märkisin juba käesoleva ettepaneku sissejuhatavas osas, et kõnealusel juhul võib esineda ohvrite põhiõiguste riive. Siiski ei saa seeläbi anda raamotsusele uut sisu, mida sellel tegelikkuses ei ole.
77. Käesoleval juhul ei teki ka küsimust, kuidas tõlgendada põhiõiguste harta artikli 51 lõiget 1, mis sätestab harta reguleerimisala. Viidatud normi kohaselt on harta sätted ette nähtud liikmesriikidele „üksnes liidu õiguse kohaldamise korral”. Seni ei ole lõplikult selgitatud, kas eeltoodud sõnastust tuleb tõlgendada kitsalt või peetakse sellega silmas laiemalt olukorda, kus siseriiklikud õigusnormid kuuluvad liidu õiguse kohaldamisalasse.(26)
78. Kuna raamotsuse ese on üksnes ohvrite kaitse aspektid kriminaalmenetluses ja mitte teo toimepanijale mõistetav karistus, siis ei kuulu käesolev juhtum raamotsuse ja seega liidu õiguse kohaldamisalasse.
79. Euroopa Kohus ei ole seetõttu pädev uurima, kas ja mil määral on eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvustatud Hispaania karistusõigusnormid, mis näevad ette lähenemiskeelu kohaldamise perevägivalla juhtudel, kooskõlas põhiõigustega, näiteks kohustusega austada era- ja perekonnaelu puutumatust.(27) Asjaomaste isikute põhiõiguste uurimine on pigem siseriikliku põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu või Euroopa Inimõiguste Kohtu ülesanne.
d) Vahejäreldus
80. Kolmandale ja neljandale eelotsuse küsimusele tuleb seega vastata järgmiselt: raamotsus 2001/220 ei käsitle mõistetavate karistuste sobivuse küsimust. Seetõttu ei ole raamotsusega vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis näeb eranditult ja kohustuslikus korras lisakaristusena ette lähenemiskeelu kohaldamise.
5. Viies eelotsuse küsimus
81. Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas raamotsuse 2001/220 artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et see kohustab liikmesriike nägema lepitusmenetluse võimaluse ette ka perekonnasiseselt toime pandud süütegude puhul.
82. Selles osas tuleb uuesti meenutada, et raamotsus on liikmesriikidele siduv üksnes saavutatava tulemuse seisukohalt, jättes riigi ametiasutuste valida vormi ja meetodid. Raamotsus jätab liikmesriikidele konkreetsete üksikasjade osas ulatusliku kaalutlusõiguse.(28)
83. Seoses lepitusmenetluse võimalusega kriminaalmenetluses piirdub raamotsuse 2001/220 artikkel 10 sellega, et kohustab liikmesriike otsima võimalusi lepitusmenetluse soodustamiseks kriminaalasjade puhul, mida nad „käsitle[vad] kohasena”. Juba sellest sobivuse avatud kriteeriumist tulenevalt kuulub nende kriminaalasjade valik, mille puhul võib kohaldada lepitusmenetlust, liikmesriikide hindamispädevusse.(29)
84. Kuigi liikmesriikide hinnang võib tõepoolest olla piiratud kohustusega kasutada kõnealuste süüteoliikide kindlaksmääramiseks objektiivseid kriteeriume,(30) ei viita miski sellele, et käesoleval juhul ei ole seda tehtud. Lepitusmenetluse kohaldamisala jääb piisavalt laiaks ka siis, kui lepitamine on perekonnas toime pandud süütegude puhul välistatud.
VI. Ettepanek
85. Eespool esitatud arutluskäigust lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Nõukogu 15. märtsi 2001. aasta raamotsuse 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses artikkel 3 paneb liikmesriikidele kohustuse anda ohvrile võimalus avaldada oma arvamust seoses lähenemiskeelu määramisega teo toimepanijale, kellega tal on lähedane isiklik suhe, mistõttu mõjutab lähenemiskeeld kaudselt ohvri era- ja perekonnaelu. Kohtule peab jääma ka võimalus võtta ohvri arvamust karistuse määramisel arvesse. Öeldu kehtib siiski vaid siseriiklikus õiguses ette nähtud karistusmäärade piires ega tähenda, et ohvri asjaomane tahe oleks kohtule siduv.
2. Raamotsus 2001/220 ei käsitle mõistetavate karistuste sobivuse küsimust. Seetõttu ei ole raamotsusega vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis näeb eranditult ja kohustuslikus korras lisakaristusena ette lähenemiskeelu kohaldamise.
3. Raamotsuse 2001/220 artikkel 10 jätab liikmesriikidele laia kaalutlusruumi määratleda kuritegusid, mille puhul näevad liikmesriigid ette lepitusmenetluse võimaluse. See ei kohusta liikmesriike nägema lepitusmenetluse võimalust ette perekonnasiseselt toime pandud süütegude puhul.