EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)
11. aprill 2024(*)(i)
Eelotsusetaotlus – Intellektuaalomand – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29/EÜ – Artikli 3 lõige 1 – Üldsusele edastamine – Mõiste – Telerite pakkumine majutusasutuses – Signaali edastamine koaksiaalkaabli jaotla kaudu – Direktiiv 93/83/EMÜ – Taasedastamine kaabellevi kaudu – Kaabellevivõrgu operaatorid – Mõisted – Kollektiivse esindamise organisatsioonidega sõlmitud litsentsileping kaabli kaudu taasedastamiseks – Selle signaali taasedastamine asutuse enda kaabellevivõrgu kaudu
Kohtuasjas C‑723/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Oberlandesgericht Müncheni (liidumaa kõrgeim üldkohus Münchenis, Saksamaa) 24. novembri 2022. aasta otsusega esitatud ja samal päeval Euroopa Kohtusse saabunud eelotsusetaotlus menetluses
Citadines Betriebs GmbH
versus
MPLC Deutschland GmbH,
EUROOPA KOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja president T. von Danwitz, kohtunikud P. G. Xuereb ja I. Ziemele (ettekandja),
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Citadines Betriebs GmbH, esindajad: Rechtsanwälte A. Conrad ja T. Schubert,
– MPLC Deutschland GmbH, esindaja: Rechtsanwalt M. König,
– Euroopa Komisjon, esindajad: J. Samnadda ja G. von Rintelen,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230) artikli 3 lõike 1 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud majutusasutuse pidaja Citadines Betriebs GmbH (edaspidi „Citadines“) ja kollektiivse esindamise organisatsiooni MPLC Deutschland GmbH (edaspidi „MPLC“) vahelises kohtuvaidluses selle üle, et Citadines on väidetavalt rikkunud üldsusele edastamise ainuõigust, mis MPLC‑l on avalik-õiguslikus telekanalis levitatud telesarja episoodi suhtes, mida selle asutuse kliendid said vaadata teleritest, mille Citadines oli teinud kättesaadavaks selle asutuse numbritubades ja spordisaalis.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 93/83/EMÜ
3 Nõukogu 27. septembri 1993. aasta direktiivi 93/83/EMÜ teatavate satelliitlevile ja kaabli kaudu taasedastamisele kohaldatavaid autoriõigusi ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate eeskirjade kooskõlastamise kohta (EÜT 1993, L 248, lk 15; ELT eriväljaanne 17/01, lk 134) artikli 1 lõikes 3 on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „taasedastamine kaabellevi kaudu“ esialgselt teisest liikmesriigist traatside või õhu, sealhulgas satelliidi kaudu üldsusele vastuvõtmiseks ettenähtud tele- või raadioprogrammi samaaegset, muutumatut ja täielikku taasedastamist üldsusele kättesaadava kaabel- või mikrolainesüsteemi vahendusel.“
4 Selle direktiivi artikli 8 lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid tagavad, et kui teistest liikmesriikidest taasedastatakse programme kaabli kaudu nende territooriumile, peetakse kinni kohaldatavast autoriõigusest ja sellega kaasnevatest õigustest ning selline taasedastamine toimub autoriõiguse omanike, autoriõigusega kaasnevate õiguste omanike ja kaabellevivõrgu operaatorite vaheliste individuaalsete või kollektiivsete lepinguliste kokkulepete põhjal.“
Direktiiv 2001/29
5 Direktiivi 2001/29 põhjendustes 4, 9, 10, 23 ja 27 on märgitud:
„(4) Suurema õiguskindluse ja intellektuaalomandi kõrgetasemelise kaitse kaudu soodustab autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste ühtlustatud õigusraamistik olulisi investeeringuid loovusse ja uuenduslikkusse, […] ning toob omakorda kaasa Euroopa tööstuse kasvu ja konkurentsivõime suurenemise […]
[…]
(9) Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste ühtlustamise aluseks peab olema kõrgetasemeline kaitse, sest nimetatud õigused on olulised intellektuaalse loomingu seisukohalt. Nende kaitse aitab tagada loovuse säilimise ja arengu autorite, esitajate, tootjate, tarbijate, kultuuri, tööstuse ja laiema üldsuse huvides. Intellektuaalomand on seetõttu tunnistatud omandi lahutamatuks osaks.
(10) Jätkamaks oma loome- ja kunstilist tegevust, peavad autorid ja esitajad saama oma töö kasutamise eest nõuetekohast tasu, samasugust tasu peavad saama tootjad, et neil oleks võimalik nimetatud tegevust rahastada. Fonogrammide, filmide, multimeediatoodete ning tellitavate teenuste laadsete teenuste pakkumiseks on tarvis märkimisväärseid investeeringuid. Intellektuaalomandi õiguste piisav õiguskaitse on vajalik, et tagada nimetatud tasu kättesaamine ning võimaldada kindlustada nendele investeeringutele rahuldav kasum.
[…]
(23) Käesolev direktiiv peaks täiendavalt ühtlustama autoriõigusi teoste üldsusele edastamiseks. Seda õigust tuleb käsitada laiemas mõttes, et hõlmata edastamist ka üldsusele, kes ei viibi paigas, kus teost esitatakse. Nimetatud õigus peaks hõlmama teose igasugust edastamist või vahendamist üldsusele kaabli või kaablita vahendite, kaasa arvatud ringhäälingu kaudu. See õigus ei peaks hõlmama muid tegevusi.
[…]
(27) Üksnes füüsiliste abivahendite pakkumist, mis võimaldavad edastada või edastavad, ei käsitleta käesoleva direktiivi kohaldamisel edastamisena.“
6 Selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.“
Saksa õigus
7 9. septembri 1965. aasta autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste seaduse (Gesetz über Urheberrecht und verwandte Schutzrechte – Urheberrechtsgesetz; BGBl. 1965 I, lk 1273; põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kohaldatavas redaktsioonis; edaspidi „UrhG“) § 15 lõikes 2 on sätestatud:
„Autoril on samuti ainuõigus teost mittemateriaalses vormis üldsusele edastada (üldsusele edastamise õigus). Üldsusele edastamise õigus hõlmab eelkõige:
1. õigust teose esitamiseks, ettekandmiseks ja taasesitamiseks (§ 19),
2. õigust teose üldsusele kättesaadavaks tegemiseks (§ 19a),
3. õigust teose ülekandmiseks ringhäälingu kaudu (§ 20),
4. õigust teose edastamiseks video- ja helikandjate kaudu (§ 21),
5. õigust raadiosaadete edastamiseks ja üldsusele kättesaadavaks tegemiseks (§ 22).“
8 UrhG § 20 on sõnastatud järgmiselt:
„Ringhäälinguõigus on õigus teha teos üldsusele kättesaadavaks ringhäälingu, näiteks raadio- ja televisiooniringhäälingu, satelliitlevi, kaabellevi või muude sarnaste tehniliste vahendite kaudu.“
9 UrhG § 20b lõikes 1 on ette nähtud:
„Taasedastatud ringhäälinguteose samaaegselt, muutmata kujul ja täielikult edastatud programmi raames kaabel- või mikrolainesüsteemi vahendusel taasedastamise (kaabli kaudu taasedastamine) õiguse võib maksma panna ainult kollektiivse esindamise organisatsioon. See ei kehti õiguste suhtes, mida paneb ringhäälinguettevõtja maksma oma saadete suhtes.“
10 UrhG §‑s 22 on sätestatud:
„Ringhäälingusaadete ja üldsusele kättesaadavaks tehtud saadete edastamise õigus tähendab õigust teha ringhäälingusaated ja üldsusele kättesaadavaks tegemisel põhinevad edastused üldsusele tajutavaks ekraanide, kõlarite või samalaadsete tehniliste vahendite abil. Paragrahvi 19 lõiget 3 kohaldatakse analoogia alusel.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
11 Saksa õiguse alusel asutatud sõltumatu ja kasumi saamise eesmärgil tegutsev kollektiivse esindamise organisatsioon MPLC esitas majutusasutuse pidaja Citadinesi vastu Landgericht München I‑le (Müncheni I esimese astme kohus, Saksamaa) hagi nõudega lõpetada ringhäälingusaatena näidatava telesarja ühe episoodi üldsusele edastamine Münchenis asuva hotelli numbritubadesse ja spordisaali paigutatud telerite kaudu olukorras, kus ringhäälingusignaal suunatakse teleritesse koaksiaal- või andmekaabli abil. Seda episoodi, mida levitab avalik-õiguslik telekanal, vaatasid 17. novembril 2019 selle asutuse kliendid, kusjuures see signaal edastati samaaegselt ja muutmata kujul nendesse teleritesse samale asutusele kuuluva kaabellevivõrgu kaudu. Kaabli kaudu taasedastamiseks oli Citadines sõlminud ulatuslikud litsentsilepingud Saksa kollektiivse esindamise organisatsioonidega.
12 Landgericht München I (Müncheni I esimese astme kohus) keelas 17. jaanuari 2020. aasta esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega Citadinesil kõnealust episoodi üldsusele kättesaadavaks teha.
13 18. juuni 2020. aasta kohtuotsusega kinnitas see kohus esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse järeldusi.
14 Citadines esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Oberlandesgericht Münchenile (liidumaa kõrgeim üldkohus Münchenis, Saksamaa), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.
15 Viimati nimetatud äriühing leiab, et tal on õigus vabalt vaadatavas avalik-õiguslikus televisioonis edastatavaid saateid oma külalistele majutusasutuse numbritubadesse ja spordisaali paigutatud telerite kaudu kättesaadavaks teha, kuna tal on kaabellevi kaudu taasedastamiseks litsentsid.
16 MPLC väidab seevastu, et Citadines on kõnealust signaali oma asutuse kaabellevivõrgu kaudu taasedastades rikkunud MPLC‑le kuuluvat üldsusele edastamise õigust. Selles osas ei oma tähtsust asjaolu, et Citadines on kaabellevi kaudu taasedastamise õigust puudutava küsimuse kooskõlastanud kollektiivse esindamise organisatsioonidega.
17 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuigi direktiivi 2001/29 põhjendust 27 arvestades ei ole pelgalt vastuvõtuseadmete pakkumine iseenesest käsitatav üldsusele edastamisena, rikutakse üldsusele edastamise õigust siiski sellega, et edastuseelne signaal taasedastatakse vastuvõtuseadmetesse sellise kaabellevi võrgu kaudu.
18 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et käesoleval juhul seisnesid Citadinesi toimingud, mis läksid kaugemale pelgalt telerite pakkumisest, üksnes telesignaali taasedastamises majutusasutuse enda kaabellevivõrgu kaudu, mida sellel äriühingul oli õigus teha litsentsi alusel, mille talle olid andnud kollektiivse esindamise organisatsioonid. Kuna aga direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 kohane üldsusele edastamine on Saksa õiguses liigendatud UrhG § 20b kohaseks õiguseks („Taasedastamine“) ja UrhG § 22 kohaseks õiguseks („Ringhäälingusaadete edastamine“), on kaheldav, kas kasutaja toimingute põhjal – nimelt kaabellevi kaudu taasedastamine hotellis –, milleks tal on saadud litsentsi alusel UrhG § 20b kohaselt õigus, saab teha järelduse, et sellel kasutajal oli tahe teha terviklik „edastamise toiming“, kuivõrd tema toimingud seisnevad muus osas vaid vastuvõtuseadmete kättesaadavaks tegemises, mis ei kujuta endast üldsusele edastamise õiguse rikkumist.
19 Neil asjaoludel otsustas Oberlandesgericht München (liidumaa kõrgeim üldkohus Münchenis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [direktiivi 2001/29] artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm või tava, mis käsitab üldsusele edastamisena selliste seadmete pakkumist, mis on mõeldud edastamise võimaldamiseks või teostamiseks, nagu telerid hotelli numbritubades või spordisaalis, kui ringhäälingusignaal edastatakse nendesse ruumidesse küll täiendavalt majutusasutuse enda kaabellevi võrgu kaudu, kuid kõnealune kaabli kaudu taasedastamine toimub majutusasutuse omandatud litsentsi alusel seaduslikult?“
Eelotsuse küsimuse analüüs
Sissejuhatavad märkused
20 Eelotsusetaotlusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused tulenevad – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 18 – sellest, et üldsusele edastamise õigus direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses on liikmesriigi õiguses „liigendatud“ ühelt poolt UrhG §‑s 20b ette nähtud õiguseks ja teiselt poolt UrhG §‑s 22 ette nähtud õiguseks, kuna need õigused võtavad eelotsusetaotluses esitatud andmete kohaselt üle viidatud artikli 3 lõike 1.
21 Vastuseks selgituste nõudele, mille Euroopa Kohus saatis eelotsusetaotluse esitanud kohtule oma kodukorra artikli 101 alusel, täpsustas see kohus siiski, et UrhG § 20b tuleneb peamiselt muudatusest, mis sellesse seadusesse tehti UrhG 8. mai 1998. aasta neljanda muutmisseadusega (Viertes Gesetz zur Änderung des Urheberrechtsgesetzes vom 8. Mai 1998; BGBl. 1998 I, lk 902), millega võeti direktiiv 93/83 üle Saksa õiguskorda.
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et UrhG § 20b muudeti hiljem alates 1. jaanuarist 2008 26. oktoobri 2007. aasta teise seadusega autoriõiguse reguleerimise kohta infoühiskonnas (Zweites Gesetz zur Regelung des Urheberrechts in der Informationsgesellschaft vom 26. Oktober 2007; BGBl. 2007 I, lk 2513) selleks, et jätkata Saksa autoriõiguse kohandamist info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arenguga ning lahendada küsimused, mida direktiivi 2001/29 ülevõtmise lühikest tähtaega arvestades ei olnud võimalik eelmise autoriõiguse reformi raames teha, kuid rõhutab samas, et selle seaduse seletuskirja kohaselt „ei olnud selle puhul „rahvusvahelisi ja Euroopa nõudeid arvestades“ tegemist kaabli kaudu taasedastamise õiguse põhistruktuuri muutmisega“.
23 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole Euroopa Kohtu ülesanne tõlgendada riigisiseseid õigusnorme, kuna niisugune tõlgendamine kuulub liikmesriigi kohtute ainupädevusse. Seega ei ole Euroopa Kohus pädev tegema otsust küsimuses, kas UrhG § 20b sätetega võetakse üle direktiiv 93/83 või direktiiv 2001/29 (vt selle kohta 28. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus A ja B (väikeste õlletehaste ühismaksustamine), C‑221/20 ja C‑223/20, EU:C:2021:890, punktid 16 ja 17 ning seal viidatud kohtupraktika).
24 Pärast seda täpsustust tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib oma vastuses, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 21, selgelt, et UrhG 8. mai 1998. aasta neljanda muutmisseadusega, millega lisati UrhG‑sse § 20b, võeti üle direktiiv 93/83.
25 Selles küsimuses tuleb esimesena meenutada, et direktiivi 93/83 artikli 1 lõikes 3 esitatud määratluse kohaselt tähendab „taasedastamine kaabellevi kaudu“ „esialgselt teisest liikmesriigist traatside või õhu, sealhulgas satelliidi kaudu üldsusele vastuvõtmiseks ettenähtud tele- või raadioprogrammi samaaegset, muutumatut ja täielikku taasedastamist üldsusele kättesaadava kaabel- või mikrolainesüsteemi vahendusel“.
26 Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, on direktiiviga 93/83 reguleeritud ainult see, kuidas toimub kaabli kaudu taasedastamise õiguse teostamine ühelt poolt autoriõiguste ja autoriõigustega kaasnevate õiguste omajate ning teiselt poolt „kaabellevivõrgu operaatorite“ või „kaabellevioperaatorite“ vahelise suhte raames. Mõistetega „kaabellevivõrgu operaator“ või „kaabellevioperaator“ on aga silmas peetud traditsiooniliste kaabellevivõrkude operaatoreid (8. septembri 2022. aasta kohtuotsus RTL Television, C‑716/20, EU:C:2022:643, punktid 76 ja 77).
27 Sellest järeldub, et majutusasutust ei saa pidada „kaabellevivõrgu operaatoriks“ direktiivi 93/83 tähenduses (vt selle kohta 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus RTL Television, C‑716/20, EU:C:2022:643, punktid 84 ja 85).
28 Mis teisena puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt välja toodud asjaolu, et põhikohtuasjas on majutusasutusel, mida peab Citadines, litsentsileping, mille kohaselt on vaidlusalune taasedastamine lubatud, siis tuleb märkida, et eelotsusetaotlus ei sisalda ühtegi täpsustust selle kohta, millist liiki toiminguid selline litsentsileping hõlmab.
29 Citadines märkis oma kirjalikes seisukohtades, et kuigi ta ei vaidle vastu sellele, et oma majutusasutuses saateid vastuvõtuseadmetesse taasedastades tegi ta üldsusele edastamise toiminguid direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, kinnitab ta samas, et selleks omandas ta pädevatelt kollektiivse esindamise organisatsioonidelt ulatuslikud litsentsid, mille eest ta maksab igal aastal iga numbritoa eest kindlasummalist tasu.
30 MPLC omakorda väitis, et Citadinesi sõlmitud litsentsileping ei hõlma raadio- ja teleprogrammide otsest ega kaudset taasedastamist asjaomase majutusasutuse enda jaotusvõrgu kaudu.
31 Sellega seoses tuleb märkida, et ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, kuulub kogu faktiliste asjaolude hindamine liikmesriigi kohtu pädevusse (17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus BAKATI PLUS, C‑656/19, EU:C:2020:1045, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Järelikult on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kindlaks teha, kas tema menetluses olevas kohtuasjas hõlmab Citadinesi sõlmitud litsentsileping selle äriühingu võimalikke üldsusele edastamise toiminguid direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.
33 Selles kontekstis tuleb igal juhul lisada, et asjaolu, et selline litsentsileping on sõlmitud, ei oma tähtsust küsimuses, kas kõnealused taasedastamised kujutavad endast üldsusele edastamist selle sätte tähenduses. Seevastu, nagu märkis Euroopa Komisjon oma kirjalikes seisukohtades, võib sellise litsentsilepingu olemasolu tõendada seda, kas asjaomase teose autor on selliseks edastamiseks – eeldusel, et see on tõendatud – loa andnud.
34 Esitatud küsimusele tuleb vastata just neid ülalesitatud kaalutlusi arvesse võttes.
Sisulised küsimused
35 Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et majutusasutuse numbritubadesse või spordisaali paigaldatud telerite pakkumine kujutab endast juhul, kui signaal taasedastatakse nendesse teleritesse selle asutuse enda kaabellevivõrgu kaudu, „üldsusele edastamist“ selle sätte tähenduses.
36 Sellega seoses tuleb meenutada, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 1 on sätestatud, et „[l]iikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal“.
37 Nagu Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, on autoril selle sätte kohaselt ennetav õigus, mis võimaldab tal keelu abil sekkuda, kui tema teoste võimalikud kasutajad kavatsevad neid üldsusele edastada (31. mai 2016. aasta kohtuotsus Reha Training, C‑117/15, EU:C:2016:379, punkt 30, ning 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando, C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Mis puudutab direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 1 nimetatud mõiste „üldsusele edastamine“ sisu, siis tuleb seda mõista laias tähenduses – nagu on toonitatud ka selle direktiivi põhjenduses 23 –, mistõttu see hõlmab ka edastamist üldsusele, kes ei viibi paigas, kust teost edastatakse, ja seega teose sellist üldsusele edastamist või taasedastamist kaabliga või kaablita vahendite, kaasa arvatud ringhäälingu kaudu. Nimetatud direktiivi põhjendustest 4, 9 ja 10 ilmneb nimelt, et selle direktiivi põhieesmärk on kehtestada autoritele kõrgetasemeline kaitse, mis võimaldab neil saada nende teoste kasutamise eest nõuetekohast tasu, sealhulgas üldsusele edastamise korral (22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando, C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 Selle kohta tuleb märkida, et nagu Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, on selles mõistes seostatud kaks kumulatiivset elementi, teose edastamise toiming ja teose edastamine üldsusele, ning see eeldab juhtumipõhist hindamist (31. mai 2016. aasta kohtuotsus Reha Training, C‑117/15, EU:C:2016:379, punkt 37; 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Stim ja SAMI, C‑753/18, EU:C:2020:268, punkt 30, ning 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando, C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Niisuguse hinnangu andmisel tuleb arvesse võtta paljusid täiendavaid kriteeriume, mis ei ole autonoomsed ja on üksteisest sõltuvad. Kuna need kriteeriumid võivad konkreetsetes olukordades esineda väga erineva intensiivsusega, tuleb neid kohaldada nii eraldi kui ka suhestatuna teiste kriteeriumidega (31. mai 2016. aasta kohtuotsus Reha Training, C‑117/15, EU:C:2016:379, punkt 35, ning 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando, C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Nende kriteeriumide hulgas on Euroopa Kohus esiteks rõhutanud kasutaja möödapääsmatut rolli ja tema sekkumise tahtlikkust. Ta teeb nimelt edastamistoimingu, kui ta oma tegevuse tagajärgedest täielikult teadlikuna sekkub, et anda oma klientidele juurdepääs kaitstud teosele, ja seda iseäranis olukorras, kus tema sekkumiseta ei oleks klientidel üldjuhul võimalik edastatud teost jälgida (vt selle kohta 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando, C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et asjaolu, kas üldsusele edastamisega direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses teenitakse tulu, ei ole tähtsusetu (8. septembri 2016. aasta kohtuotsus GS Media, C‑160/15, EU:C:2016:644, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Teiseks peavad kaitstud teosed olema selleks, et edastamine oleks hõlmatud mõistega „üldsusele edastamine“ viidatud sätte tähenduses, üldsusele tõepoolest edastatud (31. mai 2016. aasta kohtuotsus Reha Training, C‑117/15, EU:C:2016:379, punkt 40, ning 28. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus BY (fotograafiline tõend), C‑637/19, EU:C:2020:863, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Sellega seoses on Euroopa Kohus täpsustanud, et mõiste „üldsus“ viitab määramatule arvule potentsiaalsetele adressaatidele ja eeldab lisaks, et nende arv on üsna suur (31. mai 2016. aasta kohtuotsus Reha Training, C‑117/15, EU:C:2016:379, punkt 41, ning 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando, C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et selleks, et kaitstud teost saaks kvalifitseerida üldsusele edastatuks, peab kaitstud teose edastamine toimuma senikasutatust erineva tehnilise vahendi abil või olema suunatud uuele üldsusele, st üldsusele, kellega autoriõiguse omaja oma teose algseks üldsusele edastamiseks luba andes ei arvestanud (22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando, C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Just neid kriteeriume arvestades ja vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 39 meenutatud individuaalsele hinnangule tuleb hinnata, kas niisugusel juhul nagu põhikohtuasjas teeb majutusasutuse pidaja, kes teeb selle asutuse numbritubades ja spordisaalis kättesaadavaks telerid või raadiod, millele ta taasedastab ringhäälingusignaali, üldsusele edastamise toimingu direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.
47 Kuigi põhimõtteliselt on liikmesriigi kohtu ülesanne teha kindlaks, kas konkreetsel juhul on see nii, ja hinnata selles osas lõplikult faktilisi asjaolusid, on Euroopa Kohus pädev andma eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamiseks vajalikud juhtnöörid, mille alusel saab hinnata, kas tegemist on üldsusele edastamise toiminguga.
48 Käesoleval juhul tuleb esiteks asuda seisukohale, et majutusasutuse pidaja teeb edastamistoimingu direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, kui ta kannab teadlikult oma klientidele kaitstud teoseid üle, levitades tahtlikult signaali telerite kaudu, mille ta on sellesse asutusse paigaldanud (vt selle kohta 31. mai 2016. aasta kohtuotsus Reha Training, C‑117/15, EU:C:2016:379, punkt 54 ning seal viidatud kohtupraktika).
49 Teiseks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et niisuguse majutusasutuse kliendid kujutavad endast määramata arvu potentsiaalseid adressaate, kuna nende klientide juurdepääs selle majutusasutuse teenustele tuleneb üldjuhul neist igaühe enda valikust ja on piiratud üksnes majutusasutuse mahutavusega, ning et majutusasutuse klientideks olevate isikute arv on üsna suur, mistõttu tuleb neid pidada üldsuseks (15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Phonographic Performance (Ireland), C‑162/10, EU:C:2012:141, punktid 41 ja 42).
50 Kolmandaks on Euroopa Kohus otsustanud, et selleks, et tegemist oleks üldsusele edastamisega direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, peab asjaomane kasutaja oma tegevuse tagajärgedest täielikult teadlikuna võimaldama täiendavale üldsusele juurdepääsu kaitstud teost sisaldavale ringhäälingusaatele ning peab ilmnema, et ilma selle sekkumiseta ei saaks isikud, kes moodustavad selle uue üldsuse, üldjuhul seda teost jälgida, olenemata sellest, et nad viibivad selle saate levialas. Seega, kui majutusasutuse pidaja kannab sellise teose oma klientidele teadlikult üle, levitades tahtlikult signaali oma asutusse paigaldatud tele- või raadiovastuvõtjate kaudu, sekkub ta oma tegevuse tagajärgedest täielikult teadlikuna selleks, et teha see teos oma klientidele kättesaadavaks. Selle sekkumiseta ei oleks sellises levialas viibivatel majutusasutuse klientidel üldjuhul võimalik seda teost jälgida (vt selle kohta 31. mai 2016. aasta kohtuotsus Reha Training, C‑117/15, EU:C:2016:379, punktid 46 ja 47 ning seal viidatud kohtupraktika).
51 Neljandaks piisab Euroopa Kohtu praktika kohaselt selleks, et tegemist oleks üldsusele edastamisega selle sätte tähenduses, teose üldsusele kättesaadavaks tegemisest niimoodi, et üldsuse hulka kuuluvatel isikutel on võimalik sellele ligi pääseda (vt selle kohta 7. detsembri 2006. aasta kohtuotsus SGAE, C‑306/05, EU:C:2006:764, punkt 43). Sellest tuleneb, et tähtsust ei oma eelotsusetaotluse esitanud kohtu mainitud asjaolu, et telereid ei lülitanud sisse mitte Citadines, vaid selle äriühingu peetava majutusasutuse kliendid.
52 Mis viiendaks puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 42 viidatud tulu saamise eesmärki, siis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et toiming, millega majutusasutuse pidaja annab oma klientidele juurdepääsu ringhäälingu kaudu edastatavale teosele, kujutab endast lisateenuse osutamist, mis mõjutab selle majutusasutuse staatust ja seega tema numbritubade hinda, mistõttu on see toiming tulunduslik (vt selle kohta 7. detsembri 2006. aasta kohtuotsus SGAE, C‑306/05, EU:C:2006:764, punkt 44, ja 15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Phonographic Performance (Ireland), C‑162/10, EU:C:2012:141, punktid 44 ja 45).
53 Kuuendaks ja viimaseks ei saa asuda seisukohale, et telerite pakkumine põhikohtuasjas kõne all oleva majutusasutuse numbritubades ja spordisaalis kujutab endast „üksnes füüsiliste abivahendite pakkumist“ direktiivi 2001/29 põhjenduse 27 tähenduses.
54 Majutusasutuste pidajate kohta tuleneb nimelt Euroopa Kohtu praktikast, et kuigi üksnes füüsiliste abivahendite pakkumine, mis lisaks sellisele majutusasutusele hõlmab tavaliselt ka telerite müügile või rentimisele spetsialiseerunud ettevõtjaid, ei kujuta endast iseenesest edastamist direktiivi 2001/29 tähenduses, ei muuda see tõsiasja, et need seadmed võivad siiski muuta üldsusele ringhäälingus edastatud teoste kättesaadavuse tehniliselt võimalikuks. Seega, kui majutusasutus edastab selliselt paigaldatud telerite abil oma numbritubadesse majutatud klientidele signaali, on tegemist üldsusele edastamisega nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses, ilma et oleks oluline, millist signaali edastamise tehnikat kasutatakse (vt selle kohta 7. detsembri 2006. aasta kohtuotsus SGAE, C‑306/05, EU:C:2006:764, punkt 46).
55 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et majutusasutuse numbritubadesse või spordisaali paigaldatud telerite pakkumine kujutab endast juhul, kui signaal taasedastatakse nendesse teleritesse selle asutuse enda kaabellevivõrgu kaudu, „üldsusele edastamist“ selle sätte tähenduses.
Kohtukulud
56 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 3 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
majutusasutuse numbritubadesse või spordisaali paigaldatud telerite pakkumine kujutab endast juhul, kui signaal taasedastatakse nendesse teleritesse selle asutuse enda kaabellevivõrgu kaudu, „üldsusele edastamist“ selle sätte tähenduses.
Allkirjad
i Käesoleva otsuse eestikeelse teksti punkte 20, 46 ja 52 on pärast selle elektroonilist avaldamist keeleliselt muudetud.