Language of document : ECLI:EU:T:2022:448

ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)

13. juuli 2022(*)

Taimekaitsevahendid – Toimeaine kloropürifoss – Banaanides või nende pinnal esinevate kloropürifossi jääkide piirnormide kindlaksmääramine – Määrus (EÜ) nr 396/2005 – Olemasolevad teadus- ja tehnikaalased teadmised – Muud õigustatud tegurid

Kohtuasjas T‑629/20,

Delifruit, SA, asukoht Guayaquil (Ecuador), esindajad: advokaadid K. Van Maldegem, P. Sellar ja S. Abdel-Qader,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castilla Contreras, A. Dawes ja M. ter Haar,

kostja,


ÜLDKOHUS (viies koda),

koosseisus: president D. Spielmann, kohtunikud U. Öberg ja M. Brkan (ettekandja),

kohtusekretär: S. Spyropoulos,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades 23. veebruari 2022. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hageja Delifruit, SA palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada osaliselt komisjoni 23. juuli 2020. aasta määrus (EL) 2020/1085, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 396/2005 II ja V lisa seoses teatavates toodetes või nende pinnal esinevate kloropürifossi ja metüülkloropürifossi jääkide piirnormidega (ELT 2020, L 239, lk 7, parandus ELT 2020, L 245, lk 32; edaspidi „vaidlustatud määrus“), osas, milles sellega kehtestatakse banaanides või nende pinnal esinevate kloropürifossi jääkide piirnormiks (edaspidi „jääkide piirnorm“) 0,01 mg/kg.

2        Hageja on Guayaquilis (Ecuador) asuv ettevõtja, kes toodab ja ekspordib banaane eelkõige Euroopa Liitu.

3        Kloropürifoss on toimeaine, mis kuulub fosfororgaanilisteks ühenditeks nimetatud keemiatoodete kategooriasse, mida kasutatakse eelkõige pestitsiidina teatavatel põllukultuuridel. See aine kanti nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiivi 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite turuleviimise kohta (EÜT 1991, L 230, lk 1; ELT eriväljaanne 03/11, lk 332) I lisasse komisjoni 21. oktoobri 2005. aasta direktiiviga 2005/72/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ (ELT 2005, L 279, lk 63).

4        2013. aasta juunis esitati kloropürifossi heakskiidu pikendamise taotlus vastavalt komisjoni 18. septembri 2012. aasta rakendusmääruse (EL) nr 844/2012, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1107/2009 (taimekaitsevahendite turulelaskmise kohta) ette nähtud toimeainete heakskiidu pikendamise menetluse rakendamiseks vajalikud sätted (ELT 2012, L 252, lk 26), artiklile 1.

5        Referentliikmesriik (Hispaania Kuningriik) edastas kaasreferentliikmesriigiga (Poola Vabariik) konsulteerides 3. juulil 2017 Euroopa Toiduohutusametile (EFSA) ja Euroopa Komisjonile pikendamist käsitleva hindamisaruande.

6        Komisjon palus 1. juulil 2019 EFSA‑l esitada aruanne inimeste tervisele avalduva riski hindamise kättesaadavate tulemuste kohta ja teave küsimuse kohta, kas see toimeaine võib vastata inimeste tervise osas kohaldatavatele heakskiitmise tingimustele, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2009, L 309, lk 1) artiklis 4.

7        EFSA saatis 31. juulil 2019 komisjonile seisukoha „Statement on the available outcomes of the human health assessment in the context of the pesticides peer review of the active substance chlorpyrifos“ (seisukoht inimeste tervist käsitleva hindamise kättesaadavate tulemuste kohta, mis saadi pestitsiide käsitleva vastastikuse eksperdihinnangu käigus toimeaine kloropürifossi kohta) (EFSA Journal 2019; 17(5):5809) (edaspidi „EFSA 31. juuli 2019. aasta seisukoht kloropürifossi kohta“), milles ta järeldab, et määruse nr 1107/2009 artiklis 4 sätestatud inimeste tervise osas kohaldatavad heakskiitmise tingimused ei ole täidetud.

8        Komisjon võttis 10. jaanuaril 2020 vastu rakendusmääruse (EL) 2020/18, milles käsitletakse toimeaine kloropürifossi heakskiidu pikendamata jätmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise kohta ning millega muudetakse komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 540/2011 lisa (ELT 2020, L 7, lk 14), millega ei pikendatud kloropürifossi heakskiidu kehtivusaega, mistõttu liikmesriigid pidid seda toimeainet sisaldavate taimekaitsevahendite load hiljemalt 16. veebruariks 2020 tagasi võtma koos võimalusega anda ajapikendus, mis pidi hiljemalt 16. aprilliks 2020 lõppema.

9        Alalise taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee (Scopaff) 25. ja 26. novembri 2019. aasta koosolekul, mille käigus komisjon esitas kloropürifossi jääkide piirnormide vähendamist 0,01 mg/kg-ni käsitleva määruse eelnõu, toetasid liikmesriigid seda eelnõud ja palusid komisjonil võtta selle eelnõu hääletus 2020. aasta veebruari kohtumise päevakorda.

10      Liikmesriigid andsid Scopaffi 17. ja 18. veebruari 2020. aasta koosolekul pooldava arvamuse määruse eelnõule, millega muudetakse kloropürifossi jääkide piirnormi. Pärast selle positiivse arvamuse saamist edastati määruse eelnõu Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule kontrollimiseks.

11      EFSA avaldas 21. mail 2020 oma internetisaidil Josep Carrerase instituudi koostatud uuringu permetriini ja kloropürifossi genotoksilisuse kohta inimeste tüvirakkudele ontogeneesi erinevates faasides: leukeemia teket puudutav mõju („Genotoxicity of permethrin and clorpyriphos on human stem and progenitor cells at different ontogeny stages: implications in leukaemia development“) (edaspidi „Josep Carrerase uuring“), mille ta oli nimetatud instituudilt tellinud teenuste osutamise lepingu alusel, mis kirjutati alla väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse tagajärjel.

12      Komisjon võttis vaidlustatud määruse vastu 23. juulil 2020.

13      Vaidlustatud määruse põhjendustes 2–5 on märgitud järgmist:

„(2)      Komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2020/18 jäeti pikendamata toimeaine kloropürifossi heakskiit ja komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2020/17 toimeaine metüülkloropürifossi heakskiit.

(3)      Kõik olemasolevad kloropürifossi ja metüülkloropürifossi sisaldavate taimekaitsevahendite load on kehtetuks tunnistatud. Seega on kooskõlas määruse (EÜ) nr 396/2005 artikliga 17 koostoimes kõnealuse määruse artikli 14 lõike 1 punktiga a asjakohane jätta määruse (EÜ) nr 396/2005 II lisast välja kõnealuste ainete kohta kehtestatud jääkide piirnormid.

(4)      Komisjon pidas kahe nimetatud aine suhtes määramispiiride kohandamise küsimuses nõu Euroopa Liidu referentlaboritega. Laborid jõudsid järeldusele, et tehnika areng võimaldab kehtestada kloropürifossi ja metüülkloropürifossi määramispiiriks 0,01 mg/kg kõikides toodetes. Need vaikeväärtused tuleks vastavalt määruse (EÜ) nr 396/2005 artikli 18 lõike 1 punktile b esitada V lisas.

(5)      Seoses kloropürifossi ja metüülkloropürifossi heakskiidu pikendamata jätmisega avaldas Euroopa Toiduohutusamet (edaspidi „toiduohutusamet“) neist toimeainetest inimeste tervisele tuleneva ohu hindamist käsitlevad seisukohad. Toiduohutusamet kinnitas, et mõlemad toimeained on lastele arengutoksilised, ning ei saanud välistada genotoksilisust, mida põhjustab kokkupuude kahe nimetatud aine jääkidega toidus.“

14      Vaidlustatud määruses on täpsustatud, et määrust kohaldatakse alates 13. novembrist 2020.

15      Vaidlustatud määruse lisas on esiteks ette nähtud, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. veebruari 2005. aasta määruse (EÜ) nr 396/2005 taimses ja loomses toidus ja söödas või nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormide ja nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ muutmise kohta (ELT 2005, L 70, lk 1) II lisast jäetakse välja kloropürifossi ja metüülkloropürifossi käsitlevad veerud, ning teiseks, et sama määruse V lisasse lisatakse kloropürifossi ja metüülkloropürifossi käsitlevad veerud.

 Poolte nõuded

16      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud määrus osas, milles see kehtestab banaanides või nende pinnal esinevate kloropürifossi jääkide piirnormiks 0,01 mg/kg;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

17      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

18      Hageja esitab oma hagi toetuseks üheainsa väite, milles ta sisuliselt leiab, et vaidlustatud määrus on õigusvastane, kuna komisjon tegi ilmse hindamisvea, kuna ta ei võtnud arvesse Josep Carrerase uuringut, mis kujutab endast asjakohast tegurit, mida oleks tulnud nimetatud määruse vastuvõtmisel arvesse võtta. Nii toimides rikkus ta määruse nr 396/2005 artikli 14 lõike 2 punkte a ja f. Kohtuistungil rõhutas hageja, et enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist oleks tulnud pöörduda EFSA poole, et hinnata Josep Carrerase uuringu asjakohasust. Komisjon vaidlustas selle argumendi vastuvõetavuse.

 Selle argumendi vastuvõetavus, mille kohaselt oleks enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist tulnud pöörduda EFSA poole, et hinnata Josep Carrerase uuringu asjakohasust

19      Komisjon väidab, et hageja argument tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, kuna tegemist on uue väitega, mis esitati kohtuistungil. Hageja vaidlustab väidetava vastuvõetamatuse.

20      Üldkohtu kodukorra artikli 84 lõiget 1 puudutava väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Väide, millega täiendatakse varem menetlust alustavas hagiavalduses sõnaselgelt esitatud väidet või väidet, mida on võimalik tuletada, ja millel on varem esitatud väitega otsene seos, tuleb siiski tunnistada vastuvõetavaks. Selleks et käsitada uut argumenti varasema väite või etteheite täiendusena, peab sellel olema hagiavalduses esialgu esitatud väidete või etteheidetega piisavalt tihe seos, et neid saaks pidada kohtumenetluses oleva vaidluse loomuliku käigu osaks (vt 5. oktoobri 2020. aasta kothtuotsus HeidelbergCement ja Schwenk Zement vs. komisjon, T‑380/17, EU:T:2020:471, punkt 87 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).

21      Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et on tõsi, et hageja ei tuginenud oma hagiavalduses sõnaselgelt vajadusele pöörduda EFSA poole arvamuse saamiseks, et hinnata Josep Carrerase uuringu asjakohasust. Ta viitas siiski sellele, et EFSA ei võtnud seda uuringut enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist arvesse. Vastuseks komisjoni kostja vastuses esitatud argumentidele, milles viidati EFSA rollile teaduslike uuringute hindamisel ja sellele, et puudus kohustus tema arvamust taotleda, väitis hageja lisaks repliigis, et ainsad, kes olid pädevad hindama Josep Carrerase uuringu väärtust, olid referentliikmesriigid või EFSA, mitte komisjon, ning täpsustas, et nimetatud uuringu arvesse võtmata jätmine on seda tõsisem, et EFSA oli ise selle tellinud ja hiljem, enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist selle kätte saanud, nii et EFSA‑l oli piisavalt aega uuringu kättesaamise ja vaidlustatud määruse vastuvõtmise vahelisel ajal selleks, et selle asjakohasust analüüsida.

22      Sellest järeldub, et argument, mis puudutab kohustust pöörduda EFSA poole, selleks et viimane hindaks Josep Carrerase uuringu asjakohasust, kujutab endast varem hagiavalduses sõnaselgelt esitatud väite või sellise väite, mida on võimalik tuletada, täiendust, millel on käesolevas asjas sellega piisavalt tihe seos, et seda saaks pidada kohtumenetluses oleva vaidluse loomuliku käigu osaks.

23      Järelikult tuleb asuda seisukohale, et see argument on vastuvõetav.

 Sisulised küsimused

24      Hageja väidab oma ainsas väites, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kuna, kuivõrd ta ei võtnud vaidlustatud määruse vastuvõtmisel arvesse Josep Carrerase uuringut, ei uurinud ta hoolikalt ja erapooletult kõiki kõnealuse juhtumi asjaolusid. Seetõttu leiab hageja, et komisjon rikkus määruse nr 396/2005 artikli 14 lõike 2 punkte a ja f, milles on nimetatud need tegurid, mida tuleb jääkide piirnormide kindlaksmääramisel arvesse võtta, see tähendab vastavalt „olemasolevad teadus- ja tehnikaalased teadmised“ ja „muud käsitletava küsimusega seotud põhjendatud tegurid“.

25      Hageja on seisukohal, et kuna EFSA 31. juuli 2019. aasta seisukohast kloropürifossi kohta ja vaidlustatud määrusest nähtub, et kuivõrd võimalik genotoksiline toime on üks põhjustest, mis õigustavad kloropürifossi jääkide piirnormi kehtetuks tunnistamist, oleks komisjon pidanud määruse vastuvõtmisel arvesse võtma Josep Carrerase uuringut, milles seati kahtluse alla kloropürifossi võimalik genotoksiline toime.

26      Lisaks leiab hageja, et ainsad, kes on pädevad hindama Josep Carrerase uuringu väärtust, olid referentliikmesriigid või EFSA, mitte komisjon. Tema väitel oleks sündmuste kronoloogia pidanud neil võimaldama seda uuringut vaidlustatud määruse vastuvõtmisel arvesse võtta. Sellega seoses märgib hageja, et EFSA oli Josep Carrerase uuringu tellinud ja et andmed pidid olema kättesaadavad 1. veebruaril 2020. Ta leiab, et EFSA teadis, et tal oli piisavalt aega, et hinnata Josep Carrerase uuringu väärtust selle kättesaamise ja vaidlustatud määruse vastuvõtmise vahelisel ajal. Lisaks, kuna EFSA tellitud Josep Carrerase uuring avaldati EFSA veebisaidil 21. mail 2020 ehk enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist 23. juulil 2020, siis väidab hageja, et komisjon rikkus määruse nr 396/2005 artikli 14 lõike 2 punkte a ja f, kuna nimetatud uuringut ei võetud arvesse ja kuna ta ei pöördunud EFSA poole, selleks et hinnata selle asjakohasust.

27      Hageja leiab, et isegi kui komisjon võib määruse nr 396/2005 artikli 17 alusel jääkide piirnormid taimekaitsevahendi jaoks kohaldatava olemasoleva loa tagasivõtmise tagajärjel kehtetuks tunnistada, ilma et oleks taotletud EFSA arvamust, ei vabasta see säte teda kohustusest võtta oma otsuste aluseks parimad kättesaadavad teadusalased teadmised. Kui seda kohustust ei täideta, oleks jääkide piirnormide kehtetuks tunnistamine sobiva teadusliku aluse puudumise tõttu meelevaldne.

28      Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.

29      Kõigepealt tuleb juhtida tähelepanu sellele, et vaidlustatud määrus võeti vastu määruse nr 396/2005 alusel, mis omakorda võeti vastu EÜ artikli 37 (muudetuna ELTL artikkel 43) alusel, mis käsitleb ühist põllumajanduspoliitikat, ja EÜ artikli 152 lõike 4 punkti b (muudetuna ELTL artikli 168 lõike 4 punkt b) alusel, mis käsitleb rahvatervist.

30      Nagu nähtub määruse nr 396/2005 põhjendusest 10 ja artiklist 1, on määruse eesmärk tagada inimeste ja loomade tervise ja tarbijate huvide kaitstuse kõrge tase ning parandada siseturu toimimist taimses ja loomses toidus ja söödas või nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnorme käsitlevate eeskirjade ühtlustamise teel.

31      Määrusega nr 396/2005 kohaldatakse seega ELTL artikli 168 lõiget 1, mis sätestab, et kogu Euroopa Liidu poliitika ning meetmete määratlemisel ja rakendamisel tagatakse inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse. Rahvatervise kaitse on ülekaaluka tähtsusega, võrreldes majanduslike kaalutlustega, nii et see võib õigustada teatavatele ettevõtjatele kaasnevaid negatiivseid majanduslikke tagajärgi, isegi kui need on märkimisväärsed (9. septembri 2011. aasta kohtuotsus Dow AgroSciences jt vs. komisjon, T‑475/07, EU:T:2011:445, punkt 143; 12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Du Pont de Nemours (France) jt vs. komisjon, T‑31/07, ei avaldata, EU:T:2013:167, punkt 132, ja 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus TestBioTech jt vs. komisjon, T‑177/13, ei avaldata, EU:T:2016:736, punkt 87). Sellega seoses tuleb märkida, et kuna rahvatervise kaitse peaks vastavalt määruse nr 396/2005 põhjendusele 5 olema taimekaitse huvide ees prioriteetne, ei tohi selline jääkide sisaldus ulatuda tasemeni, mis põhjustaks vastuvõetamatut ohtu inimestele, eriti rohkem ohustatud gruppidele, nagu lapsed ja veel sündimata lapsed. Samuti on määruse nr 396/2005 põhjenduses 22 märgitud, et kui pestitsiidide kasutamiseks ei ole liidu tasandil luba antud, tuleks jääkide piirnormid kehtestada kohaselt madalal tasemel, et kaitsta tarbijaid lubamatute või piirnorme ületavate pestitsiidide jääkide koguste omastamise eest.

32      Lisaks, selleks et komisjon saaks tõhusalt taotleda eesmärke, mis on talle seatud määrusega nr 396/2005, nimelt tagada inimeste ja loomade tervise ja tarbijate huvide kaitstuse kõrge tase ning tõhus siseturu toimimine, samuti võttes arvesse keerulisi tehnilisi hinnanguid, mis ta peab andma, tuleb tunnustada tema ulatuslikku kaalutlusõigust (vt analoogia alusel 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon, C‑326/05 P, EU:C:2007:443, punkt 75, ning 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Sepro Europe vs. komisjon, T‑483/11, ei avaldata, EU:T:2013:407, punkt 38).

33      Sellise kaalutlusõiguse teostamine ei jää siiski kohtuliku kontrolli alt välja. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb seoses sellega, et sellise kontrolli raames tuleb liidu kohtul kontrollida menetlusnormidest kinnipidamist, et komisjoni poolt aluseks võetud faktilised asjaolud oleksid sisuliselt õiged, et nende asjaolude hindamisel ei oleks tehtud ilmselget hindamisviga ja et tegemist ei oleks võimu kuritarvitamisega (22. oktoobri 1991. aasta kohtuotsus Nölle, C‑16/90, EU:C:1991:402, punkt 12, ning 9. septembri 2008. aasta kohtuotsus Bayer CropScience jt vs. komisjon, T‑75/06, EU:T:2008:317, punkt 83; vt selle kohta 25. jaanuari 1979. aasta kohtuotsus Racke, 98/78, EU:C:1979:14, punkt 5).

34      Liidu kohtul tuleb eelkõige juhul, kui üks pool väidab, et pädev institutsioon on teinud ilmse hindamisvea, kontrollida, kas institutsioon on hinnanud hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi asjasse puutuvaid asjaolusid, mis toetavad nende pinnalt tehtud järeldusi (21. novembri 1991. aasta kohtuotsus Technische Universität München, C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 14; 9. septembri 2008. aasta kohtuotsus Bayer CropScience jt vs. komisjon, T‑75/06, EU:T:2008:317, punkt 84, ja 13. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus European Union Copper Task Force vs. komisjon, T‑153/19, ei avaldata, EU:T:2021:688, punkt 67).

35      Jääkide piirnormi kehtestamis-, muutmis- või kehtetuks tunnistamise aktidele kohaldatav õiguslik regulatsioon on sätestatud määruse nr 396/2005 artiklis 14. Määruse nr 396/2005, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 299/2008 (ELT 2008, L 97, lk 67), artikli 14 lõike 1 punktis a on sätestatud, et pärast EFSA arvamuse kättesaamist koostab komisjon viivitamatult ja hiljemalt kolme kuu jooksul määruse jääkide piirnormi kehtestamise, muutmise või kehtetuks tunnistamise kohta. Vastavalt määruse nr 396/2005 artikli 14 lõikele 2 võetakse jääkide piirnormi kehtestamise, muutmise või kehtetuks tunnistamise määruse vastuvõtmisel arvesse järgmist: a) olemasolevad teadus- ja tehnikaalased teadmised; b) võimalik pestitsiidide jääkide esinemine, mis tuleneb muudest allikatest kui praegu taimekaitses kasutatavad toimeained ning nende teadaolevad kumulatiivsed ja sünergilised mõjud, kui meetodid nende mõjude hindamiseks on kättesaadavad; c) kõigi võimalike suure koguse manustanud ja kõige ohustatumaid tarbijaid ning, kui see on asjakohane, loomi ähvardavate ohtude hindamise tulemused; d) taimekaitsevahendite kasutusviiside muutmisega seotud mis tahes hindamiste ja otsuste tulemused; e) kolmandas riigis toimeaine õiguspäraseks kasutamiseks rakendatud [Codex Alimentarius’e komisjoni kehtestatud jääkide piirnormid] või hea põllumajandustava; f) muud käsitletava küsimusega seotud põhjendatud tegurid. Lisaks, kuna vaidlustatud määrus võeti vastu pärast kloropürifossi heakskiidu pikendamata jätmist ja kõnealust toimeainet sisaldavate taimekaitsevahendite lubade tagasivõtmist, siis tuleb märkida, et määruse nr 396/2005 artikli 17 kohaselt võib II või III lisasse tehtud muudatused, mis on vajalikud jääkide piirnormide kehtetuks tunnistamiseks taimekaitsevahendi suhtes kohaldatava olemasoleva loa tagasivõtmise tagajärjel, vastu võtta EFSA arvamust küsimata.

36      Hageja selle ainsa väite põhjendatust, milles ta väidab, et on rikutud esiteks määruse nr 396/2005 artikli 14 lõike 2 punkti a ja teiseks sama määruse artikli 14 lõike 2 punkti f, tuleb analüüsida neid kaalutlusi arvestades.

 Etteheide, et on rikutud määruse nr 396/2005 artikli 14 lõike 2 punkti a

37      Tuleb kontrollida, kas komisjon rikkus määruse nr 396/2005 artikli 14 lõike 2 punkti a, mille kohaselt tuleb jääkide piirnormi kehtestamise, muutmise või kehtetuks tunnistamise määruse vastuvõtmisel võtta arvesse „olemasolevaid teadus- ja tehnikaalaseid teadmisi“, kuivõrd ta ei võtnud vaidlustatud määruse vastuvõtmiseni viinud menetluses arvesse Josep Carrerase uuringut ega pöördunud EFSA poole, et hinnata nimetatud uuringu asjakohasust.

38      Esimesena tuleb Josep Carrerase uuringu arvesse võtmata jätmise kohta märkida, et see uuring avaldati EFSA veebisaidil 21. mail 2020 enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist, kuid pärast seda, kui võeti vastu rakendusmäärus 2020/18, millega ei pikendatud kloropürifossi heakskiitu inimeste tervisega seotud ohtude tõttu, mille EFSA 31. juuli 2019. aasta seisukohas kloropürifossi kohta tuvastas. Nagu nähtub uuringu eesmärgist, käsitleb see uuring permetriini ja kloropürifossi mõjude uurimist desoksüribonukleiinhappe (DNA) kahjustustele, mis on tingitud topoisomeraas II inhibitsioonist. Josep Carrerase uuringu koostajad leidsid oma järeldustes järgmist:

„Üldiselt näitavad meie tulemused, et vaatamata [permetriini ja kloropürifossi] võimele avaldada [segatüüpi leukeemia (MLL)] geeni konkreetses piirkonnas lagundavat mõju üle 24 tunni, ei ole need ühendid võimelised tekitama üldisi DNA kahjustusi, mis on tuvastatavad γ-H2AX-tasemetel, ega mõjuma mürgina [topoisomeraas II]. Veelgi enam, me ei ole tuvastanud lagundamist [segatüüpi leukeemia (MLL)] kroonilise seisundi ravi lõpus meie in vitro ja in vivo mudelites, mis näitab, et kahjustused, mida täheldati ainult ühe stimuleerimise tagajärjel, ei ole piisavad, et soodustada ümberjärjestatud kloonide vohamist [segatüüpi leukeemia 1].“

39      On oluline täpsustada, et kuigi vastab tõele, et EFSA tellis Josep Carrerase uuringu, et uurida kahe taimekaitsevahendi, permetriini ja kloropürifossi võimalikku genotoksilist toimet inimese tüvirakkudes erinevates ontogeneesi järkudes ning nende võimet kutsuda esile leukeemiat varajases arengustaadiumis loommudelites, on siiski tõsi, nagu on märgitud esimesel leheküljel, et see uuring on väljaspool EFSAt koostatud teaduslik arvamus. Nagu nähtub muu hulgas teisel leheküljel esitatud hoiatusest, ei ole Josep Carrerase uuring ameti poolt vastu võetud dokument, mistõttu ei ole selle järeldused sellele asutusele siduvad.

40      Tuleb märkida, et vaidlustatud määrus võeti kloropürifossi puudutavas osas vastu, nagu nähtub põhjendusest 2, pärast seda, kui nimetatud aine heakskiit jäeti rakendusmäärusega 2020/18 pikendamata, mistõttu kloropürifossi sisaldavate taimekaitsevahendite load võeti selle määruse artiklite 3 ja 4 kohaselt tagasi.

41      Neil asjaoludel tuleb selleks, et teha kindlaks, kas Josep Carrerase uuringu arvesse võtmata jätmine ja selle asjakohasuse hindamiseks ameti poole pöördumata jätmine kujutavad endast määruse nr 396/2005 artikli 14 lõike 2 punkti a rikkumist, arvesse võtta erinorme, mida kohaldatakse toimeaine heakskiidu pikendamata jätmise tõttu jääkide piirnormide kehtetuks tunnistamisele.

42      Sellega seoses tuleb märkida, et toimeaine jääkide piirnormi kehtestamine on lahutamatult seotud selle toimeaine heakskiitmisega, mille alusel antakse taimekaitsevahendite turuleviimise luba. Eelkõige on sellise toimeaine jääkide piirmäära kehtestamine, mis on erinev määruse nr 396/2005 artikli 18 lõike 1 punktis b ette nähtud vaikimisi väärtusest, põhimõtteliselt õigustatud vaid juhul, kui kõnealust ainet kavatsetakse turule viia (vt analoogia alusel 8. jaanuari 2002. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. Monsanto ja komisjon, C‑248/99 P, EU:C:2002:1, punkt 80, ja 12. juuli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. CEVA ja Pfizer, C‑198/03 P, EU:C:2005:445, punkt 87).

43      Seega juhul, kui taimekaitsevahendite suhtes kohaldatavad olemasolevad load võetakse toimeaine heakskiidu pikendamata jätmise tõttu tagasi, on määruse nr 396/2005 artikli 17 eesmärk võimaldada komisjonil tunnistada võimalikult kiiresti selle toimeaine jääkide piirnormid kehtetuks, eelkõige selleks, et vastavalt selle määruse põhjendustele 5 ja 22 kaitsta inimeste tervist ja tarbijat kokkupuute eest loata pestitsiidide jääkidega. Nimelt on selles sättes ette nähtud EFSA arvamuse küsimisest vabastamine seletatav asjaoluga, et kui see asutus on juba võtnud seisukoha inimeste tervisega seotud ohtude kohta, mis on seotud toimeainega kokkupuutega, menetluses, mille tulemusel jäeti sellise aine heakskiit pikendamata, oleks üleliigne pöörduda tema poole uuesti selleks, et nimetatud aine kohta esitataks jääkide piirnormide kehtetuks tunnistamise menetluses uus arvamus, kui enne jääkide piirnormide kehtetuks tunnistamise määruse vastuvõtmist ei ole usaldusväärsete ja uute teaduslike andmetega kinnitatud, et teaduslike teadmiste hetkeseis on alates nimetatud aine kohta EFSA arvamuse andmisest märkimisväärselt edasi arenenud.

44      Nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 3, leidis komisjon käesolevas asjas määruse nr 396/2005 artikli 17 alusel koostoimes nimetatud määruse artikli 14 lõike 1 punktiga a, et määruse nr 396/2005 II lisas kehtestatud kloropürifossi jääkide piirnormid tuleb kehtetuks tunnistada. Selleks tugines komisjon, nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 5, EFSA 31. juuli 2019. aasta seisukohale kloropürifossi kohta, mis avaldati selle aine heakskiidu pikendamata jätmise kontekstis. Tuleb märkida, et nimetatud seisukoht anti taimekaitsevahendite ja nende jääkide rühmade ekspertide sellise hindamise tulemuste põhjal, mis viidi läbi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT 2002, L 31, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 463), artikli 28 lõike 4 punkti c alusel, nagu seda on muudetud komisjoni 7. aprilli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 575/2006 (EÜT 2006, L 100, lk 3) artikli 1 punktiga 1. Need eksperdid uurisid kättesaadava teaduskirjanduse, sealhulgas hiljutiste teaduslike uuringute põhjal erinevaid tegureid, millel on mõju inimeste tervisele. Täpsemalt käsitles EFSA ekspertide hinnang mitut tegurit, mis mõjutavad inimeste tervist ja millele on osutatud määruse nr 1107/2009 II lisa punktis 3.6, nimelt eelkõige genotoksilisus, reproduktiivtoksilisus ja endokriinseid häireid põhjustav toksilisus ning neurotoksilisus. Selle hindamise tulemusel järeldasid EFSA eksperdid, et kloropürifoss ei vasta määruse nr 1107/2009 artiklis 4 sätestatud inimeste tervise suhtes kohaldatavatele heakskiitmise tingimustele.

45      Sellele järeldusele jõudmiseks märkisid EFSA eksperdid kõigepealt, et kloropürifossi genotoksilisust ei saa kättesaadava teaduskirjanduse põhjal välistada. Eelkõige nähtub EFSA 31. juuli 2019. aasta seisukoha järeldustest kloropürifossi kohta, et seda genotoksilisust puudutavad ohud ilmnevad esiteks uuringutes, milles märgitakse, et esinevad kromosoomaberratsioonid, ja teiseks uuringutes, milles on tuvastatud DNA kahjustused, mis on põhjustatud kas oksüdatiivsest stressist või topoisomeraas II inhibitsioonist, mida peetakse laste leukeemiat esile kutsuvaks muutuseks molekulides.

46      Seejärel tõid EFSA eksperdid esile kloropürifossi neurotoksilisuse ohu laste arengu seisukohast. Nende neurotoksiliste mõjude tõttu soovitasid eksperdid kättesaadava kirjanduse üldise analüüsi põhjal, et vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määruses (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 (ELT 2008, L 353, lk 1), nimetatud tingimustele oleks kohane klassifitseerida kloropürifoss reproduktiivtoksiliseks aineks (REPRO 1B, H360D „Võib kahjustada loodet“).

47      Lõpuks tuleb märkida, et kuna võimalik genotoksiline toime ei ole selge ja esineb märkimisväärne ebakindlus seoses närvisüsteemi arengule avalduva toksilise mõju uuringuga, milles täheldati vähest mõju närvisüsteemi arengule, siis EFSA ekspertidel ei õnnestunud kindlaks teha standarddoose, millest alates kokkupuude kloropürifossiga ei kujuta endast ohtu inimeste ja tarbijate tervisele.

48      Kuna EFSA 31. juuli 2019. aasta seisukoha kloropürifossi kohta esitasid EFSA taimekaitsevahendite ja nende jääkide teadusrühma eksperdid, kes hindasid kättesaadavate teaduslike andmete analüüsi põhjal erinevaid tegureid ohtude kohta inimeste tervisele, siis tuleb asuda seisukohale, nagu komisjon õigesti väidab, et nimetatud seisukoht oli vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal kõige täielikum ja kõige värskem selle ainega kokkupuutuvate inimeste tervisele avalduvate ohtudega seotud hindamine.

49      Tuleb tõdeda, et hageja ei ole tõendanud, et Josep Carrerase uuring, mis – nagu nähtub eespool punktist 39 – on EFSA-väline teaduslik aruanne, mis ei ole tema jaoks siduv ja mis kujutab endast asjaolu, mis võib tõendada, et olemasolevad teadus- ja tehnikaalased teadmised kloropürifossi kohta on alates EFSA 31. juuli 2019. aasta seisukoha vastuvõtmisest märkimisväärselt muutunud. Nimelt tuleb tõdeda, et hageja ei vaidle vastu sellele, et nimetatud uuring ei puuduta kloropürifossi neurotoksilisuse ohte laste arengule. Lisaks, nagu märkis komisjon, on Josep Carrerase uuringu ulatus eriti piiratud võrreldes EFSA järeldustega, kuna uuring käsitleb selle aine genotoksilisuse osas, mida ei saa välistada, üksnes kloropürifossi mõju DNA kahjustustele, mis on põhjustatud topoisomeraas II inhibitsioonist, kuid ei puuduta EFSA järeldusi kloropürifossi genotoksilisuse kohta, mis on seotud kromosoomaberratsioonidega, mida põhjustab oksüdatiivne stress.

50      Järelikult võis komisjon käesoleva kohtuasja asjaoludel määruse nr 396/2005 artikli 14 lõike 2 punkti a rikkumata võtta esiteks nimetatud määruse II lisast kloropürifossi jääkide piirnormi kustutamiseks vastu vaidlustatud määruse, võtmata arvesse Josep Carrerase uuringut, selle ohtlikkuse tõttu inimeste tervisele, mille EFSA tuvastas oma 31. juuli 2019. aasta seisukohas kloropürifossi kohta, ja teiseks, kuna puuduvad piirmäärad, millest alates kokkupuude kloropürifossiga võib kujutada ohtu inimeste tervisele ja tarbijatele, siis kehtestada vastavalt määruse nr 396/2005 artikli 18 lõike 1 punktile b kloropürifossi jääkide vaikimisi väärtuseks 0,01 mg/kg.

51      Teisena tuleneb eeltoodust, et vastupidi hageja väidetele ei saa komisjonilt nõuda, et ta oleks pöördunud EFSA poole, et hinnata sellise uuringu asjakohasust, mis avaldati ajavahemikul, mis jäi selle määruse vastuvõtmise, millega toimeaine heakskiitu ei pikendatud, ja selle määruse vastuvõtmise, millega tunnistati nimetatud toimeaine piirnormid kehtetuks, vahele. Vastupidisel juhul kaotaks määruse nr 396/2005 artikkel 17 oma kasuliku mõju, kuna kui kõnealusel ajavahemikul avaldatakse aine kohta ükskõik milline uus uuring, ei saa komisjon nimetatud toimeaine jääkide piirnorme, mille heakskiitu ei pikendatud, kehtetuks tunnistada ilma, et ta oleks enne pöördunud EFSA poole, isegi kui see uus uuring ei muuda märkimisväärselt teaduslike ja tehniliste teadmiste hetkeseisu.

52      Kloropürifossi kohta tuleb lisaks sellele märkida, et määruse 2020/18 artikli 3 kohaselt pidid liikmesriigid võtma kõnealust toimeainet sisaldavate taimekaitsevahendite load hiljemalt 16. veebruariks 2020 tagasi, võimalusega anda ajapikendust, mis nimetatud määruse artikli 4 kohaselt pidi lõppema hiljemalt 16. aprilliks 2020. Alates 17. aprillist 2020 ei saanud seega kloropürifossi sisaldavaid tooteid liidus enam turustada ega kasutada. Kuna nimetatud aine kasutamine on aga teatavates kolmandates riikides veel lubatud seni, kuni kloropürifossi jääkide piirnorme ei ole kehtetuks tunnistatud, oli liitu võimalik seaduslikult importida selliseid toiduaineid nagu hageja toodetud banaanid, milles või mille pinnal leidus jääke tasemel, mis võis kujutada ohtu inimeste tervisele ja tarbijatele. Neil asjaoludel, nagu nähtub eespool punktist 42, võimaldab määruse nr 396/2005 artikkel 17 komisjonil selleks, et ta saaks toimeaine jääkide piirnormid võimalikult kiiresti kehtetuks tunnistada, võtta vastu sellekohase määruse, ilma et oleks vaja pöörduda EFSA poole arvamuse saamiseks.

53      Võttes arvesse EFSA tuvastatud ohtu inimeste tervisele seoses kokkupuutega kloropürifossiga, väljendas Scopaff 26. ja 27. septembri 2019. aasta koosolekul oma nõusolekut, et selle aine jääkide piirnormi kehtestamiseks vajalikke meetmeid käsitataks kõrge prioriteetsuse alusel, ning andis 17. ja 18. veebruari 2020. aasta koosolekul komisjoni poolt selleks välja pakutud määruse eelnõule positiivse arvamuse. Seega, kui komisjon oleks pidanud, nagu väidab hageja, pärast Josep Carrerase uuringu avaldamist 21. mail 2020 pöörduma EFSA poole, et see asutus teeks otsuse selle asjakohasuse kohta, siis oleks tulnud peatada vaidlustatud määruse vastuvõtmise menetlus, mis oleks tekitanud märkimisväärse viivituse selle jõustumises, pikendades nii ajavahemikku, mille jooksul oli lubatud liitu seaduslikult importida toiduaineid, milles või mille pinnal võis leiduda kloropürifossi jääke, nimelt hageja toodetud banaane, mille suhtes jääkide piirnormiks oli kehtestatud 4 mg/kg. Seega võis komisjon niisugustel asjaoludel õigustatult leida, et EFSA poole pöördumine nimetatud uuringu asjakohasuse hindamiseks oleks tähendanud kloropürifossi jääkide piirnormi kehtetuks tunnistamise menetluse pikenemist, mis on vastuolus määrusega nr 396/2005 taotletava eesmärgiga, milleks on tagada inimeste tervise ja tarbijate huvide kaitstuse kõrge tase (vt selle kohta ja analoogia alusel 17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus FMC vs. komisjon, T‑719/17, EU:T:2021:143, punkt 188, ja 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Sipcam Oxon vs. komisjon, T‑518/19, ei avaldata, EU:T:2021:662, punkt 100).

54      Järelikult ei rikkunud komisjon määruse nr 396/2005 artikli 14 lõike 2 punkti a, kui ta võttis vaidlustatud määruse vastu, pöördumata EFSA poole, et hinnataks Josep Carrerase uuringu asjakohasust.

55      Eeltoodust tuleneb, et hageja argumendid määruse nr 396/2005 artikli 14 lõike 2 punkti a rikkumise kohta tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Etteheide, et rikutud on määruse nr 396/2005 artikli 14 lõike 2 punkti f

56      Tuleb kontrollida, kas komisjon rikkus vaidlustatud määruse vastuvõtmiseni viinud menetluses Josep Carrerase uuringut arvesse võtmata määruse nr 396/2005 artikli 14 lõike 2 punkti f, mille kohaselt tuleb määruse jääkide piirnormi kehtestamise, muutmise või kehtetuks tunnistamise kohta vastuvõtmisel arvesse võtta „muid käsitletava küsimusega seotud põhjendatud tegureid“.

57      Sellega seoses tuleb tõdeda, et nii määruse nr 396/2005 artikli 14 lõike 2 sõnastusest kui ka selle ülesehitusest nähtub, et tegurid, mida tuleb artikli 14 lõike 2 punkti f raames arvesse võtta, erinevad tingimata neist, mida on nimetatud selle määruse artikli 14 lõike 2 punktides a–e.

58      Võttes arvesse Josep Carrerase uuringu teaduslikku laadi, tuleb tõdeda, et see uuring, mis käsitleb toimeainete mõju topoisomeraas II inhibitsioonist tingitud DNA kahjustustele, ei kuulu määruse nr 396/2005 artikli 14 lõike 2 punktides b–e toodud tegurite hulka, millele on juhitud tähelepanu eespool punktis 35. Nimetatud uuring kui teaduslik element võib seevastu kuuluda määruse nr 396/2005 artikli 14 lõike 2 punkti a kohaldamisalasse. Sellega seoses, nagu nähtub eespool punktist 55, on tuvastatud, et käesoleva kohtuasja asjaoludel ei saa selle uuringu arvesse võtmata jätmine kujutada endast nimetatud sätte rikkumist. Seda uuringut ei saa siiski pidada „muuks käsitletava küsimusega seotud põhjendatud teguriks“ määruse nr 396/2005 artikli 14 lõike 2 punkti f tähenduses.

59      Nimelt tuleb märkida, et määruse nr 396/2005 põhjenduste 9 ja 11 ning artikli 1 kohaselt kehtestatakse see määrus kooskõlas määruse nr 178/2002 artiklites 5–8 sätestatud toidualaste õigusnormide üldpõhimõtetega. Seega tuleb fütosanitaarmeetmete valdkonnas kohaldatavate mõistete ühtsuse säilitamiseks määrust nr 396/2005 tõlgendada, võttes arvesse määruses nr 178/2002 määratletud samu mõisteid.

60      Määruse nr 178/2002 artiklist 6, mis määrab kindlaks riskianalüüsile kohaldatavad põhimõtted, eelkõige selle lõikest 3, tuleneb, et „muud käsitletava küsimuse puhul põhjendatud tegurid“ on tegurid, mida tuleb arvesse võtta „riski juhtimisel“, mis on nimetatud määruse artikli 3 punkti 12 kohaselt määratletud kui riski hindamisest eristatav protsess, mis hõlmab huvitatud pooltega konsulteerides eri põhimõtete kaalumist, riski hindamise ja muude õiguspäraste tegurite arvestamist ning vajaduse korral asjakohaste ärahoidmis- või kontrollivõimaluste valimist. Selles osas tuleneb määruse nr 178/2002 põhjendusest 19, et need muud vaadeldava küsimusega seotud tegurid, mida riskijuhtimise raames põhjendatult arvesse tuleb võtta, on ühiskondlikud, majanduslikud, traditsioonilised, eetilised ja keskkonnategurid ning kontrolli otstarbekus.

61      Tuleb aga tõdeda, et Josep Carrerase uuring ei puuduta selliseid sotsiaal‑majanduslikke, traditsioonilisi, eetilisi, keskkonnaalaseid tegureid või nende kontrollide teostatavust, mida komisjon peab riskijuhtimise raames arvesse võtma, kui ta võtab vastu määruse jääkide piirnormi kehtestamise, muutmise või kehtetuks tunnistamise kohta.

62      Sellest järeldub, et Josep Carrerase uuring ei saa kuuluda „muude põhjendatud tegurite“ hulka määruse nr 396/2005 artikli 14 lõike 2 punkti f tähenduses.

63      Järelikult tuleb hageja argumendid määruse nr 396/2005 artikli 14 lõike 2 punkti f rikkumise kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

64      Lisaks, mis puudutab argumenti, et komisjon rikkus oma hoolsuskohustust, kuna ta ei võtnud vaidlustatud määruse vastuvõtmisel arvesse Josep Carrerase uuringut, siis tuleb tõdeda, et see argument kattub selle argumentatsiooniga, mis puudutab määruse nr 396/2005 artikli 14 lõike 2 punktide a ja f rikkumist, ning sellel puudub igasugune iseseisev ulatus.

65      Kuna käesoleva kohtuasja kontekstis võis komisjon põhjendatult leida, et Josep Carrerase uuringus ei ole tõendatud olemasolevate teaduslike teadmiste ja tehnika märkimisväärset arengut, võis ta asuda seisukohale, et tegemist ei ole asjakohase asjaoluga, mida tuleb arvesse võtta, et täita oma kohustust uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki kõnealuses asjas tähtsust omavaid asjaolusid.

66      Lõpuks, mis puudutab hageja väidet, et komisjon tegi vaidlustatud määruse vastuvõtmisel ilmse hindamisvea, siis tuleb tõdeda, et sellist sisulist argumenti ei ole kuidagi põhjendatud ja see tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

67      Kõigest eeltoodust tuleneb, et hageja ainus väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja analüüsida, kas see on tulemusetu, mida väitis komisjon, ning et seega tuleb hagi jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

68      Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Delifruit, SAlt.

Spielmann

Öberg

Brkan

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. juulil 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: inglise.