Liidetud kohtuasjad T‑99/09 ja T‑308/09

Itaalia Vabariik

versus

Euroopa Komisjon

ERF – Campania maakonna piirkondlik rakenduskava 2000–2006 – Määrus (EÜ) nr 1260/1999 – Artikli 32 lõike 3 punkt f – Otsus jätta tegemata vahemaksed, mis on seotud piirkondliku rakenduskava meetmega, mis puudutab jäätmehooldust ja jäätmete kõrvaldamist – Rikkumise tuvastamise menetlus Itaalia vastu

Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (esimene koda), 19. aprill 2013

1.      Majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus – Struktuuriabi – Rahastamine liidu poolt – Määrus nr 1260/1999 – Vahemaksetaotlused – Rikkumise tuvastamise menetlus – Tagajärg – Vahemaksetaotluste ajutine vastuvõetamatus – Kohaldamistingimused – Mõiste „meetmed”, mis on maksetaotluste esemeks – Rikkumise tuvastamise menetluse eseme ja nende meetmete vaheline seos – Otsene seos – Ulatus

(Nõukogu määrus nr 1260/1999, artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punkt f ja artikli 39 lõiked 2 ja 3)

2.      Kohtumenetlus – Uute väidete esitamine menetluse käigus – Esimest korda repliigi staadiumis esitatud väide – Vastuvõetamatus

(Üldkohtu kodukord, artikli 48 lõige 2)

3.      Institutsioonide aktid – Põhjendused – Kohustus – Ulatus – Komisjoni otsus vahemaksetaotluste ajutise vastuvõetamatuse kohta ERF‑i elluviimisel – Viide otsuse kontekstile – Lubatavus

(EÜ artikkel 253)

1.      Määruse nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta, artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teise hüpoteesi kohaselt on mõiste „meede” on üldise ulatusega, mis on seotud prioriteedina määratletud strateegilise prioriteediga, mille mitmeaastase elluviimise vahend meede on, ning mis võimaldab „tegevusi” rahastada. Kuna selline meede võib hõlmata mitut tegevust, on selle mõiste ulatus seega laiem kui mõistel „tegevus”, mis omakorda tähendab projekte või toiminguid, millele fondid võivad abi anda.

Selleks, et maksetaotlus oleks võimalik vastuvõetamatuks tunnistada, nõuab määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teine hüpotees, et komisjoni alustatud rikkumise tuvastamise menetluse eset võrreldaks nende „meetme või meetmete” – mitte „tegevuste” – esemega, mis on „kõnealuse taotlusega seotud”. Nimelt, pelk asjaolu, et maksetaotlus võib olla seotud mitme konkreetse tegevusega, mis on (mitmeaastase) meetme raames ellu viidud, ei võimalda anda contra legem tõlgendust määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teise hüpoteesi selgele ja täpsele sõnastusele selles tähenduses, et võrdlus oleks vaja läbi viia iga erineva tegevuse kui sellise esemega, mitte asjaomase meetme või asjaomaste meetmetega. Samas peab komisjon tuvastama piisavalt otsese seose ühelt poolt asjaomase meetme ja teiselt poolt rikkumise tuvastamise menetluse eseme vahel.

Need kaalutlused vastavad määruse nr 1260/1999 asjakohaste sätete eesmärgile. Kuigi määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teise hüpoteesiga soovitakse küll vältida olukorda, kus struktuurifondid rahastavad tegevusi, millega liikmesriigid rikuvad liidu õigust, ei tähenda see siiski, et ühenduse rahaliste vahendite lubamatu kaotamise samaaegse ohu põhjustajaks tuleb pidada konkreetselt just nende tegevuste (projektid või toimingud) õigusvastasust või õigusvastast elluviimist, mida maksetaotlus puudutab, ega ka, et komisjon on kohustatud tõendama, et see oht tuleneb otseselt just sellistest õigusvastastest tegevustest, mida rikkumise tuvastamise menetluses ette heidetakse. Niisugune kitsas tõlgendamine vähendab nimelt nende sätete kasulikku mõju, mis annavad komisjonile üksnes ajutise pädevuse peatada rakenduskava raames struktuurifondide võetud finantskohustuste täitmiseks maksete tegemine, kui ta tuvastab, et abisaajast liikmesriik on oletatavalt toime pannud liikmesriigi liidu õigusest tulenevate kohustuste rikkumise, mis on kavandatava rahastamise esemeks oleva meetmega piisavalt otseselt seotud, kuni Euroopa Kohtu otsusega lõplikult kinnitatakse järeldust kohustuste rikkumise kohta või lükatakse see tagasi.

Seda hinnangut ei sea kahtluse alla ka määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud esimene hüpotees, milles on analoogselt ette nähtud komisjoni võimalus saavutada vahemaksete peatamine sama määruse artikli 39 lõikes 2 sätestatud peatamismenetluse teel ehk väljaspool rikkumise tuvastamise menetlust. Nimelt, peale asjaolu, et viimati nimetatud säte ei viita samuti mõistele „tegevus”, on määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud esimeses hüpoteesis sarnaselt teise hüpoteesiga ette nähtud, et see, et komisjon „ei ole otsustatud peatada väljamakseid”, peab olema seotud „[makse]taotlusega seotud meetme või meetmete[ga]”. Lõpuks nähtub määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f sätestatud mõlema hüpoteesi sõnastusest selgelt, et vahemakse tegemisest ajutiselt keeldumiseks piisab sellest, kui komisjon tugineb üheleainsale neist kahest juhust.

Järelikult vahemaksete vastuvõetamatuks tunnistamise põhjendamiseks lähtuvalt pooleliolevast rikkumise tuvastamise menetlusest piisab, kui komisjon tõendab, et selle menetluse ese on piisavalt otseselt seotud meetmega, mille alla kuuluvad asjaomaste maksetaotlustega seotud „tegevused”.

Sellest tulenevalt on komisjonil esiteks õigus rajada otsus vahemaksetaotluste ajutise vastuvõetamatuse kohta määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teisele hüpoteesile ning teiseks ei ole ta – arvestades talle seega antud pädevust vahemaksete tegemisest ajutiselt keelduda – kohustatud järgima menetlust, mis on ette nähtud määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud esimeses hüpoteesis koostoimes sama määruse artikli 39 lõigetega 2 ja 3.

(vt punktid 45, 46, 49–51, 53 ja 54)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 63)

3.      Üksikotsuse põhjendamise kohustuse eesmärk on anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et oleks võimalik kindlaks teha, kas otsus on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab vaidlustada otsuse kehtivuse, ja liidu kohtul otsuse õiguspärasust kontrollida. Selle kohustuse ulatus sõltub asjaomase akti laadist ja kontekstist, milles see on vastu võetud. Kuna komisjoni otsus, mis on tehtud ERF‑i elluviimise raames ning mis puudutab vahemaksetaotluste ajutist vastuvõetamatust, toob negatiivsed rahalised tagajärjed endaga kaasa nii taotlejast liikmesriigi kui ka selliste maksete lõppsaajate jaoks, peavad selle otsuse põhjendustest selgelt ilmnema kaalutlused, millega on põhjendatud vastuvõetamatuks tunnistamine. Siiski ei pea põhjendustes olema täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna akti põhjenduse vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades.

(vt punkt 71)