EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)

9. detsember 2008(*)

Avalik teenistus – Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Administratsiooni abistamiskohustus – Abitaotluse rahuldamata jätmine – Administratsiooni hoolitsemiskohustus – Hindamine – 2003. aasta hindamine – Karjääriarengu aruanne

Kohtuasjas F‑52/05,

mille ese on hagi, mille esitas EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel

Euroopa Ühenduste Komisjoni endine ametnik Q, elukoht Brüssel (Belgia), esindajad: S. Rodrigues ja Y. Minatchy,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: V. Joris, keda abistas esialgu advokaat J.‑A. Delcorde, hiljem advokaat D. Waelbroeck,

kostja,

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees H. Kreppel (ettekandja), kohtunikud H. Tagaras ja S. Gervasoni,

kohtusekretär: ametnik S. Boni,

arvestades kirjalikus menetluses ja 19. juuni 2007. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu kantseleisse 4. juulil 2005, paludes sisuliselt esiteks tühistada otsus, millega Euroopa Ühenduste Komisjon jättis kaudselt rahuldamata tema abitaotluse, teiseks tühistada tema karjääriarengu aruanded, mis käsitlevad ajavahemikke 2003. aasta 1. jaanuarist kuni 31. oktoobrini ja 2003. aasta 1. novembrist kuni 31. detsembrini (edaspidi „2003. aasta karjääriarengu aruanded”), ning kolmandaks nõue mõista komisjonilt välja hagejale tekkinud kahju.

 Õiguslik raamistik

2        Euroopa ühenduse ametnike personalieeskirjad, nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi (ELT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130) muudetud redaktsioonis (edaspidi „personalieeskirjad”), mis jõustus 1. mail 2004, sätestavad artiklis 12a, et:

„1. Ametnikud hoiduvad igasugusest psühholoogilisest või seksuaalsest ahistamisest.

2. Institutsioon ei tee kahju ametnikule, kes on olnud psühholoogilise või seksuaalse ahistamise ohver. Institutsioon ei tee kahju ametnikule, kes on olnud psühholoogilise või seksuaalse ahistamise tunnistajaks, eeldusel et ametnik on käitunud ausalt.

3. Psühholoogiline ahistamine – sobimatu käitumine, mis leiab aset aja jooksul, on korduv või süstemaatiline ja hõlmab füüsilist käitumist, kõne- või kirjakeelt, žeste vm tegevusi, mis on tahtlikud ja mis võivad kahjustada inimeste isiksust, väärikust või füüsilist ja psühholoogilist terviklikkust.

4. Seksuaalne ahistamine – seksuaalse alatooniga käitumine, mis on sellele isikule, kellele see on suunatud, soovimatu ja mille eesmärk või tegelik toime on isiku solvamine või ähvardava, vaenuliku, solvava või häiriva õhkkonna loomine. Seksuaalset ahistamist käsitatakse soolise diskrimineerimisena.”

3        Personalieeskirjade artikkel 24 sätestab:

„Ühendused aitavad iga ametnikku, eelkõige menetluses sellise isiku vastu, kes esineb ähvarduste, solvavate või laimavate tegude või rünnakutega isiku või omandi vastu, mille all ametnik või tema pereliige kannatab ametniku ametiseisundi ja kohustuste tõttu.

Ühendused kompenseerivad ametnikule sellistel juhtudel kantud kahju niivõrd, kuivõrd töötaja ise ei ole teadlikult ega tõsise hooletuse tõttu kahju tekitanud ega ole saanud hüvitist kahju põhjustanud isikult.”

4        Komisjon võttis 22. oktoobril 2003 teatavaks komisjoni liikme Neil Kinnocki teatise „Poliitika psühholoogilise ahistamise valdkonnas” (edaspidi „2003. aasta teatis psühholoogilise ahistamise kohta”).

5        2003. aasta teatise psühholoogilise ahistamise kohta punkti 4.1.1 „Kiireloomulised meetmed” alapunkt i sätestab:

„Psühholoogilise ahistamise vähimagi kahtluse korral võivad kõne alla tulla eemaldamismeetmed. Nende meetmete eesmärk on eraldada asjaomased pooled ja neid ei tohi ajada segi liikuvuspoliitikaga. [...] Mis puudutab ajutisi meetmeid, siis see eemaldamine ei sõltu vaba ametikoha olemasolust.

Need eemaldamismeetmed, mille puhul tuleb võtta arvesse konkreetseid olukordi, võib võtta kohe ja vajadusel lõplikult. Need peavad võimaldama eeldataval ohvril taastuda, aidates tal distantseeruda.” [Mitteametlik tõlge]

6        Komisjon tegi 26. aprillil 2006 otsuse, mis käsitleb isiku väärikuse kaitse ning psühholoogilise ja seksuaalse ahistamisega võitlemise poliitikat komisjonis (edaspidi „2006. aasta otsus psühholoogilise ja seksuaalse ahistamise kohta”). Selles otsuses, millega tunnistati kehtetuks ja asendati 2003. aasta teatis psühholoogilise ahistamise kohta, nähakse punktis 2.5 eelkõige ette:

„[P]ersonalieeskirjade kohaselt on psühholoogilise ahistamisega tegemist üksnes siis, kui väidetava ahistaja käitumist võib pidada sobimatuks, tahtlikuks, korduvaks, vältavaks või süstemaatiliseks ning selle eesmärk on näiteks kahjustada asjaomase isiku mainet või teda alavääristada. Need kriteeriumid peavad olema korraga täidetud. [...]” [Mitteametlik tõlge]

7        Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade 30. aprillini 2004 kehtinud redaktsiooni (edaspidi „endised personalieeskirjad”) artikkel 43 nägi ette:

„Iga ametniku […] pädevuse, tulemuslikkuse ja tööalase käitumise kohta koostatakse korrapäraselt, kuid vähemalt üks kord kahe aasta jooksul iga institutsiooni poolt [...] ettenähtud aruanne.”

8        Komisjon tegi 3. märtsil 2004 otsuse, millega kehtestatakse personalieeskirjade artikli 43 üldised rakendussätted (edaspidi „üldised rakendussätted”).

9        Üldiste rakendussätete artikli 1 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1. Vastavalt [endiste] personalieeskirjade artiklile 43 korraldatakse iga aasta algul hindamine. Hinnatakse ajavahemikku eelmise aasta 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini.

Selleks koostatakse iga ametniku kohta [...] personalieeskirjade artikli 1 tähenduses, kes hindamisperioodil töötas või oli teenistuse huvides lähetuses järjest vähemalt ühe kuu jooksul, aastaaruanne, mida nimetatakse karjääriarengu aruandeks. [...]

2. Hindamise eesmärk on hinnata eelkõige töötaja tulemuslikkust, pädevust ja tööalast käitumist. Kõiki kolme kriteeriumi puudutavate hinnangute alusel antakse teenetepunktid nii, nagu on näidatud II lisas sisalduvas näidisaruandes.” [Mitteametlik tõlge]

10      Hindamismenetluses osalevad esiteks hindaja – tavaliselt üksuse juhataja – kui hinnatava ametniku otsene ülemus (üldiste rakendussätete artikli 2 lõige 2 ja artikli 3 lõiked 1 ja 3), teiseks aruande kinnitaja – tavaliselt direktor – kui hindaja otsene ülemus (üldiste rakendussätete artikli 2 lõige 3 ja artikli 3 lõige 1) ja kolmandaks hindaja edasikaebamise korral – tavaliselt peadirektor – kui aruande kinnitaja otsene ülemus (üldiste rakendussätete artikli 2 lõige 4 ja artikli 3 lõige 1).

11      Üldiste rakendussätete artikli 4 lõikes 1 on nähtud ette, et peale aastaaruande tuleb koostada eelkõige vahearuanne, kui töötaja ametikohustuste laad muutub hindamisperioodil märgatavalt.

12      Mis puudutab nii aastaaruande kui ka vahearuande suhtes kohaldatava hindamismenetluse konkreetset käiku, siis üldiste rakendussätete artikli 8 lõige 4 sätestab, et kaheksa tööpäeva jooksul pärast hindaja taotlust koostab töötaja enesehinnangu, mis lisatakse karjääriarengu aruandele. Hiljemalt kümme tööpäeva pärast seda, kui töötaja edastab enesehinnangu, viivad tema ja hindaja läbi ametliku vestluse, milles käsitletakse üldiste rakendussätete artikli 8 lõike 5 neljanda lõigu kohaselt kolme aspekti: hinnangut töötajale hindamisperioodil, eesmärkide seadmist hindamisperioodile järgneval aastal ja koolituspassi määratlemist. Ametniku ja hindaja vahel toimunud vestluse tulemusena koostavad hindaja ja aruande kinnitaja karjääriarengu aruande. Kui töötaja karjääriarengu aruandega ei nõustu, toimub tema ja aruande kinnitaja vahel vestlus ning viimasel on siis õigus karjääriarengu aruannet kas muuta või see kinnitada. Hinnatud ametnik võib nõnda muudetud või kinnitatud karjääriarengu aruandega uuesti mitte nõustuda, ning siis pöördutakse üldiste rakendussätete artiklis 9 ette nähtud ühise hindamiskomitee poole, kelle ülesanne on kontrollida, kas karjääriarengu aruanne koostati erapooletult, objektiivselt, s.t võimaluste piires faktilise teabe põhjal ning vastavalt üldistele rakendussätetele ja hindamisjuhendile. Ühine hindamiskomitee esitab põhjendatud arvamuse, mille alusel edasikaebamise korral hindaja muudab karjääriarengu aruannet või kinnitab selle. Kui edasikaebamise korral hindaja kaldub selles arvamuses esitatud soovitustest kõrvale, on ta kohustatud oma otsust põhjendama.

13      Üldiste rakendussätete II lisas sisalduva näidisaruande järgi on nähtud ette, et iga hindamisvaldkonna kohta antakse punktid ja vastav hinnang. Mis puudutab punktisummat, siis punktis 6.1 „Tulemuslikkus” võidakse anda maksimaalselt 10 punkti, punktis 6.2 „Võimed (pädevus)” maksimaalselt 6 punkti ja punktis 6.3 „Tööalane käitumine” maksimaalselt 4 punkti. Hinnang võib punktides 6.1 „Tulemuslikkus” ja 6.2 „Võimed (pädevus)” ulatuda „ebapiisavast” kuni „väga heani”, isegi „suurepäraseni”, nende vahele jäävad kasvavas järjekorras „nõrk”, „piisav” ja „hea”.

14      Komisjon teavitas 2002. aasta juulis oma personali siseveebi vahendusel dokumendist pealkirjaga „Karjääriarengule keskendatud personali hindamise süsteem. Juhend” (edaspidi „hindamisjuhend”). Selles on täpsustatud karjääriarengu aruannete koostamise üksikasjalikke eeskirju.

15      Hindamisjuhendi punktis 6.2 „Soorituste hindamine” on tulemuslikkuse osas nähtud eelkõige ette:

„Eesmärke muudetakse tavaliselt aasta jooksul, et võtta arvesse kõiki muutusi, kuid välistatud on töötaja karistamine, kui ta ei ole suutnud saavutada oma eesmärke väliste tegurite tõttu. Niisugust tüüpi olukorras tuleb võtta arvesse seda, mida asjaomane isik võis tõesti teha, ja seda, kuidas ta olukorraga toime tuli. Samu põhimõtteid kohaldatakse siis, kui hinnatav peab aasta keskel lahkuma. Näiteks on ta haige või rasedus‑ ja sünnituspuhkusel või on tal niisuguseid institutsiooniväliseid kohustusi nagu osalemine vandekohtu töös [...]” [Mitteametlik tõlge]

16      Personalieeskirjade artikli 57 esimene lõik näeb ette, et ametnikul on õigus saada igal kalendriaastal põhipuhkust, mille pikkus on vähemalt 24 tööpäeva ja kõige rohkem 30 tööpäeva.

17      Personalieeskirjade artikli 59 lõike 1 esimese lõigu kohaselt on ametnikul, kes esitab tõendi oma võimetuse kohta täita oma kohustusi haiguse või õnnetuse tõttu, õigus saada haiguspuhkust.

 Vaidluse aluseks olevad faktilised asjaolud

A –  2000., 2001. ja 2002. aasta

18      Hageja, kes varem oli halduskohtunik Rootsis, nimetati 47‑aastaselt alates 16. juulist 2000 katseajal olevaks ametnikuks, kelle palgaaste on A5 ja kes määrati Euroopa avaliku teenistuse ning personalieeskirjade ja distsiplinaarasjade üksusesse (edaspidi „üksus B2”), mis kuulub komisjoni personali ja halduse peadirektoraadi õiguste ja kohustuste ning sotsiaalpoliitika ja ‑tegevuse direktoraati B (edaspidi „direktoraat B”).

19      Direktoraadi B direktor koostas 16. märtsil 2001 pärast konsulteerimist üksuse B2 juhatajaga katseaja lõpu aruande, mis käsitles ajavahemikku 2000. aasta 16. juulist kuni 2001. aasta 15. aprillini (edaspidi „esimene katseaja lõpu aruanne”). Direktoraadi B direktor märkis selles, et hageja „ei ole suutnud täita mõistlike tähtaegade jooksul ja ühel juhul üldse [mitte] teatavaid olulisi ülesandeid, mis talle on usaldatud” ning tal on olnud „töö juures mõned suhtlemisraskused”. Ta märkis ära ka „komisjoni valitseva haldus‑ ja juhtimissüsteemi puuduliku tundmise”. Lõpuks tegi ta aruande järeldustes ettepaneku pikendada hageja katseaega „määramisega teise talitusse”.

20      Hageja sõnastas 22. märtsil 2001 märkused esimese katseaja lõpu aruande kohta. Ta meenutas selles eelkõige, kui tähtis ja heal tasemel oli see töö, mida ta katseaja jooksul oli teinud, ning täpsustas, et kunagi ei tehtud talle tema soorituste kohta vähimatki etteheidet. Ta taotles seejärel, et tema esimene katseaja lõpu aruanne „vaadataks negatiivsete punktide osas uuesti läbi”, ning kinnitas lisaks, et on valmis „andma [ise] tunnistusi hindamiskomitees ja/või kutsuma teisi tunnistajaid, [kui see] peaks osutuma vajalikuks”.

21      Esimene katseaja lõpu aruanne ja hageja märkused edastati ametisse nimetavale asutusele, kes esitas need 27. märtsil 2001 hindamiskomitee esimehele.

22      Hindamiskomitee esimees edastas esimese katseaja lõpu aruande ja hageja märkused sama kuupäeva, 27. märtsi 2001. aasta teatega hindamiskomitee teistele liikmetele ning tegi neile ettepaneku kiita tema teatele lisatud arvamuse projekt kirjaliku menetlusega heaks enne tähtpäeva, 6. aprilli 2001.

23      Et hindamiskomitee liikmed ei saatnud hindamiskomitee sekretariaadile enne tähtpäeva, s.t 2001. aasta 6. aprilli kommentaare komitee esimehe arvamuse projekti kohta, pikendas ametisse nimetav asutus 9. aprilli 2001. aasta otsusega hageja katseaega ajavahemikuks 2001. aasta 16. aprillist kuni 15. oktoobrini (edaspidi „katseaja pikendamise otsus”).

24      Hageja määrati 2001. aasta 16. aprillist personali ja halduse peadirektoraadi töötasude ja õiguste kindlaksmääramise üksusesse B4, seejärel alates 21. maist 2001 üksusesse 001, millest seejärel sai sotsiaalse dialoogi üksus 03 (edaspidi „sotsiaalse dialoogi üksus”) ja mis allub samuti personali ja halduse peadirektoraadi direktoraadile B.

25      Hageja esitas 21. mail 2001 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esimese katseaja lõpu aruande ja katseaja pikendamise otsuse peale kaebuse.

26      Ametisse nimetav asutus jättis 20. septembri 2001. aasta otsusega hageja 21. mail 2001 esitatud kaebuse rahuldamata. Selles otsuses tunnistas ametisse nimetav asutus siiski, et hindamiskomiteed „teavitati ekslikult, et [hageja] nõustus katseaja pikendamisega teises üksuses”, ning täpsustati, et see eksitus „oli tingitud sellest, et [hageja] tegi ettepaneku määrata ta teatavaks tehtud katseaja pikendamise raames teisele ametikohale [üksuses B4], kuigi ta ei saanud anda oma nõusolekut katseaja pikendamise enda küsimuses”. Asjaomane isik ei esitanud hiljem ühenduse kohtutele esimese katseaja lõpu aruande ja katseaja pikendamise otsuse peale mingit kaebust.

27      Direktoraadi B direktor koostas 25. septembril 2001 pärast konsulteerimist sotsiaalse dialoogi üksuse juhatajaga katseaja lõpu aruande ajavahemiku kohta 2001. aasta 16. aprillist kuni 15. oktoobrini (edaspidi „teine katseaja lõpu aruanne”). Selles tehti ettepanek nimetada hageja ametnikuks.

28      Ametisse nimetav asutus nimetas hageja 24. oktoobri 2001. aasta otsusega ametnikuks alates 2001. aasta 16. oktoobrist.

29      Kuigi hageja oli juba alates 2001. aasta lõpust avaldanud soovi lahkuda personali ja halduse peadirektoraadist, et töötada mõnes teises peadirektoraadis, määrati kõnesolev isik alates 2002. aasta 1. veebruarist personali ja halduse peadirektoraadi värbamispoliitika üksusesse A2, millest hiljem sai värbamispoliitika üksus A4 („eel‑EPSO”).

B –  2003. aasta

30      Alates 2003. aasta 1. jaanuarist määrati hageja institutsioonidevaheliste suhete, tegevuspõhise juhtimise ja dokumendihalduse üksusesse 01 (edaspidi „üksus 01”), millest sai hiljem üksus D2 (edaspidi „üksus D2”) ja mis allub personali ja halduse peadirektoraadi ressursside direktoraadile D.

31      2003. aasta kestel oli hageja 5. veebruarist kuni 28. veebruarini ja 10. märtsist kuni 14. märtsini haiguspuhkusel, 17. märtsist kuni 28. aprillini töötas tervislikel põhjustel poole kohaga, 30. juunist kuni 4. juulini ja 1. septembrist kuni 14. novembrini oli haiguspuhkusel ning 17. novembrist kuni 19. detsembrini töötas jälle tervislikel põhjustel poole kohaga.

32      Hoolimata sellest, et ta määrati alates 2003. aasta 1. jaanuarist üksusesse 01, jäi hagejale kuni 2003. aasta juunikuuni kabinet, kus ta töötas, kui oli määratud üksusesse A4, s.t üks kabinet komisjoni hoones, mis asub Brüsselis aadressil 34 rue Montoyer (edaspidi „hoone Montoyer 34”), 3. korrusel, samal ajal kui ülejäänud üksuse 01 kabinetid paiknesid komisjoni hoones, mis asetseb Brüsselis aadressil 11 rue de la Science (edaspidi „hoone Science 11”), 8.‑11. korrusel.

33      Ajavahemikuks alates 2003. aasta juunikuust kuni 2004. aasta suveni anti hagejale kabinet hoone Science 11 esimese ja teise korruse vahelisel vahekorrusel.

34      10. juunil 2003 koostati hageja ametikoha kirjeldus ja edastati see talle.

35      Üksuse D2 juhataja asetäitja saatis 3. juulil 2003 hagejale e‑kirja, mis oli sõnastatud järgmiselt:

„Ma vestlesin [personali ja halduse peadirektoraadi inim‑ ja finantsressursside] üksuse [D3 kabinettide grupiga] kabinettide probleemist. Nad hakkasid rääkima lahendusest, mis rahuldaks meie palve, s.t üksuse D2 koondamisest kahele korrusele. Et see vestlus toimub samal ajal paljude teiste muutustega, ei anna see veel kohe tulemusi, kuid meie võimalus on suur. Ma usun, et me saavutame, mida soovime.

Et lahendada Teie kabineti küsimus kohe, tegi [üksus] D3 ettepaneku, et Te läheksite ajutiselt [hoone Science 11] 8. korrusele [...] kõrvale ja koos [...] suurde kabinetti (mis praegu on arhiivikabinet).

Kas Te võiksite mulle teatada, kas Te võtate selle ettepaneku vastu?”

36      Hageja vastas üksuse D2 juhataja asetäitjale 7. juulil 2003, saates talle e‑kirja, mis sisaldas järgmist lõiku:

„Mis puudutab kabinettide küsimust, siis ma tõesti ei tea. Ma lähen 18. juulil puhkusele ja olen tagasi 18. augustil. Võib‑olla peaksime ootama ja vaatama, kas augustikuuks on leitud alaline lahendus?”

37      Üksuse D2 juhataja asetäitja kirjutas 11. septembril 2003 töötajale, kelle ülesandeks on personali ja halduse peadirektoraadi inim‑ ja finantsressursside üksuse D3 kabinettide osakonnas inventarinimestikku kantud vara haldamine (edaspidi „inventarinimestikku kantud vara haldur”) järgmise e‑kirja:

„Teil on kindlasti meeles vestlused, mis meil toimusid sel teemal, et [hagejale on tarvis leida] sobiv kabinet, vestlused, mis pidid meie kokkuleppe kohaselt jätkuma pärast suvepuhkust. Pikaajaline lahendus, [mis seisneb selles, et] kogu üksus D2 [koondatakse hoone Science 11] 10. ja 11. korrusele, ei näi olevat kohe elluviidav. Seega palun Teid anda meie üksuse käsutusse kabinet, mis on [hagejale] sobiv ja nii lähedal [hoone Science 11] 10. ja 11. korrusele kui võimalik.

Selle asjaga hakkab natuke kiireks minema, sest asjaolu, et [hageja] praegune kabinet, mis paikneb [hoone Science 11] esimesel korrusel, ei sobi talle, näib tõsiselt kahjustavat [kõnesoleva isiku] tulemuslikkust ning lahendus on tarvis leida kohe.

Jään ootama Teie vastust.”

38      Et inventarinimestikku kantud vara haldur oli eelmises punktis nimetatud e‑kirja saatmise ajal puhkusel, juhtis üksuse D2 juhataja asetäitja 30. septembril 2003 veel kord tema tähelepanu hageja kabinetiprobleemile.

C –  2004. aasta

39      Hageja esitas 2. veebruaril 2004 taotluse võtta põhipuhkust ajavahemikul 2004. aasta 1. märtsist kuni 5. märtsini. See taotlus rahuldati 3. veebruaril 2004.

40      Hageja esitas 29. aprilli 2004. aasta kirjaga, mis saabus personali ja halduse peadirektoraadi kaebuste üksusesse sama aasta 3. mail, komisjonile „[a]bitaotlus[e] [...] personalieeskirjade artikli 24 alusel, mis on ka taotlus personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses: psühholoogiline ahistamine” (edaspidi „abitaotlus”). Ta kaebas selles mitme asjaolu üle, mida ta nimetas psühholoogiliseks ahistamiseks, ja taotles, et „neutraalne instants”, mis ei ole seotud personali ja halduse peadirektoraadiga, algataks haldusjuurdluse. Lõpuks nõudis hageja 100 000 euro suurust hüvitist kahju eest, mida ta väidetava psühholoogilise ahistamise tõttu kandis (edaspidi „kahju hüvitamise taotlus”).

41      Pärast seda, kui hageja oli esitanud arstitõendi ajavahemiku kohta 2004. aasta 16. aprillist kuni 11. juunini, saatis administratsioon hageja tervisekontrolli, mille viis läbi institutsiooni arst, kes leidis 7. mai 2004. aasta arvamuses, et hageja on „alates 10. [maist] 2004 võimeline töötama 100‑protsendiliselt”, kuid „[hageja] tervise huvides oleks soovitav, et ta vahetaks ametikohta”.

42      Kirjas, mis kandis reede, 7. mai 2004. aasta kuupäeva, võttis hageja tagasi oma abitaotluse, mille oli varem, oma 29. aprilli 2004. aasta kirjas sõnastanud. Tuginedes eelmises punktis nimetatud tervisekontrolli käigus koostatud arvamusele, taotles ta lisaks, et võetaks „viivitamatult ennetavad meetmed, näiteks [tema] teisele ametikohale määramine või [tema] ajutine üleviimine” mõnda teise peadirektoraati kui personali ja halduse peadirektoraat, et ta oleks kaitstud oma otseste ülemuste „sobimatu käitumise” eest. Lõpuks taotles hageja ka oma ülemustele etteheidetava käitumise materiaalsete tagajärgede hüvitamist.

43      Samal päeval, 7. mail 2004 kell 14.53 saatis hageja üksuse D2 uuele juhatajale, kes asus ametisse 16. veebruaril 2004, e‑kirja, milles olid järgmised read:

„Ma proovisin edutult sisestada [...] Sic Congés’sse [arvutisüsteem, mille eesmärk on hõlbustada puhkuste haldamist] taotlust põhipuhkuse võtmiseks ajavahemikul 2004. aasta 10. maist kuni 30. juunini (Sic Congés’ andmetel olen ma juba haiguspuhkusel).

[...]

Oodates ajutisi meetmeid, olen ma kohustatud (nii oma tervise kui ka oma turvalisuse huvides) oma töökeskkonnast eemalduma. Seetõttu palungi põhipuhkust.

Et ma [...] ei saanud sisestada põhipuhkuse taotlust [Sic Congés’sse], palun ma Teid kinnitada mulle [e‑kirja] teel nii kiiresti kui võimalik ja kõige hiljem kell 16 täna pärastlõunal, [kas] Te rahuldate minu taotluse võtta põhipuhkust ajavahemikul 2004. aasta 10. maist kuni 30. juunini.”

44      Samal päeval, 7. mail 2004 kell 16 toimus hagejal üksuse D2 juhatajaga vestlus oma põhipuhkuse taotluse küsimuses. Hageja sõnul oli viimane nõus, et ta läheb põhipuhkusele alates 10. maist.

45      Samal päeval, 7. mail 2004 kell 18.01 saatis üksuse D2 juhataja hagejale e‑kirja, mis oli osaliselt sõnastatud järgmiselt:

„Et teatav hulk Teid puudutavaid küsimusi tuleb lahendada kiiresti, palun Teil – teenistuse huvides ja et Teie põhipuhkus pole veel alanud – tulla esmaspäeva hommikul minu kabinetti.

Siis käsitletakse ka Teie puhkuste küsimust.”

46      Hageja vastas üksuse D2 juhatajale ikka samal päeval, 7. mail 2004 kell 18.24 järgmise e‑kirjaga:

„Ma meenutan Teile meie vestlust Teie kabinetis täna kell 16, mille käigus Te kinnitasite mulle, et minu taotlus võtta põhipuhkust alates esmaspäevast, [...] 10. maist ei tekita probleeme ning ma võin veeta nädalavahetuse rahulikuna ja esmaspäeval mitte tulla. Oli ainult [Sic Congés’] probleem ja allkirjad [...]. Nüüd olen ma juba broneerinud lennukipileti selleks, et naasta natukese aja pärast Rootsi.

Doktor [...] lubas mulle, et püüab leida lahenduse, kui minu põhipuhkuse taotlust täna pärastlõunal ei rahuldata. Et Te teatasite mulle oma otsuse muutmisest täna õhtul, ei ole doktor [...] enam kättesaadav. Ma lähen seega kohe esmaspäeva hommikul meditsiinitalitusse, et püüda doktor [...] või mõne teise arstiga kokku saada.”

47      Üksuse D2 juhataja saatis 10. mail 2004 vastuseks eelmises punktis mainitud e‑kirjale hagejale e‑kirja, millest üks osa oli niisugune:

„Ma tahan lihtsalt Teile kinnitada, et [direktoraadi D direktor] soovib Teiega päeva jooksul kokku saada, et vestelda Teiega eelkõige Teie võimalikust üleviimisest, mida meditsiinitalitus [reedel, 7. mail 2004] oma arvamuses teha soovitas, ning jätkata muud, mida oleme Teie huvides varem ette võtnud.”

48      Samal päeval, 10. mail 2004 kohtus hageja direktoraadi D direktoriga. Hageja sõnul lepiti sellel kohtumisel kokku, et ta võib minna 19. mail 2004 kolmeks nädalaks põhipuhkusele.

49      Hageja saatis 11. mail 2004 direktoraadi D direktori assistendile e‑kirja, milles ta taotles, et nii kiiresti kui võimalik kinnitataks tema direktoraadi nõusolekut põhipuhkuse osas, mille ta soovib võtta 2004. aasta 19. maist kuni 8. juunini, täpsustades selles küsimuses, et pilet, mille ta on broneerinud selleks ajavahemikuks, tuleb välja osta järgmisel päeval, s.t 12. mail 2004.

50      Vastuseks hageja 11. mai 2004. aasta e‑kirjale saatis direktoraadi D direktori assistent hagejale mitu e‑kirja, milles märkis, et enne, kui tal lubatakse puhkust võtta, on tarvis, et ta kohtuks üldiste rakendussätete artikli 8 lõikes 5 ette nähtud dialoogi eesmärgil üksuse D2 juhatajaga ning et direktoraadi D direktor ja üksuse D2 juhataja oleksid võimelised koostama kõnesoleva isiku karjääriarengu aruande ajavahemiku kohta 2003. aasta 1. jaanuarist kuni 31. oktoobrini (edaspidi „2003. aasta jaanuari- kuni oktoobrikuu karjääriarengu aruanne”). Ühes 12. mail 2004 saadetud e‑kirjas lisas direktoraadi D direktori assistent veel, et see direktor ei saa anda kõnesolevale isikule mingit tagatist, et tema põhipuhkuse taotlus rahuldatakse, sest rahuldamine sõltub sellest, kas mitu isikut, nende hulgas hageja ise, on teinud kõik selleks vajaliku.

51      Selle vastuse peale teatas hageja 12. mai 2004. aasta e‑kirjaga direktoraadi D direktori assistendile, et ta loobub põhipuhkusest, mida oli taotlenud ajavahemikuks 2004. aasta 19. maist kuni 8. juunini, ning taotleb nüüd, et saaks olla põhipuhkusel 2004. aasta 7. juunist kuni 23. juulini.

52      13. mail 2004 sisestati taotlus minna põhipuhkusele ajavahemikul 2004. aasta 7. juunist kuni 23. juulini ametlikult Sic Congés’sse ja see rahuldati sama aasta 19. mail. Leides, et talle teatati taotluse rahuldamisest alles 24. mail 2004, s.t hilinemisega, võttis hageja oma põhipuhkuse taotluse tagasi.

53      Samal päeval, 13. mail 2004 edastas direktoraadi D direktor hageja curriculum vitae viiele peadirektoraadile (energia ja transpordi peadirektoraadile, Euroopa Pettustevastasele Ametile, justiits‑ ja siseasjade peadirektoraadile, tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraadile ning konkurentsi peadirektoraadile). Curriculum vitae’le lisatud kaaskirjas, mis saadeti kõikidele eespool mainitud peadirektoraatidele, täpsustas direktoraadi D direktor, et hageja on ilmutanud huvi valdkondade vastu, mis kuuluvad asjaomase peadirektoraadi pädevusse ning personali ja halduse peadirektoraat andis oma nõusoleku selleks, et kõnesoleva isiku võiks määrata sinna teisele ametikohale.

54      Psühhiaater, kellele meditsiinitalitus usaldas ülesande teha hagejale psühhiaatriline ekspertiis, rõhutas 18. mail 2004 oma ekspertiisis, et „[p]robleem on sotsiaalne (konflikt tema [i]nstitutsioonis), seega tuleb probleemiga tegelda ühiskondlikul tasandil (taasintegreerimine teise [p]eadirektoraati)”.

55      Hageja kordas 24. mail 2004 oma palvet „viia ta kohe, alaliselt või ajutiselt üle [peadirektoraati], mis ei ole seotud [personali ja halduse] peadirektoraadiga või [nimetatud peadirektoraadi peadirektoriga]”, selgitades, et „psühholoogiline ahistamine, [mille all ta kannatab], ei ole ilmselgelt lõppenud”.

56      7. juunil 2004 laskis hageja endale välja kirjutada arstitõendi ajavahemiku kohta 2004. aasta 8. juunist kuni 2. juulini.

57      8. juunil 2004 saatis hageja üksuse D2 juhatajale e‑kirja, milles teatas talle, et „ei suuda töötada oma praeguses ametis” 2004. aasta 8. juunist kuni 2. juulini. Ta täpsustas, et ta sisestas just Sic Congés’sse taotluse minna põhipuhkusele ajavahemikul 2004. aasta 5. juulist kuni 13. augustini.

58      Direktoraadi D direktor saatis hagejale 9. juunil 2004 järgmise e‑kirja:

„Mul on kahju, et Te haige olete[. M]a püüdsin Teid kodust kätte saada, sest me olime 8. juuniks kokku leppinud meie kohtumise ja ma soovisin arutada Teiega edasisi samme, mis tuleks astuda kohe.

Te esitasite oma [2003. aasta jaanuari- kuni oktoobrikuu karjääriarengu aruande] uuesti läbivaatamise taotluse ning on vaja, et seda tehtaks niipea kui võimalik ja igal juhul enne Teie põhipuhkusele minekut. Hindamise lõpuleviimine puudutab kogu [personali ja halduse] peadirektoraati, sest kui seda ei viida lõpule, ei saa me ühtegi eelispunkti ja see rikub kogu personali edutamisväljavaated. [...]

Te võiksite ehk leppida minu sekretäriga kokku uue kohtumise [...].”

59      Uurimis‑ ja distsiplinaarameti (edaspidi „IDOC”) direktor märkis 11. juuni 2004. aasta kirjas komisjoni peasekretärile, et asjaolud, millele hageja oma abitaotluses viitab, näivad talle piisavalt tõsised, et see õigustaks haldusjuurdluse algatamist „kas siis isikliku vastutuse tõendamiseks või ebaõiglaselt süüdistatud ametnike au kaitsmiseks”. IDOC-i direktor lisas, et kuna hagejat süüdistas kogu personali ja halduse peadirektoraadi juhtkond, sealhulgas selle peadirektor, näib talle vajalik, et komisjoni peasekretär täidaks haldusjuurdluses ametisse nimetava asutuse rolli ja selle juurdluse läbiviimisel nimetataks „ärakuulamise eest vastutavaks ametnikuks” isik, kes ei ole seotud personali ja halduse peadirektoraadiga.

60      Üksuse D2 juhataja jättis ajavahemikku 2004. aasta 5. juulist kuni 13. augustini puudutava puhkusetaotluse 14. juunil 2004 ametlikult rahuldamata.

61      Meditsiinitalitus leidis 18. juunil 2004, et hagejat „[tuleb] pidada põhjusega puuduvaks kuni 16. juulini, see kuupäev kaasa arvatud”.

62      Hageja sisestas 21. juunil 2004 Sic Congés’sse taotluse võtta põhipuhkust ajavahemikul 2004. aasta 19. juulist kuni 27. augustini.

63      Alates 2004. aasta suvest anti hagejale kabinet hoone Science 11 üheksandal korrusel.

64      Komisjoni peasekretär teatas 1. juulil 2004 IDOC-i direktorile, et nõustub täitma kavandatavas haldusjuurdluses ametisse nimetava asutuse rolli, ning täpsustas ärakuulamise eest vastutava ametniku nime, kelle ta oli selle juurdluse läbiviimiseks valinud.

65      Samal päeval, 1. juulil 2004 saatis hageja seepärast, et talle oli teatatud, et tema taotlust võtta põhipuhkust ajavahemikul 2004. aasta 19. juulist kuni 27. augustini ei rahuldata, e‑kirja ühele üksuse B2 töötajale, kurtes, et „[tema] põhipuhkuse taotlused jäeti alati rahuldamata või vähemalt ei allkirjastatud neid mõistliku aja jooksul”, ning paludes tal „ennast aidata selleks, et [ta] saaks minna [2004. aasta suvel] puhkusele”.

66      Hageja esitas 5. juulil 2004 arstitõendi ajavahemiku kohta 2004. aasta 17. juulist kuni 27. augustini. Administratsioon seda tõendit ei vaidlustanud.

67      Komisjon rahuldas 2. augustil 2004 põhipuhkuse taotluse ajavahemiku kohta 2004. aasta 19. juulist kuni 27. augustini. See taotlus „tühistati” 3. septembril 2004, sest kõnesolev isik oli 2004. aasta 17. juulist kuni 27. augustini haiguspuhkusel.

68      Hageja esitas 1. septembril 2004 arstitõendi ajavahemiku kohta 2004. aasta 28. augustist kuni 25. septembrini.

69      Tervisekontrollis, kuhu hageja saadeti pärast seda, kui ta esitas arstitõendi ajavahemiku kohta 2004. aasta 28. augustist kuni 25. septembrini, tehti 6. septembril 2004 järeldus, et kõnesolev isik „on tänase päeva seisuga 100% töövõimeline”, kuid korrati siiski märkust, mille tegi 18. mail 2004 tookord hageja läbi vaadanud psühhiaater, kes arvas, et „[hageja] tervise huvides oleks soovitav, et ta muudaks ametikohta”.

70      Leides, et 6. septembri 2004. aasta tervisekontrolli järeldused ei ole meditsiiniliselt põhjendatud, esitas hageja 7. septembril 2004 personalieeskirjade artikli 59 lõike 1 viienda lõigu alusel komisjonile taotluse, et asi suunataks sõltumatule arstile arvamuse esitamiseks.

71      Ärakuulamise eest vastutav ametnik, kelle komisjoni peasekretär hageja taotletud haldusjuurdluse raames nimetas, sai 8. septembri 2004. aasta teatega peasekretärilt volitused „teha kindlaks, kas sõnastatud väited on tõesed, mis puudutab eelkõige toimikus nimetatud ametniku või ametnike käitumist, ning võimaldada nii hinnata tegelikku olukorda ja otsustada, missugused järeldused tule[ks] sellest vajadusel teha”.

72      Meditsiinitalitus teatas 15. septembril 2004 inimressursside ja sisereformide üksuse juhatajale, et „vastastikusel kokkuleppel [hageja raviarstiga] nimetati sõltumatu arvamuse saamiseks ekspert”.

73      Hageja esitatud sõltumatule arstile suunamise taotluse järel valitud sõltumatu arst (edaspidi „sõltumatu arst”) tõdes, et „kõnesolev isik on võimeline taas töötama, kuid mõnes teises [peadirektoraadis]”, ning täpsustas, et „kõnesoleva isiku määramine tagasi oma varasemale ametikohale võib ainult puhuda läbielatud psühholoogilise ahistamise taas lõkkele ja ta tasakaalust välja viia”.

74      Personali ja halduse peadirektoraadi sotsiaalpoliitika, Luxembourgi personali, tervishoiu ja hügieeni direktoraadi C (edaspidi „direktoraat C”) direktor edastas 14. oktoobri 2004. aasta teatega direktoraadi D direktorile sõltumatu arsti järeldused ja soovitas tal „määrata [hageja] nii kiiresti kui võimalik teisele ametikohale väljaspool [nimetatud peadirektoraati], et [kõnesolev isik] saaks uuesti tööle hakata”.

75      Personali ja halduse peadirektoraadi kaebuste üksuse juhataja teatas 5. novembri 2004. aasta teatega, milles viidati hageja esitatud abitaotlustele, kõnesolevale isikule, et komisjoni peasekretär on algatanud juurdluse, mis usaldati ühele „personali ja halduse peadirektoraadiga mitte seotud ärakuulamise eest vastutavale ametnikule”, ning ametisse nimetav asutus teeb tema abitaotluse kohta otsuse juurdlusaruande põhjal ja selle sisu järgi.

76      Hageja esitas 26. novembri 2004. aasta teatega, mis saabus kaebuste üksusesse sama aasta 30. novembril, kaebuse „oma abi‑ ja kaitsetaotluse, taotluse võtta viivitamatult ennetavad meetmed ning kahju hüvitamise nõude kaudsete rahuldamata jätmise otsuste peale” (edaspidi „26. novembri 2004. aasta kaebus”).

77      21. detsembri 2004. aasta otsusega määrati hageja alates 2005. aasta 1. jaanuarist julgeoleku ja tööhügieeni üksusesse C5 (edaspidi „üksus C5”), mis allub personali ja halduse peadirektoraadile.

D –  2005. aasta

78      6. jaanuaril 2005 oli hagejal vestlus üksuse C5 juhatajaga, mille järel ei tulnud ta enam üldse tööle.

79      21. märtsil 2005 edastati komisjoni peasekretärile ärakuulamise eest vastutava ametniku koostatud haldusjuurdluse aruanne. Ärakuulamise eest vastutav ametnik sõnastas oma aruande järeldustes järgmised märkused:

„1. Ükski episood, mida ma käesolevas aruandes kirjeldasin, ei näita eraldiseisvana, et isikud, keda [hageja] süüdistab, oleksid käitunud sobimatult, kahjustades tahtlikult [kõnesoleva isiku] isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust.

Mul oli mõnikord tunne, et mõni tegu või mõni käitumine, mida [hageja] silmas peab, oli sobimatu käitumise piiril või õigemini – kasutades personalieeskirjade ingliskeelse redaktsiooni sõnastust – selle piiril, mida võiks nimetada improper behaviour viimase suhtes. Ma arvan isegi, et mõnel juhul võidi see piir ületada. Mul ei jäänud siiski kordagi muljet, et see käitumine või need teod oleksid olnud toimepanija(te) poolt tahtlikud selles mõttes, et neil oleks olnud kavatsus kahjustada [hageja] isiksust, väärikust või terviklikkust.

[...]

3. Küsitlused, mida ma pidin selle juurdluse jooksul läbi viima, näitavad mulle, et [hageja] tunneb ennast olevat psühholoogilise ahistamise ohver, mis selgitab, miks ta võib omistada oma ülemustele kavatsusi, mida neil minu arvates ei ole. Mul jääb siinkohal üle ainult kahetseda, et [kõnesolevale isikule] sai osaks niisugune saamatu kohtlemine. Tema katseaja pikendamise asjaolud, tema üksusesse [D2] saabumise tingimused või tema kabineti eraldatus aitasid nii kaasa konfliktse suhte kujunemisele [hageja] ja tema ülemuste vahel. Et see konfliktne suhe kestab nüüd juba aastaid, ei usu ma, et selle saaks lahendada vastastikuseks mõistmiseks tehtavate pingutuste abil. Üksnes [kõnesoleva isiku] peatne määramine teisele ametikohale väljaspool [personali ja halduse] peadirektoraati saab luua võimaluse uueks alguseks, mida kõnealusel isikul ka kasutada tuleb.”

80      Ametisse nimetav asutus jättis 26. novembri 2004. aasta kaebuse 29. märtsil 2005 rahuldamata. Ta rõhutas, et oli „reageerinud [hageja] erinevatele taotlustele, lähtudes asjaolude laadist, vastavalt nende tähtsusele ja edastatud tõenditele, otsustades õigeaegselt algatada asjaolude kindlakstegemiseks juurdluse, mis on pooleli”. Ametisse nimetav asutus täpsustas kokkuvõtteks, et „[k]äimasoleva juurdluse lõpul edastatakse selle tulemused [hagejale]” ning „[t]ulemuste põhjal võta[b ta] personalieeskirjade artikli 24 alusel vajadusel meetmed, mis osutuvad nende tulemuste seisukohast põhjendatuks”.

81      Hageja esitas 15. aprillil 2005 töövõimetuse tuvastamise taotluse. Ta märkis oma taotluses, et ta on „[personali ja halduse] peadirektoraadis aastaid aset leidnud psühholoogilise ahistamise ohver” ja „see olukord on põhjustanud tõsiseid tagajärgi [tema] tervisele”.

82      Ametisse nimetav asutus pöördus 13. juunil 2005 hageja juhtumi osas töövõimetuskomisjoni poole.

83      Hageja viitas komisjonile 11. juulil 2005 saadetud kirjas oma 15. aprilli 2005. aasta töövõimetuse tuvastamise taotlusele ning märkis, et ta „kinnita[b] oma taotlust, et patoloogiad, mille all [ta] kannata[b tema] suhtes toime pandud psühholoogilise ahistamise tõttu, tunnistataks kutsehaiguseks”.

84      Töövõimetuskomisjon tegi oma 26. juuli 2005. aasta koosolekul järelduse, et hageja on „püsivalt töövõimetu [...] ja seetõttu peab ta oma töötamise komisjonis katkestama”. Töövõimetuskomisjon täpsustas, et ta ei tee otsust küsimuses, kas töövõimetus on tingitud või mitte ametikohustuste täitmisel juhtunud õnnetusest või kutsehaigusest.

85      Komisjoni 23. augusti 2005. aasta otsusega saadeti hageja alates 31. augustist 2005 invaliidsuspensionile ja talle määrati invaliidsustoetus, mille summa määrati kindlaks „vastavalt personalieeskirjade artikli 78 [kolmandale] lõigule”.

86      Ametisse nimetav asutus jättis hagejale saadetud 16. septembri 2005. aasta kirjaga sõnaselgelt rahuldamata viimase abitaotluse, leides haldusjuurdluse järelduste põhjal, et väited psühholoogilise ahistamise kohta ei ole põhjendatud või ei saanud neid tõendada.

87      Töövõimetuskomisjon leidis teates, mis saabus faksiga meditsiinitalitusse 7. oktoobril 2005, et „võttes arvesse töövõimetuse kaasa toonud patoloogia püsivust, ei ole vaja kõnesolevat isikut uue tervisekontrolli raames läbi vaadata”.

88      Hageja esitas 17. oktoobril 2005 komisjonile taotluse, et „ärevus‑ ja depressioonisündroom”, mille all ta kannatab, tunnistataks olevat tööalase päritoluga. See menetlus oli käesolevas kohtuasjas kohtuistungi toimumise kuupäeval veel pooleli.

E –  2003. aasta kohta koostatud karjääriarengu aruannetega seotud faktilised asjaolud

89      12. mail 2004 toimus hageja ja ametniku vahel, kes täitis kuni 2003. aasta 31. oktoobrini üksuse D2 juhataja ametikohustusi, üldiste rakendussätete artikli 8 lõikes 5 ette nähtud ametlik vestlus eesmärgiga koostada 2003. aasta jaanuari‑ kuni oktoobrikuu karjääriarengu aruanne.

90      Kuni 2003. aasta 31. oktoobrini üksuse D2 juhataja ametikohustusi täitnud ametnik koostas 18. mail 2004 hageja hindajana 2003. aasta jaanuari‑ kuni oktoobrikuu karjääriarengu aruande projekti. Selles projektis anti kõnesolevale isikule üldhinnang 8/20, s.t tulemuslikkus eest 4/10, pädevuse eest 3/6 ja tööalase käitumise eest 1/4.

91      Hindaja märkis kõigepealt 2003. aasta jaanuari‑ kuni oktoobrikuu karjääriarengu aruande punktis 6.1 „Pädevus” ära, et hagejal oli raskusi oma tööga kohanemisega, mis oli tema arvates tingitud „motivatsioonipuudusest”, ning siis, et oli informeerinud hagejat 3. septembri 2003. aasta teatega, et ta pöördub inimressursside ja sisereformide üksuse ning meditsiinitalituse poole küsimusega, kas „tema tervislik olukord on niisugune, et võimaldab tal tulevikus normaalselt töötada”. Hindaja rõhutas ka, et „2003. aasta 3. septembri ja [2003. aasta] oktoobrikuu lõpu vahel ei täheldatud [hageja] tulemuslikkuse paranemist”.

92      Direktoraadi D direktor allkirjastas 18. mail 2004 aruande kinnitajana 2003. aasta jaanuari‑ kuni oktoobrikuu karjääriarengu aruande projekti.

93      Hageja taotles 27. mail 2004 oma 2003. aasta jaanuari‑ kuni oktoobrikuu karjääriarengu aruande uuesti läbivaatamist.

94      Üldiste rakendussätete artikli 8 lõikes 10 ette nähtud vestlus aruande kinnitaja ja hageja vahel ei toimunud aruande kinnitaja sõnul „[hageja] kestva töölt puudumise tõttu”.

95      Aruande kinnitaja otsustas 14. juulil 2004 ära 2003. aasta jaanuari‑ kuni oktoobrikuu karjääriarengu aruande „haldusliku sulgemise”. Järgmisel päeval kinnitas inimressursside ja sisereformide üksuse juhataja selle haldusliku sulgemise, „võttes arvesse hindaja ja aruande kinnitaja kommentaare, et kõnesoleva isiku kõik õigused oleksid tagatud”.

96      Hageja hindaja koostas 8. juulil 2004 karjääriarengu aruande projekti ajavahemiku kohta 2003. aasta 1. novembrist kuni 31. detsembrini (edaspidi „2003. aasta novembri‑ ja detsembrikuu karjääriarengu aruanne”), kusjuures hindajaks oli mitte üksuse D2 juhataja, vaid direktoraadi D direktor. Selles projektis, mis koostati ilma, et hageja oleks eelnevalt koostanud enesehinnangut, anti talle samuti üldhinnang 8/20, s.t tulemuslikkuse eest 4/10, pädevuse eest 3/6 ja tööalase käitumise eest 1/4.

97      2003. aasta novembri‑ ja detsembrikuu karjääriarengu aruande punktis 6.1 „Tulemuslikkus” märkis hindaja, et on jõudnud järeldusele, „et hindamisperioodil ei olnud mingit arvestatavat tulemust ja mingeid tulemusi ei saavutatud, kuigi need tulemused olid [hagejale] jõukohased”. Hindaja lisas, et tema meelest on see „[hageja] motivatsioonipuuduse ja tema käitumise tagajärg”.

98      Hageja aruande kinnitaja allkirjastas 13. juulil 2004 2003. aasta novembri‑ ja detsembrikuu karjääriarengu aruande, kusjuures aruande kinnitajaks oli personali ja halduse peadirektoraadi peadirektor. Aruande kinnitaja otsustas ka ära selle karjääriarengu aruande haldusliku sulgemise.

99      Inimressursside ja sisereformide üksuse juhataja teatas 21. septembri 2004. aasta kirjaga hagejale, et 2004. aasta edutamisperioodil otsustas personali ja halduse peadirektoraadi peadirektor eelispunkte mitte anda. Selles kirjas täpsustati, et hagejale 2003. aasta hindamise raames antud üldhinnang on 8/20.

100    Hageja esitas 20. detsembril 2004 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse, milles ta taotles oma 2003. aasta jaanuari‑ kuni oktoobrikuu karjääriarengu aruande ja 2003. aasta novembri‑ ja detsembrikuu karjääriarengu aruande tühistamist.

101    Ametisse nimetav asutus jättis 4. mai 2005. aasta otsusega, mille kättesaamisest hageja teatas 7. juunil 2005, selle kaebuse rahuldamata.

 Menetlus ja poolte nõuded

102    Käesolev hagi registreeriti algselt 4. juulil 2005 Esimese Astme Kohtu kantseleis numbri all T‑252/05.

103    Esimese Astme Kohus suunas 15. detsembri 2005. aasta määrusega, kohaldades nõukogu 2. novembri 2004. aasta otsuse 2004/752/EÜ, Euratom, millega asutatakse Euroopa Liidu avaliku teenistuse kohus (ELT L 333, lk 7), artikli 3 lõiget 3, käesoleva kohtuasja Avaliku Teenistuse Kohtusse. Hagi registreeriti selle kohtu kantseleis numbri all F‑52/05.

104    Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

„–      tunnistada käesolev hagi vastuvõetavaks;

–        tühistada vajalikus ulatuses [...] 29. märtsi 2005. aasta otsus, millega komisjon jättis tühistamata kaebuse [...], mis esitati 29. novembril 2004 komisjoni kaudsete otsuste peale jätta rahuldamata personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud [...] abitaotlus ja kahju hüvitamise nõue ning 7. mai 2004. aasta ja 24. mai 2004. aasta taotlused viivitamatult ennetavate meetmete võtmise kohta;

–        [...] tühistada komisjoni 4. mai 2005. aasta otsus, millega vastatakse hageja 20. detsembri 2004. aasta kaebusele, ning tema kohta ajavahemiku osas 2003. aasta 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini koostatud karjääriarengu aruanne;

–        [...] tuvastada Euroopa Komisjoni vastutus [eespool nimetatud] otsuste ja hageja karjääriarengu aruande koostamise puhul;

–        mõista hageja kasuks välja hüvitis kantud kahju eest summas 250 000 eurot;

–        mõista kõik kohtukulud välja [komisjonilt]”.

105    Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        teha kohtukulude osas õiglane otsus.

106    Kuna pooled leppisid kokku, et püüavad saavutada vaidluse lahendamise kompromissiga, kutsus ettekandja-kohtunik nad mitteametlikule koosolekule, mis toimus Avaliku Teenistuse Kohtus 9. oktoobril 2006. 17. oktoobril 2006 teavitas ettekandja-kohtunik pooli kompromissi ettepanekust. Komisjon lükkas 24. oktoobri 2006. aasta kirjaga selle ettepaneku tagasi.

107    Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 64 lõike 3 punkti a alusel, mida kohaldatakse otsuse 2004/752 artikli 3 lõike 4 kohaselt mutatis mutandis Avaliku Teenituse Kohtu suhtes, esitas Avaliku Teenistuse Kohus pooltele küsimusi. Pooled vastasid Avaliku Teenistuse Kohtu küsimustele.

108    Faksis, mis saabus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 17. juunil 2007, hindas hageja oma varalise kahju kogusummaks 781 906,43 eurot, mis vastab järgmise kahe elemendi vahele: esiteks töötasu ja pension, mida ta oleks saanud, kui teda ei oleks tunnistatud töövõimetuks, ning teiseks invaliidsustoetus, mida ta saab, ja pension, mida talle tulevikus makstakse.

109    Avaliku Teenistuse Kohus jättis 26. septembri 2007. aasta määrusega rahuldamata komisjoni taotluse jätta välja haldusjuurdluse toimiku lisades esinevad laused.

 Õiguslik käsitlus

A –  Esialgsed tähelepanekud vaidluseseme kohta

110    Hagi eseme kohta niisugusena, nagu hageja on selle ametlikult esitanud, tuleb teha järgmised märkused.

111    Esiteks taotleb hageja oma teise nõude raames ametlikult, et tühistataks „29. märtsi 2005. aasta otsus, millega komisjon jättis rahuldamata kaebuse [...], mis esitati 29. novembril 2004 komisjoni kaudsete otsuste peale jätta rahuldamata personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud [...] abitaotlus ja kahju hüvitamise nõue ning 7. mai 2004. aasta ja 24. mai 2004. aasta taotlus võtta viivitamatult ennetavad meetmed”. Seega tehti kõnesoleva isiku arvates kolm erinevat kaudset otsust: esiteks jäeti rahuldamata 29. aprilli 2004. aasta teates sõnastatud abitaotlus, teiseks samas teates esitatud kahju hüvitamise nõue, kolmandaks taotlus viia ta üle väljapoole personali ja halduse peadirektoraati, mis oli esitatud 7. ja 24. mai 2004. aasta kirjadega.

112    Selles küsimuses on selge, et 29. aprilli 2004. aasta teatega, mis saabus kaebuste üksusesse sama aasta 3. mail, esitas hageja komisjonile „[a]bitaotluse [...] personalieeskirjade artikli 24 alusel, mis on ka taotlus personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses: psühholoogiline ahistamine”. Ta kaebas selles mitme asjaolu üle, mida ta nimetas psühholoogiliseks ahistamiseks, ja taotles, et „neutraalne instants”, kes ei ole seotud personali ja halduse peadirektoraadiga, algataks haldusjuurdluse. Hageja nõudis selles teates ka talle väidetava psühholoogilise ahistamise tõttu tekkinud kahju hüvitamist.

113    Lisaks saatis kõnesolev isik pärast 29. aprilli 2004. aasta teadet 7. ja 24. mail 2004 komisjonile kaks uut kirja, milles ta taotles, et võetaks „viivitamatult ennetavad meetmed”, näiteks „[tema] määramine teisele ametikohale või üleviimine” väljapoole personali ja halduse peadirektoraati. Nendes kirjades viitas hageja sõnaselgelt 29. aprilli 2004. aasta teatele ja põhjendas oma eemaldumistaotlust psühholoogilise ahistamisega, mille ohvriks ta ennast pidas direktoraadis, kuhu ta oli määratud. Seega tuleb asuda seisukohale, et need kirjad sisaldasid mitte uusi abitaotlusest erinevaid taotlusi, vaid täpsustusi, mis ta selles tegi viivitamatult võtmisele kuuluvate ennetavate meetmete kohta, milleks käesoleval juhul on eemaldamismeede.

114    Selles olukorras tuleb asuda seisukohale, et hageja taotles oma abitaotluses sisuliselt kolme tüüpi meetmete võtmist: esiteks haldusjuurdluse algatamist ja läbiviimist; teiseks viivitamatut eemaldamist veel isegi enne, kui selguvad haldusjuurdluse tulemused; kolmandaks ükskõik missugust meedet, mille eesmärk on teda lõplikult kaitsta, kui psühholoogiline ahistamine on kinnitust leidnud.

115    Et administratsioon ei vastanud nelja kuu jooksul pärast seda, kui 3. mail 2004 esitati 29. aprilli 2004. aasta teade, ei abitaotlusele ega kahju hüvitamise nõudele, tekitas vastamata jätmine personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 kohaselt kaks kaudset rahuldamata jätmise otsust: esimesega keelduti rahuldamast abitaotlust, teisega jäeti rahuldamata kahju hüvitamise nõue.

116    Teiseks tuleneb kolmanda nõude sõnastusest, et hageja arvates koostas komisjon 2003. aasta kohta ainult ühe karjääriarengu aruande. On siiski selge, et komisjon koostas üldiste rakendussätete artikli 4 lõike 1 alusel hagejale kaks aruannet: esimene käsitles ajavahemikku 2003. aasta 1. jaanuarist kuni 31. oktoobrini (2003. aasta jaanuari‑ kuni oktoobrikuu karjääriarengu aruanne), teine ajavahemikku 2003. aasta 1. novembrist kuni 31. detsembrini (2003. aasta novembri‑ ja detsembrikuu karjääriarengu aruanne).

117    Võttes arvesse eespool esitatud täpsustusi ja kohtupraktikat, mille kohaselt on kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tühistamise nõude tagajärjeks pöördumine ühenduse kohtu poole selle huve kahjustava akti tühistamiseks, mille peale kaebus esitati (Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 293/87: Vainker vs. parlament, EKL 1989, lk 23, punkt 8; Esimese Astme Kohtu 23. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑310/02: Theodorakis vs. nõukogu, EKL AT 2004, lk I‑A‑95 ja II‑427, punkt 19, ja Esimese Astme Kohtu 9. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑80/04: Castets vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I‑A‑161 ja II‑729, punkt 15), tuleb käesolevat hagi käsitleda nii, et sellega nõutakse sisuliselt, et:

–        tühistataks kaudne otsus jätta abitaotlus rahuldamata;

–        tühistataks 2003. aasta karjääriarengu aruanne;

–        kohustada komisjoni hüvitama hagejale põhjustatud kahju.

118    Tuleb siiski märkida, et hageja põhjendab enamikku oma nõuetest ja väidetest sellega, et teda ahistati ametikohustuste täitmisel psühholoogiliselt.

119    Avaliku Teenistuse Kohus arvab seega, et otsuse tegemiseks hageja nõuete erinevate punktide kohta tuleb kõigepealt analüüsida tema väiteid, mille kohaselt oli tegemist psühholoogilise ahistamisega.

B –  Psühholoogiline ahistamine

1.     Poolte argumendid

120    Hageja sõnul kinnitavad seda, et talle sai personali ja halduse peadirektoraadi administratsiooni poolt tõesti osaks psühholoogiline ahistamine, asjaolud, mis tuleks rühmitada kuude kategooriasse.

121    Esiteks esitas üksuse B2 juhataja – kuhu hageja oli määratud, kui komisjon ta katseajal oleva ametnikuna tööle võttis – direktoraadi B direktorile, kelle ülesanne oli koostada esimene katseaja lõpu aruanne, põhjendamatult kriitilise teabe kõnesoleva isiku töö kvaliteedi kohta, arvestades, et talle ei tehtud tema katseaja esimese osa jooksul ühtegi etteheidet ja väljendati isegi rahulolu. Veelgi enam: ekslikul ettekäändel, et ta nõustus oma katseaja pikendamisega, ei kuulanud hindamiskomitee lisaks ära ei teda ennast ega isikuid, keda ta soovis lasta ära kuulata. Lõpuks märgib hageja, et üks tema endisi kolleege on valmis andma tunnistusi töötingimuste kohta üksuses B2.

122    Teiseks oli hageja alates tema määramisest üksusesse 01 (millest hiljem sai üksus D2) tööalaselt eraldatud, sest selle üksuse juhataja ja juhataja asetäitja vältisid süstemaatiliselt temaga kõnelemist ning andsid talle kuni 2004. aasta suveni kabinetid, mis olid asukoha poolest ülejäänud üksusest kaugel ja kus ei olnud sobivaid töövahendeid.

123    Kolmandaks ei antud hagejale 2003. aasta jaanuarikuust kuni juunikuuni ühtegi ülesannet.

124    Neljandaks levitasid hageja otsesed ülemused laimujutte tema tööalaste võimete kohta.

125    Viiendaks jätsid direktoraadi D direktor ja üksuse D2 juhataja selleks, et hagejat „psühholoogiliselt tasakaalust välja viia”, rahuldamata mõned põhipuhkuse taotlused, mis ta esitas, kusjuures keeldumine leidis mõnel juhul aset pärast põhimõttelist nõustumist. Peale selle rahuldati mõned taotlused alles hilinemisega, mille tõttu pidi hageja vähemalt ühel juhul oma puhkusetaotluse tagasi võtma ja pileti broneeringu tühistama.

126    Kuuendaks pidasid direktoraadi D direktor ja üksuse D2 juhataja eelkõige ajavahemikul 2004. aasta 8. septembrist kuni 2005. aasta 31. märtsini ekslikult põhjendamatuks mitut haiguspuhkust, mille tagajärg hagejale oli see, et ta kaotas päevi 2004. ja 2005. aasta põhipuhkusest ja tema palgast peeti summasid kinni.

127    Kohtuistungil väitis hageja veel, et komisjon ei reageerinud kuidagi sõltumatu arsti arvamusele, kes oli 6. oktoobril 2004 soovitanud määrata ta teisele ametikohale väljaspool personali ja halduse peadirektoraati.

128    Komisjon meenutab enda kaitseks, et personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 on loetletud kriteeriumid, mis peavad olema täidetud, et võiks kõnelda psühholoogilisest ahistamisest. Kõnesolev käitumine peab selle artikli kohaselt olema näiteks sobimatu, leidma aset aja jooksul, korduma pikema või lühema aja tagant ning selle eesmärk peab olema kahjustada isiku isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust. Ametnikule osaks saava käitumise võib psühholoogiliseks ahistamiseks kvalifitseerida seega ainult siis, kui selle objektiivne eesmärk oli kahjustada asjaomase isiku mainet või rikkuda tahtlikult tema töötingimusi. Seega peaks niisugune käitumine olema komisjoni meelest objektiivselt tahtlik, nagu ilmneb kohtupraktikast (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 23. veebruari 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑7/98, T‑208/98 ja T‑109/99: De Nicola vs. EIP, EKL AT 2001, lk I‑A‑49 ja II‑185; Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑136/03: Schochaert vs. nõukogu, EKL AT 2004, lk I‑A‑215 ja II‑957, ja Esimese Astme Kohtu 4. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑144/03: Schmit vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I‑A‑101 ja II‑465).

129    Komisjon rõhutab, et käesoleval juhul ei näita aga ükski asjaolu, millele hageja tugineb, et tema kolleegide või otseste ülemuste käitumise eesmärk oleks olnud tahtlikult kahjustada tema mainet või rikkuda tema töötingimusi.

2.     Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

130    Kõigepealt tuleb meenutada, et 1. mail 2004 jõustunud personalieeskirjade artikli 12a lõige 3 näeb ette, et „[p]sühholoogiline ahistamine [on] sobimatu käitumine, mis leiab aset aja jooksul, on korduv või süstemaatiline ja hõlmab füüsilist käitumist, kõne- või kirjakeelt, žeste vm tegevusi, mis on tahtlikud ja mis võivad kahjustada inimeste isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust”.

131    2003. aasta teatises psühholoogilise ahistamise kohta, mis on võrdväärne sisedirektiiviga ja komisjonile kohustuslik, sest ta pole avaldanud selget soovi kalduda sellest põhjendatud ja üksikasjaliku otsusega kõrvale (vt selle kohta Euroopa Kohtu 30. jaanuari 1974. aasta otsus kohtuasjas 148/73: Louwage vs. komisjon, EKL 1974, lk 81, punkt 12; Euroopa Kohtu 1. detsembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 190/82: Blomefield vs. komisjon, EKL 1983, lk 3981, punkt 20, ja Esimese Astme Kohtu 6. veebruari 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑246/04 ja T-71/05: Wunenburger vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 127), on lisaks rõhutatud, et psühholoogiline ahistamine kui nähtus „avaldub mitmeti, eelkõige üleoleku näitamise, negatiivsete hoiakute, surveavaldamiste, solvangute, isegi suhtlemisest keeldumisena, s.t väga mitmesuguse käitumisena, mis siis, kui see on hetkeline – olemata seepärast veel vastuvõetav – võib rasket tagajärge mitte kaasa tuua, kuid mille kordumine tekitab tõsist kahju isikule, kelle vastu see on suunatud”. 2003. aasta teatises psühholoogilise ahistamise kohta on täpsustatud ka, et „[k]ritiseeritav käitumine kuulub võimu kuritarvitamise või perversse manipuleerimise valdkonda” ning „võib tulla nii ühe isiku kui ka isikute rühma poolt”.

132    Tuleb rõhutada, et psühholoogilist ahistamist tuleb mõista kui protsessi, mis toimub tingimata aja jooksul ja eeldab korduvaid või pidevaid tegusid. Nimelt on personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 nõutud, et selleks, et käitumise võiks kvalifitseerida psühholoogiliseks ahistamiseks, peab see leidma „aset aja jooksul, o[lema] korduv või süstemaatiline”, samal ajal kui 2003. aasta teatises psühholoogilise ahistamise kohta rõhutatakse selle käitumise „kordumise vajadust”.

133    Vastupidi komisjoni väitele ei tehta pealegi personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 sõltumata keeleversioonist eeldatava ahistaja halvast kavatsusest sugugi kriteeriumi, mis peab olema täidetud, et kvalifitseerida käitumine psühholoogiliseks ahistamiseks.

134    Personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 on psühholoogilist ahistamist määratletud kui „sobimatut käitumist”, mille olemasoluks peavad korraga olema täidetud kaks tingimust. Esimese tingimuse kohaselt peab olema tegemist füüsilise käitumise, kõne- või kirjakeele, žestide vm tegevustega, mis „[leiavad] aset aja jooksul, on korduv[ad] või süstemaatili[sed]” ja „tahtlikud”. Teise tingimuse kohaselt, mis on esimesest eraldatud sidesõnaga „ja”, peab see füüsiline käitumine, kõne- või kirjakeel, need žestid vm tegevused „kahjusta[m]a inimeste isiksust, väärikust või füüsilist ja psühholoogilist terviklikkust”.

135    Asjaolust, et omadussõna „tahtlik” on kasutatud esimese ja mitte teise tingimuse puhul, võib teha kaks järeldust. Esiteks peab personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 silmas peetud füüsiline käitumine, kõne- või kirjakeel, žestid vm tegevused olema tahtlikud, mis jätab selle sätte kohaldamisalast välja kogemata asetleidvad teod. Teisalt ei ole seevastu nõutud, et see füüsiline käitumine, kõne- või kirjakeel, need žestid vm tegevused oleksid toime pandud kavatsusega kahjustada isiku isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust. Teiste sõnadega võib psühholoogilise ahistamisega personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses olla tegemist ka siis, kui ahistaja ei kavatsenud oma tegudega tahtlikult ohvri mainet või tema töötingimusi kahjustada. Piisab sellest, kui need teod, mis pandi toime tahtlikult, tõid niisugused tagajärjed objektiivselt kaasa.

136    Tuleb lisada, et personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 vastupidine tõlgendus viiks selleni, et nimetatud sättelt võetakse kogu kasulik mõju, sest psühholoogilise ahistamise toimepanija pahatahtlikku kavatsust on raske tõendada. Kuigi on juhtumeid, mil niisugune kavatsus on tegude toimepanija käitumise loomulik seletus, tuleb märkida, et sellised juhtumid on harvad ja enamikes olukordades hoidub eeldatav ahistaja igasugusest käitumisest, mis võib lasta aimata tema kavatsust kahjustada ohvri mainet või tema töötingimusi.

137    Tuleb ka meenutada, et personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 üks tõlgendus, mis põhineb eeldatava ahistaja pahatahtlikul kavatsusel, ei oleks vastavuses „ahistamise” määratlusega, mis on esitatud nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivis 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79). Nimetatud direktiivi artiklis 1 on meenutatud, et selle eesmärk on „kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine” ning siis on selle artikli 2 lõikes 3 täpsustatud, et „[a]histamist peetakse üheks diskrimineerimise vormiks [...], kui mõne artiklis 1 nimetatud põhjusega seotud soovimatu käitumise eesmärk või selle tegelik toime on isiku väärikuse alandamine ja ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna loomine”.

138    Väljendi „eesmärk või selle tegelik toime” kasutamine direktiivis 2000/78 näitab, et ühenduse seadusandja soovis – nagu kinnitab selle direktiivi põhjendus 30 – tagada psühholoogilise ahistamise ohvritele „piisava õiguskaitse”. Sellist kaitset ei saaks nimelt tagada, kui psühholoogiline ahistamine tähendaks ainult käitumist, mille eesmärk oli kahjustada isiku isiksust, võttes arvesse kui raske on ohvril tõendada niisuguse käitumise, mille eesmärk oli teda tahtlikult psühholoogiliselt ahistada, kavatsust ja selle kavatsuse tõukejõudu.

139    Samuti oleks raske mõista, miks oleks ühenduse seadusandja pärast seda, kui ta leidis direktiivis 2000/78, et käitumine, mille eesmärk ei olnud alandada isiku väärikust, kuid mis tegi seda siiski, kujutab endast psühholoogilist ahistamist, pidanud otsustama 2004. aastal personalieeskirjade reformi raames vähendada ametnikele ja muudele teenistujatele tagatud kaitse taset ning piirata psühholoogilise ahistamise mõistet personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 ainult käitumisega, mille eesmärk oli kahjustada isiku väärikust.

140    Mõistagi on Esimese Astme Kohus mitmes kohtuotsuses sedastanud, et selleks, et käitumise saaks kvalifitseerida psühholoogiliseks ahistamiseks, peab see olema objektiivselt tahtlik ning hageja peab sõltumata kirjeldatud asjaolude võimalikust subjektiivsest tunnetusest esitama tõendid, mis võimaldavad näidata, et talle sai osaks nimetatud käitumine, mille objektiivne eesmärk oli kahjustada tema mainet või rikkuda tahtlikult tema töötingimusi (eespool viidatud kohtuotsus De Nicola vs. EIP, punkt 286; eespool viidatud kohtuotsus Schochaert vs. nõukogu, punkt 41, ja eespool viidatud kohtuotsus Schmit vs. komisjon, punktid 64 ja 65). Käesoleval juhul ei saa siiski tõhusalt tugineda eespool meenutatud kohtupraktikale, sest see pärineb kõigil juhtudel kohtuasjadest, milles on vaidlustatud enne personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 jõustumist toime pandud käitumine. On tõsi, et 26. oktoobri 2007. aasta otsuses kohtuasjas T‑154/05: Lo Giudice vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) kohaldas Esimese Astme Kohus uuesti seda kohtupraktikat juhtumi suhtes, milles administratsioonile etteheidetav käitumine oli osaliselt toime pandud pärast personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 jõustumist. Sellest kohtuotsusest ei ilmne siiski, et nimetatud kohus oleks sõnaselgelt soovinud tõlgendada personalieeskirjade artikli 12a lõiget 3 nii, et eeldatava ahistaja halba kavatsust tuleb pidada psühholoogilise ahistamise asetleidmise tingimuseks.

141    Lõpuks ei saa personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tõlgendust niisugusena, nagu see on esitatud eespool, vaidlustada ei tuginedes personalieeskirjade artikli 12a lõike 4 esimesele lausele ega ka 2006. aasta otsusele psühholoogilise ja seksuaalse ahistamise kohta.

142    Mis puudutab personalieeskirjade artikli 12a lõike 4 esimest lauset, siis selles on sätestatud, et „[s]eksuaalne ahistamine [on] seksuaalse alatooniga käitumine, mis on sellele isikule, kellele see on suunatud, soovimatu ja mille eesmärk või tegelik toime on isiku solvamine või ähvardava, vaenuliku, solvava või häiriva õhkkonna loomine”.

143    Selles küsimuses tuleb märkida, et väljend „mille eesmärk või tegelik toime on” esineb personalieeskirjade artikli 12a lõike 4 esimeses lauses, kuid seda ei ole personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3.

144    Seda puudumist ei saa siiski tõlgendada nii, et psühholoogilise ahistamise puhul võib ainult tegusid, mille „eesmärk on” kahjustada isiku mainet või rikkuda tema töötingimusi, pidada psühholoogiliseks ahistamiseks. Nagu öeldud, ilmneb personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 sõnastusest endast, et selleks, et tegemist oleks psühholoogilise ahistamisega selle artikli tähenduses, piisab kui selles kirjeldatud teod, nimelt „füüsili[ne] käitumi[ne], kõne- või kirjakeel[...], žest[id] vm tegevus[ed]” „kahjusta[sid] [isiku] isiksust, väärikust või füüsilist ja psühholoogilist terviklikkust”, sõltumata küsimusest, kas need teod pandi toime kavatsusega kahjustada või mitte, millel ei ole asjas tähtsust.

145    Mis puudutab lisaks 2006. aasta otsust psühholoogilise ja seksuaalse ahistamise kohta, millega asendati 2003. aasta teatis psühholoogilise ahistamise kohta, siis selles otsuses on märgitud, et „personalieeskirjade kohaselt on psühholoogilise ahistamisega tegemist üksnes siis, kui väidetava ahistaja käitumist võib pidada sobimatuks, tahtlikuks, korduvaks, kestvaks või süstemaatiliseks ning selle eesmärk on näiteks kahjustada asjaomase isiku mainet või teda alavääristada”, ning lisatud, et „[n]eed kriteeriumid peavad olema korraga täidetud. [...]”.

146    Esmapilgul näib, et 2006. aasta otsuses psühholoogilise ja seksuaalse ahistamise kohta märgitakse, et psühholoogilise ahistamisega on tegemist üksnes käitumise korral, mille „eesmärk on [...] kahjustada asjaomase isiku mainet või teda alavääristada”. Tuleb siiski tõdeda, et selles otsuses on piirdutud – nagu näitab sõna „näiteks” kasutamine – näidete toomisega tegude kohta, mida võib pidada psühholoogiliseks ahistamiseks, ega ole kavatsetud märkida, et tegusid saab selleks pidada ainult siis, kui nende eesmärk ja mitte ainult tagajärg on kahjustada isiku isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust. 2006. aasta otsuse psühholoogilise ja seksuaalse ahistamise kohta vastupidine tõlgendamine viiks selleni, et niisugune otsus muudetakse suures osas tühiseks, sest nagu öeldud, on isikul raske esitada tõendeid selle kohta, et eeldataval ahistajal oli kavatsus kahjustada tema mainet või teda alavääristada.

147    Otsus hageja esitatud psühholoogilise ahistamise etteheite kohta tuleb teha, lähtudes kõikidest esitatud põhjendustest, mis eeldab, et analüüsitakse, kas erinevad teod, mida ta oma ülemustele ette heidab, pandi tõesti toime, ning tehakse kindlaks, kas need teod, mille võib rühmitada kuude kategooriasse, kahjustasid objektiivselt kõnesoleva isiku isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust.

148    Tuleb rõhutada, et arvesse lähevad ainult faktilised asjaolud, mis leidsid aset enne abitaotluse ja kahju hüvitamise nõude kaudse rahuldamata jätmise otsuse tegemise kuupäeva, s.t enne 3. septembrit 2004 ning mis puudutavad peamiselt tingimusi, milles hageja oma ametikohustusi täitis.

149    Mõistagi väidab hageja, et kannatas psühholoogilise ahistamise all ka ajavahemikul pärast 2004. aasta 3. septembrit. Käesoleva vaidluse raames ei analüüsita siiski, kas sellel perioodil esines psühholoogilist ahistamist. Esiteks ei ole see väidetav psühholoogiline ahistamine, mis oli kõnesoleva isiku sõnul tingitud sellest, et komisjon rikkus viisiga, kuidas ta käsitles tema arstitõendeid, personalieeskirjade artiklit 59, samasugune nagu see, mille all ta kaebab olevat kannatanud enne 2004. aasta 3. septembrit. Teiseks on selge, et hageja ei algatanud mingit kohtueelset menetlust, et saavutada väidetavalt pärast 2004. aasta 3. septembrit üle elatud psühholoogilise ahistamisega seotud kahju hüvitamine. Tuleb siiski täpsustada, et kui hageja peab sellise kahju hüvitamise nõuet põhjendatuks, tuleb tal endal see esitada.

a)     Esiteks hageja katseaja pikendamisega seonduv

150    Hageja esitab sisuliselt kolm etteheidet.

151    Esimeses etteheites väidab hageja, et kriitilised kommentaarid tema esimeses katseaja lõpu aruandes on seletatavad sellega, et üksuse B2 juhtaja esitas direktoraadi B direktorile põhjendamatult negatiivse teabe tema töö kvaliteedi kohta, seda selleks, et lükata vastutus enese eksimuste eest toimikute haldamisel hageja kaela.

152    Selles küsimuses on selge, et direktoraadi B direktor, kelle ülesanne oli koostada esimene katseaja lõpu aruanne, andis selles hageja tööle kriitilisi hinnanguid. Näiteks märkis ta, et kõnesolev isik „ei ole suutnud täita mõistlike tähtaegade jooksul [...] teatavaid olulisi ülesandeid, mis talle on usaldatud”, ning tal on esinenud „teenistusesiseselt suhtlemisraskusi”. Ta märkis ära ka „komisjonis valitseva haldus‑ ja juhtimissüsteemi puuduliku tundmise”.

153    Peale selle, et hageja ei esita väite kohta, et niisuguste hinnangute andmine on seletatav sellega, et üksuse B2 juhataja soovis lükata vastutuse enese eksimuste eest tema kaela, ühegi tõendit, ilmneb toimiku materjalidest, et hageja täitis katseaja alguses mõned talle antud ülesanded hilinemisega, näiteks aruandeprojektide koostamine distsiplinaartoimiku haldamise raames. Lisaks oli hageja tööalase võimekuse suhtes kriitiline ka sotsiaalse dialoogi üksuse juhataja; selles üksuses töötas hageja 2001. aasta 18. maist kuni 15. oktoobrini oma pikendatud katseaja vältel.

154    Esimene etteheide tuleb seega tagasi lükata, ilma et oleks tarvis läbi viia hageja taotletud ärakuulamist.

155    Teises etteheites kritiseerib hageja seda, et tema katseaega pikendati, ilma et üksuse B2 juhataja oleks teinud talle enne seda vähimatki etteheidet.

156    Sellega on nii, et kuigi on sedastatud, et administratsioonil ei ole mingit kohustust hoiatada mingil hetkel katseajal olevat töötajat, kelle tööga ei saa rahul olla (vt Euroopa Kohtu 15. mai 1985. aasta otsus kohtuasjas 3/84: Patrinos vs. MSK, EKL 1985, lk 1421, punkt 19; Esimese Astme Kohtu 5. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑96/95: Rozand‑Lambiotte vs. komisjon, EKL AT 1997, lk I‑A‑35 ja II‑97, punkt 102), tuleb siiski rõhutada, et ärakuulamise eest vastutav ametnik tundis oma haldusjuurdluse aruandes kahetsust „[esimese katseaja lõpu aruande] koostamise asjaolude üle” ning pidas hoolitsemiskohustusega vastuolus olevaks eelkõige asjaolu, et hagejale „ei antud võimalust jagada õigeaegselt selgitusi puuduste kohta, mis tema üksuse juhataja välja tõi, ega eriti võimalust neid parandada, olles eelnevalt oma ülemustega kokku leppinud, kuidas seda teha”. Ärakuulamise eest vastutav ametnik mainis sõnaselgelt ka, et „enne seda, kui hagejale teatati, et tema [esimene] katseajalõpu aruanne on negatiivne, ei toimunud [hageja] ja tema ülemuste vahel vestlust”. Hagejal on seega alust komisjonile ette heita, et see pikendas tema katseaega, ilma et oleks teda eelnevalt kuidagi hoiatanud.

157    Teise etteheitega tuleb järelikult nõustuda.

158    Mis puudutab kolmandat etteheidet, mille kohaselt hindamiskomitee, keda teavitati ekslikult, et hageja nõustus oma katseaja pikendamisega, ei kuulanud ära teda ennast ega isikuid, keda ta soovis lasta ära kuulata, siis on selge – nagu tunnistas ka komisjon sõnaselgelt oma 20. septembri 2001. aasta otsuses, millega ta jättis rahuldamata katseaja pikendamise otsuse peale esitatud kaebuse – et hindamiskomiteele „teatati ekslikult, et [hageja] nõustus katseaja pikendamisega teises üksuses”, ning „[s]ee eksitus on tingitud sellest, et [hageja] tegi ettepaneku määrata ta teatavaks tehtud katseaja pikendamise raames ümber [üksusesse B4], kuid ta ei saanud anda oma nõusolekut katseaja pikendamise enda küsimuses”. Mõistagi ei kohustanud ükski personalieeskirjade ega ühegi teise õigusakti säte hindamiskomiteed ärakuulamisi läbi viima. Ei saa siiski välistada, et selle eksliku teabe tõttu tegigi hindamiskomitee otsuse mitte ära kuulata kõnesolevat isikut ega isikuid, keda viimane soovis lasta ära kuulata.

159    Sellest tuleneb, et kolmanda etteheitega tuleb samuti nõustuda.

160    Hagejal on seega alust väita, et komisjon tegi tema katseaja pikendamisel mõned vead. Need vead ei ole iseenesest siiski nii tõsised, et neid tuleks käsitada personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses kõnesoleva isiku isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust kahjustavatena.

b)     Teiseks komisjonipoolne hageja eraldamine

161    Tuleb meenutada, et kõnesolev isik töötas 2003. aasta jaanuarikuu ja töövõimetuks tunnistamise, s.t 2005. aasta 31. augusti vahel järgemööda kolmes kabinetis, esimene paiknes hoone Montoyer 34 kolmandal korrusel (2003. aasta jaanuarist kuni juunini), teine hoone Science 11 esimese ja teise korruse vahelisel vahekorrusel (2003. aasta juunikuust kuni 2004. aasta suveni) ja kolmas hoone Science 11 üheksandal korrusel (alates 2004. aasta suvest).

162    Mis puudutab esimest kabinetti, siis ilmneb toimiku materjalidest, et see oli üksuse D2 juhataja kabinetist kaugel ja asus lisaks korrusel, kus kõnesolev isik oli ümberehitustööde tõttu ainus töötaja.

163    Teise kabineti osas, mis paiknes hoone Science 11 vahekorrusel, tõdes ärakuulamise eest vastutav ametnik, et see oli „kaugel mitte ainult ülejäänud üksusest, kuhu [hageja] oli määratud, vaid ka teiste üksuste ja direktoraatide kolleegidest”, ning rõhutas, et „[selle kabineti] väga ebatüüpiline ja veider asukoht takistas selles töötaval isikul tõenäoliselt integreerumist talitusse, kuhu ta oli määratud”, lisades isegi, et „asjaolu, et [hageja] oli pidevalt selles kabinetis, võis mõjuda negatiivselt tema meeleolule”.

164    Isegi kui hageja ei ole tõendanud esiteks asjaolu, et talle antud kabinettides puudusid sobivad töövahendid, ning teiseks tõika, et tema otsesed ülemused keeldusid temaga kõnelemast, peab selles olukorras asuma seisukohale, et komisjon tegi vea, andes hagejale kuni 2004. aasta suveni eraldatud kabinetid.

165    Tuleb siiski rõhutada, et ärakuulamise eest vastutav ametnik küll kritiseeris mainitud eraldatust, ent leidis sellele ka põhjenduse. Ta märkis nimelt, et pärast seda, kui komisjonis loodi mitu ametkonda ja sellega kaasnes isikute liikumine, paisati üksus D2 ise laiali hoone Science 11 neljale korrusele (8., 9., 10. ja 11. korrusele), mis aitab tema meelest mõista, „miks pidi [hageja] mitu korda kabinetti vahetama”.

166    Veel tuleb märkida, et hageja ülemused astusid teatavaid samme selleks, et tema kabineti osas leitaks rahuldavam lahendus.

167    Näiteks saatis üksuse D2 juhataja asetäitja 3. juulil 2003 hagejale e‑kirja, milles tegi ettepaneku, et oodates kogu üksuse D2 koondamist hoone Science 11 10. ja 11. korrusele, koliks hageja ja seaks ennast sisse selle hoone 8. korrusel asuvas kabinetis, kus töötas üks tema kolleeg. See ümberkolimine pidi nimetatud e‑kirja sõnastuse enda kohaselt olema siiski kõigest „ajutine”, mis seletab, miks hageja vastas 7. juuli 2003. aasta e‑kirjaga sellele ettepanekule nii, et ta kõhkleb ja eelistab oodata nii kaua, kuni on põhipuhkuselt tagasi, et näha, kas „augustikuuks” on leitud „lõplik lahendus”.

168    Samuti saatis üksuse D2 juhataja 11. septembril 2003 e‑kirja inventarinimestikku kantud vara haldurile, et meenutada talle vajadust lahendada hageja kabineti küsimus. Olles meenutanud talle, et nad on arutanud seda küsimust üheskoos juba enne 2003. aasta suvepuhkust, palus ta sellel halduril „anda [üksuse D2] käsutusse kabinet, mis on [hagejale] sobiv ja nii lähedal [hoone Science 11] 10. ja 11. korrusele kui võimalik”. Ta lisas, et „asjaga hakkab natuke kiireks minema, sest asjaolu, et [hageja] praegune kabinet, mis paikneb [hoone Science 11] esimesel korrusel, ei sobi talle, näib tõsiselt kahjustavat [kõnesoleva isiku] tulemuslikkust ning lahendus on tarvis leida kohe”.

169    Isegi kui eespool kirjeldatud sammud ei andnud tulemusi, ei saa seda, et hagejale anti eraldatud kabinetid – ükskõik kui laiduväärne see ka ei oleks – käsitleda nii, et see kahjustas kõnesoleva isiku isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust.

c)     Kolmandaks asjaolu, et hagejale ei antud 2003. aasta jaanuarikuust kuni juunikuuni ühtegi ülesannet

170    Toimiku materjalidest ilmneb, et hagejale ei antud alates tema määramisest 1. jaanuaril 2003 üksusesse D2 ja 2003. aasta peaaegu kogu esimese poole jooksul ühtegi ülesannet ning kõnesoleva isiku ametikoha kirjeldus koostati ja edastati talle alles 10. juunil 2003. Selles küsimuses rõhutas ärakuulamise eest vastutav ametnik, et „juba ainuüksi asjaolu, et ametnik pidi ootama pool aastat enne, kui sai täpselt teada, mida temalt talituses, kuhu ta oli määratud, oodatakse, võib see ametnik mõistlikult tajuda kui sobimatut käitumist, arvestades iseäranis, et tema suhe töökeskkonnaga oli juba varem konfliktne”.

171    Kuigi komisjon märgib, et hageja pidi üksuses D2 algselt viibima lühikest aega, sest kohe 2003. aasta esimestel kuudel oli ta kavas üle viia personali ja halduse peadirektoraadi julgeoleku direktoraati, ei ole see asjaolu – kusjuures sündmus ei leidnud pealegi aset – kuidagi niisugune, mis õigustaks seda, et kõnesolevale isikule ei antud 2003. aasta esimestel kuudel ühtegi ülesannet. Samuti ei lubanud asjaolu, et hageja puudus selle aasta esimesel poolel sageli haiguse tõttu või oli põhipuhkusel, administratsioonil jätta täitmata talle asetatud kohustust määrata kindlaks hageja ametiülesanded.

172    Võttes arvesse käesoleva kohtuasja asjaolusid ja eelkõige esialgseid plaane määrata hageja teisele ametikohale väljaspool üksust D2, tuleb siiski asuda seisukohale, et hagejale ülesannete andmist hilinemisega ei saa iseenesest vaadelda nii, et see kahjustas viimase isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust.

d)     Neljandaks komisjonipoolne laimujuttude levitamine hageja tööalaste võimete kohta

173    Hageja ei esita midagi, mis tõendaks väidet, et personali ja halduse peadirektoraadi ülemused oleksid levitanud laimujutte tema tööalaste võimete kohta.

174    Selle etteheitega ei saa niisiis nõustuda.

e)     Viiendaks asjaolu, et komisjon jättis rahuldamata mõned põhipuhkuse taotlused ja rahuldas mõned teised viivitusega

175    Kõigepealt tuleb meenutada, et kuigi personalieeskirjade artikli 57 esimese lõigu kohaselt on „[a]metnikel [...] õigus saada igal kalendriaastal puhkust, mille pikkus on vähemalt 24 tööpäeva ja kõige rohkem 30 tööpäeva”, on sedastatud, et põhipuhkuse andmata jätmist selleks, et tagada talituse häireteta töö, ei saa pidada iseenesest psühholoogilise ahistamise ilminguks (eespool viidatud kohtuotsus Schmit vs. komisjon, punkt 78).

176    Käesoleval juhul heidab hageja komisjonile ette, et see ei rahuldanud enne seda, kui tegi 3. septembril 2004 abitaotluse ja kahju hüvitamise nõude kaudse rahuldamata jätmise otsuse, kolme põhipuhkuse taotlust, mis käsitlesid ajavahemikke 2004. aasta 10. maist kuni 30. juunini, 2004. aasta 19. maist kuni 8. juunini ja 2004. aasta 5. juulist kuni 13. augustini. Hageja arvates on need rahuldamata jätmised seletatavad administratsiooni sooviga teda „psühholoogiliselt tasakaalust välja viia”.

177    Mis puudutab 7. mail 2004 esitatud ja ajavahemikku 2004. aasta 10. maist kuni 30. juunini puudutava põhipuhkuse taotluse rahuldamata jätmist, siis toimiku materjalidest, eelkõige kõnesolevale isikule 7. ja 10. mail 2004 saadetud e‑kirjadest ilmneb, et see rahuldamata jätmine rajanes õiguspärasel põhjusel, nimelt vajadusel analüüsida pärast 7. mai 2004. aasta tervisekontrolli, milles märgiti, et „[hageja] tervise huvides oleks soovitav, et ta vahetaks ametikohta”, koos viimasega erinevaid võimalusi saavutada tema määramine teisele ametikohale väljaspool personali ja halduse peadirektoraati. Pealegi on tõendatud, et 10. mail 2004 kohtus hageja tõesti direktoraadi D direktoriga ning sellel kohtumisel otsustati, et kõnesoleva isiku curriculum vitae saadetakse teistele peadirektoraatidele. Lisaks teatas hageja ise 12. mai 2004. aasta e‑kirjaga direktoraadi D direktori assistendile, et soovib võtta põhipuhkuse tegelikult ajavahemikul 2004. aasta 19. maist kuni 8. juunini.

178    Mis puudutab taotlust minna põhipuhkusele ajavahemikul 2004. aasta 19. maist kuni 8. juunini, siis tuleb märkida, et põhjus, miks see taotlus rahuldamata jäeti, nimelt vajadus viia 2003. aasta jaanuari‑ kuni oktoobrikuu karjääriarengu aruande koostamise raames läbi üldiste rakendussätete artikli 8 lõikes 5 ette nähtud ametlik vestlus, oli samuti õiguspärane, sest üldiste rakendussätete artikli 8 lõige 14 näeb ette, et „[k]õik aastaaruanded tuleb viia lõpule hiljemalt aprilli lõpuks”.

179    See on veelgi asjakohasem taotluse puhul võtta põhipuhkust ajavahemikul 2004. aasta 5. juulist kuni 13. augustini, mis jäeti rahuldamata – nagu direktoraadi D direktor selgitas hagejale 9. juunil 2004 saadetud e‑kirjas – põhjendusel, et selleks, et ei rikutaks kõigi direktoraadi D ametnike edutamisväljavaateid, on hageja esitatud 2003. aasta jaanuari‑ kuni oktoobrikuu karjääriarengu aruande läbivaatamise taotluse tõttu üldiste rakendussätete artikli 8 lõike 10 alusel tarvis korraldada ametlik vestlus aruande kinnitajaga.

180    Hageja etteheide komisjonile, et see viivitas tema ajavahemikku 2004. aasta 19. juulist kuni 27. augustini puudutava põhipuhkuse taotluse rahuldamisega, on seevastu põhjendatud. Nimetatud taotlus, mis sisestati Sic Congés’sse 21. juunil 2004, rahuldati alles 2. augustil 2004, s.t rohkem kui kaks nädalat pärast kuupäeva, millest alates hageja soovis puududa. Lisaks tuleb märkida, et see taotlus kiideti heaks ja vastavad päevad arvati kõnesoleva isiku saadaolevast põhipuhkusest maha, kuigi hageja oli esitanud juba 5. juulil 2004 arstitõendi ajavahemikuks 2004. aasta 17. juulist kuni 27. augustini, s.t suures osas samaks perioodiks nagu põhipuhkuse ajavahemik ja administratsioon ei vaidlustanud seda arstitõendit.

181    Esitatud põhjendustest tuleneb, et põhipuhkuste küsimuses puudutab ainus õigusvastane käitumine, mille peab arvama komisjoni süüks, põhipuhkuse taotlust ajavahemiku osas 2004. aasta 19. juulist kuni 27. augustini. Sellist käitumist ei saa aga iseenesest pidada niisuguseks, mis kahjustas hageja isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust.

f)     Kuuendaks komisjoni keeldumine pidada haiguse tõttu puudumisi põhjendatuks

182    On selge, et komisjon saatis hageja, kes oli esitanud arstitõendi ajavahemiku kohta 2004. aasta 16. aprillist kuni 11. juunini, tervisekontrolli. Toimiku materjalidest ilmneb aga, et pärast seda, kui tervisekontrolli järel tehti 7. mai 2004. aasta arvamuses otsus, et hageja on võimeline oma tööd tegema, täpsustades, et „[hageja] tervise huvides oleks soovitav, et ta vahetaks ametikohta”, ei kasutanud viimane talle personalieeskirjade artikli 59 lõike 1 viiendas lõigus pakutud võimalust esitada institutsioonile taotlus, et asi suunataks sõltumatule arstile arvamuse esitamiseks.

183    Hageja ei tõenda seega, et tema otsesed ülemused panid enne abitaotluse ja kahju hüvitamise nõude kaudse rahuldamata jätmise otsuse tegemist tema haiguse tõttu puudumiste käsitlemisel toime õigusvastaseid tegusid.

184    Kõikidest esitatud põhjendustest tuleneb, et kuigi mõnede hageja esitatud asjaoludega seondub eksimusi, ei saa ühtki neist eraldiseisvana käsitada „sobimatu käitumisena” personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses.

185    Jääb siiski küsimus, kas kõiki neid asjaolusid koos võib pidada „sobimatu käitumise” valdkonda kuuluvaks.

186    Ärakuulamise eest vastutav ametnik vastas sellele küsimusele eitavalt, leides, et „see käitumine või need teod [ei] olnud toimepanija(te) poolt tahtlikud selles mõttes, et neil oleks olnud kavatsus kahjustada [hageja] isiksust, väärikust või terviklikkust”, ning täpsustas, et ei olnud „isiklikku või mitme isiku kooskõlastatud soovi [teda] kahjustada”.

187    Avaliku Teenistuse Kohus ei saa siiski lähtuda osutatud hinnangust, sest ärakuulamise eest vastutav ametnik tugines selle sõnastamisel personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 ekslikule tõlgendusele, pidades eeldatava ahistaja pahatahtlikku kavatsust psühholoogilise ahistamise asetleidmise tingimuseks.

188    Seepärast ei saa asjaolusid, mida hageja oma ülemustele ette heidab, pidada niisugusteks, mida on peetud silmas personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3. Isegi kogumina ei ole need teod, mis ei olnud kaugel psühholoogilisest ahistamisest ja mida hageja ka sellena tajus – nagu märkis ärakuulamise eest vastutav ametnik –, piisavalt tõsised, et oleksid abitaotluse ja kahju hüvitamise nõude kaudse rahuldamata jätmise otsuse tegemise kuupäeval kahjustanud kõnesoleva isiku isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust.

189    Kõikidest esitatud põhjendustest tuleneb, et hagejal ei ole alust väita, et ta on psühholoogilise ahistamise ohver.

C –  Nõuded tühistada kaudne otsus abitaotlus rahuldamata jätta

1.     Vastuvõetavus

a)     Poolte argumendid

190    Komisjon väidab sisuliselt, et abitaotlusele vastamata jätmine ei tekitanud nelja kuu möödudes selle esitamisest mingit kõnesoleva isiku huve kahjustavat akti. Komisjon selgitab nimelt, et selle neljakuulise tähtaja lõpul ei jätnud ta – ka mitte kaudselt – abitaotlust rahuldamata, sest ta pidi selle taotluse kohta otsuse tegemiseks ootama haldusjuurdluse tulemusi. Ta lisab, et alles 16. septembril 2005 jättis ta abitaotluse viimaks rahuldamata seejärel, kui haldusjuurdlus tõi ilmsiks, et väited psühholoogilisest ahistamisest on põhjendamatud. Selles olukorras on eespool nimetatud nõuded ennatlikkuse tõttu vastuvõetamatud.

191    Hageja palub lükata asja läbivaatamist takistava asjaolu tagasi.

b)     Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

192    Personalieeskirjade artikli 90 lõikes 1 on sätestatud:

„Iga isik, kelle suhtes kohaldatakse käesolevaid personalieeskirju, võib esitada ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule taotluse teda käsitleva otsuse tegemiseks. Asutus või ametiisik teatab asjaomasele isikule oma põhjendatud otsuse nelja kuu jooksul pärast taotluse esitamise kuupäeva. Kui taotlusele pole selleks tähtpäevaks vastatud, loetakse seda kaudseks taotluse tagasilükkamise otsuseks, mille vastu võib esitada kaebuse vastavalt [...] lõikele [2].”

193    Käesoleval juhul taotles hageja – nagu öeldud – 29. aprilli 2004. aasta teatega komisjoni abi. Vastamata jätmine sellele teatele, mis sisaldas taotlust personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses, tekitas seega neljakuulise tähtaja möödumisel kaudse rahuldamata jätmise otsuse, mis kujutab endast hageja huve kahjustavat akti.

194    Seda järeldust ei väära komisjoni argument, mille kohaselt hoidus ta personalieeskirjade artikli 90 lõikes 1 ette nähtud neljakuulise tähtaja lõppemisel psühholoogilise ahistamise tõttu esitatud abitaotluse kohta seisukohta võtmast seepärast, et oli enne otsuse tegemist sunnitud ootama haldusjuurdluse tulemusi.

195    Kuigi administratsioon peab siis, kui ametnik, kes taotleb oma institutsioonilt kaitset, esitab minimaalsegi tõendi rünnakute kohta, mida ta kinnitab endale osaks saavat, võtma sobivad meetmed, eelkõige lastes läbi viia juurdluse selleks, et teha kindlaks kaebuse aluseks olevad asjaolud (eespool viidatud kohtuotsus Lo Giudice vs. komisjon, punkt 136), ei võimalda see kohustus kõnesoleval institutsioonil kõrvale kalduda personalieeskirjade artikli 90 lõikest 1, mis võimaldab ametnikul kutsuda esile administratsioonipoolse otsusetaolise seisukohavõtu kindla tähtaja jooksul (Esimese Astme Kohtu 3. aprilli 1990. aasta otsus kohtuasjas T‑135/89: Pfloeschner vs. komisjon, EKL 1990, lk II‑153, punkt 17, ja Esimese Astme Kohtu 6. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑223/95: Ronchi vs. komisjon, EKL AT 1997, lk I‑A‑321 ja II‑879, punkt 31).

196    Kuigi komisjoni käitumist ei saanud enne haldusjuurdluse lõppu tõesti käsitada nii, et ta jättis abitaotluse lõplikult rahuldamata, oli komisjon isegi enne lõplikku seisukohavõttu selle taotluse osas sellegipoolest kohustatud andma teatavad aktid, kasvõi üksnes kaebuse tagamiseks. Asjaolu, et neid meetmeid ei võetud, sest administratsioon ei reageerinud nimetatud taotlusele, võib hageja huve kahjustada, nagu see käesoleval juhul on.

197    Selles olukorras ei saa asja läbivaatamist takistava asjaoluga, mille kohaselt ei ole eespool esitatud nõuded suunatud ühegi huve kahjustava akti vastu, nõustuda.

198    Tuleb siiski märkida, et komisjoni peasekretäri nimetatud ärakuulamise eest vastutav ametnik sai 8. septembri 2004. aasta teatega peasekretärilt volitused „teha kindlaks, kas sõnastatud väited on tõesed, mis puudutab eelkõige toimikus nimetatud ametniku või ametnike käitumist, ning võimaldada nii hinnata tegelikku olukorda ja otsustada, missugused järeldused tuleb sellest vajadusel teha”. Olles 2004. aasta 6. oktoobri ja 22. detsembri vahel ära kuulanud terve rea isikuid, edastas ärakuulamise eest vastutav ametnik lisaks 21. märtsil 2005 komisjoni peasekretärile haldusjuurdluse lõpul koostatud aruande.

199    Seega tuleb tõdeda, et kuigi administratsioon ei võtnud enne käesoleva hagi esitamist kõiki abimeetmeid, mida hageja oli taotlenud, kiitis ta siiski heaks viimase palutud haldusjuurdlusega seotud meetme.

200    Esitatud põhjendustest tuleneb, et hagejapoolne abitaotluse kaudse rahuldamata jätmise otsuse vaidlustamine on tõepoolest vastuvõetav, välja arvatud haldusjuurdluse algatamise taotlus. Hageja nõuded on vastuvõetamatud ainult selles viimases punktis, sest hagi esitamise hetkel puudus huve kahjustav akt.

2.     Sisulised küsimused

a)     Poolte argumendid

201    Kuigi hageja esitab kaks väidet, millest esimese kohaselt rikuti personalieeskirjade artiklit 24 ja teise kohaselt eirati hoolitsemiskohustust, tuleb neid väiteid, mis põhinevad sisuliselt samadel argumentidel, analüüsida koos.

202    Hageja väidab, et komisjon ei vastanud tema abitaotlusele nii kiiresti ja nii suure hoolitsusega, nagu asjaolud nõudsid, ega määranud teda eelkõige teisele ametikohale väljaspool personali ja halduse peadirektoraati, kuigi psühhiaater, kellele meditsiinitalitus oli usaldanud tema psühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimise, oli juba 18. mail 2004 oma ekspertiisiaruandes rõhutanud, et „[p]robleem on sotsiaalne (konflikt tema [i]nstitutsioonis), seega tuleb probleemiga tegelda ühiskondlikul tasandil (taasintegreerimine teise [p]eadirektoraati)”.

203    Komisjon väidab enda kaitseks, et talle ei saa ette heita, et ta ei määranud hagejat ümber väljapoole personali ja halduse peadirektoraati, sest kõnesolev isik ei olnud psühholoogilise ahistamise ohver.

b)     Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

204    Personalieeskirjade artikli 24 esimene lõik näeb ette, et „[ü]hendused aitavad iga ametnikku, eelkõige menetluses sellise isiku vastu, kes esineb ähvarduste, solvavate või laimavate tegude või rünnakutega isiku või omandi vastu, mille all ametnik või tema pereliige kannatab ametniku ametiseisundi ja kohustuste tõttu”.

205    Tuleb meenutada, et abistamiskohustuse kohaselt peab administratsioon juhtumi korral, mis on vastuolus korra ja rahuga talituses, sekkuma kogu vajaliku energiaga ning reageerima nii kiiresti ja nii suure hoolitsusega, nagu juhtumi asjaolud nõuavad, et selgitada välja faktilised asjaolud ja teha, olles nendest teadlik, vajalikud järeldused (Euroopa Kohtu 26. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 224/87: Koutchoumoff vs. komisjon, EKL 1989, lk 99, punktid 15 ja 16; Esimese Astme Kohtu 21. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas T‑5/92: Tallarico vs. parlament, EKL 1993, lk II‑477, punkt 31, ja Esimese Astme Kohtu 5. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑136/98: Campogrande vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I‑A‑267 ja II‑1225, punkt 42).

206    Et käesoleval juhul ei ole Avaliku Teenistuse Kohus psühholoogilise ahistamise asetleidmist tuvastanud, ei saa hageja komisjonile ette heita, et see ei võtnud kõiki meetmeid tema kaitsmiseks selle ahistamise eest.

207    Tuleb siiski meenutada, et 2003. aasta teatises psühholoogilise ahistamise kohta on sätestatud, et „[p]sühholoogilise ahistamise vähimagi kahtluse korral võivad kõne alla tulla eemaldamismeetmed” ja need meetmed, „mille puhul tuleb võtta arvesse konkreetseid olukordi” ning mille „võib võtta kohe ja vajadusel lõplikult”, „peavad võimaldama eeldataval ohvril taastuda, aidates tal distantseeruda”.

208    Niisugusel juhtumil nagu käesolev tuleb märkida, et hageja heitis oma 29. aprilli 2004. aasta teates kõigepealt selle üksuse B2 juhatajale – kuhu hageja määrati, kui komisjon ta katseajal oleva ametnikuna tööle võttis – ette, et see esitas direktoraadi B direktorile, kelle ülesanne oli koostada esimene katseaja lõpu aruanne, põhjendamatult kriitilise teabe tema tööalaste võimete kohta ainsa eesmärgiga lükata hageja kaela vastutus vigade eest, mis ta oli ise teinud. Samas teates süüdistas hageja oma ülemusi selles, et nad eelkõige alates tema määramisest 1. jaanuaril 2003 üksusesse 01 eraldasid ta tööalaselt, andes talle kabineti, mis oli kaugel ülejäänud üksusest ja kus puudusid töövahendid, ei andnud talle tema kvalifikatsioonile vastavat tööd, takistasid tema üleviimist väljapoole personali ja halduse peadirektoraati ning edastasid sellel eesmärgil teistele peadirektoraatidele ebasoodsat teavet tema pädevuse kohta. Samas kirjas kurtis hageja selle üle, et talle saadeti üksuse töötajate nimekiri, kus tema nime enam ei olnud. Lõpuks tuleb märkida, et paljude dokumentide hulgas, mis hageja oma abitaotlusele lisas, oli isikute loetelu, kes võivad kõnesoleva isiku sõnul väidetavat psühholoogilist ahistamist kinnitada.

209    Nõnda andsid hageja abitaotluses kirjeldatud faktiliste asjaolude tähtsus ja tõsidus tunnistust kui mitte psühholoogilise ahistamise asetleidmisest, siis vähemalt „psühholoogilise ahistamise kahtlusest” 2003. aasta teatise psühholoogilise ahistamise kohta tähenduses ning kohustasid komisjoni võtma „eemaldamismeetmed” juba enne haldusjuurdluse läbiviimist ja kõnesoleva isiku etteheidete tõelevastavuse kontrollimist.

210    On aga selge, et kuupäeval, mil tehti abitaotluse kaudne rahuldamata jätmise otsus, ei olnud komisjon võtnud ühtegi sellelaadset ajutist meedet, samuti ei olnud tehtud otsust hageja määramise kohta teisele ametikohale väljaspool personali ja halduse peadirektoraati või kasvõi väljaspool üksust D2, kuhu ta oli tookord määratud.

211    Mõistagi ilmneb toimiku materjalidest, et personali ja halduse peadirektoraat tegi alates 2003. aasta sügisest teatavaid pingutusi, et hageja võiks leida ametikoha väljaspool seda peadirektoraati; eelkõige edastas direktoraadi D direktor 13. mail 2004 kõnesoleva isiku curriculum vitae viiele teisele peadirektoraadile, täpsustades, et personali ja halduse peadirektoraat andis oma nõusoleku selleks, et hagejat võiks määrata teisele ametikohale. Siiski ei saa neid erinevaid katseid pidada piisavaks, sest komisjon oli kohustatud mitte ainult abistama hagejat ametikoha otsimisel, vaid määrama ta teisele ametikohale väljaspool personali ja halduse peadirektoraati.

212    Veel tuleb mainida, et IDOC-i direktor ise märkis oma 11. juuni 2004. aasta kirjas komisjoni peasekretärile, et faktilised asjaolud, mida hageja oma abitaotluses kirjeldab, näivad talle piisavalt tõsised, et õigustada haldusjuurdluse algatamist „kas siis isikliku vastutuse tõendamiseks või ebaõiglaselt süüdistatud ametnike au kaitsmiseks”.

213    Selles olukorras on hagejal alust väita, et komisjon ei reageerinud tema abitaotlusele vajaliku hoolsusega, sest ta ei võtnud juba enne haldusjuurdluse läbiviimist eemaldamismeedet.

214    Sellest tuleneb, et abitaotluse kaudne rahuldamata jätmise otsus tuleb tühistada, sest selles keelduti ajutise eemaldamismeetme võtmisest.

D –  Nõuded tühistada 2003. aasta karjääriarengu aruanded

1.     Poolte argumendid

215    Komisjon palub tunnistada eespool esitatud nõuded vastuvõetamatuks põhjendusel, et kaebus 2003. aasta karjääriarengu aruannete peale esitati hilinemisega. Ta rõhutab, et hageja, kes sai tänu 21. septembri 2004. aasta kirjale 2003. aasta karjääriarengu aruannete lõplikust sulgemisest teada, esitas oma kaebuse personali ja halduse peadirektoraadi kaebuste üksusele alles 5. jaanuaril 2005, s.t pärast personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 ette nähtud kolmekuulise tähtaja möödumist. Komisjon lisab, et võttes arvesse tema „erilist asukohta”, oleks kõnesolev isik saanud oma töökohta minnes küsida personali ja halduse peadirektoraadilt teavet oma 2003. aasta karjääriarengu aruannete edenemise täpse seisu kohta või vähemalt tutvuda oma toimikuga, mis oli olemas arvutisüsteemis SysPer2 (edaspidi „SysPer2”). Et tema 2003. aasta karjääriarengu aruanded suleti 13. ja 14. juulil 2004, sai kõnesolev isik seega nendega tutvuda kohe peale seda või vähemalt hiljemalt siis, kui ta sai kätte 21. septembri 2004. aasta kirja, milles teda teavitati nende halduslikust sulgemisest.

216    Juhul kui Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et eespool esitatud nõuded on vastuvõetavad, meenutab komisjon teise võimalusena, et hageja saadeti pärast käesoleva hagi esitamist invaliidsuspensionile ning tal ei ole enam huvi taotleda 2003. aasta karjääriarengu aruannete tühistamist.

217    Hageja palub oma repliigis tunnistada tema 2003. aasta karjääriarengu aruannete tühistamise nõuded vastuvõetavaks.

2.     Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

218    Eespool nimetatud nõuete vastuvõetavuse osas tuleb meenutada, et personalieeskirjade artikli 90 lõikest 2 tuleneb, et iga isik, kelle suhtes kohaldatakse käesolevaid personalieeskirju, võib esitada ametisse nimetavale asutusele kaebuse tema huve kahjustava akti peale ning niisugune kaebus tuleb esitada kolme kuu jooksul. Seda tähtaega hakatakse arvestama kuupäevast, mil otsus asjaomasele isikule teatavaks tehakse, kuid mitte hiljem kui kuupäevast, mil ta nimetatud teate kätte saab, kui meede mõjutab konkreetset isikut.

219    Et otsus oleks nõuetekohaselt teatavaks tehtud personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses, peab see olema mitte ainult edastatud selle adressaadile, vaid viimane peab ka olema saanud selle sisuga tõhusalt tutvuda (vt Euroopa Kohtu 15. juuni 1976. aasta otsus kohtuasjas 5/76: Jänsch vs. komisjon, EKL 1976, lk 1027, punkt 10, ja Esimese Astme Kohtu 19. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑311/04: Buenía Sierra vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4137, punkt 121).

220    Lõpuks peab administratsioon, kes väidab, et kaebus esitati liiga hilja, tõendama kuupäeva, mil otsusest teada anti, s.t mil selle adressaati sellest teavitati (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 9. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑94/92: X vs. komisjon, EKL AT 1994, lk I‑A‑149 ja II‑481, punkt 22).

221    Käesoleval juhul väidab komisjon, et personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 ette nähtud kolmekuuline tähtaeg hakkas kulgema 2004. aasta 21. septembrist, kuupäevast, mis on toodud kirjas, millega inimressursside ja sisereformide üksuse juhataja teatas hagejale, et 2004. aasta edutamisperioodil otsustas personali ja halduse peadirektoraadi peadirektor, arvestades hagejale 2003. aastat puudutava hindamise käigus antud üldhinnangut 8/20, viimasele eelispunkte mitte anda. Peale selle, et ükski toimiku dokument ei võimalda teada saada, mis kuupäeval sellest kirjast teada anti, tuleb siiski rõhutada, et seda kirja ei saa seetõttu, et 2003. aasta karjääriarengu aruanded ei olnud sellele lisatud, käsitleda nii, et see võimaldas kõnesoleval isikul nende karjääriarengu aruannetega tõhusalt tutvuda.

222    Mis puudutab argumenti, mille kohaselt oleks kõnesolev isik, võttes arvesse tema „erilist asukohta”, saanud oma töökohta minnes küsida personali ja halduse peadirektoraadilt teavet oma 2003. aasta karjääriarengu aruannete edenemise täpse seisu kohta või vähemalt tutvuda oma toimikuga, mis oli olemas arvutisüsteemis SysPer2, siis sellega ei saa nõustuda, sest – nagu eespool meenutatud – hakatakse huve kahjustava akti peale kaebuse esitamise tähtaega personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohaselt arvestama alles kuupäevast, mil aktist adressaadile teada anti, kuid mitte hiljem kui kuupäevast, mil ta nimetatud teate kätte sai.

223    Et komisjon ei ole tõendanud kuupäeva, mil hagejale 2003. aasta karjääriarengu aruannetest teada anti või ta teate kätte sai, tuleb asja läbivaatamist takistav asjaolu, mille kohaselt esitati eespool kirjeldatud nõuded liiga hilja, tagasi lükata.

224    Esitatud põhjendustest tuleneb, et 2003. aasta karjääriarengu aruannete tühistamise nõuded olid käesoleva hagi esitamise kuupäeval vastuvõetavad.

225    See kaalutlus ei takista Avaliku Teenistuse Kohtul siiski analüüsimast, kas hagejal säilis pärast käesoleva hagi esitamist isiklik huvi, et tema 2003. aasta karjääriarengu aruanded tühistataks (vt Esimese Astme Kohtu 24. aprilli 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑159/98: Torre jt vs. komisjon, EKL AT 2001, lk I‑A‑83 ja II‑395, punkt 30, ja Esimese Astme Kohtu 31. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑105/03: Dionyssopoulou vs. nõukogu, EKL AT 2005, lk I‑A‑137 ja II‑621, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

226    Selles küsimuses tuleb meenutada, et institutsioonisisese dokumendina on selle hindamisaruande, mida komisjonis kehtivas hindamissüsteemis nimetatakse karjääriarengu aruandeks, esmane roll tagada administratsiooni perioodiline teavitamine nende talituse ametikohustuste ametnikepoolsest täitmisest (Euroopa Kohtu 3. juuli 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 6/79 ja 97/79: Grassi vs. nõukogu, EKL 1980, lk 2141, punkt 20, ja Esimese Astme Kohtu 28. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑59/96: Burban vs. parlament, EKL AT 1997, lk I‑A‑109 ja II‑331, punkt 73).

227    Ametniku seisukohast on hindamisaruandel tähtis roll tema karjääris, peamiselt üleviimise ja edutamise seisukohalt. Järelikult mõjutab see hinnatava isiku huve ainult tema ametikohustuste lõpliku lõppemiseni. Pärast ametikohustuste lõppemist ei ole ametnikul seega enam huvi hindamisaruande peale esitatud hagi menetlemise jätkamise vastu, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et on olemas eriline asjaolu, mis põhjendab isiklikku ja praegust huvi saavutada selle aruande tühistamine (eespool viidatud kohtuotsus Dionyssopoulou vs. nõukogu, punkt 20).

228    Käesoleval juhul on selge, et hageja saadeti pensionile ja talle määrati ametisse nimetava asutuse 23. augusti 2005. aasta otsusega invaliidsustoetus alates 31. augustist 2005. Lisaks leidis töövõimetuskomisjon, et „võttes arvesse töövõimetuse kaasa toonud patoloogia püsivust, ei ole vaja mingit tervisekontrolli, mille käigus kõnesolev isik uuesti läbi vaadatakse”. Seega ei saa 2003. aasta karjääriarengu aruannete muutmisel olla enam mingit tagajärge hageja karjäärile. Lisaks ei tõenda hageja ega isegi väida, et on olemas eriline asjaolu, mille tõttu on säilinud isiklik ja praegune huvi esitada tühistamishagi.

229    Seda järeldust ei väära lahendus, mille Avaliku Teenistuse Kohus valis 25. septembri 2008. aasta otsuses kohtuasjas F‑44/05: Strack vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata). Kuigi kohtuasjas, milles tehti see otsus, sedastati, et ametnikul, kes saadeti küll invaliidsuspensionile, säilis huvi taotleda, et tühistataks otsus, millega jäeti rahuldamata tema ametikohale kandideerimise taotlus, tuleb rõhutada, et nimetatud kohtuasjas ei tuvastatud – vastupidi käesolevale vaidlusele –, et ametniku töövõimetuse kaasa toonud patoloogia on püsiv ega ole vaja mingit tervisekontrolli, mille käigus asjaomane isik uuesti läbi vaadatakse.

230    Selles olukorras ei ole vaja teha otsust 2003. aasta karjääriaruannete tühistamise nõude kohta.

E –  Kahju hüvitamise nõuded

231    Hageja esitatud kahju hüvitamise nõuded jagunevad sisuliselt kolme ossa. Kõnesolev isik taotleb nimelt, et hüvitataks kahju, mis johtus esiteks psühholoogilisest ahistamisest, mille ohver ta väidetavalt oli, teiseks abitaotluse kaudsest rahuldamata jätmise otsusest ning kolmandaks 2003. aasta karjääriarengu aruannete õigusvastasusest ning viisist, kuidas hagejat nendest teavitati.

1.     Nõuded hüvitada kahju, mille tekitas väidetav psühholoogiline ahistamine

a)     Poolte argumendid

232    Hageja väidab, et psühholoogiline ahistamine, mille ohver ta oli, mõjutas tõsiselt tema tervislikku seisundit, nagu näitavad tema raviarsti välja antud arstitõendid, meditsiinitalituse koostatud meditsiinilised arvamused ja personalieeskirjade artikli 59 lõikes 1 kirjeldatud menetluse raames valitud sõltumatu arsti arvamus. See ahistamine põhjustas suure mittevaralise kahju, mis seisneb võimetuses täita normaalselt enda ametikohustusi oma üksuses, samuti varalise kahju, sest kõnesolev isik kaotas võimaluse karjääriarengus ja oma õiguspärase õiguse edutamisele.

233    Komisjon palub ennast kaitstes jätta eespool nimetatud kahju hüvitamise nõuded rahuldamata, selgitades, et hagejat ei ole psühholoogiliselt ahistatud.

b)     Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

234    Avaliku teenistuse valdkonnas välja kujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimiseks on vajalik, et samaaegselt esineksid teatavad tingimused, nimelt institutsioonile etteheidetava käitumise õigusvastasus, kahju tegelikkus ja põhjusliku seose olemasolu etteheidetava käitumise ja tekitatud kahju vahel (Euroopa Kohtu 16. detsembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 111/86: Delauche vs. komisjon, EKL 1987, lk 5345, punkt 30; Esimese Astme Kohtu 16. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑234/97: Rasmussen vs. komisjon, EKL AT 1998, lk I‑A‑507 ja II‑1533, punkt 71, ja Esimese Astme Kohtu 6. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑281/01: Huygens vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I‑A‑203 ja II‑903, punkt 51).

235    Seepärast tuleb analüüsida, kas komisjonile võib heita ette, et ta käitus õigusvastaselt; jaatava vastuse korral peab tegema kindlaks, kas esineb kahju, millel on põhjuslik seos selle õigusvastase käitumisega.

 Õigusvastase käitumise olemasolu

236    Kuigi nagu eespool öeldud, ei ole hagejal alust väita, et ta on psühholoogilise ahistamise ohver, on siiski nii – nagu märkis ka ärakuulamise eest vastutav ametnik –, et mõned faktilised asjaolud, millega kõnesolev isik oma kahju hüvitamise nõuet põhjendab, näitavad kogumina, et komisjon eiras teataval määral oma hoolitsemiskohustust. Nendeks asjaoludeks on eelkõige hageja katseaja pikendamise tingimused (käesoleva kohtuotsuse punktid 155–160), kõnesolevale isikule eraldatud kabinettide andmine (käesoleva kohtuotsuse punktid 161–169), tööülesannete kindlaks määramata jätmine 2003. aasta jaanuarikuust kuni juunikuuni (punktid 170–172) või ka viis, kuidas käsitleti põhipuhkuse taotlust ajavahemiku osas 2004. aasta 19. juulist kuni 27. augustini (käesoleva kohtuotsuse punktid 180–181).

237    Sellest järeldub, et esimene tingimus, mis peab olema täidetud komisjoni vastutuse kohaldamiseks, nimelt õigusvastase käitumise olemasolu, on täidetud.

 Õigusvastase käitumisega seotud kahju olemasolu

238    Väidetava varalise kahju osas toob kõnesolev isik esile, et ta kaotab invaliidsuspensionile saatmise tõttu töötasu. Kõnealust isikut tuleb seda kaebust esitades seega mõista nii, et ta väidab, et tema invaliidsuspensionile saatmine on administratsioon toime pandud väärhaldusest tingitud kutsehaiguse tagajärg.

239    Selles küsimuses tuleb meenutada, et nagu on sedastatud (Avaliku Teenistuse Kohtu 2. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑23/05: Giraudy vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 193), ei ole Avaliku Teenistuse Kohus pädev tegema otsust põhjusliku seose kohta ametniku töötingimuste ja haiguse vahel, millele ta tugineb. Ühiseeskirjades Euroopa ühenduste ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta (edaspidi „ühiseeskirjad”), täpsemalt nende artiklis 18 on nähtud ette, et otsuse haiguse kutsealaseks tunnistamise kohta teeb ametisse nimetav asutus institutsiooni(de) määratud arsti(de) uuringutulemuste põhjal, pärast konsulteerimist artiklis 22 ette nähtud arstliku komisjoniga, kui kindlustatud isik seda nõuab. Ühiseeskirjade artikli 11 lõige 2 sätestab, et kui kindlustatud isikul tekib õnnetusjuhtumi või kutsehaiguse tagajärjel püsiv täielik invaliidsus, tehakse talle personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punktis b sätestatud ühekordne summeeritud väljamakse, mis võrdub tema kaheksakordse aasta põhipalgaga, mis arvutatakse 12 kuu jooksul enne õnnetust saadud igakuiste palgasummade põhjal.

240    Personalieeskirjade artikli 73 elluviimiseks kehtestatud kord näeb seega tööõnnetuse või kutsehaiguse korral ette kindlasummalise hüvitise, ilma et asjaomasel isikul oleks tarvis üldse tõendada, et institutsioon tegi mingi vea. Kohtupraktikas on täpsustatud, et täiendavat hüvitist on ametnikul õigus taotleda ainult siis, kui ilmneb, et personalieeskirjadega kehtestatud kord ei võimalda kantud kahju sobival viisil hüvitada (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. oktoobri 1986. aasta otsus liidetud kohtuasjades 169/83 ja 136/84: Leussink vs. komisjon, EKL 1986, lk 2801, punkt 13; Euroopa Kohtu 9. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑257/98 P: Lucaccioni vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑5251, punkt 22; Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑165/95: Lucaccioni vs. komisjon, EKL AT 1998, lk I‑A‑203 ja II‑627, punkt 74, ja Esimese Astme Kohtu 15. detsembri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑300/97: Latino vs. komisjon, EKL AT 1999, lk I‑A‑259 ja II‑1263, punkt 95).

241    Käesoleval juhul ilmneb toimiku materjalidest, et hageja esitas 17. oktoobri 2005. aasta teatega komisjonile taotluse tunnistada „ängistus‑ ja depressioonisündroom”, mille all ta kannatab, personalieeskirjade artikli 73 alusel kutsehaiguseks. Kõnesoleva isiku patoloogiate kutsehaiguseks tunnistamise menetlus on aga veel pooleli. Sellest järeldub, et see kahju hüvitamise nõue on ennatlik ning seda ei saa praeguses seisus rahuldada.

242    Mis puudutab seevastu hagejale väidetavalt osaks saanud mittevaralist kahju, siis aitas asjaolu, et komisjon täitis puudulikult oma hoolitsemiskohustust, kaasa hageja eraldatusele tema üksuse sees ja põhjustas hagejale kahju, mis hüvitatakse õiglaselt, kui tema kasuks mõistetakse välja 500 euro suurune summa.

2.     Nõuded hüvitada kahju, mille tekitas abitaotluse kaudse rahuldamata jätmise otsuse õigusvastasus

a)     Vastuvõetavus

 Poolte argumendid

243    Komisjon vaidlustab nende nõuete vastuvõetavuse, millega taotletakse, et hüvitataks abitaotluse kaudse rahuldamata jätmise otsusega tekitatud kahju. Ta väidab, et kuna nõuded tühistada see otsus on nende ennatlikkuse tõttu vastuvõetamatud, tuleb selle otsusega tekitatud kahju hüvitamise nõuded järelikult jätta vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata.

244    Hageja palub tunnistada eespool nimetatud kahju hüvitamise nõuded vastuvõetavaks.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

245    Personalieeskirjade artiklitega 90 ja 91 kehtestatud õiguskaitsevahendite süsteemis on kahju hüvitamise hagi, mis kujutab endast tühistamishagist sõltumatut õiguskaitsevahendit, vastuvõetav ainult siis, kui sellele eelnes kohtueelne menetlus, mis on kooskõlas personalieeskirjadega. See menetlus erineb sõltuvalt sellest, kas kahju, mille hüvitamist taotletakse, on tingitud huve kahjustavast aktist personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses või administratsiooni käitumisest, millel ei ole otsuse laadi. Esimesel juhul peab asjaomane isik esitama ettenähtud tähtaegade jooksul administratsioonile kaebuse selle akti peale. Teisel juhul seevastu peab haldusmenetlus algama sellega, et esitatakse taotlus personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses, millega taotletakse kahju hüvitamist, ning jätkuma vajadusel kaebusega, mis on esitatud taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale (Esimese Astme Kohtu 28. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑500/93: Y vs. Euroopa Kohus, EKL AT 1996, lk I‑A‑335 ja II‑977, punkt 64).

246    Kui tühistamishagi ja kahju hüvitamise hagi vahel on otsene seos, on viimane vastuvõetav tühistamishagi lisana, ilma et sellele peaks tingimata eelnema ametisse nimetavale asutusele esitatud nõue hüvitada väidetavalt kantud kahju, ja kaebus, milles vaidlustatakse taotluse kaudse või sõnaselge rahuldamata jätmise põhjendatus (Esimese Astme Kohtu 15. juuli 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑17/90, T‑28/91 ja T‑17/92: Camara Alloisio jt vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑841, punkt 46, ja eespool viidatud kohtuotsus Y vs. Euroopa Kohus, punkt 66).

247    Käesoleval juhul tuleb märkida, et nõuetel hüvitada kahju, mille tekitas abitaotluse kaudne rahuldamata jätmise otsus, on otsene seos selle otsuse tühistamise nõudega. Viimased nõuded leiti aga olevat vastuvõetavad, välja arvatud osas, milles need puudutavad keeldumist viia läbi haldusjuurdlus. Selles ulatuses on ka eespool nimetatud kahju hüvitamise nõuded vastuvõetavad.

b)     Sisulised küsimused

 Poolte argumendid

248    Hageja väidab, et ta kandis abitaotluse kaudse rahuldamata jätmise otsuse õigusvastasuse tõttu varalist ja mittevaralist kahju. Eelkõige varalise kahju osas väidab ta, et asjaolu, et lisaks tema psühholoogilisele ahistamisele ei võtnud komisjon mingit abimeedet, tõi kaasa tema invaliidsuspensionile saatmise, nii et tema kahju kogusumma on 781 906.43 eurot, mis vastab järgmise kahe näitaja vahele: esiteks töötasu ja pension, mida ta oleks saanud, kui teda ei oleks tunnistatud töövõimetuks, ning teiseks invaliidsustoetus, mida ta saab, ja pension, mida talle tulevikus makstakse.

249    Komisjon väidab enese kaitseks vastu, et kuna hageja ei tõendanud etteheidetava käitumise õigusvastasust, tuleb kahju hüvitamise nõue tunnistada põhjendamatuks. Teise võimalusena väidab ta, et kõnesolev isik ei esita konkreetseid tõendeid, mis näitaksid tegeliku kahju olemasolu ja ammugi ulatust, samuti põhjuslikku seost väidetava kahju ja väidetava etteheidetava käitumise vahel. Kui Avaliku Teenistuse Kohus peaks leidma, et hageja esitatud tühistamisnõuded on põhjendatud, hüvitavad need tühistamised juba ise mittevaralise kahju.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

250    Nagu eespool märgitud, oli komisjoni kaudne otsus jätta abitaotlus rahuldamata õigusvastane, sest ta ei võtnud ennetavalt ühtegi meedet hageja eemaldamiseks personali ja halduse peadirektoraadist ja tema määramiseks ametikohale väljaspool seda direktoraati, kuigi hageja abitaotluses kirjeldatud asjaolude tähtsus ja tõsidus annavad tunnistust „psühholoogilise ahistamise kahtlusest” 2003. aasta teatise psühholoogilise ahistamise kohta tähenduses.

251    Lisaks tuleb märkida, et abitaotluse kaudse rahuldamata jätmise otsuse tegemise kuupäeval ei olnud haldusjuurdlust veel algatatud, sest ärakuulamise eest vastutav ametnik sai komisjoni peasekretärilt volitused see juurdlus läbi viia alles 8. septembril 2004 ning esimesed ärakuulamised algasid alles 2004. aasta oktoobris.

252    Mis puudutab komisjoni õigusvastase käitumisega põhjustatud kahju olemasolu, siis hageja väidab kõigepealt, et tema invaliidsuspensionile saatmine on kutsehaiguse tagajärg, kusjuures see haigus ise on tingitud administratsiooni keeldumisest teda abistada. Nagu öeldud, on kõnesoleva isiku patoloogiate kutsehaiguseks tunnistamise menetlus aga veel pooleli. Sellest järeldub, et hageja kantud varalise kahju hüvitamise nõue on ennatlik ning seda ei saa praeguses seisus rahuldada.

253    Mis puudutab seevastu mittevaralise kahju olemasolu, siis tuleb märkida, et komisjoni keeldumine võtta ajutisi meetmeid ning viivitamine haldusjuurdluse algatamisega põhjustasid hagejale ebakindlust ja muret, sest ta võis karta, et komisjon ei võta tema abitaotlust arvesse ning õigusvastane käitumine, mis oli talle senini institutsiooni poolt osaks saanud, võib jätkuda. Hagejal on seega alust väita, et abitaotluse kaudne rahuldamata jätmise otsus põhjustas talle olulist mittevaralist kahju, mida ei hüvita see, kui Avaliku Teenistuse Kohus otsuse tühistab.

254    Selles olukorras hüvitab nimetatud mittevaralise kahju õiglaselt see, kui komisjonilt mõistetakse hageja kasuks välja 15 000 euro suurune summa.

3.     Nõuded hüvitada kahju, mille tekitas esiteks 2003. aasta karjääriarengu aruannete väidetav õigusvastasus ja teiseks õigusvastane viis, kuidas hagejat nendest teavitati

a)     Vastuvõetavus

 Poolte argumendid

255    Komisjon väidab, et nõuded mõista administratsioonilt välja hüvitis kahju eest, mille tekitas 2003. aasta karjääriarengu aruannete õigusvastasus, on vastuvõetamatud nende karjääriarengu aruannete tühistamise nõuete vastuvõetamatuse tõttu.

256    Hageja palub lükata asja läbivaatamist takistav asjaolu tagasi.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

257    Tuleb teha vahet esiteks nõude vahel hüvitada kahju, mille tekitas 2003. aasta karjääriarengu aruannete õigusvastasus, ja teiseks nõude vahel hüvitada kahju, mille tekitas viis, kuidas hagejat nendest teavitati.

 – 2003. aasta karjääriarengu aruannete väidetaval õigusvastasusel põhinevate kahju hüvitamise nõuete vastuvõetavus

258    Nõuetel hüvitada kahju, mille tekitas 2003. aasta karjääriarengu aruannete väidetav õigusvastasus, on otsene seos nende aruannete tühistamise nõuetega. Nagu eespool meenutatud, olid nõuded tühistada 2003. aasta karjääriarengu aruanded aga käesoleva hagi esitamise kuupäeval vastuvõetavad. Sellest järeldub, et kahju hüvitamise nõuded olid hetkel, mil hageja oma hagi esitas, samuti vastuvõetavad.

259    Tuleb ka lisada, et kuigi hagejal ei ole oma pensionilemineku tõttu enam õiguspärast huvi saavutada 2003. aasta karjääriarengu aruannete tühistamine, on tal ikka veel huvi taotleda, et nõude raames hüvitataks tööalane ja mittevaraline kahju, mida ta arvab ennast olevat komisjoni käitumise tõttu kandnud ning tehtaks otsus nende aktide õiguspärasuse kohta (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 13. detsembri 1990. aasta otsus kohtuasjas T‑20/89: Moritz vs. komisjon, EKL 1990, lk II‑769, punkt 18, mida apellatsiooniastmes vastuvõetavuse osas ei tühistatud, ja Esimese Astme Kohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑249/04: Combescot vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 47, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus, mis on menetlemisel Euroopa Kohtus, kohtuasi C‑525/07 P). Hageja pensionilesaatmine ei võtnud seega kõnesoleva isiku kahju hüvitamise nõuetelt nende eset.

 – Hageja 2003. aasta karjääriarengu aruannetest teavitamise viisi õigusvastasusel põhinevate kahju hüvitamise nõuete vastuvõetavus

260    Kõigepealt tuleb meenutada, et kui administratsioon teeb akti teatavaks õigusvastaselt, on tegemist temapoolse väärhaldusega.

261    Sellest järeldub, et saavutamaks selle kahju hüvitamist, mida ta väidab ennast olevat kandnud 2003. aasta karjääriarengu aruannetest teavitamise viisi õigusvastasuse tõttu, oli hageja kohustatud esitama taotluse personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses, millele selle taotluse rahuldamata jätmise korral oleks pidanud järgnema kaebus personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses. Käesoleval juhul on aga teada, et hageja ei esitanud selleks eraldi taotlust. Järelikult tuleb kahju hüvitamise nõuded, mis põhinevad 2003. aasta karjääriarengu aruannetest teavitamise viisi õigusvastasusel, jätta vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata, sest ei järgitud personalieeskirjades ette nähtud kohtueelset menetlust.

262    Analüüsitakse niisiis ainult 2003. aasta karjääriarengu aruannete väidetaval õigusvastasusel põhinevate kahju hüvitamise nõuete põhjendatust.

b)     Sisulised küsimused

 Poolte argumendid

263    2003. aasta karjääriarengu aruannete vastu suunatud erinevate väidete hulgas kinnitab hageja, et nende puhul tehti ilmselge hindamisviga. Andes talle nii 2003. aasta jaanuari‑ kuni oktoobrikuu kui ka 2003. aasta novembri‑ ja detsembrikuu karjääriarengu aruandes üldhinnangu 8/20, ei võtnud tema hindajad arvesse seda, et talle ei antud 2003. aasta jaanuarikuust kuni juunikuuni ühtegi ülesannet, ega ka seda, et ta oli psühholoogilise ahistamise ohver, mis kutsus esile tema tervisliku seisundi halvenemise ja takistas tal normaalselt oma ametikohustusi täitmast.

264    Hageja täpsustab kokkuvõtteks, et 2003. aasta karjääriarengu aruannete õigusvastasus tekitas talle nii mittevaralise kui ka tööalase kahju, kusjuures viimane seisnes selles, et ta „kaotas võimaluse karjääriarengus ja oma õiguspärase õiguse edutamisele”.

265    Komisjon vaidlustab hageja väite, et 2003. aasta karjääriarengu aruannete puhul tehti ilmselge hindamisviga.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

 – Õigusvastase käitumise olemasolu

266    Üldiste rakendussätete artikli 8 lõike 5 neljandast lõigust tuleneb, et kui hindaja analüüsib töötaja tulemuslikkust, pädevust ja tööalast käitumist hindamisperioodil, ei tohi ta „[võtta] arvesse selle töötaja võimalikke põhjusega puudumisi”. Hindamisjuhendis, mille komisjon on iseendale käitumisjuhendina kehtestanud, on punktis 6.2 nähtud ette, et „välistatud on töötaja karistamine, kui ta ei ole suutnud saavutada oma eesmärke väliste tegurite tõttu”, näiteks „[oli] ta haige või rasedus‑ ja sünnituspuhkusel” ning „[n]iisugust tüüpi olukorras tuleb võtta arvesse seda, mida asjaomane isik võis tõesti teha, ja seda, kuidas ta olukorraga toime tuli”.

267    Olles 2003. aasta jaanuari‑ kuni oktoobrikuu karjääriarengu aruande punktis 6.1 „Tulemuslikkus” märkinud, et hageja ei suutnud kuni 2003. aasta 3. septembrini „oma tööga kohaneda”, eelkõige „motivatsioonipuuduse” tõttu, ning leidnud, et „3. septembri ja oktoobrikuu lõpu vahel ei täheldatud tema tulemuslikkuse paranemist”, andsid hindajad kõnesolevale isikule tulemuslikkuse eest punktisumma 4/10, mis vastab hinnangule „nõrk”. Ka 2003. aasta novembri‑ ja detsembrikuu karjääriarengu aruandes andsid hindajad hagejale tulemuslikkuse eest punktisumma 4/10, rõhutades, et „hindamisperioodil ei olnud mingit arvestatavat tulemust ja mingeid tulemusi ei saavutatud” ning „[a]javahemiku üldist tulemuslikkust tuleb seega hinnata „nõrgaks””.

268    Toimiku materjalidest ja eelkõige dokumendist, mille esitas komisjon ise ja mis käsitleb hageja puudumisi 2003. aastal, ilmneb, et viimane puudus haiguspuhkuse tõttu põhjusega 2003. aasta 1. septembrist kuni 31. oktoobrini, seejärel 2003. aasta 1. novembrist kuni 14. novembrini ja töötas tervislikel põhjustel poole kohaga 2003. aasta 17. novembrist kuni 19. detsembrini.

269    Seega tuleb sellest järeldada, et nii 2003. aasta jaanuari‑ kuni oktoobrikuu kui ka 2003. aasta novembri‑ ja detsembrikuu karjääriarengu aruandes andsid hindajad tulemuslikkuse eest punktisumma 4/10, võtmata arvesse asjaolu, et seda tulemuslikkust mõjutasid paratamatult hageja haiguse tõttu põhjusega puudumised.

270    Väitega, mille kohaselt tehti 2003. aasta karjääriarengu aruannetes ilmselge hindamisviga, tuleb seega nõustuda.

271    Selles olukorras, ja ilma et oleks tarvis analüüsida teisi kõnesoleva isiku esitatud etteheiteid, tuleb tõdeda, et 2003. aasta karjääriarengu aruanded koostati õigusvastaselt.

 – Kahju

272    Varalise kahju osas, mille tekitas 2003. aasta karjääriarengu aruannete õigusvastasus, tuleb meenutada, et isegi juhul, kui asjaomase institutsiooni viga on kinnitust leidnud, saab ühenduse vastutust kohaldada üksnes siis, kui hageja suutis tõendada, et tema kahju on tegelik (vt eespool viidatud Esimese Astme Kohtu otsus Lucaccioni vs. komisjon, punkt 57). Kõnesolev isik ei tõenda aga, kuidas mõjutas 2003. aasta karjääriarengu aruannete õigusvastasus tema karjääri käiku enne pensionileminekut, mis toimus 31. augustil 2005. Eelkõige ei tõenda ta ega väida isegi, et see õigusvastasus oleks kuidagi põhjustanud selle, et teda ei edutatud 2004. aasta edutamisperioodil.

273    Mis puudutab mittevaralist kahju, mille hüvitamist samuti nõutakse, siis ei saa Avaliku Teenistuse Kohtu tõdemus, et 2003. aasta karjääriarengu aruanded on nende puhul tehtud ilmselge hindamisvea tõttu õigusvastased, kujutada endast juba iseenesest niisuguse kahju sobivat ja piisavat hüvitamist, sest need karjääriarengu aruanded sisaldavad sõnaselgelt negatiivseid hinnanguid hageja võimetele. Nagu öeldud, märkis hindaja 2003. aasta jaanuari‑ kuni oktoobrikuu karjääriarengu aruandes, et hageja ei suutnud „oma tööga kohaneda”, eelkõige „motivatsioonipuuduse” tõttu, samal ajal kui 2003. aasta novembri‑ ja detsembrikuu karjääriarengu aruandes rõhutas ta, et „hindamisperioodil ei olnud mingit arvestatavat tulemust ja mingeid tulemusi ei saavutatud”. Niisiis hüvitab hageja mittevaralise kahju sobivalt 2500 euro suurune summa.

4.     Kokkuvõte

274    Esitatud põhjendustest lähtudes mõistetakse komisjonilt hageja kasuks välja 18 000 euro suurune summa.

 Kohtukulud

275    Kodukorra artikli 122 kohaselt kohaldatakse kodukorra II jaotise 8. peatüki sätteid kohtukulude ja asja läbivaatamise kulude kohta ainult nendele kohtuasjadele, mis esitatakse Avaliku Teenistuse Kohtule alates nimetatud kodukorra jõustumisest ehk 1. novembrist 2007. Kohtuasjadele, mis on Avaliku Teenistuse Kohtu menetluses enne nimetatud kuupäeva, kohaldatakse mutatis mutandis Esimese Astme Kohtu kodukorra asjakohaseid sätteid.

276    Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 3 kohaselt võib Esimese Astme Kohus juhul, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega, otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

277    Et komisjon on enamiku väidete osas kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kolm neljandikku hageja kohtukuludest mõista välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Ühenduste Komisjoni otsus jätta rahuldamata abitaotlus, mille Q 29. aprillil 2004 esitas, sest komisjon keeldus võtmast ajutist eemaldamismeedet.

2.      Mõista Euroopa Ühenduste Komisjonilt Q kasuks välja 18 000 euro suurune summa.

3.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4.      Mõista kolm neljandikku Q kohtukuludest välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

5.      Q kannab ühe neljandiku oma kohtukuludest.

Kreppel Tagaras Gervasoni

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. detsembril 2008 Luxembourgis.

Kohtusekretär       Esimese koja esimees

W. Hakenberg       S. Gervasoni

Sisukord

Õiguslik raamistik

Vaidluse aluseks olevad faktilised asjaolud

A –  2000., 2001. ja 2002. aasta

B –  2003. aasta

C –  2004. aasta

D –  2005. aasta

E –  2003. aasta kohta koostatud karjääriarengu aruannetega seotud faktilised asjaolud

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

A –  Esialgsed tähelepanekud vaidluseseme kohta

B –  Psühholoogiline ahistamine

1.  Poolte argumendid

2.  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

a)  Esiteks hageja katseaja pikendamisega seonduv

b)  Teiseks komisjonipoolne hageja eraldamine

c)  Kolmandaks asjaolu, et hagejale ei antud 2003. aasta jaanuarikuust kuni juunikuuni ühtegi ülesannet

d)  Neljandaks komisjonipoolne laimujuttude levitamine hageja tööalaste võimete kohta

e)  Viiendaks asjaolu, et komisjon jättis rahuldamata mõned põhipuhkuse taotlused ja rahuldas mõned teised viivitusega

f)  Kuuendaks komisjoni keeldumine pidada haiguse tõttu puudumisi põhjendatuks

C –  Nõuded tühistada kaudne otsus abitaotlus rahuldamata jätta

1.  Vastuvõetavus

a)  Poolte argumendid

b)  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

2.  Sisulised küsimused

a)  Poolte argumendid

b)  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

D –  Nõuded tühistada 2003. aasta karjääriarengu aruanded

1.  Poolte argumendid

2.  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

E –  Kahju hüvitamise nõuded

1.  Nõuded hüvitada kahju, mille tekitas väidetav psühholoogiline ahistamine

a)  Poolte argumendid

b)  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

Õigusvastase käitumise olemasolu

Õigusvastase käitumisega seotud kahju olemasolu

2.  Nõuded hüvitada kahju, mille tekitas abitaotluse kaudse rahuldamata jätmise otsuse õigusvastasus

a)  Vastuvõetavus

Poolte argumendid

Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

b)  Sisulised küsimused

Poolte argumendid

Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

3.  Nõuded hüvitada kahju, mille tekitas esiteks 2003. aasta karjääriarengu aruannete väidetav õigusvastasus ja teiseks õigusvastane viis, kuidas hagejat nendest teavitati

a)  Vastuvõetavus

Poolte argumendid

Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

– 2003. aasta karjääriarengu aruannete väidetaval õigusvastasusel põhinevate kahju hüvitamise nõuete vastuvõetavus

– Hageja 2003. aasta karjääriarengu aruannetest teavitamise viisi õigusvastasusel põhinevate kahju hüvitamise nõuete vastuvõetavus

b)  Sisulised küsimused

Poolte argumendid

Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

– Õigusvastase käitumise olemasolu

– Kahju

4.  Kokkuvõte

Kohtukulud

Käesoleva kohtulahendi ning selles viidatud ja kohtulahendite kogumikus veel avaldamata ühenduste kohtute lahendite tekstid on kättesaadavad Euroopa Kohtu Interneti-leheküljel aadressil www.curia.europa.eu

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.