ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

6. aprill 2017 (*)

Riigiabi – Meretransport – Avaliku teenuse hüvitis – Kapitali suurendamine – Otsus, millega abi tunnistatakse siseturuga kokkusobimatuks ja kohustatakse see tagasi nõudma – Abisaaja äriühingu likvideerimine – Põhjendatud huvi säilimine – Kohtulahendi tegemise vajaduse säilimine – Mõiste „abi“ – Üldist majandushuvi pakkuv teenus – Eraõigusliku investori kriteerium – Ilmne hindamisviga – Õigusnormi rikkumine – Õigusvastasuse väide – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused – Otsus 2011/21/EL – Suunised raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta – Liidu raamistik riigiabi jaoks, mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena – Kohtuotsus Altmark

Kohtuasjas T‑219/14,

Regione autonoma della Sardegna (Itaalia), esindajad: advokaadid T. Ledda, S. Sau, G. M. Roberti, G. Bellitti ja I. Perego,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Conte, D. Grespan ja A. Bouchagiar,

kostja,

keda toetab

Compagnia Italiana di Navigazione SpA, asukoht Napoli (Itaalia), esindajad: advokaadid F. Sciaudone, R. Sciaudone, D. Fioretti ja A. Neri, hiljem advokaadid M. Merola, B. Carnevale ja M. Toniolo,

menetlusse astuja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 22. jaanuari 2014. aasta otsus C(2013) 9101 final, mis käsitleb riigiabimeetmeid SA.32014 (2011/C), SA.32015 (2011/C), SA.32016 (2011/C), mida Sardiinia maakond Saremari kasuks rakendas, osas, milles selle otsusega kvalifitseeriti avaliku teenuse hüvitamise meede ja kapitali suurendamine riigiabiks ning tunnistati need meetmed siseturuga kokkusobimatuks ja kohustati see abi tagasi nõudma,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: president D. Gratsias (ettekandja), kohtunikud M. Kancheva ja N. Półtorak,

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades kirjalikku menetlust ja 20. juulil 2016 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1.     Faktid

1        Saremar – Sardegna Regionale Marittima SpA (edaspidi „Saremar“) on likvideerimisel olev äriühing, kes oma asutamisest alates osutas ühelt poolt Sardiinia (Itaalia) ja Sardiinia väikesaarte ning teiselt poolt Sardiinia ja Korsika (Prantsusmaa) vahel avalikke kabotaažiteenuseid. Esialgu reguleeris Saremari avaliku teenindamise kohustust Itaalia riigiga 17. oktoobril 1991 sõlmitud kahekümneaastane leping, mis jõustus tagasiulatuvalt 1. jaanuaril 1989 ja mille lõppkuupäevaks oli määratud 31. detsember 2008. Saremari erastamine oli ette nähtud ühendusega seonduvate kohustuste ja Euroopa Ühenduste Kohtu otsuste täitmiseks kehtestatud kiireloomulisi sätteid käsitleva 25. septembri 2009. aasta dekreetseaduse nr 135, mis kinnitati koos muudatustega seaduseks 20. novembri 2009. aasta seadusega nr 166/2009 (decreto-legge, n. 135 – Disposizioni urgenti per l’attuazione di obblighi comunitari e per l’esecuzione di sentenze della Corte di giustizia delle Comunita’ europee, convertito in legge, con modifiche, dalla legge 20 novembre 2009) (GURI nr 223, 25.9.2009 ja GURI nr 274, 24.11.2009, regulaarne lisa nr 215) (edaspidi „2009. aasta seadus“), artiklis 19ter.

2        Algul kuulus Saremar Tirrenia kontserni. Sellesse kontserni kuulusid algul ka viis muud äriühingut: riigisisese merekabotaažiga tegelev äriühing Tirrenia di Navigazione SpA (edaspidi „Tirrenia“), kes teenindas muu hulgas Sardiinia ja mandri vahelisi liine, maakondliku merekabotaažiga tegelevad äriühingud Adriatica, Caremar ja Siremar ning lõpuks Fintecna – Finanziaria per i Settori Industriale e dei Servizi SpA. Viimati nimetatud äriühingule kuulus 100% Tirrenia kapitalist ning Tirreniale kogu eespool nimetatud maakondlike äriühingute ja Saremari kapital. Fintecna kapital kuulus aga täies ulatuses Itaalia riigile.

3        2009. aasta seaduse artikli 19ter sätete kohaselt kanti Saremari kapital selle äriühingu erastamise eesmärgil tasuta üle Regione autonoma della Sardegnale (Sardiinia autonoomne maakond, edaspidi „hageja“ või „RAS“). Need sätted nägid veel ette, et Saremari ja RASi vahel sõlmitakse uus avaliku teenindamise leping, mis pidi erastamise käigus jõustuma. Samas oli Saremari erastamine põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal veel käimas ja tema kapital kuulus endiselt 100protsendiliselt RASile. Lisaks reguleeriti kuni 31. juulini 2012 Saremari avaliku teenindamise kohustusi eespool punktis 1 nimetatud liinidel seda kahekümneaastast lepingut korduvalt pikendades, mis oli algul sõlmitud Itaalia riigiga. Alates 1. augustist 2012 jäeti need kohustused Saremari ja RASi vahel sõlmitud lepingu alusel kehtima ning see leping pidi vastavalt 7. augusti 2012. aasta maakonnaseadusele nr 15 transpordivaldkonna erakorraliste sätete kohta (legge regionale n. 15 del 7 agosto 2012, Disposizioni urgenti in materia di transporti; Bollettino ufficiale della Regione autonoma della Sardegna n°35, 9.8.2012, lk 5; edaspidi „2012. aasta maakonnaseadus nr 15“) jääma jõusse kuni erastamismenetluse lõpetamiseni.

4        Sellega paralleelselt kuulutati 2010. aastal välja Tirrenia aktsiate müük. Nimetatud äriühingu erastamismenetluse käigus, mil selle äriühingu suhtes kohaldati presidendi 5. augusti 2010. aasta dekreedi alusel erakorralise haldamise menetlust, jätkas see äriühing Sardiinia ja mandri vaheliste liinide teenindamist. Erastamismenetlus lõppes 2012. aasta juulis sellega, et menetlusse astuja, eraõiguslikest reederitest koosnev konsortsium Compagnia Italiana di Navigazione SpA (edaspidi „CIN“), kes teenindab samu mereliine, omandas kõik Tirrenia aktsiad. Nimetatud konsortsiumi ja Itaalia riigi vahel sõlmiti uus leping. Veel tuleb täpsustada, et 2011. aastal teenindasid kõnealuseid liine neli erasektori ettevõtjat: Moby, Forship, SNAV ja Grandi Navi Veloci.

5        Kui riigi konkurentsiamet Autorità Garante della Concurrenza e del Mercato (Itaalia, edaspidi „AGCM“) oli saanud mitu kaebust selle kohta, et kõnealused erasektori ettevõtjad tõstsid 2011. aasta suveperioodil hindu, algatas ta uurimismenetluse. AGCM leidis oma 11. juuni 2013. aasta otsuses, et see hindade tõstmine kujutas endast ELTL artikli 101 tähenduses kooskõlastatud tegevust. Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia) tühistas selle otsuse oma 29. jaanuari 2014. aasta otsusega.

6        Selles kontekstis võttis RAS 26. aprillil 2011 vastu otsuse nr 20/57 (delibera n. 20/57), milles ta tegi Saremarile ülesandeks analüüsida, kas oleks võimalik teenindada Sardiinia ja mandri vahel ajavahemikul 15. juunist kuni 15. septembrini 2011 katseliselt vähemalt kahte liini. RAS viitas sellega seoses nendele kahjulikele mõjudele, mis kõnealuste erasektori ettevõtjate hinnatõusust Sardiinia majanduslikule ja sotsiaalsele süsteemile tulenesid, ning vajadusele võtta selle suhtes kiireloomulisi meetmeid. Nimetatud otsuses täpsustas RAS, et need liinid peavad olema kombineeritud (reisijate ja kauba vedu) ning arvesse tuleb võtta tegevuse majanduslikku ja finantsilist jätkusuutlikkust. Edasi kiitis RAS oma 19. mai 2011. aasta otsusega nr 25/69 (delibera n. 25/69) ja 1. juuni 2011. aasta otsusega nr 27/4 (delibera n. 27/4) sisuliselt heaks esiteks Saremari poolt Golfo Aranci–Civitavecchia liini jaoks ajavahemikuks 15. juunist kuni 15. septembrini 2011 pakutud hinnad ja teiseks Vado Ligure–Porto Torres liini jaoks ajavahemikuks 22. juunist kuni 15. septembrini 2011 pakutud hinnad. Need kaks maakonna tasandi otsust andsid Saremarile loa muuta heakskiidetud hinnasüsteemi nii, et see võimaldaks saavutada eelarvetasakaalu ja saavutada tarbijate maksimaalne rahulolu.

7        RAS võttis 1. septembril 2011 vastu otsuse nr 36/6 (delibera n. 36/6). Selles otsuses leidis RAS, et Saremari poolt saare ja mandri vahelistel liinidel merekabotaažiteenuse osutamise katkestamise tagajärjel tekkis nendel liinidel monopoolne seisund, ning palus sellel äriühingul äriplaani alusel katseliselt analüüsida, kas oleks tasuv teenindada ajavahemikul 30. septembrist 2011 kuni 30. septembrini 2012 vähemalt ühte kolmest järgmisest liinist: Olbia-Livorno, Porto Torres-Livorno ja Cagliari-Piombino. Otsuses täpsustati, et Saremar pidi võtma selle analüüsi käigus arvesse veonõudlust ning kabotaažiteenuse majanduslikku ja finantsilist jätkusuutlikkust.

8        Lisaks määratles RAS selles otsuses meetmed, mis tuli võtta, et katta kahjum, mis oli Saremarile Tirrenia pankrotimenetluse käigus tekkinud. Saremar pidi oma nõuded Tirrenia vastu, mis ulatusid 11 546 403,59 euroni, 50% võrra alla hindama ning seetõttu tekkis tal 2010. aastal 5 253 530,05 euro suurune kahjum. RAS otsustas ühelt poolt selle kahjumi katta, vähendades pärast seda, kui kohustuslik reserv ja varasemate aastate kasum oli ära kasutatud, Saremari kapitali 4 890 950,36 euro ulatuses. Märkides, et Itaalia tsiviilseadustiku artikli 2446 kohaselt peavad äriühingu aktsionärid juhul, kui äriühingu kapitali on vähendatud üle kolmandiku, selle äriühingu rekapitaliseerima, otsustas RAS teiselt poolt Saremari kapitali pärast eespool nimetatud vähendamist sama summa võrra suurendada. Saremari aktsionäride üldkoosolek tegi 28. märtsil 2012 otsuse kapitali kõnealuse vähendamise ja 15. juunil 2012 kapitali vastava suurendamise kohta (edaspidi „kapitali vaidlusalune suurendamine“). 11. juulil 2012 tegi aktsionäride üldkoosolek kapitali osaliseks suurendamiseks sissemakse 824 309,69 eurot.

9        RAS võttis 1. detsembril 2011 vastu otsuse nr 48/65 (delibera n. 48/65), millega ta andis Saremarile loa avada viivitamatult kombineeritud liin Olbia-Civitavecchia, kasutades selleks samu laevu, mida oli kasutatud 2011. aasta suvehooajal, võttes aluseks igapäevase marsruudi ja 2011. aastal kasutatud madalhooaja hinna, võimalusega muuta seda hinda nõudlusest ja eelarve tasakaalust lähtudes. RAS leidis Saremari analüüsi põhjal, et vaid see liin võimaldas saavutada finantsilise tasakaalu. Lisaks nägi RAS oma otsuses ette, et ajavahemikul maist kuni septembrini 2012 Olbia-Civitavecchia ja Porto Torres-Vado Liguuria (või Porto-Genova) liinide teenindamiseks renditakse kolm suure mahutavusega merematkelaeva. RAS andis Saremarile ka õiguse määrata kõigi liinide jaoks kindlaks hooajast sõltumatu standardhinna, mis võimaldaks tal saavutada finantsilise tasakaalu ja tarbijate maksimaalse rahulolu. Seejärel võttis RAS 20. märtsil 2012 vastu otsuse nr 12/28 (delibera n. 12/28) ja 22. mail 2012 otsuse nr 22/14 (delibera n. 22/14), millega ta andis Saremarile õiguse määrata RASile 2012. aasta suvehooaja kohta esitatud hindade seas kindlaks need hinnad, mis võimaldaksid paremini saavutada eelarvetasakaalu ja avalikust huvist tulenevate eesmärkide saavutamise Olbia-Civitavecchia ja Porto Torres-Vado Liguuria liinidel.

10      2012. aasta maakonnaseaduse nr 15 artikli 1 lõige 3 andis loa kulutada 10 miljonit eurot, et katta „võimalik kahjum“, mis Saremaril võib Sardiinia ja mandri vaheliste liinide teenindamisest tekkida (edaspidi „vaidlusalune hüvitismeede“). RAS rakendas viimati nimetatud sätte kahe ülekandega, mis tehti vastavalt 6. novembril 2012 ja 3. detsembril 2012.

2.     Haldusmenetlus

11      5. oktoobril 2011 tegi Euroopa Komisjon Itaalia Vabariigile teatavaks oma otsuse algatada ELTL artikli 108 lõike 2 alusel ametlik uurimismenetlus seoses mitme meetmega, mida Itaalia ametiasutused olid rakendanud endise kontserni Tirrenia äriühingute kasuks, ning kutsus selle otsuse avaldamise kaudu Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2012, C 28, lk 18) huvitatud pooli üles esitama oma seisukohad. See otsus puudutas ainult neid avaliku teenuse hüvitisi, mida Itaalia Vabariik oli maksnud aastatel 2009–2011 ning võimalikku abi Tirrenia ja Saremari erastamise raames.

12      Pärast selle otsuse vastuvõtmist sai komisjon uusi kaebusi, mis puudutasid muu hulgas teatavaid meetmeid, mida RAS oli rakendanud Saremari kasuks. 12. oktoobril 2012 teatasid Itaalia ametiasutused õiguskindluse huvides vaidlusalusest hüvitismeetmest.

13      19. detsembril 2012 tegi komisjon Itaalia ametiasutustele teatavaks oma otsuse laiendada ametlikku uurimismenetlust; see otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas 22. märtsil 2013 (ELT 2013, C 84, lk 58). Komisjon leidis, et tema menetluse algatamise otsuses esitatud kahtlused kehtivad ka endise kontserni Tirrenia äriühingutele makstud hüvitise kohta alates 2012. aasta jaanuarist ning konkreetsemalt Saremari puhul vaidlusaluse hüvitismeetme kohta ja muude avaliku sektori finantseeringute kohta, mida see äriühing nimetatud kuupäevast alates sai.

14      RAS esitas oma seisukohad Saremari suhtes võetud meetmete kohta 13. detsembri 2012. aasta ning 26. veebruari, 3. septembri, 24. oktoobri, 13. novembri ja 21. novembri 2013. aasta kirjades. Saremar ja tema konkurendid esitasid samuti oma seisukohad. Itaalia ametiasutused vastasid komisjoni täiendava teabe nõuetele 26. septembri ja 25. oktoobri 2013. aasta kirjades. Vaidlusaluseid meetmeid arutati mitmel komisjoni, RASi ja Saremari vahelisel nõupidamisel (24. aprillil 2012, 2. mail, 10. juulil ja 10. oktoobril 2013) ning komisjoni ja kaebajate vahelisel nõupidamisel (27. juulil ja 20. novembril 2012 ning 8. augustil 2013).

15      RAS palus 14. märtsi 2013. aasta kirjas komisjonil eraldada mitme Saremari kasuks võetud meetme uurimine teistest ametliku uurimismenetluse esemeks olevatest meetmetest ja käsitleda seda meetmete jada eelisjärjekorras, arvestades eelkõige Saremari kohest erastamist. Sellest taotlusest lähtudes võttis komisjon 22. jaanuaril 2014 vastu otsuse C(2013) 9101 final, mis käsitleb riigiabimeetmeid SA.32014 (2011/C), SA.32015 (2011/C), SA.32016 (2011/C), mida RAS Saremari kasuks rakendas (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

3.     Vaidlustatud otsus

16      Eespool punktis 15 tõdetu kohaselt puudutab vaidlustatud otsus vaid neid meetmeid, mille RAS võttis Saremari kasuks.

17      Vaidlustatud otsuses analüüsis komisjon viit meedet: 1) vaidlusalune hüvitismeede, 2) Saremari reklaamitegevuse rahastamine, st RAS andis Saremarile 3 miljonit eurot Sardiinias turismi edendamiseks, 3) Saremarile antud luba võtta 3 miljonit eurot laenu ja RASi poolt asjaomasele pangale esitatud eelkokkulepe, 4) teine eelkokkulepe Saremari kasuks, mis võimaldas tal saada 5 miljonit eurot arvelduslaenu, ning 5) kapitali vaidlusalune suurendamine.

18      Mis puutub vaidlusalusesse hüvitismeetmesse, siis komisjoni analüüs vaidlustatud otsuses koosneb neljast etapist.

19      Esiteks uuris komisjon seda, kas vaidlusalune hüvitismeede kujutas endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Olles ühelt poolt tõdenud, et nimetatud meede sisaldas riigi ressursside ülekandmist (punktid 161–165), ning teiselt poolt, et see oli valikuline (punkt 166), kontrollis komisjon, kas see meede andis Saremarile majandusliku eelise või mitte, ja uuris selle meetme kooskõla tingimustega, mis on välja toodud 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) (edaspidi „Altmarki tingimused“) (punktid 167–225). Kõigepealt analüüsis komisjon vaidlusalust hüvitismeedet Altmarki teise tingimuse seisukohalt ja jõudis järeldusele, et see tingimus ei olnud täidetud ning järelikult andis see meede Saremarile majandusliku eelise (punktid 173–179). Ta analüüsis kõnealust meedet siiski ka Altmarki esimese ja kolmanda tingimuse seisukohalt ning jõudis järeldusele, et ka need tingimused ei olnud täidetud (punktid 180–219 ja 220–224). Lõpuks märkis komisjon, et vaidlusalune meede kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust ja võib moonutada konkurentsi ning kujutab seega endast seetõttu riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (punktid 246 ja 247).

20      Teiseks kontrollis komisjon, kas vaidlusalust hüvitismeedet võis käsitada abina, mida peetakse siseturuga kokkusobivaks ja mis on ELTL artikli 108 lõike 3 ette nähtud teatamiskohustusest vabastatud vastavalt komisjoni 20. detsembri 2011. aasta otsusele 2012/21/EL Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes (ELT 2012, L 7, lk 3; edaspidi „ÜMPT otsus 2011“), millega rakendatakse ELTL artikli 106 lõikes 2 ette nähtud erand. Ta jõudis järeldusele, et nii see ei olnud (vaidlustatud otsuse punktid 255–260).

21      Kolmandaks leidis komisjon, et Saremar täitis tingimused, et teda võiks pidada raskustes olevaks ettevõtjaks komisjoni 1. oktoobri 2004. aasta suuniste „Ühenduse suunised raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta“ (ELT 2004, C 244, lk 2; edaspidi „päästmise ja ümberkorraldamise abi suunised“) tähenduses. Seega asus komisjon seisukohale, et vastavalt tema 11. jaanuari 2012. aasta teatise „Euroopa Liidu raamistik riigiabi jaoks, mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena“ (ELT 2012, C 8, lk 15; edaspidi „ÜMPT raamistik 2011“) punktile 9 tuleb vaidlusaluse meetme siseturuga kokkusobivust hinnata nende suuniste ja ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel. Samas märkis komisjon, et nendes suunistes kindlaks määratud tingimused ei olnud käesoleval juhul täidetud. Sellest järeldas ta, et nimetatud meede kujutab endast siseturuga kokkusobimatut riigiabi (vaidlustatud otsuse punktid 261–280).

22      Neljandaks analüüsis komisjon teise võimalusena siiski ka juhuks, kui Saremar ei ole raskustes olev ettevõtja, kas vaidlusalust meedet võis ÜMPT raamistikus toodud tingimusi arvestades pidada siseturuga kokkusobivaks abiks. Arvestades eelkõige kaalutlusi, mida ta oli kasutanud Altmarki tingimuste ja ÜMPT otsuse 2011 kohaldamisel, jõudis ta järeldusele, et nii see ei olnud (vaidlustatud otsuse punktid 282–296).

23      Mis puutub kapitali vaidlusalusesse suurendamisse, siis komisjon leidis, et selle meetme riigiabiks kvalifitseerimise tingimused olid täidetud (punktid 161–166 ja 235–247). Ta tuvastas eelkõige, et majandusliku eelise olemasolu tingimuse seisukohalt ei vastanud see kapitali suurendamine turumajanduses tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumile (punktid 235–245). Edasi leidis komisjon, et nimetatud kapitali suurendamine ei vastanud päästmise ja ümberkorraldamise abi suunistes ette nähtud kriteeriumitele ning seega ei saanud see ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c kohaselt kujutada endast siseturuga kokkusobivat abi (punktid 297–299).

24      Vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 kohaselt on Saremarile esiteks vaidlusaluse hüvitismeetme vormis antud abi ja teiseks kapitali vaidlusaluse suurendamise vormis antud abi siseturuga kokkusobimatud ning Itaalia ametiasutused on seda andnud ebaseaduslikult, rikkudes ELTL artikli 108 lõiget 3. Selle otsuse artikli 1 lõike 2 kohaselt ei kujuta reklaamitegevuse finantseerimine ega garantiikirjade andmine, millele on viidatud eespool punktis 17, endast Saremarile antud riigiabi. Nimetatud otsuse artikli 2 lõikega 1 kohustatakse artikli 1 lõikes 1 viidatud ebaseaduslikku abi tagasi nõudma.

25      Käesoleva kohtuvaidluse ese on vaid vaidlustatud otsuse see osa, mis puudutab vaidlusalust hüvitismeedet ja kapitali vaidlusaluse suurendamise meedet. Seesama osa on ka Saremari hagi ese, mis on esitatud samal päeval kui käesoleva kohtuasja hagi ning mida puudutab tänane kohtuotsus Saremar vs. komisjon (T‑220/14).

 Menetlus ja poolte nõuded

26      RAS esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 2. aprillil 2014.

27      Komisjon esitas 8. juulil 2014 kostja vastuse.

28      CIN esitas 21. juulil 2014 Üldkohtu kantseleisse avalduse menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks. RAS ja komisjon esitasid kumbki oma 10. septembri 2014. aasta kirjas taotluse käsitleda teatavaid andmeid CINi suhtes konfidentsiaalsena ja esitasid selleks vastavate dokumentide mittekonfidentsiaalsed versioonid. CINi menetlusse astumise taotlus rahuldati kaheksanda koja presidendi 10. oktoobri 2014. aasta määrusega. Kuna vastuväiteid ei olnud, siis RASi ja komisjoni esitatud konfidentsiaalsustaotlused rahuldati.

29      Repliik ja vastusrepliik esitati Üldkohtu kantseleisse vastavalt 26. septembril ja 10. novembril 2014.

30      CINi menetlusse astuja seisukohad saabusid Üldkohtu kantseleisse 16. detsembril 2014. Komisjon ja RAS esitasid oma märkused menetlusse astuja seisukohtade suhtes vastavalt 12. veebruaril ja 2. märtsil 2015.

31      Kohtusekretäri 15. aprilli 2016. aasta kirjaga teavitati pooli Üldkohtu presidendi otsusest määrata selle tõttu, et ühel koja kohtunikest ilmnes takistus, tema asemele teine kohtunik vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 17 lõikele 2.

32      Kohtusekretäri 21. aprilli 2016. aasta kirjas paluti põhikohtuasja pooltel esitada oma seisukohad käesoleva kohtuasja ja kohtuasja T‑220/14, Saremar vs. komisjon (vt eespool punkt 25), võimaliku liitmise kohta kohtuistungi ja vajaduse korral ka kohtuotsuse huvides. Komisjon ja RAS teatasid vastavalt oma 28. aprilli ja 10. mai 2016. aasta kirjades, et neil ei ole selle liitmise kohta seisukohti esitada. Komisjon palus, et sellise liitmise korral esitataks kohtuasjas T‑220/14 menetlusse astujatele käesoleva kohtuasja menetlusdokumentidest vaid mittekonfidentsiaalsed versioonid. RAS omalt poolt palus, et sellisel juhul esitataks kohtuasjas T‑220/14 menetlusse astujatele hagiavalduse lisas esitatud mittekonfidentsiaalne versioon, mis on identne sellega, mille Saremar esitas 11. juunil 2015 kohtuasjas T‑220/14 pärast seda, kui 7. mail 2015 oli tehtud kohtumäärus Saremar vs. komisjon (T‑220/14, ei avaldata, EU:T:2015:320).

33      Kaheksanda koja presidendi 22. juuni 2016. aasta määrusega liideti käesolev kohtuasi ja kohtuasjaga T‑220/14 suulise menetluse huvides. Ettekandja-kohtuniku ettepaneku alusel otsustas Üldkohus avada menetluse suulise osa ning palus menetlust korraldavate meetmete raames muu hulgas RASil ja Saremaril esitada Üldkohtule kirjalikult Saremari majandusliku ja finantsilise olukorra kohta ajakohastatud teave ning eelkõige teatada, kas Saremari suhtes oli lubatud algatada ennetava kompromissi menetlus ja vastaval juhul kirjeldada selle menetluse kulgu. RAS ja Saremar esitasid mõlemad oma vastused 11. juulil 2016.

34      Grandi Navi Veloci, kes on menetlusse astuja kohtuasjas T‑220/14, teatas Üldkohtule oma 30. juuni 2016. aasta kirjas, et ta loobub menetlusse astumisest. 19. juuli 2016. aasta määrusega kustutati see menetlusse astuja liidetud kohtuasjade T‑219/14 ja T‑220/14 poolte hulgast.

35      Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 20. juuli 2016. aasta kohtuistungil. Sellel kohtuistungil puudutas pooltevaheline vaidlus eelkõige küsimust, kas RASil ühelt poolt ja Saremaril teiselt poolt on Saremari likvideerimise kontekstis põhjendatud huvi säilinud. Üldkohus palus pooltel esitada selles küsimuses kirjalikult oma seisukohad ja teatavad asjasse puutuvad dokumendid. Pooled esitasid Üldkohtule oma seisukohad ja nõutud dokumendid 29. juulil 2016. Menetluse suuline osa lõpetati 7. septembril 2016.

36      RAS palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus „kas täies ulatuses või osaliselt“ osas, milles komisjon kvalifitseeris vaidlusaluse hüvitismeetme ja kapitali vaidlusaluse suurendamise riigiabiks ning leidis, et need meetmed olid siseturuga kokkusobimatud, ja kohustas abi tagasi nõudma;

–        tunnistada ELTL artikli 277 alusel, et ÜMPT otsuse 2011 artikli 4 punkt f ja ÜMPT raamistiku 2011 punkt 9 on õigusvastased ja kohaldamatud;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

37      RAS palub Üldkohtul võtta ka menetlust korraldavaid meetmeid ja läbi viia menetlustoiminguid Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklite 64–66 tähenduses, et pöörduda komisjoni poole ja paluda tal esitada teatavaid dokumente seoses esimese ja teise väite raames tõstatatud küsimustega.

38      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagiavaldus rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja RASilt.

39      CIN palub Üldkohtul:

–        jätta hagiavaldus rahuldamata;

–        mõista kohtukulud, sealhulgas tema menetlusse astumisega seotud kulud, välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

1.     Hagi esitamise õigus ja põhjendatud huvi

40      Komisjon väitis kohtuistungil ja oma 29. juuli 2016. aasta kirjas, et Saremari käimasoleva likvideerimise tõttu on RASi põhjendatud huvi kohtumenetluse käigus lõppenud. Tema sõnul ei ole RASil mingisugust kavatsust Saremari majandustegevust jätkata. Ta tugineb selles osas seisukohtadele, mille RAS esitas kohtuasjas T‑506/14, Grandi Navi Veloci vs. komisjon, kus RAS oli vaikimisi möönnud, et vaidlustatud otsuse tühistamise korral ei saa ta Saremari likvideerimist lõpetada ning selle äriühingu majandustegevus ei saa jätkuda. Komisjon tugineb ka RASi presidendi avaldustele, mis on esitatud tema 29. juuli 2016. aasta seisukohtade lisas toodud 22. aprilli 2016. aasta otsuse nr 24/23 (delibera n. 24/23) põhjendustes, mille kohaselt „on maakonna ametiasutuse huvi Saremari tegevuse jätkamiseks kadunud“. Lisaks ei ole RASil kui Saremari võlausaldajal tema abi andjana huvi selleks, et abisumma oleks ettevõtja kohustuste hulgast välja jäetud. Lõpuks on RASi huvi selle vastu, et Üldkohus tuvastaks, et ta ei ole käesoleval juhul siseturuga kokkusobimatut abi andnud, sellise tuvastuse konkreetse toime puudumisel abstraktne ja oletuslik. Komisjon juhib erilist tähelepanu sellele, et Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) 16. juuli 2013. aasta otsust arvestades ei oleks RAS tohtinud saada vaidlustatud otsuse tühistamisest mingisugust „poliitilist“ kasu, sest ta ei ole pädev vaidlusaluseid meetmeid rakendama. Komisjon märgib kokkuvõtteks, et sellisest põhjendatud huvi puudumisest tingitult peaks Üldkohus otsustama, et käesolevas asjas on kohtuotsuse tegemise vajadus ära langenud.

41      RAS väidab nendele argumentidele vastu, et tema põhjendatud huvi säilib ühelt poolt selle tõttu, et ta on avaliku võimu kandja, ja teiselt poolt selle tõttu, et ta on Saremari ainuaktsionär. RASi sõnul on vaidlustatud otsuses seatud kahtluse alla tema kui avaliku võimu kandja valikud Sardiinia ja mandri vahelise territoriaalse ühtsuse tagamisel, kuna selles otsuses vaidlustab komisjon avaliku teenindamise vajaduse olemasolu ja vajaduse kehtestada avaliku teenindamise kohustused. Seetõttu leiab RAS, et tal on konkreetne ja tegelik huvi selle vastu, et tema otsuste õiguspärasus saaks vaidlustatud otsuse tühistamisega kinnitust. Lisaks väidab ta, et kui see otsus tühistada, siis väheneks kompromissmenetluse kohustuste osa märkimisväärselt, mis võimaldaks rahuldada kõik võlausaldajate nõuded ja likvideerimise jääkvara talle tagastada.

42      Esiteks tuleb märkida, et hagi vastuvõetavust kahtluse alla seadmata seab komisjon sõnaselgelt kahtluse alla asjaolu, et Üldkohus peaks käesolevas asjas otsuse tegema, kuna hageja põhjendatud huvi on menetluse käigus ära langenud. Samas tõstatab tema argument, et RAS ei olnud siseriikliku õiguse alusel pädev vaidlusaluseid meetmeid rakendama, küsimuse nii hageja õigusest hagi esitada kui ka tema põhjendatud huvist hagi esitamise ajal. Need on aga hagi vastuvõetavuse kaks kumulatiivset tingimust (vt kohtuotsus, 17.9.2015, Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika), mida Üldkohus peab igal juhul analüüsima omal algatusel (vt kohtumäärused, 24.3.2011, Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, T‑36/10, EU:T:2011:124, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4.5.2012, UPS Europe ja United Parcel Service Deutschland vs. komisjon, T‑344/10, ei avaldata, EU:T:2012:216, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

43      Selles osas tuleneb ELTL artiklist 263, et on selge vahe ühelt poolt selle artikli teises lõigus liidu institutsioonidele ja liikmesriikidele ning teiselt poolt selle artikli neljandas lõigus füüsilistele ja juriidilistele isikutele antud õigusel tühistamishagi esitada. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liidu institutsioonide ja liikmesriikide kaebeõiguse teostamise tingimus vaid see, et akt, mille tühistamist nõutakse, oleks vaidlustatav, mitte aga see, et ametiasutused tõendaksid, et neil on õigus hagi esitada või põhjendatud huvi (vt selle kohta kohtuotsused, 8.9.2011, komisjon vs. Madalmaad, C‑279/08 P, EU:C:2011:551, punktid 35–42, ning 20.9.2012, Prantsusmaa vs. komisjon, T‑154/10, EU:T:2012:452, punktid 37 ja 38).

44      Esiteks sõltub füüsiliste ja juriidiliste isikute kaebeõigus ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel hoopis sellest, kas neil isikutel on hagi esitamise õigus, see tähendab selle sätte kohaselt tingimusest, et nende hagi on esitatud akti peale, mille adressaadiks nad on, või akti peale, mis puudutab neid otseselt ja isiklikult, või siis on see hagi esitatud üldkohaldatava akti peale, mis puudutab neid otseselt ega vaja rakendusmeetmeid (vt kohtuotsus, 17.9.2015, Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

45      Teisalt sõltub füüsiliste ja juriidiliste isikute kaebeõigus ka sellest, kas neil on hagi esitamise ajal põhjendatud huvi, mis on hagi esitamise õigusest eraldiseisev vastuvõetavuse tingimus. Nagu ka hagi ese, peab see huvi säilima kuni kohtuotsuse kuulutamiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära (vt kohtuotsus, 17.9.2015, Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punktid 57 ja 62 ning seal viidatud kohtupraktika). Selline põhjendatud huvi eeldab, et vaidlustatud akti tühistamine võib iseenesest tekitada õiguslikke tagajärgi ja et hagi tulemusel võib selle esitanud isik saada mingit kasu (vt kohtuotsused, 7.6.2007, Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punkt 42, 17.9.2015, Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 55). Lisaks peab hageja põhjendatud huvi olema tekkinud ja olemasolev ning see ei tohi puudutada tulevikus võib-olla tekkivat olukorda (vt kohtuotsus, 17.9.2015, Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

46      Eelkõige kohaldatakse punktides 44 ja 45 meenutatud tingimusi liikmesriigi struktuuriüksuse esitatud tühistamishagi suhtes, mis võib olla esitatud ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel, kui asjaomase liikmesriigi õigus annab sellele üksusele juriidilise isiku staatuse (vt selle kohta kohtuotsus, 10.9.2009, komisjon vs. Ente per le Ville Vesuviane ja Ente per le Ville Vesuviane vs. komisjon, C‑445/07 P ja C‑455/07 P, EU:C:2009:529, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

47      Mis kõigepealt puutub hagi esitamise õigusse, siis tuleneb riigiabi valdkonda käsitlevast kohtupraktikast, et riigi poolt antud abi siseturuga kokkusobivuse küsimust käsitleva komisjoni otsuse adressaadiks olevat liikmesriigi struktuuriüksust saab otseselt ja isiklikult puudutatuks pidada teatud tingimustel. Ühelt poolt saab seda üksust pidada otseselt puudutatuks, kui vaidlustatud otsusel võivad olla otsesed tagajärjed tema poolt vastu võetud vaidlusaluse abi andmise aktide suhtes ja tema kohustuste suhtes see abi tagasi nõuda, ilma et liikmesriigi ametiasutustel, kellele vaidlustatud otsus teatavaks tehti, oleks selles osas kaalutlusõigust. Teiselt poolt tuleb seda üksust pidada isiklikult puudutatuks, kui ta on vaidlustatud otsuses viidatud akti või aktide andja ning see otsus takistab tal teostada oma pädevust nii, nagu ta vajalikuks peab, mistõttu on tema huvi selle otsuse vaidlustamiseks asjaomase liikmesriigi omast eraldiseisev (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsused, 15.6.1999, Regione Autonoma Friuli-Venezia Giulia vs. komisjon, T‑288/97, EU:T:1999:125, punktid 30–34, ja 9.9.2014, Hansestadt Lübeck vs. komisjon, T‑461/12, ei avaldata, EU:T:2014:758, punkt 34).

48      Käesoleval juhul ei ilmne seoses RASi huvide otsese puudutamisega ühestki toimiku dokumendist, et Itaalia riik, kellele vaidlustatud otsus teatavaks tehti, oleks selle otsuse hagejale teatavaks tegemisel oma kaalutlusõigust kasutanud. Niisiis võib see otsus RASi õigusi ja kohustusi seoses vaidlusaluse abiga otseselt puudutada. Teiseks tuleb seoses nende huvide isikliku puudutamisega märkida, et nagu nähtub RASi otsustest ja 2012. aasta maakonnaseadusest nr 15, millele on viidatud eespool punktides 6–10, andis RAS vaidlusaluse abi omal initsiatiivil, tegutsedes oma pädevuse raames nii maakondliku ametiasutusena, kelle ülesandeks on kaitsta Sardiinia territooriumil sotsiaalmajanduslikke huve, ja avaliku võimu organina, kelle ülesandeks on Saremari majanduslik ja finantsiline juhtimine eelkõige selle erastamise eesmärgil. Lisaks ei ilmne toimiku dokumentidest, et Itaalia riik oleks sekkunud abi andmisse või oleks saanud kindlaks määrata RASi huve sellega seoses. Järelikult selgub, et vaidlustatud otsus puudutab RASi otseselt ja isiklikult ning seega on tal õigus selle otsuse peale hagi esitada.

49      Kuid nagu tuleneb eespool punktist 45, ei tõenda need asjaolud vaatamata sellele, et need on RASile hagi esitamise õiguse andmiseks piisavad, tingimata seda, et tal oleks põhjendatud huvi (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 17.9.2015, Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 62). Nimelt on lisaks vaja, et vaidlustatud akti tühistamine võiks iseenesest tekitada RASile õiguslikke tagajärgi ja et RAS võiks käesoleva hagi tulemusel saada mingit kasu.

50      Sellega seoses piisab märkimisest, et hagi esitamise kuupäeval kahjustas vaidlustatud otsus RASi huve sellega, et komisjon tunnistas vaidlusaluse abi siseturuga kokkusobimatuks ja kohustas seda tagasi nõudma. Niisiis võis RAS sel kuupäeval vaidlustatud otsuse tühistamisest kasu saada. Ainuüksi selle tühistamise tõttu oleksid selle otsuse õiguslikud tagajärjed RASi nende aktide kehtivuse osas, mille alusel anti ebaseaduslikku abi, ja sellest otsusest talle tulenevad kohustused – st keeld neid akte rakendada ja kohustus vaidlusalune abi tagasi nõuda – automaatselt tema suhtes lõppenud ja tema õiguslik olukord oleks tingimata muutunud (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 4.3.2009, Tirrenia di Navigazione jt vs. komisjon T-265/04, T‑292/04 ja T‑504/04, ei avaldata, EU:T:2009:48, punktid 69 ja 70).

51      Nagu eespool punktis 40 märgitud, leiab komisjon tõesti, et RAS ei saaks vaidlustatud otsuse tühistamisest mingisugust „poliitilist“ kasu, kuna ta ei ole pädev selle otsuse esemeks olevaid meetmeid rakendama. Komisjoni hinnangul lahendas Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) 16. juuli 2013. aasta otsus küsimuse, kas ta on pädev kindlaks määrama avaliku teenindamise kohustusi Sardiinia ja mandri vahelistel liinidel Itaalia riigi kasuks. Komisjoni seisukohas leitakse niisiis sisuliselt, et seda Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) otsust arvestades oli vaid Itaalia riik pädev looma avalikku kabotaažiteenust, mille RAS oli 2011. ja 2012. aastal loonud, ning rakendama sellega seonduvat vaidlusalust hüvitismeedet.

52      Siiski on ühelt poolt oluline rõhutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole liidu institutsioonide ega eriti liidu kohtute ülesanne esitada oma seisukohta liikmesriikide institutsiooniliste normide kohase pädevuse jaotuse kohta ega kohustuste kohta, mis võivad lasuda liikmesriikide erinevatel ametiasutustel (kohtumäärus, 21.3.1997, Région wallonne vs. komisjon, C‑95/97, EU:C:1997:184, punkt 7, ja kohtuotsus, 15.6.1999, Regione Autonoma Friuli-Venezia Giulia vs. komisjon, T‑288/97, EU:T:1999:125, punkt 48).

53      Teiselt poolt tuleb igal juhul tõdeda, et komisjoni argument ei sea vähimalgi määral kahtluse alla eespool punktides 47–50 toodud kaalutlusi, mis puudutavad hageja õigust hagi esitada ja tema põhjendatud huvi. Mis puutub hagi esitamise õigusesse, siis nagu eespool punktis 48 märgitud, saab Üldkohus vaid tõdeda, et RAS andis vaidlusaluse abi omaenese initsiatiivil ja omaenese pädevuse teostamiseks ning Itaalia riik sellega seoses ei sekkunud, mistõttu on RASi põhjendatud huvi tema huvist eraldiseisev. Järelikult ei ole Üldkohtul vaja tõlgendada Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) 16. juuli 2013. aasta otsust, et kontrollida, kas RASil oli vaidlusaluse meetme osas tõesti pädevus – nagu ta väidab – luua territoriaalse ühtsuse tagamiseks Sardiinia ja Itaalia poolsaare vahel oma merekabotaaži teenus. Mis puutub põhjendatud huvisse, siis tuleneb eespool punktist 50, et vaidlustatud otsus kahjustab hageja huve ning seega võivad selle tühistamisel olla tema suhtes õiguslikult soodsad tagajärjed. Asjaolu, et ta ei saa komisjoni poolt välja toodud põhjustel saada sellest „poliitilist“ kasu, ei oma seega tähtsust. Liiatigi ei väida komisjon, et eespool nimetatud Corte costituzionale otsus seaks kahtluse alla RASi pädevuse kapitali vaidlusalust suurendamist läbi viia.

54      Teiseks tuleb kontrollida, kas RASi põhjendatud huvi on menetluse käigus Saremari likvideerimise tõttu kadunud.

55      Selles osas ilmneb dokumentidest, mille pooled Üldkohtule 11. ja 29. juulil 2016 esitasid, et kuna Saremar ei suutnud juba talle antud vaidlusalust abiosa tagasi maksta, siis palus ta algatada tema likvideerimiseks ennetava kompromissi menetluse ja Tribunale di Cagliari (Cagliari esimese astme kohus, Itaalia) rahuldas tema taotluse 22. juulil 2015. Ennetav kompromiss näeb ette Saremari võlausaldajate nõuete rahuldamise kõigi Saremari varade müügi ja likvideerimise kaudu. Saremari laevastik võõrandati 30. detsembril 2015 ja see äriühing lõpetas kogu oma tegevuse 31. märtsil 2016, RAS aga andis 18. märtsil 2016 Sardiinia ja Sardiinia väikesaarte vaheliste liinide teenindamise kontsessiooni ühele teisele äriühingule. Lisaks märkis RAS oma 11. juuli 2016. aasta vastuses, et Saremari suhtes oli kompromissimenetlus lõppjärgus, kuna kõigi eelisõigusega võlausaldajate nõuded olid rahuldatud ja järgmisesse kuusse oli kavandatud esimene sisuline jaotamine tagamata nõuetega võlausaldajate vahel.

56      Siiski tuleb tõdeda, et vaatamata Saremari likvideerimisele ei ole RASi põhjendatud huvi kadunud.

57      Nimelt tuleb ühelt poolt märkida, et vaidlustatud otsust ei ole kehtetuks ega tühiseks tunnistatud, mistõttu käesoleva hagi ese säilib (vt selle kohta kohtuotsus, 7.6.2007, Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punkt 48).

58      Teiselt poolt loob vaidlustatud otsus RASi suhtes jätkuvalt õiguslikke tagajärgi, mis pole Saremari likvideerimise tõttu oma kehtivust kaotanud. Komisjon ei eita, et nagu RAS ja Saremar kohtuistungil märkisid, ei tähenda Saremari likvideerimismenetlus seda, et see äriühing oleks lõpetatud, mis saab juhtuda alles likvideerimismenetluse lõpus. Kuid isegi kui oletada, et Saremari lõpetamise tagajärjel muutuvad vaidlusalusest otsusest tulenevad kohustused RASi suhtes sisutühjaks, ei ole see likvideerimismenetluse algatamisel igal juhul nii. Tuleb lisada, et Üldkohtule ei ole käesolevaks hetkeks teatatud, et Saremari likvideerimine oleks lõpetatud.

59      Nii ei ole RASil selle otsuse tõttu ikka õigust viia läbi Saremari kapitali vaidlusalust suurendamist – nagu selgub 11. juulil 2012 toimunud Saremari aktsionäride üldkoosoleku protokollist, mis on hagile lisatud –, mistõttu ei ole nimetatud ametiasutus sellest toimingust ka komisjonile teatanud.

60      Mis lisaks puutub vaidlusaluse abi sellesse ossa, mille RAS Saremarile juba andis, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et pelk asjaolu, et ettevõtja suhtes on käimas pankrotimenetlus – eelkõige siis, kui see menetlus viib ettevõtja likvideerimiseni –, ei sea abi tagastamise põhimõtet kahtluse alla. Sellisel juhul võib varasema olukorra taastamine ja ebaseaduslikult makstud abist tuleneva konkurentsimoonutuse kõrvaldamine toimuda põhimõtteliselt nii, et likvideerimisel oleva ettevõtja passivasse kantakse kõnealuse abi tagastamise kohustus (vt kohtuotsus, 1.7.2009, KG Holding jt vs. komisjon, T‑81/07–T‑83/07, EU:T:2009:237, punktid 192 ja 193 ning seal viidatud kohtupraktika). Seega jääb RASile vähemalt kohustus tagada, et tema nõuded seoses Saremarile juba antud abi osaga kantakse selle äriühingu passivasse.

61      Neil asjaoludel tuleb märkida – ilma, et oleks vaja analüüsida RASi argumente –, et Saremari likvideerimine ei sea kahtluse alla eespool punktis 50 toodud tõdemust, et vaidlustatud otsuse tühistamine võib hagejale kasu tuua, kuna sellest otsusest talle tulenevad kohustused lõpeksid tema suhtes automaatselt ja tema õiguslik olukord muutuks tingimata.

62      Komisjoni argumendid ei sea neid kaalutlusi kahtluse alla.

63      Ühelt poolt tuleneb nendest kaalutlustest selgelt, et hageja põhjendatud huvi säilimise seisukohast ei oma tähtsust, kas Saremar võib oma majandustegevust jätkata ja sellest tulenevalt, kas RASil on huvi seda tegevust jätkata. Eespool punktidest 57–60 tuleneb, et selles osas omab ühelt poolt tähtsust see, et vaidlustatud otsuse ese säilib, ja teiselt poolt see, et see otsus loob jätkuvalt RASi ja nende otsuste suhtes, mille ta avaliku võimu kandjana tegi, õiguslikke tagajärgi. Just sel põhjusel ei oma käesolevas asjas tähtsust need RASi avaldused, mille ta esitas kohtuasjas T‑506/14, Grandi Navi Veloci vs. komisjon, ega otsuses nr 24/23 esitatud RASi presidendi avaldused (vt eespool punkt 40), millele komisjon tugineb. Lisaks ei eira RAS – vastupidi sellele, mida väidab komisjon – käesolevat hagi säilitades nendele avaldustele vaatamata põhimõtet, et keegi ei saa vastu vaielda millelegi, mida ta on varem tunnistanud (nemo potest venire contra factum proprium).

64      Teiselt poolt – nagu tuleneb eespool punktidest 47–61 – ei esitanud RAS käesolevat hagi mitte Saremari võlausaldajana, vaid avaliku võimu kandjana, kes oli vaidlusaluse abi andnud. Järelikult ei oma see asjaolu tähtsust, et Saremari võlausaldajana ei ole tal vaidlustatud otsuse tühistamise vastu selle tõttu põhjendatud huvi, et viimase suhtes on algatatud likvideerimine.

65      Lõpuks ei saa eespool punktides 52 ja 53 toodud põhjustel nõustuda ka komisjoni argumendiga, et RASil ei olnud pädevust vaidlusalust hüvitismeedet rakendada.

66      Kõigest eeltoodust järeldub, et RASil säilib käesoleva hagi suhtes põhjendatud huvi ja seega tuleb vaidlus lahendada.

2.     Sisulised küsimused

67      Käesolev hagi koosneb kahest osast: esimeses palutakse tühistada vaidlustatud otsus osas, milles komisjon tunnistas siseturuga kokkusobimatuks ja ebaseaduslikult rakendatuks vaidlusaluse hüvitismeetme; teises palutakse see otsus tühistas osas, milles komisjon tunnistas siseturuga kokkusobimatuks ja ebaseaduslikult rakendatuks kapitali vaidlusaluse suurendamise.

 Hagi esimene osa, mis käsitleb vaidlustatud otsuses vaidlusalust hüvitismeedet puudutavat osa

68      Vaidlustatud otsuses vaidlusalust hüvitismeedet puudutava osa kohta esitab hageja vormiliselt viis väidet, mis põhiliselt puudutavad õigusnormi rikkumisi ja ilmseid hindamisvigu. Esimene väide puudutab Saremarile pandud avaliku teenindamise kohustuste kindlaksmääramist, teine Altmarki tingimuste kohaldamist, kolmas komisjoni 28. novembri 2005. aasta otsuse 2005/842/EÜ [ELTL] artikli [106) lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes (ELT 2005, L 312, lk 67; edaspidi „ÜMPT otsus 2005“) ja ÜMPT otsuse 2011 kohaldamist, neljas Saremari käsitamist raskustes oleva ettevõtjana ja viies ÜMPT raamistikus 2011 toodud põhimõtete kohaldamist.

69      Sellega seoses tuleb märkida, et need väited puudutavad peamiselt vaidlustatud otsuse sisulist õiguspärasust. Samas kinnitab RAS nendes väidetes ka seda, et vaidlustatud otsus on põhjendamata. Neljandas väites märgib RAS veel, et tema kaitseõigusi on rikutud sellega, et haldusmenetluse käigus ei käsitletud küsimust, kas Saremar on raskustes olev ettevõtja. Järelikult tuleb tõdeda, et tegelikult esitab RAS selles osas kuuenda, eespool toodud sisulistest väidetest eraldiseisva väite, mis puudutab oluliste menetlusnormide rikkumist ja jaguneb kaheks osaks, millest esimene puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist ja teine kaitseõiguste rikkumist. Seda väidet tuleb analüüsida eraldi (vt selle kohta kohtuotsus, 5.12.2013, komisjon vs. Edison, C‑446/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:798, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

70      Üldkohus peab otstarbekaks analüüsida esmalt kuuendat väidet, siis teisena teist kuni viiendat ja kolmandana esimest väidet.

 Kuues väide, mille kohaselt on rikutud olulisi menetlusnorme

–       Esimene väiteosa, et on rikutud vaidlustatud otsuse põhjendamise kohustust

71      RAS esitab kuuenda väite esimese osa põhjendamiseks sisuliselt viis argumenti. Kõigepealt tuleb uurida kahte esimest argumenti koos.

72      Esimese argumendi kohaselt on Saremarile pandud avaliku teenindamise kohustuste kindlaksmääramine vaidlustatud otsuses ebapiisavalt põhjendatud. Teise argumendi kohaselt ei põhjendanud komisjon oma otsuses, miks ta ei võtnud arvesse RASi tõendeid selle kohta, et Saremarile pandud avaliku teenindamise kohustused olid vajalikud ja nende määratlus piisavalt selge.

73      Sellega seoses tuleb märkida, et need kaks argumenti puudutavad vaidlustatud otsuse selle osa põhjendust, mis käsitleb vaidlusaluse hüvitismeetme analüüsi Altmarki esimese tingimuse seisukohalt. Kuid nagu allpool punktides 123–132 selgitatud, ei olnud komisjonil vaidlustatud otsuse seda osa vaja, tuvastamaks et see hüvitismeede ei vastanud Altmarki tingimustele, kuna tal oli õigus, kui ta tõdes, et teine nendest tingimustest ei olnud täidetud. Järelikult ei mõjuta väidetavad komisjoni rikkumised Altmarki esimese tingimuse kohaldamisel vaidlustatud otsuse õiguspärasust. Seega ilma, et oleks vaja kontrollida, kas esimene argument vastab hagi esitamise kuupäeval kohaldamisele kuulunud Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c määratletud vastuvõetavuse tingimustele, tuleb asuda seisukohale, et kaks kõnealust argumenti jäävad edutuks ning need tuleb tagasi lükata.

74      Kolmas argument käsitleb põhjenduste puudumist vaidlusaluse otsuse punktides 255–260, kus komisjon analüüsis vaidlusaluse hüvitismeetme siseturuga kokkusobivust ÜMPT otsuses 2011 ja ÜMPT otsuses 2005 ette nähtud tingimusi arvestades.

75      Esiteks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c toodud nõuet, et hagiavalduses tuleb märkida hagi ese, esitatud väited ja argumendid ning lühiülevaade nendest väidetest, tuleb tõlgendada nii, et hagiavalduses peab olema selgitatud, milles seisnevad hagi aluseks olevad väited, nii et üksnes väidete abstraktsest mainimisest ei piisa selle kodukorra nõuete täitmiseks, vastasel juhul on nimetatud väited vastuvõetamatud. Sarnased nõuded kehtivad ka väite põhjendamiseks esitatud argumentide kohta (vt selle kohta kohtuotsused, 14.2.2012, Itaalia vs. komisjon, T‑267/06, ei avaldata, EU:T:2012:69, punkt 35, ning 12.9.2013, Besselink vs. nõukogu, T‑331/11, ei avaldata, EU:T:2013:419, punktid 37–41 ja seal viidatud kohtupraktika).

76      Käesolevas asjas tuleb aga märkida, et hageja ei ole kolmanda argumendi sisu täpsustanud. Ta vaid viitab oma kolmanda väite pealkirjas, mis käsitleb komisjoni õigusnormi rikkumisi vaidlustatud otsuse punktides 255–260, „ELTL artikli 296“ rikkumisele, kuid ei täpsusta sugugi, milles see rikkumine seisneb. Järelikult on see argument 2. mai 1991. aasta artikli 44 lõike 1 punkti c alusel vastuvõetamatu.

77      Neljas argument puudutab sisuliselt asjaolu, et komisjon ei täpsustanud vaidlustatud otsuse punktis 269, kas ta leidis, et avaliku teenindamise hüvitamine raskustes olevale ettevõtjale oli põhimõtteliselt välistatud.

78      Selles küsimuses tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab ELTL artikliga 296 nõutav põhjendus vastama asjassepuutuva akti laadile, sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamise nõude hindamisel tuleb arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi, mis võib selgituste saamiseks olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Põhjenduses ei ole aga vaja näidata kõiki asjassepuutuvaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna õigusakti põhjenduste vastavust ELTL artikli 296 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult nende sõnastuse, vaid ka konteksti ja kõikide kõnealust küsimust reguleerivate õigusnormide põhjal (vt kohtuotsus, 28.1.2016, Sloveenia vs. komisjon, T‑507/12, ei avaldata, EU:T:2016:35, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

79      Lisaks ei saa riigiabi valdkonnas huvitatud isikute poolt ametliku uurimismenetluse käigus esitatud põhjuste ja komisjoni otsuse põhjenduste vahelise vajaliku seose puhul nõuda, et komisjon lükkaks ükshaaval tagasi kõik nende põhjenduste toetuseks esitatud argumendid. Võib piirduda otsuse ülesehituse seisukohalt olulise tähtsusega asjaolude ja õiguslike kaalutluste esitamisega (vt kohtuotsus, 28.1.2016, Sloveenia vs. komisjon, T‑507/12, ei avaldata, EU:T:2016:35, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

80      Käesoleval juhul ei olnud oluline, et komisjon täpsustaks vaidlustatud otsuse punktis 269, kas ta leidis, et avaliku teenindamise hüvitamine raskustes olevale ettevõtjale oli põhimõtteliselt välistatud. Tegelikult piisas sellest, mida ta vaidlustatud otsuse selles punktis ka tegi, kui ta märkis, et kooskõlas ÜMPT raamistiku 2011 punktiga 9 ja võttes arvesse, et ÜMPT otsuse 2011 tingimused ei ole antud juhul täidetud, tuli nimetatud hüvitise kokkusobivust siseturuga hinnata vastavalt päästmise ja ümberkorraldamise suunistele. Nii toob selline märkimine selgelt välja need otsustavad õiguslikud nüansid, millest lähtudes pidas komisjon käesoleval juhul vajalikuks nimetatud suuniste kohaldamist. Järelikult ei olnud komisjonil vaja üksikasjalikumalt peatuda neil teoreetilistel küsimustel, millel tema arutluskäik põhines, kuna vaidlustatud otsuse punkt 269 võimaldas ühelt poolt RASil seda arutluskäiku mõista ja neid küsimusi käesoleva vaidluse ning eeskätt neljanda väite raames käsitleda ja teiselt poolt Üldkohtul kontrolli teostada. Seega tuleb neljas argument tagasi lükata.

81      Viies argument puudutab sisuliselt asjaolu, et komisjon ei põhjendanud käesoleval juhul ÜMPT raamistiku 2011 punktides 14, 19, 20, 39 ja 60 ette nähtud põhimõtete kohaldamist, kuigi nende suuniste punkti 61 kohaselt ei ole need põhimõtted vaidlusaluse hüvitismeetme suhtes kohaldatavad.

82      Selles osas piisab, kui märkida – nagu ka komisjon tegi seda kostja seisukohas –, et käesolev argument rajaneb eeldusel, et vaidlusaluse avaliku teenuse hüvitis vastas ÜMPT otsuse 2011 artikli 2 lõikes 1 toodud tingimustele, ning et sellest tulenevalt ei olnud ÜMPT raamistiku 2011 punkti 61 kohaselt selle hüvitise suhtes kohaldatavad nende suuniste punktid 14, 19, 20, 39 ja 60. Samas tõi komisjon vaidlustatud otsuses eespool, nimelt punktides 255–260 välja põhjused, miks ta leidis, et ÜMPT otsuse 2011 kohaldamise tingimused ei olnud käesoleval juhul täidetud. Järelikult ei pidanud ta hiljem põhjendama, miks ta analüüsis vaidlusalust hüvitist ÜMPT raamistiku 2011 punktide 14, 19, 20, 39 ja 60 alusel.

83      Neil tingimustel saab viienda argumendi vaid tagasi lükata ja seega tuleb kuuenda väite esimene osa täies ulatuses tagasi lükata.

–       Teine väiteosa, et rikutud on kaitseõigusi

84      RAS väidab, et komisjon tunnistas Saremari raskustes olevaks ettevõtjaks esimest korda alles vaidlustatud otsuses. Seda küsimust ei olnud haldusmenetluses võistlevas vaidluses kunagi käsitletud.

85      Komisjon väidab vastu, et hageja kaitseõigustele haldusmenetluses ei saa käesolevas asjas viidata.

86      Sellega seoses tuleb meenutada, et huvitatud isikutel ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses on riigiabi uurimismenetluses üksnes õigus anda komisjonile kogu teave, mis on viimasele tema tulevaseks tegevuseks vajalik, ja et neil ei ole õigust nõuda samasugust võistlevat vaidlust komisjoniga, nagu viimasel on asjaomase liikmesriigiga. Huvitatud isikute hulka ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses kuuluvad mitte ainult abisaajad või teatavatel juhtudel nende konkurendid, vaid ka abi andnud territoriaalüksused nagu käesoleval juhul RAS (vt selle kohta kohtuotsused, 15.11.2011, komisjon ja Hispaania vs. Government of Gibraltar ja Ühendkuningriik, C‑106/09 P ja C‑107/09 P, EU:C:2011:732, punkt 181 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 12.5.2011, Région Nord-Pas-de-Calais ja Communauté d’Agglomération du Douaisis vs. komisjon, T‑267/08 ja T‑279/08, EU:T:2011:209, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult ei kujuta käesoleval juhul see, et RASi ja komisjoni vahel ei toimunud ametliku uurimismenetluse ajal mingisugust võistlevat vaidlust küsimuses, kas Saremar tuli tunnistada raskustes olevaks ettevõtjaks, endast hageja kaitseõiguste rikkumist. Nagu komisjon õigesti rõhutab, viidatakse ametliku uurimismenetluse alustamise otsuse põhjendustes 260 ja 261 sõnaselgelt võimalusele, et Saremar on raskustes olev ettevõtja, kuid lisatakse, et komisjonil ei ole hetkel selle kohta teavet. Seega pidi RAS kasutama selle menetluse käigus talle antud võimalust esitada selles küsimuses oma seisukohad ja teave, mida ta vajalikuks pidas.

87      Seega tuleb kuuenda väite teine osa ja järelikult kuues väide tervikuna tagasi lükata.

 Teine väide, mis käsitleb ELTL artikli 107 lõike 1 ja ELTL artikli 106 lõike 2 rikkumist ning ilmseid hindamisvigu, mille komisjon väidetavalt tegi Altmarki tingimuste kohaldamisel

88      Teine väide puudutab küsimust, kuidas komisjon kohaldas vaidlustatud otsuse põhjendustes 167–224 Altmarki kolme esimest tingimust. See väide koosneb viiest osast. Kolm esimest väiteosa puudutavad Altmarki esimest tingimust, neljas ja viies väiteosa aga vastavalt teist ja kolmandat tingimust. RAS leiab sisuliselt, et komisjoni tehtud ilmsed hindamisvead nende tingimuste kohaldamisel kujutavad endast ELTL artikli 107 lõike 1 ja ELTL artikli 106 lõike 2 rikkumist.

89      Sissejuhatuseks tuleb märkida, et Üldkohus peab sisuliselt analüüsima RASi poolt teise väite eri osade põhjenduseks esitatud argumentatsiooni vaid ELTL artikli 107 lõike 1 väidetava rikkumisega seoses, mitte aga ELTL artikli 106 lõike 2 väidetavat rikkumist puudutavas osas. Altmarki tingimuste ainus eesmärk on vaidlusaluse meetme määratlemine riigiabina ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, et tuvastada, kas esineb kohustus teatada meetmest komisjonile uue abi hüpoteesi korral või teha selle institutsiooniga olemasoleva abi korral koostööd (vt selle kohta ja analoogia alusel kohtuotsus, 1.7.2010, M6 ja TF1 vs. komisjon, T‑568/08 ja T‑573/08, EU:T:2010:272, punktid 128 ja 129 ning seal viidatud kohtupraktika). Seevastu ei kasutata neid tingimusi selle abi siseturuga kokkusobivuse kindlaksmääramisel ELTL artikli 106 lõike 2 alusel – selline kindlaksmääramine iseenesest eeldab, et meede oli juba eelnevalt tunnistatud riigiabiks. Järelikult jääb käesolev väide ELTL artikli 106 lõike 2 rikkumist puudutavas osas edutuks.

90      Lisaks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on riigiabina kvalifitseerimiseks tarvis, et oleks täidetud kõik ELTL artikli 107 lõikes 1 nimetatud tingimused. Need tingimused on järgmised: esiteks peab olema tegemist riigi sekkumise või vähemalt riigi ressurssidega, teiseks peab sekkumine kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust, kolmandaks peab see andma abisaajatele eelise ning neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (vt kohtuotsus, 22.10.2015, EasyPay ja Finance Engineering, C‑185/14, EU:C:2015:716, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

91      Niisiis on ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabina käsitamiseks vaja, et ettevõtjale oleks antud teatud eelis. Kuid nagu Euroopa Kohus leidis 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) punktis 87, ei kuulu riigi meede ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse, kui see meede on käsitatav hüvitisena, mis on tasu abi saanud ettevõtjate poolt avaliku teenindamise kohustuse täitmisel osutatud teenuse eest, mistõttu ei saa need ettevõtjad tegelikult finantsilist eelist ja see sekkumine ei anna nendele ettevõtjatele paremat konkurentsipositsiooni võrreldes nendega konkureerivate ettevõtjatega (kohtuotsused, 24.7.2003, Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, C‑280/00, EU:C:2003:415, punkt 87, ja 22.10.2015, EasyPay ja Finance Engineering, C‑185/14, EU:C:2015:716, punkt 45).

92      Sellegipoolest peab selleks, et niisuguse hüvitise saaks konkreetsel juhul jätta riigiabiks klassifitseerimata, olema täidetud rida tingimusi. Esiteks peab abi saanud ettevõtja kindlalt tegelema avaliku teenindamise kohustuste täitmisega ja need kohustused peavad olema selgelt määratletud. Teiseks peavad parameetrid, mille alusel hüvitis arvestatakse, olema eelnevalt objektiivse ja läbipaistavana välja töötatud, et vältida abisaajale ettevõtjale majandusliku kasu tekitamist, mis võib anda talle eelise võrreldes konkureerivate ettevõtjatega. Kolmandaks ei ületa hüvitis summat, mis on vajalik, et katta täielikult või osaliselt avaliku teenindamise kohustuste täitmisest tulenevad kulud, võttes arvesse nii sellega seotud väljaminekuid kui ka mõistlikku kasu kohustuste täitmise eest. Neljandaks, kui avaliku teenindamise kohustust täitvat ettevõtjat ei valitud avalikus hankemenetluses, peab sobiva hüvitise tase olema kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjassepuutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate vahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit (kohtuotsused, 24.7.2003, Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, C‑280/00, EU:C:2003:415, punktid 88–93, ja 11.3.2009, TF1 vs. komisjon, T‑354/05, EU:T:2009:66, punkt 128).

93      Järelikult tuleb riiklikku sekkumist, mille puhul ei ole täidetud üks või rohkem Altmarki tingimustest, pidada riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 mõttes, kui teised selles artiklis viidatud riigiabiks kvalifitseerimise tingimused on täidetud (vt selle kohta kohtuotsused, 24.7.2003, Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, C‑280/00, EU:C:2003:415, punkt 94, ja 11.3.2009, TF1 vs. komisjon, T‑354/05, EU:T:2009:66, punkt 129).

94      Eeltoodust tuleneb, et Altmarki tingimused, mis peavad olema täidetud, et avaliku teenuse hüvitise vormis riiklikku sekkumist ei kvalifitseeritaks riigiabiks, on kumulatiivsed. Lisaks on need tingimused üksteisest eraldiseisvad ja neil on igaühel oma eesmärk (kohtuotsus, 18.2.2016, Saksamaa vs. komisjon, C‑446/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:97, punkt 31). Niisiis ei ole komisjon, kui ta riigiabikavade kontrollimisel tuvastab, et üks või mitu tingimust ei ole täidetud, kohustatud analüüsima kõiki neid tingimusi (vt selle kohta kohtuotsus, 11.3.2009, TF1 vs. komisjon, T‑354/05, EU:T:2009:66, punktid 142, 143 ja 146). Samuti ei saa see, kui komisjon eksib, tuvastades, et üks nendest tingimustest ei ole täidetud, kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamist, kui komisjon on samasugusele järeldusele jõudnud ka mõne teise tingimuse puhul ja see järeldus on veatu. Ainuüksi viimane järeldus on piisav järeldamaks, et vaidlusalune meede annab majandusliku eelise, millest võib tuleneda selle kvalifitseerimine riigiabiks (vt selle kohta, kohtuotsus, 26.11.2015, Abertis Telecom ja Retevisión I vs. komisjon, T‑541/13, ei avaldata, apellatsioonimenetluses vaidlustatud, EU:T:2015:898, punktid 64 ja 112).

95      Neil tingimustel näib käesolevas asjas otstarbekas analüüsida käsitletava väite kõiki eri osasid. Iga väiteosa käsitleb ühte Altmarki tingimust ja järelikult ei saa ükski neist iseenesest kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamist.

96      Nagu vaidlustatud otsuse punktist 173 tuleneb, leidis komisjon, et selguse huvides oli otstarbekam alustada selle uurimist, kas vaidlusaluse hüvitismeetme puhul olid Altmarki tingimused täidetud, analüüsides seda nendest tingimustest teise seisukohalt. Lisaks võttis ta nimetatud otsuse punktis 179 selle analüüsi kokku, kinnitades, et see tingimus ei olnud täidetud ja järelikult andis avaliku teenuse hüvitis Saremarile ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses eelise. Alles pärast seda analüüsi käsitles komisjon järgemööda Altmarki esimest (vaidlustatud otsuse punktid 180–219) ja kolmandat tingimust (vaidlustatud otsuse punktid 220–223). Niisiis tuleb esiteks analüüsida neid argumente, mille RAS esitas käesoleva väite neljanda osa põhjenduseks ning mille kohaselt rikkus komisjon Altmarki teise tingimuse kohaldamisel õigusnormi ja tegi hindamisvea.

97      RAS väidab sisuliselt, et Altmarki teine tingimus ei nõua, et aktid, millega pannakse avaliku teenindamise kohustus, puudutaksid sõnaselgelt kõnealust hüvitismeedet. Seega piisab, nagu käesoleval juhul, sellest, et kõik avaliku teenuse korraldamise ja käitamise tingimused, mis võimaldavad ette näha teenusega seotud kulusid ja tulusid, oleks eelnevalt kindlaks määratud. Lisaks oleks Saremari poolt saare ja mandri vaheliste liinide käitamiseks eraldi raamatupidamisarvestuse loomine võimaldanud käesoleval juhul igasugust ülemäärast hüvitamist ja ristfinantseerimist vältida. RAS leiab, et ta ei ole tegevuskahjumit välistanud, kuna ta pani Saremarile avaliku teenindamise kohustuse mis tahes asjaolude puhuks. RASi sõnul kinnitab komisjoni 8. juuli 2008. aasta otsus 2009/611/EÜ meetmete C 58/02 (ex N 118/02) kohta, mida Prantsusmaa on rakendanud Société nationale maritime Corse‑Méditerranée (SNCM) kasuks (ELT 2009, L 225, lk 180; edaspidi „SNCM otsus“) võimalust, et komisjon makstud avaliku teenuse hüvitise tagantjärele kinnitab.

98      Komisjon kordab kostja seisukohtades sisuliselt neid kaalutlusi, mille ta esitas vaidlustatud otsuse punktides 174–177 ning milles ta jõudis järeldusele, et Altmarki teine tingimus ei olnud täidetud. Lisaks väidab ta, et SNCM otsus ei ole asjassepuutuv. CIN toetab menetlusse astujana sisuliselt seda argumentatsiooni.

99      Kõigepealt tuleb meenutada, et jõudmaks vaidlustatud otsuse punktis 179 järeldusele, et Altmarki teine tingimus ei olnud käesoleval juhul täidetud, leidis komisjon selle otsuse punktides 174–177, et vaidlusaluse hüvitismeetme arvutusparameetreid ei saanud pidada eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt ettenähtuiks. Ta märgib, et otsustes, milles määrati kindlaks Saremari avaliku teenindamise kohustus, ei olnud ette nähtud mingisugust hüvitist, see oli isegi välistatud. Niisiis põhinesid eespool nimetud RASi otsused vaidlustatud otsuse kohaselt eeldusel, et Saremar pidi nimetatud avaliku teenindamise kohustust täitma kui mitte kasumlikult, siis vähemalt eelarvetasakaalu säilitades, ning alles tagantjärele, kui selle kohustuse täitmisel oli tekkinud kahjum, rakendati hüvitismeede (vaidlustatud otsuse punktid 174–177). Ta lisas, et seega nagu ta tõdeb hiljem Altmarki esimese tingimuse kohaldamisel, ei oleks sellest tulenevalt, et hinnatasemeid ei olnud selgelt kindlaks määratud, saanud nende uute hinnatasemetega seotud kohustusi samuti eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määrata (vaidlustatud otsuse punkt 178).

100    Nagu eespool punktis 92 meenutatud, puudutab Altmarki teine tingimus vajadust määrata eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks need parameetrid, mille alusel hüvitis arvutatakse, vältimaks seda, et hüvitis tekitaks abisaavale ettevõtjale majandusliku kasu ja seeläbi talle võrreldes konkureerivate ettevõtjatega eelise.

101    Nimelt, nagu Üldkohus on juba korduvalt märkinud, on liikmesriikidel ulatuslik kaalutlusõigus mitte ainult avaliku teenindamise kohustuse määratlemisel, mida puudutab Altmarki esimene tingimus, vaid ka selle avaliku teenuse kulude katmise kindlaksmääramisel. Nimelt ei ole komisjonil olukorras, kus puuduvad liidu õigusnormid üldist majandushuvi pakkuvate teenuste (ÜMPT) valdkonnas, pädevust võtta seisukohta avalik-õiguslikule operaatorile pandud avaliku teenindamise kohustuse ulatuse kohta, eelkõige selle teenusega seotud kulude taseme kohta, ega sellega seoses siseriiklike ametiasutuste tehtud poliitiliste valikute otstarbekuse kohta ega ka avalik-õigusliku operaatori majandusliku tõhususe kohta (vt selle kohta kohtuotsus, 16.7.2014, Zweckverband Tierkörperbeseitigung vs. komisjon, T‑309/12, ei avaldata, EU:T:2014:676, punktid 104 ja 148 ning seal viidatud kohtupraktika).

102    Just sellepärast, et institutsioonid teostavad avaliku teenuse kulude hüvitamise kindlaksmääramise üle üksnes piiratud kontrolli, nõuab Altmarki teine tingimus, et institutsioonid peavad saama kontrollida eelnevalt kindlaksmääratud objektiivsete ja läbipaistvate parameetrite olemasolu ja need kriteeriumid peavad olema täpsustatud viisil, mis välistaks liikmesriigi poolt ÜMPT mõiste kuritarvitamise, mis annab avalik-õiguslikule operaatorile majandusliku eelise (vt eespool viidatud kohtuotsus, 16.7.2014, Zweckverband Tierkörperbeseitigung vs. komisjon, T‑309/12, ei avaldata, EU:T:2014:676, punkt 148 ja seal viidatud kohtupraktika).

103    Seega annab see tingimus liikmesriikidele selle tingimuse täitmise praktiliste meetodite osas valikuvabaduse niivõrd, kuivõrd hüvitise arvutamise parameetrite kindlaksmääramise meetodid on objektiivsed ja läbipaistavad. Komisjoni poolt selles kohta antav hinnang peab põhinema selliste konkreetsete õiguslike ja majanduslike tingimuste analüüsil, millest lähtudes hüvitise summa kindlaks määratakse (vt selle kohta kohtuotsus, 7.11.2012, CBI vs. komisjon, T‑137/10, EU:T:2012:584, punkt 192 ja seal viidatud kohtupraktika).

104    Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et komisjoni analüüs vaidlustatud otsuse punktides 174–177, milles ta märgib eelkõige, et hüvitist ei olnud eelnevalt üldse kindlaks määratud, on veatu.

105    Toimiku dokumentidest ilmneb, et mitte ükski eespool punktides 6–9 viidatud otsustest, millega RAS pani Saremarile kohustuse teenindada saare ja mandri vahelisi liine ning täpsustas sellega seonduvad avaliku teenindamise kohustused, ei näe sõnaselgelt ega isegi mitte kaudselt ette, et nende kohustuste täitmisega seonduvad kulud kaetakse avaliku teenuse hüvitise maksmisega. Vastupidi, nagu komisjon vaidlustatud otsuse punktides 174–177 rõhutas, andsid kõik need otsused Saremarile juhiseid liinide ja kasutatavate hindade kindlaksmääramise ning selle kohta, et neid hindu võib veonõudlust arvestades majandusliku ja finantsilise tasakaalu saavutamiseks muuta. Niisiis põhinesid need otsused eeldusel, et eespool nimetatud avaliku teenindamise kohustust täidetakse turutingimustes, säilitades tegevuse tasuvuse ilma, et RAS maksaks selle eest avaliku teenuse hüvitist. Nagu komisjon märkis vaidlustatud otsuse punktis 177, põhjendab RASi otsus nr 48/65 kohustust säilitada saare ja mandri vaheliste liinide teenindamisel majanduslik tasakaal sõnaselgelt viitega eesmärgile vältida siseturuga kokkusobimatu riigiabi maksmist.

106    Neil asjaoludel oli komisjonil õigus asuda seisukohale, et avaliku teenuse hüvitise arvutamise objektiivsete ja läbipaistvate parameetrite kindlaksmääramise nõuet ei saanud käesoleval juhul pidada täidetuks. See ei saanudki nii olla olukorras, kus RAS ei olnud vastu võtnud õigusnorme, mis näeksid sellise hüvitise maksmise ette, ja kõnealuse avaliku teenuse sellise korraldamise juures, nagu on kirjeldatud eespool punktis 105, mis vähemalt põhimõtteliselt välistab sellise hüvitise. Nagu eespool punktis 103 sai seoses Altmarki teise tingimusega meenutatud, tunnustab kohtupraktika kõnealuse avaliku teenuse hüvitise arvutamise meetodite kindlaksmääramisel tõesti liikmesriikide ametiasutuste ulatuslikku kaalutlusõigust. Siiski ei saa see ulatuslik kaalutlusõigus selles kontekstis vabastada liikmesriigi ametiasutusi avaliku teenuse hüvitist eelnevalt ette nägemast. Et Altmarki teine tingimus oleks täidetud, on niisiis vaja, et selle hüvitise arvutamise meetodid oleks eelnevalt kindlaks määratud, mis omakorda eeldab, et juba eelnevalt oleks otsustatud sellist hüvitist maksta.

107    Pealegi – nagu komisjon oma vasturepliigis sisuliselt märgib – võivad liikmesriikide ametiasutused, kui nad seda otstarbekaks peavad, näha ette avaliku teenindamise kohustuse, mille finantstasakaal saab tegevustuludega täielikult tagatud, ilma et avaliku teenuse hüvitist oleks vaja maksta. Avaliku teenindamise kohustuste panemine tähendab tõesti enamasti seda, et asjaomasele operaatorile makstakse vastutasuks hüvitist. Samas ei ole olukorras, kus ÜMPT valdkonnas puuduvad liidu õigusnormid, liidu õigusega vastuolus, kui niisugust avaliku teenuse hüvitist ette ei nähta. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse punktis 174 õigesti märkis, oli käesoleval juhul selle hindamisruumi eesmärk, mille RAS eespool punktides 6–9 viidatud otsustes Saremarile tema hindade kujundamiseks andis, võimaldada sellel äriühingul säilitada oma tegevuse finantsilist ja majanduslikku tasakaalu turutingimustes, ilma et oleks vaja kasutada avaliku sektori finantseeringut.

108    Samas ei saa sellisel juhul, kus Saremari avaliku teenindamise kohustuse täitmise finantseerimine avaliku sektori poolt oli välistatud, pidada vaidlusalust hüvitismeedet, mida rakendati selle tegevuse kahjumi katmiseks hiljem, pidada avaliku teenuse hüvitiseks 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tähenduses. Kuna sellist hüvitismeedet ei olnud eelnevalt ette nähtud, siis ei ole seda saadud arvutada objektiivsete ja läbipaistvate parameetrite alusel, mis on kindlaks määratud eelnevalt, nagu nõuab Altmarki teine tingimus. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse punktis 176 märkis, tegi RAS alles 2012. aasta maakonnaseaduse nr 15 alusel otsuse maksta Saemarile 10 miljonit eurot toetust, et katta „võimalik kahjum“, mis Saremaril võib Sardiinia ja mandri vaheliste liinide teenindamisest tekkida. Lisaks pole selles maakonnaseaduses üldse kirjas, milliste parameetrite alusel selle toetuse summa kindlaks määrati.

109    Eeltoodust tuleneb, et komisjonil oli õigus vaidlustatud otsuse punktide 174–177 alusel järeldada, et Altmarki teine tingimus ei olnud käesoleval juhul täidetud.

110    RASi argumendid teise väite neljandas osas ei saa seda järeldust kahtluse alla seada.

111    Esiteks on alusetu RASi argument, mille kohaselt ei ole nendes otsustes, millega Saremarile pandi avaliku teenindamise kohustus, sõnaselge viite puudumine avaliku teenuse hüvitisele Altmarki teise tingimusega vastuolus.

112    Selles osas ei toeta seda argumenti ei ÜMPT raamistik 2011 ega ka komisjoni 11. jaanuari 2012. aasta teatis Euroopa Liidu riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes (ELT 2012, C 8, lk 4), millele RAS tugineb. Nagu hageja ise märgib, tuleneb nendest teatistest üksnes, et komisjon leiab, et liikmesriikide pädevad ametiasutused ei ole kohustatud eelnevalt kindlaks määrama hüvitise täpset summat ega konkreetset valemit selle summa arvutamiseks. Seevastu ei tulene nendest teatistest aga sugugi, et komisjon oleks seisukohal, et needsamad ametiasutused võivad nagu RAS sellise hüvitise maksmise ettenägemisest loobuda. Nagu eespool punktis106 märgitud, ei saa liikmesriikide ametiasutuste ulatuslik kaalutlusõigus avaliku teenuse hüvitise arvutamise meetodite kindlaksmääramisel vabastada neid kohustusest sellist hüvitist eelnevalt ette nägemast.

113    Teiselt poolt ei saa selle argumendi põhjendamiseks tugineda SNCM otsusele. Ühelt poolt, nagu komisjon õigesti meenutab, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et sellise otsuse õiguspärasust, millega avaliku teenuse hüvitis tunnistatakse riigiabiks, tuleb hinnata üksnes ELTL artikli 107 lõike 1 alusel, nii nagu seda on tõlgendatud 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415), mitte varasema otsustuspraktika alusel, isegi kui see on väljakujunenud (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 15.6.2005, Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, T‑171/02, EU:T:2005:219, punkt 177 ja seal viidatud kohtupraktika). Nagu komisjon oma vasturepliigis märkis, ei võimalda teiselt poolt SNCM otsus mingil juhul hageja argumenti kinnitada. Niisiis vastupidi hageja kinnitusele tema repliigis ei tulene selle otsuse punktist 253, et SNCMile antud avaliku teenuse hüvitis oli vaidlusalusest hüvitismeetmest erinevalt eelnevalt ette nähtud lepinguga, mille Prantsuse ametiasutused olid selle ettevõtjaga avaliku teenuse osutamiseks sõlminud. Lisaks leidis komisjon selles SNCM otsuses, et nimetatud hüvitis kujutas endast Altmarki tingimusi arvestades riigiabi.

114    Teiseks ei tõenda asjaolu, et RASi otsustes, millega Saremarile kohustus pandi, on määratletud kõik vajalikud kriteeriumid kõnealuse avaliku teenusega seonduvate kulude ja tulude täpselt kindlakstegemiseks ja väljaarvutamiseks, ega asjaolu, et RASi otsusega nr 20/57 loodi nimetatud avaliku teenuse jaoks eraldi raamatupidamissüsteem, seda, et komisjon oleks Altmarki teise tingimuse kohaldamisel rikkunud õigusnormi või teinud ilmse hindamisvea.

115    Ühelt poolt on eeldus, millel eespool punktis 114 nimetatud argumentidest esimene põhineb, väär. Nagu RAS ise oma hagiavalduses möönis, ei olnud kõik vajalikud kriteeriumid kõnealuse avaliku teenusega seonduvate kulude ja tulude kindlakstegemiseks eelnevalt kindlaks määratud, kuna nendes RASi otsustes, millega Saremarile kohustus pandi, ei võetud arvesse ettenähtava liikluse mahtu Sardiinia ja mandri vahelistel liinidel, mida see ettevõtja pidi saavutama. Tegemist on aga ilmselgelt näitajaga, mis mõjutab oluliselt kõnealuse tegevuse majandusliku tasakaalu saavutamist ning seega ka selle tasakaalu saavutamiseks võib-olla vajaliku hüvitise arvutamist. Niisiis möönab RAS kaudselt, kuid tingimata, et tema eespool nimetatud otsustes ei olnud arvesse võetud hüvitise summa arvutamiseks vajalike objektiivsete parameetrite kindlaksmääramise seisukohalt otsustavaid asjaolusid.

116    Teiselt poolt ei ole käesoleval juhul määrava tähtsusega asjaolu, et nimetatud RASi otsused lihtsustasid võimaliku hüvitise summa väljaarvutamiseks vajalike andmete kindlakstegemist. Isegi kui pidada seda asjaolu tõendatuks, ei saa see korvata fakti, et nendes otsustes puudusid sätted, mis oleksid avaliku teenuse hüvitise maksmise ette näinud, ega järelikult ka seda, et puudusid objektiivsed ja läbipaistvad parameetrid selle hüvitise väljaarvutamiseks. Eelkõige tuleb rõhutada, et kõnealustes RASi otsustes ei viita miski sellele, et RASi poolt välja toodud raamatupidamisandmeid oleks tulnud kasutada avaliku teenuse hüvitise summa väljaarvutamiseks, kuna nagu juba mainitud eespool punktis 106, oli see hüvitis põhimõtteliselt välistatud.

117    Nagu komisjon väidab, tuleneb isegi RASi otsuse nr 20/57 sõnastusest, et selle otsusega kehtestatud eraldi raamatupidamissüsteemi eesmärk oli tagada kõnealuse avaliku teenuse majanduslik ja finantsiline tasakaal turutingimustes. Nagu RAS ise oma hagiavalduses märkis, oli selle eraldi raamatupidamissüsteemi eesmärk eelkõige vältida, et kõnealuse avaliku teenusega seotud kulusid ei kaetaks Sardiinia väikesaarte ja Korsika vaheliste liinide teenindamisest saadud tuludest, millega Saremar tegeles avaliku teenindamise lepingu alusel, mis konkreetsemalt hõlmas selle lepingu alusel makstavat avaliku teenuse hüvitist.

118    Lõpuks ei saa RAS edukalt tugineda ka asjaolule, et asjakohaste raamatupidamisandmete eelnev kindlaksmääramine RASi otsustes, millega pandi avaliku teenindamise kohustus ja kehtestati eraldi raamatupidamissüsteem, võimaldas ülemääraste hüvitiste maksmist vältida.

119    Nagu eespool punktis 92 meenutatud, omab ülemääraste hüvitiste maksmise vältimise nõue tähtsust Altmarki kolmanda tingimuse analüüsimisel, mitte aga teise tingimuse puhul, kus analüüs peab piirduma sellega, et kontrollitakse, kas selle hüvitise arvutamiseks on objektiivsed ja läbipaistvad parameetrid kindlaks määratud. Kuigi need tingimused sõltuvad teataval määral üksteisest, vastab siiski tõele, et nagu sai märgitud eespool punktis 94, peavad selleks, et hüvitismeedet ei tunnistataks riigiabiks, olema täidetud kõik need tingimused eraldi.

120    Selles osas ei ole edukas hageja viide 12. veebruari 2008. aasta kohtuotsuse BUPA jt vs. komisjon (T‑289/03, EU:T:2008:29) punktile 210. Selles punktis tõdes Üldkohus nimelt, et vaidlusaluses otsuses oli komisjon kontrollinud, kas oli tegemist ülemääraste hüvitiste maksmisega, mis oligi Altmarki kolmanda tingimuse analüüsi puhul oluline. Üldkohus järeldas sellest, et ta oli kaudselt, kuid tingimata eelnevalt kontrollinud, kas kõnealuse avaliku teenuse hüvitise arvutamiseks olid objektiivsed ja läbipaistvad parameetrid olemas, mis oli Altmarki teine tingimus. Sama kohtuotsuse punktis 211 järeldas Üldkohus sellest, et tal tuleb kontrollida, kas komisjonil oli õigus asuda seisukohale, et teine tingimus oli täidetud. Niisiis ei kinnita nimetatud kohtuotsuse punkt 210 selles kontekstis mitte hageja argumenti, vaid vajadust kontrollida, kas vaidlusaluse hüvitismeetme summa kindlaksmääramiseks olid eelnevalt ette nähtud objektiivsed ja läbipaistvad parameetrid, ning see, et ülemääraste hüvitiste maksmist ei toimunud, ei oma selles suhtes tähtsust (kohtuotsus, 12.2.2008, BUPA jt vs. komisjon, T‑289/03, EU:T:2008:29, punktid 210 ja 211).

121    Kolmandaks on viimasena oluline mainida, et vastupidi RASi kinnitustele ei tõenda Saremari kohustus osutada talle ülesandeks tehtud avalikku teenust igal juhul – selleks, et tagada territoriaalne ühtsus, sealhulgas siis, kui tegevus on kahjumlik – seda, et Altmarki teine tingimus oli täidetud. Vastupidi, sellise kohustuse olemasolu näitab just, et vastupidi sellele, mis tuleneb eespool punktides 6–9 viidatud RASi otsustest, ei saanud RAS jätta arvestamata olukorda, kus tuleb maksta avaliku teenuse hüvitist ja järelikult oleks ta pidanud nendes otsustes ette nägema hüvitise maksmise ning hüvitise summa kindlaksmääramise objektiivsed ja läbipaistvad parameetrid.

122    Kõigest eeltoodust järeldub, et komisjonil oli õigus, kui ta vaidlustatud otsuse punktides 174–177 toodud kaalutlustele tuginedes leidis, et vaidlusalune hüvitismeede ei vastanud Altmarki teisele tingimusele. Tähtsust ei oma RASi poolt välja toodud asjaolu, et selle otsuse punktis 178 tugines komisjon Altmarki esimese tingimuse analüüsi käigus valedele eeldustele, kui ta käsitles Saremari kaalutlusõigust oma hindade kindlaksmääramisel ja kohandamisel. Nagu eespool mainitud, siis kuna nimetatud otsuse punktides 174–177 toodud kaalutlused olid piisavad tõdemaks, et Altmarki teine tingimus ei olnud täidetud, siis on otsuse punktis 178 toodud kaalutlused mõistagi ülearused. RASi argument selles küsimuses jääb seega edutuks. Nimelt ei õigusta ekslik põhjendus akti tühistamist, kui tegemist on täiendava põhjendusega ja on olemas teisi põhjendusi, mis on piisavad selle põhistamiseks (vt kohtuotsus, 20.9.2012, Prantsusmaa vs. komisjon, T‑154/10, EU:T:2012:452, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika). Teise väite neljas osa tuleb seega tagasi lükata.

123    Mis puutub teise väite ülejäänud osadesse, siis tuleb tõdeda, et kuna selle väite neljas osa on eespool punktides 100–122 toodud põhjustel tagasi lükatud, siis jäävad need väiteosad edutuks.

124    Ühelt poolt – nagu eespool punktis 94 sai märgitud – võttes arvesse Altmarki tingimuste kumulatiivsust ja autonoomsust, ei ole komisjon kohustatud kõiki tingimusi kontrollima, kui ta tuvastab, et üks neist tingimustest ei ole täidetud ning et järelikult tuleb vaidlusalune meede tunnistada riigiabiks. Teiselt poolt, kui komisjonil oli sellisele järeldusele jõudes õigus, siis saa see, et tema hinnangud ühe või mitme muu tingimuse kohta olid valed, põhimõtteliselt tuua kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist.

125    Kui komisjon analüüsis käesoleval juhul vaidlusalust hüvitismeedet vaidlustatud otsuses Altmarki kolme tingimuse seisukohalt, leidis ta siiski – nagu eespool punktis 96 meenutatud –, et oli vaja uurida, kas vaidlusalust hüvitismeedet võis käsitada riigiabina, ning alustas sellest, et uuris, kas teine nendest tingimustest oli täidetud ning analüüsis esimest ja teist nendest tingimustest vaid oma analüüsi viimases etapis. Olles jõudnud vaidlustatud otsuse punktis 179 järeldusele, et teist tingimust ei saanud pidada täidetuks, tuletas ta selle põhjal, et nimetatud hüvitis andis Saremarile ELTL artikli 107 tähenduses eelise. Niisiis leidis ta vaidlustatud otsuses tingimata, et teise tingimuse analüüsist piisas järeldamaks, et vaidlusalune hüvitismeede andis Saremarile majandusliku eelise.

126    Teatud juhtudel ei saa tõesti välistada, et arvestades Altmarki tingimuste teatavat sõltumatust, võib komisjoni järeldus ühe sellise tingimuse kohta sõltuda teistele tingimustele antud hinnangutest.

127    Nagu on tõdetud eespool punktis 122, sai komisjoni järeldus, et Altmarki teine tingimus ei olnud täidetud, põhineda siiski ühelt poolt pelgalt nendel põhjendustel, mis on toodud vaidlustatud otsuse punktides 174–177.

128    Teiselt poolt ei sõltu need põhjendused vähimalgi määral hinnangutest, mille komisjon andis Altmarki esimese või kolmanda tingimuse analüüsimisel.

129    Kõigepealt leidis komisjon Altmarki esimese tingimuse kohaldamisel vaidlustatud otsuse punktides 181–210 sisuliselt, et Saremarile pandud avaliku teenindamise kohustused ei olnud vajalikud, kuna eelkõige ei võimaldanud need tagada hindade taskukohasust Sardiinia ja mandri vahelistel liinidel. Tuleb märkida, et need kaalutlused ei ole kuidagi seotud sama otsuse punktides 174–177 toodud kaalutlustega, mis, nagu juba eespool punktis 99 mainitud, rajanevad tõdemusel, et RASi otsustes, milles määrati kindlaks avaliku teenindamise kohustused, ei nähtud ette avaliku teenuse hüvitise maksmist.

130    Altmarki esimese tingimuse kohaldamisel leidis komisjon vaidlustatud otsuse punktides 211–219 veel, et Saremarile pandud avaliku teenindamise kohustused ei olnud kasutatavate hindade poolest piisavalt selgelt määratletud. Selle otsuse punktis 178 viitas ta tõesti sellele hinnangule ning järeldas, et hüvitise summa arvutamiseks vajalikke parameetreid ei oleks saadudki eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määrata, kui arvestada nende parameetrite ja nimetatud hindade taseme määratlemise vahelist seost. Nagu eespool punktis 122 on märgitud, on Altmarki teise tingimuse kohaldamisel selle otsuse punktis 178 käsitletud siiski sama otsuse punktides 174–177 toodud kaalutlustega võrreldes teist võimalust.

131    Lõpuks tugines komisjon vaidlustatud otsuse punktides 220–222 vaid Altmarki esimese tingimuse analüüsimisel antud hinnangutele, mille kohaselt ei olnud avalikku teenust vaja ja avaliku teenindamise kohustuste määratlus ei olnud piisavalt selge, millest ta järeldas, et sellest tulenevalt ei saanud ka Altmarki kolmandat tingimust, mis puudutab ülemääraste hüvitiste maksmise vältimist, täidetuks pidada.

132    Seega isegi kui oletada – nagu RAS käesoleva väite esimeses, teises, kolmandas ja viiendas osas sisuliselt kinnitab –, et komisjon leidis vääralt, et Altmarki esimene ja kolmas tingimus ei olnud täidetud, ei saa need vead seada kahtluse alla komisjoni poolt Altmarki esimese tingimuse kohaldamisel tehtud järeldust, mille kohaselt andis vaidlusalune hüvitismeede Saremarile majandusliku eelise. Seega tuleb käesoleva väite osasid pidada edutuks, mistõttu pole vaja RASi poolt esimese ja teise väiteosa raames taotletud menetlustoiminguid määrata ning see väide tuleb tervikuna tagasi lükata.

 Kolmas väide, mis käsitleb õigusnormi rikkumisi ja ilmseid hindamisvigu ÜMPT otsuse 2005 ja ÜMPT otsuse 2011 kohaldamisel

133    RAS väidab oma kolmandas väites sisuliselt, et komisjon rikkus õigusnorme ja tegi ilmseid hindamisvigu vaidlustatud otsuse punktides 249–260, kus ta analüüsis ÜMPT otsust 2011 arvestades, kas vaidlusalune hüvitismeede on siseturuga kokkusobiv. See väide jaguneb kolmeks osaks.

134    Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et avaliku teenuse hüvitised, mis ei vasta Altmarki tingimustele ja vastavad lisaks kõigile ELTL artikli 107 lõikes 1 ette nähtud tingimustele, et need võiks kvalifitseerida riigiabiks, võib siiski eelkõige ELTL artikli 106 lõike 2 kohaselt tunnistada siseturuga kokkusobivaks (vt kohtuotsus, 7.11.2012, CBI vs. komisjon, T‑137/10, EU:T:2012:584, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

135    Veel tuleb meenutada, et ELTL artikli 106 lõike 2 kohaselt alluvad ettevõtjad, kellele on tehtud ülesandeks ÜMPT osutamine, konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt või faktiliselt ei takista nendele määratud eriülesannete täitmist, tingimusel et kaubanduse arengut ei tohi mõjutada määral, mis oleks vastuolus liidu huviga (vt kohtuotsus, 1.7.2010, M6 ja TF1 vs. komisjon, T‑568/08 ja T‑573/08, EU:T:2010:272, punkt 136 ja seal viidatud kohtupraktika).

136    Nagu eespool punktis 101 meenutatud, ei ole nii Altmarki tingimuste kui ka ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamist puudutava kohtupraktika kohaselt komisjonil olukorras, kus puuduvad liidu ühtlustatud õigusnormid selles valdkonnas, pädevust võtta seisukohta avalik‑õiguslikule operaatorile pandud avaliku teenindamise kohustuse kohta, eelkõige selle teenusega seotud kulude taseme kohta, ega sellega seoses siseriiklike ametiasutuste tehtud poliitiliste valikute otstarbekuse kohta ega ka avalik-õigusliku operaatori majandusliku tõhususe kohta.

137    Kuid nagu sai juba meenutatud eespool punktides 102 ja 103, ei saa liikmesriikide ametiasutustele selliselt antud ulatuslik kaalutlusõigus olla piiramatu. Eelkõige ei tohi see ulatuslik kaalutlusõigus ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamisel takistada komisjoni kontrollimast, kas riigiabi andmise keelust võib teha selles sättes ette nähtud erandi.

138    Lisaks on oluline meenutada, et kaalutlusõiguse teostamisel, mis on komisjonile ELTL artikli 106 lõike 2 rakendamisel antud hindamaks, kas tema poolt riigiabiks tunnistatud riiklik meede on siseturuga kooskõlas, tuleb tal anda keerukaid majanduslikke ja sotsiaalseid hinnanguid. Nii ei saa liidu kohus sellise õiguse kasutamise seaduslikkuse kontrollimisel asendada komisjoni hinnangut enda omaga (vt selle kohta analoogia korras kohtuotsus, 5.3.2015, Banco Privado Português ja Massa Insolvente do Banco Privado Português, C‑667/13, EU:C:2015:151, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

139    ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamisel võib liikmesriikide ja komisjoni kaalutlusõigus olla piiratud direktiivide ja otsustega, mida see institutsioon on pädev EÜ artikli 106 lõike 3 alusel vastu võtma. Nii võttis komisjon järjestikku vastu ÜMPT otsused 2005 ja 2011, et määrata kindlaks tingimused, millistel võib avaliku teenuse hüvitist pidada ELTL artikli 106 lõikega 2 kooskõlas olevaks ja sellest tulenevalt vabastada see ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud kohustusest uuest abist teatada. Nagu ÜMPT otsuse 2011 artiklitest 11 ja 12 tuleneb, tunnistatakse selle otsusega kehtetuks ÜMPT otsus 2005 ning see otsus jõustub 31. jaanuaril 2012.

–       Kolmanda väite esimene osa, mis käsitleb õigusnormi rikkumist ÜMPT otsuse 2005 ja ÜMPT otsuse 2011 ajalisel kohaldamisel

140    Kolmanda väite esimeses osas väidab RAS, et komisjonil ei olnud õigust kohaldada ÜMPT otsust 2011, kui juhtumi asjaolude suhtes oli ajaliselt tegelikult kohaldatav ÜMPT otsus 2005. Ta väidab sellega seoses, et kõik Saremari avaliku teenindamise kohustuse olulised asjaolud olid kindlaks määratud enne ÜMPT otsuse 2011 jõustumist ja RASi otsused, milles määratleti Saremari avaliku teenindamise kohustus, nägid ette ka võimaliku kahjumi katmise.

141    Komisjon ja CIN väidavad vastu sisuliselt seda, et vaidlusalune abi anti alles augustis 2012.

142    Selles osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et riigiabi tuleb pidada antuks ajal, mil liikmesriigi pädevad ametiasutused võtsid vastu õiguslikult siduva otsuse, millega nad võtsid kohustuse kõnealust abi anda või kui õigus seda abi saada on abisaajale antud kehtivate õigusnormidega (kohtuotsus, 21.3.2013, Magdeburger Mühlenwerke, C‑129/12, EU:C:2013:200, punkt 40; vt ka kohtuotssu, 30.11.2009, Prantsusmaa ja France Télécom vs. komisjon, T‑427/04 ja T‑17/05, EU:T:2009:474, punkt 320 ja seal viidatud kohtupraktika).

143    Käesolevas asjas sai juba märgitud eespool punktides 105 ja 116, et üheski RASi otsuses, millele on viidatud eespool punktides 6–9, ei ole ette nähtud Saremarile nende otsustega pandud kohustuste täitmise eest vastava avalike teenuse hüvitise maksmist. Nagu eespool punktis 108 meenutatud, tegi RAS alles 2012. aasta maakonnaseaduse nr 15 alusel otsuse maksta Saremarile vaidlusalust hüvitist. Järelikult võib eespool meenutatud kohtupraktika kohaselt alles alates selle maakonnaseaduse vastuvõtmise kuupäevast, kui Saremarile anti õigus selle hüvitise saamiseks, lugeda see hüvitis talle antuks.

144    Kuid nagu eespool punktis 139 meenutatud, tunnistati ÜMPT otsuse 2011 artiklite 11 ja 12 kohaselt selle otsusega kehtetuks ÜMPT otsus 2005 ning see otsus jõustus 31. jaanuaril 2012. Järelikult kehtib vaidlusaluse hüvitismeetme suhtes ajaliselt vaid ÜMPT otsus 2011, kuna ÜMPT otsus 2005 polnud nagunii enam jõus sel kuupäeval, mil see hüvitis tuleb lugeda Saremarile antuks.

145    RASi argumendid ei saa eespool punktis 144 toodud järeldust kahtluse alla seada. Nagu eespool punktis 116 märgitud, ei saa see, kui oletada, et kõik Saremari avaliku teenindamise kohustuse täitmise olulised asjaolud olid kindlaks määratud RASi otsustes, milles määratleti selle äriühingu avaliku teenindamise kohustused, mingil juhul korvata seda, et nimetatud RASi otsustes puudusid sätted, mis oleksid vaidlusaluse hüvitismeetme kohaldamise ette näinud. Isegi kui oletada, et need RASi otsused ei välistanud, et RAS Saremari võimaliku tegevuskahjumi hüvitab, on siiski tõsi, et ükski nende otsuste sätetest ei sisaldanud RASi kohustust, isegi mitte kaudselt, seda hüvitist maksta ega andnud Saremarile õigust seda saada.

146    Igal juhul tuleb märkida, et pärast seda, kui komisjon oli vaidlustatud otsuse punktides 256 ja 257 analüüsinud vaidlusalust hüvitismeedet ÜMPT otsuse 2011 artiklis 4 ette nähtud tingimuste kontekstis, analüüsis ta selle otsuse punktis 260 seda meedet lisaks ka ÜMPT otsuse 2005 artikli 4 punkti e kontekstis. Ta järeldas sellest, et käesoleval juhul ei olnud täidetud ei viimati nimetatud otsuse ega ka ÜMPT otsuse 2011 tingimused. Järelikult RAS eksib, kui väidab, et komisjon analüüsis vaidlusalust hüvitismeedet ainult ÜMPT otsuse 2011 kontekstis.

147    Kolmanda väite esimene osa tuleb seega tagasi lükata.

–       Kolmanda väite teine osa, mis käsitleb õigusnormi rikkumisi ja ilmseid hindamisvigu ÜMPT otsuse 2011 põhimõtete ja tingimuste kohaldamisel

148    Väite teises osas kinnitab hageja, et ÜMPT otsuste 2005 ja 2011 põhimõtted ja tingimused olid täidetud. Ta tugineb selles osas nendele argumentidele, mille ta esitas teise väite raames seoses Altmarki kahe esimese tingimusega. Ta lisab, et vaidlustatud otsus ei sea kahtluse alla seda, et ÜMPT otsuse 2005 artikli 2 lõike 1 punktides a ja c ning ÜMPT otsuse 2011 artikli 2 lõike 1 punktis d ette nähtud piirmäärasid oli käesoleval juhul järgitud.

149    Komisjon ja CIN leiavad, et selle argumentatsiooniga ei saa nõustuda.

150    Kõigepealt tuleb edutuse tõttu tagasi lükata see osa RASi argumentatsioonist, mis puudutab ÜMPT otsuse 2005 põhimõtteid ja tingimusi, kuna nagu on juba tõdetud eespool punktis 144, ei olnud see otsus vaidlusaluse hüvitismeetme suhtes ajaliselt kohaldatav.

151    Ülejäänud osas tuleb meenutada, et ÜMPT otsuse artikli 2 lõike 1 punkti d kohaselt kohaldatakse seda otsust eelkõige saartega peetava õhu- või mereteeühenduse puhul, mille raames aasta keskmine reisijate arv ei ületanud kahe majandushuvi pakkuva teenuse osutamisele eelnenud aasta jooksul 300 000 inimest aastas.

152    Veel tuleb meenutada, et ÜMPT otsuse 2011 artikli 4 punktid a, d ja f näevad ette, et avaliku teenindamise kohustuse panemise aktides tuleb märkida:

–        avalike teenuste osutamise kohustuse täpne laad ja kestus [artikli 4 punkt a];

–        hüvitusmehhanism ning hüvitise arvutamise, kontrollimise ja läbivaatamise parameetrid [artikli 4 punkt d];

–        ülemääraste hüvitiste maksmise vältimise ja tagasinõudmise kord [artikli 4 punkt e];

–        viide ÜMPT otsusele 2011 [artikli 4 punkt f].

153    Nagu tuleneb ÜMPT otsuse 2011 artiklitest 1, 3 ja 4 tõlgendatuna koosmõjus selle otsuse põhjendusega 9, on eespool nimetatud tingimused kumulatiivsed. Niisiis selleks, et avaliku teenuse hüvitist võiks pidada siseturuga kokkusobivaks ning selle suhtes ei kehtiks teatamise kohustus, on vaja, et kõnealused avaliku teenindamise kohustuse panemise aktid vastaksid vähemalt kõigile neile tingimustele.

154    Lõpuks on oluline rõhutada, et kuigi ÜMPT otsus 2011 ei nõua sõnaselgelt, et kõnealune avalik teenus pakuks üldist majandushuvi, mida teiste majandustegevuse liikidega võrreldes iseloomustavad konkreetsed näitajad, on igal juhul tegemist ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamisele eelneva tingimusega, mis tuleneb eelkõige sellest, et liikmesriikide ametiasutustele avaliku teenuse määratlemisel antud kaalutlusõigus ei ole piiramatu, mida sai meenutatud ka eespool punktis 137.

155    Jõudmaks järeldusele, et ÜMPT otsuse 2011 tingimused ei olnud täidetud, tugines komisjon järgmistele põhjendustele. Kõigepealt viitas ta vaidlustatud otsuse punktis 255 peamiselt sama otsuse põhjendustele 180–218, milles ta oli järeldanud, et RAS ei olnud tõendanud avaliku teenuse tegelikku vajadust ega seda, et avaliku teenindamise kohustused oli piisavalt täpsed. Vaidlustatud otsuse punktides 256 ja 257 märkis ta, et käesoleval juhul oli ilmselge, et kõnealused avaliku teenindamise kohustuse panemise otsused ei vastanud nimetatud otsuse artikli 4 punktides d–f toodud tingimustele.

156    Sellega seoses on oluline ühelt poolt rõhutada, et RAS ei saa edukalt tugineda asjaolule, et vaidlusalune hüvitismeede vastab ÜMPT otsuse artikli 2 lõike 1 punktis d ette nähtud piirmääradele. Nagu selle artikli sõnastusest ja otsuse ülesehitusest selgelt tuleneb, on selle sätte eesmärk vaid määratleda nimetatud otsuse kohaldamisala, ning see ei puuduta mujal, eelkõige selle otsuse artiklis 4 määratletud tingimuste täidetust. Järelikult ainus tagajärg, mis võis käesoleval juhul olla asjaolul, et vaidlusalune hüvitismeede kuulus selle otsuse kohaldamisalasse, oli kohustada komisjoni kontrollima, kas see meede vastas viimati nimetatud artiklis kindlaks määratud tingimustele, mis aga nii ei olnud.

157    Teiselt poolt – nagu komisjon vaidlustatud otsuse punktides 256 ja 257 leidis ja vastupidi RASi argumentidele – ei ole ÜMPT otsuse artikli 4 punktides d ja e toodud tingimused ilmselgelt käesolevas asjas täidetud.

158    Nagu eespool punktides 104–122 märgitud, ei suutnud RAS oma teise väite neljandas osas tõendada, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi ilmse hindamisvea, kui ta vaidlustatud otsuse punktides 174–177 leidis, et RASi otsused, millele on viidatud eespool punktides 6–9, ei näinud ette avaliku teenuse hüvitise maksmist ega järelikult ka objektiivseid ja läbipaistvaid parameetreid selle hüvitise arvutamiseks. Selle põhjal võib juba nüüd tõdeda, et ÜMPT otsuse 2011 artikli 4 punktides d ja e toodud tingimus ei ole täidetud, mis on piisav järeldamaks, et arvestades selles otsuses kindlaks määratud tingimuste kumulatiivsust, ei saanud vaidlusalust hüvitismeedet selle otsuse kohaselt pidada siseturuga kokkusobivaks ja teatamiskohustusest vabastatuks.

159    Edasi oli komisjonil igal juhul õigus selliste sätete puudumisel RASi otsustes, mis oleksid hüvitise ette näinud, loogiliselt järeldada, et sama ÜMPT otsuse artikli 4 punktis e ette nähtud tingimus ei olnud ka täidetud. See säte nõuab nimelt, et eelnevalt oleks kindlaks määratud võimalike ülemääraste hüvitiste tagasinõudmise kord ja meetmed ülemääraste hüvitiste maksmise vältimiseks. Kuna aga RAS ei näinud kõnealustes otsustes ette avaliku teenuse hüvitise maksmist juhtudel, kus teenuse eelarvetasakaalu ei saavutata, siis ei kehtestanud ta nende otsustega ka nimetatud korda ega meetmeid. Samadel põhjustel nagu need, mis on toodud eespool punktides 116 ja 117, ei saa sellise korra ja meetmete puudumist korvata nendes otsustes selliste andmete olemasolu, mis lihtsustasid võimaliku hüvitise arvutmiseks vajalike raamatupidamisandmete kindlakstegemist, ega eraldi raamatupidamissüsteemi olemasolu.

160    Seega sõltumata RASi kolmanda väiteosa raames nende argumentide analüüsimisest, mis puudutavad artikli 4 punktis f ette nähtud tingimust, tuleneb eeltoodust, et kolmanda väite teine tuleb tagasi lükata.

–       Kolmanda väite kolmas osa, mis puudutab ÜMPT otsuse 2011 artikli 4 punkti f väära kohaldamist ja teise võimalusena selle sätte õigusvastasust

161    Väite kolmas osa käsitleb sisuliselt küsimust, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta leidis vääralt, et ÜMPT otsuse 2011 artikli 4 punktis f ette nähtud tingimus ei olnud puhtalt vormiline. Teise võimalusena – juhuks, kui see tingimus ei ole puhtalt vormiline – esitab hageja selle sätte kohta õigusvastasuse väite ELTL artikli 277 tähenduses, põhjendusega et see säte kitsendab õigusvastaselt ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamisala.

162    Komisjon, keda toetab CIN, väidab sisuliselt, et kolmanda väite see osa jääb edutuks ja igal juhul on see ilmselgelt põhjendamata.

163    Sellega seoses tuleb tõdeda, et argumendid, mille RAS selle väiteosa raames nii esimese kui ka teise võimalusena esitas, jäävad edutuks. Nagu eespool punktides 158 ja 159 tõdetud, oli komisjonil õigus, kui ta leidis, et RASi otsused ei vastanud ÜMPT otsuse 2011 artikli 4 punktides d ja e toodud tingimustele. Järelikult ei oma selle otsuse artikli 4 punktis f ette nähtud tingimuse väidetav imperatiivsus või selle sätte õigusvastasus tähtsust.

164    Igal juhul tuleb märkida ühelt poolt, et ei ÜMPT otsuse 2011 artikli 4 punktist f, selle sätte kontekstist ega eesmärkidest ei tulene, et selles ette nähtud tingimus poleks kohustuslik.

165    Vastupidi, ÜMPT otsuse 2011 põhjendust 14 arvestades vastab nimetatud otsuse artikli 4 punktis f ette nähtud kohustus avaliku teenindamise kohustuse panemise aktis sõnaselgelt sellele otsusele viidata läbipaistvuse tagamise eesmärgile, mis on erilise tähtsusega olukorras, kus liikmesriikidel puudub kohustus teatada avaliku teenuse hüvitistest, mis vastavad kõnealuse otsuse tingimustele (vt selle kohta analoogia alusel kohtujurist Wahli ettepanek kohtuasjas Dilly’s Wellnesshotel, C‑493/14, EU:C:2016:174, punkt 58). Lisaks ei oma tähtsust repliigis toodud asjaolu, et selle tingimuse täitmata jätmine ei takista vaidlusalust hüvitismeedet ELTL artikli 106 lõike 2 alusel lubamast. Nagu selgub vaidlustatud otsuse põhjendusest 260, järeldas komisjon vaidlusalust hüvitismeedet ÜMPT otsuse 2011 kontekstis analüüsides vaid seda, et seda hüvitist ei saanud pidada ELTL artikli 106 lõikega 2 kooskõlas olevaks, kuna see ei vastanud nimetatud otsuse tingimustele, ja järelikult ei saanud seda pidada teatamiskohustusest vabastatuks. See järeldus ei vabastanud seega komisjoni vajadusest analüüsida nimetatud meedet EL toimimise lepingu kõnealuse sätte alusel, arvestades sealjuures eelkõige ÜMPT raamistikku 2011, ning komisjon tegi selle analüüsi vaidlustatud otsuse punktides 282–296.

166    Teiselt poolt on eespool punktis 165 toodud põhjustel RASi teise võimalusena esitatud väide, et ÜMPT otsuse 2011 artikli 4 punkt f on õigusvastane, nagunii põhjendamatu. Nagu juba tõdetud, ei järeldanud komisjon nimetatud otsuse sellest sättest käesolevas asjas seda, et vaidlusalune hüvitismeede ei olnud ELTL artikli 106 lõikega 2 kooskõlas. Seetõttu ei saa sellest, et vaidlustatud otsuses kohaldati ÜMPT otsuse artikli 4 punkti f, järeldada, et see säte piirab õigusvastaselt ELTL artikli 106 lõiget 2.

167    Seega tuleb kolmanda väite kolmas osa ja järelikult nimetatud väide tervikuna tagasi lükata.

 Neljas väide, mis käsitleb väidetavaid komisjoni õigusnormirikkumisi ja ilmseid hindamisvigu raskustes olevaks ettevõtjaks kvalifitseerimisel, ELTL artikli 106 lõike 2 rikkumist ja ÜMPT raamistiku punkti 9 õigusvastasust

168    Neljas väide koosneb kahest osast. Väite esimeses osas väidab RAS, et komisjon leidis vääralt, et käesoleval juhul olid täidetud Saremari raskustes olevaks ettevõtjaks kvalifitseerimise tingimused, arvestades eelkõige päästmise ja ümberkorraldamise suuniste punktides 9–11 loetletud asjaolusid. Väite teises osas esitab RAS ÜMPT raamistiku 2011 punkti 9 suhtes õigusvastasuse väite ELTL artikli 277 tähenduses. Ta väidab sellega seoses, et juhul, kui seda punkti peaks tõlgendatama nii, et raskustes olev ettevõtja ei tohi kunagi saada avaliku teenuse hüvitist, siis oleks see punkt mõttetu ja rikuks ELTL artikli 106 lõiget 2.

169    Komisjon, keda toetab CIN, vaidleb ühelt poolt vastu nende asjaolude asjakohasusele, mille RAS esitas väite esimeses osas tõendamaks, et kõnealuste asjaolude esinemise ajal ei olnud Saremar raskustes olev ettevõtja. Mis teiselt poolt puutub selle väite teise osasse, siis kinnitab ta, et ÜMPT raamistiku 2011 punkt 9 ei piirdu ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamisalaga, vaid võimaldab hoopis tagada selle artikli eesmärkide täitmise.

170    Kõigepealt tuleb märkida, et käesolev väide puudutab vaidlustatud otsuse punkte 261–280, milles komisjon analüüsis, kas vaidlusalune hüvitismeede oli kooskõlas ELTL artikli 107 lõike 3 punktiga c, mis näeb ette, et siseturuga kokkusobivaks võib pidada teatava majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks mõeldud abi, kuivõrd see ei mõjuta kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühise huviga. Komisjoni analüüs koosnes kolmest osast. Esiteks analüüsis komisjon vaidlustatud otsuse punktides 262–270 päästmise ja ümberkorraldamise suuniste punktide 10 ja 11 alusel, kas Saremari võis pidada raskustes olevaks ettevõtjaks, ja jõudis järeldusele, et see oli nii. Teiseks analüüsis ta vaidlustatud otsuse punktides 271–280, kas vaidlusalune hüvitismeede vastas nimetatud suuniste tingimustele, mis peavad olema täidetud selleks, et raskustes olevale ettevõtjale antavat abi võiks pidada ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses siseturuga kokkusobivaks. Selle analüüsi tulemusel oli vastus eitav (vaidlustatud otsuse punkt 280).

171    Neljanda väite kahes osas aga ei sea RAS isegi mitte teise võimalusena kahtluse alla komisjoni järeldust vaidlustatud otsuse punktis 280, mis puudutab vaidlusaluse abi siseturuga kokkusobimatust. Selles väites seab RAS kahtluse alla vaid asjaolu, et Saremari võiks kvalifitseerida raskustes olevaks ettevõtjaks, mis tähendab kaudselt aga kindlasti seda, et vaidlusalune hüvitismeede jääb EÜ artikli 107 lõike 3 punkti c kohaldamisalasse. Niisiis tuleb asuda seisukohale, et selle väitega vaidlustab RAS tegelikult asjaolu, et vaidlusalust hüvitismeedet tuleb hinnata selle sätte kontekstis, mitte aga ELTL artikli 106 lõike 2 kontekstis.

172    Samas tuleb märkida, et mis tahes seisukoht komisjonil selles küsimuses ka ei oleks, analüüsis ta vaidlustatud otsuse punktides 282–296 juhuks, kui Saremar ei ole raskustes olev ettevõtja, kas vaidlusalust hüvitismeedet võis ÜMPT raamistikus 2011 toodud tingimusi arvestades pidada ELTL artikli 106 lõikega 2 kooskõlas olevaks. Ta tegi sellest analüüsist eitava järelduse. Järelikult, isegi kui komisjon ei analüüsinud nimetatud meetme kooskõla ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c seisukohast, oleks ta igal juhul jõudnud päästmise ja ümberkorraldamise suuniste põhjal järeldusele, et meede ei olnud ELTL artikli 106 lõike 2 seisukohalt siseturuga kokkusobiv. Neil tingimustel ei ole RAS tõendanud, milline mõju võiks käesolevas asjas olla vaidlustatud otsuse õiguspärasusele nendel komisjoni vigadel, mida käesoleva väite raames käsitletakse. Järelikult tuleb see väide edutuse tõttu tagasi lükata.

173    Igal juhul ei saa eespool punktides 174–203 toodud põhjendustel nõustuda RASi argumentidega, mille ta selle väite eri osade põhjenduseks esitas.

174    Mis ühelt poolt puutub selle väite esimesse osasse, siis tuleb vastupidi RASi kinnitusele märkida, ei komisjon ei kohaldanud päästmise ja ümberkorraldamise suuniste punkte 9–11 valesti, kui ta leidis, et Saremari raskustes olevaks ettevõtjaks kvalifitseerimise tingimused olid täidetud.

175    Esiteks pole asjakohane RASi väide, et Saremari kapitali vähendamine oli tingitud asjaolust – nimelt Saremaril Tirrenia vastu suunatud nõude allahindamine –, mis ei ole seotud ettevõtja juhtimisega ja oli ettenägematu.

176    Päästmise ja ümberkorraldamise suuniste punkti 10 alapunkti a kohaselt loetakse ettevõtja „[üld]juhul ja suurusest olenemata“ raskustes olevaks siis, kui tegemist on piiratud vastutusega äriühinguga, „kes on kaotanud üle poole oma osa- või aktsiakapitalist ja üle veerandi sellest kapitalist viimase 12 kuu jooksul“ [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna suuniste eestikeelne tõlge on ekslik.] RAS aga ei vaidle vastu, et – nagu komisjon vaidlustatud otsuse punktis 264 tõdes – Saremari kapitali vähendati viimase 12 kuu jooksul, mis eelnesid vaidlusaluse hüvitismeetme vastuvõtmise kuupäevale, üle 80%. Järelikult oli komisjoni hindamisruum küsimuses, kas kvalifitseerida Saremar raskustes olevaks ettevõtjaks, antud juhul väga piiratud.

177    Mõistagi ei saa komisjon väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sellistest juhistest nagu päästmise ja ümberkorraldamise suunised lähtudes loobuda selle kaalutlusõiguse kasutamisest, mis talle on riigiabi siseturuga kokkusobivuse hindamiseks antud (vt selle kohta kohtuotsus, 19.7.2016, Kotnik jt, C‑526/14, EU:C:2016:570, punkt 41). Lisaks viitab suuniste punkti 10 alapunktis a kasutatud väljend „üldjuhul“ sellele, et võib esineda erijuhtumeid, mil komisjon erandkorras ei käsitagi ettevõtjat raskustes olevana, kui tema kapitali on selles punktis nimetatud proportsioonides vähendatud.

178    Siiski ei pidanud komisjon käesoleval juhul arvesse võtma Saremari kapitali vähendamise põhjusi, millele RAS viitas. Nagu nimetatud suuniste punktist 9 tuleneb, on raskustes oleva ettevõtja mõiste objektiivne mõiste, mida tuleb hinnata üksnes arvestades kõnealuse ettevõtja finantsilise ja majandusliku olukorra konkreetseid näitajaid, millest ilmneb, et ta ei „[suuda] peatada kahjumit, mis ametivõimude sekkumiseta viiks lühema või keskmise ajavahemiku jooksul peaaegu kindlasti äriühingu tegevuse lõpetamiseni“. Kui komisjon peaks arvesse võtma selliseid asjaolusid, millele RAS viitab, et vältida raskustes olevaks ettevõtjaks kvalifitseerimist, siis võiks ELTL artikli 107 lõike 3 punktis c ette nähtud erandi kasulik mõju sellest saada kahjustatud. Sellega seoses tuleb täheldada, et nagu komisjon sisuliselt märgib, kujutab nõuete allahindamine pankrotimenetluses – eriti selliste nõuete, mis on suunatud ettevõtja endise emaettevõtja vastu – endast sellist ärielu juhtumit, mis pole sugugi erandlik ja mis võib asjaomasele ettevõtjale kaasa tuua ületamatud raskused.

179    Teiseks ei ole asjakohane ka see RASi kinnitus, et ilma oma nõuete Tirrenia vastu allahindamiseta oleks Saremar raamatupidamisarvestusse kandnud 134 000 eurot kasumit. Eespool punktis 178 toodud põhjustel ei oma kahjumi ja selle summa tuvastamisel tähtsust see, et selle nõude allahindamine, mis tõi Saremarile 2010. aastal kahjumi, oli väidetavalt Saremari juhtimisest eraldiseisev ja erakorraline.

180    Kolmandaks ei rikkunud komisjon õigusnormi ega teinud ilmset hindamisviga, kui ta ei võtnud arvesse asjaolu – millele RAS viitas –, et 2012. aastal avati Saremarile pangas krediidiliin. See ei ole erakorraline asjaolu, mille tõttu oleks komisjon – erandina päästmise ja ümberkorraldamise suuniste punkti 10 alapunktist a – pidanud jätma raskustes oleva ettevõtja kvalifikatsiooni kohaldamata. Nagu komisjon rõhutab, anti seda laenu ajal, mil RASi oli väljendanud oma kavatsust Saremari kasuks sekkuda, eeskätt nähes oma otsuses nr 36/6 ette kapitali vaidlusaluse suurendamise. Igal juhul tuleb märkida, et selle laenu andmine on asjaolu, mis näitab nii Saremari raskusi finantseerida oma tegevust omaenese vahenditest kui ka usaldust, mida see ettevõtja võis võlausaldajates tekitada. Seetõttu oli komisjonil raskusi sellest asjaolust üheseid järeldusi teha.

181    Neljandaks ei tuvastanud komisjon – vastupidi RASi väitele – vaidlustatud otsuse punktis 267 seda, et Saremar oli kandnud kapitali suurenemisega kahju, vaid et ta oli kahju kandnud jätkuvalt. Ent kuigi vastab tõele, et Saremar sai 2011. aastal 2 523 439 eurot netokasumit, märgib komisjon, et see kasum ei võimaldanud tal katta 2010. aasta kahjumit, mis oli kaks korda suurem, ning et 2012. aastal, mis oli abi andmise aasta, sai Saremar samuti 1,7 miljonit eurot kahjumit, mis ilma vaidlusaluse hüvitismeetme abita oleks ulatunud 13 miljoni euroni. Seega ei ole järeldus kõnealusel perioodil jätkuvast kahju kandmisest ebatäpne. Päästmise ja ümberkorraldamise suuniste punktis 11 ei ole tõesti nende näitajate hulgas, mis võimaldavad asuda seisukohale, et ettevõtja on raskustes, nimetatud jätkuvat kahju kandmist, vaid ainult suurenevat kahjumit. Samas tuleneb sellest punktist 11, et toodud näitajate loetelu on lihtsalt näitlik. Seega ei rikkunud komisjon õigusnormi ega teinud ilmset hindamisviga, kui ta pidas jätkuvat kahju kandmist asjakohaseks näitajaks, et kvalifitseerida Saremar raskustes olevaks ettevõtjaks. Samadel põhjustel ei saa – vastupidi RASi väitele – pidada ka seda, et antud juhul pole ka muid nimetatud punktis 11 loetletud näitajaid, tõendiks selle kohta, et on tehtud ilmne hindamisviga. Igal juhul tuleneb eespool punktidest 175–180, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et Saremar vastas nende suuniste punkti 10 alapunktis a kindlaks määratud tingimustele, et teda võiks kvalifitseerida raskustes olevaks ettevõtjaks, ning et pelgalt see tõdemus oli sellise kvalifikatsiooni jaoks piisav. Järelikult jäävad eeltoodud argumendid osas, milles need puudutavad nimetatud suuniste punkti 11 kohaldamist komisjoni poolt, edutuks.

182    Viiendaks ja viimaseks – vastupidi RASi väitele – ei tähenda asjaolu, et komisjon tõdes vaidlustatud otsuse punktides 266–268, et ilma selle võimuorgani finantssekkumiseta oleksid Saremari finantsraskused olnud suuremad ja oleksid seadnud kahtluse alla selle äriühingu tegevuse jätkamise, seda, et kõik ettevõtjad, kes kannavad avaliku teenuse osutamisest tulenevat kahjumit, kvalifitseeritakse raskustes olevateks ettevõtjateks.

183    Kõigepealt tuleneb vaidlustatud otsuse punktidest 264 ja 266, et kahjum, mida Saremar oleks ilma vaidlusalust hüvitist saamata kandnud, on vaid kinnitus selle äriühingu raskuste kohta, mille komisjon oli muude näitajate põhjal tuvastanud. Selle otsuse punktist 264 tuleneb eeskätt, et Saremari kapitali vähendamine viimase 12 kuu jooksul enne vaidlusaluse hüvitismeetme võtmist oli see asjaolu, mis sai komisjoni hinnangul otsustavaks, et ainuüksi selle põhjal kvalifitseerida see äriühing raskustes olevaks ettevõtjaks. Kuid nagu RAS ise väidab, ei ole see kapitali vähendamine tingitud Saremari tegevuskahjumist avaliku teenindamise kohustuste täitmisel, mis oled talle pandud, vaid sellest, et ta hindas oma nõuded Tirrenia vastu alla. Lisaks tõdes komisjon, et Saremari raskele olukorrale viitas ka see, et ta oli alates 2010. aastast kandnud jätkuvalt kahjumit.

184    Nagu sai märgitud eespool punktis 178, on raskustes oleva ettevõtja mõiste, mis on määratletud päästmise ja ümberkorraldamise suuniste punktis 9, objektiivne mõiste, mida tuleb hinnata üksnes arvestades kõnealuse ettevõtja finantsilise ja majandusliku olukorra konkreetseid näitajaid. Järelikult ei saa selle ettevõtja kahjumi allikas – eelkõige see, mis seondub avaliku teenindamisega – kujutada endast olulist asjaolu selle kindlakstegemisel, kas ettevõtja on raskustes või mitte.

185    RASi argument tugineb pealegi valele eeldusele, et Saremari olukorda vaidlusaluse hüvitismeetme heakskiitmise kuupäeval võib võrrelda sellise ettevõtja olukorraga, kelle kahjum tuleneb sellest, et ei maksta avaliku teenuse hüvitist, mida oli vastava avaliku teenindamise kohustuse tingimuste kindlaksmääramisel otsustatud maksta. Kuid nagu eespool punktides 105–108 märgitud, välistasid Saremari avaliku teenindamise kohustuse tingimused avaliku teenuse hüvitise maksmise ja seadsid Saremari eesmärgiks säilitada eelarvetasakaal üksnes tegevustuludega. Nii võttis RAS alles 7. augustil 2012 pärast seda, kui ta oli tõdenud, milline kahjum oli Saremarile saare ja mandri vahel merekabotaažiteenuse osutamisest tekkinud, maakonnaseaduse alusel vastu vaidlusaluse hüvitismeetme. Veel tuleb märkida, et nagu vaidlustatud otsuse punktist 103 selgub, põhjendas RAS ametliku uurimismenetluse käigus oma otsust hüvitada osa Saremari tegevuskahjumist ja see tegevus lõpetada asjaoluga, et need meetmed olid kõnealuse tegevusega seotud majanduslike riskide vähendamiseks eriti olulised. Neil tingimustel ei rikkunud komisjon õigusnormi ega teinud ka ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et vaidlusaluse hüvitismeetme hädavajalikkust Saremari tegevuskahjumi osaliseks katmiseks võis pidada näitajaks, mille põhjal kvalifitseerida see äriühing raskustes olevaks ettevõtjaks.

186    Seega ei saa vaidlustatud otsuse punktidest 266–268 järeldada, et kõigil juhtudel, kui komisjon tuvastab, et üks ettevõtja on kandnud avaliku teenuse osutamisest tulenevalt kahjumit, siis kvalifitseerib ta tema tingimata raskustes olevaks ettevõtjaks.

187    Eeltoodust tuleneb, et neljanda väite esimene osa tuleb igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

188    Mis teiselt poolt puutub neljanda väite teise osasse, siis tuleb märkida, et ÜMPT raamistiku 2011 punkti 9 ei saa käsitada nii, nagu piiraks see õigusvastaselt ELTL artikli 106 lõike 2 ulatust.

189    Sellega seoses tuleb meenutada, et ÜMPT raamistiku 2011 punktis 9 märgib komisjon, et raskustes olevatele ÜMPT osutajatele antava abi hindamist reguleerivad päästmise ja ümberkorraldamise suunised.

190    Vaidlustatud otsuse punktis 269 kohaldas komisjon ÜMPT raamistiku 2011 punkti 9, märkides järgmist:

„ÜMPT raamistiku 2011 punkti 9 kohaselt tuleb raskustes olevatele ettevõtjatele antavat abi tuleb hinnata lähtudes päästmise ja ümberkorraldamise suunistest. Kuna ÜMPT otsuses 2011 toodud tingimused ei ole täidetud, tuleb Saremarile antud hüvitist [raskuste leevendamiseks] kõnealustel liinidel hinnata arvestades [nimetatud suuniseid], et teha kindlaks, kas selle võib ELTL artikli 107 lõike 3 kohaselt tunnistada siseturuga kokkusobivaks.“

191    Kõigepealt tuleb tõdeda, et nagu komisjon ka oma vasturepliigis märkis, piiras RAS ise oma õigusvastasuse väite ulatust. Nagu RAS oma repliigis välja tõi, tuleb ÜMPT raamistiku 2011 punkti 9 tema hinnangul pidada õigusvastaseks juhul, kui see ei võimalda ELTL artikli 106 lõike 2 kontekstis hinnata hüvitist, mis katab raskustes oleva ettevõtja kahjumi, mis tuleneb avaliku teenuse osutamise kulude ja selleks saadud subsiidiumi vahelistest erinevustest. Samas ei pea RAS nimetatud punkti õigusvastaseks juhul, kui seda tuleb tõlgendada nii, et raskustes oleva ettevõtja sellise kahjumi katmiseks antav hüvitis, mis tuleneb muust tegevusest kui avaliku teenindamise kohustuse täitmine, ei kuulu ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamisalasse.

192    Samas ei ole RASi esitatud õigusvastasuse väide – olenemata sellest, milline tõlgendus ÜMPT raamistiku 2011 punktile 9 antakse – põhjendatud.

193    Nagu eespool punktis 137 juba meenutatud, ei saa liikmesriikide ulatuslik kaalutlusõigus avaliku teenindamise kohustuse ja nende tingimuste määratlemisel, kuidas seda kohustust tuleb täita, lubada seda, et liikmesriikide ametiasutused kuritarvitaksid ÜMPT mõistet pelgalt eesmärgiga teha ettevõtjatele ELTL artikli 106 lõikes 2 ette nähtud erand.

194    Selles osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et selleks, et ELTL artikli 106 lõike 2 tingimused oleksid täidetud, on vaja, et vaidlusaluste õiguste või subsiidiumide puudumisel ei ole ettevõtjal võimalik täita talle usaldatud konkreetseid ülesandeid või et nende õiguste või subsiidiumide säilitamine on vajalik, et nende omanik või saaja saaks täita üldist majandushuviga seotud kohustusi, mis on talle pandud, majanduslikult vastuvõetavatel tingimustel (vt kohtuotsus, 1.7.2010, M6 ja TF1 vs. komisjon, T‑568/08 ja T‑573/08, EU:T:2010:272, punkt 138 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult on selleks, et nimetatud sättes ette nähtud erand oleks kohaldatav, vaja, et selle ettevõtja majanduslik ja finantsiline olukord nende õiguste või subsiidiumide saamise ajal võimaldaks tal talle pandud avaliku teenindamise kohustust tegelikult täita. Vastupidisel juhul võiks ELTL artikli 106 lõikes 2 ette nähtud erand kaotada oma kasuliku mõju ja seega ka põhjenduse, mistõttu ei saaks vältida ohtu, et liikmesriigid ÜMPT mõistet kuritarvitavad.

195    Kuid nagu komisjon päästmise ja ümberkorraldamise suuniste punktidele 68–71 viidates õigesti märkis, on suuniste tähenduses raskustes oleva ettevõtja olemasolu kui selline pikema või lühema perioodi jooksul ohustatud, mistõttu ei saa teda pidada võimeliseks talle pandud avaliku teenindamise kohustusi adekvaatselt täitma, kuni tema jätkusuutlikkus ei ole tagatud. Neil tingimustel ei saa sellisele raskustes olevale ettevõtjale tema avaliku teenindamise kohustuste täitmisest tuleneva kahjumi katmiseks antud subsiidiumi suhtes kohalda ELTL artikli 106 lõikes 2 ette nähtud erandit, vaid vajaduse korral ainult ELTL artikli 107 lõike 3 punktis c ette nähtud erandit.

196    EÜ artikli 106 lõike 2 kohaldamise tingimustel, mis muu hulgas eeldavad hüvitise täielikku proportsionaalsust avaliku teenindamise kohustusega, ei võimalda see hüvitis ettevõtjal tekkinud raskuste tõttu vastavate kohustuste täitmist tagada. Seevastu võib selline hüvitis aidata asjaomase ettevõtja jätkusuutlikkuse taastada, kui on täidetud ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c kohaldamise tingimused, nagu need on selgitatud päästmise ja ümberkorraldamise suunistes. Nii säilitab viimati nimetatud artiklis ette nähtud erand riigiabikeelust oma kasuliku mõju ja järelikult ka oma põhjenduse.

197    Seega, kui komisjon märkis ÜMPT raamistiku 2011 punktis 9, et raskustes olevatele ÜMPT osutajatele antava abi hindamist reguleerivad päästmise ja ümberkorraldamise suunised, siis ei kitsendanud ta õigusvastaselt ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamisala. Järelikult ei ületanud komisjon ka oma pädevuse piire.

198    RASi argumendid oma õigusvastasuse väite põhjendamiseks ei sea seda järeldust kahtluse alla.

199    Kõigepealt ei saa asjaolu, et ÜMPT raamistikku 2011 punktis 9 toodud märget ÜMPT otsuse 2011 sätetes ei ole, tõendada, et komisjoni poolt ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamiseks kindlaks määratud õiguslik raamistik on vastuoluline, ega ka komisjoni poolset diskrimineerivat kohtlemist. Ühelt poolt – nagu komisjon märkis – on selle sätte eesmärk määrata kindlaks, mis tingimustel ei ole ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamisalasse kuuluvatest avaliku teenuse hüvitistest vaja teatada ning seega võivad need olla siseturuga kokkusobivad, ilma et institutsioon peaks neid analüüsima. Järelikult ei oma selle õigusliku raamistiku nimetamine, milles komisjon ÜMPT osutajatele antavat abi analüüsib, niisuguse otsuse puhul tähtsust. Teiselt poolt ja igal juhul – nagu on märgitud eespool punktis 195 – ei aita raskustes olevale avaliku teenust osutavale ettevõtjale antud abi tagada ELTL artikli 106 lõikes 2 ette nähtud erandi eesmärke. Järelikult ei saagi see olla ÜMPT otsuse 2011 raames lubatav, kuna see otsus iseenesest võib puudutada vaid selliseid avaliku teenuse hüvitisi, mis peaksid nendele eesmärkidele vastama. Samadel põhjustel ei ole võrreldavas olukorras ÜMPT otsuse 2011 kohaldamisalasse jäävad avaliku teenuse hüvitised ja abi, mis antakse raskustes olevatele avaliku teenuse osutajatele.

200    Edasi tuleneb eespool punktis 113 meenutatud kohtupraktikast, et ÜMPT raamistiku 2011 punkti 9 õiguspärasust tuleb hinnata vaid ELTL artikli 106 lõike 2 ja ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c kontekstis, mitte varasemat otsustuspraktikat arvestades, mis – nagu komisjon rõhutab – võib ka muutuda. Järelikult ei ole viide SNCM otsusele käesoleval juhul asjakohane. Lisaks ei saa RAS tugineda ka 11. septembri 2012. aasta kohtuotsuse Corsica Ferries France vs. komisjon (T‑565/08, EU:T:2012:415) punktidele 55–71. Nendes punktides analüüsis Üldkohus nimelt kõnealuses vaidluses tõstatamata küsimust, kas SNCM otsuses käsitletud kapitali suurendamist tuli hinnata asjaolude esinemise ajal kehtinud EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c või EÜ artikli 86 lõike 2 kontekstis.

201    Nagu eespool punktis 113 on märgitud, tuleneb eelkõige SNCM otsuse punktist 253 igal juhul, et komisjoni poolt avaliku teenuse hüvitiseks kvalifitseeritud abimeede oli SNCMi ja Prantsuse ametiasutuste vahel sõlmitud lepingu kohaselt lubatud ja see abi maksti seejärel ümberkorralduskava raames välja. Pealegi ei tulene SNCM otsusest, et kuupäeval, mil leping sõlmiti ja nimetatud meetmeks anti põhimõtteliselt luba, võis SNCMi kvalifitseerida raskustes olevaks ettevõtjaks. Selles otsuses käsitletud meede ei olnud seega võrreldav vaidlusaluse hüvitismeetmega, mida rakendati alles siis, kui RAS oli avastanud Saremaril saare ja mandri vaheliste liinide teenindamisest tekkinud raskused.

202    Lõpuks tuleneb eespool punktidest 194–196, et vastupidi RASi väitele ei tulene sellest, kui ettevõtja kahjum tekib talle pandud avaliku teenindamise kohustustest, tingimata, et selle kahjumi hüvitamist tuleks alati hinnata ELTL artikli 106 lõike 2 kontekstis, kuna vastasel juhul oleks subsideeritud avaliku teenuse osutamine võimatu.

203    Eeltoodust tuleneb, et ÜMPT raamistiku 2011 punkt 9 ei ole mingil juhul selle tõttu õigusvastane, et komisjon piirab alusetult ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamisala ja ületab sellega oma pädevust. Seega ei ole ka vaidlustatud otsus selle tõttu õigusvastane.

204    Seetõttu tuleb neljanda väite teine osa tagasi lükata ja sellest tulenevalt see väide tervikuna tagasi lükata.

 Viies väide, mis käsitleb õigusnormi rikkumisi ja ilmseid hindamisvigu tulenevalt sellest, et komisjon leidis, et vaidlusalune hüvitismeede ei vastanud ÜMPT raamistiku 2011 tingimustele

205    RAS väidab oma viienda väite põhjenduseks ühelt poolt, et ÜMPT raamistiku 2011 punktides 14, 19, 20, 24, 39 ja 60 ette nähtud põhimõtted ei ole vaidlusaluse hüvitismeetme suhtes kohaldatavad, ja teiselt poolt, et igal juhul on neid põhimõtteid käesoleval juhul järgitud.

206    Komisjon, keda toetab CIN, väidab kostja vastuses, et viies väide puudutab täiendavaid põhjendusi ning et arvestades neid argumente, mille ta on teiste väidete raames juba esitanud, ei saa vaidlusalust hüvitismeedet pidada ÜMPT raamistikuga 2011 kooskõlas olevaks.

207    Kuna RASi poolt käesoleva väite raames esitatud argumendid on teise kuni neljanda väite analüüsimisel juba põhiliselt tagasi lükatud, tuleb ka käesolev väide samadel alustel põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

208    Mis esiteks puutub RASi argumentidesse, mis on esitatud tõendamaks, et Altmarki teine tingimus oli täidetud, siis tuleb viidata eespool punktidele 110–121, kus on toodud nende argumentide tagasilükkamise põhjused.

209    Teiseks viitab RAS – tõendamaks, et ÜMPT raamistiku 2011 punktides 14, 19, 20, 24, 39 ja 60 toodud tingimused ei ole vaidlusaluse hüvitismeetme suhtes ajaliselt kohaldatavad – oma kolmanda väite esimeses osas esitatud argumentatsioonile, millega ta soovis põhjendada seisukohta, et ka ÜMPT otsus 2011 ei olnud selle meetme suhtes ajaliselt kohaldatav. Sellega seoses piisab, kui viidata eespool punktidele 142–145, kus on toodud põhjused, miks see argumentatsioon tuleb tagasi lükata.

210    Kolmandaks ei saa RAS ilmselgelt tugineda ÜMPT raamistiku 2011 punktile 61, mis näeb ette, et selle raamistiku punktides 14, 19, 20, 24, 39 ja 60 ette nähtud põhimõtteid ei kohaldata abile, mis vastab ÜMPT otsuse 2011 artikli 2 lõike 1 tingimustele. Nagu eespool punktis 156 märgitud, võimaldab asjaolu, et vaidlusalune hüvitismeede vastas ÜMPT otsuse artikli 2 lõike 1 punktis d ette nähtud piirmääradele, vaid tõdeda, et see meede kuulus selle otsuse kohaldamisalasse. Seevastu ei võimalda see sugugi tuvastada, et see vastas otsuse tingimustele. Järelikult ei ole selle raamistiku punkt 61 sellise meetme suhtes kohaldatav ja komisjonil oli õigus, kui ta kohaldas käesoleval juhul raamistiku punkte 14, 19, 20, 24, 39 ja 60.

211    Mis neljandaks ja viimaseks puutub ÜMPT 2011 raamistiku punktides 14, 19, 20, 24, 39 ja 60 ette nähtud tingimuste järgimisse, siis tuleb märkida, et komisjonil oli igal juhul õigus, kui ta vaidlustatud otsuse punktides 285 ja 286 tõdes, et vaidlusalune hüvitismeede ei vastanud eelkõige selle raamistiku punkti 16 alapunktides d ja e kindlaks määratud nõuetele. Vastupidi nendele nõuetele ei olnud RASi otsustes, mis puudutasid avaliku teenindamise kohustust, hüvitismeetme kirjeldust ega hüvitise väljaarvutamise, kontrollimise ja läbivaatamise parameetrid ning ülemääraste hüvitiste maksmise vältimise ja tagasinõudmise korda. Järelikult, arvestades seda, et ei ole järgitud nõudeid, mis on esmatähtsad, et teha kindlaks, kas vaidlusalune hüvitismeede kujutab endast avaliku teenuse hüvitist, mis on ELTL artikli 106 lõike 2 kohaselt siseturuga kokkusobiv, ei saa raamistiku punktides 14, 19, 20, 24, 39 ja 60 ette nähtud põhimõtete võimalik järgimine olla otsustav. Lisaks ei tõenda RAS, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui leidis, et avaliku teenindamise kohustuste netokulude arvutamise suhtes kohaldatavad nõuded raamistiku punktis 24 toodud netokokkuhoiu meetodil ei olnud käesoleval juhul täidetud. Samuti on see osas, mis puutub asjaolusse, et käesoleval juhul puuduvad stiimulid kõrgetasemelise ÜMPT osutamise tõhustamiseks, mida nõuab kõnealuse raamistikku punkt 39.

212    Eeltoodust tuleneb, et viies väide tuleb tagasi lükata.

 Esimene väide, mis käsitleb ELTL artikli 106 lõike 2 rikkumist ja ilmset viga Saremarile pandud avaliku teenindamise kohustuste määratluse hindamisel

213    Esimeses väites väidab RAS ühelt poolt, et ühelt poolt määratles komisjon Saremarile pandud avaliku teenindamise kohustused nii Altmarki tingimuste kui ka ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamisel valesti, leides, et need puudutasid vaid hindu. Teiselt poolt väidab RAS, et komisjon ületas pädevust, mille kohtupraktika talle ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamisel annab, hinnates vajadusi, millele need avaliku teenindamise kohustused vastasid, sisuliselt ja otstarbekusest lähtudes, mitte ei teinud RASi valikute piiratud kontrolli, tehes sealjuures ilmse hindamisvea.

214    Komisjon, keda toetab CIN, väidab vastu, et ta ei teinud Saremarile pandud valiku teenindamise kohustuste hindamisel ilmset viga ega ületanud oma pädevust.

215    Tuleb märkida, et nagu hageja ka ise kohtuistungil möönis, ei erine käesoleva väite raames esitatud argumendid sisuliselt nendest analoogsetest argumentidest, mille ta esitas teise väite raames. Selle esimese väite põhjenduses väidab RAS eelkõige, et komisjon rikkus Altmarki esimese tingimuse kohaldamisel õigusnorme ja tegi ilmseid hindamisvigu seoses Saremarile pandud avaliku teenindamise kohustuste ja avaliku teenuse vajaduse määratlusega. Samas jäävad need argumendid eespool punktides 122–132 toodud põhjustel edutuks.

216    On tõsi, et käesoleva väite ulatus ei piirdu sellega, kuidas komisjon kohaldas Altmarki esimest tingimust, vaid puudutab ka küsimust, kuidas komisjon analüüsis vaidlusaluse hüvitismeetme kooskõla ELTL artikli 106 lõike 2 kontekstis, arvestades eelkõige ühelt poolt ÜMPT otsust 2011 ja teiselt poolt ÜMPT raamistikku 2011. Samas tuleneb kolmanda ja viienda väite analüüsist eespool punktides 133–167 ja 205–212, et komisjonil oli õigus asuda seisukohale, et vaidlusalune hüvitismeede ei olnud kooskõlas ei ÜMPT otsuse 2011 ega ÜMPT raamistiku 2011 nõuetega, esitades selle seisukoha põhistamiseks muud põhjendused, kui tema hinnang Saremarile pandud avaliku teenindamise kohustustele ja avaliku teenuse vajaduse määratlusele käesoleval juhul. Järelikult, isegi kui oletada, et see hinnang on vale või on selle andmisel pädevust ületatud, ei mõjuta see fakti, et komisjoni poolt käesoleval juhul ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamine oli õiguspärane.

217    Eeltoodust tuleneb, et esimene väide jääb tervikuna edutuks ja tuleb seega tagasi lükata.

 Hagi teine osa, mis käsitleb vaidlustatud otsuses kapitali vaidlusalust suurendamist puudutavat osa

218    Oma hagi teises osas esitab hageja vormiliselt üheainsa väite, et hindamisel, kas kapitali vaidlusalune suurendamine vastab turumajanduses tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumile, on tehtud ilmne viga, rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja ELTL artikli 106 lõiget 2 ning rikutud põhjendamiskohustust. Seega tuleb eespool punktis 69 toodud põhjustel asuda seisukohale, et hageja esitab tegelikult kaks väidet, millest üks puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist ning teine õigusnormi rikkumisi ja ilmseid hindamisvigu.

 Esimene väide, et on rikutud põhjendamiskohustust

219    Selles väites heidab RAS komisjonile ette, et ta ei esitanud põhjusi, miks ta ei võtnud arvesse asjaolu, et vaidlusalune rekapitaliseerimine on vaid juba Saremari varade hulka kuuluvate majandusressursside taastamine.

220    Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu eespool punktis 79 on märgitud, ei ole kohtupraktika kohaselt komisjon kohustatud lükkama haldusmenetluse käigus tagasi iga poolte esitatud argumenti. Eelkõige ei pane põhjendamiskohustus komisjonile kohustust võtta seisukoht asjaolude suhtes, mis asjasse ei puutu, on tähtsusetud või ilmselgelt teisejärgulised (vt kohtuotsus, 1.7.2008, Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, C‑341/06 P ja C‑342/06 P, EU:C:2008:375, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).

221    Käesoleval juhul tuleneb ühelt poolt vaidlustatud otsuse punktidest 235–245 selgelt, et komisjon leidis, et kapitali vaidlusalune suurendamine kujutas endast ressursside ülekandmist. Teiselt poolt – nagu märgitakse allpool punktides 225–237 – on põhjendamatu RASi argument, mille kohaselt on vaidlusalune rekapitaliseerimine vaid juba Saremari varade hulka kuuluvate majandusressursside taastamine, kuna isegi siis, kui seesama kapitali sissemakse kujutaks endast Saremari varade „taastamist“, on see siiski ilmselgelt finantseering avaliku sektori ressurssidest. Seega ei saanud komisjon olla kohustatud sellele argumendile vastama ning järelikult tuleb esimese väide tagasi lükata.

 Teine väide, et on rikutud õigusnorme ja tehtud hindamisvigu

222    Teine väide koosneb sisuliselt kolmest osast. Selle väite esimeses osas kinnitab RAS, et komisjon tegi ilmse hindamisvea seoses nende ressursside laadiga, mis vastavad kapitali vaidlusalusele suurendamisele, ja rikkus sellega ELTL artikli 107 lõiget 1 ja ELTL artikli 106 lõiget 2. Selle väite teine osa puudutab ilmseid hindamisvigu turumajanduses tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamisel käesoleval juhul. Selle väite kolmas osa puudutab ilmset hindamisviga seoses kapitali vaidlusaluse suurendamise raamatupidamisarvestusega.

223    Komisjon, keda toetab CIN, leiab, et see argumentatsioon ei ole põhjendatud.

–       Teise väite esimene osa, mille kohaselt on seoses nende ressursside laadiga, mis vastavad kapitali vaidlusalusele suurendamisele, tehtud ilmne hindamisviga, ning on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja ELTL artikli 106 lõiget 2

224    Teise väite esimeses osas väidab RAS esiteks, et komisjon jättis arvesse võtmata, et kapitali vaidlusalune suurendamine vastas Saremari nõuetele Tirrenia suhtes ning sellel ei olnud seega mingisugust seost Saremari poolt saare ja mandri vaheliste liinide teenindamisega. Niisiis ei ole kapitali suurendamine RASi sõnul midagi muud kui nende majandusressursside taastamine, mis oli sellelt äriühingult Tirrenia suhtes erakorralise haldamise menetluse algatamisega ära võetud. Seega ei kujuta see meede endast ei uute avaliku sektori ressursside ülekandmist ega niisiis ka riigiabi ELTL artikli 107 tähenduses.

225    See argument on põhjendamatu.

226    Ühelt poolt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt määratleb ELTL artikli 107 lõige 1 riigi sekkumisi nende tagajärgede kaudu (vt kohtuotsus, 19.3.2013, Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon jt ja komisjon vs. Prantsusmaa jt, C‑399/10 P ja C‑401/10 P, EU:C:2013:175, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult käesoleval juhul ei pidanud komisjon selleks, et hinnata majandusliku eelise olemasolu turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumi seisukohalt, esitama küsimust, kas kapitali vaidlusalune suurendamine vastas Saremari ühele või teisele tegevusele. Nagu märkis komisjon, soodustas see kapitali suurendamine iseenesest juba kogu ettevõtja tegevust. Lõpuks ei selgita RAS, miks ta leiab, et ainuüksi seos, mis Saremari tegevusel saare ja mandri vaheliste liinidega on, võimaldab kasutada käesoleval juhul turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumi. Kuna neid liine teenindas Saremar tegelikult avaliku teenindamise kohustuse täitmisel, mille RAS oli talle pannud, siis nende liinide finantseerimine selle ametiasutuse poolt puudutas loomulikult RASi rolli avaliku võimu kandjana, mitte aga Saremari aktsionärina.

227    Teiselt poolt ei ole kahtlust, et kapitali vaidlusalune suurendamine kujutas endast avaliku sektori ressursside Saremarile ülekandmist, kuigi see ressursside ülekandmine oli mõeldud varasema ressursside vähenemise katmiseks. Nagu juba eespool punktis 226 meenutatud, määratleb ELTL artikli 107 lõige 1 riigi sekkumisi mitte nende eesmärgi, vaid nende tagajärgede kaudu. RAS aga ei vaidlusta, et kuupäeval, mil tehti kapitali vaidluse suurendamise otsus, ei olnud neid ressursse, mis tema sõnul olid kuulunud Saremari varade hulka ja mida see kapitali suurendamine pidi „taastama“, enam olemas. Ainuüksi RASi poolt kasutatud taastamise mõiste näitab, et hageja on käesolevas asjas teadlik uute ressursside ülekandmisest. Igal juhul tuleb märkida, et RASi väide, et need ressursid kuulusid juba Saremari varade hulka – nõuetena tema endise emaettevõtja vastu –, on faktiliselt ja õiguslikult ekslik. Nimelt nagu RAS ise käesoleva väiteosa raames selgitab, oli kapitali vaidlusaluse suurendamise eesmärk võimaldada ettevõtjal taastada kapitaliseerimise esialgne tase tänu tema otsusele katta Tirrenia vastu suunatud nõuete allahindamine kapitali vähendamisega nende nõuete võrra pärast seda, kui kohustuslik reserv ja varasemate aastate kasum olid ära kasutatud. Järelikult ei kujutanud need allahinnatud nõuded juba iseenesest endast enam Saremari vara, kuna need ei olnud enam täidetavad, vaid moodustasid kahjumi, mis kaeti ettevõtja kapitali eespool mainitud vähendamisega, mille kompenseeris kapitali vaidlusalune suurendamine (vt eespool punkt 8).

228    Lõpuks – nagu komisjon kostja vastuses rõhutab – võib kapitali vaidlusalune suurendamine anda Saremarile tegeliku majandusliku eelise, kuna ilma selle sekkumiseta oleks Saremar katnud Tirrenia vastu suunatud nõuetele vastavad summad vaid osaliselt, arvestades seda, et need nõuded hinnati Tirrenia pankrotimenetluse käigus 50% võrra alla.

229    Eeltoodust tuleneb, et komisjon ei teinud ühtegi viga, kui ta analüüsis kapitali vaidlusalust suurendamist vaid selle mõju alusel ning arvestades seda, et nimetatud kapitali suurendamine kujutas endast riigi ressursside ülekandmist Saremarile, mis võis talle anda majandusliku eelise ja mis viimati nimetatud tingimuse kontrollimiseks eeldab, et kohaldatakse turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumi.

230    RASi argument, mille kohaselt anti kapitali suurendamiseks vaid väike osa ehk 824 309, 69 eurot, ei saa ilmselgelt seda järeldust kahtluse alla seada. Nagu eespool punktis 142 juba meenutatud, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et riigiabi tuleb pidada antuks ajal, mil liikmesriigi pädevad ametiasutused võtsid vastu õiguslikult siduva otsuse, millega nad võtsid kohustuse kõnealust abi anda või kui õigus seda abi saada on abisaajale antud kehtivate õigusnormidega. Seega ei oma asjaolu, et RAS andis vaid väikse osa kapitali vaidlusaluseks suurendamiseks vajaminevast, nimetatud kapitali suurendamise riigiabiks kvalifitseerimisel tähtsust.

231    RASi viide komisjoni 1984. aasta teatise liikmesriikidele ametiasutustele „Avaliku sektori asutuste osalust äriühingute kapitalis“ (Bülletään- EÜ 9-1984, edaspidi „1984. aasta teatis“) ei oma samuti tähtsust. Vastupidi RASi väitele ei viita 1984. aasta teatise punktide 3.2 ja 3.3 sõnastus mitte mõistele „uute avaliku sektori ressursside ülekandmine“, vaid mõistele „uus kapitali sissemakse“. 1984. aasta teatise nende punktide sõnastusest tuleneb, et selle kindlakstegemiseks, kas uus kapitali sissemakse selle teatise tähenduses kujutab endast riigiabi, on vaja kohaldada turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumi, mis just räägibki vastu RASi arutluskäigule, milles püütakse näidata, et komisjon ei oleks pidanud võtma seisukohta, et see kriteerium on käesoleval juhul kohaldatav.

232    Teiseks väidab RAS, et kuna kapitali vaidlusaluse suurendamise kaudu „taastatud“ ressursid moodustasid osa avaliku teenuse hüvitisest, siis kuulusid need ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamisalasse. Lisaks olevat komisjon selle hüvitise ühes varasemas otsuses heaks kiitnud.

233    See teine argument ei puutu samuti asjasse.

234    Sellega seoses piisab meenutamisest, et nagu eespool punktides 227–229 esimese argumendi raames sai tõdetud, ei piirdunud RAS – vastupidi oma väitele – kapitali vaidlusaluse suurendamise kaudu Saremari käsutusse nende ressursside andmisega, mis juba selle äriühingu varade hulka kuulusid. Järelikult ei saa RAS ka põhjendatult väita, et ta piirdus käesoleval juhul avaliku teenuse hüvitise maksmisega, mida tuleb hinnata ELTL artikli 106 lõike 2 alusel. Ainuüksi selle põhjal võib selle argumendi seega tagasi lükata.

235    Lisaks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb ühelt poolt riigi kui ettevõtja aktsionäri ning teiselt poolt riigi kui avaliku võimu kandja rolle eristada. Eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamine sõltub lõpuks sellest, kas asjaomane liikmesriik annab aktsionärina, mitte aga avaliku võimu esindajana eelise temale kuuluvale ettevõtjale (vt kohtuotsus, 4.9.2014, SNCM ja Prantsusmaa vs. Corsica Ferries France, C‑533/12 P ja C‑536/12 P, EU:C:2014:2142, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas tuleneb vaidlustatud otsusest ja ka hagiavaldusest, et kapitali vaidlusaluse suurendamise põhjendamiseks viitas RAS pidevalt oma rollile Saremari aktsionärina, mitte aga oma rollile avaliku võimu kandjana. RAS selgitab oma esimese argumendi raames eelkõige, et selleks, et Saremaril Tirrenia vastu suunatud nõuete allahindamisest tulenev kahjum ei mõjutaks erastamise käigus Saremari müügihinda, otsustas ta viia läbi kapitali vaidlusaluse suurendamise, et saada selle äriühingu müügil tänu tema varalise olukorra parandamisele parem hind. Järelikult ei saa RAS selles olukorras tugineda oma rollile avaliku võimu kandjana põhjendamaks väidet, et Saremar ei saanud majanduslikku eelist.

236    Igal juhul, nagu RAS isegi möönis, ei selgu toimiku materjalidest, et kapitali vaidlusalune suurendamine tuleneks nende kohustuste täitmisest, mis tulenesid Itaalia riigiga sõlmitud lepingust, kui viimane Saremari omandi üle andis. Eelkõige ei ilmne, et RAS oleks olnud selle pädevuste ülemineku raames olnud kohustatud maksma Saremarile nendele summadele vastavat hüvitist, mis vastab aastatel 1998 ja 2008 makstud avaliku teenuse hüvitistele, mida see äriühing ei oleks saanud Tirrenia pankrotimenetluse käigus tagasi nõuda. Nii on ainus kohustus, millele RAS ametlikus uurimismenetluses selles osas viitas, Itaalia tsiviilseadustiku artiklis 2446 ette nähtud kohustus, mis puudutab kapitali sissemakset, mille peavad tegema äriühingu aktsionärid, kui äriühingu kapitali suurus on langenud alla teatava piirmäära, mis oli RASile kohustuslik vaid äriühingu aktsionärina, mitte aga avaliku võimu kandjana.

237    Järelikult isegi kui oletada, et kapitali vaidlusaluse suurendamise eesmärk oli tagastada Saremarile ressursid, mis vastavad avaliku teenuse hüvitisele, mida see äriühing ei ole saanud Tirrenia pankrotimenetluse käigus tagasi nõuda, ei saa seda pidada avaliku teenuse hüvitiseks, mis võib olla kaetud ELTL artikli 106 lõikes 2 ette nähtud erandiga.

238    Sellest tuleneb, et teise väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

–       Teise väite teine osa, mis käsitleb ilmseid hindamisvigu turumajanduses tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamisel käesoleval juhul

239    Selle väite teise osa raames väidab RAS, et igal juhul on ta käesoleval juhul käitunud väga ettevaatlikult, sarnaselt iga eraõigusliku investoriga, tehes minimaalse kapitali sissemakse, et saada erastamisel parem müügihind. See meede aitas seega kaasa eelmise ettevõtja äriplaani realiseerimisele.

240    Sellega seoses piisab, kui märkida, et käesoleva väiteosa raames esitatud argumendid ei võimalda tõendada ilmset hindamisviga, mille komisjon väidetavalt tegi, kui ta vaidlustatud otsuse punktides 236–244 turumajanduses tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumi alusel kontrollis, kas kapitali vaidlusalune suurendamine andis Saremarile majandusliku eelise.

241    Asjaolu, et RAS tegi kapitali vaidlusaluseks suurendamiseks vaid minimaalse sissemakse, et saada Saremari erastamise momendil parem hind ja säilitada eelmise ettevõtja äriplaan, ei võimalda seada kahtluse alla komisjoni järeldust vaidlustatud otsuse punktis 242, mille kohaselt ei põhine kapitali vaidlusalune suurendamine sellistel majanduslikel hinnangutel, millise oleks teinud mõistlik eraõiguslik investor enne sellise investeeringu tegemist.

242    Nii ei vaidle RAS vastu sellele – nagu komisjon vaidlustatud otsuse punktis 239 tõdes –, et ettevõtja 2011.–2022. aasta äriplaani, mis kiideti heaks 2010. aastal, ei ajakohastud, et võtta arvesse märkimisväärseid majanduslikke muudatusi, mis olid pärast selle plaani heakskiitmist toimunud: eelkõige Tirrenia maksejõuetus, tema ülevõtmine CINi poolt ja Saremari erastamise edasilükkamine.

243    RAS ei vaidle vastu ka komisjoni tõdemusele vaidlustatud otsuse punktis 240, mille kohaselt ei võtnud see ametiasutus enne kapitali vaidlusalust suurendamist arvesse Saremari kasumiperspektiive ega analüüsinud peale selle kapitali suurendamise muid võimalusi, nagu eelkõige ettevõtja likvideerimine. Sellega seoses on kohane märkida, et viimati nimetatud võimalus on see, mis oleks RASile jäänud, kui ta ei oleks kapitali suurendanud. RASi otsusest nr 36/6 tuleneb nimelt, et võttes arvesse Saremari kapitali suurust, mis jäi allapoole Itaalia tsiviilseadustiku artiklis 2446 kindlaks määratud piirmäära, ei oleks see ettevõtja saanud oma tegevust jätkata. Igal juhul ei oma tähtsust RASi nimetatud asjaolu, et ta tegi kapitali suurendamiseks osalise sissemakse, kuna selle kindlakstegemisel, kas oli tegemist riigiabiga, tuli arvesse võtta just otsus seda kapitali suurendada.

244    Teise väite teine osa tuleb seega tagasi lükata.

–       Teise väite kolmas osa, mis käsitleb õigusnormi rikkumisi ja ilmseid hindamisvigu kapitali vaidlusaluse suurendamise raamatupidamisarvestuse analüüsimisel

245    See kolmas väiteosa puudutab vaidlustatud otsuse seda osa, milles komisjon analüüsis kapitali vaidlusaluse suurendamise raamatupidamisarvestuse kokkusobivust siseturuga (vaidlustatud otsuse punktid 297–299), arvestades päästmise ja ümberkorraldamise suunised. See puudutab konkreetsemalt otsuse punkti 299, milles komisjon järeldas, et nimetatud suunistes toodud tingimused ei olnud käesoleval juhul täidetud, viidates sama otsuse punktidele 271–278, mis viisid ta samasugusele järeldusele seoses vaidlusaluse hüvitismeetmega. Käesoleva väiteosa põhjenduseks tugineb RAS aga üksnes nendele argumentidele, mille ta esitas neljanda väite raames, ega esita muid põhjendusi. Järelikult piisab, kui selles osas tõdeda, et nagu tuleneb eespool punktidest 170–204, võib need argumendid tagasi lükata.

246    Eeltoodust järeldub, et teise väite kolmas osa ja seega see väide tervikuna tuleb tagasi lükata.

247    Kuna ükski käesoleva hagi väide ei olnud edukas, tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

248    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

249    Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni ja CINi nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Regione autonoma della Sardegna (Itaalia) kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni ja Compagnia Italiana di Navigazione SpA kohtukulud.

Gratsias Kancheva Półtorak

Kuulutatud avalikul kohtuistungil Luxembourgis 6. aprillil 2017.

Sisukord

Vaidluse taust

1.  Faktid

2.  Haldusmenetlus

3.  Vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1.  Hagi esitamise õigus ja põhjendatud huvi

2.  Sisulised küsimused

Hagi esimene osa, mis käsitleb vaidlustatud otsuses vaidlusalust hüvitismeedet puudutavat osa

Kuues väide, mille kohaselt on rikutud olulisi menetlusnorme

–  Esimene väiteosa, et on rikutud vaidlustatud otsuse põhjendamise kohustust

–  Teine väiteosa, et rikutud on kaitseõigusi

Teine väide, mis käsitleb ELTL artikli 107 lõike 1 ja ELTL artikli 106 lõike 2 rikkumist ning ilmseid hindamisvigu, mille komisjon väidetavalt tegi Altmarki tingimuste kohaldamisel

Kolmas väide, mis käsitleb õigusnormi rikkumisi ja ilmseid hindamisvigu ÜMPT otsuse 2005 ja ÜMPT otsuse 2011 kohaldamisel

–  Kolmanda väite esimene osa, mis käsitleb õigusnormi rikkumist ÜMPT otsuse 2005 ja ÜMPT otsuse 2011 ajalisel kohaldamisel

–  Kolmanda väite teine osa, mis käsitleb õigusnormi rikkumisi ja ilmseid hindamisvigu ÜMPT otsuse 2011 põhimõtete ja tingimuste kohaldamisel

–  Kolmanda väite kolmas osa, mis puudutab ÜMPT otsuse 2011 artikli 4 punkti f väära kohaldamist ja teise võimalusena selle sätte õigusvastasust

Neljas väide, mis käsitleb väidetavaid komisjoni õigusnormirikkumisi ja ilmseid hindamisvigu raskustes olevaks ettevõtjaks kvalifitseerimisel, ELTL artikli 106 lõike 2 rikkumist ja ÜMPT raamistiku punkti 9 õigusvastasust

Viies väide, mis käsitleb õigusnormi rikkumisi ja ilmseid hindamisvigu tulenevalt sellest, et komisjon leidis, et vaidlusalune hüvitismeede ei vastanud ÜMPT raamistiku 2011 tingimustele

Esimene väide, mis käsitleb ELTL artikli 106 lõike 2 rikkumist ja ilmset viga Saremarile pandud avaliku teenindamise kohustuste määratluse hindamisel

Hagi teine osa, mis käsitleb vaidlustatud otsuses kapitali vaidlusalust suurendamist puudutavat osa

Esimene väide, et on rikutud põhjendamiskohustust

Teine väide, et on rikutud õigusnorme ja tehtud hindamisvigu

–  Teise väite esimene osa, mille kohaselt on seoses nende ressursside laadiga, mis vastavad kapitali vaidlusalusele suurendamisele, tehtud ilmne hindamisviga, ning on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja ELTL artikli 106 lõiget 2

–  Teise väite teine osa, mis käsitleb ilmseid hindamisvigu turumajanduses tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamisel käesoleval juhul

–  Teise väite kolmas osa, mis käsitleb õigusnormi rikkumisi ja ilmseid hindamisvigu kapitali vaidlusaluse suurendamise raamatupidamisarvestuse analüüsimisel

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: itaalia.