ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)
28. märts 2012 (*)
Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse kujutismärgi OUTBURST taotlus – Varasem siseriiklik sõnamärk OUTBURST – Varasema kaubamärgi tegelik kasutamine – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 43 lõiked 2 ja 3 (nüüd määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 42 lõiked 2 ja 3) – Tõendite esitamine esimest korda apellatsioonikojas – Määruse nr 40/94 artikli 74 lõige 2 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 76 lõige 2) – Määruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirja 22 lõige 2
Kohtuasjas T‑214/08,
Paul Alfons Rehbein (GmbH & Co.) KG, asukoht Glinde (Saksamaa), esindaja: advokaat T. Lampel,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindajad: D. Botis ja P. Geroulakos,
kostja,
teised pooled Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikoja menetluses olid
Hervé Dias Martinho, elukoht Plessis-Trévise (Prantsusmaa),
Manuel Carlos Dias Martinho, elukoht Plessis-Trévise,
mille ese on hagi, mis on esitatud Siseturu Ühtlustamise Ameti teise apellatsioonikoja 13. märtsi 2008. aasta otsuse (asi R 1261/2007‑2) peale, mis käsitleb vastulausemenetlust ühelt poolt Paul Alfons Rehbein (GmbH & Co.) KG ja teiselt poolt Hervé Dias Martinho ja Manuel Carlos Dias Martinho vahel,
ÜLDKOHUS (viies koda),
koosseisus: koja esimees S. Papasavvas, kohtunikud V. Vadapalas ja K. O’Higgins (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,
arvestades 9. juunil 2008 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 31. oktoobril 2008 Üldkohtu kantseleisse saabunud vastust,
arvestades 12. jaanuaril 2009 Üldkohtu kantseleisse saabunud repliiki,
arvestades hageja vastust Üldkohtu nõudele esitada dokumente,
arvestades Siseturu Ühtlustamise Ameti vastust Üldkohtu kirjalikule küsimusele,
arvestades 24. novembril 2011 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hervé Dias Martinho ja Manuel Carlos Dias Martinho esitasid 2. märtsil 2005 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:
3 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 18 ja 25 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 18: „Muust kui väärismetallist kirstud ja kohvrid, vihmavarjud, mapid, rahakotid; käekotid, seljakotid, ratastega kotid, reisikotid, rannakotid; tualett-tarvete kohvrikesed”;
– klass 25: „Rõivad, jalatsid, peakatted, päevasärgid, särkpluusid, nahast või kunstnahast rõivad, vööd (riietusesemed), kindad (riietusesemed), kaelasallid, silmkoetooted, sukakaubad, sussid, rannajalatsid, suusa- või spordijalatsid, alusrõivad; kombinesoonid, sh lainelauakombinesoonid, suusakombinesoonid.”
4 Ühenduse kaubamärgi taotlus avaldati 26. septembri 2005. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 39/2005.
5 Hageja Paul Alfons Rehbein (GmbH & Co.) KG esitas 23. detsembril 2005 määruse nr 40/94 artikli 42 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 41) alusel taotletava kaubamärgi registreerimisele kõigi eespool punktis 3 osutatud kaupade osas vastulause.
6 Vastulause põhines Saksamaal 31. augustil 1999 numbri 39940713 all registreeritud sõnamärgil OUTBURST, mis tähistab järgmisi Nizza kokkuleppe klassi 25 kuuluvaid kaupu: „rõivad, jalatsid, peakatted”.
7 Vastulause tugines kõigile varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupadele.
8 Vastulause tugines määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b) sätestatud põhjendusele.
9 Hervé Dias Martinho ja Manuel Carlos Dias Martinho taotlesid 10. juulil 2006 määruse nr 40/94 artikli 43 lõigete 2 ja 3 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 42 lõiked 2 ja 3) alusel, et hageja tõendaks varasema kaubamärgi tegelikku kasutamist.
10 Ühtlustamisamet palus 12. juuli 2006. aasta kirjas hagejal esitada vastavad tõendid kahekuulise tähtaja jooksul ehk hiljemalt 13. septembriks 2006.
11 Sellele vastates esitas hageja 11. septembri 2006. aasta kirjaga järgmised tõendid:
– hageja äriühingu juhataja 25. augusti 2006. aasta kirjalik seletus, milles ta märgib, et tema juhitud äriühingu Heinrich Nickel GmbH & Co. KG tütarettevõtja kasutab varasemat kaubamärki alates 2000. aastast laialdaselt spordirõivaste jaoks ning tõi selle tütarettevõtja kohta ajavahemiku 2000–2005 osas aastate lõikes ära seda kaubamärki kandvate spordirõivaste müügikäibe ja ‑mahu;
– varasemat kaubamärki kandvate müüdud rõivaste loetelu ajavahemiku 2000–2005 osas aastate ja klientide lõikes; sama müüdud kauba loetelu rõivatüübi lõikes; erinevad tellimuslehed, saatelehed ja arved; kaks lehekülge kahest messikataloogist (millest üks pärineb augustist 2004); fotod rõivastest; rõivaste etiketid; kaks lehekülge reklaambrošüüridest; kõik need tõendid olid lisatud eespool nimetatud kirjalikule seletusele;
– ühe äriühingu juhataja 4. septembri 2006. aasta kirjalik seletus, milles ta märkis, et see äriühing ostis Heinrich Nickelilt varasemat kaubamärki kandvaid spordirõivaid ja müüs neid alates 2000. aastast „suures ulatuses” edasi oma jaemüügikauplustes, ajavahemiku 2000–2005 osas oli ära toodud iga aasta kaupa nende ostude käive ja maht.
12 Vastulausete osakond lükkas 26. juunil 2007 vastulause tervikuna tagasi põhjendusel, et hageja ei olnud suutnud tõendada varasema kaubamärgi tegelikku kasutamist.
13 Hageja esitas 8. augustil 2007 ühtlustamisametile määruse nr 40/94 artiklite 57–62 (nüüd määruse nr 207/2009 artiklid 58–64) alusel kaebuse vastulausete osakonna otsuse peale. Hageja esitas 23. oktoobril 2007 ühtlustamisametile kirjaliku selgituse kaebuse aluste kohta, millele ta lisas täiendavaid tõendeid lisaks neile, mis ta oli esitanud esimeses astmes.
14 Ühtlustamisameti teine apellatsioonikoda jättis 13. märtsi 2008. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) kaebuse rahuldamata. Apellatsioonikoda leidis, et hageja poolt 11. septembril 2006 esitatud tõenditest (vt eespool punkt 11) ei piisa „kokkuvõttes” varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamiseks. Täiendavate tõendite osas viitas apellatsioonikoda määruse nr 40/94 artikli 43 lõigetele 2 ja 3 ning komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189), eeskirja 22 lõikele 2 ja märkis, et need tõendid on esitatud hilinenult, kuna need esitati pärast ühtlustamisameti määratud tähtaja möödumist (vt eespool punkt 10), ning tõi esile, et ei esine uusi asjaolusid, mis õigustaksid tõendite hilinenud esitamist. Apellatsioonikoda leidis nende asjaolude tõttu, et segiajamise tõenäosust puudutavate tingimuste hindamine ei ole vajalik.
Poolte nõuded
15 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
16 Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:
– lükata esimene väide tagasi põhjendamatuse tõttu;
– kui Üldkohus otsustab, et käesoleval juhul tuleb kohaldada määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõiget 2, siis lükata ka teine väide tagasi põhjendamatuse tõttu ja jätta hagi tervikuna rahuldamata ning mõista kohtukulud välja hagejalt;
– kui Üldkohus otsustab, et käesoleval juhul ei saa kohaldada määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõiget 2, siis saata asi tagasi apellatsioonikojale, et ta kasutaks talle määruse nr 40/94 artikli 74 lõikega 2 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 76 lõige 2) antud kaalutlusõigust, ja otsustada, et ühtlustamisamet kannab üksnes oma kohtukulud.
Õiguslik käsitlus
17 Hageja esitab kaks väidet, mille kohaselt on rikutud vastavalt määruse nr 40/94 artikli 43 lõikeid 2 ja 3 koosmõjus määruse nr 40/94 artikli 76 lõike 1 punktiga f (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 78 lõike 1 punkt f) ning määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõiget 3 ja määruse nr 40/94 artikli 74 lõiget 2 koosmõjus määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõikega 2.
18 Esimene väide tõstatab küsimuse, kas tõendid, mille hageja on määratud tähtaja jooksul esitanud vastulausete osakonnale, on õiguslikult piisavad, tõendamaks varasema kaubamärgi tegelikku kasutamist; ja teine väide uurib seda, kas apellatsioonikoda oleks pidanud arvestama ka tõendeid, mis esitati esimest korda apellatsioonikoja menetluses.
Esimene väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 40/94 artikli 43 lõikeid 2 ja 3, artikli 76 lõike 1 punkti f ning määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõiget 3
19 Lähtudes määruse nr 40/94 põhjendusest 9, on seadusandja seisukoht, et varasema kaubamärgi kaitse on põhjendatud ainult juhul, kui seda on tegelikult kasutatud. Kooskõlas selle põhjendusega on määruse nr 40/94 artikli 43 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud, et ühenduse kaubamärgi taotleja võib nõuda tõendeid selle kohta, et varasemat kaubamärki on territooriumil, kus see on kaitstud, viie aasta jooksul enne vastulause esemeks oleva kaubamärgi taotluse avaldamist tegelikult kasutatud.
20 Vastavalt määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõikele 3 peab kasutamise kohta esitatud tõenditest ilmnema varasema kaubamärgi kasutamise koht, aeg, ulatus ja olemus (vt Üldkohtu 10. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑325/06: Boston Scientific vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Terumo (CAPIO), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Tegeliku kasutamise mõiste tõlgendamisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et sellise nõude ratio legis, mille kohaselt varasemat kaubamärki on pidanud tegelikult kasutatama, selleks et selle alusel oleks võimalik esitada vastulause ühenduse kaubamärgi taotlusele, on piirata kaubamärkide vahelisi vastuolusid niivõrd, kuivõrd ei esine kaubamärgi tegelikust turufunktsioonist tulenevat mõistlikku majanduslikku põhjust (Üldkohtu 12. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑174/01: Goulbourn vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Redcats (Silk Cocoon), EKL 2003, lk II‑789, punkt 38). Seevastu ei ole eespool punktides 19 ja 20 nimetatud sätete eesmärk majandusliku edu hindamine, ettevõtja majandusstrateegia kontrollimine ega ka piirdumine kaubamärkide kaitsmisega ainult nende suuremahulise kaubandusliku kasutamise korral (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑203/02: Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Espadafor Caba (VITAFRUIT), EKL 2004, lk II‑2811, punktid 36–38 ja seal viidatud kohtupraktika).
22 Kaubamärgi tegeliku kasutamisega on tegemist juhul, kui kaubamärki kasutatakse vastavalt selle peamisele ülesandele, milleks on kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste päritolu tagamine, eesmärgiga luua või säilitada turg neile kaupadele ja teenustele, ning tegelikuks kasutamiseks ei loeta üksnes sümboolse iseloomuga kasutamist, mille ainus eesmärk on kaubamärgist tulenevate õiguste säilitamine (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 11. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑40/01: Ansul, EKL 2003, lk I‑2439 punkt 43). Lisaks peab kaubamärgi tegeliku kasutamise tingimuse kohaselt asjaomasel territooriumil kaitstud kaubamärki kasutama avalikult ja väljapoole suunatult (eespool punktis 21 viidatud kohtuotsus VITAFRUIT, punkt 39; vt analoogia alusel ka eespool viidatud kohtuotsus Ansul, punkt 37).
23 Kaubamärgi tegelikku kasutamist hinnates peab tuginema kõigile faktidele ja asjaoludele, mille abil on võimalik kindlaks teha, kas kaubamärgi kaubanduslik kasutamine on tegelik ja milleks on eelkõige kasutamine, mida vastavas majandussektoris võib pidada põhjendatuks kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste jaoks turuosa säilitamiseks või loomiseks, kaupade või teenuste olemus, turu tunnusjooned ning kaubamärgi kasutamise ulatus ja sagedus (eespool punktis 21 viidatud kohtuotsus VITAFRUIT, punkt 40; vt analoogia alusel ka eespool punktis 22 viidatud kohtuotsus Ansul, punkt 43).
24 Varasema kaubamärgi kasutamise ulatuse osas tuleb eelkõige arvesse võtta ühelt poolt kõigi kasutamistoimingute kaubanduslikku mahtu ja teiselt poolt nii ajavahemikku, mil kasutamine toimus, kui ka kasutamise sagedust (eespool punktis 21 viidatud kohtuotsus VITAFRUIT, punkt 41, ja Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑334/01: MFE Marienfelde vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Vétoquinol (HIPOVITON), EKL 2004, lk II‑2787, punkt 35).
25 Uurides üksikjuhtumil kaubamärgi tegelikku kasutamist, tuleb läbi viia kõiki asjakohaseid tegureid arvesse võttev igakülgne hindamine (eespool punktis 21 viidatud kohtuotsus VITAFRUIT, punkt 42). Peale selle ei saa tegelikku kasutamist tõendada tõenäosuse või oletusega, vaid see peab tuginema konkreetsetele ja objektiivsetele tõenditele kaubamärgi tõhusa ja piisava kasutamise kohta asjaomasel turul (Üldkohtu 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑39/01: Kabushiki Kaisha Fernandes vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Harrison (HIWATT), EKL 2002, lk II‑5233, punkt 47, ja 6. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑356/02: Vitakraft-Werke Wührmann vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Krafft (VITAKRAFT), EKL 2004, lk II‑3445, punkt 28).
26 Käesoleval juhul leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 23, et hageja poolt 11. septembril 2006 esitatud tõendid (vt eespool punkt 11) olid „kokkuvõttes” ebapiisavad tõendamaks, et varasemat kaubamärki asjaomasel ajavahemikul Saksamaal tegelikult kasutati.
27 Hageja seevastu on seisukohal, et tõendid kogumis käsitletuna tõendavad selgelt tegelikku kasutamist.
28 Ühtlustamisamet jagab apellatsioonikoja arvamust.
29 Vastulausete osakonna menetluses esitas hageja varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamiseks hageja äriühingu juhataja kirjaliku seletuse koos mitmete tõendavate dokumentidega, ning tema tütarettevõtja Heinrich Nickeli üheks kliendiks oleva äriühingu juhataja kirjaliku seletuse (vt eespool punkt 11).
30 Apellatsioonikoda võttis vaidlustatud otsuse punktis 17 kõigepealt seisukoha esimese kirjaliku seletuse kohta, leides, et sellel ei saa olla sellist „iseseisvat” tõenduslikku väärtust nagu kirjalikul ütlusel määruse nr 40/94 artikli 76 lõike 1 punkti f tähenduses. Apellatsioonikoda märkis, et selleks, et taolisel seletusel saaks olla selline tõenduslik väärtus, peab huvitatud isik tõendama, et selle liikmesriigi õiguse kohaselt, kus selline seletus anti, kujutab see endast „vande all antud või tõendatud ütlust või vähemalt samaväärset ütlust”. Seevastu käesoleval juhul ei ole hageja täpselt välja toonud, millised Saksamaa õigusnormid näevad ette karistuse „ühtlustamisametis käimasoleva ühenduse kaubamärgi menetluse raames valeütluste andmise eest sarnaselt Saksamaa ametiasutustele valeandmete esitamise juhuga”. Apellatsioonikoda täpsustas seejärel vaidlustatud otsuse punktis 18, et ainuüksi asjaolust, et asjaomane kirjalik seletus ei olnud esitatud eespool viidatud õigusnormis „sätestatud vormis”, ei piisa siiski järeldamaks, et sellel tõenduslik väärtus täielikult puudub. Nimelt oleks ühtlustamisamet võinud võtta seda tunnistust arvesse talle esitatud dokumentide „igakülgse hindamise” raames ja see oleks võinud hõlbustada süstemaatilist hindamist ja tõendina esitatud erinevate dokumentide mõistmist ning täiendada neis esitatud teavet. Samas oleks tulnud kõnealuses kirjalikus seletuses esitatud väiteid kinnitada täiendavate objektiivsete tõenditega. Lõpuks märgib apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 19–21, et peale ühe lehekülje, mis kannab 2004. aasta augusti kuupäeva ja mis on pärit ühest tõendina esitatud kahest messikataloogist, ei anna kõnealusele kirjalikule seletusele lisatud tõendavad dokumendid piisavat kinnitust varasema kaubamärgi kasutamise koha, aja, ulatuse ega olemuse kohta.
31 Teise kirjaliku seletuse kohta on apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 22 kõigepealt märkinud, et kuigi seda võib pidada „lubatavaks tõendiks”, oli vaja läbi viia toimikusse lisatud dokumentide igakülgne hindamine, võttes arvesse kõiki asjakohaseid tegureid. Järgmiseks leidis apellatsioonikoda, et „huvitatud isiku kliendi vande all antud seletus ja üks kataloogilehekülg ei tõenda, et vastulause esitaja oleks kaubamärki kasutanud jätkuvalt, muutumatult ja tõhusalt nii, et seda saaks võrdsustada asjaomase kaubamärgi tegeliku kasutamisega”.
32 Esiteks tuleb hageja äriühingu juhataja kirjaliku seletuse osas kõigepealt välja tuua, et määruse nr 40/94 artikli 76 lõike 1 punktis f, millele viitab määruse nr 2868/95 eeskiri 22, kaubamärgi kasutamise tõendina ette nähtud „kirjalikud, vande all antud või tõendatud ütlused või ütluste andmisele liikmesriigi seaduste kohaselt samaväärsed muud ütlused”. Sellest tuleneb, et kirjaliku seletuse toimet tuleb asjaomase liikmesriigi õigusaktide kohaselt hinnata ainult juhul, kui tunnistus ei ole antud vande all või ei ole tõendatud (Üldkohtu 7. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑303/03: Lidl Stiftung vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – REWE-Zentral (Salvita), EKL 2005, lk II‑1917, punkt 40). Käesolevas asjas on selge, et hageja äriühingu juhataja antud kirjalik seletus on tõendatud ütlus ning et sellisena on apellatsioonikoda tunnistanud selle lubatavaks. Järelikult, ilma et peaks analüüsima selle mõju vastavalt Saksa õigusele, on selle seletuse puhul tegemist määruse nr 40/94 artikli 76 lõike 1 punktis f nimetatud tõendiga, millele viitab määruse nr 2868/95 eeskiri 22 (eespool viidatud kohtuotsus Salvita, punkt 40).
33 Järgmiseks tuleb märkida, et apellatsioonikoda eksis, väites vaidlustatud otsuse punktis 17, et kõnealusel kirjalikul seletusel on ühtlustamisameti menetluses „iseseisev” tõenduslik väärtus üksnes siis, kui asjaomase siseriikliku õiguse kohaselt on see vande all antud või tõendatud ütlus või vähemalt nendega samaväärne. Samuti eksis apellatsioonikoda, kui ta keeldus tunnustamast hageja äriühingu juhataja kirjaliku seletuse „iseseisvat” tõenduslikku väärtust seetõttu, et hageja ei olnud täpsustanud, millised Saksamaa õigusnormid määravad karistuse valeandmete esitamise eest. Määruse nr 40/94 ega määruse nr 2868/95 alusel ei saa järeldada, et kaubamärgi kasutamise tõendite, k.a tõendatud ütlus, tõenduslikku väärtust peab analüüsima liikmesriigi õigusaktidest lähtuvalt (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Salvita, punkt 42). Lisaks tuleb sedastada, et ühtlustamisamet on Üldkohtu kirjalikule küsimusele vastates sõnaselgelt nõustunud, et vaidlustatud otsuse punktis 17 öeldu erineb eespool punktis 32 viidatud kohtuotsuses Salvita võetud seisukohast. Ühtlustamisamet möönis seega õigesti, et „sõltumata siseriiklikus õiguses sätestatust, on [ühtlustamisameti] menetluses kirjaliku seletuse tõenduslik väärtus suhteline, st selle sisu tuleb hinnata vabalt”.
34 Samas ei mõjuta need eksimused apellatsioonikoja hinnangu põhjendatust, kuna nende eksimuste tõttu ei eitatud siiski täielikult hageja äriühingu juhataja kirjaliku seletuse tõenduslikku väärtust. Vaidlustatud otsuse punktidest 18–23 ilmneb nimelt, et toimikusse koondatud tõendite igakülgsel hindamisel võttis apellatsioonikoda seda kirjalikku seletust nõuetekohaselt arvesse, nagu ta pidigi tegema (vt selle kohta eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Salvita, punkt 41). Samas leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 18, et ainuüksi kõnealusest kirjalikust seletusest ei piisa ja selles esitatud väiteid peavad kinnitama täiendavad „objektiivsed” tõendid. Nagu ühtlustamisamet samas õigesti märkis, tuleb sellise seisukohaga nõustuda, kuna kõnealuse seletuse andis hageja äriühingu juhataja, ning mitte mõni kolmas või sõltumatu isik (vt selle kohta eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Salvita, punktid 43–45, ja Üldkohtu 16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑86/07: Deichmann-Schuhe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Design for Woman (DEITECH), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 50). Selles osas tuleb meenutada, et dokumendi tõendusliku väärtuse hindamiseks peab kõigepealt kontrollima selles esitatud andmete tõepärasust. Seejuures tuleb eriti arvesse võtta dokumendi päritolu, koostamise asjaolusid, adressaati ja seda, kas dokumendi sisu arvestades näib see mõistlik ja usaldusväärne (eespool viidatud kohtuotsused Salvita, punkt 42, ja DEITECH, punkt 47).
35 Käesoleval juhul sisaldab hageja äriühingu juhataja kirjalik seletus varasema kaubamärgi kasutamise üksikasju, mis puudutavad kohta (Saksamaa), kestust (ajavahemik 2000–2005), ulatust (andmed käibe kohta aastate ja erinevate müüdud kaupade lõikes) ning loetletud kaupade liiki (spordirõivad, eelkõige jakid, vihmamantlid, suusarõivad, püksid, teksad, T‑särgid jne), Samas tuleb asuda seisukohale, nagu apellatsioonikoda õigesti märkis, et kõnealusele kirjalikule seletusele lisatud tõendavad dokumendid ei kinnita siiski neid üksikasju piisavalt.
36 Nimelt on ajavahemikku 2000–2005 puudutavad aastate lõikes esitatud müüdud kaupade loetelud klientide ja rõivatüüpide kaupa koostanud hageja ise ja lisaks sellele ei sisalda need ka ühegi viidet varasemale kaubamärgile. Tellimuslehed, saatelehed ja arved ei sisalda pealegi ühegi viidet varasemale kaubamärgile ja puudutavad – nagu hageja esitatud kirjalikes märkustes on selgesõnaliselt möönnud – üksnes ajavahemikku 2004–2006. Ainus kaubamärk, millele viimati nimetatud dokumentides on viidatud, on kujutismärk Nickel Sportswear. Fotod rõivastest ja rõivaste etiketid ei anna mingit teavet selle kohta, kus, millal ja kui palju varasemat kaubamärki kandvat kaupa tegelikult müüdi, mida hageja pealegi esitatud märkustes ka sõnaselgelt möönab. Sama käib ka esitatud kahest messikataloogist võetud leheküljest teise kohta ning kahe reklaambrošüürist võetud lehekülje kohta. Viimati mainitud reklaambrošüüri osas tuleb eelkõige märkida, et nimetatud reklaambrošüüri olemasolust ei nähtu selle võimalik levitamine võimalikule Saksa klientuurile, levitamise ulatus ega kaubamärgiga kaitstud kauba müügimaht (vt selle kohta eespool punktis 25 viidatud kohtuotsus VITAKRAFT, punkt 34). Asjaolu, et üks neist kataloogidest võetud lehekülg pärineb 2004. aasta augustist, on ainus veidigi asjakohane tõend, millest üksi siiski ei piisa, kuna see ei anna mingit teavet kaubamärgi kasutamise ulatuse kohta.
37 Hageja ei saa väita, et tema äriühingu juhataja kirjalikus seletuses esitatud üksikasjad võivad korvata eespool punktis 36 tuvastatud puudused. Nagu ühtlustamisamet õigesti märkis, peab tegelikult kõnealuses kirjalikus seletuses esitatud üksikasju kinnitama muude tõenditega ja mitte vastupidi.
38 Järgmiseks tuleb märkida, et kuna hageja tütarettevõtja üheks kliendiks oleva äriühingu juhataja kirjalik seletus pärineb võrreldes eespool mainituga kolmandaks isikuks olevalt äriühingult, piisab sellest üksinda teatud faktiliste asjaolude tõendamiseks. Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 22 õigesti märkis, annab selline kirjalik seletus, mis puudutab üksnes hageja tütarettevõtja ühe kliendi teatud oste, siiski tunnistust kaubamärgi asjaomasel ajavahemikul Saksamaal kasutamisest üksnes väga väikeses ulatuses.
39 Eespool punktides 34–38 esitatud järeldusi silmas pidades tuleb asuda seisukohale, mida jagab ka apellatsioonikoda, et määratud tähtajaks hageja esitatud erinevate tõendite igakülgsest hindamisest selgub, et need ei ole piisavad tõendamaks, et varasemat kaubamärki kasutati asjaomasel ajavahemikul Saksamaal jätkuvalt, muutumatult ja tõhusalt. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et apellatsioonikoda ei rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et käesoleval juhul ei esitatud määratud tähtajaks tõendeid varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta.
40 Seetõttu tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, mis puudutab määruse nr 40/94 artikli 74 lõiget 2 koosmõjus määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõikega 2
41 Määruse nr 40/94 artikli 74 lõige 2 sätestab, et amet võib jätta arvesse võtmata faktid ja tõendid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult.
42 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleneb määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 2 sõnastusest, et pooltele jääb üldreeglina – kui ei ole sätestatud teisiti – võimalus esitada faktilisi asjaolusid ja tõendeid pärast tähtaja möödumist, mis on nende esitamiseks määratud nimetatud määruse alusel, ning et ühtlustamisametil ei ole mingil juhul keelatud võtta arvesse faktilisi asjaolusid ja tõendeid, millele on hilinenult viidatud või mis on hilinenult esitatud (Euroopa Kohtu 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑29/05 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, EKL 2007, lk I‑2213, punkt 42; Üldkohtu 6. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑407/05: SAEME vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Racke (REVIAN’s), EKL 2007, II‑4385, punkt 56, ja 12. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑86/05: K & L Ruppert Stiftung vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Lopes de Almeida Cunha jt (CORPO livre), EKL 2007, lk II‑4923, punkt 44).
43 Ühtlustamisameti menetluspooltele antud võimalus esitada faktilisi asjaolusid ja tõendeid pärast selleks määratud tähtaja möödumist ei ole tingimusteta õigus, vaid seda kohaldatakse tingimusel, et ei ole sätestatud teisiti. Ainult siis, kui see tingimus on täidetud, on ühtlustamisametil hilinenult esitatud faktiliste asjaolude ja tõendite arvesse võtmisel kaalutluspädevus, mille kuulumist ühtlustamisametile on Euroopa Kohus määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 2 tõlgendamisel tunnustanud (eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus CORPO livre, punkt 47).
44 Samas on olemas säte, mis keelab vastulause esitaja poolt esimest korda apellatsioonikoja menetluses esitatud tõendeid arvesse võtta ja selleks on määruse nr 40/94 artikli 43 lõiked 2 ja 3, nii nagu need on rakendatud määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõikega 2. Viimati nimetatud säte näeb ette järgmist:
„Kui vastulause esitaja peab tõendama kasutamist või näitama, et mittekasutamine on nõuetekohaselt põhjendatud, palub [ühtlustamisamet] tal esitada nõutud tõendid [ühtlustamisameti] määratud tähtaja jooksul. Kui vastulause esitaja selliseid tõendeid enne tähtaja lõppemist ei esita, lükkab [ühtlustamisamet] vastulause tagasi.”
45 Selle sätte teisest lausest tuleneb, et kui tõendid varasema kaubamärgi kasutamise kohta esitatakse pärast määratud tähtaja möödumist, peab ühtlustamisamet põhimõtteliselt vastulause tagasi lükkama, ilma et tal oleks selles osas kaalutlusõigust. Varasema kaubamärgi tegelik kasutamine on küsimus, mis tuleb lahendada enne, kui tehakse otsus vastulause enda suhtes (eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus CORPO livre, punkt 49).
46 Üldkohus on siiski otsustanud, et määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõike 2 teist lauset ei saa tõlgendada nii, et täiendavate tõendite arvesse võtmine on välistatud, kui ilmnevad uued asjaolud, isegi juhul, kui sellised tõendid esitatakse pärast tähtaja lõppu (eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus HIPOVITON, punkt 56, ja eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus CORPO livre, punkt 50.
47 Käesoleval juhul leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 27–29, tuginedes eespool punktides 41–46 esitatud põhimõtetele, et tal ei ole mingit kaalutluspädevust, mis võimaldaks tal võtta arvesse tõendeid, mis hageja esitas esimest korda apellatsioonikoja menetluses, kuna ei esine uusi asjaolusid, mis õigustaksid tõendite hilinenud esitamist.
48 Hageja leiab, et apellatsioonikoda oleks pidanud neid tõendeid arvesse võtma, kuna need üksnes täiendavad ja selgitavad tõendeid, mis ta esitas vastulausete osakonnale määratud tähtaja jooksul. Hageja väidab, et eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuses HIPOVITON määratletud põhimõtteid ei kohaldata mitte ainult juhtudele, kus hilinenult esitatud tõendid ei olnud kättesaadavad enne määratud tähtaja möödumist, või juhtudele, kus ühenduse kaubamärgi taotleja viitas uutele faktilistele asjaoludele või suutis ümber lükata vastulause esitaja esitatud tõendid, vaid ka siis, kui vastulausete osakond on otsustanud, et viimati nimetatud tõendid ei ole piisavad.
49 Ühtlustamisamet nõustub apellatsioonikoja argumentidega, mis on esitatud eespool punktis 47. Ühtlustamisamet pakub samas välja, et määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see annab apellatsioonikojale õiguse, olenemata sellest, kas esineb „uusi asjaolusid”, lubada esimest korda apellatsioonikoja menetluses esitatud tõendeid juhul, kui need on „üksnes täiendavad”, st mõeldud ainult määratud tähtaja jooksul esimeses astmes esitatud tõendite täiendamiseks. See tõlgendus tundub vastavat tingimustele, mis Euroopa Kohus määratles eespool punktis 42 viidatud kohtuotsuses Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul hilinenult esitatud tõendite lubatavusele ja see tundub vastavat selle kohtuotsuse mõttele. Ühtlustamisamet möönab, et kui käesoleval juhul kohaldatakse sellist tõlgendust, siis tuleb asuda seisukohale, et apellatsioonikoda eksis, kui ta leidis, et tal ei ole kõnealuses küsimuses mingit kaalutluspädevust, ning seega tuleb nõustuda teise väitega ja vaidlustatud otsus tühistada. Ühtlustamisamet lisas kohtuistungil sellele väitele, et selline tõlgendus on kooskõlas Üldkohtu seisukohaga 29. septembri 2011. aasta kohtuotsuses T‑415/09: New Yorker SHK Jeans vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Vallis K. – Vallis A. (FISHBONE) (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) ja 16. novembri 2011. aasta kohtuotsuses T‑308/06: Buffalo Milke Automotive Polishing Products vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Werner & Mertz (BUFFALO MILKE Automotive Polishing Products) (EKL 2011, lk II‑7881) ning märkis, et jätab Üldkohtu otsustada, kas tal tuleb sellist tõlgendust kohaldada ka käesoleval juhul.
50 Kohtule esitatud toimikust ilmneb, et hageja esitas vastulausete osakonnale varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamiseks asjakohased tõendid määratud tähtajal ja ta arvas heas usus, et need on tema väidete kinnitamiseks piisavad ning selles küsimuses poolte vahel vaidlust ei ole.
51 Samuti ei vaidle pooled selle üle – ja see ilmneb ka kohtule esitatud toimiku materjalidest –, et hageja soovib esimest korda apellatsioonikoja menetluses esitatud tõenditega, mis olid lisatud tema kirjalikule selgitusele kaebuse aluste kohta, milles ta palus asja uuesti tervikuna läbi vaadata, üksnes tugevdada algsete tõendite mõju või selgitada nende sisu. Seega ei kujuta need endast esimesi ja ainsaid tõendeid asjaomaste varasemate kaubamärkide kasutamise kohta.
52 Silmas pidades eespool punktides 50 ja 51 nimetatud asjaolusid, tuleb järeldada, et käesoleval juhul oli apellatsioonikojal – vastupidi sellele, mis ta märkis vaidlustatud otsuses – kaalutluspädevus, mis andis talle õiguse võtta arvesse või jätta arvesse võtmata täiendavad tõendid, mis esitati koos hageja kirjaliku selgitusega kaebuse aluste kohta.
53 Määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et mitte miski ei takista selliste täiendavate tõendite arvessevõtmist, mis lihtsalt lisanduvad teistele, määratud tähtaja jooksul esitatud tõenditele, juhul kui algsed tõendid on küll asjakohased, kuid otsustatakse, et need ei ole piisavad. Selline järeldus, mis mingil tingimusel ei muuda eespool esitatud eeskirja tarbetuks, kehtib veel enam siis, kui hageja ei ole teadlikult venitamistaktikat kasutades või hooletust üles näidates määratud tähtaegu kuritarvitanud, ja kui hageja esitatud täiendavad tõendid üksnes kinnitavad üksikasju, mis juba tulenevad määratud tähtajal esitatud kirjalikust seletusest.
54 Selline tõlgendus ei lähe vastuollu ka eespool punktis 46 viidatud kohtupraktikaga, milles käsitletud asjaolud erinesid käesoleval juhu asjaoludest. Kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 24 viidatud otsus HIPOVITON, esitas vastulause esitaja tõendid määratud tähtaja jooksul. Seejärel esitas menetlusosaline, kes oli taotlenud kaubamärgi registreerimist, apellatsioonikojale esitatud selgituses uusi faktilisi asjaolusid ja argumente. Üldkohus heitis apellatsioonikojale ette seda, et ta ei palunud vastulause esitajal kõnealuse seisukoha kohta arvamust avaldada, ja leidis, et vastulause esitajalt oli võetud võimalus hinnata, kas täiendavate tõendite esitamine oleks olnud kasulik. Üldkohus lisas veel, et seetõttu ei saanud apellatsioonikoda selle kaubamärgi tegeliku kasutamise hindamisel arvesse võtta kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ja tugines niisiis mittetäielikele faktilistele asjaoludele (eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus HIPOVITON, punktid 54 ja 58). Kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 42 viidatud otsus CORPO livre, märkis Üldkohus oma järeldust, et ühtlustamisametil ei olnud kaalutlusõigust võtta arvesse pärast määratud tähtaega esitatud tõendeid, põhjendades sõnaselgelt, et käsitletud tõendid ei kujutanud endast täiendavaid tõendeid, vaid need olid selles asjas esitatud „esimesed ja ainsad tõendid varasemate kaubamärkide kasutamise kohta” (eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus CORPO livre, punkt 50).
55 Pealegi on järeldus, et apellatsioonikojal oli võimalus hageja poolt talle 23. oktoobril 2007 esitatud täiendavaid tõendeid arvesse võtta, täielikult kooskõlas eespool punktis 42 viidatud kohtuotsuses Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul Euroopa Kohtu määratletud põhimõtetega. Nõnda täpsustas Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 44, et kui ühtlustamisamet lahendab asja vastulausemenetluse raames, siis võib hilinenult esitatud faktiliste asjaolude või tõendite arvessevõtmine olla põhjendatud eelkõige juhul, kui ühtlustamisamet leiab, et esiteks on need asjaolud või tõendid asjakohased seoses sellega, milline otsus vastulause kohta langetatakse, ja kui seda teiseks ei välista menetlusstaadium, milles hilinenud esitamine toimub, ega sellega seonduvad asjaolud.
56 Eespool punktis 42 viidatud kohtuotsuses Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul põhjendas Euroopa Kohus hilinenult esitatud tõendite vastuvõtmist õiguskindluse ja hea halduse põhimõttega, mille kohaselt peab vastulause sisuline läbivaatamine olema võimalikult täielik, selleks et välistada niisuguste kaubamärkide registreerimine, mis võidakse hiljem kehtetuks tunnistada (vt selle kohta viidatud kohtuotsuse punktid 48, 57 ja 58). Seetõttu võivad need põhimõtted olla tähtaja järgimise vajaduse aluseks oleva menetlusliku tõhususe põhimõtte suhtes ülimuslikud, kui juhtumi asjaolud seda õigustavad.
57 Kõikidest esitatud kaalutlustest järeldub, et teise väitega tuleb nõustuda.
58 Järelikult tuleb vaidlustatud otsus tühistada.
59 Lisaks tuleb märkida ühtlustamisameti poolt teise võimalusena esitatud nõude kohta, milles palutakse Üldkohtul suunata kohtuasi tagasi apellatsioonikotta, et Üldkohtule apellatsioonikoja otsuse peale esitatud hagi suhtes sätestab määruse nr 207/2009 artikli 65 lõige 6, et ühtlustamisamet peab võtma vajalikud meetmed Üldkohtu otsuse täitmiseks. Seetõttu tuleb asjaomane nõue jätta rahuldamata.
Kohtukulud
60 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
61 Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja ühtlustamisamet on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista ühtlustamisametilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) teise apellatsioonikoja 13. märtsi 2008. aasta otsus (asi R 1261/2007‑2).
2. Mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.
Papasavvas | Vadapalas | O’Higgins |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 28. märtsil 2012 Luxembourgis.
Allkirjad