1. oktoobril 2015 esitatud hagi – VIK versus komisjon

(kohtuasi T-576/15)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: VIK Verband der Industriellen Energie- und Kraftwirtschaft e. V. (Essen, Saksamaa) (esindaja: advokaat C. Kahle)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada Euroopa Komisjoni 25. novembri 2014. aasta otsus C(2014) 8786 (final) menetluses „Riigiabi SA.33995 (2013/C) (ex 2013/NN) – Saksamaa, taastuvenergia toetamine ja energia suurtarbijatele taastuvenergiaseadusest tuleneva lisatasu vähendamine”, avaldatud Euroopa Liidu Teatajas (ELT L 250, lk 122, 25.9.2015) ELTL artikli 264 alusel osas, milles

kostja kvalifitseeris otsuse artiklis 1 ja artikli 3 punktis 1 taastuvenergia tootmise toetamise ja 2012. aasta taastuvenergiaseadusest tuleneva taastuvenergia lisatasu vähendamise uueks riigiabiks ja

kostja tuvastas otsuse artiklis 2, artikli 3 punktis 2, artiklis 6 ja artiklis 7, et eriline hüvitamiskord ei ole siseturuga kooskõlas ja kohustas riigiabi tagasi nõudma;

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja seitse väidet.

1.    Esimene väide: soodustuse puudumine

Hageja väidab, et eriline hüvitamiskord ei ole riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, kuna energia suurtarbijatele ei anta taastuvenergiaseadusest tuleneva taastuvenergia lisatasu ülemmäära kehtestamisega mingit soodustust.

Teine väide: valikulisuse puudumine

Hageja väidab samuti, et eriline hüvitamiskord ei ole riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, kuna täidetud ei ole valikulisuse tingimus. Energia suurtarbijaid ei soodustata võrreldes teiste ettevõtjatega, kes on sarnases tegelikus ja õiguslikus olukorras. Lisaks on taastuvenergiaseadusest tuleneva taastuvenergia lisatasu ülemmäära kehtestamine õigustatud regulatsiooni iseloomu ja sisemise ülesehitusega.

Kolmas väide: tegemist ei ole riigi vahenditega

Siinkohal väidetakse, et nii kogu Saksamaal kehtiv hüvitamiskord kui ka 2012. aasta taastuvenergiaseadusest tulenev eriline hüvitamiskord ei ole riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, kuna kasutatud ei ole riiklikke vahendeid.

Neljas väide: konkurentsi ei ole kahjustatud

Hageja väidab siinkohal, et taastuvenergiaseadusest tuleneva taastuvenergia lisatasu ülemmäära eesmärk on ainult tasakaalustada taastuvenergia lisatasu maksmisega energia suurtarbijatele kaasnevat ebasoodsamat konkurentsiolukorda võrreldes teistes riikides asuvate ettevõtjatega.

Viies väide: abi kooskõla ühisturuga

Hageja väidab, et kui taastuvenergiaseadusest tulenevat taastuvenergia lisatasu ülemmäära pidada riigiabiks, oleks see kooskõlas ühisturuga. Ülemmäär ei moonuta konkurentsi, pigem tasakaalustatakse sellega asjaomaste ettevõtjate ebasoodsamat konkurentsiolukorda.

Kuues väide: tegemist ei ole uue abiga

Hageja väidab ka, et kui Üldkohus peaks kvalifitseerima erilise hüvitamiskorra riigiabiks, on tegemist olemasoleva abiga, mille suhtes ei saa kohaldada määruse (EÜ) nr 659/1999¹ artiklis 6 ette nähtud menetlust.

Seitsmes väide: õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse üldpõhimõtte rikkumine

Hageja väidab siinkohal, et 2000. aasta taastuvenergiaseaduse heakskiitmisega tekitas kostja õiguspärase ootuse, mida rikutakse käesolevas asjas tehtud lõpliku otsusega.

____________

¹ Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1 ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).