ÜLDKOHTU MÄÄRUS (kaheksas koda)
4. juuni 2012(*)
Tühistamishagi – Asjade riigihankelepingud – Hankemenetlus – Montenegro avalik-õigusliku ringhäälingu digiteerimine – Euroopa Liidu Montenegro delegatsiooni hankelepingu sõlmimise otsus – Kostja pädevuse puudumine – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas T‑395/11,
Elti d.o.o., asukoht Gornja Radgona (Sloveenia), esindaja: advokaat N. Zidar Klemenčič,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Montenegro delegatsioon, esindajad: N. Bertolini, hiljem advokaadid J. Stuyck ja A.‑M. Vandromme,
kostja,
mille ese on esimese võimalusena nõue tühistada Euroopa Liidu Montenegro delegatsiooni juhi 21.märtsi 2011. aasta otsus lükata tagasi hageja pakkumus Montenegro avalik-õigusliku ringhäälingu digiteerimiseks mõeldud seadmete ostmise riigihankemenetluses ja ühtlasi sõlmida nimetatud hankeleping teise äriühinguga ning teise võimalusena esitatud kahju hüvitamise nõue,
ÜLDKOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja esimees L. Truchot, kohtunikud M. E. Martins Ribeiro (ettekandja) ja A. Popescu,
kohtusekretär: E. Coulon,
on andnud järgmise
määruse
Vaidluse taust
1 Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2010/S 178-270613) avaldati 14. septembril 2010 hanketeade „Montenegro avalik-õigusliku ringhäälingu digiteerimise toetamine – seadmete tarne, Montenegro” viite all: EuropeAid/129435/C/SUP/ME. Nimetatud hanketeates oli järgmine märge: hankija: Euroopa Liit, keda esindab Euroopa Liidu Montenegro delegatsioon, abisaaja riigi (Montenegro) eest ja nimel.
2 Kõnealuse projekti rahastamist käsitleb Euroopa Komisjoni 20. augusti 2009. aasta otsus K(2009) 6420 ülemineku- ja institutsioonide väljaarendamiskava 2009. aasta ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) raames Montenegro riikliku programmi vastuvõtmise kohta, mille lisad sisaldavad projektide nimekirja, mille hulgas on käesoleva menetluse esemeks olev projekt. Komisjoni otsuse õiguslik alus on nõukogu 17. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1085/2006, millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (ELT L 210, lk 82).
3 Kõnealuse programmi elluviimiseks sõlmiti rahastamisleping, mille allkirjastasid komisjon, keda esindas delegatsiooni juht, ja Montenegro valitsus vastavalt 18. oktoobril ja 6. novembril 2009.
4 Hageja, Sloveenia õiguse alusel asutatud äriühing Elti d.o.o. esitas 15. novembril 2010 eespool nimetatud hankemenetluses pakkumuse.
5 Hagejat teavitati Euroopa Liidu Montenegro delegatsiooni 13. detsembri 2010. aasta kirjaga esiteks sellest, et tema pakkumus on tagasi lükatud kahel tehnilist laadi põhjusel, ja teiseks asjaolust, et hankemenetlus on kehtetuks tunnistatud, kuna ükski pakkuja ei vastanud kõigile hanketingimustele.
6 Euroopa Liidu Montenegro delegatsiooni 26. jaanuari 2011. aasta kirjaga kutsuti hagejat osalema sama projekti puudutavas läbirääkimistega hankemenetluses, viitenumbriga EuropeAid/129435/C/SUP/ME‑NP ja täpsustati, et nimetatud läbirääkimistega menetluses kehtivad kõik esialgsed hankedokumendid.
7 Euroopa Liidu Montenegro delegatsiooni 22. veebruari 2011. aasta kirjaga paluti hagejalt selgitusi üheksas küsimuses, mis puudutasid tema poolt 10. veebruaril 2011. aastal esitatud uue pakkumuse tehnilist külge; hageja esitas selgitused 24. veebruari 2011. aasta kirjaga.
8 Hageja küsis 23. märtsi 2011. aasta kirjas Euroopa Liidu Montenegro delegatsioonilt kõnealuses läbirääkimistega menetluses tehtud otsuse kohta teavet.
9 Euroopa Liidu Montenegro delegatsioon teatas 11. mai 2011. aasta kirjas järgmist:
„Teatame teile, et menetlus kestab ja hetkel ei ole meil võimalik edastada muud teavet. Kinnitame teile, et teid teavitatakse lõplikust otsusest õige pea.”
10 Hagejale saabus 27. mail 2011 Euroopa Liidu Montenegro delegatsiooni kiri, mis kandis 21. märtsi 2011. aasta kuupäeva, ja milles teda teavitati sellest, et ta pakkumus on tagasi lükatud, kuna pakkuja „tehnilist pädevust” ei peetud hankedokumentides esitatud mitmele spetsiifilisele tingimusele vastavaks, ning sellest, et Eurotel SpA‑ga on sõlmitud 1 420 046 euro suuruse maksumusega hankeleping.
11 Hageja vaidlustas 6. juunil 2011. aastal Euroopa Liidu Montenegro delegatsioonile saadetud kirjas 21. märtsi 2011. aasta otsuse ja taotles selle „eksliku” otsuse tühistamist ja seda, et ta valitaks kõnealuses hankemenetluses tarnijaks.
12 Euroopa Liidu Montenegro delegatsioon teatas 16. juuni 2011. aasta kirjaga hagejale järgmist:
„Täname teid kirja eest, mis saabus 6. juunil 2011. Selles olid esitatud mõned küsimused, millele hinnangu andmine on hetkel käsil. [Euroopa Ühenduse] välistegevuse raames hankemenetluste läbiviimise korda käsitleva praktilise juhendi jao 2.4.15 alusel tuleb teile vastata 45. päeva jooksul teie kirja saabumisest.”
13 Euroopa Liidu Montenegro delegatsiooni 18. juuli 2011. aasta kirjaga teavitati hagejat esmajoones asjaolust, et delegatsioon ei leidnud põhjust uuesti üle vaadata või muuta hankekomisjoni kõnealust otsust, millega otsustati, et hageja pakkumus ei ole tehniliselt vastav ja lükati pakkumus seetõttu tagasi.
Menetlus ja poolte nõuded
14 Üldkohtu kantseleisse 26. juulil 2011 saabunud avaldusega esitas hageja käesoleva hagi.
15 Hageja esitas samal päeval eraldi dokumendina Üldkohtusse saabunud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles ta sisuliselt palus Üldkohtu presidendil peatada Euroopa Liidu Montenegro delegatsiooni selle otsuse täitmine, millega ta pakkumus tagasi lükati ja otsustati sõlmida hankeleping ühe teise pakkujaga, ja juhul kui see on juba sõlmitud, peatada nimetatud hankelepingu täitmine.
16 Hageja ja Euroopa Liidu Montenegro delegatsiooni poolt 22. augustil 2011 esitatud märkustes vastasid nad Üldkohtu esitatud küsimusele, mis puudutas delegatsiooni volitusi ajutiste meetmete võtmise menetluses ja põhimenetluses.
17 Üldkohtu presidendi 30. septembri 2011. aasta määrusega jäeti hageja esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata ja kohtukulude küsimus jäeti edasiseks lahendamiseks.
18 Euroopa Liidu Montenegro delegatsioon esitas Üldkohtu kantseleisse 26. oktoobril 2011 saabunud avaldusega Üldkohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite. Hageja esitas 15. detsembril 2011 vastuvõetamatuse vastuväite kohta oma märkused.
19 Hageja palub oma hagiavalduses Üldkohtul:
– tuvastada, et Euroopa Liidu Montenegro delegatsioon on rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132) ning eelkõige selle artiklit 2 ja artikli 30 lõiget 3;
– tühistada asjaomane läbirääkimistega menetlus, kuna nimetatud delegatsioon ei kohelnud hagejat teistega võrdselt, mistõttu ta ei saanud enda pakkumust parandada või selgitada;
– tühistada asjaomases läbirääkimistega hankemenetluses tehtud hankelepingu sõlmimise otsus, millega nimetatud delegatsioon lükkas hageja pakkumuse tagasi ja otsustas sõlmida hankelepingu Euroteliga.
– juhul kui asjade hankeleping on juba sõlmitud, tuvastada, et see on tühine ega kehti;
– mõista Euroopa Liidu Montenegro delegatsioonilt kodukorra artikli 87 alusel välja kohtukulud summas 10 000 eurot, sealhulgas menetlusse astuvate poolte kulud;
Teise võimalusena, juhul kui leping on juba täidetud või kui otsust ei ole enam võimalik tühistada:
– tuvastada, et nimetatud delegatsioon on rikkunud direktiivi 2004/18 ning eelkõige direktiivi artiklit 2 ja artikli 30 lõiget 3;
– mõista nimetatud delegatsioonilt hageja kasuks välja kahjuhüvitis summas 172 541,56 eurot, hüvitamaks hagejale selles menetluses tekkinud kahju;
– mõista nimetatud delegatsioonilt kodukorra artikli 87 alusel välja kohtukulud kogusummas 10 000 eurot, sealhulgas menetlusse astuvate poolte kulud.
20 Euroopa Liidu Montenegro delegatsioon palub oma vastuvõetamatuse vastuväites Üldkohtul:
– tunnistada tühistamishagi vastuvõetamatuks;
– mõista mõlema poole kohtukulud välja hagejalt.
21 Hageja palub oma märkustes vastuvõetamatuse vastuväite kohta Üldkohtul lükata vastuvõetamatuse vastuväide tagasi, kuna see ei ole põhjendatud ega tõendatud, ja tuvastada, et „nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse, millega määratakse kindlaks Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine, alusel esindab kostja Montenegros Euroopa Liitu 21. märtsi 2011. aasta hankemenetluses, mille viitenumber on EuropeAid/129435/C/SUP/ME‑NP, ja et kostja on seega käesolevas kohtuasjas õiguspäraselt menetlusosaline”.
Õiguslik käsitlus
22 Üldkohtu kodukorra artikli 114 lõikes 3 on sätestatud, et kui pool palub Üldkohtul lahendada vastuväide või menetlusküsimus, mis ei puuduta kohtuvaidluse sisu, on vastuvõetamatuse vastuväite edasine menetlus suuline, kui Üldkohus ei otsusta teisiti.
23 Käesolevas asjas leiab Üldkohus, et kohtutoimiku dokumentidest piisab, ning otsustab seetõttu, et vajadus suulise menetluse avamiseks puudub.
24 Euroopa Liidu Montenegro delegatsioon märgib, et tal ei ole pädevust olla kostja käesolevas kohtuastmes, kuna tal ei ole autonoomse organi staatust ning ta ei ole käesoleval juhul sellisena tegutsenud.
25 Selles osas tuleb meenutada, et ELTL artikli 263 lõikes 1 sätestatut:
„Euroopa Liidu Kohus kontrollib seadusandlike aktide ning nõukogu, komisjoni ja Euroopa Keskpanga õigusaktide seaduslikkust, välja arvatud soovitused ja arvamused, ning nende Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ülemkogu õigusaktide seaduslikkust, mille eesmärgiks on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele. Samuti kontrollib Euroopa Liidu Kohus liidu organite või asutuste õigusaktide seaduslikkust, mille eesmärgiks on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele.”
26 Nimetatud sättest tuleneb, et tühistamishagi saab esitada õigusaktide peale, mille on andnud teatud selles sättes nimetatud institutsioonid, ja ka laiemalt nende õigusaktide peale, mille andjateks on „liidu organid või asutused”, juhul kui tegemist on siduvaid õiguslikke tagajärgi tekitavate õigusaktidega.
27 Lisaks võib tuletada ELTL artikli 263 lõike 1 sõnastusest ja liidu kohtu praktikast, mis lähtub Euroopa Kohtu 23. aprilli 1986. aasta otsusest kohtuasjas 294/83: Les Verts (EKL 1986, lk 1339), nagu tegi hageja, et iga liidu organisatsioonilisse ülesehitusse või selle juurde kuuluvat üksust või struktuuri võib ainuüksi selle asjaolu tõttu pidada liidu organiks või asutuseks nimetatud artikli tähenduses.
28 Asjaolu, et otsust hagejaga hankeleping sõlmimata jätta võib pidada õigusaktiks, mis teda kahjustab, sest muudab kirjeldatud viisil tema õiguslikku olukorda, ei tähenda tingimata, et selle õigusakti andja on pädev selle akti õiguspärasust Euroopa Kohtus kaitsma.
29 Selles osas tuleb kontrollida, kas asjaomase üksuse staatust reguleerivate sätete kohaselt on sellel üksusel piisav õigusvõime, et teda saaks pidada liidu autonoomseks organiks ja tunnustada tema pädevust olla kostja.
30 Liidu delegatsioonide kohta sätestab ELTL artikkel 221 järgmist:
„1. Liitu esindavad liidu delegatsioonid kolmandates riikides ja rahvusvahelistes organisatsioonides.
2. Liidu delegatsioonid alluvad liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale. […]”
31 Nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/427/EL, millega määratakse kindlaks Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine (ELT L 201, lk 30; edaspidi „nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus”), mis võeti vastu EL lepingu artikli 27 lõike 3 alusel, artikkel 1 sätestab:
„[…]
2. Euroopa välisteenistus, mille peakorter asub Brüsselis, on nõukogu peasekretariaadist ja komisjonist eraldi seisev Euroopa Liidu funktsionaalselt sõltumatu organ, millel on oma ülesannete täitmiseks ja eesmärkide saavutamiseks vajalik õigusvõime.
3. Euroopa välisteenistus allub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale […].
4. Euroopa välisteenistus koosneb keskasutusest ning kolmandatesse riikidesse ja rahvusvahelistesse organisatsioonidesse lähetatud liidu delegatsioonidest.”
32 Nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse artikkel 5 „Liidu delegatsioonid” sisaldab järgmisi sätteid:
„1. Delegatsiooni avamise või sulgemise otsuse võtab vastu kõrge esindaja, tehes seda kokkuleppel nõukogu ja komisjoniga.
2. Liidu delegatsioon allub delegatsiooni juhile.
[…]
3. Delegatsiooni juht saab kõrgelt esindajalt ja Euroopa välisteenistuselt juhiseid ning vastutab nende täitmise eest.
Valdkondades, kus komisjon kasutab talle aluslepingutega antud volitusi, võib ka komisjon kooskõlas [ELTL] artikli 221 lõikega 2 anda delegatsioonidele juhiseid, mida täidetakse delegatsiooni juhi üldisel vastutusel.
4. Delegatsiooni juht haldab kooskõlas finantsmäärusega tegevuskulusid, mis seonduvad komisjoni poolt edasi delegeeritud, asjaomases kolmandas riigis läbiviidavate liidu projektidega.
[…]
8. Delegatsiooni juhil on volitused esindada liitu riigis, mille juurde delegatsioon on akrediteeritud, eelkõige sõlmida lepinguid ning olla kohtus hagejaks või kostjaks.
[…]”.
33 Hageja toob esimeseks välja, et nimetatud uus õigusnorm, mis kehtestati 1. detsembril 2009 jõustunud Lissaboni lepinguga, muutis komisjoni delegatsioonid liidu delegatsioonideks, kes on sõltumatud isikud, kellele on antud juriidilise isiku staatus.
34 Samas ei piisa ainult asjaolust, et nüüdsest ei esinda delegatsioonid mitte üksnes komisjoni vaid liitu tervikuna, et tunnustada Euroopa Liidu Montenegro delegatsiooni pädevust olla kostja.
35 Esiteks tuleb meenutada, et ELTL artiklist 221 ja nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsusest tuleneb, et Euroopa Liidu Montenegro delegatsioon on Euroopa välisteenistuse hierarhilise ja organisatsioonilise struktuuri lahutamatu osa ega kujuta endast muud kui lihtsalt üht selle osakonda, samas kui välisteenistus on sõnaselgelt määratletud kui liidu sõltumatu organ, millel on oma ülesannete täitmiseks vajalik õigusvõime. Neid järeldusi on lisaks kasutanud ka hageja ise oma dokumentides.
36 Üldkohtu 30. juuni 2011. aasta määruses T‑264/09: Tecnoprocess vs. komisjon ja Euroopa Liidu delegatsioon Marokos (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 70) rõhutatakse just nimelt asjaolu, et kuna komisjoni delegatsioonid on komisjoniga seotud ja temast sõltuvad, siis ei saa neid pidada juriidilisteks isikuteks ja kolmandates riikides asuvate komisjoni delegatsioonide vastu esitatud hagid on vastuvõetamatud.
37 Teiseks, lisaks organisatsioonilisele seotusele Euroopa välisteenistusega, ilmneb nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsusest liidu delegatsioonide organisatsiooniline alluvussuhe ja täpsemalt see, et delegatsioonide juhid alluvad komisjonile ja oma tegevuses liidu eelarve täitmisele.
38 Liidu delegatsioonide juhtide ja komisjoni erisuhteid kirjeldab täpselt nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74; parandus ELT L 99, lk 18; edaspidi „finantsmäärus”), mida muudeti Euroopa välisteenistuse loomise järel, kuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määruse (EL, Euratom) nr 1081/2010, millega muudetakse finantsmäärust seoses Euroopa välisteenistusega (ELT L 311, lk 9), põhjenduse 7 kohaselt sooviti eelkõige „tagada liidu delegatsioonide toimimise järjepidevus ning eelkõige delegatsioonide poolt hallatava välisabi järjepidevus ja tõhusus”.
39 Finantsmääruse artikli 51 teine lõige näeb ette, et „[k]omisjon võib oma jao tegevusassigneeringutega seotud eelarve täitmise volitused siiski delegeerida liidu delegatsioonide juhtidele” […] ja „[k]ui liidu delegatsioonide juhid tegutsevad komisjoni poolt edasivolitatud eelarvevahendite käsutajatena, kohaldavad nad komisjoni eelarve täitmise eeskirju ning neil on samad ülesanded, kohustused ja vastutus kui kõigil teistel komisjoni poolt edasivolitatud eelarvevahendite käsutajatel”.
40 Finantsmääruse artikkel 59 sätestab, et „[v]olitatud või edasivolitatud eelarvevahendite käsutajad võivad tegutseda üksnes volikirjas või edasivolitamiskirjas sätestatud ulatuses” ja „[k]ui liidu delegatsioonide juhid tegutsevad artikli 51 teise lõigu kohaselt edasivolitatud eelarvevahendite käsutajatena, siis alluvad nad komisjonile, mis on nende kui edasivolitatud eelarvevahendite käsutajate kohustuste ja vastutuse kindlaksmääramise, täitmise, kontrolli ja hindamise eest vastutav institutsioon”, komisjon teavitab sellest samal ajal kõrget esindajat.
41 Finantsmääruse artikli 60a kohaselt peavad liidu delegatsioonide juhid, kes tegutsevad edasivolitatud eelarvevahendite käsutajatena, esiteks andma aru volitatud eelarvevahendite käsutajale eelkõige nendele edasivolitatud toimingute haldamise kohta ja teiseks vastama kõigile komisjoni volitatud eelarvevahendite käsutaja taotlustele.
42 Finantsmääruse artikkel 85 sätestab, et „edasivolitatud eelarvevahendite käsutajatena tegutsevatele liidu delegatsioonide juhtidele [kohaldatakse] edasivolitatud finantsjuhtimise suhtes komisjoni siseaudiitori kontrollivolitusi”.
43 Tuleb meenutada, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 1080/2010, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi (ELT L 311, lk 1), lisati nimetatud personalieeskirjadesse uus artikkel 96, mille teine lõik näeb ette, et [o]ma kohustuste raames komisjonilt saadud ülesandeid täitev välisteenistuse ametnik saab komisjonilt juhtnööre seoses talle usaldatud ülesannetega vastavalt [ELTL] artikli 221 lõikele 2”.
44 Eespool nimetatud sätteid silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et liidu delegatsioonidel võib olla liidu eelarve täitmisel komisjoni kohalikul tasandil abistav roll ja täpsemalt abistab ta liidu välisabi programmide raames rahastamisprojektide elluviimisel.
45 Nimetatud abistamine, mis kuulub liidu delegatsioonide juhtidele antud eelarvevahendite käsutamise edasivolituse raamesse, toimub komisjoni range kontrolli all; komisjon vastutab ELTL artiklite 317 ja 319 alusel eelarve täitmise eest ja finantsmääruse artikli 51 kohaselt on komisjonil õigus antud volitus tagasi võtta.
46 ELTL artiklist 221 ning nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsusest ja finantsmääruse asjaomastest sätetest, mis on eespool nimetatud, tuleneb seega, et liidu delegatsioonide õiguslikku staatust iseloomustab organisatsiooniline ja funktsionaalne topeltalluvus Euroopa välisteenistusele ja komisjonile, mistõttu ei saa neid pidada liidu organiks ELTL artikli 263 tähenduses.
47 Seda järeldust ei lükka käesoleval juhul ümber hageja viidatud nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse artikli 5 lõike 8 sõnastus, mille kohaselt on delegatsiooni juhil volitused esindada liitu riigis, mille juurde delegatsioon on akrediteeritud, eelkõige sõlmida lepinguid ning olla kohtus hagejaks või kostjaks.
48 Viidatud säte kordab üksnes seda, et delegatsioon ei tegutse enda nimel ja enda huvides ning et tema esindajal on territoriaalselt kindlalt piiratud pädevus ja lisaks sellele delegatsiooni enda tegevuseks vajalik pädevus.
49 Selles osas tuleb meenutada ELTL artikli 274 sõnastust, mille kohaselt juhul „[k]ui pädevus ei ole aluslepingutega antud Euroopa Liidu Kohtule, ei loeta vaidlusküsimusi, mille üheks pooleks on liit, sel põhjusel väljaspool liikmesriikide kohtute pädevust olevaks” ja ELTL artiklit 335, mis sätestab, et:
„Liidul on igas liikmesriigis kõige laialdasem õigus- ja teovõime, mis vastavalt selle riigi seadustele antakse juriidilistele isikutele; eelkõige võib liit omandada ja võõrandada vallas- ja kinnisasju ning olla kohtus menetlusosaliseks. Sel eesmärgil esindab liitu komisjon. Iga institutsioon esindab liitu siiski oma haldusliku iseseisvuse alusel oma tegevusalaga seotud küsimustes.”
50 Pealegi ei saa isoleeritult lähtuda üksnes nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse artikli 5 lõikest 8. See on ELTL artiklis 221 sätestatud õigusnormist lahutamatu ja seda tõlgendades tuleb lähtuda nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsusest ja finantsmääruse asjakohastest sätetest tervikuna.
51 Teiseks väidab hageja, et Euroopa Liidu Montenegro delegatsioon on end kogu aeg esitlenud liidu täievolilise esindajana, kellel on õigus tegutseda liidu nimel. Hageja rõhutab, et vaidlusalune hange kuulutati välja hankija nimel – kelleks on liit, keda esindab Euroopa Liidu Montenegro delegatsioon –, et kõik hankemenetluses esitatud teated ja tehtud otsused tegi sama organ, st delegatsioon oma juhi kaudu, ning komisjoni ja Euroopa välisteenistust ei ole üheski neist dokumentidest mainitud.
52 Tuleb meenutada, et hageja nõuab esimese võimalusena, et tühistataks Euroopa Liidu Montenegro delegatsiooni juhi 21. märtsi 2011. aasta otsus, millega lükati tagasi tema pakkumus Montenegro avalik-õigusliku ringhäälingu digiteerimise seadmete hankemenetluses ja ühtlasi otsustati sõlmida see hankeleping ühe Itaalia õiguse alusel asutatud äriühinguga.
53 Nagu eespool on juba märgitud, käsitleb kõnealuse projekti rahastamist otsus K(2009) 6420.
54 Selle otsusega heaks kiidetud Montenegro riikliku programmi elluviimiseks sõlmiti rahastamisleping, mille allkirjastasid komisjon, keda esindas delegatsiooni juht, ja Montenegro valitsus vastavalt 18. oktoobril ja 6. novembril 2009.
55 Nimetatud lepingu klausel 2 näeb ette, et komisjon viib Montenegro riikliku programmi ülemineku- ja institutsioonide väljaarendamiskava 2009. aasta ühinemiseelse abi rahastamisvahendi raames ellu tsentraliseeritult finantsmääruse artikli 53 lõike 1 punkti a alusel.
56 Alates finantsmääruse artikli 53a jõustumisest 29. novembril 2010 sätestab see, et „[k]ui komisjon täidab eelarvet tsentraliseeritult, täidavad täitmisülesandeid vahetult tema talitused või artikli 51 teise lõigu kohaselt liidu delegatsioonid või täidetakse neid kaudselt artiklite 54–57 kohaselt”.
57 Tuleb meenutada, et finantsmääruse artikli 51 teise lõigu kohaselt võib komisjon oma jao tegevusassigneeringutega seotud eelarve täitmise volitused siiski delegeerida liidu delegatsioonide juhtidele ja sellisel juhul kohaldavad delegatsioonide juhid komisjoni eelarve täitmise eeskirju ning neil on samad ülesanded, kohustused ja vastutus kui kõigil teistel komisjoni poolt edasivolitatud eelarvevahendite käsutajatel.
58 Nagu ilmneb 18. aprillil 2011. aastal Euroopa Liidu Montenegro delegatsiooni juhile antud volikirjast, mis asendab 7. juuli 2010. aasta volikirja, on komisjon ühinemiseelse abi rahastamisvahendi puhul andnud edasivolituse enne, kui tehti 26. juuli 2010. aasta otsus.
59 Kirjeldatud olukord väljendab konkreetset vajadust tagada liidu delegatsioonide tegevuse järjepidevus ning eelkõige delegatsioonide hallatava välisabi järjepidevus ja tõhusus, millele viitab määruse 1081/2010 põhjendus 7.
60 Lisaks kirjeldab juhiseid, mida võidi delegatsiooni juhile anda, komisjoni laienemise peadirektoraadi kiri, milles kiidetakse heaks taotlus anda Euroopa Liidu Montenegro delegatsiooni juhile volitused kõnealuse hankelepingu sõlmimiseks läbirääkimistega menetluse alustamiseks.
61 Kuigi hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et tema pakkumuse tagasilükkamise otsuse tegi Euroopa Liidu Montenegro delegatsiooni juht talle antud edasivolituste alusel, väidab hageja siiski, et seda ei saa pidada õigusaktiks, mille on andnud komisjon või kõrge esindaja.
62 Selles osas tuleb meenutada, et delegeeritud volituste alusel võetud õigusaktide eest vastutab tavaliselt volituse andnud institutsioon, kellel lasub asjaomase õigusakti eest kohtulik vastutus (vt selle kohta Euroopa Kohtu 12. juuli 1957. aasta otsus liidetud kohtuasjades 7/56, 3/57–7/57: Algera jt vs. ESTÜ ühisassamblee, EKL 1957, lk 81, 113; 17. juuli 1959. aasta otsus liidetud kohtuasjades 32/58 ja 33/58: Snupat vs. Ülemamet, EKL 1959, lk 275, 298, ja Üldkohtu 19. veebruari 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑369/94 ja T‑85/95: DIR International Film jt vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑357, punktid 52 ja 53). Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) õigusaktide eest, juhul kui need on vaidlustatavad, vastutab samuti komisjon (Üldkohtu 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑309/03: Camós Grau vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1173, punkt 66, ja Üldkohtu presidendi 15. märtsi 2010. aasta määrus T‑435/09 R: GL2006 Europe vs. komisjon ja OLAF, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 14–16).
63 Selline lahendus kehtib eriti allkirjavolituste puhul (Euroopa Kohtu 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 48/69: Imperial Chemical Industries vs. komisjon, EKL 1972, lk 619, punktid 11–14).
64 Neist kaalutlustest saab järeldada, et komisjoni antud edasivolituse alusel tegutseva Euroopa Liidu Montenegro delegatsiooni juhi poolt asjade hankemenetluses viitenumbriga EuropeAid/129435/C/SUP/ME-NP vastuvõetud õigusaktidest ei saa tuletada, et delegatsioonil oleks õigus olla kostjaks, ja seega vastutab käesoleval juhul nende eest komisjon.
65 Eeltoodud järeldust ei sea kahtluse alla hageja kaalutlused Euroopa Liidu Montenegro liidu delegatsiooni töötajate olulisuse kohta, hanketeate sõnastuse kohta või selle kohta, et puudub komisjoni või Euroopa välisteenistuse nõusolek olla ajutiste meetmete võtmise menetluses kostjaks.
66 Kolmandaks viitab hageja Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsusele T‑411/06: Sogelma vs. EAR (EKL 2008, lk II‑2771), nõudes Euroopa Liidu Montenegro delegatsiooni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite tagasilükkamist.
67 Nimetatud kohtuotsuses asus Üldkohus seisukohale, et ta on pädev lahendama Euroopa Ülesehitusameti (EAR) vastu esitatud hagi, milles palutakse tühistada otsus tunnistada kehtetuks üks ehitustööde riigihankemenetlus ja korraldada uus hange.
68 Samas tuleb siiski märkida, et liidu delegatsioonide staatus ei ole mingil juhul sarnane Euroopa Ülesehitusameti staatusega kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus Sogelma vs. EAR.
69 Nimetatud kohtuotsuse punktides 3 ja 50 põhjendas Üldkohus oma otsust sellega, et EAR on ühenduse asutus, keda on nõukogu 5. detsembri 2000. aasta määruses (EÜ) nr 2667/2000 Euroopa Ülesehitusameti kohta (EÜT L 306, lk 7; ELT eriväljaanne 11/34, lk 308) sõnaselgelt nimetatud juriidiliseks isikuks ja kes on pädev pärast komisjonilt vastava ülesande saamist ühenduse abi programme ise ellu viima, sealhulgas Serbias ja Montenegros.
70 Olukord ei ole aga samasugune Euroopa Liidu Montenegro delegatsiooni puhul, kes täidab eelarvet otsese tsentraliseeritud täitmise raames finantsmääruse artikli 53a alusel, mitte kaudselt nagu EAR.
71 Lisaks lähtus Üldkohus asjaolust, et määruse nr 2667/2000 artikli 13 lõike 2 ja artikli 13a lõike 3 kohaselt peab EAR end Euroopa Kohtus kaitsma vaidluste korral, mis pudutavad lepinguvälist vastutust ja otsuseid, mis on tehtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43, ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artiklit 8 kohaldades.
72 Liidu delegatsioonidel ilmselgelt selline kohtumenetlusõigus- ja teovõime puudub.
73 Kõigist eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et Euroopa Liidu Montenegro delegatsiooni ei saa pidada liidu organiks või asutuseks ega tunnustada tema õigust olla kostja.
74 Järelikult on hageja poolt Euroopa Liidu Montenegro delegatsiooni vastu esitatud hagi vastuvõetamatu nii esimese võimalusena esitatud tühistamisnõude kui ka teise võimalusena esitatud kahju hüvitamise nõude osas (vt selle kohta Euroopa Kohtu 2. detsembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑370/89: SGEEM ja Etroy vs. EIP, EKL 1992, lk I‑6211, punkt 16).
75 Seetõttu tuleb käesolev hagi jätta rahuldamata.
Kohtukulud
76 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetme kohaldamisega seotud kulud, vastavalt Euroopa Liidu delegatsiooni Montenegros nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda)
määrab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud, kaasa arvatud ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seonduvad kohtukulud, välja Elti d.o.o‑lt.
Kuulutatud 4. juunil 2012 Luxembourgis.
kohtusekretär | | koja esimees |