ÜLDKOHTU OTSUS (kümnes koda laiendatud koosseisus)
7. detsember 2022(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Silindrilist sanitaarseadet kujutava Euroopa Liidu kaubamärgi taotlus – Taktiilne asendimärk – Absoluutsed keeldumispõhjused – Õiguse kohaldamisala – Tõstatamine omal algatusel – Eristusvõime kontrollimine apellatsioonikoja poolt – Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt b (nüüd määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkt b) – Tähis, millest ELi kaubamärk ei saa koosneda – Tähis, millest jääval taktiilsel muljel puudub iseenesest täpne ja täielik graafiline kujutis – Määruse (EÜ) nr 207/2007 artikkel 4 ja artikli 7 lõike 1 punkt a (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikkel 4 ja artikli 7 lõike 1 punkt a)
Kohtuasjas T‑487/21,
Neoperl AG, asukoht Reinach (Šveits), esindaja: advokaat U. Kaufmann,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: T. Klee ja D. Hanf,
kostja,
ÜLDKOHUS (kümnes koda laiendatud koosseisus),
nõupidamiste ajal koosseisus: koja president A. Kornezov, kohtunikud E. Buttigieg (ettekandja), K. Kowalik-Bańczyk, G. Hesse ja D. Petrlík,
kohtusekretär: ametnik R. Ūkelytė,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 12. mai 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja Neoperl AG palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) viienda apellatsioonikoja 3. juuni 2021. aasta otsuse (asi R 2327/2019-5) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Vaidluse taust
2 Hageja esitas 1. septembril 2016 EUIPO-le nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)) alusel alljärgneva tähise ELi kaubamärgina registreerimise taotluse:
3 Registreerimistaotluses oli taotletav kaubamärk tähistatud kui „muu kaubamärk“, nimelt „taktiilne asendimärk“ ja seda kirjeldati järgmiselt:
„Asjaomane kaubamärk on taktiilne asendimärk. Kaitset taotletakse veevoolu läbilaskmiseks mõeldud silindrilise sanitaarseadme detaili ühes otsas asetsevale struktuurile, mis on suunatud väljapoole ja mis ulatub mitteelastsest alusest välja, see struktuur koosneb ringikujulistest kontsentrilistest elastsetest mõne millimeetri kõrgustest lamellidest, millega on kaetud kogu detaili otsa läbilõige, kusjuures elastsed lamellid on põhjale sõrmega vajutades painduvad ning need on alusega paralleelsed. Paigaldatava detaili ülejäänud kontuurile seoses kujutisega, mis on esitatud punktiiriga, kaitset ei taotleta.“
4 Kaubad, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (läbi vaadatud ja muudetud kujul) klassi 11 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „paigaldatavad sanitaarseadmed, eelkõige veevoolu kiiruse ja surve reguleerimise seadmed“.
5 Registreerimistaotlusele esitati vastuväiteid, tuginedes määruse nr 207/2009 artikli 26 lõike 1 punktis d (nüüd määruse 2017/1001 artikli 31 lõike 1 punkt d) ette nähtud formaalsetele keeldumispõhjustele koostoimes komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189), eeskirja 9 lõike 3 punktiga a (nüüd määruse 2017/1001 artikli 41 lõige 2), sest „üldjuhul [EUIPO] taktiilsete kaubamärkide […] taotlusi ei rahulda“. Seetõttu tehti hagejale ettepanek taotletav kaubamärk asendimärgiks ümber kvalifitseerida.
6 Hageja keeldus 22. detsembri 2016. aasta kirjas taotletavat kaubamärki ümber kvalifitseerimast, kinnitades sellega seoses, et tegemist on taktiilse asendimärgiga ning et ta jääb esitatud kirjelduse juurde.
7 Kontrollija jättis registreerimistaotluse 11. oktoobril 2019 määruse 2017/1001 artikli 41 lõike 4 alusel koostoimes sisuliselt selle määruse artikliga 4 ja artikli 31 lõikega 3 formaalsetel põhjustel rahuldamata sisuliselt seetõttu, et taotlus ei olnud taktiilse kaubamärgi registreerimise nõudes nende sätete tähenduses piisavalt täpne.
8 Hageja esitas 16. oktoobril 2019 EUIPO-le kontrollija otsuse peale kaebuse. Kaebuse põhjendused esitas ta 22. jaanuaril 2020.
9 EUIPO teatas apellatsioonikoja ettekandja 3. augusti 2020. aasta teates hagejale, et sõltumata sellest, kas kaubamärgitaotlus vastab määruse 2017/1001 artikli 31 nõuetele või mitte, leiab ta, et nimetatud määruse artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud absoluutne keeldumispõhjus on asjakohane ning taotletaval kaubamärgil puudub viimati nimetatud sätte tähenduses eristusvõime.
10 Hageja esitas 3. märtsil 2021 oma märkused 3. augusti 2020. aasta teate kohta.
11 EUIPO viies apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuses, et tähisel, mille registreerimist ELi kaubamärgina on taotletud, puudub määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses eristusvõime, ning jättis kaebuse rahuldamata.
Poolte nõuded
12 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.
13 EUIPO palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Sissejuhatavad märkused
14 Arvestades kõnealuse registreerimistaotluse esitamise kuupäeva, mis on 1. september 2016 ja mis on absoluutsete keeldumispõhjuste esinemise kontrollimisel kohaldatava materiaalõiguse kindlakstegemisel määrava tähtsusega, reguleerivad käesoleva kohtuasja asjaolusid määruse nr 207/2009 materiaalõigusnormid, mida on vastavalt olukorrale muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta määrusega (EL) 2015/2424, millega muudetakse määrust nr 207/2009 ja määrust nr 2868/95 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 2869/95 siseturu harmoneerimisametile makstavate lõivude kohta (ELT 2015, L 341, lk 21) (vt selle kohta 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus EUIPO vs. Wajos, C‑783/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:1073, punkt 2, ning 8. mai 2019. aasta kohtuotsus VI.TO vs. EUIPO – Bottega (Kuldse pudeli kuju), T‑324/18, ei avaldata, EU:T:2019:297, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).
15 Täpsemini on määruse 2015/2424 artiklis 4 ette nähtud, et see määrus jõustub 23. märtsil 2016, kuid teatavaid määruse nr 207/2009 sätteid muudetud kujul, sealhulgas artiklit 4 ja artikli 26 lõiget 3 kohaldatakse alles alates 1. oktoobrist 2017.
16 Seega on käesoleval juhul materiaalõigusnormide osas kohaldatavad määruse nr 207/2009 artikkel 4 ja artikli 26 lõige 3 versioonis, mis kehtis enne määrusega 2015/2424 tehtud muudatusi, ning määruse nr 207/2009 artikkel 7 määrusega 2015/2424 muudetud versioonis. Siiski tuleb märkida seoses viimati nimetatud sättega, et määruse nr 207/2009 ajaline kohaldamine versioonis, mis tuleneb määrusega 2015/2424 sisse viidud muudatustest, ei anna käesoleva hagi läbivaatamisel teistsugust tulemust. Nimelt ei puuduta määrusega 2015/2424 määrusesse nr 207/2009 sisse viidud muudatus määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktide a ja b sätteid, mis on käesoleva hagi analüüsimisel ainsana asjakohased. Seetõttu tuleb käesoleval juhul materiaalõigusnormide osas mõista vaidlustatud otsuses ja hagis tehtud hageja viiteid määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktile b nii, et nendega peetakse silmas määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b, muudetud kujul, mis on identse sisuga.
17 Kuna menetlusnormid on üldjuhul kohaldatavad alates kuupäevast, mil need jõustuvad (vt 11. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑610/10, EU:C:2012:781, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika), reguleerivad vaidlust määruse 2017/1001 menetlusnormid, mis kehtisid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal.
Õiguse kohaldamisala rikkumist puudutava väite omal algatusel tõstatamine
18 Hageja põhjendab hagi kahe väitega, millest esimese kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b ja teise kohaselt on rikutud määruse 2017/1001 artikli 95 lõike 1 esimest lauset. Ta väidab sisuliselt, et apellatsioonikoda ei võtnud piisavalt arvesse taotletava kaubamärgi kui taktiilse asendimärgi eripära ning heidab apellatsioonikojale ette eelkõige määruse 2017/1001 artiklist 95 tuleneva kohustuse kontrollida asjakohaseid fakte omal algatusel rikkumist, mille tõttu viimane ei kontrollinud, milline taktiilne mulje jääb tavapärasest veevoolu regulaatorist ja milline taotletavast tähisest, ega asjaolu, et seda tähist moodustavatest painduvatest lamellidest jääv taktiilne mulje on tingimata seotud asjaomase kauba teatava funktsionaalse otstarbega. Hageja järeldab sellest, et vastupidi apellatsioonikoja seisukohale on kõnealusel tähisel eristusvõime.
19 EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu ja väidab, et pärast täielikku ja täpset faktide tuvastamist leidis apellatsioonikoda õigesti, et tähisel, mille registreerimist taotleti, puudub eristusvõime.
20 Sellega seoses tuleb märkida, et kontrollija lükkas registreerimistaotluse tagasi määruse 2017/1001 artikli 41 lõike 4 alusel koostoimes asjaomase määruse artikliga 4 (vt eespool punkt 7) põhjusel, et taotletava kaubamärgi olemus on valesti märgitud, registreerimistaotluses esitatud kirjeldus ei ole asjakohane ja et igal juhul sai kõnealuse kirjeldusega kirjeldada üksnes seda, mida tuleks selle kaubamärgi graafilisel kujutisel näha, ilma et oleks tegemist tõlgendusega selle kohta, mida teatav kaubamärk hõlmab. Apellatsioonikoda lisas, et taotletavat kaubamärki saab tajuda kompamismeelega, samas kui selle meelega tajutavaid tunnuseid ei saa tähise kujutisest otse tuletada. Seetõttu ei kajastanud kontrollija sõnul tähise graafiline kujutis kaubamärgitaotlust piisavalt täpselt.
21 Hageja vaidlustas selle otsuse, märkides 22. jaanuari 2020. aasta kaebuse põhjendustes (vt eespool punkt 8), et alates määruse 2017/1001 jõustumisest ei ole enam nõutav sellise tähise graafiline kujutis, mille registreerimist ELi kaubamärgina taotletakse. Teise võimalusena, juhuks kui määruses nr 207/2009 ette nähtud kaubamärgi graafilise kujutise nõuet tuleb arvesse võtta, väitis ta, tuginedes oma märkustele lisatud õiguslikule ekspertiisile, et üldjuhul ei ole taktiilsete asendimärkide registreeritavus ELi kaubamärgiõiguses välistatud, ning et asjaomase tähise graafiline kujutis koos kirjeldusega võimaldab taotletavat kaubamärki „konkretiseerida“, kaasa arvatud seoses sellest jääva taktiilise muljega, mistõttu pädevatel asutustel ja avalikkusel on võimalik teha taotletava kaitse ese arusaadavalt ja ühemõtteliselt kindlaks.
22 Nagu märgitud ettekandja 3. augusti 2021. aasta teates, mis saadeti hagejale pärast kontrollija otsuse peale esitatud kaebust (vt eespool punkt 9), ja vaidlustatud otsuses, otsustas apellatsioonikoda kontrollida määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b kohaldamisalasse kuuluvat absoluutset registreerimisest keeldumise põhjust ning märkis, et tähtsust ei oma küsimus, kas taotletava tähise registreerimisest tuleb keelduda muu hulgas vastavalt määruse 2017/1001 artikli 41 lõikele 4 koostoimes määruse nr 207/2009 artikliga 4 (nüüd pärast muudatuste sisseviimist määruse 2017/1001 artikkel 4) või vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktile a muudetud kujul, kuna on piisav, kui registreerimine on nimetatud artikli 7 lõikes 1 osutatud teatava keeldumispõhjusega vastuolus (vt vaidlustatud otsuse punkt 58).
23 Hageja ei ole esitanud väidet õigusnormi kohaldamisala rikkumise kohta, et vaidlustada apellatsioonikoja valikut kontrollida registreerimistaotlust üksnes määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel.
24 Euroopa Kohtu praktikas on ette nähtud, et kuigi liidu kohtud võivad ja peavadki tõstatama teatavad väited omal algatusel, võivad nad vaidlusaluse otsuse sisulist õiguspärasust puudutavat väidet kontrollida üksnes siis, kui hageja on sellele viidanud (vt 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑467/15 P, EU:C:2017:799, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).
25 Kohtupraktikast tuleneb siiski ka see, et kuigi otsus tuleb teha poolte piiritletud vaidluse raamistikus, ei pea kohus poolte esitatud nõuete kohta otsust tehes piirduma üksnes argumentidega, mille pooled on oma nõuete toetuseks esitanud, sest vastasel korral võib ta olla sunnitud oma otsuses tuginema vääradele õiguslikele kaalutlustele (vt 21. septembri 2010. aasta kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EU:C:2010:541, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika; 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punkt 58). Eelkõige peab liidu kohus liidu õigusnormi – käesoleval juhul määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b – tõlgendamist ja kohaldamist puudutavas pooltevahelises vaidluses kohaldama vaidluse lahendamiseks asjakohaseid õigusnorme faktiliste asjaolude suhtes, mille pooled on talle esitanud. Põhimõtte iura novit curia kohaselt ei kuulu õiguse mõtte kindlaksmääramine selle põhimõtte kohaldamisalasse, mis annab pooltele vaidluse eseme määramiseks vabad käed (vt 12. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Servier jt vs. komisjon, T‑691/14, edasi kaevatud, EU:T:2018:922, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Nii on liidu kohtul õigus ja vajaduse korral ka kohustus tõstatada omal algatusel mõned sisulist õiguspärasust puudutavad väited (kohtujurist Tanchevi ettepanek kohtuasjas Changmao Biochemical Engineering vs. komisjon, C‑666/19 P, EU:C:2021:827, punkt 25). Nii on see näiteks sisulise õiguspärasuse väite puhul, mis puudutab kohtuotsuse seadusjõudu (vt selle kohta 1. juuni 2006. aasta kohtuotsus P & O European Ferries (Vizcaya) ja Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon (C‑442/03 P ja C‑471/03 P, EU:C:2006:356, punkt 45).
27 Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et õiguse kohaldamisala puudutav väide põhineb avalikul huvil ning Üldkohus peab seda analüüsima omal algatusel. Nimelt, kui Üldkohus ei märgiks – isegi kui pooled ei ole seda küsimust vaidlustanud –, et selles kohtus vaidlustatud otsuse aluseks on õigusnorm, mida ei saa juhtumi suhtes kohaldada, ning kui ta peaks seejärel ise tegema niisugust õigusnormi kohaldades otsuse talle lahendamiseks esitatud vaidluse kohta, siis rikuks Üldkohus talle pandud kohustust hinnata õiguspärasust omal algatusel (vt selle kohta 12. juuni 2019. aasta kohtuotsus RV vs. komisjon, T‑167/17, EU:T:2019:404, punktid 60 ja 61 ning seal viidatud kohtupraktika).
28 Liidu kohus peab kohustust tõstatada avalikul huvil põhinev väide omal algatusel siiski täitma võistlevuse põhimõtet arvestades. Seega, välja arvatud erijuhud, nagu eelkõige need, mis on ette nähtud liidu kohtute kodukordades, ei saa liidu kohus tugineda oma otsuses omal algatusel tõstatatud õigusväitele, isegi kui see on avalikul huvil põhinev väide, ilma et ta oleks eelnevalt kutsunud pooli esitama selle väite kohta oma seisukohti (2. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt, C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 57; vt selle kohta ka 27. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. National Lottery Commission, C‑530/12 P, EU:C:2014:186, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika.
29 Kuna Üldkohus otsustas käesolevas asjas analüüsida õiguse kohaldamisala rikkumist puudutavat väidet omal algatusel, palus ta pooltel kohtuistungil ja menetlust korraldava meetme raames vastatava kirjaliku küsimusega esitada selle kohta oma seisukohad. Eelkõige paluti pooltel esitada oma seisukohad selle kohta, kas käesoleval juhul on apellatsioonikojal kohustus kontrollida, kas taotletav kaubamärk vastab määruse nr 207/2009 artiklis 4 ette nähtud graafilise kujutise nõudele ja kas seetõttu võib see kaubamärk olla vastuolus määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis a osutatud absoluutse keeldumispõhjusega, eelkõige arvestades kohtupraktikat, mis tuleneb 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsusest M/S. Indiautsch International vs. EUIPO – 135 Kirkstall (Kahe paralleelse joone vahel asuvate sakkide kujutis) (T‑124/20, ei avaldata, EU:T:2021:668). Lisaks paluti pooltel täpsustada, kas nende arvates saab määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b käesoleva juhtumi asjaoludel kohaldada.
30 Vastuseks sellele küsimusele väidab hageja, et apellatsioonikoda oleks pidanud kontrollima, kas asjaomane tähis vastab määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti a nõuetele, ja täpsemini, kas see vastab osutatud määruse artiklis 4 ette nähtud graafilise esituse nõudele, enne kui ta kontrollis tähist selle määruse artikli 7 lõike 1 punkti b tingimuste alusel. Selline kohustus tuleneb kõnealuste sätete grammatilisest, teleoloogilisest ja süstemaatilisest tõlgendusest ning 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsusest Kahe paralleelse joone vahel asuvate sakkide kujutis (T‑124/20, ei avaldata, EU:T:2021:668) tulenevast kohtupraktikast. Hageja sõnul rikub apellatsioonikoja lähenemisviis vaidlustatud otsuses määruse nr 207/2009 sätteid, eelkõige selle artikli 71 lõiget 1 koostoimes määruse artikli 7 lõike 1 punktiga a, ja artikli 94 lõike 1 esimest lauset. Üldkohus peab hageja arvates neid rikkumisi omal algatusel kontrollima.
31 EUIPO leiab, et käesoleval juhul ei ole täidetud tingimused, et omal algatusel saaks tõstatada väite õiguse kohaldamisala rikkumise kohta. Täpsemini väidab EUIPO, et apellatsioonikojal oli õigus jätta kaebus rahuldamata, kui ta taotletava tähise üksnes määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel kontrollimise tulemusel vaidlustatud otsuse punktis 58 leidis, et määruse artikli 4 ja artikli 7 lõike 1 punkti a kohaldatavuse küsimus ei ole käesoleval juhul asjakohane. EUIPO sõnul võib ühelt poolt registreerimistaotluse tagasilükkamine tugineda vaid ühele absoluutsele keeldumispõhjusele, kuna ükski neist põhjusest ei kaalu teisi üles, ja teiselt poolt oli tema sõnul kontroll, mille apellatsioonikoda viis määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel läbi, nii täielik kui võimalik. Peale selle väidab EUIPO, et põhimõte, mille Üldkohus sedastas 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsuses Kahe paralleelse joone vahel asuvate sakkide kujutis (T‑124/20, ei avaldata, EU:T:2021:668), ei ole käesolevale vaidlusele ülekantav.
32 Selles osas tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 207/2009 artiklile 4 selle ajaliselt kohaldatavas versioonis (vt eespool punkt 16) võivad ELi kaubamärgi moodustada mis tahes tähised, mida on võimalik graafiliselt esitada, eelkõige nimed, sealhulgas isikunimed, kujutised, tähed, numbrid või kaupade või nende pakendi kuju, kui selliste tähiste põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest.
33 Määruse (EL) nr 207/2009 artiklis 7 oli sätestatud:
„1. Ei registreerita:
a) tähiseid, mis ei vasta artiklis 4 sätestatud tingimustele;
b) kaubamärke, millel puudub eristusvõime;
[…]
3. Lõike 1 punkte b, c ja d ei kohaldata, kui kaubamärk on kasutamise käigus muutunud neid kaupu või teenuseid eristavaks, mille jaoks registreerimist taotletakse.“
34 Nii nähtub määruse nr 207/2009 artiklist 4, et tähis võib olla ELi kaubamärk, kui see vastab selles sättes ette nähtud tingimustele, sealhulgas tingimusele, et seda saab graafiliselt esitada. Kuna graafilise kujutise ülesanne on eelkõige määratleda kaubamärk, et määrata kindlaks registreeritud kaubamärgiga selle omanikule antava kaitse täpne ese, peab see olema selge, täpne, iseenesest täielik, kergesti kättesaadav, arusaadav, püsiv ja objektiivne (12. detsembri 2002. aasta kohtuotsus Sieckmann, C‑273/00, EU:C:2002:748, punktid 48 ja 55, ning 6. juuni 2019. aasta kohtuotsus Deichmann vs. EUIPO, C‑223/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:471, punkt 44; vt selle kohta ka 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Red Bull vs. EUIPO, C‑124/18 P, EU:C:2019:641, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Nõnda ei registreerita määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b kohaselt „kaubamärke“, millel puudub eristusvõime.
36 Sellest tuleneb, et tähise eristusvõimet ELi kaubamärgina saab registreerimisel hinnata alles siis, kui on tuvastatud, et see tähis kujutab endast kaubamärki määruse nr 207/2009 artikli 4 tähenduses, see tähendab alates hetkest, mil tuvastatakse, et seda on võimalik graafiliselt esitada eespool punktis 34 esitatud tähenduses (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsuses Kahe paralleelse joone vahel asuvate sakkide kujutis, T‑124/20, ei avaldata, EU:T:2021:668, punkt 46), millega EUIPO sisuliselt nõustub.
37 Järelikult piisab kaubamärgi registreerimisest keeldumisel tõepoolest ainult ühe keeldumispõhjuse kohaldamisest, nagu väidab EUIPO (19. septembri 2002. aasta kohtuotsus DKV vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑104/00 P, EU:C:2002:506, punkt 28). Siiski, nagu nähtub eespool punktis 36, eeldab eristusvõime puudumise absoluutse keeldumispõhjuse kontroll, nagu käesoleval juhul apellatsioonikoda selle läbi siis, et vaidlusalune kaubamärk vastab määruse nr 207/2009 artiklis 4 ette nähtud tingimustele (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Kahe paralleelse joone vahel asuvate sakkide kujutis, T‑124/20, ei avaldata, EU:T:2021:668, punkt 56).
38 Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsuse punktist 58 (vt eespool punkt 22), et apellatsioonikoda ei kontrollinud, kas kaubamärk saab koosneda tähisest, mille registreerimist taotleti, kuna ta leidis, et selline kontroll ei ole asjakohane seoses tema järeldusega, et kõnealusel tähisel puudub eristusvõime. Seega vastupidi sellele, mis tuleneb eespool punktis 36 esitatud kaalutlustest, mis käsitlevad registreerimistaotluse kontrollimist määruse nr 207/2009 artikli 7 lõikes 1 sätestatud absoluutsete keeldumispõhjuste alusel, kontrollis apellatsioonikoda selle tähise eristusvõimet, ilma et ta oleks eelnevalt kontrollinud, kas kaubamärk saab sellest tähisest koosneda.
39 Kuigi EUIPO möönab, et „põhimõtteliselt“ eeldab kaubamärgi eristusvõime kontrollimine seda, et kaubamärk vastab määruse nr 207/2009 artiklist 4 ja artikli 7 lõike 1 punktist a tulenevatele tingimustele, siis väidab EUIPO, et käesoleval juhul ei teinud apellatsioonikoda viga, kui ta ei järginud seda lähenemisviisi, kuna ta analüüsis määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b kohaldamist nii täielikult kui võimalik, nimelt seoses „kõigi kaitse esemete ja kaubamärgivormidega, millisel kujul võib [asjaomane] tähis hüpoteetiliselt esineda“ ja seega vaatas kaebuse läbi hagejale soodsal viisil. EUIPO sõnul kontrollis apellatsioonikoda tähist ühelt poolt tähise graafilise kujutise ja sellele vastava kirjelduse osa alusel ning teiselt poolt võttes arvesse kirjeldust, mis ei vasta sellele kujutisele, see tähendab taktiilset muljet kirjeldavas osas.
40 Sellega seoses tuleb märkida, et isegi kui eeldada, et apellatsioonikoda tõepoolest kontrollis selliste hüpoteetiliste eri kaubamärgivormide võimalikku eristusvõimet, mille kujul võib tähis esineda – mis ei ilmne siiski selgesti vaidlustatud otsusest –, ei saa selline kontroll õigustada asjaolu, et apellatsioonikoda ei täitnud määrusest nr 207/2009 tulenevaid absoluutsete keeldumispõhjuste kontrollimisega seotud kohustusi.
41 Tuleb meelde tuletada, et selle hindamiseks, kas kaubamärgil puudub eristusvõime või mitte, tuleb arvestada kaubamärgist jäävat tervikmuljet (vt 25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Develey vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑238/06 P, EU:C:2007:635, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Käesoleval juhul aga taotletakse registreerimistaotluse kohaselt kaitset nii veevooluregulaatorite struktuuri ühele koostisosale kui ka asjaomase tähise taktiilsele laadile (vt eespool punkt 3). Sellest tuleneb, et igal juhul ei saanud apellatsioonikoda kontrollida selle tähise eristusvõimet lähtudes hüpoteesidest, milles ta võttis tähise teatavaid aspekte valikuliselt arvesse, jättes aga muu hulgas selle taktiilse laadiga arvestamata. Lisaks kuulub argument, mille EUIPO esitas kohtuistungil ja mille kohaselt apellatsioonikoda leidis, et taotletavast tähisest jääv taktiilne mulje ei vasta selle graafilisele kujutisele, vaid see ilmneb üksnes selle kirjeldusest, määruse nr 207/2009 artikli 4 ja artikli 7 lõike 1 punkti a kohaldamise analüüsi juurde.
43 Seega ei saa EUIPO argumendiga nõustuda.
44 EUIPO väidab samuti, et eespool punktis 36 esitatud kaalutlused, mille Üldkohus esitas 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsuses Kahe paralleelse joone vahel asuvate sakkide kujutis (T‑124/20, ei avaldata, EU:T:2021:668), puudutavad kehtetuks tunnistamise menetlust ning neid ei saa käesoleval juhul kohaldada. See argument ei ole põhjendatud. Vastupidi sellele, mida väidab EUIPO, ei saa registreerimisest keeldumise absoluutsete põhjuste esinemist kontrollida teistsuguste põhimõtete alusel kui need, mida kohaldatakse nende põhjuste esinemise kontrollimisel, kui neile tuginetakse kehtetuks tunnistamise taotluse põhjendamiseks, nagu nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud asjas.
45 Lisaks ei saa nõustuda EUIPO argumendiga, et erinevalt kohtuasjast, milles tehti 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Kahe paralleelse joone vahel asuvate sakkide kujutis (T‑124/20, ei avaldata, EU:T:2021:668), ei ole käesoleval juhul vaidluse all taotletava tähise kasutamise käigus omandatud eristusvõime. Eespool punktis 36 esitatud kaalutlused on küll eriti olulised siis, kui registreerimistaotluse esitaja tugineb asjaomase kaubamärgi kasutamise käigus omandatud eristusvõimele, sest vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 7 lõikele 3 muudab kasutamise käigus omandatud eristusvõime – eeldusel, et see on tõendatud – selle määruse artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud absoluutse keeldumispõhjuse kohaldamatuks. Siiski ei piirdu nende kaalutluste aluseks olev huvi selliste asjaoludega. Tähise ELi kaubamärgina registreerimisega antud kaitse eseme määratlemine määruse nr 207/2009 artikli 4 tähenduses (vt eespool punkt 34) on vajalik ka enne selle olemusliku eristusvõime kontrollimist, nagu nähtub eespool punktist 36.
46 Lisaks tuleb märkida, et käesoleval juhul kontrollis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 51–54 täiendavalt, kas taotletav kaubamärk on määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 3 tähenduses omandanud kasutamise käigus eristusvõime. Selline kontroll ei ole aga isegi mõeldav, kui asjaomast tähist ei ole võimalik selle määruse artikli 4 tähenduses graafiliselt esitada ja seega tuleb tähise registreerimisest vastavalt asjaomase määruse artikli 7 lõike 1 punktile a keelduda (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Kahe paralleelse joone vahel asuvate sakkide kujutis, T‑124/20, ei avaldata, EU:T:2021:668, punkt 47).
47 Eeltoodust tuleneb, et asjakohaste õigusnormide tõlgendamine ja eelkõige küsimus, kas tähis, mille registreerimist ELi kaubamärgina taotletakse, vastab määruse nr 207/2009 artiklis 4 sätestatud tingimustele, sealhulgas tingimusele, et seda peab saama graafiliselt esitada, ja kas see võib seega olla kaubamärk, tuleb käesoleval juhul tingimata lahendada enne artikli 7 lõike 1 punkti b ja artikli 95 lõike 1 rikkumisele tuginevate väidete analüüsimist.
48 Seetõttu eiraks Üldkohus õiguspärasuse üle otsustava kohtu rolli, kui ta esiteks jätaks tõdemata – isegi juhul, kui pooled ei ole seda nõudnud –, et vaidlustatud otsus on vastu võetud õigusnormi, nimelt määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel, mis võib käesoleval juhul osutuda vastavas asjas kohaldamatuks juhul, kui tähis, mille registreerimist on taotletud, ei saa olla kaubamärk määruse nr 207/2009 artikli 4 tähenduses – mida apellatsioonikoda ei ole kontrollinud –, ja kui ta teiseks peaks tegema otsuse talle lahendamiseks esitatud vaidluse kohta, kohaldades sama sätet.
49 Seega tuleb väide, et rikutud on õiguse kohaldamisala, tõstatada omal algatusel.
Õiguse kohaldamisala rikkumist käsitleva väite põhjendatus
50 Nagu nähtub eespool punktidest 36 ja 47, tuleb selleks, et otsustada, kas määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt b on käesoleval juhul registreerimistaotluse läbivaatamisel kohaldatav, kontrollida, kas tähis, mille registreerimist taotletakse, vastab sama määruse artiklis 4 ette nähtud registreerimise tingimustele, nimelt eelkõige sellele, kas seda saab eespool punktis 34 kirjeldatud tähenduses graafiliselt esitada.
51 Hageja väidab, et ELi kaubamärgi registreerimistaotluse esemeks oleva tähise graafiline kujutis koos selle kirjeldusega – eelkõige seoses selle koostisosast lamellide elastsuse ja sellega, et need põhjale sõrmega vajutades painduvad ning need on alusega paralleelsed – on selle tähise, sealhulgas sellest jääva taktiilse mulje esitamiseks piisav. Lisaks viitas ta apellatsioonikojale 22. jaanuari 2020 esitatud kaebuse põhjendustes sisalduvatele märkustele (vt eespool punkt 21).
52 EUIPO väidab, et taktiilne mulje, mis jääb taotletavast tähisest, ei tulene mitte selle graafilisest kujutisest, vaid üksnes sellele kujutisele lisatud kirjeldusest. Seda kirjeldust ei saa tema sõnul aga komisjoni 5. märtsi 2018. aasta rakendusmääruse (EL) 2018/626, millega kehtestatakse määruse 2017/1001 teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad ja tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) 2017/1431 (ELT 2018, L 104, lk 37), artikli 3 lõike 2 alusel arvesse võtta, sest see laiendab taotletava kaitse eset võrreldes sellega, mis tuleneb tähise graafilisest kujutisest.
53 Kõigepealt tuleb märkida, et rakendusmääruse 2018/626 artikkel 3 kuulub selle määruse II jaotisesse. Kuigi see määrus oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal kehtiv, näeb selle artikli 39 lõike 2 punkt a ette, et nimetatud II jaotis ei ole enne 1. oktoobrit 2017 esitatud ELi kaubamärgi taotluste suhtes kohaldatav. Seega vastupidi sellele, mis on võetud eelduseks EUIPO argumentides, ei ole see määrus käesoleval juhul kohaldatav, kuna asjaomase kaubamärgi registreerimistaotlus esitati 1. septembril 2016. Lisaks kohaldatakse rakendusmääruse 2018/626 artiklis 37 ette nähtud üleminekumeetmete kohaselt määruse nr 2868/95 sätteid jätkuvalt nende pooleliolevate menetluste suhtes, mille suhtes ei kohaldata seda rakendusmäärust, kuni need menetlused on lõpule viidud.
54 Järgmiseks tuleb meelde tuletada, et asjaomase kaubamärgi registreerimistaotluse kohaselt taotletakse kaitset nii veevooluregulaatorite struktuuri ühele detailile kui ka asjaomase tähise taktiilsele laadile. Lisaks kinnitas hageja kohtuistungil Üldkohtu suulisele küsimusele vastates, et selle kaubamärgi kaks aspekti, nimelt asjaolu, et tegemist on asendimärgiga ja et see on taktiilne tähis, on kaubamärgi registreerimistaotluse seisukohalt võrdse tähtsusega ning et nende aspektide kombinatsioon peaks seega olema selles osas otsustava tähtsusega.
55 Mis puutub küsimusse, kas tähis, mille registreerimist taotletakse, vastab määruse nr 207/2009 artiklis 4 ette nähtud registreerimistingimustele, siis tuleb märkida, et tähist, milleks on silindrilise sanitaarseadme detaili ühte otsa paigaldatav struktuur, mis koosneb ringikujulistest kontsentrilistest elastsetest mõne millimeetri kõrgustest lamellidest, millega on kaetud kogu detaili otsa läbilõige, saab graafiliselt kujutada, nagu on näha eespool punktis 2 esitatud kujutiselt. Ka EUIPO möönab (vt eespool punktid 39 ja 52), et see ei ole nii seoses sellest struktuurist jääva taktiilise muljega, mis tuleneb lamellide elastsusest, kuivõrd need on põhjale sõrmega vajutades painduvad ning need on põhjaga paralleelsed. Nagu on eespool punktis 34 märgitud, võib tähis olla ELi kaubamärk, kui see vastab selles sättes ette nähtud tingimustele, sealhulgas graafilise kujutamise võimaluse tingimusele, kusjuures kaubamärgi graafiline kujutis peab lisaks olema selge, täpne, iseenesest täielik, kergesti kättesaadav, arusaadav, püsiv ja objektiivne.
56 Määruse nr 2868/95 eeskirja 3 lõikes 3 on tõesti nähtud ette, et registreerimistaotlus „võib sisaldada märgi kirjeldust“. Nagu hageja sisuliselt väidab (vt eespool punkt 51), tuleb juhul, kui kirjeldus on esitatud registreerimistaotluses, seda seega hinnata koos graafilise kujutisega (vt 19. juuni 2019. aasta kohtuotsus adidas vs. EUIPO – Shoe Branding Europe (Kolme paralleelse triibu kujutis), T‑307/17, EU:T:2019:427, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtupraktikast tuleneb siiski, et kui taotlusele on lisatud tähise sõnaline kirjeldus, peab see kirjeldus aitama täpsustada kaubamärgiõiguse alusel taotletava kaitse eset ja ulatust ning selline kirjeldus ei tohi olla vastuolus kaubamärgi graafilise kujutisega ega tohi tekitada kahtlusi graafilise kujutise eseme ja ulatuse suhtes (vt 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Red Bull vs. EUIPO, C‑124/18 P, EU:C:2019:641, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
57 Käesoleval juhul ei nähtu taotletavast tähisest jääv taktiilne mulje täpselt ja täielikult selle tähise graafilisest kujutisest enesest, vaid äärmisel juhul sellele lisatud kirjeldusest. Järelikult ei täpsusta see kirjeldus kõnealuse tähise graafilist kujutist eespool punktis 56 viidatud kohtupraktika tähenduses, vaid võib hoopis tekitada kahtlusi graafilise kujutise eseme ja ulatuse osas nii, et sellega soovitakse taotletava kaitse objekti laiendada, nagu väidab sisuliselt EUIPO.
58 Eeltoodust tuleneb, et tähis, mille registreerimist taotletakse, ei vasta määruse nr 207/2009 artiklis 4 sätestatud tingimustele ja on seega vastuolus osutatud määruse artikli 7 lõike 1 punktis a sätestatud absoluutse keeldumispõhjusega.
59 See järeldus ei mõjuta määruse 2017/1001 artikli 4 ja artikli 7 lõike 1 punkti a tõlgendamist ja kohaldamist juhtudel, mis kuuluvad selle määruse ajalisse kohaldamisalasse.
60 Sellest järeldub, et nagu nähtub eespool punktidest 36 ja 37, ei saa määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b asjaomase tähise ELi kaubamärgina registreerimise taotluse hindamisel kohaldada. Järelikult ei saanud apellatsioonikoda seda sätet õiguspäraselt kohaldada, tehes otsuse, millega jäeti rahuldamata kaebus kontrollija otsuse peale, millega selle tähise registreerimisest keelduti.
61 Seega tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus on vastu võetud õiguse kohaldamisala rikkudes ja tuleb seega tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida hageja poolt 15. aprillil 2022 Üldkohtu kantseleisse saabunud kirjas esitatud näidiste vastuvõetavust.
Kohtukulud
62 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna EUIPO on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kümnes koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) viienda apellatsioonikoja 3. juuni 2021. aasta otsus (asi R 2327/2019-5).
2. Mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.
Kornezov | Buttigieg | Kowalik-Bańczyk |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. detsembril 2022 Luxembourgis.
Allkirjad