7. juulil 2021 esitatud hagi – Banque postale versus SRB

(kohtuasi T-383/21)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Banque postale (Pariis, Prantsusmaa) (esindajad: advokaadid A. Gosset-Grainville, M. Trabucchi ja M. Dalon)

Kostja: Ühtne Kriisilahendusnõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

ELTL artikli 263 alusel tühistada 14. aprilli 2021. aasta otsus nr SRB/ES/2021/22 ühtse kriisilahendusfondi 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta osas, milles see puudutab hagejat;

ELTL artikli 277 alusel jätta kohaldamata ühtse kriisilahenduskorra määruse, rakendusmääruse ja delegeeritud määruse järgmised sätted:

kriisilahenduskorra määruse artikli 69 lõiked 1 ja 2, artikli 70 lõige 1 ja lõike 2 punktid a ja b;

delegeeritud määruse artikli 4 lõige 2, artiklid 6 ja 7 ning I lisa;

rakendusmääruse artikkel 4;

mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kaheksa väidet.

Esimene väide, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna ühtse kriisilahendusfondi ex ante osamaksete arvutamise metoodika, mis on ette nähtud ühtse kriisilahenduskorra määruses ja delegeeritud määruses, ei kajasta asutuste tegelikku suurust ega tegelikku riski.

Teine väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, kuna ühtse kriisilahendusfondi ex ante osamaksete mehhanism, mis on ette nähtud ühtse kriisilahenduskorra määruses ja delegeeritud määruses, põhineb hinnangul, mis kunstlikult suurendab selliste suurte prantsuse asutuste riskiprofiili nagu hageja ja toob seetõttu kaasa ebaproportsionaalselt suure osamakse summa.

Kolmas väide, et on rikutud õiguskindluse põhimõtet, kuna esiteks ei saa ühtse kriisilahenduskorra määruse, rakendusmääruse ja delegeeritud määruse alusel arvutatavate ex ante osamaksete suurust aegsasti piisava täpsusega ette näha ja teiseks ei sõltu see niivõrd asutusse enda olukorrast ja riskiprofiilist, vaid pigem tema olukorrast suhetes teiste osamakseid tegevate asutustega. Viimaks leiab hageja, et delegeeritud määruse raames ei oleks komisjon pidanud olema vastutav riskinäitajate kehtestamise eest, kuna neil kriteeriumidel on eriti keskne ja määrav tähtsus osamaksete suuruse kindlaksmääramisel (ELTL artikkel 290).

Neljas väide, et on rikutud hea halduse põhimõtet, kuna vaidlustatud otsuses ei ole esitatud piisavalt selgeid ja kõikehõlmavaid asjaolusid, mille alusel saaks tasumisele kuuluva osamakse suurust põhjendada ja kontrollida.

Viies väide, et on rikutud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet. Ka selle väite põhjendamisel tugineb hageja sellele, et vaidlustatud otsuses ei ole esitatud piisavalt selgeid ja kõikehõlmavaid asjaolusid, mille alusel saaks tasumisele kuuluva osamakse suurust põhjendada ja kontrollida.

Kuues väide, et tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamise piirangute osas on rikutud põhjendamiskohustust, kuna vaidlustatud otsuses ei ole täpselt ja üksikasjalikult selgitatud, miks on esiteks vaja kehtestada tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamise ülempiiriks 15% ja teiseks aktsepteerida tagatisena ainult sularaha.

Seitsmes väide, et on tehtud ilmselge hindamisviga. Sellega seoses väidab hageja, et protsüklilisuse risk ja likviidsusrisk, millele tuginedes Ühtne Kriisilahendusnõukogu piirab tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamist, on põhjendamatud, arvestades eelkõige tagasivõtmatute maksekohustuste eripära ja nende kasutamise konteksti.

Kaheksas väide, et on rikutud õigusnormi. Hageja väidab, et esiteks tugineb Ühtne Kriisilahendusnõukogu tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamist lubavate õigusnormide väärale tõlgendusele, kehtestades kõigi asutuste kohta abstraktse analüüsi alusel ühesuguse meetme, ja teiseks jätab ta need õigusnormid ilma soovitud toimest, kuna tagasivõtmatute maksekohustuste osakaal on süstemaatiliselt ja ilma piisava põhjenduseta piiratud seadusjärgse miinimumiga.

____________