Kohtuasi C‑507/15

Agro Foreign Trade & Agency Ltd

versus

Petersime NV

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank van koophandel te Gent)

Eelotsusetaotlus – Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad kaubandusagendid – Direktiiv 86/653/EMÜ – Liikmesriikide õigusaktide ühtlustamine – Ülevõttev Belgia seadus – Kaubandusagendileping – Belgias asuv käsundiandja ja Türgis asuv kaubandusagent – Belgia õiguse valiku tingimus – Kohaldamatu seadus – EMÜ‑Türgi assotsieerimisleping – Kooskõla

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (esimene koda) 16. veebruari 2017. aasta otsus

1.        Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad kaubandusagendid – Direktiiv 86/653 – Eesmärk

(Nõukogu direktiiv 86/653, põhjendused 2 ja 3 ning artiklid 17 ja 18)

2.        Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad kaubandusagendid – Direktiiv 86/653 – Liikmesriigi õigusakt, millega jäetakse selle kohaldamisalast välja kaubandusagendileping, mille puhul asub kaubandusagent Türgis, kus ta sellest lepingust tulenevalt tegutseb, ja käsundiandja asub asjaomases liikmesriigis – Lubatavus – MÜ‑Türgi assotsieerimisleping, millega ei laiene direktiiviga ette nähtud kaitsenormistik Türgis asuvatele kaubandusagentidele

(ELTL artikkel 21; EMÜ‑Türgi assotsieerimisleping; nõukogu direktiiv 86/653)

3.        Rahvusvahelised lepingud – EMÜ‑Türgi assotsieerimisleping – Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Lisaprotokolli artikli 41 lõikest 1 tulenev standstill‑tingimus – Kohaldamisala – Türgis asuv kaubandusagent, kes ei osuta teenuseid liikmesriigis – Välistamine

(EMÜ‑Türgi assotsieerimisleping; EMÜ‑Türgi assotsieerimisleping lisaprotokoll, artikli 41 lõige 1)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 28–31)

2.      Nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ning Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahelist assotsieerimislepingut, millele kirjutasid 12. septembril 1963 Ankaras alla ühelt poolt Türgi Vabariik ning teiselt poolt EMÜ liikmesriigid ja ühendus ning mis sõlmiti, kiideti heaks ja kinnitati ühenduse nimel nõukogu 23. detsembri 1963. aasta otsusega 64/732/EMÜ, tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusesse direktiivi üle võttev siseriiklik õigusakt, millega jäetakse selle kohaldamisalast välja kaubandusagendileping, mille puhul asub kaubandusagent Türgis, kus ta sellest lepingust tulenevalt tegutseb, ja käsundiandja asub selles liikmesriigis, mistõttu neil asjaoludel ei saa kaubandusagent tugineda selle direktiiviga kaubandusagentidele tagatud õigustele pärast sellise kaubandusagendilepingu ülesütlemist.

Nimelt ei ole kaubandusagentide vahel konkurentsitingimuste liidus ühtlustamiseks vaja pakkuda kaubandusagentidele, kes asuvad ja tegutsevad väljaspool liitu, sarnast kaitset kaubandusagentidega, kes asuvad ja/või tegutsevad liidus.

Neil asjaoludel tuleb märkida, et selline kaubandusagent nagu põhikohtuasja hageja, kes tegutseb vastavalt kaubandusagendilepingule Türgis, ei kuulu direktiivi 86/653 kohaldamisalasse, sõltumata asjaolust, et käsundiandja asub liikmesriigis, ning selle direktiiviga kaubandusagentidele pakutud kaitset ei pea talle imperatiivselt kohaldama.

Konkreetselt liidu ja Türgi Vabariigi vahelise assotsiatsiooni kohta on Euroopa Kohus juba leidnud, et selleks et otsustada, kas liidu õiguse sätet saab selle assotsiatsiooni raames analoogia alusel kohaldada, tuleb võrrelda ühelt poolt assotsieerimislepingu eesmärki ja konteksti, kuhu see kuulub, ning teiselt poolt kõnealuse liidu õigusakti eesmärki ja konteksti (kohtuotsus, 24.9.2013, Demirkan, C‑221/11, EU:C:2013:583, punkt 48). Tuleb aga meenutada, et assotsieerimislepingu ja lisaprotokolli otstarve on Türgi majanduse arengu edendamine ning nad taotlevad seega üksnes puhtmajanduslikku eesmärki (vt selle kohta kohtuotsus, 24.9.2013, Demirkan, C‑221/11, EU:C:2013:583, punkt 50).

Seevastu liidu õiguses tugineb kaubandusagentide suhtes direktiiviga 86/653 ette nähtud normistiku kaudu asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kaitse eesmärgile rajada siseturg, mis on sisepiirideta ala, kaotades kõik piirangud, mis sellise turu rajamist takistavad.

Just taotletav eesmärk eristab aluslepinguid assotsieerimislepingust ning need erinevused on takistuseks sellele, et kaubandusagentide suhtes direktiiviga 86/653 ette nähtud kaitsenormistikku võiks pidada selliseks, mis laieneb Türgis asuvatele kaubandusagentidele assotsieerimislepingu raames.

(vt punktid 34–35, 41, 42, 44, 45, 52 ja resolutsioon)

3.      Mis puudutab lisaprotokolli artikli 41 lõiget 1, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt keelavad assotsieerimislepingule lisatud assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980 otsuse nr 1/80 assotsiatsiooni arengu kohta artiklis 13 ja lisaprotokolli artikli 41 lõikes 1 sätestatud standstill-tingimused üldjuhul uute riigisiseste meetmete võtmise, mille eesmärk või tagajärg on seada nimetatud otsuse või lisaprotokolli asjaomase liikmesriigi suhtes jõustumise kuupäeval kehtinutest rangemad tingimused sellele, kuidas Türgi kodanik võib selle liikmesriigi territooriumil kasutada majandustegevusega tegelemise vabadust (kohtuotsus, 12.4.2016, Genc, C‑561/14, EU:C:2016:247, punkt 33).

Sellest tuleneb, et lisaprotokolli artikli 41 lõige 1 puudutab üksnes neid Türgi kodanikke, kes kasutavad asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust liikmesriigis.

Järelikult kaubandusagent, kes asub Türgis ja kes ei osuta teenuseid asjaomases liikmesriigis, nagu see on põhikohtuasja hageja puhul, ei kuulu selle sätte isikulisse kohaldamisalasse.

(vt punktid 47–49)