16. septembril 2008 esitatud hagi - Euroopa Ühenduste Komisjon versus Hispaania Kuningriik

(Kohtuasi C-400/08)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Hageja: Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: E. Traversa ja R. Vidal Puig, keda abistasid advokaadid C. Fernández Vicién ja I. Moreno-Tapia Rivas)

Kostja: Hispaania Kuningriik

Hageja nõuded

Tuvastada, et kuna Hispaania Kuningriik seadnud piirangud jaekaubanduspindade rajamisele seaduse nr 7/1996 jaekaubanduskorra kohta alusel ning Kataloonia autonoomse piirkonna sama valdkonda puudutavate õigusaktide (seadus nr 18/2005 kaubanduspindade kohta; dekreet nr 378/2006 seaduse nr 18/2005 rakendamise kohta ning dekreet nr 379/2006 kaubanduskeskuste uue territoriaalse sektoraalse plaani heakskiitmise kohta) alusel, on Hispaania Kuningriik rikkunud EÜ artiklist 43 tulenevaid kohustusi;

mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.

Väited ja peamised argumendid

Kõnealused Hispaania ja Kataloonia õigusnormid (seadus nr 7/1996, Kataloonia seadus nr 18/2005, Kataloonia dekreedid nr 378/2006 ja 379/2006) seavad igale ettevõtjale, kes soovib avada või laiendada suurt kaubanduskeskust, muuta selle sihtotstarvet või see ümber kolida või võõrandada, kohustuse saada Generalidadi luba koos kohalikult omavalitsuselt saadava kohustusliku kasutusloaga, kusjuures viimase eesmärk on kinnitada hoone vastavust kehtivate ehitusnormidega. Kauplemisloa väljastamisel on seatud sõltuvusse mitmest üksikotsustusest, mille hulka kuulub projekti sobimine kaubanduskeskuste territoriaalse sektoraalse plaaniga, mistõttu ei anta luba hoonele, mis ei vasta selle plaani kõigile nõuetele, projekti asukohale linna üldplaneeringus ning taotluse esitanud ettevõtja seotuse astmest.

Komisjon leiab, et Hispaania ja Kataloonia kõnealused õigusnormid kujutavad endast asutamisvabaduse õigustamatut piirangut EÜ artikli 43 tähenduses järgmistel põhjendustel:

1.    Nõue saada - lisaks kohaliku omavalitsuse loale - kauplemisluba, mis väljastatakse kriteeriumite alusel, mis ei ole seotud üksnes maakorralduse ja keskkonnaga, vaid mis puudutavad ka teatavat liiki suurte kaubanduskeskuste lisandumisel kaasnevat võimalikku majanduslikku mõjuga kaubaturu konkurentsistruktuurile ning "turuvajaduse" tõendamist, raskendab teatavat liiki suurte kaubanduskeskuste rajamist.

2.    Kõnealused siseriiklikud õigusnormid on diskrimineerivad, kuna need eelistavad väiksemaid kaubanduskeskusi (mis vastavad Kataloonia tavapärasele kaubandusstruktuurile ning seega kohalikule kaubandusele) suurtele ostukeskustele (mis vastavad teistest liikmesriikidest pärit äriühingute kasutatavatele müügivõrkudele).

Komisjon leiab, et seda korda ei saa õigustada EÜ artiklis 46 sätestatud alustega (avalik kord, avalik julgeolek või rahvatervise kaitse), millele siseriiklikud ametivõimud ei ole muu hulgas ka tuginenud.

Komisjon leiab, et Hispaania ja Kataloonia ametivõimude esitatud õigustused - tarbijakaitse (väikekaubanduse kaitse, et tagada konkurentsivõimeline pakkumine igal turul), keskkonnakaitse ja linnakeskkonna kaitse - ei ole järgmistel põhjustel vastuvõetavad:

1.    Vaatluse all olnud õigusaktides sätestatud kriteeriumid ei kaitse tegelikkuses tarbijat, nagu seda väidavad siseriiklikud ametivõimud, vaid eelistavad väikekaubandust, võrreldes suurte kaubandusettevõtjatega. Seetõttu ei ole need meetmed kohased taotletava eesmärgi saavutamiseks, kuna nendega järgitakse tegelikult majanduslikke eesmärke.

2.    Kõnealused meetmed ületavad tegelikkuses seda, mis on vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks. Igal juhul peavad siseriiklikud ametivõimud tõendama, et taotletavaid eesmärke ei oleks olnud võimalik saavutada vähem piiravate meetmetega.

____________