Kohtuasi T‑91/05

Sinara Handel GmbH

versus

Euroopa Liidu Nõukogu ja

Euroopa Ühenduste Komisjon

Menetlusküsimused – Vastuvõetamatuse vastuväide – Kahju hüvitamise hagi – Saamata jäänud tulu – Nõue hüvitada dumpinguvastased tollimaksud – Pädevuse puudumine

Kohtumääruse kokkuvõte

1.      Kahju hüvitamise hagi – Ese – Ühenduse vastu EÜ artikli 288 teise lõigu alusel esitatud kahju hüvitamise nõue – Euroopa Kohtu ainupädevus – Hagi olemuse kontroll

(EÜ artikkel 234, esimese lõigu punkt b, EÜ artikkel 235 ja artikkel 288, teine lõik; nõukogu määrus nr 2913/92, artiklid 243–246)

2.      Menetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded

(EÜ artikkel 288; Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 19 ja artikli 46 esimene lõik; Esimese Astme Kohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c)

1.      EÜ artiklite 235 ja 288 sätted koostoimes annavad ühenduse kohtule ainupädevuse ühendustele omistatava kahju hüvitamise hagide üle otsustamiseks, samas kui üksnes siseriiklikud kohtud on pädevad lahendama selliste summade tagasinõudmist puudutavat hagi, mille siseriiklik asutus on sisse nõudnud õigusvastaselt ühenduse õigusnormide alusel, mis on hiljem kehtetuteks tunnistatud.

Seetõttu ei ole ühenduse kohtud, kui neile esitatakse eespool viidatud sätete alusel kahju hüvitamise nõue, vabastatud neile esitatud hagi tegeliku olemuse kontrollimisest üksnes põhjusel, et vea, mille alusel hüvitamisõigus tekib, on teinud ühenduse institutsioon.

See kontroll viib tõdemuseni – nagu kinnitavad ka määruse nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, artiklite 243–246 sätted –, et nõue, mis on esitatud nii, et selles taotletakse saamata jäänud tulu hüvitamist, kuid mida tuleb siiski pidada väidetavalt õigusvastaste ühenduse õigusnormide kohaldamisel ettevõtja poolt tasutud dumpinguvastaste tollimaksude hüvitamise nõudeks, kuulub siseriiklike kohtute pädevusse, kes peavad otsustama selle nõude põhjendatuse üle ning juhul, kui neil on kahtlusi ühenduse õigusnormide kehtivuse kohta, kasutama EÜ artikli 234 sätestatud eelotsusemenetlust, ning mitte ühenduse kohtu pädevusse.

Väidetav kahju tuleneb tegelikult vahetult, tingimata ja eranditult nimetatud dumpinguvastaste tollimaksudena võetud summa tasumisest, kuigi selle suurus ei vasta täpselt tasutud tollimaksude summale, kuna hagejaks olev ettevõtja võttis kahju kindlaksmääramisel arvesse ülemäärased maksud, mida ta oleks pidanud tulult tasuma, kui temalt ei oleks nimetatud tollimakse võetud.

(vt punktid 47–53, 60, 79)

2.      Õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks on hagiavalduse vastuvõetavuseks vaja, et peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele tuginetakse, tuleneksid kasvõi kokkuvõtlikult, ent siiski järjekindlalt ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist. Ühenduse institutsiooni tekitatud kahju hüvitamiseks esitatud hagiavaldus peab sisaldama andmeid, mis võimaldavad kindlaks määrata eelkõige kahju, mida on hageja väitel talle tekitatud, ja täpsemalt selle kahju olemuse ja ulatuse. Eriasjaoludel ei ole tingimata vajalik hagiavalduses täpsustada kahju täpset ulatust ja väljendada nõutavat hüvitissummat arvuliselt, kuna hageja peab oma hagiavalduses selliseid asjaolusid tõendama või need vähemalt märkima.

Seega asjaolu, et ühenduse kohtud on ühenduse vastutuse põhimõtte kohta juba vaheotsuses seisukoha avaldanud, jättes hüvitise täpselt kindlaks määramise hiljem otsustamiseks, ei vabasta hagejat kuidagi kohustusest täita Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c ette nähtud minimaalseid vorminõudeid. Sellest tuleneb, et hageja, kes taotleb Esimese Astme Kohtult sellist vaheotsust, on kohustatud esitama ühendusele etteheidetava käitumise, kahju iseloomu ja olemuse ning selle käitumise ja kahju vahelise põhjusliku seose kindlakstegemiseks vajalikke andmeid, ning ta peab lisaks märkima põhjused, mis õigustavad erandi tegemist nõudest, et hagiavaldus peab sisaldama väidetava kahju summa arvulist hinnangut.

Igal juhul ei ole Esimese Astme Kohtu ülesanne otsustada teoreetiliselt ja abstraktselt sobiva arvutusmeetodi üle ettevõtja saamata jäänud tulu kindlaksmääramiseks. Ettevõtja ülesanne on piisavalt täpsustada sellise saamata jäänud tulu eri aspekte.

(vt punktid 108–111, 119–121)