EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (kolmas koda)
20. juuni 2012(*)
Avalik teenistus – Avalik konkurss – Konkursikomisjoni otsus mitte lubada kandidaati hindamiskatsele – Õiguskaitsevahendid − Hagi esitamine halduskaebuse kohta tehtavat otsust ära ootamata – Vastuvõetavus – Konkursile lubamise eritingimused – Nõutav töökogemus
Kohtuasjas F‑66/11,
mille ese on hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, menetluses
Alma Yael Cristina, elukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid S. Rodrigues, A. Blot ja C. Bernard-Glanz,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: B. Eggers ja P. Pecho, hiljem B. Eggers,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: president S. Van Raepenbusch, kohtunikud R. Barents ja K. Bradley (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik X. Lopez Bancalari,
arvestades kirjalikus menetluses ja 29. veebruari 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 A. Y. Cristina esitas Avaliku Teenistuse kohtu kantseleisse 12. juulil 2011 saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi, milles ta taotleb esiteks, et tühistataks avaliku konkursi EPSO/AST/111/10 komisjoni otsus mitte lubada teda selle konkursi katsetele, ning teiseks, et Euroopa Komisjonilt mõistetaks tema kasuks välja hüvitis selle otsuse tõttu väidetavalt tekitatud kahju eest.
Õiguslik raamistik
2 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 90 lõige 2 sätestab:
„Iga isik, kelle suhtes kohaldatakse käesolevaid personalieeskirju, võib esitada ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule kaebuse teda kahjustava meetme kohta, kui nimetatud asutus või ametiisik on teinud otsuse või kui ta pole võtnud käesolevates personalieeskirjades ettenähtud meedet. Kaebus tuleb esitada kolme kuu jooksul. [...]”
3 Personalieeskirjade artikli 91 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:
„Euroopa Liidu Kohtule esitatud [hagi] käsitletakse ainult juhul, kui:
– ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule on eelnevalt esitatud kaebus vastavalt artikli 90 lõikele 2 ja selles ettenähtud tähtaja jooksul; ja
– kaebus on otsese otsusega või kaudse otsusega tagasi lükatud.”
[täpsustatud tõlge]
4 Personalieeskirjade III lisa artiklis 2, mis käsitleb personalieeskirjade artiklis 29 nimetatud konkursimenetlust, on sätestatud:
„Kandidaadid peavad täitma ametisse nimetava asutuse või ametiisiku määratud blanketi.
Neilt võidakse nõuda täiendavaid dokumente või lisateavet.”
5 Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) avaldas 17. novembril 2010 Euroopa Liidu Teatajas teate avaliku konkursi EPSO/AST/111/10 kohta, mis korraldati palgaastmega AST 1 assistentide reservnimekirja koostamiseks sekretäritöö valdkonnas (ELT C 312 A, lk 1, edaspidi „konkursiteade”).
6 Konkursiteate II jaotis „Ametikohustuste laad” oli sõnastatud järgmiselt:
„Täidetavate ametikohustuste laad ja tase eeldavad järgmiste ülesannete täitmist:
− koosolekute korraldamine ja koordineerimine, sealhulgas toimikute ja töödokumentide koostamine;
− telefonikõnede vastuvõtmine, filtreerimine ja käsitlemine, kirjavahetuse käsitlemine ja üldise teabe edastamine telefonis;
− [post]kastide ja funktsionaalsete postkastide haldamine;
− töökavade haldamine, tähtpäevade järelevalve ja tähtaegadest kinnipidamise jälgimine;
− üldine halduslik tugi, eelkõige dokumendihalduses (dokumentide ja kirjavahetuse vastuvõtt, käsitlemine, jälgimine ja klassifitseerimine);
− lähetuste ettevalmistamine ja haldamine, puudumiste haldamine;
− dokumentide esitamine ja kontrollimine (küljendus, vorming, tabelid);
− märgukirjade, kirjade, ja aruannete projektide koostamine (sekretäri tasemel);
− muu erinev administratiivne sekretäritöö, mis on seotud toimikute haldamise ja teabe otsimisega ning milleks on eelkõige vaja kasutada infotehnoloogilisi vahendeid;
− tõlketeenustes: tõlketaotluste vastuvõtt, haldamine ja käsitlemine ning eelkõige dokumentide ettevalmistamine, töötlemine ja viimistlemine, peamiselt tõlketarkvara abil, tõlkemälude täiendamine ja ajakohastamine, samuti masinakirjatöö, küljendamine ja vormindamine;
[...]”
7 Konkursiteate III jaotise punktis 2 sätestatud konkursile lubamise eritingimustes oli diplomite osas ette nähtud, et kandidaatidel peab olema kas lõpudiplomiga tõendatud kõrgharidus, mis on ametikohustuste laadiga otseselt seotud (punkti III.2.1 alapunkt a), või lõpudiplomiga tõendatud keskharidus, mis tagab juurdepääsu kõrgkooliõpingutele, koos vähemalt kolmeaastase töökogemusega, mis on ametikohustuste laadiga otseselt seotud (punkti III.2.1 alapunkt b).
8 Konkursiteate IV jaotise punktis 1 oli märgitud, et eelvalikutestidele kutsutakse üksnes kandidaadid, kes kinnitasid elektroonilisel registreerumisel, et vastavad konkursiteate III jaotises nimetatud üld‑ ja eritingimustele.
9 Konkursiteate V jaotise punktis 1 oli juhitud tähelepanu, et katsetele lubatakse kandidaadid, kes peale selle, et said eelvalikutestidel parimad hinded ja nõutava miinimumarvu punkte, vastavad ka oma elektroonilisel registreerumisel tehtud avalduste kohaselt konkursiteate III jaotises nimetatud konkursile lubamise üld‑ ja eritingimustele.
10 Samas sättes oli täpsustatud, et lubamist katsetele kinnitatakse, ilma et see piiraks õigust kontrollida hiljem kandidaadi toimikule lisatud tõendavaid dokumente.
11 Konkursiteate VII jaotise punktis 2 oli märgitud, et katsetele lubatud kandidaatidel palutakse edastada täielik kandideerimistoimik (allkirjastatud elektrooniline kandideerimisvorm ja tõendavad dokumendid).
12 Konkursiteates oli ka raami sees ja paksus kirjas järgmine sissejuhatav märkus:
„Enne kandideerimist lugege tähelepanelikult [avalike konkursside] juhendit, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas C 184 A, 8.7.2010 ja EPSO veebilehel.
See juhend, mis on konkursiteate lahutamatu osa, aitab teil mõista registreerumismenetluste ja ‑korra osas kehtivaid nõudeid.”
13 Avalike konkursside juhendi faktiliste asjaolude asetleidmise hetkel kehtiva redaktsiooni (ELT 2010 C 184 A, lk 1, edaspidi „kandidaatidele mõeldud juhend”) punkt 6.3 „Edasikaebamise kord” märgib:
„Kui te leiate konkursimenetluse mis tahes etapis, et EPSO või [konkursi]komisjon ei toiminud õiglaselt või ei järginud
− konkursimenetlust käsitlevaid sätteid või
− konkursiteate sätteid,
ja kui see kahjustab teie huve, võite võtta järgmisi meetmeid:
− esitada halduskaebuse [...] personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel
posti teel järgmisel aadressil:
Office européen de sélection du personnel (EPSO)
[...]
või EPSO veebisaidi kontaktide lehe kaudu.
Märkige oma kirja päisesse:
− konkursi number,
− oma kandidaadinumber,
− märge „réclamation article 90, §2”, „complaint article 90 §2”, „Beschwerde Artikel 90, Absatz 2” (valida sobiv keel),
− konkursi asjaomane etapp [...].
Juhime teie tähelepanu asjaolule, et konkursikomisjonidel on ulatuslik otsustusõigus.
Ei ole mõtet vaidlustada [konkursi]komisjoni otsust, sest [konkursi]komisjon otsustab sõltumatult ja tema otsuseid ei saa EPSO direktor muuta. [Konkursi]komisjonile antud ulatuslikku otsustusõigust testide ja katsete hindamiseks kontrollitakse vaid juhul, kui valikumenetluse eeskirju on selgelt rikutud. Sellisel juhul võib [konkursi]komisjoni otsust vaidlustada otse mõnes Euroopa Liidu kohtus [...] personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel eelnevalt kaebust esitamata.
− [ELTL] artikli 270 ja [...] personalieeskirjade artikli 91 alusel esitatav kaebus tuleb saata järgmisel aadressil:
Tribunal de la fonction publique de l’Union européenne
[...]
Juhime teie tähelepanu sellele, et kaebuseid üldiste osalemistingimusega seotud, valimiskomisjonist sõltumatu hindamisvea kohta käsitletakse Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtus ainult juhul, kui eelnevalt on [...] personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel ja selles punktis kirjeldatud korras esitatud halduskaebus.
Kaebuse esitamise korraga saate tutvuda [...] Avaliku Teenistuse Kohtu veebisaidil [...].
Nende kahe menetlusliigi algatamiseks [personalieeskirjades] ette nähtud tähtaeg [...] algab hetkest, mil teid teavitati teid kahjustavast otsusest.” [täpsustatud tõlge]
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
14 Hageja registreerus 18. novembril 2010 kandidaadiks avalikul konkursil EPSO/AST/111/10 (edaspidi „konkurss”), täites vastava elektroonilise vormi.
15 EPSO teatas hagejale 17. märtsil 2011, et ta oli sooritanud eelvalikutestid edukalt.
16 7. aprilli 2011. aasta kirjaga informeeris EPSO hagejat siiski, et vaadanud läbi registreerumisvormi, otsustas konkursikomisjon teda mitte katsetele lubada, sest leidis, et ta ei vasta konkursile lubamise eritingimustele.
17 Hageja vaidlustas enda konkursilt väljaarvamise kahe e‑kirjaga, mille ta saatis vastavalt 2011. aasta 7. ja 8. aprillil.
18 EPSO vastas hagejale 6. juuni 2011. aasta kirjaga, et konkursikomisjon vaatas tema toimiku uuesti läbi, kuid tegi uuesti sama otsuse mitte lubada teda hindamiskatsetele. Konkursikomisjoni arvates ei ole hageja diplom nimelt omandatud valdkonnas, mida konkurss puudutab, ja seega oleks tal pidanud olema vähemalt kolmeaastane töökogemus, mis on täidetavate ametikohtade ametikohustuste laadiga otseselt seotud. Et oma registreerumisvormis ei olnud ta esitanud ühtegi üksikasja oma töökogemuse kohta assistendina, ei olnud konkursikomisjon saanud võtta seisukohta, et ta vastab töökogemuse osas kehtestatud tingimusele.
19 Hageja vastas 9. juuni 2011. aasta e‑kirjaga EPSO‑le, et ei suuda leida 6. juuni 2011. aasta kirjast mingit kasulikku vastust, ja leides, et vastab kõikidele nõutavatele kriteeriumidele, palus lubada ennast konkursi järgmistele katsetele. Sellele e‑kirjale ei vastatud.
20 Hageja esitas 11. juulil 2011 „kaitsemeetmena” personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel konkursikomisjoni otsuse peale mitte lubada teda hindamiskatsetele kaebuse ja järgmisel päeval, 12. juulil 2011 Avaliku Teenistuse Kohtule hagi.
21 Kohtuistungil teatas hageja Avaliku Teenistuse Kohtule, et 11. oktoobril 2011 jättis ametisse nimetav asutus kaebuse rahuldamata ning et selle otsuse peale ta hagi ei esitanud.
Poolte nõuded ja menetlus
22 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
1) esimese võimalusena:
– tühistada 7. aprillil 2011 tehtud otsus, millega talle ei antud õigust osaleda konkursi hindamiskatsetel;
– seetõttu otsustada, et hagejal lubatakse nimetatud konkursi raames läbiviidavas töölevõtmise menetluses uuesti osaleda, korraldades vajaduse korral uued hindamiskatsed;
2) teise võimalusena, juhul kui põhinõue jäetakse rahuldamata, quad non mõista kostjalt hageja kasuks varalise kahju hüvitamiseks ex aequo et bono põhimõtte alusel välja esialgselt kindlaks määratud summa 20 000 eurot, millele lisandub seadusjärgses määras viivitusintress, mida arvutatakse kuni kohtuotsuse tegemiseni;
3) igal juhul mõista kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks ex aequo et bono põhimõtte alusel välja esialgselt kindlaks määratud summa 20 000 eurot, millele lisandub seadusjärgses määras viivitusintress, mida arvutatakse kuni kohtuotsuse tegemiseni;
4) mõista kohtukulud välja kostjalt.
23 Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
24 Avaliku Teenistuse Kohus palus kantselei 21. oktoobri 2011. aasta ja 30. jaanuari 2012. aasta kirjadega pooltel vastata menetlust korraldavatele meetmetele. Pooled täitsid Avaliku Teenistuse Kohtu palved määratud tähtaegade jooksul.
25 Avaliku Teenistuse Kohtu kolmanda koja esimehe 26. jaanuari 2012. aasta määrusega liideti käesolev kohtuasi kohtuasjaga, mis on registreeritud numbriga F‑83/11: Cristina vs. komisjon suulise menetluse huvides.
Vaidluse ese ja esimese võimalusena esitatud teise nõude vastuvõetavus
26 Kuigi hageja palub tühistada konkursikomisjoni algse otsuse, millest anti teada EPSO 7. aprilli 2011. aasta kirjaga, tuleb väljakujunenud kohtupraktika põhjal esiteks märkida, et hageja huve kahjustab ainult konkursikomisjoni otsus mitte lubada teda katsetele, mis tehti pärast uuesti läbivaatamist ja millest EPSO andis teada 6. juuni 2011. aasta kirjaga (vt eelkõige Avaliku Teenistuse Kohtu 4. veebruari 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑15/08: Wiame vs. komisjon, punkt 20), ning seega tuleb asuda seisukohale, et hageja tühistamisnõuded on suunatud selle viimase otsuse vastu (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
27 Teiseks tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus, et esimese võimalusena esitatud teise nõude eesmärk on sisuliselt see, et administratsioon lubaks tal uuesti osaleda konkursiga korraldatud töölevõtmisprotsessis.
28 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole liidu kohtu ülesanne siiski anda õiguspärasuse kontrollimise raames liidu institutsioonile korraldusi või asuda nende asemele (Esimese Astme Kohtu 5. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑336/02: Christensen vs. komisjon, punkt 17, ja Avaliku Teenistuse Kohtu 23. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑50/08: Bartha vs. komisjon, punkt 50).
29 See nõue tuleb seega jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
Hagi vastuvõetavus
Poolte argumendid
30 Komisjon tunnistab oma kostja vastuses sõnaselgelt, et „konkursil osalevatel kandidaatidel on õigus pöörduda ilma eelnevat kaebust esitamata [liidu kohtu] poole, kui nad vaidlustavad [konkursi]komisjoni otsuse”. Ta arvab siiski, et käesolev hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu seepärast, et sellele ei eelnenud vastavalt personalieeskirjade artikli 91 lõikele 2 kaebust, mis oleks otsese või kaudse otsusega rahuldamata jäetud.
31 Komisjon märgib, et kuigi kandidaat võib konkursikomisjoni otsuse tõesti vaidlustada otse kohtus, hakatakse kohtupraktika kohaselt hagi esitamise tähtaega kaebuse esitamise korral personalieeskirjade artikli 91 kohaselt arvestama alates päevast, mil anti teada vastuseks kaebusele tehtud otsusest, ning hiljem kohtule esitatud hagi vastuvõetavus sõltub sellest, kas asjaomane isik järgis kõiki menetlusnõudeid, mida eelneva kaebuse esitamise korral täita tuleb.
32 Komisjoni sõnul on nende menetlusnõuete hulgas asjaomase isiku kohustus oodata enne kohtule hagi esitamist kohtueelse menetluse lõpuni.
33 Komisjon leiab seega, et kuna hageja esitas konkursikomisjoni otsuse peale mitte lubada teda konkursi katsetele kaebuse, oleks ta enne käesoleva hagi esitamist pidanud ära ootama ametisse nimetava asutuse otsuse.
34 Lõpuks väidab komisjon, et konkursikomisjoni otsuse peale esitatud hagi vastuvõetavaks tunnistamine Avaliku Teenistuse Kohtus ajal, mil kohtueelne menetlus − millega muu hulgas püütakse jõuda kompromissini − on veel pooleli, on vastuolus õiguskindluse ja hea halduse põhimõtetega.
35 Kohtuistungil meenutas hageja vastuseks komisjoni esitatud asja läbivaatamist takistavale asjaolule, et Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohus tunnistas oma 20. juuni 1990. aasta otsuses kohtuasjas T‑133/89: Burban vs. parlament vastuvõetavaks hagi, mis oli esitatud sisuliselt samasuguses olukorras nagu käesoleval juhul.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
36 Personalieeskirjade artikli 91 lõike 2 kohaselt on Euroopa Liidu Kohtule esitatud hagi vastuvõetav ainult juhul, kui ametisse nimetavale asutusele esitati eelnevalt kaebus ja see kaebus jäeti otsese või kaudse otsusega rahuldamata.
37 Nagu ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, ei ole halduskaebusel siiski mõtet, kui etteheited on suunatud konkursikomisjoni otsuste peale, sest ametisse nimetava asutuse käsutuses ei ole vahendeid nende äramuutmiseks (vt Euroopa Kohtu 16. märtsi 1978. aasta otsus kohtuasjas 7/77: Ritter von Wüllerstorff und Urbair vs. komisjon, punkt 7, ja 14. juuli 1983. aasta otsus kohtuasjas 144/82: Detti vs. Euroopa Kohus, punkt 16, ja Esimese Astme Kohtu 23. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑386/00: Gonçalves vs. parlament, punkt 34). Selles olukorras on konkursikomisjoni otsuse puhul võimalikuks õiguskaitsevahendiks tavaliselt liidu kohtu poole pöördumine ilma eelnevat kaebust esitamata (eespool viidatud kohtuotsus Bartha vs. komisjon, punkt 25).
38 Sellest järeldub, et kui väljaarvatud kandidaat vaidlustab konkursikomisjoni otsuse, ei ole sugugi vaja, et ta esitaks vaidlustatava otsuse peale eelneva kaebuse, ja ammugi mitte, et ta esitaks niisuguse kaebuse „kaitsemeetmena”, nagu tegi hageja käesolevas kohtuasjas.
39 Personalieeskirjadest ega kohtupraktikast ei tulene siiski, et konkursil osalev kandidaat, kes esitas selle konkursi komisjoni otsuse peale ikkagi ametisse nimetavale asutusele kaebuse, ei võiks pöörduda otse kohtu poole, ootamata ära otsust, mille ametisse nimetav asutus tema kaebuse kohta teeb.
40 Vastupidi, liidu kohus on juba sõnaselgelt nõustunud, et kui konkursil osalev kandidaat pöördub halduskaebuse vormis ametisse nimetava asutuse poole, ei saa see samm sõltumata selle õiguslikust tähendusest kaasa tuua seda, et kandidaat jääb ilma oma õigusest pöörduda otse kohtusse (Euroopa Kohtu 30. novembri 1978. aasta otsus liidetud kohtuasjades 4/78, 19/78 ja 28/78: Salerno jt vs. komisjon, punkt 10, ja eespool viidatud kohtuotsus Burban vs. parlament, punkt 17).
41 Nii et kui konkursil osalev kandidaat otsustab pöörduda otse Avaliku Teenistuse Kohtusse, peab viimane välja selgitama, kas hagi esitati kolme kuu ja kümne päeva jooksul alates päevast, mil hagejale tema huve kahjustavast otsusest teada anti (eespool viidatud kohtuotsus Burban vs. parlament, punkt 18).
42 Seevastu niisuguse kohtule esitatud hagi vastuvõetavus ei saa sõltuda sellest, kas personalieeskirjade artikliga 91 kehtestatud kohtueelne menetlus on lõppenud, sest seda tingimust kohaldatakse üksnes hagide suhtes, mille puhul on halduskaebuse esitamine kohustuslik. Lahendus, mille komisjon välja pakub, tähendab, et otse kohtu poole pöördumise osas kehtestatakse täiendav vastuvõetavuse tingimus, mida tegelikult peaks kohaldama ainult siis, kui kohtusse pöördumisele peab eelnema kaebuse esitamine.
43 Seda järeldust ei sea kahtluse alla kandidaatidele mõeldud juhendi punkt 6.3, milles on märgitud, et kandidaadid võivad vaidlustada konkursikomisjoni otsuseid halduslikul tasandil või kohtule hagi esitamisega, kuid milles ei ole kusagil täpsustatud, et kaebuse esitamine välistab pöördumise otse kohtu poole.
44 Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb ka, et seda järeldust ei lükka kuidagi ümber kohtupraktika, millele komisjon oma menetlusdokumentides viitab ja mida on allpool analüüsitud, ega kohtuistungil esitatud argumendid.
45 Konkursikomisjonide otsuste vaidlustamist käsitlevas mahukas kohtupraktikas on – nagu komisjon märgib – tõesti esiteks leitud, et kui hageja otsustab esitada eelnevalt administratsioonile halduskaebuse, sõltub hiljem kohtule esitatava hagi vastuvõetavus sellest, kas asjaomane isik järgis kõiki menetlusnõudeid, mida eelneva kaebuse esitamise korral täita tuleb (Avaliku Teenistuse Kohtu 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑73/06: Van Neyghem vs. komisjon, punkt 37), ning teiseks, et hagi esitamise tähtaega hakatakse kaebuse esitamise korral personalieeskirjade artikli 91 kohaselt arvestama alates päevast, mil anti teada vastuseks kaebusele tehtud otsusest (eespool viidatud kohtuotsus Detti vs. Euroopa Kohus, punkt 17; Esimese Astme Kohtu 27. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑156/89: Valverde Mordt vs. Euroopa Kohus, punkt 90; 16. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑215/97: Jouhki vs. komisjon, punkt 22; 31. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑294/03: Gibault vs. komisjon, punkt 22; Esimese Astme Kohtu 25. novembri 2005. aasta määrus kohtuasjas T‑41/04: Pérez-Díaz vs. komisjon, punkt 32; Esimese Astme Kohtu 8. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑156/03: Pérez-Díaz vs. komisjon, punkt 26; Avaliku Teenistuse Kohtu 12. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas F‑4/08: Hambura vs. parlament, punkt 24, ja eespool viidatud kohtuotsus Bartha vs. komisjon, punkt 26).
46 Tuleb siiski tõdeda, et kõikides nendes kohtuotsustes ühe erandiga analüüsiti niisuguste hagide vastuvõetavust, mis esitati pärast kaebuse rahuldamata jätmist ja otse kohtu poole pöördumise tähtaja lõppu. Tegemist on seega kohtupraktikaga, mis käsitleb personalieeskirjade artikli 91 lõikele 2 kehtestatud menetlust järgides esitatud hagide vastuvõetavuse tingimust.
47 Eespool viidatud kohtuotsuses Pérez-Díaz vs. komisjon oli Esimese Astme Kohus tuvastanud, et kaebusel ja hagil on erinevad esemed. Kaebusega vaidlustati komisjoni otsus korraldada uus suuline katse pärast seda, kui Esimese Astme Kohus tühistas 24. septembri 2002. aasta otsusega kohtuasjas T‑102/01: Pérez-Díaz vs. komisjon konkursikomisjoni otsuse jätta hageja reservnimekirjast välja, samal ajal kui hagiga vaidlustati konkursikomisjoni uus otsus mitte kanda hagejat uue suulise katse lõpul reservnimekirja. Sellest järeldub, et viimati viidatud kohtuasjas ei pidanud Esimese Astme Kohus otsustama, et tühistamishagi, mis esitati enne, kui vaidlustatud otsuse, tookord komisjoni uue suulise katse korraldamise otsuse suhtes algatatud kohtueelne haldusmenetlus lõpetati kaebuse rahuldamata jätmisega, esitati liiga vara, ning Esimese Astme Kohus leidiski ainult, et kohtule esitatud hagi ei saa käsitada nii, et sellele eelnes halduskaebuse esitamine (eespool viidatud kohtuotsus kohtuasjas T‑156/03: Pérez-Díaz vs. komisjon, punktid 27 ja 34).
48 Seega ei saa käesoleva kohtuotsuse punktides 45 ja 47 meenutatud kohtupraktikat, mis käsitleb käesolevast juhtumist märkimisväärselt erinevaid faktilisi ja õiguslikke olukordi, pidada käesoleval juhtumil asjakohaseks.
49 Komisjon arvab ka, et käesolev hagi tuleb tunnistada vastuvõetamatuks õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmisega seotud põhjustel.
50 Esiteks tuleb märkida, et õiguskindlusega seotud nõuete järgimine ei saa siiski õigustada seda, kui otse kohtu poole pöördumise osas kohaldatakse vastuvõetavuse tingimust, mis ei ole sellel puhul asjakohane, vastasel juhul piiratakse väljaarvatud kandidaatide õigust esitada konkursikomisjoni otsuse peale otse kohtule hagi. Lisaks tuleb tõdeda, et kui konkursil osalev kandidaat esitab enne otse kohtu poole pöördumist kaebuse, kaotab hageja juhul, kui enne Avaliku Teenistuse Kohtu otsust hagi kohta tehakse kaebuse rahuldamise otsus, oma põhjendatud huvi ning tema hagi jääb niisiis esemetuks. Seevastu juhul, kui tema kaebust ei rahuldata, on hagejal igal juhul õigus sellele, et Avaliku Teenistuse Kohus teeb tema ja administratsiooni vahelises vaidluses otsuse.
51 Korrakohase õigusemõistmise põhimõtte järgimise osas arvab Avaliku Teenistuse Kohus, et parim viis seda põhimõtet järgida on käsitleda talle esitatud otsest hagi, võtmata arvesse selle kaebuse keerdkäike, mida talle ei ole esitatud.
52 Lõpuks ei saa nõustuda argumentidega, mille komisjon esitas kohtuistungil, et põhjendada asja läbivaatamist takistavat asjaolu, milleks on asjaolu, et hagi esitati liiga vara.
53 Esiteks väitis komisjon, et eespool viidatud kohtuotsuses Burban vs. parlament valitud lahendus on hilisema kohtupraktika tõttu täiesti aegunud. Nagu aga Avaliku Teenistuse Kohus käesoleva kohtuotsuse punktides 45−48 selgitas, ei ole kohtupraktika, millele komisjon tugineb, käesoleval juhul asjakohane, sest see kohtupraktika käsitleb pärast kaebust esitatud hagisid, samal ajal kui eespool viidatud kohtuotsused Salerno jt vs. komisjon ja Burban vs. parlament tehti vastupidi faktilistes olukordades, mis on sisuliselt identsed käesoleva juhtumiga.
54 Teiseks märkis komisjon, et kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Burban vs. parlament, oli hageja „lõplikult” valinud selle võimaluse, et pöördub otse kohtu poole (eespool viidatud kohtuotsus Burban vs. parlament, punkt 18), samal ajal kui käesolevas kohtuasjas püüab hageja kasutada neid kahte õiguskaitsevahendit mõlemat samal ajal. Selle argumendi puhul ei võeta arvesse asjaolu, et käesoleval juhul valis hageja täpselt samuti nagu hagejad kohtuasjades, milles tehti eespool viidatud kohtuotsused Salerno jt vs. komisjon ja Burban vs. parlament, võimaluse pöörduda otse kohtusse − mida ta tegi tõesti, ootamata ära administratsiooni otsust tema kaebuse kohta −, kuid tegi seda kolme kuu ja kümne päeva jooksul alates päevast, mil talle konkursikomisjoni otsusest teada anti.
55 Kolmandaks rõhutas komisjon selleks, et eristada käesolevat juhtumit kohtuasjast, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Burban vs. parlament, et käesoleval juhul esindasid hagejat advokaadid, kui ta oma kaebuse esitas. See argument ei ole aga asjakohane, sest asjaolu, et hagejat abistasid kaebuse koostamisel advokaadid, ei mõjuta kuidagi tema õigust pöörduda otse Avaliku Teenistuse Kohtu poole.
56 Neljandaks väitis komisjon, et töölevõtmis‑ ja valikumenetlused on oma keerukuses palju edasi arenenud, eelkõige mis puudutab väljaarvatud kandidaadi võimalusi saada teavet konkursikomisjoni otsuste kohta ja neid vajaduse korral vaidlustada. Komisjon ei ole siiski tõendanud nende faktiväidete asjakohasust kohtule esitatud hagi vastuvõetavuse seisukohast, sest see hagi esitatakse igal juhul pärast seda, kui kõik need konkurssidel osalevatele kandidaatidele pakutavad konkreetsed õiguskaitsevahendid on ammendatud.
57 Viiendaks ja viimaseks kinnitas komisjon nii oma menetlusdokumentides kui ka kohtuistungil, et paljudes olukordades annab otsus kaebuse kohta väljaarvatud kandidaatidele „rahuldava” vastuse, mida näitab see, et Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagisid on palju vähem kui konkursikomisjoni otsuseid käsitlevaid kaebusi, mida peab menetlema komisjon.
58 Avaliku Teenistuse Kohus tuvastab aga esiteks, et komisjon ei tõenda neid väiteid millegagi. Teiseks tuleb märkida, et isegi kui need väited oleksid õiged, on komisjon nõustunud, et ainult väga harvadel juhtudel peab konkursikomisjon muutma oma esialgset seisukohta mitte lubada kandidaati konkursile. Kolmandaks on kandidaatidele mõeldud juhendi õiguskaitsemeetmeid käsitlevas punktis 6.3 sõnaselgelt märgitud, et „[e]i ole mõtet vaidlustada [konkursi]komisjoni otsust, sest [konkursi]komisjon otsustab sõltumatult ja tema otsuseid ei saa EPSO direktor muuta”. Neljandaks tuleb tõdeda, et isegi kui need komisjoni väited oleksid tõendatud, ei lükkaks need ümber väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt saab personalieeskirjade artiklis 91 ette nähtud kohustuslikku eelnevat halduskaebust esitada ainult otsuste peale, mida ametisse nimetav asutus saab muuta, ning ametisse nimetav asutus ei saa muuta konkursikomisjoni otsust. Viiendaks tuleb märkida, et komisjoni argument on vastuoluline, sest see, kui enne eelnevale halduskaebusele vastamise tähtaja lõppu esitatud hagi oleks vastuvõetamatu, veenaks väljaarvatud kandidaate niisuguseid kaebusi mitte esitama, kuigi komisjon väidab ise, et need kaebused võiksid tuua väljaarvatud kandidaatidele rahulduse, vähemalt mõnel juhul.
59 Kõikidest eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb seega teha kindlaks, kas käesoleval juhul pöörduti otse Avaliku Teenistuse Kohtu poole kolme kuu ja kümne päeva jooksul alates päevast, mil hagejale tema huve kahjustavast otsusest teada anti (vt eespool viidatud kohtuotsus Burban vs. parlament, punkt 17).
60 Selles osas ilmneb kohtutoimikust, et hageja sai vaidlustatud otsuse kätte 6. juunil 2011 ja hagi esitati sama aasta 12. juulil.
61 Selle põhjal tuleb asutada seisukohale, et hagi ei esitatud liiga vara.
Sisulised küsimused
Tühistamisnõue
62 Hageja põhjendab oma nõuet tühistada vaidlustatud otsus kahe väitega, millest esimese kohaselt tegi konkursikomisjon ilmse hindamisvea ning teise kohaselt rikuti hea halduse põhimõtet ja hoolitsemiskohustust.
Esimene väide, et konkursikomisjon on teinud ilmse hindamisvea
– Poolte argumendid
63 Hageja väidab, et konkursikomisjon tegi ilmse hindamisvea, sest ei võtnud arvesse avaldusi, mis ta registreerumisvormis oma õpingute ja töökogemuse kohta tegi.
64 Hageja kinnitab eelkõige, et nende registreerumisvormis tehtud avalduste põhjal oleks konkursikomisjon pidanud paluma tal esitada tõendavad dokumendid nii tema haridustaseme kui ka kutsekvalifikatsiooni kohta ning veenduma, et tema diplom ja töökogemus on konkursiteates nimetatud ametikohustuste laadi seisukohast sobivad.
65 Komisjon väidab vastu, et hageja märkis konkursi registreerumisvormi rubriiki „Töökogemus” 2 kuu ja 17 päeva pikkuse töökogemuse. Et konkursikomisjonil oli põhjust võtta hageja töökogemuse hindamisel arvesse ainult seda aega, ilma et tal oleks olnud vaja küsida hagejalt täiendavaid üksikasju, leidis ta – sealjuures ilmset hindamisviga tegemata –, et nimetatud töökogemusest ei piisa selleks, et minimaalselt kolmeaastase töökogemuse tingimus oleks täidetud.
66 Komisjon arvab seega, et esimene väide tuleb ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
– Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
67 Kohe alguses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on konkursikomisjonil kohustus hinnata igal üksikul juhul eraldi, kas töökogemus, millele konkreetne kandidaat tugineb, vastab konkursiteates nõutavale kogemusele. Konkursikomisjonil on selles osas personalieeskirjade sätete raames, mis käsitlevad konkursimenetlusi, kaalutlusõigus ning seda hinnates nii kandidaatide varasema töökogemuse laadi ja kestust kui ka seda tihedamat või kaugemat seost, mis sellel võib olla täidetavale ametikohale esitatavate nõudmistega (Esimese Astme Kohtu 25. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑145/02: Petrich vs. komisjon, punkt 37, ja 31. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑293/03: Giulietti vs. komisjon, punktid 65 ja 66).
68 Avaliku Teenistuse Kohus peab oma õiguspärasuse kontrolli puhul seega piirduma selle kontrollimisega, kas kaalutlusõiguse kasutamisel ei tehtud ilmset hindamisviga (Esimese Astme Kohtu 21. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑214/99: Carrasco Benítez vs. komisjon, punkt 71, ja Avaliku Teenistuse Kohtu 1. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑40/09: Časta vs. komisjon, punkt 58).
69 Lisaks on kohtupraktikas juba täpsustatud, et konkursikomisjon võib selle kontrollimisel, kas konkursile lubamise tingimused on täidetud, arvesse võtta ainult andmeid, mille kandidaadid on oma kandideerimisvormis esitanud, ja tõendavaid dokumente, mis nad peavad selle tõendamiseks esitama (vt eespool viidatud kohtuotsus Časta vs. komisjon, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).
70 Konkursikomisjon leidis vaidlustatud otsuses, et kuna diplom Euroopa Liidu õiguse ja majanduse valdkonnas, mille hageja on omandanud, ei ole otseselt seotud konkursi valdkonna, nimelt sekretäritööga, oleks tal konkursiteate punkti III.2.1 alapunkti b kohaselt pidanud olema vähemalt kolmeaastane töökogemus sekretärina. Et ta ei esitanud oma registreerumisvormis peale 2 kuu ja 17 päeva pikkuse töökogemuse ühtegi muud üksikasja oma töökogemuse kohta, leidis konkursikomisjon, et töökogemuse tingimus ei ole täidetud, ning keeldus hagejat sel põhjusel konkursile lubamast.
71 Hageja täpsustas kohtuistungil, et ta ei vaidlusta, et tema diplom ei ole konkursiteates mainitud ametikohustuste laadiga otseselt seotud ning et tema puhul oleksid seega pidanud olema täidetud konkursiteate punkti III.2.1 alapunktis b nimetatud tingimused.
72 Hageja ei vaidlusta ka seda, et registreerumisvormi töökogemust käsitlevas rubriigis näitas ta ära üksnes komisjoni assistendi ametikoha, millel ta oli töötanud 2 kuud ja 17 päeva. Kohtuistungil tunnistas ta siiski, et tegi vist hooletusvea, kui näitas oma töökogemuse ära registreerumisvormi motivatsiooni käsitlevas rubriigis.
73 Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb selles osas, et registreerumisvormi motivatsiooni käsitlevas rubriigis märkis hageja ainult, et on töötanud üle kümne aasta haldussekretärina. Tema kandideerimisvorm ei sisaldanud siiski mingit muud teavet, mis oleks võimaldanud konkursikomisjonil kontrollida selle töökogemuse ulatust ja sobivust konkursile lubamise tingimuste seisukohast.
74 Sellest järeldub, et eespool viidatud kohtupraktikast lähtudes ei saa konkursikomisjonile ette heita, et ta ei palunud hagejal esitada täiendavaid dokumente ega teinud ise täiendavaid uuringuid, et hankida see teave hageja töökogemuse kohta, millele reaalsuses miski ei viidanud (vt eespool viidatud kohtuotsus Carrasco Benítez vs. komisjon, punktid 77 ja 78).
75 Konkursikomisjon ei teinud seega ilmset hindamisviga, kui leidis teabe põhjal, mille hageja oma kandideerimisvormis ära tõi, et töökogemust puudutav tingimus ei ole täidetud.
76 Järelikult tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väide, et on rikutud hea halduse põhimõtet ja hoolitsemiskohustust
– Poolte argumendid
77 Hageja heidab konkursikomisjonile ette, et viimane ei võtnud arvesse kogu teavet, mis võib tema otsust mõjutada, sealhulgas mitte ainult teenistuse huvi, vaid ka tema isiklikku huvi, ning väidab, et vaidlustatud otsuse tulemusena arvati konkursist välja kandidaat, kes on igas mõttes teenistuse huviga kooskõlas.
78 Komisjon palub selle väite ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
– Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
79 Avaliku Teenistuse Kohus märgib esiteks, et kandidaatidele mõeldud juhendis, mis on konkursiteate lahutamatu osa ja mille hageja on muide hagiavaldusele lisanud, on punktis 2.1.3.1 selgelt ette nähtud, et avalikule konkursile registreerumisel küsitav teave puudutab muu hulgas „töökogemus[t] (kui see on nõutav): tööandja nimi ja aadress, ametiülesannete kirjeldus, töösuhte algus‑ ja lõppkuupäev”. Käesoleval juhul oli konkursiteates tõesti nõutud, et ära näidataks töökogemus.
80 Teiseks tuleb meenutada, et käesoleva kohtuotsuse punktides 67−69 viidatud kohtupraktika kohaselt ei pea konkursikomisjon sugugi paluma kandidaatidel esitada täiendavaid dokumente või tegema ise uuringuid, et kontrollida, kas asjaomane isik vastab kõigile konkursiteates sätestatud tingimustele.
81 Kolmandaks nähtub personalieeskirjade III lisa artikli 2 teisest lõigust, et selles on sätestatud lihtsalt konkursikomisjoni võimalus küsida kandidaatidelt lisateavet, kui tal on kahtlusi selles osas, milline on esitatud dokumendi ulatus. Ei tule kõne alla, et see, mille seadusandja nägi ette lihtsalt konkursikomisjoni võimalusena, muudetakse kohustuseks (eespool viidatud kohtuotsus Carrasco Benítez vs. komisjon, punkt 78).
82 Neljandaks on täieliku kandideerimistoimiku edastamine ja lisatud tõendavate dokumentide kontrollimine konkursiteate V jaotise punkti 1 ja VII jaotise punkti 2 kohaselt konkursi teine etapp, kuhu lubatakse ainult kandidaadid, kes said eelvalikutestidel parimad hinded ja nõutava miinimumarvu punkte, ning vastavad elektroonilise registreerumise käigus tehtud avalduste järgi konkursiteate III jaotises sätestatud üld‑ ja eritingimustele.
83 Viiendaks ja viimaseks tuleb märkida, et isegi kui hageja lihtne väide − mida miski ei tõenda −, et ta on oma diplomi ja töökogemuse poolest igas mõttes kooskõlas teenistuse huviga, on õige, ei saa konkursikomisjonile ette heita, et ta rikkus hea halduse põhimõtet, kui ta tegi otsuse selle põhjal, et hageja ei ole oma kandideerimisvormis esitanud piisavalt teavet, mis võimaldaks konkursikomisjonil otsustada, et ta vastab konkursile lubamise eritingimustele. Lisaks ei eelda hoolitsemiskohustus konkursikomisjonilt kuidagi, et ta lubaks konkursile kõik kandidaadid, kes vastavad enda arvates täidetavatele ametikohtadele esitatavatele nõudmistele.
84 Seega ei rikkunud konkursikomisjon hea halduse põhimõtet ega hoolitsemiskohustust, kui tegi vaidlustatud otsuse, ilma et oleks eelnevalt küsinud täiendavat teavet lisaks avaldustele, mille oli registreerumisvormis teinud kandidaat, kes ei olnud siis esitanud piisavat teavet, mis oleks võimaldanud konkursikomisjonil otsustada, et ta vastab konkursile lubamise eritingimustele.
85 Seetõttu tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kahju hüvitamise nõuded
86 Vastavalt avaliku teenistuse valdkonnas väljakujunenud kohtupraktikale tuleb jätta rahuldamata kahju hüvitamise nõuded, millel on otsene seos tühistamisnõuetega, mis ise on jäetud põhjendamatuse tõttu rahuldamata (Avaliku Teenistuse Kohtu 23. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑75/09: Wenig vs. komisjon, punkt 71).
87 Käesoleval juhul tuleb märkida, et kahju hüvitamise nõuded on tihedalt seotud tühistamisnõudega, mis jäeti põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Et tühistamisnõude analüüs ei toonud ilmsiks mingit õigusvastasust, mis tooks kaasa institutsiooni vastutuse kohaldamise, tuleb kahju hüvitamise nõuded jätta rahuldamata nii varalise kui ka mittevaralise kahju osas.
88 Kõigest eelnevast tuleneb, et hagi tuleb tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
89 Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõige 2 sätestab, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.
90 Eespool esitatud põhjendustest ilmneb, et hageja on kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks on komisjon oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud kohtukulude väljamõistmist hagejalt. Et käesoleva juhtumi asjaolud ei õigusta kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaldamist, peab hageja kandma enda kohtukulud ja temalt mõistetakse välja ka komisjoni kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta A. Y. Cristina kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
Van Raepenbusch | Barents | Bradley |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 20. juunil 2012 Luxembourgis.
W. Hakenberg | | S. Van Raepenbusch |