ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (viies koda)

26. aprill 2007(*)

Konkurents – Kartellikokkulepped – Isekopeeruva paberi turg – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta – Rikkumise kestus – Rikkumise raskus – Trahvi suurendamine hoiatamise eesmärgil – Raskendavad asjaolud – Kergendavad asjaolud – Koostööteatis

Liidetud kohtuasjades T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02,

Bolloré SA, asukoht Puteaux (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid R. Saint‑Esteben ja H. Calvet,

hageja kohtuasjas T‑109/02,

Arjo Wiggins Appleton Ltd, asukoht Basingstoke (Ühendkuningriik), esindajad: advokaat F. Brunet, solicitor J. Temple Lang ja barrister J. Grierson,

hageja kohtuasjas T‑118/02,

keda toetab

Belgia Kuningriik, esindajad: A. Snoecx ja M. Wimmer,

menetlusse astuja kohtuasjas T‑118/02,

Mitsubishi HiTec Paper Bielefeld GmbH, varem Stora Carbonless Paper GmbH, asukoht Bielefeld (Saksamaa), esindajad: advokaat I. Van Bael ja solicitor A. Kmiecik

hageja kohtuasjas T‑122/02,

Papierfabrik August Koehler AG, asukoht Oberkirch (Saksamaa), esindajad: advokaadid I. Brinker ja S. Hirsbrunner,

hageja kohtuasjas T‑125/02,

M‑real Zanders GmbH, varem Zanders Feinpapiere AG, asukoht Bergisch Gladbach (Saksamaa), esindajad: advokaadid J. Burrichter ja M. Wirtz,

hageja kohtuasjas T‑126/02,

Papeteries Mougeot SA, asukoht Laval‑sur‑Vologne (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid G. Barsi, J. Baumgartner ja J.‑P. Hordies, hiljem G. Barsi ja J. Baumgartner,

hageja kohtuasjas T‑128/02,

Torraspapel, SA, asukoht Barcelona (Hispaania), esindajad: advokaadid O. Brouwer, F. Cantos ja C. Schillemans,

hageja kohtuasjas T‑129/02,

Distribuidora Vizcaína de Papeles, SL, asukoht Derio (Hispaania), esindajad: advokaadid E. Pérez Medrano ja I. Delgado González,

hageja kohtuasjas T‑132/02,

Papelera Guipuzcoana de Zicuñaga, SA, asukoht Hernani (Hispaania), esindaja: advokaat I. Quitana Aguirre,

hageja kohtuasjas T‑136/02,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: kohtuasjades T‑109/02 ja T‑128/02 W. Mölls ja F. Castillo de la Torre, keda abistas advokaat N. Coutrelis; kohtuasjades T‑118/02 ja T‑129/02 W. Mölls ja A. Whelan, keda abistas advokaat M. van der Woude; kohtuasjas T‑122/02 R. Wainwright ja W. Mölls, hiljem R. Wainwright ja A. Whelan; kohtuasjades T‑125/02 ja T‑126/02 W. Mölls ja F. Castillo de la Torre, keda abistas advokaat H.‑J. Freund; kohtuasjades T‑132/02 ja T‑136/02 W. Mölls ja F. Castillo de la Torre, keda abistasid advokaadid J. Rivas Andrés ja J. Gutiérrez Gisbert,

kostja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 20. detsembri 2001. aasta otsus 2004/337/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluse kohta (juhtum COMP/E‑1/36.212 – Isekopeeruv paber) (ELT 2004, L 115, lk 1) või teise võimalusena vähendada hagejatele selle otsusega määratud trahve.

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja esimees M. Vilaras, kohtunikud F. Dehousse ja D. Sváby,

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades kirjalikus menetluses ja 2. juuni 2005. aasta (kohtuasjad T‑132/02 ja T‑136/02), 7. juuni 2005. aasta (kohtuasjad T‑109/02 ja T‑128/02), 14. juuni 2005. aasta (kohtuasi T‑122/02), 16. juuni 2005. aasta (kohtuasjad T‑118/02 ja T‑129/02) ja 21. juuni 2005. aasta (kohtuasjad T‑125/02 ja T‑126/02) kohtuistungitel esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Sügisel 1996 edastas paberitööstuskontsern Sappi, kelle emaettevõtja on Sappi Ltd, komisjonile teavet ja dokumente, mis andsid komisjonile põhjuse kahtlustada, et isekopeeruva paberi sektoris, kus Sappi tegutses tootjana, tegutseb või tegutses salajane hinnakartell.

2        Sappi edastatud asjaolude põhjal viis komisjon mitme isekopeeruva paberi tootja asukohas läbi uurimise vastavalt nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 14 lõigetele 2 ja 3. Määruse nr 17 artikli 14 lõikes 3 sätestatud uurimine viidi läbi 18. veebruaril ja 19. veebruaril 1997 Arjo Wiggins Belgium SA, Papeteries Mougeot SA (edaspidi „Mougeot”), Torraspapel, SA, Sarriopapel y Celulosa, SA (edaspidi „Sarrió”) ja Grupo Torras, SA ruumides. Lisaks toimus uurimine määruse nr 17 artikli 14 lõike 2 alusel ajavahemikus juulist kuni detsembrini 1997 Sappi, Arjo Wiggins Appleton plc (edaspidi „AWA”), Arjo Wiggins Europe Holdings Ltd, Arjo Wiggins SA ja tema tütarettevõtja Guérimand SA, Mougeot’, Torraspapel’i, Sarrió, Unipapel’i, Sociedade Comercial de Celulose e Papel L^da, Stora Carbonless Paper GmbH (edaspidi „Stora”, varem Stora‑Feldmühle AG) ja Papierfabrik August Koehler AG (edaspidi „Koehler”) ruumides.

3        Aastal 1999 saatis komisjon määruse nr 17 artiklis 11 sätestatud informatsiooninõuded ka AWA‑le, Mougeot’le, Torraspapel’ile, Cartiere Sottrici Binda SpA‑le (edaspidi „Binda”), Carrs Paper Ltd‑le (edaspidi „Carrs”), Distribuidora Vizcaína de Papeles, SL‑le (edaspidi „Divipa”), Ekman Iberica, SA‑le (edaspidi „Ekman”), Papelera Guipuzgoana de Zicuñaga, SA‑le (edaspidi „Zicuñaga”), Koehler’ile, Stora’le, Zanders Feinpapier AG‑le (edaspidi „Zanders”) ja Copigraph SA‑le. Neis informatsiooninõuetes paluti asjaomastel ettevõtjatel edastada teavet nende teatatud hinnatõusudest, oma müügimahtudest, klientidest, käivetest ja kohtumistest konkurentidega.

4        Oma vastuses informatsiooninõudele tunnistasid AWA, Stora ja Copigraph osalemist isekopeeruva paberi tootjate mitmepoolsetel kartellikoosolekutel. Nad edastasid komisjonile erinevaid dokumente ja teavet.

5        Mougeot võttis 14. aprillil 1999 komisjoniga ühendust ja teatas soovist teha uurimisel koostööd vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellidega seotud juhtumite puhul (EÜT 1996 C 207, lk 4; edaspidi „koostööteatis”). Mougeot tunnistas sellise kartelli olemasolu, mille eesmärk oli isekopeeruva paberi hindade kindlaksmääramine, ning edastas komisjonile teavet kartelli struktuuri ja eelkõige erinevate koosolekute kohta, kus osalesid tema esindajad.

6        Komisjon algatas käesolevas asjas menetluse 26. juulil 2000 ja võttis vastu vastuväiteteatise, mille ta saatis 17‑le ettevõtjale, kelle hulgas olid AWA, Bolloré SA ja tema tütarettevõtja Copigraph, Carrs, Zicuñaga, Divipa, Mitsubishi HiTec Paper Bielefeld GmbH (edaspidi „MHTP”), varem Stora, Mougeot, Koehler, Sappi, Torraspapel ja Zanders. Ettevõtjatel võimaldati tutvuda komisjoni uurimistoimiku koopiaga CD‑ROM‑il, mis saadeti neile 1. augustil 2000.

7        Kõik vastuväiteteatise adressaadid, välja arvatud Binda, International Paper ja Mitsubishi Paper Mills Ltd, esitasid kirjalikud märkused vastuseks komisjoni vastuväidetele.

8        Ärakuulamine toimus 8. märtsil ja 9. märtsil 2001.

9        Pärast konsulteerimist konkurentsi piiravat tegevust ja turgu valitsevat seisundit käsitleva nõuandekomiteega ja lähtudes ärakuulamise eest vastutava ametniku lõpparuandest, võttis komisjon 20. detsembril 2001 vastu otsuse 2004/337/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluse kohta (juhtum COMP/E‑1/36.212 – Isekopeeruv paber) (ELT 2004, L 115, lk 1; edaspidi „otsus”).

10      Komisjon märgib otsuse artikli 1 esimeses lõigus, et 11 ettevõtjat rikkus EÜ artikli 81 lõiget 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõiget 1, osaledes isekopeeruva paberi sektoris sõlmitud kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses.

11      Komisjon märgib otsuse artikli 1 teises lõigus, et AWA, Bolloré, MHTP, Koehler, Sappi, Torraspapel ja Zanders osalesid rikkumises jaanuarist 1992 kuni septembrini 1995, Carrs jaanuarist 1993 kuni septembrini 1995, Divipa märtsist 1992 kuni jaanuarini 1995, Zicuñaga oktoobrist 1993 kuni jaanuarini 1995 ja Mougeot maist 1992 kuni septembrini 1995.

12      Otsuse artiklis 2 kohustatakse artiklis 1 nimetatud ettevõtjaid lõpetama kõnealuses artiklis nimetatud rikkumine, kui nad ei ole seda veel teinud, ja hoiduma isekopeeruva paberiga seotud tegevuses mis tahes kokkuleppest või kooskõlastatud tegevusest, millel võib olla rikkumise eesmärgi või mõjuga identne või sarnane eesmärk või mõju.

13      Otsuse artikli 3 esimeses lõigus määrati asjaomastele ettevõtjatele järgmised trahvid:

–        AWA: 184,27 miljonit eurot;

–        Bolloré: 22,68 miljonit eurot;

–        Carrs: 1,57 miljonit eurot;

–        Divipa: 1,75 miljonit eurot;

–        MHTP: 21,24 miljonit eurot;

–        Zicuñaga: 1,54 miljonit eurot;

–        Mougeot: 3,64 miljonit eurot;

–        Koehler: 33,07 miljonit eurot;

–        Sappi Ltd: 0 eurot;

–        Torraspapel: 14,17 miljonit eurot;

–        Zanders: 29,76 miljonit eurot.

14      Otsuse artikli 3 teise lõigu kohaselt tuleb trahvid maksta kolme kuu jooksul otsuse teatavakstegemisest. Otsuse artikli 3 kolmanda lõigu kohaselt kuulub mainitud tähtaja lõppemisel maksmisele automaatselt viivis, mis vastab Euroopa Keskpanga põhiliste refinantseerimisoperatsioonide intressimäärale seisuga 1. detsember 2001, millele lisatakse 3,5 protsendipunkti ehk kokku 6,77%.

15      Otsuse artiklites 1 ja 2 nimetatud 11 ettevõtjat on otsuse adressaadid.

16      Otsusest (põhjendus 77) nähtub, et kartelliosalised leppisid ühiselt kokku üldises konkurentsivastases plaanis, mille eesmärk oli põhiliselt parandada osalejate kasumlikkust hindade ühise tõstmise teel. Otsuse kohaselt oli selles üldises plaanis kartelli peamine eesmärk leppida kokku hinnatõusudes ja hinnatõusude rakendamise ajakavas.

17      Selleks korraldati koosolekuid erinevatel tasanditel: üldisel, siseriiklikul või piirkondlikul tasandil. Otsuse põhjenduse 89 kohaselt järgnesid üldistele koosolekutele arvukad siseriiklikud või piirkondlikud koosolekud, mille eesmärk oli tagada üldistel koosolekutel kokkulepitud hinnatõusude rakendamine kõigil turgudel. Neil koosolekutel vahetasid osavõtjad üksikasjalikku teavet ja konkreetseid andmeid oma hindade ja müügimahtude kohta (põhjendus 97). Kokkulepitud hinnatõusude rakendamise tagamiseks jagati mõnel siseriiklikul koosolekul igale osalejale müügikvoote ja määrati neist igaühele turuosad (põhjendus 81).

18      Komisjon leidis, et kartelli moodustavates kokkulepetes osalesid kõik EMP peamised ettevõtjad ning et nimetatud kokkuleppeid kavandati, juhiti ja julgustati iga osaleva ettevõtja struktuuris kõrgel tasemel. Juba oma laadilt toob sellist liiki kartelli rakendamine automaatselt kaasa konkurentsi raske kahjustamise (põhjendus 377). Arvestades analüüsitud tegevuse laadi ja selle tegelikku mõju isekopeeruva paberi turule ning asjaolu, et rikkumine puudutas kogu ühisturgu ja pärast EMP lepingu jõustumist kogu Euroopa Majanduspiirkonda, leidis komisjon, et otsuse adressaatidest ettevõtjad panid toime väga raske EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 rikkumise (põhjendus 404).

19      Selleks et määrata trahvi lähtesumma rikkumise raskusastme alusel, liigitas komisjon asjaomased ettevõtjad viide kategooriasse vastavalt nende suhtelisele tähtsusele kõnealusel turul (põhjendused 406–409). Trahvi piisava hoiatava mõju tagamiseks suurendas komisjon seejärel AWA‑le, Bolloré’le ja Sappi’le määratud lähtesummasid 100% (põhjendused 410–412). Komisjon võttis seejärel määratavate trahvide põhisummade kindlaksmääramisel arvesse iga ettevõtja toimepandud rikkumise kestust (põhjendused 413–417).

20      Komisjon suurendas raskendavate asjaolude põhjal AWA‑le määratud trahvi põhisummat 50% seetõttu, et ta oli kartelli eestvedaja (põhjendused 418–424). Komisjon ei leidnud käesolevas asjas ühtegi kergendavat asjaolu.

21      Komisjon kohandas trahvi lõppsummasid, et arvestada määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2 (põhjendus 434) ja kohaldas seejärel koostööteatist, mille põhjal vähendati Mougeot’ trahvi 50%, AWA trahvi 35%, „Bolloré (Copigraph)” trahvi 20% ja Carrs’i, MHTP ja Zanders’i trahvi 10% (põhjendused 435–458).

 Menetlus ja poolte nõuded

22      Bolloré (kohtuasi T‑109/02), AWA (kohtuasi T‑118/02), MHTP (kohtuasi T‑122/02), Koehler (kohtuasi T‑125/02), Zanders (kohtuasi T‑126/02), Mougeot (kohtuasi T‑128/02), Torraspapel (kohtuasi T‑129/02), Divipa (kohtuasi T‑132/02) ja Zicuñaga (kohtuasi T‑136/02) esitasid eraldi hagiavaldused, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse ajavahemikus 11. aprillist kuni 18. aprillini 2002.

23      Bolloré palub Esimese Astme Kohtul:

–        esimese võimalusena tühistada otsuse artiklid 1, 2 ja 3 teda puudutavas osas;

–        teise võimalusena vähendada talle otsuse artikliga 3 määratud trahvi suurust oluliselt;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

24      AWA palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada talle otsusega määratud trahv või teise võimalusena vähendada selle suurust oluliselt;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt;

–        võtta mis tahes muud meetmed, mida Esimese Astme Kohus asjakohaseks peab.

25      Belgia Kuningriik, kes on menetlusse astunud AWA nõuete toetuseks, palub Esimese Astme Kohtul vähendada oluliselt AWA‑le määratud trahvi suurust.

26      MHTP palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada otsuse artikkel 1 osas, millest nähtub tema osalemine rikkumises enne 1. jaanuari 1993;

–        vähendada talle määratud trahvi suurust;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

27      Koehler palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada otsus;

–        teise võimalusena vähendada talle otsuse artikliga 3 määratud trahvi suurust;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

28      Zanders palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada otsuse artikkel 3 osas, milles määratakse talle 29,76 miljoni euro suurune trahv;

–        teise võimalusena vähendada talle otsuse artikliga 3 määratud trahvi;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

29      Mougeot palub Esimese Astme Kohtul:

–        esimese võimalusena tühistada otsus;

–        teise võimalusena vähendada komisjoni määratud trahvi suurust oluliselt;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

30      Torraspapel palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada otsuse artikkel 1 osas, milles tõdetakse, et hageja rikkus EÜ artikli 81 lõiget 1 ajavahemikus 1. jaanuarist 1992 kuni septembrini 1993, ja vähendada selle tulemusel trahvi;

–        vähendada oluliselt hagejale otsuse artikliga 3 määratud trahvi;

–        mõista kohtukulud, sh pangagarantiiga või trahvi täieliku või osalise maksmisega seotud kulud ja intress välja komisjonilt.

31      Divipa palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada otsus osas, milles see lisaks Divipa osalemisele Hispaania turuga seotud kartellis tuvastab tema osalemise kogu EMP turgu hõlmavas kartellis, ja teise võimalusena vähendada talle selle otsusega määratud trahvi.

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

32      Zicuñaga palub Esimese Astme Kohtul:

–        esimese võimalusena tühistada otsuse artiklid 1, 3 ja 4 teda puudutavas osas;

–        teise võimalusena vähendada komisjoni määratud trahvi summat järgmiselt:

–        tühistada trahvi suurendamine 10%, sest tema osalemine rikkumises ei ületanud ühte aastat;

–        vähendada trahvi põhisummat oluliselt, kuid vähemalt 60%, kergendavate asjaolude tõttu;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

33      Komisjon palub kõigis kohtuasjades jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejalt.

34      Esimese Astme Kohus esitas kohtuasjades T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑128/02, T‑132/02 ja T‑136/02 kirjalikke küsimusi, millele asjaomased pooled vastasid määratud tähtaja jooksul.

35      Kohtuasjas T‑126/02 teavitas hageja Esimese Astme Kohut 14. juuni 2005. aasta kirjas, mis sisaldas märkusi kohtuistungi ettekande kohta, oma ärinime ja õigusliku staatuse muutumisest, mille tulemusel sai Zanders Feinpapiere AG‑st M‑real Zanders GmbH (edaspidi ka „Zanders”).

36      Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära eraldi 2., 7., 14., 16. ja 21. juuni 2005. aasta kohtuistungitel.

37      Esimese Astme Kohus palus pooltel igas kohtuasjas peetud kohtuistungil esitada oma märkused kõigi kohtuasjade võimaliku liitmise küsimuses kohtuotsuse huvides ja kuna pooled ei esitanud vastuväiteid, otsustas Esimese Astme Kohus kodukorra artikli 50 alusel käesolevad kohtuasjad kohtuotsuse huvides liita.

 Õiguslik käsitlus

38      Hagejad paluvad otsuse tühistada ja/või trahvi tühistada või seda vähendada.

I –  Otsuse tühistamist käsitlevad väited

39      Hagejad paluvad sõltuvalt juhtumist kogu otsuse või mõned neid puudutavad otsuses sisalduvad sätted tühistada. Need tühistamisnõuded põhinevad menetlusnorme puudutavatel väidetel, mis on seotud haldusmenetluse kulgemisega, ja põhiküsimust puudutavatel väidetel, mis käsitlevad komisjoni järeldusi ja hinnanguid mõnede ettevõtjate osalemise kohta rikkumises.

A –  Haldusmenetluse kulgu käsitlevad väited

1.     Esimene väide, et rikutud on õigust olla ära kuulatud, sest haldusmenetluses ei avalikustatud dokumente, mis komisjon liigitas konfidentsiaalseks

a)     Poolte argumendid

40      Zicuñaga väidab, et nii õiguskirjandusest kui ka määruse nr 17 artiklist 19 nähtub, et juurdepääs komisjoni kogu uurimistoimikule kujutab endast menetluslikku tagatist, mille eesmärk on tagada kaitseõiguste tõhus teostamine ja eelkõige õigus olla ära kuulatud. Ta rõhutab, et selle tagatisega võimaldatakse asjaomasel poolel vaidlustada nii komisjoni viidatud süüstavaid dokumente kui ka tutvuda kõikide õigustavate dokumentidega, mis võivad olla kasulikud tema kaitse seisukohalt.

41      Hageja arvates tuleb komisjonil konfidentsiaalsete dokumentide puhul ühitada asjaomase ettevõtja õigustatud huvi konfidentsiaalsuse tagamise vastu kaitseõigustega. Komisjon ei või siiski põhjendada lõppotsust dokumentidega, mille kohta süüdistatav ei saanud esitada oma seisukohta. See, et komisjon keeldub haldusmenetluses esitamast hagejale teatavat dokumenti, tähendab ka kaitseõiguste rikkumist, kui eksisteerib võimalus, et haldusmenetlus oleks võinud lõppeda teistsuguse tulemusega, kui huvitatud isikule oleks kõnealune dokument esitatud. Zicuñaga sõnul järeldub sellest, et komisjoni poolt konfidentsiaalseks liigitatud dokumentide edastamata jätmine rikkus hageja kaitseõigusi.

42      Komisjon rõhutab, et tema läbiviidud uurimine järgis kõiki nõutavaid tagatisi ega rikkunud ühtegi õiguspõhimõtet. Lisaks leiab ta, et kuna Zicuñaga ei täpsusta, milliseid süüstavaid dokumente on komisjon kasutanud, on tema argument vastuvõetamatu.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

43      Kõigepealt tuleb rõhutada, et Zicuñaga argumendid on mitmeti mõistetavad. Kõnealuse väite pealkirja („Õiguse olla ära kuulatud rikkumine. Süüstavate dokumentide esitamata jätmine”) põhjal tundub, et hageja vaidlustab vaid selle, et komisjon ei edastanud haldusmenetluse käigus otsuses viidatud süüstavaid dokumente. Hagiavalduse teiste lõikude põhjal näib hageja veel väitvat, et kõnealuses menetluses ei edastatud dokumente, mis võivad väidetavalt sisaldada õigustavaid asjaolusid.

44      Niivõrd, kuivõrd Zicuñaga kritiseerib seda, et komisjon ei ole haldusmenetluses edastanud dokumente, mida otsuses kasutati väidetavalt süüstavate dokumentidena, tuleb märkida, nagu komisjon on teinud oma menetlusdokumentides, et Zicuñaga ei ole ühelegi sellisele dokumendile konkreetselt viidanud. Kuna hageja argumendi toetuseks ei ole esitatud ühtegi asjaolu, tuleb tema argument tagasi lükata.

45      Niivõrd, kuivõrd Zicuñaga kritiseerib komisjoni keeldumist võimaldada tal haldusmenetluses tutvuda dokumentidega, mis väidetavalt oleksid olnud kasulikud Zicuñaga kaitse seisukohalt, sest need võisid sisaldada õigustavaid asjaolusid, tuleb meeles pidada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on komisjon kohustatud selleks, et anda asjaomastele ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele võimalus ennast tõhusalt kaitsta vastuväiteteatises nende kohta esitatud väidete vastu, võimaldama neil tutvuda kogu uurimistoimikuga, välja arvatud teiste ettevõtjate ärisaladusi või muud konfidentsiaalset teavet sisaldavad dokumendid ning komisjoni sisedokumendid (Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1705, punkt 170 ja viidatud kohtupraktika).

46      Lisaks tuleb ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste õigust kaitsta oma ärisaladusi kaaluda võrreldes õigusega tutvuda kogu toimikuga. Seega, kui komisjon leiab, et tema uurimistoimiku teatud dokumendid sisaldavad ärisaladusi või muud konfidentsiaalset teavet, tuleb tal koostada või lasta neil ettevõtjatel või ettevõtjate ühendustel, kellelt kõnealused dokumendid pärinevad, koostada nende dokumentide mittekonfidentsiaalsed versioonid. Kui kõigist dokumentidest mittekonfidentsiaalsete versioonide koostamine osutub raskeks, peab ta edastama asjaomastele pooltele piisavalt täpse nimekirja problemaatilistest dokumentidest, mis võimaldab neil kaaluda võimalust taotleda juurdepääsu konkreetsetele dokumentidele (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 29. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑30/91: Solvay vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1775, punktid 88–94).

47      Käesolevas asjas nähtub Zicuñaga esitatud menetlusdokumentidest, et ta kritiseerib eelkõige komisjoni keeldumist saada juurdepääs otsuse põhjenduses 288 sätestatud üksikasjalikule teabele, mis käsitleb kartelli vaatlusperioodil EMP territooriumil riigiti toimunud müüki mitme süüdistatud ettevõtja poolt, kelle hulgas oli Zicuñaga. Zicuñaga sõnul sisaldab see teave tõenäoliselt asjaolusid, mis oleks võimaldanud tal tõendada, et ta ei kohaldanud isekopeeruva paberi Euroopa tootjatega kokkulepitud hinnapoliitikat.

48      Kohtuasja T‑136/02 toimiku moodustavate dokumentide loetelust, mille komisjon esitas vastuseks Esimese Astme Kohtu esitatud küsimusele, nähtub, et komisjon andis poolte kasutusse haldusmenetluse käigus mittekonfidentsiaalsed versioonid dokumentidest, mis sisaldavad põhjenduses 288 mainitud teavet, kui need dokumendid liigitati dokumentideks, millele juurdepääsu ei anta. Zicuñaga võis seega kaaluda võimalust taotleda juurdepääsu konkreetsetele dokumentidele.

49      Tuleb meeles pidada, et komisjonil ei ole EÜ artikli 81 rikkumist tuvastavas menetluses kohustust anda omal algatusel juurdepääs dokumentidele, mis ei sisaldu uurimistoimikus ja mida ta ei kavatse kasutada lõppotsuses süüstava dokumendina asjaomase poole vastu. Pool, kes saab haldusmenetluse käigus teada, et komisjonil on dokumendid, mis võivad olla kasulikud tema kaitse seisukohalt, on kohustatud esitama institutsioonile sõnaselge taotluse nende dokumentidega tutvumiseks. Jättes selle taotluse haldusmenetluses esitamata, kaotab ta õiguse vaidlustada seda küsimust lõppotsuse peale esitatava võimaliku tühistamishagi raames (Esimese Astme Kohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95, Cimenteries CBR jt vs. komisjon, edaspidi „tsemendi kohtuotsus”, EKL 2000, lk II‑491, punkt 383).

50      Zicuñaga ei esitanud haldusmenetluses ametlikku taotlust eespool mainitud teavet sisaldava dokumendi konfidentsiaalse versiooniga tutvumiseks. Kuigi Esimese Astme Kohtu esitatud küsimusele antud vastuses viitas ta kirjalikule taotlusele selle teabega tutvumiseks ja esitas kirja, millega komisjon lükkas selle taotluse tagasi, tuleb märkida, et taotluse kuupäev on 3. aprill 2002, mis on seega hilisem haldusmenetluse lõppemisest ja otsuse vastuvõtmisest. See, et Zicuñaga ei esitanud sellist taotlust haldusmenetluses, tähendab, et ta kaotab õiguse vaidlustada seda küsimust tühistamishagi raames.

51      Järelikult tuleb see Zicuñaga esitatud väide tagasi lükata.

2.     Teine väide, et rikutud on õigust toimikuga tutvuda, sest esitatud ei ole dokumente, mis ei sisaldu CD‑ROM‑il edastatud uurimistoimikus

a)     Poolte argumendid

52      Koehler heidab komisjonile ette, et viimane ei võimaldanud tal tutvuda mõnede dokumentidega, mis ei sisaldu vastuväiteteatise adressaatidele CD‑ROM‑il 1. augustil 2000 edastatud uurimistoimikus. Koehler peab eelkõige silmas teiste vastuväiteteatise adressaatide vastuseid vastuväiteteatisele ja nende vastuste lisasid, eriti otsuse joonealuses märkuses 365 mainitud eksperdiarvamust, mille edastas komisjonile AWA. Ta väidab, et see, et otsus sisaldab palju viiteid vastuväiteteatisele antud vastustele, tõendab, et komisjon on neile vastustele tuginenud faktiliste asjaolude analüüsimisel ja trahvide arvutamisel. Koehler lisab, et Mougeot’ vastus vastuväiteteatisele tõendab, et toimik sisaldab selgelt ka teavet, mis oleks olnud kasulik tema kaitse seisukohalt.

53      Komisjon vastab, et isegi kui on tõsi, et ta võib tugineda üksnes faktilistele asjaoludele, mille kohta asjaomased ettevõtjad said võimaluse anda selgitusi, ei moodusta vastuväiteteatisele antud vastused osa uurimistoimikust, millega peab olema võimalik tutvuda. Haldusmenetlus tuleb lugeda lõppenuks alates nende vastuste saamisest ja seda ei saa lõputult jätkata seetõttu, et iga ettevõtja soovib esitada seisukohta teiste ettevõtjate märkuste kohta. Koehler ei ole välja toonud seda süüstavat asjaolu, millele komisjon tugines tema vastu esitatud etteheites, mille kohta ta ei saanud arvamust avaldada.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

54      Koehler’i argumente võib pidada kahte aspekti sisaldavaks. Esiteks leiab ta, et komisjon kasutas otsuses süüstavate asjaoludena teatud dokumente, mis ei sisaldunud uurimistoimikus, millele tal oli juurdepääs, ning ta ei saanud nende dokumentidega haldusmenetluses tutvuda ega nende kohta arvamust avaldada. Teisalt ei edastanud komisjon Koehler’ile dokumente, mis ei sisaldunud uurimistoimikus, millele tal oli juurdepääs, ja mis oleksid võinud sisaldada teda õigustavaid asjaolusid. Neid kahte seisukohta tuleb analüüsida eraldi.

55      Esiteks, mis puudutab seda, et ei edastatud väidetavaid süüstavaid asjaolusid, mis ei sisaldunud uurimistoimikus, millele Koehler’il oli juurdepääs, siis tuleb kõigepealt meeles pidada, et dokumenti võib lugeda hageja suhtes süüstavaks dokumendiks üksnes siis, kui komisjon kasutab seda niisuguse rikkumise tuvastamisel, milles hageja osales (tsemendi kohtuotsus, punkt 284).

56      Kuna dokumendid, millest asjaomaseid pooli ei ole haldusmenetluse käigus teavitatud, ei ole nende suhtes tõenditena kasutatavad (vt selle kohta Euroopa Kohtu 3. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑62/86: AKZO vs. komisjon, EKL 1991, lk I‑3359, punkt 21; Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑11/89: Shell vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑757, punktid 55 ja 56, ning Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑13/89: ICI vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑1021, punktid 34 ja 35), siis juhul, kui ilmneb, et komisjon tugines vaidlustatud otsuses dokumentidele, mis ei sisaldu uurimistoimikus ja millest hagejaid ei teavitatud, ei saa neid dokumente tõenditena arvesse võtta (tsemendi kohtuotsus, punkt 382; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82: AEG vs. komisjon, EKL 1983, lk 3151, punktid 24–30; eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Solvay vs. komisjon, punkt 57, ja eespool viidatud kohtuotsus ICI vs. komisjon, punkt 36).

57      Sellest järeldub, et kui EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamise menetluses rikkumise tuvastamiseks kavatseb komisjon tugineda vastuväiteteatise vastuse teatavale lõigule või vastusele lisatud dokumendile, peab teistele selle menetluse osalistele olema antud võimalus sellise tõendi kohta oma seisukoht esitada (vt selle kohta eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus AKZO vs. komisjon, punkt 21; eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Shell vs. komisjon, punkt 55, ja eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus ICI vs. komisjon, punkt 34).

58      Käesolevas asjas kinnitab hageja oma hagiavalduses üldiselt, et „joonealustes märkustes sisalduvate paljude viidete tõttu ei ole kahtlust selles, et komisjon kasutas teiste menetluspoolte märkusi nii faktilistest asjaoludest antud ülevaate kui ka trahvisumma arvutamise kinnitamiseks”. Nii üldine kinnitus ei võimalda siiski määrata kindlaks konkreetseid dokumente, mida väidetavalt kasutati otsuses süüstavate asjaoludena Koehler’i suhtes. Lisaks möönis Koehler kohtuistungil, et tema suhtes ei eksisteerinud selliseid süüstavaid dokumente, millele tal puudus juurdepääs.

59      Teiseks, mis puudutab seda, et ei edastatud väidetavaid õigustavaid asjaolusid, mis ei sisaldunud uurimistoimikus, millele Koehler’il oli juurdepääs, siis viitab Koehler vastustele, mis vastuväiteteatise teised adressaadid esitasid vastuväiteteatisele, ning nende vastuste lisadele. Ta ei tõenda siiski, et ta taotles komisjonilt sõnaselgelt nende asjaolude edastamist; kohtuistungil ta isegi nõustus, et ta ei esitanud taotlust nende dokumentidega tutvumiseks. Koehler ei saa seega vaidlustada Esimese Astme Kohtus asjaolu, et tal puudus neile dokumentidele juurdepääs (vt selle kohta tsemendi kohtuotsus, punkt 383; vt ka eespool punkt 49).

60      Täiendavalt tuleb veel märkida, et Koehler ei ole tõendanud, et kui ta oleks saanud tutvuda teiste vastuväiteteatise adressaatide vastustega ja nende vastuste lisadega, oleks ta võinud esitada argumente, mis oleksid mõjutanud otsuse tulemust (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. juuli 1980. aasta otsus kohtuasjas 30/78: Distillers vs. komisjon, EKL 1980, lk 2229, punkt 26, ja Esimese Astme Kohtu 27. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas T‑7/90: Kobor vs. komisjon, EKL 1990, lk II‑721, punkt 30).

61      Kõigepealt, mis puudutab eksperdiarvamust, mille AWA lisas vastuväiteteatisele antud vastusele, ja niivõrd, kuivõrd Koehler üritab viitega sellele arvamusele tuua esile dokumenti, mis ei sisaldu uurimistoimikus, millele tal oli juurdepääs, ja mis oleks võinud olla kasulik tema kaitse seisukohalt, nähtub otsusest (põhjendused 390, 392 ja 396), et komisjon lükkas sõnaselgelt tagasi argumendid, mis AWA esitas kõnealuse eksperdiarvamuse põhjal haldusmenetluses ja mille kohaselt puudus rikkumisel väidetavalt konkreetne mõju turule. Koehler’i argumendiga, et tema kaitset kahjustas juurdepääsu puudumine sellele aruandele haldusmenetluses, ei saa seega nõustuda.

62      Koehler väidab oma repliigis, et Mougeot’ vastus vastuväiteteatisele tõendab, et toimik sisaldas tema kaitse seisukohalt selgelt kasulikku teavet. Ta viitab otsuse põhjenduses 293 viidatud kõnealuse vastuse lõigule, milles Mougeot, viidates komisjoni varem esitatud tõdemusele, märgib, et „vastuväiteteatis ei tõenda, et AEMCP [Association of European Manufacturers of Carbonless Paper] koosolekud olid raamiks salajasele mehhanismile enne ühingu restruktureerimist septembris 1993”. Otsuse põhjenduses 295 lükkab komisjon siiski sõnaselgelt selle argumendi tagasi, väites, et Sappi, Mougeot’ ja AWA avaldused koos tõendavad, et üldisi kartellikoosolekuid alustati hiljemalt 1992. aastast alates. Komisjon viitab otsuse põhjendustele 112 ja 113 ning lisab, et Sappi’lt saadud tõendid kinnitavad, et enne septembrit 1993 eksisteeris salajane koostöö ka Isekopeeruva Paberi Euroopa Tootjate Ühingu (AEMCP) koosolekutel või nende koosolekute raames peetud koosolekutel. Koehler’i viidatud lõik Mougeot’ vastusest vastuväiteteatisele ei tõenda seega – vastupidi sellele, mida väidab Koehler –, et vastuväiteteatisele antud vastused ja neile lisatud dokumendid oleksid võimaldanud tal esitada argumente, mis oleksid võinud haldusmenetluse suunata teistsugusele lõpptulemusele.

63      Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades tuleb käesolev väide tagasi lükata.

3.     Kolmas väide, et rikutud on kaitseõigusi ja võistlevuse põhimõtet, sest vastuväiteteatis ja otsus on omavahel vastuolus

a)     Poolte argumendid

64      Bolloré väidab, et vastuväiteteatise staadiumis pidas komisjon teda rikkumises osalenuks üksnes seetõttu, et ta oli emaettevõtjana vastutav tütarettevõtja Copigraph’i iseseisva tegevuse eest. Otsus seevastu sisaldab tema suhtes uut etteheidet, et ta võttis kartellist isiklikult ja iseseisvalt osa. Bolloré väidab, et kuna komisjon ei andnud talle selle etteheite kohta seisukoha võtmise võimalust haldusmenetluses, rikkus komisjon tema kaitseõigusi.

65      Komisjon ei nõustu sellega, et otsuses peetakse Bolloré’d rikkumises isiklikult osalenuks. Komisjoni sõnul peetakse hagejat tema tütarettevõtja tegevuse eest vastutavaks seetõttu, et ta moodustab tütarettevõtjaga ühe ja sama ettevõtte. Käesoleva väitega saaks seega nõustuda üksnes juhul, kui tõendataks, et vastuväiteteatisest ei nähtu rikkumise omistamine hagejale sel põhjusel, või kui tõendataks, et komisjoni antud hinnang otsuses põhines faktilistel asjaoludel, mille kohta Bolloré ei saanud esitada seisukohta kohtueelses menetluses. Sellise olukorraga ei ole siiski tegu.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

66      Selle kohta tuleb meenutada, et kaitseõigustega arvestamine – mis kujutab endast ühenduse õiguse aluspõhimõtet ja mis tuleb tagada igas olukorras, eeskätt igas menetluses, mille tulemusena võidakse määrata karistus, isegi kui tegemist on haldusmenetlusega – nõuab, et asjaomasel ettevõtjal võimaldataks esitada tõhusalt oma seisukoht komisjoni esitatud faktide, väidete ja asjaolude tõepärasuse ja asjakohasuse kohta (Esimese Astme Kohtu 16. detsembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑5/00 ja T‑6/00: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5761, punkt 32 ja viidatud kohtupraktika).

67      Kohtupraktika kohaselt peab vastuväiteteatises olema kasvõi kokkuvõtlikult, kuid piisavalt selgelt sõnastatud ülevaade etteheidetest, et huvitatud isikud saaksid teada, millist tegevust komisjon neile ette heidab. Üksnes selle tingimuse täitmisel täidab vastuväiteteatis sellele ühenduse määrustega pandud ülesannet anda kogu vajalik teave ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele, et nad saaksid end tõhusalt kaitsta enne, kui komisjon võtab vastu lõppotsuse (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85–C‑129/85: Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1307, punkt 42, ja Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑352/94: Mo och Domsjö vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1989, punkt 63).

68      Lisaks hinnatakse kaitseõiguste rikkumist haldusmenetluses etteheidete põhjal, mis komisjon on esitanud vastuväiteteatises ja otsuses (Esimese Astme Kohtu 29. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑36/91: ICI vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1847, punkt 70, ja eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Solvay vs. komisjon, punkt 60). Seetõttu eeldab kaitseõiguste rikkumise tuvastamine, et etteheite, milles ettevõtja väitel ei ole teda vastuväiteteatises süüdistatud, on komisjon esitanud vaidlustatud otsuses.

69      Kolmes eelmises punktis viidatud kohtupraktikast lähtudes tuleb käesolevas asjas kõigepealt kontrollida, mille alusel komisjon leidis otsuses, et Bolloré on rikkumise eest vastutav. Asjassepuutuv teave sisaldub otsuse põhjendustes 353–356 (II osa (Õiguslik hinnang), punkt 2.3 (Vastutus rikkumise eest 2) (Copigraph ja Bolloré)).

70      Need põhjendused on sõnastatud järgmiselt:

„(353) Copigraph SA oli rikkumise ajal [Bolloré] (varem Bolloré Technologies SA) 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtja, kelle AWA ostis novembris 1998. Copigraph otsustas lõpetada 2. veebruaril 2000 oma tegevuse alates 30. detsembrist 2000. Bolloré leiab, et teda ei saa pidada vastutavaks Copigraph’i tegevuse eest, sest Copigraph oli majanduslikult täiesti iseseisev. Bolloré sõnul nähtub Copigraph’i iseseisvus järgmistest teguritest: Copigraph’i ja Bolloré juhtimisstruktuurid olid täielikult eraldi; Copigraph’il oli oma infrastruktuur ja tema kaubanduspoliitika oli sõltumatu, sest ta ostis peaaegu 35% vajatavast toorainest väljastpoolt Bolloré kontserni, eelkõige ühelt Bolloré konkurendilt.

(354) Copigraph kuulus Bolloré eripaberite osakonda, mille tolleaegne juht [V.] oli samal ajal Copigraph’i tegevjuht. Lisaks tegutses Copigraph’i tolleaegne ärijuht [J. B.] ka Thonon’i paberivabrikus müügi alal aastast 1994. [Bolloré] oli seega kindlasti teadlik oma tütarettevõtja osalemisest kartellis.

(355) Tõendeid on ka emaettevõtja [Bolloré] otsese osalemise kohta kartelli tegevuses. Bolloré kuulus AEMCP‑sse, mille ametlikud koosolekud toimusid jaanuarist 1992 kuni septembrini 1993 ka kartellikoosolekutena. Bolloré esindaja, kes oli eripaberite osakonna juht [V.], osales kartellikoosolekutel koos Copigraph’i ärijuhiga. Bolloré eripaberite osakonna juht osales ka Prantsuse turgu käsitleval kartellikoosolekul 1. oktoobril 1993. Kõigil hilisematel kartellikoosolekutel, millest Copigraph’i esindajate osavõtt on kindlaks tehtud, osales ka Copigraph’i ärijuht. Kõik need koosolekud toimusid aastal 1994 ja nagu juba märgitud, tegutses Copigraph’i ärijuht samal ajal Bolloré’s müügi alal.

(356) Selle alusel leiab komisjon, et Bolloré’d tuleb lisaks oma tegevusele pidada vastutavaks ka Copigraph’i tegevuse eest kartellis kogu kindlaksmääratud aja jooksul.”

71      Eespool esitatud otsuse väljavõttest nähtub, et rikkumine arvati Bolloré süüks esiteks põhjusel, et teda peeti vastutavaks oma tütarettevõtja Copigraph’i osalemise eest kartellis, ja teiseks põhjusel, et oli tõendeid tema otsese osalemise kohta kartelli tegevuses.

72      Bolloré nõustub, et vastuväiteteatis võimaldas tal mõista ja võtta seisukoha selle kohta, et komisjon arvas kõnealuses vastuväiteteatises rikkumise tema süüks sel põhusel, et ta oli rikkumise toimumise ajal Copigraph’i 100‑protsendilise osalusega emaettevõtjana vastutav Copigraph’i osalemise eest kartellis. Bolloré vastuväide puudutab seda, et vastuväiteteatisest ei nähtunud komisjoni kavatsus arvata rikkumine tema süüks ka sel põhjusel, et ta osales otseselt kartelli tegevuses.

73      Vastuväiteteatise asjassepuutuvad lõigud sisalduvad punktides 240–245 ja 248 (II osa (Õiguslik hinnang), punkt B (Konkurentsieeskirjade kohaldamine) 8 (Vastutus rikkumise eest)).

74      Kõigepealt tuleb mainida, et komisjon ei märkinud neis vastuväiteteatise punktides, et Bolloré osales kartellis otseselt, erinevalt sellest, mida ta märkis teiste vastuväiteatises nimetatud emaettevõtjate kohta, nagu AWA ja Torraspapel, kelle puhul komisjon mainib AWA kohta, et „[ta] osales otseselt ja iseseisvalt õigusvastases kartellis Arjo Wiggins Carbonless Paper Operation’i osakonna vahendusel”, ja Torraspapel’i kohta, et „on ka tõendeid, mis tõendavad emaettevõtja otsest osalemist salajases tegevuses”.

75      Nagu Bolloré õigesti rõhutab, nähtub vastuväiteteatise punktist 243, et komisjon on teinud vahet kahte liiki olukorral:

„Kui küsimus on ema‑ ja tütarettevõtjate vahelises suhtes, adresseerib komisjon selle vastuväiteatise emaettevõtjale, kui

–        tema tütarettevõtjatest kaks või enam osalesid rikkumises;

–        emaettevõtja osales rikkumises.

Muudel juhtudel, kui tütarettevõtja osales rikkumises, adresseeritakse vastuväiteteatis nii talle kui ka emaettevõtjale.”

76      Bolloré ja Copigraph’i moodustatud kontserni puhul adresseeriti vastuväiteteatis lisaks Bolloré’le ka Copigraph’ile, mis vastuväiteteatise punktis 243 esitatud kriteeriumide põhjal viis Bolloré mõttele, et komisjon ei pidanud vastuväiteteatise staadiumis kontserni emaettevõtjat Bolloré’d rikkumises otseselt osalenuks.

77      Seega tuleb märkida, et vastuväiteteatise sõnastuse kohaselt kavatses komisjon pidada Bolloré’d rikkumise eest vastutavaks ainult seetõttu, et ta oli Bolloré ja oma 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtjaga Copigraph moodustatud kontserni emaettevõtjana rikkumise toimumise hetkel vastutav Copigraph’i õigusvastase käitumise eest. Bolloré ei saanud vastuväiteteatise sõnastuse põhjal ette näha, et komisjon kavatseb pidada teda rikkumise eest vastutavaks ka tema otsese osalemise eest kartelli tegevuses, nagu komisjon tegi seda otsuses.

78      Tuleb lisada, et vastuväiteteatises ei mainitud faktilisi asjaolusid, mis komisjon esitas otsuse põhjenduses 355, et toetada argumenti Bolloré otsese osalemise kohta rikkumises, teisisõnu seda, et Bolloré kuulus AEMCP‑sse ning teda esindasid V. ja J. B. paljudel kartellikoosolekutel. Isegi kui nõustuda komisjoni argumendiga, et Bolloré kuulumine AEMCP‑sse nähtub vastuväiteteatise lisaks olevatest dokumentidest, tuleb märkida, et komisjon mainib vastuväiteteatises AEMCP liikmete hulgas vaid Copigraph’i, kuid mitte ühelgi korral Bolloré’d. V‑d ja J. B‑d mainitakse vastuväiteteatises korduvalt Copigraph’i, kuid mitte Bolloré esindajatena kartellikoosolekutel. Komisjon ei maini Bolloré’d ka vastuväiteteatise üheski lõigus sellistel koosolekutel esindatud ettevõtjate hulgas.

79      Seega ei võimaldanud vastuväiteatis Bolloré’l tutvuda etteheitega tema otsese osalemise kohta rikkumises ega ka nende faktiliste asjaoludega, mis komisjon esitas selle etteheite toetuseks otsuses, mistõttu ei olnud Bolloré’l, nagu nähtub tema vastusest vastuväiteteatisele, võimalust tagada haldusmenetluses enda tõhusat kaitset selle etteheite ja nende faktiliste asjaolude suhtes.

80      Siiski tuleb rõhutada, et isegi kui otsus sisaldab uusi faktilisi või õiguslikke argumente, mille osas asjaomaseid ettevõtjaid ei ole ära kuulatud, põhjustab tuvastatud viga otsuse tühistamise selles suhtes üksnes juhul, kui asjaomaseid argumente ei suudeta tõendada õiguslikult piisavalt otsuses esitatud muude asjaolude põhjal, mille kohta asjaomastel ettevõtjatel on olnud võimalus esitada oma seisukoht (Esimese Astme Kohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑191/98 ja T‑212/98–T‑214/98: Atlantic Container Line jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑3275, punkt 196; vt selle kohta ka Esimese Astme Kohtu 28. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑86/95: Compagnie générale maritime jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1011, punkt 447). Lisaks võib Bolloré kaitseõiguste rikkumine mõjutada otsuse kehtivust Bolloré puhul vaid siis, kui otsus põhineb üksnes Bolloré otsesel osalemisel rikkumises (vt selle kohta eespool punktis 67 viidatud kohtuotsus Mo och Domsjö vs. komisjon, punkt 74). Sel juhul ei saaks Bolloré’d pidada rikkumise eest vastutavaks, sest otsuses esitatud uue etteheitega tema otsese osalemise kohta kartelli tegevuses ei saa nõustuda.

81      Kui seevastu põhiküsimuse uurimisel ilmneb (vt tagapool punktid 123–150), et komisjon pidas Bolloré’d oma tütarettevõtja Copigraph’i osalemise eest kartellis vastutavaks õigesti, ei piisa komisjoni veast otsuse tühistamise õigustamiseks, sest sellel ei saa institutsiooni otsuse resolutiivosale olla määravat mõju (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 14. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑126/99: Graphischer Maschinenbau vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2427, punkt 49, ja Esimese Astme Kohtu 14. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑209/01: Honeywell vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5527, punkt 49). Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et kui otsuse teatud põhjendused on iseenesest oma olemuselt sellised, et nende alusel võib otsuse õiguslikult piisavalt põhjendatuks lugeda, siis ei mõjuta otsuse ülejäänud põhjendustes tehtud vead mingil juhul otsuse resolutiivosa (Esimese Astme Kohtu 21. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑87/05: EDP vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3745, punkt 144; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑302/99 P ja C‑308/99 P: komisjon ja Prantsusmaa vs. TF1, EKL 2001, lk I‑5603, punktid 26–29).

4.     Neljas väide, et rikutud on kaitseõigusi, õigust õiglasele kohtupidamisele ja süütuse presumptsiooni põhimõtet

a)     Poolte argumendid

82      Zicuñaga väidab esiteks, et komisjon rikkus süütuse presumptsiooni põhimõtet, sest ta on üksnes oletuste ja kaudsete avalduste alusel kinnitanud Zicuñaga osalemist kartellis. Ta leiab, et piisavalt selge karistuse puudumine ebaõige või ebatäpse teabe edastamise eest võib õhutada ettevõtjaid edastama komisjonile muudetud või moondatud teavet, et tugevdada koostööd komisjoniga. Zicuñaga lisab, et kuigi algselt võis ettevõtja loota komisjoni leebemale suhtumisele vaid siis, kui ta esitas määravaid tõendeid, võttis komisjon hiljem järeleandlikuma seisukoha. Ta väidab, et seetõttu tuleb Sappi avaldusi arvestada ettevaatlikult ja neid saab pidada usaldusväärseks üksnes juhul, kui neid toetavad muud tõendid.

83      Teiseks väidab Zicuñaga, et komisjon ei või oma hinnangu aluseks võtta sellise isiku ütlusi, kelle isik on teadmata, sest vastasel korral rikutakse kaitseõigusi seetõttu, et selle tunnistaja argumente ei saa vaidlustada tema ärakuulamisel. Zicuñaga viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale ja märgib, et kindlasti tuleb vastastada tunnistajat tema argumentidega, et hinnata ütluste ja asjaomase isiku usaldusväärsust ning anda süüdistatavale võimalus vaidlustada süüstavad ütlused ja küsitleda tunnistajat ütluste andmisel või hiljem.

84      Komisjon vaidleb vastu sellele, et asjaolud, mille põhjal ta tuvastas Zicuñaga osalemise rikkumises, olid üksnes oletused või kaudsed avaldused. Ta rõhutab, et ühenduste kohtud ei ole kunagi seadnud kahtluse alla koostööteatise seaduslikkust ega selle alusel ettevõtjate tehtavate avalduste tõenduslikku väärtust. Lisaks ei sätesta määrus nr 17 tunnistajate küsitlemise võimalust haldusmenetluses ja hageja ei ole Esimese Astme Kohtule sellist taotlust esitanud.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

85      Niivõrd, kuivõrd Zicuñaga kavatseb selle argumendiga vaidlustada selliste avalduste tõenduslikku väärtust, mille on teinud isikud, kelle isik ei ole teada, ja millele komisjon viitas otsuses Zicuñaga vastu esitatud etteheidete toetuseks, kuulub kõnealune argument põhiküsimuse analüüsi, mis toimub hiljem ja milles kontrollitakse, kas need etteheited on piisavalt tõendatud.

86      Niivõrd, kuivõrd analüüsitud argumendiga üritatakse väita, et rikutud on kaitseõigusi ja õigust õiglasele kohtupidamisele, sest vastuväiteteatis ei maini nende avalduste koostaja(te) isikut, mis toetasid komisjoni hinnangut Zicuñaga kohta, mis takistas tal neid hinnanguid vaidlustada, taotledes nende avalduste koostaja(te) ärakuulamist haldusmenetluses, tuleb meeles pidada, et kuigi inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 6 lõike 3 punkt d sätestab, et „[i]gal kuriteos süüdistataval on vähemalt järgmised õigused: […] küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel”, nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et komisjon ei ole kohus EIÕK artikli 6 tähenduses (Euroopa Kohtu 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78–215/78 ja 218/78: Van Landewyck jt vs. komisjon, EKL 1980, lk 3125, punkt 81, ja Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 7). Lisaks sätestab määruse nr 17 artikli 15 lõige 4 sõnaselgelt, et komisjoni otsused, millega määratakse konkurentsiõiguse rikkumise eest trahve, ei ole karistusõiguslikku laadi (Esimese Astme Kohtu 6. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑83/91: Tetra Pak vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑755, punkt 235).

87      Komisjon on siiski kohustatud haldusmenetluses ühenduse õiguse üldpõhimõtteid järgima (eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 8). Sellegipoolest tuleb rõhutada esiteks seda, et kuigi komisjon võib ära kuulata füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kui ta seda vajalikuks peab, ei ole tal õigust kutsuda süüdistuse tunnistajaid ilma nende nõusolekuta, ning teiseks seda, et asjaolu, et ühenduse konkurentsiõiguse sätted ei näe ette komisjoni kohustust kutsuda süüdistatava kasuks ütlusi andvaid tunnistajaid, kelle ülekuulamist on taotletud, ei ole vastuolus eespool nimetatud põhimõtetega (Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑9/99: HFP jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1487, punkt 392).

88      Käesolevas asjas ei ole Zicuñaga esitanud mingeid andmeid, millest nähtuks, et ta palus haldusmenetluses komisjonil täpsustada nende isikute andmeid, kes tegid avaldusi, millele komisjon tugines vastuväiteatises Zicuñaga vastu esitatud etteheidete toetuseks, et need isikud kuulataks ära Zicuñaga juuresolekul. Ta ei tõendanud ka, et ta taotles haldusmenetluses süüdistatava kasuks ütlusi andvate tunnistajate kutsumist ja küsitlemist.

89      Arvestades eespool esitatut, tuleb käesolev väide tagasi lükata niivõrd, kuivõrd selles väidetakse, et rikutud on kaitseõigusi ja õigust õiglasele kohtupidamisele. Niivõrd, kuivõrd selle väite eesmärk on nende asjaolude tõendusliku väärtuse vaidlustamine, millele komisjon tugines otsuses Zicuñaga vastu esitatud etteheidete toetuseks, toimub selle analüüs põhiküsimuse läbivaatamisel.

5.     Viies väide, et juhtumi uurimisel on rikutud hea halduse põhimõtet ja otsust ei ole põhjendatud

a)     Poolte argumendid

90      Zanders heidab komisjonile ette juhtumi uurimist vaid süüdistuse seisukohalt. Ta väidab, et komisjon oleks pidanud arvestama tema poolt komisjonile detsembris 2000 ja märtsis 2001 edastatud teavet, mis puudutab tema keskset rolli kartelli lõpetamises, ja et komisjon oleks pidanud läbi viia täiendavaid uurimisi, kui ta kahtles nende andmete väärtuses. Ta heidab ette ka seda, et komisjon ei ole võtnud arvesse tema poolt komisjonile märtsis 2001 esitatud eksperdiarvamust, mis tõendas hinnakartelli vähest või isegi olematut mõju. Otsus ei sisalda ka ühtegi põhjendust nende kahe asjaolu tähelepanuta jätmise kohta. Otsus ei sisalda ühtegi lõiku, mis analüüsiks Zanders’i individuaalset rolli.

91      Komisjon väidab, et Zanders ei esita mingit kinnitust argumendile, et tal oli rikkumise lõpetamises eriline roll. Seoses hinnakokkulepete mõjuga turule pühendas komisjon otsuses rikkumise konkreetse mõju analüüsis Zanders’ile terve jao (põhjendused 382–402). Otsuses järgitakse põhjendamiskohustust täielikult ning selle põhjendustes 263–271 analüüsitakse hageja ja viie teise ettevõtja käitumist. Peale selle ei ole Zanders vastuväiteteatisele antud vastuses väitnud, et tal oli üksnes passiivne roll.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

92      Tuleb meeles pidada, et käesoleva asjaga sarnastel juhtudel, kui institutsioonidel on oma ülesannete täitmisel kaalutlusõigus, on ühenduse õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatiste järgimine veelgi suurema tähtsusega; mainitud tagatiste hulka kuuluvad eelkõige pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki antud juhtumi puhul tähtsust omavaid asjaolusid (Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑269/90: Technische Universität München, EKL 1991, lk I‑5469, lk I‑485, punkt 14; Esimese Astme Kohtu 24. jaanuari 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑44/90: La Cinq vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑1, punkt 86, ja Esimese Astme Kohtu 11. juuli 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑528/93, T‑542/93, T‑543/93 ja T‑546/93: Métropole télévision jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑649, punkt 93).

93      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad EÜ artikliga 253 nõutavatest põhjendustest selgelt ja üheselt selguma süüstava akti vastu võtnud ühenduse ametivõimu arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ning pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamisnõude hindamisel tuleb lähtuda konkreetse juhtumi asjaoludest, eelkõige akti sisust, esitatud põhjenduste laadist ja akti adressaatide või teiste otseselt ja isiklikult puudutatud asjaomaste isikute huvist saada selgitusi (Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63, ja Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑16/99: Lögstör Rör vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1633, punkt 368).

94      Selle kohta tuleb märkida, et otsusest nähtuvad selgelt ja üheselt komisjoni kaalutlused ja see võimaldab Zanders’il saada teada akti põhjendused ning Esimese Astme Kohtul teostada oma kontrolli. Otsuse põhjendustes 263–271 uurib komisjon Zanders’i osalemist kartellis koos AWA, Koehler’i, Sappi, Stora ja Torraspapel’iga.

95      Zanders väidab konkreetsemalt, et tema rolli rikkumise lõpetamises ja tema esitatud eksperdiarvamust ei ole arvestatud.

96      Seoses Zanders’i rolliga rikkumise lõpetamisel tuleb märkida, et Zanders viitas vastuväiteteatisele 12. detsembril 2000 antud vastuses International Paper’i tegevjuhi 1. aprilli 1996. aasta kirjale, mis oli adresseeritud kontserni kõigile töötajatele ja milles pöörati nende tähelepanu sellele, et kontsern omistab suurimat tähtsust seaduste ja eetiliste käitumisnormide järgimisele suhetes klientide, äripartnerite, ametiasutuste ja muude isikutega. Zanders mainis ka tema ruumides peetud koosolekut, mille eesmärk oli tagada, et tema juhtkond järgiks konkurentsiõigust, ja käivitada konkurentsiõiguse järgimist puudutav programm. Ta tuletas veel meelde, et ettevõtte juhatuse esimees, kellest sai AEMCP juhatuse esimees 1. jaanuaril 1996, teatas avalikult ja üheselt pärast ühingu juhatusega liitumist, et ettevõte loobub salajasest tegevusest.

97      Tuleb märkida, et Zanders esitas eelmises punktis nimetatud asjaolud vastuväiteteatisele antud vastuses nende märkuste toetuseks, mis ta esitas selleks, et lükata ümber vastuväiteteatises komisjoni esitatud etteheide, et salajased kontaktid jätkusid pärast sügist 1995. Täpsemalt sisalduvad need asjaolud argumentides, mis Zanders esitas selleks, et tõendada, et alates sügisest 1995 ei osalenud ta kartelli salajastel koosolekutel ega hindu puudutavas konkurentidega kooskõlastatud tegevuses, tema hinnapoliitika oli iseseisev ja eelkõige ei tulenenud septembris 1996 tema kohaldatud hinnatõus salajasest koosolekust.

98      Vaieldamatult võttis komisjon eelmises punktis esitatud Zanders’i argumente arvesse haldusmenetluses. Otsuses peeti rikkumise lõpuks Zanders’i puhul septembrit 1995, mitte märtsi 1997 nagu vastuväiteteatises.

99      Zanders’i 12. detsembril 2000 vastuväiteteatisele antud vastusest ja tema täiendavatest 2. märtsil 2001 komisjonile saadetud märkusest seevastu ei nähtu, et Zanders esitas haldusmenetluses eespool punktis 96 viidatud asjaolusid või muid asjaolusid tõendamaks – nagu ta käesolevas asjas üritab teha –, et tal oli otsustav roll õigusvastase kartelli lõpetamisel, mis õigustab trahvi kindlaksmääramisel kergendava asjaolu arvessevõtmist. Zanders ei või neis tingimustes heita komisjonile ette hea halduse põhimõtte rikkumist põhjusel, et komisjon ei arvestanud eespool mainitud asjaolusid selliste asjaoludena, mille eesmärk on väidetavalt tõendada Zanders’i otsustava panuse andmist salajase koostöö lõpetamisse enne komisjoni esimest sekkumist.

100    Lisaks tuleb märkida, et Zanders ei ole vastuväiteteatisele antud vastuses väitnud, et tal oli kartellis puhtalt passiivne roll. Ta ei saa seega tugineda sellele, et otsust ei ole selles küsimuses põhjendatud. Lisaks on ta vastuväiteteatisele antud vastuses vaidlustanud, et talle oli vastuväiteteatise punktides 187 ja 199 omistatud esmajärguline või põhiline roll aastast 1992 kuni sügiseni 1995. Ta väidab seega, et tegemist ei olnud raskendava asjaoluga. Komisjon ei ole Zanders’i puhul siiski selliseid asjaolusid arvesse võtnud.

101    PricewaterhouseCoopers’ilt Koehler’i, MHTP ja Zanders’i tellitud eksperdiarvamus on 2. märtsist 2001 ja selle pealkiri on „Konkurentsiolukord Euroopa isekopeeruva paberi turul kevadest või sügisest 1995 veebruari või märtsini 1997” (edaspidi „PricewaterhouseCoopers’i aruanne”).

102    PricewaterhouseCoopers’i aruande saatekirjast nähtub, et aruande peamine eesmärk on lükata ümber vastuväiteteatises esitatud komisjoni argumendid kartelli tegevusest isekopeeruva paberi turul ajavahemikus kevadest või sügisest 1995 kuni veebruari või märtsini 1997. Lisaks mainitakse kõnealuse aruande järelduses sõnaselgelt, et majanduslik analüüs tõendab, et kolme kõneluse tootja käitumine ajavahemikus suvest või sügisest 1995 kuni veebruari või märtsini 1997 ei olnud kooskõlastatud.

103    Tuleb märkida, et PricewaterhouseCoopers’i aruanne puudutab ajavahemikku, mis jääb väljapoole otsuses märgitud rikkumise ajavahemikku. Seetõttu ei saa aruannet pidada asjakohaseks.

104    Hagiavaldusest siiski nähtub, et Zanders’i kriitika puudutab asjaolu, et komisjon ei võtnud arvesse PricewaterhouseCoopers’i aruandes sisalduvaid asjaolusid, mis tõendavad ajavahemikus jaanuarist 1992 kuni sügiseni 1995 tegutsenud hinnakartelli püüdluste vähest või olematut mõju.

105    Isegi kui asuda seisukohale, et tuleb võtta arvesse kõrvalteavet, mis on esitatud asjassepuutumatu tõendamise toetuseks, ei saa komisjonile ette heita, et ta ei ole võtnud arvesse Zanders’i argumente kartelli väidetavalt vähese mõju kohta.

106    Otsuse põhjenduses 388 märgitakse järgmist:

„AWA, Carrs, MHTP (Stora), Koehler, Sappi ja Zanders väidavad, et kartelli tegelik mõju Euroopa Majanduspiirkonna isekopeeruva paberi turul oli väga väike või et kartell ei avaldanud kõnealusele turule üldse negatiivset mõju. Need ettevõtjad tuginevad sellega seoses põhiliselt asjaolule, et kartelli mõju hindadele oli väike või et seda ei olnud üldse, sest turul tegelikult kohaldatud hinnad olid madalamad otsustatud või teavitatud hinnatõusudest. Kõnealuste ettevõtjate sõnul tõendab see, et kokkulepitud hinnatõuse ei rakendatud. Nad esitasid selle kinnituse toetuseks palju argumente: hinnad ja tootjate marginaalid vähenesid oluliselt; isekopeeruva paberi hinnad kajastavad põhiliselt tselluloosi kulude ja nõudluse muutusi ning kartelli hilisemas etapis võimsuse piiranguid; tootjatevaheline konkurents jätkus; tootjatel tuli hinnatõuse klientidega individuaalselt läbi rääkida.”

107    Kuigi selles otsuses ei mainita sõnaselgelt Zanders’i poolt haldusmenetluse käigus komisjonile saadetud PricewaterhouseCoopers’i aruannet, tõendab see otsuse lõik vaieldamatult asjaolu, et komisjon arvestas haldusmenetluses eelkõige Zanders’i edastatud teavet, mille eesmärk oli tõendada hinnakartelli püüdluste vähest või olematut mõju rikkumisperioodil. See, et komisjon lükkas tagasi ettevõtjate argumendid, mida see teave toetas, tähendab, et komisjon leidis, et need argumendid ei ole sellised, mis muudavad otsuse põhjendustes 382–387 esitatud seisukohta rikkumise konkreetsest mõjust turule. Seda lõiku ei saa seevastu tõlgendada nii, nagu see tõendaks, et komisjon jättis asja hindamisel Zanders’i enda kaitseks esitatud asjaolud nõuetekohaselt tähelepanuta (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑141/94: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑347, punkt 118).

108    Eespool esitatud analüüsi põhjal tuleb viies väide tagasi lükata.

6.     Kuues väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet, õigust toimikuga tutvuda ja kaitseõigusi, sest mõnda uurimistoimikus sisalduvat dokumenti oli raske leida ja selle toimiku moodustavate dokumentide loetelu on kasutuskõlbmatu

a)     Poolte argumendid

109    AWA väidab, et komisjoni poolt haldusmenetluses talle antud CD‑ROM-ile lisatud nimekiri dokumentidest on kasutuskõlbmatu. Tema sõnul puudus nimekirjas asjaomaste dokumentide sisukord ja kirjeldus, märgiti vaid üksnes põhjused, mille tõttu mõned neist dokumentidest olid väidetavalt konfidentsiaalsed, ja märgiti vastava mittekonfidentsiaalse versiooni võimalik asukoht.

110    Koehler väidab, et enne CD‑ROM‑i saatmist vastuväiteteatise adressaatidele kõrvaldas komisjon toimikust mõned konfidentsiaalsed dokumendid ja asendas need mittekonfidentsiaalsete versioonidega, mis paigutati toimiku teistesse kohtadesse. Komisjon ei vaevunud siiski vastuväiteteatises ega otsuses muutma viiteid ümberpaigutatud dokumentidele. Lisaks ei maininud ta mittekonfidentsiaalsete versioonide olemasolu ega märkinud, kuidas neid toimikust leida. Komisjoni koostatud dokumentide nimekiri võimaldas vastavate dokumentide kindlakstegemist vaid väga ligikaudselt. Mõnikord oli kõnealust dokumenti isegi võimatu leida.

111    Komisjon leiab, et talle ei saa ette heita kaitseõiguste rikkumist. Esiteks andis ta samal ajal CD‑ROM‑iga ettevõtjate kasutusse nimekirja toimiku erinevatest dokumentidest ja kasutas tavapärast dokumentidele juurdepääsu klassifikatsiooni. Teiseks olid vastuväiteteatises viidatud dokumendid juba lisatud vastuväiteteatisele koos nimekirjaga, millele oli märgitud konfidentsiaalsete versioonide ja mittekonfidentsiaalsete versioonide seos.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

112    Kahes kohtuasjas (T‑118/02 ja T‑125/02) nähtub komisjoni esitatud teabest, et ta adresseeris vastuväiteteatise adressaatidele 26. juulil 2000 samal ajal vastuväiteteatise ja selles nimetatud dokumentidega nimekirja vastuväiteteatisele lisatud dokumentidest. Komisjon esitas selle nimekirja kohtuasjas T‑125/02 antud vastuse lisana. Komisjon esitas selle nimekirja Esimese Astme Kohtu palvel ka kohtuasjas T‑118/02.

113    Kõnealune nimekiri sisaldab vastuväiteteatises nimetatud iga dokumendi kohta – vastuväiteteatises toimunud viitamise järjekorras – kokkuvõtvat kirjeldust dokumendist, ettevõtja andmeid, kelle juurest dokument on leitud või kes on selle edastanud, dokumendi numbrit ning vajadusel dokumendi mittekonfidentsiaalse versiooni numbrit.

114    Vastuväiteteatise adressaadid said komisjonilt 1. augustil 2000 samal ajal kogu komisjoni uurimistoimikut sisaldava CD‑ROM‑iga ka nimekirja, mille pealkiri oli „Dokumentide nimekiri” ja milles iga dokumendi kohta täpsustatakse uurimistoimiku numeratsiooni järgides dokumendi juurdepääsukood (A = juurdepääsetav, PA = osaliselt juurdepääsetav, NA = ilma juurdepääsuta). Juurdepääsuta dokumentideks liigitatud dokumentide ning osaliselt juurdepääsetavateks dokumentideks liigitatud dokumentide ilma juurdepääsuta osade kohta sisaldas nimekiri märkust, kus paikneb toimikus kõnealuse dokumendi või selle osa mittekonfidentsiaalne versioon ja/või kokkuvõtlik kirjeldus kõnealuse dokumendi või dokumendi osa sisust. Komisjon on nii tehes järginud täielikult oma teatise toimikutele juurdepääsu käsitlevate taotluste läbivaatamise sisemiste protseduurireeglite kohta EÜ asutamislepingu artiklites [81] ja [82], ESTÜ asutamislepingu artiklites 65 ja 66 ning nõukogu määruses (EMÜ) nr 4064/89 sätestatud juhtudel (EÜT 1997, C 23, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 136) punkti II A 1.4.

115    Kuna AWA ja Koehler said esiteks kasutada vastuväiteteatisele lisatud dokumentide nimekirja ja teiseks eelmises punktis nimetatud „Dokumentide nimekirja”, oli neil nagu teistelgi vastuväiteteatise adressaatidel täielik võimalus leida uurimistoimikust otsitavaid dokumente nende originaalversioonis või mittekonfidentsiaalses versioonis neis nimekirjades märgitud juurdepääsukoodi abil.

116    Nagu komisjon ise kinnitab kohtuasjas T‑125/02 esitatud menetlusdokumentides dokumentide kohta – eelkõige nende vastuväiteteatises viidatud dokumentide kohta, mida konkreetselt nimetab Koehler –, mis liigitati juurdepääsuta või osaliselt juurdepääsuta dokumentideks, ei leidnud vastuväiteteatise adressaadid kohe nende numbrile vastavast kohast toimikus nende mittekonfidentsiaalset versiooni või kokkuvõtlikku kirjeldust nende sisust, ning neil tuli kasutada nimekirja, et leida toimikust kõnealune mittekonfidentsiaalne versioon või selle kokkuvõtlik kirjeldus. Sellisest olukorrast vastuväiteteatise adressaatidele tekkida võinud väikest ebamugavust ja ajakadu ei saa siiski pidada otsuse seaduslikkust mõjutavaks.

117    Sellest järeldub, et kuues väide tuleb tagasi lükata.

7.      Seitsmes väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet ja kaitseõigusi, sest otsus on hilinenult teatavaks tehtud

a)     Poolte argumendid

118    AWA väidab, et kuigi otsus võeti ilmselt vastu 20. detsembril 2001, tehti otsus talle teatavaks alles 8. veebruaril 2002. Ta lisab, et mis iganes oli selle viivituse põhjus, oli tal otsuse vastuvõtmisele järgnenud ühe ja poole kuu jooksul võimatu selgitada eelkõige oma klientidele, miks määrati talle suurim individuaalne trahv, mis eales määratud.

119    Komisjon vastab, et ta tegi 5. veebruaril 2002 väikse paranduse 20. detsembri 2001. aasta otsusesse seetõttu, et hageja oli muutnud ärinime. Otsusest teatamist 8. veebruaril 2002 koos parandusega, mis selgitas tehtud muudatusi, ei saa pidada viivitamiseks.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

120    7. veebruari 2002. aasta kirjast, milles konkurentsi eest vastutav komisjoni liige teatas otsusest adressaatidele, sealhulgas AWA‑le, nähtub, et kõnealune otsus tehti 20. detsembril 2001 ja et seda parandati 5. veebruaril 2002 kirjalikus menetluses E/177/2002. Selle paranduse olemasolu selgitab, miks otsusest teatati adressaatidele poolteist kuud pärast otsuse vastuvõtmist. Otsuse vastuvõtmise ja parandamise vahelist aega ei saa pidada liiga pikaks.

121    Niivõrd, kuivõrd AWA argumente tuleb veel mõista kui kriitikat selle suhtes, et komisjon avalikustas otsuse enne sellest otsuse adressaatidele teatamist, mis takistas AWA‑l selgitada kolmandatele isikutele otsuse põhjendusi, tuleb märkida, et AWA ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis tõendab, et komisjon paljastas otsuse sisu enne sellest otsuse adressaatidele teatamist. Isegi kui oletada, et nii juhtus, tuleb igal juhul rõhutada, et nii kahetsusväärne kui selline teguviis on, oli otsus juba vastu võetud ja selle vastuvõtmisele järgnenud teod ei saa mõjutada selle kehtivust (Euroopa Kohtu 8. novembri 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 96/82–102/82, 104/82, 105/82, 108/82 ja 110/82: IAZ jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 3369, punkt 16).

B –  Väited, et rikutud on EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53 ning komisjon on teinud hindamisvigu seoses mõnede ettevõtjate osalemisega rikkumises

122    Kolm ettevõtjat ehk Bolloré, Divipa ja Zicuñaga vaidlustavad nende osalemisele rikkumises komisjoni antud hinnangute põhjendatuse.

1.     Bolloré olukord

123    Esiteks tuleb meeles pidada, et komisjon pidas otsuses (põhjendused 353–356) Bolloré’d rikkumise eest vastutavaks esiteks seetõttu, et ta ise osales kartelli tegevuses otseselt, ja teiseks seetõttu, et ta vastutas oma tütarettevõtja Copigraph’i osalemise eest kartellis. Siiski on otsustatud (vt eespool punktid 66–81), et vastuväiteteatis ei võimaldanud Bolloré’l tutvuda etteheidetega tema isikliku osalemise kohta kartellis ega selle etteheite toetuseks komisjoni poolt otsuses esitatud faktiliste asjaoludega. Selle järelduse tõttu ei ole vaja analüüsida Bolloré esitatud argumente enda isikliku ja otsese kartellis osalemise põhjendatuse vaidlustamiseks.

124    Seega tuleb analüüsida Bolloré argumente selle kohta, et komisjon pidas teda ekslikult vastutavaks tema tütarettevõtja Copigraph’i osalemise eest kartellis.

a)     Poolte argumendid

125    Bolloré rõhutab, et komisjon tugines otsuses kahele asjaolule, kui ta pidas Bolloré’d vastutavaks Copigraph’i käitumise eest, ehk esiteks sellele, et Copigraph oli rikkumise toimumise hetkel tema 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtja, ja teiseks sellele, et ta pidi olema ilmtingimata teadlik Copigraph’i osalemisest kartellis.

126    Ta väidab, et esimesest asjaolust ei piisa, et pidada teda vastutavaks Copigraph’i rikkumise eest. Selleks et komisjon saab eeldada, et emaettevõtja mõjutas tütarettevõtja tegevust otsustavalt, on vaja ka täiendava asjaolu olemasolu. Käesolevas asjas siiski selline täiendav asjaolu puudub. Bolloré selgitas vastuväiteteatisele antud vastuses, et Copigraph’il oli oma kaubanduspoliitikas suur iseseisvus, mida komisjon ei ole ka vaidlustanud. Lisaks esindas Copigraph vaid kolmandikku Bolloré Thonon‑les‑Bains’i paberitehase käibest ning Bolloré ja Copigraph’i vahelised ärisuhted ei piiranud Copigraph’i ärilist iseseisvust.

127    Bolloré märgib, et komisjon järeldas seda kolmest faktilisest asjaolust ehk sellest, et Copigraph kuulus tema „Eripaberite” osakonda; sellest, et selle osakonna juht V. oli ka Copigraph’i tegevjuht ja Bolloré Thonon‑les‑Bains’i paberitehase tegevjuht; ning sellest, et J. B., kes oli sel ajal Copigraph’i ärijuht, tegutses ka Thonon‑les‑Bains’i paberivabrikus müügi alal aastast 1994. Bolloré sõnul ei võimalda need kolm faktilist asjaolu järeldada, et Bolloré oli ilmtingimata teadlik Copigraph’i osalemisest kartellis.

128    Komisjoni sõnul on selge, et ajavahemikus 1990 kuni 1998 oli Copigraph Bolloré 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtja, mis on kohtupraktika kohaselt piisav eeldamaks seda, et Bolloré mõjutas tütarettevõtja tegevust otsustavalt. Seda eeldust toetavad ka otsuse põhjendustes 353–355 esitatud asjaolud.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

129    Esiteks tuleb rõhutada, et kuigi Bolloré vaidlustab rikkumise kestuse, ei vaidlusta ta siiski Copigraph’i tegelikku osalemist kartelli tegevuses.

130    Tema argumendid seisnevad põhiliselt selles, et komisjoni viidatud asjaolud otsuses ei võimalda teda pidada vastutavaks tütarettevõtja Copigraph’i osalemise eest kartellis.

131    Tuleb meeles pidada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei piisa asjaolust, et tütarettevõtjal on eraldi õigusvõime, selleks, et välistada võimalus, et tema rikkumine pannakse süüks emaettevõtjale, eriti kui tütarettevõtja ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid rakendab enamjaolt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid (Euroopa Kohtu 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 48/69: ICI vs. komisjon, EKL 1972, lk 619, punktid 132 ja 133; Euroopa Kohtu 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 52/69: Geigy vs. komisjon, EKL 1972, lk 787, punkt 44, ja Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9925, punkt 26).

132    Emaettevõtja 100‑protsendilisest osalusest tütarettevõtjas – kuigi see on kaalukas tõend emaettevõtja otsustava mõju kohta tütarettevõtja tegevusele turul – üksi ei piisa selleks, et omistada vastutus tütarettevõtja tegevuse eest emaettevõtjale (vt selle kohta eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, punktid 27–29, ja kohtujurist J. Mischo ettepanek selles kohtuasjas, EKL 2000, lk I‑9928, punktid 17–62). Osalusprotsendile lisaks on vaja täiendavat asjaolu, kuid see võib olla ka kaudsete tõendite vormis. See täiendav asjaolu ei pea tingimata olema tõend selle kohta, et emaettevõtja on andnud tütarettevõtjale tegelikult juhiseid, et ta osaleks kartellis (vt selle kohta eespool viidatud kohtujuristi ettepanek, punktid 40, 48 ja 51).

133    Käesolevas asjas nähtub otsuse põhjendustest 353 ja 354, et komisjon ei ole Bolloré’le vastutuse panemiseks Copigraph’i osalemise eest kartellis tuginenud üksnes vaidlustamata asjaolule, et Bolloré’le kuulus rikkumise toimumise ajal kogu Copigraph’i aktsiakapital, vaid ka muudele eespool punktis 127 viidatud faktilistele asjaoludele, mille eesmärk on tõendada, et Copigraph täitis põhiliselt Bolloré’lt saadud juhiseid.

134    Bolloré kordab vastuväiteteatisele 28. novembril 2000 antud vastuses (otsuse põhjendus 353) esitatud argumente ja toob esile erinevaid asjaolusid, mille eesmärk on tõendada, et Copigraph oli rikkumise toimumise ajal majanduslikult täielikult iseseisev. Neis tingimustes tuleb analüüsida, kas need argumendid on põhjendatud või kas esineb hoopis märke sellest, et Bolloré’l oli oma tütarettevõtjale otsustav mõju.

135    Esiteks väitis Bolloré haldusmenetluses, et tema ja Copigraph’i juhtorganid olid täiesti eraldi.

136    Vastuväiteteatisele antud Bolloré vastuse joonealune märkus 1 sisaldab siiski järgmist:

„Kuni aastani 1993 oli Bolloré’l ja Copigraph’il ühine juht [G.], kes esindas Bolloré Participation’i Bolloré Technologie nõukogus ja oli Copigraph Holding’i alaline esindaja Copigraph’is. Ta lõpetas selle tegevuse 25. oktoobril 1993.”

137    Kui Bolloré nende argumentide, mille eesmärk on vaidlustada Copigraph’i osalemine rikkumises enne septembrit või oktoobrit 1993, põhjendatuse edaspidisest analüüsist ei nähtu teisiti, tuleb asuda seisukohale, et Copigraph’i juhtorganisse kuulus komisjoni tuvastatud rikkumisperioodi ühe osa jooksul Bolloré nõukogu liige.

138    Lisaks nähtub Bolloré vastusest vastuväiteteatisele, et kuigi need neli isikut, kes moodustasid Copigraph’i nõukogu septembrist 1993 kuni märtsini 1997, ei olnud Bolloré nõukogu liikmed, täitsid nad kõiki ülesandeid (finants‑, raamatupidamis‑ või juhtimisülesandeid) enamasti Bolloré’s. Nagu komisjon täiesti õigesti otsuse põhjenduses 354 märgib, siis V., kes oli Copigraph’i tegevjuht rikkumise toimumise ajal, oli vastuväiteteatisele antud Bolloré vastuse kohaselt Bolloré töötaja ja vastutas Bolloré Thonon‑les‑Bains’i paberivabriku juhtimise eest. Otsuse samas põhjenduses sisalduva teabe kohaselt oli V. ka Bolloré eripaberite osakonna juht, mida Bolloré kinnitas oma menetlusdokumentides. Bolloré juhtorganite jõuline osalemine Copigraph’i juhtimisel tõendab Bolloré olulist osalemist oma tütarettevõtja juhtimises. See pani Bolloré kindlasti olukorda, milles ta mõjutas otsustavalt Copigraph’i kaubanduspoliitikat turul.

139    Veebruarist septembrini 1995 hõlmava rikkumisperioodi puhul kinnitab seda seisukohta ka hagiavalduse lisaks olev 2. aprillil 2002 J. B. antud tunnistajaütlustes esitatud teave, mille kohaselt isik, kes oli Copigraph’i ärijuht septembri lõpust 1992 kuni märtsini 1997, täitis samal ajal kaubandusülesandeid Bolloré’s alates veebruarist 1995.

140    Selle kohta tuleb lisada, et seda, et Esimese Astme Kohus otsustas 14. mai 1998. aasta otsuses kohtuasjas T‑309/94: KNP BT vs. komisjon (EKL 1998, lk II‑1007, punktid 47 ja 48), et emaettevõtja juhtkonna liikme osalemine salajastel koosolekutel on asjaolu, mis tõendab, et emaettevõtja oli ilmtingimata teadlik tütarettevõtja osalemisest rikkumises ja kiitis selle heaks, ei saa tõlgendada siiski tähendavat seda, et kui emaettevõtjasse kuuluv isik või isikud täidavad tütarettevõtjas juhtimisülesandeid, peavad nad ilmtingimata olema emaettevõtja esindajad, et võiks järeldada tütarettevõtja äritegevuse sõltuvust oma emaettevõtjast (vt selle kohta kohtujurist J. Mischo ettepanek eespool punktis 131 viidatud kohtuasjas Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, punkt 58). See, et emaettevõtjasse kuuluv isik ei ole emaettevõtja esindaja, ei takista tal oma juhtimisülesannete raames tütarettevõtjas jälgida, kas tütarettevõtja tegevus turul vastab emaettevõtja juhtorganite antud soovitustele.

141    Teiseks rõhutas Bolloré haldusmenetluses, et Copigraph’il oli oma infrastruktuur.

142    Nagu Bolloré on märkinud vastuväiteteatisele antud vastuses, siis see, et tütarettevõtja ei ole tootmisseadmete omanik ega tööandja oma personalile ja et tema käivet kajastatakse emaettevõtja raamatupidamise aastaaruannetes, võib olla tõend sellest, et tütarettevõtja on emaettevõtjast sõltuv (vt selle kohta eespool punktis 67 viidatud kohtuotsus Mo och Domsjö vs. komisjon, punkt 89–94). See, et käesolevas asjas olid Copigraph’il – nagu Bolloré märkis vastuväiteteatisele antud vastuses, ilma et komisjon seda vaidlustaks – oma tootmisseadmed ja oma personal ning tema käivet kajastati tema enda raamatupidamise aastaaruannetes, ei tõenda iseenesest, et Copigraph otsustas oma emaettevõtjast Bolloré’st täielikult sõltumatult oma käitumise üle turul.

143    Bolloré on lõpuks viidanud haldusmenetluses mitmele asjaolule, mis tema sõnul tõendavad Copigraph’i kaubanduspoliitika iseseisvust. Esiteks oli paberiga seotud tegevus minimaalne ja Copigraph’i käive moodustas väikse osa kontserni käibest. Teiseks, isegi pärast seda, kui Bolloré Copigraph’i ostis, jätkas ta peaaegu 35% ulatuses endale vajaminevast toorainest selle hankimist väljastpoolt Bolloré kontserni, eelkõige ühelt Bolloré otseselt konkurendilt.

144    Isegi kui Bolloré argumendid, mis puudutavad tema tegevuse vähest tähtsust paberisektoris ja Copigraph’i käibe vähest tähtsust Bolloré kontsernis, on õiged, ei tõenda need mingil moel, et Bolloré lubas Copigraph’il täiesti iseseisvalt otsustada oma käitumise üle turul. Sellist järeldust ei või ka teha sellest, et Copigraph sai rikkumise toimumise ajal osaliselt tarneid teistelt Bolloré kontserni mittekuuluvatelt tarnijatelt. See tõdemus ei välista sugugi, et Copigraph kohaldas kartellis osaledes põhiliselt oma emaettevõtja antud juhiseid.

145    Selle kohta tuleb veel rõhutada, nagu märgitakse otsuse põhjenduses 354 – ja Bolloré ei ole seda vaidlustanud –, et Copigraph oli osa Bolloré eripaberite osakonnast.

146    Bolloré vastus vastuväiteteatisele sisaldab järgmist teavet olukorra kohta, milles Bolloré Copigraph’i ostis:

„Aastal 1990 seisis Bolloré Thonon‑les‑Bains’is (Haute‑Savoie) asuv paberivabrik silmitsi väga tugeva konkurentsiga paberiturul, kus tselluloosi hind oli tõusnud nelja järjestikuse aasta jooksul.

[Copigraph] tagas isekopeeruva paberi ümbertöötlemise ja turustamise, mistõttu oli ta Thonon’i vabriku peamiste klientide seas. Copigraph esindas rohkem kui [kolmandikku] selle asutuse käibest ja rohkem kui poolt selle asutuse müügimahust.

Bolloré ostis kõik [Copigraph’i] aktsiad, et põhiliselt tagada Thonon’i tehasele müügivõimalused ja tagada selle tööstusasutuse (kus sel ajal töötas 340 isikut) püsimajäämine.

See vertikaalne integratsioon tundus sel ajal seda mõistlikum, kuna Thonon’i tehasel oli raske olukord turgu mõjutava liigse tootmisvõimsuse tõttu.”

147    Nagu komisjon oma menetlusdokumentides õigesti rõhutas, nähtub eespool esitatud väljavõttest, et Copigraph’i liitmine eripaberite osakonnaga kuulus vertikaalse integratsiooni plaani, milles Bolloré Thonon‑les‑Bains’is asuv vabrik vastutas isekopeeruva paberi tootmise eest ning Copigraph toote ümbertöötlemise ja turustamise eest. Sellest samast väljavõttest nähtub veel, et Bolloré poolt Copigraph’i ostmise eesmärk oli põhiliselt Bolloré Thonon‑les‑Bains’is asuvale vabrikule müügivõimaluste ja püsimajäämise tagamine majandusraskuste kontekstis, mis oli seotud turul valitseva tugeva konkurentsiga. Komisjon võis põhjendatult näha selles teabes asjaolu, mis võimaldab tõendada, et Copigraph’i osalemine hinnakartellis tulenes Bolloré määratletud üldise poliitika kohaldamisest, eelkõige oma Thonon‑les‑Bains’is asuva tehase seisundi säilitamiseks turul.

148    Eespool esitatust nähtub, et Bolloré esitatud asjaolud ei võimalda kinnitada tema argumente Copigraph’i iseseisvuse kohta. Vastupidi – eespool punktides 136–140 ja 145–147 märgitud asjaolud koosmõjus sellega, et Bolloré’le kuulus rikkumise ajal kogu Copigraph’i aktsiakapital, viivad järeldusele, et Copigraph’i osalemine hinnakartellis tulenes Bolloré otsustavast mõjust tema tegevusele. Komisjon on seega teinud õigesti, kui ta pidas Bolloré’d vastutavaks Copigraph’i osalemise eest kartellis.

149    See, et AWA ostis Copigraph’i novembris 1998, ei vabasta endiselt eksisteerivat Bolloré’d vastutusest rikkumise eest, mille Copigraph pani toime enne seda ostu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 145, ja 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑297/98 P: SCA Holding vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10101, punkt 25).

150    Kõike eespool esitatut arvestades tuleb tagasi lükata Bolloré väide, et rikutud on EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53, sest komisjon pidas Bolloré’d vastutavaks tema tütarettevõtja Copigraph’i rikkumise eest. Bolloré vastutus rikkumise eest on seega tõendatud sõltumata tema otsesest osalemisest rikkumises, mida puudutav etteheide on tagasi lükatud (vt eespool punktid 66–81).

2.     Divipa ja Zicuñaga olukord

a)     Poolte argumendid

151    Divipa ja Zicuñaga väidavad, et komisjon tuvastas vääralt nende mõlema osalemise Hispaania turul toimunud kartellikoosolekutel. Nad vaidlustavad mitme sellise dokumendi tõendusliku väärtuse, millele komisjon tugines. Nad märgivad veel, et ei saa järeldada, et nad teadsid või oleksid pidanud teadma kartelli üleeuroopalisest ulatusest.

152    Mõlemad väidavad veel, et komisjon ei ole võtnud arvesse nende tunnusjooni. Nad rõhutavad, et nad ei ole AEMCP liikmed. Divipa lisab, et ta on väike pereettevõte, mis tegutseb üksnes Hispaania turul ja mis ei ole isekopeeruva paberi tootja, vaid selle ümbertöötleja ja turustaja. Tema hinnad sõltuvad tema peamise tarnija Koehler’i ja tema konkurentide hindadest. Zicuñaga väidab, et ta ei ole kunagi müünud isekopeeruvat paberit.

153    Zicuñaga väidab veel, et komisjon on vääralt pidanud teda osalenuks üldises plaanis, mis hõlmas hinnatõusude kooskõlastatud tegevust ning müügikvootide ja turuosade kindlaksmääramise kokkuleppeid.

154    Komisjon vaidlustab hagejate kriitika, mis puudutab tema argumendi toetuseks esitatud dokumentide tõenduslikku väärtust. Ta märgib, et tõendeid tuleb hinnata kogumis, arvestades kõiki asjassepuutuvaid faktilisi asjaolusid. Need tõendid tõendavad, et Divipa ja Zicuñaga osalesid kartellis Hispaania turul. Selleks et süüdistada neid Euroopa kartellis osalemises, ei pidanud komisjon tõendama, et nad olid teadlikud kõigist selle kartelli üksikasjadest ja asjaoludest, vaid piisas mitme objektiivse asjaolu tõendamisest, mis võimaldasid järeldada, et nad teadsid kartelli üleeuroopalisest ulatusest või võisid seda mõistlikult ette näha. Komisjon lisab, et AEMCP liikmesust kui sellist ei peetud otsuses rikkumist moodustavaks asjaoluks. Lisaks ei vabasta hulgimüüja, turustaja või ümbertöötleja suurus sõi seisund kõnealust ettevõtjat vastutusest, kui rikutud on konkurentsieeskirju. See, et kartell alati ei õnnestunud või et asjaomane ettevõtja ei täitnud pidevalt kokkuleppe tingimusi, ei takista teda pidamast kartellis osalenuks. Puudub vajadus tõendada, et ettevõtja osales kartelli kõigis avaldumisvormides.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

155    Kõigepealt tuleb meeles pidada, et tõendeid kartellis osalemise kohta tuleb hinnata kogumis, arvestades kõiki asjassepuutuvaid faktilisi asjaolusid (vt selle kohta kohtunik B. Vesterdorfi (kohtujuristi ülesannetes) ettepanek Esimese Astme Kohtu 24. oktoobri 1991. aasta otsusele kohtuasjas T‑1/89: Rhône‑Poulenc vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑867, II‑956, mis puudutab ühiseid ettepanekuid „polüpropeeni” kohtuotsustele). Komisjonil tuleb esitada piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saaks veenduda, et rikkumine on toime pandud. Tuleb siiski rõhutada, et komisjoni esitatud kõik tõendid ei pea ilmtingimata vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tunnuste osas, vaid piisab, kui tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab tervikuna hinnatult neile nõuetele (Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punktid 179 ja 180 ning viidatud kohtupraktika).

156    Otsuse artikli 1 esimese ja teise lõigu kohaselt süüdistab komisjon Divipa’t ja Zicuñaga’t EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 rikkumises, „osaledes isekopeeruva paberi sektoris sõlmitud kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses”. Divipa rikkumine algas märtsis 1992 ja Zicuñaga rikkumine oktoobris 1993 ning mõlemad lõpetasid rikkumise jaanuaris 1995.

157    Otsuse põhjendustest 77–81, 252, 253, 327, 328, 333 ja 334 nähtub, et komisjon tuvastas, et see kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse kogum moodustas üldise konkurentsivastase plaani, mis seisnes põhiliselt hinnatõusude ja nende täitmisgraafiku kokkuleppimises, teatud juhtudel ühiste müügikvootide ja turuosade määramises ning teabe vahetuses hinnatõusude kokkuleppimise hõlbustamiseks või kokkulepitud hinnatõusude kohaldamise tagamiseks.

158    Komisjon esitab otsuse põhjendustes 153–176 mitmeid asjaolusid, mis tema sõnul tõendavad, et Hispaania turul peeti salajasi koosolekuid veebruarist 1992 kuni oktoobrini 1994 ning et Divipa ja Zicuñaga osalesid neist koosolekutest mitmel.

159     Seejärel märgib komisjon otsuse põhjenduses 286, et kuigi on tuvastatud, et Divipa ja Zicuñaga osalesid üksnes Hispaania turgu puudutavatel kartellikoosolekutel, pidid nad olema teadlikud, et kartell puudutas kogu territooriumi, millest sai Euroopa Majanduspiirkond aastal 1994. Selle argumendi toetuseks tugineb ta otsuse põhjenduses 287 – viidates otsuses põhjendustele 89–94, 197, 211, 277 ja 280 – eriti sellele, et kahe tasandi koosolekute vahel oli tihe seos ning siseriiklikest koosolekutest osavõtjad pidid teadma, et need koosolekud täiendasid üldisi kartellikoosolekuid.

160    Kõigepealt tuleb kontrollida, kas on põhjendatud komisjoni argumendid, mis puudutavad kartelli olemasolu Hispaania turul ning Divipa ja Zicuñaga osalemist selles. Kui need argumendid osutuvad põhjendatuks, tuleb seejärel analüüsida, kas tõend sellise osalemise kohta koosmõjus otsuse põhjendustes 286–289 esitatud asjaoludega võimaldab tõendada, et Divipa ja Zicuñaga osalesid ka otsuse artikli 1 esimeses lõigus tuvastatud üldises kartellis.

 Hispaania turgu puudutavate salajaste koosolekute olemasolu

161    Tuleb märkida, et esineb palju asjaolusid, mis aitavad tõendada, et Hispaania isekopeeruva paberi turul tegutses kartell veebruarist 1992 kuni aastani 1995.

162    Esiteks on Sappi tunnistanud enda osalemist Hispaania turgu puudutavatel kartellikoosolekutel alates veebruarist 1992 ja on esitanud selle kohta erinevaid andmeid. Sappi viitab 18. mail 1999 komisjonile antud vastuses (dokumendid nr 15193–15206) Hispaania turgu puudutavatele salajastele koosolekutele, mis tema sõnul peeti 17. veebruaril ja 27. veebruaril 1992, 30. septembril ja 19. oktoobril 1993 ning 3. mail ja 29. juunil 1994. Aastate 1993–1995 kohta märkis üks Sappi töötaja (dokumendid nr 15179 ja nr 15180) osalemist kuuel või seitsmel teiste tarnijatega Barcelonas peetud koosolekul. Neid koosolekuid peeti neli või viis korda aastas. Töötaja arvas, et ta osales koosolekutel esimest korda 19. oktoobril 1993 ja viimast korda aastal 1995. Tema sõnul oli koosolekute eesmärk hindade kindlaksmääramine Hispaania turul. Koosolekud kestsid umbes kaks tundi ja lõppesid põhimõtteliselt protsentuaalse hinnatõusu otsusega. Osalejad olid Copigraph, Arjo Wiggins, Torraspapel, Zicuñaga, Koehler, Stora‑Feldmühle (kellest sai MHTP), Zanders ja Divipa. Erinevates dokumentides sisalduvatest Sappi avaldustest on väljavõtted vastuväiteteatisele lisatud dokumentides, mistõttu kõigil hagejatel oli neile juurdepääs. Komisjon esitas need ka Esimese Astme Kohtule.

163    Teiseks on AWA tunnistanud oma osalemist isekopeeruva paberi tootjate vahelistel mitmepoolsetel kartellikoosolekutel ning esitanud komisjonile nimekirja konkurentide vahelistest koosolekutest, mis toimusid aastast 1992 kuni aastani 1998. Dokument nr 7828, mis on väljavõte komisjonile 30. aprillil 1999 saadetud AWA vastusest, sisaldab AWA üldist märkust, mis puudutab mitmete koosolekute korraldamist eelkõige Lissabonis ja Barcelonas aastast 1992 kuni aastani 1994, kus ta arvab, et osalesid Sarrió, Binda, Stora‑Feldmühle (hiljem MHTP) ja Divipa või mõnede nende ettevõtjate esindajad, ning Zicuñaga esindaja tõenäoliselt vaid ühel koosolekul. See, et mõned neist koosolekutest olid salajased, nähtub dokumendis nr 7829 esitatud AWA avaldustest, mille kohaselt mõned neist koosolekutest olid „sobimatud” (improper), sest neil arutati isekopeeruva paberi hindu ja vahetati teavet hinnatõusu teatamise kavatsuste kohta. AWA avaldused, mis sisalduvad neis kahes Esimese Astme Kohtule esitatud dokumendis (nr 7828 ja nr 7829), moodustasid osa ka nende vastuväiteteatise lisaks olevatest dokumentidest, millele Divipa’l ja Zicuñaga’l oli juurdepääs.

164    AWA esitas seejärel vastuväiteteatisele antud vastuses nimekirja konkurentide vahelistest „sobimatutest” koosolekutest, mille olemasolu tõendamist väidab ta olevat soodustanud. Selles nimekirjas sisalduvad üksnes Hispaania turul 17. veebruaril ja 5. märtsil 1992, 30. septembril 1993 ning 3. mail, 29. juunil ja 19. oktoobril 1994 peetud koosolekud. Nimekirjas, mida mainitakse otsuse põhjenduses 170 ja mille esitamist Esimese Astme Kohus palus kohtuasjas T‑132/02, ei mainita neil koosolekutel kohal olnud ettevõtjaid. Divipa, Zicuñaga ega ükski hagejatest ei ole maininud seda nimekirja süüstava dokumendina, millele neil puudus juurdepääs või mille kohta nad ei esitanud juurdepääsu taotlust.

165    Kolmandaks, Mougeot, kes samuti tunnistas osalemist isekopeeruva paberi tootjate mitmepoolsetel kartellikoosolekutel, on oma 14. aprillil 1999 (dokumendid nr 7647–7655) antud avaldustes loetlenud mitmeid koosolekuid ja teinud teatavaks iga koosoleku eesmärgi, sisu ja koosolekul osalenud isikud. Nende koosolekute hulka kuulus 19. oktoobril 1994 peetud koosolek Hispaania turu kohta, kus Copigraph’il, Stora’l, Torraspapel’il, Divipa’l, Ekman’il, Zicuñaga’l, Koehler’il, AWA‑l ja Mougeot’l olid tema sõnul esindajad. Nende dokumentide kohaselt oli koosoleku eesmärk Hispaania turu korraldamine ja pealkirja „Koosoleku sisu” all oli täpsustatud „Hindade kindlaksmääramine Hispaania turul klientide suuruse järgi […]”. Mougeot’ avaldused sisalduvad samuti vastuväiteteatise lisaks olevates ja Esimese Astme Kohtule esitatud dokumentides.

166    Need Mougeot’ avaldused on tehtud pärast faktiliste asjaolude asetleidmist ja koostööteatise kohaldamise eesmärgil. Siiski ei saa järeldada, et neil puudub tõenduslik väärtus. Avalduse tegija huvide vastast avaldust tuleb üldjuhul pidada eriti usaldusväärseks tõendiks (vt eespool punktis 155 viidatud kohtuotsus JFE Engineering vs. komisjon, punkt 211).

167    Esimese Astme Kohtu praktika kohaselt ei saa kartellis osalemises süüdistatava ettevõtja avaldust, mille tõelevastavuse on vaidlustanud paljud teised kartellis osalemises süüdistatavad ettevõtjad, pidada piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate toimepandud rikkumise kohta, kui selle toetuseks puuduvad muud tõendid (vt eespool punktis 155 viidatud kohtuotsus JFE Engineering vs. komisjon, punkt 219; vt selle kohta ka Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑337/94: Enso‑Gutzeit vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1571, punkt 91).

168    Esiteks tuleb märkida, et Sappi, AWA ja Mougeot’ avaldused kattuvad üksteisega mitmes punktis, nii et ühed kinnitavad teisi. Teisalt toetavad nende avaldusi käesolevas asjas vaidlusaluste faktiliste asjaoludega samast ajast pärinevad muud tõendid. AWA mainitud iga salajase koosoleku olemasolu kinnitab seega mõni teine tõend rikkumise toimumise asjast, mis on pärit mõnelt teiselt koosolekul osalenud ettevõtjalt.

169    Esiteks selgitas W. (Sappi) 17. veebruaril 1992 peetud koosoleku kohta enda ülemusele J‑le 17. veebruaril 1992 saadetud faksis (otsuse põhjenduses 157 ja vastuväiteteatise punktis 61 viidatud dokument nr 4588), et olukord jääb vähemalt Koehler’i ja Sarrió käitumise tõttu ebakindlaks ja et huvitatud isikute koosolek toimus samal päeval.

170    Teiseks selgitab W. (Sappi) 5. märtsil 1992 peetud koosoleku kohta 27. veebruari 1992. aasta märkmetes (otsuse põhjenduses 158 ja vastuväiteteatise punktis 60 viidatud dokument nr 4589) alati samale isikule kavatsusest osaleda teiste huvitatud isikutega Barcelona koosolekul, kus arutatakse Hispaania turul viimati toimunut. Ta lisas, et koosolek peetakse 5. märtsil 1992. See dokument on vastuväiteteatise lisa nagu eelminegi.

171    Kuigi 9. märtsi 1992. aasta märkmed (otsuse põhjenduses 156 ja vastuväiteteatise punktis 60 viidatud dokumendid nr 4703 ja nr 4704), mille Sappi Hispaania esindaja saatis Sappi Europe’ile, ei ole koosoleku protokoll, kirjeldab see väga üksikasjalikult nimetatud ettevõtjate, ka Divipa, käitumist. Selles on küsimus 10 Hispaania peseeta (ESP) suuruses hinnatõusus, mis oli turustajate kindlaksmääratud eesmärk ja mida ei saavutatud täielikult. Nende märkmete koostaja märgib, et Divipa ei tõstnud üldse oma hindu. Tema sõnul oli ilmne, et Sappi Europe ei saa tõsta hindu, kui teised tarnijad seda ei järgi. Lisaks mainib ta, et Zicuñaga teatas isekopeeruva paberi tootmisprojekti turule toomisest Prantsusmaa poolsel Hispaania piiril, mis pidi konkurentsi veelgi tugevdama.

172    Kolmandaks, 30. septembril 1993 Barcelonas peetud koosoleku kohta märgiti sel päeval Sappi esindaja koostatud märkmetes (otsuse põhjenduses 163 mainitud dokumendid nr 5 ja nr 9972) AWA, Binda, Copigraph’i, Sappi, Divipa, Stora‑Feldmühle, Koehler’i, Sarrió ja Zanders’i deklareeritud müügiandmed aastate 1992 ja 1993 kohta ning 1993. aasta viimaseks kvartaliks määratud kvoot. Osalejad leppisid kokku, et rullide ja paberilehtede hinnad tõusevad 10%. Nad leppisid kokku ka uue koosoleku kokkukutsumises kvootidest kinnipidamise kinnitamiseks. Need märkmed esitatakse tervikuna vastuväiteatise punktis 80.

173    Neljandaks, mis puudutab 19. oktoobril 1993 peetud koosolekut, peeti ühe Sappi töötaja hispaania keeles koostatud märkmete (dokument nr 4474, millele viidatakse otsuse põhjendustes 165 ja 192) kohaselt, mille pealkiri on „Külastusaruanne” (informe vista), 19. oktoobril 1993 koosolek, kus osalesid kõik turustajad, välja arvatud Copigraph. Koosolekul lepiti kokku, et rullide hindu tõstetakse lõpptarbijatele 8%. Koosolekust osavõtjad leppisid kokku ka selles, et nad teatavad tootjale, et nõustuvad vaid 7,5% tõusuga, mis viiks turustaja marginaali 0,5% kasvuni. Kuigi neil märkmetel puudub kuupäev, tuleb rõhutada, et neis sisaldav viide „päeva hindadele” tõendab, et märkmed pärinevad samast ajast nagu nendega seotud faktilised asjaolud. See, et märkmetel puudub kuupäev ja neid ei ole alla kirjutatud, ei ole üllatav, sest küsimus on konkurentsi piirava koosoleku märkmetega, millest koostaja tahab jätta võimalikult vähe jälgi (vt selle kohta eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Shell vs. komisjon, punkt 86). Teisalt ei ole märkmete koostamise keele ja Sappi edastatud muu teabe põhjal kahtlust, et märkmetes silmas peetud turg on Hispaania turg. Need märkmed, välja arvatud viimane lause, on esitatud vastuväiteteatise punktis 84.

174    Viiendaks, mis puudutab 3. mail 1994 peetud koosolekut, sisaldab toimik sama kuupäevaga märkmeid (dokument nr 14535), mille on samuti koostanud Sappi töötaja ja mille pealkiri on „Külastusaruanne”. Nende märkmete alapealkiri on „Tootjate koosolek hinnaolukorra analüüsimiseks”. Selles märgitakse iga osavõtjast ettevõtja ehk Copigraph’i, AWA, Torraspapel’i, Zicuñaga, Koehler’i, Stora, Zanders’i, Sappi ja Divipa nimel ettevõtjat esindava isiku nimi. Märkmed sisaldavad ka tabelit, milles märgitakse hetkel kehtivaid hindu ja alates 16. maist ettenähtud kõrgemaid hindu, täpsustades, et need hinnad tulenevad turustajatevahelisest kokkuleppest. Need märkmed olid vastuväiteteatise lisas ja nende sisu selgitatakse üksikasjalikult vastuväiteteatise punktides 110–112.

175    Kuuendaks, mis puudutab 29. juunil 1994 peetud koosolekut, on sama kuupäevaga märkmed (dokument nr 4476, millele viidatakse otsuse põhjendustes 164 ja 166) pealkirjaga „Isekopeeruva paberi tootjate koosolek”. Märkmed mainivad ka igat osavõtjast ettevõtjat ehk Torraspapel’it, Reacto’t, Divipa’t, Stora’t, AWA’t, Sappi’t ja Zicuñaga’t esindava isiku nime. Märkmed algavad sõnaga „rullid”, millele järgneb täpsustus „varustatud täielike tellimuste ja kvootidega”. Märkmetes märgitakse rullide kohta, et alates 1. septembrist kohaldatakse hinnatõusu 10%. Lisaks mainitakse erinevaid taotlushindu, mida kohaldatakse otsemüügi suhtes trükikodadele, eristades kolme klientide kategooriat toote liigi järgi. Märkmetes märgitakse paberilehtede kohta, et kuna varem kokkulepitud hindu ei järgitud, alanes hind varasemale tasemele. Seda hinda otsustati tõsta kahes etapis 1. juulil ja 1. septembril 1994, mõlemal korral 5%. Märkmed lõppevad märkusega, et „järgmine koosolek toimub 23. septembril kell 12.30”. See dokument lisati vastuväiteteatisele ja selle sisu selgitati vastuväiteteatise punktides 121–123.

176    Lisaks mainitakse Sappi 4. novembri 1994. aasta sisefaksis (otsuse põhjenduses 166 mainitud dokument nr 4565), et Hispaania turuliider Torraspapel on teatanud 10 peseeta suurusest hinnalangusest ja et kõik viitab sellele, et novembris tõuse ei kohaldata, sest ükski turustaja ei ole neist teatanud kuni käesoleva ajani. Sellele faksile viidati vastuväiteteatise punktis 130 ja see on vastuväiteteatise lisa.

177    Seitsmendaks, mis puudutab 9. oktoobril 1994 peetud koosolekut, nähtub 21. oktoobril 1994 Mougeot’ koostatud Hispaania turgu puudutavatest käsitsi kirjutatud märkmetest (otsuse põhjendustes 167, 222 ja 223 mainitud dokument nr 1839), et osavõtjad leppisid kokku alates 3. jaanuarist 1995 kohaldatavates hindades. Zicuñaga’le ja Mougeot’le anti „luba müüa [alla] 5 peseeta kilogrammi kohta”. Märkmete koostaja selgitab, et tema arvates „oleks Zicuñaga’lt utoopiline nõuda suurtest tootjatest 2% odavamalt müümist mahtusid arvestamata”. Järgmise koosoleku toimumine määrati 24. novembrile 1994 samale kellaajale ja samasse kohta. Need käsitsi kirjutatud märkmed olid vastuväiteteatise lisa.

178    Sappi, aga mitte AWA, mainitud koosolekutest ehk 27. veebruaril 1992 ja 19. oktoobril 1993 peetud koosolekutest vaid esmamainitu kohta puuduvad muud tõendid. Siiski puudub põhjus kontrollida komisjoni tõdemust selle 27. veebruaril 1992 peetud koosoleku kohta, mis jääb väljapoole ajavahemikku, mille suhtes Divipa’t ja Zicuñaga’t rikkumises süüdistatakse.

179    Lõpuks, lisaks 17. veebruaril ja 5. märtsil 1992, 30. septembril ja 19. oktoobril 1993 ning 3. mail, 29. juunil ja 19. oktoobril 1994 peetud koosolekutele mainib komisjon otsuse põhjenduses 129 sisalduvas tabelis ja otsuse II lisas 16. juulil 1992 Barcelonas peetud koosolekut, mis puudutas Hispaania ja Portugali turge, ning 23. septembril 1994 peetud koosolekut, mis puudutas üksnes Hispaania turgu.

180    16. juulil 1992 peetud koosoleku puhul nähtub otsuse põhjendusest 159, et komisjoni tõdemused selle koosoleku pidamise ja selle konkurentsivastase eesmärgi kohta põhinevad otsuse joonealustes märkustes 167 ja 168 viidatud ning vastuväiteteatise lisaks olevates dokumentides nr 4484, 4501–4503 ja 4520 sisalduval teabel.

181    B. G. Unipapel’ist, kes oli Sappi esindaja Portugalis, kinnitas oma suulises avalduses (dokument nr 4484), et 16. juulil 1992 läks ta Barcelonasse koosolekule, mille eesmärk oli „arutada isekopeeruva paberi turu olukorda Portugalis ja Hispaanias”.

182    Seda avaldust toetavad reisikulude märkmete koopiad (dokumendid nr 4501–4503), mis tõendavad, et B. G. reisis Lissabonist Barcelonasse ja tagasi 16. juulil 1992.

183    B. G. kinnitas ühes teises suulises avalduses (dokument nr 4520), et 16. juulil 1992 peetud koosoleku eesmärk oli arutada hinnatõuse ja turuosi. Ta lisas, et kokkulepped puudutasid põhiliselt rulle. Ta nõustus veel, et lehtede kohta olid olemas sama liiki kokkulepped, kuid ei saanud seda kinnitada. Muu hulgas kinnitas ta, et koosolekutel vahetati teavet iga ettevõtja müügikoguste ja kohaldatud hindade kohta.

184    Kui arvestada kolmes eelmises punktis mainitud teavet, võis komisjon põhjendatult märkida, et 16. juulil 1992 peeti Barcelonas koosolek, kus sõlmiti vähemalt rullide suhtes hinnatõusude ja turuosade jagamise kokkuleppeid, mis puudutasid Hispaania ja Portugali turge. Siiski tuleb rõhutada, et komisjon ei väida Divipa osalemist selle koosolekul, sest B. G. ei ole teda osavõtjate hulgas maininud.

185    Mis puudutab 23. septembril 1994 peetud koosolekut, kinnitavad eespool punktis 175 viidatud märkmed (dokument nr 4476) tõesti seda, et koosolek oli planeeritud. Ükski dokument ega avaldus ei kinnita siiski selle koosoleku toimumist sel kuupäeval. Seega tuleb järeldada, et komisjon ei ole tõendanud, et Hispaania turgu puudutav koosolek toimus 23. septembril 1994.

186    Komisjon on siiski täpsete ja üksteist toetavate tõendite kogumi alusel tõendanud õiguslikult piisavalt, et Hispaania turul eksisteeris kartell vähemalt märtsist 1992 kuni jaanuarini 1995. Kartelli mõjud kestsid pärast salajaste koosolekute ametlikku lõppemist oktoobris 1994, sest 19. oktoobril 1994 peetud koosolekul (vt eespool punkt 177) kokkulepitud hinnatõuse tuli kohaldada kuni 3. jaanuarini 1995 (vt selle kohta Euroopa Kohtu 3. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 243/83: Binon, EKL 1985, lk 2015, punkt 17, ja Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑14/89: Montedipe vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑1155, punkt 231).

187    Kartell hakkas toimima konkureerivate ettevõtjate vaheliste korduvate koosolekutena, kus nad leppisid põhiliselt kokku hinnatõusudes ja nende ajagraafikus. Ühel korral ehk 30. septembril 1993 peetud koosolekul (vt eespool punkt 172) määrati kindlaks kvoodid.

 Divipa ja Zicuñaga osalemine kartellis Hispaania turul

188    Kohtupraktika kohaselt piisab ettevõtja kartellikokkuleppes osalemise piisavaks tõendamiseks sellest, kui komisjon tõendab, et asjaomane ettevõtja osales koosolekutel, mille käigus sõlmiti konkurentsivastaseid kokkuleppeid, olemata sellele selgelt vastu. Kui osalemine sellistel koosolekutel on tõendatud, peab see ettevõtja esitama tõendeid, et ta osales neil kohtumistel ilma mingisuguse konkurentsivastase tagamõtteta, näidates, et ta oli oma konkurentidele teada andnud, et ta osaleb neil kohtumistel muul eesmärgil kui nemad (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4287, punkt 155; eespool punktis 149 viidatud 8. juuli 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 96, ja Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 81).

189    Ettevõtja, kes osales nimetatud koosolekul ilma avalikult teatamata, et ta ei loe end seal arutatuga seotuks, andis teistele osalejatele mõista, et ta on kokkulepituga nõus ja et ta kavatseb seda järgida (eespool punktis 188 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 82).

190    Esiteks mainitakse käesolevas asjas eespool punktis 162 viidatud Sappi 18. mai 1999. aasta vastuses sisalduvas tabelis (dokument nr 15199), milles esitatakse erinevad koosolekud, nende kuupäev, eesmärk ja neist osavõtjad, Divipa’t ja Zicuñaga’t osavõtjatena 19. oktoobril 1993 toimunud salajasest koosolekust. Seda teavet toetab eespool punktis 173 viidatud märkmetes sisalduv märkus, et osalejad olid kõik turustajad, välja arvatud Copigraph.

191    Teiseks nähtub eespool punktis 162 viidatud Sappi töötaja avaldustest, et Divipa ja Zicuñaga osalesid koosolekutel, kus tema osales oktoobrist 1993 kuni aastani 1995. Kõnealune töötaja märgib 3. mail ja 29. juunil 1994 peetud koosolekute kohta veel, et Divipa’t esindasid A. ja C. ning Zicuñaga’t E. Neid avaldusi toetavad iga koosoleku suhtes eelmistes punktides 174 ja 175 viidatud Sappi töötaja märkmed, mis on vaidlusaluste faktiliste asjaoludega samast ajast.

192    Kolmandaks osales Divipa eespool punktis 163 viidatud AWA avalduste kohaselt ajavahemikus 1992 kuni 1994 toimunud Hispaania turgu puudutavatel koosolekutel või vähemalt mõnel neist. Zicuñaga osales see‑eest tõenäoliselt vaid ühel neist koosolekutest. Selle kohta tuleb rõhutada, et see mitmeid aastaid vaidlusaluste faktiliste asjaolude toimumise järgselt koostatud ettevaatlik avaldus ei saa riivata rikkumise ajal Sappi koostatud dokumentides sisalduva täpse teabe tõenduslikku väärtust, mis sõnaselgelt mainib, et Zicuñaga viibis 19. oktoobril 1993, 3. mail ja 29. juunil 1994 peetud koosolekutel.

193    Neljandaks nähtub eespool punktis 165 viidatud Mougeot’ avaldustest, et Divipa ja Zicuñaga olid kohal 19. oktoobril 1994 toimunud koosolekutel. Zicuñaga osalemist tõendavad ka eespool punktis 177 viidatud Mougeot’ 21. oktoobril 1994 käsitsi kirjutatud märkmed, mis mainivad, et „Zicuñaga’le ja Mougeot’le anti luba müüa [alla] 5 peseeta kilogrammi kohta”. Koos eelmises punktis mainitud AWA avaldustega lubavad Mougeot’ täpsed avaldused A. (Divipa) kohaloleku kohta sellel koosolekul järeldada komisjonil kõnealuse ettevõtja osalemist kõnealusel koosolekul.

194    Divipa sõnul see, et Sappi ei maini oma 18. mai 1999. aasta vastuses Hispaania turgu puudutavat 19. oktoobril 1994 peetud koosolekut, on seletatav sellega, et Sappi ei osalenud sellel koosolekul, mida tema sõnul tõendab ka Mougeot’ koostatud nimekiri sellest koosolekust osavõtjate kohta. See asjaolu ei saa kindlasti ümber lükata üksteist toetavate tõendite kogumit, mis tõendab selle koosoleku toimumist ja Divipa osalemist sellel koosolekul.

195    Kõigest eespool esitatust nähtub, et komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud Divipa ja Zicuñaga osalemise salajastel koosolekutel, mida peeti korduvalt ajavahemikus 19. oktoobrist 1993 kuni 19. oktoobrini 1994.

196    Isegi kui need ettevõtjad ei osalenud komisjoni väidetud perioodiliste koosolekute süsteemis kõigil koosolekutel, ei ole Divipa ja Zicuñaga kumbki viidanud võimalikule avalikule teatamisele, et nad ei loe end neil koosolekutel arutatuga seotuks, kus nad osalesid. Seega tuleb neid pidada rikkumise eest endiselt vastutavaks. Kui on tõendatud, et hagejad osalesid neil koosolekutel ja nende koosolekute eesmärk oli taotlushindade kindlaksmääramine, on hagejad jätnud oma konkurentidele vähemalt mulje, et nad osalevad koosolekutel sama mõttega nagu konkurendid (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑7/89: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1711, punkt 232, ja Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑12/89: Solvay vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑907, punkt 98). Tuleb rõhutada, et see koosolekute süsteem oli osa kõnealuste ettevõtjate rohketest jõupingutustest, millel oli üksainus majanduslik eesmärk ehk normaalse hinnaarengu kahjustamine isekopeeruva paberi turul. Seega on kunstlik jagada vaid ühte eesmärki taotlevat ühte vältavat käitumist erinevateks rikkumisteks (eespool punktis 155 viidatud kohtuotsus Rhône‑Poulenc vs. komisjon, punkt 126).

197    Divipa osalemine kartellis alates märtsist 1992 nähtub kõigepealt eespool punktides 163 ja 192 mainitud AWA avaldustest. Neid kinnitab veel Divipa mainimine eespool punktis 171 viidatud 9. märtsi 1992. aasta märkmetes. Sappi Hispaania agent kontrollib neis märkmetes selgelt paljude ettevõtjate esitatud 10 peseeta suurust hinnatõusu, mis oli turustajate eelnevalt püstitatud eesmärk. Ta mainib sõnaselgelt, et Divipa ei ole hindu tõstnud. Divipa hinnapoliitika jälgimine Sarrió ja AWA – kellel endal olid Hispaania turul müügiettevõtted – hinnapoliitika kõrval on tugev tõend tema osalemisest kartellis sel kuupäeval.

198    Neid tõdemusi, et Divipa osales kartellis Hispaania turul märtsist 1992 kuni jaanuarini 1995 ning Zicuñaga oktoobrist 1993 kuni jaanuarini 1995, ei saa vaidlustada kaalutlustega nende ettevõtjate tunnusjoonte kohta.

199    Otsuse põhjendustest 17 ja 330 nähtub, et komisjon võttis nõuetekohaselt arvesse asjaolu, et Divipa ja Zicuñaga ei olnud AEMCP liikmed. Komisjon ei pidanud liikmesust AEMCP‑s rikkumist moodustavaks asjaoluks.

200    Mis puudutab Divipa ja Zicuñaga esile toodud erinevust osaletud koosolekutel otsustatud hinnatõusude ja hindade arengu vahel ajavahemikus, mil neid otsuseid pidi kohaldama, tuleb märkida, et isegi kui ettevõtjate esitatud arvandmed selles ajavahemikus kohaldatava hinnapoliitika kohta on õiged, võivad need erinevused tõendada kõige enam seda, et need ettevõtjad ei täitnud nimetatud koosolekutel tehtud hinnatõusude otsuseid. Vastavalt suunistele määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”) see, et ettevõtja jätab täitmata endast rikkumist kujutavad kokkulepped, võib olla kergendav asjaolu, mistõttu poolte selle kohta esitatud argumente tuleb analüüsida trahvi tühistamist või vähendamist käsitlevate väidete raames (vt tagapool punktid 594–635). Seevastu tuleb märkida, et kokkulepitud hindade järgimata jätmine ei nõrgenda nende koosolekute konkurentsivastast eesmärki ega hagejate osalemist kartellis (Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑148/89: Tréfilunion vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1063, punkt 79). Need erinevused, isegi kui need on tõendatud, ei võimalda seega kõrvale jätta tõendeid Divipa ja Zicuñaga osalemise kohta salajastel koosolekutel.

201    Zicuñaga argument, et isekopeeruva paberi tootmine ja turustamine tagati oma kontsernis Papeteries de l’Atlantique SA, ei lükka ümber Zicuñaga osalemist rikkumises, olles ainus teiste kartelli liikmete avaldustes märgitud ettevõtja. Tuleb märkida, et kuigi Zicuñaga omas vaidlusaluste faktiliste asjaolude toimumise ajal vaid 50% Papeteries de l’Atlantique’i aktsiakapitalist, loeb komisjon rikkumise Zicuñaga süüks tema enda käitumise, kuid mitte selle tütarettevõtja emaettevõtja seisundi tõttu. Esiteks viitavad otsesed dokumentaalsed tõendid 3. mail ja 29. juunil 1994 peetud koosolekute kohta (vt eespool punktid 174 ja 175) sõnaselgelt sellele, et Zicuñaga esindaja osales neil mõlemal Hispaania turgu puudutaval salajasel koosolekul. Teiseks mainitakse Mougeot’ 21. oktoobril 1994 käsitsi kirjutatud märkmetes (vt eespool punkt 177) sõnaselgelt Zicuñaga’t. Papeteries de l’Atlantique’i ei mainita kunagi. Lisaks sellele, kuigi otsus ei kajasta Zicuñaga tegevuse täpset laadi kontsernis õigesti, tuleb märkida, et Zicuñaga ei ole vaidlustanud otsuse põhjenduses 365 sisalduvat teavet, mille kohaselt vastutas ta kontserni kõigi paberitoodete hindade määramise poliitika eest.

202    Divipa viitab ka sellele, et Sappi märkmetest nähtuvad deklareeritud müügiandmed erinevad tema hagiavaldusele lisatud andmetest. Need erinevused tõendavad tema sõnul seda, et Sappi märkmetest nähtuv teave ei ole tema edastatud. Selle kohta tuleb rõhutada, et Divipa hagiavaldusele lisatud andmeid ei kinnita ükski tõend, mis võimaldaks kontrollida nende õigsust. Isegi kui oletada, et andmed on õiged, tõendavad nende andmete ja Sappi märkmetes sisalduvate andmete vahelised erinevused igal juhul vaid seda, et Sappi märkmetes sisalduvad andmed ei ole õiged. Need ei võimalda seevastu järeldada, et Divipa ei deklareerinud Sappi märkmetes mainitud keskmist müüki 30. septembril 1993 peetud koosolekul.

203    Divipa väidab veel, et võimatu on mõista, et temataoline väike turustaja osales tootjate koosolekutel. Tuleb rõhutada, et Divipa turustaja seisund ei lükka ümber tõendite kogumit, mis tõendab Divipa osalemist kartellis Hispaania turul. See seisund ei võta temalt ka huvi osaleda kartellis, mis pidi komisjoni otsuse põhjendustes 153 ja 165 tehtud analüüsi kohaselt, mida Divipa ei ole vaidlustanud, kaasama tingimata turustajad, et toimida õigesti Hispaania turul, kus tootmis‑ ja turustusvõrk oli tihedalt integreerunud, mistõttu suur arv tootjaid tegutses ka turustajatena. Lisaks sõlmiti 29. juuni 1994. aasta märkmete kohaselt (eespool punktis 175 viidatud dokument nr 4476) sellel koosolekul kokkulepe lõpptarbijahindade kohta, millest piisab, et selgitada Divipa kohaolekut kõnealusel koosolekul, kui arvestada tema seisundit turustajana.

204     See, et Divipa ostis 60–70% vajatavast isekopeeruvast paberist Koehler’ilt ja ülejäänu teistelt tootjatelt, tõendab tõesti, et ta teatud määral sõltus tarnijate ostuhinnast. Ühest küljest ei saa seda sõltuvust pidada siiski täielikuks. Divipa hagiavalduse lisas esitatud tabelist nähtub, et Divipa ei kajastanud aastal 1993 oma ostuhinna teatud vähendamisi alati kohe, mistõttu tema marginaal jäi seetõttu oluliseks. Teisalt ei kõrvalda see kindlasti ka täielikult tema huvi kartellis osaleda, sest kõik kartellis otsustatud ja klientidele kohaldatud hinnatõusud võisid tähendada tema kasumimarginaali suurenemist. Sellest tabelist nähtub veel, et ajavahemikus jaanuarist kuni detsembrini 1994 tõusis hind Koehler’ilt ostmisel 159,25‑lt 195,70‑le ja Divipa marginaal 20,38‑lt 43,81‑le. Eespool punktis 173 viidatud 19. oktoobri 1993. aasta koosoleku märkmetest nähtub, et läbirääkimised puudutasid esiteks hinda, mida turustajal tuli maksta tootjale, ja teiseks turustajate kohaldatavat hinnatõusu oma klientidele, mis tähendas turustajate marginaali kasvu.

 Divipa ja Zicuñaga osalemine kartellis Euroopa turul

205    Otsuse põhjendusest 286 nähtub, et komisjon märkis Divipa ja Zicuñaga osalemist vaid Hispaania turgu puudutavatel salajastel koosolekutel. Komisjon märgib siiski, et „[need ettevõtjad] pidid teadma, et kartell hõlmas kogu territooriumi, millest sai Euroopa Majanduspiirkond aastal 1994”.

206    Komisjon põhjendab oma sellekohast seisukohta sellega, et kartelli üleeuroopalised üldkoosolekud ja siseriiklikud – näiteks Hispaania – salajased koosolekud olid tihedalt seotud; sellega, et suured Euroopa isekopeeruva paberi tootjad osalesid salajases tegevuses Hispaania turul ning sellega, et isekopeeruva paberi valdkonnas olid kõnealuses ajavahemikus olulised ühendusesisesed kaubavood.

207    Kohtupraktikast nähtub, et ettevõtja, kes osales konkurentsieeskirjade mitmelaadilises rikkumises oma tegevusega, mis vastab konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse mõistele EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses ning mille eesmärk on aidata kaasa rikkumise kui terviku toimepanemisele, võib kogu rikkumises osalemise perioodi ulatuses olla vastutav ka sama rikkumise raames teiste ettevõtjate poolt toime pandud tegude eest, kui tuvastatakse, et kõnealune ettevõtja on teadlik teiste osalejate õigusvastastest tegudest või võib neid mõistlikult ette näha ja on valmis seda riski kandma (eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 158 ja viidatud kohtupraktika).

208    Käesolevas asjas nähtub eelkõige eespool punktist 187, et kokkulepped Hispaania turu kohta, milles Divipa ja Zicuñaga osalesid, puudutavad ühise hinnatõusu kindlaksmääramist. Lisaks ühel juhul ehk 30. septembril 1993 peetud koosolekul, kus ei osalenud Zicuñaga, kes kartellist veel osa ei võtnud, jagati toimunud müüki puudutava teabe vahetamise alusel müügikvoote. Need kokkulepped olid järelikult kooskõlas üldise Euroopa kartelliga, mille põhiline eesmärk oli tõsta isekopeeruva paberi hindu ja määrata teatud juhtudel kindlaks ühised müügikvoodid või turuosad ning vahetada konfidentsiaalset teavet hinnatõusude kokkulepete sõlmimise või kohaldamise hõlbustamiseks.

209    Kohtupraktika kohaselt ei saa ettevõtjat pidada kogu kartellis osalenuks üksnes sel põhjusel, et kokkuleppel, milles ta osales, ja kogu kartellil on samad eesmärgid. Üksnes juhul, kui ettevõtja selles kokkuleppes osaledes teadis või pidi teadma, et seda tehes liitub ta kogu kartelliga, võib asjaomases kokkuleppes osalemine kujutada endast kogu selle kartelliga liitumise väljendust (Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑28/99: Sigma Tecnologie vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1845, punkt 45).

210    Komisjon väidab otsuses, et olukord oli selline Divipa ja Zicuñaga puhul, millele nad vaidlevad vastu.

211    On selge, et Divipa ja Zicuñaga ei olnud AEMCP liikmed ja nad ei võtnud kunagi osa selle ühingu ametlikest koosolekutest, mis komisjoni sõnul toimisid Euroopa kartelli koosolekutena kuni septembrini 1993, ega üldistest kartellikoosolekutest, mida alates septembrist 1993 peeti AEMCP ametlikel koosolekutel. Lisaks ei tõenda ükski tõend Divipa ja Zicuñaga osalemise kohta salajastel koosolekutel Hispaania turul, et neist koosolekutest mõnel oleks mainitud Euroopa tasandil tegutsevat hinnakartelli.

212    Divipa ja Zicuñaga ei esita siiski kumbki asjaolusid, mis kummutaksid otsuse põhjendustes 89–94 ja 211 komisjoni esitatud tõdemused ja põhjenduses 90 esitatud Mougeot’ avaldused. Mougeot’ avaldustes märgitakse järgmist: „AWA leidis, et ilma kohalike turgude eest vastutavate isikute osalemiseta on võimalused loodetud tulemusteni jõudmiseks nõrgad, mis oli põhjus turu haaval koosolekute pidamiseks”, ning „juhid rääkisid kohalikele vastutavatele isikutele hinnatõususoovist ja kohalikel vastutavatel isikutel tuli omavahel kindlaks määrata tõusu saavutamise praktilised vahendid”. Neist avaldustest nähtub selgelt, et üldisel kartellikoosolekul tehtud hinnatõusuotsuste õnnestumise tagamiseks kavatsesid koosolekutel osalejad tagada kõnealuste otsuste üldise kohaldamise erinevatel piirkondlikel ja siseriiklikel turgudel. Kui arvestada asjaomase toote liikmesriikidevahelise kaubanduse olulist mahtu, oleks konkurentsi piiravate meetmete võtmine üksnes ühe liikmesriigi tasandil olnud ebatõhus.

213    Komisjon esitas kaks tabelit (otsuse põhjendustes 207 ja 217 ning vastuväiteteatise punktides 117 ja 127 sisalduvad tabelid 5 ja 6), mis leiti Sappi asukohast ja milles esitatakse erinevate riikide jaoks 21. juunil ja 22. septembril 1994 toimunud üldistel koosolekutel kokkulepitud hinnatõuse. Hispaania kohta ei sisalda need tabelid arvandmeid, vaid märkust „tuleb täpsustada”. Hispaania turgu puudutava 29. juunil 1994 peetud koosoleku protokollist (eespool punktis 175 viidatud dokument nr 4476) ja Mougeot’ 21. oktoobril 1994 käsitsi kirjutatud märkmetest (eespool punktis 177 viidatud dokument nr 1839; vt ka tagapool punkt 235), mis järgneb samuti Hispaania turgu puudutavale 19. oktoobril 1994 peetud koosolekule, nähtub, et igale üldisele koosolekule järgnes siseriiklik koosolek, mille käigus hinnatõuse tegelikult täpsustati Hispaania turu jaoks. Nagu komisjon oma menetlusdokumentides rõhutab, siis see, et Mougeot’ käsitsi kirjutatud märkmed mainivad „Hispaania kohta AEMCP teatatud mahtusid arvestades”, ja see, et selles selgitatakse nende arvandmete teemal toimunud arutelu, kaldub toetama seisukohta, et Divipa ja Zicuñaga olid kindlasti teadlikud, et Hispaania turgu puudutavad koosolekud, kus nad osalesid, olid osa laiemast kontekstist, millel oli üleeuroopaline ulatus.

214    Lisaks need erinevad tõendid, millele komisjon viitas seoses Hispaania koosolekutega (otsuse põhjendustes 154–171, otsuse II lisas ja vastavates joonealustes märkustes), tõendavad üheselt, et neil koosolekutel osales teatud arv Euroopa isekopeeruva paberi tootjate esindajaid, kelle osalemist kartelli üldistel koosolekutel ei saa komisjoni otsuse põhjendustes 263–276 mainitud asjaolusid arvestades vaidlustada ega ole enamikel juhtudel vaidlustatud.

215    Näib raske uskuda, et kuigi – nagu komisjon rõhutab otsuse põhjenduses 176 – uurimise käigus Unipapel’i ühe esindaja esitatud andmetest (dokument nr 4525, mille asjassepuutuv väljavõte on esitatud vastuväiteteatise punktis 74) nähtub, et Portugali kliendid kahtlustasid, et Portugali tarnijate hinnatõusudega seotud käitumise aluseks oli üleeuroopaline kartell, ei olnud Divipa ja Zicuñaga, kes Hispaania turgu puudutavatel koosolekutel sõbrustasid kartelli üldistel koosolekutel osalevate isekopeeruva paberi suurte Euroopa tootjatega, teadlikud, et kõnealusel turul salajastes kokkulepetes osalemisega ühinevad nad üleeuroopalise kartelliga.

216    Seega tuleb järeldada, et Divipa ja Zicuñaga olid ilmtingimata teadlikud Euroopa kartelli olemasolust ja sisust (vt selle kohta tsemendi kohtuotsus, punkt 4097) ning et osaledes Hispaania turul konkurentsivastastes kokkulepetes, millel oli sama konkurentsivastane eesmärk kui Euroopa kartellil, teadsid nad ilmtingimata, et nii tehes ühinevad nad selle kartelliga (vt selle kohta tsemendi kohtuotsus, punkt 4099).

217    Zicuñaga argument, et toimik ei sisalda ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et Hispaania koosolekutel arutati teiste turgude kui Hispaania turu hindu või et teised ettevõtjad olid saanud neist teada, on täielikult kooskõlas kartelli üldise korraldusskeemiga, mille kohaselt eelkõige siseriiklikul või piirkondlikul tasemel peetud arutelude eesmärk oli määrata asjaomasel kohalikul turul kindlaks tegevusviisid Euroopa tasandil otsustatud hinnatõusude kohaldamiseks. Argument ei lükka ümber ka eespool selgitatud analüüsi.

218    Zicuñaga esitab teise argumendi, et ta ei osalenud koosolekutel ega väidetavas salajases tegevuses Prantsusmaa ja Itaalia turgudel, kuigi tal oli neil turgudel kaubanduslikke huvisid. Tuleb meenutada ärakuulamisel Zicuñaga antud kinnitust, et „ta vastutas kontserni kõigi paberitoodete hinna määramise poliitika eest ja […] järelikult tegi ta kõik otsused hinnavaldkonnas, samuti Papeteries de l’Atlantique’i toodete puhul” (otsuse põhjendus 365). Seega märkust, et Zicuñaga’l oli lisaks Hispaaniale kaubanduslik huvi ka Prantsusmaal ja Itaalias oma tütarettevõtja Papeteries de l’Atlantique’i tegevuse kaudu, võib tõlgendada nii, et Zicuñaga, kes pidi teadma, et Hispaania koosolekutel esindatud mõned ettevõtjad tegutsesid aktiivselt Prantsusmaa ja Itaalia turgudel, uuris oma kontserni hinnapoliitika kindlaksmääramiseks kindlasti välja, kas kokkulepped, milles ta osales, kuuluvad Euroopa kartelli, ja seega teadis ta ilmtingimata sellise kartelli olemasolust.

219    Eelmises punktis mainitud asjaolu ei muuda igal juhul küsitavaks eespool punktides 205–217 esitatud analüüsi. Seda asjaolu võib pidada tõendiks sellest, et Zicuñaga teadis, et kokkulepped, milles ta osales Hispaania turul, kuuluvad Euroopa kartelli, ja pidas seetõttu mõttetuks osalemist salajastel koosolekutel ja salajases tegevuses mujal kui Hispaanias.

220    Lisaks tuleb märkida, et Zicuñaga olukord erineb mitmes punktis olukorrast, milles oli ettevõtja Sigma Tecnologie di rivestimento eespool punktis 209 viidatud kohtuotsuse Sigma Tecnologie vs. komisjon aluseks olnud kohtuasjas, millele Zicuñaga viitas oma menetlusdokumentides. Erinevalt kostjast kõnealuses kohtuasjas tegutses Zicuñaga asjaomasel tegevusalal mitmel siseriiklikul turul. Peale selle, isegi kui nõustuda Zicuñaga argumendiga, et ta tegeles Hispaania konkurentide arvates agressiivse hinnapoliitikaga, ei ole Zicuñaga esitanud ühtegi asjaolu, mis tõendab, et teda hoiti eemale teatud koosolekutest või salajastest tegevustest seetõttu, et teda peeti „ebameeldivaks külaliseks”, nagu Sigma Tecnologie di rivestimento’t (eespool punktis 209 viidatud kohtuotsus Sigma Tecnologie vs. komisjon, punktid 42 ja 46). Seevastu eespool punktis 177 viidatud Mougeot’ märkmed 19. oktoobril 1994 peetud koosoleku kohta tõendavad, et Zicuñaga’t peeti täieõiguslikuks liikmeks Hispaania kartellis, mille raames sai ta loa müüa veidi madalamate hindadega võrreldes teistel kartelli liikmetel kohaldada tulnud hindadega.

221    Tema argumendi raames, millega ta üritab tõendada, et ta ei ole vaidlusaluseid hinnakokkuleppeid kohaldanud, kritiseerib Zicuñaga seda, et komisjon keeldus talle haldusmenetluse käigus juurdepääsu andmisest otsuse põhjenduses 288 mainitud üksikasjalikule teabele. Selle kohta tuleb viidata eespool punktides 45–51 esitatud argumentidele.

 Zicuñaga osalemine müügikvootide ja turuosade kindlaksmääramise kokkulepetes

222    Viimaseks, nagu selgitati eespool punktis 153, vaidlustab Zicuñaga osalemise müügikvootide ja turuosade kindlaksmääramise kokkulepetes.

223    Selle kohta nähtub otsuse põhjenduste 77, 81, 252, 253, 326–331, 376, 382 ja 383 koosmõjus tõlgendamisest, et komisjon ei pidanud müügikvootide ja turuosade kindlaksmääramise kokkuleppeid eraldi rikkumiseks, vaid asjaoludeks, mis moodustavad otsuse artiklis 1 nimetatud üheainsa rikkumise, milles Zicuñaga’t peetakse vastutavaks ja mille üldine eesmärk oli isekopeeruva paberi hindade tõstmine kogu territooriumil, millest sai aastal 1994 Euroopa Majanduspiirkond (otsuse põhjendus 327), ning mille nurgakivi oli hinnatõusude kokkulepete sõlmimine (otsuse põhjendus 383).

224    Esiteks tuleb kontrollida, kas komisjon tuvastas müügikvootide ja turuosade jagamise kokkulepete olemasolu õigesti ning kas ta võis põhjendatult järeldada, et need kokkulepped kuulusid üldisesse konkurentsivastasesse plaani, mis iseloomustab otsuse artikli 1 esimeses lõigus tuvastatud rikkumist. Komisjon eristab otsuse põhjendustes 241–251 asjaolusid, mis tõendavad tema sõnul müügikvootide jagamise kokkulepete olemasolu, ja asjaolusid, mis tema sõnul tõendavad turuosade jagamise kokkulepete olemasolu.

225    Kõigepealt tuleb märkida müügikvootide jagamist puudutavate komisjoni argumentide kohta, et Sappi koostatud dokumendist 30. septembril 1993 Barcelonas toimunud koosoleku teemal (eespool punktis 172 viidatud dokument nr 5) nähtub, et sellest koosolekust osavõtjad teatasid kõigepealt kuu keskmise müügi aastatel 1992 ja 1993 ning jagasid müügikvoodid 1993. aasta neljandaks kvartaliks, seejärel leppisid kokku rullide ja lehtede hindade 10% hinnatõusust teatamises 1. jaanuaril 1994, ning lõpuks otsustasid kvootide täitmise kontrollimiseks uuesti kokku tulla edaspidi kindlaksmäärataval kuupäeval.

226    Teiseks tuleb märkida, et Zicuñaga ei vaidlusta komisjoni tõdemusi otsuse põhjendustes 138, 242 ja 243, mille kohaselt 1. oktoobril 1993 Prantsusmaa turu teemal toimunud koosolekul Sappi koostatud „koosoleku märkmetes” (vastuväiteteatise punktis 87 esitatud dokument nr 6) märgitakse, et sellest koosolekust osavõtjad leppisid kokku hinnatõusud ja kvootide jagamise 1993. aasta viimaseks kvartaliks „hinnatõusude võimaldamiseks”.

227    Seejärel ei ole Zicuñaga esitanud turu jagamise kokkuleppeid puudutavate komisjoni argumentide kohta ühtegi asjaolu, mis lükkaksid ümber komisjoni otsuse põhjendustes 141 ja 246 esitatud tõdemused, et kevadel 1994 Nogent‑sur‑Marne’is Prantsusmaa turu kohta peetud koosolekul otsustati samal ajal nii hinnatõusude kui ka turu jagamise kokkulepete sõlmimine (vastuväiteteatise punktides 113–115 viidatud ja selle lisas olev dokument nr 7651).

228    Eespool esitatud asjaolud võimaldavad järeldada, et komisjon tegi õigesti, kui ta märkis otsuse põhjenduses 241, et „kokkulepitud hinnatõusude kohaldamise tagamiseks jagati mõnel siseriiklikul kartellikoosolekul erinevatele osavõtjatele müügikvoodid ja kinnitati neist igaühele turuosad”. Komisjon võis seega järeldada, et hinnatõusude kokkulepped ning müügikvootide ja turuosade ühine kindlaksmääramine moodustasid lahutamatud koostisosad üldisest konkurentsivastasest plaanist, mis moodustas otsuse artikli 1 esimeses lõigus tõdetud rikkumise.

229    Teiseks tuleb analüüsida, kas komisjonil oli õigus süüdistada Zicuñaga’t üheainsa rikkumise aspektides, mis puudutavad müügikvootide andmise ja turuosade jagamise kokkuleppeid.

230    Eespool punktis 175 viidatud Sappi 29. juuni 1994. aasta märkmetes sisalduv sõna „rullid”, millele järgneb täpsustus „varustatud täielike tellimuste ja kvootidega”, ei tõenda veenvalt, et 29. juunil 1994 peetud koosolekul sõlmiti müügikvootide kokkulepe. See tõendab siiski, et selle koosoleku pidamise hetkel olid kõik koosolekust osavõtjad, sealhulgas Zicuñaga, müügikvootide jagamise kokkuleppe pooled rullide turul.

231    Tuleb rõhutada, et eelmises punktis mainitud 29. juunil 1994 peetud koosolekut puudutav märkus on ainus asjaolu, mida saab pidada tõendiks Zicuñaga vastu tema otsese osalemise kohta müügikvootide jagamise kokkuleppes. Komisjon ei ole tuvastanud Zicuñaga osalemist 30. septembril 1993 Barcelonas peetud koosolekul, kus sõlmiti kvootide jagamise kokkulepe 1993. aasta viimaseks kvartaliks. Komisjon ei väida otsuses, et need teised koosolekud, mille puhul tuvastas ta Zicuñaga kohaloleku õigesti, puudutasid müügikvootide kokkuleppeid.

232    Komisjon märkis siiski enda vastuses, et 19. oktoobril 1994 peetud koosolekul oli küsimus ka müügikvootides.

233    Selle kohta märgitakse Mougeot’ 21. oktoobril 1994 käsitsi kirjutatud märkmetes 19. oktoobril 1994 Hispaania turu teemal peetud koosoleku kohta (vt eespool punkt 177):

„– Küsisin arvestades AEMCP teatatud mahtusid Hispaania kohta (välja arvatud Zicuñaga) augusti lõpus 94, [üle] 4300 [tonni], kuhu oli jõudnud meie müügimaht 93 ([alla] 50%)?

         Sarrió vastus: müügimahud lähevad ja tulevad!

         Koehler’i vastus: AEMCP arvud on väärad!”

234    Nagu komisjon oma vastuses märgib, võib see tähendada, et 19. oktoobril 1994 peetud koosolekul arutati müügikvoote või ‑mahtusid. Komisjon ei viita siiski Hispaania turgu käsitlevaid koosolekuid puudutavates otsuse osades ega müügikvootide või turuosade jagamist puudutavates otsuse osades neile märkustele enda argumentide toetuseks, mis puudutavad järeldust, et kõnealuses ajavahemikus sõlmiti müügikvootide või turuosade kokkuleppeid. Seetõttu ei saa neid märkusi arvesse võtta, et tõendada Zicuñaga osalemist müügikvootide kokkulepetes.

235    Seega tõendab eespool punktis 230 esitatud märkus, et Zicuñaga sai 29. juunil 1994 peetud koosolekul teada müügikvootide kokkuleppe olemasolust.

236    Seetõttu, ja kuna on tõendatud, et Zicuñaga osales hinnatõusude kokkulepetes Hispaania turul ja teadis või pidi ilmtingimata teadma, et nii tehes kuulub ta Euroopa kartelli, võis komisjon pidada teda vastutavaks ka müügikvootide kokkulepete eest, mis sõlmiti hinnatõusude kokkulepetes osalemise ajal. Sellega seoses tuleb meenutada, et ettevõtja, kes osales oma käitumisega konkurentsieeskirjade mitmesuguses rikkumises, mis vastab konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe mõistele või kooskõlastatud tegevusele EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses ning mille eesmärk on aidata kaasa rikkumise toimepanemisele tervikuna, võib olla ühtlasi vastutav sama rikkumise raames teiste ettevõtjate toime pandud käitumise eest kogu selle aja, mil ta rikkumises osales, kui tuvastatakse, et asjaomane ettevõtja teab teiste kartelliosaliste õigusvastasest käitumisest või võib seda mõistlikult ette näha ja on valmis võtma seda riski (eespool punktis 149 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 203).

237    Zicuñaga’t tuleb seega pidada vastutavaks 29. juunil 1994 peetud koosolekul mainitud müügikvootide jagamise kokkuleppe eest.

238    Turu jagamise kokkuleppe kohta nähtub otsuse põhjendustest 246–251, et selliste kokkulepete olemasolu puudutavate komisjoni tõdemuste aluseks on kõigepealt andmed Prantsusmaa turgu käsitleva kahe koosoleku kohta, mis korraldati kevadel 1994 ja 6. detsembril 1994. Otsus ei sisalda siiski asjaolusid, mis võimaldaks järeldada, et Zicuñaga teadis või võis mõistlikult ette näha, et Prantsusmaa turge käsitlevad koosolekud toimivad turu jagamise kokkulepete raamistikuna. Vastupidi komisjoni tõdemustele hinnatõusude kokkulepete kohta, ei ole ta otsuses leidnud, et Prantsusmaa turul järgitud turu jagamise kokkulepped pärinesid väidetava Euroopa turgude jagamise kokkuleppe detsentraliseeritud kohaldamisest, millest pooled teavitasid erinevate asjaomaste turgude kohalikke vastutavaid isikuid. Seega ei saa järeldada, et Zicuñaga taoline ettevõtja, kelle puhul on kindel, et ta osales salajastel koosolekutel Hispaania turul, kuid mitte teistel turgudel, teadis või võis mõistlikult ette näha eespool mainitud turu jagamise kokkulepete olemasolu.

239    Komisjoni sõnul näib seejärel, et turuosad olid ka üldiste kartellikoosolekute päevakorras (otsuse põhjendus 250). Siiski tuleb meeles pidada, et on kindel, et Zicuñaga ei osalenud kunagi üldistel kartellikoosolekutel. Lisaks asjaolud, mille komisjon esitas otsuse põhjendustes 250 ja 251 oma argumentide toetuseks, puudutavad 2. veebruaril 1995 peetud üldist kartelli koosolekut, teisisõnu koosolekut, mis peeti pärast seda, kui oli lõppenud ajavahemik, mille jooksul peeti Zicuñaga’t otsuse artikli 1 teises lõigus rikkumise eest vastutavaks.

240    Sellest järeldub, et Zicuñaga osalemine turu jagamise tegevuses ei ole tõendatud.

241    Eespool esitatut arvestades tuleb järeldada, et komisjon pidas Zicuñaga’t põhjendatult vastutavaks müügikvootide jagamises, mis toimus tema rikkumises osalemise ajal. Seevastu tuleb märkida, et komisjon süüdistas Zicuñaga’t vääralt üheks tervikuks peetava rikkumise aspektis, mis puudutab turu jagamise kokkuleppeid.

242    See hindamisviga ei kummuta siiski järeldusi, mille kohaselt Zicuñaga osales Hispaania turgu puudutavate koosolekute raames hinnatõusude kokkulepetes, ega analüüsi, mille kohaselt osales Zicuñaga nende kokkulepetega isekopeeruva paberi hindade Euroopa kartellis, mis kujutas endast otsuse artikli 1 esimeses lõigus tuvastatud rikkumise olulist osa. Eespool mainitud kaalutlused turgude jagamise kohta ei muuda seega küsitavaks Zicuñaga osalemist selles rikkumises. Tuleb järeldada, et kuna Zicuñaga osales neis hinnaalgatustes üle aasta, võis ta mõistlikult ette näha, et osavõtjatest ettevõtjad üritavad edendada nende algatuste õnnestumist erinevate mehhanismidega, ja oli valmis nõustuma selle võimalusega. Analüüsides teise võimalusena esitatud Zicuñaga nõudeid talle otsuse artikliga 3 määratud trahvi vähendamiseks, tuleb siiski välja selgitada, kas see, et Zicuñaga ei ole vastutav turu jagamise tegevuse eest, õigustab talle määratud trahvi vähendamist, ja kui see nii on, kui suures ulatuses.

243    Nende kaalutluste põhjal tuleb tagasi lükata Divipa väide, et rikutud on EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53, ning Zicuñaga väide, et tehtud on hindamisvigu.

C –  Rikkumise kestust käsitlevad väited

244    Mõned hagejad ehk Bolloré, MHTP, Koehler, Mougeot, Torraspapel, Divipa ja Zicuñaga vaidlustavad komisjoni tõdemused nende rikkumises osalemise kestuse kohta. Mõned neist hagejatest (MHTP, Koehler, Mougeot ja Torraspapel) esitavad oma argumendid otsuse artikli 1 osalise tühistamise ja neile otsuse artikliga 3 määratud trahvi vähendamise nõuete raames, samas kui teised (Bolloré, Divipa ja Zicuñaga) teevad seda oma teise võimalusena esitatud trahvi vähendamise nõuete raames. Viimati nimetatud ettevõtjate menetlusdokumentidest siiski nähtub, et nad vaidlustavad põhiliselt vaidlustatud otsuse seaduslikkuse niivõrd, kuivõrd otsuse artikli 1 teises lõigus on märgitud iga ettevõtja toimepandud rikkumise kestus. Nende nõue tuleb seega ümber kvalifitseerida otsuse artikli 1 teise lõigu, mis puudutab rikkumise kestust, osalist tühistamist taotlevaks nõudeks.

245    Bolloré, MHTP, Koehler, Mougeot ja Torraspapel esitavad üldjoontes ühised argumendid, et komisjon ei ole tõendanud nende osalemist kartellis enne septembrit või oktoobrit 1993 või MHTP suhtes enne jaanuari 1993. Arvestades nende vastava olukorraga seotud teatud erisusi, põhinevad nende argumendid põhiliselt sellel, et vastupidi komisjoni argumentidele, ei ole tõendatud, et enne septembrit või oktoobrit 1993 toimisid Euroopa tasemel AEMCP raames peetud koosolekud hindade salakokkulepete raamistikuna, ja teisalt sellel, et ei ole tõendatud, et nad osalesid enne seda ajavahemikku salajastel koosolekutel siseriiklikul või piirkondlikul tasandil. Kõigepealt tuleb analüüsida eespool nimetatud ettevõtjate esitatud vastavaid argumente ühiselt ja ka Mougeot’ täiendavaid argumente selle kohta, et komisjon ei tõendanud tema osalemist kartellis pärast juulit 1995. Seejärel tuleb analüüsida vastavaid Divipa ja Zicuñaga esitatud väiteid.

1.     Bolloré, MHTP, Koehler’i, Mougeot’ ja Torraspapel’i esitatud väited

a)     Hagejate osalemine rikkumises enne septembrit või oktoobrit 1993

 Poolte argumendid

246    Väites, et rikutud on määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2, väidab Bolloré, et komisjon ei ole tõendanud tema osalemist kartellis ajavahemikus jaanuarist 1992 kuni septembri või oktoobrini 1993. Ta kinnitab oma argumendi toetuseks esiteks seda, et Copigraph eitas enda osalemist kartellis enne septembrit 1993. Teiseks eitab ta igasuguse tõendusliku väärtuse olemasolu AWA 5. mai 1999. aasta avaldusel, Mougeot’ 14. aprilli 1999. aasta avaldusel ja Sappi 6. jaanuari 1998. aasta avaldusel, millele komisjon tugineb tõendamaks Copigraph’i osalemist kartellis enne septembrit 1993. Ta rõhutab veel, et need erinevad avaldused on vastuolulised, ja märgib, et Mougeot’ avaldus käsitles väidetavaid üldisi kartellikoosolekuid, samas kui AWA avaldused puudutavad väidetavat kartelli Prantsusmaa turul. Ta väidab ka, et Copigraph’i kohaldatud esimene hinnatõus toimus detsembris 1993, mis välistab tema osalemise kartellis enne septembrit või oktoobrit 1993.

247    MHTP väidab tõendite puudumist käsitleva väite raames, et komisjon ei tõendanud tema osalemist rikkumises enne jaanuari 1993. Ta väidab selle argumendi toetuseks esiteks seda, et otsuse põhjendustes 107 ja 108 viidatud AWA, Sappi ja Mougeot’ avaldused ei tõenda, et AEMCP 1992. aastal peetud koosolekud toimisid kartellikoosolekutena. Teiseks väidab ta, et vastupidi komisjoni tõdetule, ei ole tõendatud tema osalemine 5. märtsil 1992 peetud Hispaania turgu puudutaval koosolekul, kevadel 1992 peetud Prantsusmaa turgu puudutaval koosolekul ning 16. juulil 1992 peetud Hispaania ja Portugali turge puudutavatel koosolekutel.

248    Koehler väidab tõendite puudumist käsitleva väite raames, et komisjon ei ole tõendanud tema osalemist konkurentsivastases kartellis enne oktoobrit 1993. Ta väidab selle argumendi toetuseks esiteks seda, et Mougeot’ ja Sappi avaldused, millele komisjon viitab, ei tõenda, et AEMCP raames sõlmiti salajasi kokkuleppeid enne oktoobrit 1993. Ta lisab, et see, et salajasi koosolekuid peeti teatud siseriiklikel või piirkondlikel turgudel enne oktoobrit 1993, ei tõenda, et sel ajal toimus koordineerimine Euroopa tasandil. Teiseks väidab Koehler, et vastupidi komisjoni tõdetule ei ole tõendatud, et ta osales 17. veebruaril ja 5. märtsil 1992 peetud Hispaania turgu puudutavatel koosolekutel, kevadel 1992 peetud Prantsusmaa turgu puudutaval koosolekul, 16. juulil 1992 peetud Hispaania ja Portugali turge puudutaval koosolekul, 14. jaanuaril 1993 peetud Ühendkuningriigi ja Iirimaa turge puudutaval koosolekul, kevadel 1993 peetud Prantsusmaa turge puudutaval koosolekul ja 30. septembril 1993 peetud Hispaania turgu puudutaval koosolekul.

249    Mougeot väidab ilmset hindamisviga käsitlevas väites, et komisjon ei tõendanud tema osalemist kartellis enne oktoobrit 1993. Ta rõhutab, et teda ei mainita komisjoni viidatud Sappi avaldustes aastatel 1992 ja 1993 peetud salajastest koosolekutest osavõtjate hulgas. Ta lisab, et kuna ta ei olnud AEMCP liige aastal 1992, osales ta selle ühingu 26. mail ja 10. septembril 1992 peetud koosolekutel vaid vaatlejast liikmena, ja et on põhjendatud oletada, et osalejad ei arutanud AEMCP 9. veebruaril 1993 peetud koosolekul, mis oli esimene selle ühingu koosolek, millel ta liikmena osales, kartelli olemasolu või kartellivõimalust tema kohalolekul.

250    Mougeot väidab veel, et komisjon moonutab otsuse põhjenduses 111 tema 14. aprillil 1999 antud avalduste sisu. Ta vaidlustab ka tõendusliku väärtuse Sappi avaldusel, millele komisjon viitab otsuse põhjenduses 112 toetamaks oma argumenti, et AEMCP ametlikud koosolekud toimisid salajaste hinnakoosolekutena enne ühingu restruktureerimist septembris 1993.

251    Torraspapel väidab EÜ artikli 81 lõike 1 väära kohaldamist, süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist ja olulise menetlusnormi rikkumist käsitlevas väites, et tema väidetava osalemise kohta rikkumises jaanuarist 1992 kuni septembrini 1993 puuduvad igasugused tõendid. Torraspapel esitab mõned esialgsed kommentaarid strateegilise ülesandmise riskidest, mis on seotud komisjoni uue leebema kohtlemise poliitikaga, ja sellega, et AWA, Sappi ja Mougeot’ avaldustel, millele komisjon oma seisukohtade toetuseks viitab, puudub tõenduslik väärtus. Ta vaidlustab seejärel esiteks AEMCP ametlike koosolekute toimimise salajaste hinnakoosolekutena septembrini 1993. Teiseks väidab ta vastupidi komisjoni tõdetule, et ta ei osalenud 17. veebruaril ja 5. märtsil 1992 toimunud Hispaania turgu puudutaval koosolekul, kevadel 1992 toimunud Prantsusmaa turgu puudutaval koosolekul, kevadel 1993 toimunud Prantsusmaa turgu puudutaval koosolekul ega 16. juulil 1992 toimunud Hispaania ja Portugali turge puudutavatel koosolekutel.

252    Komisjon vaidlustab kriitika AWA, Sappi ja Mougeot’ avalduste tõendusliku väärtuse kohta. Tema sõnul võimaldavad need avaldused mõista kartelli korraldust ka aasta 1992 kohta. Komisjon vastab ka punkt punkti haaval hagejate argumentidele nende puudumise kohta erinevatel kõnealustel siseriiklikel või piirkondlikel koosolekutel.

 Otsus

253    Vastavalt otsuse artikli 1 teisele lõigule osalesid Bolloré, MHTP, Koehler ja Torraspapel rikkumises jaanuarist 1992 kuni septembrini 1995, samas kui vastavalt samale sättele osales Mougeot rikkumises maist 1992 kuni septembrini 1995.

254    Asjassepuutuvad otsuse lõigud viie kõnealuse hageja osalemise kohta rikkumises ajavahemikus jaanuarist, või sõltuvalt juhtumist maist 1992 kuni septembri või oktoobrini 1993, on järgmised:

„(83) Kogu Euroopa Majanduspiirkonda hõlmava kartelli korraldamine ja koordineerimine toimus kutseorganisatsiooni AEMCP ametlike koosolekute varjus kokkukutsutud üldistel kartellikoosolekutel.

(84) Üldistel kartellikoosolekutel tegid osavõtjad põhimõttelisi otsuseid hinnatõusude ajakava ja ulatuse kohta (protsentides) iga Euroopa Majanduspiirkonna riigi kaupa. Nad leppisid kokku mitmes järjestikuses hinnatõusus mitu kuud ette.

(85) AEMCP koosolekud toimisid kartellikoosolekute raamistikuna vähemalt jaanuarist 1992 kuni septembrini 1993.[…]

(87) AEMCP koosolekutel osalemise määr oli üldiselt kõrge ja rikkumise ajal osalesid koosolekutel kõik AEMCP tookordsetest liikmetest tootjad: AWA, Binda, Copigraph, Koehler, Mougeot, Stora, Torraspapel/Sarrió ja Zanders.”

255    Otsuse põhjendustest 107–113 nähtub veel Sappi nõustumine, et konkurentidest tootjad sõlmisid salajasi kokkulepped regulaarsetel koosolekutel, mis toimusid vähemalt 1992. aasta algusest. Üks Sappi töötaja tunnistas, et selliseid koosolekuid peeti „ühenduse tasandil” alates 1991. aastast. Ka AWA nõustus, et selliseid koosolekuid peeti 1992. aasta algusest. Mougeot, kes ühines AEMCP‑ga 1992. aasta lõpus, tegi 1993. aastal peetud AEMCP ametliku koosoleku sisu kohta avalduse (eespool punktis 165 viidatud dokument nr 7647), millest komisjon järeldas, et ühingu taasloomine tähendas kartelli restruktureerimist. Mougeot märkis järgmist:

„Kahtlemata 14. septembril 1993 Frankfurdis peetud AEMCP ametlikul koosolekul või sellele eelneval koosolekul – kuid kindlasti siis, kui [B‑st] sai AWA isekopeeruva paberi üksuse tegevjuht – otsustas ta kutsuda kõigi turgude suurimad isekopeeruva paberi tootjad neile „mitteametlikele” koosolekutele ja muuta AEMCP ametlike koosolekute korraldust. [B.] otsustas, et kõigil AEMCP koosolekutel osaleb nüüdsest jurist, et anda koosolekutele ametlik iseloom ja ära hoida kriitikat. Kõike hindadega seonduvat ei käsitleta seevastu enam neil koosolekutel, vaid üksnes „mitteametlikel” koosolekutel.”

 Esimese Astme Kohtu hinnang

256    Kõigepealt tuleb meeles pidada, et EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise tõendamisel peab komisjon osutama enda tuvastatud rikkumise tõenditele ja tegema kindlaks sobivad tõendid, et tõendada õiguslikult piisavalt rikkumise moodustavate asjaolude olemasolu (Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, punkt 58, ja eespool punktis 149 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 86).

257    Seega peab komisjon esitama piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saaks veenduda, et rikkumine on toime pandud (vt Esimese Astme Kohtu 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑62/98: Volkswagen vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑2707, punkt 43 ja viidatud kohtupraktika).

258    Tuleb siiski rõhutada, et kõik komisjoni esitatud tõendid ei pea tingimata vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tunnuste osas. Piisab, kui tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab igakülgselt hinnatuna neile nõuetele (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punktid 513–520). Nagu Esimese Astme Kohus juba eespool punktides 155 ja 166 selgitas, tuleb tõendeid hinnata kogumis ja koostööteatise raames tehtud avaldusi ei saa üksnes selle asjaolu tõttu pidada tõendusliku väärtuseta avaldusteks.

259    Otsusest nähtub, et komisjon põhjendab kõnealuse viie hageja vastutust ajavahemikus jaanuarist 1992 – või Mougeot’ puhul maist 1992 – kuni septembri või oktoobrini 1993 nende osalemisega salajastes kontaktides ja salajaste koosolekute süsteemis, mis olid tihedalt seotud esiteks AEMCP ametlike koosolekutega, mille kohta komisjon väidab nende toimimist salajaste hinnakoosolekutena, ja teiseks kartelli siseriiklike või piirkondlike koosolekutega.

260    Esiteks tuleb analüüsida väidetavat salajaste koosolekute süsteemi, mis koosnes AEMCP ametlikest koosolekutest ja siseriiklikest või piirkondlikest kartelli koosolekutest, ning teiseks asjaomaste hagejate osalemist neil koosolekutel enne septembrit või oktoobrit 1993.

–       Väidetav salajaste koosolekute süsteem

AEMCP ametlikud koosolekud enne septembrit või oktoobrit 1993

261    Otsuse põhjendustest 107–113, 254–256 ja 295 nähtub, et toetamaks oma argumente, et enne septembrit või oktoobrit 1993 peeti üldisi (Euroopa) kartellikoosolekuid AEMCP ametlike koosolekute raames, viitab komisjon esiteks dokumendis nr 7647 (vt eespool punkt 255) sisalduvatele Mougeot’ avaldustele; teiseks Sappi töötaja ütlustele ning Sappi ja AWA ülestunnistustele ning kolmandaks arvukate tõendite olemasolule, mis tõendavad siseriiklike või piirkondlike kartellikoosolekute korraldamist alates jaanuarist 1992, mida käsitletakse punktis 281 jj.

262    Esiteks nähtub otsuse põhjendustest 113 ja 254, et nimetatud otsuse põhjenduses 108 esitatud ja eespool punktis 255 mainitud Mougeot’ avaldused (dokument nr 7647) moodustavad keskse asjaolu selle tõendamisel komisjoni poolt.

263    Selle tõttu tuleb lükata tagasi Mougeot’ argumendid, et komisjon moonutas väidetavalt tema avalduste sisu. Võrreldes otsuse põhjendust 108 ja dokumenti nr 7647, mis asjaomaseid avaldusi sisaldavad, nähtub, et komisjon on otsuses sõna-sõnalt ja usaldusväärselt korranud eespool nimetatud dokumendis sisalduvaid Mougeot’ avaldusi.

264    Lisaks tuleb vastuseks Koehler’i esitatud argumendile järeldada, et Mougeot’ avalduste eriliselt selge tähendus õigustab, miks – nagu nähtub otsuse põhjendusest 295 – ei omistanud komisjon mingit tähtsust vastuväiteteatise vastuses sisalduvale hilisemale ümberlükkamisele Mougeot’ poolt.

265    Samuti tuleb tagasi lükata Torraspapel’i argument, et otsuse joonealuses märkuses 97 esitatud argumendid tõendavad komisjoni enda kahtlusi Mougeot’ avalduste tõenduslikus väärtuses. Seda, et komisjon on toimikus sisalduvaid dokumentaalseid tõendeid arvestades lükanud tagasi Mougeot’ kinnituse, et ta osales esimest korda AEMCP koosolekul 9. veebruaril 1993, ei saa tõlgendada komisjoni üldise kahtluse väljendusena Mougeot’ avalduste tõendusliku väärtuse kohta. Erinevalt otsuse joonealuses märkuses 97 viidatud Mougeot’ kinnitusest ei ole otsuse põhjenduses 108 esitatud avaldustega vastuolus ka ükski asjaolu, mis võiks äratada kahtlust nende avalduste tõenduslikus väärtuses.

266    Neist Mougeot’ avaldustest nähtub, et pärast seda kui B‑st sai AWA isekopeeruva paberi üksuse tegevjuht, otsustas ta ühel AEMCP ametlikul koosolekul AEMCP tegevuse ümberkorraldamise nii, et ühingu ametlikel koosolekutel osaleb jurist koosolekutele „kriitikat ärahoidva” iseloomu andmiseks ja et „kõike hindadega seonduvat” ei käsitleta enam neil koosolekutel, vaid nüüdsest kutsutakse selle käsitlemiseks kokku „mitteametlikud” koosolekud. Mougeot’ avaldustest nähtub selgelt, et enne kui B. (AWA) otsustas AEMCP tegevuse ümber korraldada, toimisid AEMCP ametlikud koosolekud hinnaarutelude raamistikuna. Need arutelud on täpsemalt nende koosolekute kritiseeritav osa.

267    Keegi asjaomastest hagejatest ei vaidlusta otsuse põhjenduses 110 sisalduvat teavet, mille kohaselt esimene juristi osavõtuga AEMCP ametlik koosolek peeti 18. novembril 1993. Seetõttu võis komisjon põhjendatult paigutada B otsuse AEMCP tegevuse ja koosolekute ümberkorraldamiseks selle ühingu ametlikule koosolekule, mis eelnes vahetult 18. novembril 1993 peetud koosolekule, ehk 14. septembril 1993 peetud koosolekule. Komisjon leidis seega õigesti, et AEMCP ametlike koosolekute raames toimusid hinnaarutelud kuni 14. septembril 1993 toimunud koosolekuni.

268    Seda järeldust toetavad otsuse põhjendused 115–121, millest nähtub, et pärast seda ümberkorraldamisotsust peeti AEMCP ametlike koosolekute raames mitteametlikke koosolekuid, mille eesmärk oli hinnatõusude kokkuleppimine Euroopa Majanduspiirkonnas.

269    Teiseks viitab komisjon otsuse põhjenduses 112 mainitud väljavõttele tunnistaja ütlustest (vastuväiteteatise lisaks olev dokument nr 5407), mille andis üks veebruaris 1993 Sappi teenistuses olnud töötaja, kes rääkis, et tema kolleegid „tulid tagasi koosolekutelt, sealhulgas AEMCP koosolekutelt, väga täpse ideega kohaldatavatest hinnatõusudest ja et konkurentide reaktsioonid jätsid neid suhteliselt ükskõikseks”.

270    Vastupidi sellele, mida väidavad mõned hagejad, ei ole see Sappi töötaja esitanud meenutusi kahtlevalt või ettevaatlikult. Kuna ei ole väidetud vastupidist, tuleb neid meenutusi mõista nii, et need hõlmavad eranditult ajavahemiku, mis nii eelneb septembrile 1993 kui ka järgneb sellele. Nad kinnitavad veebruari ja septembri 1993 vahelise aja kohta, et Euroopa tasandil toimunud hinnatõusude salakoosolekud peeti AEMCP ametlikel koosolekutel, mida ei ole vaidlustanud ka ettevõtjad, kes tunnistasid enda osalemist kartellis alates aastast 1992.

271    Seega ilmneb analüüsi selles staadiumis, et komisjon leidis õigesti, et enne septembrit 1993 sõlmiti hinnakokkulepped AEMCP ametlikel koosolekutel. Nüüd tuleb kontrollida, kas komisjon võis põhjendatult märkida, et AEMCP ametlike koosolekute kasutamine raamistikuna nende kokkulepete sõlmimiseks algas hiljemalt jaanuaris 1992 ja jätkus pidevalt septembrini 1993.

272    Otsuse põhjendustest 86 ja 113 nähtub, et oma tõdemuste toetuseks väidab komisjon, et esimene AEMCP ametlik koosolek, mille kohta tal on kirjalikke viiteid, on 23. jaanuaril 1992 toimunud koosolek. Kõrvutades selle teadmise esiteks otsuse põhjenduses 107 viidatud AWA ja Sappi väidetavalt üksteist toetavate avaldustega, mis tõendavad, et salajasi koosolekuid peeti Euroopa tasandil alates 1992. aasta algusest, ja teiseks tõenditega, mis tõendavad, et regulaarsete koosolekute korraldamine ja ühenduse pidamine siseriiklikul või piirkondlikul tasandil algas jaanuaris 1992 (sama põhjendus), leiab komisjon, et Euroopa hinnakartell sai alguse hiljemalt jaanuaris 1992. Komisjon lisab otsuse põhjenduses 113, et tema valduses olevad dokumendid tõendavad, et ajavahemikus jaanuarist 1992 kuni 14. septembril 1993 peetud koosolekuni toimus kaheksa AEMCP koosolekut, kõik Zürichis.

273    Kõigepealt tuleb märkida, et ükski hageja ei vaidlusta otsuses sisalduva teabe õigsust, et üks AEMCP ametlik koosolek peeti 23. jaanuaril 1992.

274    Seejärel tuleb esiteks märkida, et AWA tunnistab oma avalduses (dokument nr 7828 ja nr 7829; vt eespool punkt 163), mida komisjon mainib otsuse põhjenduses 107, et ta osales alates 1992. aasta algusest oma konkurentidega mõnedel „sobimatutel” (ebasobiv) koosolekutel, kus vahetati teavet hinnatõusude teatamise kavatsustest. See AWA ülestunnistus, vastavalt tema vastusele komisjoni informatsiooninõudele (dokument nr 7829), käsitles koosolekuid, kus osalesid Sarrió, Mougeot, Stora‑Feldmühle, Copigraph, Koehler ja Zanders ning mis toimusid ajavahemikus 1992 kuni 1995 Pariisis, Zürichis ja Genfis. Kõik AEMCP ametlikud koosolekud, mis korraldati ajavahemikus jaanuarist 1992 kuni septembrini 1993, peeti Zürichis, nagu nähtub otsuse I lisas olevast tabelist A.

275    AWA vastuse (dokument nr 7827) kohaselt puudutab otsuse põhjendustes 61 ja 107 viidatud väljavõte nende koosolekute üksikasju, mis peeti ajavahemikus 1. jaanuarist 1992 kuni selle vastuse koostamise kuupäevani, kuid mitte AEMCP ametlikke koosolekuid, mistõttu saab sellest järeldada, et vastus ei puuduta ühtegi AEMCP koosolekut, sest need ei olnud salajased. Kuna põhjendatud kahtlust tuleb pidada hagejate kasuks vastavalt in dubio pro reo põhimõttele, tuleb asuda seisukohale, et üksnes AWA avalduste põhjal ei saa järeldada, et 23. jaanuaril 1992 peetud AEMCP ametlikul koosolekul tehti salajast hinnakoostööd. Avaldused on siiski oluline näitaja sellest, et alates 1992. aasta algusest eksisteeris kartell Euroopa tasandil.

276    Teiseks, mis puudutab otsuse põhjenduses 107 viidatud Sappi avaldusi, nähtub otsuse põhjendusest 73, et komisjon viitab „Sappi avaldustele, mille põhjal võib oletada, et Euroopa isekopeeruva paberi tootjate vahelised salajased kontaktid leidsid juba aset alates nende kutseorganisatsiooni AEMCP asutamisest aastal 1981 ja eriti alates 1980‑ndate keskpaigast”.

277    Otsuse joonealuses märkuses 64 (dokument nr 4656) täpsustab komisjon:

„Sappi esitas komisjonile avalduse ühelt enda töötajalt, kes tegeleb isekopeeruva paberi müügiga alates 1970‑ndatest, ning selles märgitakse: „Ta hakkas esimest korda kahtlustama kartelli olemasolu isekopeeruva paberi alal umbes 1980‑ndate keskpaigas juhtkonna tehtud märkuste tõttu. Ta arvas, et salajases kokkuleppes osalesid muu hulgas Arjo Wiggins, Koehler ja Stora‑Feldmühle. Kahepoolsest teabevahetusest oli ta teadlik alates 1980‑ndate keskpaigast/lõpust”.”

278    Ühe teise Sappi töötaja avalduses märgitakse, et konkurentide vahel toimus ühenduse tasemel salajasi kontakte ja koosolekuid aastatel 1991–1993. See Sappi töötaja tunnistab, et ta usub, et need kontaktid viisid salajaste kokkulepeteni ja et tarnijad arutasid omavahel hindu ühenduse tasemel.

279    Eelmistes punktides mainitud Sappi töötajate avaldused tõendavad, et hinnakartell, milles osalesid mõned tootjad, eksisteeris Euroopa tasandil 1980‑ndate lõpust või 1990‑ndate algusest. Lisaks kinnitavad nad AWA avaldusi, et Euroopa tasandil eksisteeris kartell alates 1992. aasta algusest. Nad ei kinnita seevastu seda, et 23. jaanuaril 1992 peetud AEMCP ametlik koosolek tegutses salajaste kontaktide raamistikuna. Üksnes nende – nagu AWA avaldused – põhjal ei saa järeldada, et komisjon tõendas õigesti, et alates jaanuarist 1992 sõlmiti salajasi hinnakokkuleppeid AEMCP ametlikel koosolekutel.

280    Seetõttu tuleb analüüsida komisjoni esitatud kolmandat asjaolu ehk seda, et alates 1992. aasta algusest korraldati seoses AEMCP ametlike koosolekutega salajasi koosolekuid või kontakte siseriiklikul või piirkondlikul tasemel.

Koosolekud siseriiklikul või piirkondlikul tasandil enne septembrit või oktoobrit 1993

281    Otsuse põhjenduses 129 esitatud tabelist 3, mille pealkiri on „Siseriiklikud ja piirkondlikud kartellikoosolekud veebruarist 1992 kuni kevadeni 1995”, nähtub, et komisjon märkis, et ajavahemikus veebruarist 1992 kuni 30. septembrini 1993 peeti seitse siseriiklikku või piirkondlikku koosolekut. Vastavalt otsuse II lisas esitatud nende koosolekute üksikasjadele:

–        17. veebruaril 1992 peeti Hispaania turgu puudutav koosolek, kus eelkõige osalesid Koehler ja Torraspapel;

–        5. märtsil 1992 peeti Hispaania turgu puudutav koosolek, kus eelkõige osalesid Stora (MHTP), Koehler ja Torraspapel;

–        kevadel 1992, tõenäoliselt aprillis, peeti Prantsusmaa turge puudutav koosolek, kus osalesid eelkõige Copigraph (Bolloré tütarettevõtja), Stora (MHTP), Koehler, Mougeot ja Torraspapel;

–        16. juulil 1992 peeti Hispaania turgu puudutav koosolek, kus osalesid eelkõige Stora (MHTP), Koehler ja Torraspapel;

–        14. jaanuaril 1993 peeti Ühendkuningriigi ja Iirimaa turge puudutav koosolek, kus osalesid eelkõige Stora (MHTP) ja Koehler;

–        kevadel 1993, tõenäoliselt aprillis, peeti Prantsusmaa turge puudutav koosolek, kus osalesid eelkõige Copigraph (Bolloré tütarettevõtja), Stora (MHTP), Koehler, Mougeot ja Torraspapel;

–        30. septembril 1993 peeti Hispaania turgu puudutav koosolek, kus osalesid eelkõige Copigraph (Bolloré tütarettevõtja), Stora (MHTP), Koehler, Mougeot ja Torraspapel.

282    Tuleb kontrollida, kas komisjoni tõdemused nende koosolekute toimumise ja nende konkurentsivastase eesmärgi kohta on põhjendatud.

283    Esiteks on Esimese Astme Kohus 17. veebruaril 1992 peetud Hispaania turgu puudutava koosoleku kohta juba märkinud eespool punktides 161–169, et sellel koosolekul, mille eesmärk oli tagada hinnatõusukokkuleppe täitmine Hispaania turul, oli salajane eesmärk, mis sobis kokku rikkumise üldise eesmärgiga.

284    Teiseks, mis puudutab 5. märtsil 1992 peetud koosolekut, nähtub Esimese Astme kohtu eespool esitatud punktides 161–170 esitatud tõdemustest, et nii selle koosoleku pidamine kui ka koosoleku salajane eesmärk on tõendatud.

285    Kolmandaks, mis puudutab kevadel 1992 ja kevadel 1993 Prantsusmaa turge puudutavaid koosolekuid, nähtub nende pidamine ja nende konkurentsivastane eesmärk otsuse põhjenduses 137 viidatud ja vastuväiteteatisele lisatud dokumentides nr 15026, nr 15027 ja nr 15272 sisalduvatest Sappi töötajate avaldustest.

286    Dokumendis nr 15272 sisalduv väljavõte Sappi avaldusest on järgmine:

„Sappi (UK) Ltd (tolleaegne) müügijuht Prantsusmaal tunnistas, et ta osales oma ülemusega [W.] kahel konkurentidega peetud koosolekul Prantsusmaal. Esimene toimus kevadel 1992 ja teine aasta hiljem. Üks koosolekutest peeti ühes hotellis Charles‑de‑Gaulle’i lennuväljal ja teine Pariisi kesklinnas. Need on ainsad seda liiki koosolekud, kus ta osales, ja ta ei tea, kas Prantsusmaal toimus teisi koosolekuid.

Neil koosolekutel arutati põhiliselt lehtede teemal, mida Sappi sel ajal Prantsusmaal ei müünud. Koosolekud ei lõppenud üksmeele ega mingisuguse kokkuleppega lehtede kohta. Rulle käsitlev arutelu puudutas varasemaid ja hetkel kehtivaid hindu, kuid mitte hindu tulevikus.”

287    Komisjoni informatsiooninõudele 18. mail 1999 antud vastuses sisalduvas tabelis (vastuväiteteatise lisaks olev dokument nr 15200) märgib Sappi, et koosolekud toimusid erinevatel kuupäevadel kevadel 1992 ja kevadel 1993 – tõenäoliselt aprillis – Pariisis Charles‑de‑Gaulle’i lennuväljal ja Place de l’Étoile’i lähedal asuvas hotellis. Selle tabeli järgi oli nende koosolekute eesmärk vahetada teavet ja arutada klientide ning neile klientidele kohaldatavate hindade teemal. Sappi märgib, et neil koosolekutel osalesid Sappi, AWA, Sarrió ja Zanders’i esindajad ning Zanders’i, Europapier’ ja Feldmühle Prantsusmaa edasimüüja. Ta märgib, et ei mäleta, kas Koehler’i esindaja koosolekutel osales.

288    Eelmises punktis esitatud teabest nähtub, et Sappi töötaja, kellelt need andmed pärinevad ja kes neis sündmustes isiklikult osales, mäletab täpselt, et kevadel 1992 ja kevadel 1993 toimus kaks konkurentidevahelist koosolekut Pariisis, mille eesmärk oli eelkõige vahetada teavet ja arutada klientide teemal ning neile klientidele kohaldatavaid hindu. Koosolekute pidamise täpse ajahetke puudumine on seletatav tõenäoliselt suure ajavahemikuga vaidlusaluste faktiliste asjaolude toimumise ja hetke vahel, kui sellel töötajal paluti neid meenutada; see ei kahanda siiski tema ütluste täpsust asjaomaste koosolekute pidamise aja, koha ja eesmärgi suhtes. See asjaolu ei saa seega võtta Sappi töötaja ütlustelt nende tõenduslikku väärtust nende erinevate aspektide suhtes.

289    Kevadel 1993 peetud koosoleku kohta tuleb lisada, et komisjoni otsuse joonealuses märkuses 135 viidatud dokumendid nr 4798, nr 4799 ja nr 5034 vastavad reisikulude dokumentidele ja neist nähtub, et nii F. (Koehler) kui ka W. (Stora‑Feldmühle) läksid 14. aprillil 1993 Pariisi. Selline teave kinnitab komisjoni seisukohta, et kevadel 1993 peetud koosolek toimus aprillis.

290    Eespool punktis 286 viidatud Sappi töötaja avaldustest nähtub, et tema mälestuste kohaselt ei sõlmitud kevadel 1992 ja kevadel 1993 toimunud koosolekutel ühtegi hinnakokkulepet. Teavet, et neist koosolekutest osavõtjad ei jõudnud lehtedega seonduvas üksmeelele või mingisugusele kokkuleppele, tuleb tõlgendada nii, et lehtedega seoses tehti koosolekutel sellesuunalisi püüdlusi, mis muudab need koosolekud õigusvastaseks.

291    Nende püüdlustega seoses vahetasid koosolekutel osalejad tingimata individuaalset teavet lehtede hindade ja/või müügimahtude kohta. Kohtupraktika (eespool punktis 149 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punktid 117 ja 121) kohaselt on iga ettevõtja tegevuspoliitika sõltumatuse nõudega – mis on omane asutamislepingu konkurentsi puudutavatele sätetele – oluliselt vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, mis võib mõjutada olemasoleva või potentsiaalse konkurendi tegutsemist turul või anda sellisele konkurendile teada viisist, kuidas ettevõtja ise on otsustanud või kavatseb turul tegutseda, kui selle suhtlemise eesmärk või mõju on selliste konkurentsitingimuste tekitamine, mis ei vasta kõnealuse turu tavapärastele tingimustele. Kui puuduvad vastupidist tõendavad tõendid, mida peavad esitama huvitatud ettevõtjad, tuleb eeldada, et kooskõlastatud tegevuses osalevad ettevõtjad, kes jätkavad turul tegutsemist, võtavad konkurentidega vahetatud teavet oma turukäitumise kindlaksmääramisel arvesse. Selle kohtupraktika põhjal tuleb nõustuda, et kevadel 1992 ja kevadel 1993 peetud koosolekud on lehtede turu suhtes olnud aluseks kooskõlastatud tegevusele, mis on vastuolus EÜ artikli 81 lõikega 1.

292    Lisaks mainitakse eespool punktis 286 viidatud Sappi töötaja antud avaldustes rullide kohta, et koosolekutel vahetati teavet ja arutati klientide ning neile kohaldatavate hindade teemal, mis eelmises punktis mainitud kohtupraktika kohaselt tähendab EÜ artikli 81 lõikes 1 keelatud kooskõlastatud tegevuse olemasolu.

293    Seega on tõendatud, et konkurentide vahel peeti koosolekuid kevadel 1992 ja kevadel 1993 ning neil koosolekutel oli konkurentsivastane eesmärk.

294    Täiendavalt tuleb järeldada, et lahendus püsib muutumatuna, isegi kui järeldada, et neil koosolekutel vahetati üksnes teavet, mis on rikkumine vaid niivõrd, kuivõrd sellega hõlbustati hinnatõusude ja müügikvootide kokkulepete sõlmimist ning kokkulepete täitmise kontrollimist (otsuse põhjendus 97).

295    Kui arvestada esiteks Sappi avalduse väljavõtet, millest nähtub, et asjaomastel koosolekutel üritati jõuda kokkuleppele lehtede turul, teiseks asjaolusid, mis tõendavad, et hiljemalt alates jaanuarist 1992 sõlmiti AEMCP ametlikel koosolekutel hinnatõusude kokkuleppeid Euroopa tasandil, ning kolmandaks seda, et nii kevadel 1992 kui ka kevadel 1993 osales koosolekutel teatud arv ettevõtjaid, kes olid esindatud nimetatud ametlikel koosolekutel (näiteks Sappi, AWA ja Zanders), võis komisjon põhjendatult järeldada, et äriteabevahetus Prantsusmaal toimunud koosolekul oli ilmtingimata seotud isekopeeruva paberi hinnatõusu kokkuleppega.

296    Neljandaks, mis puudutab 16. juulil 1992 toimunud koosolekut, nähtub eespool punktides 180–184 esitatud Esimese Astme Kohtu tõdemustest, et on tõendatud selle koosoleku toimumine ja selle salajase koostöö eesmärk.

297    Viiendaks, mis puudutab 14. jaanuari 1993. aasta koosolekut, viitab komisjon selle koosoleku toimumise ja selle konkurentsivastase eesmärgi tõendamiseks vastuväiteteatise lisaks olevatele dokumentidele nr 15026, nr 15175 ja nr 15176, nr 15271 ja nr 15272 ning nr 4752, mis ei ole konfidentsiaalsed.

298    Dokument nr 15026 sisaldab eelkõige järgmist teavet:

„Esimene töötaja tunnistas meile, et […] tema arvates peeti kaks koosolekut Heathrow Business Centre’s ja üks Londonis hotellis Intercontinental, kuid ta ei mäletanud, millised […]. Teine töötaja tunnistas meile, et tema päevakavas oli 14. jaanuari 1993 kohal märge koosolekust Heathrow Business Centre’i terminalis 2 kell 10. Ta leidis, et märkel ei saanud olla mingit muud põhjust kui see, et ta osales koosolekul konkurentidega. […]”

299    Dokumendid nr 15175 ja nr 15176 sisaldavad järgmisi täpsustusi:

„Tõendid, mida […] võis esitada, on järgmised. […] Nagu nähtub 11. novembri ja 20. detsembri 1996. aasta avaldustest, osales ta konkurentidega peetud koosolekul Ühendkuningriigis, tõenäoliselt neljapäeval 14. jaanuaril 1993 Heathrow Business Centre’i terminalis 2 kell 10. Koopia tema päevakava asjaomasest leheküljest on lisa 5. Sappi (UK) Ltd müügi‑ ja turundusjuht [I.] oli palunud tal sellel osaleda. Koosolek puudutas põhiliselt teabevahetust selle kohta, millisele kliendile milline tarnija tarnis, ning turusuundumisi ja ‑ootusi. Kokkuleppele ei jõutud […] Arjo Wiggins juhtis koosolekut. Pigem vahetati teavet kui sõlmiti kokkuleppeid väga soovitud käitumise kohta tulevikus.”

300    Dokumendid nr 15271 ja nr 15272 sisaldavad järgmist:

„Esimene töötaja ütles, et […]. Ühendkuningriigis peeti mõnikord konkurentidevahelisi mitteametlikke ad hoc koosolekuid, mille eesmärk oli pigem turu tundmine eelkõige mineviku tegevuse suhtes ja konkurentidelt arvamuste saamine kui üksmeele saavutamine või kooskõlastatud tegevusega tegelemine hinnatõusu saavutamise üritamiseks. Mis puudutab Sappi’t, siis tema eesmärk neil koosolekutel osalemiseks oli teabe hankimine, isegi kui teised võisid kasutada neid koosolekuid andmete edastamiseks või selleks, et üritada turgu suunata; neil koosolekutel toimunud arutelude eesmärk ei olnud turu jagamine või klientide ümberjagamine; […] ta kinnitas, et osales sellisel koosolekul korra aastas aastatel 1992, 1993 ja 1994. Võib‑olla osales ta ühel või kahel teiselgi koosolekul (kuid mitte rohkem). Ta ei osalenud ühelgi koosolekul aastatel 1995 või 1996. Selliste koosolekute korraldamine oli juba väljakujunenud praktika paberitööstuses, kui selles valdkonnas hakati müüma isekopeeruvat paberit […] Koosolekuid peeti üldiselt Heathrow lennuväljal või mõnes Londoni hotellis […]”.

301    Dokument nr 4752 on väljavõte ühe Sappi töötaja päevakavast ja selles on 14. jaanuari 1993. aasta kohal märge „T2 Heathrow kell 10. Buss. Keskus”.

302    Arvestades eespool punktides 298–301 mainitud erinevaid asjaolusid, võis komisjon põhjendatult märkida, et konkurentide vahel toimus Heathrow lennuväljal 14. jaanuaril 1993 kell 10 hommikul koosolek. Eespool punktis 299 esitatud väljavõttest nähtub, et sellest koosolekust osavõtjad ei jõudnud kokkuleppele. Lisaks sellele, et seda väljavõtet võib pidada tõendiks eesmärgi olemasolust jõuda EÜ artikli 81 lõikega 1 vastuolus olevale kokkuleppele, mis eespool punktis 291 esitatud põhjustel muudab selle koosoleku õigusvastaseks, tõendab eespool punktis 299 esitatud väljavõte Sappi avaldusest, et koosolek toimis teabevahetusena, mis puudutas erinevate koosolekust osavõtjate vastavaid kliente.

303    Tuleb meeles pidada, et komisjon pidas teabevahetust rikkumiseks, sest see aitas hinnatõusukokkulepete sõlmimist või selle täitmist.

304    Paljud asjaolud kinnitavad seisukohta, et Ühendkuningriigi koosolekutel toimunud teabevahetuse eesmärk oli seotud hinnatõusukokkuleppega. Esiteks nähtub Sappi avalduste väljavõttest, et asjaomasel koosolekul oli eesmärk jõuda kokkuleppele. Teiseks tõendavad need asjaolud, et hiljemalt jaanuarist 1992 sõlmiti AEMCP ametlikel koosolekutel hinnatõusukokkuleppeid Euroopa tasandil. Kolmandaks kogunes 14. jaanuaril 1993 toimunud koosolekule teatud arv ettevõtjaid, kes olid esindatud AEMCP ametlikel koosolekutel, mille raames peeti hinnatõusude üldisi kartellikoosolekuid.

305    Lisaks tuleb rõhutada, et otsuse põhjenduse 183 kohaselt kinnitas AWA vastuväiteteatisele antud vastuses, et see 14. jaanuaril 1993 peetud koosolek oli osa konkurentide vahel peetud „sobimatutest” koosolekutest (vt ka eespool punkt 164).

306    Kuuendaks, Esimese Astme Kohus on juba järeldanud eespool punktis 172 otsuse põhjenduses 163 mainitud 30. septembril 1993 Barcelonas peetud koosoleku kohta, et komisjon tuvastas õigesti, et see koosolek toimus ning koosolekul vahetati aastaid 1992 ja 1993 puudutavat äriteavet individuaalse müügi kohta ning sõlmiti müügikvootide jagamise kokkuleppeid 1993. aasta viimaseks kvartaliks ja alates 1. jaanuarist 1994 kohaldatava hinnatõusu kohta. Lisaks see, et 30. septembril 1993 peetud koosolekust osavõtjad vahetasid järjestikku äriteavet oma keskmise müügi kohta, leppisid kokku müügikvootide jagamises, otsustasid ühise hinnatõusu ja leppisid kokku uue kohtumise müügikvootide täitmise kontrollimiseks, toetab komisjoni seisukohta, et müügi ja müügikvootide kokkuleppeid käsitlevat teavet vahetati teatud olukorras hinnatõusu kokkulepete sõlmimise hõlbustamiseks ja nende kohaldamise tagamiseks.

307    Komisjon tõendas seega õiguslikult piisavalt, et 17. veebruaril, 5. märtsil ja 16. juulil 1992 ning 30. septembril 1993 peeti Hispaania turgu puudutavad salajased koosolekud, kevadel 1992 ja kevadel 1993 Prantsusmaa turgu puudutavad salajased koosolekud ning 14. jaanuaril 1993 Ühendkuningriiki ja Iirimaa turgu puudutav salajane koosolek. Kui arvestada otsuse põhjenduses 90 mainitud Mougeot’ avaldust, mille kohaselt põhinesid need koosolekud vajadusel tagada Euroopa tasandil otsustatud hinnatõusude üldine kohaldamine, kinnitab nende salajaste koosolekute pidamine siseriiklikul või piirkondlikul tasandil otsuse põhjenduses 77 esitatud komisjoni kirjeldust rikkumise kohta, eriti seda, et kartelli eesmärgi realiseerumiseks peeti koosolekuid erinevatel tasanditel (üldised, siseriiklikud või piirkondlikud).

308    Komisjon võis järelikult rikkumise alguse kohta põhjendatult märkida, et samal ajal kui 23. jaanuaril 1992 peeti AEMCP ametlik koosolek, võeti Hispaanias salaja ühendust, millel oli sama eesmärk kui neil üldistel kartellikoosolekutel, mida korraldati septembrini 1993 AEMCP ametlikel koosolekutel. See tõdemus koosmõjus mitme ettevõtja ülestunnistustega nende osalemisest Euroopa kartellis alates jaanuarist 1992 ja AWA kinnitusega enda osalemisest alates jaanuarist 1992 erinevaid siseriiklikke või piirkondlikke turge käsitlevatel „ebasobivatel” koosolekutel, kus vahetati teavet hinnatõusuteadete kavatsuste kohta (dokument nr 7828), viib Esimese Astme Kohtu järeldusele, et komisjonil oli õigus märkida 23. jaanuaril 1992 peetud AEMCP ametliku koosoleku toimimist üldise kartellikoosolekuna ja kinnitada sellel koosolekul osalenud ettevõtjate toimepandud rikkumise algusajaks jaanuar 1992.

309    Nagu juba tõdeti eespool punktis 272, tõendavad komisjonil olevad dokumendid vastavalt otsuse põhjendusele 113, et ajavahemikus jaanuarist 1992 kuni 14. septembril 1993 peetud koosolekuni peeti kaheksa AEMCP koosolekut, mille täpsed kuupäevad nähtuvad otsuse I lisas olevast tabelist A; kõik need koosolekud peeti Zürichis. Kui arvestada seda hagejate vaidlustamata asjaolu ning Sappi ja AWA ülestunnistusi ning otsuse põhjenduses 108 mainitud Mougeot’ avaldust, millest nähtub, et üldisi kartellikoosolekuid peeti septembrini 1993 AEMCP ametlikel koosolekutel, mida toetab ühe Sappi töötaja avaldus (vt eespool punkt 269) veebruarist septembrini 1993 hõlmava ajavahemiku kohta, võis komisjon põhjendatult märkida Euroopa hinnakartelli jätkumist jaanuarist 1992 kuni septembrini 1993 ning seda ka juhul, kui nõustuda, et eespool mainitud kaheksast ametlikust koosolekust vaid mõnel sõlmiti salajasi hinnakokkuleppeid Euroopa tasandil.

310    Seega tuleb järeldada, et komisjoni tõdemused, mille kohaselt jaanuarist 1992 kuni septembrini 1993 sõlmiti salajasi hinnakokkuleppeid Euroopa tasandil AEMCP ametlikel koosolekutel, millele järgnes hulk siseriiklikke ja piirkondlikke koosolekuid, mille eesmärk oli tagada nende kohaldamine kõigil turgudel, on tõendatud piisavalt.

311    Veel tuleb kontrollida, kas komisjon tõendas õigesti septembrile või oktoobrile 1993 eelneva ajavahemiku suhtes, et viis hagejat osales üldises konkurentsivastases plaanis, mille põhiline eesmärk oli leppida kokku hinnatõusudes ja nende rakendamise ajakavas erinevatel tasanditel korraldatud koosolekute abil.

–       Hagejate osalemine koosolekutel enne septembrit või oktoobrit 1993

312    Kõigepealt tuleb meeles pidada, et ettevõtja kartellis osalemise tõendamiseks piisab, kui komisjon tõendab kõnealuse ettevõtja osalemise koosolekutel, mille käigus sõlmiti konkurentsivastaseid kokkuleppeid, ilma et kõnealune ettevõtja oleks neile selgelt vastu vaielnud. Kui see koosolekute süsteem on osa kõnealuste ettevõtjate arvukatest jõupingutustest, millel oli üksainus eesmärk – hinnaarengu kahjustamine asjaomasel turul, oleks kunstlik jagada vaid ühte eesmärki taotlevat käitumist erinevateks rikkumisteks (vt eespool punktides 188 ja 196 viidatud kohtupraktika).

313    Esimese Astme Kohus märgib, et Koehler ja Torraspapel ei vaidlusta otsuse I lisas olevas tabelis B esitatud andmeid, mille kohaselt nad mõlemad osalesid kõigil jaanuarist 1992 kuni septembrini 1993 peetud AEMCP ametlikel koosolekutel. Isegi kui nõustuda, et neist koosolekutest vaid mõnel sõlmiti salajasi hinnakokkuleppeid, on selline tõdemus piisav järeldamaks, et komisjon tuvastas õigesti nende jätkuva osalemise salajastes hinnakokkulepetes ja seega otsuse artikli 1 esimeses lõigus tuvastatud rikkumises ajavahemikus jaanuarist 1992 kuni septembrini 1993.

314    MHTP ei vaidlusta eelmises punktis viidatud tabelis esitatud andmeid, mille kohaselt Stora kontserni ettevõtjad osalesid erinevatel AEMCP ametlikel koosolekutel, mis peeti ajavahemikus jaanuarist 1992 kuni septembrini 1993. Kuna MHTP ei vaidlusta ka komisjoni otsuse põhjendustes 360–362 esitatud asjaolusid, mille kohaselt tuleb pidada teda vastutavaks Stora kontserni kuuluvate ettevõtjate õigusvastase käitumise eest, on komisjon tuvastanud õigesti MHTP osalemise salajastes hinnakokkulepetes ja järelikult otsuse artikli 1 esimeses lõigus tuvastatud rikkumises ajavahemikus jaanuarist 1992 kuni septembrini 1993.

315     MHTP ei vaidlusta ka oma vastutust alates jaanuarist 1993 toimepandud rikkumise eest. MHTP ei vaidlusta faktilisi asjaolusid, millel rikkumise tuvastamine ajavahemiku kohta jaanuarist 1993 kuni 1995. aasta keskpaigani põhineb, – mistõttu talle määratud trahvi vähendati 10% – (otsuse põhjendused 456 ja 458), ja nõustub, et salajasi koosolekuid peeti Euroopa tasandil ajavahemikus jaanuarist 1993 kuni septembri või oktoobrini 1993. Kohtuistungil nõustub ta veel, et Euroopa kartellikoosolekute olemasolu kõnealuses ajavahemikus oli täiesti tõenäoline. Ta tunnistas kohtuistungil veel, et kui võtta Mougeot’ avaldust sõna‑sõnalt, on täiesti usutav, et AEMCP koosolek oli kartelli samaaegne toimumiskoht. MHTP ja teised ettevõtjad, kes ei vaidlusta, et AEMCP koosolekud olid salajased enne selle restruktureerimist septembris või oktoobris 1993, ei ole esitanud asjaolusid, mis tõendavad AEMCP organisatsiooni või struktuuri muutust jaanuaris 1993. MHTP ei ole esitanud ka alternatiivset selgitust komisjoni selgitusele Euroopa kartelli salajaste koosolekute toimumiskoha ja koosolekute pidamise kohta enne AEMCP restruktureerimist septembris või oktoobris 1993.

316    Bolloré ei vaidlusta otsuse I lisas olevas tabelis B esitatud andmeid, mille kohaselt osales Copigraph AEMCP 23. jaanuaril 1992 toimunud ametlikul koosolekul ja seejärel neljal neist seitsmest koosolekust, mis peeti enne 14. septembril 1993 peetud koosolekut. Andmed, mis puudutavad Copigraph’i kohalolekut 23. jaanuaril 1992 peetud AEMCP ametlikul koosolekul, võimaldavad järeldada, et sellel kuupäeval osales Copigraph salajases hinnakokkuleppes Euroopa tasandil.

317    Kuigi ei ole kindel, et kõik ajavahemikus jaanuarist 1992 kuni septembrini 1993 peetud AEMCP ametlikud koosolekud toimisid salajaste hinnakokkulepete raamistikuna, võimaldab tõdemus, et Copigraph osales kaheksast ametlikust koosolekust viiel, järeldada, et see ettevõtja osales jätkuvalt salajastes hinnakokkulepetes Euroopa tasandil jaanuarist 1992 kuni septembrini 1993. Copigraph ei ole avalikult teatanud, et ta ei loe end seotuks koosolekutega, kus ta osales (vt eespool punktides 188 ja 196 viidatud kohtupraktika).

318    Mougeot’ puhul on kindel, et ta ei osalenud 23. jaanuaril 1992 peetud koosolekul ja et esimene AEMCP koosolek, kus ta osales, peeti 26. mail 1992. Seejärel osales Mougeot kõigil AEMCP koosolekutel kuni septembrini 1993, teisisõnu kuuel neist kaheksast koosolekust, mis peeti enne 14. septembril 1993 toimunud koosolekut. Mougeot ei ole rohkem kui Copigraph avalikult teatanud, et ta ei loe end seotuks koosolekutega, kus ta osales (vt eespool punktides 188 ja 196 viidatud kohtupraktika). Isegi kui Mougeot osales koosolekutel vaid vaatlejana, ei tõendanud ta, et ta teatas oma konkurentidele, et osales neil koosolekutel teises tähenduses kui konkurendid (vt eespool punktis 188 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 81). Ühestki esitatud dokumendist ei nähtu, et Mougeot’d ei võetud kergelt omaks või et ta oli AEMCP‑s tähtsusetu. Seevastu AEMCP 26. mail 1992 peetud koosoleku protokolli järgi otsustati eelnenud koosolekul kutsuda Mougeot AEMCP‑ga uuesti liituma. Lisaks palus AEMCP esimees sellel koosolekul esitada Mougeot’ esindajal oma äriühing uue tulijana ja mitte külalisena. 10. septembril ja 25. novembril 1992 peetud AEMCP koosolekute protokollidest nähtub, et nende osalejate seas oli Mougeot’ esindaja, eristamata seda ettevõtjat teistest ettevõtjatest. 25. novembril 1992 peetud koosoleku protokollis märgitakse, et Mougeot’ esindaja teatas osalejatele, et tema äriühing peaks suutma lisada detsembris oma arvandmed ühingu arvandmetele; arvandmed hõlmavad 1992. aasta teist poolaastat. Isegi kui Mougeot saavutas AEMCP liikmestaatuse alles 1993. aastast, tõendavad tema osalemine AEMCP salajastel koosolekutel sama moodi teiste liikmetega maist 1992 ja 1992. aasta teise poolaasta andmete esitamine vastupidiste tõendite puudumisel tema osalemist kartellis alates 26. maist 1992.

319    Need tõdemused asjaomaste hagejate osalemise kohta kartellis Euroopa tasandil enne septembrit või oktoobrit 1993 on piisavad, et pidada hagejaid selles ajavahemikus rikkumises osalenuks.

320    Täiendavalt tuleb märkida, et asjaolud, mis tõendavad, et mitmed neist ettevõtjatest osalesid koosolekutel siseriiklikul või piirkondlikul tasandil, kinnitavad, et nende osalemine rikkumises oli jätkuv.

321    Komisjon märgib, et Koehler ja Torraspapel osalesid 17. veebruaril 1992 peetud koosolekul. Selleks tugineb ta samast kuupäevast pärinevale Sappi ettevõttesisesele memorandumile (dokument nr 4588), milles mainitakse, et „huvitatud isikute” vahel toimus koosolek. See teave koosmõjus samas memorandumis sisalduvate asjaoludega, mis puudutavad kahtlusi, mis äratas Koehler’i ja Sarrió käitumine Hispaania turul, võimaldas komisjonil tuvastada Koehler’i ja Sarrió kuulumise nende „huvitatud isikute” hulka, kes osalesid sellel koosolekul, mille eesmärk oli analüüsida probleeme seoses nimetatud kokkuleppe mittejärgimisega nende kahe ettevõtja poolt, mille pooled nad olid isekopeeruva paberi turustaja või tarnijana Hispaania turul, nagu nähtub 9. märtsi 1992. aasta märkmetest (eespool punktis 171 viidatud dokumendid nr 4703 ja nr 4704).

322    Kuna Torraspapel ei vaidlusta otsuse põhjenduses 363 esitatud andmeid, mille kohaselt Sarrió on endiselt tema 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtja, ega komisjoni samas põhjenduses sisalduvat tõdemust, et ta ei vaidlustanud haldusmenetluses vastutust Sarrió tegevuse eest, võis komisjon põhjendatult järeldada, et ta vastutas Sarrió osalemise eest 17. veebruaril 1992 peetud salajasel koosolekul.

323    Mis puudutab 5. märtsil 1992 peetud koosolekut, siis nähtub otsuse II lisas sisalduvatest joonealustest märkustest 7 ja 10, et Koehler’i ja Torraspapel’i osalemise tuvastamiseks sellel koosolekul tugineb komisjon otsuse põhjenduses 156 viidatud Sappi 9. märtsi 1992. aasta ettevõttesisesele memorandumile (eespool punktis 171 viidatud dokumendid nr 4703 ja nr 4704). Kuigi sellest memorandumist nähtub, et need kaks ettevõtjat olid pooled kokkuleppes, mis käsitles 10 Hispaania peseeta suurust hinnatõusu kilo kohta Hispaania turul alates veebruarist 1992, ei sisalda see midagi niisugust, millest nähtuks, et kõnealused ettevõtjad osalesid 5. märtsil 1992 peetud salajasel koosolekul.

324    Komisjoni informatsiooninõudele antud AWA 30. aprilli 1999. aasta vastusest (eespool punktis 163 viidatud dokument nr 7828) nähtub, et Sarrió (Torraspapel), Koehler’i ja Stora (MHTP) esindajad osalesid „ebasobivatel” koosolekutel, mille hulka kuulus kõnealune 5. märtsil 1992 peetud koosolek, nagu kinnitab AWA oma vastuses vastuväiteteatisele (otsuse põhjendus 170).

325    Komisjon märgib veel, et viis asjaomast hagejat osalesid kahel Prantsusmaa turgu puudutaval koosolekul.

326    Eespool punktides 276–279 ja 285–293 viidatud Sappi avaldustest koosmõjus dokumendis nr 7828 sisalduva AWA kinnitusega, et nende ettevõtjate esindajad osalesid 1992 kuni 1995 eelkõige Pariisis toimunud „ebasobivatel” koosolekutel, kus osalesid Sarrió esindajad, saab järeldada, et komisjon tuvastas Sarrió (Torraspapel) osalemise kahel kõnealusel koosolekul õigesti. Sappi töötaja väljendatud (vastuväiteteatise lisas 1 olev dokument nr 15027) kahtlus, kas neil koosolekutel osalenud Sarrió esindaja oli kõnealuse ettevõtja Prantsusmaal toimuva müügi eest vastutav isik, ei varjuta faktilist asjaolu, et kuigi avalduse koostaja kasutab ettevaatlikku tooni, kui küsimus on Koehler’i esindaja kohalolekus neil koosolekutel, ei väljenda ta kahtlust seoses Sarrió esindamisega koosolekutel.

327    Mis puudutab Stora’t (MHTP), siis eespool punktis 287 viidatud avalduses sisalduv teave, mille kohaselt Feldmühle oli esindatud kevadel 1992 toimunud koosolekul, koosmõjus dokumendis nr 7828 sisalduva AWA kinnitusega, et ettevõtja esindajad osalesid 1992 kuni 1995 eelkõige Pariisis toimunud „ebasobivatel” koosolekutel kõrvuti Stora‑Feldmühle esindajatega, toetab komisjoni seisukohta, et Stora‑Feldmühle osales kevadel 1992 toimunud koosolekul, ja seega seda, et MHTP-d peetakse vastutavaks sellel koosolekul osalemise eest.

328    MHTP rõhutab oma menetlusdokumentides, et Sappi töötaja, kellelt eelmises punktis esitatud teave pärineb, märgib veel, et Stora‑Feldmühle ei osalenud kevadel 1993 Pariisis peetud koosolekul, kuigi komisjon väidab, et tal on tõendeid, mis tõendavad selle ettevõtja osalemist sellel koosolekul. MHTP leiab, et seetõttu ei ole välistatud, et Sappi töötaja eksis selle Prantsusmaal peetud koosoleku kindlaksmääramisel, kus Stora‑Feldmühle osales. Sappi töötaja kinnituse kindel toon, et Stora‑Feldmühle oli kohal esimesel neist kahest Prantsusmaal peetud koosolekust, mida ta oma ütlustes kirjeldas, muudab MHTP oletuse ebatõenäoliseks.

329    Mis puudutab kevadel 1993 toimunud koosolekut, ei vaidlusta MHTP osalemist rikkumises alates jaanuarist 1993, ega kritiseeri neid komisjoni tõdemusi, mis puudutavad kevadel 1993 Pariisis peetud koosolekut ja tema osalemist sellel koosolekul. Seega ei ole vaja kontrollida, kas komisjoni tõdemus Stora‑Feldmühle osalemise kohta kevadel 1993 Pariisis toimunud koosolekul on põhjendatud.

330    Sappi töötaja ei ole maininud Mougeot’ ja Copigraph’i (Bolloré tütarettevõtja) osalemist neil kahel koosolekul. Dokumendis nr 7828 sisalduvas AWA avalduses esitatud üldine seisukoht, et „ebasobivaid” koosolekuid korraldati Pariisis, Zürichis ja Genfis AWA Sarrió, Mougeot’, Stora‑Feldmühle, Copigraph’i, Koehler’i ja Zanders’i vahel ajavahemikus 1992 kuni 1995, on siiski tõend sellest, et Mougeot ja Copigraph osalesid kevadel 1992 ja kevadel 1993 Prantsusmaal peetud koosolekutel.

331    See asjaolu siiski üksi ei tõenda nende osalemist neil kahel koosolekul. Kuna Mougeot ja Copigraph olid kaks põhilist ettevõtjat isekopeeruva paberi turul Prantsusmaal, tähendab viide neile kahele ettevõtjale AWA üldises kinnituses, mis puudutab konkurentide vahel koosolekute pidamist ajavahemikus 1992 kuni 1995 eelkõige Pariisis, ilmtingimata seda, et vähemalt Euroopa turuliider pidas neid Prantsusmaa turul õigusvastases tegevuses osalejateks kogu selle ajavahemiku, sõltumata sellest, kas nad osalesid kahel nimetatud koosolekul või mitte. Nende osalemist kartellis Prantsusmaa turul selles ajavahemikus kinnitavad Mougeot’ avaldused, mille kohaselt „sai [ta] teistelt ettevõtjatelt, kõige sagedamini AWA‑lt, telefonikõnesid, milles anti teada hinnatõusu üksikasjadest turul” ja põhiliselt „jätkus see 1995. aasta teise poolaastani” (dokument nr 11598, otsuse põhjendus 95 ja vastuväiteteatise punkt 41).

332    Mis puudutab 16. juulil 1992 peetud koosolekut, kinnitas B. G. (vt eespool punktis 180 viidatud dokument nr 4484), et koosolekutel osalesid Sarrió (Torraspapel), AWA (F. ja B.) ning Koehler (F.). See teave, mis kinnitab dokumendis nr 7828 sisalduvat AWA üldist kinnitust, mis puudutab tema osalemist „ebasobivatel” koosolekutel ajavahemikus 1992 kuni 1994 Barcelonas eelkõige kõrvuti Sarrió (Torraspapel) ja Koehler’i esindajatega, on tõend sellest, et need kaks ettevõtjat osalesid 16. juulil 1992 peetud salajasel koosolekul, mis käsitles Hispaania ja Portugali turge.

333    Tõendamaks Stora (MHTP) osalemist 16. juulil 1992 peetud koosolekul, tugineb komisjon AWA avaldustele (dokument nr 7828), mille kohaselt viimati nimetatud ettevõtja osales ajavahemikus 1992 kuni 1994 mitmel koosolekul Lissabonis ja Barcelonas kõrvuti Sarrió, Unipapel’i, Koehler’i, Ekman’i ja Stora‑Feldmühle esindajate või mõnede nende ettevõtjate esindajatega.

334    Tuleb märkida, et B. G. ei maini Stora’t koosolekust osavõtjate hulgas 16. juuli 1992. aasta koosolekut käsitlevas üksikasjalikus avalduses. Selles kontekstis tundub AWA üldine kinnitus ebapiisav selleks, et tõendada Stora (MHTP) osalemist 16. juulil 1992 peetud koosolekul.

335    Siiski tuleb märkida nii nagu komisjon, kes kinnitas kohtuasjas T‑122/02 koostatud menetlusdokumentides, et B. G. avaldustest nähtub, et koosolekute pidamine 16. juulil 1992 oli selgelt õigustatud sellega, et Sarrió ja Stora‑Feldmühle kohaldasid Portugalis väga madalaid hindu, mis olid paberi kuludest madalamad. Nagu komisjon asjakohaselt rõhutab, saab seda viidet väga madalate hindade poliitikale, mida kohaldas eelkõige Stora‑Feldmühle, tõlgendada nii, et see ettevõtja ei täitnud distsipliini, mida arvati teda hindade puhul järgivat vastavalt turukokkuleppele. Teisisõnu saab sellist teavet koosmõjus dokumendis nr 7828 sisalduva AWA kinnitusega pidada tõendiks sellest, et vaatamata sellele, et Stora‑Feldmühle ei osalenud 16. juulil 1992 toimunud koosolekul, oli ta sel ajal hinnakokkuleppe pool Hispaania ja Portugali turgudel.

336    Komisjon märgib, et Stora (MHTP) ja Koehler osalesid 14. jaanuaril 1993 peetud koosolekul. MHTP ei vaidlusta enda osalemist rikkumises alates jaanuari algusest 1993. Seega ei ole vaja uurida, kas komisjoni tõdemus selle ettevõtja osalemise kohta 14. jaanuaril 1993 toimunud koosolekul on põhjendatud.

337    Mis puudutab Koehler’i osalemist selle koosolekul, nähtub dokumendis nr 15026 sisalduvast Sappi avalduse väljavõttest, et esimese töötaja sõnul, kelle ütlused on selle avalduse esemeks, „oli [D.] (Koehler)” kohal kõigil koosolekutel või osal neist, mis peeti Ühendkuningriigis Heathrow lennuväljal või Londonis asuvas hotellis. Teine töötaja, kelle ütlused on samuti nimetatud avalduse esemeks, märkis omakorda, et tema arvates „osales [D.] (Koehler)” 14. jaanuaril 1993 peetud koosolekul. Dokumendid nr 15176 ja nr 15178, mis vastavad Sappi teisele avaldusele, sisaldavad samuti nimetatud teavet, mille täienduseks märgitakse selles, et „lisaks detsembris 1996 komisjonile esitatud konkurentide nimedele suutis [asjaomane töötaja] osalejate seas ära tunda [– –] [K] Koehler’ist”. Lõpuks märkis AWA (dokument nr 7828), et ajavahemikus 1992 kuni 1994 osalesid tema esindajad Ühendkuningriigis „ebasobivatel” koosolekutel, kus osalesid eelkõige Koehler’i esindajad.

338    Arvestades seda andmete kogumit, võis komisjon põhjendatult märkida, et Koehler oli esindatud 14. jaanuaril 1993 peetud koosolekul.

339    Mis puudutab Copigraph’i, Koehler’i, Stora‑Feldmühle ja Torraspapel’i osalemist 30. septembril 1993 peetud koosolekul, nähtub otsuse II lisa joonealustest märkustest 40, 42, 44 ja 45, et komisjoni tõdemused põhinevad dokumentidel nr 5 ja nr 7828. Selle koosoleku kohta Sappi koostatud memorandumis (notes for file) sisalduv märkus „deklareeritud” müügi kohta ning samast memorandumist nähtuv teave, mis on seotud täpsete müügikvootide jagamisega 1993. aasta viimaseks kvartaliks (vt eespool punkt 172), on veenvad tõendid sellest, et kõnealusel koosolekul osalesid selle memorandumi punktis 1 nimetatud ettevõtjad ehk Copigraph, Stora‑Feldmühle, Koehler ja Sarrió.

340    Lisaks, mis puudutab Sarrió’d, Koehler’it ja Stora‑Feldmühle’t, kinnitab neid veenvaid tõendeid dokumendis nr 7828 esitatud AWA avalduses sisalduv üldine kinnitus, et AWA vastutavad isikud Hispaanias osalesid ajavahemikus 1992 kuni 1994 mitmel sellisel „ebasobival” koosolekul eelkõige Barcelonas, kus AWA arvates olid kohal ka Sarrió, Koehler’i ja tema agendi Ekman’i ning Stora‑Feldmühle esindajad.

341    Mis puudutab Koehler’it, tuleb veel märkida, et otsuse joonealuse märkuse 186 kohaselt on komisjonil F‑i (Koehler) kuluaruanne, lennupilet ja hotelliarve, mis tõendavad, et see isik oli 30. septembril 1993 Barcelonas. Komisjon esitas need dokumendid Esimese Astme Kohtu palvel kohtuasjas T‑125/02.

342    Lisaks sellele, isegi kui oletada, et mõned kõnealused hagejad ei osalenud 30. septembril 1993 peetud koosolekul, tõendab teave, mille kohaselt neile jagati 1993. aasta viimaseks kvartaliks müügikvoodid aastate 1992 ja 1993 kohta deklareeritud müügi põhjal, et sel kuupäeval kuulusid nad Hispaania turu kartelli, kus nad osalesid konkurentsivastases käitumises, mida tõendab Sappi „memorandum”.

343    Viimaseks, nagu Koehler oma menetlusdokumentides õigesti märgib, nähtub otsuse II lisast, et komisjon peab seda ettevõtjat eespool mainitud koosolekul osalenuks seetõttu, et Ekman sellel koosaolekul osales. See komisjoni tõdemus näib põhinevat dokumendis nr 7828 sisalduval AWA avalduse väljavõttel, mille kohaselt „Ekman (Koehler’i agent)” kuulus selliste Hispaanias peetud koosolekutest osavõtjate hulka, kus osales AWA ajavahemikus 1992 kuni 1994.

344    Koehler väidab oma menetlusdokumentides, et Ekman oli iseseisev turustaja, mistõttu ei saa järeldada, et Ekman ja tema moodustasid ühe majandusüksuse ning järelikult on ta vastutav Ekman’i tegevuse eest. Eelmises punktis nimetatud AWA avaldusest nähtub siiski, et teised osavõtjad leiavad, et Ekman osales koosolekul Koehler’i agendina, kuid mitte iseseisva turustajana. Sappi „märkmetes” 30. septembril 1993 peetud koosoleku kohta (eespool punktis 172 viidatud dokument nr 5) on mainitud „Koehler’i” „deklareeritud müügid”. See tõendab, et koos Ekman’iga oli sellel koosolekul Koehler’i töötaja, nagu näib eespool nimetatud AWA avaldus märkivat koos dokumentaalsete tõenditega, mis tõendavad F‑i (Koehler) osalemist 30. septembril 1993 Barcelonas peetud koosolekul, või et Ekman osales koosolekul Koehler’i juhiste kohaselt tegutseva Koehler’i esindajana, mida tõendab AWA arusaam sellest, kellena Ekman sellel koosolekul osales. Kõigil neil juhtudel võis komisjon põhjendatult märkida, et Koehler osales 30. septembril 1993 peetud koosolekul.

345    Järelikult on komisjon õiguslikult piisavalt tõendanud, et Bolloré (Copigraph’i vahendusel), Koehler, Mougeot ja Torraspapel osalesid rikkumises enne septembrit või oktoobrit 1993 ja MHTP enne jaanuari 1993.

b)     Mougeot’ osalemine rikkumises pärast 1. juulit 1995

346    Mougeot väidab ilmset hindamisviga käsitlevas väites, et komisjon ei ole tõendanud tema osalemist kartellis pärast 1. juulit 1995. Ta vaidlustab enda osalemise otsuse põhjenduses 273 mainitud 2. veebruaril 1995 peetud AEMCP poolametlikul koosolekul. Ta väidab veel, et komisjoni viidatud asjaolud ei tõenda tema liitumist hinnatõusu kokkuleppega, mis väidetavalt sõlmiti sellel koosolekul. Ta lisab, et otsuse põhjenduses 273 sisalduvat komisjoni seisukohta, et ta liitus hinnatõusudega Itaalia turul septembris 1995, ei toeta ükski otsuses esitatud asjaolu.

347    Komisjon märgib, et Mougeot osales rikkumises kuni septembrini 1995. Otsuse põhjendustest 126, 237, 250, 251 ja 273 nähtub, et see tõdemus põhineb esiteks sellel, et 2. veebruaril 1995 toimunud üldisel kartellikoosolekul analüüsiti Mougeot’ mahuvajadusi, ja teiseks sellel, et Mougeot liitus sellel koosolekul sõlmitud kokkulepetega.

348    Selle koosoleku pidamise ja salajase eesmärgi kohta tuleb esiteks märkida, et komisjon esitas koosoleku protokolli (vastuväiteatise lisaks olev ja selle punktides 144–146 mainitud dokument nr 7). Sellest järeldub, et Frankfurdis peeti 2. veebruaril 1995 üldine kartellikoosolek, mille käigus lepiti kokku rullide ja lehtede paljudes hinnatõusudes erinevatel Euroopa Majanduspiirkonna turgudel (Prantsusmaa, Saksamaa, Austria, Hispaania, Portugal, Ühendkuningriik, Itaalia, Soome, Taani, Norra, Rootsi, Kreeka, Belgia, Madalmaad ja Island) ning nende erinevate hinnatõusude jõustumise kuupäevades. Need kuupäevad hõlmasid ajavahemikku 1. veebruarist 1995 (rullide hinnatõus 10% ja lehtede hinnatõus 5% Hispaania turul) kuni 1. septembrini 1995 (rullide hinnatõus 8% ja lehtede hinnatõus 5% Ühendkuningriigi turul; rullide ja lehtede hinnatõus 10% Itaalia turul).

349    Teiseks, mis puudutab Mougeot’ osalemist selle koosolekul, mainitakse koosoleku protokollis sisalduvas ja otsuse põhjenduses 124 osaliselt esitatud osavõtjate nimekirjas P. B‑d (Mougeot). Ka Sappi mainib seda isikut koosolekust osavõtjate hulgas oma 18. mai 1999. aasta avaldustes (eespool punktis 162 viidatud dokumendi nr 15200 mittekonfidentsiaalne versioon).

350    Mougeot esitas P. B. pardakaardi, millel on kellaaeg 15.30 ja mis Mougeot’ sõnul tõendab, et tema esindaja lahkus Frankfurdist viivitamatult pärast samal päeval toimunud AEMCP ametlikku koosolekut.

351    Tuleb märkida, et otsuse põhjendusest 123 nähtub, et – nagu märgib komisjon – see ei välista Mougeot’ esindaja osalemist kell 14 lennuväljal peetud koosoleku alguses.

352    Isegi kui Mougeot ei osalenud sellel 2. veebruaril 1995 peetud üldisel kartellikoosolekul, tõendavad paljud asjaolud kogumis, et ta osales vastuvõetud otsustes ja liitus nendega.

353    Esiteks, isegi kui Mougeot’ esindaja mainimist sellest koosolekust osavõtjate nimekirjas tuleb pidada veaks, tõendab see siiski, et Mougeot’d peeti sellel osalenuks või kartelli piiratud osavõtjate rühma kuuluvaks.

354    Teiseks arutati sellel koosolekul Mougeot’ kogusevajadusi, nagu nähtub koosoleku protokollist. Selles märgitakse, et „Mougeot vajab turuosa” ja et „AWA pakub talle teatud tonnaaži”. Mougeot’ vajaduste analüüs üldisel koosolekul ja väljapakutud lahendus annavad alust järeldada, et Mougeot osales veel kartellis. Need ei toeta seisukohta, et tegemist oli vaid Mougeot’ ja AWA kahepoolse aruteluga.

355    Kolmandaks, nagu Esimese Astme Kohus juba märkis eespool punktis 331, on Mougeot ise tunnistanud (dokument nr 11598), et ta „sai teistelt ettevõtjatelt, kõige sagedamini AWA‑lt, telefonikõnesid, milles anti teada hinnatõusu üksikasjadest turul” ja et „see jätkus 1995. aasta teise poolaastani”. Seega oli olukord selline veebruaris 1995.

356    Neljandaks märgib Mougeot 2. veebruari 1995. aasta faksis (otsuse põhjendus 237, dokument nr 1378), mis saadeti järgmisel päeval Ühendkuningriigi turustajale J & H Paper’ile, järgmist: „Ühendkuningriigi turul tõstetakse 6. märtsil hindu 8%, mistõttu see on meie parim pakkumine”. See teave koosmõjus 2. veebruaril 1995 peetud koosoleku protokollis sisalduva teabega, mis puudutas Ühendkuningriigi turul rullide hinnatõusu 8% alates 1. märtsist 1995, tõendab, et see ettevõtja teadis ilmtingimata koosoleku päeval, et koosolekul sõlmiti kokkulepe Ühendkuningriigi turul rullide 8% hinnatõusu kohta alates 1995. aasta märtsi algusest ja kajastas kohe seda hinnatõusu nimetatud faksi adressaadist turustajale väljapakutud hindades.

357    Nagu komisjon väidab oma menetlusdokumentides õigesti, tuleb tagasi lükata Mougeot’ argument, et sellest faksist ei nähtu hinnatõusu kokkuleppe kohaldamine, vaid Mougeot’ ühepoolne otsus enne 2. veebruaril 1995 peetud koosolekut.

358    See faks algab järgmiselt: „[n]agu ma juba ütlesin teile eelmisel nädalal, tuleb meil tõsta hindu jaanuaris toimunud tselluloosi [hinna]tõusu tõttu”. Nagu komisjon õigesti märkis, nähtub sellest faksi väljavõttest, et Mougeot’ teade J & H Paper’ile faksi saatmisele eelnenud nädalal puudutas vaid hinnatõusu vajadust. See, et Mougeot teatas selle tõusu täpsest suurusest (8 %) alles 3. veebruaril 1995, paneb arvama, et Mougeot hoiatas kõigepealt J & H Paper’it vältimatust paberi hinnatõusust ja seega teatas talle hinnatõusu suuruse teabe põhjal, mille ta sai 2. veebruaril 1995 peetud üldisel kartellikoosolekul kokkulepitud ja Ühendkuningriigi turul alates 1. märtsist 1995 kohaldatava hinnatõusu kohta. Lisaks mainiti kõnealuses faksis „Ühendkuningriigi turul”, kuid mitte üksnes Mougeot’ 6. märtsist 1995 kohaldatavat 8% hinnatõusu, mis kinnitab, et see hinnatõusuotsus pärineb salajasest kokkuleppest.

359    Kuuendaks tuleb märkida, et Mougeot ei ole sugugi teatanud, et ta ei loe end seotuks kartelliga ja seega sellel 2. veebruaril 1995 peetud üldisel kartellikoosolekul tehtud otsustega. Vastupidi – Mougeot ei eita kartellis osalemist kuni juulini 1995. Ta tunnistab enda kohalolekut kevadel 1995 toimunud koosolekul, mille eesmärk oli kindlaks määrata juulikuu hinnad.

360    Kõigest eespool esitatust nähtub, et komisjon on õigesti järeldanud, et Mougeot osales 2. veebruaril 1995 peetud üldisel kartellikoosolekul sõlmitud kokkulepetes, sealhulgas otsuses tõsta hindu Ühendkuningriigis ja Itaalias. Tuleb lisada, et see, kas Mougeot on neid hinnatõuse kohaldanud või mitte, ei mõjuta vastutust rikkumise eest. Asjaolu, et ettevõtja ei vii ellu konkurentsivastase eesmärgiga koosolekute tulemusi, ei kõrvalda tema vastutust kartellis osalemise eest, välja arvatud siis, kui ta on avaldanud, et ei loe end selle sisuga seotuks (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑291/98 P: Sarrió vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9991, punkt 50, ja eespool punktis 188 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 85).

361    Vastavalt eespool punktis 186 viidatud kohtupraktikale, mille kohaselt EÜ artiklit 81 kohaldatakse ka kokkulepetele, mille mõju kestab pärast nende ametlikku lõppemist, on komisjon õigesti tõendanud, et Mougeot osales kartellis kuni septembrini 1995, mis oli 2. veebruaril 1995 peetud koosolekul kokkulepitud viimane hinnatõusu kuupäev.

362    Järelikult tuleb tagasi lükata Mougeot’ väide, et ta ei osalenud kartellis pärast 1. juulit 1995.

2.     Divipa esitatud väide

363    Divipa kinnitab oma väites, et EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53 on vääralt kohaldatud ja et tehtud on hindamisviga, mistõttu komisjon on talle ekslikult määranud trahvi märtsist 1992 kuni jaanuarini 1995 kestnud ajavahemiku põhjal. Ta väidab, et ta ei osalenud ühelgi neist koosolekutest, milles osalemises komisjon teda süüdistab märtsist 1992 kuni oktoobrini 1994. Ta lisab, et tema kohaldatud hinnad jaanuaris 1995 ei lange kokku 19. oktoobril 1994 peetud koosolekul kokkulepitud hindadega, mistõttu ei saa järeldada, et ta osales kartellis pärast seda koosolekut.

364    Eespool esitatud punktist 185 nähtub, et komisjoni tõdemused, mis puudutavad väidetavalt 23. septembril 1994 peetud salajast koosolekut Hispaania turu teemal, ei ole tõendatud ja seetõttu ei ole tõendatud ka Divipa osalemine sellel koosolekul. Seevastu eelmises punktis 170–195 tehtud analüüsi tulemusel tuleb pidada tõendatuks komisjoni tõdemusi, mis puudutavad Divipa osalemist 30. septembril ja 19. oktoobril 1993 ning 3. mail, 29. juunil ja 19. oktoobril 1994 peetud Hispaania turgu käsitlevatel koosolekutel.

365    Isegi kui ei ole otseselt tõendatud, et Divipa osales 5. märtsil 1992 peetud salajasel koosolekul, tõendab üksteist toetavate tõendite kogum (vt eelkõige eespool punktid 170–195 ja 205–215), et Divipa oli kartelli liige alates märtsist 1992, mistõttu komisjon võis põhjendatult järeldada, et Divipa osales rikkumises alates sellest kuupäevast.

366    Mis puudutab Divipa osalemisperioodi lõppemist rikkumises, nähtub eespool punktidest 162 ja 177, et komisjon tõendas õigesti, et Divipa osales 19. oktoobril 1994 Hispaania turgu käsitleval koosolekul, kus määrati kindlaks alates 3. jaanuarist 1995 kohaldatavad hinnad. Seega, isegi kui tõlgendada Divipa kasuks tema argumente, et tema kohaldatud hinnad alates jaanuarist 1995 ei langenud kokku eespool nimetatud koosolekul kokkulepitud hindadega, tõendavad sellised argumendid pigem seda, et Divipa ei täitnud jaanuaris 1995 19. oktoobril 1994 sõlmitud kokkulepet, mis koosmõjus sellega, et puuduvad tõendid Divipa osalemise kohta salajases kokkuleppes pärast jaanuari 1995, viivad järeldusele, et Divipa osalemine rikkumises lõppes jaanuaris 1995, nagu komisjon otsuses märgib. Seevastu ei lükka need ümber seisukohta, et Divipa osales 19. oktoobril 1994 hindade kindlaksmääramise kokkuleppes ja leppis teiste osalejatega kokku selle kokkuleppe kohaldamise 3. jaanuaril 1995, mis tähendab tema kuulumist kartelli kuni selle kuupäevani. Komisjonil oli seega õigus järeldada, et Divipa osalemine rikkumises lõppes jaanuaris 1995.

367    Tuleb järeldada, et Divipa osalemine Hispaania turgu käsitlevatel salajastel koosolekutel tähendab tema liitumist üldise Euroopa kartelliga (vt eespool punktid 205–215) ja seega tema osalemist otsuse artikli 1 esimeses lõigus tuvastatud rikkumises.

3.     Zicuñaga esitatud väide

368    Zicuñaga väidab hindamisviga käsitlevas väites, et komisjoni argumendid puudutavad üksnes tema väidetavat osalemist oktoobrist 1993 kuni oktoobrini 1994 korraldatud koosolekutel. Ta lisab, et ükski asjaolu ei tõenda tema osalemist oktoobris 1993 toimunud koosolekul, mistõttu kestis tema rikkumine kõige rohkem viis kuud.

369    Eespool punktides 161–201 esitatud Esimese Astme Kohtu tõdemustest nähtub, et komisjon on õigesti tõendanud, et Zicuñaga osales 19. oktoobril 1993, 3. mail, 29. juunil ja 19. oktoobril 1994 peetud Hispaania turgu käsitlevatel salajastel koosolekutel. Tuleb järeldada, et Zicuñaga osalemine neil erinevatel koosolekutel tähendab, et ta osales otsuse artikli 1 esimeses lõigus tuvastatud rikkumises.

370    Eespool punktis 193 on tõdetud 19. oktoobril 1994 peetud koosoleku kohta, et Zicuñaga osales sellel koosolekul hindade kindlaksmääramise kokkuleppes ja leppis teiste osalejatega kokku selle kohaldamises 3. jaanuaril 1995, mis tähendab eespool punktis 188 viidatud kohtpraktika kohaselt, et ta kuulus kartelli kuni selle kuupäevani.

371    Eespool esitatut arvesse võttes tuleb järeldada, et komisjon võis põhjendatult tõdeda otsuse artikli 1 teises lõigus, et Zicuñaga osales rikkumises oktoobrist 1993 kuni jaanuarini 1995. Analüüsitud väide tuleb järelikult tagasi lükata.

II –  Väited, mille eesmärk on otsuse artikli 3 esimeses lõigus kindlaks määratud trahvide tühistamine või nende vähendamine

372    Kõik hagejad esitavad nõudeid määratud trahvi vähendamiseks. AWA palub esimese võimalusena tühistada temalt väljamõistetud trahv. Hagejate argumendid koosnevad põhiliselt kaheksast väitest või väidete kogumist.

A –  Väide, mis käsitleb kaitseõiguste ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist, sest vastuväiteteatis on trahvide suhtes ebatäielik ja ebatäpne

1.     Poolte argumendid

373    See väide jaguneb kolmeks osaks. Esiteks väidab AWA, et komisjon määras talle trahvi teatud selliste asjaolude põhjal, mida ei ole mainitud vastuväiteteatises ja mida ta ei saanud seega selgitada haldusmenetluses. Teiseks heidab ta komisjonile ette trahvi määramist, mis on suurem komisjoni varasemas otsustuspraktikas määratud trahvidest. Kolmandaks väidab ta, et komisjon määras trahvi suuniseid järgimata ega teatanud vastuväiteteatises oma kavatsusest kalduda suunistest kõrvale.

374    Komisjon leiab, et vastuväiteteatis võimaldas AWA‑l tutvuda asjaoludega, mida ta pidas AWA‑le määratud trahvi kindlaksmääramisel asjakohasteks. Ta kinnitab, et ta järgis suuniseid täielikult. Lõpuks see, et komisjon kohaldas varem teatud suuruses trahve teatud liiki rikkumiste eest, ei saa võtta temalt võimalust tõsta seda suurust määruses nr 17 sätestatud piirmäärades.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

375    Seda väidet tuleb käsitleda kõigepealt teist ja kolmandat osa analüüsides, milles AWA väidab, et komisjon rikkus tema õigust olla ära kuulatud ja õiguspärase ootuse põhimõtet, sest ta ei järginud varasemat praktikat ega suuniseid.

a)     Õigust olla ära kuulatud ja õiguspärase ootuse põhimõtet on rikutud, sest komisjon ei ole järginud varasemat otsustuspraktikat

376    Mis puudutab varasemat otsustuspraktikat, siis tuleb meeles pidada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et asjaolu, et komisjon on varem kohaldanud teatava suurusega trahve teatavat liiki rikkumistele, ei saa võtta temalt võimalust seda taset määruses nr 17 märgitud piirides tõsta, kui see on vajalik ühenduse konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks (eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 109; eespool punktis 196 viidatud kohtuotsus Solvay vs. komisjon, punkt 309, ja Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑304/94: Europa Carton vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑869, punkt 89). Ühenduse konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine nõuab, et komisjon saaks igal hetkel kohandada trahvide taset vastavalt selle poliitika vajadustele (vt eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 109, ja eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 237).

377    Lisaks on väljakujunenud kohtupraktikas asutud seisukohale, et ettevõtjatel ei saa siiski olla õiguspärast ootust, et säilib mingi olukord, mida ühenduse institutsioonid võivad oma kaalutlusõigust teostades muuta (Euroopa Kohtu 15. juuli 1982. aasta otsus kohtuasjas 245/81: Edeka, EKL 1982, lk 2745, punkt 27, ja Euroopa Kohtu 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑350/88: Delacre jt vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑395, punkt 33). Trahviga lõppeda võiva haldusmenetlusega seotud ettevõtjatel ei saa järelikult tekkida õiguspärast ootust, et komisjon ei ületa varasema praktika käigus määratud trahvide taset (Esimese Astme Kohtu 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑202/98, T‑204/98 ja T‑207/98: Tate & Lyle jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑2035, punkt 146, ja eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 243).

378    Järelikult ei või AWA põhjendada argumenti sellega, et komisjon ületas oma varasemas praktikas kohaldatud trahvide suurust. Lisaks näib AWA oma vastuses nõustuvat, et komisjoni varasem praktika ei saa temal tekitada õiguspäraseid ootusi.

b)     Rikutud on õigust olla ära kuulatud ja õiguspärase ootuse põhimõtet, sest komisjon ei ole järginud suuniseid

379    AWA väidab, et komisjon ei järginud suuniseid ega teatanud oma kavatsusest seda teha, rikkudes nii AWA õiguspärase ootuse põhimõtet nende sätete suhtes. Komisjon ei järginud suuniseid, sest ta jättis esiteks tähelepanuta, et kõnealusel rikkumisel puudus igasugune mõju või et selle mõju oli parimal juhul piiratud. Seejärel viis rikkumise raskusastme kohta antud komisjoni hinnang 70 miljoni euro suuruse trahvi lähtesumma määramiseni, teisisõnu oli tegemist summaga, mis on 3,5 korda suurem kui suunistes ”väga raskete rikkumiste” eest mainitud 20 miljonit eurot. Viimaseks väidab AWA, et komisjon oleks pidanud teatama oma kavatsusest määrata trahv, mille suurus enne koostööteatise alusel toimunud vähendamist oli 2,5 korda suurem maksimaalsest trahvist, mida komisjon on eales ühele ettevõtjale määranud.

380    Tuleb meeles pidada, et suunised avaldati jaanuaris 1998 ehk pärast rikkumise lõppemist, kuid enne vastuväiteteatise saatmist, mis toimus 26. juulil 2000.

381    AWA sõnul oleks komisjonil olnud vabadus suuniseid mitte järgida ja määrata suuremaid trahve, kui ta oleks suuniseid muutnud või kui ta oleks vähemalt teatanud sellisest kavatsusest vastuväiteteatises, mida ta ei teinud.

382    Siiski tuleb märkida, et AWA ei ole tõendanud, kuidas komisjon trahvide määramisel suuniseid ei järginud. AWA on oma väidet edasi arendades tõlgendanud vääralt nii suuniseid kui ka otsust.

383    Esiteks on komisjon selgitanud otsuse põhjendustes 382–409 rikkumise mõju kohta, kuidas ta rikkumise raskusastme hindamisel võttis arvesse rikkumise konkreetset mõju turule ja iga osaleja õigusvastase käitumise tegelikku mõju konkurentsile. Komisjon kaalus mõnede ettevõtjate, sealhulgas AWA, haldusmenetluse käigus esitatud argumenti, et kartell avaldas turule väga piiratud tegelikku mõju. Seejärel selgitas komisjon, miks selline seisukoht tuleb tagasi lükata. Komisjon on seega otsuses leidnud, et rikkumisel oli tegelikult mõju ja määras vastava trahvi selle põhjal. AWA ei või seega väita, et komisjon ei võtnud arvesse rikkumise mõju. See arvessevõtmine tähendab, et komisjonile ei saa ette heita ka seda, et ta ei teatanud oma kavatsusest jätta arvestamata rikkumise olematu või piiratud mõju.

384    Kui oletada, et AWA vaidlustab tegelikult turule avalduva rikkumise mõju kohta antud komisjoni hinnangu, läheb tema kriitika segi kriitikaga, mis on aluseks tema väitele rikkumise raskusastme kohta, ja seda tuleb analüüsida selle väite kontekstis.

385    Lisaks tuleb tõdeda, et komisjon teatas kavatsusest võtta arvesse rikkumise mõju. Ta märkis vastuväiteteatises, et ta võttis rikkumise raskusastme hindamisel arvesse selle „tegeliku mõju turule” (punkt 262).

386    Teiseks, kuna AWA väidab, et komisjon ületas suunistes mainitud trahvi lähtesummat, tuleb meeles pidada, et suunised sätestavad selliste „väga raskete rikkumiste” eest, nagu „horisontaalsed piirangud, näiteks hinnakartellid ja turujagamiskvoodid”, et „võimalik trahvisumma” võib olla „rohkem kui 20 miljonit eküüd”. Kuna komisjonile jäetakse võimalus valida summa, mis on üle 20 miljoni euro, ei saa väita, et komisjon ei järginud suuniseid.

387    Tuleb lisada, et 70 miljoni euro suuruse trahvi lähtesumma määramisel AWA‑le võttis komisjon aluseks ettevõtja konkreetse kaalu ja õigusvastase käitumise tegeliku mõju konkurentsile, mida kajastab hageja asjaomase toote käive Euroopa Majanduspiirkonnas. Tuleb meeles pidada, et komisjon teatas vastuväiteteatise punktis 266, et ta kavatseb arvestada iga osaleva ettevõtja tähtsust kõnealusel turul ja tema keelatud käitumise mõju konkurentsile.

388    Kolmandaks, mis puudutab trahvi suurust enne koostööteatise alusel toimunud vähendamist, ei ole AWA tõendanud, kuidas on sellise suurusega trahvi määramine vastuolus suunistega. Lisaks tuleb meeles pidada eespool punktis 377 viidatud kohtupraktikat, mille kohaselt ei saanud AWA‑l tekkida õiguspärast ootust sellest, et komisjon ei ületa varem kohaldatud trahvide suurust.

389    AWA esitab veel üldisema argumendi, et komisjon oleks pidanud teatama oma kavatsusest kohaldada „uut trahvide poliitikat”.

390    On raske mõista, kuidas otsuses kasutatud arvutusmeetod on uus võrreldes varasema praktikaga, kui ei kohaldataks suuniseid, mis kajastavad ise arvutusmeetodit, mis kujutab endast muudatust võrreldes varasema trahvide summa arvutusmeetodiga. Tuleb rõhutada, et erinevalt hagejatest kohtuasjades, mis olid aluseks „eelisoleeritud torude” kohtuotsustele (eelkõige eespool punktis 209 viidatud kohtuotsus Sigma Tecnologie vs. komisjon), ei vaidlusta AWA neid muudatusi, mille suunised kehtestasid võrreldes varasema praktikaga. Ta näib vaidlustavat trahvide arvutusmeetodi kohaldamise enda suhtes, mis on tema sõnul vastuolus nii komisjoni halduspraktika kui ka komisjoni suunistega.

391    Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et komisjonil ei ole trahvisumma arvutamise aluseks olevatele faktilistele ja õiguslikele asjaoludele viidates kohustust täpsustada, millisel moel ta neid asjaolusid trahvisumma suuruse kindlaksmääramisel arvesse võttis (eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 21, ja Euroopa Kohtu 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 322/81: Michelin vs. komisjon, EKL 1983, lk 3461, punkt 19).

392    Isegi kui käesolevas asjas komisjoni järgitud meetodit tuleks pidada uuenduseks võrreldes olemasoleva halduspraktikaga, ei olnud komisjonil haldusmenetluses ka kohustust teavitada asjaomaseid ettevõtjaid oma kavatsusest kohaldada uut trahvide arvutamise meetodit (eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 207).

393    Lisaks tuleb meeles pidada, et arvestades komisjoni kaalutlusõigust trahvide määramisel, ei saanud hagejal tekkida õiguspärast ootust, et komisjon ei ületa varasema praktika käigus määratud trahvide määrasid (eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 243).

394    Lõpuks tuleb veel märkida, et AWA selles kontekstis tehtud viide Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsusele kohtuasjas T‑334/94: Sarrió vs. komisjon (EKL 1998, lk II‑1439), tuginedes sellele, et vastuväiteteatises ei teatatud radikaalselt uuest ja rangemast trahvide määramise poliitikast, ei ole asjakohane, sest see kohtuotsus ei puuduta vastuväiteteatise sisu, vaid otsuse põhjendamist.

395    Järelikult, mis puudutab viisi, kuidas komisjon suuniseid kohaldas, siis ei saa selle kohta teha järeldust, et rikuti õigust olla ära kuulatud või õiguspärase ootuse põhimõtet.

c)     Rikutud on õigust olla ära kuulatud, sest komisjon määras trahvi asjaolude alusel, mida ei ole vastuväiteteatises mainitud

396    Veel tuleb käsitleda argumenti selle kohta, et komisjon kehtestas AWA‑le määratud trahvi mitme sellise asjaolu põhjal, mida ei ole mainitud vastuväiteteatises ja mida ta ei saanud seega selgitada haldusmenetluses. AWA heidab komisjonile ette, et ta ei teatanud oma kavatsusest suurendada trahvi lähtesummat hoiatava mõju tõttu ega täpsustanud, kuidas ta võtab arvesse hoiatava mõju eelkõige AWA suuruse põhjal. Komisjon ei ole ka teatanud, kuidas ta võtab arvesse osalenud ettevõtja juhtivseisundi.

397    Tuleb meeles pidada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt täidab komisjon oma kohustust arvestada ettevõtjate õigusega olla ära kuulatud, niipea kui komisjon märgib vastuväiteteatises sõnaselgelt, et ta kavatseb kaaluda, kas asjaomastele ettevõtjatele tuleb trahv määrata, ja toob esile peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis võivad trahvi kaasa tuua, näiteks väidetava rikkumise raskusaste ja kestus ning asjaolu, et rikkumine pandi toime tahtlikult või hooletusest. Nii käitudes annab komisjon ettevõtjatele vajaliku teabe enda kaitsmiseks mitte üksnes rikkumise tuvastamise, vaid ka neile trahvi määramise vastu (eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 21, ja eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 199).

398    Sellest järeldub, et trahvisummade kindlaksmääramisel on asjaomaste ettevõtjate kaitseõigused komisjoni ees tagatud võimalusega esitada märkusi neile süüks pandavate tegude kestuse, raskusastme ja konkurentsivastase laadi kohta. Ettevõtjatel on trahvisumma kindlaksmääramise puhul ka täiendav tagatis, kuna Esimese Astme Kohtul on määruse nr 17 artikli 17 alusel täielik pädevus ja ta võib muu hulgas trahvi tühistada või seda vähendada (eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Tetra Pak vs. komisjon, punkt 235, ja eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 200).

399    Käesolevas asjas tuleb analüüsida kahte olukorda, millega komisjon on AWA sõnul rikkunud tema õigust olla ära kuulatud.

400    Tuleb märkida, et vastuväiteteatises tõdeti, et võetakse arvesse AWA juhtivat rolli kartellis. Komisjon selgitas vastuväiteteatise punktis 198 üksikasjalikult „AWA omaksvõetud rolli kartelli eestvedajana”, kui ta märkis vastuväiteteatise trahve käsitlevas osas, et igale kartellis osalenud ettevõtjale määratav individuaalne trahv kajastab eelkõige igaühe rolli „eespool kirjeldatud” salajastes kartellides. Otsusest nähtub veel, et AWA vaidlustas haldusmenetluses oma juhtiva rolli kartellis, mis tõendab, et ta mõistis täielikult vastuväiteteatises tema vastu esitatud etteheidet, ja ta esitas selle kohta oma seisukoha.

401    Mis puudutab hoiatavat mõju, on komisjon märkinud vastuväiteteatise punktis 264 sõnaselgelt oma kavatsust „määrata trahve suuruses, millest piisab, et neil oleks hoiatav mõju”. Lisaks on komisjon esitanud vastavalt kohtupraktikale vastuväiteteatise punktides 262–266 need põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mille põhjal kavatses ta arvutada hagejale määratava trahvi summa, mistõttu on õigust olla ära kuulatud järgitud nõuetekohaselt.

402    AWA ei saa sellises kontekstis mõistlikult väita, et komisjon pidi teatama üksikasjalikumalt need tegurid, mida ta kavatses arvesse võtta trahvi piisava hoiatava mõju tagamiseks. Kuna komisjon võis trahvi summa määrata üksnes pärast ettevõtjate ärakuulamist ja haldusmenetluse lõppemist, oli tal võimatu haldusmenetluses ette näha asjaomastele ettevõtjatele määratavate trahvide summasid või hinnata nende hoiatavat mõju ja selgitada, kas kohanduste tegemine võis olla trahvidel sellise mõju olemasoluks vajalik.

403    Tuleb meenutada kohtupraktikat, mille kohaselt ei ole komisjonil trahvisumma arvutamise aluseks olevatele faktilistele ja õiguslikele asjaoludele viidates kohustust täpsustada, millisel moel ta neid asjaolusid trahvisumma suuruse kindlaksmääramisel arvesse võttis. Andmete edastamine kavandatavate trahvide taseme kohta oleks seni, kuni ettevõtjatele ei ole antud võimalust esitada oma märkusi nende vastu esitatud vastuväidetele, komisjoni otsuse sobimatu ennetamine (vt eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 21, ja eespool punktis 391 viidatud kohtuotsus Michelin vs. komisjon, punkt 19).

404    Kõigil neil põhjustel tuleb AWA esitatud väide, et rikutud on kaitseõigusi ja õiguspärase ootuse põhimõtet, tervikuna tagasi lükata.

B –  Väide, et on rikutud tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet

1.     Poolte argumendid

405    Argument, et komisjon kohaldas käesolevas asjas uut trahvide määramise poliitikat, on aluseks ka AWA väitele, et rikutud on tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet. Tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet on rikutud sellega, et AWA‑le määratud trahv oli palju suurem rikkumise toimumise ajal määratud trahvidest. AWA sõnul ei tohtinud komisjon uut trahvide määramise poliitikat kohaldada ilma sellisest poliitika muutumisest ettevõtjaid hoiatamata.

406    Komisjon kinnitab, et ta tegutses täielikult kooskõlas suunistega, mistõttu ei saa käesolevas asjas talle ette heita uue trahvide määramise poliitika kohaldamist tagasiulatuvalt.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

407    Tuleb meeles pidada, et trahviga lõppeda võiva haldusmenetlusega seotud ettevõtjatel ei saa tekkida õiguspärast ootust, et komisjon ei ületa varasema praktika käigus määratud trahvide taset või et kasutatakse sama trahvide arvutamise meetodit. Järelikult peavad nimetatud ettevõtjad arvestama võimalusega, et komisjon võib igal hetkel otsustada trahvisummasid võrreldes minevikus kohaldatuga tõsta. See on nii mitte üksnes siis, kui komisjon tõstab trahvisummade suurust üksikotsustes trahve määrates, vaid ka siis, kui trahvisummasid tõstetakse juhtumi suhtes üldkohaldatavaid käitumisreegleid – nagu suunised – rakendades.

408    Sellest tuleb järeldada, et suunised, eelkõige aga neis sisalduv uus trahvide arvutamise meetod – eeldades, et sellel on määratud trahvidele raskendav mõju –, olid sellistele ettevõtjatele nagu hagejad rikkumiste toimepanemise hetkel mõistlikult ettearvatavad.

409    Järelikult ei ole komisjon rikkunud tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet, kui ta vaidlusaluses otsuses enne suuniste vastuvõtmist toime pandud rikkumistele neid suuniseid kohaldas (Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punktid 228–232).

410    Niivõrd, kuivõrd AWA tegelikult väidab, et komisjon rikkus tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet, kuid mitte seetõttu, et ta kohaldas suuniseid, vaid seetõttu, et ta trahvi määramisel hagejale ei järginud suuniseid, tuleb viidata punktidele 379–395, millest nähtub, et see väide tuleb tagasi lükata.

411    Lõpuks, kuna tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumist käsitlevat väidet tuleb mõista nii, et selles viidatakse ka kõrvalekaldumisele varasemast otsustuspraktikast, tuleb viidata eespool punktidele 376–378, milles Esimese Astme Kohus otsustas selle väite tagasi lükata.

412    Tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumist käsitlev väide tuleb kõigil neil põhjustel tagasi lükata.

C –  Väited, et tõendid on ebapiisavad, rikutud on süütuse presumptsiooni, proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning komisjoni järeldustes mõnede ettevõtjate osalemise kohta Euroopa kartellis on tehtud hindamisvigu

413    Divipa ja Zicuñaga paluvad neile määratud trahvi vähendamist ja väidavad, et komisjon on lähtunud sellest, et nad osalesid Euroopa kartellis, kuigi tegelikult osalesid nad üksnes siseriiklikul tasandil tegutsenud kartellis. Need ettevõtjad kordavad argumente selle kohta, mille nad esitasid ka põhiküsimuse väitena oma nõuetes otsuse tühistamiseks. Divipa heidab samas väites komisjonile ette veel seda, et ta ei ole Divipa’le määratud trahvi kindlaksmääramisel võtnud arvesse, et Divipa ei osalenud õigusvastases kartellis ega osalenud otseselt hinnaotsuse vastuvõtmises.

414    Euroopa kartellis osalemise kohta tuleb viidata eespool punktidele 205–215, millest nähtub, et Divipa ja Zicuñaga pidid olema teadlikud, et nende osalemine kartelli siseriiklikul tasandil oli osa Euroopa kartelli laiemast kontekstist. Nad ei saa seega nõuda trahvide vähendamist sellel alusel.

415    Mis puudutab Divipa osalemist kartellis, nähtub eespool punktidest 155–204, et komisjon tõendas Hispaania turu puhul piisavalt, et Divipa osales kartellis ajavahemikus märtsist 1992 kuni jaanuarini 1995, mis ilmneb eelkõige sellest, et ta osales mitmel koosolekul, kus Hispaania turul tegutsevad ettevõtjad leppisid kokku hinnatõusudes, ning 30. septembril 1993 peetud koosolekul, kus käsitleti müügikvootide jagamist. Divipa ei saa seega nõuda talle määratud trahvi vähendamist seetõttu, et ta ei osalenud õigusvastases kartellis.

416    Divipa argumendi kohta, et ta ei osalenud otseselt hinnaotsuste vastuvõtmises, tuleb rõhutada, et Divipa ei ole tõendanud, et ta teatas avalikult, et ta ei loe end neil koosolekutel arutatuga seotuks, kus ta osales. Ettevõtja on seega andnud teistele osalejatele mõista, et ta on kokkulepituga nõus ja et ta kavatseb seda järgida (eespool punktis 188 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 82). Niivõrd, kuivõrd selles argumendis viidatakse passiivsele rollile, analüüsitakse seda kergendavate asjaolude hindamisel (vt tagapool punktid 596–635).

417    Zicuñaga puhul tuleb veel kindlaks teha, kas see, et tema osalemist turu jagamises ei ole tõendatud (vt eespool punktid 238–240), õigustab talle määratud trahvi vähendamist, ja kui õigustab, siis millises ulatuses.

418    Tuleb märkida, et otsuse sissejuhatavas osas sisalduvas rikkumise kokkuvõttes mainitakse „kokkulepet ja/või kooskõlastatud tegevust […], millega [asjaomased tootjad ja turustajad] leppisid kokku hinnatõusudes, jagasid müügikvoote ja määrasid kindlaks turuosad ning kehtestasid mehhanismi, mis võimaldas neil teha järelevalvet konkurentsi piiravate kokkulepete täitmise üle” (otsuse põhjendus 2). Rikkumise laadi kirjeldamisel märgib komisjon otsuse põhjenduses 376 rikkumist, „mis seisnes hindade kindlaksmääramises ja turu jagamises, mis on kõige raskemat laadi [EÜ] artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 rikkumised”.

419    Otsuse resolutiivosas kirjeldatakse hagejale etteheidetud rikkumist vaid üldsõnaliselt „kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse kogumina isekopeeruva paberi valdkonnas” (otsuse artikli 1 esimene lõik).

420    Otsusest nähtub veel, et hinnatõusukokkulepe oli kartelli „peamine eesmärk” (põhjendus 77) ja „nurgakivi” (põhjendus 383). Kartelli eesmärkide kirjeldamisel otsuse põhjendustes 77–81 mainib komisjon „üldist konkurentsivastast plaani, mille eesmärk oli põhiliselt parandada osalejate kasumlikkust hindade ühise tõstmise teel”, ja täpsustab, et „selles üldises plaanis oli kartelli peamine eesmärk leppida kokku hinnatõusudes ja hinnatõusude rakendamise ajakavas”. Otsuse põhjenduses 81 märgitakse, et mõnedel siseriiklikel kartellikoosolekutel üritati müügikvootide ja turuosade jagamisega „tagada kokkulepitud hinnatõusude täitmine”, „takistada ühisest süsteemist kõrvalekaldumist” ning „keelata igasugune konkurents kõigis muudes kaubanduslikes aspektides”.

421    Selle kohta tuleb märkida, et EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus eeldab vaieldamatult mitut ettevõtjat, kes on kõik rikkumise kaastäideviijad, kuid viis, kuidas nad on rikkumise toime pannud, võib olla erinev olenevalt asjassepuutuva turu iseärasustest ja iga ettevõtja positsioonist sellel turul, seatud eesmärkidest ning rikkumise toimepanemiseks valitud või kavandatud meetmetest.

422    Lihtsalt asjaolust, et iga ettevõtja osaleb rikkumises talle omasel viisil, ei piisa tema vastutuse välistamiseks rikkumise kui terviku eest, sh tegude eest, mis sisuliselt pandi toime teiste rikkumises osalenud ettevõtjate poolt, kuid mille ese või konkurentsivastane mõju on sama.

423    Lisaks tuleb märkida, et EÜ artikkel 81 keelab ettevõtjatevahelised kokkulepped ja ettevõtjate ühenduste otsused, sealhulgas käitumise, mis seisneb nende kokkulepete või otsuste täitmises, ning kooskõlastatud tegevuse, kui need võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja kui neil on konkurentsivastane eesmärk või tagajärg. Sellest järeldub, et selle artikli rikkumine võib seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses. Seda tõlgendust ei saa vaidlustada põhjendusega, et üks või enam nendest tegudest või vältavast tegevusest võib ka iseenesest endast nimetatud EÜ artikli 81 rikkumist kujutada (eespool punktis 149 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punktid 79–81).

424    Käesolevas asjas leiab Esimese Astme Kohus, et selle juhtumi asjaolude juures kuuluvad tuvastatud kokkulepped ja kooskõlastatud tegevused oma identse eesmärgi ja tiheda sünergia tõttu koguplaani, mis omakorda kuulub asjaomaste ettevõtjate pingutuste hulka, millel oli vaid üks majanduslik eesmärk – kahjustada hindade arengut. Nagu komisjon otsuse põhjenduses 253 õigustatult kinnitab, on kunstlik jagada vaid ühte eesmärki taotlevat vältavat tegevust erinevateks rikkumisteks, kui tegemist on hoopis ühe rikkumisega, mis järjest enam konkretiseerus nii kokkulepete kui ka kooskõlastatud tegevuse kaudu. Üks rikkumine tuleneb tegelikult kokkuleppe kõigi poolte ühisest eesmärgist, mitte aga selle kokkuleppe kohaldamisviisidest (vt tsemendi kohtuotsus, punkt 4127).

425    Niisuguses olukorras ettevõtja, kes osales oma käitumisega sellises rikkumises, mis vastab konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe mõistele või kooskõlastatud tegevusele EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses ning mille eesmärk on aidata kaasa rikkumise toimepanemisele tervikuna, oli ühtlasi vastutav sama rikkumise raames teiste ettevõtjate poolt toime pandud käitumise eest kogu selle aja, mil ta rikkumises osales. Nii on juhul, kui tuvastatakse, et asjaomane ettevõtja teadis teiste kartelliosaliste õigusvastasest käitumisest või võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis võtma riski.

426    Tuleb järeldada, et komisjon tõendas õiguslikult piisavalt, et Zicuñaga osales kartellikoosolekute süsteemis, hinnatõusudes ja mõnedes meetmetes hinnatõusude rakendamise hõlbustamiseks kogu selle aja, kui ta rikkumises osales (vt eespool punktid 155–243).

427    See, et Zicuñaga kavatses aidata kaasa rikkumise toimumisele tervikuna, tähendab, et ta vastutab teiste ettevõtjate kavandatud või toimepandud käitumise eest, mis kuuluvad rikkumise moodustavate erinevate asjaolude hulka. Kuna ta osales isekopeeruva paberi tootjate ja turustajate regulaarselt toimuvatel koosolekutel üle aasta, oli ta teadlik kõigist neist asjaoludest või võis mõistlikult neid ette näha.

428    Mis puudutab meetmeid hinnatõusude rakendamise hõlbustamiseks, piisab kui märkida, et kõik otsuse põhjenduses 2 mainitud erinevad käitumisviisid kuuluvad hinnatõusude juurde, sest nende eesmärk on luua soodsad tingimused isekopeeruva paberi tootjate ja turustajate kindlaksmääratud hinnaeesmärkide saavutamisele. Tuleb järeldada, et kuna Zicuñaga osales üle aasta neis hindu puudutavates algatustes, võis ta mõistlikult ette näha, et osavõtjatest ettevõtjad üritavad edendada nende algatuste õnnestumist erinevate mehhanismidega, ja oli valmis nõustuma selle võimalusega. Isegi kui ei ole tõendatud, et Zicuñaga osales sisuliselt kõigi nende meetmete vastuvõtmises või rakendamises, vastutab ta siiski teiste ettevõtjate selles kontekstis toimepandud sisulise käitumise eest ühes terviklikus rikkumises, milles ta osales ja millele ta kaasa aitas (vt selle kohta eespool punktis 149 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punktid 205–207).

429    Siiski tuleb meeles pidada, et komisjon ei ole tõendanud Zicuñaga osalemist turu jagamises (vt eespool punktid 238–240). Kuigi tõsiasi, et ettevõtja ei osalenud kartellikokkuleppe kõigis osades, ei ole asjakohane rikkumise toimepanemise tuvastamiseks, tuleb sellist asjaolu arvestada rikkumise raskusastme hindamisel ja vajadusel trahvisumma kindlaksmääramisel (vt selle kohta eespool punktis 188 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 292). Kuna komisjon ei tõendanud, et ta ei võtnud Zicuñaga mitteosalemist turu jagamisel arvesse Zicuñaga’le määratud trahvi lõppsumma kindlaksmääramiseni viinud kõigis parameetrites, asub Esimese Astme Kohus oma täielikku pädevust teostades seisukohale, et Zicuñaga’le määratud lõplikku trahvi tuleb vähendada 15%.

D –  Väited, et tõendid on ebapiisavad, rikutud on EÜ artiklit 253 ja määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2, rikutud on proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, trahve ei ole määratud individuaalselt, faktilised asjaolud on valesti tuvastatud, tehtud on hindamisvigu ja rikkumise raskusastme hindamisel on rikutud õigusnorme

430    Paljud ettevõtjad vaidlustavad rikkumise raskusastme hindamise, mille komisjon tegi otsuses viidatud asjaolude ehk rikkumise laadi ja selle konkreetse mõju põhjal, ning ka osalejate liigitamise kartellis rikkumise raskusastme põhjal ja trahvi suurendamise hoiatava mõju eesmärgil.

1.     Rikkumise laad

431    Komisjon leidis, et rikkumine seisnes hindade kindlaksmääramises ja turu jagamises, mis on oma laadilt kõige raskemad EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 rikkumised.

432    AWA vaidlustab vaidlusaluste kokkulepete raskusastme, kinnitades, et need piirdusid põhiliselt aruteludega hinnatõusu teadete ajakava ja suuruse kohta ega olnud seotud turuosade ja müügikvootide jagamisega või kui, siis üksnes ebaoluliselt ja suures ulatuses ebatõhusalt. Tema sõnul kinnitavad mõned Sappi avaldused, et koosolekutel ei sõlmitud turuosade kokkuleppeid. AWA lisab, et paberituru kartell ei olnud täielikult väljakujunenud struktuuriga ega sisaldanud tõhusat kokkulepete järelevalvemehhanismi. Need asjaolud tervikuna muudavad rikkumise vähem raskeks kui on tuvastatud teistes asjades.

433    Torraspapel väidab, et komisjon leidis vääralt, et kartell puudutas hindade kindlaksmääramist ja turu jagamist, mistõttu ta on kvalifitseerinud kartelli väga raskeks rikkumiseks ebaõigesti.

434    Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab rikkumise raskusastme hindamisel arvestama eelkõige konkurentsipiirangute laadi (vt Esimese Astme Kohtu 22. oktoobri 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑213/95 ja T‑18/96, SCK ja FNK vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1739, punkt 246 ja viidatud kohtupraktika).

435    Peale selle, „rikkumisi, mis seisnevad hindade kindlaksmääramises ja turu jagamises […], tuleb pidada eriti rasketeks rikkumisteks, sest need kujutavad endast otsest sekkumist asjaomasel turul valitseva konkurentsi põhilistesse parameetritesse” (eespool punktis 107 viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 675).

436    Esimese Astme Kohus täpsustas väga raske rikkumise mõistet eelkõige 9. juuli 2003. aasta otsuses kohtuasjas T‑224/00: Archer Daniels Midland Company ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑2597, punktid 117–131; edaspidi „kohtuotsus ADM vs. komisjon”). Sellest nähtub, et rikkumise kvalifitseerimine väga raskeks ei sõltu turgude eraldamise olemasolust. Vastupidi – hinnakartellide või turujagamiskvootidega seotud horisontaalseid kokkuleppeid peetakse siseturu häireteta toimimist kahjustavateks ja sama moodi võib kvalifitseerida ka muid tegevusviise, millel võib olla selline mõju.

437    Sellest kohtupraktikast ja suunistest ei nähtu, et rikkumise kvalifitseerimine väga raskeks eeldab mitme sellise teguviisi kumuleerumist. Horisontaalne hinnakokkulepe võib üksi olla selline rikkumine, kui see ohustab turu häireteta toimimist. Käesolevas asjas on tõendatud, et asjaomased ettevõtjad leppisid kokku hindades ning seeläbi ohustati turu häireteta toimimist. See on piisav, et kvalifitseerida rikkumine käesoleval juhul väga raskeks, isegi kui vaidlusalused kokkulepped oleksid puudutanud üksnes hindade kindlaksmääramist.

438    Täiendavalt tuleb märkida, et AWA ei vaidlusta tegelikult turu või müügikvootide jagamise kokkulepete olemasolu, vaid märgib pigem, et need tegevused olid suhteliselt ebaolulised ja suures ulatuses ebatõhusad.

439    Mis puudutab viimaseks seda, et kartell ei olnud väljakujunenud struktuuriga ja puudus järelevalve mehhanism, siis tuleb märkida, et kasutusele võetud struktuur osutus piisavaks, et kartell võis toimida palju aastaid. Mitmest otsuse lõigust nähtub, et kartellikoosolekutest osavõtjad vahetasid üksikasjalikke ja individuaalseid andmeid oma hindade ja müügikoguste kohta ning et kokkulepete kohaldamise järelevalvet tegi eelkõige AWA. 1. oktoobril 1993 peetud koosoleku kohta koostatud Mougeot’ protokollis (otsuse põhjenduses 104 viidatud ja vastuväiteteatise lisaks olev dokument nr 7648) märgitakse, et kokkulepete mittetäitmise korral kohaldati karistusi („[B.] märkis väga sõnaselgelt, et ta ei salli hinnatõusu mittejärgimist ja et ta tegeleb isiklikult kõigiga, kes mängu ei mängi”). Mougeot vastas palvele kirjeldada järelevalve mehhanismi ning selgitada B. ja AWA autoriteedi põhjuseid järgmiselt (otsuse põhjenduses 104 viidatud ja vastuväiteteatise lisaks olev dokument nr 11494):

„Meie teada ei eksisteerinud lepinguid, dokumente ega õiguslikke olukordi, mis võimaldasid AWA‑l mingisugust autoriteeti nõuda. Seevastu oli viimati nimetatutel moraalse ja majandusliku liidri seisund turul. […] AWA majanduslik ja tööstuslik kohalolek andsid talle võimaluse teatada, et kui hinnatõuse ei järgita, võtab AWA enda peale turu täieliku purustamise, kohaldades hinnapoliitikat, mis kõrvaldab paljud ettevõtjad. Eelkõige tõi ta selgelt esile oma võime, purustades [Binda] Itaalias.”

440    AWA heitis Mougeot’le ette ka seda, et ta ei täitnud AWA juhiseid (otsuse põhjendus 143). Lisaks see, et ka Sappi järgis tähelepanelikult hinnaarengut ja kartelli liikmete kvoote kindlaksmääratud eesmärkide suhtes, nähtub eespool punktis 171 viidatud 9. märtsi 1992. aasta märkmetest ja eespool punktis 172 mainitud 30. septembril 1992 peetud koosoleku märkmetest.

441    Suunistest ega kohtupraktikast ei nähtu kindlasti, et rikkumise väga raskeks kvalifitseerimiseks peab kartellil olema eriline väljakujunenud struktuur.

442    Eespool esitatut arvesse võttes on komisjon kvalifitseerinud kõnealuse kartelli väga raskeks rikkumiseks õigesti.

2.     Rikkumise konkreetne mõju

443    Mitu hagejat (AWA, MHTP, Zanders ja Torraspapel) väidavad, et kartelli tegelik mõju isekopeeruva paberi turule oli väga piiratud. Komisjon ei ole analüüsinud selle toote hinnaarengut õigesti ja on võtnud arvesse vaid tõuse, kuid mitte langusi. Hagejate sõnul olid turul tegelikult saadud hinnad madalamad kui otsustatud või teatatud tõusud. See tõendab, et hinnatõuse praktikas ei rakendatud. Mõned hagejad viitavad ka isekopeeruva paberi ebasoodsale hinnaarengule ja nende kasumimarginaalide vähenemisele või tühistele kasumitele. Isekopeeruva paberi hind kajastab põhiliselt kulude muutusi ja tselluloosi nõudlust.

444    AWA on esitanud kaks eksperdiarvamust, mille koostasid National Economic Research Associates (edaspidi „Nera aruanded”). Esimene aruanne detsembrist 2000 esitati haldusmenetluses. Teine aruanne aprillist 2002 koostati kohtumenetluse jaoks. Aruannete eesmärk on tõendada, et rikkuvatel kokkulepetel põhinevad hinnad ei saanud olla kõrgemad hindadest, mida oleks järgitud tavalistes konkurentsitingimustes. Koehler ja Zanders esitasid haldusmenetluses ja Esimese Astme Kohtule PricewaterhouseCoopers’i aruande, milles kirjeldatakse olukorda Euroopa isekopeeruva paberi turul suvest või sügisest 1995 kuni veebruari või märtsini 1997 (vt eespool punktid 101–103).

445    Komisjon lükkab otsuse põhjendustes 382–402 tagasi kõnealuste ettevõtjate argumendid ning väidab põhiliselt, et isegi asjaolust, et hinnatõusudest ja nende kuupäevadest teatati kooskõlastatud tegevuse tulemusel, piisab, et tõendada turule avalduvat mõju. Kuigi komisjon nõustub, et isekopeeruva paberi turg langes, leiab ta, et see ei välista, et kartellil õnnestus kontrollida või piirata hindade langust. Komisjoni sõnul ei tõenda näited kartelli liikmete vahelistest erimeelsustest sugugi, et kokkulepete täitmine ebaõnnestus täielikult. Mõned otsustatud tõusud lükati edasi ja mõnikord kohaldati plaanitust väiksemaid tõuse.

446    Kõigepealt tuleb meeles pidada, et rikkumise raskusastme kindlaksmääramisel tuleb eelkõige arvesse võtta süüks pandava tegevuse õiguslikku ja majanduslikku konteksti (Euroopa Kohtu 16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punkt 612, ja Euroopa Kohtu 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑219/95 P: Ferriere Nord vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑4411, punkt 38). Kohtupraktikast nähtub, et hinnates rikkumise tegelikku mõju turule, peab komisjon viitama konkurentsitingimustele, mis oleksid tavapäraselt eksisteerinud ilma rikkumiseta (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Suiker Unie jt vs. komisjon, punktid 619 ja 620; Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑347/94: Mayr‑Melnhof vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1751, punkt 235, ja eespool punktis 107 viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 645).

447    Suunised sätestavad selle kohta, et rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta rikkumise laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust. Suunistes tuuakse näiteid rikkumiste liikide ja nende eesmärkide kohta pealkirja all „Väga rasked rikkumised”, kuid ei mainita rikkumiste konkreetset mõju, välja arvatud väga üldiselt siseturu häireteta toimimise kahjustamist. Suunised ei seo rikkumise raskusastet otseselt rikkumise mõjuga. Tegelik mõju on üks tegur teiste hulgas, mida isegi ei tule arvesse võtta siis, kui see pole mõõdetav.

448    Komisjon tugines rikkumise raskusastme hindamisel siiski asjaolule, et rikkumisel oli tema sõnul konkreetne mõju isekopeeruva paberi turule EMP‑s (otsuse põhjendused 382–402), nagu ta seda nüüdsest peab tegema vastavalt suuniste punkti 1 A esimesele lõigule, kui ilmneb, et see mõju on mõõdetav.

449    Tuleb märkida, et komisjoni esitatud konkreetsed asjaolud tõendavad mõistliku tõenäosusega, et kartellil oli kõnealusele turule arvestatav mõju.

450    Esiteks nähtub eelkõige otsuse põhjendustest 203, 204, 213, 214, 215, 225, 227, 235, 236 ja 237 ja selle V lisast, et hinnakokkuleppeid rakendati sageli nii, et klientidele teatati koosolekutel otsustatud hinnatõusudest. Mougeot’ 14. aprilli 1999. aasta avalduste kohaselt (vastuväiteteatise lisaks olev dokument nr 7649) oli B. märkinud 1. oktoobril 1993 peetud koosolekul, et „hinnatõusudest tuleb teatada klientidele saadetavates ringkirjades, et need tõusud oleksid tõhusad”. Nagu märgitakse otsuse põhjenduses 384, olid kokkulepitud tõusud ilmtingimata aluseks individuaalsete tehinguhindade kindlaksmääramisele.

451    Kuna ettevõtjad teatasid tegelikult kokkulepitud hinnatõusudest ette ja et nii teatatud hinnad olid aluseks individuaalsete tehinguhindade kindlaksmääramisele, siis on see iseenesest piisav tõdemiseks, et salajase hinnakoostöö eesmärk ja mõju oli konkurentsi tõsine piiramine (Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑308/94: Cascades vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑925, punkt 194). Komisjon ei olnud seega kohustatud analüüsima üksikasjalikult poolte argumente, mille eesmärk oli tõendada, et kõnealuste kokkulepete mõju ei olnud tõsta hindu kõrgemale tavalistes konkurentsitingimustes järgitud hindadest, ega vastama neile punkt punkti kaupa. Eelkõige puudus tal kohustus lükata ümber sellesuunaline analüüs, mis sisaldus AWA esitatud Nera esimeses aruandes, nagu ta selgitas otsuse põhjendustes 390–401. Vastupidi sellele, mida näib väitvat AWA, ei saa komisjonile ette heita põhjenduse puudumist.

452    Lisaks see, et mõnede hagejate hinnajuhised ei ole alati olnud täpselt kooskõlas koosolekutel kindlaksmääratud hinnaeesmärkidega, ei kummuta tõdemust, et kokkulepitud hindade teadete arvessevõtmine individuaalsete hindade kindlaksmääramisel mõjutas turgu, sest komisjon ei ole trahvide üldise taseme kindlaksmääramisel võtnud arvesse teatud ettevõtja väidetava tegeliku käitumise mõju, vaid sellest rikkumisest, milles ettevõtja osales koos teistega, tervikuna tuleneva mõju (vt selle kohta eespool punktis 196 viidatud kohtuotsus Hercules Chemicals vs. komisjon, punkt 342).

453    Seda tõdemust turu mõjutamisest kokkulepitud hindadest teatamise ja klientide tasandil nende arvesse võtmise kaudu ei muuda küsitavaks asjaolu, et komisjoni kogutud vastavad dokumentaalsed tõendid ei hõlma kogu käsitletavat ajavahemikku. Esiteks nähtub otsuse põhjendustest 383 ja 384 selgelt, et komisjon võttis selle asjaolu sõnaselgelt arvesse turule avalduva mõju mõõtmisel. Teiseks on ta turule avalduva mõju analüüsis arvestanud muid asjaolusid ja samuti rikkumise raskusastet.

454    Teiseks viitab komisjon juhuslikele kvootide kindlaksmääramise ja turu jagamise kokkulepetele, mida järgiti vähemalt teatud määral.

455    Toimikus sisalduvatest dokumentidest nähtub, et müügikvoote jagati 30. septembril 1993 Barcelonas peetud koosolekul (eespool punktis 172 viidatud dokument nr 5) ja 1. oktoobril 1993 Pariisis peetud koosolekul (dokument nr 6). Mõnede ettevõtjate edastatud teave nende tegeliku müügi kohta aastatel 1992 ja 1993 tõendab, et kokkulepitud kvootide ja neil koosolekutel vahetatud müügi arvandmete vahel on tihe seos (vt otsuse III lisa). Protokollis, mis on koostatud 29. juunil 1994 peetud koosoleku kohta (vt eespool punktis 175), mainitakse ka kvoote. Lisaks nähtub Mougeot’ 14. aprilli 1999. aasta avaldustest (eespool punktis 165 viidatud dokumendid nr 7651–7653) ja nende lisadest (vastuväiteteatise lisaks olevad dokumendid nr 7657 ja nr 7658), et turuosade kokkulepped sõlmiti 31. mail 1994 Nogent‑sur‑Marne’is peetud koosolekul ja 6. detsembril 1994 Genfis peetud koosolekul. Komisjon järeldas seega õigesti, et müügikvootide ja turuosade jagamine on täiendav tõend rikkumise mõjust turule.

456    Kolmandaks väidab komisjon, et järeldust rikkumise konkreetsest mõjust turule kinnitab hinnatõusude kohaldamise järgimine ja kontrollimine.

457    Tuleb tõdeda, et komisjoni esitatud asjaolud otsuse põhjendustes 97–106 tõendavad tegelikult sellise kontrolli olemasolu, mida eelkõige tegi AWA. See nähtub eelkõige otsuse põhjenduses 104 sisalduvatest Mougeot’ 14. aprilli 1999. aasta avaldustest, millele on juba viidatud eespool punktis 439 ja mille kohaselt „[B.] märkis väga sõnaselgelt, et ta ei salli hinnatõusu mittejärgimist ja et ta tegeleb isiklikult kõigiga, kes mängu ei mängi”. Mitmed Sappi märkmed (vt eespool punktid 169, 171, 175 ja 176) tõendavad ka, et kartelli liikmete käitumist jälgiti eelkõige hinnatõusude kohaldamisel.

458    Tuleb rõhutada, et rikkumise raskusastme hindamiseks on juba pelk kontrollimine või jälgimine oluline, ilma et oleks tähtis, kas mõnel ettevõtjal oli kontrolli teostamisel määrav roll. Kokkulepitud hindade rakendamise kontroll kuulub plaani, mille kartelli liikmed kiitsid heaks. Torraspapel ei saa seega komisjonile ette heita, et komisjon võttis arvesse kontrollimehhanismi olemasolu rikkumise olemuse hindamisel; iga osaleja individuaalset vastutust analüüsitakse hilisemas staadiumis.

459    Komisjoni viimasena esitatud tõendi kohta kartelli mõjust, mis puudutab rikkumise pikaajalisust vaatamata sellega seotud riskidele, tuleb märkida, et tegevus, milles ettevõtjaid süüdistatakse, on kestnud enamikel juhtudel kolm aastat ja seega on väga ebatõenäoline, et tootjad leidsid sel ajal, et see tegevus oli täielikult ebatõhus ja kasutu (Esimese Astme Kohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑931, punkt 748).

460    Esimese Astme Kohus leiab kõigi nende asjaolude põhjal, et komisjon on õigesti järeldanud, et kõnealusel rikkumisel oli tegelik mõju turule.

461    Tuleb lisada, et komisjonile ei saa ette heita, et ta ei ole võtnud selles etapis arvesse isekopeeruva paberi turu langust. Komisjon märgib seda asjaolu otsuse põhjenduses 392, täpsemalt rikkumise tegeliku mõju analüüsimisel ja selgitab selgelt põhjuseid, mille tõttu see langus ei välista kartelli mõju turule. Komisjon nõustub, et sellises olukorras oodatakse hinnalangust, kuid leiab, et „see ei välista, et kartellil õnnestus kontrollida või piirata hinnalangust”. Ta märgib, et järelikult „võis kartell takistada tootmisvõimsuse loomulikku kohanemist nõudlusega, hoides ebatõhusaid konkurente turul kauem, kui nad oleksid turul püsinud tavalistes konkurentsitingimustes”.

462    Tuleb rõhutada, et üksnes see, et kõnelusel turul oli langus ja et mõned ettevõtjad kandsid kahju, ei takista kartelli loomist ega EÜ artikli 81 kohaldamist. Vastupidi – mõned ettevõtjad on ise tunnistanud, et see olukord õhutas neid kartelliga ühinema. Tuleb lisada, et isegi kui turuolukord oli halb, ei tähenda see, et kartellil puudus mõju. Nagu kinnitab komisjon, võidi kokkulepitud hinnatõusudega võimaldada hinnalanguste kontrolli või piiramist, kahjustades seeläbi konkurentsi. See, et hinnad võisid langeda turutingimuste tõttu, ei kummuta etteheidet kooskõlastatud hinnatõusu kohta. See, et tselluloosi hinnatõus võis õhutada ettevõtjaid tõstma isekopeeruva paberi hinda, ei kummuta etteheidet, et see ei toimunud iseseisvalt, vaid kooskõlastamise ja kokkulepete sõlmimise tulemusena. Seda, et tugeva struktuurilise ületootmisega langeval turul, millel oleks pigem oodanud hinnalangust, sai isekopeeruva paberi hinnatõus järgneda tselluloosi hinnatõusule, saab just pidada tõendiks kartelli olemasolu kohta.

463    Esimese Astme Kohus järeldab rikkumise raskusastme kohta, et komisjon kvalifitseeris vaidlusalused kokkulepped õigesti väga raskeks rikkumiseks. Tegemist on rikkumisega, mis oma väga raske laadi tõttu mõjutas turgu ja hõlmas kogu ühisturu ning pärast Euroopa Majanduspiirkonna loomist kogu Euroopa Majanduspiirkonna.

3.     Kartelliosaliste liigitamine trahvisummade kindlaksmääramiseks

464    Suunistes on ette nähtud, et igas „rikkumiste kategoorias ning eeskätt raskete ja väga raskete rikkumiste puhul „võimaldab väljapakutud trahviastmik rakendada ettevõtjate suhtes erinevat kohtlemist vastavalt toimepandud rikkumise laadile”.

465    Komisjon võttis aluseks toodete müügikäibe Euroopa Majanduspiirkonnas aastal 1995 ja jagas asjaomased ettevõtjad viide kategooriasse vastavalt ettevõtja suhtelisele tähtsusele kõnealusel turul Euroopa Majanduspiirkonnas. AWA, kes on isekopeeruva paberi suurim tootja, moodustas üksi esimese kategooria. Teise kategooriasse kuulusid MHTP, Zanders ja Koehler; kolmandasse Torraspapel ja Bolloré; neljandasse Sappi ja Mougeot ning lõpuks viiendasse Divipa, Zicuñaga ja Carrs.

466    Hagejate selles kontekstis esitatud argumendid puudutavad mitut asjaolu ehk viiteaasta valikut, väära käibe arvessevõtmist ja seda, et komisjoni meetod viis ebaproportsionaalse tulemuseni.

467    Enne nende asjaolude analüüsimist tuleb meelde tuletada eespool punktis 376 viidatud kohtupraktikat, mille kohaselt on komisjonil määruse nr 17 alusel kaalutlusõigus trahvisummade kindlaksmääramisel, et suunata ettevõtjate käitumist nii, et nad täidaksid konkurentsieeskirju. Nende eeskirjade tõhus kohaldamine eeldab seda, et komisjon saab igal hetkel kohandada trahvide taset vastavalt ühenduse konkurentsipoliitika vajadustele ja vajadusel suurendada seda taset.

468    Lisaks sellele võivad väljakujunenud kohtupraktika kohaselt rikkumise raskusastme hindamiselementide hulka olenevalt olukorrast kuuluda rikkumise esemeks olnud kaupade kogus ja väärtus, ettevõtja suurus ja majanduslik võimsus ja seega mõju, mida see ettevõtja võis avaldada asjaomasele turule. Esiteks järeldub sellest, et trahvi kindlaksmääramisel on lubatud arvesse võtta nii ettevõtja kogukäivet, mis on üks, olgugi ligikaudne ja ebatäiuslik näitaja ettevõtja suuruse ja majandusliku võimsuse kohta, kui ka käibe seda osa, mis tuleneb rikkumise esemeks olnud kaupade müügist, mis võib näidata selle rikkumise ulatust. Teiseks järeldub sellest, et kummalegi käibele ei tohi omistada tähtsust, mis võrreldes teiste hindamiselementidega oleks ebaproportsionaalne, ja seetõttu ei saa sobiva trahvisumma kindlaksmääramine olla üksnes kogukäibel põhineva arvutuse tulemus (eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punktid 120 ja 121; Esimese Astme Kohtu 14. juulil 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑77/92: Parker Pen vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑549, punkt 94; Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑327/94: SCA Holding vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1373, punkt 176, ja eespool viidatud kohtuotsus ADM vs. komisjon, punkt 188).

a)     Võrdlusaasta valik

469    Torraspapel ja Divipa heidavad ette võrdlusaasta valikut. Divipa leiab, et komisjon oleks pidanud võtma aluseks 1994. aasta käibe. Mitu ettevõtjat, kaasa arvatud Divipa, enam aastal 1995 kartellis ei osalenud. Torraspapel väidab omakorda, et tema 1995. aasta käive oli erandlikult suur võrreldes varasemate aastatega ega kajasta seega usaldusväärselt rikkumise toimumise ajal hageja tegelikku tähtsust turul.

470    Tuleb meeles pidada, nagu Divipa isegi nõustub, et komisjon ei ole vastavalt Esimese Astme Kohtu väljakujunenud praktikale kohustatud arvutama trahvide suurust vastavalt rikkumise raskusastmele selliste summade alusel, mis põhinevad kõnealuste ettevõtjate käibel, sest rikkumise raskusaste tuleb tuvastada paljude asjaolude alusel, nagu juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ning trahvide hoiatav mõju, ning seda ilma, et oleks kehtestatud kohustuslikult arvesse võetavate kriteeriumide siduv või ammendav loetelu (Euroopa Kohtu 25. märtsi 1996. aasta määrus kohtuasjas C‑137/95 P: SPO jt vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑1611, punkt 54; eespool punktis 446 viidatud kohtuotsus Ferriere Nord vs. komisjon, punkt 33, ja Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑295/94: Buchmann vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑813, punkt 163).

471    Otsuse põhjendusest 407 nähtub, et komisjon kasutas Euroopa Majanduspiirkonnas toimunud toote müügi käivet aastal 1995 – tuvastatud rikkumise viimane aasta – ettevõtja suhtelise tähtsuse võrdlemiseks asjaomasel turul ja ettevõtjate liigitamiseks erinevatesse kategooriatesse vastavalt iga ettevõtja võimusele kahjustada konkurentsi.

472    Tuleb märkida, et isegi kui Torraspapel’i ja Divipa argumendid on põhjendatud, oleks lõpptulemus olnud nende jaoks sama juhul, kui komisjon oleks võtnud aluseks nende 1994. aasta käibe. Otsuse põhjenduses 18 esitatud tabelist 1 b nähtub, et Torraspapel, kelle käive ja turuosa on võrreldavad Bolloré (Copigraph’i) käibe ja turuosaga, jääks kolmandasse kategooriasse ja Divipa jääks endiselt viimasesse kategooriasse. Otsust ei saa seega selles osas vaidlustada. Niisiis tuleb järeldada, et see etteheide ei ole tulemuslik.

b)     Vale kogukäibe arvessevõtmine

473    AWA ja Koehler leiavad, et komisjon võttis nende kummagi puhul arvesse kogu kontserni käibe, kuigi MHTP ja Zanders’i puhul võttis ta arvesse vaid asjaomase ettevõtja enda käibe.

474    AWA väidab, et kui komisjon oleks võtnud arvesse vaid AWA enda käibe, ei oleks komisjon pidanud AWA ja teiste ettevõtjate vahelist suuruse erinevust väga oluliseks, mistõttu trahvi lähtesumma oleks olnud madalam ja trahvi lõppsumma oleks olnud alla 141,75 miljoni euro. Koehler väidab, et kuna komisjon ei ole võtnud arvesse majandusnäitajate erinevusi kontsernidel, kuhu kuuluvad MHTP, Zanders ja tema, on komisjon liigitanud Koehler’i ekslikult nende kahe ettevõtjaga samasse kategooriasse.

475    AWA ja Koehler’i väide ei saa olla tulemuslik niivõrd, kuivõrd nad kritiseerivad kartellist osavõtjate liigitamist väära kogukäibe alusel.

476    Otsuse põhjendustest 406–409 nähtub selgelt, et komisjon jagas kõnealused ettevõtjad „vastavalt sellele, milline oli nende suhteline tähtsus kõnealusel turul”, võttes aluseks kõnealuse toote müügikäibe Euroopa Majanduspiirkonnas. Äriühingute või äriühingute kontsernide kogukäive ei olnud seega analüüsi ese selles staadiumis.

477    Täiendavalt tuleb märkida, et AWA ja Koehler’i esitatud vaidlustus ei puuduta nende enda käivet, vaid seda, et arvesse ei võetud MHTP ja Zanders’i kontserni käivet. Isegi kui komisjon eksis MHTP ja Zanders’i puhul, ei saa keegi enda huvides tugineda teise isiku kasuks toime pandud õigusvastasele teole (eespool punktis 468 viidatud 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas SCA Holding vs. komisjon, punkt 160). Argument, et MHTP‑le ja Zanders’ile määrati liiga väike trahv, ei saa olla AWA‑le või Koehler’ile määratud trahvi vähendamise aluseks. Selles ulatuses tuleb nende esitatud väide lükata tagasi.

478    Täiendavalt tuleb märkida, et kuna puuduvad tõendid selle kohta, et kontsernid, millesse Zanders ja MHTP kuuluvad, rikkumises osalesid, on komisjon põhjendatult jätnud arvestamata nende kontsernide kogukäibe. Kuna komisjon ei ole leidnud piisavaid tõendeid selle kohta, et need kontsernid osalesid rikkumises, tuleb hagejatel niivõrd, kuivõrd nad leiavad, et nende kontsernide osalemine rikkumises nähtub toimikus sisalduvatest dokumentidest, esitada need tõendid (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑31/99: ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1881, punkt 181, edaspidi „kohtuotsus ABB vs. komisjon”). Käesolevas asjas ei ole AWA ega Koehler esitanud selliseid tõendeid. Nende väide tuleb seega tagasi lükata.

c)     Komisjoni meetodi kohaldamise ebaproportsionaalne tulemus

479    Mitu ettevõtjat väidavad, et rikkumise raskusastme alusel kindlaksmääratud trahvi summa on olenevalt juhtumist ebaproportsionaalne nende enda käibe suhtes, teiste kartellis osalejate suhtes või teiste otsuses määratud trahvide summade suhtes või võrreldes mõnede nende asjaoludega koos. Trahvi põhisumma arvutamismeetod rikub seega proportsionaalsuse põhimõtet ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

 Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine

480    MHTP väidab, et komisjon ei ole arvestanud tema käivet asjaomasel turul. Tema sõnul liigitas komisjon asjaomased ettevõtjad erinevatesse kategooriatesse vastavalt nende turuosadele asjaomasel turul. Turuosade kasutamine rikkumises osalenud ettevõtjate eristamiseks ei tähenda automaatselt, et järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet. Kui komisjon võttis aluseks üksnes turuosad, võttis ta arvesse ainult käivete suhtelisi erinevusi, kuid mitte käibe absoluutset suurust kõnealuse toote turul.

481    Kõigepealt tuleb meeles pidada, et rikkumiste raskusaste tuleb kindlaks määrata seoses mitme asjaoluga, nagu eelkõige konkreetse juhtumi eripärased tehiolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav laad, ilma et kohustuslikult arvesse võetavatest tingimustest oleks kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu (vt eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punkt 443 ja viidatud kohtupraktika).

482    Lisaks ei saa ainult asjaolust, et komisjon ei ole selles kontekstis võtnud aluseks üksnes iga ettevõtja käivet asjaomasel turul, vaid arvestas muid ettevõtja tähtsusega seotud tegureid sellel turul, järeldada, et komisjon määras ebaproportsionaalse trahvi. Kohtupraktika kohaselt ei maksa ettevõtja kogukäibele ja rikkumise esemeks olevate kaupade müügist tulenevale käibele omistada tähtsust, mis võrreldes teiste hinnanguelementidega oleks ebaproportsionaalne (eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 303).

483    Komisjoni arvessevõetud tegurid käesolevas asjas on selgelt nimetatud otsuse põhjendustes 372–408. Need sisaldavad käivet asjaomasel turul. Lisaks see, et komisjoni määratud trahvi lähtesummad ei põhine teatud protsendil käibest, nagu oli Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsuses kohtuasjas T‑354/94: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon (EKL 1998, lk II‑2111), ei muuda trahvi lähtesummasid iseenesest ebaproportsionaalseks.

484    Komisjonil ei ole trahvisummade kindlaksmääramisel vastavalt kõnealuse rikkumise raskusastmele ja kestusele kohustust arvutada trahv asjaomaste ettevõtjate käibel põhinevate summade alusel ega tagada olukorras, kus trahve määratakse mitmele sama rikkumisega seotud ettevõtjale, et tema arvutuste tulemusel saadud asjaomastele ettevõtjatele määratavad lõplikud trahvisummad väljendaksid kõiki nende ettevõtjate vahelisi erinevusi kogukäibe või kõnealuse toote turul saadud käibe osas (eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 278).

485    MHTP etteheide tuleb seega tagasi lükata.

486    Koehler väidab, et komisjon rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta määras talle trahvi, mis on täielikult ebaproportsionaalne Koehleri majandusliku võimsuse ja kartellist saadava kasu suhtes. Ta rõhutab, et Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus on korduvalt kinnitanud, kui oluline on asjaomase ettevõtja majandusliku võimsuse kriteerium rikkumise raskusastme hindamisel. Suunised omistavad suure tähtsuse ka kõnealuse ettevõtja suurusele.

487    Tuleb meeles pidada, et arvestamaks iga ettevõtja konkreetset kaalu ja seega õigusvastase käitumise tegelikku mõju konkurentsile, jagas komisjon ettevõtjad viide kategooriasse vastavalt ettevõtja suhtelisele tähtsusele kõnealusel turul (otsuse põhjendus 406). Komisjon tegi seega vahet ettevõtjate suuruse põhjal.

488    Koehler tunnistab seda ja märgib, et komisjonil on õigus selles, et trahvid tuleb arvutada erinevalt, kuid väidab, et komisjonil ei õnnestunud kohaldada veenvalt enda vastuvõetud suuniseid konkreetsel juhul. Koehler lisab oma repliigis, et komisjon ei ole teinud vajalikke eristamisi, mille tema enda trahvide määramise meetod kehtestas.

489    Koehler’i põhiline argument näib põhinevat sellel, et tema puhul on tegemist pereettevõttega, millel puudub juurdepääs kapitaliturule ning mis oma suuruse ja vahendite poolest on võrreldes teiste karistatud osavõtjatega väike ettevõtja.

490    Koehler võrdleb talle määratud trahvi MHTP‑le, Zanders’ile ja AWA‑le määratud trahvidega, et tõendada proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.

491    Siiski tuleb märkida, et oma argumendi tõendamiseks kaasab Koehler MHTP ja Zanders’i kogukäibesse kontserni käibe, kuhu need ettevõtjad tema sõnul kuuluvad. Esimese Astme Kohus on siiski eespool punktis 478 leidnud, et komisjon on teinud õigesti, kui ta jättis arvestamata nende kontserni kogukäibe, kuhu need kaks ettevõtjat kuuluvad.

492    Mis puudutab Koehler’i ja AWA trahvi võrdlust, tuleb meeles pidada, et otsuse põhjenduses 409 määratud trahvi lähtesumma võtab sõnaselgelt arvesse iga ettevõtja suhtelist tähtsust kõnealusel turul, võttes aluseks kõnealuse toote müügikäibe Euroopa Majanduspiirkonnas. Selles staadiumis kajastab nende kahe ettevõtja trahvi lähtesumma üldiselt suhet, mis eristab nende käibeid isekopeeruva paberi turul.

493    Komisjon kahekordistab seejärel hoiatava mõju eesmärgil AWA, Sappi ja Bolloré trahvi lähtesummat, et võtta arvesse nende suurust ja nende tervikressursse. Kuna komisjon on sel põhjusel kahekordistanud AWA trahvi, kuid mitte Koehler’i trahvi, võttis ta seega arvesse nende kahe ettevõtja suuruse ja tervikressursside vahelise erinevuse.

494    Tuleb lisada, et asjaomaste ettevõtjate kogukäibe suhtes trahve kirjeldava protsendi pelk võrdlus ei saa olla piisav, et tõendada Koehler’ile määratud trahvi ebaproportsionaalsust. Sobiva trahvisumma kindlaksmääramine ei saa olla üksnes kogukäibel põhineva arvutamise tulemus (vt eespool punktis 468 viidatud kohtupraktika).

495    Need võrdlused ei tõenda ka, et Koehler’ile määratud trahvi põhisumma on ebaproportsionaalne, kui võtta arvesse ettevõtja suurust ja tema tervikressursse. Hageja ei esita ühtegi asjaolu, mis tõendab, et trahvi põhisumma on liiga suur võrreldes tema konkreetse kaaluga. Isegi kui Koehler’i puhul on tegemist pereettevõttega, ei võimalda eelkõige tema isekopeeruva paberiga seotud käive paigutada teda valdkonna kõige väiksemate ettevõtjate hulka.

496    Komisjonil ei ole kohustust trahvisummade kindlaksmääramise ajal tagada olukorras, kus trahvid määratakse mitmele samas rikkumises osalenud ettevõtjale, et trahvide lõppsummad väljendaksid kõiki ettevõtjate kogukäivete vahelisi erinevusi (Esimese Astme Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1181, punkt 217).

497    Koehler’i etteheide proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta tuleb seega tagasi lükata.

 Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

498    AWA väidab, et rikkumise raskusastme alusel talle määratud trahv on liiga suur võrreldes teistele kartellist osavõtjatele määratud trahvidega. Komisjon toimis vastavalt suunistele MHTP, Zanders’i ja Koehler’i puhul, kuigi tema suhtes kohaldas komisjon vana süsteemi, mis põhines asjaomaste ettevõtjate vastaval tähtsusel turul.

499    Zanders väidab, et komisjoni liigituses diskrimineeriti teda võrreldes tema selgelt aktiivsemate konkurentidega kartellis, nagu Koehler, MHTP ja Torraspapel.

500    Koehler väidab, et rikutud on võrdse kohtlemise üldpõhimõtet, sest arvestades kõnealuse ettevõtja majanduslikku võimsust, tabab trahv teda palju tugevamalt kui teisi kõnealuseid ettevõtjaid. Kuna Koehler on pereettevõte, ei nõustu ta, et ta on liigitatud MHTP ja Zanders’iga samasse kategooriasse. Tema argumente on suures ulatuses juba analüüsitud proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kontekstis. Sellega seoses tuleb viidata eespool punktidele 486–497.

501    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet üksnes siis, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või erinevaid olukordi käsitletakse ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑311/94: BPB de Eendracht vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1129, punkt 309 ja viidatud kohtupraktika).

502    Kui rikkumine hõlmab mitut ettevõtjat (nt kartellid), võib mõnel juhul osutuda vajalikuks kasutada valitud kategoorias kindlaksmääratud summade puhul kaalutegureid, et võtta arvesse iga ettevõtja rikkumise konkreetset kaalu ja seega tegelikku mõju konkurentsile, eeskätt juhul, kui samalaadseid rikkumisi toimepanevate ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt.

503    Sellisel juhul lisavad suunised, et „sama tegevuse eest [võib] võrdse karistamise põhimõtte alusel sõltuvalt asjaoludest määrata asjaomastele ettevõtjatele erineva trahvisumma, ilma et see eristamine põhineks aritmeetilisel arvutusel.”

504    Kohtupraktika kohaselt juhul, kui komisjon jagab asjaomased ettevõtjad trahvisummade määramiseks kategooriatesse, peab määratletud kategooriate trahvi ülempiir olema ühetaoline ja objektiivselt õigustatud (eespool punktis 496 viidatud kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 220).

505    Selle põhjal tuleb kontrollida, kas komisjoni tehtud liigitus järgib võrdse kohtlemise põhimõtet.

506    Tuleb meeles pidada, et „arvestamaks iga ettevõtja konkreetset kaalu ja seega õigusvastase käitumise tegelikku mõju konkurentsile”, jagas komisjon kõnealused ettevõtjad otsuses (põhjendused 406 ja 407) kategooriatesse „vastavalt nende suhtelisele tähtsusele kõnealusel turul”. Komisjon võttis „kõnealusel turul ettevõtjate suhtelise tähtsuse võrdlemisel aluseks toote müügikäibe Euroopa Majanduspiirkonnas”. Otsuse põhjenduses 408 viidatakse ka ettevõtjate turuosadele. Liigitamise põhjendus on seega selge.

507    Kuna nende asjaolude ehk EMP‑s kõnealuse toote müügist saadava käibe ja turuosade põhjal saadakse teavet ettevõtja tähtsusest, võib komisjon neid selles kontekstis arvesse võtta vastavalt eespool punktis 468 viidatud kohtupraktikale.

508    Nagu otsuse põhjenduses 407 märgitakse, on komisjon kasutanud erinevate kategooriate koostamiseks otsuse põhjenduses 18 esitatud tabelis 1 b sisalduvaid arvandmeid.

509    Tuleb rõhutada, et selles tabelis sisalduvad arvandmed põhinevad informatsiooninõuetele antud ettevõtjate vastustes esitatud teabel. AWA ei saa seega väita käesolevas menetluses, et ta on ise esitanud ebatäpseid andmeid. Igal juhul ilmneb, et tema hagis esitatud uued arvandmed jäävad samasse suurusjärku ega oleks seega andnud teistsugust tulemust.

510    Vastupidi sellele, mida väidab AWA, ei nähtu ka kõnealuses tabelis esitatud arvude ja komisjoni määratletud kategooriate võrdlusest, et komisjon kohaldas AWA suhtes teistsugust süsteemi kui teistele ettevõtjatele.

511    Turuosade kasutamine ühe asjaoluna ettevõtjate eristamisel on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, kui seda ei kohaldata kõigi silmas peetud ettevõtjate suhtes. AWA esitab oma hagis aga ise tabeli, millest tema enda kinnitusel nähtub, et „rikkumise raskusastme alusel määratud summad on üldjoontes korrelatsioonis osalejate turuosadega asjaomasel turul”. Vastupidi sellele, mida väidab AWA, on võrdse kohtlemise põhimõtet seega järgitud.

512    Zanders leiab, et teda on diskrimineeritud, kui ta liigitati samasse kategooriasse MHTP ja Koehler’iga, kuigi nad osalesid kartellis selgelt aktiivsemalt kui tema, või kui teda ei liigitatud samasse kategooriasse Torraspapel’iga, kuigi ei eksisteerinud ühtegi objektiivset põhjust kohelda teda teistmoodi.

513    Tuleb märkida, et komisjoni arvesse võetud arvude kohaselt oli Zanders’i turuosa aastatel 1994 ja 1995 umbes 12%, MHTP turuosa umbes 14% ja Koehler’i turuosa umbes 10%, samas kui Torraspapel’i turuosa oli aastal 1994 5,4% ja aastal 1995 6,9%. Selle kriteeriumi järgi ei ole komisjoni määratletud kategooriad Zanders’i ega ka Koehler’i suhtes diskrimineerivad, vaatamata pereettevõtte laadile, millele Koehler viitab (vt ka eespool punkt 487 jj).

514    Zanders üritab siiski tõendada, et tema turuosa oli väiksem kui Torraspapel’i turuosa mõnel turul, eriti Prantsusmaal, Hispaanias ja Ühendkuningriigis.

515    Tuleb rõhutada, et komisjon on kõikide kartellis osalejate puhul võtnud aluseks toote müügikäibe ja ettevõtjate turuosa Euroopa Majanduspiirkonnas. Komisjon leidis, et kartell hõlmas kogu ühisturu ja pärast EMP lepingu sõlmimist kogu Euroopa Majanduspiirkonna (otsuse põhjendus 403). Zanders’i argument ei oma seega tähtsust, sest see puudutab vaid mõnda turgu.

516    Zanders’i väidetavat väiksemat osalemist kartellis, millele komisjon vaidleb vastu, oleks võimalik võtta suuniste kohaselt arvesse kergendava asjaoluna. Seda ei saa siiski arvesse võtta raskusastme alusel lähtesumma määramise staadiumis, kui kaalumine toimub objektiivsete asjaolude alusel, et „võtta arvesse iga ettevõtja konkreetset kaalu […] konkurentsile”. [täpsustatud tõlge]

517    Viimaseks tuleb analüüsida AWA argumenti selle kohta, et käesoleva kartelli eest rikkumise raskusastme põhjal määratud trahvide summade üldine tase on liiga kõrge, kui seda võrrelda teistes hiljutistes juhtumites määratud trahvide tasemega.

518    AWA kinnitab, et välja arvatud temale määratud väga märkimisväärne summa, on käesolevas asjas määratud trahvi lähtesummad üldjoontes sarnased nendega, mis on määratud iga rikkumise eest teistes asjades, kus tegemist on väga raskete rikkumistega. AWA sõnul oleks need pidanud olema märgatavalt madalamad, sest kokkulepped ei suurendanud hindu võrreldes konkurentsi tavaliste tingimustega, ei takistanud kartellist osavõtjatel saada minimaalseid kasumeid, piirdusid hinnaaruteludega ega hõlmanud kontrollimehhanismi.

519    Tuleb märkida, et AWA üritab käesolevas asjas vaidlustada rikkumise kvalifitseerimist väga raskeks, kuid ei vaidlusta summasid, mis on määratud selle väga raskeks rikkumiseks kvalifitseerimise põhjal ja mille AWA märgib olevat laias laastus sarnane samaliigilise rikkumise eest määratud summadega teistes asjades.

520    Kuna komisjon on rikkumise õigesti kvalifitseerinud väga raskeks (vt eespool punktid 431–442), ei saa etteheide, et tegemist on ebavõrdse kohtlemisega võrreldes hiljutiste asjadega, olla tulemuslik, sest AWA nõustub, et trahvi summa vastab seda liiki rikkumise eest määratavale summale teistes asjades.

521    Lisaks, mis puudutab AWA‑le määratud summat, tuleb meeles pidada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt asjaolu, et komisjon minevikus kohaldas teatava suurusega trahve teatavat tüüpi rikkumistele, ei saa veel võtta võimalust seda taset tõsta määruses nr 17 märgitud piirides, kui see on vajalik ühenduse konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks.

522    Seega tuleb tagasi lükata väited, millega vaidlustatakse kartellis osalejate liigitus ja selle alusel määratud lähtesummad.

4.     Trahvi suurendamine hoiatava mõju eesmärgil

523    AWA ja Bolloré vaidlustavad trahvide lähtesummade kahekordistamise hoiatava mõju eesmärgil. Selle suurendamise tulemuseks on väga ebaproportsionaalne trahv kartelli müügimahu suhtes ning erinevatele ettevõtjatele süükspandavate rikkumiste raskusastme ja nende konkreetse rolli mittearvestamine. AWA väidab veel, et seda hoiatava mõju eesmärgil toimunud suurendamist ei ole põhjendatud vastuväiteteatises ega otsuses ning et see ei ole kooskõlas koostööteatise kohaldamisega.

524    Komisjon selgitas otsuse põhjendustes 410–412, et trahvi piisava hoiatava mõju tagamiseks tuleb AWA, Sappi ja Bolloré „trahvi lähtesummat, mis on arvutatud nende suhtelise tähtsuse alusel turul, suurendada, et arvestada nende suurust ja tervikressursse”. Komisjon teatas juba vastuväiteteatises oma kavatsusest määrata trahvid piisava suurusega, et neil oleks hoiatav mõju.

525    Suunised sätestavad, et on vaja „määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju”. Arvesse võib võtta ka asjaolu, et „suurtel ettevõtjatel on tavaliselt olemas õigus‑ ja majandusteadmised ning infrastruktuurid, mis võimaldavad neil hõlpsamini kindlaks teha, et nende tegevus kujutab endast rikkumist, ja olla teadlikud rikkumise tagajärgedest, mis tulenevad konkurentsiõigusest”.

526    Tuleb meeles pidada, et komisjonil on lubatud trahvide taset tõsta, et tugevdada nende hoiatavat mõju (eespool punktis 196 viidatud 10. märtsi 1992. aasta kohtuotsus Solvay vs. komisjon, punkt 309). Lisaks võib komisjon määrata rangema trahvi ettevõtjale, kelle tegevusel on seetõttu, et tal on turul määrav seisund, olnud turule suurem mõju kui teistel sama rikkumise toime pannud ettevõtjatel, rikkumata seejuures võrdse kohtlemise põhimõtet. Selline trahvisumma arvutamise viis vastab ka vajadusele, et trahv oleks piisavalt hoiatav (Esimese Astme Kohtu 11. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑66/99: Minoan Lines vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5515, punkt 284; vt selle kohta ka Esimese Astme Kohtu 8. oktoobri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑24/93–T‑26/93 ja T‑28/93: Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑1201, punkt 235).

527    Nagu nähtub eespool punktis 86 viidatud kohtuotsusest Musique diffusion française jt vs. komisjon (punkt 106), peab hoiatav mõju olema samal ajal konkreetne ja üldine. Kuigi karistatakse individuaalse rikkumise eest, on trahv ka osa üldisest poliitikast, et ettevõtjad täidaksid konkurentsieeskirju. Hoiatav mõju ei saa isegi asjaomase ettevõtja suhtes piirduda üksnes kõnealuse turuga, vaid see peab mõjutama ettevõtja kõiki tegevusi. Bolloré ei saa seega nõuda talle määratud trahvi vähendamist seetõttu, et ta müüs isekopeeruva paberi tootmisüksuse, mistõttu ta ei saa uut rikkumist selles valdkonnas toime panna.

528    Vastuseks AWA argumendile, et trahvil on hoiatav mõju erga omnes, tuleb märkida, et isegi kui trahvi eesmärk on hoiatav mõju nii süüdimõistetud ettevõtja kui ka teiste ettevõtjate suhtes, kes üritavad konkurentsieeskirju rikkuda, on trahv arvutatud käesolevas asjas asjaomase ettevõtja enda olukorda ja kõiki käesoleva asjaga seotud asjaolusid arvestades. Kui trahv ei ole seetõttu ebaproportsionaalne asjaomase ettevõtja suhtes, ei muutu see ebaproportsionaalseks üksnes seetõttu, et sellel on samal ajal hoiatav mõju erga omnes.

529    Käesolevas asjas vaidlustavad hagejad eelkõige trahvi hoiatava mõju eesmärgil nende suhtes toimunud suurendamise ulatuse, mis on nende sõnul ebaproportsionaalne ja põhjendamata.

530    Mis puudutab käesolevas asjas hoiatava mõju eesmärgil kohaldatud kordaja väidetavat ebaproportsionaalsust, kiitis Esimese Astme Kohus kohtuotsuses ABB vs. komisjon (punkt 162) heaks, et komisjon kahekordistas trahvi hoiatava mõju eesmärgil, et trahv väljendaks hageja tähtsust eelisoleeritud torude sektoris, võtmaks arvesse tema seisundit ühena põhilistest Euroopa kontsernidest.

531    Otsuse põhjenduses 18 esitatud tabeli 1 b kohaselt on AWA, Bolloré ja Sappi peamised Euroopa kontsernid. Nende kogukäive, mis on samas suurusjärgus, ületab väga selgelt teiste asjaomaste ettevõtjate kogukäibe. Sellest järeldub, et AWA ja Bolloré trahvi kahekordistamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks nende kontserni seisundi suhtes.

532    Tuleb rõhutada, et vastupidi mõttele, mida näivad jagavat AWA ja Bolloré, et komisjon tugines hoiatava mõju eesmärgil toimunud suurendamiseks nende kontserni ülemaailmsele käibele, ei ole koefitsient arvutatud vastavalt matemaatilisele valemile ja sellel puudub proportsionaalne seos hageja kogukäibega (vt selle kohta kohtuotsus ABB vs. komisjon, punkt 180). Kui võrrelda tabelis 1 b sisalduvaid AWA, Sappi, Bolloré ja Torraspapel’i kogukäivete suurusjärjestusi, nähtub, et Bolloré ja AWA kogukäibed on 5–7 korda suuremad kui Torraspapel’il, kuid komisjon kasutas vaid koefitsienti 2, tegemata vahet AWA‑l ja Bolloré’l.

533    Mis puudutab argumenti, et see suurendamine on selgelt ebaproportsionaalne rikkumisega seotud asjaomase käibe suhtes, tuleb märkida, et trahvi lähtesumma rikkumise raskusastme põhjal on arvutatud vastavalt toote müügikäibele asjaomasel turul. Selle asjaolu on komisjon seega õigesti võtnud arvesse esimesena. Hoiatava mõju eesmärgil toimuva suurendamisega üritatakse hilisemas staadiumis võtta arvesse ettevõtja suurust ja tervikressursse.

534    Tuleb meeles pidada, et on lubatud arvesse võtta nii ettevõtja kogukäivet, mis on üks, olgugi ligikaudne ja ebatäiuslik näitaja ettevõtja suurusest ja majanduslikust võimsusest, kui ka käibe seda osa, mis tuleneb rikkumise esemeks olnud kaupade müügist (eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 121).

535    AWA heidab komisjonile siiski ette seda, et ta kohaldas juba trahvi lähtesumma määramise staadiumis koefitsienti 3,5 hageja tähtsuse tõttu isekopeeruva paberi turul, ja seejärel koefitsienti 2 hoiatava mõju eesmärgil.

536    Nagu eespool on juba selgitatud, ei arvesta need kaks suurendamist samu asjaolusid. Esimene on seotud ettevõtja tähtsusega kõnealuse toote turul ning teine ettevõtja või kontserni, kuhu ettevõtja kuulub, tegevusega tervikuna, et arvestada tema koguressursse.

537    Hoiatava mõju eesmärgil toimunud suurendamise põhjendamata jätmise kohta tuleb märkida, et komisjon selgitab otsuses, et AWA, Sappi ja Bolloré „trahvi lähtesummat, mis on arvutatud nende suhtelise tähtsuse alusel turul, tuleb suurendada, et arvestada nende suurust ja tervikressursse”. Vastupidi sellele, mida väidab AWA, on kõnealune suurendamine seega põhjendatud.

538    AWA vaidlustab ettevõtja suuruse ja tema tervikressursside arvesse võtmise hoiatava mõju eesmärgil. Ta kinnitab, et hoiatavat mõju puudutava mõistliku majandusteooria järgi tuleb trahvid määrata rikkumisest kõnealusel turul oodatava kasumi ja rikkumise avastamise tõenäosuse suhtes. Hoiatava mõju küsimus ei ole tema arvates ratsionaalselt seotud kontserni ülemaailmse käibega.

539    Mis puudutab asjaomaste ettevõtjate suuruse ja tervikressursside arvessevõtmist, leiab Esimese Astme Kohus, et komisjon ei ole teinud hindamisviga, kui ta leidis, et suurtel ettevõtjatel on üldiselt paremad ressursid saada teada konkurentsiõiguses kehtestatud nõuetest ja tagajärgedest kui väiksematel ettevõtjatel (kohtuotsus ABB vs. komisjon, punkt 169).

540    Peale selle, arvestades, et trahvi hoiatava mõju arvessevõtmine on üks teguritest, millest vastavalt kohtupraktikale tuleb rikkumise raskusastme hindamisel lähtuda, ei saa AWA komisjonile ette heita trahvide hoiatava mõju arvessevõtmist, kui ta määras trahvi lähtesumma vastavuses tema rikkumise raskusastmega. Tegelikult on trahvide hoiatava mõju arvessevõtmine rikkumise raskusastme alusel määratavate trahvide kaalumise lahutamatu osa (kohtuotsus ABB vs. komisjon, punkt 167). AWA ei saa seega põhjendatult väita, et alles trahvi arvutamise viimases staadiumis oli komisjon kohustatud trahvi suurendama hoiatava mõju eesmärgil.

541    Mis puudutab hoiatava mõju eesmärgil toimuva suurendamise väidetavat vastuolu koostööteatise kohaldamisega, siis tuleb rõhutada, et need kaks etappi on ilmselgelt erinevad ja nende samaaegset kohaldamist ei saa pidada vastuoluliseks. Trahvi suurendamine hoiatava mõju eesmärgil kuulub toimepandud rikkumise eest määratava trahvi arvutamise staadiumisse. Pärast seda, kui summa on kindlaks määratud, on koostööteatise kohaldamise eesmärk tasuda neile ettevõtjatele, kes otsustasid teha komisjoniga koostööd. Vastupidi sellele, mida väidab AWA, ei taga asjaolu, et ettevõtja otsustab teha uurimisel koostööd talle selles kontekstis määratud trahvi vähendamiseks, sugugi seda, et ettevõtja hoidub sarnase rikkumise toimepanemisest tulevikus.

542    Mis puudutab asjaolusid, mis võivad viia ettevõtja trahvi vähendamiseni tema endaga seotud kergendavate asjaolude alusel, siis tuleb need vajadusel arvesse võtta kergendavate asjaolude uurimisel, ja neid ei käsitleta etapis, kus trahvi suurendatakse hoiatava mõju eesmärgil. Nii on see ka näiteks käsutäitja rolli puhul, mis väidetavalt oli Copigraph’il (Bolloré), ning näiteks seoses sellega, et see ettevõtja lõpetas rikkumise enne uurimise algust.

543    Enne hoiatava mõju eesmärgil trahvi suurendamist käsitlevate hagejate argumentide analüüsi lõpetamist tuleb sel teemal kaaluda uuesti ebavõrdset kohtlemist, mis tuleneb mõnede hagejate sõnul sellest, et nende puhul on võetud arvesse selle kontserni käive, kuhu nad kuuluvad, kuigi teiste kartellis osalenud ettevõtjate puhul ei ole komisjon seda arvestanud. Kuna komisjon kinnitab tahet arvestada trahvide suurendamisel hoiatava mõju eesmärgil asjaomaste ettevõtjate suurust ja tervikressursse (otsuse põhjendus 411), võib ettevõtja kuulumine kontserni olla määrav.

544    AWA puhul tuleb meeles pidada, et kuna kontserni emaettevõtja osales otseselt ja iseseisvalt kartellis, mida ei ole ka vaidlustatud, on kontserni käibe arvessevõtmine olnud õige.

545    Esimese Astme Kohus on Bolloré puhul leidnud eespool punktides 66–81, et etteheide, et Bolloré osales otseselt kartellis, tuleb tagasi lükata, sest vastuväiteteatis ei võimaldanud tal selle etteheitega tutvuda ja ennast selle vastu kaitsta. Esimese Astme Kohus otsustas siiski Bolloré olukorra analüüsi lõpus (vt eespool punktid 129–150), et komisjon leidis õigesti, et Bolloré peab vastutama oma tütarettevõtja Copigraph’i osalemise eest kartellis.

546    Sellest järeldub, et neid kahte äriühingut saab pidada solidaarselt vastutavaks tegevuse eest, milles neid süüdistatakse, sest ühe teod on omistatavad teisele (vt selle kohta eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punktid 54, 524 ja 525). Tuleb rõhutada, et otsuse põhjenduses 18 esitatud tabelist 1 b nähtub, et Bolloré puhul arvesse võetud isekopeeruva paberiga seotud käive on Copigraph’i käive, sest vaid Copigraph’il oli selline käive. Komisjon on seega õigesti määranud Bolloré trahvi lähtesumma Copigraph’i käivet arvestades. Kuna Copigraph ja Bolloré moodustavad EÜ artikli 81 tähenduses ühe ja sama ettevõtja, oli trahvi piisava hoiatava mõju tagamiseks kontserni tervikressursside arvessevõtmine seega õigustatud.

547    Sellest analüüsist tuleb järeldada, et komisjon suurendas AWA ja Bolloré puhul trahvi lähtesummat põhjendatult, et tagada trahvi piisav hoiatav mõju.

548    Lisaks on komisjon õigesti kohaldanud Bolloré ülemaailmsele käibele piirmäära, mis on 10% käibest vastavalt määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2. See ülempiir tuleb arvutada kõikide nende ettevõtjate kogukäibe põhjal, kes moodustavad majandusüksuse, mis tegutseb ettevõtjana EÜ artikli 81 tähenduses (vt selle kohta eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punkt 528).

549    Seetõttu tuleb tagasi lükata kõik väited, et tõendid on ebapiisavad, rikutud on EÜ artiklit 253 ja määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2, rikutud on proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, trahve ei ole määratud individuaalselt, tuvastatud faktilised asjaolud on väärad, tehtud on hindamisvigu ja rikkumise raskusastme hindamisel on rikutud õigusnorme.

E –  Rikkumise kestust käsitlevad väited

550    Tuleb meeles pidada, et vastavalt määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2 on rikkumise kestus üks asjaoludest, mida tuleb konkurentsieeskirju rikkunud ettevõtjatele trahvi määramisel arvesse võtta.

551    Rikkumise kestuse osas eristatakse suunistes lühiajalisi rikkumisi (üldiselt lühemad kui üks aasta), mille puhul raskusastme põhjal määratud trahvi lähtesummat ei suurendata, keskmise kestusega rikkumisi (üldiselt kestavad üks kuni viis aastat), mille puhul seda summat võib suurendada kuni 50%, ja pikaajalised rikkumised (üldiselt pikemad kui viis aastat), mille puhul seda summat võib suurendada kuni 10% iga aasta kohta (punkti 1 B esimese lõigu esimene kuni kolmas taane).

552    Komisjon märgib otsuse põhjendustes 414–416 järgmist:

„(414) […] iga asjaomase ettevõtja rikkumine oli keskmise kestusega (1–5 aastat).

(415) AWA, Copigraph’i (Bolloré), Koehler’i, Sappi, MHTP (Stora), Torraspapel’i ja Zanders’i rikkumine kestis kolm aastat ja üheksa kuud. Rikkumise raskusastme alusel määratud trahvide lähtesummasid […] suurendatakse seetõttu igal ühel kokku 35%.

(416) Mougeot’, Carrs’i, Divipa ja Zicuñaga rikkumine kestis ühest aastast ja neljast kuust kolme aasta ja viie kuuni. Rikkumise raskusastme põhjal määratud trahvide lähtesummasid suurendatakse seetõttu Mougeot’l 30%, Carrs’il 25%, Divipa’l 25% ja Zicuñaga’l 10%.”

553    Mitmed hagejad on vaidlustanud komisjoni tõdemused nende toimepandud rikkumise kestuse kohta. Selle kohta tuleb viidata eespool punktidele 256–371, millest nähtub, et komisjoni läbiviidud suurendamised rikkumise kestuse tõttu on põhjendatud.

554    AWA väidab rikkumise kestusega seotud suurendamise kohta veel endiselt, et komisjon ei ole kohaldanud rikkumise kestusega seotud suurendamist trahvi lähtesummale, nagu ta märkis otsuse põhjenduses 415, vaid summale, mis vastab kahekordsele lähtesummale.

555    On kindel, et otsuse põhjenduses 415 viidatakse „rikkumise raskusastme alusel määratud trahvide lähtesummadele” ja lisatakse sulgudes viide põhjendusele 409, mis sisaldab rikkumise raskusastme alusel määratud trahvide lähtesummasid ilma hoiatava mõju eesmärgil toimunud suurendamiseta.

556    Komisjon nõustub, et tegemist on kirjaveaga ja et ta oleks pidanud viitama põhjendusele 412, milles märgitakse summat, mis sisaldab hoiatava mõju eesmärgil toimunud suurendamist.

557    Igal juhul jääb lõpptulemus samaks. Otsuse loogika oleks eelistanud viidet trahvi lähtesummale, mida oli juba suurendatud hoiatava mõju eesmärgil. Lõpptulemus oleks siiski olnud sama, kui oleks arvutatud vastupidises järjekorras ehk teisisõnu, kui 70 miljoni euro suurust trahvi lähtesummat oleks suurendatud 35% rikkumise kestuse põhjal ja seejärel kahekordistatud hoiatava mõju eesmärgil. AWA trahvi põhisumma oleks ikka selline nagu on sätestatud põhjenduses 417.

558    Seetõttu tuleb väited rikkumise kestuse kohta lükata tagasi.

F –  Väide, et rikutud on proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning tehtud on faktiline hindamisviga

559    Komisjon suurendas raskendava asjaoluna AWA‑le määratud trahvi põhisummat 50%, sest AWA oli kartelli juht (otsuse põhjendus 424).

560    Kõigepealt tuleb märkida, et juhirolli arvessevõtmine on kooskõlas kohtupraktika ja suunistega.

561    Kohtupraktikast nähtub, et kui rikkumise panevad toime mitu ettevõtjat, tuleb trahvisummade kindlaksmääramisel uurida iga ettevõtja osalemise suhtelist raskusastet (eespool punktis 446 viidatud kohtuotsus Suiker Unie jt vs. komisjon, punkt 623), kusjuures eelkõige tuleb välja selgitada, milline oli ettevõtjate vastav roll nende rikkumises osalemise kestuse jooksul (vt eespool punktis 149 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 150, ja Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑6/89: Enichem Anic vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1623, punkt 264). Sellest tuleneb eelkõige, et ühe või mitme ettevõtja tegutsemist kartelli „eestvedajana” tuleb trahvisumma arvutamisel arvesse võtta, kuna selliselt tegutsenud ettevõtjad peavad teiste ettevõtjatega võrreldes kandma seetõttu erilist vastutust (eespool punktis 121 viidatud kohtuotsus IAZ jt vs. komisjon, punktid 57 ja 58; Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑298/98 P: Finnboard vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10157, punkt 45, ja eespool punktis 446 viidatud kohtuotsus Mayr‑Melnhof vs. komisjon, punkt 291). Vastavalt neile põhimõtetele kehtestab suuniste punkt 2 pealkirjaga „Raskendavad asjaolud” mitteammendava loetelu asjaoludest, mille esinemisel võidakse trahvi põhisummat suurendada ja mille hulgas esineb ka „rikkumise eestvedamine või algatamine” (kohtuotsus ADM vs. komisjon, punktid 238–240).

562    AWA väidab, et ei eksisteeri või on vähe tõendeid tema juhtiva seisundi kohta rikkumises ning et igal juhul on suurendamine 50% ebaproportsionaalne ja vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega võrreldes teiste ettevõtjatega, kellel oli rikkumises juhiroll.

1.     Faktiline hindamisviga

563    Vastavalt otsuse põhjendustele 418 ja 419 tõendab asjaolude kogum, et AWA‑l oli rikkumises juhtiv roll, sealhulgas eelkõige teatud koosolekute kokkukutsumisel ja juhtimisel ning et ta tegutses kartelli restruktureerimise algatajana, käivitas hinnatõuse ja kontrollis kartellikokkuleppe kohaldamist.

564    AWA vastab kõigile neile argumentidele punkt punkti kaupa. Ta leiab, et mõnede koosolekute sisulise korraldamise eest vastutamine ei tee temast kartelli juhti, eriti kui teised ettevõtjad hoolitsesid ruumide reserveerimise eest üldisteks või kohalikeks kartellikoosolekuteks. Kui täpsema teabe puudumisel oletada, et tema väidetav algatajaroll oli seotud rolliga, mis oli AEMCP‑s sel ajal B‑l, märgib AWA, et see ei tõenda mingil viisil, et ta oli kartelli juht. Väidetavaid hinnatõuse, mis pärinevad AWA‑lt, ei kinnita ükski tõend ja need põhinevad Mougeot’ avaldustel, mida ei saa pidada usaldusväärseks. AWA ei olnud ainus, kes teatas hinnatõusudest, ja see, et ta oli esimene, kes nii tegi, on seletatav tema juhtiva seisundiga turul; seda seisundit ei saa kritiseerida ja see ei tee AWA‑st rikkumise juhti. AWA vaidlustab surve avaldamise mis tahes tootjale mingil viisil ja märgib, et puuduvad tõendid, et ta kasutas tegelikult juhtivat seisundit turul selleks, et kokkuleppeid järgitaks, ja veel vähem selle kohta, et ta tegi sellega seotud ähvardusi. Isegi kui Mougeot’ avaldusi pidada tõesteks, tõendavad need kõige enam seda, et AWA keelekasutus teiste tootjate suhtes oli mõnikord karm.

565    Tuleb märkida, et AWA ei vaidlusta teatud asjaolusid endid, vaid pigem viisi, kuidas komisjon neid tõlgendab. AWA ei vaidlusta seega seda, et ta vastutas mõnede koosolekute sisulise korraldamise eest, seda, et B. juhtis AEMCP‑d selle restruktureerimisel ega isegi seda, et ta teatas hinnatõusudest ja oli esimene, kes seda tegi, ega lõpuks seda, et ta palus ja sai loa kontrollida teavet Sarrió müügimahu kohta kõnealuse ettevõtja ruumides.

566    Otsuse põhjendusest 423 nähtub, et kõik need asjaolud kogumis viisid komisjoni järeldusele, et AWA‑l oli juhtiv roll:

„Ühtsete tõendite kogum tõendab, et AWA‑l, kellel oli majandusliidri seisund isekopeeruva paberi turul ja kes oli suuteline avaldama survet oma konkurentidele seetõttu, et ta ostis või turustas suure osa mõnede väikeste tarnijate toodangust […], oli juhtiv roll ka kokkulepete kontrollimisel ja kohaldamisel.”

567    Komisjon kinnitas vastuväiteteatises järgmist:

„Ei ole kahtlust selles, et AWA, kes on isekopeeruva paberi suurim tootja Euroopas, oli kartelli põhiline eestvedaja kogu Euroopa Majanduspiirkonnas, välja arvatud Hispaanias. Faktilised tõendid […] salajaste koosolekute kohta tõendavad, et AWA esindajad kutsusid mitu neist koosolekutest kokku ja juhtisid neid. […] Lisaks saab teatud asjaolude põhjal järeldada, et vähemalt kahel üldkoosolekul ja mitmel siseriiklikul koosolekul kokkulepitud hinnatõusud olid pärit AWA‑lt ja et ta nõudis teistelt osalejatelt samade tõusude kohaldamist. AWA kartelli eestvedaja rolli kinnitavad veel mõned dokumendid, mis tõendavad, et AWA oli esimene, kes teatas hinnatõusudest turul ja et teised konkurendid järgisid neid teateid. 2. veebruaril 1995 peetud üldise kartellikoosoleku kohta koostatud protokollis märgitakse sõnaselgelt, et AWA on esimene, kes teatab koosolekul kokkulepitud hinnatõusudest.”

568    Esiteks tuleb märkida, et isegi kui teised ettevõtjad, nagu väidab AWA, võisid reserveerida koosolekuruume, kutsuda kokku teatud koosolekuid ja teatada hinnatõusudest, ei kogune ühegi teise ettevõtja puhul sama palju asjaolusid kui AWA puhul, mis aitavad kaasa juhirolli tõendamisele. Kuigi näiteks Koehler oli samuti AEMCP eesistuja alates jaanuarist 1995, ei saa F‑i (Koehler) rolli võrrelda B. rolliga (AWA), kes muutis kartelli toimimist.

569    Teiseks ei ole kartelli liikmed esitanud ühtegi asjaolu, mis lükkaks ümber AWA juhirolli. Vastupidi – otsuse põhjendustes 95, 97, 104, 108, 120, 141, 143, 193, 194, 210, 234 ja 246 esitatud ja eelkõige eespool punktis 439 mainitud Mougeot’ avaldused kinnitavad AWA juhtivat rolli.

570    AWA vaidlustab siiski Mougeot’ avalduste tõendusliku väärtuse, leides, et need põhinevad selle ettevõtja huvil näidata ennast AWA surve ohvrina ja saada vastutasuks sellise teabe andmise eest komisjonilt leebemat kohtlemist.

571    Tuleb märkida, et isegi kui Mougeot’ ja AWA vahel valitseb teatud erimeelsus, langevad Mougeot’ avaldused üldiselt mitmes punktis, eriti kartelli struktuuri ja ajaloo suhtes kokku AWA avaldustega, millega samuti üritatakse kasu saada koostööteatise sätete kohaldamisest (vt eelkõige eespool punktid 163–168 ja 261). Mougeot’ avalduste usaldusväärsust ei saa seega vaidlustada üksnes AWA juhirolli suhtes ja seda vähem seetõttu, et juhirolli kinnitab ühtsete ja kooskõlas olevate tõendite kogum.

572    Peale selle tuleb rõhutada, et lisaks Mougeot’ avaldustele hõlmab see tõendite kogum Sappi asukohast komisjoni leitud dokumente (otsuse põhjendus 103) ning Sappi avaldusi ja teateid (vt otsuse põhjendus 181 ning põhjendustes 228 ja 233 sisalduv viide komisjoni toimiku leheküljele 7, millel esitatakse Sappi avaldused). Seega ei saa väita, et komisjoni argumenti toetavad vaid Mougeot’ avaldused.

573    Viimaseks, mis puudutab AWA survet teistele ettevõtjatele, täpsustab komisjon oma vastuses, et ta ei ole süüdistanud AWA‑t selles, et ta tõukas teisi ettevõtjaid kartellis osalema, kuigi mõned ettevõtjad nagu Carrs ja Torraspapel on kinnitanud oma vastustes vastuväiteteatisele, et nad tegutsesid AWA surve all.

574    Komisjon mainib otsuse põhjenduses 425 puhtalt passiivse rolliga seotud kergendavate asjaolude analüüsimisel, et „Carrs, Copigraph ja Torraspapel väidavad, et neil oli rikkumises puhtalt passiivne roll ja nad olid sunnitud kartellis osalema surve tõttu, mida avaldas neile kartelli juhina tegutsenud AWA” ning et „ka Koehler väidab, et AWA väljaöeldud ähvardused kujutasid endast tegurit, mis panid teda salajases kokkuleppes osalema”. Siiski on tegemist ülevaatega argumentidest, mille pooled esitasid vastuseks vastuväiteteatisele selleks, et saada selle alusel kergendavaid asjaolusid; komisjon lükkas need argumendid tagasi otsuse põhjendustes 426 ja 427.

575    Lisaks tuleb märkida, et need asjaolud, mille komisjon esitas otsuse põhjendustes 418–423 AWA kartellijuhi rolli tõendamiseks, ei viita AWA sellistele õhutamistele või ähvardustele, mille eesmärk oli panna ettevõtjaid kartellis osalema. AWA ei saa seega väita, et teda süüdistatakse vääralt sellistes ähvardustes või et tal puudus juurdepääs ettevõtjate avaldustele, milles seda öeldakse. Otsuse põhjendustest 420–422 ja AWA menetlusdokumentidest nähtub, et ta on käsitlenud etteheidet kartelli eestvedaja rolli kohta kõigis aspektides ja teostanud kaitseõigusi seda vaidlustades. Ta ei saa tugineda kaitseõiguste rikkumisele selles suhtes.

576    Esimese Astme Kohus leidis kõigi eespool esitatud asjaolude põhjal, et komisjon ei ole teinud hindamisviga, kui ta järeldas ühtsete ja kooskõlas olevate tõendite kogumi põhjal, et AWA‑l oli rikkumises juhiroll.

577    Tuleb kontrollida, kas see roll õigustab AWA trahvi suurendamist 50%.

2.     Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine

578    AWA väidab, et isegi kui ta oleks olnud rikkumise juht, ei õigusta selline asjaolu trahvi suurendamist 50%. Ta tugineb selle suurendamise ebaproportsionaalsuse tõendamiseks komisjoni otsustuspraktikale ja võrdleb oma olukorda teiste ettevõtjate olukorraga, kelle trahvi on suurendatud samal alusel.

579    Argument, et suurendamine 50% on suurem kui komisjoni teistes otsustes üldjuhul kohaldatud suurendamised, ei tõenda proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist (vt selle kohta kohtuotsus ADM vs. komisjon, punkt 248).

580    Tuleb meeles pidada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on komisjonil iga trahvi suuruse kindlaksmääramisel kaalutlusõigus ja teda ei saa kohustada seejuures täpset matemaatilist valemit kohaldama (Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑150/89: Martinelli vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1165, punkt 59, ja eespool punktis 67 viidatud kohtuotsus Mo och Domsjö vs. komisjon, punkt 268, mida Euroopa Kohus on kinnitanud apellatsioonimenetluses 16. novembri 2000. aasta otsusega kohtuasjas C‑283/98 P: Mo och Domsjö vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9855, punkt 47).

581    Täiendavalt ja vastuseks argumendile, et suurendamismäär 50% on protsentuaalselt suurim suurendamine, mis juhirolli tõttu on määratud, ja absoluutsuuruses teine sellisel põhjusel määratud suurendamine, tuleb märkida, et seda määra ei saa pidada erandlikuks.

582    Komisjon määras SGL Carbon AG‑le oma 18. juuli 2001. aasta otsusega 2002/271/EÜ EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 alusel algatatud menetluses (juhtum COMP/E‑1/36.490 – Grafiitelektroodid) (EÜT 2002, L 100, lk 1) trahvi suurendamise 85% raskendavate asjaolude alusel. On tõsi, et juhiroll ei olnud tõesti ainus raskendav asjaolu, vaid SGL Carbon’i süüdistati ka komisjoni uurimise sihilikus takistamises ja rikkumise lõpetamisest keeldumises. Juhtumis UCAR International Inc. oli suurendamine 60% selle ettevõtja juhi‑ ja õhutajarolli eest rikkumises ning rikkumise jätkamise eest pärast uurimist. Komisjoni 14. oktoobri 1998. aasta otsuses 1999/210/EÜ EÜ artikli 85 kohaldamise menetluses (juhtum IV/F‑3/33.708 – British Sugar plc, juhtum IV/F‑3/33.709 – Tate & Lyle plc, juhtum IV/F‑3/33.710 – Napier Brown & Company Ltd, juhtum IV/F‑3/33.711 – James Budgett Sugars Ltd) (EÜT L 76, lk 1) oli suurendamine 75%. British Sugar plc‑d karistati tema õhutajarolli eest ja selle eest, et ta oli „rikkumise taustal mõjuv jõud”, kuid ka selle eest, et ta oli rikkunud ühenduse õiguse täitmise kohustusi ja pani toime kaks konkurentsieeskirjade rikkumist samal turul.

583    Lisaks kohaldati suurendamismäära 50% teiste ettevõtjate suhtes nende juhtiva rolli eest, näiteks F. Hoffmann‑La Roche AG suhtes komisjoni 21. novembri 2001. aasta otsusega 2003/2/EÜ EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 alusel algatatud menetluses (juhtum COMP/E‑1/37.512 – Vitamiinid) (EÜT L 6, lk 1) ning Archer Daniels Midlands’i ja Ajinomoto suhtes komisjoni 7. juuni 2000. aasta otsusega 2001/418/EÜ EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 alusel algatatud menetluses (juhtum COMP/36.545/F3 – Aminohapped) (EÜT L 152, lk 24).

584    AWA leiab siiski, et komisjoni otsustuspraktika kohaselt eeldab suurendamine 50%, et esineb õhutamine või sund.

585    Õhutamise kohta tuleb märkida, et otsusega 2001/418 määrati ADM‑ile suurendamine 50%, kuigi õhutajaroll omistati selgelt Ajinomoto’le. See näide räägib järelikult AWA argumendi vastu, et suurendamine 50% eeldab õhutamise olemasolu.

586    Isegi kui nõustuda AWA argumendiga, et suurendamine 50% eeldab õhutamise olemasolu, tuleb märkida, et käesolevas asjas esineb ka selline asjaolu. AWA kutsus kokku ja juhtis mitut kartellikoosolekut, oli „kartelli restruktureerimise õhutaja” (otsuse põhjendus 418), algatas mitu hinnatõusu ja teatas hinnatõusudest turul sageli esimesena. Suurendamist 50% ei saa seega pidada ebaproportsionaalseks (vt eespool punktid 568–576).

587    Täiendavalt, mis puudutab sundi, tuleb märkida, et suunised mainivad ka raskendavate asjaolude hulgas survemeetmeid muude ettevõtjate suhtes, mille eesmärk on panna nad järgima rikkumisega seotud otsuseid või tegusid. Need meetmed on seega iseenesest raskendav asjaolu, mis erineb rikkumise eestvedamise või õhutamise rollist.

588    Lisaks mainitakse käesolevas asjas vastavalt otsuse põhjendusele 104 Mougeot’ avaldustes ähvardusi, sest „[B.] märkis väga sõnaselgelt, et ta ei salli hinnatõusu mittejärgimist ja et ta tegeleb isiklikult kõigiga, kes mängu ei mängi”.

589    Lisaks ei saa välistada, et AWA vaieldamatu juhtiv majanduslik seisund isekopeeruva paberi turul andis talle teatud sunnivõimu. Eespool punktis 439 viidatud Mougeot’ avaldused toetavad seda seisukohta.

590    AWA‑le määratud trahvi suurendamine 50% tema kartellijuhi seisundi eest ei riku seetõttu proportsionaalsuse põhimõtet.

3.     Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

591    AWA sõnul rikub kartellijuhi seisundi eest määratud trahvi suurendamine 50% ka võrdse kohtlemise põhimõtet, sest mitmel ettevõtjal oli sama roll nagu temal. Tema sõnul korraldas Koehler mitu koosolekut. Torraspapel’il, Mougeot’l ja MHTP‑l oli liikumapanev roll siseriiklikes kokkulepetes, vastutades koosolekute sisulise korraldamise eest. Otsuses kirjeldatakse Torraspapel’it kartelli juhina Hispaania turul. Trahvide mittesuurendamine neil ettevõtjatel on seega õigustamatu diskrimineerimine.

592    Tuleb märkida, et neist ühegi ettevõtja puhul ei eksisteeri sellist laadi ja sellise tähtsusega ühtsete ja kooskõlas olevate tõendite kogumit nagu on tõendite kogum, mis tõendab, et AWA oli kõnealuse rikkumise juht. See, et mõnel neist ettevõtjatest võis olla mingisugune ülesanne kartellis, ei tee neist kartelli juhti. Lisaks mõned sellised asjaolud, mida kinnitavad mitme ettevõtja avaldused, omistavad selle seisundi AWA‑le (vt eespool punktid 568–576).

593    Komisjon on seega teinud õigesti, kui ta suurendas AWA‑le määratud trahvi raskendavate asjaolude alusel 50%.

G –  Väited, et rikutud on EÜ artiklit 253 ja määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2 ning proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, trahve ei ole määratud individuaalselt, trahve käsitlevaid suuniseid on tõlgendatud liiga kitsalt, tehtud on ilmseid hindamisvigu, mis tulenevad teatud kergendavate asjaolude arvesse võtmata jätmisest

1.     Puhtalt passiivne või käsutäitja roll rikkumises

594    Mitu hagejat (Bolloré, Zanders, Mougeot, Divipa ja Zicuñaga) väidavad, et nad osalesid kartellis üksnes passiivselt, käsutäitjana või ebaolulisel määral. Komisjon oleks pidanud seega vähendama nende trahvi kergendavate asjaolude alusel.

595    Komisjon lükkab need argumendid tagasi põhjusel, et kõik kartellis osalejad olid aktiivsed liikmed.

596    Tuleb meeles pidada, et siis, kui rikkumise panevad toime mitu ettevõtjat, tuleb uurida iga ettevõtja osalemise suhtelist raskusastet (vt eespool punktis 446 viidatud kohtuotsus Suiker Unie jt vs. komisjon, punkt 623, ja eespool punktis 149 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 150), et kindlaks määrata, kas nende suhtes esineb raskendavaid või kergendavaid asjaolusid.

597    Suuniste punktides 2 ja 3 on ette nähtud trahvi põhisumma muutmine lähtuvalt teatavatest raskendavatest ja kergendavatest asjaoludest. Ettevõtja „puhtalt passiivne või käsutäitja roll” rikkumise toimepanemises kujutab juhul, kui see on tõendatud, kooskõlas suuniste punkti 3 esimese taandega kergendavat asjaolu; täpsustatakse, et see passiivne roll viitab sellele, et asjaomane ettevõtja hoidis „madalat profiili”, st ei osalenud aktiivselt konkurentsivastase kokkuleppe või kokkulepete väljatöötamises (Esimese Astme Kohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑220/00: Cheil Jedang vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2473, punktid 165–167).

598    Hagejad ei saa ka väita, et see, et nad ei olnud kartelli juhid, oleks pidanud viima neile määratud trahvi vähendamiseni. Aktiivse rolli puudumise väitmisel ütlevad nad vaid, et puudus raskendav asjaolu (vt selle kohta eespool punktis 93 viidatud Esimese Astme Kohtu otsus Lögstör Rör vs. komisjon, punkt 322, ja Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑21/99: Dansk Rørindustri vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1681, punkt 230).

599    Bolloré sõnul järeldas komisjon Copigraph’i regulaarsest osalemisest kartellikoosolekutel ja hinnatõusude algatamisel, et tal ei olnud kartellis puhtalt passiivne roll. Bolloré arvab, et regulaarne osalemine koosolekutel ja hinnatõusumeetmetes ei välista, et asjaomane ettevõtja oli kartellis vaid käsutäitja. Komisjon oleks pidanud kontrollima konkreetselt nii kvantitatiivsest kui ka kvalitatiivsest aspektist, millises ulatuses asjaomane ettevõtja kartellis osales. AEMCP liikmetest osales Bolloré kõige vähem koosolekutel.

600    Selle kohta tuleb märkida, et Copigraph’i osalemise määr ei ole tühine: Bolloré tunnistab oma hagiavalduses enda osalemist 21‑st AEMCP koosolekust 15‑l koosolekul, 8‑l koosolekul neist 11‑st, mis peeti ajavahemikus 14. septembrist 1993 kuni septembrini 1995 ja 3‑l üldkoosolekul 4‑st – seega ilma, et võetaks arvesse tema osalemist siseriiklikel koosolekutel Prantsusmaa turul ja 6‑st 4‑l Hispaania turgu puudutaval koosolekul. See ei tõenda mingil juhul, et ettevõtja osales koosolekutel märkimisväärselt juhuslikumalt kui kartelli tavaliikmed, nagu eespool punktis 501 viidatud kohtuotsuses BPB de Eendracht vs. komisjon (punkt 343). Copigraph’i osalemine neil koosolekutel ja hinnatõusude algatustes ning tema ülestunnistus kartellis osalemise kohta ei tõenda seega, et tal oli kartellis puhtalt passiivne või käsutäitja roll.

601    Bolloré näib siiski kinnitavat, et kui ettevõtja viitab passiivsele rollile, peab komisjon tõdema, et tema puhul on tegemist kergendavate asjaoludega ja vähendama talle määratud trahvisummat, välja arvatud juhul, kui komisjon tõendab, et ettevõtja osales tegelikult kartellis aktiivselt. See argument ei saa olla tulemuslik.

602    Suunistes ei ole siiski märgitud, et komisjonil tuleb alati eraldi arvesse võtta asjaomaste suuniste punktis 3 loetletud iga kergendavat asjaolu. Tuleb järeldada, et kuigi suuniste punktis 3 sisalduvas loetelus nimetatud asjaolud on kindlasti nende hulgas, mida komisjon võib konkreetsel juhul arvesse võtta, ei ole komisjon kohustatud trahvi sellel alusel automaatselt täiendavalt vähendama, kui ettevõtja esitab andmeid, mis tõendavad ühe sellise asjaolu esinemist. Seda, kas trahvi võimalik vähendamine kergendavate asjaolude alusel on asjakohane, tuleb hinnata igakülgselt, võttes arvesse kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid tervikuna. Kuna suunised ei sisalda kohustuslikku sätet kergendavate asjaolude kohta, mida võib arvesse võtta, tuleb järeldada, et komisjonil säilib teatav kaalutlusõigus hinnata igakülgselt seda, millisel määral on võimalik kergendavate asjaolude alusel trahvisummasid vähendada.

603    Igal juhul viitavad suunised kergendavate asjaolude näidete hulgas „puhtalt” passiivsele või käsutäitja rollile. Osalemine salajastest koosolekutest enamikul on juba piisavalt aktiivne tegevus, et seda ei saa pidada „puhtalt” passiivseks tegevuseks või käsutäitmiseks.

604    Mougeot leiab, et talle määratud trahv on ebaproportsionaalne tema vastutustasemega kartellis. Tema esitatud argumendid ei tõenda siiski, et tal oli „puhtalt” passiivne või käsutäitja roll, mida ta isegi ei väida. See, et ta ei tegutsenud rikkumise eestvedajana, ei saa ka olla trahvi vähendamise aluseks eespool punktis 598 märgitud põhjusel.

605    Divipa väidab, et komisjon ei võtnud arvesse tema puhtalt passiivset ja allutatud rolli kartellis. Ta kinnitab, et ta ei osalenud ühelgi isekopeeruva paberi tootjate koosolekul ega otsuste vastuvõtmisel ning et pelga turustajana oli ta tootjatega puhtalt vertikaalses suhtes. Esimese Astme Kohus on siiski leidnud, et Divipa väide, milles ta vaidlustas oma osalemise rikkumises, tuleb tagasi lükata (vt eespool punktid 155–221). Kuna on tõendatud, et ta osales salajastel koosolekutel Hispaania turul, ei saa tema rolli pidada puhtalt passiivseks. Tema osalemine neil koosolekutel turustajana ei mõjuta seda järeldust.

606    Zicuñaga mainib tema puhtalt passiivset ja käsutäitja rolli rikkumises nende kergendavate asjaolude hulgas, mida komisjonil oleks tulnud Zicuñaga sõnul arvestada talle määratud trahvi arvutamisel. Ta viitab selle argumendi toetuseks vaid sellistele komisjoni otsustele, milles komisjon kohtles kartelli juhte tavaliikmetest erinevalt.

607    Kuna komisjon on tõendanud, et Zicuñaga osales Hispaania turgu puudutavatel salajastel koosolekutel (vt eespool punktid 155–243), ei saa Zicuñaga tugineda talle määratud trahvi vähendamiseks üksnes argumendile, et tal oli puhtalt passiivne või käsutäitja roll, esitamata selle toetuseks ühtegi tõendit.

608    Zanders ei vaidlusta kartelli liikmeks olemist ajavahemikus jaanuarist 1992 kuni septembrini 1995, mistõttu tema trahvi on vähendatud koostööteatise põhjal, kuid ta vaidlustab selle, et tal oli kartellis aktiivne või esmajärguline roll, milles komisjon teda süüdistab. Ta vaidlustab enda kohaloleku mõnel koosolekul ja lisab, et komisjoni otsesed tõendid tõendavad, et ta ei osalenud kartelli olulistel osadel või vähemalt osales neil vähemal määral kui teised ettevõtjad ja piirdus käsutäitja rolliga. Zanders vaidlustab eelkõige osalemise AEMCP mitteametlikel koosolekutel, mis peeti pärast sügisel 1993 toimunud restruktureerimist.

609    Tuleb märkida, et see, et Zanders’i osalemist teatud koosolekutel ei ole suudetud tõendada ja et ta osales salajastes kokkulepetes aktiivsemalt siseriiklikul kui Euroopa tasandil, ei tõenda, et tal oli puhtalt passiivne või käsutäitja roll. Zanders ise ei vaidlusta põhimõtteliselt seda, et temaga toimusid kooskõlastused pärast mõnda sellist koosolekut, kus ta kohal ei olnud. Peale selle, kuigi ta oli otsustanud mitte osaleda AEMCP mitteametlikel koosolekutel pärast viimase restruktureerimist, tunnistas ta kohtuistungil, et ta ei teatanud teistele ettevõtjatele, et ta ei pea ennast kartelliga seotuks või et ta ei osale enam kartellis. Seega pidasid teised ettevõtjad teda endiselt täisliikmeks ja teda teavitati salajaste koosolekute tulemustest. Zanders’i avaldustest kohtuistungil nähtub, et ta kohaldas otsuseid, mis olid vastu võetud koosolekutel, kus teda ei olnud esindatud ning välja arvatud mõnedel juhtudel, ei järginud ta neid otsuseid. Need asjaolud kummutavad seega argumendi, et Zanders’il oli puhtalt passiivne suhtumine.

610    Zanders näis eelkõige üritavat tõendada, et tal ei olnud kartellis „esmajärgulist rolli”. Vastavalt eespool punktis 598 viidatud kohtupraktikale väidab ta selle argumendiga üksnes raskendava asjaolu puudumist.

611    Mis puudutab Zanders’i diskrimineerimist võrreldes teiste tema sõnul selgelt aktiivsemate ettevõtjatega kartellis, tuleb märkida, et puhtalt passiivset või käsutäitja rolli kartellis tuleb hinnata iga ettevõtja puhul individuaalselt. See, et teised ettevõtjad võisid olla aktiivsemad, ei tähenda automaatselt, et Zanders’il oli puhtalt passiivne või käsutäitja roll. Üksnes tema täielikku passiivsust võiks võtta arvesse, kuid seda ei ole tõendatud.

612    Järelikult on komisjon väitnud õigesti, et kõik kartellis osalenud ettevõtjad olid aktiivsed liikmed, sest nad osalesid koosolekutel, kus vahetati teavet ja otsustati hinnatõuse, millest teatati seejärel klientidele. Isegi kui kõik ettevõtjad ei olnud nii aktiivsed rikkumise kõigi aspektide suhtes ja tervel turul, ei olnud ükski neist puhtalt passiivses või käsutäitja rollis. Komisjon kohaldas seega õigesti suuniseid, mis ei sätesta astmestikku eestvedaja rolli ja puhtalt passiivse või käsutäitja rolli vahel.

2.     Rikkumise toime pannud ettevõtja suurus ja mõju turule

613    Divipa leiab, et teda ei oleks pidanud liigitama samasse kategooriasse Carrs’i ja Zicuñaga’ga, sest ta on väike pereettevõte, mis tegeleb ümbertöötlemis‑ ja turustustegevusega vaid kohalikul tasemel. Rikkumisel, milles teda süüdistatakse, puudus igasugune konkurentsi piirav mõju.

614    Komisjon kinnitab, et ta võttis arvesse Divipa piiratud mõju, liigitades ta viiendasse kategooriasse. Kuna kõik kartelli liikmesettevõtjad rikkusid konkurentsieeskirju, ei saa Divipa argument olla aluseks tema liigitamisele Carrs’i ja Zicuñaga kategooriast madalamasse kategooriasse.

615    Selle kohta tuleb esiteks märkida, et Divipa väiksust on võetud arvesse nõuetekohaselt, sest ta on liigitatud viimasesse kategooriasse trahviga, mille lähtesumma suuruseks määrati 1,4 miljonit eurot, kuigi väga raske rikkumise eest oleks võinud see summa olla üle 20 miljoni euro. Teiseks on Esimese Astme Kohus juba otsustanud, et kergendav asjaolu ei saa sugugi olla see, et hageja on keskmise suurusega pereettevõte (eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 338).

616    Argumendi kohta, et rikkumisel, milles Divipa’t süüdistatakse, puudus konkurentsi piirav mõju, tuleb märkida, et kartelli mõju hindamine ei saa piirduda üksnes turuga, kus Divipa väidab tegutsevat, sest kartell hõlmas kogu ühisturu ja seejärel Euroopa Majanduspiirkonna. Liikmesriikidevahelist kaubandust seega mõjutati, mistõttu EÜ artikkel 81 kuulub kohaldamisele. Kui seda argumenti tuleks tõlgendada nii, et rikkumine, milles Divipa’t süüdistatakse, ei avaldanud konkurentsile konkreetset mõju, tuleb viidata punktidele 445–459 eespool.

617    Divipa puhul ei tule seega kohaldada kergendavat asjaolu tema suuruse ja piiratud mõju alusel.

3.     Tegevus turul rikkumise toimepanemise ajal

618    Divipa väidab, et ta ei ole kunagi kohaldanud kokkuleppeid, mis väidetavalt sõlmiti sellistel koosolekutel, kus ta ei osalenud. Tema äritegevus oli nende kokkulepete sisuga vastuolus. Tema tegevuse mõju turule oli seega tühine või olematu.

619    Torraspapel väidab, et komisjon ei ole võtnud arvesse seda, et ta ei järginud hinnakokkuleppeid vaatamata talle avaldatud survele. Tema hinnapoliitika areng ei olnud mingil moel kooskõlas väidetavate hinnakokkulepetega. Tema tegevus seoses hindadega takistas regulaarselt kartelli konkurentsivastast mõju, millest piisab selleks, et komisjonil tuleb tema suhtes arvestada kergendavat asjaolu.

620    Zicuñaga väidab, et suuniste ja komisjoni praktika alusel tuleb kergendava asjaoluna arvestada asjaolu, et keelatud kokkulepet ei ole kohaldatud või et seda kohaldati vaid osaliselt.

621    Komisjon kinnitab, et tal ei tule arvestada kergendava asjaoluna õigusvastaste kokkulepete mittetäitmist. Ta viitab sellega seoses eelkõige eespool punktis 468 viidatud 14. mai 1998. aasta otsusele kohtuasjas SCA Holding vs. komisjon (punkt 142).

622    Juba on meelde tuletatud, et siis, kui rikkumise panevad toime mitu ettevõtjat, tuleb uurida iga ettevõtja osalemise suhtelist raskusastet (vt eespool punktis 446 viidatud kohtuotsus Suiker Unie jt vs. komisjon, punkt 623, ja eespool punktis 149 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 150), et kindlaks määrata, kas nende suhtes esineb raskendavaid või kergendavaid asjaolusid.

623    Suuniste punkt 3 „Kergendavad asjaolud” sisaldab mitteammendavat loetelu asjaoludest, mille põhjal trahvi põhisummat võib vähendada; nende asjaolude hulka kuulub see, et ettevõtja on jätnud endast rikkumist kujutavad kokkulepped täitmata (punkti 3 teine taane).

624    Tuleb märkida, et suunistes ei kehtestata kohustuslikku loetelu kergendavatest asjaoludest, mida komisjon peab arvestama. Järelikult on komisjon säilitanud endal teatud kaalutlusõiguse hindamaks igakülgselt seda, millisel määral on võimalik kergendavate asjaolude esinemisel trahvisummasid vähendada.

625    Selleks tuleb kontrollida, kas hagejate poolt välja toodud asjaolud võivad tõendada, et ajavahemikul, kui nad olid seotud rikkuvate kokkulepetega, hoidusid nad tegelikult nende kohaldamisest, käitudes turul konkureerivalt (vt kohtuotsus ADM vs. komisjon, punkt 268; vt selle kohta eespool punktis 49 viidatud tsemendi kohtuotsus, punktid 4872–4874).

626    Käesolevas asjas ei saa hagejate esitatud asjaoludest järeldada, et nad hoidusid tegelikult kõnealuste õigusvastaste kokkulepete kohaldamisest, käitudes turul konkureerivalt.

627    Mis puudutab Torraspapel’it, tuleb märkida, et isegi kui otsuse põhjendustest 157, 166 ja 216 saab järeldada, et see ettevõtja ei ole alati järginud kokkulepitud hinnatõuse või on järginud neid hilinemisega, võimaldavad mõned muud asjaolud (vt eelkõige otsuse põhjendused 204, 206, 215, 225–227 ja 236–238) tõendada, et ta on neid kokkuleppeid suures ulatuses täitnud. Näiteks nähtub põhjendustest 204 ja 206, et AWA, Koehler, Sappi, Stora ja Torraspapel teatasid ajavahemikus jaanuarist kuni maini 1994 hinnatõusudest, mis olid identsed 19. jaanuaril 1994 peetud üldisel kartellikoosolekul otsustatud hinnatõusudega. Samuti teatasid AWA, Sappi, Stora, Torraspapel ja Zanders hinnatõusudest septembri ja oktoobri 1994 kohta, mis olid identsed 21. juunil 1994 peetud koosolekul kokkulepitud hinnatõusudega (põhjendus 215). Komisjon märgib põhjenduses 225, et ta avastas, et 22. septembril 1994 peetud üldisest kartellikoosolekust kõik osavõtjad – AWA, Koehler, Sappi, Stora, Torraspapel ja Zanders – teatasid ajavahemikus detsembrist 1994 kuni veebruarini 1995 hinnatõusudest, mis olid identsed sellel koosolekul otsustatud hinnatõusudega. Sappi edastatud 16. veebruari 1995. aasta dokumendis, millele viidatakse põhjenduses 238, märgitakse, et „turuliidrid Sarrió/Stora/AWA teatasid 1. märtsil 1995 [rullide hinna] tõusust 6%”. Komisjoni esitatud dokumentidest nähtub veel, et Torraspapel sõlmis mõnikord mõnede suurklientide jaoks eraldi kokkuleppeid, milles kokkulepitud hinnatõus erines. Arvandmetes, mille hageja esitab oma argumendi toetuseks, et ta ei kohaldanud kokkulepitud hinnatõuse, võrdleb ta keskmisi kuuhindu, kuid ei maini neid kohaldamise hilinemisi või edasilükkamisi.

628    Divipa puhul ei ole põhjendatud tema argument, et ta on pelk turustaja, kes ei konkureerinud teiste osavõtjatest ettevõtjatega. Isegi kui ta ostis suuri rulle tootjatelt, valmistas ta ise lehti ja väikseid rulle, mida ta tarnis sama moodi teiste osavõtjatest ettevõtjatega kolmandatele isikutele. Mõned tootjad turustasid Hispaania ja Portugali turgudel oma tooteid ise ja teised kasutasid iseseisvaid turustajaid (otsuse põhjendus 153). Integreerunud tootjad kontrollisid kogu protsessi ja kehtestasid oma hinnad trükikodadele, samas kui tootjatel, kes ei olnud vertikaalselt integreerunud, tuli pidada turustajatega läbirääkimisi müügihindade teemal. Neil juhtudel tuli kindlaks määrata kaks hinda: tootja küsitud hind turustajalt ja turustaja küsitud hind kolmandalt isikult. 19. oktoobril 1993 Barcelonas peetud koosoleku märkmed (põhjenduses 192 ja eespool punktis 173 viidatud dokument nr 4474) tõendavad, et kartell hõlmas ka viimasena nimetatud hinna. Divipa’l oli seega kartellis osalemisega võimalik mõjutada oma kasumimarginaali.

629    Komisjon tõendas veel, et Divipa osales Hispaania turul salajastel koosolekutel, mille käigus tehti otsuseid hinnatõusude kohta. Divipa väidab ometi, et ta ei ole neid kokkuleppeid kohaldanud. Käesolevas asjas ei või siiski hageja esitatud asjaoludest järeldada, et hageja ei kohaldanud vaidlusaluseid kokkuleppeid, käitudes turul viisil, mis võis rääkida tuvastatud rikkumise konkurentsivastase mõju vastu. Divipa hagiavalduse lisas esitatud tabelid tõendavad näiteks, et aastal 1994 tõusid tema marginaalid ja müügihinnad selgelt, vaatamata struktuurilisele ületootmisele ja turulangusele. Üksnes sellest, et ta ei saanud täielikult käituda vastavalt sõlmitud kokkulepetele – kui see õigeks osutub –, ei piisa, et kohustada komisjoni võtma tema puhul arvesse kergendavaid asjaolusid. Hageja võib oma enam‑vähem sõltumatu poliitikaga turul üritada kartelli üksnes enda kasuks ära kasutada (eespool punktis 468 viidatud 14. mai 1998. aasta kohtuotsus SCA Holding vs. komisjon, punkt 142, ja eespool punktis 451 viidatud 14. mai 1998. aasta kohtuotsus Cascades vs. komisjon, punkt 230).

630    Eelmises punktis Divipa kohta märgitud järeldused kehtivad Zicuñaga puhul. Komisjon tõendas, et Zicuñaga osales Hispaania turul salajastel koosolekutel, kus otsustati hinnatõuse. Isegi kui Zicuñaga viitab kergendavate asjaoludena kokkulepete mittekohaldamisele, ei tõenda ta seda. Ta piirdub kergendavaid asjaolusid käsitlevates argumentides vaid viitega paljudele komisjoni otsustele, millest enamus on tehtud enne suuniste kohaldamist. Ta viitab sellele, et komisjon on neis otsustes võtnud rikkumise raskusastme hindamisel arvesse selle, et kõnealuseid kokkuleppeid ei ole kohaldatud või et neid on kohaldatud vaid piiratult. Kergendavate asjaolude hindamisel tuleb vastavalt karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõttele analüüsida iga ettevõtja osalemise suhtelist raskust rikkumises (kohtuotsus ADM vs. komisjon, punkt 265).

631    Zicuñaga hagiavalduse teistes lõikudes esitatud andmed, mis ei ole seotud kergendavate asjaoludega, kinnitavad igal juhul, et Zicuñaga ja Divipa hinnad arenesid paralleelselt. Hagiavaldusest nähtub veel, et Zicuñaga hinnad tõusid novembris 1993 174,99‑lt Hispaania peseetalt 210,99‑le Hispaania peseetale detsembris 1993. See, et Zicuñaga kohaldatavad hinnad ei vasta täielikult erinevatel salajastel koosolekutel otsustatud hindadele, ei tõenda üksi, et Zicuñaga kõnealuseid kokkuleppeid ei täitnud.

632    Tuleb rõhutada, et komisjon märgib otsuse põhjenduses 397, et „tõendid koosolekute ja hinnatõusude kohta […] tõendavad, et kokkulepitud hinnatõusud lükati mõnikord edasi hilisematele kuupäevadele, hinnatõuse kohaldati kokkulepitust veidi väiksema suurusega […] või kokkuleppe kontrollimiseks korraldati muid koosolekuid”. Komisjon järeldab sellest, et kartellil oli „mõju selle liikmete hindade määramise poliitikale, isegi kui tõusud jäid mõnikord kokkulepitud tasemest madalamaks või kohaldati neid hiljem”.

633    Komisjon ei ole järelikult väitnud, et kõiki otsustatud hinnatõuse rakendati vastavalt kõnealusel koosolekul määratud hinnale. See, et mingil koosolekul otsustatud tõusu ei kohaldatud täpselt selles summas, ei tõenda, et kartell ei mõjutanud kartelli liikmete, kelle hulka kuulus Zicuñaga, hinna määramise poliitikat. Välistada ei saa ka seda, et kohaldades hindu, mis ei vastanud kokkulepete kohaldamisest tulenema pidanud hindadele, ja jätkates siiski salajastel koosolekutel osalemist Hispaania turul, üritas Zicuñaga saada kartelli teistelt liikmetelt luba müüa üldises otsuses sätestatust madalama hinnaga (vt selle kohta eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 342, mida Euroopa Kohus on kinnitanud apellatsioonimenetluses eespool punktis 409 viidatud kohtuotsusega Dansk Rørindustri jt vs. komisjon). Eespool punktis 177 viidatud Mougeot’ 21. oktoobri 1994. aasta käsitsi kirjutatud märkmed tõendavad igal juhul, et Zicuñaga sai sellise loa, mis võib olla kartellist kasusaamise teine viis.

634    Esimese Astme Kohus leiab, et ta sai otsuses esitatud asjaoludest ja Zicuñaga edastatud andmetest piisavalt teavet, et kinnitada ilma komisjonilt täiendavat teavet palumata, et Zicuñaga puhul ei tule arvesse võtta kergendavaid asjaolusid kokkulepete või õigusvastase tegevuse tegeliku mittetäitmise alusel.

635    Komisjon otsustas seega õigesti jätta hagejate suhtes arvestamata kergendavad asjaolud kokkulepete või õigusvastase tegevuse tegeliku mittetäitmise põhjal.

4.     Ähvarduste ja surve olemasolu

636    Mitmed hagejad (Koehler, Bolloré Copigraph’i eest ja Torraspapel) väidavad, et komisjon ei ole võtnud arvesse ähvardusi ja survet, mida põhiliselt avaldas neile AWA.

637    Isegi kui komisjon mainib otsuse põhjendustes 104, 106 ja 425 AWA ähvardusi, märgib ta põhjenduses 427 järgmist:

„[…] ähvardused (käesolevas asjas kartelli juhilt) ei saa õigustada ühenduse ja Euroopa Majanduspiirkonna konkurentsieeskirjade rikkumist. Kartelliga liitumise asemel oleks ettevõtjatel tulnud teavitada pädevaid asutusi ja eelkõige komisjoni oma konkurentide õigusvastasest tegevusest, et kõnealune tegevus lõpetada.”

638    Tuleb märkida, et ähvarduste ja surve olemasolu ei kuulu kergendavate asjaolude hulka, mis on loetletud – tõsi küll, mitteammendavalt – suunistes.

639    Selline surve ei kujuta endast olenemata oma ulatusest kergendavat asjaolu. Niisuguse surve olemasolu ei muuda kuidagi rikkumise olemasolu ega toimepandud rikkumise raskusastet (eespool punktis 409 viidatud 28. juuni 2005. aasta kohtuotsus Dansk Røhrindustri jt vs. komisjon, punkt 370). Hagejad oleksid võinud pädevatele asutustele teatada neile avaldatavast survest ja esitada kartellis osalemise asemel komisjonile taotluse määruse nr 17 artikli 3 alusel (vt selle kohta eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus LF AF 1998 vs. komisjon, punkt 339). See kehtib käesolevas asjas kõigi asjaomaste ettevõtjate suhtes, ilma et neil tuleks teha vahet väidetava surve väidetava tugevuse põhjal.

640    Komisjon ei olnud järelikult kohustatud arvestama kergendava asjaoluna mõnede hagejate väidetavaid ähvardusi.

5.     Rikkumise lõpetamine

641    Bolloré, MHTP ja Zanders väidavad, et komisjon ei ole nende puhul arvestanud kergendava asjaoluna seda, et rikkumine lõppes kohe, kui komisjon sekkus. Zicuñaga väidab, et komisjon on mitmes varasemas otsuses vähendanud trahvi sel põhjusel, et rikkumine lõppes enne lõppotsuse vastuvõtmist.

642    Komisjon vastab MHTP‑le otsuse põhjenduses 429, et ta võttis rikkumise hindamiseks arvesse vaid piiratud ajavahemiku, mille kohta ta arvas omavat piisavalt tõendeid. Ta lisab, et kuna puudub kahtlus rikkumise toimumisest, tuleb MHTP nõue, et rikkumise varajast lõpetamist tuleb pidada kergendavaks asjaoluks, tagasi lükata.

643    Tuleb märkida, et rikkumise lõpetamine kohe, kui komisjon sekkub, kuulub suuniste punktis 3 sõnaselgelt loetletud kergendavate asjaolude hulka.

644    Siiski tuleb rõhutada, et komisjonil ei ole üldiselt kohustust lugeda rikkumise jätkamist raskendavaks asjaoluks ega ka rikkumise lõpetamist kergendavaks asjaoluks (kohtuotsus ABB vs. komisjon, punkt 213).

645    Käesolevas asjas ilmneb, et hagejatele etteheidetud rikkumise lõppemise kuupäev ehk hiljemalt september 1995 eelneb komisjoni esimesele sekkumisele või uurimisele, mis toimus jaanuaris 1997.

646    Trahvi vähendamine sellises olukorras võtaks kaks korda arvesse vastavalt suunistele trahvide arvutamisel arvessevõetavat rikkumise kestust. Täpsemalt on sellise arvessevõtmise eesmärk karistada rangemalt neid ettevõtjaid, kes rikuvad konkurentsieeskirju pikka aega, kui neid, kes rikuvad asjaomaseid sätteid lühikest aega. Trahvi vähendamine põhjusel, et ettevõtja on lõpetanud õigusrikkumise enne komisjoni esimest uurimist, tooks kaasa selle, et lühiajalise rikkumise eest vastutavad ettevõtjad saaksid kasu teist korda.

647    Otsuse põhjendusest 348 nähtub, et komisjon ei suutnud tõendada kartelli lõppemise kuupäeva. Ta märkis rikkumise lõppemiseks septembri 1995, sest tal oli dokumentaalseid tõendeid vaid kuni selle kuupäevani. Komisjon ei välistanud siiski, et salajane koostöö jätkus veel pärast seda ajavahemikku. Pärast septembrit 1995 toimunud sündmusi ei ole kõnealuste trahvide summa arvutamisel arvestatud, mistõttu kõik sellel alusel põhinevad trahvi vähendamise nõuded tuleb tagasi lükata.

648    Täiendavalt tuleb märkida, et kui tuleks analüüsida argumente, milles taotletakse trahvi vähendamist rikkumise lõppemise tõttu enne komisjoni sekkumist, ei oleks lahendus teistsugune.

649    Toetamaks oma nõuet talle määratud trahvi vähendamiseks, sest ta lõpetas rikkumise enne komisjoni sekkumist, piirdub Zicuñaga vaid komisjoni sellekohastele otsustele viitamisega.

650    Tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole komisjon seotud oma varasemate otsustega, ja veelgi enam on see nii siis, kui otsused, millele viidatakse, on kõik vastu võetud enne suuniste kohaldamist. Zicuñaga ei ole ka viidanud ühelegi enda olukorraga seotud asjaolule, mis õigustab talle määratud trahvi vähendamist rikkumise varajase lõpetamise alusel. Juba on võetud arvesse, et rikkumine, milles teda süüdistatakse, on lühem rikkumisest, mille eest peetakse vastutavaks teisi ettevõtjaid, sest rikkumise kestuse alusel talle määratud trahvi suurendamine on väiksem teistele ettevõtjale määratud suurendamisest.

651    Bolloré ja MHTP ei esita ka asjaolusid, mis tõendavad, et nad olid rikkumise lõpetamise suhtes erilises olukorras, mis õigustab nende trahvi vähendamist.

652    Zanders seevastu viitab lisaks rikkumise lõpetamisele sellele, et tal oli seoses sellega aktiivne roll. Ta viitab arvukatele faktilistele asjaoludele. Tema juht nõudis konkurentsieeskirjade ranget täitmist koosolekul, mis peeti sügisel 1995 ettevõtja juhtkonnaga. Koosolek oli tema sõnul algus olulisele konkurentsiõiguse järgimise programmile, mille raames ettevõtja töötajaid koolitati konkurentsiõiguses. International Paper’i juht saatis kevadel 1996 kirja (hagiavalduse lisa 8) kõigile ettevõtja koostööpartneritele ja kutsus neid üles järgima konkurentsieeskirju; kirja lisaks olid juhised ühenduse konkurentsiõiguse järgimise kohta. Lisaks tuleb väljaspool esitatu kohta märkida, et Zanders’i juht, kellest sai AEMCP juht 1. jaanuaril 1996, teatas sellega seoses konkurentidele – ilma mingi vääritimõistmise võimaluseta –, et Zanders „loobus” kartellist. AEMCP koosolekute arv vähenes aastal 1996 ja Zanders ei olnud enam salajastel koosolekutel esindatud.

653    Kuigi on oluline, et hageja võttis meetmeid tagamaks, et tema personal ei rikuks tulevikus uuesti ühenduse konkurentsinorme, ei mõjuta see asjaolu juba tuvastatud rikkumise olemasolu. See olukord ei kohustanud komisjoni kergendava asjaoluna vähendama hagejale määratud trahvi summat (eespool punktis 409 viidatud 28. juuni 2005. aasta otsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 373, mida Euroopa Kohus on kinnitanud apellatsioonimenetluses eespool punktis 45 viidatud kohtuotsusega LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 345). See järeldus kehtib käesolevas asjas seda enam, sest komisjon ei ole trahvide arvutamisel võtnud arvesse ajavahemikku, mille jooksul Zanders võttis väidetavalt meetmeid rikkumise lõpetamiseks.

654    Täiendavalt tuleb märkida, et Zanders’i aktiivne roll kartelli lõpetamisel eelkõige AEMCP juhina näib raskelt ühildatav tema puhtalt passiivse või käsutäitja rolliga, mis tal enda sõnul rikkumises väidetavalt oli.

655    Komisjon ei olnud oma kaalutlusõiguse raames sugugi kohustatud vähendama selle väite esitanud ettevõtjate trahvi ilmselge rikkumise lõpetamise tõttu, sõltumata sellest, kas see lõpetamine toimus enne või pärast komisjoni sekkumist.

656    Kuna käesolevas asjas oli hindade kindlaksmääramine isekopeeruva paberi valdkonnas kahtlemata ilmselge rikkumine, mille komisjon kvalifitseeris õigesti „väga raskeks” (vt eespool punktid 434–442), eksivad hagejad, kui nad heidavad komisjonile ette seda, et ta ei vähendanud nende trahvi selles rikkumises osalemise lõpetamise tõttu enne uurimise algatamist.

6.     Majanduslik olukord isekopeeruva paberi sektoris

657    Mitu hagejat (Bolloré, Zanders, Mougeot, AWA, keda toetab Belgia Kuningriik ja Koehler) heidavad komisjonile ette, et vastupidi väljakujunenud otsustuspraktikale ei võtnud ta arvesse isekopeeruva paberi sektoris valitsenud kriisi kõnealusel ajal.

658    Suuniste punkt 5 pealkirjaga „Üldised märkused” sätestab, et sõltuvalt asjaoludest tuleks arvesse võtta „selliseid objektiivseid tegureid nagu näiteks majanduskeskkonna eripära”.

659    Otsuse põhjendustest 24, 25 ja 392 nähtub, et isekopeeruva paberi turul oli struktuuriline ületootmine ja nõudluse langus elektrooniliste vahendite kasutamise tõttu. Mitu ettevõtjat kinnitasid, et nad kandsid kõnealuses ajavahemikus olulist kahju.

660    Komisjon tunnistab ise otsuse põhjenduses 392, et otsusega hõlmatud ajavahemikus „oli isekopeeruva paberi turg languses”. Ta leiab siiski põhjenduses 431, et vastuväiteteatisele antud vastustest saadud teave ja AEMCP poolt Mikulski Hall Associates’ilt tellitud aruanne (edaspidi „MHA aruanne”) ei toeta järeldust, et isekopeeruva paberi sektor oli rikkumise ajal ehk aastatel 1992–1995 sama tõsises kriisiolukorras kui valdkonnad, mida käsitleti ettevõtjate mainitud varasemates konkurentsijuhtumites.

661    Komisjon väidab, et kartellid saavad tihti alguse majanduskriisi olukorras, mistõttu asjaomase sektori majandusraskusi saab võtta arvesse vaid täiesti erandjuhtudel. Rikkumise ajavahemikku ei saa pidada eriti raskeks kriisiperioodiks. Langusfaasi algusele vaatamata püsis müük kõrgel tasemel.

662    Komisjon väidab, et küsimus võimaliku kriisi olemasolust ja selle ulatusest asjaomases sektoris tähendab temapoolset keeruliste majandusandmete hindamist, mille suhtes ühenduste kohus kontrollib vaid seda, kas menetlusnorme ja põhjendamisreegleid on järgitud, kas faktilised asjaolud täpselt kindlaks tehtud ning kas tegemist ei ole ilmse hindamisvea ja võimu kuritarvitamisega.

663    Isekopeeruva paberi sektori olukorra puhul piisab, kui tuletada meelde, et eespool punktis 93 viidatud kohtuotsuses Lögstör Rör vs. komisjon (punktid 319 ja 320) leidis Esimese Astme Kohus, et komisjonil ei ole kohustust lugeda kergendavaks asjaoluks asjaomase sektori halba finantsolukorda. Esimese Astme Kohus kinnitas veel, et kuigi komisjon võttis varasemates asjades sektori majanduslikku olukorda kergendava asjaoluna arvesse, ei tähenda see, et ta peaks selle praktika järgimist tingimata jätkama (eespool punktis 56 viidatud 10. märtsi 1992. aasta kohtuotsus ICI vs. komisjon, punkt 372). Nagu komisjon on õigesti rõhutanud, tekivad kartellid üldiselt siis, kui sektoril on raskusi. Kui lähtuda hagejate põhjendustest, tuleks trahve regulaarselt vähendada peaaegu kõigil juhtudel. Seega ei ole mõtet kontrollida, kas faktilised asjaolud käesolevas asjas ja faktilised asjaolud teistes otsustes, milles on struktuurilisi kriise arvestatud kergendava asjaoluna, olid tõesti võrreldavad (eespool punktis 496 viidatud 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 345).

664    Täiendavalt tuleb märkida, et komisjon on arvestanud isekopeeruva paberi sektori olukorda ja et hagejad ei ole tõendanud, et komisjoni analüüs turu olukorra kohta on seotud ilmse hindamisvea või võimu kuritarvitamisega. Selle kohta tuleb meelde tuletada Euroopa Kohtu praktikat (vt 11. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 42/84: Remia jt vs. komisjon, EKL 1985, lk 2545, punkt 34, ja 17. novembri 1987. aasta otsus liidetud kohtuasjades 142/84 ja 156/84, BAT ja Reynolds vs. komisjon, EKL 1987, lk 4487, punkt 62) mille kohaselt on nii, et kuigi ühenduste kohus teostab üldiselt täielikku kontrolli selle üle, kas EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud või mitte, piirdub keerulisi majanduslikke hinnanguid hõlmavate komisjoni hinnangute kohtulik kontroll tingimata kindlakstegemisega, kas menetlusnorme ja põhjendamisreegleid on järgitud ja faktilised asjaolud on täpselt kindlaks tehtud ning kas ei ole tehtud ühtki ilmset hindamisviga ega võimu kuritarvitatud (Euroopa Kohtu 28. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑7/95 P: Deere vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑3111, punkt 34).

665    Täiendavalt tuleb veel märkida, et MHA aruandest (otsuse põhjendused 25–28) nähtub, et kuigi nõudluse kasv aeglustus alates 1990/1991, toimus tõeline nõudluse langus 1995. aasta jooksul, teisisõnu otsuses märgitud rikkumise lõpu poole. Pooled ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis kummutaks need andmed. Neist andmetest saab järeldada, et isegi kui turg oli languses, langes kriisi algus kokku rikkumise lõpuga.

666    Komisjon leidis seega õigesti, et isekopeeruva paberi turu olukord ei ole kergendav asjaolu.

7.     Rikkumisest saadava kasumi puudumine ja rikkuja majanduslik olukord

667    Mitu hagejat väidavad, et rikkumise ajal said nad vähe kasumit või tekkis isegi kahjum.

668    Mougeot ja Bolloré selgitasid oma kahjumeid raske majandusliku olukorra mittearvestamise väites, mistõttu selles suhtes tuleb viidata eespool punktidele 657–666.

669    Koehler väidab, et kartellist saadud kasumi arvessevõtmise tagajärjel tuleb võtta arvesse tekkinud kahjum. Tema sõnul järeldub sellest, et komisjon oleks pidanud õigluse põhjustel vähendama talle määratud trahvi, sest tal tekkis oluline kahjum praktiliselt kogu rikkumise aja, mistõttu ta sai kartellis osalemisest üksnes väga vähe kasumit või üldse mitte.

670    Selle väitega ei saa nõustuda.

671    Esimese Astme Kohus on otsustanud tsemendi kohtuotsuses (punkt 4881), et see, et ettevõtja ei saanud rikkumisest mingit tulu, ei takista trahvi määramist, sest vastasel juhul kaotaks trahv oma hoiatava mõju. Sellest järeldub, et komisjonil ei ole kohustust trahvisumma kindlaksmääramisel tõendada, et rikkumine tõi puudutatud ettevõtjatele ebaseaduslikku tulu, ega vajadusel arvestada, et asjaomasest rikkumisest ei tekkinud kasu.

672    Tuleb lisada, nagu komisjon õigesti kinnitab, et see, et hageja esitatud arvandmetest nähtub isekopeeruva paberi sektoris rikkumise ajal kahjum, ei välista siiski, et hageja olukord oleks olnud kartelli puudumisel halvem ja et hageja on seega igal juhul saanud kartellist teatud kasumit. Koehler’i hagiavalduses esitatud arvandmete põhjal tekkis tal oluline kahjum aastal 1992, mis siiski selgelt vähenes aastal 1993. Seejärel sai hageja aastal 1994 kasumit, mille järel tekkis tal aastal 1995 uuesti kahjum, mis oli siiski väiksem kui aastal 1993. Seega ei ole välistatud, et kartell võimaldas Koehler’il oma kahjumit vähendada.

673    Sellest järeldub, et komisjon ei teinud viga, kui ta järeldas, et käesolevas asjas puuduvad kergendavad asjaolud.

H –  Väited, et koostööteatise kohaldamisel on rikutud õiguspärase ootuse, proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning lisaks on seda teatist valesti kohaldatud

674    Mitu hagejat (Zicuñaga, MHTP, Mougeot, AWA ja Koehler) kritiseerivad viisi, kuidas komisjon koostööteatist kohaldab, ja viitavad võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele.

1.     Zicuñaga

675    Zicuñaga väidab, et kord, millega trahvi vähendatakse või trahv tühistatakse komisjoniga tehtava koostöö alusel, rikub tegelikult võrdse kohtlemise põhimõtet, mis eeldab sama tegevuse eest määratava karistuse võrdsust.

676    Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi Zicuñaga üritab vaidlustada koostööteatise seaduslikkuse, ei ole ta taotlenud EÜ artikli 241 alusel, et teatist ei kohaldataks.

677    Seejärel tuleb rõhutada, et trahvisumma vähendamine haldusmenetluses tehtud koostöö tõttu on õigustatud vaid siis, kui asjaomase ettevõtja tegevus võimaldab komisjonil kergemini rikkumise tuvastada ja vajadusel selle lõpetada (eespool punktis 149 viidatud 16. novembri 2000. aasta kohtuotsus SCA Holding vs. komisjon, punkt 36). Sellest järeldub, et ei saa esineda diskrimineerimist ettevõtja, kes on otsustanud teha koostööd vabatahtlikult, ja ettevõtja vahel, kes on koostööst keeldunud, sest esimene käitub teisest erinevalt, mistõttu erinev karistus on õigustatud.

678    Selle kohta tuleb märkida, et ka Zicuñaga’l oli võimalus koostööks (vt selle kohta eespool punktis 409 viidatud 28. juuni 2005. aasta kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 419). Ta ei kasutanud seda võimalust. Seetõttu ei saa ta selles suhtes tugineda enda diskrimineerimisele.

679    Zicuñaga selle kohta esitatud väide tuleb seega tagasi lükata.

2.     MHTP

680    MHTP väidab, et komisjon rikkus õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, kui ta vähendas MHTP‑le määratud trahvi vaid 10%, kuigi MHTP on faktilisi asjaolusid ja rikkumist tunnistanud. Ta kinnitab, et ajal, kui ta tegi komisjoniga koostööd, vähendati koostööteatist kohaldavates otsustes trahvi vähemalt 20%, ja vähendamine 10% puudutas vaid neid ettevõtjaid, kes rikkumist ei tunnistanud. Ta ootas seega õiguspäraselt vähendamist 20%, sest ta loobus kaitseõiguste teostamisest ja oli enne vastuväiteteatise saatmist tunnistanud enda osalemist rikkumises.

681    Tuleb märkida, et MHTP juhtum kuulub koostööteatise punkti D kohaldamisalasse, mis sätestab, et „[k]ui ettevõtja teeb koostööd ilma, et oleks täidetud kõik [punktide] B ja C nimetatud tingimused, vähendatakse trahvisummat, mis talle oleks ilma koostööta määratud, 10–50% võrra”. See teatis täpsustab:

„Selline olukord esineb eelkõige, kui

ettevõtja esitab komisjonile enne vastuväiteteatise saatmist informatsiooni, dokumente või teisi tõendeid, mis aitavad toimunud rikkumise olemasolu kinnitada,

ettevõtja teatab komisjonile pärast vastuväiteteatise saamist, et ta ei vaidle vastu komisjoni süüdistuste aluseks olevate faktide sisulisele õigsusele.”

682    Käesolevas asjas vähendas komisjon MHTP trahvi 10% koostööteatise punkti D lõike 2 teise taande alusel seetõttu, et ta ei vaidlustanud faktide sisulist õigsust (otsuse põhjendus 458). Ta ei vähendanud trahvi koostööteatise punkti D lõike 2 esimese taande alusel. Kuigi komisjon nõustub otsuse põhjenduses 446, et MHTP edastas talle teavet enne vastuväiteteatist, rõhutab ta otsuse põhjenduses 450 järgmist:

„MHTP (Stora) vastus oli kõige ebamäärasem: ta tunnistas hindade teemal toimunud arutelusid konkurentidega, kuid väitis, et kokkuleppeid hinnatõusude kohta ei sõlmitud. Seda ebamäärast ja alusetut märkust ei saa pidada teabeks või dokumendiks, mis aitas toimunud rikkumise olemasolu kinnitada, ega õigusta seega trahvi summa vähendamist.”

683    Tuleb märkida, et MHTP ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis tõendaks, et teave, mille ta komisjonile enne vastuväiteteatise saatmist edastas, aitas toimunud rikkumise olemasolu kinnitada.

684    Mis puudutab käesoleva asja võrdlemist komisjoni varasema praktikaga, tuleb meeles pidada, et ainuüksi asjaolu, et oma varasemas otsustuspraktikas on komisjon teatava käitumise korral võimaldanud teatavat trahvi vähendamist, ei tähenda veel, et tal on kohustus vähendada trahvi proportsionaalselt sama palju sarnase käitumise hindamisel hilisemas haldusmenetluses (eespool punktis 446 viidatud kohtuotsus Mayr‑Melnhof vs. komisjon, punkt 368, ja kohtuotsus ABB vs. komisjon, punkt 239).

685    Esimese Astme Kohus piirdus kohtuotsuses ABB vs. komisjon tõdemusega, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei olnud rikutud komisjoni varasemate otsuste suhtes, ega analüüsinud neid otsuseid. Sama kohtuotsuse punktides 240–245 tehtud võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise üksikasjalik analüüs puudutab vaid erinevate kartellis osalejate olukorra võrdlust.

686    MHTP viitab eespool punktis 459 viidatud Esimese Astme Kohtu otsusele Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (punkt 1232) tõendamaks, et Esimese Astme Kohus on juba analüüsinud nõudeid, mis põhinevad ebavõrdsel kohtlemisel teiste juhtumite suhtes. Isegi kui selles kohtuotsuses seda küsimust käsitletakse, lükatakse kõnealuse kohtuotsusega tagasi argument, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet oma varasema otsustuspraktika suhtes. Esimese Astme Kohtu sõnul põhineb trahvide summa kindlaksmääramine mitmel kriteeriumil, mida tuleb hinnata juhtumi kaupa iga juhtumi asjaolude põhjal, ja asjaolu, et komisjon minevikus kohaldas teatava suurusega trahve teatavat tüüpi rikkumistele, ei saa veel võtta võimalust seda taset tõsta, kui see on vajalik konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks. See kohtuotsus ei toeta seega MHTP argumente.

687    Igal juhul tuleb märkida, et koostööteatise punktis D sisalduv vahemik on 10% kuni 50%, ning selles ei kinnitata erilisi kriteeriume vähendamise kohandamiseks selles vahemikus. Seega ei loo see õiguspärast ootust kindla suurusega vähendamisprotsendi saamiseks.

688    Esimese Astme Kohus lükkab selle väite kõigi nende kaalutluste põhjal tagasi.

3.     Mougeot

689    Tuleb meeles pidada, et vastavalt kohtupraktikale ei saa komisjon kartelli liikmete osutatud koostöö hindamisel jätta arvestamata võrdse kohtlemise põhimõtet (vt eespool punktis 496 viidatud 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 394 ja viidatud kohtupraktika). Tuleb tunnistada, et komisjonil on lai kaalutlusõigus erinevate kartelli liikmete osutatud koostöö kvaliteedi ja kasulikkuse hindamisel, ja üksnes kaalutlusõiguse piiride ilmselget ületamist saab kritiseerida.

690    Mougeot väidab, et teda on diskrimineeritud Sappi suhtes – Sappi trahvi vähendati 100% – ja et komisjon oleks pidanud kohaldama Mougeot’ suhtes koostööteatise punkti B, mis tähendab vähendamist 75%.

691    Tuleb märkida, nagu otsuse põhjendustest 436–445 nähtub, et Sappi, kes kartellist teatas, oli ainus ettevõtja, kes täitis koostööteatise punkti B kumulatiivsed tingimused. Kuna Mougeot edastas komisjonile tõendeid kartelli olemasolu kohta alles pärast seda, kui komisjon oli otsustanud läbi viia uurimise, ei või ta saada kasu punkti B kohaldamisest. Et Mougeot kuuluks punkti C kohaldamisalasse, tuleks tal täita punkti B alapunktides b–e nimetatud tingimused. Mougeot tunnistab siiski ise oma hagiavalduses, et ta ei olnud esimene ettevõtja, kes teatas komisjonile kartelliga seotud asjaoludest. Peale selle, vastupidi Sappi’le, kes teatas omal algatusel komisjonile kartellist sügisel 1996, tegi Mougeot koostööd vaid nii, et vastas komisjoni poolt märtsis 1999 talle adresseeritud informatsiooninõudele.

692    Selle kohta tuleb rõhutada, et koguni koostööteatise punkti B alapunkti b sõnastusest nähtub, et „esimene” ettevõtja ei pea olema esitanud kõiki tõendeid kartelli toimimise kõikide üksikasjade kohta, vaid piisab, kui ta esitab määravaid tõendeid. Kõnealune säte ei nõua, et esitatud tõendid oleksid iseenesest „piisavad” vastuväiteteatise koostamiseks või isegi rikkumist tuvastava lõppotsuse vastuvõtmiseks. Seetõttu üksnes asjaolu, et Mougeot suutis omakorda esitada määravaks osutunud tõendeid, mis võimaldasid komisjonil esitada tõendeid rikkumise kohta, ei võta Sappi’lt kartellist esimesena teatanud ettevõtja seisundit ega tähenda, et Mougeot’le kohaldatakse sätet, mis puudutab enne komisjoni läbiviidud uurimist kartellist esimesena teatanud ettevõtjat.

693    Komisjon tegi seega õigesti, kui ta kohaldas Mougeot’ suhtes koostööteatise punkti D. Vähendades tema trahvi sellel alusel 50% ehk sätestatud maksimaalmääras, võttis komisjon nõuetekohaselt arvesse Mougeot’ edastatud asjaolude ja kohapeal uurimise ajal tehtud koostöö tähtsuse.

4.     AWA

694    AWA väidab, et tema trahvi oleks pidanud vähendama sama palju kui Mougeot’ trahvi, sest ta võttis komisjoniga ühendust enne Mougeot’d ja tema esitatud tõendid olid Mougeot’ esitatud tõenditest kasulikumad.

695    Eespool punktis 689 viidatud kohtupraktika põhjal tuleb seega kontrollida, kas komisjon ilmselgelt ületas talle selles valdkonnas antud laia kaalutlusõigust, kui ta vähendas AWA trahvi 35% ja Mougeot’ trahvi 50%.

696    Mis puudutab komisjonile teabe esitamise ajalist järjestust, tuleb märkida, et AWA teatas tõesti oma kavatsusest teha komisjoniga koostööd enne Mougeot’d, kuid neist kahest saatis Mougeot tegelikult esimesena teavet komisjonile 14. aprillil 1999. AWA edastas teabe tegelikult 30. aprillil 1999.

697    Selle kohta tuleb rõhutada, et komisjon ei olnud kohustatud pidama otsustavaks asjaolu, et üks neist ettevõtjatest tegutses veidi kiiremini kui teised. Koostööteatisest nähtub selgelt, et sellel, et ettevõtja on määravate tõendite esitamisel esimene, on tähtsust punktide B ja C kohaldamisel. Käesolevas asjas täitis selle tingimuse Sappi (vt eespool punktid 691 ja 692). Nii AWA kui Mougeot’ suhtes kohaldatakse punkti D, mis ei sisalda ühtegi viidet sellele, et mõni ettevõtja on teinud koostööd teisest varem, ega premeeri sellist varem tegutsemist.

698    See, et AWA võis soovida teavitada kartelli teisi liikmeid oma kavatsusest teha koostööd enne kui ta võttis ühendust komisjoniga, ei ole seotud tema koostööga komisjoni suhtes.

699    Kuna AWA ja Mougeot edastasid teavet komisjonile alles pärast Sappi’t ja pärast komisjoni läbiviidud uurimist, tuleb kontrollida, kas nende edastatud teave komisjonile oli „sarnase kvaliteediga”.

700    Sellega seoses tuleb tugineda otsuse põhjendustele 447 ja 448:

„Mougeot edastas vabatahtlikult avaldusi ja esitas dokumente, mis sisaldasid üksikasjalikku teavet kartellikoosolekute kohta (mis puudutasid põhiliselt tema kodumaist turgu Prantsusmaal) ja eelkõige teavet koosolekute kuupäevadest, osavõtjatest, koosolekute päevakorrast ja sõlmitud kokkulepetest.

AWA esitas vabatahtlikult komisjonile teavet kartellikoosolekutest, täpsustades ajavahemikke, mille jooksul koosolekuid erinevates ühenduse liikmesriikides peeti, ja koosolekutel osalenud ettevõtjate nimesid. Koosolekute päevakorra kohta märkis AWA, et „mõnel koosolekul […] arutati isekopeeruva paberi hindu […] kuni teabe vahetamiseni hinnatõusudest teatamise kavatsuste kohta”.”

701    Lisaks loetleb komisjon otsuse põhjenduses 252 tõendeid kartelli kohta tervikuna. Nende hulka kuuluvad Mougeot’ ja Sappi avaldused ning tõendid „sobimatute” koosolekute kohta, mille AWA esitas komisjonile vastuses informatsiooninõudele, ning Mougeot’ ja Sappi edastatud protokollid ja üksikasjalikud avaldused siseriiklike või piirkondlike koosolekute kohta.

702    Nende põhjenduste võrdlusest nähtub, et Mougeot’ teave on üksikasjalik, mida ei ole AWA esitatud teave. Mougeot on näiteks teatanud koosolekute kuupäevad, kuid AWA teavitas vaid ajavahemikud. Isegi kui AWA avaldus ei ole sama täpne kui Mougeot’ avaldus, on AWA otsuse põhjenduse 61 kohaselt edastanud komisjonile oma vastuses informatsiooninõudele „loetelu aastatel 1992–1998 konkurentide vahel peetud „sobimatutest” (improper) koosolekutest või koosolekuseeriatest”. Selles loetelus nimetatakse koosolekuid, mis peeti kuupäevadel, mille tõendamist AWA aitas. Lisaks on AWA avaldustes hõlmatud ajavahemik pikem Mougeot’ avaldustes hõlmatud ajavahemikust. Koosolekud, mida Mougeot mainib 14. aprilli 1999. aasta avalduses (eespool punktis 165 viidatud dokument nr 7647–7655), peeti ajavahemikus 1. oktoobrist 1993 kuni suveni 1995. Salajaste koosolekute pidamise kohta saadud teabe suhtes ei ole Mougeot’ ja AWA vahel selget erinevust.

703    Mis puudutab salajastest koosolekutest osavõtjaid, ei erine Mougeot’ edastatud teave „osavõtjate kohta” AWA edastatud teabest „koosolekutel osalenud ettevõtjate kohta”. Igal juhul nähtub otsuse II lisast, et AWA avaldustest (dokument nr 7828) oli komisjonile väga palju kasu, et tõendada iga ettevõtja osalemine koosolekutel. Seda kinnitab see, et joonealustes märkustes viidatakse sellele dokumendile kõige rohkem koosolekute ja neil osalejate nimekirja toetuseks.

704    Viimaseks tuuakse otsuse põhjendustes 447 ja 448 esile see, et Mougeot’ avaldused piirduvad põhiliselt vaid „tema kodumaise turuga Prantsusmaal”, kuid AWA teave puudutab „mitmes ühenduse liikmesriigis” peetud koosolekuid. See, et paljud ettevõtjad on vaidlustanud kartelli olemasolu Euroopa tasandil, rõhutab AWA esitatud sellekohase teabe tähtsust.

705    Komisjon on seega teinud ilmse hindamisvea, kui ta vähendas Mougeot’ trahvi 50% ja AWA trahvi 35%. Isegi kui Mougeot’, erinevalt AWA‑st, on esitanud dokumente, mis on pärit kõnealusest toimumisajast, ja kuigi tema avaldused on mõnes osas üksikasjalikumad, puudutab AWA edastatud teave pikemat ajavahemikku ja hõlmab suurema geograafilise ulatuse. Seega tuleb järeldada, et AWA ja Mougeot’ koostöö komisjoniga on olnud sarnase kvaliteediga. Samuti ei saa järeldada, et nende tehtud koostöö oli erinev sellest aspektist, kui kasulik oli see komisjonile. Esimese Astme Kohtu eespool tehtud Hispaania turu analüüsist (vt eespool punktid 161–168) või enne septembrit või oktoobrit 1993 peetud AEMCP ametlike koosolekute salajase olemuse hinnangust (vt eespool punktid 256–310) nähtub, et AWA ja Mougeot’ edastatud teave kattub suures ulatuses ja moodustab koos Sappi edastatud teabega hädavajaliku tõendite kogumi kartelli toimimise mõistmiseks ja selle olemasolu tõendamiseks.

706    Sellest järeldub, et AWA väitega, et tema trahvi vähendamine koostöö alusel on ebapiisav ja diskrimineeriv, tuleb nõustuda.

707    Esimese Astme Kohus leiab oma täielikku pädevust teostades, et kuna Mougeot’ ja AWA edastatud tõendid on sama kvaliteediga, tuleb AWA trahvi tema koostöö põhjal komisjoniga vähendada sama palju kui Mougeot’ trahvi ehk 50%. AWA‑le määratud trahvi tuleb seetõttu vähendada.

5.     Koehler

708    Viimasena leiab Koehler, et komisjon ei ole tingimusteta arvestanud nii enne kui ka pärast vastuväiteteatise saatmist tehtud koostööd. Tema sõnul on võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus see, et Carrs’i, MHTP‑d ja Zanders’it koheldakse leebemalt, kuid teda mitte.

709    Otsuse põhjendused 457 ja 458 sätestavad:

„(457) Koehler kinnitab, et ta ei vaidlusta vastuväiteteatises esitatud „teatud faktilisi asjaolusid”. Koehler vaidlustab siiski olulised osad faktilisest kirjeldusest, mis puudutavad tema osalemist kartellis kogu selle kestuse jooksul. Eelkõige vaidlustab Koehler komisjoni kirjelduse kvootide ja turuosade jagamise kokkulepetest ning kontrollisüsteemi olemasolust. Komisjon järeldab sellest, et Koehler ei ole teinud komisjoniga tegelikku koostööd.

(458) Komisjon vähendab Carrs’i, MHTP ja Zanders’i trahve 10% seetõttu, et nad ei vaidlusta faktide sisulist õigsust.”

710    Koehler väidab, et ta tegi komisjoniga tingimusteta koostööd vastuväiteteatise saatmisele eelnevas ajavahemikus. Ta lisab, et „ka Koehler’i asukohas toimus 9. ja 10. detsembril 1997 läbiviidud uurimine ilma sunnita, sest juhtkonna liige [F.] andis eelnevalt oma nõusoleku”.

711    Ei saa järeldada, et pelgalt nõusoleku andmine uurimiseks tähendab tingimusteta koostööd. Koostööteatise kohaselt vähendatakse trahvi oluliselt, kui ettevõtja edastab komisjonile enne vastuväiteteatise saatmist teavet, dokumente või muid tõendeid, mis aitavad toimepandud rikkumist kinnitada. Koehler ei ole midagi sellist esitanud ega ka väitnud selle esitamist. Koehler’i argument ei saa olla seega tulemuslik.

712    Koostööteatise kohaselt võib pärast vastuväiteteatise vastuvõtmist vähendada trahvi oluliselt, kui ettevõtja teatab komisjonile, et ta ei vaidlusta nende faktide sisulist õigsust, millel komisjoni esitatud süüdistused põhinevad. Tuleb kontrollida, kas see puudutab Koehler’it, ja kontrollida seda ka teiste ettevõtjatega võrreldes, kelle suhtes seda sätet on kohaldatud.

713    Koehler on märkinud oma märkustes vastuväiteteatise kohta, et ta tunnistas üles „komisjoni nõuetekohaselt väljaselgitatud ja tõendatud faktilised asjaolud ja etteheiteid”. Ta lisas hagiavalduses, et „niivõrd, kuivõrd ta sidus need ülestunnistused tingimusega, tegi ta seda seetõttu, et ta ei pidanud vastuvõetavaks kohustust tunnistada õigeks ebaõiget üksnes selleks, et tema trahvi vähendataks”.

714    Siiski tuleb märkida, et isegi kui Koehler üritab seejärel õigustada mõnda neist tingimustest sellega, et komisjon muutis seejärel oma seisukohta, möönab ta tingimuste esitamist ja seda, et „ta muutis suhteliseks komisjoni tõdemused kvootide ja turuosade jagamise kokkulepete suhtes”. Kui Koehler lisaks nõustub, et piirkondlikul tasandil toimus teabevahetus müügikoguste kohta – vaidlustades selle Euroopa tasandil –, tõdeb ta, et tegemist oli lõppenud ajavahemikku puudutavate eranditega.

715    Lisaks väitis Koehler kohtuistungil, et vaidlustamine puudutas vaid oktoobrile 1993 eelnenud aega ja et seejärel tegi ta komisjoniga koostööd vaatamata veidi mõnedele ebaselgetele või ebamäärastele sõnastustele. Koehler’i märkustest vastuväiteteatise kohta ei nähtu siiski, et ta piiras oma vaidlustamise sõnaselgelt esimese ajavahemikuga. Vastupidi, ta selgitab oma sissejuhatavates märkustes, et ta ei vaidlusta teatud faktilisi asjaolusid ehk teisisõnu neid, mida komisjon tuvastas ja vastuväiteteatises õigesti hindas. Märkuste III osa, mis puudutab nende faktiliste asjaolude vaidlustamist, milles Koehler’it süüdistatakse, sisaldub punktis 3, mille pealkiri on „Kvootide või turuosade jagamise kokkulepete puudumine Euroopa tasandil”, ja punktis 4, mille pealkiri on „Järelevalvesüsteem puudub”. Need vaidlustamised ei ole ajaliselt piiratud ja neid ei saa pidada ebamääraseks või ebatäpseks.

716    Tuleb meeles pidada, et trahvisumma vähendamine on õigustatud vaid siis, kui asjaomase ettevõtja tegevus võimaldab komisjonil kergemini rikkumise tuvastada ja vajadusel selle lõpetada (vt Esimese Astme Kohtu 13. detsembri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑45/98 ja T‑47/98: Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3757, punkt 270 ja viidatud kohtupraktika). Komisjonil on trahvisumma vähendamisel kaalutlusõigus, nagu nähtub koostööteatise punkti D alapunkti 2 sõnastusest ja eelkõige selle sissejuhatavast fraasist „[s]elline olukord võib esineda eelkõige juhul, kui […]”. Lisaks sellele saab koostööteatise alusel trahvisumma vähendamine peamiselt olla õigustatud üksnes siis, kui esitatud informatsioon ja asjaomase ettevõtja käitumine üldisemalt annavad tunnistust temapoolsest tõelisest koostööst (eespool punktis 409 viidatud 28. juuni 2005. aasta otsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 394 ja 395).

717    Ülestunnistused, millega kaasnevad tingimused või ebaselged avaldused, ei ole siiski käsitletavad tegeliku koostööna ega kergenda komisjoni ülesannet, sest need eeldavad uurimist. See kehtib seda enam siis, kui tingimused puudutavad rikkumise kestust, müügikvoote, turuosi või teabevahetust nagu käesolevas asjas.

718    Kuna Koehler on nende tingimustega vaidlustanud palju kartelli asjaolusid või ei ole ta vähemalt aidanud komisjoni tema ülesandes kartelli uurimisel ja karistamisel, ei saa ta nõuda talle määratud trahvi olulist vähendamist seetõttu, et ta ei vaidlustanud faktide sisulist õigsust.

719    Lõpuks tuleb kontrollida, kas – nagu väidab Koehler – keeldumine vähendada tema trahvi sel põhjusel, rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, kui Carrs’i, MHTP ja Zanders’i trahvi vähendati 10%.

720    Niivõrd, kuivõrd Koehler kritiseerib nende teiste ettevõtjate suhtes kohaldatud trahvi vähendamismäära, mida võimaldati selle eest, et nad ei vaidlustanud faktilisi asjaolusid, milles neid süüdistati, ja isegi kui oletada, et komisjon vähendas teistel ettevõtjatel trahvi liiga palju, tuleb meeles pidada, et võrdse kohtlemise põhimõte peab arvestama seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt ei saa keegi enda huvides tugineda teise isiku kasuks toimepandud õigusvastasele teole (eespool punktis 468 viidatud 14. mai 1998. aasta kohtuotsus SCA Holding vs. komisjon, punkt 160; eespool punktis 446 viidatud 14. mai 1998. aasta kohtuotsus Mayr‑Melnhof vs. komisjon, punkt 334, ja eespool punktis 45 viidatud 14. mai 1998. aasta kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 367).

721    Lisaks niivõrd, kuivõrd Koehler vaidlustab selle, et trahvi ei vähendatud koostööteatise alusel, tuleb viidata eespool punktidele 708–718, millest nähtub, et lähtudes käesoleva asja olukorrast, ei saa ta seda väita.

722    Mis puudutab faktide sisulise õigsuse vaidlustamist teiste ettevõtjate poolt, kelle trahvi vähendati 10%, tuleb täiendavalt märkida, et Carrs tunnistas kartelli olemasolu ja enda osalemist kartellis kogu otsuses mainitud rikkumise aja. Ta siiski märgib, et ta osales vaid Ühendkuningriigi ja Iirimaa turge käsitlevatel koosolekutel ega olnud Euroopa tasandil tegutsenud kartellist teadlik. Seda tehes ei vaidlusta ta faktide sisulist õigsust. See, et Carrs väidab kartelli mõju piiratust, ei ole vastuolus faktide sisulise õigsuse ülestunnistamisega.

723    Koehler kinnitab Zanders’i ja MHTP kohta, et otsuse põhjendused 455 ja 456, mille kohaselt nad ei vaidlustanud faktilisi asjaolusid, ei ole kooskõlas põhjenduses 395 sisalduva tõdemusega, et MHTP ja Zanders eitasid hindade kindlaksmääramise ja müügikvootide jagamise kokkulepete kohaldamist.

724    Tuleb märkida, et otsuse põhjenduses 395 esitatud MHTP ja Zanders’i argumentide eesmärk on vaidlustada kokkulepete tõhusus, et tunnistataks rikkumise väiksemat raskusastet. Nad ei vaidlusta kartelli olemasolu ja nad ei lähe seetõttu vastuollu sellega, et faktide sisulist õigsust ei ole vaidlustatud.

725    Mis puudutab MHTP ülestunnistust, et ta osales kartellis alles alates 1992. aasta lõpust (põhjendused 270 ja 271), tuleb märkida, et komisjon arvestas seda. Otsuse põhjenduses 456 märgitakse, et „MHTP kinnitab, et ta ei vaidlusta faktilisi asjaolusid, mis on aluseks aastast 1992 kuni 1995. aasta keskpaigani kestnud rikkumise tuvastamisele”.

726    Üksnes rikkumise alguskuupäeva vaidlustanud MHTP olukord ei ole ka võrreldav Koehler’i olukorraga; Koehler esitas palju kartelli asjaolusid puudutavaid tingimusi.

727    Neis tingimustes ei ole Koehler tõendanud, et teda koheldi ebavõrdselt. Kõigist neist kaalutlustest nähtub, et komisjon tegi õigesti, kui ta ei vähendanud Koehler’ile määratud trahvi koostööteatise põhjal.

III –  AWA nõue dokumentide esitamiseks

728    AWA palub Esimese Astme Kohtul nõuda komisjonilt AWA‑le määratud trahvi arvutamist käsitlevate sisedokumentide ja kõigi otsuses mainitud dokumentide esitamist, välja arvatud 1. augustil 2000 talle edastatud dokumendid.

729    Tuleb kõigepealt meeles pidada, et kodukorra artikli 49 kohaselt võib Esimese Astme Kohus igas menetluse staadiumis ette näha kodukorra artiklites 64 ja 65 sätestatud mis tahes menetlust korraldava meetme või menetlustoimingu. Dokumentide esitamise taotlus kuulub nende hulka.

730     Selleks et võimaldada Esimese Astme Kohtul otsustada, kas see on menetluse nõuetekohase kulgemise jaoks tarvilik, peab taotluse esitanud menetlusosaline määratlema nõutavad dokumendid ja esitama kohtule vähemalt mingilgi määral tõendeid selle kohta, et taotletavast meetmest võiks vastavas kohtuastmes kasu olla (eespool punktis 256 viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punkt 93).

731    Tuleb märkida, et trahvide arvutamist käsitlevate sisedokumentide ega kõigi otsuses mainitud dokumentide – välja arvatud AWA‑le 1. augustil 2000 adresseeritud dokumendid – esitamise nõudes, nagu see on esitatud hagiavalduses, ei identifitseerita taotletud dokumente piisavalt täpselt, mis võimaldaks Esimese Astme Kohtul hinnata nende kasulikkust asja käsitlemise seisukohast.

732    Seega tuleb mõlemad taotlused jätta rahuldamata.

733    Täiendavalt tuleb märkida, et AWA ei ole tõendanud, et need dokumendid on asja käsitlemiseks vajalikud.

734    Mis puudutab AWA esitatud taotlust trahvide arvutamist käsitlevate komisjoni sisedokumentide esitamiseks, siis üksnes asjaolu, millele AWA viitab ja mille kohaselt Esimese Astme Kohus palus komisjonil esitada selliseid dokumente muu hulgas paljudes kohtuasjades, mis olid aluseks „kartongi kohtuotsustele” (eelkõige eespool punktis 483 viidatud 14. mai 1998. aasta kohtuotsus Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon), ei tõenda, et sellised dokumendid on kasulikud käesolevas asjas, ega kohusta Esimese Astme Kohut määrama samu meetmed.

735    Nagu komisjon rõhutab, eelnevad kartongi kohtuotsused suuniste kohaldamisele. Suuniste eesmärk on tagada komisjoni otsuste läbipaistvus ja erapooletus, esitades neis skeemi uue trahvi summa arvutamise meetodi kohta. Käesolevas asjas selgitatakse trahvi arvutamist üksikasjalikult otsuses, mis kohaldab selgelt suuniseid.

736    Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et komisjoni sisedokumente ei saa pooltele teatavaks teha, välja arvatud juhul, kui seda nõuavad käsitleva asja erakorralised asjaolud kaalukate tõendite kohaselt, mis pooltel tuleb esitada (Euroopa Kohtu 18. juuni 1986. aasta määrus liidetud kohtuasjades 142/84 ja 156/84: BAT ja Reynolds vs. komisjon, EKL 1986, lk 1899, punkt 11; eespool punktis 716 viidatud kohtuotsus Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, punkt 34; vt selle kohta ka Esimese Astme Kohtu 27. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑35/92: Deere vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑957, punkt 31). AWA ei ole esitanud selle kohta kaalukaid tõendeid.

737    Mis puudutab nõuet esitada kõik otsuses nimetatud dokumendid, välja arvatud AWA‑le 1. augustil 2000 adresseeritud dokumendid, märgib AWA, et selle eesmärk on vaadelda ja analüüsida tõendeid, millele komisjon otsuses tugineb.

738    Isegi kui AWA kritiseerib sisukorra kasutamiskõlbmatust (vt eespool punktid 109–117), ei ole ta vastu vaielnud sellele, et tal oli juurdepääs komisjoni toimikule haldusmenetluses. Niivõrd, kuivõrd komisjon ei kasuta otsuses ettevõtja süüdistamiseks muid dokumente kui need, millele ettevõtjal oli juurdepääs haldusmenetluses, puudub tal kohustus anda ettevõtjale juurdepääs kõigile otsuses viidatud dokumentidele (vt selle kohta eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon ja viidatud kohtupraktika).

739    Esimese Astme Kohtule esitatud taotlus puudutab kõiki dokumente, millele otsuses on viidatud, välja arvatud 1. augustil 2000 AWA‑le adresseeritud dokumente. Erinevalt kirjast, mille AWA saatis komisjonile 22. veebruaril 2002, ei täpsustata selles taotluses, et see taotlus peab eelkõige silmas vastuväiteteatise teiste adressaatide vastuseid ja PricewaterhouseCoopers’i aruannet.

740    Isegi kui nõustuda, et neid täpsustusi tuleks võtta Esimese Astme Kohtule esitatud üldise taotluse suhtes arvesse ja et taotlust, mis peab üldiselt silmas vastuväiteteatise teiste adressaatide vastuseid, saab pidada taotletud dokumente piisavalt täpselt identifitseerivaks, ei ole AWA igal juhul tõendanud nende dokumentide kasulikkust asja käsitlemisel.

741    Seega tuleb AWA poolt Esimese Astme Kohtule esitatud menetlust korraldava meetme taotlus jätta rahuldamata.

742    Kõigi nende kaalutluste põhjal tuleb jätta rahuldamata hagid, mis esitati kohtuasjades T‑109/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02 ja T‑132/02. Kohtuasjas T‑118/02 vähendatakse AWA‑le määratud trahvi 141,75 miljoni euroni. Kohtuasjas T‑136/02 vähendatakse Zicuñaga’le määratud trahvi 1,309 miljoni euroni.

 Kohtukulud

743    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama sätte lõike 3 esimese lõigu alusel võib Esimese Astme Kohus otsustada kulude jaotuse, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.

744    Kohtuasjades T‑109/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02 ja T‑132/02 on hagejad oma kohtuvaidlused kaotanud. Järelikult kannavad nad kõik kohtukulud vastavalt kostja nõudele.

745    Kuna kohtuasjas T‑118/02 rahuldati hagi osaliselt, tuleb asjaolusid hinnata õiglaselt ja otsustada, et hageja kannab kaks kolmandikku oma kohtukuludest ja kaks kolmandikku komisjoni kohtukuludest ning et komisjon kannab ühe kolmandiku oma kohtukuludest ja ühe kolmandiku AWA kohtukuludest. Kuna Belgia Kuningriik on menetlusse astuja hageja nõuete toetuseks, millega taotletakse trahvi vähendamist kergendavate asjaolude alusel isekopeeruva paberi sektori raskuste tõttu, tuleb Belgia Kuningriigil kanda ise oma kohtukulud ja mõista temalt välja vastavalt komisjoni nõudele need komisjoni kohtukulud, mis on seotud asjaomase menetlusse astumisega.

746    Kuna kohtuasjas T‑136/02 rahuldati hagi osaliselt, tuleb asjaolusid hinnata õiglaselt ja otsustada, et hageja kannab kaks kolmandikku oma kohtukuludest ja kaks kolmandikku komisjoni kohtukuludest ning et komisjon kannab ühe kolmandiku oma kohtukuludest ja ühe kolmandiku hageja kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda)

otsustab:

1.      Kohtuasjas T‑109/02: Bolloré vs. komisjon:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

2.      Kohtuasjas T‑118/02: Arjo Wiggins Appleton vs. komisjon:

–        kinnitada komisjoni 20. detsembri 2001. aasta otsuse 2004/337/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluse kohta (juhtum COMP/E‑1/36.212 ‑ Isekopeeruv paber) artikliga 3 hagejale määratud trahvi suuruseks 141,75 miljonit eurot;

–        jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata;

–        jätta hageja kohtukuludest kaks kolmandikku tema enda kanda ning mõista kaks kolmandikku komisjoni kohtukuludest välja hagejalt, jätta komisjoni kohtukuludest üks kolmandik tema enda kanda ning mõista üks kolmandik hageja kohtukuludest välja komisjonilt;

–        jätta menetlusse astuja kohtukulud tema enda kanda ning mõista menetlusse astujalt välja need komisjoni kohtukulud, mis on seotud asjaomase menetlusse astumisega.

3.      Kohtuasjas T‑122/02: Mitsubishi HiTec Paper Bielefeld vs. komisjon:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

4.      Kohtuasjas T‑125/02: Papierfabrik August Koehler vs. komisjon:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

5.      Kohtuasjas T‑126/02: M‑real Zanders vs. komisjon:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

6.      Kohtuasjas T‑128/02: Papeteries Mougeot vs. komisjon:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

7.      Kohtuasjas T‑129/02: Torraspapel vs. komisjon:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

8.      Kohtuasjas T‑132/02: Distribuidora Vizcaína de Papeles vs. komisjon:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

9.      Kohtuasjas T‑136/02: Papelera Guipuzcoana de Zicuñaga vs. komisjon:

–        kinnitada komisjoni 20. detsembri 2001. aasta otsuse 2004/337/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluse kohta (juhtum COMP/E‑1/36.212 ‑ Isekopeeruv paber) artikliga 3 hagejale määratud trahvi suuruseks 1,309 miljonit eurot;

–        jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata;

–        jätta hageja kohtukuludest kaks kolmandikku tema enda kanda ning mõista kaks kolmandikku komisjoni kohtukuludest välja hagejalt, jätta komisjoni kohtukuludest üks kolmandik tema enda kanda ning mõista üks kolmandik hageja kohtukuludest välja komisjonilt.

Vilaras                            Dehousse                            Šváby

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 26. aprillil 2007 Luxembourgis.

Kohtusekretär       Koja esimees

E. Coulon       M. Vilaras

Sisukord

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

I –  Otsuse tühistamist käsitlevad väited

A –  Haldusmenetluse kulgu käsitlevad väited

1.  Esimene väide, et rikutud on õigust olla ära kuulatud, sest haldusmenetluses ei avalikustatud dokumente, mis komisjon liigitas konfidentsiaalseks

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

2.  Teine väide, et rikutud on õigust toimikuga tutvuda, sest esitatud ei ole dokumente, mis ei sisaldu CD‑ROM‑il edastatud uurimistoimikus

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

3.  Kolmas väide, et rikutud on kaitseõigusi ja võistlevuse põhimõtet, sest vastuväiteteatis ja otsus on omavahel vastuolus

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

4.  Neljas väide, et rikutud on kaitseõigusi, õigust õiglasele kohtupidamisele ja süütuse presumptsiooni põhimõtet

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

5.  Viies väide, et juhtumi uurimisel on rikutud hea halduse põhimõtet ja otsust ei ole põhjendatud

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

6.  Kuues väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet, õigust toimikuga tutvuda ja kaitseõigusi, sest mõnda uurimistoimikus sisalduvat dokumenti oli raske leida ja selle toimiku moodustavate dokumentide loetelu on kasutuskõlbmatu

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

7.  Seitsmes väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet ja kaitseõigusi, sest otsus on hilinenult teatavaks tehtud

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

B –  Väited, et rikutud on EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53 ning komisjon on teinud hindamisvigu seoses mõnede ettevõtjate osalemisega rikkumises

1.  Bolloré olukord

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

2.  Divipa ja Zicuñaga olukord

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

Hispaania turgu puudutavate salajaste koosolekute olemasolu

Divipa ja Zicuñaga osalemine kartellis Hispaania turul

Divipa ja Zicuñaga osalemine kartellis Euroopa turul

Zicuñaga osalemine müügikvootide ja turuosade kindlaksmääramise kokkulepetes

C –  Rikkumise kestust käsitlevad väited

1.  Bolloré, MHTP, Koehler’i, Mougeot’ ja Torraspapel’i esitatud väited

a)  Hagejate osalemine rikkumises enne septembrit või oktoobrit 1993

Poolte argumendid

Otsus

Esimese Astme Kohtu hinnang

–  Väidetav salajaste koosolekute süsteem

–  Hagejate osalemine koosolekutel enne septembrit või oktoobrit 1993

b)  Mougeot’ osalemine rikkumises pärast 1. juulit 1995

2.  Divipa esitatud väide

3.  Zicuñaga esitatud väide

II –  Väited, mille eesmärk on otsuse artikli 3 esimeses lõigus kindlaks määratud trahvide tühistamine või nende vähendamine

A –  Väide, mis käsitleb kaitseõiguste ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist, sest vastuväiteteatis on trahvide suhtes ebatäielik ja ebatäpne

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

a)  Õigust olla ära kuulatud ja õiguspärase ootuse põhimõtet on rikutud, sest komisjon ei ole järginud varasemat otsustuspraktikat

b)  Rikutud on õigust olla ära kuulatud ja õiguspärase ootuse põhimõtet, sest komisjon ei ole järginud suuniseid

c)  Rikutud on õigust olla ära kuulatud, sest komisjon määras trahvi asjaolude alusel, mida ei ole vastuväiteteatises mainitud

B –  Väide, et on rikutud tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

C –  Väited, et tõendid on ebapiisavad, rikutud on süütuse presumptsiooni, proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning komisjoni järeldustes mõnede ettevõtjate osalemise kohta Euroopa kartellis on tehtud hindamisvigu

D –  Väited, et tõendid on ebapiisavad, rikutud on EÜ artiklit 253 ja määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2, rikutud on proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, trahve ei ole määratud individuaalselt, faktilised asjaolud on valesti tuvastatud, tehtud on hindamisvigu ja rikkumise raskusastme hindamisel on rikutud õigusnorme

1.  Rikkumise laad

2.  Rikkumise konkreetne mõju

3.  Kartelliosaliste liigitamine trahvisummade kindlaksmääramiseks

a)  Võrdlusaasta valik

b)  Vale kogukäibe arvessevõtmine

c)  Komisjoni meetodi kohaldamise ebaproportsionaalne tulemus

Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

4.  Trahvi suurendamine hoiatava mõju eesmärgil

E –  Rikkumise kestust käsitlevad väited

F –  Väide, et rikutud on proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning tehtud on faktiline hindamisviga

1.  Faktiline hindamisviga

2.  Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine

3.  Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

G –  Väited, et rikutud on EÜ artiklit 253 ja määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2 ning proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, trahve ei ole määratud individuaalselt, trahve käsitlevaid suuniseid on tõlgendatud liiga kitsalt, tehtud on ilmseid hindamisvigu, mis tulenevad teatud kergendavate asjaolude arvesse võtmata jätmisest

1.  Puhtalt passiivne või käsutäitja roll rikkumises

2.  Rikkumise toime pannud ettevõtja suurus ja mõju turule

3.  Tegevus turul rikkumise toimepanemise ajal

4.  Ähvarduste ja surve olemasolu

5.  Rikkumise lõpetamine

6.  Majanduslik olukord isekopeeruva paberi sektoris

7.  Rikkumisest saadava kasumi puudumine ja rikkuja majanduslik olukord

H –  Väited, et koostööteatise kohaldamisel on rikutud õiguspärase ootuse, proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning lisaks on seda teatist valesti kohaldatud

1.  Zicuñaga

2.  MHTP

3.  Mougeot

4.  AWA

5.  Koehler

III –  AWA nõue dokumentide esitamiseks

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keeled: hispaania, saksa, inglise ja prantsuse.