KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MICHAL BOBEK
esitatud 13. aprillil 2016 (1)
Kohtuasi C‑226/15 P
Apple and Pear Australia Ltd
Star Fruits Diffusion
versus
EUIPO
Apellatsioonkaebus – Ühenduse kaubamärk – Vastulause registreerimisele – EUIPO neljanda apellatsioonikoja otsus – Varasemal ühenduse kaubamärgil põhinev õiguste rikkumist käsitlev hagi ühenduse kaubamärkide kohtus – Suhe menetluste vahel – Kohtuotsuse seadusjõud – Lojaalne koostöö
I. Sissejuhatus
1. Apple and Pear Australia Limited (APAL) ja Star Fruits Diffusion („apellandid“) on Pink Lady õunu tähistava kolme ühenduse kaubamärgi kaasvaldajad. Apellandid algatasid kaks menetlust, et keelataks sõnalise tähise „English pink“ kasutamine Carolus C.BVBA („Carolus“) poolt. Esiteks esitasid nad vastulause sõnalise tähise „English pink“ ühenduse kaubamärgina registreerimisele, millise taotluse esitas Carolus Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) (varem Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)). Teiseks esitasid nad ühenduse kaubamärkide kohtule hagi Caroluse vastu ühenduse sõnamärgi „Pink Lady“ rikkumise kohta. Nimetatud menetlustes tehti kaks erinevat otsust varasema ühenduse sõnamärgi „Pink Lady“ ja sõnalise tähise „English pink“ segiajamise tõenäosuse kohta.
2. Käesolev apellatsioonkaebus tõstatab muu hulgas olulise põhimõttelise küsimuse: millises ulatuses on EUIPO ühenduse kaubamärgi registreerimisele esitatud vastulause menetluses otsuse tegemisel seotud ühenduse kaubamärkide kohtu tehtud jõustunud otsusega varasema registreeritud ühenduse kaubamärgi rikkumist käsitlevas menetluses?
II. Õigusraamistik
3. Euroopa Liidu lepingu (ELL) artikli 4 lõige 3 sätestab: „Kooskõlas lojaalse koostöö põhimõttega abistavad liit ja liikmesriigid täielikus vastastikuses austuses üksteist aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel.“
4. Ühenduse kaubamärgi määruse(2) põhjendused 16 ja 17 on sõnastatud järgmiselt:
„(16) Ühenduse kaubamärkide kehtivust ja rikkumist käsitlevad otsused peavad jõustuma kogu ühenduses ja hõlmama kogu ühenduse territooriumi, sest ainult nii saab vältida vastuoluliste otsuste tegemist kohtutes ja ametis ning tagada, et ühenduse kaubamärgi ühtsust ei kahjustata. Eeskirju, mis sisalduvad nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 (kohtualluvuse, vaidlustamise ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) sätetes, tuleks kohaldada kõigi ühenduse kaubamärgiga seotud õigustoimingute suhtes, kui käesoleva määrusega ei nähta ette erandeid nimetatud eeskirjadest.
(17) Samu toiminguid ja samu isikuid käsitlevates kohtuasjades ühenduse kaubamärgi ja paralleelsete siseriiklike kaubamärkide kohta tuleks vältida vastandlikke otsuseid. Kui hagid esitatakse samas liikmesriigis, sõltub vastakate otsuste vältimise viis siseriiklikust menetluskorrast, mille kohaldamist käesolev määrus ei piira, kui aga hagid esitatakse eri liikmesriikides, on otstarbekas kohaldada eespool nimetatud määruses (EÜ) nr 44/2001 pooleli olevaid kohtuasju ja nendega seotud toiminguid käsitlevatest eeskirjadest tulenevaid sätteid.“
5. Ühenduse kaubamärgi määruse artikli 56 lõike 3 kohaselt „tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlust ei võeta vastu, kui liikmesriigi kohus on samas küsimuses, sama hagi alusega ja samade poolte vahelises vaidluses juba otsuse teinud ning see kohtuotsus on jõustunud“.
6. Ühenduse kaubamärgi määruse artikli 94 lõige 1 näeb ette, et „[k]ui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse ühenduse kaubamärkide ja ühenduse kaubamärgi taotluste ning ühenduse kaubamärkide ja siseriiklike kaubamärkide põhjal algatatud samaaegsete ja üksteisele järgnevate kohtuasjade suhtes määrust (EÜ) nr 44/2001.“
7. Ühenduse kaubamärgi määruse artikkel 96 näeb ette:
„Ühenduse kaubamärkide kohtute ainupädevusse kuuluvad:
(a) hagid seoses ühenduse kaubamärkide õiguste rikkumisega ja, kui need on siseriiklike õigusaktidega lubatud, hagid seoses õiguste rikkumise ohuga;
[…]
d) vastuhagid ühenduse kaubamärgi tühistamiseks või kehtetuks tunnistamiseks artikli 100 kohaselt.“
8. Ühenduse kaubamärgi määruse artikkel 100 sätestab:
„[…]
2. Ühenduse kaubamärkide kohus lükkab tagasi tühistamist või kehtetuks tunnistamist käsitlevad vastuhagid, kui sama teemat ja sama hagi alust ning samu osapooli käsitlev otsus on jõustunud.
[…]
7. Ühenduse kaubamärkide kohus, kus arutatakse vastuhagi ühenduse kaubamärgi tühistamiseks või kehtetuks tunnistamiseks, võib peatada menetluse ühenduse kaubamärgi omaniku taotlusel ja pärast teiste poolte ärakuulamist ning paluda, et kostja esitaks ametile tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotluse ameti määratava tähtaja jooksul. Kui taotlust tähtaja jooksul ei esitata, menetlus jätkub; vastuhagi loetakse tagasivõetuks. Kohaldatakse artikli 104 lõiget 3.“
9. Ühenduse kaubamärgi määruse artikkel 104 sätestab:
„1. Kui menetluse jätkamiseks ei ole erilisi põhjusi, peatab artiklis 96 nimetatud hagi, välja arvatud rikkumise puudumise tuvastamise nõuet menetlev ühenduse kaubamärkide kohus omal algatusel pärast poolte ärakuulamist või ühe poole taotlusel pärast teiste poolte ärakuulamist menetluse, kui ühenduse kaubamärgi kehtivus on vastuhagiga juba vaidlustatud teises ühenduse kaubamärkide kohtus või kui ametile on esitatud tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlus.
2. Kui menetluse jätkamiseks ei ole erilisi põhjusi, peatab tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlust arutav amet omal algatusel pärast poolte ärakuulamist või ühe poole taotlusel pärast teiste poolte ärakuulamist menetluse, kui ühenduse kaubamärgi kehtivus on vastuhagiga juba vaidlustatud ühenduse kaubamärkide kohtus. Kui aga ühenduse kaubamärkide kohtus toimuva menetluse pool seda nõuab, võib kohus pärast teiste menetluspoolte ärakuulamist menetluse peatada. Sellisel juhul jätkab amet oma peatatud menetlust.“
10. Ühenduse kaubamärgi määruse artikkel 109 sätestab:
„1. Kui eri liikmesriikide kohtutele on seoses rikkumisega esitatud samal alusel ja samu pooli hõlmavad hagid, kusjuures ühe hagi aluseks on ühenduse kaubamärk ja teise hagi aluseks siseriiklik kaubamärk:
(a) loobuvad kohtud omal algatusel pädevusest selle kohtu kasuks, kellele hagi on esitatud esimesena, kui asjaomased kaubamärgid on identsed ja kehtivad identsete kaupade või teenuste puhul. Kohus, kes peaks pädevusest loobuma, võib menetluse peatada, kui teise kohtu pädevus on vaidlustatud;
(b) kohus, kellele ei esitatud hagi esimesena, võib peatada oma menetluse, kui asjaomased kaubamärgid on identsed ja kehtivad sarnaste kaupade või teenuste puhul või kui asjaomased kaubamärgid on sarnased ja kehtivad identsete või sarnaste kaupade või teenuste puhul.
(2) Ühenduse kaubamärgi rikkumisega seotud hagi menetlev kohus ei rahulda hagi, kui identsete kaupade või teenuste puhul kehtiva identse siseriikliku kaubamärgi põhjal ning samu pooli hõlmavas asjas on tehtud jõustunud kohtuotsus.
(3) Siseriikliku kaubamärgi rikkumisega seotud hagi menetlev kohus ei rahulda hagi, kui identsete kaupade või teenuste puhul kehtiva identse ühenduse kaubamärgi põhjal ning samu pooli hõlmavas asjas on tehtud jõustunud kohtuotsus.“
III. Asjaolud ja menetlus
11. Apellandid on kolme Pink Lady õunu tähistava ühenduse kaubamärgi kaasvaldajad. Üks neist on sõnaline tähis ja teised kaks on kujutismärgid. Carolus on Belgia ettevõtja, kes taotleb sõnalise tähise „English pink“ registreerimist ühenduse kaubamärgina oma õunasordile. „English pink“ on 2009. aastast alates omanud Beneluxi kaubamärgi staatust ja selle omanik on Carolus.
12. Carolus esitas 13. oktoobril 2009 EUIPOle taotluse registreerida ühenduse kaubamärgina sõnaline tähis „English pink“. Pärast seda taotlust algatasid apellandid kaks erinevat liiki menetlust Caroluse vastu, et kaitsta oma olemasolevaid ühenduse kaubamärke.
13. Esmalt esitasid apellandid 20. aprillil 2010 EUIPOle ühenduse kaubamärgi määruse artikli 8 lõike 1 punkti b ja lõike 5 alusel vastulause „English pink“ registreerimisele.
14. Teiseks esitasid apellandid 8. juunil 2010 Caroluse vastu Tribunal de commerce de Bruxelles’ile (Brüsseli kaubanduskohus) kui ühenduse kaubamärkide kohtule kaubamärgi rikkumist käsitleva hagi. Apellandid väitsid, et sõnalise tähise „English pink“ kasutamine on ebaseaduslik, sest tingib segiajamise tõenäosuse varasema ühenduse sõnamärgiga „Pink Lady“. Seega taotlesid nad Carolusele kuuluva Beneluxi kaubamärgi „English pink“ kehtetuks tunnistamist.
15. Need kaks menetlust lõppesid kahe erineva otsusega ühenduse sõnamärgi „Pink Lady“. ja sõnalise tähise „English Pink“ segiajamise tõenäosuse kohta, mille võtsid vastu EUIPO ja Tribunal de commerce de Bruxelles (Brüsseli kaubanduskohus).
16. Ühest küljest jättis EUIPO vastulausete osakond 27. mail 2011 hagejate vastulause rahuldamata. Ta leidis, et sõnalise tähise „English pink“ ja ühenduse sõnamärgi „Pink Lady“ segiajamine ei ole tõenäoline.
17. Teisalt otsustas Tribunal de commerce de Bruxelles (Brüsseli kaubanduskohus) 28. juunil 2012, et sõnalise tähise „English pink“ kasutamine tingis varasema ühenduse sõnamärgiga „Pink Lady“ segiajamise tõenäosuse. Sellest tulenevalt tunnistas kohus Beneluxi kaubamärgi „English Pink“ kehtetuks, andis Carolusele korralduse viivitamatult lõpetada tähise „English pink“ kasutamine Euroopa Liidus ja mõistis Caroluselt hagejate kasuks välja ühekordse maksena 5000 EUR.
18. 2012. aasta suvel saatsid apellandid EUIPOle mitu kirja, milles teavitasid teda Tribunal de commerce de Bruxelles’i (Brüsseli kaubanduskohus) otsusest.
19. EUIPO neljas apellatsioonikoda jättis 29. mai 2013. aasta otsusega vastulausete osakonna otsuse peale esitatud kaebuse üle otsustamisel hagejate nõuded rahuldamata, osutamata seejuures Tribunal de commerce de Bruxelles’i (Brüsseli kaubanduskohus) otsusele.
20. Seejärel esitasid kaebajad Üldkohtule EUIPO apellatsioonikoja otsuse peale hagi. Nende peamine nõue oli, et Üldkohus muudaks vaidlustatud otsust nii, et vastulause kaubamärgi „English pink“ registreerimisele rahuldataks. Teise võimalusena palusid nad EUIPO apellatsioonikoja otsus tühistada.
IV. Üldkohtu vaidlustatud otsus ja menetlus Euroopa Kohtus
21. Üldkohus tühistas 25. märtsi 2015. aasta otsusega(3) EUIPO neljanda apellatsioonikoja otsuse. Ülejäänud osas jättis Üldkohus hagi rahuldamata.
22. Üldkohus leidis eelkõige, et Tribunal de commerce de Bruxelles’i (Brüsseli kaubanduskohus) otsust ei saa pidada seadusjõuliseks kohtuotsuseks EUIPO neljanda apellatsioonikoja hilisema otsuse suhtes. Üldkohus leidis, et menetluse ese ja alus EUIPO apellatsioonikojas ja Tribunal de commerce de Bruxelles’is (Brüsseli kaubanduskohus) ei ole identsed. Seega ei olnud Tribunal de commerce de Bruxelles’i (Brüsseli kaubanduskohus) otsus apellatsioonikoja jaoks siduv.
23. Üldkohus tühistas siiski apellatsioonikoja otsuse, sest apellatsioonikoda ei võtnud Tribunal de commerce de Bruxelles’i (Brüsseli kaubanduskohus) otsust üldse arvesse ega hinnanud selle otsuse võimalikku mõju vastulausemenetluse tulemusele. Samas keeldus Üldkohus EUIPO otsust muutmast. Üldkohus märkis, et tal ei ole tuvastatud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel võimalik kindlaks teha, millise otsuse oleks apellatsioonikoda pidanud tegema. Ta ei saa seetõttu asendada EUIPO apellatsioonikoja hinnagut enda hinnanguga.
24. Käesolevas apellatsioonkaebuses vaidlustavad apellandid Üldkohtu otsuse kolme peamise väitega.
25. Esimene väide on jagatud seitsmeks osaks. Need võib kokku võtta järgmiselt: apellandid väidavad, et Üldkohus kohaldas vääralt õigusnormi, asudes seisukohale, et Tribunal de commerce de Bruxelles’i (Brüsseli kaubanduskohus) jõustunud otsus ei olnud juba iseenesest piisav, et määrata kindlaks, millise otsuse oleks apellatsioonikoda tegema pidanud. Kuigi ühenduse kaubamärgi määrus sellekohast sõnaselget sätet ei sisalda, oli ühenduse kaubamärkide kohtu otsus kaebajate arvates kohtuotsusena EUIPOle siduv. Veel väidavad nad, et kaks menetlust, nimelt vastulausemenetlus EUIPOs ja rikkumismenetlus Tribunal de commerce de Bruxelles’is (Brüsseli kaubanduskohus) olid identsed, sest kummagi puhul oli tegemist sama aluse, eseme ja samade pooltega. Apellandid väidavad, et EUIPO otsuse seaduslikkust oleks tulnud kontrollida mitte üksnes ühenduse kaubamärgi määruse alusel, vaid eelkõige lähtudes liidu õiguse üldpõhimõtetest nagu kohtuotsuse seadusjõu põhimõte.
26. Apellantide teise väite kohaselt rikub järeldus, et ühenduse kaubamärkide kohtu otsus ei olnud EUIPOle siduv, nende õiguspärast ootust ja on vastuolus õiguskindluse ja hea halduse üldpõhimõttega.
27. Apellantide kolmanda väite kohaselt rikkus Üldkohus apellatsioonikoja otsuse muutmata jätmisega ühenduse kaubamärgi määruse artikli 65 lõiget 3.
V. Hinnang
28. Kuigi apellatsioonkaebuse väidetena eraldi esitatud, on esimene ja teine väide omavahel tihedalt seotud. Mõlemad vaidlustavad erineva nurga alt Üldkohtu järelduse, et Tribunal de commerce de Bruxelles’i (Brüsseli kaubanduskohus) otsus ei ole seadusjõuga kohtuotsus ja seega EUIPO apellatsioonikojale siduv. Seepärast käsitlen hagi esimest ja teist väidet A-osas koos enne kui asun B-osas tegelema kolmanda väitega.
A. Esimene ja teine väide
29. Kohtuotsuse seadusjõu põhimõte on vajalik iga sidusa õiguskorra jaoks. Kohus (ja mõnel juhul ka haldusorgan), kes menetleb asja, milles lõplik otsus on juba tehtud ja jõustunud, peab oma pädevusest loobuma. Sellise menetlusliku takistuse tekkimiseks peavad siiski esimese ja teise asja menetlused olema identsed. Käesoleval juhul võib kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet kohaldada kui rikkumismenetlus Tribunal de commerce de Bruxelles’is (Brüsseli kaubanduskohus) ja EUIPOle registreerimisele esitatud vastulause menetlus on identsed.
30. Seega on käesoleva apellatsioonkaebuse puhul võtmeküsimuseks menetluste identsuse kindlaks tegemine vastavalt ühenduse kaubamärgi määrusele.
1. Menetluste identsus ja kohtuotsuse seadusjõud
31. Ühenduse kaubamärgi määrus püüab ära hoida vastuoluliste otsuste tegemist ühenduse kaubamärkide kohtute, siseriiklike asutuste või EUIPO poolt, kindlustades sellega, et ühenduse kaubamärgi ühtsust ei kahjustata.(4) See eesmärk väljendub määruse mitmes menetluslikes sätetes, mille eesmärk on vältida võimalikke vastukäivaid otsuseid.
32. Kohtuotsuse seadusjõu põhimõte kajastub ühenduse kaubamärgi määruse artikli 56 lõikes 3 ja artikli 100 lõikes 2. Need sätted näevad ette menetluste identsuse kriteeriumid ja identsuse tuvastamise tagajärjed.
33. Ühenduse kaubamärgi määruse artikkel 56 lõige 3 näeb ette, et EUIPOle esitatud tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlust ei võeta vastu kui liikmesriigi kohus on samas küsimuses, sama hagi alusega ja samade poolte vahelises vaidluses juba otsuse teinud ning see kohtuotsus on jõustunud.
34. Sarnaselt on ühenduse kaubamärgi määruse artikli 100 eesmärk vältida olukordi, milles nii EUIPO kui ühenduse kaubamärkide kohus peaksid mõlemad hindama sama ühenduse kaubamärgi kehtivust. Eriti artikli 100 lõige 2 nõuab, et ühenduse kaubamärkide kohus lükkaks tagasi tühistamist või kehtetuks tunnistamist käsitlevad vastuhagid, kui sama hagi eset ja alust ning samu osapooli käsitlev EUIPO otsus on jõustunud.
35. On selge, et kumbki neist sätetest ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Siiski annavad need sätted esialgse määratluse selle kohta, mida kujutab endast menetluste identsus ühenduse kaubamärgi määruse tähenduses. Kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte kohaldumiseks vajalik identsus koosneb kolmest elemendist: sama ese, sama alus ja samad pooled.(5)
36. Selline arusaam menetluste identsusest ei hõlma üksnes ühenduse kauabamärgi määrust. Seda võib leida ka muudest liidu õiguse valdkondadest nagu ühenduse disainilahenduse määrusest(6), või mis veel olulisem, määrusest nr 44/2001.(7)
37. Ühenduse kaubamärgi määruse alusel menetluste identsusest tulenevate tagajärgede osas on kohutotsuse seadusjõud seotud esimese, kas kohtuotsuse vormis või EUIPO haldusotsuse vormis otsusega. Seega tuleb järgnevad nõuded samade poolte vahel, mille ese ja alus on sama, lugeda vastuvõetamatuks või tagasi lükata.
38. Tuleb siiski lisada, et ühenduse kaubamärgi määrus ei tegele üksnes nende olukordadega, kus on olemas kõik kolm identsuse elementi (sama ese, alus ja samad pooled), mis loovad kohtuotsuse seadusjõu eelduse. Määrus sisaldab mitmeid muid sätteid, mille eesmärk on ühenduse kaubamärgi süsteemis vasturääkivate otsuste tegemise vältimine, isegi kui rangelt võttes ei ole tegemist kõigi kolme menetluse identsuse elemendiga.
39. Esiteks kohustab ühenduse kaubamärgi määruse artikkel 104 „Erisätted seotud hagide kohta“ ühenduse kaubamärkide kohtuid ja EUIPOt juhul, kui menetluse jätkamiseks ei ole erilisi põhjusi, peatama menetluse, kui ühenduse kaubamärgi kehtivus on vastuhagiga juba vaidlustatud teises ühenduse kaubamärkide kohtus või kui EUIPOle on esitatud tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlus.
40. Nii ühenduse kaubamärgi määruse artikli 104 pealkirjast kui sisust ilmneb, et see reguleerib ainult olukordi, kus ei ole tegemist menetluste identsusega eeltoodud tähenduses. See säte käsitleb sõnaselgelt seotud hagisid, mitte identseid hagisid. See sõnastus näitab, et kõnesolevad hagid on erinevad, kuigi ühenduse kaubamärgi kehtivuse küsimusega on tegemist mõlema menetluse puhul.
41. Teiseks käsitleb ühenduse kaubamärgi määruse artikkel 109 seotud hagisid selliste samaaegsete ja üksteisele järgnevate tsiviilasjade puhul, mille aluseks on ühenduse kaubamärgid ja siseriiklikud kaubamärgid. See sätestab, et kui eri liikmesriikide kohtutele on seoses rikkumisega esitatud samal alusel ja samu pooli hõlmavad hagid, kusjuures ühe hagi aluseks on ühenduse kaubamärk ja teise hagi aluseks siseriiklik kaubamärk, siis peavad kohtud omal algatusel loobuma pädevusest selle kohtu kasuks, kellele hagi on esitatud esimesena või olukorrast sõltuvalt võivad peatada menetluse. Samuti ei rahulda rikkumist menetlev kohus hagi, kui samal alusel ning samu pooli hõlmavas asjas on tehtud jõustunud kohtuotsus siseriikliku või ühenduse kaubamärgi põhjal.
42. Vastavalt artiklile 109 ei saa seega pool, kes ei nõustu kohtuotsusega, algatada sama asja teist korda sama vastaspoole suhtes isegi juhul, kui tegemist ei ole sama esemega, sest formaalselt põhineks uus hagi siseriikliku kaubamärgi asemel ühenduse kaubamärgil või vastupidi.
43. Mõlemad eelmainitud artiklid viitavad sellele, et peale täielikult identsete menetluste, mille puhul on tegemist sama eseme, sama aluse ja samade pooltega, hõlmab ühenduse kaubamärgi määrus ka olukordi, kus paralleelsed või üksteisele järgnevad ühenduse kaubamärgiga seotud vaidlused sisu poolest olulisel määral kattuvad. Määrus tunnistab seega ühelt poolt ühenduse kaubamärkide ja teiselt poolt siseriiklike kaubamärkide toime omavahelist seost.
44. Ka need põhimõtted ei ole ühenduse kaubamärgi määrusele ainuomased, vaid esinevad muudeski liidu õiguse valdkondades. Menetluse peatamise mehhanismid ja isegi pädevusest loobumine eksisteerivad ka määruses nr 44/2001, millele viitavad selgelt ühenduse kaubamärgi määruse põhjendused 16 ja 17 koostoimes artikliga 94. Eelnimetatud määrus võib seega pakkuda lähimat võimalikku analoogiat ühenduse kaubamärgi määrusega seoses kohtuotsuse seadusjõu ja seotud menetlustega.
45. Määruse nr 44/2001 artikkel 27 näeb ette järgmist: „1. Kui eri liikmesriikide kohtutes algatavad sama eseme ja alusega hagide põhjal menetlusi ühed ja samad pooled, peatab see kohus, kellele hagi esitati hiljem, poolelioleva menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena. 2. Kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kuhu pöörduti esimesena, loobub kohus, kuhu pöörduti hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks.“
46. Määruse nr 44/2001 artikkel 28 on järgmine: „1. Kui eri liikmesriikide kohtutes on lahendamisel seotud menetlused, võivad kõik kohtud peale kohtu, kuhu pöörduti esimesena, oma menetlused peatada. […] 3. Käesoleva artikli tähenduses loetakse menetlused seotuks, kui nad on sedavõrd tihedalt seotud, et eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks oleks soovitav neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos.“(8)
47. Määruse nr 44/2001 artiklite 27 ja 28 kohaselt on kohtute pädevus selgelt jaotatud. Esiteks peab menetluste identsuse puhul iga kohus – välja arvatud kohus, kelle poole esimesena pöörduti – loobuma oma pädevusest selle kohtu kasuks, kelle poole esimesena pöörduti. Teiseks jäetakse muud liiki menetluste puhul, mis ei ole küll identsed, kuid on tihedalt seotud, kohtule kaalututlusõigus otsustada, kas peatada menetlus, kuni toimub menetlus kohtus, kelle poole esimesena pöörduti.
48. Kokkuvõtvalt võib ühenduse kaubamärgi määruse kohaselt eristada kahte olukorda, sõltuvalt sellest, millisel määral on menetlused omavahel seotud. Esiteks tuleb ette ühenduse kaubamärgi määruse (ja analoogiliselt määruse nr 44/2001 artiklis 27) artikli 56 lõikes 3 ja artiklis 100 kirjeldatud olukordi. Tegemist on menetluse identsuse juhtumitega, so juhtumitega, mille puhul on olemas identsuse kolm elementi: sama ese, sama alus ja samad pooled. Kui need elemendid on ühel ajal olemas, on olemas alus kohtuotsuse seadusjõu kohaldamisele. Selle tagajärjel peab iga kohus või haldusastus nagu EUIPO, kelle poole ei pöördutud esimesena, oma pädevusest loobuma või menetluse peatama.
49. Isegi kui menetlused ei ole täielikult identsed, on teiseks olemas lõdvemini seotud või ühendatud menetluste kategooria, nagu olukorrad, mis on välja toodud ühenduse kaubamärgi määruse artiklis 104, artikli 109 lõike 1 punktis b ja artikli 109 lõigetes 2 ja 3 (ja jälle analoogia põhjal määruse nr 44/2001 artiklis 28). Lõdvema kategooriaga hõlmatud olukordade puhul on otsust tegeval asutusel kaalutlusõigus peatada käimasolev menetlus ja oodata ära selle asutuse otsus, kelle poole esimesena pöörduti.
2. Menetluste identsus käesolevas asjas
50. Eeltoodut arvesse võttes asun nüüd hindama käesolevat juhtumit.
51. Käesolevas asjas on tegemist erilise menetlusliku olukorraga, mis ei ole ühenduse kaubamärgi määruse ühegi sättega hõlmatud: ühelt poolt varasemat ühenduse kaubamärki ja siseriikliku kaubamärki käsitleva ühenduse kaubamärkide kohtus toimuva rikkumismenetluse suhe teiselt poolt vastulausemenetlusse EUIPOs, milles tuginetakse samale varasemale ühenduse kaubamärgile ja samale tähisele siseriikliku kaubamärgina, mida soovitakse ühenduse tasandil registreerida.
52. Vaatamata sellist olukorda reguleeriva konkreetse sätte puudumisele ühenduse kaubamärgi määruses endas, eeldab kohtuotsuse seadusjõu kohaldamine identsuse tuvastamist rikkumisega seotud menetluse ja vastulausemenetluse vahel.
53. Käeoleval juhul ei ole see nii. Minu arvates on Üldkohus õigesti järeldanud, et mõlemad eri liiki menetlused ei ole identsed ja järelikult ei olnud Tribunal de commerce de Bruxelles’i (Brüsseli kaubanduskohus) otsus EUIPOle siduv.
54. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65 märkis Üldkohus, et „kuigi Tribunal de commerce de Bruxelles’i ja EUIPO menetluse pooled olid samad, olid vastavas kohtus ja EUIPOs uuritud asjade ese – nimelt vastavad nõuded – seevastu erinevad“. Belgia kohtu menetluses olnud rikkumise peale esitatu hagi ese oli Beneluxi kaubamärgi English Pink tühistamine ning selle kaubamärgi liidu territooriumil kasutamise keelamine, samas kui EUIPO menetluse ese oli vastulause ühenduse kaubamärgi English pink registreerimisele.
55. Lisaks sellele märkis Üldkohus punktis 66, et „alused – see tähendab nende nõuete põhjendused – olid kahes kõnealuses asjas samuti erinevad. Esiteks põhjendati [T]ribunal de commerce de Bruxelles’i menetluses hageja [nõuet keelata] […] ühenduse kaubamärkide rikkumine, määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 1 punktidega b ja c. Beneluxi kaubamärgi English Pint kehtetuks tunnistamise nõude põhjendus tugines […] Beneluxi intellektuaalomandi […] kokkuleppe artiklile 2.3 ja artikli 2.28 lõike 3 punktile b. Nimetatud kohus tuvastas kõnealuste ühenduse kaubamärkide rikkumise. Nii otsustas ta Beneluxi kaubamärgi English Pink tühistada ning keelata selle tähise kasutamine kogu liidu territooriumil. [Seevastu] esitasid hagejad EUIPO vastava menetluse raames uue ühenduse kaubamärgi registreerimisele vastulause ning tuginesid selleks määruse nr 207/2009 muudele sätetele, nimelt artikli 8 lõike 1 punktile b ning lõikele 5.“
56. Nagu Üldkohus õigesti märgib, ei olnud seega tegemist eseme ega aluse identsusega.
57. Mis esmalt puutub esemesse,(9) siis on rikkumist käsitleval hagil ja vastulausemenetlusel mõnevõrra erinev eesmärk. Ühest küljest võib varasema ühenduse kaubamärgi omanik esitada rikkumist käsitleva hagi ühenduse kaubamärkide kohtule sellise tähise kasutaja vastu, mis põhjustab segiajamise tõenäosuse ühenduse kaubamärgiga, et saavutada sellise kahjuliku mõjuga kasutamise keelamine kogu Euroopa Liidu ulatuses. Vastulausemenetlus teiselt poolt on seotud tähise ühenduse kaubamärgina registreerimise menetlusega EUIPOs. Selle menetluse eesmärk on takistada registreerimist, mis on haldusakt. Kuigi mõlemal menetlusel on mitmeid ühiseid tunnuseid, ei ole need seega identsed.(10)
58. See on nähtav ka praeguses juhtumis esitatud nõuete puhul: Tribunal de commerce de Bruxelles’ile (Brüsseli kaubanduskohus) esitatud nõude konkreetne eesmärk oli kahe Beneluxi kaubamärgi kehtetuks tunnistamine. Vastulause menetluse eesmärk EUIPOs oli takistada uue ühenduse kaubamärgi registreerimist.
59. Teiseks kohaldavad ühenduse kaubamärkide kohtud ja EUIPO nõude aluse osas erinevaid eeskirju. Kui käesolevas asjas kohaldas esimene neist Beneluxi märgi „English Pink“ tühistamisel ühenduse kaubamärgi määrust ja ka siseriiklikku / Beneluxi seadust, siis kohaldas teine üksnes ühenduse kaubamärgi määrust.(11)
60. Lisaks ei kohaldanud EUIPO ja Tribunal de commerce de Bruxelles (Brüsseli kaubanduskohus) ühenduse kaubamärgi määruse samu sätteid. Tribunal de commerce de Bruxelles (Brüsseli kaubanduskohus) kohaldas määruse artikleid 98 ja 102, samas kui EUIPO kohaldas artikli 8 lõike 1 punkti b ja lõiget 5 ning artikleid 41 ja 42.
61. Viimaseks olgu öeldud, et kuivõrd segiajamise tõenäosuse hindamine kuulub nii vastulausemenetluse kui rikkumismenetuse elementide hulka, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et hindamine on sõltuvalt menetluse liigist erinev. Hindamine peab olema tagasiulatuv ja konkreetsem tähise kasutamise keelamise asjades, kus „tuleb selle hindamiseks […] piirduda asjaoludega, mis sellist kasutamist iseloomustavad, ilma et oleks vaja uurida, kas sama tähise kasutamine erineval moel ja erinevatel asjaoludel võiks samuti tingida segiajamise tõenäosuse“(12). Hindamine vastulausemenetlustes peab seevastu olema tulevikku suunatud ja üldisem. Nagu kohus on öelnud „kuivõrd [asjaomaste toodete konkreetsed turustamistingimused] võivad ajas ja sõltuvalt vastanduvate märkide omanike nendest soovidest varieeruda, siis ei ole kohane võtta arvesse [neid asjaolusid] nende kaubamärkide segiajamise tõenäosuse tulevikku suunatud analüüsis.“(13)
62. Aluse ja eseme identsuse puudumise tõttu ei kohaldu seega käesolevas asjas kohtuotsuse seadusjõu põhimõte.
63. Seetõttu olen arvamusel, et Üldkohus ei kohaldanud vääralt õigusnormi otsustades, et Tribunal de commerce de Bruxelles’i otsus ei ole EUIPOle siduv.
3. Vaade formaalse identsuse küsimusest kaugemale: lojaalne koostöö ühenduse kaubamärgisüsteemis
64. Menetluste identsuse hindamine, mis ainsana loob aluse kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte kohaldumisele, on oma olemuselt formaalne ja ulatuse poolest kitsas. See on loogiline, sest kuivõrd see põhimõte on seotud selguse ja ettearvatavusega, peab selle ülesehitus olema ettearvatav ja küllalt kitsas, keskendudes rangelt kolme koostiselemendi olemasolu hindamisele. Nagu see aga on ilmne juba eeltoodud analüüsist, ei piirdu ühenduse kaubamärgi süsteemis tegutsevate siseriiklike ega Euroopa tasandi asutuste ülesanded formaalselt vastakate otsuste vältimisega. Nagu tuleneb määruse põhjendusest 17 ja ka esmase õiguse tasandil ELL artikli 4 lõikest 3, on samad asutused kohustatud seisma selliste otsuste vältimise eest, mis vaatamata vormilise identsuse puudumisele oleksid sisu poolest raskesti kokkusobitavad.
65. Selles osas oleks käesolevas asjas palju öelda. Kuigi ei ole tegemist menetluste vormilise identsusega, ei saa mööda vaadata EUIPO apellatsioonikoja ja Tribunal de commerce de Bruxelles’i (Brüsseli kaubanduskohus) otsuste olulisest sisulisest kattumisest. Menetlused, milles need otsused tehti, liigituvad kindlasti seotud asjadeks ja see asjaolu oli kindlasti mõlemale otsust tegevale asutusele ka teada.
66. Nagu Üldkohus oma otsuse punktides 30 ja 34 esile tõi, oli EUIPO apellatsioonikoda Tribunal de commerce de Bruxelles’i (Brüsseli kaubanduskohus) otsusest asjakohaselt teavitatud. Vastuolus ühenduse kaubamärgi määruse artikliga 75 ei võtnud EUIPO seda oma järgnevas otsuses arvesse.
67. Mul jääb üksnes üle selle järeldusega nõustuda. EUIPO apellatsioonikojad on kohustatud võtma arvesse neile esitatavaid uusi tõendid ja asjaolusid. Nad ei teosta esimese astme otsuste piiratud kohtulikku kontrolli, vaid tulenevalt funktsionaalsest järjepidevusest EUIPO esimese ja teise astme vahel, vaatavad asja uuesti läbi.(14) Nad peavad lähtuma oma otsustes kõigist faktilistest ja õiguslikest asjaoludest, mille pooled on esitanud kas esimeses astmes või kaebemenetluses. Neljas apellatsioonikoda oleks seega pidanud oma põhjendustes Tribunal de commerce de Bruxelles’i (Brüsseli kaubanduskohus) otsust arvesse võtma.
68. See ei kahjustaks mingil moel EUIPO autonoomiat. Ühenduse kaubamärgi määrus jääb ühenduse kaubamärgi registreerimisel otsustavaks mõõdupuuks. Siiski on ühenduse kaubamärkide kohtu otsus, mis käsitleb sisuliselt sama asja – kahe tähise segiajamise tõenäosust – asjassepuutuv asjaolu ühenduse kaubamärgi määruse tähenduses. See on veelgi enam oluline selle tõttu, et on võimalik ette kujutada, et samalt ühenduse kaubamärkide kohtult taotletakse tema pädevuse tõttu sõnaliste tähiste „English Pink“ and „Pink Lady“ segiajamise tõenäsosuse hindamist teist korda, sest Euroopa Kohus otsustas hiljuti, et varasema ühenduse kaubamärgi omanik võib samuti algatada rikkumismenetluse hiljem registreeritud ühenduse kaubamärgi omaniku vastu.(15)
69. Tuleb selgelt lisada, et kohustus arvesse võtta ei tähenda sisuga seotud olemist ega seega kohustust jõuda samadele järeldustele. Selle vahetegemise ebamugav, kuid loogiline järeldus on, et EUIPO oleks võinud jõuda seoses ühenduse kaubamärgi registreerimisega kahe tähise segiajamise tõenäosuse osas erinevale sisulisele järeldusele nagu jõudis ühenduse kaubamärkide kohus seoses varasema siseriikliku kaubamärgi kehtetuks tunnistamisega.
70. See on ebamugav järeldus, sest see on kindlasti ebasoovitav järeldus. Siiski on see praeguse menetlusliku korralduse puhul võimalik. Siiski tuleb rõhutada, et et kui ei ole identsust asja sisulise otsustamise osas, siis ei ole loogiliselt ka identsust hilisemal rakendamise tasandil. Konkreetselt väljendudes ei saa keeld kasutada tähist siseriikliku kaubamärgina, välistada sama tähise registreerimist ja kasutamist ühenduse kaubamärgina.
71. Teiseks tuleb rõhutada, et käeolev vaidlus ei puuduta loomulikult Tribunal de commerce de Bruxelles’i (Brüsseli kaubanduskohus) lõplikku otsust. Siiski tuleks üldisel tasandil lisada, et ühenduse kaubamärkide kohtul võiks ennast Tribunal de commerce de Bruxelles’iga (Brüsseli kaubanduskohus) samas olukorras leides olla soovitav oma menetlus peatada ja EUIPO otsus selles asjas ära oodata. Ühenduse kaubamärgi määruses endas konkreetse sätte puudumisel võib siseriiklik kohus ühenduse kaubamärkide kohtuna tegutsedes kasutada oma kaalutlusõigust menetluse peatamiseks siseriiklike menetlussätete alusel, viidates analoogia alusel ühenduse kaubamärgi määruse artikli 100 lõikele 7, artiklile 104 ja artikli 109 lõikele 1. Vastavalt määruse artikli 104 lõikele 3 ja artikli 109 lõikele 4 saaks see kohus menetluse peatumise ajaks isegi määrata ajutised kaitsemeetmed.
72. Kokkuvõttes ei ole käesolev juhtum kindlasti lojaalse koostöö hea näide liidus üldiselt ja ühenduse kaubamärgi süsteemis konkreetselt – kui just mitte vastastikuse koostöö põhimõte ei peaks saama välja tõrjutud vastastikuse eiramise põhimõtte poolt. Isegi konkreetse menetlussätte puudumisel ühenduse kaubamärgi määruses endas ja kahe kõnealuse menetluse puhul kohtuotsuse seadusjõu üldise põhimõtte kohaldumist tingiva identsuse puudumisel olen ma seisukohal, et olemasolev süsteem, kui seda tõsiselt võtta, pakub juba praegu sellistele olukordadele lahenduse, kuivõrd nii EUIPO kui ka ühenduste kaubamärkide kohtud on kohustatud võtma arvesse seotud ja liidetud menetlusi või teise asutuse poolt tehtud otsuseid ja kajastama seda asjaolu oma toimingutes ja lõplikes sisulistes otsustes.
B. Kolmas põhjendus
73. Mis puutub hagi kolmandasse väitesse, mis puudutab ühenduse kaubamärgi määruse artikli 65 lõike 3 rikkumist, arvan ma, et asja üle ise otsustamast keeldudes ei kohaldanud Üldkohus õigusnormi vääralt.
74. Üldkohtu muutmispädevus ei anna talle õigust asendada apellatsioonikoja põhjendus enda omaga ega ka viia läbi hindamist, mille kohta apellatsioonikoda ei ole veel seisukohta võtnud.(16)Muutmispädevuse teostamine peab seega üldjuhul piirduma olukordadega, milles Üldkohtul on pärast apellatsioonikoja antud hinnangu kontrollimist võimalik tuvastatud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel otsustada, millise otsuse oleks apellatsioonikoda pidanud tegema.
75. Käesolevas asjas ei ole EUIPO apellatsioonikoda võtnud arvesse Tribunal de commerce de Bruxelles’i (Brüsseli kaubanduskohus) kohtuotsust, mis oleks selles asjas tähtsust omanud. Selle kohtuotsuse hinnangut ei saa Üldkohus asendada.
76. Lõpuks olgu öeldud, et kui Üldkohus ei saa sellistel asjaoludel oma hinnanguga asendada EUIPO hinnangut, siis sama kehtib a fortiori ka Euroopa Kohtu suhtes. Käesoleval juhul ei ole Euroopa Kohtul võimalik asendada apellatsioonikoja hinnangut enda omaga ega teha otsust vastulause kohta vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 61. Seega tuleb asi apellatsioonikojale tagasi saata.
77. Neil põhjustel teen ettepaneku kolmas väide tagasi lükata.
VI. Kulud
78. Kuna apellandid on kohtuvaidluse kaotanud, siis vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 peaksid nad kandma ise oma kohtukulud ja neilt tuleks välja mõista EUIPO kohtukulud. Siiski ei saa mööda vaadata seigast, et osalt tekkis vaidlus märkmisväärsete puuduste tõttu EUIPO otsuses. Seetõttu pean õiglaseks, et kumbki pool kannab ise oma kohtukulud vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 3.
VII. Ettepanek
79. Eelnevatest kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:
1. Jätta hagi rahuldamata;
2. Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.