Euroopa Kohtu (suurkoda) 22. septembri 2020. aasta otsus (Cour de cassationi eelotsusetaotlus – Prantsusmaa) – Cali Apartments SCI (C-724/18), HX (C-727/18) versus Procureur général près la cour d’appel de Paris, Ville de Paris
(liidetud kohtuasjad C-724/18 ja C-727/18)1
(Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2006/123/EÜ – Kohaldamisala – Möbleeritud eluruumi korduv ja lühiajaline üürileandmine ajutistele kasutajatele, kellele see ei muutu elukohaks – Riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette eelneva loa andmise korra teatud kindlates omavalitsusüksustes ja panevad nende omavalitsustele kohustuse määratleda selles korras ette nähtud loa andmise tingimused – Artikli 4 lõige 6 – Mõiste „autoriseerimisskeem“ – Artikkel 9 – Põhjendatus – Pikaajaliselt tasukohasele üürile antavate eluruumide nappus – Proportsionaalsus – Artikkel 10 – Nõuded loa andmise tingimustele)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Cour de cassation
Põhikohtuasja pooled
Kaebuse esitajad: Cali Apartments SCI (C-724/18), HX (C-727/18)
Vastustajad: Procureur général près la cour d’appel de Paris, Ville de Paris
Resolutsioon
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul artikleid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et seda direktiivi kohaldatakse liikmesriigi õigusnormidele, mis käsitlevad tegevust, mis seisneb möbleeritud eluruumide tasu eest korduvas ja lühiajalises üürileandmises – olgu ettevõtluse raames või väljaspool seda – ajutistele kasutajatele, kellele see ei muutu elukohaks.
Direktiivi 2006/123 artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et riigisisesed õigusnormid, millega kehtestatakse teatud eluruumi üürimisega seotud tegevustele eelneva loa saamise nõue, on hõlmatud mõistega „autoriseerimisskeem“ selle artikli punkti 6 tähenduses.
Direktiivi 2006/123 artikli 9 lõike 1 punkte b ja c tuleb tõlgendada nii, et riigisisesed õigusnormid – mis eesmärgiga tagada piisav eluruumide pakkumine pikaajaliseks üürimiseks taskukohase hinnaga allutavad teatud tegevuse, mis seisneb möbleeritud eluruumide tasu eest korduvas ja lühiajalises üürileandmises ajutistele kasutajatele, kellele see ei muutu elukohaks, eelneva loa andmise korrale teatud kohalikes omavalitsusüksustes, kus surve üürile on eriti suur – on põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega, milleks on püüd võidelda üürieluasemete nappuse vastu, ja proportsionaalsed taotletava eesmärgiga, kuna seda ei ole võimalik saavutada vähem piirava meetmega, eelkõige põhjusel, et tagantjärele tehtav kontroll toimuks liiga hilja selleks, et olla tõeliselt tõhus.
Direktiivi 2006/123 artikli 10 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega kehtestatakse kord, mis nõuab eelnevat luba möbleeritud eluruumide tasu eest üürileandmiseks, kui selle tegevuse tunnuseks on, et ruumid antakse üürile „korduvalt ja lühiajaliselt ajutistele kasutajatele, kellele see ei muutu elukohaks“, ning millega antakse kohalikele omavalitsustele õigus määrata nende õigusnormidega etteantud raamides kindlaks selles korras ette nähtud lubade väljastamise tingimused, võttes arvesse sotsiaalse mitmekesisuse eesmärki ning lähtudes eluasemeturu tingimustest ja vajadusest mitte süvendada elamispindade nappust, täiendades neid vajaduse korral hüvitamiskohustusega, mis seisneb selles, et samal ajal muudetakse eluruumiks mõni varem muus kasutuses olnud ruum, kui need väljastamise tingimused vastavad selle sättega kehtestatud nõuetele ning seda kohustust on võimalik täita tingimustel, mis on läbipaistvad ja kättesaadavad.
____________
1 ELT C 35, 28.1.2019.