Kohtuasi C‑168/18
Pensions-Sicherungs-Verein VVaG
versus
Günther Bauer
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesarbeitsgericht)
Euroopa Kohtu (viies koda) 19. detsembri 2019. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Töötajate kaitse tööandja maksejõuetuse korral – Direktiiv 2008/94/EÜ – Artikkel 8 – Täiendavad pensioniskeemid – Vanadushüvitise saamise õiguse kaitse – Tagatud minimaalne kaitse tase – Endise tööandja kohustus hüvitada tööandjapensioni vähendamine – Väline pensioniasutus – Vahetu õigusmõju
1. Sotsiaalpoliitika – Õigusaktide ühtlustamine – Töötajate kaitse tööandja maksejõuetuse korral – Direktiiv 2008/94 – Täiendavad tööandja pensioniskeemid – Asjaomase liikmesriigi kohustus võtta vajalikud meetmed töötajate õiguste kaitseks – Kohaldamisala
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/94, artikkel 8)
(vt punktid 35 ja 36 ning resolutsiooni punkt 1)
2. Sotsiaalpoliitika – Õigusaktide ühtlustamine – Töötajate kaitse tööandja maksejõuetuse korral – Direktiiv 2008/94 – Täiendavad tööandja pensioniskeemid – Vanadushüvitiste saamise õiguse kaitse – Nõutav minimaalne kaitse tase – Tööandjapensioni vähendamine – Hüvitis, mis vastab vähemalt 50 protsendile endise töötaja omandatud õiguste väärtusest – Hüvitis, mis peab võtma arvesse vaesusriski piiri
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/94, artikkel 8)
(vt punktid 38–46 ning resolutsiooni punkt 2)
3. Sotsiaalpoliitika – Õigusaktide ühtlustamine – Töötajate kaitse tööandja maksejõuetuse korral – Direktiiv 2008/94 – Täiendavad tööandja pensioniskeemid – Vanadushüvitiste saamise õiguse kaitse – Väline pensioniasutus – Töötaja võimalus tugineda sellise asutuse vastu kõnealuse direktiivi artiklile 8, millel on vahetu õigusmõju – Tingimused
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/94, artikkel 8)
(vt punktid 48–54 ja 57 ning resolutsiooni punkt 3)
Kokkuvõte
Liikmesriik peab tagama, et endine töötaja saaks tööandja maksejõuetusest tingitud tööandjapensioni vähendamise korral hüvitist, mis vastab vähemalt poolele sellest pensionist, või kui tekkinud kahju on väiksem kui pool sellest pensionist, peab liikmesriik tagama, et see endine töötaja ei peaks pensioni vähendamise tõttu elama allpool vaesusriski piiri
Tõlgendades direktiivi 2008/94 töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral(1) artiklit 8, leidis Euroopa Kohus 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsuses Pensions-Sicherungs-Verein (C‑168/18), et endisele töötajale makstava tööandjapensioni vähendamist endise tööandja maksejõuetuse tõttu tuleb pidada ilmselgelt ebaproportsionaalseks, kui see endine töötaja juba elab või peaks selle vähendamise tõttu elama allpool vaesusriski piiri. See kehtib Euroopa Kohtu sõnul ka siis, kui puudutatud isik saab kätte vähemalt poole hüvitisest, millele tal on õigus omandatud pensioniõiguste alusel.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas asjas sai Saksa kodanik alates 2000. aasta detsembrist tööandjapensioni, mis koosnes tööandja poolt vahetult makstavast igakuisest pensionilisast ja iga‑aastasest jõulupreemiast, ning Saksa pensionikassa makstavast pensionist, mis põhines endise tööandja sissemaksetel. Nimetatud pensionikassa sattus 2003. aastal majandusraskustesse ja vähendas pensionimakseid finantsteenuste föderaalse järelevalveameti loal. Endine tööandja kattis vähendatud maksete osa kuni aastani 2012, mil tema suhtes algatati maksejõuetusmenetlus. Sellest ajast alates ei saa endine töötaja enam pensioni vähendamise hüvitist, kuna eraõiguslik üksus, kelle Saksamaa on määranud tööandja maksejõuetuskindlustuse andjana tagama tööandja pensionimaksete tasumise, võttis üle üksnes igakuise pensionilisa ja iga‑aastase jõulupreemia maksmise, kuid pensioni vähendamise hüvitist ei maksnud.
Euroopa Kohus analüüsis kõigepealt, kas direktiivi 2008/94 artiklis 8 ette nähtud materiaalõiguslikud tingimused on täidetud, ning vastas sellele küsimusele jaatavalt, kuivõrd tegemist on endise töötajaga, kelle endine tööandja on muutunud maksejõuetuks, ja kuupäevaks, mil tekkis tööandja maksejõuetus, on selle maksejõuetuse tõttu rikutud töötajale tekkinud õigust saada vanadushüvitist. Euroopa Kohus järeldas sellest, et direktiivi 2008/94 artikkel 8 on kõnealuses asjas kohaldatav.
Mis puudutab järgmisena asjaolusid, mille korral tuleb asuda seisukohale, et tööandjapensioni vähendamine on ilmselgelt ebaproportsionaalne, mistõttu liikmesriik on kohustatud tagama teatud kaitse, siis kordas Euroopa Kohus, et liikmesriikidel on direktiivi 2008/94 artikli 8 ülevõtmisel lai kaalutlusruum ning nad peavad tagama üksnes selles sättes nõutud minimaalse kaitse. Euroopa Kohus kordas lisaks, et endine töötaja peab oma tööandja maksejõuetuse korral saama vähemalt poole vanadushüvitisest, millele tal on õigus omandatud pensioniõiguste alusel, kuid see ei välista siiski, et isegi taolise minimaalse tagatise olemasolu korral võidaks teatud asjaoludel käsitada tekkinud kahju ilmselgelt ebaproportsionaalsena. Euroopa Kohus täpsustas siinkohal, et vanadushüvitise vähendamist tuleb käsitada ilmselgelt ebaproportsionaalsena, kui puudutatud isiku suutlikkus ennast ülal pidada on oluliselt nõrgestatud. Sellega on tegemist endise töötaja puhul, kes juba elab või peaks selle vähendamise tõttu elama allpool Eurostati kehtestatud asjaomase liikmesriigi vaesusriski piiri, mistõttu peab nimetatud liikmesriik seega tagama hüvitise, mis ilma et see korvaks tingimata kogu tekkinud kahju, aitaks heastada selle ilmselget ebaproportsionaalsust.
Lõpuks nentis Euroopa Kohus, et kõnealune artikkel 8, mis kohustab liikmesriike tagama minimaalse kaitse endisele töötajale, kelle vanadushüvitist on ilmselgelt ebaproportsionaalselt vähendatud, sisaldab selget, täpset ja tingimusteta liikmesriikide kohustust, mille sisu on üksikisikutele õiguste andmine. Järelikult on selle sätte alusel võimalik esitada nõue sellise eraõigusliku üksuse vastu, kelle liikmesriik on määranud tööandja maksejõuetuskindlustuse andjana tagama tööandja pensionimaksete tasumise, kui sellele üksusele antud ülesandest ja selle täitmise tingimustest lähtuvalt võib teda võrdsustada riigiga ning kui talle pandud tagamiskohustus hõlmab tõepoolest neid vanadushüvitise liike, mille puhul on nõutav selles sättes ette nähtud minimaalne kaitse.