KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ELEANOR SHARPSTON
esitatud 17. märtsil 2016 (1)
Kohtuasi C‑155/15
George Karim
versus
Migrationsverket
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Kammarrätten i Stockholm (Stockholmi apellatsiooniastme halduskohus (Rootsi))
Varjupaik – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine – Vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid – Määruse (EL) nr 604/2013 artikli 27 lõike 1 tõlgendamine – Vaidlustamise või läbivaatamise taotlemise õiguse ulatus – Artikli 19 lõike 2 tähendus
Sissejuhatus
1. Käesolev eelotsusetaotlus, mille on esitanud Kammarrätten i Stockholm (Stockholmi apellatsiooniastme halduskohus; edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus“), ja kohtuasjas C‑63/15: Ghezelbash esitatud eelotsusetaotlus on omavahel seotud. Kummaski soovib varjupaigataotleja vaidlustada oma asukohaliikmesriigi pädevate asutuste otsuse anda ta üle teisele riigile, kes on esimese liikmesriigiga kokku leppinud, et võtab vastutuse varjupaigataotluse läbivaatamise eest. Nendes kohtuasjades tekib oluline küsimus. Kas määrus nr 604/2013 (edaspidi „Dublini III määrus“)(2) on nagu sellele eelnenud määrus nr 343/2003 (edaspidi „Dublini II määrus“)(3) ainult riikidevaheline mehhanism, mis ei võimalda ühel varjupaigataotlejal niisugust otsust vaidlustada? Või saab selline isik nüüd üleandmisotsuse vaidlustada või taotleda selle läbivaatamist Dublini III määruse artikli 27 lõike 1 alusel põhjendusega, et vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume on vääralt kohaldatud?
2. Kuna kummagi varjupaigataotleja kaebuse faktilised asjaolud on erinevad, ei ole ka tekkivad eriküsimused samad. Sellepärast esitan kaks ettepanekut samal päeval. Üksikasjaliku analüüsi Dublini III määruse artikli 27 lõike 1 tõlgendamise kohta esitan oma ettepanekus kohtuasjas Ghezelbash (punktid 54‐84). Käesoleva ettepaneku punktides 20‐35 kohaldan neid põhjendusi G. Karimi juhtumile.
3. Euroopa ühine varjupaigasüsteem (edaspidi „varjupaigasüsteem“) sisaldab mitut meedet, sealhulgas määrusi, mille eesmärk on kiiresti määrata isiku varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik. Neid meetmeid üheskoos nimetatakse „Dublini süsteemiks“.(4) Kui kolmanda riigi kodanik on seotud rohkem kui ühe liikmesriigiga (näiteks kuna ta saabub Euroopa Liitu ühe liikmesriigi kaudu, kuid esitab varjupaigataotluse teises riigis), on vaja määrata, milline liikmesriik vastutab tema varjupaigataotluse läbivaatamise eest. Vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid on sätestatud Dublini III määruses ranges hierarhias (edaspidi „III peatüki kriteeriumid“). Kui liikmesriik, kus varjupaigataotlus esitati, asub nende kriteeriumide alusel seisukohale, et selle taotluse läbivaatamise eest vastutab teine liikmesriik, võib esimesena nimetatud riik paluda, et teine riik võtaks varjupaigataotleja tagasi (või võtaks ta vastu). Kui see küsimus on lahendatud, kohaldatakse varjupaigataotluse läbivaatamisele asjakohases varjupaigasüsteemi õigusaktis(5) sätestatud eeskirju.
4. Euroopa Kohus on kohtuasjas Abdullahi(6) Dublini II määruse artikli 19 lõiget 2 käsitledes otsustanud, et olukorras, kus liikmesriik nõustub varjupaigataotleja vastu võtma, on üleandmisotsuse vaidlustamise või läbivaatamise alused piiratud. Õieti saab varjupaigataotleja sellise otsuse vaidlustada vaid siis, kui ta tugineb liikmesriigi varjupaigamenetluses ja varjupaigataotlejate vastuvõtutingimustes esinevatele süsteemsetele puudustele, mis kujutavad endast olulist alust arvamaks, et varjupaigataotlejat võidakse tõepoolest kohelda ebainimlikult või alandavalt Euroopa Liidu inimõiguste harta(7) artikli 4 tähenduses.
5. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et nüüd tekivad järgmised küsimused: Kas kohtuotsus Abdullahi on Dublini III määruse kontekstis jätkuvalt kohaldatav? Kas G. Karimi olukorras olev isik ei saa vaidlustada seda, kuidas pädevad ametiasutused kohaldavad sama määruse artikli 27 lõike 1 alusel algatatud vaidlustamis‑ või läbivaatamismenetluses III peatüki kriteeriume? Millised on tagajärjed varjupaigataotlejale, kui kohaldatakse Dublini III määruse artikli 19 lõiget 2(8)?
Õiguslik raamistik
6. Harta asjakohaseid sätteid ja Dublini süsteemi õiguslikku raamistikku olen kirjeldanud kohtuasjas Ghezelbash oma ettepaneku punktides vastavalt 6‐8 ja 9‐25. Dublini süsteemi kohaldatavus Šveitsi Konföderatsiooni suhtes tuleneb kahepoolsest rahvusvahelisest lepingust (tollase) Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel.(9) Selle lepingu artikli 5 lõike 2 alusel on Šveitsi Konföderatsioon esitanud käesolevas Euroopa Kohtu menetluses oma kirjalikud seisukohad.
7. Olulised on ka järgmised õigusnormid ja asjaolud.
8. Dublini III määruse artikli 13 lõige 1 on osa III peatükist, kus on ette nähtud vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid. Selles on sätestatud, et kui „käesoleva artikli 22 lõikes 3 osutatud kahes loendis kirjeldatud otseste või kaudsete tõendite […] põhjal tehakse kindlaks, et taotleja on kolmandast riigist maismaa, mere või õhu kaudu tulles ebaseaduslikult ületanud mõne liikmesriigi piiri, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kuhu sel viisil siseneti. Vastutus lõpeb 12 kuu möödumisel ebaseadusliku piiriületuse päevast.
[…]“
9. V peatüki pealkiri on „Vastutava liikmesriigi kohustused“. Artiklis 18 on sätestatud:
„1. Käesoleva määruse kohaselt vastutav liikmesriik on kohustatud:
a) võtma artiklites 21, 22 ja 29 sätestatud tingimustel vastu taotleja, kes on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis;
b) võtma artiklites 23, 24, 25 ja 29 sätestatud tingimustel tagasi taotleja, kelle taotlus on läbivaatamisel ja kes on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või kes viibib elamisloata mõne muu liikmesriigi territooriumil;
c) võtma artiklites 23, 24, 25 ja 29 sätestatud tingimustel tagasi kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku, kes on läbivaatamise käigus taotluse tagasi võtnud ja esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või kes viibib elamisloata mõne muu liikmesriigi territooriumil;
d) võtma artiklites 23, 24, 25 ja 29 sätestatud tingimustel tagasi kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku, kelle taotlus on tagasi lükatud ja kes on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või kes viibib elamisloata mõne muu liikmesriigi territooriumil.
[…]“
10. Artiklis 19 on sätestatud:
„1. Kui liikmesriik annab taotlejale välja elamisloa, lähevad artikli 18 lõikes 1 täpsustatud kohustused üle sellele liikmesriigile.
2. Artikli 18 lõikes 1 täpsustatud kohustused langevad ära, kui vastutav liikmesriik suudab taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis c või d osutatud isiku vastuvõtmis‑ või tagasivõtmispalve saamise korral tõendada, et asjaomane isik on liikmesriikide territooriumilt lahkunud vähemalt kolmeks kuuks, välja arvatud juhul, kui asjaomasel isikul on vastutava liikmesriigi välja antud kehtiv elamisluba.
Esimeses lõigus osutatud eemalviibimistähtaja järel esitatud taotlust käsitatakse uue taotlusena, mille suhtes kohaldatakse uut vastutava liikmesriigi määramise menetlust.
[…]“
11. Eurodaci andmebaas on vahend Dublini süsteemi rakendamiseks. Selles hoitakse muu hulgas varjupaigataotlejate sõrmejälgi. Selle eesmärk on tuvastada nende isik, samuti see, kas nad on varem liidu liikmesriigis taotlusi esitanud, ning tagada Dublini määruste tõhus kohaldamine.(10)
Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused
12. G. Karim on Süüria kodanik. Ta esitas 3. märtsil 2014 Rootsis varjupaigataotluse. Kontrollimisel Eurodaci andmebaasist(11) ilmnes, et ta oli varem esitanud taotluse Sloveenias 14. mail 2013. Siis palusid Rootsi ametiasutused Sloveenia ametiasutustel 20. märtsil 2014 Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 kohaselt võtta vastutus G. Karimi taotluse eest. Sloveenia ametiasutused nõustusid 3. aprillil 2014 selle taotluse rahuldama. Järgmisel päeval teatas Rootsi Sloveeniale, et tal on lisateavet, millest nähtub, et G. Karim oli liikmesriikide territooriumilt lahkunud rohkem kui kolmeks kuuks määruse artikli 19 lõike 2 tähenduses. Ehkki tema passis ei olnud asjakohast saabumis‑ ega lahkumistemplit, mis oleksid andnud tunnistust tema saabumisest Sloveeniasse ja sealt lahkumisest, oli seal (20. juuli 2013. aasta kuupäevaga) tempel, millest nähtus tema saabumine Liibanoni. Sloveenia kinnitas 12. mail 2014, et ta soovib G. Karimi varjupaigataotlust menetleda. Seejärel jätsid Rootsi ametiasutused järgmisel päeval varjupaigataotluse rahuldamata ja tegid ka nõuetekohaselt üleandmisotsuse.
13. G. Karim esitas selle otsuse peale Förvaltningsrätten i Stockholmi migrationsdomstolenisse (Stockholmi halduskohtu migratsioonikohus) kaebuse, mis jäeti rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) see ei põhinenud ühel piiratud alusel, mis on näidatud Euroopa Kohtu otsuses Abdullahi; ja 2) Sloveenia oli nõustunud G. Karimi taotlust menetlema – mistõttu küsimus, kas ta on liikmesriikide territooriumilt kolmeks kuuks lahkunud, ei olnud tema üleandmise otsuse puhul asjakohane. Nüüd on see otsus eelotsusetaotluse esitanud kohtusse edasi kaevatud.
14. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tema arvates muutis Dublini III määruse artikli 27 lõige 1 õiguskaitsevahendeid puudutavaid eeskirju, mida varem sisaldas Dublini II artikli 19 lõige 2. Muu hulgas tugineb ta sellele, et põhjendus 19 on Dublini III määruse preambuli osa ning et artikli 27 lõike 1 sõnastus erineb eelnenud määruse omast suuresti. Samuti osutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Dublini III määrusse on lisatud muidki sätteid, muu hulgas õigusabi kohta ja et Euroopa Kohus ei ole seni selgitanud, milline kohaldamisala on artikli 27 lõikes 1 ette nähtud õigusel vaidlustamisele ja läbivaatamisele.
15. Niisiis palub eelotsusetaotluse esitanud kohus ELTL artikli 267 alusel eelotsust järgmistes küsimustes:
„1. Kas [Dublini III määruse] uued sätted tõhusate õiguskaitsevahendite kohta (põhjendus 19 ning artikli 27 lõiked 1 ja 5) tähendavad, et varjupaigataotleja võib vaidlustada ka määruse III peatükis sätestatud kriteeriumid, mille alusel antakse ta üle teisele liikmesriigile, kes on nõustunud ta vastu võtma, või tähendavad tõhusad õiguskaitsevahendid kitsamalt vaid õigust nõuda selle kontrollimist, kas esineb süsteemseid puudusi selle liikmesriigi varjupaigamenetluses ja varjupaigataotlejate vastuvõtutingimustes, kellele varjupaigataotleja üle antakse (vastavalt Euroopa Kohtu otsusele Abdullahi)?
2. Kui Euroopa Kohus peaks leidma, et määruse III peatükis sätestatud kriteeriume on võimalik vaidlustada, palutakse vastust ka järgmisele küsimusele. Kas [Dublini III määruse] artikli 19 lõige 2 tähendab, et seda määrust ei või kohaldada olukorras, kus varjupaigataotleja tõendab, et ta on viibinud vähemalt kolm kuud väljaspool liikmesriikide territooriumi?“
16. Euroopa Kohtule on oma kirjalikud seisukohad esitanud Kreeka, Madalmaade, Prantsusmaa, Šveitsi ja Tšehhi Vabariigi valitsus ning Euroopa Komisjon. Kohtuistungil, mis peeti 15. detsembril 2015, esitasid suuliselt oma seisukohad needsamad menetlusosalised – välja arvatud Šveitsi Konföderatsioon ja Tšehhi Vabariik – ning lisaks nendele G. Karim, Rootsi migratsiooniamet (Migrationsverket) ja Rootsi.
Hinnang
Sissejuhatavad märkused
17. Nagu märgin oma ettepanekus kohtuasjas Ghezelbash, rajaneb varjupaigasüsteem eeldusel, et kõik selle osalisriigid peavad kinni põhiõigustest, sealhulgas Genfi pagulasseisundi konventsioonil(12) ja Euroopa inimõiguste konventsioonil põhinevatest õigustest ning liikmesriigid saavad – ja neil tulekski – üksteist tagatava kaitse taseme suhtes usaldada. Dublini III määrus võeti vastu sellest vastastikuse usalduse põhimõttest lähtuvalt, et tõhustada varjupaigataotluste menetlemist ja hoida ära süsteemi toimimise takerdumist eri liikmesriikide ametiasutuste kohustuse tõttu menetleda ühe ja sama taotleja esitatud eri taotlusi ning et suurendada varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramisel õiguskindlust ja hoida ära nn varjupaiga taotlemiseks otsimist (forum shopping). Praktikas on kõigi nende meetmete põhieesmärk kiirendada taotluste menetlemist nii varjupaigataotlejate kui ka osalisriikide huvides.(13)
18. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et G. Karim esitas esmalt varjupaigataotluse 14. mail 2013 Sloveenias. Käesolev eelotsusetaotlus tuleneb aga varjupaigataotlusest, mille ta esitas 3. märtsil 2014 Rootsis. See taotlus kuulub Dublini III määruse reguleerimisalasse.(14) Kohaldades III peatüki kriteeriumide hulgast artikli 13 lõiget 1, tuvastasid Rootsi ametiasutused vastutava liikmesriigina Sloveenia ja võtsid, nagu vaja, ühendust Sloveenia kolleegidega, kes nõustusid võtma vastutuse G. Karimi taotluse läbivaatamise eest.
19. G. Karimi väitel ei tohi teda Sloveeniale üle anda kahel põhjusel. Esiteks on selle riigi kohustus tema taotlus läbi vaadata Dublini III määruse artikli 19 lõikest 2 tulenevalt ära langenud. Teiseks ei tohi teda üle anda humaansetel põhjustel, sest Sloveenias esineb varjupaigataotlejate vastuvõtmisel niisuguseid süsteemseid puudusi, mille tõttu on olemas inimõiguste rikkumise oht. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole palunud lisasuuniseid G. Karimi nõudmise teise aspekti kohta (mis näib igal juhul kuuluvat Euroopa Kohtu otsuse Abdullahi ja Dublini III määruse artikli 3 lõike 2 teise lõigu kohaldamisalasse)(15) ega ole ka sõnastanud mingeid järeldusi. Seda G. Karimi taotluse aspekti ma käesolevas ettepanekus rohkem ei käsitle.
Esimene küsimus
20. Esimese küsimusega seotud probleemid on samalaadsed nagu kohtuasjas Ghezelbash esitatud esimeses küsimuses. Sisuliselt palub ka käesolevas asjas eelotsusetaotluse esitanud kohus suuniseid Dublini III määruse artikli 27 lõike 1 tõlgendamise ja kohaldamisala kohta koostoimes põhjendusega 19. Ta soovib teada, kas olukorras, kus liikmesriik kohaldab III peatüki kriteeriume ja teeb kindlaks, et varjupaigataotleja taotluse läbivaatamise eest vastutab teine liikmesriik, kuhu ta on varem saabunud ja kes nõustub vastutust võtma, saab see taotleja vaidlustada üleandmisotsuse põhjendusel, et neid kriteeriume on vääralt kohaldatud, või peab artikli 27 lõike 1 alusel vaidlustamine piirduma olukorraga, mida Euroopa Kohus kirjeldas oma otsuses Abdullahi.
21. G. Karim ja Tšehhi Vabariik väidavad, et varjupaigataotlejad saavad määruse artikli 27 lõike 1 alusel vaidlustada üleandmisotsuseid III peatüki kriteeriumidest lähtudes. Olen kirjeldanud seda väljapakutud tõlgendust oma ettepanekus kohtuasjas Ghezelbashi kui „kolmandat võimalust“. Tšehhi Vabariik toonitab siiski, et tema arvates ei ole taotlejal üldjuhul õigust valida, milline liikmesriik tema varjupaigataotlust menetleb.
22. Migratsiooniamet, Kreeka, Prantsusmaa, Rootsi ja komisjon ei nõustu selle seisukohaga. Nad on seisukohal, et artikli 27 lõikes 1 ette nähtud õigus vaidlustamisele või läbivaatamisele piirdub juhtumitega, mil kas tuginetakse kohtuotsuses Abdullahi sõnastatud kriteeriumidele või on vaidluse all taotlejale Dublini III määruses sõnaselgelt tagatud õigused, nagu õigus pereelu austamisele. Seda väljapakutud tõlgendust olen kirjeldanud oma ettepanekus kohtuasjas Ghezelbashi kui „teist võimalust“.
23. Madalmaade väitel piirdub õigus vaidlustamisele või läbivaatamisele vaid olukordadega, kus saab kohaldada kohtuotsuses Abdullahi sõnastatud aluseid (olen seda kirjeldanud oma ettepanekus kohtuasjas Ghezelbashi kui „esimest võimalust“).
24. Nagu kohtuasjas Ghezelbash, arvan ka siin, et Euroopa Kohtu otsuses Abdullahi järeldatut ei saa esimesele küsimusele vastamisel automaatselt esimese võimaluse laadis kohaldada.
25. Esiteks ei kajastu G. Karimi juhtumis kuigivõrd kohtuasja Abdullahi väga spetsiifilised (ja väga keerulised) faktilised asjaolud.(16) Ehkki on tuvastatud, et G. Karim taotles kõigepealt varjupaika Sloveenias ja seetõttu on tema Rootsis esitatud taotlus teine taotlus, ei viita miski sellele, nagu oleks ta olnud enne Rootsis taotluse esitamist seotud rohkem kui ühe liikmesriigiga. Käesolevas asjas on küsimus hoopis selles, kas ta lahkus enne selle teise taotluse esitamist vähemalt kolmeks kuuks liidu territooriumilt ja kas seetõttu langesid Sloveenia kohustused tema suhtes Dublini III määruse artikli 19 lõikest 2 tulenevalt ära. Kohtuasjas Abdullahi – mis käsitles teistsugust olukorda, millega olid seotud mitte kaks, vaid kolm liikmesriiki – seda küsimust ei tekkinud.
26. Teiseks erineb Dublini III määruse artikli 27 lõike 1 sõnastus, mida Euroopa Kohtul nüüd palutakse tõlgendada, suuresti Dublini II määruse artikli 19 lõike 2 sõnastusest, mille kohta Euroopa Kohus kohtuasjas Abdullahi otsuse tegi. Seetõttu ei saa kohtuotsuses Abdullahi kasutatud põhjenduskäiku automaatselt üle võtta.
27. Nagu olen selgitanud oma ettepanekus kohtuasjas Ghezelbash, ei ole Dublini III määruse artikli 27 lõikes 1 sõnaselgelt piiritletud selle määrusega ette nähtud läbivaatamise ulatust. On aga selge, et erinevalt Dublini II määruse artikli 19 lõikest 2 on üleandmisotsuse vaidlustamise õigus kategooriline. Enne niisuguse otsuse tegemist peab varjupaigataotleja asukohariik kohaldama III peatüki kriteeriume ja kaaluma, kas vastutav liikmesriik on tema või mõni muu liikmesriik. Kui teine riik nõustub olema vastutav liikmesriik, võib esimene liikmesriik teha üleandmisotsuse. Taotleja ei saa esitada vaidlustamisavaldust ega läbivaatamise taotlust enne, kui palve esitanud riik teeb üleandmisotsuse. Seega ei saa ükski vaidlustamine ega läbivaatamine põhineda üksnes palve saanud liikmesriigi nõusolekul võtta vastutus.(17)
28. Kuna sõnastusest ei selgu, kas vaidlustamise või läbivaatamise ulatus on piisavalt lai, et hõlmata Dublini III määruse kohaldamist üleüldse, või piirdub see kohtuotsuses Abdullahi näidatud alusega, on vaja vaadata määruse eesmärke ja konteksti.(18)
29. Dublini III määruse põhjenduses 19 (mis materiaalõiguslikult väljendub artikli 27 lõikes 1) on selgelt märgitud, et taotlejate õiguste tõhusa kaitse tagamine ja õiguse tagamine tõhusale õiguskaitsevahendile seoses isikute üleandmisotsustega peavad hõlmama nii „käesoleva määruse kohaldamist“ kui ka „selle liikmesriigi õigusliku tegeliku olukorra hindamist, kuhu taotleja [võidakse] üle an[da]“.
30. Mulle näib, et nimetatud teises tagatises on määratletud see, mis on nüüd kodifitseeritud Dublini III määruse artikli 3 lõike 2 teises lõigus. Seega, kui taotlejat ei ole võimalik üle anda algselt vastutavaks määratud liikmesriigile, sest on piisavalt alust arvata, et sealses varjupaigamenetluses on süsteemseid vigu ning taotlejate vastuvõtutingimused selles liikmesriigis võivad endaga kaasa tuua harta artikli 4 tähenduses ebainimliku või alandava kohtlemise, peab vastutavat liikmesriiki määrav liikmesriik jätkama III peatükis sätestatud kriteeriumide kontrollimist, et teha kindlaks, kas vastutavaks saab määrata muu liikmesriigi.(19)
31. Esimest tagatist on loomulik tõlgendada nii, et artikli 27 lõike 1 kohaldamisala hõlmab seda, kuidas liikmesriigid Dublini III määrust kohaldavad.
32. Oma ettepanekus kohtuasjas Ghezelbash analüüsisin üksikasjalikult kolme võimalust, mis olid Euroopa Kohtu menetluses artikli 27 lõike 1 õigeks tõlgendamiseks välja pakutud, ning otsustasin kolmanda võimaluse kasuks, mis võimaldaks üleandmisotsuse Dublini III määruse artikli 27 lõike 1 alusel vaidlustada põhjendusel, et pädevad ametiasutused on III peatüki kriteeriume vääralt kohaldanud. Juhin Euroopa Kohtu tähelepanu sellele üksikasjalikule analüüsile (mida sisaldavad nimetatud kohtuasjas minu ettepaneku punktid 54–84) ja jõuan siin sama soovituseni nagu kohtuajas Ghezelbash. Lisan vaid paar märkust.
33. Esiteks soovib G. Karim (nagu ka M. Ghezelbash) vaidlustada väidetavat III peatüki kriteeriumide väärkohaldamist. Kui ta peab tegelikult saama oma seisukohad üleandmisotsuse suhtes teatavaks teha, peab tal olema õigus vaidlustamisele või läbivaatamisele põhjendusel, et neid kriteeriume on vääralt kohaldatud.
34. Teiseks, G. Karim (nagu ka M. Ghezelbash) ei väida, et on rikutud talle Dublini III määrusega antud konkreetset menetlus‑ või materiaalõigust, nagu need, mis on ette nähtud artiklites 4 ja 5, või artiklites 9‐11 sätestatud õigused perekonna taasühinemisele. Seega ei oleks tal teise võimaluse kohaselt õigust vaidlustamisele ega läbivaatamisele. Ta saab täieliku ja tõhusa kohtuliku kaitse ainult juhul, kui õigeks Dublini III määruse artikli 27 lõike 1 tõlgenduseks loetakse kolmas (mitte teine) võimalus.
35. Sellest järeldan, et Dublini III määrust tuleb tõlgendada nii, et taotlejal on niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas õigus artikli 27 lõike 1 alusel paluda kohtul vaidlustamise või läbivaatamise menetluses kontrollida, kas pädevad ametiasutused on õigesti kohaldanud III peatüki kriteeriume, kui nad tegid otsuse anda ta üle teise liikmesriiki, et tema rahvusvahelise kaitse taotlus seal läbi vaadataks.
Teine küsimus
36. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas Dublini III määruse artikli 19 lõige 2 tähendab, et määrust ei või kohaldada olukorras, kus varjupaigataotleja tõendab, et ta on liikmesriikide territooriumilt vähemalt kolmeks kuuks lahkunud.
37. Migratsiooniameti arvates tähendab artikli 19 lõige 2 seda, et määrust ei kohaldata, kui taotleja lahkub liikmesriikide territooriumilt vähemalt kolmeks kuuks. Sellises olukorras tuleb määruse kohaselt esitada uus taotlus.
38. Šveitsi Konföderatsioon pakub vastuse ainult teisele küsimusele. Ta märgib, et Dublini III määruse süsteemist tulenevalt ei peaks taotlejad saama vaidlustada III peatüki kriteeriumide kohaldamist. Kui nad saaksid seda teha, satuks ohtu kogu Dublini süsteem. Kohustuste äralangemist käsitleva artikli 19 eesmärk on kaitsta palve saanud liikmesriigi huve. Sellel riigil lasub koormis tõendada, et taotleja lahkus liidu territooriumilt vähemalt kolmeks kuuks. Artikli 19 lõike 2 eesmärk ei ole varjupaigataotleja isiklike huvide kaitse. Nii ei saa sellele lõikele ka siseriiklikes kohtutes üleandmisotsuse vaidlustamise või läbivaatamise menetluses tugineda.
39. Mulle näib, et esimene ja teine küsimus on igal juhul omavahel tihedalt seotud. G. Karim väidab, et Sloveenia kui vastutava liikmesriigi kohustused langesid artikli 19 lõikest 2 tulenevalt ära, sest ta lahkus Euroopa Liidu territooriumilt rohkem kui kolmeks kuuks selle sätte tähenduses. Ehkki ta ei ole Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti esitanud, saan tema seisukohast sisuliselt aru nii, et määruse artikli 13 lõige 1 (asjakohane III peatüki kriteerium) ei kohaldu ja seetõttu ei saa Sloveenia olla vastutav liikmesriik. Tema sõnul on vastutav liikmesriik niisiis Rootsi.
40. Artikli 19 lõike 2 sõnastus tähendab selgelt seda, et palve saanud liikmesriigi (käesoleval juhul Sloveenia) kohustused võtta G. Karimi olukorras olev taotleja tagasi langevad ära, kui see riik saab tõendada, et asjaomane isik on liikmesriikide territooriumilt lahkunud vähemalt kolmeks kuuks. See säte võimaldab palve saanud liikmesriigil hinnata, kas ta on tõepoolest vastutav liikmesriik Dublini III määruse tähenduses, võttes arvesse artikli 22 lõikes 2 mainitud otseseid või kaudseid tõendeid, mis võivad olla olulised.
41. Käesoleval juhul teatasid Rootsi ametiasutused Sloveeniale G. Karimi väitest, et ta on viibinud vähemalt kolm kuud väljaspool Euroopa Liitu. Sloveenia ametiasutused jäid jätkuvalt nõusse võtta vastutus Dublini III määruse alusel.
42. Sloveenia kinnitus, et ta nõustub olema vastutav liikmesriik, ei ole üleandmisotsus ega saa seetõttu ise kuuluda määruse artikli 27 lõike 1 alusel vaidlustamisele ega läbivaatamisele Rootsi kohtutes.
43. On siiski mõeldav, et tõendusväärtus ja kaal, mida Rootsi ametiasutused omistasid G. Karimi antud teabele, kui nad otsustasid ta Sloveeniale üle anda, võib olla vaidlustatav või läbivaadatav niivõrd, kui see on oluline küsimuses, kas Rootsi ametiasutused kohaldasid üleandmisotsuse enda tegemisel III peatüki kriteeriume õigesti.
44. Vaidlustamise või läbivaatamise menetluse intensiivsust ei ole määruses ette nähtud ning seetõttu peab see kuuluma siseriiklike menetlusnormide kohaldamisalasse, alludes tõhususe põhimõttele.
45. Lõpuks, juhul kui G. Karim suudab tõendada, et ta lahkus vähemalt kolmeks kuuks liidu territooriumilt, kujutab iga edaspidi liikmesriigi pädevatele ametiasutustele esitatav varjupaigataotlus endast uut taotlust, mille suhtes algab uus vastutava liikmesriigi määramise menetlus artikli 19 lõike 2 teise lõigu tähenduses. Niivõrd näib mulle, et tegelik küsimus ei ole selles – nagu võiks arvata teise eelotsuse küsimuse sõnastusest –, kas Dublini III määrus „lakkab kohaldumast“. See määrus kohaldub ikka, aga kohaldamise tulemus oleks nende faktiliste asjaolude puhul teistsugune, niivõrd kui G. Karimi varjupaigataotluse lahendamise eest vastutavaks liikmesriigiks jääks Rootsi.
Ettepanek
46. Kõikidel nendel kaalutlusel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Kammarrätten i Stockholmi (Stockholmi apellatsiooniastme halduskohus) küsimustele nii:
– Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (uuesti sõnastatud), tuleb tõlgendada nii, et taotlejal on niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas õigus artikli 27 lõike 1 alusel paluda kohtul vaidlustamise või läbivaatamise menetluses kontrollida, kas pädevad ametiasutused on õigesti kohaldanud III peatüki kriteeriume, kui nad tegid otsuse anda ta üle teise liikmesriiki, et tema rahvusvahelise kaitse taotlus seal läbi vaadataks.
– Kui varjupaigataotleja suudab tõendada, et ta vastab artikli 19 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud tingimustele, sest ta on lahkunud vähemalt kolmeks kuuks liikmesriikide territooriumilt, kujutab iga edaspidi liikmesriigi pädevatele ametiasutustele esitatav varjupaigataotlus endast uut taotlust, mille suhtes algab uus vastutava liikmesriigi määramise menetlus määruse nr 604/2013 artikli 19 lõike 2 teise lõigu tähenduses.