ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
11. september 2014(*)
Riigiabi – Kreeka kasiinod – Kord, mis näeb ette 80% maksu erineva suurusega sissepääsutasudelt – Otsus, millega tunnistatakse abi siseturuga vastuolus olevaks – Riigiabi mõiste – Eelis
Kohtuasjas T‑425/11,
Kreeka Vabariik, esindajad: P. Mylonopoulos ja K. Boskovits,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: D. Triantafyllou, H. van Vliet ja M. Konstantinidis,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 24. mai 2011. aasta otsus 2011/716/EL riigiabi kohta, mida Kreeka andis teatavatele Kreeka kasiinodele (riigiabi C 16/10 (ex NN 22/10, ex CP 318/09) (ELT L 285, lk 25),
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees N. J. Forwood, kohtunikud F. Dehousse (ettekandja) ja J. Schwarcz,
kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,
arvestades kirjalikus menetluses ja 10. detsembri 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Enne 1994. aastat oli Kreekas kolm kasiinot, nimelt Mont Parnèsis, Korful ja Rhodosel. Pääsmehinna kehtestas riigile kuuluv Ellinikos Organismos Tourismou (Kreeka turismiamet, edaspidi „EOT”). Seda hinda, mis oli 2000 Kreeka drahmi (ligikaudu 6 eurot) Mont Parnèsi kasiinos ning 1500 Kreeka drahmi Korfu ja Rhodose kasiinodes, tõsteti 1997. aastal Korfu kasiinos 2000 Kreeka drahmini. Nomos nr 2160/1993 (seadus nr 2160/1993, Efimeris tis Kyverniseos A (FEK A) 118/19.7.1993) nägi ette, et nimetatud kolm kasiinot jätkavad tegevust EOT klubina seni, kuni pädev asutus annab neile tegevusloa.
2 Nomos nr 2206/1994 (seadus nr 2206/1994, FEK A’ 62/20.4.1994) nägi ette teatava arvu tegevuslubade väljastamise. Selle seaduse artikli 2 lõige 10 sätestas, et teatavates piirkondades asuvate kasiinode sissepääsutasu kehtestatakse ministri otsusega ja et sama otsusega määratakse ka kindlaks see osa sissepääsutasust, mis tuleb kanda riigi tuludesse.
3 Selle kohta sätestas 16. novembri 1995. aasta Aapofasi tou Ypourgou Oikonomikon (rahandusministri otsus) nr 1128269/1226/0015/POL.1292 (Efimeris tis Kyverniseos B (FEK B’) 982/29.11.1995, edaspidi „ministri 1995. aasta otsus”) paragrahv 1, et kasiinopidajad peavad vastavalt selle otsuse sätetele alates 15. detsembrist 1995 väljastama igale inimesele pileti. Selles osas sätestab sama paragrahvi lõige 5, et pileti hind on 5000 Kreeka drahmi, mis eurodesse konverteeritult on 15 eurot, vastavalt Nomos nr 2873/2000 (seadus nr 2873/2000, FEK A’ 285/28.12.2000) artikli 31 lõikele 13. Vastavalt ministri 1995. aasta otsuse paragrahvile 6 väljastatakse isikutele, kellelt ei ole kas reklaami eesmärgil või sotsiaalse kohustuse täitmiseks sissepääsuks tasu võetud, eriseeria pääse. Samuti näeb ministri 1995. aasta otsus paragrahvis 7 ette, et kasiinopidajad jätavad endale 20% kasiinopileti väärtusest „pileti väljastamise eest ja kulude katteks”, mis sisaldab vastavat käibemaksu, samas kui ülejäänud osa pileti väärtusest kujutab endast „riigimaksu”. Ministri otsuse paragrahvi 7 teise lõigu kohaselt tuleb tasuta väljastatud piletitelt riigimaksu tasuda vastavalt selle paragrahvi lõikes 5 kehtestatud piletihinnale.
4 Pärast 1995. aastat jätkasid Mont Parnèsi kasiino, Korfu kasiino ja Rhodose kasiino oma tegevust EOT klubidena. EOT asemel jätkas Korfu kasiino ja Mont Parnèsi kasiino käitamist hiljem Elliniki Etaireia Touristikis Anaptyxis (Kreeka turismiarenduse ühing, edaspidi „ETA”), mis kuulub sajaprotsendiliselt Kreeka riigile. Kuni Korfu kasiino erastamiseni 30. augustil 2010 oli selle kasiino sissepääsutasu endiselt 6 eurot ja ta maksis 80% sissepääsutasudest ministri 1995. aasta otsuse alusel riigile. Ka Rhodose kasiino sai 1996. aastal tegevusloa ja kehtestas pärast kasiino erastamist 1999. aasta aprillis sissepääsutasuna 5000 Kreeka drahmi (15 eurot). Alates 2000. aasta lõpust kuni 2003. aastani oli Mont Parnèsi kasiino sissepääsutasu 1500 Kreeka drahmi, mis muutus 1. jaanuarist 2002 6 euroks, ja see kasiino kandis alates 2000. aasta lõpust 80% saadud sissepääsutasust Kreeka riigile.
5 Kõigile 1995. aastal seaduse nr 2206/1994 alusel loodud kuuest uuest kasiinost, st Chalkidiki, Loutraki, Thessaloníki, Rio (Achaia), Xanthi (Thrace) ja Syros’e kasiinod, kehtestati sissepääsutasuna 15 eurot, välja arvatud Thessaloníki kasiino.
6 Thessaloníki kasiino (mida käitab äriühing Regency Entertainment Psychagogiki kai Touristiki AE) kehtestas sissepääsutasuna 6 eurot, lähtudes seadusandlikust dekreedist nr 2687/1953 välismaise kapitali investeeringute ja selle kaitse kohta (nomothetiko diatagma 2687/1953 peri ependyseos kai prostasias kefalaion exoterikou, FEK A’ 317/10.11.1953), mis näeb ette, et välismaise kapitaliga loodud äriühinguid koheldakse vähemalt sama soodsalt kui muid, riigisiseseid äriühinguid. Tõepoolest, kasiino käitaja taotlus, et Thessaloníki kasiino sissepääsutasu kehtestataks sama suurena kui Mont Parnèsi kasiino sissepääsutasu, st 6 eurot, rahuldati pärast riikliku õigusnõukogu 16. oktoobri 1997. aasta arvamuse nr 631/1997 (Gnomodotisi 631/1997 tou Nomikou Symvouliou tou Kratous) saamist. Thessaloníki kasiinole kohaldati ministri 1995. aasta otsuse, mis käsitleb sissepääsutasudelt võetavat maksu, paragrahvi 7.
7 Koinopraxia Touristiki Loutrakiou AE OTA (Loutraki kasiino käitaja) esitas 8. juulil 2009 Euroopa Ühenduste Komisjonile kaebuse kasiinode sissepääsutasusid käsitlevate Kreeka õigusnormide kohta, väites, et nende normidega kehtestatud kord kujutab endast riigiabi, mida antakse kolmele ettevõtjale, nimelt Mont Parnèsi kasiinole, Korfu kasiinole ja Thessaloníki kasiinole.
8 Pärast seisukohtade vahetamist algatas komisjon 6. juuli 2010. aasta otsusega ametliku uurimismenetluse.
9 Komisjonile esitasid seisukohti Kreeka ametiasutused ja huvitatud isikud.
10 24. juunil 2011 võttis komisjon vastu otsuse 2011/716/EL riigiabi kohta, mida Kreeka andis teatavatele Kreeka kasiinodele (riigiabi C 16/10 (ex NN 22/10, ex CP 318/09)) (ELT 2011, L 285, lk 25, edaspidi „vaidlustatud otsus”).
11 Vaidlustatud otsuse põhjenduse 9 kohaselt hõlmab arutusel olev meede teatavaid kasiinosid soodustavat maksualast diskrimineerimist, mida Kreeka ametiasutused on rakendanud, kohaldades samaaegselt esiteks pääsmehinnalt tasumisele kuuluvat ühtset 80% suurust maksu ja kehtestades teiseks erinevad sissepääsutasud. Nii kehtestati 6‑eurone pääsmehind sellistele kasiinodele, mida komisjon määratles „avalik-õiguslikena”, ja 15‑eurone pääsmehind muudele kasiinodele, mida komisjon pidas „eraõiguslikeks”. Vaidlustatud otsuse põhjenduse 10 kohaselt saavad meetmest kasu Mont Parnèsi kasiino, Korfu kasiino, Thessaloníki kasiino ja Rhodose kasiino.
12 Seejärel tuvastas komisjon riigiabi olemasolu. Komisjon märgib muu hulgas vaidlustatud otsuse põhjendustes 65 ja 67, et kõnealusel meetmel on samasugune mõju nagu maksumeetmel ja et see vabastab kasiinod, mille pääsmehind on väiksem, maksukoormast, mida nad muidu peaksid kandma, kui maksustamine oleks mittediskrimineeriv. Seega annab arutusel olev meede sellistele kasiinodele eelise, kuna nad on pidanud oma kogutulust kandma väiksemat maksukoormust inimese kohta. Vaidlustatud otsuse põhjenduse 72 kohaselt ei välista asjaolu, et ka kliendid saavad väiksemast sissepääsutasust kasu, võimalust, et meetmega antakse asjaomastele kasiinodele eelis. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 73 ja 74 on öeldud, et väljakujunenud äritava pakkuda tasuta pääsmeid, millelt kasiinod peavad sellegipoolest riigile maksma 80% seadusega kehtestatud pääsmehinnast, suurendab seda eelist veelgi. Komisjon tugines erinevatele tõenditele, et näidata, et see äritava pakkuda tasuta pääsmeid ei ole abi saanud kasiinode hulgas erandlik. Samuti lükkas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 77 tagasi argumendi, mille kohaselt anti eelis suuremat tasu küsivatele kasiinodele. Nimelt jäeti selle argumendi puhul tähelepanuta asjaolu, et kasiinod, kus kehtib väiksem sissepääsutasu, on klientidele ligitõmbavamad, ja see, et pääsmetest saadav tulu moodustab üksnes väikese osa kasiinode kogutulust. Lisaks on Thessaloníki kasiinol õigus küsida väiksemat sissepääsutasu vastavalt seadusandlikule dekreedile nr 2687/1953, mille kohaselt on väliskapitaliga asutatud ettevõtjatel õigus kõige soodsamale kohtlemisele, mis on omamaistele ettevõtjatele võimaldatud (vaidlustatud otsuse põhjendus 78). Veel lükkas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 79 ja 80 tagasi argumendi, mille kohaselt on olemas muud maksu- ja regulatiivmeetmed, mis tasakaalustavad väiksemast pääsmehinnast tuleneva eelise, ja asus seisukohale, et eelis on olemas.
13 Komisjon leidis, et kuna riik sellisel viisil tulust loobus, rahastatakse seda eelist riigi vahenditest. Selles küsimuses lükkas komisjon tagasi argumendi, mille kohaselt võib väiksem sissepääsutasu ligi tõmmata rohkem kliente ja mille kohaselt ei ole kindel, et riigil jääb tulu saamata just seetõttu, et kõnealuse eelisega loodud ebavõrdsus suurendab nõudlust (vaidlustatud otsuse põhjendused 81–90).
14 Veel leidis komisjon, et meede kaldub kõrvale seadusega nr 2206/1994 ja ministri 1995. aasta otsusega kehtestatud üldisest korrast ja on seega valikuline. Sellega lükkas ta tagasi argumendi, mille kohaselt kehtestati pääsmetasu suurus, lähtudes teatavatest tingimustest, mis on iga kasiino puhul erinevad, ja võttes arvesse eesmärki takistada väikese sissetulekuga inimesi hasartmänge mängimast. Ka arvas komisjon, et meedet ei saa põhjendada üldise maksusüsteemi loogikaga (vaidlustatud otsuse põhjendused 91–102).
15 Lisaks asus komisjon seisukohale, et käesoleval juhul täidetud tingimus, mille kohaselt peab eelis moonutama konkurentsi ja kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust, olenemata osutatud teenuste kohalikust või piirkondlikust olemusest (vaidlustatud otsuse põhjendused 103–114).
16 Peale selle leidis komisjon, et kõnealune meede ei kuulu ühegi ELTL artiklis 106 või artiklis 107 sätestatud erandi kohaldamisalasse ja märkis, et Kreeka Vabariik ei ole esitanud ühtegi argumenti, mille alusel saab abi pidada ühisturuga kokkusobivaks.
17 Komisjon märkis ka, et diskrimineeriv maksustamiskord, mis kehtestati 1995. aastal, jäi kehtima, ilma et komisjonile oleks sellest teatatud ja et komisjon oleks selle heaks kiitnud. Pidades silmas määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1), artiklis 15 ette nähtud aegumistähtaega, mainis komisjon, et igasugune abi, mida kõnealuse meetmena anti alates 21. oktoobrist 1999, st kümme aastat enne seda kuupäeva, mil komisjon esitas Kreeka Vabariigile kaebuse, paludes tal teavet edastada, kujutab endast uut ja ebaseaduslikku abi.
18 Viimaks, mis puudutab abi suurust ja selle tagasinõudmist, siis leidis komisjon, et arvesse tuleb võtta asjaolu, et Kreeka Vabariigil jäi abi saanud kasiinodelt saamata maksutulu kokku 7,20 eurot iga pääsme kohta, ehk 12 euro suuruse maksu, mis tuleb igalt pääsmelt riigile tasuda nende kasiinode poolt, kellele on sissepääsutasuna ette nähtud 15 eurot, ja 4,80 euro suuruse maksu, mida peavad igalt pääsmelt riigile tasuma kasiinod, kellele on ette nähtud 6‑eurone sissepääsutasu, vahe. Komisjon märkis ka, et arvesse tuleb võtta iga kasiino eriomast olukorda ning Mont Parnèsi kasiino ja Korfu kasiino puhul – kui Kreeka ametiasutused selle kohta täpsemaid andmeid ei esita – eeskätt asjaolu, et alates 21. oktoobrist 1999 kuni 2000. aasta lõpuni ei maksnud need kasiinod üldse sissepääsumaksu. Komisjon täpsustas, et tal ei ole piisavalt andmeid, et hinnata täpselt tagasi nõutava summa suurust, ja et niisiis piirdub ta sellega, et tunnistab, et tagasimaksmise kohustus on olemas, jättes tagastatava summa täpse suuruse väljaarvutamise komisjoni otsuses antud suuniste alusel liikmesriigi ametiasutustele. Selles küsimuses tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 146, et tagasinõutavad summad koosnevad peamiselt 4,80 euro suuruse maksu, mida peavad igalt pääsmelt riigile tasuma kasiinod, kellele on ette nähtud 6‑eurone sissepääsutasu, ja 12 euro suuruse maksu, mis tuleb igalt pääsmelt riigile tasuda nende kasiinode poolt, kellele on sissepääsutasuna ette nähtud 15 eurot, vahest, ehk summast suuruses 7,20 eurot iga väljastatud pääsme kohta.
19 Vaidlustatud otsuse resolutiivosas on sätestatud:
„Artikkel 1
Riigiabi, mis seisneb maksualases diskrimineerimises teatavate kasiinode kasuks ja mida Kreeka ametiasutused on rakendanud, kohaldades samaaegselt mitut osaliselt kohustuslikku sätet, millega:
– kehtestati 80% suurune maks kasiinopääsmete hinnale ja
– nähti avalik-õiguslikele kasiinodele ja eraõiguslikele kasiinodele ette erinevad reguleeritud hinnad, vastavalt 6 eurot ja 15 eurot on antud ebaseaduslikult, rikkudes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõiget 3, ja on siseturuga kokkusobimatu, sest see andis abi saanud kasiinodele, st Regency Casino Mont Parnèsile, Regency Casino Thessaloníkile ja Kérkyra kasiinole (võttes arvesse seda, et Rhodose kasiino ei olnud 1999. aasta aprillist enam abisaaja), põhjendamatu konkurentsieelise.
Artikkel 2
1. Kreeka peab artiklis 1 osutatud siseturuga kokkusobimatu abi, mida ta on andnud alates 21. oktoobrist 1999, abi saanud kasiinodelt tagasi nõudma.
2. Tagasinõutavad summad sisaldavad intresse alates kuupäevast, millal need abisaaja käsutusse anti, kuni nende tegeliku tagasisaamise kuupäevani.
3. Intress arvutatakse komisjoni määruse (EÜ) nr 794/2004 V peatüki kohaselt.
4. Kreeka tühistab artiklis 1 osutatud abist tuleneva maksualase diskrimineerimise alates käesoleva otsuse vastuvõtmise kuupäevast.
Artikkel 3
1. Artiklis 1 osutatud abi nõutakse tagasi viivitamata ja tõhusalt.
2. Kreeka tagab otsuse täitmise nelja kuu jooksul pärast otsuse teatavakstegemise kuupäeva.
Artikkel 4
1. Kreeka esitab kahe kuu jooksul pärast käesoleva otsuse teatavakstegemist komisjonile järgmise teabe:
a) artiklis 1 osutatud kava alusel abi saanute loetelu ja neist igaühele vaidlustatud meetme alusel antud abi kogusumma, arvutatuna kooskõlas käesolevas otsuses antud suunistega;
b) igalt abisaajalt tagasi nõutav kogusumma (põhisumma ja intress);
c) käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatud meetmete üksikasjalik kirjeldus;
d) dokumendid, mis tõendavad, et abisaajatele on antud korraldus abi tagasi maksta.
2. Kreeka teavitab komisjoni käesoleva otsuse täitmiseks võetud siseriiklike meetmete edenemisest, kuni artiklis 1 osutatud abi on täies ulatuses tagasi makstud. Kreeka esitab komisjoni taotlusel viivitamata teabe käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatud meetmete kohta. Ta esitab ka üksikasjaliku teabe abisaajate tagasi makstud abisummade ja intresside kohta.
Artikkel 5
Käesolev otsus on adresseeritud Kreeka Vabariigile.”
Menetlus ja poolte nõuded
20 Kreeka Vabariik esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 3. augustil 2011.
21 Vaidlustatud otsuse peale esitati veel neli hagiavaldust, nimelt Üldkohtu kantseleisse 29. juulil 2001 saabunud hagiavaldus, mille esitas Etaireia Akiniton Dimosiou AE („ETAD”, varem Ellinika Touristika Akinita AE, „ETA”), 9. detsembril 2011 saabunud hagiavaldus, mille esitas Regency Entertainment Psychagogiki kai Touristiki’, 10. jaanuaril 2012 saabunud hagiavaldus, mille esitas Elliniko Kazino Parnithas AE, kes käitab alates 2003. aastast Mont Parnèsi kasiinot, ja 20. jaanuaril 2012 saabunud hagiavaldus, mille esitas Athens Resort Casino Holding SA, kellele kuulub alates 2010. aastast 51% Mont Parnèsi kasiino aktsiatest. Need hagid, mis registreeriti viitega T‑419/11, T‑635/11, T‑14/12 ja T‑36/12, on käesoleva asjaga seotud. Lisaks lubati Koinopraxia Touristiki Loutrakiou’l, kes on kaebaja haldusmenetluses, Üldkohtu teise koja esimehe 4. mai ja 12. detsembri 2012. aasta määrustega astuda neis kohtuasjades komisjoni nõuete toetuseks menetlusse.
22 7. augusti 2012. aasta kirjas palusid kohtuasjade T‑635/11, T‑14/12 ja T‑36/12 hagejad liita kohtuasjad T‑419/11, T‑425/11, T‑635/11, T‑14/12 ja T‑36/12 Üldkohtu kodukorra artikli 50 alusel suulise menetluse ja lõpliku kohtulahendi huvides.
23 3. septembri 2012. aasta kirjas esitas komisjon oma seisukohad, märkides seejuures, et ta ei ole nende kohtuasjade liitmise vastu. Ta mainis ka, et ei esita konfidentsiaalsustaotlust.
24 4. septembri 2012. aasta kirjas märkis Kreeka Vabariik, et on nimetatud kohtuasjade liitmise vastu. Ta lisas, et kohtuasjade liitmise korral tuleb teatavaid toimiku materjale pidada konfidentsiaalseks.
25 4. septembril 2012 eraldi saadetud kirjas esitas Kreeka Vabariik taotluse, et teatavaid toimiku materjale, mille ta üles loetles, käsitataks kõigi kõnealustes kohtuasjades menetlusse asunud või menetlusse astuda soovivate kolmandate isikute suhtes konfidentsiaalsena. Ta esitas oma menetlusdokumentidest mittekonfidentsiaalse versiooni.
26 16. septembril 2013 otsustas Üldkohus käesolevat asja kohtuasjadega T‑419/11, T‑635/11, T‑14/12 ja T‑36/12 mitte liita.
27 Üldkohtu teise koja esimehe 9. oktoobri 2013. aasta määrusega lubati äriühingul Elliniko Casino Kérkyras AE Üldkohtu kodukorra artikli 116 alusel kohtuasjas T‑419/11 hageja nõuete toetuseks menetlusse astuda.
28 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (teine koda) avada suulise menetluse. Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 10. detsembri 2013. aasta kohtuistungil.
29 Kreeka Vabariik palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
30 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagiavaldus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.
Õiguslik käsitlus
Põhjendatud huvi
31 Komisjon väidab, et Kreeka Vabariigil puudub põhjendatud huvi. Tema väitel võimaldab vaidlustatud otsus praeguses olukorras Kreeka Vabariigil nõuda asjaomastelt kasiinodelt sisse maksulaadset laekumist ja see otsus on talle pigem kasulik kui kahjulik. Komisjon väidab, et kuna Kreeka Vabariik on kõnealuse meetme alusel soodustatud isik, ei ole tal kohustust tõendada, et vaidlustatud otsus puudutab teda otseselt ja isiklikult, kuid et sellest asjaolust ei tulene, et tal on põhjendatud huvi.
32 Kreeka Vabariik vaidleb sellele argumentatsioonile vastu.
33 Üldkohus meenutab komisjoni poolt esile toodud põhjendatud huvi küsimuses, et asutamislepingus tehakse selgelt vahet ühelt poolt institutsioonide ja liikmesriikide ning teiselt poolt füüsiliste ja juriidiliste isikute tühistamishagi esitamise õigusel. Nimelt on igal liikmesriigil õigus tühistamishagi esitamise teel vaidlustada komisjoni otsuste õiguspärasus, ilma et selle õiguse teostamiseks tuleks õigustada põhjendatud huvi olemasolu. Selleks et hagi oleks vastuvõetav, ei pea liikmesriik seega tõendama, et vaidlustatav komisjoni õigusakt tekitab tema suhtes õiguslikke tagajärgi (Euroopa Kohtu 27. novembri 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑208/99: Portugal vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑9183, punktid 22 ja 23, ning Üldkohtu 22. oktoobri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑309/04, T‑317/04, T‑329/04 ja T‑336/04: TV 2/Danmark jt vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2935, punkt 63).
34 Käesolevas asjas on Kreeka Vabariigil asutamislepingu sätete alusel ja kohtupraktikast tulenevalt pelgalt selle tõttu, et ta on liikmesriik, õigus esitada tühistamishagi, ilma et ta peaks põhjendatud huvi olemasolu õigustama.
35 Järelikult tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.
Põhiküsimus
36 Kreeka Vabariik esitab neli väidet. Esimene väide käsitleb ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumist. Teise väite kohaselt on esitatud põhjendused ebapiisavad, puudulikud ja vasturääkivad. Kolmandas ja neljandas väites, mis on esitatud teise võimalusena, tugineb Kreeka Vabariik sellele, et rikutud on määruse nr 659/1999 artiklit 14, mis käsitleb abi tagasinõudmist, kuna abi ei nõutud tagasi tegelikelt abisaajatelt ja tagasinõudmisega rikuti õiguspärase ootuse põhimõtet ja proportsionaalsuspõhimõtet (kolmas väide) ning et tagasinõutavad summad arvutati ebaõigesti (neljas väide).
37 Mis puutub esimesse väitesse, et rikutud on ELTL artikli 107 lõiget 1, siis meenutagem, et selle sätte kohaselt on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.
38 Kohtupraktika kohaselt eeldab meetme kvalifitseerimine „abiks” ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, et kõik selles sättes esitatud tingimused on täidetud. Niisiis peab selleks, et siseriiklikku meedet saaks käsitada riigiabina, olema esiteks tegemist riigi sekkumisega või abi andmisega riigi ressurssidest, teiseks peab sekkumine kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust, kolmandaks peab see andma abisaajatele eelise ning neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (vt Euroopa Kohtu 2. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑399/08 P: komisjon vs. Deutsche Post, EKL 2010, lk I‑7831, punktid 38 ja 39 ning seal viidatud kohtupraktika).
39 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei hõlma abi mõiste üksnes sooritusi positiivses tähenduses nagu toetused, vaid ka erinevas vormis sekkumisi, mis leevendavad äriühingu eelarvet tavaliselt koormavaid kohustusi ja mis seetõttu ei ole küll toetused selle sõna kitsamas tähenduses, ent on siiski samalaadsed ja neil on ühesugused tagajärjed (Euroopa Kohtu 15. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑387/92: Banco Exterior de España, EKL 1994, lk I‑877, punkt 13, ja 19. mai 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑6/97: Itaalia vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑2981, punkt 15).
40 Kohtupraktikast tuleneb, et meede, millega ametiasutused annavad teatavatele ettevõtjatele maksusoodustuse, mis ei too küll kaasa riigi vahendite ülekandmist, ent asetab selle saajad soodsamasse rahalisse olukorda kui teised maksukohustuslased, kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (vt eespool punktis 39 viidatud kohtuotsus Banco Exterior de España, punkt 14, ja eespool punktis 39 viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 16; Üldkohtu 9. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑230/01–T‑232/01 ja T‑267/01–T‑269/01: Diputación Foral de Álava jt, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 135, mida Euroopa Kohus kinnitas oma 28. juuli 2011. aasta otsusega liidetud kohtuasjades C‑474/09 P–C‑476/09 P: Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata).
41 Pealegi ei mõjuta riigi meetmetega taotletud eesmärkide laad ja meetmete põhjendused seda, kas meede kvalifitseeritakse riigiabina. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb nimelt, et ELTL artikkel 107 ei erista riiklikke meetmeid nende põhjenduste või eesmärkide alusel, vaid määratleb need meetme tagajärgedest tulenevalt (vt Euroopa Kohtu 13. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑409/00: Hispaania vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑1487, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb veel, et seda, et meetme näol on tegemist riigiabiga, peab tõendama komisjon (Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades Itaalia T‑239/04 ja T‑323/04: Itaalia vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑3265, punkt 119).
43 Euroopa Kohus on lisaks täpsustanud, et riigiabi mõistel, nii nagu see on määratletud asutamislepingus, on õiguslik tähendus ja seda tuleb tõlgendada objektiivsetest teguritest lähtudes. Seetõttu peab liidu kohus, võttes arvesse nii tema menetleda oleva vaidluse konkreetseid asjaolusid kui ka komisjoni hinnangute tehnilisust või keerukust, põhimõtteliselt teostama täielikku kontrolli, et otsustada, kas meede kuulub ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse (vt Euroopa Kohtu 16. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑83/98 P: Prantsusmaa vs. Ladbroke Racing ja Commission, EKL 2000, lk I‑3271, punkt 25, ja 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑487/06 P: British Aggregates vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑10515, punkt 111).
44 Neid põhimõtteid arvestades tuleb kontrollida, kas komisjon kohaldas käesolevas kohtuasjas õigesti riigiabi mõistet ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
45 Esimese väite esimeses osas vaidleb Kreeka Vabariik vastu sellele, et arutusel olevast sissepääsumaksu kehtestavast korrast tuleneb eelis, mida antakse riigi vahendite abil.
46 Kõigepealt tuleb komisjoni analüüsitud õigusnormide põhjal välja tuua kõnealuse süsteemi iseloomulikud tunnused. See on hädavajalik, kuna võimaldab mõista, kuidas nimetatud süsteem majanduslikult toimib, ja hinnata nii süsteemi mõju neile ettevõtjatele, kelle suhtes see kohaldamisele kuulub.
47 Selles küsimuses tuleb meenutada, et seaduse nr 2206/1994 (vt eespool punkt 2) artikli 2 lõike 10 kohaselt kehtestab rahandusministri otsus nii kasiinopääsmete hinna kui ka „selle osa sissepääsutasust, mis läheb riigi tuludesse”. Seega näeb ministri 1995. aasta otsuse (vt eespool punkt 3) paragrahv 7 ette, et iga kasiino jätab endale 20% pääsmehinnast selle pileti väljastamise eest ja kulude katteks ning et ülejäänud summa kujutab endast riigimaksu, mis tuleb selle otsuse paragrahvi 10 kohaselt riigile tasuda igakuiselt.
48 Niisiis tuleb sedastada – nagu märgib Kreeka Vabariik –, et vaidlustatud otsuse esemeks oleva sissepääsutasu korra kohaselt on kasiinod kohustatud seda tasu sisse nõudma klientidelt, kes sisenevad mängusaali, ja selle tasu igakuiselt riigile üle kandma, jättes endale siiski niisuguse osa sellest tasust, mis katab selle väljastamisega seotud kulud.
49 Vaidlustatud otsuse põhjendusest 9 tuleneb, et komisjon kirjeldab kõnealust meedet nii, et see kujutab endast selliste siseriiklike õigusnormide samaaegset kohaldamist, millega esiteks kehtestati ühtne 80% suurune maks kasiinode sissepääsutasudelt ja teiseks nähti kasiinodele ette erinevad reguleeritud pääsmehinnad. Selle meetme tagajärjel maksavad kasiinod, kellele on sissepääsutasuna ette nähtud 15 eurot, riigile ühe pääsme eest 12 eurot (80%×15 eurot), samas kui muud kasiinod maksavad riigile pääsme eest 4,80 eurot (80%×6 eurot), mille tulemusel maksusumma erineb 7,20 euro võrra pääsme kohta. Olgu siiski märgitud, et – nagu tuleneb eespool punktidest 47 ja 48 – selles kirjelduses ei ole arvesse võetud arutusel olevale süsteemile iseloomulikke tunnuseid, sest kuigi kasiinod on kohustatud sissepääsutasu nõudma täies ulatuses, jääb vaid 20% sellest nende eelarvesse, kuna ülejäänud 80% kujutab endast algusest peale riigimaksu, mille kasiinod peavad igakuiselt riigikassasse tasuma. Samas olgu siiski märgitud, et selline süsteemi ekslik kirjeldus ei too endaga automaatselt kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist. Nimelt, võttes eeskätt arvesse eespool punktis 41 viidatud kohtupraktikat, võib niisuguste siseriiklike õigusnormide, nagu on kõne all käesolevas asjas, tagajärg olla see, et neist tuleneb valikuline eelis ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, mistõttu tuleb analüüsida, kas käesolevas asjas on tegemist eelisega, mida on kirjeldatud vaidlustatud otsuses.
50 Selles küsimuses leiab komisjon, nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendustest 66, 69 ja 70, et vaatluse all olev meede annab eelise kasiinodele, kellele on sissepääsutasuna kehtestatud 6 eurot, kuna neil kasiinodel ei ole maksukoormust, mis neil muul juhul oleks. Komisjoni arvates on neile kasiinodele antud eelis analoogne maksustatava summa vähendamisega, kuna maks, mida nad peavad igalt pääsmelt tasuma, on kehtestatud madalama määraga kui maksumäär, mis on ette nähtud teistele kasiinodele. Vaidlustatud otsuses on täpsustatud, et asjaomane meede annab kasu ettevõtjatele, kellele seda eelist võimaldati, kuna nende maksukoormus on iga sisselastud kliendi kohta väiksem.
51 Esimese väitega seab Kreeka Vabariik selle mõttekäigu põhjendatuse kahtluse alla.
52 Üldkohus leiab, et komisjon ei ole käesolevas asjas tõendanud, et kasiinodele, kellele on sissepääsutasuna kehtestatud 6 eurot, on antud eelis.
53 Nimelt tuleneb algatuseks arutusel olevast meetmest, et kasiinod, kellele on sissepääsutasuna kehtestatud 6 eurot, on kohustatud riigile tasuma 4,80 eurot iga pääsme kohta (80%×6 eurot), samas kui kasiinod, kellele on sissepääsutasuna ette nähtud 15 eurot, peavad riigile maksma 12 eurot pääsme kohta (80%×15 eurot). Seega on selge – nagu rõhutab komisjon –, et esimesse kategooriasse kuuluvad kasiinod peavad riigile maksma 4,80 eurot, mis on kaks ja pool korda väiksem summa kui 12 eurot, mida tuleb tasuda teise kategooriasse kuuluvatel kasiinodel.
54 Siiski tuleb märkida, et eeltoodud järeldus põhineb asjaolul, et kummassegi kategooriasse kuuluva pilethinna suhtes kohaldatakse sama suhtarvu. Enne seda, kui kasiinod, kes komisjoni arvates vaidlustatud meetmest kasu saavad, tasuvad riigile maksu, mis on 80% müüdud pääsmete hinnast, võtavad nad klientidelt sissepääsu eest hinda, mis on kaks ja pool korda väiksem kui teistele kasiinodele ette nähtud piletihind (6 eurot 15 euro asemel). Samuti on summa pileti väljastamise eest ja kulude katteks, mille saavad kasiinod, kellele on kehtestatud 6‑eurone sissepääsutasu (6 eurot – 4,80 eurot = 1,20 eurot), kaks ja pool korda väiksem kui summa, mille saavad endale kasiinod, kellele on sissepääsutasuna ette nähtud 15 eurot (15 eurot – 12 eurot = 3 eurot).
55 Seega, nagu väidab Kreeka Vabariik, tuleneb vaidlustatud meetmest, et summad, mille kasiinod maksavad riigile maksuna sissepääsutasudelt, kujutavad endast teatavat protsenti summast, mille iga kasiino saab sissepääsutasudena. Ka ei ole kõne all olev meede – vastupidi sellele, mida on öeldud vaidlustatud otsuse põhjenduses 69 – sarnane maksubaasi alandamisega, kuna summad, mille iga kasiino peab riigile maksma, moodustavad 80% sissenõutud sissepääsutasude kogusummast. Kuigi siinjuures tugineb komisjon oma seisukoha kaitseks eespool punktis 40 viidatud Üldkohtu 9. septembri 2009. aasta otsusele kohtuasjas Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon, tuleb siiski mainida, et viidatud juhtumitel oli asjaomane meede teistsugune kui käesolevas asjas. Nimelt kujutas neis asjades abimeede endast seda, et abi saanud ettevõtjate majandustegevusest tulenevat positiivse tulemiga maksustatavat summat vähendati 99, 75, 50 või 25%. Seega maksid abi saanud ettevõtjad vähem maksu kui olukorras, kus maksusumma oleks arvutatud protsendina tulust, mille nad oma majandustegevusest olid saanud. Käesolevas asjas seevastu, nagu juba öeldud, on olukord teistsugune, kuna riigile tasumisele kuuluv 80% maks, mida tuleb tasuda kõigil kasiinodel, arvutatakse protsentuaalselt sissepääsutasuna müüdud piletite müügist tegelikult saadud summast.
56 Komisjoni argument, mille kohaselt vahe selle tulu, mille saab sissepääsutasudest kasiino, kellele on sissepääsutasuna kehtestatud 15 eurot, ja selle tulu vahel, mille saab kasiino, kellele on ette nähtud 6‑eurone sissepääsutasu, st 1,80 eurot (3 eurot – 1,20 eurot), on neli korda väiksem kui vahe selle maksu, mida riigile igalt pääsmelt peab tasuma esimesse kategooriasse kuuluv kasiino, ja niisuguse maksu vahel, mida tuleb tasuda teise kategooriasse kuuluval kasiinol, st 7,20 eurot (12 eurot – 4,80 eurot), ei sea seda järeldust kahtluse alla. Nimelt järeldub eeltoodu otseselt 80% maksumäära kohaldamisest ja neljakordsest vahest 80% maksumäära ning pileti väljastamise eest ja kulude katteks saadud 20% laekumise vahel.
57 Seetõttu ei ole asjaolu, et arutusel olevast meetmest tulenevalt maksavad kasiinod, kellele on ette nähtud 6‑eurone sissepääsutasu, riigile vähem maksu kui kasiinod, kellele on sissepääsutasuna ette nähtud 15 eurot, piisav selle tuvastamiseks, et esimesse kategooriasse kuuluvatel kasiinodele on antud eelis.
58 Nii ei ole tõendatud, et nende kasiinode suhtes, kellele on ette nähtud 6‑eurone sissepääsutasu, on antud eelis.
59 Lisaks nähtub toimiku materjalidest, mille sisu kohtuistungil selgitati, et eelis, mille komisjon väidab käesolevas asjas olemas olevat, kujutab endast pelgalt mainitud arvestuslikku vahet, mille alusel maksavad kasiinod, kellele on ette nähtud 6‑eurone sissepääsutasu, riigile väiksema summa kui teised kasiinod.
60 Eeskätt leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 67, et neile kasiinodele anti eelis, tuginedes sellele, et kõnealused kasiinod „on pidanud oma kogutulust kandma väiksemat maksukoormust inimese kohta”. Nimetatud punkti viimases lauses märgib komisjon veel, et see „kogutulu hõlmab nii sissepääsust (üksnes pääsmete hinnast) saadavat tulu kui ka muudest tuluallikatest, nagu hasartmängudelt, majutuselt, baari- ja restoraniteenustelt, etendustelt jm saadavat tulu”.
61 Samas rõhutas komisjon, kui teda selles osas kohtuistungil küsitleti, et mõistet „kasiino kogutulu” ei ole vaja käesolevas asjas arutusel oleva eelise määratlemisel arvesse võtta. Nimelt märkis komisjon, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 67 viimase lausega, kus on mainitud kogutulu, on öeldud üksnes seda, et pääsmete müügist saadud tulu on ainult väike osa kasiinode tulust ja see ei puuduta iseenesest kõnealust eelist. Järelikult ei saa komisjoni sõnul seda lauset tõlgendada nii, et sarnases majanduslikus olukorras olevatel klientidel on võimalik kasiinodes, kellele on ette nähtud 6‑eurone sissepääsutasu, kulutada rohkem raha muude teenuste ostmiseks. Ta täpsustas ka, et käesolevas asjas vaatluse all olev eelis põhineb üksnes 6‑eurose ja 15‑eurose pääsmehinna, millest 80% makstakse riigile, arvestuslikul vahel.
62 Selles küsimuses olgu lisatud, et käesolevas asjas tuvastatud valikulise eelise olemasolu ei saa ühelgi juhul põhjendada viitega hägusale seosele kohustuse maksta riigile 80% maksu ja niisuguste tegevuste vahel, mida see kohustus ei puuduta ja millest kasiinod saavad „kogutulu”. Mis puutub sellesse eelisesse, siis tuleb eeskätt ELTL artikli 107 lõike 1 kohaselt kindlaks teha, kas antud õiguskorra raames võetud siseriiklik meede soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist” võrreldes teiste ettevõtjate või tootmisega, mis on nimetatud korra eesmärgi seisukohast sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras (Euroopa Kohtu 15. novembri 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑106/09 P ja C‑107/09 P: komisjon ja Hispaania vs. Gibraltari valitsus ja Ühendkuningriik, EKL 2011, lk I‑11113, punkt 75). Järelikult ei ole mõiste „kogutulu” esiteks käesolevas asjas asjassepuutuv, kuna see hõlmab tulu, mis ei ole seotud kohustusega maksta riigile 80% maksu. Edasi, kuna selle mõiste kohta, mis näib olevat määrava tähtsusega, ei ole antud definitsiooni ega esitatud sellega seotud arvulisi näitajaid, on sisuliselt võimatu kindlaks teha mis tahes eelise olemasolu. Viimaseks tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 146, et summad, mille tagasisaamist komisjon nõuab, moodustuvad 4,80 euro suuruse maksu, mida peavad igalt pääsmelt riigile tasuma kasiinod, kellele on ette nähtud 6‑eurone sissepääsutasu, ja 12 euro suuruse maksu, mis tuleb igalt pääsmelt riigile tasuda teiste kasiinode poolt, vahest. Seega ei ole fraas „väiksem maksukoormus inimese kohta” mingil viisil eelise olemasolu kindlakstegemisel asjassepuutuv.
63 Teiseks märkis komisjon kohtuistungil, vastuseks Üldkohtu küsimusele vaidlustatud otsuse põhjenduses 77 kasutatud mõiste „ligitõmbav” kohta, et ka seda mõistet ei ole mõiste „eelis” defineerimisel vaja ühe tegurina arvesse võtta.
64 Vaidlustatud otsuse põhjendus 77 on sõnastatud järgmiselt:
„Kreeka on ka väitnud, et kuna kasiinod jätavad endale 20% ebavõrdsest sissepääsutasust, antakse eelis suuremat tasu küsivatele kasiinodele, kelle puhastulu on 3 eurot, samas kui avalik-õiguslike kasiinode puhastulu on 1,20 eurot. See väide on eksitav, sest see eirab kaht meetme tõelise konkurentsivastase mõju täieliku mõistmise seisukohast olulist asjaolu. Ühest küljest muudab asjaolu, et ametiasutused on kehtestanud teatavatele kasiinodele madalamad pääsmehinnad, sealhulgas väiksema sissepääsumaksu, need kasiinod klientidele ligitõmbavamaks, ja see […] muudab nõudluse erinevaks sellest, milline see oleks siis, kui kasiinod peaksid konkureerima üksnes objektiivsete näitajate alusel, st pakutavate teenuste ulatuse ja kvaliteedi alusel, ning […] suurendab kõigi muude tingimuste püsimisel võrdsena kunstlikult kõnealustesse kasiinodesse sisse lastud klientide arvu. Teisalt, nagu eespool selgitatud, moodustab pääsmetest saadav tulu üksnes väikese osa kogutulust, mida kasiino poolt ligi meelitatud klient asjaomasele ettevõtjale toob ja millest kasiino peab maksma sissepääsumaksu.”
65 Täpsemalt märkis komisjon kohtuistungil, et vaidlustatud otsuse põhjendus 77 on kooskõlas Kreeka ametiasutuste argumentatsiooniga, kuid et majandusliku analüüsi puudumisel ei saa konkurentsi moonutamist ja väiksema hinna ligitõmbavust pidada käesolevas asjas kõne all oleva eelisega seotud teguriks.
66 Nimelt, kui asuda seisukohale, et asjas, mis puudutab riigiabi, mis eeldab eelise andmisel riigi vahendite kasutamist, võib niisuguse väiksema sissepääsutasu ligitõmbavus kujutada endast selle eelisega seotud tegurit, siis tuleb mainida, et vaidlustatud otsuses ei ole esitatud statistilist analüüsi ega niisiis ka majanduslikku analüüsi selle kohta, kas niisugune ligitõmbavus sellest vaatenurgast kliente mõjutab. Lisaks tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 146, et summad, mille tagastamist komisjon nõuab, ei vasta juba kasutatud arvutusmeetodi tõttu niisugusele eelisele.
67 Eeltoodust tuleneb, et eelis, mis komisjoni väitel olemas on, tuleneb nende summade vahest, mille kasiinod müüdud pääsmetelt riigile maksavad.
68 Ent nagu on sedastatud eespool punktides 52–58, ei ole asjaolu, et vaatluse all oleva meetme tagajärjel maksavad kasiinod, kellele on ette nähtud 6‑eurone sissepääsutasu, riigile väiksemaid – kuigi seejuures täiesti proportsionaalseid – summasid kui need, mida maksavad riigile kasiinod, kellele on sissepääsutasuna ette nähtud 15 eurot, piisav selleks, et oleks võimalik asuda seisukohale, et esimesse kategooriasse kuuluvatele kasiinodele on antud eelis.
69 Komisjoni argumendid ei lükka seda järeldust ümber.
70 Esiteks väidab komisjon enda õigustuseks, et kõnealune meede annab rahalise eelise kasiinodele, kes võtavad väiksemat sissepääsutasu.
71 Siiski ei ole komisjon tõendanud, et tegemist on sellise rahalise eelisega, ja sellele ei viita ka vaidlustatud otsus. Nimelt on selge, et kasiino mängusaali siseneda soovivatelt klientidelt küsitakse tavaliselt 6 eurot ja 15 eurot ning et 80% nendest saadud summadest tuleb igakuiselt maksta riigile. Seega võib eeldada, et kasiinodes, kellele on ette nähtud 6‑eurone sissepääsutasu, on enne riigile maksu tasumist müüdud pääsme eest nõutud summa proportsionaalselt väiksem summast, mida nõutakse teistes kasiinodes müüdud pääsme eest. Seetõttu ei kujuta asjaolu, et esimesse kategooriasse kuuluv kasiino peab maksma riigile ainult 4,80 eurot juhul, kui pääsme hind on 6 eurot, mitte 12 eurot, nagu siis, kui pääsme hind on 15 eurot, endast rahalist eelist, kuna müüdud pääsmetelt tasumisele kuuluv maks on 80% pääsmete müügist saadud summast ja kuna selle tasu nõuavad kasiinod sisse enne, kui neil tekib kohustus maksta riigile 80% maksu. Samuti ei ole selle asjaolu näol, et kasiinod, kellele on ette nähtud 6‑eurone sissepääsutasu, jätavad endale 20% iga müüdud pääsme eest saadud summast, st 1,20 eurot, pääsme väljastamise eest ja kulude katteks, tegemist rahalise eelisega, mida need kasiinod saavad võrreldes kasiinodega, kellele on sissepääsutasuna ette nähtud 15 eurot, vaid hoopis vastupidi.
72 Vaidlustatud otsuse põhjendustest 66 ja 146 tuleneb veel, et „eelisena”, millel otsus põhineb, tuleb käsitada seda, et pääsmete müügilt tasutud maks erineb 7,20 euro võrra, sõltuvalt sellest, kas kasiino sissepääsutasu on 15 eurot või 6 eurot. Kuid selline määratlus erineb sisu poolest rahalisest eelisest, mis kujutab endast põhimõtteliselt seda, et tingimused, mille alusel kohustus tuleb täita, on võlgnikust sõltuvalt erinevad – olukord, millega käesolevas asjas tegemist ei ole.
73 Seetõttu tuleb tagasi lükata argument, mille kohaselt on käesolevas asjas tegemist rahalise eelisega.
74 Teiseks toob komisjon esile selle, et pääsmeid väljastatakse tasuta, ja väidab, et pääsmete tasuta jagamine tõendab veel selgemalt, et riigil jääb tulu saamata. Just vaidlustatud otsuse põhjendusest 73 tuleneb, et niisugune äritava jagada tasuta pääsmeid rõhutab kõnealust eelist veelgi enam, kuna kliendi sisselaskmise kulud on eraõiguslikes kasiinodes, kus sissepääsumaks on 12 eurot, palju suuremad kui avalik-õiguslikes kasiinodes, kes peavad oma äritegevuse kogutulust maksma selleks üksnes 4,80 eurot. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 74 seab komisjon kahtluse alla Kreeka ametiasutuste argumendi, mille kohaselt on niisugune tasuta sissepääsu võimaldamine erandlik tava. Komisjon viitab tõenditele avalikult kättesaadava teabe näol, näiteks tasuta sissepääsu pakkuvad reklaamlehed, mida levitatakse ajalehtede vahel ja Internetis, mis tõendavad, et tasuta sissepääs antakse tavapäraselt kõigile klientidele teatavatel nädalapäevadel igal nädalal. Ta järeldab, et seega ei tundu abi saanud kasiinode puhul tasuta sissepääsu võimaldamine olevat erandlik tava.
75 Selles küsimuses olgu meenutatud, et ministri 1995. aasta otsuse punkt 6 näeb ette võimaluse jagada pääsmeid tasuta reklaami eesmärgil või sotsiaalse kohustuse täitmiseks. Niisugusel juhul tuleb kasiinodel, hoolimata sellest, et nad sissepääsutasu ei saa, maksta riigile 80% väljastatud pääsmete reguleeritud hinnast. Seega maksavad kasiinod, kellele on sissepääsutasuna ette nähtud 15 eurot, riigile tasuta pääsmetelt 12 eurot, samas kui kasiinod, kellele on ette nähtud 6‑eurone sissepääsutasu, maksavad tasuta pääsmelt ainult 4,80 eurot.
76 Eeltoodust tuleneb, et tasuta pääsmete puhul on soodsamas olukorras kasiinod, kellele on ette nähtud 6‑eurone sissepääsutasu, kuna nad maksavad sama suurelt sissepääsutasult (mis võrdub nulliga) riigile väiksemat maksu kui kasiinod, kellele on sissepääsutasuna ette nähtud 15 eurot.
77 Samas tuleb aga mainida, et komisjon tugineb tasuta sissepääsu võimaldamise äritavale selleks, et kinnitada, et väidetav eelis, mida on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 66–69, on seetõttu „isegi suurem” (vaidlustatud otsuse põhjendus 73). Vaidlustatud otsuses on tasuta pääsmete äritavale viidatud üksnes kui tegurile, mis kinnitab selle eelise olemasolu. Ent – nagu tuleneb eespool punktidest 49–68 – kõne all olev sissepääsutasu süsteem ei anna kasiinodele, kellele on ette nähtud 6‑eurone sissepääsutasu, sellist eelist.
78 Lisaks on oluline rõhutada, et komisjon ei sea põhimõtteliselt kahtluse alla võimalust, et liikmesriik võib ette näha, et pääsmeid väljastatakse tasuta, kui seda tehakse reklaami eesmärgil või sotsiaalse kohustuse täitmiseks, vaid heidab Kreeka ametiasutustele sisuliselt ette, et nad lubasid seda, et pääsmete tasuta väljastamine läheb kaugemale, kui ministri 1995. aasta otsuses ette nähtud erand. Kuna kasiino sissepääsutasude süsteemist ei tulene ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses eelist osas, mis puudutab müüdud pääsmeid ja milles asjaomane liikmesriik võib lubada konkreetsetel ja põhjendatud juhtudel, nagu reklaami eesmärgil või sotsiaalse kohustuse täitmiseks, tasuta pääsmete väljastamist, siis on mõistlik see, kui nimetatud liikmesriik võib kehtestada lisatingimusena nõude, et maks, mis muul juhul tuleb riigile tasuda, kuulub tasumisele ka juhul, kui pääsmed väljastatakse tasuta. Neil asjaoludel tuleb komisjonil tõendada, et kasiinod väljastavad tegelikkuses liiga palju tasuta pääsmeid võrreldes nende pääsmetega, mis võimaldavad saavutada ministri 1995. aasta otsuse eesmärke, mistõttu ei ole selliste kasiinode otsus lubada inimesi oma mängusaalisesse tasuta kooskõlas siseriiklike õigusnormidega kehtestatud tingimustega.
79 Käesolevas asjas puudutavad aga tegurid, millele komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 74 viitab, kasiinot, mis võimaldab tasuta sissepääsu pühapäevast neljapäevani 7.00–20.00 (alates 10. jaanuarist). Kuna põhjalikum teave teiste kasiinode tavade ja sealsete kliendivoogude kohta neil päevadel ja kellaaegadel puudub, ei saa asuda seisukohale, et kõnealuste tasuta pääsmete pakkumine annab tunnistust vastuolust ministri 1995. aasta otsuses kehtestatud tingimustega.
80 Seega tuleb argumendid, mille kohaselt tuleneb tasuta pääsmete väljastamisest selge ja eriomane eelis, samuti tagasi lükata.
81 Kolmandaks väidab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 78, et „asjaomased siseriiklikud õigusnormid ise kinnitavad, et maksualane diskrimineerimine annab eelise”. Ta viitab Thessaloníki kasiinole, mille suhtes kehtestati 6‑eurone sissepääsutasu seadusandliku dekreediga nr 2687/1953 (eespool punkt 6). Komisjoni arvates kohaldasid Kreeka ametiasutused seda seadusandlikku dekreeti nimetatud kasiino suhtes põhjendusega, et see kujutab endast kõige soodsamat kohtlemist, mida omamaistele ettevõtjatele võimaldatakse.
82 Selles küsimuses tuleb meenutada, et seadusandlik dekreet nr 2687/1953 sätestab, et välisinvesteeringuga loodud ettevõtteid tuleb kohelda vähemalt sama soodsalt kui muid riigis asuvaid samalaadseid ettevõtteid. Käesolevas asjas rahuldati kasiinot pidava ettevõtja taotlus, et Thessaloníki kasiino sissepääsutasu kehtestataks samal tasemel kui Mont Parnèsi kasiino sissepääsutasu, nimelt 6 eurot, pärast Riikliku Õigusnõukogu 16. oktoobri 1997. aasta arvamuse nr 631/1997 saamist. Õigusnõukogu leidis muu hulgas, et Thessaloníki kasiino on samas olukorras nagu Mont Parnèsi kasiino, kuna mõlemad kasiinod tegutsevad riigi kahes suurimas linnas.
83 Siiski ei sea pelk asjaolu, et käesolevas asjas taotles Thessaloníki kasiino seda, et talle kohaldataks seadusandliku dekreedi nr 2687/1953 alusel vähendatud sissepääsutasu, ja et see taotlus rahuldati, kahtluse alla kaalutlusi, mille kohaselt ei ole käesolevas asjas tuvastatud, et ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud eelis on antud asjas olemas (eespool punktid 52–68). Seega tuleb komisjoni argument, et asjaomastes siseriiklikes õigusnormides endis on mööndud kõne all oleva eelise olemasolu, tagasi lükata.
84 Seega tuleb komisjoni argumendid tagasi lükata.
85 Eeltoodust tuleneb, et komisjon ei ole tõendanud, et arutusel olev meede annab kasiinodele, kellele on ette nähtud 6‑eurone sissepääsutasu, eelise ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
86 Seega tuleb nõustuda esimese väite esimese osaga, mille kohaselt ei anna kõnealune meede eelist.
87 Viimaseks, mis puutub võimalusse, et Korfu kasiino ja Mont Parnèsi kasiino ei tasunud ajavahemikus 21. oktoobrist 1999 kuni 2000. aasta lõpuni, millele viitavad vaidlustatud otsuse põhjendused 84 ja 143, 80% sissepääsumaksu (80% 6 eurost ehk 4,80 eurot), siis tuleb märkida, et komisjon ei võtnud lõplikku seisukohta küsimuses, kas nimetatud maksu tegelikult tasuti, jättes selle kindlakstegemise või ümberlükkamise vaidlustatud otsuses ette nähtud tagastamise käigus Kreeka ametiasutuste ülesandeks. Kuna komisjon ei ole nimetatud otsuses analüüsinud seda, kas ja millises ulatuses niisugune maksu tasumata jätmine eraldivaadelduna vastab kõigile ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud tingimustele, tuleb asuda seisukohale, et kuna esimese väite esimese osaga on nõustutud, tuleb vaidlustatud otsus tühistada.
88 Viidatud kohtupraktikast (eespool punkt 38) lähtudes tuleb seega järeldada, et komisjon ei ole tõendanud ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud eelise olemasolu, ilma et oleks vaja teha otsust esimese väite muude osade või teiste väidete kohta.
89 Seetõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada.
Kohtukulud
90 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
91 Kuna Kreeka Vabariik on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 24. mai 2011. aasta otsus 2011/716/EL riigiabi kohta, mida Kreeka andis teatavatele Kreeka kasiinodele (riigiabi C 16/10 (ex NN 22/10, ex CP 318/09)).
2. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista talt välja Kreeka Vabariigi kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. septembril 2014 Luxembourgis.
Allkirjad