ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

20. mai 2010

Kohtuasi T‑261/09 P

Euroopa Komisjon

versus

Antonello Violetti jt

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – OLAF‑i otsus edastada Itaalia õigusasutustele füüsiliste isikute kohta informatsiooni – Isikut mitte kahjustav meede

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 28. aprilli 2009. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades F‑5/05 ja F‑7/05: Violetti jt vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑83 ja II‑A‑1‑473), milles palutakse see otsus osaliselt tühistada.

Otsus: Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu 28. aprilli 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades F‑5/05 ja F‑7/05: Violetti jt vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑83 ja II‑A‑1‑473) osas, milles tunnistatakse vastuvõetavaks nõuded tühistada 5. augusti 2003. aasta teatis, millega Euroopa Pettustevastane Amet edastas Itaalia õigusasutustele informatsiooni Antonello Violetti, Nadine Schmiti ja veel 12 Euroopa Komisjoni ametniku kohta, kelle nimed on toodud vaidlustatud kohtuotsuse lisas. Jätta rahuldamata tühistamisnõuded, mis A. Violetti, N. Schmit ja ülejäänud 12 komisjoni ametnikku, kelle nimed on toodud kohtuotsuse lisas, Avaliku Teenistuse Kohtule esitasid. Jätta A. Violetti, N. Schmiti ja ülejäänud 12 komisjoni ametniku, kelle nimed on toodud kohtuotsuse lisas, Avaliku Teenistuse Kohtus toimunud menetlusega seotud kuludest kaks kolmandikku ja käesoleva menetlusega seotud kulud nende endi kanda. Mõista üks kolmandik Avaliku Teenistuse Kohtus toimunud menetlusega seotud hagejate kohtukuludest välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma esimeses kohtuastmes ja käesolevas menetluses kantud kohtukulud. Komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astunud Euroopa Liidu Nõukogu kannab ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Mõiste – Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) otsus edastada Itaalia õigusasutustele informatsiooni – Väljaarvamine

(Personalieeskirjad, artikkel 90 ja artikli 90a; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1073/1999, artikli 10 lõige 2)

2.      Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Mõiste – OLAF‑i otsus edastada Itaalia õigusasutustele informatsiooni – Väljaarvamine

(Personalieeskirjad, artikkel 90 ja artikli 90a; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1073/1999, artikli 8 lõike 2 teine lõik; komisjoni otsus 1999/396, artikli 4 lõige 2)

3.      Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Mõiste – OLAF‑i otsus edastada Itaalia õigusasutustele informatsiooni – Väljaarvamine – Distsiplinaarkomitee arvamus – Hõlmamine

(Personalieeskirjad, artikkel 90)

1.      Isikut kahjustavateks meetmeks, mille peale saab esitada kaebuse, on vaid need meetmed, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi ametniku huve kahjustavalt, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis.

Täpsemalt öeldes ei saa isikut kahjustava meetmena käsitada Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) otsust edastada Itaalia õigusasutustele asjassepuutuva ametniku kohta informatsiooni, kuna see otsus ei too kaasa selget muutust asjaomase isiku õiguslikus seisundis, mistõttu oli neil ametiasutustel vastavalt määruse nr 1073/1999 (Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta) artikli 10 lõikele 2 vabadus oma pädevuse piires hinnata saadud informatsiooni sisu ja ulatust ning järelikult hinnata seda, millised meetmed tuleks vajaduse korral võtta.

Asjaolul, et informatsiooni edastati selles nimetatud ametniku kaitseõigusi tagamist reguleerivaid sätteid rikkudes, ei ole informatsiooni edastamise otsuse kvalifitseerimisel isikut kahjustava meetmena mingit mõju.

Antud järeldus ei tähenda seda, et ametnikul, keda selline rikkumine puudutab, ei ole mingit vaidlustamise võimalust. Kõik OLAF‑i rikkumised, mis ei puuduta isikut kahjustavad meedet, on kahju hüvitamise hagi raames karistatavad.

Peale selle, juhul kui siseriiklikud ametiasutused otsustavad algatada juurdluse, hindavad nad selle rikkumisega kaasnevaid tagajärgi ning antud hinnang on siseriiklikke õiguskaitsevahendeid kasutades vaidlustatav koos kõikide siseriikliku õigusega ettenähtud tagatistega, kaasa arvatud põhiõigustest tulenevad tagatised.

(vt punktid 46, 47, 58 ja 59)

Viited:

Euroopa Kohus: 19. aprill 2005, kohtuasi C‑521/04 P(R): Tillack vs. komisjon (EKL 2005, lk 3103, punktid 32 ja 34).

Üldkohus: 15. juuli 1993, liidetud kohtuasjad T‑17/90, T‑28/91 ja T‑17/92: Camara Alloisio jt vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑841, punkt 39); 19. oktoober 1995, kohtuasi T‑562/93: Obst vs. komisjon (EKL AT 1995, lk I‑A‑247 ja II‑737, punkt 23); Üldkohus, 13. juuli 2004, kohtuasi T‑29/03: Comunidad Antónoma de Andalucía vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑2923, punkt 29); 15. oktoober 2004, kohtuasi T‑193/04 R: Tillack vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑3575, punktid 43 ja 44); 4. oktoober 2006, kohtuasi T‑193/04: Tillack vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑3995, punkt 70).

2.      OLAF‑i otsus edastada Itaalia õigusasutustele informatsiooni ei too asjaomasest informatsioonist puudutatud ametniku karjääri ega tema varalise olukorra suhtes kaasa mingeid siduvaid õiguslikke tagajärgi.

Esiteks tuleb sedastada, et määruse nr 1073/1999 (Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta) artikli 8 lõike 2 teises lõigus on vaid sätestatud, et sisejuurdluse kohta võib informatsiooni edastada muu hulgas ainult nendele isikutele, kelle ülesanded nõuavad neilt selle teadmist, samuti võib seda kasutada üksnes pettuste, korruptsiooni või muu ebaseadusliku tegevuse ennetamiseks. Näidisotsus, mis on lisatud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 25. mai 1999. aasta institutsioonidevahelisele kokkuleppele, ning komisjoni ametnikke puudutav otsus 1999/396 – mõlemad dokumendid käsitlevad pettuste, korruptsiooni ja muu ühenduste huve kahjustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamisega seotud sisejuurdluse tingimusi – sätestavad artikli 4 lõikes 2 üksnes seda, et institutsiooni peasekretär peab andma oma nõusoleku, et kohustuse huvitatud isik ära kuulata võib juurdluse eesmärgil edasi lükata. Sellest järeldub, et kohaldatavate sätetega ei ole ette nähtud, et ametniku hindamise eest otseselt vastutavaid ülemusi informatsiooni edastamise otsusest teavitatakse. Teiseks, kui selle hindamise käigus saab arvesse võtta asjaolu, et siseriiklikele ametiasutustele on teatud informatsiooni edastatud, kujutab see endast rikkumist, mis võib õigustada karjääriarengu aruande tühistamist, ega kujuta endast informatsiooni edastamise otsusega kaasnevat siduvat õiguslikku tagajärge.

Neli asjaoludel pelk võimalus, et siseriiklikele ametiasutustele edastatav informatsioon võidakse ekslikult edastada asjassepuutuva ametniku hindamise eest vastutavatele ülemustele ja seda võidakse hindamise käigus arvesse võtta, ei mõjuta asjaomast informatsiooni edastamise otsust, kvalifitseerides selle isikut kahjustavaks meetmeks.

(vt punktid 62–64)

Viited:

Euroopa Kohus: 8. märts 2007, kohtuasi C‑237/06 P: Strack vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 66).

Üldkohus: 22. märts 2006, kohtuasi T‑4/05: Strack vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑83 ja II‑A‑2‑361, punkt 49).

3.      Tuleb jätta tähelepanuta analoogia, mis valitseb OLAF‑i otsuse edastada liikmesriigi õigusasutustele ametniku kohta informatsiooni ja isiku huve kahjustavaks meetmeks oleva distsiplinaarkomitee arvamuse vahel. Kui distsiplinaarkomitee võtab seisukoha, et asjassepuutuv ametnik võib olla rikkunud eelkõige personalieeskirjadest tulenevaid kohustusi või ei ole üldisemalt liidu õigust järginud, on see arvamus aluseks institutsiooni, mille koosseisu asjaomane ametnik kuulub, otsuse tegemisel, mis võib olla ametniku jaoks soodne või ebasoodne, siis teisiti on see informatsiooni edastamise otsuse korral, kuna OLAF vaid edastab liikmesriigi õigusasutustele informatsiooni, mille hindamine kriminaalõiguse seisukohast kuulub üksnes nimetatud ametiasutuste pädevusse.

(vt punkt 70)

Viited:

Euroopa Kohus: 29. jaanuar 1985, kohtuasi 228/83: F. vs. komisjon (EKL 1985, lk 275).