ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)
12. juuli 2011
Kohtuasi T‑80/09 P
Euroopa Komisjon
versus
Q
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Vastuapellatsioonkaebus – Psühholoogiline ahistamine – Personalieeskirjade artikkel 12a – Teatis komisjoni poliitika kohta psühholoogilise ahistamise valdkonnas – Administratsiooni abistamiskohustus – Personalieeskirjade artikkel 24 – Ulatus – Abitaotlus – Ajutised eemaldamismeetmed – Hoolitsemiskohustus – Vastutus – Kahju hüvitamise nõue – Täielik pädevus – Rakendamise tingimused – Karjääriarengu aruanne – Tühistamishagi – Põhjendatud huvi
Ese: Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 9. detsembri 2008. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑52/05: Q vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑409 ja II‑A‑1‑2235 ) nimetatud kohtuotsuse tühistamiseks.
Otsus: Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 9. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑52/05: Q vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑409 ja II‑A‑1‑2235) osas, milles see mõistab resolutsiooni punktis 2 komisjonilt Q kasuks välja 500 euro suuruse hüvitise ning 15 000 euro suuruse summa niivõrd, kuivõrd selle summa eesmärk on hüvitada Q‑le tekitatud mittevaraline kahju, mille väidetavalt põhjustas viivitamine haldusjuurdlusega alustamisega, ning osas, milles resolutsiooni punkt 3 selleks, et jätta esimese kohtuastme hagiavaldus ülejäänud osas rahuldamata, teeb otsuse põhjendava osa punktides 147–189 [Q] esitatud „psühholoogilise ahistamise väite” kohta ja milles põhjenduste punktis 230 leitakse, et otsust ei ole vaja teha nende nõuete kohta, mis puudutavad perioodide 1. jaanuar kuni 31. oktoober ja 1. november kuni 31. detsember 2003 kohta koostatud Q karjääriarengu aruannete tühistamist. Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata. Suunata kohtuasi tagasi Avaliku Teenistuse Kohtule, et viimane otsustaks nõuete üle tühistada eespool nimetatud karjääriarengu aruanded ja summade üle, mis tuleb komisjonilt Q kasuks välja mõista ainult selle mittevaralise kahju eest, mille põhjustas komisjoni keeldumine võtta ajutised eemaldamismeetmed. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.
Kokkuvõte
1. Apellatsioonkaebus – Väited – Vastuvõetavus – Õigusküsimused – Liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise kontroll
(EÜ artikkel 225 A; Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikli 11 lõige 1)
2. Ametnikud – Hagi – Menetluslik raamistik – EÜ artikkel 236 ning personalieeskirjade artiklid 90 ja 91
(EÜ artikkel 236; personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
3. Ametnikud – Personalieeskirjad – Eesmärk – Institutsioonide ja nende ametnike vastastikuste õiguste ja kohustuste kehtestamine
(Personalieeskirjad)
4. Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Mõiste – Oma ametnike suhtes liidu vastutuse korra ning liidu õiguse rikkumisel liidu ja liikmesriikide üldise vastutuse korra eristamine
(EÜ artikli 288 teine lõik)
5. Ametnikud – Hagi – Täielik pädevus – Ulatus – Piirid
(Personalieeskirjad, artikkel 24, artikli 90 lõige 2 ja artikli 91 lõige 1)
6. Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Tingimused – Ulatus
(Personalieeskirjad, artikli 24 esimene lõik)
7. Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõue – Hagi, mis põhineb administratsiooni kohustusel hüvitada kolmandate isikute poolt ametnikule tekitatud kahju – Vastuvõetavus – Tingimus – Kohustus eelnevalt pöörduda liikmesriigi kohtusse
(Personalieeskirjad, artikli 12a lõige 3, artikli 24 lõige 2 ja artikkel 91)
8. Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Kohaldamisala – Ulatus – Kohtulik kontroll – Piirid
(Personalieeskirjad, artikli 24 esimene lõik)
9. Ametnikud – Talituste töö korraldus – Töötajate ametisse nimetamine – Teisele ametikohale määramine – Administratsiooni kaalutlusõigus – Piirid – Teenistuse huvid – Palgaastme ja ametikoha vastavuse järgimine
(Personalieeskirjad, artikli 7 lõige 1 ning artikli 24 esimene lõik)
10. Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Ulatus
(Personalieeskirjad, artikli 24 esimene lõik)
11. Menetlus – Asja läbivaatamist takistavad avalikul huvil põhinevad asjaolud – Uurimine kohtu algatusel – Võistlevuse põhimõtte järgimine
(Üldkohtu kodukord, artikkel 113; personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
12. Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Mõiste – Personalieeskirjade artikli 86 alusel läbiviidud menetluse tulemusel koostatud juurdlusaruande põhjal võetud otsused – Ettevalmistav akt – Välistamine
(Personalieeskirjad, artikkel 24, artikli 86 lõige 3; IX lisa artikkel 3)
13. Ametnikud – Hagi – Avaliku Teenistuse Kohtu pädevus – Vastuvõetavuse tingimuste kontroll
14. Ametnikud – Hagi – Põhjendatud huvi – Hindamine hagi vastuvõtmisel – Põhjendatud huvi hilisem kadumine – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine
(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
15. Ametnikud – Hagi – Põhjendatud huvi – Hagi karjääriarengu hindamise aruande tühistamiseks – Kohtumenetluse toimumise ajal püsivalt ja täielikult töövõimetuks tunnistamise tõttu pensionile jäänud ametnik – Põhjendatud huvi säilimine – Piirid
(Personalieeskirjad, artiklid 53, 78, 90 ja 91; VIII lisa, artiklid 13–15)
16. Euroopa Kohus – Kohtuotsused – Õigusnormide tõlgendamine
1. Vastavalt EÜ artiklile 225a ja Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 11 lõikele 1 võivad apellatsioonkaebuse aluseks olla üksnes väited, mis puudutavad rikkumisi õigusküsimustes, kuid mitte faktide ebaõiget hindamist.
Üldkohtus on seega vastuvõetav apellatsioonikaebus, milles tuuakse välja, et rikutud on nõuet, mille kohaselt Euroopa Liidu lepinguvälise vastutuse tekke eelduseks on õigusvastase käitumise olemasolu.
(vt punktid 24, 25, 27 ja 28)
Viited: Euroopa Kohus, 4. juuli 2000, kohtuasi C‑352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑5291, punktid 43 ja 44); Esimese Astme Kohus 12. märts 2008, kohtuasi T‑107/07 P: Rossi Ferreras vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑B‑1‑5 ja II‑B‑1‑31, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika);Esimese Astme Kohus, 10. detsember 2008, kohtuasi T‑57/99: Nardone vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑2‑83 ja II‑A‑2‑505, punktid 162–164).
2. Kahju hüvitamise vaidlus, mis on tekkinud ametniku ja selle institutsiooni vahel, kus ta teenistuses on või oli, kuulub juhul, kui vaidlus tekkis asjaomast ametnikku institutsiooniga siduvast töösuhtest, EÜ artikli 236 ja personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 kohaldamisalasse, ning jääb eelkõige selle vastuvõetavust puudutavas osas välja nii EÜ artikli 235 ja EÜ artikli 288 teise lõigu kui ka Euroopa Kohtu põhikirja artikli 46 kohaldamisalast.
(vt punkt 40)
Viide: Üldkohus, 26. juuni 2009, kohtuasi T‑114/08 P: Marcuccio vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑B‑1‑53 ja II‑B‑1‑313, punkt 12 ja seal viidatud kohtupraktika).
3. Personalieeskirjad on sõltumatu õigusakt, mille ainus eesmärk on vastastikusi õigusi ja kohustusi kehtestades reguleerida institutsioonide ja ametnike vahelisi õiguslikke suhteid. Nii on personalieeskirjad loonud institutsioonide ja nende ametnike vahelistes suhetes tasakaalu vastastikuste õiguste ja kohustuste vahel, mida ei tohi rikkuda ei institutsioonid ega ametnikud. Selle vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu eesmärk on peaasjalikult säilitada usaldussuhe, mis peab institutsioonide ja nende ametnike vahel olemas olema, selleks et Euroopa kodanikele oleks tagatud institutsioonidele pandud ja üldisest huvist kantud ülesannete nõuetekohane täitmine.
(vt punkt 41)
Viited: Euroopa Kohus, 31. mai 1988, kohtuasi 167/86: Rousseau vs. kontrollikoda (EKL 1988, lk 2705, punkt 13); Euroopa Kohus, 6. märts 2001, kohtuasi C‑274/99 P: Connolly vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑1611, punktid 44–47);Esimese Astme Kohus, 18. aprill 1996, kohtuasi T‑13/95: Kyrpitsis vs. majandus‑ ja sotsiaalkomitee (EKL AT 1996, lk I‑A‑167 ja II‑503, punkt 52);Esimese Astme Kohus, 22. veebruar 2006, kohtuasi T‑342/04: Adam vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑23 ja II‑A‑2‑107, punkt 34).
4. Institutsioonide ja nende ametnike vahelistes vaidlustes tunnustatakse õigust kahju hüvitamisele juhul, kui üheaegselt on täidetud kolm tingimust, milleks on institutsioonile etteheidetava käitumise õigusvastasus, kahju tegelikkus ja põhjusliku seose olemasolu etteheidetava käitumise ja tekitatud kahju vahel.
Seoses õigusvastase käitumisega ei kohaldata nõuet, et oleks tõendatud üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine. See konkreetne nõue puudutab üksnes ühenduse lepinguvälist vastutust EÜ artikli 288 teise lõigu alusel ning liikmesriikide vastutust liidu õiguse rikkumise eest. Seevastu institutsioonide ja nende ametnike vaheliste vaidluste osas on üksnes õigusvastasuse tuvastamine piisav selleks, et saaks lugeda täidetuks esimest kolmest tingimusest.
Nimelt erinevus ühelt poolt tingimuste vahel, mille täidetuse korral saab rakendada ühenduse vastutust oma ametnikele ja endistele ametnikele personalieeskirjade sätete rikkumisega tekitatud kahju eest, ja teiselt poolt tingimuste vahel, mis reguleerivad ühenduse vastutust kolmandatele isikutele muude ühenduse õigusnormide sätete rikkumisega tekitatud kahju eest, on seda õiguste ja kohustuste tasakaalu silmas pidades, mille personalieeskirjad loovad institutsioonide ja nende ametnike vahelistes suhetes, põhjendatud vajadusega tagada Euroopa kodanikele institutsioonidele pandud ja üldisest huvist kantud ülesannete nõuetekohane täitmine.
(vt punktid 42–45)
Viited:Esimese Astme Kohus, 9. veebruar 1994, kohtuasi T‑82/91: Latham vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑15 ja II‑61, punkt 72 );Esimese Astme Kohus, 24. aprill 2001, kohtuasi T‑172/00: Pierard vs. komisjon (EKL AT 2001, lk I‑A‑91 ja II‑429, punkt 34);Esimese Astme Kohus, 12. september 2007, kohtuasi T‑249/04: Combescot vs. komisjon (EKL AT 2007, I‑A‑2‑181 ja II‑A‑2‑1219, punkt 49).
5. Personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 teine lause on seotud sama lõike esimese lausega, nii et see säte annab liidu kohtule täieliku pädevuse üksnes juhul, kui tegemist on vaidlusega, milles käsitletakse isikut kahjustava meetme õiguspärasust artikli 90 lõike 2 tähenduses.
Avaliku Teenistuse Kohus, kellele ametnik on esitanud hagi, mis käsitleb teda kahjustava meetme õigusvastasust, saab seega omal algatusel ja tulenevalt talle antud täielikust pädevusest mõista selle isiku kasuks välja hüvitise vaid siis, kui hüvitise eesmärk on heastada kahju, mis sellele ametnikule on tekkinud hagi esemeks oleva ning ametnikku kahjustava meetme õigusvastasuse tõttu või vähemasti kahju, mille on tekkinud sellesama meetmega tihedalt seotud õigusvastasuse tõttu.
Sellega seoses ei saa olla tihedat seost ühelt poolt personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotluse, mis kirjeldab psühholoogilist ahistamist asjaomase isiku ülemuse poolt, ning teiseks selle taotluse kaudse rahuldamata jätmise otsuse ning asjaomase institutsiooni poolt hoolitsemiskohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude vahel. Kuigi faktilisi asjaolusid, mida abitaotluses kirjeldatakse, tuleb käsitada nende toimepanijatele omistavate tegudena, ei ole see nii kaudse rahuldamata jätmise otsuse puhul, mis on asjaomasele institutsioonile omistatav akt. Institutsioonile süüksarvatud väärhaldus eelnes kaudsele rahuldamata jätmise otsusele ning seda ei saa seega käsitada viimati nimetatuga tihedalt seotud olevana.
Neil asjaoludel ei saa Avaliku Teenistuse Kohus personalieeskirjade artikleid 90 ja 91 rikkumata otsustada küsimuse üle, kas teatavad abitaotluses kirjeldatud asjaolud võivad kogumina kvalifitseeruda institutsiooni väärhalduseks, mis oli hagejale tekkinud mittevaralise kahju lähtekohaks ning mis kuulub hüvitamisele.
(vt punktid 58, 63, 71–73)
Viited: Euroopa Kohus, 14. detsember 2006, kohtuasi C‑12/05 P: Meister vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EKL AT 2006, lk I‑B‑2‑23 ja II‑B‑2‑143, punktid 112–116); Euroopa Kohus, 20. mai 2010, kohtuasi C‑583/08 P: Gogos vs. komisjon (EKL 2010, lk I‑4469, punktid 49–53);Esimese Astme Kohus, 1. detsember 1994, kohtuasi T‑54/92: Schneider vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑281 ja II‑887, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika) ja kohtuasi T‑79/92: Ditterich vs komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑289 ja II‑907, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
6. Personalieeskirjade artikli 24 esimeses lõigus ette nähtud abistamiskohustus kohustab institutsiooni kaitsma ametnikku kolmandate isikute tegevuse, mitte institutsiooni enda aktide eest, mille kontroll on hõlmatud personalieeskirjade teiste sätetega. Ehkki personalieeskirjade artikli 24 esimene lõik kehtestati eelkõige ametnike kaitseks kolmandate isikute rünnakute ja väärkohtlemise eest, kehtib selle artikliga ette nähtud abistamiskohustus administratsiooni jaoks ka juhul, kui selle sättega kirjeldatud tegude toimepanija on teine ametnik.
(vt punkt 66)
Viited: Euroopa Kohus, 14. juuni 1979, kohtuasi 18/78: V. vs. komisjon (EKL 1979, lk 2093, punkt 15); Euroopa Kohus, 17. detsember 1981, kohtuasi 178/80: Bellardi-Ricci jt vs. komisjon (EKL 1981, lk 3187, punkt 23); Euroopa Kohus, 25. märts 1982, kohtuasi 98/81: Munk vs. komisjon (EKL 1982, lk 1155, punkt 21);Esimese Astme Kohus, 9. märts 2005, kohtuasi T‑254/02: L vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑63 ja II‑277, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).
7. Ametniku poolt personalieeskirjade artikli 24 teise lõigu alusel esitatud kahju hüvitamise hagi on vastuvõetav, kui eelnevalt on ammendatud siseriiklikud õiguskaitsevahendid, mis peaksid tagama asjaomastele üksikisikutele tõhusa kaitse ja võiksid anda tulemuseks väidetava kahju hüvitamise.
Selles sättes kehtestatud vastutuse erikord ehk mittesüüline vastutus rajaneb administratsiooni kohustusel kaitsta ametnike ja teenistujate tervist ja turvalisust kolmandate isikute või teiste ametnike rünnakute või väärkohtlemise eest, mis võib avalduda eelkõige psühholoogilise ahistamise kujul personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses ja mille ohvriks nad oma ametiülesandeid täites võivad langeda.
(vt punktid 67 ja 68)
Viited: Euroopa Kohus, 5. oktoober 2006, kohtuasi C‑365/05 P: Schmidt-Brown vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑B‑2‑17 ja II‑B‑2‑107, punkt 78);Esimese Astme Kohus, 26. oktoober 1993, kohtuasi T‑59/92: Caronna vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑1129, punktid 25 ja 68); eespool viidatud kohtuasi L vs. komisjon (punkt 148 ja seal viidatud kohtupraktika ning punktid 143–146 ja 147–153).
8. Administratsioon peab tulenevalt personalieeskirjade artikli 24 esimeses lõigus ette nähtud abistamiskohustusest juhtumi korral, mis on vastuolus korra ja rahuga talituses, sekkuma kogu vajaliku energiaga ning reageerima nii kiiresti ja nii suure hoolitsusega, nagu juhtumi asjaolud nõuavad, et selgitada välja faktilised asjaolud ja teha, olles nendest teadlik, vajalikud järeldused. Sel eesmärgil on piisav, kui oma institutsioonilt abi taotlev ametnik esitab esialgsed tõendid rünnakute kohta, mida ta kinnitab endale osaks saavat. Kui administratsioonile esitatakse niisugused tõendid, siis ta peab võtma sobivad meetmed, eelkõige lastes läbi viia haldusjuurdluse selleks, et teha koostöös kaebuse esitajaga kindlaks kaebuse aluseks olevad asjaolud, ilma milleta ta ei saa võtta lõplikku seisukohta eelkõige küsimuses, kas kaebuse menetlemine tuleks lõpetada, andmata sellele edasist käiku, või tuleks algatada distsiplinaarmenetlus ja vajaduse korral rakendada distsiplinaarsanktsioone.
Lisaks, kui administratsioon saab ametnikult abitaotluse personalieeskirjade artikli 24 esimese lõigu alusel, siis peab ta tulenevalt kaitsekohustusest, mille see artikkel talle paneb, ühtlasi võtma kohased ennetavad meetmed, nagu teisele ametikohale määramine või üleviimine, mille eesmärk on kaitsta seda ametnikku kogu aja jooksul, mis on nõutav haldusjuurdluse läbiviimiseks. Vastavalt nende kaitse-eesmärgile ei tohi sellised meetmed sõltuda vaba ametikoha olemasolust talitustes.
Administratsioonile kuulub ulatuslik, kuid liidu kohtu kontrollile alluv kaalutlusõigus nii ajutiste kui ka lõplike meetmete osas, mis tuleb võtta personalieeskirjade artikli 24 alusel. Liidu kohtu kontroll piirdub küsimusega, kas asjassepuutuv institutsioon on toiminud mõistlikkuse piires ega ole kasutanud oma kaalutlusõigust ilmselgelt vääralt.
(vt punktid 84–86 ja 92)
Viited: Euroopa Kohus, 11. juuli 1974, kohtuasi 53/72: Guillot vs. komisjon (EKL 1974, lk 791, punktid 3, 12 ja 21); Euroopa Kohus, 26. jaanuar 1989, kohtuasi 224/87: Koutchoumoff vs. komisjon (EKL 1989, lk 99, punktid 15 ja 16); Euroopa Kohus, 9. november 1989, kohtuasi 55/88: Katsoufros vs. Euroopa Kohus (EKL 1989, lk 3579, punkt 16); Euroopa Kohus, 12. november 1996, kohtuasi C‑294/95 P: Ojha vs. komisjon (EKL 1996, lk 5863, punktid 40 ja 41 ning seal viidatud kohtupraktika);Esimese Astme Kohus, 5. detsember 2000, kohtuasi T‑136/98: Campogrande vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑267 ja II‑1225, punkt 55); eespool viidatud kohtuasi L vs. komisjon (punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).
9. Personalieeskirjade artikli 7 lõike 1 aluselt tehtavate, teenistusüksuse huvides teisele ametikohale määramise otsuste eesmärk on tagada teenistuse nõuetekohane toimimine ja seda isegi siis, kui nende otsuste tegemise põhjuseks on keerulised sisesuhted, ning seetõttu kuuluvad need institutsioonide laia kaalutlusõiguse alla oma talituste ülesehitamisel, neile pandud ülesannete täitmisel ning viimaste tarbeks nende käsutuses oleva personali ametikohtadele määramisel, tingimusel et ametikohale määramisel järgitaks ametikoha ja palgaastme omavahelist vastavust.
(vt punkt 92)
Viide: eespool viidatud kohtuasi Ojha vs. komisjon (punktid 40 ja 41 ning seal viidatud kohtupraktika).
10. Tulenevalt personalieeskirjade artikli 24 esimeses lõigus ette nähtud abistamiskohustusest peab administratsioon sekkuma nii kiiresti, nagu juhtumi asjaolud nõuavad, viies eelkõige läbi haldusjuurdluse, et selgitada koostöös kaebuse esitajaga välja kaebuse aluseks olevad faktilised asjaolud. Siiski ei välista see seda, et võib esineda eelkõige menetluse korraldamise vajadustega seotud objektiivseid põhjusi, mis võivad õigustada nimetatud juurdluse alustamisega viivitamist.
(vt punkt 105)
Viide: eespool viidatud kohtuasi Campogrande vs. komisjon (punktid 42, 53 ja 56).
11. Vastavalt kodukorra artiklile 113 võib Üldkohus igal ajal oma algatusel kontrollida oluliste asja läbivaatamist takistavate asjaolude olemasolu.
Kuna personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 alusel esitatud hagi vastuvõetavuse tingimused põhinevad avalikul huvil, siis kontrollib liidu kohus neid vajaduse korral omal algatusel, tingimusel et ta on eelnevalt andnud pooltele võimaluse esitada oma märkused.
(vt punktid 129 ja 130)
Viited: Euroopa Kohus, 17. detsember 2009, kohtuasja C‑197/09 RX‑II: M vs. EMEA (uuesti läbivaatamine) (EKL 2009, lk I‑12033, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika); Üldkohus, 8. juuni 2009, kohtuasi T‑498/07 P: Krcova vs. Euroopa Kohus (EKL AT 2009, lk I‑B‑1‑35 ja II‑B‑1‑197, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).
12. Mis puudutab personalieeskirjade artikli 86 lõike 3 alusel läbiviidavat juurdlusmenetlust, mille eesmärk on otsustada ametniku poolt personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotluse üle, siis see menetlus lõpeb juurdlusaruande põhjal ametisse nimetava asutuse võetava lõpliku otsusega, nagu ilmneb personalieeskirjade IX lisa artiklist 3. Alles selle otsuse langetamise hetkel mõjutatakse ametniku õiguslikku seisundit.
Niivõrd kui ärakuulamise eest vastutava ametniku lõplik otsus viitab haldusjuurdluse aruandele, mis koostati pärast abitaotluse kaudset rahuldamata jätmise otsust ja mille raames uuriti üksikasjalikult asjaomase ametniku väiteid, tuleb eelnimetatud otsust käsitada mitte kui kaudset otsust lihtsalt kinnitavana, vaid kui otsust, mis kaudse otsuse pärast olukorra administratsiooni poolt uuesti läbivaatamist asendab.
(vt punktid 137 ja 138)
Viited: eespool viidatud kohtuasi Guillot vs. komisjon (punktid 21, 22 ja 36); Euroopa Kohus, 1. juuni 1983, liidetud kohtuasjad 36/81, 37/81 ja 218/81: Seton vs. komisjon (EKL 1983, lk 1789, punktid 29–31); eespool viidatud kohtuasi L vs. komisjon (punkt 123);Esimese Astme Kohus, 25. oktoober 2007, kohtuasi T‑154/05: Lo Giudice vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A-2‑203 ja II‑A‑2‑1309, punktid 47 ja 48).
13. Liidu kohtule ei saa ette heita faktide tuvastamist selle kontrollimisel, kas temale esitatud hagis sisalduv hüvitisenõue täidab vastuvõetavuse tingimused, juhul kui need faktid põhinevad toimikumaterjalidel, mille pooled talle oma nõuete lahendamiseks on esitanud.
(vt punkt 150)
14. Personalieeskirjade kohaldamisalasse kuuluva isiku poolt personalieeskirjade artikli 90 ja 91 alusel esitatud hagi, milles nõutakse isikut kahjustava meetme tühistamist personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses, on vastuvõetav üksnes siis, kui hagi esitamise ajal on hagejal tekkinud ja jätkuv ning piisavalt selge huvi kõnealuse meetme tühistamise suhtes; selline huvi eeldab, et hagi tulemusel võib selle esitanud pool saada mingit kasu. Menetluse algatamise huvi olemasolu kui vastuvõetavuse tingimust tuleb hinnata hagi esitamise hetkel. Selleks, et ametnik saaks esitada hagi ametisse nimetava asutuse otsuse tühistamiseks, on siiski tarvis, et tal oleks säilinud isiklik huvi selle otsuse tühistamise vastu. Niisuguse huvi kadumisel ei ole hagi suhtes enam vaja otsust teha.
(vt punkt 156)
Viited:Esimese Astme kohus, 24. aprill 2001, kohtuasi T‑159/98: Torre jt vs. komisjon (EKL AT 2001, lk I‑A‑83 ja II‑395, punktid 30 ja 31 ning seal viidatud kohtupraktika);Esimese Astme Kohus, 28. juuni 2005, kohtuasi T‑147/04: Ross vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑171 ja II‑771, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika);Esimese Astme Kohus, 29. november 2006, liidetud kohtuasjad T‑35/05, T‑61/05, T‑107/05, T‑108/05 ja T‑139/05: Agne-Dapper jt vs. komisjon jt (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑291 ja II‑A‑2‑1497, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
15. Seoses ametniku või endise ametniku huviga tema kohta koostatud karjääriarengu aruande tühistamise vastu tuleb märkida, et nimetatud aruanne on ametniku vahetu ülemuse poolt antud hinnang sellele, kuidas hinnatav ametnik on talle usaldatud ülesandeid täitnud ja milline on olnud tema tööalane käitumine asjaomasel perioodil, ning et sõltumata karjääriarengu aruande kasulikkusest tulevikus, on see kirjalikuks ametlikuks tõendiks ametniku tehtud töö kvaliteedi kohta. Selline hinnang ei kirjelda pelgalt täidetud ülesandeid asjaomasel perioodil, vaid sisaldab ka hinnatava isiku ametialases tegevuses ülesnäidatud inimlike omaduste hinnangut. Seega on igal ametnikul õigus sellele, et tema tööle antaks kinnitus õigesti ja õiglaselt koostatud aruande alusel. Järelikult tuleb vastavalt õigusele tõhusale kohtulikule kaitsele tunnustada igal juhul ametniku õigust vaidlustada teda puudutav karjääriarengu aruanne selle sisu tõttu või seetõttu, et aruanne ei ole koostatud personalieeskirjades sätestatud eeskirjade kohaselt.
Lisaks säilib ametnikul, kelle töövõimetuskomitee on püsivalt ja täielikult töövõimetuks tunnistanud ning kes saadetakse personalieeskirjade artiklite 53 ja 78 alusel automaatselt pensionile, kuivõrd ta võidakse mõne institutsiooni ametikohale ennistada, huvi selle vastu, et tema karjääriarengu aruanne koostataks õiglaselt, objektiivselt ja nõuetekohaste hindamisalaste õigusnormide alusel. Sellega seoses tuleb personalieeskirjade artikli 53 üldsätet lugeda koostoimes personalieeskirjade VIII lisa artiklite 13–15 erisätetega. Teenistusse ennistamise korral leiaks nimetatud aruanne kasutust ametniku arengu heaks kas oma talituses või liidu institutsioonides.
Teisiti võib see olla ainult mõnel erijuhul, mil töövõimetuks tunnistatud ametniku konkreetse olukorra põhjal on selge, et ta ei ole enam kunagi võimeline naasma institutsiooni teenistusse, arvestades näiteks tema töövõimet hinnanud töövõimetuskomisjoni järeldusi, millest ilmneb, et töövõimetuse kaasa toonud patoloogia on püsiv ega ole vaja mingit tervisekontrolli, mille käigus asjaomane isik uuesti läbi vaadatakse, või arvestades asjaomase ametniku kinnitusi, mille kohaselt ta igal juhul ei kavatse naasta institutsiooni teenistusse.
(vt punktid 157–159)
Viited: eespool viidatud kohtuasi Ross vs. komisjon (punktid 9 ja 32); Euroopa Kohus, 22. detsember 2008, kohtuasi C‑198/07 P: Gordon vs. komisjon (EKL 2008, lk I‑10701, punktid 43 ja 51); eespool viidatud kohtuasi Combescot vs. komisjon (punktid 27 ja 29).
16. Tõlgendus, mille Euroopa Kohus liidu õigusnormile annab, selgitab ja täpsustab vajaduse korral selle sätte tähendust ja ulatust, nagu seda peab või oleks pidanud mõistma ja kohaldama alates selle jõustumise hetkest. Sellest järeldub, et niiviisi tõlgendatud õigusnormi saab ja peab kohaldama isegi õigussuhetele, mis on tekkinud enne asjaomast Euroopa Kohtu otsust, kui muu hulgas on täidetud tingimused, mis võimaldavad esitada nimetatud õigusnormi kohaldamist puudutava vaidluse pädevatele kohtutele lahendamiseks. Neid põhimõtteid arvestades on Euroopa Kohtu antud tõlgenduste ajalise mõju piiramine erandlik.
(vt punkt 164)
Viited: Euroopa Kohus, 27. märts 1980, kohtuasi 61/79: Denkavit italiana (EKL 1980, lk 1205, punktid 16 ja 17); Euroopa Kohus, 11. august 1995, liidetud kohtuasjad C‑367/93 kuni C‑377/93: Roders jt (EKL 1995, lk I‑2229, punktid 42 ja 43).