ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
12. märts 2014(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Süüria suhtes võetud piiravad meetmed – Rahaliste vahendite külmutamine – Üksikisiku kandmine nende isikute loetellu, keda meetmed puudutavad – Isiklikud sidemed režiimi liikmetega – Kaitseõigused – Õiglane menetlus – Põhjendamiskohustus – Tõendamiskoormis – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Proportsionaalsus – Omandiõigus – Õigus eraelule
Kohtuasjas T‑202/12,
Bouchra Al Assad, elukoht Damaskus (Süüria), esindajad: advokaadid G. Karouni ja C. Dumont,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: G. Étienne ja M.‑M. Joséphidès,
kostja,
mille ese on nõue tühistada osaliselt esiteks nõukogu 23. märtsi 2012. aasta rakendusotsus 2012/172/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2011/782/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 87, lk 103), teiseks nõukogu 29. novembri 2012. aasta otsus 2012/739/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/782/ÜVJP (ELT L 330, lk 21), kolmandaks nõukogu 22. aprilli 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 363/2013, millega rakendatakse määrust (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias (ELT L 111, lk 1, parandus ELT 2013, L 127, lk 27), ning neljandaks nõukogu 31. mai 2013. aasta otsus 2013/255/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 147, lk 14), hagejat puudutavas osas,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja esimees H. Kanninen, kohtunikud G. Berardis (ettekandja) ja C. Wetter,
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 12. septembri 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Bouchra Al Assad on Süüria kodanik, kes on Süüria Araabia Vabariigi presidendi Bashar Al Assadi õde ning oli Süüria valitsuse liikme Asif Shawkati abikaasa ja on nüüd lesk.
2 Euroopa Liidu Nõukogu võttis 9. mail 2011 ELL artikli 29 alusel vastu otsuse 2011/273/ÜVJP Süüria vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT L 121, lk 11).
3 Otsuse artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et hoida ära otsuse lisas loetletud isikute, kes vastutavad tsiviilelanike meeleavalduste vägivaldse mahasurumise eest Süürias, ja nendega seotud isikute sisenemine oma riigi territooriumile või selle läbimine.
4 Otsuse 2011/273 artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad isikutele, kes vastutavad tsiviilelanike suhtes rakendatud vägivaldsete repressioonide eest Süürias, ning nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele ning üksustele, või mis on nende omanduses, valduses või kontrolli all. Külmutamise kord on kindlaks määratud selle artikli ülejäänud lõigetes.
5 Vastavalt otsuse 2011/273 artikli 5 lõikele 1 koostab nõukogu asjaomaste isikute loetelu.
6 Samal kuupäeval võttis nõukogu ELTL artikli 215 lõike 2 ja otsuse 2011/273 alusel vastu määruse (EL) nr 442/2011 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Süürias (ELT L 121, lk 1). Määruse artikli 4 lõikes 1 on ette nähtud, et külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mida II lisas loetletud füüsilised või juriidilised isikud, üksused ja asutused omavad või mis on nende valduses või kontrolli all.
7 Otsus 2011/273 asendati nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsusega 2011/782/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/273 (ELT L 319, lk 56).
8 Otsuse 2011/782 artikli 18 lõige 1 ja artikli 19 lõige 1 vastavad otsuse 2011/273 artikli 3 lõikele 1 ja artikli 4 lõikele 1 selle erinevusega, et otsuses sätestatud piiravad meetmed kehtivad lisaks ka režiimist kasu saavate või seda toetavate isikute suhtes.
9 Määrus nr 442/2011 asendati nõukogu 18. jaanuari 2012. aasta määrusega (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 442/2011 (ELT L 16, lk 1).
10 Nõukogu 23. märtsi 2012. aasta rakendusotsusega 2012/172/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2011/782 (ELT L 87, lk 103), lisati hageja nimi otsuse 2011/782 I lisas sisalduvasse loetellu koos järgmise põhjendusega:
„Bashar Al Assadi õde, abielus Asif Shawkatiga, kes on staabiülema asetäitja julgeoleku ja luure alal. Arvestades tema lähedasi isiklikke suhteid ja olulisi finantssuhteid Süüria presidendi Bashar Al Assadi ning teiste Süüria režiimi juhtfiguuridega, saab ta Süüria režiimist kasu ja on sellega seotud.”
11 Nõukogu 23. märtsi 2012. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 266/2012, millega rakendatakse määruse nr 36/2012 artikli 32 lõiget 1 (ELT L 87, lk 45), lisati hageja nimi määruse nr 36/2012 II lisas sisalduvasse loetellu koos sama põhjendusega, mis on ära toodud eespool punktis 10.
12 Nõukogu avaldas 24. märtsil 2012 Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud otsuses 2011/782, mida rakendatakse rakendusotsusega 2012/172, ja määruses nr 36/2012, mida rakendatakse nõukogu rakendusmäärusega nr 266/2012 (ELT C 88, lk 9; edaspidi „24. märtsi 2012. aasta teatis”).
13 Teatise kohaselt võivad asjaomased isikud ja üksused esitada nõukogule koos täiendavate dokumentidega taotluse, et otsus nende kandmise kohta eespool punktis 12 nimetatud õigusaktidele lisatud loeteludesse uuesti läbi vaadataks.
Menetlus ja poolte nõuded
14 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 16. mail 2012 ja milles ta palus tühistada rakendusotsuse 2012/172 teda puudutavas osas.
15 Repliigis hageja kinnitas seda tühistamisnõuet.
16 Üldkohtu kantseleisse 30. jaanuaril 2013 saabunud dokumendis palus hageja seetõttu, et nõukogu oli vahepeal vastu võtnud 29. novembri 2012. aasta otsuse 2012/739/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/782 (ELT L 330, lk 21), luba laiendada oma tühistamisnõuet nii, et see hõlmaks mitte ainult rakendusotsust 2012/172, vaid ka otsust 2012/739, mille I lisa punkt 71 sisaldab tema nime koos sama põhjendusega, mis on ära toodud eespool punktis 10 (edaspidi „otsust 2012/739 puudutav nõue”).
17 Üldkohtu kantseleisse 28. veebruaril 2013 saabunud kirjas teatas nõukogu, et ta ei soovi otsust 2012/739 puudutava nõude kohta märkusi esitada.
18 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (kuues koda) avada suulise menetluse.
19 Üldkohtu kantseleisse 30. juulil 2013 saabunud dokumendis palus hageja taas luba oma nõudeid laiendada nii, et tema tühistamishagi hõlmaks ka nõukogu 22. aprilli 2013. aasta rakendusmäärust (EL) nr 363/2013, millega rakendatakse määrust (EL) nr 36/2012 (ELT L 111, lk 1, parandus ELT 2013, L 127, lk 27), ja nõukogu 31. mai 2013. aasta otsust 2013/255/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 147, lk 14), kuivõrd need õigusaktid, millele on lisatud tema nime sisaldavad loetelud, mõjutavad tema olukorda (edaspidi vastavalt „rakendusmäärust nr 363/2013 puudutav nõue” ja „otsust 2013/255 puudutav nõue”).
20 Samal kuupäeval, 30. juulil 2013 palus hageja luba esitada uusi tõendeid oma abikaasa surma ja asjaolu kohta, et ta on asunud elama Araabia Ühendemiraatidesse koos oma lastega, kes käivad seal koolis (edaspidi „uued tõendid”).
21 Üldkohtu kuuenda koja esimehe 21. augusti 2013. aasta otsusega lisati uued tõendid toimikusse.
22 Üldkohtu kantseleisse 4. septembril 2013 saabunud kirjas teatas nõukogu, et ta ei soovi rakendusmäärust nr 363/2013 ja otsust 2013/255 puudutava nõude kohta märkusi esitada.
23 Üldkohtu kantseleisse 6. septembril 2013 saabunud kirjas väitis nõukogu sisuliselt, et uued tõendid ei mõjuta kuidagi käesoleva kohtuasja tulemust, kuna hageja abikaasa surm ja asjaolu, et tema lapsed käivad koolis Araabia Ühendemiraatides, ei muuda tema sidemeid Süüria režiimiga. Lisaks rõhutas nõukogu, et hageja esitatud dokumendid ei tõenda, et ta ise on Süüriast lahkunud.
24 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 12. septembri 2013. aasta kohtuistungil. Kohtuistungil kinnitas hageja, et hagimenetluse algatusdokument oli esitatud otsuse 2012/172 peale, mille alusel kanti tema nimi otsuse 2011/782 I lisasse. See avaldus märgiti kohtuistungi protokolli.
25 Samal ajal palus Üldkohus nõukogul esitada tõendid selle kohta, et rakendusmäärus nr 363/2013 on hagejale isiklikult teatavaks tehtud.
26 Üldkohtu kantseleisse 25. septembril 2013 saabunud kirjas esitas nõukogu tõendid selle kohta, et esiteks edastas ta rakendusmääruse nr 363/2013 ja selle paranduse 13. mai 2013. aasta tähtkirjaga isiklikult ühele hageja esindajatest käesolevas kohtuasjas ning teiseks sai see esindaja kirja kätte 17. mail 2013. Hageja märkused nõukogu esitatud tõendite kohta saabusid Üldkohtu kantseleisse 7. oktoobril 2013.
27 Hageja palus 4. oktoobri 2013. aasta kirjas menetluse peatada, et ta saaks nõukogule esitada taotluse, et tema olukord uuesti läbi vaadataks.
28 Üldkohtu kuuenda koja esimees tegi 22. oktoobril 2013 otsuse, millega ta esiteks jättis menetluse peatamise taotluse pärast nõukogu ärakuulamist rahuldamata ja teiseks otsustas suulise menetluse lõpetada.
29 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada rakendusotsus 2012/172 teda puudutavas osas;
– tühistada otsus 2012/739 teda puudutavas osas;
– tühistada rakendusmäärus nr 363/2013 teda puudutavas osas;
– tühistada otsus 2013/255 teda puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
30 Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Nõuete kohandamise taotluste vastuvõetavus
31 Hageja palus luba laiendada oma tühistamishagi ulatust nii, et see hõlmaks ka otsust 2012/739, rakendusmäärust nr 363/2013 ja otsust 2013/255.
Otsust 2012/739 puudutav nõue ja otsust 2013/255 puudutav nõue
32 Tuleb mainida, et nagu nähtub eespool punktidest 16 ja 19, on pärast hagiavalduse esitamist esiteks otsus 2011/782 (muudetud rakendusotsusega 2012/172) tunnistatud kehtetuks ja asendatud otsusega 2012/739 ning teiseks on vastu võetud otsus 2013/255, kuna otsus 2012/739 ei kehtinud enam. Hageja nimi sisaldub loeteludes, mis moodustavad otsuse 2012/739 ja otsuse 2013/255 I lisa, koos sama põhjendusega, mis on esitatud otsuses 2012/172 ja ära toodud eespool punktis 10.
33 Sellega seoses tuleb märkida, et juhul, kui algselt vaidlustatud akt asendatakse menetluse ajal samasuguse esemega aktiga, tuleb viimati nimetatud akti käsitada uue asjaoluna, mis võimaldab hagejal oma nõudeid ja väiteid kohandada. Nimelt ei saa lubada seda, et Euroopa Liidu institutsioon või asutus võiks mõne tema õigusakti peale esitatud hagiavalduses sisalduvale kriitikale vastamiseks seda akti muuta või selle asendada teise aktiga ning kohtumenetluses tugineda muudetud või asendatud aktile, võttes teiselt poolelt võimaluse laiendada oma algseid nõudeid ja väiteid nii, et need hõlmaksid hilisemat akti, või esitada selle vastu täiendavaid nõudeid ja väiteid (vt Euroopa Kohtu 3. märtsi 1982. aasta otsus kohtuasjas 14/81: Alpha Steel vs. komisjon, EKL 1982, lk 749, punkt 8, ja Üldkohtu 28. mai 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑200/11: Al Matri vs. nõukogu, punkt 80).
34 Otsust 2012/739 ja otsust 2013/255 puudutav nõue tuleb tunnistada vastuvõetavaks. Nimelt, arvestades kuupäevi – 29. november 2012 ja 31. mai 2013 –, mil võeti vastu otsused, mille kohaselt hageja suhtes jätkuvalt kehtivad Süüria vastu suunatud piiravad meetmed, on kõnealused nõuded, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 30. jaanuaril ja 30. juulil 2013, vaieldamatult esitatud kummagi otsuse peale hagi esitamise tähtaja jooksul.
Rakendusmäärust nr 363/2013 puudutav nõue
35 Nagu ilmneb eespool punktist 11, lisati hageja nimi määruse nr 36/2012 II lisas sisalduvasse loetellu rakendusmäärusega nr 266/2012.
36 Vaidlus puudub aga selle üle, et käesolevas kohtuasjas ei puudutanud hagimenetluse algatusdokument määrust nr 36/2012, mida on muudetud rakendusmäärusega nr 266/2012.
37 Samuti on selge, et rakendusmäärusega nr 363/2013 muudeti määrust nr 36/2012.
38 Selle kohta ilmneb eespool punktis 33 viidatud kohtupraktikast, et nõuete kohandamise taotluse eesmärk on võimaldada hagejal muuta oma hagi ulatust, kui algselt vaidlustatud akt on menetluse ajal teise aktiga asendatud või seda on muudetud.
39 Neil asjaoludel tuleb seetõttu, et hageja laiendab oma hagi eseme aktile, mida ta hagiavalduses ei vaidlustanud, asuda seisukohale, et rakendusmäärust nr 363/2013 puudutav nõue on vastuvõetamatu, ilma et oleks vaja lahendada küsimust, kas taotlus on esitatud hagi esitamise tähtaja jooksul.
40 Eespool toodut silmas pidades tuleb jõuda järeldusele, et hageja hagi rakendusotsuse 2012/172 peale, millega kanti tema nimi otsuse 2011/782 I lisas sisalduvasse loetellu, ning otsuse 2012/739 ja otsuse 2013/255 (edaspidi koos „vaidlustatud otsused”) peale teda puudutavas osas on vastuvõetav.
Põhiküsimus
41 Hageja esitab hagi põhjendamiseks sisuliselt neli väidet, mis puudutavad:
– esiteks kaitseõiguste, õiguse õiglasele menetlusele ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumist,
– teiseks põhjendamiskohustuse rikkumist;
– kolmandaks tõendite puudumist piisava seose kohta hageja ja selle olukorra vahel, mille tõttu Süüria vastu suunatud piiravad meetmed on võetud;
– neljandaks proportsionaalsuse põhimõtte, omandiõiguse ja õiguse eraelule rikkumist.
42 Kõigepealt tuleb analüüsida teist, seejärel esimest, siis kolmandat ning lõpuks neljandat väidet.
Teine väide, et on rikutud põhjendamiskohustust
43 Hageja väidab, et vaidlustatud otsustes ei ole täpselt esitatud spetsiifilisi ja konkreetseid põhjusi, miks nõukogu on oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et hageja suhtes tuleb kohaldada Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid. Otsustes esitatud põhjendused on ebaselged ja üldised ning piirduvad tema isiklike ja perekondlike sidemete esiletoomisega, selle asemel et esitada objektiivseid andmeid, mille põhjal oleks võimalik järeldada, et hageja osaleb tegevuses, mille eest tema lähedased vastutavad.
44 Pealegi ei ole talle pärast vaidlustatud otsuste vastuvõtmist esitatud mingeid täiendavaid põhjendusi.
45 Nõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.
46 Kõigepealt tuleb märkida, et huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse – nagu see on ette nähtud ELTL artikli 296 teises lõigus – eesmärk on ühest küljest anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas akt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab liidu kohtus selle kehtivuse vaidlustada, ning teisest küljest võimaldada kohtul kontrollida selle akti õiguspärasust. Nii kehtestatud põhjendamiskohustus kujutab endast liidu õiguse olulist põhimõtet, millest võib erandeid teha ainult ülekaalukatel põhjustel. Järelikult tuleb üldjuhul põhjendused huvitatud isikule teatavaks teha tema huve kahjustava aktiga samal ajal, kusjuures põhjenduste puudumist ei saa õiguspäraseks muuta asjaolu, et puudutatud isik saab akti põhjendustest teada liidu kohtus toimuvas menetluses (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑417/11 P: nõukogu vs. Bamba, punkt 49, ja Üldkohtu 14. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑390/08: Bank Melli Iran vs. nõukogu, EKL 2009, lk II‑3967, punkt 80).
47 Järelikult, välja arvatud juhul, kui mõningate andmete teatavakstegemine on liidu või selle liikmesriikide julgeolekut või nende rahvusvaheliste suhete korraldust puudutavate ülekaalukate põhjustega vastuolus, on nõukogu kohustatud isikule või üksusele, kelle suhtes on võetud piiravaid meetmeid, tegema teatavaks spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, miks ta leiab, et need meetmed tuleb võtta. Ta peab seega mainima faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millest sõltub asjaomaste meetmete õiguslik põhjendatus, ning kaalutlusi, mille tõttu ta need võttis (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 81).
48 Lisaks peavad põhjendused olema kohandatud asjaomase akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, esitatud põhjenduste laadi ning seda huvi arvestades, mis akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, võib olla selgituste saamiseks. Ei ole nõutav, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Huve kahjustav akt on piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (eespool viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punktid 53 ja 54, ning eespool viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 82).
49 Käesoleval juhul on põhjendus, mille nõukogu on esitanud alates hageja nime kandmisest Süüria vastu suunatud piiravate meetmetega seotud loeteludesse, alati olnud järgmine:
„Bashar Al Assadi õde, abielus Asif Shawkatiga, kes on staabiülema asetäitja julgeoleku ja luure alal. Arvestades tema lähedasi isiklikke suhteid ja olulisi finantssuhteid Süüria presidendi Bashar Al Assadi ning teiste Süüria režiimi juhtfiguuridega, saab ta Süüria režiimist kasu ja on sellega seotud.”
50 Tuleb märkida, et selle põhjendusega tutvumisel oli hagejal võimalik mõista, et tema nimi kanti nende isikute loeteludesse, keda Süüria vastu suunatud piiravad meetmed puudutavad, tema isiklike ja perekondlike sidemete tõttu.
51 Sellest, et hageja tõepoolest mõistis, et nõukogu tugines neile suhetele, annab tunnistust asjaolu, et käesolevas asjas käsitletavas hagis esitas ta kolmandana väite, milles ta just eitab nõukogu võimalust võtta tema suhtes piiravaid meetmeid ainuüksi niisuguste sidemete alusel.
52 Peale selle, kuna nõukogu tehtud valiku põhjused on vaidlustatud otsustes selgelt märgitud, on Üldkohtul võimalik nende põhjendatust hinnata.
53 Sellega seoses tuleb märkida, et põhjendamiskohustus on oluline menetlusnõue, mida tuleb eristada põhjenduste põhjendatusest, mis käsitleb vaidlusaluse akti sisulist õiguspärasust. Akti põhjendamine seisneb nimelt nende põhjenduste formaalses väljendamises, millel see akt põhineb. Kui põhjendustes on tehtud viga, siis mõjutab see akti sisulist õiguspärasust, mitte aga akti põhistatust, mis võib olla piisav ka juhul, kui on esitatud valed põhjendused (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑413/06 P: Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, EKL 2008, lk I‑4951, punkt 181, ja eespool viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 60).
54 Eespool toodud kaalutlusi silmas pidades tuleb põhjendamiskohustuse rikkumist puudutav väide tagasi lükata, kuna nõukogu poolt hageja suhtes esitatud põhjenduste põhjendatust tuleb hinnata seoses väitega, et puuduvad tõendid piisava seose kohta hageja ja selle olukorra vahel, mille tõttu Süüria vastu suunatud piiravad meetmed on võetud.
Esimene väide, et on rikutud kaitseõigusi, õigust õiglasele menetlusele ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
55 Hageja väidab, et tema nimi kanti nende isikute loetellu, keda puudutavad Süüria vastu suunatud piiravad meetmed, mis on karistusõiguslikku laadi, ilma et teda oleks kande tegemise põhjustest eelnevalt teavitatud või sellega seoses ära kuulatud. Vajadus, et neil meetmetel oleks üllatuslik mõju, ei takistanud ärakuulamise korraldamist enne nende vastuvõtmist.
56 Lisaks on hageja seisukohal, et nõukogu rikkus oma kohustust teha talle teatavaks rakendusotsus 2012/172, sealhulgas tema loetellu kandmise põhjendused, kuigi tema aadress ei saanud nõukogule olla teadmata. 24. märtsi 2012. aasta teatise avaldamine ei andnud talle „konkreetset võimalust” esitada märkusi enda loetellu kandmise kohta. Teatises nimetatud uuesti läbivaatamise menetlus ei võimalda tal nimelt oma seisukohti tulemuslikult väljendada ega anna piisavaid tagatisi. Seetõttu ei ole oluline, et ta ei ole vastavat taotlust esitanud.
57 Lõpuks väidab hageja, et ta ei saanud teostada oma õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kuna nõukogu ei teatanud talle põhjusi, mille tõttu tema suhtes kohaldatakse Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid.
58 Nõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.
59 Tuleb märkida, et põhiõigus sellele, et piirava meetme võtmisele eelneva menetluse ajal järgitakse kaitseõigusi, on sõnaselgelt sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta – millele ELL artikli 6 lõikega 1 on antud samasugune õigusjõud nagu aluslepingutele – artikli 41 lõike 2 punktis a (vt selle kohta Euroopa Kohtu 21. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑27/09 P: Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, EKL 2011, lk I‑13427, punkt 66).
60 Samuti tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja mis on sätestatud 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13, kusjuures seda põhimõtet on taas kinnitatud ka põhiõiguste harta artiklis 47 (Euroopa Kohtu 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑432/05: Unibet, EKL 2007, lk I‑2271, punkt 37, ning 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6351, edaspidi „kohtuotsus Kadi”, punkt 335).
61 Lisaks nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et tõhus kohtulik kontroll – mis peab puudutama eelkõige nende põhjenduste õiguspärasust, mille alusel liidu asutus kandis isiku või üksuse nime selle asutuse võetud piiravate meetmete adressaatide loeteludesse – tähendab seda, et kõnealune asutus on kohustatud asjaomasele isikule või üksusele teatama piirava meetme põhjendused võimalikult suures ulatuses kas kande tegemise otsustamise ajal või vähemalt võimalikult kiiresti pärast kande tegemist, et võimaldada adressaatidel tähtaja jooksul oma kaebeõigust teostada (vt selle kohta kohtuotsus Kadi, punkt 336).
62 Nimetatud põhjendustest teatamise kohustuse täitmine on nimelt vajalik nii selleks, et võimaldada piiravate meetmete adressaatidel kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on tarvilik liidu kohtusse pöörduda (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 222/86: Heylens jt, EKL 1987, lk 4097, punkt 15), kui ka täielikult võimaldada kohtul teostada liidu õigusakti õiguspärasuse üle kontrolli, mis aluslepingute kohaselt kuulub tema pädevusse (kohtuotsus Kadi, punkt 337).
63 Vastavalt viidatud kohtupraktikas välja töötatud nõuetele on aga otsuse 2011/782 artikli 21 lõigetes 2 ja 3, otsuse 2012/739 artikli 27 lõigetes 2 ja 3 ning otsuse 2013/255 artikli 30 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud, et nõukogu edastab oma otsuse, sealhulgas loetellu kandmise põhjused, asjaomasele isikule kas otse, juhul kui aadress on teada, või teatise avaldamise kaudu, ning annab asjaomasele isikule võimaluse esitada märkusi. Kui on esitatud märkusi või olulisi uusi tõendeid, vaatab nõukogu oma otsuse läbi ning teavitab sellest asjaomast füüsilist või juriidilist isikut, üksust või asutust.
64 Käesoleval juhul avaldati pärast rakendusotsuse 2012/172 vastuvõtmist Euroopa Liidu Teatajas 24. märtsi 2012. aasta teatis, mis andis seega hagejale võimaluse esitada nõukogule märkusi.
65 Asjaolu, et teatavakstegemine toimus pärast hageja nime esmakordset kandmist nende isikute loetellu, keda kõnealused piiravad meetmed puudutavad, ei saa iseenesest pidada kaitseõiguste rikkumiseks.
66 Sellega seoses tuleb märkida, et kohtupraktikast nähtub, et piiravate meetmete korral kaitseõiguste ja eelkõige õiguse olla ära kuulatud tagamine ei nõua, et liidu asutused teataksid asjassepuutuvale isikule või üksusele kande tegemise põhjendustest enne tema nime esmakordset kandmist loetellu, millega on kehtestatud piiravad meetmed (vt selle kohta kohtuotsus Kadi, punkt 338).
67 Eelnev teatamine seaks nimelt ohtu nende asutuste kehtestatud rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise meetmete tõhususe (vt selle kohta kohtuotsus Kadi, punkt 339).
68 Taotletava eesmärgi saavutamiseks peab sellistel meetmetel olema juba loomu poolest üllatuslik mõju ja need peavad olema kohe kohaldatavad (vt selle kohta kohtuotsus Kadi, punkt 340).
69 Seega ei olnud nõukogu kohustatud hagejat ära kuulama enne tema esmakordset kandmist nende isikute loeteludesse, kelle suhtes kohaldatakse Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid.
70 Seoses otsuse 2012/739 ja otsuse 2013/255 – mis on järgnevad otsused, millega jäeti hageja nimi nende isikute nimesid sisaldavasse loetellu, keda piiravad meetmed puudutavad – vastuvõtmisega ei saa üldjuhul siiski õiguspäraselt tugineda kõnealuste meetmete üllatusliku mõju argumendile (vt selle kohta analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, punkt 62).
71 Kohtupraktikast ilmneb siiski, et õigus olla ära kuulatud enne selliste aktide vastuvõtmist, millega jäetakse kehtima piiravad meetmed isikute suhtes, keda need meetmed juba puudutavad, eeldab, et nõukogu on nende isikute puhul lähtunud uutest asjaoludest (vt selle kohta analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, punkt 63).
72 Käesolevas asjas tuleb märkida, et kui nõukogu jättis hageja nime nende isikute loetellu, keda Süüria vastu suunatud piiravad meetmed puudutavad, ei lähtunud ta ühestki uuest asjaolust, see tähendab asjaolust, millest ei oleks hagejale tema esmakordse loetellu kandmise tulemusel juba teatatud.
73 Sellega seoses tuleb mainida, et vastavalt eespool punktis 63 viidatud sätetele oli hagejal võimalus omal algatusel lasta ennast nõukogul ära kuulata, ilma et enne iga järgneva otsuse vastuvõtmist esitataks uus sõnaselge kutse, kui tema suhtes puuduvad uued asjaolud.
74 Hageja ei ole seda võimalust siiski kasutanud.
75 Lisaks avaldas nõukogu otsuse 2012/739 avaldamise päeval Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud […] otsuses [2012/739] ja […] määruses […] nr 36/2012, mida rakendatakse […] rakendusmäärusega […] nr 1117/2012 (ELT 2012, C 370, lk 6).
76 Samuti avaldas nõukogu 23. aprillil 2013 Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud […] otsuses [2012/739], mida rakendatakse nõukogu rakendusotsusega 2013/185/ÜVJP ja […] määruses [nr 36/2012], mida rakendatakse […] rakendusmäärusega [nr 363/2013] (ELT C 115, lk 5).
77 Nendes teatistes sisalduv vastab sisuliselt 24. märtsi 2012. aasta teatisele.
78 Niisugustel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et hagejal oli võimalus mitme kuu vältel vaidlustada asjaolud, mille tõttu ta kanti ja jäeti kantuks lisasse, mis puudutab isikuid, kelle suhtes võetakse piiravad meetmed.
79 Mis puudutab asjaolu, et nõukogu ei andnud hagejale võimalust olla ära kuulatud, siis tuleb tõdeda, et ei kõnealused õigusnormid ega kaitseõiguste tagamise üldpõhimõte ei anna huvitatud isikutele õigust niisugusele ärakuulamisele (vt analoogia alusel Üldkohtu 23. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑256/07: People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, EKL 2008, lk II‑3019, punkt 93 ja seal viidatud kohtupraktika).
80 Mis puudutab hageja argumenti rakendusotsuse 2012/172 isiklikult teatavaks tegemata jätmise kohta, siis tuleb märkida, et hageja isegi ei püüdnud vastu vaielda nõukogu väitele, et tal ei olnud selle akti vastuvõtmise ajal hageja aadressi.
81 Igal juhul, isegi kui oletada, et nõukogule ei saanud hageja aadress teadmata olla, tuleb esiteks mainida, et rakendusotsuse 2012/172 isiklikult teatavaks tegemata jätmine mõjutab küll seda, millisest hetkest hakkas kulgema hagi esitamise tähtaeg, kuid ei anna iseenesest alust kõnealuse akti tühistamiseks. Teiseks ei ole hageja esitanud argumente selle kohta, et käesolevas asjas rikuti rakendusotsuse 2012/172 isiklikult teatavaks tegemata jätmise tagajärjel tema õigusi viisil, mis annab alust selle otsuse tühistamiseks teda puudutavas osas.
82 Eespool toodud kaalutlusi silmas pidades tuleb jõuda järeldusele, et hageja kaitseõigusi ei rikutud ei tema kandmisel ega jätmisel nende isikute loeteludesse, keda Süüria vastu suunatud piiravad meetmed puudutavad.
83 Järelikult tuleb käesolev väide tagasi lükata.
Kolmas väide, et puuduvad tõendid piisava seose kohta hageja ja selle olukorra vahel, mille tõttu Süüria vastu suunatud piiravad meetmed on võetud
84 Hageja ei ole rahul sellega, et vaidlustatud otsused ei sisalda tõendeid seose kohta ühelt poolt tema isiku, käitumise ja tegevuse ning teiselt poolt Süüria vastu suunatud piiravate meetmete eesmärkide vahel. Kuna hageja on üksnes koduperenaine, kes ei täida avalikke ega majanduslikke ülesandeid, ei saa otsustes nimetatud isiklike ja perekondlike sidemete pelk olemasolu põhjendada tema kandmist nende isikute loeteludesse, keda meetmed puudutavad. Lisaks märgib ta, et tema abikaasa on vahepeal surnud.
85 Hageja on seisukohal, et nõukogu eeldas tema isiklike ja perekondlike sidemete põhjal alusetult, et ta saab Süüria režiimist kasu ja on sellega seotud, kuigi üksnes juhul, kui nõukogul oleks olnud tõendeid hageja tegeliku käitumise kohta, mille eest ta oleks isiklikult vastutanud, oleks ta pidanud hageja kõnealustesse loeteludesse kandma. Sellega seoses viitab hageja eelkõige Euroopa Kohtu 13. märtsi 2012. aasta otsusele kohtuasjas C‑376/10 P: Tay Za vs. nõukogu. Lisaks väidab ta, et Üldkohus ei või piirduda nõukogu esitatud põhjenduste abstraktse tõenäolisuse kontrollimisega, vaid peab veenduma, et nõukogu on tuginenud täpsetele ja konkreetsetele andmetele ja tõenditele, mida ta aga käesoleval juhul ei ole teinud. Siinkohal on tegemist sama liiki kontrolliga nagu see, mida Üldkohus teostab terroristide suhtes võetavate piiravate meetmete üle.
86 Lõpuks märgib hageja, et vaidlustatud otsustes igasuguste tõendite väidetavat puudumist ei saa heastada veebilehtede väljavõtetega, mis nõukogu esitas Üldkohtule, et tõendada, et hageja on Süüria poliitilise eluga seotud. Tegemist on nimelt puhtspekulatiivse teabega.
87 Nõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.
88 On põhjust märkida, et vastavalt otsuse 2011/782 artikli 18 lõikele 1 ja artikli 19 lõikele 1 on piirangud liikmesriikide territooriumile lubamise valdkonnas ning rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine kohaldatavad mitte ainult isikutele, kes vastutavad tsiviilelanike meeleavalduste vägivaldse mahasurumise eest Süürias, vaid ka režiimist kasu saavatele või seda toetavatele isikutele ja nendega seotud isikutele. Need sätted asuvad otsuse 2012/739 artikli 24 lõikes 1 ja artikli 25 lõikes 1 ning otsuse 2013/255 artikli 27 lõikes 1 ja artikli 28 lõikes 1.
89 Sel viisil toimides otsustas nõukogu lähtuda eeldusest, et isikuid, kelle sidemed Süüria režiimi liikmetega on tõendatud, käsitatakse režiimist kasu saavate või seda toetavate isikutena ehk seega režiimiga seotud isikutena.
90 Hageja kohta leidis nõukogu, et ta „saab […] Süüria režiimist kasu ja on sellega seotud”, kuna ta on president Bashar Al Assadi õde, oli abielus Asif Shawkatiga, kes oli staabiülema asetäitja julgeoleku ja luure alal, ning tal on lähedasi suhteid teiste Süüria režiimi juhtfiguuridega.
91 Tuleb kontrollida, kas sel viisil toimides rikkus nõukogu õigusnorme.
92 Kõigepealt on sobilik märkida, et seoses kolmandate riikide suhtes võetavate piiravate meetmetega nähtub kohtupraktikast, et nende füüsiliste isikute ringi, kelle suhtes meetmeid võidakse rakendada, kuuluvad need, kelle seos asjassepuutuva kolmanda riigiga on ilmselge, ehk eelkõige isikud, kes on seotud selle riigi juhtidega. Niisugust kriteeriumi võib seega kasutada tingimusel, et see on ette nähtud kõnealuseid piiravaid meetmeid sisaldavates aktides ja see vastab nende aktide eesmärgile (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Tay Za vs. nõukogu, punktid 68 ja 69).
93 Käesolevas asjas tuleb esiteks tõdeda, et hageja on ilmselgelt Süüria režiimi juhtidega seotud isik oma perekondliku sideme tõttu selle riigi presidendiga ja ametiülesannete tõttu, mida tema abikaasa oma eluajal täitis.
94 Seevastu esiteks oleks pärast viimase surma pidanud nõukogu otsust 2012/739 vastavalt muutma ja seda sündmust otsuse 2013/255 vastuvõtmisel arvesse võtma.
95 Teiseks on viide „teiste[le] Süüria režiimi juhtfiguuride[le]” liiga ebamäärane ja sellest ei piisa, et põhjendada hageja kandmist ja jätmist nende isikute loeteludesse, keda asjaomased piiravad meetmed puudutavad.
96 Samas piisab ainuüksi asjaolust, et hageja on Bashar Al Assadi õde, selleks et nõukogu võib asuda seisukohale, et ta on eespool punktis 88 viidatud sätete tähenduses Süüria juhtidega seotud, seda enam, et selles riigis kehtiv tava, mille kohaselt riigivõimu teostavad ühe perekonna liikmed, on üldteada fakt, mida nõukogu võis arvesse võtta.
97 Järelikult vastupidi sellele, mida hageja sisuliselt väidab, ei ole tema olukorra puhul lähtumine eeldusest, et ta saab Süüria režiimist kasu ja on sellega seotud, vastuolus eespool viidatud kohtuotsusest Tay Za vs. nõukogu tulenevate juhistega. Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus nimelt, et seos riigi, kelle suhtes nõukogu on võtnud piiravad meetmed, ja füüsilise isiku vahel, kes on sellise ettevõtte juhi pereliige, keda peetakse asjaomase riigi valitsusega seotuks, ei ole piisav, et selle isiku suhtes võiks võtta kõnealuseid piiravaid meetmeid (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Tay Za vs. nõukogu, punktid 63–65). Kohus möönis siiski, et piiravate meetmete sihtmärgiks olla võivate füüsiliste isikute ringi võivad kuuluda isikud, kelle seos kolmanda riigiga on ilmselge, see tähendab kolmandate riikide juhid ja juhtidega seotud isikud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Tay Za vs. nõukogu, punkt 68). Puudub aga kahtlus, et käesolevas asjas hageja ja Süüria režiimi vahel olev seos on märkimisväärselt otsesem, mistõttu ei saa selle kohta esitada sama kriitikat nagu see, mida tegi Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Tay Za vs. nõukogu.
98 Teiseks tuleb analüüsida, kas nõukogu kasutatud eeldus, mille kohaselt hageja saab Süüria režiimist kasu ja on sellega seotud, on taotletava eesmärgiga proportsionaalne ning kas see on ümberlükatav, kuivõrd küsimust, kas see arvestab hageja kaitseõigustega, analüüsiti juba seoses esimese väitega.
99 Nagu nähtub otsuse 2011/273 põhjendustest, kehtestas nõukogu kolmanda riigi, nimelt Süüria suhtes piiravad meetmed reaktsioonina tsiviilelanike meeleavalduste vägivaldsele mahasurumisele selle riigi ametivõimude poolt. Sama eesmärk on aluseks ka vaidlustatud otsustele, mis järgnesid otsusele 2011/273. Sellega seoses tuleb tõdeda, et kui kõnealused piiravad meetmed oleksid suunatud üksnes Süüria režiimi juhtide vastu, oleksid nõukogu taotletavad eesmärgid võinud nurjuda, kuna juhid oleksid hõlpsasti saanud meetmetest oma lähedaste abil kõrvale hoida. Siinkohal tuleb mainida, et vastavalt kohtupraktikale võib mõiste „kolmas riik” hõlmata mitte ainult selle juhte, vaid ka nendega seotud isikuid (vt selle kohta analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Tay Za vs. nõukogu, punktid 43 ja 63 ning seal viidatud kohtupraktika).
100 Edasi tuleb märkida, et kõnealune eeldus on ümberlükatav. Eespool punktis 63 viidatud sätetest ilmneb nimelt, et nõukogu annab isikutele, kelle suhtes võetakse kõnealused piiravad meetmed, võimaluse esitada talle märkusi ning vaatab oma otsuse läbi, kui on esitatud märkusi või olulisi uusi tõendeid. Isikutele, keda piiravad meetmed puudutavad, jääb seega vabadus see eeldus ümber lükata, kui nad tõendavad, et hoolimata nende isiklikest või perekondlikest sidemetest Süüria režiimi juhtidega ei saa nad sellest kasu ega ole sellega ka seotud, tuginedes eelkõige faktidele ja andmetele, mida ainult neil saab olla.
101 Kuigi vastab tõele, et kohtupraktika kohaselt on vaidlustamise korral liidu pädeva asutuse ülesanne tõendada puudutatud isiku vastu kasutatud põhjenduste põhjendatust, mitte puudutatud isik ise ei pea vastupidi tõendama nende põhjenduste alusetust (Euroopa Kohtu 18. juuli 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P: komisjon jt vs. Kadi, punkt 121; vt selle kohta samuti eespool viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punktid 37 ja 107), tuleb tõdeda, et käesoleval juhul ei ole hageja eitanud fakti, et ta on Bashar Al Assadi õde, millest nõukogu lähtus, vaid ta üksnes kritiseerib järeldusi, mis nõukogu sellest tegi ja mille kohaselt ta saab Süüria režiimist kasu ja on sellega seotud.
102 Hageja ei ole siiski kasutanud võimalust esitada nõukogule märkusi, et selgitada, miks tema perekondlikud sidemed ei anna alust tema loetellu kandmiseks, ega ole esitanud ka tema olukorra uuesti läbivaatamise taotlust koos tõenditega selle kohta, et hoolimata tema seosest Bashar Al Assadiga ei saa ta Süüria režiimist kasu ega ole sellega seotud.
103 Ühelt poolt piirdus hageja Üldkohtus pelkade väidetega, mis puudutavad tema väidetavat koduperenaise rolli ja millele nõukogu vastas, esitades näitena teatud massiteabevahendite veebilehtedest väljavõtted, millest nähtub hageja poliitiline roll. Nende väljavõtetega ei tõendata hageja otsest osalemist tsiviilelanike meeleavalduste vägivaldses mahasurumises Süürias, vaid need üksnes kinnitavad, et nõukogu võis eeldada, et ta on režiimiga seotud.
104 Teiselt poolt esitas hageja uued tõendid eelkõige asjaolu kohta, et tema lapsed käivad nüüd koolis Araabia Ühendemiraatides. Isegi kui oletada, et see asjaolu võimaldab järeldada, et hageja ise on Süüriast lahkunud, ei piisa sellest iseenesest, et asuda seisukohale, et hageja on Süüria režiimist lahti öelnud ja pidi seetõttu riigist põgenema. Nagu nõukogu märgib, võib hageja võimalik elukohavahetus olla nimelt seletatav paljude muude põhjustega, milleks on näiteks turvalisuse tingimuste halvenemine Süürias.
105 Kolmandaks tuleb mainida, et nõukogu kasutatud eeldus on vaidlustatud otsustes ette nähtud (vt eespool punkt 88) ja vastab nende otsuste eesmärkidele (vt eespool punkt 99).
106 Eespool esitatut silmas pidades tuleb käesolev väide tagasi lükata.
Neljas väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, omandiõigust ja õigust eraelule
107 Hageja väidab, et tema kandmine nende isikute loeteludesse, keda Süüria vastu suunatud piiravad meetmed puudutavad, rikub proportsionaalsuse põhimõtet, mis on sätestatud muu hulgas põhiõiguste harta artikli 52 lõikes 1. Nimelt, kuna puuduvad tõendid temapoolse mis tahes taunitava käitumise kohta, ei olnud kande tegemine vajalik ega vastanud meetmetega taotletavatele eesmärkidele.
108 Hageja on seisukohal, et tema rahaliste vahendite külmutamine tulenevalt vaidlustatud otsustest rikub ka tema omandiõigust, mida kaitseb põhiõiguste harta artikli 17 lõige 1, kuna see meede takistab tal oma vara vabalt kasutada, ilma et tema õiguse selline piiramine oleks nõukogu taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalik või sobiv. Hoolimata sellest, et tegemist on tagamismeetmetega ja et need on kohaldatavad ainult liidus asuvatele majandusressurssidele, jätavad tema suhtes võetud piiravad meetmed ta omandiõigusest ilma, kuivõrd ta ei saa seda õigust kasutada.
109 Analoogsetel põhjustel rikuvad kõnealuste meetmetega tema reisimisvabadusele kehtestatud piirangud tema õigust eraelule, mis on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 7.
110 Lõpuks juhib hageja tähelepanu sellele, et vaidlustatud otsustes ette nähtud võimalused neist piirangutest erandeid teha ei ole piisavad, kuna need eeldavad täiendava taotluse esitamist alles tagantjärele pärast seda, kui kõnealuste õiguste põhisisu on juba riivatud, ning kuna erandite tegemine sõltub nõukogu ja liikmesriikide diskretsiooniotsustest.
111 Nõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.
112 Tuleb märkida, et omandiõigus kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka ning see on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 17. Mis puudutab õigust eraelu austamisele, siis põhiõiguste harta artiklis 7 on tunnustatud õigust era- ja perekonnaelu austamisele (vt selle kohta Euroopa Kohtu 6. detsembri 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑356/11 ja C‑357/11: O. jt, punkt 76).
113 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kehti nende põhiõiguste suhtes liidu õiguses absoluutne kaitse, vaid neid tuleb arvesse võtta vastavalt neil ühiskonnas olevale ülesandele (vt selle kohta kohtuotsus Kadi, punkt 355). Järelikult võib nende õiguste kasutamist piirata, tingimusel et piirangud tõepoolest vastavad liidu taotletavatele üldise huvi eesmärkidele ega kujuta taotletavat eesmärki silmas pidades endast ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis kahjustaks tagatud õiguste põhisisu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 30. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑84/95: Bosphorus, EKL 1996, lk I‑3953, punkt 21, ning 15. novembri 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑539/10 P ja C‑550/10 P: Al‑Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al‑Aqsa, punkt 121).
114 Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et proportsionaalsuse põhimõte kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka ning selle kohaselt on nõutav, et liidu õigusnormidega rakendatavad meetmed oleksid asjaomase õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ja ei läheks kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik (Euroopa Kohtu 12. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑176/09: Luksemburg vs. parlament ja nõukogu, EKL 2011, lk I‑3727, punkt 61, ning eespool viidatud kohtuotsus Al‑Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al‑Aqsa, punkt 122).
115 Süüria režiimiga seotuks peetavate isikute rahaliste vahendite, finantsvara ja muude majandusressursside külmutamise meede (edaspidi „kõnealused meetmed”), mis on vaidlustatud otsustega kehtestatud, ning nende liidu territooriumile sisenemise keeld kujutavad endast käesoleval juhul tagamismeetmeid, mida ei peeta sellisteks, mis jätavad asjaomased isikud ilma nende omandist või õigusest eraelu austamisele (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus Kadi, punkt 358). Kõnealused meetmed toovad siiski vaieldamatult kaasa omandiõiguse kasutamise piirangu ja mõjutavad hageja eraelu (vt selle kohta analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Al‑Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al‑Aqsa, punkt 120).
116 Mis puudutab kõnealuste meetmete sobivust seoses rahvusvahelise üldsuse jaoks nii olulise üldise huvi eesmärgiga nagu tsiviilelanike kaitse, siis ei saa neid meetmeid kui selliseid pidada ebasobivaks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Bosphorus, punkt 26; kohtuotsus Kadi, punkt 363, ning eespool viidatud kohtuotsus Al‑Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al‑Aqsa, punkt 123).
117 Mis puudutab kõnealuste meetmete vajalikkust, siis tuleb tõdeda, et alternatiivsed ja vähem piiravad meetmed, nagu eelneva loa kord või kohustus ülekantud rahaliste vahendite kasutamist tagantjärele põhjendada, ei võimalda sama tõhusalt saavutada taotletavat eesmärki, milleks on surve avaldamine Süüria režiimi toetajatele, kes kasutavad tsiviilelanike suhtes vägivalda, arvestades eeskätt võimalust kehtestatud piirangutest kõrvale hoida (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Al‑Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al‑Aqsa, punkt 125).
118 Lisaks tuleb märkida, et otsuse 2011/782 artikli 19 lõigetes 3–7, otsuse 2012/739 artikli 25 lõigetes 3–11 ja otsuse 2013/255 artikli 28 lõigetes 3–11 on ette nähtud võimalus esiteks lubada kasutada külmutatud rahalisi vahendeid põhivajaduste rahuldamiseks või teatud kohustuste täitmiseks ning teiseks anda eriluba, mille alusel on võimalik rahalised vahendid, muud finantsvarad või muud majandusressursid vabastada.
119 Samuti võib liikmesriigi pädev asutus vastavalt otsuse 2011/782 artikli 18 lõikele 6, otsuse 2012/739 artikli 24 lõikele 6 ja otsuse 2013/255 artikli 27 lõikele 6 lubada isikul oma territooriumile siseneda muu hulgas seoses kiireloomuliste humanitaarvajadustega.
120 Lõpetuseks ei saa hageja nime vaidlustatud otsuste lisadesse jätmist pidada ebaproportsionaalseks selle tõttu, et see võib väidetavalt olla piiramatu. Nimelt vaadatakse loetellu jätmine korrapäraselt uuesti läbi, et tagada, et kõnealusest loetelust kustutatakse isikud ja üksused, kes ei vasta enam selles esinemise kriteeriumidele (vt analoogia alusel kohtuotsus Kadi, punkt 365, ning eespool viidatud kohtuotsus Al‑Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al‑Aqsa, punkt 129).
121 Sellest järeldub, et arvestades Süüria tsiviilelanike kaitse ülimat olulisust ja vaidlustatud otsustes ette nähtud erandeid, ei ole hageja omandiõigusele ja eraelu austamisele vaidlustatud otsustega kehtestatud piirangud ebaproportsionaalsed.
122 Seetõttu tuleb käesolev väide tagasi lükata ja järelikult hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
123 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Bouchra Al Assadilt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. märtsil 2014 Luxembourgis.
Allkirjad